2
ARVAMUS/KOKKUVÕTE KULTUUR KUTSUB
Reede, 9. detsember 2011
Kas tavaline Eesti inimene tuleb vabatahtlikuna appi? Tänapäeva materialistlikus maailmas on sageli unustatud üks oluline motivaator – tegemisrõõm. Piret Ehavald
Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja
Viljade hindamise aeg Kui vaadata tagasi kultuuriaastale, siis tuleks seda võimalikult objektiivselt hinnata. Või vähemalt tõstatada küsimused, mille üle võiks ausalt arutleda. Kõige sobimatum on vajuda lehkavasse enesekiitusesse ning raporteerida kultuuripealinna «aastakuplaani» edukast täitmisest. Esiteks võiks arutleda, kuivõrd oli kultuuripealinn vaid kultuurirahva ja kuivõrd kogu rahva pidu. Kuigi kõrgkultuur on kahtlemata väärtus iseenesest, on kultuuripealinna aasta eelkõige mõeldud olema kogu rahva projekt. Projekt, mis on tihedalt seotud majanduse, linna ja riigi mainekujunduse ning ka teatava sotsiaalse suunitlusega. Kui välja arvata laulupidu, merepäevad ja «Vabaduse laul», siis kas kultuuripealinn tõmbas piisavalt kaasa kogu linna ja riigi rahvast, tõi kultuuri rahvale lähemale ja vastupidi? Selle üle ootaks ühiskonnas laiemat ja tulisemat arutelu. Teiseks, kas kultuuripealinn andis meile midagi jäädavat? Andis mingi hoo, millega vähemalt mõnda aega inertsi tõttu kiiremini edasi liikuda või koguni uue kvaliteedi kohalikule kultuurielule? Loodame südamest, et see rikastas jäädavalt vähemalt meie kultuurirahvast ‒ muidu olnuks ju kogu aasta mõttetu. Kui rääkida vaid n.ö füüsilisest poolest, siis minul oli kahju, et põhuteater lammutati. Kuigi tähtis oli eelkõige teatri sisu, mitte hoone ‒ see, et ökosildi all loodud hoone lammutatakse, ei tundu siiski eriti öko. Kaduvat ja ajutist on meie elus niigi palju. Samas, kui vaadata teiste kultuuripealinnade kogemusi kultuuripealinna aastal kultuuri infrastruktuuri rajamise vallas, siis siin on kahetisi näiteid. Need, kes midagi püsivat ei rajanud, kahetsevad seda hiljem. Need, kes rajasid uusi kultuurihooneid, maadlevad pärast sageli nende kuludega, sest kultuuriaasta lõppedes erakorraline rahavoog peatub. Mõnedes kultuuripealinnades tõi linnaruumi uute hoonete ja objektide rajamise katse kaasa isegi tüli või rahva vastuseisu. Mõnel juhul (näiteks Stockholmis ja Portos) takistasid kultuuripealinna aasta agarad teedeehitused naljakal kombel ligipääsu kultuuritemplitele endile... Üleüldse tuleb tõdeda, et väike «kisma» on kuulunud väga paljude kultuuripealinnade juurde, maadeldud on organisatoorsete ja rahaliste probleemide ning korralduse vajakajäämistega. Ent nagu on märkinud teiste linnade esindajad tagantjärgi – isegi vastuolud on teatud mõttes kasulikud, kui nad sunnivad kogu ühiskonda sügavamalt mõtlema linnaelu ja kultuuri küsimuste üle. Kolmandaks võiks enne n.ö otsade kokkutõmbamist selgelt sõnastada meie kultuuriaasta tugevad küljed ‒ millega me siis õieti silma jäime? Mida tähendaks näiteks väide, et meie kultuuripealinna aasta oli edukas? Edu on alati relatiivne ja selle hindamine sõltub eesmärkidest, mis püstitati. Kui näiteks eesmärgiks ei olnud kultuurilise infrastruktuuri parendamine või kultuurilis-sotsiaalse kaasatuse suurendamine, siis ei saa aastat ka nende parameetrite järgi hinnata. Küsida võib alati ka seda, kas eesmärgid olid üldse õiged. Teisisõnu on pigem õigem küsida, kas kultuuriaasta programm sobitus just meie linna vajadustega, kas ta teenis Tallinna parimal moel.
«Väike kisma on kuulunud paljude kultuuripealinnade aasta juurde.»
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Liina Luhats, toimetaja, tel 5620 1128 liina.luhats@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht
SA Tallinn 2011 vabatahtlike koordinaator
KOKKUVÕTE
K
ui ma 2009. aasta suvel vabatahtlike programmi ettevalmistamisega alustasin, siis mõtlesin, et huvitav, kas ma üldse leian Eestis inimesi, kes terve aasta jooksul on valmis kogu südamega panustama, kiiresti reageerima ja tulema appi niisuguste sündmuste korraldamisele, millest nad kunagi varem midagi kuulnud pole. Programmis oli ju väga palju ka selliseid ettevõtmisi, mis polnud enne kultuuripealinna aastat kunagi toimunud. Kas tavaline Eesti inimene tuleb appi isegi siis, kui ta päris täpselt ei mõista seda kunsti, neid etendusi ja installatsioone? Kas on võimalik pühenduda millelegi, mida sa ise veel ei tunne? Kas vabatahtlikud suudavad kaasas käia selle meeletu tempoga, mis on kultuuripealinna aasta korraldamisele nii omane, ning kas on võimalik sedavõrd lühikese aja jooksul luua hästi toimiv, üksteist usaldav ja innustav meeskond? Kuidas suudame veel ka sündmuste korraldajaid innustada, et nemad vabatahtlikke oma projektidesse kaasaks? Niisugused olid mu esmased mõtted ja hirmud.
Me kõik oleme muutunud Elu on näidanud, et kõik toimis. Appi tulid tublid ja toredad vabatahtlikud, kellest nii mõnigi panustas rohkem ja järjepidevamalt, kui ma eales loota oskasin. Konkursiga leidsime toredad vabatahtlike liidrid, kes aitasid sündmustel vabatahtlikke juhtida. Sündmuste korraldajad aga avastasid põneva vabatahtlike abiliste maailma ja nendegi silmad lõid särama. Kui ma siis hakkasin veel kuulma lugusid sellest, kuidas ühes projektis kaasa aidanud vabatahtlikest on saanud head sõbrad, kes ka väljaspool projekte suhtlevad, kui mitu noort rääkis suure õhinaga oma kogemustest, staaridest, kellega nad koos töötanud on, kui noored pärast koolitunde lihtsalt infokeskusesse tulid ja küsisid, kas saavad kuidagi aidata, siis ma mõistsin, et meie vabatahtlike programm on tõesti tööle hakanud.
Suuri pettumusi ei olegi olnud ‒ on olnud loov protsess, millesse on panustanud väga paljud inimesed. Olen märganud vabatahtlikes kultuuripealinna aasta jooksul mitmeid muutusi. Olen näinud, kuidas tagasihoidlikud noored tüdrukud on suureks ja palju julgemaks kasvanud; kuidas mitu noort on avastanud valdkondi, mida ülikoolis edasi õppida, ning kuidas noored ja vanad avastavad Eesti ja muu maailma kultuuri mitmekesisust. Paljud vabatahtlikud on Euroopa kultuuripealinna aastal teinud koostööd niisuguste kultuuritegijatega, kellest neil varem polnud aimugi, või avastanud kohti, festivale ja valdkondi, mille olemasolust nad polnud teadlikud. Seega on meie vabatahtlike programm muuhulgas kasvatanud ka teadlikku publikut. Loomulikult on suurenenud vabatahtlike kogemused, teadmised ja oskused näiteks klienditeeninduse ja meeskonnatöö alal. Arvan, et paljud neist on muutunud tolerantsemaks teistmoodi inimeste suhtes ning avastanud iseendas omadusi, millest nad ei olnud teadlikudki. Mul on olnud suur rõõm olla selle kõige tunnistajaks. Mida olen ma ise õppinud? Inimesi usaldama, andma neile vabadust, aga ka juhiseid, aktsepteerima neid just sellisena, nagu nad on. Vabatahtlikud olid tõepoolest väga erinevad nii koduse kasvatuse, töömoraali ja -eetika, oma ootuste, motivatsiooni, kogemuste kui iseloomu poolest. Niisamuti olid ülimalt isenäolised ka kõik sündmuste korraldajad. See on õpetanud mind olema paindlik, kuid tegutsema siiski eesmärgipäraselt, ning aidanud mõista, et inimene teeb kõige paremini just seda tööd, mille jaoks tal on annet, mida talle meeldib teha ning mis tundub põnev.
See oli kui lõputu festival läbi aasta Terve see aeg olen pidanud endalt küsima, kuidas panna igas projektis, igal uuel sündmusel tööle uus vabatahtlike meeskond, kuidas luua sünergia vabatahtlike, korraldajate ja publiku vahel. See on olnud terve aasta üks lõ-
putu uus festival, uus meeskond, uus päev. See on nõudnud palju kiireid otsuseid ja tegutsemist ning usku neisse, keda kaasad. See on olnud ääretult põnev seiklus, mis on süstinud minusse veendumuse, et Eestis on palju tublisid inimesi, kes tahavad vabatahtlikult panustada kultuuri ja ühiskonna arengusse. Kas vabatahtlike eelistused erinesid vanuseti? Vanemad soovisid rohkem kaasa lüüa n-ö klassikalistes kunsti-, muusika- jms projektides, nooremad avastasid rõõmuga uusi valdkondi. Vanemad vabatahtlikud eelistasid enamasti selliste ülesannete täitmist, kus nad said rakendada elu jooksul omandatud oskusi ja teadmisi, ning olid ehk mõnevõrra rohkem usaldusväärsed seetõttu, et nende elus on vähem ootamatusi, mis sunniksid mõnest ülesandest viimasel hetkel loobuma. Samas soovisid ka nooremad üha enam kaasa lüüa keerulisemates ülesannetes, mis nõudsid rohkem pingutust ja vastutust.
Sai proovida mitmeid ameteid Kultuuripealinna vabatahtlikuks registreeris end umbes 1500 vabatahtlikku ning umbes 500–600 nendest on aasta jooksul aktiivselt kaasa löönud. Lõplikud numbrid selguvad järgmise aasta alguses, kui Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 aasta on läbi. Usun, et vabatahtlik tegevus jätkub ühel või teisel moel ka järgmistel aastatel kindlasti. Vaikselt plaanime ja mõtleme, mis ja kuidas edasi. Näha on, et vabatahtlikud tahavad edaspidigi sündmuste korraldamisel kaasa lüüa ‒ juba mitmed küsivad, mis neist järgmisel aastal saab. Sellest on saanud elustiil. Sellest on saanud ka minu elustiil ning ma tahan julgustada teisigi seda elustiiliks võtma. Tänapäeva materialistlikus maailmas on sageli unustatud üks oluline motivaator – tegemisrõõm. Isegi siis, kui vabatahtlikele on võimalik anda vastutasuks nt sündmuste pileteid, T-särke, korraldada koolitusi või tänuüritusi vms, tegelikult panustavad väga paljud neist oma aega ikkagi hoopis seepärast, et kogevad tegemis- ja tegutsemisrõõmu, mis innustab ikka ja jälle kaasa lööma. Lisaks uutele ja põnevatele kogemustele loovad nad ju sealjuures suhteid inimestega, kellega muidu kokku ei puutukski. Kui inimesel on töö ja sissetulek, siis selle kõrvalt vabatahtlikuna panustada on paljude jaoks
justkui hobi. Vabatahtlikkus on ju elustiil ning võimaldab «päris töö» kõrvalt proovida mitmeid ameteid ilma töökohta vahetamata. Samas on ka neid, kes on lühiajaliselt töötud: vabatahtlikkus aitab neid tegevuses hoida. annab praktilise kogemuse maailmapildi avardamiseks ning uute oskuste ja teadmiste omandamiseks. Vabatahtlikkust võib pidada mitteformaalseks õppimiseks ‒ see on üks osa elukestvast õppest. Mul on ääretult hea meel, et vabatahtlik tegevus on Eestis hoo sisse saanud ning üha rohkem inimesi tahab seal kaasa lüüa, olgu tegemist kultuuri-, sotsiaal-, keskkonna- või päästevaldkonnaga. Sellele on kindlasti kaasa aidanud ka tänavune Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta ja vabatahtlikkuse valdkonnas juba tuntud tegijad. Valdkonda suunab ning aitab arendada ka vabatahtliku tegevuse arenduskeskus, olles praktiliseks abimeheks nii vabatahtlikke juhtivatele inimestele, vabatahtlikele kui ka vabatahtlikke kaasavatele organisatsioonidele. Muu maailm on suure tõenäosusega vabatahtlikkuses sammu võrra Eestist ees. Taasiseseisvunud Eesti on ju veel noor riik, kodanikuühiskond vajab veel arendamist ning nõuab mõttemallide muutmist. Mitmed meie programmi vabatahtlikudki ütlevad, et näiteks nende sõbrad või koolikaaslased ei mõista, miks nad tasuta midagi tegemas käivad. Samuti ei tule mitmed sündmuste korraldajad selle pealegi, et võiks vabatahtlikke kaasata. See tundub kuidagi kauge, kättesaamatu teema – kust need vabatahtlikud leitakse? Kas saan neid, võõraid inimesi, usaldada?
Vaja on koolitada vabatahtlike juhte Tihti tegelevad sündmuse korraldajad väga paljude tegevustega ise ega oskagi kedagi appi võtta või ülesandeid delegeerida, mattudes ise samas korraldamist vajavate asjade alla. Kindlasti oleks vaja veel koolitada, innustada ja julgustada ka vabatahtlike juhte. Kui kogu energia ja tegevus läheb vabatahtlike juhtimisele, motiveerimisele ja innustamisele, siis kes innustab ja aitab kaasa mõelda vabatahtlike juhi muredele? Mõistlik oleks, kui juhtide vahel toimiks justkui mentorite programm, nii et üks vabatahtlike juht saaks teisele juhile toeks ja abiks olla.
Numbersangadega käsitsi valmistatud savikruusid.
Haara kõrvast!
Osta oma kruusid siit:
720