Page 1

ILON WIKLAND · ELU PILDID


2


Ilon Wikland

ENNO TAMMER


Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Erilised tänud: Anu Kehman, Talis Vare, Anton Pärn, Allar Sooneste, Eesti Lastekirjanduse Keskus, SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid

Esikaanefoto: Ilon oma näituse avamisel Tallinnas 19. mail 2009 (erakogu). Tiitlifoto: Ilon Kreetal tähistamas tütardega oma 70. sünnipäeva (erakogu). Fotod: Ilon Wiklandi erakogu, Tiina ja Enno Tammeri erakogu, Eesti Filmiarhiiv, Scanpix/Baltics (Postimees, Õhtuleht, Ekspress Meedia), SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid Fotograafid: Mihhail Naumov, Arno Saar, Mihkel Maripuu, Peeter Langovits, Liis Treimann, Sille Annuk, Sander Ilvest, Rauno Volmar, Tiina Kõrtsini, Teet Malsroos, Mati Hiis, Sven Arbet, Madis Palm Kirjastus on valmis fotograafidele, keda pole õnnestunud leida, tasuma autoriõiguste eest vastavalt välja kujunenud tavadele. Kujundanud Endla Toots Toimetanud Tiina Tammer Tekst © Enno Tammer Illustratsioonid © Ilon Wikland © Tammerraamat, 2017 ISBN 978-9949-616-12-1 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee


SISUKORD Sissejuhatus

7

Tartu pildid

11

Tallinna pildid

25

Haapsalu pildid

49

PĂľgenemise pildid

93

Uue elu pildid

113

Pildid emaga

137

Perepildid

147

PILDID ASTRIDIGA

161

Eraelu pildid

189

Oma raamatute pildid

201

Tagasituleku pildid

233

Imedemaa pildid

243

Juhtumiste ja ettevĂľtmiste pildid

265

Skandaali pildid

287

Minu isiklikud pildid

297

Pildid joonistamisest

321


SISSEJUHATUS

Iloni ja minu tutvus algas juunis 2006, kui tegin ajalehe Postimees jaoks temaga pikemat intervjuud ning ühtlasi rääkisin Ilonile mõttest koostada tema kunstitöödest eraldi album. Intervjuu ajendiks oli Iloni loominguline kingitus Eesti riigile, mis tähen­das, et päev pärast intervjuud avanesid Haapsalus Iloni Imedemaa uksed ja inimesed nägid Läänemaa muuseumile kuuluva maja esimese korruse kolmes toas Iloni kunstitöid. Kuid näha oli vaid killuke rahvusvaheliselt tunnustatud kunstniku tohu­tust loomepärandist ehk ligi 800st Eestile kingitud pildist ja pisi­ taiesest. Sestap siis sündiski mõte koostada Iloni kunstitöid ulatuslikult ­tutvustav album. Neli kuud hiljem istusime koos Iloniga Haapsalus Iloni Imedemaa ­teisel korrusel. Muuseumirahva suur töötuba oli üleni kaetud Iloni kunstiga. Nüüd olid siin majas kõik tema ligi 800 kingitust. Me tegime valikut, mis tööd võiks ilmuda albumis. Ilonil käis see uskumatult kiiresti. Algas meie koostöö, algas tihedam suhtlus. Album „Ilon Wiklandi maailm” ilmus septembris 2007, täpselt Göteborgi raamatumessi ajaks, nagu Ilon tahtis, et saaksime raamatut seal esitleda. Pärast albumi „Ilon Wiklandi maailm” ilmumist meie koostöö jätkus ja suhtlus tihenes. 7


Ma ei mõtle ega räägi ammu enam maailmakuulsast Ilon Wiklandist, vaid ta on minu jaoks lihtsalt Ilon. Me ei teieta ammu ega oskakski seda enam teha. Seetõttu kasutan ­selleski raamatus valdavalt vaid eesnime Ilon ja sina-vormi. Ilonist on saanud mulle ja abikaasa Tiinale lähedane inimene. Lugematul arvul kordi oleme Tiinaga 11 aasta jooksul käinud tal Stockholmis külas. Kord-kaks igal aastal on Ilon külastanud meid Eestis. Ühiselt oleme mõndagi ette võtnud ja üle elanud. Sellestki tuleb raamatus juttu. Külaskäigud Iloni juurde on olnud külaskäigud hea sõbra juurde. ­Ilonist kiirgab siirast soojust, hoolivust ja mõistmist. Tema tähelepane­ likud silmad sädelevad endiselt erksalt. Ilon on imeline ja eriline. Nende aastate jooksul on Ilon väga palju rääkinud oma elust ning ma tean, et tema erksad silmad tõmbuvad vahel veekalkvele ja niiskeks või siis pilluvad selliseid sädemeid, et õhk säriseb. Selles särinas võib olla kõike – võitluslikkust, raevu, viha, jonni, kangekaelsust. Midagi inimlikku pole talle võõras. Näen neid Iloni silmi, kui kirjutan üles üht tema arutlust, mida ta väga palus raamatusse panna. Ma lubasin seda ja nüüd täidan selle lubaduse. Niisiis räägib Ilon: „Mul on ju poolvend, keda ma pole kohanud. Kuid tema helistas mulle kunagi, et isa on surnud; et matused on sel ja sel ajal. Vastasin, et mina ei tule, isa on minu jaoks kaua aega tagasi surnud. Mina ei ole ammu enam Pääbo, mina olen Ilon Wikland. 8


Ja ma olin väga õnnelik, et isa mulle mitte midagi ei pärandanud. Nii ei pidanud ma oma pead vaevama, mida selle pärandusega teha, kuhu see ära anda.” Mul on olnud erakordne au ja õnn, et Ilon nõustus koos minuga teist ­korda raamatut tegema. Album „Ilon Wiklandi maailm” näitab Iloni suurepärast l­ oomepärandit. Raamat „Ilon Wikland. Elu pildid” näitab Iloni kaasahaaravat elu. Kuna Ilon on öelnud, et ta mäletab oma elu piltidena, kasutan raamatu ülesehitusliku vormivõttena just nimelt pilte, tekstipilte. Ehk siis püüan sõnadega joonistada Ilonist pildid, milles ta hakkab elama. Selline vormivõte paelus mind veel seepärastki, et sõnaliste piltide kõrvale annab tuua ka Iloni joonistatud pilte, mis kajastavad sama, millest me räägime. Või siis fotosid. Ühed pildid võimendavad teisi ning nii avanebki teie ees Iloni elu.

Enno Tammer Juuli 2017 9


10


Tartu pildid

IDÜLL VANAEMA JUURES

ENNO TAMMER: „Ilon, kui hakkad tagasi vaatama, kuidas sulle elu alates

l­ apsepõlvest meenub? Piltidena? Või meenuvad sündmused, juhtumised, inimesed?”

ILON WIKLAND: „Mul tuleb kohe alguses pilt ette. Elu meenub p­ iltidena,

mida oskaksin ja saaksin joonistada. Ka praegu. Kõige esimesed pildid on ajast, mil elasin Tartus vanaema juures. Mu peas on isegi pilt juhtumist, kui jäin läkaköhasse ning vanaema võttis mind oma voodisse magama. Ma ei jäänud muidu magama, mind vaevas kõrge palavik. Vanaema hoolitses väikese haige tüdruku eest. Võiksin joonistada, milline oli see maja, kus me Tartus elasime. Peas on pildid rohelisest aiast, restoranist. Vanaema, keda kutsusin mamma ­Juseks, pidas seal restorani. Ta küpsetas väga hästi, tegi maitsvat sööki. Teda abistas üks naine, kokk, kes tegi veel paremini süüa kui minu vana­ema. Mäletan tema väikeseid imemaitsvaid saiakesi, mida armastasin hommikul nosida. Tartus kasvasin suuremaks väga hea toiduga. Aias jooksin ma palju ringi. Minu ümber oli alati inimesi, ma ei olnud kunagi üksi kodus. Meie suure maja ühel poolel elas oma abikaasaga minu Kolmeaastane Ilon 1933. aastal Tartus vanaema juures. 11


tädi, ema õde Karin. Tema oli ju ka kunstnik, ta töötas palju kodus ja ­vaatas samuti minu järele. Karin oli abielus Eesti Vabariigi ohvitseriga. Sellepärast leidus nende elamises relvi. Samas majas elasid ka ema vennad ehk siis minu onud Leo ja Paul. Onu Leo mängis minuga, ta meenub kui hea ja kena inimene, võib-olla et ainult natuke rumal. Onu Paul nii kena ei olnud.”

TAUSTAJUTTU

Ilon sündis 5. veebruaril 1930. aastal Tartus. 80 aastat hiljem (!) märtsis 2010 külastasime koos Iloniga Tartut, kus tal oli autogrammitund Tartu Rahva Raamatus. Õigupoolest mitte tund, vaid mitu tundi, mis võinuks veelgi kesta, kui ma poleks palunud inimestel Ilonit säästa ja niimoodi lõpetanud autogrammi saamiseks järjekorda võtmise. Kõik Iloni autogrammitunnid Eestis on olnud just sellised. Sel Tartu külaskäigul arutasime ka 2010. aasta detsembris korraldatavat Iloni tööde näitust E-Kunstisalongis. Muuhulgas kerkisid toonastel kohtumistel jutuks Iloni esimesed aastad emapoolse vanaema Amalie ­juures Tartus, kuid Ilon ei suutnud meenutada, kus ta täpsemalt elas. Appi tuli Tartu Postimehe ajakirjanik Raimu Hanson, kes avaldas ajalehes üleskutse: kas keegi teab, kus asus Tartus 1930. aastatel Iloni vanaema kohvik? Hansoni juhatasid õigele teeotsale Tartu linnaraamatukogu töötajad, kes leidsid 1930. aasta aadressiraamatust rea Iloni emapoolse vanaisa N ­ ikolai Juse tegevuse kohta Tartus aadressil Maarjamõisa 24. ­Maarjamõisa tänav kannab praegu Kuperjanovi nime. Saanud vajaliku viite, lahendas ajakirjanik mõistatuse arhiividokumentide abil. Ilon oli aasta ja nelja kuu vanune, kui tema vanaisa Nicolaus (Nikolai) Juse (Juuse) suri surmatunnistuse kohaselt „südame pärgsoone ­tromboosi”. Naisele ja lastele jäi päranduseks Tartus kinnistu nr 455, kus peeti ka söögi­maja. Kinnistul paiknes neli maja, aadresside kohaselt Kuperjanovi 24, 26, 28 ja 30. Arhiividokumentide hulgas leidub lesk Amalie Juse tunnistus, mille ta kirjutas pärandusasja ajades. Selgub, et Iloni vanaema mamma Juse oli 12


omal alal tuntud tegija. Aastatel 1907–1920 pidas ta järgemööda Tartus Vanemuise, Kvissentali ja Tartu raudteejaama einelauda ning aadressil ­Kuperjanovi 24 alates aastast 1921 kohvikut-söögisaali Veronika. Vahetult enne Vene punavõimu vägivaldset kehtestamist Eestis müüsid Nikolai Juse pärijad 24. aprillil 1940 Tartus kinnistu nr 455. Punase riigipöördeni jäi siis vähem kui kaks kuud. Praegu asub Iloni lapsepõlvekodu, kunagise kinnistu nr 455 kohal­ Eesti Rahva Muuseumi endise näitustemaja vastas, Kuperjanovi 20 nelja­ korruse­line korterelamu. Korterelamu alumisel korrusel paiknevad väikesed p ­ oekesed. Iloni andmetel sõitis mamma Juse enne Teise maailmasõja puhkemist Saksamaale. Iloni kontakt vanaema ja onudega katkes igaveseks. Küll aga kohtas Ilon aastakümneid hiljem, 1989. aastal Eestit k­ ülasta­des, oma tädi Karinit. Iloni tädi Karin Siim-Juse õppis kunstikoolis Pallas aastatel 1930–1935 ehk siis ajal, kui Ilon elas tädiga samas majas. Võimalik, et just tädi Karin oli Iloni esimene mõjutaja joonistamise ja kunsti imelise maailma suunas. Karin Siim-Juse töötas aastatel 1934–1935 teatris Vanemuine, hiljem teatris Estonia kostüümikunstnikuna, pärast Teist maailmasõda töötas ta Tallinna moeateljeedes moekonsultandi ja -joonistajana, aastatel 1952– 1960 kombinaadis Mood kunstnikuna.

PILDILT PUUDUVAD EMA JA ISA

Tartu idülli pildilt puuduvad Iloni ema ja isa. 1905. aastal Otepääl sündinud Iloni isa Max Pääbo töötas Iloni Tartu idülli ajal Tallinnas. Budapesti tehnikaülikooli masinaehitusinserina ­lõpetanud ning hiljem end tekstiili erialal Saksamaal täiendanud Max ­Pääbo oli aastatel 1930–1940 ametis tekstiili-, pitsi- ja sukavabrikus, ASis O ­ . Kilgas, algul inseneri, hiljem tehnilise juhatajana. 1907. aastal Tartus sündinud Iloni ema Viida Pääbo-Juse õppis P ­ allases, saades kunstikoolist joonistusõpetaja kutse. Iloni Tartu idülli ajal oli ­temagi juba Tallinnas, kus ta aastatel 1932–1933 jätkas õpinguid Riigi kunsti­tööstuskoolis keraamika alal. 13


„Esimene pilt emaga. See on minu lemmikpilt. Ma ei tea täpselt, kui vana ma siis olin. Võib-olla aastane,” räägib Ilon.

Ühtlasi näitavad arhiividokumendid, et Viida Pääbo-Juse lükkas alates aprillist 1931 käima oma isikliku „kudumis-tööstuse” firma. 10. juulil 1931 teatas ta Kaubandus-Tööstuskojale, et tema firma nimeks on Tekstiil­ ateljee Viida Pääbo-Juse. Lisaks täpsustas ta: „… varem reg kudumis-­ tööstuse all ei tuleks mõelda silmkudumist, vaid minu ärialaks on gobelääni ja vaibatööstus.” Ilon mäletab, et ema oli kunstiliselt väga andekas ja tegeles pidevalt kunstiga. „Ta kudus väga palju vaipu, mis pandi seinale. Usun, et tema 14


Iloni ema Viida ametlik teadanne oma isikliku „kudumis-tööstuse” firma asutamisest. 15


isegi kudus Eesti raudteejaamade jaoks pinkidele asetatud erilised istu­ mise vaibad.” Tartus omavahel tutvunud Iloni ema ja isa abiellusid septembris 1928 Tartus. Kuid miks neid ei ole Iloni Tartu idülli pildil?

ILON: „Ema ja isa läksid elama ja töötama Tallinna. Olin nii väike, et

ei mäleta neist mitte midagi ning ma ei teadnud neist kolm aastat midagi. Nad töötasid kogu aeg ning mina nende ellu ei sobinud. Nad kartsid, et oleksin neid seganud. Neil polnud aega minu jaoks. Nii jätsid nad mind vanaema Amalie hoolde. Usun, et see oli kõige parem, mis minuga võis juhtuda. Ma sain kolm aastat ilusat lapsepõlve ja see on ju väikesele inimesele väga tähtis aeg. Tartus oli kõik hästi, kuni juhtus õnnetus ja see aeg lõppes halvasti.”

KUUL LÄBIS ILONI ÕLA

Tädi Karini abikaasa oli ohvitser, sellepärast leidus nende elamises relvi, meenutas Ilon. Mina meenutan teatri aabitsateadmist: kui esimeses vaatuses on püss seinal, käib kolmandas vaatuses pauk. Tartus käiski pauk. Tahaksin teile sellest pildi joonistada. Kujutan ette, et pauk käis suures elutoas. Kusagil nurgas istub ehmunud näoga mees, peos suitsev revolver. Toa keskel aga hakkab kokku vajuma väike tüdruk, tema näos ei ole veel valu, pigem imestus-üllatus … Tüdruku paremast õlast voolab verd.

ILON: „Tartus juhtus, et minu onu Leo mängis ühe revolvriga ja ta laskis

mind peaaegu maha. Tema lastud kuul läks mul paremast õlast sisse ja väljus seljast paremalt õlakohast selgroo kõrvalt. Ma ei tea, kas onu Leo tõi selle revolvri tädi Karini mehe juurest või oli tal endal see olemas. Onu Leo, suur täiskasvanud mees, vaatas ja katsus seda revolvrit, tegi ilmselt mänguhoos midagi valesti ja kuul tabas minu õlga. 16


See oli õnnelik õnnetus. Tuleb meelde, et ma algul ei tundnudki valu. Kuul läbis ainult liha, ühtegi konti ei teinud katki, selgroogu ei vigastanud. Kunagi tahaksin sellest õnnetust tulistamisest ühe pildi teha, mingid ­detailid on senini meeles. Pärast pauku ja pihtasaamist saabus aga tühi maa, rohkem ei mäleta ma midagi. Kuni üks hetk istusin haiglas, valgetes kitlites inimesed minu ­ümber hakkasid minu paremat kätt tõstma ja see tegi mulle väga valu. Olin vist nii 60aastane, kui läksin arsti juurde, sest mul hakkas parem õlg valutama. Enne seda polnud kuulitabamuse koht endast märku andnud. Arst küsis, kas õlaga on midagi varem juhtunud. Rääkisin siis, mis ­kunagi juhtus. Näitasin talle selgelt näha olevat kuuliarmi. Arst imestas, et nii kaua aega tagasi ja alles nüüd hakkab märku andma. Ta saatis mind röntgenisse. Röntgenipilt näitas, et kõik on korras. Kuul oli lihast puhtalt läbi läinud, ei mingeid vigastusi ning minu õlavalu ei olnud sellest taba­ mu­sest tingitud. Ma ei tea, kui kaua ma Tartus haiglas olin. Kuid kui mind välja lubati, tuli ema ja viis mind ära Tallinnasse.”

MAMMA JUSE

Tartusse mamma Juse juurde Ilonit enam ei lastud. Kui Iloni ema ja isa lahutasid märtsis 1939 ning Iloni ema sõitis ­Itaaliasse, otsustas just tema, et Ilon saadetakse Haapsallu isapoolsete vana­vanemate juurde. Miks ema nii otsustas, seda Ilon ei täpselt ei teagi. Kuid ta teab, et Tartu vanaema oli siis väga kurb. Ka tema oleks tahtnud Ilonit näha ja hoida. Kui Ilon oleks läinud pärast vanemate lahutust Tartu vanaema juurde, pole välistatud, et tema elu kulgenuks hoopis teisiti. Sest nagu juba kirjuta­ sin, Tartu vanaema pages enne sõda Saksamaale. Täiesti võimalik, et ta oleks võtnud Iloni kaasa. Amalie Juse oli kindlasti ettevõtlik, hakkaja ja tubli naine. Riigiarhiivi otsingusüsteemi abil leidsin paberid, kuidas Amalie Juse 1938. aastal hakkas endale taotlema ametlikku tõendit, et tema on kutseline kokk. 17


4. jaanuaril 1938 Tartu tööoskusametile saadetud blanketi k­ ohaselt ­kirjutab ta: „Palun lubada minul õiendada õppinud-töölise kutse­eksam koka tööalal.” Ametliku taotluse juurde on Amalie Juse lisanud omakäelise armsa „tunnistuse”, selgitades, kus ta varem on tegutsenud. Alates 1921. aastast on ta tunnistuse kohaselt „pidanud ja töötanud iseseisva keetjana kohvik-­ söögisaal Veronikas”.

Iloni Tartu vanaema Amalie Juse omakäeline tunnistus ehk selgitus, kus ja kellena ta on tegutsenud. 18


Mamma Juse ja tema ametlik taotlus, et soovib „õiendada õppinud-töölise kutseeksami koka tööalal“.

19


25. veebruaril 1938 omandaski Amalie Juse „õppinud töölise kutse koka tööalal”. Seda tõendab talle Tartu tööoskusametist väljastatud ­„Õppinud töölise kutsetunnistus”. Mamma Jusega veetis Ilon pärast Tartu õnneliku lõpuga õnnetust ja Tallinna viimist järgmistel aastatel koos mõnegi suvekuu Narva-Jõesuus. Narva-Jõesuus pidas vanaema Amalie pansionaati. Suved Narva-Jõesuus püsivad Iloni mälus kui hea ja ilus aeg.

Mamma Jusele omistatud ametlik paber, et ta omandas koka kutse. Umbes kaheaastane Ilon ema Viidaga Narva-Jõesuus, kus mamma Juse pidas pansionaati. 20


21


ILON: „Narva-Jõesuu oli väga ilus koht enne sõda. Seal oli lõbus elu, ringi

liikus palju turiste, sest puhkajaid tuli sinna ka välismaalt. Need olid kaunid suved Narva-Jõesuus. Vanaema tegi head sööki ning tema pansionaadis puhkas päris palju rootslasi. Me jalutasime vanaemaga suvituslinnakeses ringi ning uudistasime kunagi Vene rikaste ehitatud vanu maju. Täitsa uskumatud majad olid, siidist tapeedid ja puha. Tihti jalutasime vanaemaga pikalt-pikalt rannaliival. Vanaema kohe tahtis jalutada, nii pääses ta korraks eemale söögitegemisest ja ­pansionaadi pidamisest. Kui tema läks jalutama, võttis ta mind alati kaasa. Nii et juba väikesest peast olen harjunud palju käima. Käisime ka Narvas ja ma olen näinud vana Narvat ehk Narvat enne venelaste pommitamist. Sõitsime paadiga jõel. Vaatasin teisele poole ning mulle tundus, et sealne elu näeb must välja.”

TARTU PILDID. ÜLDISTUSI JA MÕJUSID

Kolm aastat rahulikku ja õnnelikku lapsepõlve. Kahtlemata väärt geenid. Pallases õppinud tädi Karini esimene kunstiline mõju. Ja veel – nagu Ilon ise ütleb: „Minuga ikka juhtub igasugu asju.” Temaga tõesti juhtub asju, seda näeme edaspidigi.

Ilon, Tito ja mamma Juse Narva-Jõesuus 1930ndate keskel. 22

Profile for Tammerraamat

Ilon Wikland. Elu pildid  

Enno Tammer ILON WIKLAND. ELU PILDID 336 lk 160x230 mm Kõva köide, neljavärvitrükk ISBN 978-9949-616-12-1 Raamat „Ilon Wikland. Elu pildid”...

Ilon Wikland. Elu pildid  

Enno Tammer ILON WIKLAND. ELU PILDID 336 lk 160x230 mm Kõva köide, neljavärvitrükk ISBN 978-9949-616-12-1 Raamat „Ilon Wikland. Elu pildid”...

Advertisement