Tartu pildid
IDÜLL VANAEMA JUURES
ENNO TAMMER: „Ilon, kui hakkad tagasi vaatama, kuidas sulle elu alates
l apsepõlvest meenub? Piltidena? Või meenuvad sündmused, juhtumised, inimesed?”
ILON WIKLAND: „Mul tuleb kohe alguses pilt ette. Elu meenub p iltidena,
mida oskaksin ja saaksin joonistada. Ka praegu. Kõige esimesed pildid on ajast, mil elasin Tartus vanaema juures. Mu peas on isegi pilt juhtumist, kui jäin läkaköhasse ning vanaema võttis mind oma voodisse magama. Ma ei jäänud muidu magama, mind vaevas kõrge palavik. Vanaema hoolitses väikese haige tüdruku eest. Võiksin joonistada, milline oli see maja, kus me Tartus elasime. Peas on pildid rohelisest aiast, restoranist. Vanaema, keda kutsusin mamma Juseks, pidas seal restorani. Ta küpsetas väga hästi, tegi maitsvat sööki. Teda abistas üks naine, kokk, kes tegi veel paremini süüa kui minu vanaema. Mäletan tema väikeseid imemaitsvaid saiakesi, mida armastasin hommikul nosida. Tartus kasvasin suuremaks väga hea toiduga. Aias jooksin ma palju ringi. Minu ümber oli alati inimesi, ma ei olnud kunagi üksi kodus. Meie suure maja ühel poolel elas oma abikaasaga minu Kolmeaastane Ilon 1933. aastal Tartus vanaema juures. 11