Ilu on igaühes! Keegi meist pole täiuslik. Isegi kui teised arvavad, et kellelgi on laitmatu välimus, leiab ta ise enda juures kindlasti mõne iluvea. Nende jaoks, kel teistest erinev nahavärv, juuksestruktuur või keskmisest veidi lopsakam või kõhnem kehaehitus, on enesearmastamise teekond olnud veelgi okkalisem. Toome teieni nelja tuntud Eesti naise lood oma keha aktsepteerimisest sellisena, nagu see on. Igaüks meist on ilus ja eriline – oma erisused ja puudused tuleb lihtsalt plussideks mängida. Kuidas, selleks on omad mõtteharjutused! ТEKST: Anna-Maria Veidemann-Makko | FOTOD: erakogu
LAULJA SISSI NYLIA BENITA (22): „TIHTI MÕÕDAME OMA ILU TEISTE MÕÕDUPUU JÄRGI!” Kuigi olen olnud teistest erineva nahavärvi ja juuksestruktuuriga, siis kõige rohkem kiusamist või märkusi olen tundnud oma kehakuju suhtes. Küll olen olnud liiga paks või liiga kõhn, liiga pikk või mitte piisavalt pikk. Elame ajas, kus kõik ajavad taga mingisugust välja mõeldud perfektsust ja sotsiaalmeedia on seda veel tugevasti võimendanud. Eriti tunnevad seda naised, sest kohe kui nad ei näe välja nagu Instagrami bikiinimodellid (kes on ka väga kaunid, ma mitte kuidagi ei halvusta neid), siis tehakse nad maha. Mina olen küll enda välimust häbenenud, siiani tekib momente, kus häbenen, sest olen inimene. Aga kui avastan end seda tegemast, siis tuletan endale meelde, kui palju ma end armastan, ja teen seda nii kaua, kuni negatiivsus ära kaob. 22 aastat olen õppinud end armastama ja siiani õpin. Ma arvan, et suur asi on see, et ma teadvustan, et minul ei ole „iluvigu”, mitte kellelgi ei ole „iluvigu”. Me oleme kõik erinevad ja see on kõige imelisem asi maailmas, et me oleme ainulaadsed. Kui ma midagi enda kohta muudan, et olla kellegi teise moodi, siis olen koopia. Ma loodan ükspäev olla 100% mina ise ja see aitab mul kõike positiivseks pöörata. Ja üldse, kes otsustab, mis on ilus? Igal inimesel on tegelikult oma isiklik arusaam ilust. Pean teadvustama, et ühele osale maailmast olen ma kaunis ja teisele poolele ei ole. Mis tähendab, et päeva lõpuks loeb vaid minu enda arvamus. Väga tihti mõõdame oma ilu kellegi teise möödupuu järgi. Tunnen end alati kõige ilusamana kohe siis, kui olen hommikul üles tõusnud. Ma pole siis veel endale meiki näkku pannud, ma pole riideid valinud ja olen nagu puhas lõuend, 100% lihtsalt mina. Mul sai mingi hetk harjumuseks end hommikul pikalt peeglist vaadata ja lihtsalt olla tänulik enda keha ja oma välimuse eest. Teen seda siiani. See aitab kaasa ka enesearmastusele. Soovingi, et naised tähistaks oma loomulikku ilu, sest see ilu
on meile antud põhjusega, isegi kui sa sellest veel aru ei saa! Naudi seda! Lase endal päriselt särada, ilma et kardaksid, mida keegi teine arvab. Vahel proovime end massi ära kaotada ja teeme end väiksemaks, lootes, et siis me sobitume. Minu nõu sulle on – oma oma ilu ja sära!
SAATEJUHT HEELIA SILLAMAA (25): „OLED ANDNUD ENDAST KÕIK, AGA SEE EI OLE IKKA PIISAV!” Ma olen terve elu oma jalgu häbenenud, sest isegi siis, kui ma olin elu parimas vormis ja kõhtu kaunistas sixpack, ei olnud mul modellijalgu, vaid ikka need samad töntsid jalakesed. Kooliajast on meeles, kuidas üks koolivend sõbralikult uuris, et mis värk sellega on, et muidu oled peenike, aga näe, jalad ikka paksud. Sellised hetked teevad haiget. Sa tead, et oled endast andnud kõik, aga see ei ole endiselt piisav. Tänasel päeval saadaksin selle poisikese lihtsalt sõbralikult seenele ja ei teeks tema küsimusest väljagi. Mitte kellegi asi ei ole teise inimese keha kommenteerida ja see tarkus võiks kõigile juba lasteaias selgeks saada. Aegade jooksul olen õppinud, et oma iluvigade valjult välja ütlemine aitab neid ka aktsepteerida. Tundub võib-olla naljakas, aga mul hakkas nii palju kergem, kui sain pärast sünnitust avalikult välja öelda ja piltidel näidata, et näete, ma olen vormist väljas, see teeb mulle vahel haiget, aga ma aktsepteerin end sellisena, nagu ma hetkel olen, ja elu läheb edasi. See, kui sa varjamise asemel oma vead välja tood, teeb sind ainult tugevamaks ja võtab teistelt ära võimu sind end halvasti tundma panna. Nii igav on kellegi nõrkuste kallal võtta, kui ta ise ka nõustub, et jah, selline minu nõrk koht ongi ja mind see ei heiduta. Muidugi on seda lihtne öelda. Reaalsuses on minulgi endiselt ka neid päevi, kus tunnen oma keha pärast häbi. Õnneks see möödub ja mõistan päeva lõpuks, et minu keha on minu keha ning nii kaua, kuni ma end oma kehas hästi tunnen, on kõik kõige paremas korras. Iga kord, kui tunnen end koledana, ütlen endale: „Heelia, ole hea ja loetle üles inimesed, kellega sa suhtled lihtsalt selle pärast, SUVI 2021
