3 minute read
PROFIPILK: Südamega kaamera taga
Südamega kaamera taga
Fotograaf Krõõt Tarkmeele pilte on näinud vast iga eestlane, isegi kui ta seda ise ei tea. Muu hulgas igakuiselt naisteajakirja Anne & Stiil persoone pildile jäädvustav fotograaf armastabki pildistada eelkõige inimesi ja tunnistab muuseas, et ei võta fotograafiks olemist kui tööd.
TEKST: Keilit Aedma | FOTOD: Krõõt Tarkmeel, Jürgen Joost
Krõõt, miks sai sinust fotograaf? Mitte ükski teine variant ei tulnud lihtsalt kõne alla.
Kui sa peaksid võrdlema oma esimesi töid tänastega, millist arengut näed? Mul on tunne, et teinekord igatsen seda teatavat tehnilistest parameetritest vaevu miskit aimamist ja juhuslikkust, mis teismelise minu pildistamistee alguses filmirulle täis klõpsides mind saatsid. Seega mõnes mõttes näen hoopis pisukest taandarengut. Algust ja tänast ma isegi pigem ei võrdleks, vaid väljendaks hoopis tänulikkust selle üle, et mu pildistatavad on nii tol ajal kui ka praegu olnud minu suurimad inspireerijad ja muusad. Esmalt mu kirev sõpruskond ja tänasel päeval võluvad hinged, keda elu mu kaamera ette toob.
Tehnika on ka vahepeal arenenud, tänases maailmas jääb mulje, justkui oleks kõik fotograafid. Mis vahe ikkagi on n-ö päris fotograafil ja telefoniga sotsiaalmeediasse värvikaid pilte klõpsival tavakasutajal? Kasutaksin vastamiseks ühe oma kalli sõbra sõnu: „There are photographers and there are The Photographers.”
Räägi natukene fotograafitööst. Kuidas näeb välja su tavaline tööpäev? Käsi südamel, ma ei tea tänaseni, mis asi on tööpäev, kuna tunnen, et mis puudutab pildistamist, pole ma elus päevagi tööd teinud. Fotograafia on mu kirg ja kutsumus ning ükski päev, kui kaamera kätte võtan, ei ole vist tavaline. Iga päev on sama ainulaadne nagu iga inimene, keda jäädvustan.
Iga töö on unikaalne, oma nüanssidega. Kuidas kujuneb sinu töögraafik? Aeg on nii mõnegi karmima õppetunniga mulle meenutanud, et maailma toimimiseks tuleb alustada enese armastamisest. Nii proovingi oma nädalaid vormida eelkõige läbi selle, et päeva lõpuks oleksin iseenesega sina peal. On perioode, kui pildistan kuid jutti, aga alati enesel kätt pulsil hoides ja tunnetades pausi kutset.
Mis sind su töö juures inspireerib? Mis innustab? Sel moel on miskit konkreetset välja tuua keerukas. Eelkõige on oluline saada inspireeritud. Mulle meeldivad süvitsi suhted, ka kaamerapõhises elus. See on eriline side ja usaldus, kui tekib loominguline kontakt ning sind ja su kaamerat lubatakse silma vaateväljast sügavamale.
Keda või mida ja miks sulle pildistada meeldib? Inimest. Kunagi soovisin salamisi, et oleks imeline, kui saaksin ka oma teist kirge, psühholoogiat, erialaselt rakendada, kuid pärast pisukest mõtelust sain aru, et igal sessioonil teengi seda juba rohkem kui küll.
Meenuta mõnda värvikamat kogemust oma karjääri ajaloos. Viimase poole aasta kõige maagilisemad kogemused on olnud portreesessioonid naistega. Emade, kaaslaste, tütarde, koduse energia hoidjate, vabade hingede, unikaalsete lugudega naistega … Igapäevase e-koolinduse, kodukontordamise ja zuumitamise möllus on nii oluline iseennast mitte ära unustada. Leida see
aeg, et end tõsta ja toetada. Need pildistamised on olnud imelisest energiast laetud ja väga emotsionaalsed. Tihti lõppenud kallistuste, pisarate ja pikemate sügavamate mõtelustega. Kui ma pisikesena unistasin maailma parandamisest, siis võib-olla need hetked ongi selle unistuse täitumine.
Milliste katsumustega tuleb fotograafil oma tööelus toime tulla? Kas on midagi, mida inimesed fotograafi tööst ei tea? See pole ju pelgalt klõpsu tegemine. Ma ei nimetaks seda katsumuseks, kuid kuna panen igasse kaamerapõhisesse kohtumisse oma hinge, tähendab see teinekord õhtu saabumise ajaks üht veidi närbunud Krõõta. Kuid ei ole midagi, mida piisav aeg jõudeeluks ei leevendaks.
Millistest töödest sa fotograafina veel unistad? Igapäevaselt mõtlen ja unistan sellest, kuidas läbi eneseteostuse veel rohkem maailmale tagasi anda.
