Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 2. detsember 2011 | nr 48 (062)
www.tallinn2011.ee
Klaasist saab nii kandle kui puhkpilli
MUUSIKA Jõulujazzil kuuleb teiste mõnusate artistide hulgas ka Britt Quentinit, kes esineb koos meie uue vokaaljazzi ansambliga Estonian Voices. Loe lk 3 KLAASIMAAILM Klaasikunstnikud ja kunstiakadeemia klaasikunsti üliõpilased valmistasid pille jazztrompetist Arve Henrikseni ja löökpillimängija Terje Isungseti vabaimprovisatsioonilise kontserdi jaoks. Loe lk 4–5 FOTO Eesti fotokunstnik Krista Mölder ja Soome fotokunstnik Kalle Kataila pildistasid Jaapanit. Fotograaf Stanislav Moshkov paneb üles näituse «Null igavat päeva» Euroopa kultuuripealinna aasta sündmustest. Loe lk 6–7 JÕULUKONTSERDID
Corelli Music avab jõulufestivali uute orelitega
Corelli Music alustas jõulumuusika festivali «Kirikupühad Maarjamaal». Kontserdid toimuvad kirikutes, mõisates ja muusikasalongides üle Eesti alates esimesest advendist kuni aasta viimaste päevadeni.
Foto: Stanislav Moshkov
Tänavuse festivali avasid Eestimaa uuemaid oreleid tutvustavad kontserdid «Advendiaeg uute orelitega» Pärnu Eliisabeti kirikus ja Tallinna metodisti kirikus. Avakontserdid olid pühendatud uutele orelitele, mis Eestimaal viimastel aastatel pikaajalise töö tulemusena on valminud. 2010. aastal pühitsetud Pärnu Eliisabeti kiriku oreli autorid on eesti orelimeister Hardo Kriisa ja tema ettevõte, oreli juurde on loonud tervikkompositsiooni kunstnik Rait Prääts. Tallinna metodisti kiriku orel telliti Belgia meistrilt Guido Schumacherilt ja see lähtub saksa-prantsuse hilisbaroki kõlaideaalidest. Iga orel muudab kiriku muusikalisi võimalusi. Pärnu Eliisabeti kiriku kooriorel võimaldab nüüd seal ette kanda teoseid kahele orelile. Eliisabeti kiriku orel on suurim eesti orelimeistri töö ja eesti kunstniku kavandatud oreliprospekti tervikkompositsioon pärast Teist maailmasõda. Legendaarse organisti ja helilooja Hugo Lepnurme mälestusoreli tarbeks Tallinna metodisti kirikus hakati annetusi koguma juba 1999. aastal. SA Hugo Lepnurme nimeline Orelifond ootab lahkeid annetusi tänaseni, oreli ehitust on toetanud juba paar tuhat eraisikust annetajat. Järgmised advendikontserdid 17. ja 18. detsembril viivad pühademeeleolu hiljuti renoveeritud Puurmani lossi ning Toompea muusikasalongi, kus küünlasäras esitab «Särtsuga jõulukava» nooruslik vokaalansambel Chillin. Aastalõpukontsertidel 28. ja 29. detsembril Tartu ja Tallinna Jaani kirikus kuuleb kuulsaid jõulusuurvorme noortelt ja professionaalsetelt muusikutelt. Kavas «Jõululugu poistekooridega» kõlavad Heinrich Schützi «Jõululugu» ja «Magnificat», gregooriuse koraalid ja jõululaulud. Esinevad Püha Miikaeli poistekoor ja EMLS üle-eestiline poistekoor Kalev, Corelli barokkorkester ajastu pillidel ning solistid, juhatab dirigent Martin Sildos. Kontserdisarja «Kirikupühad Maarjamaal» patroon on EELK peapiiskop Andres Põder. Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 programmi raames esitleti märtsis samasse kontserdisarja kuuluvat Mederi «Matteuse passiooni».
2
ARVAMUS/KOKKUVÕTE KULTUUR KUTSUB
Reede, 2. detsember 2011
Külalislahkemaks soovis saada ootamatult suur hulk ettevõtteid Pärast Tallinn 2011 loodud Jänku-Jussi multika vaatamist õpetavad lapsed oma vanematele külalislahkust. Elo Aun SA Tallinn 2011 külalislahkuse programmi koordinaator
Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja
Fosforiit ja valitsemine 25 aastat tagasi viskusime kõik armsa Eestimaa kaitsele, kui Moskva tahtis hakata kaevandama fosforiiti ja lagastada jäädavalt veel ühe suure tüki Eestimaad. Täna noolib hiigelettevõte VKG (Viru Keemia Grupp) täpselt sama maavara, kuid ükski kultuuriinimene ei haara kandle ega kitarri järele. Kultuurirahvas on vait. Loomulikult – Moskva oli omamoodi otsekohesem ja vähem kaval kui tänased võimukandjad. Keskkonnaminister Keit Pentus teeb näo, et tegelikult kaevandama ei hakata. Samal ajal käib firma kohalike võimude ja rahvaga läbi rääkimas, et luba uuringuteks kohalikul tasandil ikkagi saada. Eks lõpuks kohalikud võimumehed üles ostetaksegi ning siis plaanib minister käsi laiutada – nemad ise otsustasid... Maailma mõistes kurioosne on ka see, et Eestis maksab huvitatud osapool ehk kaevandaja ise uuringu kinni (kes maksab, tellib muusika), mis tähendab, et erapooletutest keskkonnauuringutest rääkida ei saa. See ongi meie valitsejate tahe. Ja lõpuks lubab Eesti riik va krabiseva nimel meie maaga teha kõike, mida isegi Moskva ei suutnud. Eriti absurdne on lugu sellest, kuidas üks «erapooletu ekspert» fosforiidikaevandajate poolt kaks nädalat tagasi Rägavere rahvale korraldatud promoüritusel väitis, et fosforiidisõja ajal eestlased valetasid Moskvale fosforiidi kaevandamise ohtlikkuse kohta. Et Juhan Aare kaudu levitati valesid nii nagu praegu keskkonnakaitsjate kaudu. Aare lükkas jabura väite kohe ümber – Moskva vaid ootas, et vastane eksiks faktides. Seega ei saanud eestlased mingil juhul vassida. «Fosforiidi kaevandamise tagajärg on alati olnud katastroof,» ütles Aare, soovitades kaevandamise pooldajatel minna Kesk-Aasiasse ja Kaug-Itta ning vaadata, mis on järele jäänud piirkondadest, kus fosforiiti kaevandati. Kultuurne valitsemine peaks tähendama seda, et me eelistame avalikke huve erahuvidele. Kultuurse riigi tunnuseks on see, et ta barbari kombel ei laasta oma loodust, vaid jätab järeltulevatele põlvedele võimalikult puhta õhu ja vee. Praegu me seda ei näe, sest kitsarinnaline kasumiiha tapab valitsemiskultuuri. Ja küsimus pole ainult fosforiidis, vaid ka näiteks üha kasvavas põlevkivi kaevandamises – põlevkiviõli, mitte elektri tarbeks. Fosforiidi kaevandamine võib tekitada loodusele samasugust kahju, kui põlevkivi arutu kaevandamisega Ida-Virumaal juba tehtud on. Tühjaks ehk põhjaveest lõplikult ilma on jäänud sajad kaevud ja inimestest tühjaks kümned eestikeelsed külad. Maapind võib suvalises kohas vajuda või põlema hakata ning saastemäed kõrguvad silmapiiril. Ka Eesti metsade olukord pole enam roosiline, riiklik metsanduse arengukava seab nende säilimise löögi alla. Selle kõige taustal võiksid ka kultuuriinimesed jalad selga ja «kandle» kätte võtta ning hakata ükskord muretsema lagastatud Eestimaa pärast, mitte tegeleda ainult oma sisekaemuste või intiimsete kehaliste kogemuste loomingusse valamisega. Muidu tiirleme oma elukeskkonnas, silmad pärani kinni. Ja kui me räägime keskkonnast, siis pole küsimus vaid nõiakaevus või fosforiidis. Kogu meie loodus ja tervikliku elukeskkonna väärtustamine peaks olema meie kõigi ülim siht. Loojanatuuriga inimeste jaoks on loodus alati olnud ülim inspiratsiooniallikas. Kas nüüd oleme urbaniseerunud keskkonnas reaalsest elukeskkonnast nii võõrdunud, et keskkonnahoid seostub meie kui üksikindiviidide jaoks vaid prügi sorteerimise, aknalaual melissi kasvatamise või sügisese seenelkäiguga? Kui kultuuriinimestel puudub moraalne tahe meie väikese maalapi hoidmiseks, siis kellel seda üldse veel peaks olema?
«Kultuuriinimesed võiksid lagastatud Eestimaa pärast muretseda.»
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Liina Luhats, toimetaja, tel 5620 1128 liina.luhats@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht
KOKKUVÕTE
K
uigi külalislahkuse programmiga liitus vaid üks taksojuht, lubab 263 teenindusettevõtte osalemine koolitustes ja muutunud suhtumine nii klientidesse, alluvatesse, kui enesesse, programmi õnnestunuks pidada. Ma ei eeldagi, et teenindaja mulle kell kümme õhtul suures toidupoes naeratab. Ta on pidanud seda tegema päev läbi ja ma saan aru, et inimene väsib.
Koolitus tuli õigel ajal Naeratamine polegi ehk külalislahkuse puhul kõige olulisem. Külalislahkuse olemasolust või puudumisest saab aru siis, kui klient satub teenindajaga väiksessegi suhtlusesse. Seda saab mõõta, kuulates, kuidas teenindaja vastab, millises maneeris ja millisel toonil. Teenindaja turtsumine ja kliendile nähvamine ei ole õigustatud. Selles ametis ei tohi rasket päeva teiste peal välja elada. Kultuuripealinna raames välja kuulutatud külalislahkuse programm on igati õnnestunud.
Teenindusettevõtetele mõeldud koolitused said läbi viidud, lastele tehtud oma külalislahkuse programmi osa ning korraldatud välikampaania «Külalislahkem Tallinn». Suurim hea on see, mida inimesed programmist said. Rääkides Alar Ojastuga, kes oli üks kolmest teenindajate koolitajast, tuli välja suisa imelugusid. Ojastu palus teenindajatelt tagasisidet ja sai teateid stiilis «tänu teie inspireerivale koolitusele muutsin oma elu ja olen nüüd õnnelik». Isegi kui suutsime vaid ühe inimese elu muuta, on see väärtus omaette. Teenindajad on õpituga rahul. Koolitus tuli õigel ajal ehk masu perioodil, mil asutused ise niisuguseid koolitusi ei teinud. Programmiga liitus 263 asutust ‒ see on saavutus. Olgugi, et tegemist oli tasuta koolitusega, selleks, et inimene oma aega loovutaks, peab olema tahtmist. Nähes nüüd igal pool teenindusasutuste ustel meie külalislahkuse märke, läheb süda soojaks. Võib öelda, et linn on tõepoolest külalislahkem. Mul endal poole olnud halba teeninduskogemust päris pikka aega.
Külalislahkuse märgi saamiseks pidid asutuse teenindajad läbi käima kaks koolitust ja ettevõtte juhid minema kolmandale koolitusele. Probleeme tekitas ettevõtetel just oma inimestele järjest mitmel päeval aja vabaks tegemine. Mõtlesime külalislahkuse programmi kaasata ka taksojuhid, kuid sellega läks nigelasti. 2008. aasta kultuuripealinn Liverpooli külalislahkuse programm oli suunatud enamjaolt just taksojuhtidele, meil aga liitus vaid üks taksojuht. Ma ei oska öelda, millest selline leigus tuli, sest üleskutse osaleda saatsime ka taksofirmadele.
Jänku-Juss korraldab jätkuprogrammi Välismaalaste arvates oleme me külalislahke rahvas. Me ise piitsutame end vahel ehk liigagi palju. Kindel mõte oli, et külalislahkuse programm peaks jätkuma ka pärast Euroopa kultuuripealinna aasta lõppu. Olen rääkinud ettevõtluse arendamise sihtasutusega. Nad kinnitasid, et tegelevad teemaga edasi nii või naa, sest teeninduskvaliteet on nende jaoks väga oluline. EAS on ju turismivaldkonnas ju päris tegus. Samas ei saa ikkagi nimetada ühtegi organisatsiooni, kes programmi üle võtaks. Ometi usun, et programm lükkas ühiskonnas käima protsessi, kus ettevõtted ise hakkavad kü-
lalislahkusele suuremat rõhku panema. Võib-olla polegi oluline, et üks organisatsioon, kes programmi edasi viiks, vaid see, et ettevõtted külalislahkuse teemaga tegeleksid. Sattusin kokku tudengiga, kes kirjutab külalislahkuse programmist ainest saanud lõputööd. Ta oli Reval Café’s hooajatööl ning ütles, et pärast koolitust oli seal tunda uut hingamist. Ettevõttes tehti reforme ja juhtkond pööras alluvatele rohkem tähelepanu. Laste külalislahkemaks õpetamiseks mõeldud Jänku-Jussi multikas läks hästi. Lapsed seletasid pärast oma vanematele, kuidas tuleb «aitäh» ja «palun» öelda ning kommi jagada. Tuleviku mõttes ongi ehk meie kindlaim jätkuprojekt loodud multikaga, mis pani lastes külalislahkuse seemne kasvama. Ka lasteaiad, kellele multikaga DVD kinkisime, olid selle üle õnnelikud. Me küll ei plaaninud alguses seda, kuid viimase toreda aktsioonina võttis meiega ühendust Miia jõulumaa. Tegemist on organisatsiooniga, kes korraldab jõulumaad eelkõige puuetega, lastekodu ja sotsiaalselt raske taustaga lastele. See toimub 16.‒18. detsembril Kose vallas viikingikülas. Meie aitame omalt poolt kaasa ja anname jõuluvana kingikotti 1500 külalislahkuse teemalist Jänku-Jussi värviraamatut ja 1500 Jänku-Jussi külalislahkuse multikaga DVD-d.
Kas vanalinna saab metrooga?
Infokeskuses käisid nii turistid, koostööpartnerid kui vabatahtlikud. Evelyn Saal
SA Tallinn 2011 infokeskuse juhataja
KOKKUVÕTE
V
ahetult enne Kultuuripealinna avamist loodi arhitektuuriliselt ilusasse Rotermanni kvartalisse ja sadama lähedusse kultuuripealinna infokeskus. Selle eesmärk oli koondada ja vahendada kultuuri- ja turismiteavet, olla tugikeskuseks nii partneritele, külalistele, vabatahtlikele kui kultuuripealinna meeskonnale igapäevategevuste parimaks logistiliseks lahendamiseks. Tänu heale asukohale ja rohkete infomaterjalidele sai infokeskusest paljude kohalike turistide ja arvukate väliskülastajate korduv külastuspaik, kus anti nõu parima puhkuse planeerimiseks ja võis soetada nii kultuuripealinna kui ka kõigi muude sündmuste pileteid. Infokeskuses töötas kolm konsultanti ning oli abiks sadu vabatahtlikke. Aasta jooksul toimus umbes 240 suuremat koosolekut, seminari, pressiüritust ning vastuvõttu. Samuti korraldati siin vabatahtlike programmikoolitusi.
Ühtekokku külastas infokeskust aasta jooksul üle 15 000 külastaja. 2010. aasta lõpus ja kultuuripealinna aasta alguses saabus meile rohkelt turiste Venemaalt, Soomest ja Rootsist, kes nautisid siinset muinasjutulist talve, armsaid jõuluturge ja meeleolukaid kontserte. Kohalikud inimesed uurisid Euroopa kultuuripealinna aasta ootuses põhjalikult pakutavat programmi.
Kevad tõi kirevamaid külalisi Mida lähemale kevadele, seda mitmekesisemaks muutus infokeskust külastavate rahvuste valik. Oma puhkust veetsid siin sakslased, inglased, hispaanlased, itaallased. Suve jooksul lisandusid jaapanlased, hiinlased, prantslased, taanlased, ameeriklased. Kõige enam paistis silma Saksa turistide rohkus ja nende suur huvi Euroopa kultuuripealinna programmi vastu. Paljud väliskülastajad, kes pea-
tusid Eestis pikemalt, näiteks nädala või kaks, kasutasid täpsemate reisiplaanide koostamiseks just infokeskuse konsultatsiooni. Võrdselt tunti huvi nii kultuurikui turismivaldkonna vastu, infokeskuse konsultandid aitasid vastavalt iga külastaja erisoovidele kombineerida Euroopa kultuuripealinna programmis toimuvaid sündmusi Eestis reisimisega. Samuti said külastajad soovi korral põhjaliku ülevaate meelepärase sündmuse sisust ning võimaluse osta siitsamast pileteid. Üks põhilisemaid küsimusi, mida sisse astudes küsiti, oli: «Mida võiksime Tallinnas kui Euroopa kultuuripealinnas teha/ näha?» või «Mida peaksime tingimata siin olles nägema?» Külalised soovisid Tallinnas kogeda erilisi sündmusi ning tihtipeale just sellist üritust või kohta külastada, kuhu kohalik elanik minna sooviks. Samuti vajati praktilist infot näiteks transpordi, majutuse ning toitlustuse kohta. Mitmed külastajad olid niiöelda Euroopa kultuuripealinnade fännid/spetsialistid, kes olid võtnud sihiks külastada mõlemat kultuuripealinna ning neid nii omavahel kui varasematest kultuuripealinnadest saadud kogemustega võrrelda. Suve jooksul uuriti palju vastavatud kultuurikilomeetri, selle objektide ja sündmuste kohta. Väga populaarseks osutus ka Põhuteater, millest enamik külas-
tajaid olid juba enne Tallinnasse jõudmist kuulnud ning soovisid infokeskusest vaid täpset programmi- ja asukohainfot.
Kus võiks asuda Mumu? Leidus ka vahvalt naljakaid küsimusi, näiteks: «Kas Rotermannist vanalinna jõudmiseks tuleks võtta metroo?» või «Kas te oskate öelda, kus asub MUMU?» või «Milline teie rahvustoit verivorst siis ikkagi on?» Teatavasti on meie toredate meenete seas müügis ka eestlaste rahvusspordi vahend vägikaigas. Nii mõnelgi korral tuli külastajatele selle tööpõhimõtet selgitada ja demonstreerida, mis loomulikult osutus väga hoogsaks ja meeleolukaks. Selle kaudu tõime väliskülastajad meie ammustele traditsioonidele lähemale. Võib öelda, et infokeskuses sai vägikaigast veetud üsna palju. Külastajate seas oli palju ka ajakirjanikke ja varasemate kultuuripealinnadega seotud inimesi, kes mitmesuguste projektide ja üleüldise korraldusliku poole vastu suurt huvi tundsid. Oli tunda, kuidas inimesi rõõmustas, et kultuurisündmuste valik on niivõrd lai ja mitmekesine ning paljud neist toimuvad vabas õhus ja uudsetes paikades. Seda rõõmu jagasid nad ka kultuuripealinna meeskonnaga, seetõttu jääb 2011. aastast soe ja armas mälestus.
Reede, 2. detsember 2011
Kireta pole ka noote
Kunstibussiga lava taha 3. detsembril tutvustab Kunstibuss stsenograafia eriala. Sõidetakse külla rahvusooperisse Estonia ning piilutakse nii lavale kui lava taha. Stsenograafia eriala hõlmab lavakujundust, dekoratsioone, rekvisiite ja kostüüme. Estoniast suundutakse edasi Koplis asuvasse ettevõttesse Stagecraft, kus valmistutakse Norras etenduvaks Giacomo Puccini ooperiks «Turandot». Ettevõtte juht Silver Simmer teeb Kunstibussi seltskonnale tuuri oma valdustes ‒ nii kostüüme ja dekoratsioone tootvas peamajas kui konstruktsioonitöökojas Paljassaares. Väljasõit on 3. detsembril kell 12.00 Tartu mnt 1 platsilt. Kohtade broneerimine aadressil kunstibuss@artun.ee, pilet 1.50€ Vt ka www.facebook.com/ kunstibuss, kunstibuss.artun.ee
Valmistume lauluja tantsupeoks XXVI laulupeo kunstiline juht on Hirvo Surva, XIX tantsupeo kunstiline juht Maido Saar. Laulupeo kunstilise juhi konkursile laekus tähtajaks viis, tantsupeo ideekavandi ja kunstilise juhi konkursile 13 tööd. Tantsupeo ideekavandi konkursi võitis töö nimega «Puudutus», mille arendamises osalesid Maido Saar, Kalev Järvela, Toomas Lunge ja Aarne Saluveer, autor on Sten Weidebaum. Kui viimastel kordadel on tantsupeod rääkinud metsast, merest ja oma maa avastamisest, siis «Puudutus» keskendub inimesele ja temale olulistele väärtustele. XXVI laulupidu ja XIX tantsupidu toimuvad 4.–6. juulil 2014. aastal.
Filmitegijate elutööpreemiad PÖFF-i lõpugalal anti elutööpreemia neljale teenekale filmimehele. Märtsis 80. juubelit tähistanud Rein Raamat on Eesti joonisfilmi koolkonna rajaja. Tema käe all on alates 1971. aastast õppinud ja töötanud terve koolkond Eestile au ja kuulsust toonud animaatoreid Priit Pärnast Kaspar Janciseni. Kolleegist kuus kuud noorem Rein Maran lõi arvukalt loodusfilme ning tegutses operaatorina teiste lavastajate filmide juures. Praegu õpetab Maran Balti Filmi- ja Meediakoolis. 58-aastane Islandi mitteametlik filmikuningas Fridrik Thor Fridriksson viibib PÖFF-il juba kolmandat korda. Rahvusvahelise tunnustuse pälvis ta oma teise mängufilmiga «Looduse lapsed» (1991). Neljas elutööpreemia laureaat on tänavu Veneetsia festivalil parima filmi Kuldlõvi pälvinud «Fausti» lavastaja, Venemaalt pärit Aleksander Sokurov, kellel tänavu täitus 60 eluaastat. Tema esimene film valmis 1978. aastal, seejärel pälvis Sokurov maine Andrei Tarkovski mantlipärijana ja tema filme oli keelatud avalikult näidata.
MUUSIKA
3
Ülemaailmselt kuulus vokalist Britt Quentin esineb koos Eesti noorte jazzvokalistidega. Liina Luhats
liina.luhats@tallinn2011.ee
6. ja 7. detsembril peavad jazzi ja eriti vokaaljazzigurmaanid õhtu vabaks tegema. Tallinnas Vene teatris ja Viljandis Pärimusmuusika Aidas astub Jõulujazzi raames üles uus Eesti a cappella kvintett Estonian Voices koos ansambli M-Pact endise liidri ja solisti Britt Quentiniga. Ansambel Estonian Voices koosneb viiest noorest selgehäälsest lauljast, need on Mirjam Dede, Kadri Voorand, Mikk Dede, Ott Kartau ja Ott Kask. Noored muusikud on sellel aastal Quentiniga kohtunud korduvalt, sest Britt Quentin on Tallinn 2011 jazziresident. Kontserdil sisustab ühe poole Quentin oma saateansambliga, teises pooles esineb ansambel Estonian Voices, solistina teeb kaasa Britt Quentin.
Tunnustatud vokalist ei ole Eestile võõras Britt Quentin on viimased kaksteist aastat olnud mitmekülgne vokalist, viljakas laululooja ja arranžeerija ning esinenud pea kogu maailmas. Alates 2010. aastast osaleb ta Londoni prestiižikas West Endi lavastuses «Thriller Live», kehastades peaosalist Michael Jacksonit. Ta on kaua olnud Los Angelesest pärit rahvusvaheliselt tuntud jazzfunk-pop-vokaalansambli M-Pact solist, produtseerinud viis nende albumit ja andnud kontserte neljal kontinendil. Ansambli M-Pact esinemisi on kõigil kolmel korral Eestis väga soojalt vastu võetud. Britt on lava jaganud popmuusika superstaaridega nagu Stevie Wonder, Sheryl Crow, Babyface, Lionel Richie, Kid Rock ja John Meyer ning jazzilegendidega nagu Natalie Cole või Herbie Hancock. Britt Quentin, kuidas teie koostöö ansambliga Estonian Voices algas? Koostöö sai alguse resideeruva artisti programmi ja Anne Ermi kaudu. Millised on Eesti lauljate tugevused ja nõrkused? Nad on kõik haritud lauljad ja muusikud, kes mõistavad muusikat ja selle tegemise tõdesid, seetõttu on nendega väga hea koos-
Vokalist, laululooja ja arranžeerija Britt Quentin on muusik, kes hindab muusika esitamise juures nii täpsust kui kirge.
Foto: Stanislav Moshkov
tööd teha. Eesti lauljatel ei ole aga kahjuks nii palju aega proove teha, kui nad tahaksid, kuna neil on lihtsalt nii kiire elu ja tihe töögraafik.
Vajalik on tehnika ja tunnete tasakaal Millised on teie lähituleviku plaanid, kas koostöö jätkub? Ma ei ole kindel, kas ka järgmisel aastal koostööd teeme, aga eks aeg näitab. Lähitulevikus on plaanis olla veel aasta Londonis ning seejärel naasta Los Angelesse. Samuti on lähiajal kavas salvestada sooloalbum. Lõpetasin just vokaalarranžeeringud a capella hümnide projektile ja hakkan veel ühele vokaalgrupile arranžeeringuid kirjutama, niipea kui Eestist tagasi jõuan. Kumb on raskem, a capella esinemine või esinemine koos bändiga? Vokaalgrupis peavad liikmed
üksteisega kooskõlla ja n-ö häälde saama. Instrumentaalse taustaga on üldiselt lihtsam. Vokaalgrupid on väga paljastavad, kuna seal ei ole millegi taha peituda. Instrumendid ei aita näiteks helistikku leida ja nii edasi. Arvan, et seal on teiste ansambli liikmete kuulamine kõige tähtsam ja seda ka tehakse rohkem, kui instrumente pole. Mis on muusikas ja muusika tegemises kõige olulisem? Ma arvan, et muusika esitamisel on oluline täpsus. Tähtis on kõik tonaalsused, noodid ja stiil võimalikult puhtalt ja täpselt ette kanda, kuid täpselt niisama oluline on väljendada muusikas olevat kirge. Kui ei ole kirge, ei ole ka noote, mida laulda. Siis on vaid müra. Seega arvan, et tehnika täpsuse ja emotsioonide väljendamise vahel peab olema tasakaal.
Millist muusikat ise parima meelega kuulate? Kuulan mitmesuguseid stiile, armastan jazzi ja r’n’b’d, klassikat ja latin-muusikat, ooperit ja funki, kui mõned nimetada. Olete viljelenud ja esitanud mitmes stiilis ja laadis muusikat, milline neist kõige südamelähedasem on?
«Vokaalansamblis kuulatakse teisi rohkem kui bändiga esinedes.» Ma naudin kõike, mida olen esitanud, aga igasugusel vokaalmuusikal on minu südames alati väga eriline koht. Olete palju reisinud, kus on tugevaimad vokaalgrupid? Arvan, et USA-s on neid vast kõike rohkem. Seal on see tra-
ditsioonilisem, paljudes koolides ja ülikoolides on lausa mitmeid a capella gruppe. On professionaalseid gruppe ja ka palju asjaarmastajaid. Aasias on samuti hakanud sellised grupid levima.
Esitusele võib tulla ka mõni originaallugu Kas teile meeldib esineda pigem vokaalgrupi või bändiga? Ma naudin mõlemat tegevust ja kui aus olla, siis päris võrdselt. Kumbki pakub mulle pinget omal moel, nii et ühest vastust on raske anda. Mõni vihje Tallinna kontserdi repertuaari kohta? Laulan mõned jazzi standardid moodsas laadis ning ka mõned funkid ja soulilikud lood. Samuti ladinajazzi ja, mine tea, ehk tuleb esitusele ka mõni originaalloominguline lugu või kaks…
Anne Erm: Britt oli Jacksonina võluv
Vokaalgrupp on keeruline kooslus
«Londoni Lyric Theatre’s etendub «Thriller Live» neljandat aastat, Britt Quentin on seal üks Jacksonitest,» teab kinnitada Anne Erm.
Vokaalansambli Estonian Voices helikeel on pigem jazzilik kui popilik.
«Britt on Londonis etenduse «Thriller Live» jooksul laval üheksa korda ja laulab üheksa laulu,» räägib Anne Erm. «Etendus ise on vaimustav tantsuline revüü Michael Jacksoni ja Jackson 5 muusikaga. Kui väike Jackson hakkab laulma, on publiku südamed juba murtud, edasi tulevad juba Jackson 5 ajad ning staari eri eluperioodidel kirjutatud laulud. Muusika ja koreograafia on vaimustavad. Jacksoni muusikat esitavad viis artisti, kuus muusikut ja kümme tantsijat. Publikule ei anta hetkekski hin-
getõmbeaega, kuid sellise etenduse puhul on särts ja emotsioonide üleskruvimine aga omal kohal. Etenduse jooksul saab näha kõige erinevamaid tantsustiile revüütantsust breigi ja hiphopini, kuid keskmes on Michael Jacksoni enda välja töötatud liikumisstiil. Hingetõmbehetki andsid vaid paar ballaadi, millest Briti esitatud «She’s out of my life» võlus sügava emotsionaalsusega. Kõik Jacksoni lugusid esitavad lauljad ja eriti tantsijad said põhjaliku mahvi. Nad on laval kaheksa korda nädalas. Võib arvata, et Britil on vabu päevi saada väga raske, aga seda hinnalisem on tema tahe teha koostööd meie noore ansambliga Estonian Voices ja selle tulemus on Jõulujazzil teie ees.»
Anne Erm: «Britt Quentinil oli vabu päevi leida väga raske.»
Foto: Stanislav Moshkov
Ansambel Estonian Voices sündis aastal 2010, kui Anne Erm tegi noorele jazzlaulikule ja arranžeerijale, praegusele teatri- ja muusikaakadeemia jazzlaulu õppejõule Kadri Voorandile (pildil) ettepaneku kokku panna jazzi viljelev vokaalansambel. Vokaalansambli koosseis on aastate jooksul palju muutunud, ka nende kolme workshop’i jooksul, mis Britt Quentini juhtimisel käesoleval aastal toimusid, on sellest läbi käinud mitmeid häid
noori lauljaid. Praeguse koosseisu sai ansambel viimase ehk septembrikuise töötoa ajaks. «Britt Quentin on õpetajana avatud ja väga aus,» kirjeldas Kadri Voorand. «Quentin suhtus meisse nagu muusikutesse, mitte nagu lihtsalt lauljatesse. Vokaalansambel on keeruline kooslus. Kõige keerulisem on mitmesugused maitsed, hääled ja taustad kokku sulatada nõnda, et tekiks jazzpopilik helikeel. Niisuguseid probleeme aitas Quentin kenasti lahendada, andes nõu just seal, kus oli vaja, ja nii, kuidas oli vaja, muusikutes ängi ja lootusetust tekitamata.» Kedagi paremat kui Britt Quentin oleks jazzvokaalansambli töötuba juhtima olnud raske soovida, kinnitab ansambli juht Kadri Voorand.
4
KLAASIMAAILM
Reede, 2. detsember 2011
Õhuke klaas vibreerib kauem ja tem
Kunstiakadeemia üliõpilased ja klaasikunstnikud tõestasid, et klaasist saab valmistada nii löök- kui puhk- kui k Klaas hakkab helisema ja muidki helisid kuulda andma Von Krahli teatris 20. ja 21. detsembril. Kõige kummalisematel ennenägematutel instrumentidel mängivad kuulsad Norra muusikud Arve Henriksen ja Terje Isungset. Anneli Sihvart
anneli.sihvart@tallinn2011.ee
Liina Luhats
liina.luhats@tallinn2011.ee
Arve Henriksenil ja Terje Isungsetil poleks aga millelgi mängida, kui klaasikunstnikud enne imet teinud poleks ‒ kuidagi teistviisi ei saa loodusstiihiana käituvast klaasist muusikariistade väljavõlumist nimetada. SA Tallinn 2011 programmi koordinaator Madli-Liis Parts tegi pooleteise aasta eest muusikute nimel pillivalmistamisettepaneku Eesti kunstiakadeemia klaasikunsti osakonnale. «Me teadsime kohe, millisele kursusele on kõige õigem niisugust valdkondadevahelist loomingulist ülesannet pakkuda,» ütleb klaasikunstnik, projektijuht ja üliõpilaste juhendaja Eeva Käsper. «Tookordne kolmas oli üks meie kõige ärksam kursus, teemaga haakusid aga ka noormees tookordselt teiselt kursuselt ja peale minu veel neli klaasikunstnikku. Uurisime, milliseid pille on seni maailmas klaasist tehtud ja mis laadis pille üldse annaks luua. On puhkpillid, löökpillid… fantaasiapillid. Kümneid variante.»
Igal pillil on isesugune huulik Peaaegu igaühel kümnest loojast on detsembrikuus kontserdilaval rohkem kui üks töö ‒ kokku üle 30 üksikpilli või üksikinstrumentidest koosneva pilliseeria. Terje Isungset käis vahepeal külas, vaatas klaasikunstnike katsetused üle, tegi oma valiku ja andis lisaideid, mida veel võiks teha. Paljud uutest mõtetest olid edasiarendus muusiku varasematest jääpillidest. Tänavu kevadel tulid muusikud pille proovima. «Tulemus oli fantastiline ‒ muusikud avastasid pillides veel palju enam võimalusi kui me ise,» meenutab Eeva Käsper. «Mõnest puhumispillist polnud me häält kätte saanudki, aga trompetimängija Arve Henriksen võlus sealt igasuguseid huvitavaid helisid, osates veel nõu anda, kuhu mõni auk juurde teha või kuidas huulikut muuta. Nad valisid välja peaaegu kõik pillid, mis me teinud olime!» Ainsa keelpilli tegi Andra Jõgis. Instrument meenutab kannelt.
Andra otsis üles pillimeistri, kes valmistab kanneldele puidust keerpulki, mille külge keeled kinnituvad. «Uurisime, kuidas neid klaasiga ühendada,» täpsustab Eeva Käsper. «Lennukad ideed on toredad, kuid välja tuleb mõelda seegi, kuidas neid on võimalik teostada.»
Okariini on savist lihtsam teha Puhkpille tegid Külli Nidermann, Mikk Jäger ja Caspar Sild. «Mikk valmistas hulga huulikute ja aukudega vabavormilisi sarvesid, Arve Hendriksenil oli talle mitmeid soovitusi, millist huulikut millise pilliga kõige õigem sobitada oleks,» räägib üliõpilaste juhendaja. «Caspar tegi viiesentimeetrise läbimõõduga pikki jõnksulisi torusid, neist üks on poolteist meetrit pikk, ja klaasist didgeridoo, mille mängimisel peab kasutama ringhingamist. Külli uuris, millised on flöödi ja vilepilli huulikud. Tema okariini oli tõesti keeruline klaasist teha, Külli katsetas mitmeid kordi ja valmis sai ainult üks pill. Okariinil on ehituslikult väga täpsed kalded, avade suurused ja kujud.» Külli plaanis tegelikult alguses flöödisarnase pilli teha, kuid kuna Casparil midagi sellist juba oli, siis otsustas ta okariini kasuks. Ühest okariinist sai aga kogemata pasun, kuna pill läks ahju pannes katki. «Okariin on mitmest tükist kokku liimitud, muidu poleks see tööle hakanud,» selgitab okariinimeister ise. «Õhukanal peab tulema õige nurga all pilli sisse. Tegin mitu varianti, mõned ebaõnnestusid. Arvan, et nüüd tean, millest õnnestumine sõltus, aga uuesti sama protsessi korrata oleks päris raske. Puhuja valmistas mulle Olustvere klaasikojas pillipaunad, mina tegin huulikud ja augud. Kõigepealt teipisin huulikuosa külge, et leida külgeliimimiseks õige nurk, kus pill häält tegema hakkab.»
Praegu on maailmas klaasiajastu Klaasikunstnikel on kasutada palju tehnikaid, iga pilli jaoks tuli leida sobivaim. Palju on puhumistehnikas pille, mitmed on sulatustehnikas. Kui puhumise juures saab kujuga vabalt mängida, siis sulatus-
Maarja Treufeldt ja Andra Jõgis Olustvere klaasikojas.
Klaasikunstnik, projektijuht ja üliõpilaste juhendaja Eeva Käsper marimba, Andra Jõgis kandle ja kellukeste ning Külli Nidermann okariini tehnika puhul peab enne protsessi algusest lõpuni läbi mõtlema, tegema täpse kujuga mudeli, võtma vormi ja siis sellesse klaasi sulatama. Puhumispillide juures polnud klaasi kvaliteet eriti oluline, tulemus sõltub pigem klaasi paksusest ja kujust, kuid löökpillide jaoks tuli kasutada väga head klaasi, millel on puhas kõla. «Mõned pillid olid nii suured või keerulised, et need tuli osadest kokku liimida,» räägib Eeva
Meister Toomas Riisalu.
Käsper. «Näiteks didgeridoo puhul on pudelitest lõigatud jupid ja need liimiga liidetud. Üks pasunalaadne pill on samamoodi tehtud, selle jaoks kasutati lihvitud pudelikaelu, pill lõppes pudeli avarduva osaga.» Eeva Käsper ise valmistas kaks muusikute tellitud pilli. Kunstiakadeemia sulatusahjus valminud 40 cm kõrge ja 10x10 sentimeetrise põhjaga kõlaplokist on õhuke laast poolenisti lahti lõigatud, kui selle pihta lüüa, hak-
kab klaasplokk helisema. Marimba plaadid valmisid kuuma klaasi liiva sisse valamisel, plaatide heli sõltub nii plaadi pikkusest, paksusest kui kujust. «Mida õhem on klaasileht, seda madalam ja sügavam on helin ning seda pikemat aega see kestab, sest õhuke klaas vibreerib kauem,» selgitab Eeva Käsper. «Näiteks klaasikunstnik Tiina Sarapu «Lained» teevad gongi moodi häält.» Silma jäid veel klaasikunstnik
Kristiina Uslari tilgakujuliste ripatsite komplekt, Külli Nidermanni keskelt õhemaks muutuvad kõlapulgad, Maarja Treufeldti lihvitud põhjaga poolkeradest tuulepillid ja trumm, Andra Jõgise kellukesed ja klaasikunstnik Eve Koha marakad. «Eve on kunstnikuna tuntud oma optiliste objektide poolest,» märgib Eeva Käsper. See selgitab ka, miks just Eve Koha oskas esile tuua asjaolu, et mõned filosoofid on praegust
Mikk Jäger.
Caspar Sild.
KLAASIMAAILM
Reede, 2. detsember 2011
ma kõla on madalam
5
keelpille.
Mõtte peale muusikas ebatavalisi vahendeid kasutama hakata tuli ta umbes 20-aastasena. Tõukejõuks sai mõte, et ta ei ole muusikasse seni midagi erilist juurde anda suutnud. «Hakkasin katsetama,» rääkis ta. «Püüdsin nii iseennast kui muusikat teistviisi tunnetada.»
Kodune külmkapp on jääpille täis
ja pasunaga kunstiakadeemia klaasikunstitöökojas.
Foto: Stanislav Moshkov
aega klaasiajastuks nimetanudki, kuna klaasist on tehtud nii mikroskoopide kui teleskoopide läätsed ja veel palju samasuguseid abivahendeid, milleta inimkond elu enam ette kujutada ei oska.
Pille saab teha kõigist materjalidest Muusikutest istub Terje Isungset kontserdil enamasti ühel kohal, pillid on tema ümber postamentidel või ripuvad ülalt alla,
Arve Henriksen seevastu liigub ühe pilli juurest teise juurde. Trompetist Henriksen ja löökpillivirtuoos Isungset on Norra improvisatsioonilise muusikasuuna ühed põnevamad esindajad, kes on kuulsad kõikvõimalikest materjalidest valmistatud muusikariistadest helide väljavõlumise poolest. Henriksen on üks kuumemaid nimesid Euroopa jazzilavadel, Isungseti jaoks ei sea rütmimaailmas piire ükski pillimaterjal.
Meister Toomas Riisalu ja Maarja Treufeldt.
ja väärtus,» kinnitas ta. «Praegu olen tihedalt seotud jääprojektiga, sellel on ka tõsisem sõnum, sest jää ehk vesi on maailmas kõige olulisem, veeta maailma polekski. Loomulikult on jääpillidega ka mõnus esineda, kuna seda saab teha õues ja talvisel ajal, mil taevas siravad tähed ja paistab kuu.» Instrumente valmistab pillimees tavaliselt ise, kuigi mõnikord läheb veidike assisteerimist vaja. Viimistlus ja häälestamine on siiski alati tema enda teha. Klaasimaailma instrumendid pakkusid muusikutele palju positiivseid üllatusi. «Mulle on suur au, et saan selles projektis osaleda,» kinnitas Isungset. «See on hämmastav töö, mida eestlased on teinud. Olen varemgi veidi klaasinstrumentidel mänginud, kuid mitte iialgi sellisel skaalal.»
Isungset on pille valmistanud nii jääst, puidust, kivist, sarvest, kellukestest kui ka klaasist. On olnud äärmiselt erinäolisi kontserte, sest lisaks huvitavatele instrumentidele ei põlga helide looja ära ka mitmesuguseid igapäevaseid helisid. Näiteks on ta lugude tarvis lindistanud heli tehasest, loodusest ning isegi maailma suurimalt naftaplatvormilt. Samuti on mees linti võtnud meisterkoka toidutegemisprotsessi. Värvitu klaas annab Oma muusikustaaži jooksul on rohkem võimalusi ta ebatavalisi instrumente kasutanud umbes 25 aastat. Neist kaEesti klaasikunstnikega leppiheteistkümnel on ta jaanuarikuus sid muusikud kokku, et osad instPõhja-Norra Jäämuusika festivalil rumendid saavad nii visuaalselt (Ice music festival) ka teisi huvili- kui muusikaliselt olema jääpillide si harinud. moodi, lisaks sellele aga leiutaJääst saab instrumente valmis- takse ka uusi pille. tada ja neid transportida mitut Kõik Klaasimaailma pillid on moodi. valmistatud värvitust klaasist, Pillid võib esinemiskohas suur- kuna see võimaldab valgusega test jääkamakatest valmis voolida rohkem mängida. ja häälde panna või kodunt külmOma pika staaži jooksul on kapist kaasa võtta. Terje Isungset töötanud koos pal«Jääpillidega oleme Moskvas Gorki pargis niimoodi kontserti teinud, et lähme sinna, konstrueerime jääst pillid, mängime kontserdi ja tagastame pillid jälle loodusele,» kirjeldas artist. «Niisamuti teeme Norra jäämuusika festivalil. Väiksemate jäämuusikakontsertide jaoks näiteks Terje Isungset. Foto: Liis Reiman Oslos hoian instrumente oma külmkapis, sealt viin jude esinejatega, kellest üks oluneed treilerisse, autojuht sõidu- lisemaid on kindlasti Arve Hendtab pillid kontserdipaika. Neid riksen. saan ma korduvalt kasutada.» «Teistega koos mängimine on Muusiku jaoks on kontserdi nagu andmise ja andmise süstoimumispaigas valmivate pilli- teem, kus tuleb loovutada oma de süsteem sümpaatsem, kuid ka ego ja püüda koos muusikat keerulisem, kuna siis mängivad luua,» ütleb ta. välised mõjud suuremat rolli ja «Mulle meeldib töötada Arvesoojema ilmaga võivad pillid soo- ga, kuna ta on hea ning väga avatuks ära sulada. tud muusik. Materjalidest Isungset ühtegi Ootan Klaasimaailma esinemist kõlaomaduste poolest esile tõsta väga. Nii Euroopa kultuuripealinn ei osanud, väites, et ühe eelista- Tallinn 2011 poolne korraldaja mine oleks nagu kümnest lihasest Madli-Liis Parts kui klaasikunstlapsest ühe esile tõstmine. nikud on asjaga tegelenud väga «Igal materjalil on oma iseloom professionaalsel viisil.»
Marimba plaadid valmisid liivas.
Mikk Jäger kildude keskel.
Fotod: Külli Nidermann
Klaasikunstnik Kristiina Uslar omaloodud pilliga.
Foto: Stanislav Moshkov
Otsekui lumi ja tuul Loodi lausa orkestritäis pille. Madli-Liis Parts Klaasimaailm ei ole lihtsalt kontserdi- või kunstiprojekt. See on piirideta maailm, mille tekkimisel said määravaks julgus ja otsus asuda tegutsema otsekui valgelt lehelt. Olid Eesti klaasikunstnikud ja klaasieriala tudengid. Oli kaks muusikut Norrast. Oli teadmine, et 20. ja 21. detsembril 2011. aastal toimuvad Klaasimaailma kontserdid, kus Arve Henriksen ja Terje Isungset mängivad üksnes klaasist tehtud pillidel. Kõik alustasid ühtviisi peaaegu tühjalt kohalt, ainsaks näidiseks rohmakas klaasliist, mida Terje Isungset aegajalt kontsertidel kasutab. Ehkki alustati muusika- ja kunstiprojektina, kujunes sellest ajapikku põnev maailm, mille uksele ei tahakski žanrisilti panna. Alguse kahtlused ja teadmatus muutusid muusikute ja kunstnike ühistes katsetustes veendumuseks, et kõik on võimalik. Kunstnikud uurisid kohalikelt pillimeistritelt ja muusikutelt heli tekitamiseks vajalikke tingimusi. Muusikud õppisid tundma klaasi töötlemist ja klaasi kui materjali, mille koostise iseärasustest sõltuvad näiteks kaja kestus ja toon. Uued teadmised tekitasid tõelise hasardi. Algusjärgus tundus, et kui saame valmis kümmekond pilli, on see juba väga hea tulemus. Nüüd on turvalistesse kartongkarpidesse pakitud üle kolmekümne pilli, mis mitmesugustes kombinatsioonides võivad tekitada laia diapasooni helisid. Miks sündis koguni orkestritäis instrumente kui oleks võinud piirduda vähesemaga? Sest muusikud ja klaasikunstnikud läbisid protsessi koos, avastasid ja katsetasid. Igal sammul tekkis uusi mõtteid. See ei olnud ühe poole tellimustöö või kindel ettekujutus tulemusest. Kahel korral käisid muusikud Eestis. Aprillis veedeti kaks pikka päeva Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, salvestati ja analüüsiti iga instrumenti detailideni. Innustuti sedavõrd, et isegi söömine ja uni ei tulnud meelde. Põnev oli jälgida, kuidas pealtnäha lihtsad esemed ärkasid muusikute käes ellu. Iga pilli kõla tekitas konkreetse kujutluspildi, olgu selleks hiilivalt lumekeerist tagant tõukav tuuleiil või alpiaasalt kostuv lehmakarja kellade hääl. Tuuletegijad, jääliistud, kellukad ja paprikad markeerivad Klaasimaailma meeskonna igapäevases sõnavaras klaaspille. Von Krahli teatris sündiv muu-
sika on vabaimprovisatsioon. See on muusikasuund, milles nii Terje Isungset kui ka Arve Henriksen on tõelised gurud ja oodatud esinejad kõikjal maailmas. Neid on tihti iseloomustatud kui inimesi, kes suudavad igast esemest saada kätte heli, mis muutub tänu nende loovusele ja oskustele muusikaks. Nii tuuritab Isungset juba aastaid Euroopas jääst instrumentidega. Kui aga Isungsetiga mägedesse matkama minna, saate teekaaslase, kes katsetab iga põnevat kivi pillina või korjab kaasa oksi, millega oma löökpilli arsenali täiendab. Henrikseni võib tabada näiteks lastega koos fantaasiapille ehitamas ja neil pillidel hiljem jämmimas. Tema trompetimäng ja oskus häält kasutada sobitub muusikasse žanrist ja ajastust hoolimata. Ei tasu üllatuda, kui näete Henrikseni ansamblis Supersilent korraga mängimas trumme, lisaks vaheldumisi trompetit puhumas ja laulmas. Nii Isungseti kui ka Henrikseni avatud mõtlemises puudub efektitaotlus – meloodiate, rütmide, häälte ja kõlade maailm tundub nende jaoks igas keskkonnas loomulik. Nii tajuvad seda ka kuulajad. Eesti-Norra ühistööna valminud Klaasimaailm on üks neist projektidest, kus esialgu keeruliselt kõlanud ideest kasvas välja erilise auraga ettevõtmine, mis jääb kestma ka pärast kultuuripealinna aasta lõppu. Pooleteise ettevalmistava aasta jooksul on projekt leidnud osavõtlikku poolehoidu nii Eestis kui ka piiri taga.
Klaasimaailma meeskond Muusika ‒ Arve Henriksen, Terje Isungset (Norra) Klaasinstrumentide projektijuhid ‒ Eeva Käsper, Mare Saare Klaasinstrumentide autorid ‒ Eesti Kunstiakadeemia õppejõud ja klaasikunstnikud Tiina Sarapu, Kristiina Uslar, Eve Koha, Eeva Käsper, Kaja Vaikre; Eesti Kunstiakadeemia tudengid Andra Jõgis, Mikk Jäger, Külli Nidermann, Caspar Sild, Maarja Treufeldt Lavamööbel ja lavakujundus ‒ Tiina Sarapu, Eeva Käsper Visuaalid ‒ Erki Kannus Valgus ‒ Oliver Kulpsoo Heli ‒ Asle Karstad (Norra) Fotograaf ‒ Kaupo Kikkas/Eesti Foto
6
FOTO
Reede, 2. detsember 2011
Allkirjata. Kalle Kataila töö.
Allkirjata. Krista Mölder.
Fotonäitus, mis kujutab ka tühjust Jaapani elu ei ole vaid Fuji, geišad, samuraid, animed, supertehnoloogia ega liigne töötamine. Oliver Õunmaa Näitus «European Eyes on Japan» kujutab tühjust, ometi pole ükski foto tühi, pigem vastupidi. Temnikova & Kasela galerii mõlemal aadressil, nii Müürivahe 22 kui Lastekodu 1, on 8. detsembrist 22. jaanuarini avatud Eesti fotokunstnik Krista Möldri ja Soome fotokunstnik Kalle Kataila näitus «European Eyes on Japan». Tegemist on Euroopa ja Jaapani kultuurisuhteid arendava organisatsiooni EU-Japan Fest korraldatud näitusega. Organisatsioon on aastaid kutsunud Euroopa fotograafe Jaapani igapäevaelu ja kaasaegset kultuuri kujutama. «Meediast leiab palju uudiseid Jaapani kohta, kuid tihti need vaid kinnitavad eurooplaste stereotüüpe,» selgitas näituse kuraator Mikiko Kikuta. «Fuji, geišad, samuraid, animed, supertehnoloogia või liigne töötamine ‒ on ohtlik näha
maad ja selle kultuuri ühekülgselt. Külla kutsutud fotograafid näevad Jaapani elu ehedalt, nende tööd lähtuvad kunstnikusilmast ja on stereotüüpidest vabad. Need on korraga kunstiteosed ja pildikesed Jaapani päriselust. Olen õnnelik, kui näitus õpetab vaatajaid nägema Jaapanit teise kandi pealt, veel enam, kui igal külastajal tekib tänu näitusele oma isiklik arusaam Jaapanist.»
Kuidas saaks kujutada pausi? Kikuta sõnul pakub fotograafia mitmeid võimalusi eripalgelise Jaapani näitamiseks. «Alates 1990. aastatest on meie riiki pildistanud paljud fotokunstnikud, kuid iga uus tulija leiab ikka mingi uue nägemuse,» lausus kuraator. Kunstnike tööd valmisid Honshū saare kirdeosas Tohuku regiooni Akita prefektuuris. Mölder viibis Jaapanis möödu-
nud aasta detsembris ja tänavu jaanuaris. «Jaapanisse pildistama minna oli meeldiv võimalus,» tähendas Mölder. «Juba teiste heade fotokunstnike seast välja valituks osutuda oli suur asi. Tundus vägagi ahvatlev elada ja töötada kolm nädalat ühes kauges ja lumises Jaapani piirkonnas. Hoidsin pöialt, kui tekkis lootus, et ma sinna pääsen.» Piirkonna, kus fotokunstnikud tööle asusid, valisid jaapanlased alles pärast kunstnike selgumist. «Prefektuuris oleksin ma võinud töötada ükskõik kus,» rääkis Mölder. «Mikiko usaldab ja laseb kunstnikul toimetada. Oluline oli, et pildistaksin midagi piirkonnale iseloomulikku.» Mölder valis oma pilte läbivaks teemaks Jaapani mõiste ma. «See on sügav ja lai mõiste Jaapani kultuuris, mis tähendab pausi nii ajas kui ruumis, kõikehõlmavat tühjust ja seda mitte negatiivses mõttes,» selgitas Mölder. «Tegemist on tühjusega, tänu millele
kõik ülejäänu saab esile tõusta. Akitas asub Jaapani vanim säilinud puust kabuki teater. Samas on piirkonda ehitatud kuulsa Jaapani arhitekti Seiichi Shirai 1960. aastate hooneid. Külastasin mõlemaid paiku ja üritasin ma’d leida nii traditsioonilises kui uues Jaapani arhitektuuris. Mõte sai jõudu juurde kohvikuvestlusest. Näitasin kohalikule arstile oma seniseid töid ja ta ütles: «See on ju ma!» Mölder on kujutanud fotodel toidutegemistki. «Viibisin Jaapanis ka aastavahetusel,» ütles kunstnik. «Töödel on näha soba nuudlite tegemine, need on traditsiooniline Jaapani aastavahetuse toit. Nuudlite tegemine on tegelikult märk protsessis olemisest. Pikad nuudlid seovad vana ja uut aastat ning ühtaegu ka vana ja uut arhitektuuri.» Helsingis elav ja töötav Kalle Kataila viibis Akita prefektuuris tänavu juulis. «Kui ma Kalle töid Turus nägin, tajusin meie töödes teatud sarna-
sust,» rääkis Mölder. «Vaatamata sellele, et üks on vaade sisse, teine välja. Minu tööd on tehtud talvel ja siseruumides, Kalle tööd aga õues, kui oli 30 kraadi sooja. Mulle on sümpaatne Kalle lähenemine maastikufotole ‒ idee maastikust kui žanrist saab ilmsiks tulla alles koos tema vaatajaga, kes vaadet loob. Ühtlasi meeldib mulle Kalle piltides olev väike naeratus. Pealtnäha lihtsa visuaalse keele taga on mitu tähenduskihti.»
Valik sõltus kunstniku sobivusest keskkonda Kuraator Kikuta koostas fotograafide töödest kunstnikuraamatu ja korraldas enne Tallinna Möldri ja Kataila töödest näituse teises kultuuripealinnas Turus. «Minu töö on fotograafide valimine, fotograafidega koos näituse formaadi välja mõtlemine ja eelarve koostamine,» rääkis Kikuta. «Kahjuks ei saa ma Turut ja Tallinna tervise pärast hetkel külas-
tada, tavaliselt tulen alati näitust koos kohalikega korraldama.» «Mikiko tugevus seisneb eeltöös,» rääkis Mölder. «Kuraator võttis ühendust Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusega ja mitmete galeristidega. Ta küsitles SA Tallinn 2011 töötajaid, vaatas läbi portfoolioid ja kohtus kunstnikega. Sõelale jäänud kunstnikelt küsis ta, mida nad Jaapanis teeksid. Asi pole nii palju fotokunstniku andekuses, vaid sobivuses keskkonda.» «Tavaliselt valin ma fotograafe, kes on rohkem kunstnikud kui dokumentalistid,» ütles Mikiko. «Dokumenteerivaid fotosid näeb meedias niikuinii. Fotokunsti töid pole võimalik kohe mõista, need panevad vaataja mõtlema ja tundma.» Näitus on avatud kolmapäeviti ja neljapäeviti kell 16–19. Alates 1999. aastast korraldatud sarjas «European Eyes on Japan / Japan Today» on osalenud 50 fotograafi, kes on jäädvustanud 32 Jaapani prefektuuri. Kavas on katta kõik 47 Jaapani prefektuuri.
Mida mäletan Euroopa kultuuripealinna aastast? Mälestusväärne 2011. aasta hakkab lõppema, kõigil, kes seda kogesid, on aeg teha kokkuvõtteid. Avardas vana ja tõi uusi asju Dirigent Aarne Saluveer
Kavas olid Plektrum festival ja PÖFF, mis niikuinii oleksid toimunud. Samas tehti ka palju uut, mida muidu poleks iialgi toimunud. Kultuuripealinn avardas vana ja tõi uusi asju. Toimusid uuenduslikud teatrietendused ja Tallinna missa, mille puhul ma koore ette valmistasin. Dirigeerisin Jaapani maavärinaohvritele pühendatud mälestuskontserti ja osalesin koorikonkurssidel. Noorte laulu- ja tantsupidu
toodi aasta võrra ettepoole. Just rääkisin muusikaõpetajatega, kes üles lugesid, mis seal raske oli. Mõistan, et peoks peab korralikult valmistuma ja selle varasemaks toomine võib tekitada pingeid. Laulupidu oli uuenduslik. Tantsupeo toomine lauluväljakule mõnele meeldis ja mõnele mitte, kuid kultuur peabki kõnetama.
Kõik oleks toimunud kultuuripealinnatagi Kunstnik Leonhard Lapin Midagi erilist meelde ei jäänud. Paljud kavas olnud sündmused on
toimunud kultuuripealinnatagi. Mind ei hõivatud ka kusagil. Ei tea, kas arhitektuuribiennaal kuulus kavva? Seal käisin. Meelde jäi rahvusvaheline ehtekunsti näitus Lasnamäe veeru tuletornis, väljas olid mitmed silmapaistvad tööd.
Põhuteatrist ei saanud mööda vaadata Helilooja Erkki-Sven Tüür Märtsis tuli Eesti Filharmoonia kammerkooriga esiettekandele minu uus teos «Ärkamine», mis oligi kultuuripealinna aastaks tel-
litud. See on nüüd plaadil ja juba globaalses levis. Üks vingemaid asju oli põhuteatri idee, see on positiivse hõivamise näide. Pikka aega unustatud ja räämas koht sai hetkega korda ning ärkas ellu.
Rahva jaoks polnud midagi Kulturoloog Linnar Priimägi
Minu meelest kultuuripealinna ei toimunudki. Oli lihtsalt mingi sõpruskonna omavaheline klubiline üritus. Rahva jaoks polnud midagi. Tallinn oleks võinud Euroopas
silma paista. Kuid mida andis Tallinn sel aastal Euroopale? Ma küsin, mida? Mingisuguse põhuhunnikuga me ju Euroopasse ei lähe! Kuid mis siin ikka vihastuda, kõik on omad inimesed.
mul huvilised külas. Seejärel käisin teatris NO99 «Kolme kuningriiki» vaatamas.
Klaaskuppel oli eriline idee
Kirjanik ja filmirežissöör Kadri Kõusaar
Skulptor Tiiu Kirsipuu
Toimusid rahvusvahelised tuleskulptuuride maailmameistrivõistlused, järgnesid jääskulptuurid. Klaaskuppel oli ka üks eriline idee. Suvel olin Eestist ära, seetõttu ei jõudnud kahjuks põhuteatrisse. Avatud ateljeede raames olid
Kontaktid toodi koju kätte
Aasta oli suurejooneline ja algas tegelikult juba eelmise aasta lõpus Euroopa filmiauhindade jagamisega. Väärtuslikud kontaktid toodi koju kätte. Tänu sellele on mul üks uus film tootmises. Meelde jäid muusikaüritused, näiteks Dhafer Youssefi kontsert.
FOTO
Reede, 2. detsember 2011
Stanislav Moshkov: Ma olen vaid peegel
7
Selleks, et olulisi pilte teha, ei pea minema kaugele. 13. detsembrist 2011 kuni 3. jaanuarini 2012 on kultuurikilomeetril, Vabaduse väljaku tunneli Eksperimentaalgaleriis ja Tallinn 2011 e-galeriis avatud Stanislav Moshkovi fotonäitus «Null igavat päeva», kus saab näha pilte kultuuripealinna aasta olulisematest sündmustest. Anneli Sihvart
anneli.sihvart@tallinn2011.ee
Peaaegu kõik sündmused ja inimesed, keda on vaja olnud selle pooleteise aasta jooksul Kultuuripealinna lehe jaoks üles võtta, on pildile püüdnud Stanislav Moshkov. Stasiga loo jaoks pilte tegemas käies võib kindel olla, et tulemus on hea. Mitte ainult tehnilisest küljest, vaid ka selle poolest, et inimesed ta pildil on igas mõttes elusad ‒ ehedad ja tõelised kogu oma olemuses. Stas ise arvab, et see on otsekui maagia, mis ta fotograafia juurde tõi ‒ etteantud tee, mis viis ja viib veelgi aina edasi. Esialgu õppis ta ju isa eeskujul autolukkseppelektrikuks, kuid tundis viimasel
kursusel, et see siiski pole tema eriala. Kodus polnud neil kunagi fotoaparaati olnud, isegi «seebikarpi» mitte. Kõik perealbumi pildidki olid tehtud ateljees, kutsutud fotograafi poolt lasteaias, koolis… Ja nüüd teadis ta äkki ometi, et tahab õppida just nimelt ja ainult fotograafiks. Veel enam ‒ just nimelt ajalehe fotograafiks. Selgus, Tallinna sidekoolis on see võimalik. Sisse sai ka, vaatamata suurele konkursile, ja siis tuli elus esimest korda eesti keeles õppima hakata. Selgus, ka see on võimalik. Esimene kaamera, millega Stas töötas, oli esimese palga eest ostetud Zenit, millel nii ava kui säriaeg tuli käsitsi paika sättida ‒ see andis hea kogemuse.
Õpetaja Rain Tirulilt sai hea hariduse, nii hea, et võis kohe pärast sidekooli lõpetamist kunstiakadeemiasse astuda. Kõrgkool jäi küll poole aasta pärast pooleli, sest töö kõrvalt õppimine kujunes raskeks. «Kui tuli valik teha, otsustasin kõigepealt praktilises töös lisaoskusi saada,» märgib Stas. «Arvan, et hiljem lähen kunstiakadeemiasse tagasi.»
Aga miks mitte? Tulge vaatama! Töökoha leidmine polnud kerge ‒ peaaegu ühelegi meilile, mis ta ajakirjandusväljaannetele kirjutas, küsides võimalust praktikale tulla, ei saadetud vastust. «Ainus, kes vastas, oli Yana Toom, tookordne Den za Dnjomi peatoimetaja,» märgib Stas. «Mäletan ta vastust siiamaani: «Aga miks mitte? Tulge vaatama!» Kõigest kaks lauset, aga ma olin nii rõõmus…
Siis kasutasin juba filmikaamerat Canon. Esimene ülesanne oli loodusmuuseumis putukaid pildistada. Jõudsin kohale ja avastasin ‒ nad on ju klaasi taga ja klaas peegeldab! No ja kui oled praktikal, on vastutus veel suurem, pilt lihtsalt peab õnnestuma… Hakkama sain.» Sel suvel käis Stas end täiendamas Peterburis Pieter Ten Hoopeni meistriklassis. Eestis ta ajakirjandusfotograafide niisugusel tasemel väljaõpet leidnud pole. Hea, et tänu internetile on maailm avatud, saab mõtteid vahetada ja foorumites või meili teel kui kaugelt iganes nõus küsida. «Dokumentaalfotograafil on suur vastutus,» tõdeb Stas. «Inimesed näevad seda, mis toimub, tema silmade läbi, vaatenurk sõltub aga sellest, milline inimene fotograaf on.» Et olulisi pilte teha, ei pea minema kaugele, on Stasi seisukoht. Eesti on väike, aga probleeme on
Stanislav Moshkov. siin palju, seega ka pildistamist väärivat materjali. Kahjuks pole aga kohti, kus näiteks fotoesseed avaldada.
Kaamera näitab, kes on kes Kõige huvitavamaks pildistamisobjektiks peabki Stas inimesi. «Mida rohkem sa inimestega igapäevatöös suhtled, seda rohkem oskad neid näha ja neist aru
Foto: Olga Aleksandrova
saada,» ütleb ta. «Kaamera näitab, kes on kes. Mina olen vaid peegel. Näitan seda, mida saan, aga püüan seda teha hästi. Teha nii, et peegel ei oleks kõverpeegel.» Praegu tegeleb Stas oma esimese dokumentaalprojektiga «Hipodroom», püüdes elada sisse sealsesse elusse, jälgida inimeste ja hobuste suhtlemist, traavisporti ja kõike sellega seonduvat.
Kerli ja «Vabaduse laul» 20. augustil 2011.
Nii see algas. Euroopa kultuuripealinna aasta ootus rahvusooper Estonia juures 31. detsembril 2010. Laulupidu,ikka laulupidu. Ja tantsupidu ka.
Contra on klaastahukas soojas, kenad tüdrukud külma käes.
Võitluskunstide maailmamängud, Korea show-programm.
Kuidas vaadata teise nurga alt. Tänavakorvpall Vabaduse väljakul.
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 2. detsember 2011
Jüri Nael soovitab: koreograafiafestival «Neposedõ kutsub sõpru» 9 2.‒4.detsembrini leiab Vene kultuurikeskuses ja Salme kultuurikeskuses aset ainulaadne kultuuridevahelise dialoogi süvendamisele pühendatud koreograafiafestival «Neposedõ kutsub sõpru», mis üllatab laia žanrilise ampluaa ja professionaalsete noorte tantsijatega. Tuntud eesti koreograaf Jüri Nael ütleb: «Tean tantsuansambli Neposedõ väga kaua. Muidugi soovitan külastada nende festivali «Neposedõ kutsub sõpru», mis toimub detsembri alguses. Olen kindel, et veedate toredasti aega!» Kavas on žanrid klassikast
TEATER 8.‒11. ja 13.‒15. detsember 16.00 ja 20.00 Standardi majas (Kopli 25) SIGNA: «Bleier Research Inc». Standardi hoone kõrgeimal korrusel on ennast sisse seadnud kolm teadlast koos grupi katsealustega. Kasutades vastuolulist psühhiaatrilis-orgaanilist meetodit, on nad saavutanud märkimisväärseid tulemusi grupi noortega, kellel on välja arenenud ebatavaline käitumine ja paranormaalsed võimed, mis on teaduse jaoks seninägematud. Teadlaste eesmärk on luua uus rass, kes oleks võimeline suhtlema sõnadeta.
OOPER 9. detsember 19.00 rahvusooperis Estonia (Estonia pst 4) «Manon Lescaut». Läti Rahvusooperi külalislavastaja Andrejs Žagarsi lavastus viib meid 1960. aastate Saint Tropez’si, jutustades loo linna ihaldatuimast naisest Manonist, kelle kireks ja nõrkuseks on luksus. Manon saab kõik, millest naine unistada võib, kuid saatus
Jüri Nael.
ja rahvatantsust nüüdisaegse koreograafiani ning ka meistriklassid nüüdisaegses ja eesti tantsus. Noorte artistide siirus ja professionaalsus vaimustab vaatajaid alati. Osalevad andekad tantsijad on kõik rahvusvaheliste konkursside ja festivalide võitjad ning diplomiomanikud. Kultuuride dialoogi süvendaval koreograafiafestivalil on osalejaid näiteks Lätist, Leedust, Soomest, Venemaalt, Ukrainast ning Valgevenest. Festival algab 2. detsembril kell 18 Vene kultuurikeskuses
esitab talle väljakutse. Ta seatakse valiku ette – kas järgneda oma armastatule Des Grieux’le vaesusesse või valida külluslik eluviis mehe juures, keda ta ei armasta. Giacomo Puccini ooperi muusikaline juht ja dirigent on Arvo Volmer ja dirigent Jüri Alperten.
mas». Iirimaa üks tunnustatumaid lauljaid ja kultusansambli Clannad solist Moya Brennan annab ainulaadse keldi muusika jõulukontserdi. Lisaks teistele traditsioonilistele iiri pillidele, mida Moya Brennani saatebänd kasutab, mängib ka laulja ise ainulaadset iiri harfi.
MUUSIKA 3. detsember 16.00 Väravatornis (Lühike jalg 9) Väravatorni külalised: Jõuluaaria, Kädy Plaas. Sopran Kädy Plaasi saadavad Robert Staak (barokkkitarr) ja Tõnu Jõesaar (gamba). 3. detsember 18.00 Raekojas «Õrn sõda!». Hillar Kareva 80. sünniaastapäevale pühendatud kontserdil esinevad Ivo Lille saksofonil ja Mati Mikalai klaveril, vahetekste loeb helilooja tütar Doris Kareva, nende hulgas lühiessee «Harmoonia tund» ja isale pühendatud luuletsükkel «Rändajale», kus sõna saavad Nausikaa, Kirke, Kalypso ja Penelope. 3. detsember 19.00 Estonia kontserdisaalis (Estonia pst 4) Moya Brennan «An Irish Christ-
4. detsember 17.00 Estonia kontserdisaalis EMTA sümfooniaorkestri kontsert. 5. detsember 18.00 ja 6. detsember 13.00 Estonia kontserdisaalis lastekontsert-muusikaline muinasjutt «Pähklipureja». Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni muinasjutu «Pähklipureja ja hiirekuningas» on lavalooks kirjutanud Eve Viilup, esineb Lasteekraani Muusikastuudio. 6. detsember 19.00 Estonia kontserdisaalis Sõna ja Muusika: Saksamaa. Esinevad Rahvusooper Estonia bariton René Soom ja Piia Paemurru klaveril, luuletekste loeb Tõnu Aav. Kavas Schuberti «Talvine teekond» ja näha saab tsükli ainetel loodud Lotte Lehmani graafika seeriat.
(Mere pst 5) nüüdistantsu lavastusega «True Style». Järgmisel päeval, 3. detsembril kell 14 saab Vene kultuurikeskuses taas näha lavastust «True Style» ning mitmete kollektiivide loomingulisi programme. 4. detsember kell 13 lõpeb festival Salme kultuurikeskuses (Salme 12) galakontserdiga. Festivali korraldab MTÜ Tantsuansambel Neposedõ. Festivalil näeb tantsustiile klassikast ja rahvatantsust nüüdistantsuni välja. Foto: MTÜ Tantsuansambel Neposedõ
6. detsember 19.00 Vene teatris (Vabaduse väljak 5) Jõulujazz 2011 esitleb: Britt Quentin & Estonian Voices (USA–Eesti). Eesti vastne a cappella kvintett otsib uut kvaliteeti. Ansambel koosneb viiest noorest lauljast: Mirjam Dede, Kadri Voorand, Mikk Dede, Ott Kartau ja Ott Kask. Nende kava sünnib koostöös ansambli M-Pact endise liidri ja solisti Britt Quentiniga.
KINO Alates 2. detsembrist kinos Artis (Estonia pst 9) «Artur päästab jõulud» (Suurbritannia, USA 2011, režissöör Sarah Smith). Film annab hämmastava vastuse küsimusele, mis huvitab iga last: «Mismoodi suudab jõuluvana ühe öö jooksul kingitused kõigi lasteni toimetada?» Vastus: tänu kõrgtehnoloogilisele salaoperatsioonile Põhjapooluse all, mida juhivad 70-aastaste ametiaegadega jõuluvanad Püha Nikolause ajast saati. Alates 3. detsembrist kinos Artis Euroopa Parlamendi filmiauhinna LUX11 nominent «Kilimanjaro lumi» (Prantsusmaa 2011, režissöör Robert Guédiguian).
Alates 5. detsembrist kinos Artis Kirjandus kinos: «Seitse venda» (Soome 1979/2008, režissöörid Riita Nelimarkka ja Claude-Louis Michel). Armastus, surm, sundmõtted ning peresidemed on filmis tegevust edasi kandvad jõud. Marina on paarikümneaastane ekstsentriline, peaaegu sõpradeta naine. Meeste suhtes tunneb ta füüsilist vastumeelsust. Naisedki ei suuda teda seksuaalselt rahuldada.
NÄITUS 30. november – 8. jaanuar Tallinna Kunstihoones (Vabaduse väljak 6) prantsuse kaasaegse kunsti vaieldamatu superstaari Sophie Calle’i (sünd 1953) personaalnäitus «Take Care of Yourself». Prantsuse saatkonna ja Prantsuse Instituudiga Eestis koostöös vaatajateni jõudval näitusel segab Calle osavalt ja provokatiivselt kokku reaalse ja fiktiivse ning tegeleb kaotatud armastuse teemaga viisil, mis üllatab nii mitmeski mõttes. Kuni 11. detsembrini Eesti Arhitektuurimuuseumis (Ro-
termanni soolaladu, Ahtri 2) Tallinna Fotokuu grupinäitus «Linnaelu suurlinna ajastul». 21. sajandi algusest peale elab üle poole maailma rahvastikust linnades, näitusel näidatakse kaasaja suurlinna mitut palet, seda esitleb Noorderlicht fotofestival. Kuni 12. detsembrini Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34) Tallinna Fotokuu raames toimuv rahvusvaheline kuraatorinäitus «Teisele poole». Nimeka kuraatori Adam Budaki poolt kokku pandud rahvusvahelise kaamerakunsti näituse eesmärk on tuua esile fotograafia kui meedia eneserefleksiivsus ja kaardistada selle seisu kaasaegse kunsti kontekstis.
MUU Kuni 3. detsember kinos Cinamon Tartus, Tasku kaubamajas (Turu 2, Tartu), kinos Sõprus (Vana-Posti 8) ning Vanemuise kontserdimajas (Vanemuise 6, Tartu) «Battle of EST» ehk Põhja-Euroopa suurim rahvusvaheline tänavatantsude festival.
Vaibal plekid? Diivan määrdunud? Pole probleem - pakume vaipade, põrandakatete, pehme mööbli ja madratsite
SÜGAVPUHASTUST Professionaalse tehnika ja väga tõhusate pesuvahenditega saame jagu nii tolmulestadest ja üldisest määrdumusest kui ka muidu raskesti eemaldatavatest rohu-, veini-, vere-, šokolaadi- jm. plekkidest. Tulemus on hügieeniliselt ja visuaalselt puhas ning värske.
Broneeri aeg juba täna! Lisainfo telefonil 5306 7669 või veebist: www.rohelinepesumaja.ee
KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:
TALLINN
Eur opean Capital of Culture