Page 1

ENO RAUD NII JA

NAA JUTUD LASTELE 1957–1994

Koostanud Mare Müürsepp


Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Tekst © Eno Raud Autoriõiguste pärija Aino Pervik Pildid © Lembit Roosa, Lilian Härm, Kristina Reineller, Ede Peebo, Rein Tammik, Ilmar Linnat, Kaisa Puustak, Veera Staniševskaja, Ülle Meister, Siima Škop, Regina Lukk-Toompere, Edgar Valter (autoriõiguste pärija Külli Leppik), Valli Hurt Kaanel on kasutatud Ilmar Linnati illustratsiooni raamatust „Toonekurg vahipostil”. Kujundanud Endla Toots © Tammerraamat, 2019 ISBN 978-9949-616-88-6 Tallinna Raamatutrükikoda www.tammerraamat.ee


SAATEKS Meie ühismälus seostub Eno Raua nimi eeskätt naksitrallide ja Sipsikuga. Aastail 1957–1994 on aga ilmunud ka hulgaliselt lühiproosat, kusjuures nende napima vormiga teoste laad on ajas muutudes kujunenud üsna mitmekesiseks. Käesolev kogumik koondabki lühiproosat, muinasjutte ja valme. Lood on koondatud jaotustesse „Lapsed ja sõnad”, „Masinajutud”, „Suvejutud” ja „Loomajutud”. See ei tähenda, nagu oleks kirjanik ise oma lühilugusid selliselt lahterdanud. Nii tundus praegu mõistlik neid rühmitada. „Lapsed ja sõnad” sisaldab kirjanikupõlve algusaegade õpetlikke lugusid laste argipäevast. Need järgivad üsnagi selgelt 1950. aastate lõpu laste­kirjanduslikku mudelit ja suundumust esitada lapsele hea käitumise eeskuju. Toonasest üldpildist tõusevad Eno Raua lood esile aga imeteldavalt täpse sõnaja detailivalikuga. Tekivad väga konkreetsed kujutluspildid. Olles ise tolle ajastu laps, on mul tänaseni suurt vanaaegset kohvrit vaadates tunne, et selles istub laps, kes mängib raadiot, samal ajal kui tema vend sahvris moosipurki tühjendab. On lugusid ja lugude sarju, mis otsejoones pühenduvadki keelerikkuse tutvustamisele, nagu „Peep ja sõnad”. Aja jooksul on järjest enam ilmnenud Eno Raua naljalembus, tema huumori orgaanilisus ja mitmekihilisus. Ta ei tee nalja, talle lihtsalt ongi omased ootamatud mõttekäigud ja sõnaseosed. 7


Kuna palju on lugusid loomadest ja masinatest, leidub ka heli­jäljendust. Vahel astuvad lühikesed kahekõned luule piirimaile, olles kirjutatud rütmis ja riimis (tsükkel „Helikopter ja tuuleveski”). Ei saa lahti isiklikust meenutusest. Maakooli õpetajana andsin 6aastaste klassis vanast aabitsast lugeda Eno Raua lugu „Kombain”. Kuna tekst oli väikeste tähtedega, hakkas elava loomuga poisike jonnima: „Miks sa käsid lastel nii rasket asja lugeda?” Mõni minut hiljem oli ta koridoris, käed käisid külje peal nagu kombaini liikuvad osad, ja ta kordas vaimustunult äsja loetud fraasi: „Nüüd ma peksan, nüüd ma peksan ...” Selles puudus agressiivsus (mida ehk tänane rikutud täiskasvanu asjale omistaks), tegevus oli kantud üllatusest, et suurele kohmakale masinale on kirjanik eluvaimu sisse puhunud. Eno Raud oli suurepärane karakterilooja. Tema lühilood pudrunuiast, filmikaamerast ja paljudest muudest tegelastest sobituvad Hans Christian Anderseni muinaslugude traditsiooni, kus tarbeesemele, mänguasjale või muule seni elutuna käsitletule on antud terviklik, eluline inimloomus, käekäik, huvidering ja eetiline pale. Tegelaskõne on neis karakteriloomise osa, jäädes aga alati korrektsuse ja hea keeletava piiresse – mis praeguses lastekirjanduse pildis, labasuse pealetungi oludes, väärib lausa eraldi rõhutamist. Ikka ja jälle kohtab Eno Raua loomingus seoseid varasemate kirjandus­teostega. Nagu rahvajuttudes on tegelasi, kes ahmivad neelata järjest suuremaid ja suuremaid annuseid, näiteks Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Põhja konnas”, on Eno Raua lugudes selliseks tegelaseks hirmuäratav tolmuimeja. Too neelab algul alla kopika, siis vaiba ja vaasi, mööbliesemeid, 8


sõiduauto, ja edasi läheb asi päris hulluks. Tolmuimeja kugistab endale sisse tramme ja busse, silotorne, metsatuka … Sedalaadi lood lõpevad ikka uhke puändiga. Tolmuimeja juhe tuleb pistikust lahti ja tasapisi saavad kõik neelatud ohvrid jälle tema kõhust välja. Mõnigi loomalugu on imelühike, rajatud teravmeelsele kahekõnele, nagu „Siili turtsumine” ja „Jänese hüppamine”. Vahel polegi tege­lasteks loomad, vaid hoopis seened, nagu näiteks puravik ja pilvik, kes esitavad meile kena absurdi: pilvik küsib puravikult, kas seened oskavad rääkida … Lühilugude hulgas on sõnamänguliste kõrval ka täiesti loomulikus keelekasutuses antud elupilte nähtud ja kuuldud olukordadest, nagu kogumikes „Suvejutte veski alt” ja „Suve värvid”. Vahel vilksatab seal peegeldusi kirjaniku perest ja suhetest – tütar Piret loomadega askeldamas, abikaasa Aino suplemas. 1980. aastate lühilood reedavad ka kirjaniku terviseprobleeme. Ta tõdeb, et vajab vaikust ja rahu ning leiab loodusest lohutust ja tervendust. Eno Raua lugusid taas üle lugedes võib tunnetada tema sõna täpsusest tulenevat vaikust ja rahu – nimelt on tekst mõnusa rütmiga ning lausete vahele tekib mõistmiseks vajalik paus. Lugejal-kuulajal on aega nautida keele kõla ja tähenduste mängu.

Mare Müürsepp, lastekirjanduse lektor

9


Heiki Ernitsa illustratsioon

LAPSED JA SÕNAD

11


Heiki Ernitsa illustratsioon

12


Heiki Ernitsa illustratsioon

1957

NII VÕI NAA

13


Lembit Roosa illustratsioon


OTT JA JÜRI Meie majas elab kaks poissi – Ott ja Jüri. Ott ja Jüri on vennad. Ott on valge peaga ja peenikesem, Jüri aga punapea ja ümmargusem. Ott on Jürist natuke vanem ja kasvugi on tal rohkem. Sellepärast ulatab Ott panna torni tippu kõige viimase klotsi, aga Jüri ainult eelviimase. Kuid ega see Jürit ei kurvasta: ta ronib ruttu toolile ja võib siis isegi lipu torni otsa lehvima panna. Ega midagi, poisid saavad päris hästi läbi, tülitsevad harva, mängivad ja toimetavad alati koos. Aga kas hästi või halvasti mängivad, õigesti või vääralt toimetavad – see on kõik selles loos kirjas. Ainult mõtle hästi järele!

15


KELLEL OLI SOOJEM?

16

Heiki Ernitsa Lembit Roosaillustratsioon illustratsioonid

Oli selge talvepäev. Ott ja Jüri otsustasid jalutama minna. Arvasid, et on soe, aga läksid õue – kange külm. Ott ütles: „Parem lähen panen soojemalt riidesse.” Tuli toast välja, sisse mässitud nagu kubujuss. Seisab ja ei saa ennast õieti pööratagi.


J체ri aga t천i oma labida ja hakkas lume sisse teed tegema. Mis sa arvad, kellel oli soojem: Otil v천i J체ril? Miks?

17


Kord hakkasid Ott ja Jüri lumememmesid tegema. Ninad tegid lumememmedele porgandist, aga silmad pistsid sütest pähe. Said toredad lumememmed. Naljakad! Oti lumememm seisis kõrgel künkal ja paistis kohe kõigile silma. Jüri oma oli aga varjus, suure paksu kuuse all. Ei pane korraga tähelegi! 18

Lembit Roosa illustratsioonid

LUMEMEMMED


Pärast tuli päike välja. Oi, kui soojalt hakkas paistma! Lumi aina sulas ja lumememmedki hakkasid sulama. Mis sa arvad: kelle lumememm enne ära sulas, Oti oma või Jüri oma? Ja miks?

19


LINNUPUURID

20

Lembit Roosa illustratsioonid

Kevadel tulid rändlinnud kaugelt lõunast tagasi. Ott ja Jüri ootasid kuldnokki. Meie aeda on kaks kuldnokapuuri üles pandud. Üks kõrgel puu otsas – see on päris harilik kuldnokapuur. Aga teine on toredasti kirjuks maalitud – see on teise puu küljes, aga madalal, otse väikese pingi kohal. Kuldnokad jõudsidki pärale. Hakkasid korterit valima.


Ott ja Jüri vaatasid kuldnokki aknast ja arutasid: ei tea, kummas puuris nad elama hakkavad? Jüri ütles: „Selles kirjus majakeses.” Aga Ott mõtles ja ütles: „Ei. Seal kõrgel puu otsas.” Kumma puuri kuldnokad endale valisid? Miks?

21


MÄNGULAEVAD

22

Heiki Ernitsa Lembit Roosaillustratsioon illustratsioonid

Ühel palaval suvepäeval läksid Ott ja Jüri jõe äärde suplema. Suplesid ja sulistasid, aga siis tahtsid meresõitu mängida. Jüri meisterdas endale männikoorest väikese purjeka.


Ott aga leidis kaldalt savi ja voolis sellest suure, uhke laeva. Poisid hakkasid laevu vette laskma. Aga kumma laevaga oleksid sina tahtnud mängida? Miks?

23


SISUKORD ....................................... 7 ....................................... ....................................... ....................................... .......................................

13 31 49 62

....................................... 81 ....................................... 89 ....................................... 95 ....................................... 143 ....................................... 161 ....................................... 175 ....................................... ....................................... ....................................... ....................................... .......................................

193 221 235 249 281

....................................... 293 ....................................... 309

Valli Hurda illustratsioon

Saateks LAPSED JA SÕNAD 1957 Nii või naa 1959 Imepärane kiikhobu 1959 Mõru kook 1967 Peep ja sõnad MASINAJUTUD 1965 Väike motoroller 1966 Helikopter ja tuuleveski 1972 Konn ja ekskavaator 1974 Väike autoraamat SUVEJUTUD 1982 Suvejutte veski alt 1983 Suve värvid LOOMAJUTUD 1972 Karu maja 1974 Toonekurg vahipostil 1978 Kuidas peab hüüdma 1985 Kassid ja hiired 1993 Konnasadu 1994 Miks kuu paistab ja teisi väikesi jänesejutte PLIIATSILUGU

Profile for Tammerraamat

Eno Raud. Nii ja naa  

Eno Raud NII JA NAA Jutud lastele 1957–1994 312 lk 170x240 mm Kõva köide, värvitrükk ISBN 978-9949-616-88-6 Eno Raud on Eesti lastekirjandu...

Eno Raud. Nii ja naa  

Eno Raud NII JA NAA Jutud lastele 1957–1994 312 lk 170x240 mm Kõva köide, värvitrükk ISBN 978-9949-616-88-6 Eno Raud on Eesti lastekirjandu...

Advertisement