ILU: Ilu on igaühes

Ilu on igaühes!

Keegi meist pole täiuslik. Isegi kui teised arvavad, et kellelgi on laitmatu välimus, leiab ta ise enda juures kindlasti mõne iluvea. Nende jaoks, kel teistest erinev nahavärv, juuksestruktuur või keskmisest veidi lopsakam või kõhnem kehaehitus, on enesearmastamise teekond olnud veelgi okkalisem. Toome teieni nelja tuntud Eesti naise lood oma keha aktsepteerimisest sellisena, nagu see on. Igaüks meist on ilus ja eriline – oma erisused ja puudused tuleb lihtsalt plussideks mängida. Kuidas, selleks on omad mõtteharjutused!

ТEKST: Anna-Maria Veidemann-Makko | FOTOD: erakogu

LAULJA SISSI NYLIA BENITA (22): „TIHTI MÕÕDAME OMA ILU TEISTE MÕÕDUPUU JÄRGI!”

Kuigi olen olnud teistest erineva nahavärvi ja juuksestruktuuriga, siis kõige rohkem kiusamist või märkusi olen tundnud oma kehakuju suhtes. Küll olen olnud liiga paks või liiga kõhn, liiga pikk või mitte piisavalt pikk. Elame ajas, kus kõik ajavad taga mingisugust välja mõeldud perfektsust ja sotsiaalmeedia on seda veel tugevasti võimendanud. Eriti tunnevad seda naised, sest kohe kui nad ei näe välja nagu Instagrami bikiinimodellid (kes on ka väga kaunid, ma mitte kuidagi ei halvusta neid), siis tehakse nad maha. Mina olen küll enda välimust häbenenud, siiani tekib momente, kus häbenen, sest olen inimene. Aga kui avastan end seda tegemast, siis tuletan endale meelde, kui palju ma end armastan, ja teen seda nii kaua, kuni negatiivsus ära kaob. 22 aastat olen õppinud end armastama ja siiani õpin. Ma arvan, et suur asi on see, et ma teadvustan, et minul ei ole „iluvigu”, mitte kellelgi ei ole „iluvigu”. Me oleme kõik erinevad ja see on kõige imelisem asi maailmas, et me oleme ainulaadsed. Kui ma midagi enda kohta muudan, et olla kellegi teise moodi, siis olen koopia. Ma loodan ükspäev olla 100% mina ise ja see aitab mul kõike positiivseks pöörata.

Ja üldse, kes otsustab, mis on ilus? Igal inimesel on tegelikult oma isiklik arusaam ilust. Pean teadvustama, et ühele osale maailmast olen ma kaunis ja teisele poolele ei ole. Mis tähendab, et päeva lõpuks loeb vaid minu enda arvamus. Väga tihti mõõdame oma ilu kellegi teise möödupuu järgi.

Tunnen end alati kõige ilusamana kohe siis, kui olen hommikul üles tõusnud. Ma pole siis veel endale meiki näkku pannud, ma pole riideid valinud ja olen nagu puhas lõuend, 100% lihtsalt mina. Mul sai mingi hetk harjumuseks end hommikul pikalt peeglist vaadata ja lihtsalt olla tänulik enda keha ja oma välimuse eest. Teen seda siiani. See aitab kaasa ka enesearmastusele.

Soovingi, et naised tähistaks oma loomulikku ilu, sest see ilu on meile antud põhjusega, isegi kui sa sellest veel aru ei saa! Naudi seda! Lase endal päriselt särada, ilma et kardaksid, mida keegi teine arvab. Vahel proovime end massi ära kaotada ja teeme end väiksemaks, lootes, et siis me sobitume. Minu nõu sulle on – oma oma ilu ja sära!

SAATEJUHT HEELIA SILLAMAA (25): „OLED ANDNUD ENDAST KÕIK, AGA SEE EI OLE IKKA PIISAV!”

Ma olen terve elu oma jalgu häbenenud, sest isegi siis, kui ma olin elu parimas vormis ja kõhtu kaunistas sixpack, ei olnud mul modellijalgu, vaid ikka need samad töntsid jalakesed. Kooliajast on meeles, kuidas üks koolivend sõbralikult uuris, et mis värk sellega on, et muidu oled peenike, aga näe, jalad ikka paksud. Sellised hetked teevad haiget. Sa tead, et oled endast andnud kõik, aga see ei ole endiselt piisav. Tänasel päeval saadaksin selle poisikese lihtsalt sõbralikult seenele ja ei teeks tema küsimusest väljagi. Mitte kellegi asi ei ole teise inimese keha kommenteerida ja see tarkus võiks kõigile juba lasteaias selgeks saada.

Aegade jooksul olen õppinud, et oma iluvigade valjult välja ütlemine aitab neid ka aktsepteerida. Tundub võib-olla naljakas, aga mul hakkas nii palju kergem, kui sain pärast sünnitust avalikult välja öelda ja piltidel näidata, et näete, ma olen vormist väljas, see teeb mulle vahel haiget, aga ma aktsepteerin end sellisena, nagu ma hetkel olen, ja elu läheb edasi. See, kui sa varjamise asemel oma vead välja tood, teeb sind ainult tugevamaks ja võtab teistelt ära võimu sind end halvasti tundma panna. Nii igav on kellegi nõrkuste kallal võtta, kui ta ise ka nõustub, et jah, selline minu nõrk koht ongi ja mind see ei heiduta. Muidugi on seda lihtne öelda. Reaalsuses on minulgi endiselt ka neid päevi, kus tunnen oma keha pärast häbi. Õnneks see möödub ja mõistan päeva lõpuks, et minu keha on minu keha ning nii kaua, kuni ma end oma kehas hästi tunnen, on kõik kõige paremas korras.

Iga kord, kui tunnen end koledana, ütlen endale: „Heelia, ole hea ja loetle üles inimesed, kellega sa suhtled lihtsalt selle pärast,

et nad on ilusad.” Vastuseks on muidugi see, et välimuse pärast ei suhtle ma kellegagi. Siis palun endal üles lugeda kõik tuttavad, kes on perfektsed ja veatud. Jällegi ei tea ma kedagi, kes oleks perfektne. Selline mõtteharjutus tuletab ilusti meelde, kuidas välimus ei ole kõige olulisem ning meil kõigil on omad head ja vead. Ükski iluviga ei tee meid teistest halvemaks. Me oleme ilusad just sellisena, nagu me oleme!

Viimati tundsin end ilusana siis, kui minu ehitustolmuga kaetud elukaaslane tuli koju, kallistas mind ja ütles, et ma lõhnan nii hästi. Iseenesest nii väike ja spontaanne kompliment, aga näe, mina tundsin end sel hetkel vaatamata koduse ema sassis soengule ja piimasele pluusile tõelise kaunitarina.

Naise teebki ilusaks enesekindlus ja siiras naeratus! Muidugi aitab naise ilu rõhutada ka see, kui naine suudab vaatamata kiirele elutempole võtta aega enda eest hoolitsemiseks. Mina armastan niisutavaid näomaske teha, need annavad mulle alati kiirelt värske ja puhanud tunde. Pisipoja kõrvalt ei jõua ma enda välimusele nii palju rõhku panna kui varem, nii et väiksed asjad, nagu niisutatud näonahk ja pehmed juuksed pärast föönitamist, lähevad minu jaoks kirja tõelise poputamisena.

NÄITLEJA KLAUDIA TIITSMAA (30): „ALATASA KÜSITAKSE, ISSAND, KAS SA ÜLDSE EI SÖÖ?”

Kuna ma olen alati olnud üsna sale tüdruk, siis üks põhilisi ebamugavusi ongi just sellega seotud. Nimelt pahatihti saan ma siit-sealt kommentaare: „Issand, kas sa üldse ei söö?” või „Kas sa täna söönud oled? Aga mida sa sõid?” või et „Sa oled ikka liiga peenike!” Vot see on midagi, mis aeg-ajalt teeb haiget. Minu figuuril on selline trikk, et ülevalt olen ma S- või isegi XS-suurus aga alt M-suurus.

Mis tähendab seda, et sutsu ebaproportsioonis. Ja hetkedel, kui ma juurde võtan, siis M-osa sentimeetreid tuleb juurde, aga S-osa omasid mitte. Kui kaal langeb, siis enamasti jälle samamoodi. Seega iga riideese mulle ei sobi. Siis vaatangi alati nii, et oleks enam-vähem tasakaalus. Viimased kaks aastat on läinud enamasti titemamma staatuses koduseinte vahel, seega neid väga ilus olemise hetki pole palju olnud. Aga minu sõbranna, kes on juhtumisi ka grimeerija ja jumestaja, kutsus mind hiljuti külla. Et tulgu ma sealt titemaailmast korraks välja. Läksingi külla. Jutustasime ja samal ajal tegi ta mulle täismeigi ilusa soenguga. Oi kui ilusana end tundsin! Ja siis need kaks glamuuritari sõid sõbranna elutoas aurukukleid ja pärast seda läksin koju tagasi. Poja oli veidi segaduses, et miks ma oma suu olen punaseks joonistanud. Ega ma ennast suurt ei poputa. Küll aga naudin 100% oma minuteid, kui saan kuuma duši all seista või kui õnnestub sõbranna juurde sauna minna – see on see, mis mulle head teeb. Siis olen pärast parem ja õnnelikum. Umbes sama efekt on ka Kehastuudios käimisel. Paljud arvavad, et see on vaid kaalulangetuseks vajalik, aga ei – see treenib reaalselt lihaseid. Ja võib ka kõige uimasema päeva muuta palju energilisemaks. Elektrilöök tugevdab just süvalihaseid ja ma tunnen end tugevamana. Muidugi aitab Kehastuudios käimine ka sentimeetreid kaotada, aga ärge muretsege, ma söön nad rõõmsalt tasa. Head toitu ja maitseid pole ma endale kunagi keelanud ning ka teised ei peaks seda tegema.

MISS ESTONIA JA ILMATÜDRUK MADLI VILSAR (29): „MINU KEHAL POLE KOHTA, MILLE KALLAL POLEKS VÕETUD ...”

Kõige rohkem teatakse kindlasti kaaluteemat. Isegi erinevad väljaanded on läbi aastate helistanud ja küsinud, kas saab õnne soovida, sest minu kõht on selline väljaulatuv. Samuti on olnud avalik arutelu teemal, kas miss ja ilmatüdruk võiks olla üldse suurema kaaluga, kui modellidele on ette nähud jne. Aga tegelikult on olnud veel absurdsemaid asju, millega olen kokku puutunud enne tuntuks saamist. Näiteks on mu nina kartulininaks kutsutud. Kui ma veel ei teadnud, et vajan koolis prille, siis kissitamise pärast hakati narrima, milliseks see mu silmad teeb, ja pikalt oli mul seetõttu spetsiifiline hüüdnimi. Pikkus on muidugi alati teistel hambus olnud ja ka näonahk. Ehk siis naljakas mõelda, et pigem tekib küsimus, et mille kallal poleks võetud. Ilmselt enim on siiski haiget teinud see, kui keegi lähedal seisev on kaalu kritiseerinud ning kindlasti olen oma kaalu kõikumist ja aknelist nahka häbenenud kaua-kaua. Samuti olen pidanud teistpidi häbenema, siis kui pandi kahtluse alla minu akadeemiline võimekus, mitte tulemuste pärast, vaid minu hobide tõttu ilumaailmas. Nii et ole ilus või ära ole ilus, ikka on kellelgi probleem. Siis, kui sain aru, et asi ei ole tegelikult üldse minus kui sellises, võttis elu hoopis teise pöörde.

Kurb on tunnistada, aga pidin selleks jõudma 20ndate lõppu, et hakata ennast enda kehas hästi tundma. Olen alati olnud teistest pikem ja suurem, seega pole nagu võimalust olnudki kuhugi massi sobituda. Raske on armastada ennast maailmas ja keskkonnas, kus rõhutakse ainult sinu vigadele. Ja ma ei räägi ilumaailmast, vaid tavalisest keskkonnast, kus naised igapäevaselt elavad. Ma lihtsalt sain aru, et ainukene inimene, kes kaotab selle põdemisega, olen mina, ja kes meist tahaks olla kogu aeg kaotaja? Lisaks sain aru, et beebisammud on vajalikud. Ei tasu ennast võrrelda kellegi teise lõpp-produktiga, kui sina alles alustasid. Meist igaühe teekond on nii individuaalne ja kõik hetked on vajalikud, isegi need kurvad hetked, kus me ei tunne ennast piisavana. Lisaks mängib kindlasti rolli hetkes elamise oskus. Sellest hetkest, kui otsustasin hakata rohkem siin ja praegu olema, olen suutnud ka enda „iluvigu” teisest küljest nägema hakata. 99% juhtudest ei ole teiste arvamus meie suhtes kuidagi seotud meie väärtuse või päriselt välise iluga, vaid nende subjektiivse nägemusega maailmast ja tihti neist endist. Puudused ja vead on vaid muutuvad trendid. Kui mina olin teismeeas, siis oli väga kole, kui juuksed olid heledad ja kulmud tumedad, aga sellisena olin ma naturaalselt loodud. Tuli moemaailma trenditooja Cara Delevingne ja äkki olid kõigil heledad pead ja tumedad paksud kulmud. Veel natuke aega tagasi tahtsid kõik endale võimalikult pisikest lamedat peput, sest see oli hetkel trend, nüüd süstitakse pepsid igasugust jama täis, et see oleks võimalikult suur. Ehk siis – ei ole olemas vigu ja puudusi, on lihtsalt mööduvad trendid. Võib-olla ongi sinul aeg olla oma unikaalsusega uue trendi looja ja sina ise massis, kus kõik üritavad kogu aeg olla keegi teine. Ja kui isegi Miss World on pärast võitmist läinud iluopile, sest ta ei tundnud ennast piisavana, siis peaks olema see meile kõigile äratuskellaks. Arvan, et naise teeb kõige ilusamaks see, kui ta teeb valiku olla vabalt tema ise. Vanameister Valeri Kirss ütles alati, et kõige ilusam naine ruumis on see, kes suudab toa täita ja olla särav ka siis, kui tal on seljas kartulikott. Ehk iludusvõistlustel ei võida kunagi see, kellel on kõige lamedam kõht või kõige ilusamad riided, vaid see, kes särab, nagu tal oleks see kõik, kui tegelikult pole pooltki, ning täidab ruumi positiivse energiaga. Ei ole vaja kanda trendikaid riideid, vaid seda, mis sobib just sinu kehatüübiga, ja ilu hakkab seestpoolt. Kui tegeled enda vaimu ja seesmise funktsioneerimisega, siis tunneb iga naine ennast miljon korda paremini ning ta kiirgab seda ka teistele. Mina tunnen end kõige kaunimana siis, kui paar päeva kuus on näonahk punnide- ja punetustevaba ning tõmban selga luksusliku pesu või kirglikult punase kleidi!