Page 1

Kadri Hinrikus

Pildid joonistanud Anu Kalm


Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Tekst © Kadri Hinrikus Pildid © Anu Kalm Kujundanud Villu Tammer Toimetanud Tiina Tammer © Tammerraamat, 2019 ISBN 978-9949-616-94-7 Tallinna Raamatutrükikoda www.tammerraamat.ee


Suvine koolivaheaeg on väärt asi. Mida kõike mõnusat võib kolme kuu jooksul juhtuda ja mida kõike üllatavat endale saada! Rikkalikud suvemuljed aitavad sügise hakul veidi valutumalt sisse elada ka esimestesse koolinädalatesse. Juba teel 1. septembri aktusele kuuleb Karl oma pinginaabrilt, et see on suvel saanud endale uue isa. Seevastu Johannes, kes jookseb iga väikse asja peale alati kaebama, olevat saanud hoopis oma vana isa tagasi. Maria on saanud endale roosad prillid, Stella, Roland, Mark ja Fred uue mobiiltelefoni. Herman liipab tähtsalt karkudega ringi, sest tema sai jala kipsi, kui rulaga trepist alla kihutas. Tambet uhkustab kutsikaga, Kätlin äsja sündinud väikevennaga. Nende viimaste puhul jagunevad kaaslaste hinnangud selgelt kaheks: ühed leiavad, et väikevend on nunnum, teiste arvates on kutsikas etem. Gustav demonstreerib igal võimalikul hetkel uut jalgratast. Helena sai suvel uue kodu ja Rasmus lennukiga lennata. Karl kannatab vaikides terve nädala, aga kui Joonatan hakkab uuel nädalal hooplema sellega, kuidas ta maal olles endale puugi sai, jookseb ta teiste hulgast nuuksudes minema. „Miks nii mõru olemisega?” pärib isa, kui Karl koju jõuab. 5


Karl pühib tatise nina pluusivarrukasse ning laob kõigi klassikaaslaste suvesaavutused lagedale. „Ainult mina ei saanud mitte midagi,” lõpetab ta kõhuli diivanile vajudes. Pisarad ei taha kuidagi lõppeda. Isa istub poja kõrvale. „Minu meelest sa küll eksid,” venitab ta. „Sa said suvel kõvasti targemaks ja tugevamaks.” „Mis mõttes?” „Aasta tagasi sa veel ei osanud trelliga kruve seina puurida, nüüd õppisid ära, kui mul sauna ehitamisel abiks olid.” Karl mühatab. „Ja vanaemalt said teada, kuidas õunapuud istuda. Seda sa ka varem ei osanud. Istutasite koos ju lausa neli puud aeda!” Isa sasib Karli juuksetukka. „Kas see on sul tõesti juba meelest läinud, et julgesid sel suvel esimest korda üle jõe teisele kaldale ujuda? Olid veest välja tulles nii uhke, et pidid lõhki minema.” Karl ohkab raskelt. Taoliste asjadega ei ole teiste ees midagi hõisata. Ta püüab end lohutada šokolaadikommiga, mille ema on vaagnale pannud. Karl pistab kommi suhu, kuid selle asemel, et magusast suutäiest kosutust tunda, veab ootamatu valusähvatus ta näo krimpsu. Karl kompab keeleotsaga ettevaatlikult suus ringi. Aegamisi ilmub ta näole kerge naeratus. Järgmisel hommikul hõiskab Karl klassikaaslastele juba garderoobis: „Mina sain suvel endale hambaaugu! Elu esimese hambaaugu!”


Timmo elab väikeses alevikus. Tema päikesekollane maja lillepeenarde ja tikripõõsastega asub teiste omataolistega sirges reas aleviku servas. Paar maja veel, siis algavad juba põllud, heinamaa ja mets. Kui suvel on lasteaed kinni ning ema-isa tööl, tuleb Timmol üksinda kodus hakkama saada. Ja muidugi saab Timmo üksinda hakkama. Tema läheb samuti tööle. Timmo kaevab pööningul tarbetuks tunnistatud kraami hulgast välja vanaema postikoti. Selle kotiga kandis mamma kunagi inimestele posti laiali. Nüüd on mamma surnud, aga kotti annab veel kasutada küll. „Mina hakkan suureks saades postiljoniks,” teab Timmo kindlalt. Aga miks ta peaks sellega nii kaua ootama? Timmo riputab koti endale risti üle õla. Kott on suur, ulatub peaaegu maani ja mahutab palju. Timmo võtab elutoa laualt ema ristsõnade vihiku ja kaks ajalehte. Isa kirjutuslaua sahtlist leiab ta kolm postkaarti ning mingid paberid, millele on peale kirjutatud ARVE. Kõik see kraam mahub lahedalt postikotti. Üks asi tuleb enne teeleasumist veel korda ajada – korralikul postiljonil peab nimesilt rinnas olema. 9


Timmo lõikab paberist paraja tüki, maalib sellele KRISSTOFFER, ning kinnitab sildi nõelaga pusa külge. Kui Timmo ennast peeglist vaatab, jääb ta rahule. Kott on äge ja nimi ka selline suurele inimesele sobilik. Timmo on ju tite nimi, sellega ei kõlba töömeheks hakata. Krisstoffer tõmbab nokatsi pähe, sulgeb enda järel korralikult aiavärava, ning hakkab astuma. Ta samm on hoogne. See on tema esimene töömehepäev. Naabermaja postkasti juures peab Krisstoffer kinni ja libistab ema ristsõnad kasti. Järgmise maja pererahvas saab endale isa ARVE. Üle tee väikeses punases majakeses elab tädi Virve, kellel on ilus hall kass. Temale jätab Krisstoffer kassiga kaardi. Üks ajaleht potsatab postkasti, mis on maja küljes, kuhu hiljaaegu sündisid kaksikud. Teise ajalehe neelab onu Väino postkast. Veel kaks kaarti saavad kenasti kastidesse ning Krisstofferi tööpäev ongi läbi. „Ega sa ei tea, kuhu mu ristsõnad on kadunud?” pärib ema õhtul isalt. „Kas sa mu ajalehti oled näinud?” on isa nõutu. See, kes nendele küsimustele vastata oskaks, magab voodis juba sügavat und, sest töömehe elu pole kerge. Järgmisel päeval asub Krisstoffer uuele postiringile. Ta pistab kotti ema kodukujunduse ajakirja, köögilaualt napsab värske ajalehe, kotti rändavad isa kirjad ning paber nimega TÖÖLEPING. Kaksikute tarvis võtab Krisstoffer kaasa ühe oma joonistuse. Jällegi on noore postiljoni samm hoogne. See on juba tema teine töömehepäev. Halli kassiga tädi Virve jaoks jätab Krisstoffer postkasti kodukujunduse ajakirja, onu Väino jaoks TÖÖLEPINGU, kaksikud saavad joonistuse, rohelisse majja jõuab värske ajaleht, üks kiri läheb perekond Kalale, teine kiri proua Ullale, kolmas kiri kooliõpetaja majja. „Postiljoni amet on ikka vahva,” rõõmustab Krisstoffer koju sibades. „Homme teen veel suurema ringi. Kindlasti meeldib inimestele iga päev posti saada.” 10


Aga homse postiringi asemel tuleb Krisstofferil uuesti teele asuda juba samal õhtul. Vahepeal on emale-isale mõned telefonikõned tulnud. Helistanud on halli kassiga tädi Virve, onu Väino, kaksikute isa ja isegi kooliõpetaja. Krisstoffer on sunnitud taas postikoti üle õla riputama. Ta võtab ema käest tugevasti kinni ning kahekesi hakatakse astuma. Väikese postiljoni samm enam nii hoogne ei ole. Ema kodukujunduse ajakiri ja ristsõnad, isa ajalehed, kaardid, kirjad ning lepingud jõuavad Krisstofferi postikotti tagasi. Lisaks kingib onu Väino postiljonile kaks õuna ja halli kassiga tädi Virve surub kotti šokolaaditahvli. Oma joonistuse jätab Krisstoffer kaksikutele. Kodus võtab poiss nimesildi pusa pealt ära ning hakkab jälle Timmoks. Ta poeb ema sülle õuna sööma. „Las see töömehepõli ootab veel väheke,” leiab isa. Kindluse mõttes hoiab ta edaspidi oma lauasahtlid lukus.


Anna ja Johanna on õed. Anna veel koolis ei käi, aga Johanna õpib viiendas klassis ja tunneb ennast täitsa suure tüdrukuna. Kui Annalt küsida, mida talle kõige rohkem meeldib teha, siis vastab ta silmapilkselt: „Johannaga koos olla.” „Kas Johanna jõuab varsti koju?” „Millal Johanna minuga mängima tuleb?” „Ma tahan samasugust seelikut nagu Johannal?” Niimoodi nuiab Anna iga päev ja ootab oma suurt õde koju. Aga Johannal on kohutavalt palju toimetamisi. Lisaks koolile käib Johanna kunstiringis, loodussõprade ringis, näiteringis ja kaberingis. Kui Johanna jõudis ühel õhtul koju alles päris pimedas, lõi vanaema käsi kokku ja küsis: „Kas sul kõigist nendest ringidest pea ei hakka ringi käima?” Anna uuris õe peanuppu väga teraselt, aga vähemalt niikaua, kuni Johanna laua taga viinereid sõi, seisis tema pea küll paigal. Tavaliselt vaatab Anna järele vanaema. Kuid täna on vanaema arsti juures, ema on tööl ja isa on ajast maas. Niimoodi ta ise ütles, kui hommikul raadiost mingit bändi kuulas. „Olen ajast maas, ei saa sellest muusikast aru,” teatas isa, jõi kohvitassi tühjaks ning sõitis kontorisse. 13


Anna ja Johanna jäävad kahekesi koju. Sellisest päevast ei ole Johanna just unistanud, sest tal on ju nii kohutavalt palju toimetamisi. Anna seevastu keksib toas õhinal ringi. „Mida me tegema hakkame?” „Hakka sina oma mänguasjadega mängima, mina tegelen oma asjadega,” vastab Johanna. „Ei, see on igav! Teeme hoopis nii, et sina istud siia tugitooli, mina istun sulle sülle ja sina hakkad mulle lugu jutustama.” „Mis lugu?” „Kolme notsu lugu, tead küll.” Anna tirib õe kättpidi tugitooli ja sätib ennast tema süles kerra. „Hakka nüüd pihta.” Johanna alistub. „Elasid kord kolm notsut, kelle nimed olid Niff-Niff, Naff-Naff ja Nuff-Nuff. Nad elasid paksu metsa sees ...” „Miks? Miks nad elasid paksu metsa sees?” „Ee ... sest neile meeldis seal. Nad said seal puude otsas ronida ja metsmaasikaid süüa. Ja üks tiik oli seal ka, kus sai ujuda ... Aga selle paksu metsa sees elas ka kuri hunt ja hunt tahtis notsusid ära süüa.” „Miks?” „Hunt sööb notsusid.” „Kas ta metsmaasikaid ei söö?” „Ei.” „Täitsa rumal,” raputab Anna pead. Johanna märkab õe põsel ripsmekarva. „Mäletad, vanaema ütles, et kui ripsmekarv on põse peal, siis võib midagi soovida.” Anna pigistab silmad kinni ja soovib pingsalt. „Ma ei ütle, mida ma soovisin.” „Ei tohigi öelda, muidu ei lähe täide.” 14


Profile for Tammerraamat

Millest sa unistad  

Kadri Hinrikus MILLEST SA UNISTAD Pildid joonistanud Anu Kalm 72 lk 170x240 mm Kõva köide, värvitrükk ISBN 978-9949-616-94-7 Kui oled laps,...

Millest sa unistad  

Kadri Hinrikus MILLEST SA UNISTAD Pildid joonistanud Anu Kalm 72 lk 170x240 mm Kõva köide, värvitrükk ISBN 978-9949-616-94-7 Kui oled laps,...

Advertisement