Page 1

Meie hoitud saladused CCC


Lara Prescott CCC

Meie hoitud saladused Inglise keelest tĂľlkinud Liisi Lees-Leesmaa


Originaali tiitel: Lara Prescott The Secrets We Kept Published in the United States by Alfred A. Knopf, a division of Penguin Random House LLC, New York, and distributed in Canada by Random House of Canada, a division of Penguin Random House Canada Limited, Toronto, 2019 Copyright © 2019 by Lara Prescott Published by arrangement with Folio Literary Management, LLC Tõlge eesti keelde © Liisi Lees-Leesmaa ja Tammerraamat, 2019 Toimetanud Kadri Põdra Kujundanud Villu Tammer ISBN 978-9949-616-99-2 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee


Mattile

Tahan olla nendega, kes teavad saladusi, vĂľi siis Ăźksi. Rainer Marie Rilke


PROLOOG

MASINAKIRJUTAJAD Me tippisime sada sõna minutis ega jätnud vahele ühtegi silpi. Meie identsed kirjutuslauad olid varustatud mündirohelise Royal Quiet Deluxe’i kirjutusmasina, musta Western Electricu kettaga telefoni ja kollaste stenograafiaplokkide virnaga. Tegime pausi vaid telefonile vastamiseks või sigaretist mahvi tõmbamiseks; mõni meist sai hakkama mõlemaga korraga tähemärki kaotamata. Mehed jõudsid kümne ajal. Üksteise järel kutsusid nad meid oma kabinetti. Me istusime nurka lükatud väikestel toolidel, samal ajal kui nemad oma suurte mahagonlaudade taga või vaibal edasi-tagasi marssides lae poole rääkisid. Meie kuulasime. Me salvestasime. Meie olime nende memode, aruannete, kirjade, lõunatellimuste üheliikmeline kuulajaskond. Teinekord unustasid nad meid ära ja me kuulsime palju muudki: kes tahtis keda välja süüa, kes mängis võimumänge, kellel oli armusuhe, kes oli mängus ja kes mitte. Mõnikord ei kutsunud nad meid nimepidi, vaid juuksevärvi või kehatüübi järgi: Blond, Punapea, Rinnakas. Meilgi olid neile oma salajased nimed: Käperdaja, Kohvihais, Hambad. Nad kutsusid meid tüdrukuteks, kuid me ei olnud tüdrukud. Me olime agentuuri jõudnud Radcliffe’i, Vassari või Smithi ülikooli kaudu. Olime oma suguvõsas esimesed tütred, kes said kõrghariduse. Mõni meist rääkis mandariini keelt. Mõni juhtis


8

MASINAKIRJUTAJAD

lennukit. Mõni suutis Colt 1873-ga paremini ümber käia kui John Wayne. Kuid vestlusel küsiti meilt ainult: „Kas sa masinakirja oskad?” Räägitakse, et kirjutusmasin loodi naiste jaoks, et ainult naiselik puudutus suudab klahvid helisema panna, et masinal töötamiseks sobivad just meie peenikesed sõrmed, et kui mehed olid enda valdusesse haaranud autod, pommid ja raketid, oli kirjutusmasin päris meie oma masin. Olgu sellega, kuidas on. Kuid kindel on see, et kui me tippisime, sai meie sõrmedest aju pikendus; ilma vahepeatuseta liikusid nende suudest tulevad sõnad – mida me ei tohtinud meele jätta – trükimusta paberile löövatele klahvidele. Ja kui mõelda sellele niimoodi, vaadata asja mehaanikat, on see peaaegu poeetiline. Peaaegu. Kuid kas peavalud, kanged randmed ja halb rüht olidki see, mille poole püüdlesime? Kas sellest unistasimegi keskkoolis, kus tuupisime poistest kaks korda rohkem? Kas sekretäritöö oli see, mida ette kujutasime, kui avasime paksud jõupaberist ümbrikud, mis teatasid, et oleme ülikooli vastu võetud? Kas arvasime, et sellest saab meie tee, kui jalgpallistaadionil pidulikes aktuserüüdes valgetel toolidel istusime ja võtsime vastu pärgamendirulli, mis lubas, et oleme kvalifitseeritud palju rohkemaks? Enamik meist pidas kirjakeskuses töötamist ajutiseks. Me ei öelnud seda valjusti välja, isegi mitte üksteisele, aga paljud meist uskusid, et sekretäritöö on esimene samm, saavutamaks seda, mida meestele kohe pärast ülikooli lõppu pakuti: luureohvitseri koht, isiklik kabinet meeldivat valgust heitvate lampide, pehme vaipkatte, puidust kirjutuslaua ja isikliku masinakirjutajaga, kes märgib üles meie diktaate. Nägime seda kui algust, mitte lõppeesmärki, hoolimata sellest, mida meile oli terve elu korratud. Teised naised seevastu ei tulnud agentuuri karjääri alustama, vaid otsi kokku tõmbama. Jäägid strateegiateenuste ametist OSS1, kus neid peeti sõja ajal elavateks legendideks, olid muutunud iganditeks ja pagendatud kirjakeskusesse või arhiiviosakonda või mõnda nurka laua taha, kus neil polnud midagi teha. 1

Office of Strategic Services – teise maailmasõja aegne USA luureagentuur. – Tõlk.


MEIE HOITUD SALADUSED

Nende seas oli Betty. Sõja ajal juhtis ta salaoperatsioone ja nõrgendas vastase võitlusvaimu ajalehtedesse artikleid sokutades ja propagandaga lendlehti lennukitest alla visates. Kuulsime, et kord oli ta hankinud dünamiiti mehele, kes õhkis varusid vedanud rongi, mis kusagil Birmas silda ületas. Me ei saanud kunagi kindlad olla selles, mis oli tõde ja mis mitte – vanadel OSS-i dokumentidel oli kalduvus kaduma minna. Kuid mida me kindlalt teadsime, oli see, et agentuuris istus Betty laua taga meie hulgas, samal ajal kui Ivy League’i ülikoolide meestest, kes olid sõja ajal tema võrdväärsed kolleegid, olid saanud tema ülemused. Mäletame Virginiat istumas sarnase laua taga, paks kollane kampsun igasuguse ilmaga õlgade ümber mähitud, pliiats pistetud pealaele keeratud krunni sisse. Mäletame üksikut sinist karvast tuhvlit tema laua all; teise järele polnud vajadust – lapsepõlves amputeeriti jahiõnnetuse tagajärjel tema vasak jalg. Ta pani oma kunstjalale nimeks Cuthbert, ja kui ta oli natuke liiga palju joonud, võis ta selle küljest võtta ja sulle ulatada. Virginia rääkis harva ajast OSS-is ja kui tema spioonipäevist poleks levinud kuulujutte, võiks arvata, et ta oli lihtsalt üks järjekordne vananev ametnikuproua. Kuid me olime neid lugusid kuulnud. Näiteks seda, kuidas ta kord maskeeris ennast lüpsinaiseks ning juhatas karja lehmi ja kaks Prantsuse vastupanuliikumise hävitajat riigipiirini. Kuidas gestaapo nimetas teda üheks ohtlikumaks liitlasriikide spiooniks, hoolimata kunstjalast. Teinekord möödusime Virginiast koridoris või siis sattusime temaga koos lifti või märkasime teda E. ja 21. tänava nurgal number kuusteist bussi ootamas. Tahtsime peatuda ja küsida tema käest tolle aja kohta, mil ta natsidega võitles; küsida, kas ta mõtleb siiani neile päevile, kui istub kirjutuslaua taga ja uut sõda ootab või kedagi, kes ütleks, et ta võib koju minna. Nad olid üritanud juba aastaid OSS-i tüdrukuid välja tõrjuda, sest nendega polnud uue, külma sõja ajal midagi peale hakata. Paistis, et needsamad sõrmed, mis kord olid vajutanud päästikule, sobisid nüüd paremini kirjutusmasina jaoks. Kuid mis õigust oli meil kaevelda? Tegemist oli hea tööga ja me olime õnnega koos, et saime seda teha. Ja kindlasti oli

9


10

MASINAKIRJUTAJAD

see mitu korda põnevam kui enamik teisi riigiasutuste tööotsi. Põllumajandusministeerium? Siseministeerium? Ei kujuta ettegi. Nõukogude Venemaa osakond ehk NV sai meie teiseks koduks. Ja samuti nagu agentuuri teati kui poisteklubi, lõime meie oma seltskonna. Hakkasime endast mõtlema kui Keskusest ja see muutis meid tugevamaks. Lisaks kõigele oli vahemaa kodust tööle talutav. Halva ilmaga sõitsime bussi või trammiga, ilusa ilmaga jalutasime. Enamik meist elas kesklinna naaberlinnaosades: Georgetownis, Dupontis, Cleveland Parkis, Cathedral Heightsis. Elasime üksi ülemiste korruste katusetubades, mis olid nii väikesed, et kui pikali heita, võis samal ajal puudutada varvastega ühte ja pealaega teist seina. Elasime Massachusettsi avenüü viimastes allesjäänud ühiselamutes, kus oli ridade viisi narivoodeid ja majas pidi olema hiljemalt õhtul kell pool üksteist. Elasime tihti toanaabritega, teiste riigiametnikest tüdrukutega, kelle nimi oli Agnes või Peg ja kes jätsid oma roosad vahtkummist lokirullid kraanikaussi või noa maapähklivõiseks või kasutatud hügieenisidemed korralikult kokku voltimata kraanikausi kõrvale väiksesse prügikasti. Sel ajal oli abielus vaid Linda Murphy ja ka alles vastselt. Abiellunud ei jäänud kunagi kuigi kauaks. Mõni pidas vastu kuni raseduseni, kuid enamasti hakati lahkumist planeerima niipea, kui kihlasõrmus sõrme sai. Jätsime nendega hüvasti puhkeruumis Safeway pagarikoja kihilist kooki süües. Mehed käisid läbi, et võtta üks koogitükk ja öelda, kui kahju neil on tüdrukuid lahkumas näha, kuid me märkasime tulukest nende silmis, kui nad juba järgmise uue ja noore neiu peale mõtlesid, kes võiks eelmist asendada. Lubasime, et hoiame ühendust, kuid pärast pulmi ja lapse saamist suundusid abiellunud tihti Washingtoni kaugematesse nurkadesse, kohtadesse, nagu Bethesda, Fairfax või Alexandria, kuhu jõudmiseks tuli võtta takso või sõita kahe bussiga. Võtsime sõidu ette ehk lapse esimeseks sünnipäevaks, ent hilisemad külaskäigud oli vähetõenäolised. Enamik meist olid vallalised ja otsustanud karjääri esikohale seada. Vanematele tuli meil ikka ja jälle seletada, et see otsus ei ole


MEIE HOITUD SALADUSED

poliitiline. Muidugi, eks nad olid uhked, kui ülikoolidiplomi saime, kuid iga järgnev aasta, mis möödus karjääri ja mitte lapsi tehes, ning meie vallalisestaatus ja veidravõitu otsus elada soo peale püstitatud linnas põhjustas neile järjest suuremat segadust. Muidugi, suviti oli Washington niiskusest tihke nagu märk tekk, tulvil õelaid tiigersääski. Hommikul vajusid eelmisel õhtul rullitud lokid ära niipea, kui jala uksest välja pistsime. Ning trammid ja bussid olid kui saunad, ent lõhnasid nagu roiskunud nuustikud. Polnud hetkegi, mil me ei tundnud end higise ja lohakana, välja arvatud külma duši all seistes. Talvedki ei pakkunud erilist leevendust. Hoidsime lähestikku ja kiirustasime bussipeatusesse, pilk maas, et vältida tuuli, mis jäise Potomaci jõe poolt puhusid. Kuid sügiseti ärkas linn ellu. Connecticuti avenüü äärsed puud nägid välja kui oranžid ja punased ilutulestikud. Ja õhutemperatuur oli meeldiv, polnud vaja muretseda pluusile tekkivate higilaikude pärast. Hot dog’i putkadest sai osta tulel küpsetatud kastaneid väikses paberkotis – ideaalne kogus õhtuti koduteele kaasa võtmiseks. Ja iga kevad tõi endaga kaasa kirsiõied ning bussitäite viisi turiste, kes külastasid mälestusmärke ja noppisid hoiatussilte eirates roosakasvalgeid õisi ning pistsid neid endale kõrva taha ja rinnataskusse. Sügiseti ja kevadeti aeg Washingtonis venis, siis võtsime hetke, et peatuda, istuda pingil või teha tiir ümber Reflecting Pooli tiigi Lincolni mälestusmärgi ees. Tõsi küll, agentuuri E.  tänava hoone päevavalguslambid heitsid kõigele terava valguse, tuues esile läike meie laubal ja poorid ninal. Aga kui tööpäeva lõpus välja astusime ja jahe õhk meie paljaid käsivarsi puudutas ning kui olime otsustanud koju jalutada pikemat teed kaudu, siis sellistel hetkedel muutus see soo peale rajatud linn piltpostkaardiks. Kuid mäletame ka kangeid sõrmi ja valutavaid randmeid, lõputuid memosid, aruandeid ja diktaate. Me tippisime nii palju, et mõni meist tegi seda isegi unenägudes. Isegi aastaid hiljem võis mõni mees, kellega voodit jagasime, märgata, kuidas meie sõrmed öösiti teinekord tõmblesid. Mäletame, kuidas reede pärastlõunati vaatasime iga minuti järel kella. Mäletame lõikuvaid paberiääri, karedat

11


12

MASINAKIRJUTAJAD

tualettpaberit ja kuidas fuajee puitpõrand esmaspäeviti Murphy Oil Soapi puhastusvahendi järgi lõhnas ning me oma kontsadega värskel vahakihil veel mitu päeva libastusime. Mäletame seda üht akenderida NV kauges otsas. Kuidas need olid liiga kõrgel, et neist välja näha, kuidas üle tee poleks olnud nagunii midagi muud vaadata kui halli riigiasutuse hoonet, mis nägi välja täpselt samasugune nagu meie hall hoone. Arutlesime nende kirjakeskuse üle. Kuidas nad seal välja näevad? Millised on nende elud? Kas nad vaatavad teinekord aknast välja meie halli hoone poole ja mõistatavad, kes seal töötavad? Tol ajal tundusid päevad nii pikad ja erinevad, kuid tagasi vaadates sulavad nad kõik üheks. Me ei oskaks öelda, kas too jõulupidu, kus Walter Anderson oma särgi punase veiniga üle kallas ja vastuvõtulaua juurde ära vajus, krael silt „Mitte elustada”, toimus 1951. või 1955. aastal. Samuti ei mäleta me täpselt, kas Holly Falcon lasti lahti, kuna ta lasi ühel ohvitseril endast kolmanda korruse nõupidamisruumis alasti fotosid teha, või kas nende fotode tõttu teda edutati ja samal põhjusel lasti lahti pisut hiljem. Kuid on asju, mida me mäletame. Kes iganes oleks tulnud peakorterisse ja näinud peenes rohelises tviidkostüümis naist mehele kabinetti järgnemas või vastuvõtulauas punastes kontskingades ja angooravillases kampsunis naist istumas, oleks eeldanud, et need naised on masinakirjutajad või sekretärid, ja tal oleks olnud õigus. Samas ka mitte. Sekretär – inimene, kellele on usaldatud saladus. Tuleneb ladinakeelsest sõnast secretus, secretum, mis tähendab „saladus”. Me kõik tippisime, kuid mõni meist tegi rohkemat. Kui tööpäeva lõpus oma kirjutusmasinale kaane peale panime, ei rääkinud me sõnakestki oma tööst. Erinevalt mõnest mehest oskasime meie saladusi hoida.


IDA 1949–1950

CCC


1. PEATÜKK

MUUSA Kui tulid mehed mustades ülikondades, pakkus mu tütar neile teed. Mehed nõustusid viisakalt nagu kutsutud külalised. Aga kui nad hakkasid mu sahtleid põrandale tühjendama, sületäitega raamatuid riiulitest välja tõmbama, madratseid ümber keerama ja kappides tuhnima, tõstis Ira veekannu tulelt ning asetas tee- ja alustassid köögikappi tagasi. Kui üks meestest, suur kast käes, käsutas teisi kokku korjama kõik kasulik, läks Mitja, mu noorim, rõdule, kus hoidis oma siili. Ta kussutas looma kampsuni sees, justkui kartes, et mehed panevad ka tema siili kasti. Üks mees – seesama, kes lasi hiljem, kui mind auto tagaistmele lükkas, oma käel üle mu tagumiku libiseda – patsutas Mitja pead ja ütles, et too on hea poiss. Mitja, õrn Mitja, lükkas mehe käe järsu, vihase liigutusega eemale ja peitis end magamistuppa, mida jagas oma õega. Mu ema, kes oli meeste saabumise ajal olnud vannis, ilmus välja vaid hommikumantli väel, juuksed veel märjad ja nägu õhetamas. „Ma ju ütlesin sulle, et see juhtub. Ma ju ütlesin, et nad tulevad.” Mehed puistasid läbi Borissi kirjad, minu märkmed, poenimekirjad, ajaleheväljalõiked, ajakirjad, raamatud. „Olga, ma ju ütlesin, et see mees toob meile vaid häda.” Enne kui vastata jõudsin, võttis üks meestest mu käsivarrest kinni – rohkem nagu armuke, mitte keegi, kes saadeti mind


16

MUUSA

arreteerima – ja sooja hingeõhku mu kaelale puhudes ütles, et aeg on minna. Ma kangestusin. Vaid mu laste nuuksed suutsid mu taas äratada. Uks minu selja taga sulgus, kuid nende nutt valjenes veelgi. Auto pööras kaks korda vasakule, siis paremale. Siis veel kord paremale. Ma ei pidanud aknast välja vaatama, et teada, kuhu mustades ülikondades mehed mu viivad. Tundsin iiveldust ja ütlesin seda kõrval istuvale mehele, kes haises praetud sibula ja kapsa järele. Ta avas akna – mingigi lahkus. Kuid iiveldustunne ei andnud järele ja kui suur kollastest tellistest hoone lähenes, hakkasin öökima. Lapsena teadsin, et Lubjankast2 mööda kõndides pean hinge kinni hoidma ja pea mõtetest tühjendama – räägiti, et Riiklik Julgeoleku Komitee teadis, kui mõtlesid nõukogudevastaseid mõtteid. Sel ajal polnud mul aimugi, mis need nõukogudevastased mõtted on. Auto keeras ringteele ja seejärel Lubjanka siseõue viiva värava ette. Mu suu täitus sapiga, mille kiiresti alla neelasin. Mehed mu kõrval nihkusid nii kaugele, kui said. Auto peatus. „Mis on Moskva kõrgeim hoone?” küsis sibula ja kapsa järele haisev mees ust avades. Tundsin järgmist iivelduselainet ning kummardusin ettepoole ja paiskasin hommikuks söödud praemuna munakividele, jättes mehe tuhmid mustad kingad napilt puhtaks. „Loomulikult Lubjanka. Räägitakse, et keldrist on võimalik näha Siberini välja.” Teine mees naeris ja kustutas suitsu vastu kingatalda. Sülitasin kaks korda ja pühkisin käeseljaga suud. Kollastest tellistest hoonesse sisenedes andsid mustades ülikondades mehed mu kahele naisvalvurile üle, saates mind pilguga, mis ütles, et peaksin olema tänulik, et nemad mind kongi ei vii. Suurem naisterahvas, kelle huulte kohal olid õrnad vuntsid, istus nurgas sinisel plasttoolil, samal ajal kui väiksem käskis mul õrnal häälel, nagu meelitaks last potile, lahti riietuda. Võtsin jaki ja kleidi seljast ning kingad jalast ja seisin nahavärvi aluspesus, kui väiksem naine mu käekella ja sõrmused eemaldas. Betoonseintelt kajas vastu kolksatus, 2

Moskvas Lubjanka väljakul asuva KGB peakorter ja hoonetekompleks. – Toim.


MEIE HOITUD SALADUSED

kui ta need metallkarpi kukkuda lasi. Seejärel osutas ta mu rinnahoidjale. Tardusin käsi risti asetades. „Peame selle ära võtma,” ütles naine sinises toolis mulle oma esimesed sõnad. „Sa võid ennast sellega üles puua.” Tegin rinnahoidja haakidest lahti ja võtsin seljast, külm õhk lajatas mu rinnale. Tundsin oma kehal nende seiravaid pilke. Isegi sellises olukorras mõõdavad naised üksteist. „Oled sa rase?” küsis suurem naine. „Jah,” vastasin ma. See oli esimene kord, kui selle valjusti välja ütlesin. Viimast korda armatsesime Borissiga nädal aega pärast seda, kui olime kolmandat korda lahku läinud. „Kõik on läbi,” ütles ta mulle. „See peab lõppema.” Ma lõhkuvat tema perekonda. Põhjustavat talle kannatusi. Ta ütles seda mulle siis, kui mööda üht Arbati põiktänavat kõndisime. Vajusin ühe pagarikoja ukseavasse. Ta püüdis mind püsti aidata ja ma karjusin talle, et jätku mind rahule. Inimesed seisatasid ja vaatasid. Järgmisel nädalal oli ta mu ukse taga. Tõi kingituse: ühe peene Jaapani hommikumantli, mille tema õed olid Londonist hankinud. „Proovi selga,” palus ta. Lipsasin sirmi taha ja ajasin selle selga. Kangas oli jäik ja hommikumantel hoidis kõhu ümbert kotti ega istunud hästi. See oli liiga suur, võib-olla oli ta oma õdedele öelnud, et tahab selle kinkida oma naisele. Mulle ei meeldinud see üldse ja seda talle ka ütlesin. Ta naeris. „No võta siis ära,” ütles ta. Ja võtsingi. Kuu aega hiljem hakkasin oma nahal tundma kihelust, nagu oleksin otse külmast tulles kuuma vannivette vajunud. Sarnast kihelust olin varemgi tundnud, Ira ja Mitja ajal. Teadsin, et olen lapseootel. „Sel juhul tuleb arst teid varsti läbi vaatama,” ütles väiksem valvur. Nad otsisid mu läbi, võtsid kõik asjad ära, andsid mulle suure halli kitli ja kaks numbrit suuremad sussid ning juhatasid mu kitsasse tsementruumi, kus olid ainult madrats ja ämber. Selles tsementruumis, kus mulle anti kaks korda päevas putru ja hapupiima, hoiti mind kolm päeva. Arst käis ja vaatas mu üle, kuigi

17


18

MUUSA

vaid selleks, et kinnitada seda, mida ma juba niigi teadsin. Tänu minu sees kasvavale lapsele pääsesin kõige hullematest asjadest, mis kuulu järgi selles ruumis naistega tavaliselt juhtus. Kolme päeva möödudes viidi mind suuremasse, samuti tsemendist ruumi, kus oli ees neliteist naisvangi. Mulle anti voodi, selle metallraam oli põranda külge kinni kruvitud. Niipea kui valvurid enda järel ukse sulgesid, heitsin ma pikali. „Sa ei tohi praegu magada,” ütles vastasvoodil istuv noor naine. Tema käsivarred olid kõhnad ja õlgadel olid haavandid. „Nad tulevad ja äratavad su üles.” Ta osutas päevavalguslampidele, mis meie kohal kiirgasid. „Päevasel ajal on magamine keelatud.” „Ja sul veab, kui öösel tunnigi und saad,” lausus teine naine. Ta meenutas pisut esimest naist, kuid nägi välja piisavalt vana, et olla tolle ema. Mõtlesin endamisi, kas nad on sugulased või kas selles ruumis, nende kriiskavate lampide all samu riideid kandes hakkasid kõik lõpuks üksteisega sarnanema. „Siis kutsuvad nad su „väiksele jutuajamisele”.” Noorem naine heitis vanema poole tähendusliku pilgu. „Mida me siis magamise asemel teeme?” küsisin. „Ootame.” „Ja mängime malet.” „Malet?” „Jah,” vastas kolmas naine, kes istus ruumi teises otsas laua taga. Ta hoidis üleval sõrmkübarast valmistatud ratsut. „Kas sa oskad malet?” Ma ei osanud, kuid õppisin järgmise kuu aja jooksul, mis mul tuli oodata. Valvurid tulidki. Igal ööl tirisid nad ühe naiste kongist number 7 välja ja tunde hiljem tõid ta punaste silmadega ja vaikivana tagasi. Valmistasin end igal ööl minekuks ette, kuid üllatusin ikkagi, kui nad siis lõpuks tulid. Mind äratas puidust nuia löök vastu mu paljast õlga. „Initsiaalid!” räuskas valvur mu voodi kohal seistes. Mehed, kes öösiti tulid, nõudsid meilt alati initsiaale, enne kui meid minema viisid. Pomisesin vastuse. Valvur käskis mul riidesse panna ega vaadanud eemale, kui seda tegin.


MEIE HOITUD SALADUSED

Kõndisime piki pimedat koridori ja mitu korrust treppe allapoole. Mõtlesin, kas need kuulujutud vastavad tõele, et Lubjankas on kakskümmend neli maa-alust korrust ja tunnelid, mis on ühendatud Kremliga, ja et üks tunnel viib kõikvõimalike mugavustega punkrisse, mis sõja ajal Stalinile ehitati. Mind juhatati järgmise koridori lõppu, ukse juurde, millel seisis number 271. Valvur paotas ust, piilus sisse ja lõi selle seejärel naerdes lahti. See polnud kong, vaid hoidla, mis oli varustatud tornide viisi lihakonservide ning korrapäraselt paigutatud teepakkide ja rukkijahukottidega. Valvur mühatas ja osutas uksele toa teises otsas, sellel uksel numbrit polnud. Avasin ukse. Ruumi sisenedes pidid silmad valgusega harjuma. Tegemist oli kabinetiga, mille peen mööbel oleks sobinud ka hotellifuajeesse. Vastu ühte seina toetusid raamaturiiulid täis nahkköites raamatuid, vastu teist seina kolm valvurit. Toa keskel seisva suure kirjutuslaua taga istus sõjaväemundris meesterahvas. Tema laual olid virnas raamatud ja kirjad – minu raamatud, minu kirjad. „Istuge, Olga Vsevolodovna,” ütles ta. Mehe õlad kaardusid ettepoole, nagu oleks ta terve elu laua taga veetnud või siis kummargil rasket tööd teinud; tema täiuslikult hoolitsetud käte järgi, mis teetassi hoidsid, pakkusin esimest varianti. Istusin väikesele toolile tema vastas. „Vabandust viivituse pärast,” ütles ta. Alustasin kõnega, mida olin saanud nädalaid ette valmistada: „Ma pole midagi valesti teinud. Te peate mu vabastama. Mul on perekond. Pole mingit …” Ta tõstis sõrme püsti. „Pole midagi valesti teinud? Seda otsustame meie. Aja jooksul.” Ta ohkas ja nokkis oma paksu kollaka pöidlaküünega hambavahet. „Ja aega see võtab.” Ma arvasin, et nad lasevad mu varsti vabaks, et kõik laheneb, et nääriõhtul istun ma sooja ahju kõrval ja löön Borissiga Gruusia veiniga täidetud klaase kokku. „Mida te siis teinud olete?” Ta krabistas paberites ja tõstis kõrgele ühe, mis paistis olevat order. „Väljendanud „nõukogudevastaseid ja terroristlikke ideid”,” luges ta, nagu loeks ette koostisosade nimekirja meekoogi retseptist.

19


20

MUUSA

Võiks arvata, et surmahirm tekitab külma – selleks et peatselt saabuvaks valuks valmis olla, tuimestab hirm keha. Kuid minu puhul oli see kuumus, mis ühest keha otsast teise liikus ja kõrvetas kui tuli. „Palun,” ütlesin ma. „Ma pean oma perekonnaga rääkima.” „Lubage ma tutvustan end.” Ta naeratas ja nõjatus krudiseval nahktoolil tahapoole. „Mina olen teie alandlik ülekuulaja. Kas tohiksin teile teed pakkuda?” „Jah.” Ta ei teinud ühtegi liigutust, et mulle teed tuua. „Minu nimi on Anatoli Sergejevitš Semjonov.” „Anatoli Sergejevitš …” „Võite mulle öelda Anatoli. Küll me õpime üksteist veel hästi tundma, Olga.” „Te võite mulle öelda Olga Vsevolodovna.” „Hästi.” „Ja tahan, et oleksite minuga otsekohene, Anatoli Sergejevitš.” „Ja mina tahan, et teie oleksite minuga aus, Olga Vsevolodovna.” Ta võttis taskust määrdunud taskurätiku ja nuuskas nina. „Rääkige mulle sellest romaanist, mida ta kirjutab. Ma olen üht-teist kuulnud.” „Nagu näiteks?” „Öelge mulle,” jätkas ta, „millest „Doktor Živago” räägib?” „Ma ei tea.” „Te ei tea?” „Ta kirjutab seda veel.” „Mis oleks, kui ma jätaksin teid siia üksi paberilehe ja sulepeaga ning teie panete kirja, mida te selle raamatu kohta teate või ei tea. Kuidas tundub?” Ma ei vastanud. Ta tõusis ja ulatas mulle pataka tühje paberilehti. Taskust võttis ta kullatud sulepea. „Võite minu oma kasutada.” Ta jättis mind oma sulepea, paberi ja kolme valvuri juurde.

Profile for Tammerraamat

Meie hoitud saladused  

Lara Prescott MEIE HOITUD SALADUSED Romaan Boriss Pasternaki raamatu „Doktor Živago“ saatusest 344 lk 143x215 mm pehme köide ISBN 978-9949-6...

Meie hoitud saladused  

Lara Prescott MEIE HOITUD SALADUSED Romaan Boriss Pasternaki raamatu „Doktor Živago“ saatusest 344 lk 143x215 mm pehme köide ISBN 978-9949-6...

Advertisement