JOOSU -TAAT Boriss Jemeljanov 1958
Väike Jüri tuleb linnast maale vanaemale külla. Nalja pärast kutsub ta end kord Joosu-taadiks, aga poisi pahameeleks levib hüüdnimi naabritüdruku nobeda keele tõttu üle terve küla. Joosu-taat on tubli poiss. Kord kukub naabri-Kolla katuselt otse veetünni ja saab mõtlematu vallatuse eest ema käest äärepealt vitsa. Joosu-taat aga teab, et poiss ronis katusele linde kassi eest kaitsma, ning päästab Kolla karistusest.
Kord jääb kutsikas Polla väga haigeks. Niutsub ega taha üldse süüa. Joosu küsib naabritüdrukult mängukäru, teeb sinna pehme aseme ja sõidutab Polla kolhoosikeskusesse velskri manu. Too määrab kutsikale raviks penitsilliinisüstid. Iga päev veab Joosu-taat Polla tohtri vastuvõtule ja tagasi. Kolm korda päevas toidab poiss looma suhkruga. Ja ennäe, Polla hakkabki pisitasa paranema, kuni saab päris terveks. Joosu-taat teeb veel mõndagi head ja toredat, nii et lõpuks tõdevad kõik: „Mis Joosu ta siis enam on? Tubli poiss ja kõik!”
18