14 KOLUMN
Jahihooaeg on avatud Mõnikord on jahipidamine parem kui saak ise. Kuidas protsessi nautida rohkem kui tulemust, seda õpetavad mulle mu oma lapsed.
„E
mme, kas me tohime õega jahile minna?” pärib elevil kuueaastane tirts ja hüppab jaatava vastuse peale kohapeal paar korda üles-alla. Vanemal õel on ettevalmistused tehtud – arvuti ja laadija laua peal ootamas ning kõveravõitu lainerijoon sõjamaalinguna väikese õe säravaid silmi „kaunistamas”. Järgmisel hetkel avanevad helendaval ekraanil erinevad aknad ja valitakse välja jahimaad. Otsijaht võib alata! Kutsuvad ja vilkuvad reklaamid, sooduskupongid ja kõlavad loosungid on justkui moodne takistusrada sihtmärkide leidmisel. Hasart, põnevus, kirg – need on vaid mõned sõnad, mis iseloomustavad tänapäeval populaarsust koguvat netiostlemist. Veebis šoppamisest on saanud lühikese aja jooksul meelelahutus ja ajaviide, teraapia ja muretu nauding. E-poodide leheküljed on muutunud atraktiivsemaks ja tihedas konkurentsis otsitakse aina efektiivsemaid lahendusi hoidmaks potsentsiaalset klienti võimalikult kaua oma kodulehel. Jahile omaselt tuleb ette peibutamist … Leiad endale soovitud kleidi ja nagu võluväel pakub netikaubamaja sulle sinna juurde sobivaid kingi ja aksessuaare. Erinevad soodustused ja personaalsena näivad sooduskoodid tekitavad tunde, et oled ostu pealt tohutult võitmas ja premeerid end kohe veel ühe tellimusega. „Võtame kaks käevõru, siis saame kolmanda tasuta!” kuulen kööki võiduhüüdu. Jälgin, et makaronid üle ei keeks, ja mõtlen, et mis see minu roll sel jahihooajal on. Toitlustaja, konsultant, finantsjuht, kvaliteedikontroll? Vahel tundub, et mina olen hoopis see nunnu lontis kõrvadega jahikoer, kes täpselt tabatud sihtmärgid lõpuks jahimehele toob. Huvitav on kõrvalt jälgida, mida minu võsukesed siis ihaldavad ja millised on need olulised tegurid, mis nende valikuid mõjutavad. Kuuese pilku tõmbavad tema lemmiktegelaskujudega seotud tooted ja kergendust pakub teadmine, et roosa printsessiajastu hakkab meie peres lõpule jõudma. Kümme aastat vanema õe valikud on minu jaoks kohati üllatavad ja nii mõnigi kord pead vangutama panevad. Aga arvatavasti on selle taga minu enda leppimatus tõsiasjaga, et ta ongi juba selles eas, kus on kujunemas noore naise enda stiil ja maitse. „Sööma!” Lapsed teevad mulle einestamise ajal leitud saagist vahekokkuvõtte. Ongi hea, et teevad väikese pausi, võib-olla vaatavad hetke pärast oma virtuaalse ostukorvi puhanud pilgu ja vähemate emotsioonidega üle. Veel kordagi pole ma endale netist midagi tellinud või ostnud. Sellel on lihtne põhjus – ma tahan katsuda, näha, nuusutada
GERLI PADAR ja ainult ekraanil toote nägemisest mulle ostuotsuseks ei piisa. Seda enam, et ma pole modellimõõtu ja vanusega on kogemusest tulnud teadmine, et jalanõud peavad olema mugavad. Küll olen ma skrollinud ja klikkinud erinevatel saitidel, sest huvitav on ju näha, mida ja mille eest pakutakse. Surfates jäävad silma rõhutatud sõnad: kiire, mugav, turvaline … Kas see päriselt nii on, seda saab igaüks järeldada oma kogemuse põhjal. Tuleb tunnistada, et olen oma „jahimeestele” mitmel korral teinud tellimuse e-poest, mille usaldusväärsuses ma nii kindel ei ole. Aga miks ma siis võtan selle riski? No põnev on ju natuke ka, et kas tellitud toode ikka vastab lubatud kriteeriumitele, kuid peamiselt kujuneb ostuotsus sellistes olukordades hinnast lähtuvalt. Sageli vajutan vastutulelikkusest ENTER ka siis, kui vanema tütre wishlist’is on midagi, mille kandmine kuulub ajahetkel etalongrupi garderoobi. Nii on ka meie pakiautomaati jõudnud elevandimõõtu püksid ja „hammustavast” materjalist kampsunid, mille tagasisaatmisega ei viitsi ma tegeleda ja mis pärast reisimist riidekapi tagumistes nurkades leiavad lõpuks tee taaskasutuskeskusesse. Mõne tunni pärast on jahisaak ekraanil numbritena olemas ja siis teatab sõjamaalingus preili: „Emme, tegelikult mul pole neid asju väga vaja. Ma valin teine kord hoopis midagi muud välja.” Ohkan kergendatult ja süda rõõmustab. Sel korral me saakloomana ise võrku ei langenud, aga no eks siis mõni teine kord. SUVI 2021
