Page 1

ÜLESTÕUS


EINAR ELLERMAA

ÜLESTÕUS Rein Mets,

Elu Sõna ja 1980ndad


Kujundus: OÜ Rein R Toimetanud Ene Poll Fotod: Rahvusarhiiv/KGB jälitusosakonna fotokogu, Rein Metsa erakogu Esikaanel kasutatud fotofragmente Harta ’87 meeleavaldustest Tallinnas 1987. aastal (Rahvusarhiiv/KGB jälitusosakonna fotokogu). Tiitlifoto: Harta ’87 liikumise meeleavaldus Tartus 1987, rongkäigu eesotsas liikumise algataja Elu Sõna koguduse juhtliige Rein Mets (Rahvusarhiiv/KGB jälitusosakonna fotokogu).

© Einar Ellermaa © Hando Runnel – luuletus „Ülestõus” © Tammerraamat, 2019 ISBN 978-9949-616-97-8 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee


SISUKORD

Kes on Rein Mets ja milline on tema lugu? Einar Ellermaa 9 Sundpõgenemine 13 Tantsiskleva Kleopatra sõnum

39

Jutlustaja ja kindlustaja

55

Tagasi Tallinnas: kollatõbi, süüfilis, KGB

70

Ülestõus 83 Elu sõna liige Diana

130

Õudne 1. veebruar 1988

138

Elu Rootsis

158


Rein Mets oma kodus Stockholmis.


7


KES ON REIN METS JA MILLINE ON TEMA LUGU?

1988. aasta veebruaris mõned päevad enne Eesti Vabariigi 70. aastapäeva, millest siis avalikult rääkida ei tohtinud, sunniti Eesti NSV elanik Rein Mets koos abikaasa ja viie lapsega oma kodust Tallinnast ja üldse Nõukogude Liidust lahkuma. Niisugune väljasaatmine oli erakordne samm riigilt, mida teadsime rahvaste vanglana, kust enamasti keegi välja ei pääsenud. Tuhanded oleks ju soovinud vabasse maailma ja kas polnud siis tore vanglast välja saada? Olukord oli niisugune, et Tallinnast ärasõidu ajal, kui korter oli juba riigi esindajatele üle antud ja kodu enam polnud, Metsad ei teadnud, mis riiki nad saaksid sõita ning kuidas sissesõiduviisad ja raha hankida. Tallinnast pidid nad kõigepealt sõitma Nõukogude Liidu pealinna Moskvasse, sest sealt sai taotleda mõne välisriigi viisat. Juba mõned kuud pärast Metsade väljasaatmist toimusid Tallinna lauluväljakul öölaulupeod, sinimustvalgeid lippe sai lehvitada avalikult ja sama aasta septembris leidis aset mälestusväärne Eestimaa Laul. See oli suurte muutuste aeg. Eesti taasiseseisvumiseni jäi siiski veel üle kolme aasta. 9


Ü L E S TÕ U S

Miks Rein Mets pagendati? Rein asutas koos oma sõbra Hubert Jakobsiga 1986. aasta lõpus usulise liikumise Elu Sõna, mille liikmeks astunud noormehed keeldusid minemast Nõukogude armeesse. See oli Nõukogude seaduste järgi riigivastane tegu ja väga ränk kuritegu. Kaheaastasesse armeeteenistusse minekust keeldumise peamine põhjus oli hirm sattuda sõdima Afganistani, kus Nõukogude armee pidas lootusetut ja ohvriterohket sõda. Seal hukkus ja sandistus ka Eesti poisse, kes olid kutsealustena kohalikega võitlema saadetud. Rein Metsa ja tema pere järel saadeti Nõukogude Liidust välja ka Hubert Jakobs koos perega ja samal aastal veel ligi 370 Elu Sõnasse kuulunud noormeest ja neidu. Mihhail Gorbatšov viis Nõukogude Liidus läbi perestroikat ning vajas suurte lääneriikide moraalset ja rahalist toetust. Ilmselt sellepärast ei julgenud Nõukogude riik neid poisse hakata massiliselt hullumajja või vangi panema, mis veel 1980ndate algul oleks olnud tavapärane. Rein Metsast sai nõukogude süsteemi vastu üles tõusnu juba 1979. aastal, kui ta Oleviste kirikus koges võimsat usulist ärkamist. Nõukogude Eesti ühiskondlikus elus oli see väga umbne aeg. 1978. aastal toodi Moskvast Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimeseks sekretäriks Johannes Käbini asemele Karl Vaino, kelle juhtimisel hoogustus veelgi massiline migratsioon Eestisse ja algas jõuline vene keelele ülemineku kampaania. Võidurelvastumine kümneid kordi rikkama USAga tegi NSV Liidu nii vaeseks, et enam ei jätkunud kõige igapäevasemaid toidu- ja tarbekaupu. 1979. aastal tungisid Nõukogude väed Afganistani ja sõtta hakati saatma ka Eesti poisse. 22. septembril 1980, pärast ETV ja Eesti Raadio jalgpallimängu ja ansambli Propeller esinemise 10


K E S O N R E I N M E T S JA M I L L I N E O N T E M A LU G U ?

keelamist puhkesid Tallinnas koolinoorte rahutused, mis muutusid protestideks nõukogude võimu ja selle hariduspoliitika vastu. Nende noorte tagakiusamine võimude poolt ja venestamispoliitika olid omakorda ajendiks 40 kultuuri- ja ühiskonnategelase allkirjastatud „40 kirjale”. Aastakümneid hiljem Elu Sõna tegevusega seotud sündmusi meenutades ütleb Rein Mets, et tal oli mässajana pööraselt õnne, kuna väljus sellest võitlusest eluga ning isegi vigastusteta ja hullumajja või vangi sattumata. See raamat on lugu mehest, kes tahtis asetada end väljapoole riiki ja ühiskonda, mis oli talle vastik. Võib vist öelda, et see tal õnnestus. Ta elaski väljaspool ühiskonda. Loomulikult ei ole totalitaarses riigis niisugune elu täielikult võimalik ja riik tuletas end eelkõige miilitsa ja KGB kujul pidevalt meelde kiusamise ja ähvardamisega. Rein Metsa õnneks mitte füüsilise represseerimisega. Tagantjärele imestab Rein Mets ka ise, et ta ei kartnud neid ähvardusi, vaid astus oma teed edasi. See raamat ei ole 1980. aastate Nõukogude Eesti ühiskonna analüüs ega Elu Sõna tegevuse detailne analüüs. Raamat on mehest, kes julges elada oma elu ning julgustada tuhandeid teisi inimesi elama oma elu ja mitte kartma vastikut riiki, kus nad elasid. Einar Ellermaa

11


Ü L E S TÕ U S

Väljalõige Rootsi Eesti Päevalehest looga Metsade pere väljasaatmise kohta.

12


SUNDPÕGENEMINE Viie lapsega perekond põgeneb Lasnamäelt Moskvasse ja sealt Stockholmi.

Neljapäeval, 18. veebruaril 1988 tellis Nõukogude Liidu kodanik Rein Mets Tallinna Lasnamäele Ümera tänav 11 maja ette takso, et koos abikaasa Ene ja viie lapsega Tallinna lennujaama sõita. Nad ei kavatsenud sõita puhkusele soojale maale, vaid Nõukogude Liidu pealinna Moskvasse. Selles polnud 1988. aastal Nõukogude Liidus midagi iseäralikku. Ikka sõideti taksoga ja ikka lennati ka Moskvasse. Aga Metsade pere lendas Moskvasse, et sõita sealt edasi ükskõik millisesse välisriiki. Nõukogude aega mäletavad inimesed teavad, et see oli täiesti teostamatu ettevõtmine. Sest Nõukogude Liit oli nagu vangla, kust välja ei saanud. Eriliseks tegi nende juhtumi asjaolu, et Nõukogude Liidu julgeolekuteenistus KGB käskis neil riigist lahkuda, mida peaaegu mitte kunagi ei juhtunud. Juhtumile lisas erilisust tõik, et KGB oli andnud perele kõigest neli ööpäeva aega riigist lahkumiseks. Viimane päev lahkumiseks oli 20. veebruar. Kuhu lahkuda, kui riigipiirid on täielikult suletud ja ükskõik millisesse riiki sõiduks on vaja mitu kuud taotleda viisat? Luba lahkuda oli antud arvestusega, et nii lühikese ajaga see ei õnnestu ja usuliikumise Elu Sõna üht loojat Rein Metsa saab 13


Ü L E S TÕ U S

edasi pitsitada. Kõige rohkem kartis ta, et midagi juhtub tema lastega, sest sellega ähvardati. 1988. aasta algul käis Nõukogude Liidus mitmendat aastat perestroika ja ajalehed võisid mõnedel teemadel juba vabamalt kirjutada, aga nõukogude süsteemi jäine hingus polnud elust ega ajakirjandusest kuhugi kadunud. KGB tegutses endiselt ja noormehi saadeti endiselt kaheks aastaks Nõukogude armeesse nagu vanglasse. Metsade ärasõidupäeva Rahva Hääle peamine uudis esilehel oli: „Teadaanne Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee pleenumi kohta”. Peaaegu terve esilehe võttis enda alla lugu „Kesk- ja kõrgkooli uutmisest ning partei ülesannetest selle elluviimisel”, mis oli NLKP Keskkomitee sekretäri Jegor Ligatšovi ettekande tekst ja võttis enda alla ka enamiku neljaleheküljelise ajalehe teisest leheküljest. Esilehel oli veel uudis „NLKP Keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov õnnitles südamlikult Mauno Koivistot Soome Vabariigi presidendiks valimise puhul”. Ajalehe 3. küljel oli Calgary mängudest lühiuudiseid ja Läti punase kirjaniku Otto Lācise pikk järjejutt „Tasakaalu hind”. Viimasel, 4. leheküljel anti vastulöök neile, kes nõudsid tollal Molotovi-Ribbentroppi pakti salaprotokollide avalikustamist: „Hiljaaegu toimus meil tootmiskoondises Kommunaar koosolek, kus kergejalatsitsehhi tööline, sõjaveteran Leopold Seinberg ja mitmed teised sõnavõtjad mõistsid hukka initsiatiivgrupi MRP-AEG arutu tegevuse ja nõudsid, et sellele ükskord piir pandaks.” Ülejäänud 4. lehekülg oli juba inimlikuma palgega. Seal kutsuti Pärnu kevadlaadale ja Gunnar Grapsi intervjuu oli pealkirjaga „Nagu lahedam hingata”.

14


SUNDPÕGENEMINE

Ka järgnevate päevade ajalehtedes jätkusid ülevaated NLKP Keskkomitee pleenumist ja kõnede avaldamine. 23. ja 24. veebruari lehed kajastasid suurejooneliselt Nõukogude relvajõudude 70. aastapäeva üritusi. Avaldati ka Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Arnold Rüütli 23. veebruari telepöördumise tekst, kus ta ütles: “Siin on igal realistlikult mõtleval inimesel selge, et mingit tagasiteed kodanliku Eesti vabariigi juurde ei ole ega saagi olla, sest see käiks ju vastu meie rahva praegustele olemuslikele majanduslikele ja sotsiaalsetele huvidele.” 25. veebruari Rahva Hääl tegi põhjaliku ülevaate eelmisel päeval Võidu väljakul toimunud „Tallinna töötajate protestimiitingust”. Loo pealkiri oli „Lõpetada jõhker sekkumine meie siseasjadesse!” ja sisuks Lääne meedia õõnestustegevus nn Balti küsimuses. 1986. aasta lõpus ehk aasta ja kaks kuud enne pagendamist oli Rein Mets koos oma sõbra Hubert Jakobsi ja teistega loonud vabameelse usuliikumise Elu Sõna, mille teenistused toimusid pillimängu ja lauluga nagu noorte ilmalikud koosviibimised. See oli dogmadest ja rituaalidest vaba kristlik liikumine. Omamoodi rituaale oli, aga need olid pigem popkultuurile lähemal. Liikumine hullutas ja meelitas paljusid meessoost noori ka sellepärast, et kutsus üles mitte minema Nõukogude armeesse ehk okupatsioonivägede teenistusse. Nõukogude väed sõdisid Afganistanis ning sinna saadeti ka Eesti noormehi. Afganistani minek võis tähendada nii haavata saamist kui ka surma. Jutud meie noormeeste kogetud õudustest Afganistanis levisid rahva seas kiiresti ja külvasid tõsist hirmu nende hulgas, kes sel ajal sõjaväekutse said. Kümmekond aastat varem oleks Metsa ja Jakobsi taolistele nõukogude võimu õõnestavatele tegelastele kohtuprotsess 15


Ü L E S TÕ U S

korraldatud ja nad vangi pandud, aga 1980ndate lõpuks oli režiim juba sedavõrd leevenenud, et poliitilise kohtuprotsessi korraldamine oleks Nõukogude Liidu uuenemise heaks kiitnud läänemaailmas liiga palju ebameeldivat tähelepanu tõmmanud. Ilmselt seetõttu valisid võimud ning nende peamine tööriist KGB lihtsama ja vaiksema lahenduse ning otsustasid Rein Metsa Nõukogude Liidust pagendada. Seejuures jäeti perele dokumentide ja piletite hankimiseks ning korteri vabastamiseks aega vaid neli päeva. Julgeolekuorganite surve oli nii tugev, et pere kartis oma elu pärast ja selle pärast, et ei pääse Nõukogude Eestist minema. Nad olid saanud anonüümse ähvarduskirja, et kui ei kavatse kohe lahkuda, siis ärgu imestagu, kui midagi juhtub nende endi või lastega. Ja et ükski koer läänemaailmas ei haugu, kui nad lihtsalt kaovad. Niisugused ähvardused olid kõige kaalukam argument ärasõiduks. Vanemad lapsed olid 1988. aastal juba kooliealised, aga Rein ja Ene olid nad pool aastat varem koolist ära võtnud, kuna seal oli hakatud neid rängalt taga kiusama. Lisaks oli pere saanud lausa klassikalise anonüümse ähvarduskirja, kus venekeelsetest ajalehtedest ja ajakirjadest välja lõigatud ja valgele paberile kleebitud tähed moodustasid lause, mis eesti keeles kõlas nii: „Kuradi pederast, jõuluks oled sa inglite juures!” Viimased päevad Nõukogude Eestis

Rein Mets: „Mina ja mu naine Ene, meie viie lapse ema, tellisime takso, andsime korterivõtme ära, istusime koos nelja kotiga autosse ja sõitsime lennujaama. Me olime seal kõigi mugavustega korteris, nagu tollal öeldi, elada saanud kõigest aasta. Enne seda elasime Matrossovi tänavas, praeguse Tondi 16


SUNDPÕGENEMINE

tänava pisikeses korteris baraki tüüpi majas, mille seinad lasid väga hästi tuult ja külma läbi. Oli reede hommik. Mida me seal autos mõtlesime ja rääkisime? Hästi ei mäleta. No mida võivad mõelda kaks kodust ja kodumaalt, ehkki okupeeritud kodumaalt pagendatud noort inimest, kellel on viis last? Küllap mõtlesime sellest, mis meist saab. Meie lapsed olid kolmteist, kümme, viis, kolm ning aasta ja kaheksa kuud vanad. Neli poissi ja üks tüdruk. Vanemast alates: Oliver, Silver, Ester, Denver ja Andver. Kõik me mahtusime ära erataksojuhi Žigulisse. Erataksod olid siis juba lubatud. Oma kotid panime pagasiruumi. Enne seda oli miilitsa piirkonnavolinik toonud meie koju ja andnud läbi ukse Enele Nõukogude reisipassid, millega sai riigist välja reisida. Tavalise punase passiga riigist välja ei saanud. Ta poetas passid meile just nimelt ukse vahelt. Need olid tehtud kümneks päevaks, kusjuures kuus päeva oli selleks ajaks juba mööda läinud, kui miilitsavolinik need tõi. Ukse vahelt andis Ene ka allkirja, et on need vastu võtnud. Neli päeva jäi aega, et likvideerida oma kodu. Peaasjalikult läkski aeg selle peale, et pakkida ja ära vedada asjad ning anda majavalitsusele üle korter. Muidu ei oleks me ära sõita saanud. Arvan, et lennujaama sõites mõtlesime ja rääkisime sellest, mis kõik oli viimastel päevadel meiega juhtunud. Korter veeti ju tühjaks. Tassisime kraami alla ja panime autode peale. Asjad läksid põhiliselt minu emale ja Ene vennale. Meil oli palju raamatuid ja igasugu isiklikke asju. Mõndagi oleks võinud müüa, aga ei olnud aega midagi müüa! Üritasime vastu vaielda, et me ei taha ära sõita ilma oma rahvata ehk siis Elu Sõna liikmeteta, aga sellest polnud mingit kasu. Rahvast oli meil siis juba palju. Pärast meid saadeti välja veel üle kolmesaja kuuekümne 18-19aastase Eesti inimese. 17


Ü L E S TÕ U S

Poisse veidi rohkem, kuid üldiselt üsna võrdselt. Nii likvideeriti Elu Sõna aktiivsem osa. Enne meie lahkumist viimase poole aasta jooksul olid kõik üleriiklikud ajalehed (Rahva Hääl, Noorte Hääl, Õhtuleht, Sovetskaja Estonia) ning kõik viisteist rajoonilehte kirjutanud Elu Sõnast hävitavaid artikleid. Meedia nimetas meie liikumist artiklist artiklisse ja lehest lehte järjekindlalt ühtemoodi: usulis-poliitiline seltskond Elu Sõna. Veelgi kõvem materdamine algas 1987. aasta novembris pärast telesaadet „Arutlusi prohvetite tegevusest”. Meie kodus oli vestlus tegelikult viisakas. Mina olin telemeeste tulekuga lahkelt nõus ja meie teine liider Hubert Jakobs ka. Aga saatest jäi kõlama, kuidas me õhutame noori mitte minema Nõukogude armeesse. Mina olin kogu aeg raiunud, et Elu Sõna ei ole mingi sekt, vaid Elu Sõna on Jumala sõna. Probleem oli selles, et meie keeldusime ennast registreerimast Nõukogude seadusandluse alusel ususektina, kuna see oli ateistlik riik ja mõtlesime, et kuidas saame ennast registreerida ateistliku või uskmatu riigi seaduste järgi. Seega oli meil üle tuhande n-ö põrandaaluse liikme. Me isegi kaalusime, kas liituda Kaarli kogudusega. Seal oli õpetaja, kes võttis kontakti KGBga ja sealt soovitati meid mitte vastu võtta Kaarli koguduse liikmeteks.” Saatmas meeletu rahvahulk

„Tallinna lennujaamas vapustas meid meeletu rahvahulk, kes saatma oli tulnud. Muidugi laulsime seal, nagu Elu Sõnas ikka tavaks oli. Olime mõelnud, et ei kohtu vist iialgi enam oma rahvaga. Need olid noored armsad inimesed. Kui hakkasin lahkumiskõnet pidama, siis pandi kogu lennujaamas valjuhääldid tööle. Hakkas mängima nii kõva muusika, et ühtegi minu sõna ei olnud kuulda.

18


SUNDPÕGENEMINE

Harta ‘87 liikumise algataja Elu Sõna koguduse juhi Rein Metsa Eestist ärasaatmine Tallinna lennujaamas.

Ja siis oligi lahkumise aeg käes. Erariides KGB mehed viisid meid piiripunktist läbi, kotid skanniti läbi. Järgnes ebameeldiv vahejuhtum. Enele toodi äkki üks üsna suur ja kole ümbrik. Seisin just tema kõrval, kui ta selle lahti tegi. Nägin, et seal sees olid fotod, palju fotosid kuulsast katlamaja provokatsioonist, kus KGB mehed üritasid mind tabada homoseksuaalse suhte pealt. Homoseksuaalsus oli tol ajal kriminaalkuritegu. KGB ei osanud minu ohjeldamiseks muud ette võtta, kui üritada minust teha pedofiili, et saaks vangi panna. Loomulikult olin Enele rääkinud, mis seal katlamajas juhtus. Ene ei vaadanudki neid pilte ja mina ka mitte. Ta hakkas neid puruks rebima ja suurde prügikasti viskama. Et kõik näeksid, nii rahvas kui ka piltide saatjad. 19


Ü L E S TÕ U S

20


SUNDPÕGENEMINE

Välja Nõukogude Liidust! Rein Mets KGB tehtud fotol Tallinna lennujaamas Elu Sõna rahva keskel. 21


Ü L E S TÕ U S

Siis tõusiski lennuk Tallinna lennujaamast õhku ja me suundusime Moskva poole, vastu teadmatusele. Meil polnud vähimatki aimu, mis edasi saab. Meie passides ei olnud ju ühegi riigi sissesõiduviisat, mille hankimine võttis tavaliselt kuid. Oli neljapäeva õhtu ja juba ööl vastu esmaspäeva oleksid meie passid kaotanud kehtivuse. Sõitsime lennujaamast võetud taksoga mööda Moskvat ja otsisime ööbimispaika. Nõukogude ajal olid ju kõik hotellid kogu aeg täis. Lõpuks saime toa hotellis Ukraina, Stalini aja stiilis n-ö tortmajas. Ukraina oli tolle aja kohta esinduslik hotell. Meid oli Tallinnast saatma tulnud kolm lähedast sõpra, kes heitsid magama hotellitoa põrandale. Väga tore, et nad said tulla Moskvasse, sest pidime Eestisse tagasi saatma pooled asjad ja kaasa võetud taskuraha, kuna valuutaks seda ju vahetada ei saanud. Aga siis hakkasid paremad asjad juhtuma. Ma helistasin New York Timesi ja Washington Posti Moskva korrespondendile Gary Leele tema kontorisse. Gary Lee oli Tallinnas käinud ja minust kirjutanud New York Timesis, Washington Postis ja The Christian Science Monitoris. Tema ei teadnud meie edasisest loost midagi, aga reageeris välgukiirusel. Ütlesin talle, et oleme nüüd Moskvas ja meil ei ole enam mingit pääseteed. Rääkisime vene keeles, ta oskas seda väga hästi. Ta lubas meid aidata. Palus, et sõidaksime kindlaks ajaks kesklinna ja uskus, et selleks ajaks on ta saanud juba kokku Rootsi suursaadikuga. Ta rääkis nii intervjuust kui ka transiitviisadest, et pääseksime Moskvast minema. Ma ei saanud ta jutust aru, et mis intervjuu ja mis transiitviisad. Jätsin Ene ja lapsed istuma ühte kohvikusse ja läksin kokkulepitud ajal kohtumisele igaks juhuks üksi. 22

Profile for Tammerraamat

Ülestõus  

Einar Ellermaa ÜLESTÕUS Rein Mets, Elu Sõna ja 1980ndad 176 lk 143x215 mm Poolpehme köide ISBN 978-9949-616-97-8 18. veebruaril 1988 tellis...

Ülestõus  

Einar Ellermaa ÜLESTÕUS Rein Mets, Elu Sõna ja 1980ndad 176 lk 143x215 mm Poolpehme köide ISBN 978-9949-616-97-8 18. veebruaril 1988 tellis...

Advertisement