Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 1. oktoober 2010 | nr 001
www.tallinn2011.ee
Väike haldjas Iiris
PERSOON Iiris Vesikust on saanud välismaailma jaoks üks kultuuripealinn Tallinna saadikuid. Kevadisel Tallinn Music Week’il sai Iiris välisdelegaatidelt positiivseima vastukaja ja rahvusvaheliselt kõige lootustandvamale esinejale mõeldud auhinna „Skype’s Go Change The World Award“. Loe lk 4–5 KUNST Veiko Liisi kuulus kilepiima voldikann võitis taas disainikonkursi. „Innovaatiline disain ei pea olema kallis,“ leiab disainer ise. Loe lk 2 AJALUGU Kultuuripelinnade valimise traditsioon sai alguse Euroopa kultuuri hällist Kreekast. Ateena oli esimene kultuuripealinn ning ajaloole sobivalt said külastajad osa teatrietendustest iidses vabaõhuteatris ning antiikaja elu ja kirjakunsti leiutamisest pajatavatestnäitustest. Tänapäeva kultuuripealinnad ehitavad aga jõele ujuva saare või meelitavad külastajaid hiiglasliku robotämblikuga. Loe lk 7
Trumm-It kutsub ladina-ameerika rütme õppima Mitmetel üritustel populaarsust kogunud kultuuripealinna trummiorkester Trumm-It kutsub kõiki tasuta Brasiilia moodi trummimängu õppima. „Trumm-It on võimalus ka neile 14–20-aastastele noortele, kellel ei ole majanduslikel põhjustel võimalik käia huviringides või kellel ei olegi eriti kedagi, kes oskaks neid innustada ja suunata,“ rääkis Trumm-It trummiorkestrite mänedžer Hando Jaksi. „Äkki
on just trummiorkester see koht, kus nad leiavad ennast, saavad uusi sõpru ja mõnes mõttes uue elu.“ Trumm-It ei piirdu aga üksnes noortega. Oktoobrist algavad tunnid ka Haabersti noortekeskuses, kuhu on oodatud ka täiiskasvanud. Hetkel mängib Trumm-It’i orkestris üle 30 Kopli ja Lasnamäe Noortekeskuse ning Tallinna Laste Turvakeskuse noore. Õpetajaks on Rio de Janeirost pärit Francois
Archanjo, kes on õppinud löökpille Escola Portátil de Musica’s ning Brasiilia löökpilliinstituudis löökpillivirtuooside Carlos Negreirose ja Robertinho Silva juures. «Trumm-It’i puhul pole tähtis osaleja vanus, muusikaline taust või keeleoskus – tähtis on tahe mängida trumme ja kuuluda suurimasse trummiorkestrisse Eestis,» kommenteeris Jaksi. Trumm-It loodi üle maailma
kuulsa liikumise AfroReggae eeskujul. AfroReggae sai alguse 1992. aastal Rio de Janeiro faveladest ehk slummidest, et aidata sealsetel sotsiaalselt vähekindlustatud ja riskinoortel avastada oma andeid muusikas ja pillimeisterdamises, saada tuntuks ning olla seeläbi innustajaks ja eeskujuks paljudele eakaaslastele. Ka Archanjo elas väiksena favelas. Tunnid toimuvad esmaspäeviti ja kolmapäeviti Lasnamäe
ETENDUSKUNSTID noortekeskuses (Kahu 4) ning teisipäeviti ja neljapäeviti Kopli noortekeskus (Kopli 98). Oktoobrist algavad tunnid veel Haabersti noortekeskuses, sinna on oodatud ka täiskasvanud. Trennides osalemine nõuab eelregistreerimist aadressil hando.jaksi@tallinn2011.ee. Rohkem infot saab Trumm-It’i lehelt www.tallinn2011.ee/ trummit ning Facebooki fännilehelt.
2
ARVAMUS
Reede, 1. oktoober 2010 KULTUUR KUTSUB
DISAINIAUHINNA VÕITJA: Eesti disain on heas seisus Disainivõistlusele ei pea saatma tingimata futuristlikke autosid ‒ esikohta väärib ese, mis on lihtne, nägus ja odav Oliver Õunmaa
Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja
Kultuur meis enestes Täna hoiate peos esimest Kultuuripealinna ajalehte, mis hakkab sellest reedest alates ilmuma korra nädalas. Miks selline leht sündis? Põhjus on ühelt poolt ilmne – kultuuripealinna aasta on ukse ees ning ajaleht püüab kutsuda kõiki linlasi kirevast kultuurielust osa saama. Seda enam, et kultuuripealinna hooratas käib juba praegu kiiresti ringi ning juba sel aastal mahub igasse kuuse mitmeid kultuuriüritusi, mis on seotud kultuuripealinna aastaga. Veel tänavu detsembris saabuvad Eestisse ka Euroopa filmiilma tipud. Tallinn saab enneolematu võimaluse võõrustada glamuurset Euroopa Filmiauhindade gala, mis on kui peaproov enne suurt ja terve aasta kestvat pikka „etendust“. Kultuuripealinna ajaleht aitab teil näppu pulsil hoida, et kõike meeliköitvat mitte maha magada! Teisalt on Tallinna ja Eesti kultuurielu kindlasti nii rikas, et vaid Pealinn ei suudaks kultuurilehe rolli üksi kindlasti mitte kunagi täita. Kultuuripealinna leht plaanib kindlasti tulevikus ärgitada teid mõtlema kultuuri rolli üle meie elus üldse. Kultuur ei tähenda vaid laulu ja tantsu, maalimist ega arhitektuuri, vaid suhtumisi, arvamusi ja ka eelarvamusi. Kultuur on ka see, kuidas me suhtleme naabri ja võhivõõraga, kuidas me kasvatame oma lapsi. Me oleme oma kultuuri üle uhked, ent ehk on meil ka teistelt kultuuridelt midagi head õppida? Oleme me selleks ka OMA sisemuses tegelikult valmis? Kultuuripealinna aasta ei peaks kindlasti olema üksnes eestlaste etendamise ega isegi teatava eneseimetluse, vaid ka kultuurilise sisekaemuse aasta. Aasta 2011 peaks aitama meil oma kultuuris domineerivate väärtuste üle järele mõelda ja vajadusel neid ka revideerida. Kultuuripealinna aasta nagu ka kultuuripealinna leht ei keskenda oma tähelepanu kindlasti mitte vaid Tallinnale. Äsja lõppes näiteks linnade tuur, mille käigus tutvustati kultuuripealinna kava põnevamaid osi ka teiste Eestimaa linnade vaatajatele. See on ehe näide Tallinna soovist kultuuripärleid üle Eesti külvata, mitte tiitlit kiivalt vaid endale hoida. Tallinn on loonud Euroopa Kultuurilinnade Liidu, kuhu kuulub juba 19 linna, julgustades kultuuriaastal ka pealinnast kaugemale sõitma, tutvuma Narva-Jõesuu, Pärnu, Suure-Jaani, Tõrva, Võru, Põlvaga... Ka kultuuripealinna ajaleht plaanib mitmete Eestimaa paikadega tutvust teha, sest igal kohal on kindlasti jutustada oma huvitav lugu – olgu siis mereäärne või hoopis sügaval sisemaal sündinud. Lugusid jagades õpime üksteist paremini kuulama.
«Kultuuripealinna aasta ei peaks kindlasti olema üksnes eestlaste etendamise ega isegi teatava eneseimetluse, vaid ka kultuurilise sisekaemuse aasta.»
Linnaarhiiv meenutab Põhjasõja-aegset Tallinna piiramist Tallinna Linnaarhiivis (Tolli 6) saab vaadata näitust, mis meenutab 300 aasta möödumist Tallinna alistumisest Vene vägedele. Näitus „Seitse nädalat piiramisrõngas – Tallinn ANNO 1710“ räägib, kuidas Tallinna esindajad ja Vene vägede juhataja allkirjastasid 29. septembril 1710. aastal kapitulatsioonilepingu. See tähendas Rootsi aja
lõppu ja Vene aja algust. Tallinna Linnaarhiivis on välja pandud valik arhiividokumente, raeprotokolle, linna kaarte ja plaane ning rae kirjavahetust päevakajalistes küsimustes. Need kajastavad ilmekalt 1710. aastat. Näituse valmistas ette Tallinna Linnaarhiivi teadur Triin Parts. Näitus kestab 20. detsembrini.
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, Tallinn
Veiko Liisi kuulus kilepiima voldikann võitis taas disainikonkursi. „Innovaatiline disain ei pea olema kallis,“ leiab disainer ise. Aasta suurima disainiürituse „Disainiöö“ raames peetud disainikonkursil Bruno võitis esikoha tootedisaini valdkonnas Veiko Liis oma kilepiimale mõeldud voldikkannuga, mida on kerge väikeseks teha ja kaasas kanda. Žürii tõi välja, et kann on lihtsalt toodetav, kõigile kättesaadav ning odav (hind poes 24.90). Lisaks on see ülimalt ökoloogiline toode. Ühelt poolt säästame odavamat kilepiima ostes raha, teisalt on kallimatest tetrapakenditest loobumine ka looduse jaoks säästlik otsus. Kultuuripealinn uuris Liisilt Eesti disaini hetkeseisu kohta. Mis seisus Eesti disain praegu on? Disaineritel ideid jagub, Bruno oli võistlus, mis tõi eesti disainiparemiku välja. Seal oli väljas lai valik päris suuri asju nagu näiteks elektrimopeed või eriline rattahoidja. Just viimastel aastatel on Eesti disain heas seisus, eks kõikide asjade väljatöötamine võtab aega. Millist disaini tänapäeval hinnatakse? Konkursivõit tuli mulle üllatusena. Aga kui selle põhjuseid otsida, siis ilmselt oli hindamisel lähtepunkt, et innovaatiline disain ei pea olema kallis, keeruline ja luksuslik, vaid võib olla ka odav ja lihtne. Mulle endale meeldis universaalse kujuga seinaehitusplokk, mis kahjuks eriti punkte ei saanud, kuid on klassikalise disaini näide. Seda on inimestel vaja, tegemist pole iluasjaga, vaid selle välimus tuleneb otstarbest. Keeruline on autodisain ja seda meil Eestis peaaegu pole. Kas saab rääkida Eesti disaini omanäolisusest? Eesti disainile ongi omane, et suudetakse ilu taga näha ka sisu ja vajalikkust. Värvides domineerivad must ja valge ning naturaalne puit, mis on lihtsuse tunnus. Ornament on samuti lihtne ja lähtub pigem vajalikkusest. Milline on Eesti disain, võrreldes tuntud disainimaa Soome omaga? Soomega võrreldes pöörame me esemete välimusele rohkem tähelepanu. Me piilume aeg-ajalt, mida tehakse lõuna pool, näiteks Itaalias. Soomes hinnatakse väga palju terviklikku disaini, kus välimus ja sisu on harmoonias. Eesti disaineritel on soomlastega kõige tihedam läbikäimine. Isegi teen mitme Soome firmaga otsesemalt või kaudsemalt koostööd. Praegu tundub loodushoid olevat moodne termin igas valdkonnas. Kuidas see disaini mõjutab? Ökoloogilisus käib praegu rohkem propagandavõtmes, et loodussõbralik on ainult mädanevast materjalist valmistatud ese ja mittelagunev materjal on paha. Tegelikult ei saa ükski materjal iseenesest olla paha, ökoloogilisus sõltub inimestest, sellest, kas nad tahavad loodust säästa või mitte. Selles
Disainer Veiko Liis on oma volditava kannuga juba tuntust kogunud. Tema leiutisest on rääkinud kogu meedia ning iga inimene võib osta seda tavalise kannu hinna eest lähimast suurpoest. Foto: Albert Truuväärt
suhtes on ebaeetiline lähenemine tänapäeval disainis kaugele näha. Kui keegi midagi valesti teeb, siis teavad seda kohe kõik. Info levib kommunikatsiooajastul kiiresti. Kui palju tootjad disaini vastu huvi tunnevad? Tööd ja leiba ikka jätkub, kuid seda võiks ka rohkem olla, disainerid ja tootjad võiksid rohkem suhelda. Tegelikult ettevõtjad ja disainerid Eestis üksteist eriti ei otsi. Kui tootja on mõne disaineri välja valinud, siis see nii ka jääb, iga firma kasutab vaid „oma“ disaineri oskusi. Tööstur on tänapäeval rohkem ärimees, kes võib päris tootmise jätta kellelegi teisele. Tänapäeva tööstur peaks välja selgitama tarbija vajadused ja müüma, selles osas on eestlased nõrgad. Seetõttu on disaineritel ka vähe lähteülesandeid, mida lahendada. Tarbijate vajaduste järgi endale ise ülesannete koostamine ei ole just disainerite töö.
Põnevad on veel retrotossud ja lapsekandmiskiik 1980. aastal sündinud Liis on õppinud tootedisaini kunstiakadeemias ja Prantsusmaal *Bruno antakse välja iga-aastase suure disainiürituse Disainiöö raames.Peale tootedisaini auhinna sai tunnustuse ka parim disainiprojekt ning kõige paremini müüv disaintoode. *Parima disainiprojekti tiitli vääriliseks valis žürii Maarja Mõtuse Võru’82 ehk kaheksakümnendate Tartu tossude stiilis jalatsid. Nende puhul rõhutati terviklikku pakendiga koos läbimõeldud lahendust ja ajaloolise jalatsitootmise taastamist. *Disainiprojekti raames märgiti ära veel Margus Triibmanni rattahoidja „Grazz“, Andres Uibomäe mootorratas Renard GT, Anton Kooviti kirjaperekond „Joonistame ja kirjutame“ ning Kadri Paloveeri lapsekandmiskott-kiik „Pajatus“. *Eeskujuliku design management’i tiitliga pärjati Kadarbiku talu, mille müügitulemused (sealhulgas eksport) kasvasid mitmeid kordi pärast uue pakendi ja kujunduse kasutusele võtmist. Ära märgiti ka vannitootja Balteco. *Helsingi on 2012. aastal maailma disainipealinn ning Helsingi linnapea Jussi Pajunen lootis juba käesoleva aasta alguses, et sealsetel üritustel osaleb rohkelt ka Eesti disainereid.
KUNST
Reede, 1. oktoober 2010
Seebimullimootor − Tallinnas pestakse õhku
Konfutsiuse Instituut avas uksed Tallinna Ülikool avas Konfutsiuse Instituudi, mis on ülemaailmsesse Konfutsiuse instituutide võrgustikku kuuluv hiina keele ja kultuuri keskus. Instituudi peakorter on Rahvusvahelise Hiina Keele Nõukogu (Hanban). Tallinna Ülikooli Konfutsiuse Instituudi põhitegevused on hiina keele õpetamine ning hiina kultuuri puudutavate kursuste ja loengute korraldamine, hiina keele standardiseeritud testide läbiviimine (ainsana Eestis), Hiinas õppimist puudutava teabe edastamine ja levitamine ning kultuuri- ja haridusalase koostöö edendamine Eesti ja Hiina Rahvavabariigi vahel. Konfutsiuse Instituut on juba alustanud esimeste kursustega – hetkel on käimas „Hiina keel algajatele” ning „Hiina filosoofia seminar: Zhuangzi”, samuti tasuta hiina keele kursus algajatele. Praegu tegutseb maailmas konkreetsete välis- ja Hiina ülikoolide koostöös ligi 300 Konfutsiuse Instituuti. Tallinna Ülikooli partner on Guangxi Ülikool Nanningi linnas. Tallinna Ülikooli Konfutsiuse Instituut hakkab koostööd tegema ka teiste Eesti ülikoolidega. Vastavalt Eesti ja Hiina Rahvavabariigi kokkuleppele on juba avatud ka eesti keele ja kultuuri lektoraat Pekingi Võõrkeelte Ülikooli juures. Alates 1. septembrist õpetab Pekingis eesti keelt Katrin Jänese, senine Tartu Ülikooli eesti keele lektor.
Algne idee oli teadvustada linlastele „rohelise“ ehk elektrilise ühistranspordi linnaõhusõbralikkust 4. kuni 11. oktoobrini näeb Tallinna tänavatel ringi väntamas jalgrattaid, mis kirkavärvilisi seebimulle õhku paiskavad. Anneli Sihvart Hetkel, mil kultuuripealinna aasta alguseni on jäänud 13 nädalat, koondab sisearhitekt Loreida Hein kokku Eesti Noorte Arhitektide Liidu liikmed ja teised jalgratastel vabatahtlikud, et linnakodanikke üllatada. 4–11. oktoobrini näeb Tallinna tänavatel ringi väntamas jalgrattaid, mis paiskavad õhku kirkavärvilisi seebimulle. On võimalik, et seebimullijutt on taga ka mõnel trammil ning „mullijaamad“ püsti pandud ühistranspordipeatustes – intervjuu toimumise hetkel polnud idee lõplik ulatus veel kindel.Loreida Heina esialgne mõte nägi ette, et seebimulle õhku paiskavad trollid-trammid tõstaksid esile elektrilist ühistransporti kui tossutavatest autodest ja autobussidest oluliselt linnaõhusõbralikumat liikumismoodust. Kuna aga selgus, et raskete mullimasinate trammikatusele kinnitamine võib tehniliselt liiga tülikaks osutuda, siis on võimalik, et ideest jäävad alles vaid mullitavad jalgrattad – mis on «kondiaurul» liikudes mõistagi elektrisõidukitestki «rohelisemad». «Peame aga jälgima, et ei kahjustaks oma sõnumi edastamisega ise ülemäära keskkonda,“ rõhutab Loreida Hein. „Seetõttu ongi näiteks ühistranspordipeatustesse päris keeruline mullimasinaid seada. Ei saa ju sinna mürisevat
ning tossavat generaatorit tööle panna, mis mullimasina käivitaks, see rikuks kogu hea mõtte. Seetõttu on kavas ka jalgrattaile kinnitatud mullimasinad hiljem soovijatele – näiteks lastekodudele – annetada, et juba valmistoodetud eseme üürikest elutsüklit pikendada. Mida vähem me asju ära viskamise asemel taaskasutada anname, seda säästvam keskkonna suhtes.»
Kui autostunud on Tallinn? Eesti rohelise liikumise juhatuse liikme Mari Jüssi sõnul tuleb autoregistri praeguste andmete järgi tuhande Tallinna elaniku kohta 300 autot. „Tegelikult polegi see suur number, arvestades, et linlastest üle poole ei oma autot,“ seletas Jüssi. „Autod torkavad silma seepärast, et need võtavad palju ruumi. Ühistranspordi kasutamise võimalus on linnas sees üpris hea, jamad hakkavad, kui linna piir ületada. Samas on autostumise tendents siiski olemas.“ Uued Tallinna bussid on vastavuses Euroopa liidu nõuetega ja varasematest keskkonnasõbralikumad. Kolmandiku Tallinna ühistranspordist moodustavad aga trammid ja trollid.
Mis on «52 üllatust ja ideed»?
sõltumata. Idee tuli viia ükskõik millises Tallinna linnaosas, kuid ühe kindla nädala jooksul.
2009. aasta novembris toimunud ideekonkursile «52 üllatust ja ideed» laekus 187 stipendiumitaotlust, millest jäi sõelale sadakond projekti. Võistlusel võisid osaleda kõik eraisikud elukohast
Ideekonkursi sündmus peab olema avalik, s.t seda peab olema võimalik jäädvustada (filmida, pildistada, lindistada vms) nii SA-l Tallinn 2011 kui ka meedial.
«Seebimullid on lõbusad nii laste kui täiskasvanute jaoks,» tõdeb Loreida Hein. «Kui kas või ükski inimene meie ettevõtmist nähes mõttesse jääb, mida tema keskkonna säästmiseks ette saaks võtta, oleme oma eesmärgile sammukese lähemal.» Foto: Albert Truuväärt
TEGIJAD
Kultuuripealinna aasta korraldamise eestvedajad ehk sihtasutuse Tallinn 2011 programmiosakond
Programmikoordinaator Madli-Liis Parts tegeleb spordi, pärimuskultuuri ning laste- ja noorteprojektidega.
3
Jaanus Rohumaa juhib sihtasutuse Tallinn 2011 programmiosakonda ja vastutab kultuuripealinna aasta tervikprogrammi eest.
Projektijuht Liina Guiter kureerib läbi 2010. aasta kõikjal Tallinnas toimuvat kultuuripealinna ootussarja «52 üllatust ja ideed».
Programmikoordinaator Triin Männik vastutab kunsti- ja disainivaldkonna hea käekäigu eest.
Programmikoordinaator Laur Kaunissaare tegeleb valdkonnavaheliste projektidega.
Pikemat aega põnevate muusikaprojektidega ilma teinud Aivar Tõnso kureerib muusikavaldkonda ja hoiab silma peal rahvusvähemuste projektidel.
Programmikoordinaator Ave Ungro koordineerib filmi- ja televaldkonda.
Vabatahtlike koordinaator Piret Ehavald oskab korraldab kultuuripealinna projektide vabatahtlike abiliste tööd.
Suursündmuste projektijuht Birgit Krullo osaks on rahvusvahelised suursündmused ja suur osa kodumaisest teatrikunstist.
Sergei Isupov näitab uusimat loomingut Eesti Tarbekunsti ja Disaini Muuseumi galeriis aadressiga Lai tänav 17 näitab Sergei Isupov oma näitusel «Jalad maas» uusi, värskelt Eestis valminud töid. Pärast siin eksponeerimist rändavad need edasi New Yorki isikunäitusele, mis seal novembris avatakse. Sergei Isupovi tööd kuuluvad rohkem kui kahekümne muuseumi kogudesse üle maailma. USA-s esindab teda galerii Ferrin. 14. oktoobril kell 17.00 peab Sergei Isupov Eesti Tarbekunsti ja Disaini Muuseumi galeriis ka loengu. Isupov lõpetas ERKI 1990. aastal. Viis aastat hiljem suundus ta Ameerikasse, kus elab ja töötab siiani. Isupovi iseloomustab oskus ühendada kolmemõõtmeline vormikäsitlus fantaasiarikaste, otsapidi absurdi, otsapidi müstikasse kalduvate süžeedega. Süžeid toetab erk ja imetlust vääriv materjalitunnetus – hea keraamika, portselani ja glasuuri võimaluste tundmine. Isupov töötab materjaliga kui illusionist, kes tekitab köitvaid kontraste ja ootamatuid perspektiive. Tema skulptuure tuleb igast küljest uurida ja võimalusel ka põhja alla kiigata, et saada aimu kunstniku visiooni mastaapsusest. Midagi leiab sealt kindlasti. Näitus on avatud 17. oktoobrini.
PERSOON
Laulja, kes jutusta 4
Reede, 1. oktoober 2010
Iiris Vesik, kes on mänginud Nukuteatris Väikest Nõida, on sõprade meelest kui väike haldjas. Meie noortest lauljatest on ta üks kõige karismaatilisem
Iiris Vesikust on saanud igasuguseid kommentaare,“ tõdeb välismaailma jaoks üks ta. „Algul loomulikult tegi haiget ja ma ei osanud sellega midagi kultuuripealinn Tallin- ette võtta. Aga see, kui inimesed na saadikuid. Kevadisel üldse midagi ütlevad, näitab juba, Tallinn Music Week’il, et minu esinemine peab neile kuimõjuma, midagi nende sees mis on Eesti ja kogu dagi särisema panema. Baltikumi ainus ulatusMa olen aru saanud, et mõnilik muusikatööstuse kord, kui inimesed halvasti ütlevad, ei olegi see otseselt minust seminar-konverents, tingitud, vaid hoopis midagi ebasai Iiris välisdelegaa- meeldivat nende enda sees, mis tidelt positiivseima rahu ei anna ja mille nad siis minu vastukaja ja rahvus- või ka kellegi teise peale välja valaNüüd ma ei vaata enam komvaheliselt kõige loo- vad. mentaare, kuna suhteliselt tean tustandvamale esine- juba, mis sealt tuleb.“ jale mõeldud auhinna „Skype’s Go Change Hajameelse KassThe World Award“.
Võluri bänd
Anneli Sihvart
Sihvart@kultuuripealinn.ee
Järgnesid esinemised kultuuripealinn Istanbulis, Helsingis, Riias ja Berliinis. Berliinis osales Iiris muusikatööstuse messil Popkomm, mis on üks olulisemaid muusikatööstuse kohtumispaiku maailmas. Iirise kohta räägitakse, et tema esinemist peab mitte üksnes kuulma, vaid ka nägema, kuna ta on noortest lauljatest karismaatilisim. Veel öeldakse, et tema stiili võib kas armastada või vihata, aga ükskõikseks ei jäta see ainsatki vaatajat-kuulajat. „Miks just Iiris nii paljud võimalused on saanud ja nii palju positiivset vastukaja tekitanud?“ mõtiskleb Tallinn 2011 programmi koordinaator Aivar Tõnso. „Küllap on põhjus selles, et ta ongi justkui laval sündinud, niivõrd loomulik ja veenev seal... lihtsalt võlub publiku ära.“ „Ma arvan, et igaüks võiks laval samamoodi olla,“ usub Iiris ise. „Lava selles suhtes on hästi turvaline paik, et sa võid seal ükskõik mida teha, sa võid öelda, et see on kunst või et sa peadki niimoodi tegema. Jah, lava on mõnes mõttes turvalisem kui päriselu.“
Värises inimeste ees Veel viiendas klassis värises Iiris oma sõnul laval kui haavaleht. Esineda tahtis küll kangesti, kuid kohutav hirm oli ka. Üldse kinnitab ta, et on loomu poolest introvert ja kartis väga kaua inimesi. No umbes täpselt nii kaua, kuni tuli hästi tihti ajakirjanikega kohtuma ja neile intervjuusid andma hakata. Sellest polnud pääsu ja Iiris harjus. Tuntuse juurde käivad tänapäeval ka internetikommentaarid. Neid on mitmesuguseid, sageli käivad netis mürki pritsimas muuhulgas need, kes avalikkuses suudki lahti teha ei julge. Kuidas alles hiljuti inimesi peljanud Iiris nendega toime tuli? „Jah, internetis oli minu kohta
Jakob Westholmi gümnaasiumi läinudkevadised lõpetajad kirjutasid klassiõde Iirise kohta „Abituuriumi Eris“ järgmist: „Iiris on kosmosest või teisest dimensioonist või hoopis väike haldjas, kes on sattunud kuidagi JWG-sse. Elab omas maailmas ja on seal arvatavasti väga õnnelik. Teda on tore vaadata, kui ta näiteks üksi söökla laua taga itsitab või kuidas tal tantsuhoog mingil suvalisel momendil peale tuleb. Ta oskab kõike loomingulist nii iiriselikult, et hirm tuleb lausa peale. Samuti on ta ka tõeline hõljuv udupea, kes hilineb alati igale poole. Julge, väljendusrikas, unustamatu.“ „Hajameelne võib Iiris olla küll,“ meenutab ka Jakob Westholmi gümnaasiumi huvijuht Alla Eenma. „Mäletan, kuidas ta läks kord Õpetajate Maja esinemisel laulma ja unustas, et pole mikrofoni võtnud. Ta elab muusikas ega märka alati muud maailma.
Armastab veidrusi Selline hajameelsus võib kokkupuutel võõraste inimestega elu raskemaks teha. Muusikamaailmas on talle kindlasti toetajaid vaja ja andku Jumal, et need toetajad poleks omakasupüüdlikud.“ Seda, et Iirisel ja ta bändikaaslastel on edasijõudmiseks head mänedžeri vaja, kinnitati ka Tallinn Music Week’il. Usaldusväärse mänedžeri – Toomas Olljumi – soovitas sõpradele Juku-Märt Kõlar. On tavapärane kõnelda üksnes solistist, kuid solistiga kuulub kokku tema bänd. Iirise bändi kuuluvad tema sõnul Hull Teadlane, Indiaanlasest Haldjas, Kosmosest Pärit Šamaan ja Müstiline Uitaja. Iiris ise on Kass-Võlur. Hull Teadlane on Ago Teppand, kes on tuntud veel Sethhi nime all. „Ago on väga vajalik, tema tõttu ma üldse teengi praegu bändiga niisugust muusikat, ma olen hästi tänulik, et kohtasin temataolist inimest, kes aitas mul muusikasse paremini süveneda,“ kiirustab
«Iiris on kosmosest või teisest dimensioonist või hoopis väike haldjas,» on öelnud Iiris Vesiku endised klassikaaslased. «Ta elab omas maailma Iiris kinnitama. „Meid viisid kokku Ergo Ehte ja Elmar Liitmaa. Et miks? Eks me mõlemad olime suhteliselt veidrad – otsisime muusikast uuendusi ja originaalsust ja proovisime alati midagi uut teha. Meid ei hirmuta n.ö veidrused või kiired üleminekud.“ „Iirise ansambel on mõnus tervik, kus igal bändiliikmel on oma roll,“ on Aivar Tõnso seisukoht. „See on ilmselgelt isiksuste kooslus. Niisugune tervik mõjub rahvusvahelisele turule minemiseks hästi küpsena.“ Tõnsole meeldib, et tegemist pole tüüpilise rockansambliga, vaid kasutatakse ka ebatraditsioonilisi instrumente, trummar mängib mittestandardse komplektiga.
„Meil on praegu akustilisi lugusid, ukulelega lugusid, elektroonilisi lugusid, natuke trance’i suuna lugusid, rocki suuna lugusid,“ täpsustab Ago Teppand.
Laulja või näitleja? Iirise hääl, kas meeldib inimestele või tekitab võõristust – isegi sinnamaani välja, et tuntakse huvi, kas ta ikka ise laulab või on häält arvutiga muudetud. Laulab küll ise. Tema hääl jäi aga muusikaõpetajatele kõrva juba algklassides käimise aegu. Öeldi, et koolis on üks, kes laulab porgandihäälega… Korrektselt väljendudes siis ülimalt kõrge ko-
loratuurse tämbriga. Alla Eenma sõnul on õnn, et ühelgi Iirise vokaalpedagoogidest pole olnud soovi seda tämbrit muutma hakata. Laulud sünnivad Iirisel koostöös Ago Teppandiga. „Mõnikord loon mina laulu ja siis ta teeb midagi sinna juurde, mõnikord tema teeb laulu ja siis ma teen meloodia,“ täpsustab Iiris. „Koos istume ja nokitseme asjade kallal, koos jammime ja nii nad tekivad. Tahtsin hullult juba lapsena laule teha, aga mul ei tulnud midagi välja. Arvan, et kõik blokeeris ära võistlusmoment ja enda ülikõrged ootused, et kui ikka mina laulu
kirjutan, siis võiks kohe tulla mingi hull hitt! Nii ei saa teha. See, kuidas Ago lugusid valmis ehitab, on midagi erilist, see on nagu teadus. Ta katsetab rohkem kui mina, otsib võimalusi, kuidas iga heli kõige paremini välja tuua. Mulle meeldib pigem improvisatsioon, arvan, et muusikal tuleb lihtsalt lasta enda juurde tulla.“ „Iirisega on hea koos töötada,“ kinnitab Ago. „Ta on nagu väike vapper sõdur, mõtleb muusikat välja ja üritab seda arendada, pingutab kogu hingest, et see tuleks hea. Väga vähesed inimesed on nii loomingulised ja nii kindlad oma sihis.“ Aivar Tõnso arvates sobiks Iiris ka näitlejaks.
KULTUURIUUDIS
ab lugu Reede, 1. oktoober 2010
Iiris: elitaarne, mitte masside lemmik! Aivar Tõnso, Tallinn 2011 programmi koordinaator: «Mul on väga hea meel, et Iiris on leidnud oma tee. Sellistel juba noorest peast andekatel inimestel on alati oht, et nad võivad sattuda mitmesuguste tegelaste piiramisrõngasse ja nende areng võib seetõttu seiskuda, kuna nad suunatakse liiga konkreetsetele radadele.» Alla Eenma, Iirise endine õpetaja Jakob Westholmi gümnaasiumist: «Selge on, et Iiris ei ole masside lemmik, vaid pigem elitaarne. Ma ei kujuta ette, et ta saaks plaadi valmis ja läheks suvetuurile. Siis oleks väga kurb, kui ta seda teeks. Seda ma küll ei ootaks.» Tiina Parktal, Iirise endine klassijuhataja Jakob Westholmi gümnaasiumist: «On austust vääriv, et kõik see möll Iirise ümber meedias teda isiksusena ei rikkunud, ta pole kunagi andnud mõista, et on teistest parem, kuulsam ja targem. Ta on osavõtlik kõigi suhtes, sõbralik, abivalmis. Siiras ja armas inimene.»
mis teda tunnetatu juurde viima hakkab. Kõige olulisemaks peab ta aga seda, et ta saaks õnnelikuks inimeseks.
Kodus on hea
as ja on seal arvatavasti väga õnnelik. Kõike loomingulist oskab ta nii iiriselikult, et lausa hirm tuleb peale. » Foto:Stanislav Moshkov
„Tema esinemine on otsekui abstraktse loo jutustamine,“ selgitab ta oma seisukohta. „Tõsi küll, kui kasutada selle väljendamiseks, mida Iiris öelda tahab, tavalist keelt, siis kaoks ära tasand, mida ei ole võimalik sõnadesse panna, kuid mis jõuab inimesteni helide ja muusika kaudu.“ 2009. aasta suvel sai Iiris pakkumise minna nukuteatri lavastusse „Väike nõid“ peaosa täitma. Vastu võttis ta pakkumise alles pärast klassijuhataja Tiina Parktaliga nõupidamist, kas ikka võib abituuriumisügisel enesele niisugust lisakoormust lubada. „Väikesele nõiale“ oli 2008. aastal eelnenud Jõgeva Linna Teatri suvelavastus „Klaver“.
„Ma ei ole ju näitlemist õppinud, ma ei osanud ennast rollist lahutada,“ meenutab Iiris. „Võibolla näitlejad õpivadki seda, kuidas ennast rollist eraldi hoida? Mina olin nii kogemusteta veel, et püüdsin lihtsalt sisse elada, kujutada ette, kuidas ma ise ennast niisuguses olukorras tunneksin. Selle tulemus oli, et iga kord pärast etendust ma nutsin, otsekui oleks kõik, mis laval sündis, toimunud päris elus. Selle peale hakkasingi mõtlema, et äkki ma ikkagi ei taha näitlejaks saada...! Lauljana võid ise luua laval oma reaalsuse, sa ei pea kunagi mängima näiteks vägistatut või midagi sellist.“ Kui Iiris oli 12, siis mõtles ta, miks ta ometi veel kuulus laulja
pole – nii pikka aega juba tööd tehtud, see võiks ometi tulemusi anda! Üks lauluvõistlus järgnes teisele ja tüdrukule näis, otsekui olekski kogu laulmine ainult üks suur võistlus. „Tegelikult oli see hullult pingeline ja väsitas ära,“ tõdeb Iiris. „Järsku otsustasin, et see ei ole üldse nii tähtis, kes on esimene, pääseb kuskile tabelitesse või võidab. Tundsin, et kui lood muusikat ja elad muusikas, siis ei lähe see sulle enam korda. Nüüd tean, et kui saan muusikat teha, ringi rännata ja elust rõõmu tunda, siis kuulsus ei ole tähtis.“ Iirisele näib, otsekui tunneks ta mõningaid asju oma elus ette, kuid ei pruugi kohe teada teed,
„Mul on olnud ka depressiivsemaid aegu, aga need on olnud vajalikud, ma olen nendest alati õppinud,“ lisab Iiris. „Need on olnud vajalikud, et ma millestki aru saaksin. Ma ei usu, et inimesed on lihtsalt niisama kurjad. Arvan, kui nad teevad kellelegi liiga, siis on nad ise katkised. Sellepärast inimesed peaksidki õnnelikkuse poole püüdlema, et õnnetud inimesed teevad kõige rohkem meile kurja, õnnetuse ahel on kõige nõmedam ahel. Üks teeb teisele liiga, sellele jääb mingi arm sisse, siis tema teeb veel kellelegi liiga ja see läheb ja läheb ja läheb – kättemaks ja muu selline. Ma ei usu ka, et keegi oleks nii katki, et teda ei saakski enam korda. Midagi ei saa olla nii hull, et sa pöördumatult katki oleksid. Kõik, mis on toimunud, on ju minevikus, aga minevikku enam ei ole, minevik eksisteerib ainult meie peas. Need on harjumused, mis on jäänud meile külge, või midagi sellist, aga neid saab ümber programmeerida. Tõsi, ma ei ole ise nii suurt traagikat üle elanud, et midagi tegelikult kommenteerida sellel teemal... Mul vedas, mul oli hea elu. Hea perekond. Mul on siiamaani hullult hea elu, ma olen selle eest väga tänulik. Mis ka ei juhtuks, ma võin alati minna koju ja kodus on alati hea.“ Küsimusele, mida ta aasta pärast teeb, vastab Iiris, et eks see aasta näitab. Kõigepealt tahavad nad Ago Teppandiga oma plaadi valmis teha, kas seejärel tuleb aga esinemistele pühenduda või komponeerimist õppima minna, selgub siis.
5
Tallinna näitlejad ja muusikud lähevad kontsertturneele Tallinna Linnateatri ja Tallinna Filharmoonia ühisprojektina toimuvad novembrikuus neljas Eesti linnas kontsertetendused „Tallinna Linnateater laulab“. „Tallinna Linnateater laulab“ on neljal päeval neljas Eesti kontserdimajas toimuv muusikasündmus. Riina Roose juhtimisel ja tema tehtud valiku järgi laulab Linnateatri trupp Olav Ehala, Valter Ojakääru ja Uno Naissoo muusikat Tallinna Filharmoonia kammerorkestri saatel. Linnateatri näo juurde on alati kuulunud meisterlikult laulvad näitlejad ja muusikalid (Jaan Tätte/Olav Ehala „Kaotajad“ 2003) või kontsertetendused („Eesti teatri laulud“ 2005). Seekord on ettevõtmise mastaap aga erakordselt suur rändab mööda Eestit elava orkestriga. Laulvad näitlejad pole kunagi laval olnud nii suure koosseisuga. Laulavad Allan Noormets, Veiko Tubin, Anu Lamp, Hele Kõrve, Evelin Pang, Andero Ermel, Andrus Vaarik , Anne Reemann, Argo Aadli, Elisabet Tamm, Helene Vannari, Indrek Ojari, Külli Teetamm, Mart Toome, Piret Kalda, Rain Simmul, Tõnn Lamp, Ursula Ratasepp, Mikk Jürjens, Sandra Uusberg, Kristjan Üksküla. Kontserdid toimuvad 24. novembril Jõhvi Kontserdimajas, 25. novembril Tartus, Vanemuise Kontserdimajas, 26. novembril Pärnu Kontserdimajas ja 27. novembril Tallinnas, Estonia Kontserdisaalis. Piletid on müügil tänasest, 15. septembrist Tallinna Linnateatri kassas Lai tänav 21, Piletilevi müügipunktides ja www. piletilevi.ee ning Piletimaailma müügikohtades ning www.piletimaailm.com.
Vilde muuseum ootab laste reisijutte Eduard Vilde muuseum ootab laste kirjutatud reisijutte vahvale konkursile «Minu reisuelamused». Töid oodatakse väikestelt ja suurtelt inimestelt vanuses 7‒19 aastat. Reisijutukonkurss on korraldatud 145-aastase kirjanikust rännumehe Eduard Vilde auks. Reisijutus võib kirjeldada praktilist teekonda, meeleolukat rattamatka või mõnda huvitavat kultuurinähtust, seiklust jne. Võib-olla sirgub just konkursist osavõtjast mõni tulevane eesti reisikirjanik? Reisijuttude konkurss lõpeb 31. oktoobril 2010. Konkursi tingimused on kirjas E. Vilde muuseumi kodulehel www.linnamuuseum.ee/vilde Auhinnad on üliuhked! Need on välja pannud Meriton Hotels Group OÜ ja Viimsi Tervis/Grand Rose SPA, teise ja kolmanda koha auhinnad MATKaSPORT OÜ ja Regio AS.
Veljo Tormis sai koolimuusika edendaja auhinna Riho Pätsi Koolimuusika Fond andis kolmapäeval laureaaditiitli silmapaistvatele koolimuusika edendajatele. Käesoleva aasta laureaaditiitli pälvisid helilooja Veljo Tormis, viiulipedagoog Niina Murdvee ja orff-pedagoog Tuuli Jukk. Auhinnad anti üle Tallinna Ülikooli Riho Pätsi nimelises auditooriumis ning sündmuse tegi erakordseks Pätsi bareljeefi (skulptor Mari-Liis Tammi) avamine. Samas esitleti Riho Pätsi monograafia „Muusikaline kasvatus üldhariduskoolis“ kolmandat trükki. Tormise looming, eriti regilaulust lähtuv koorimuusika, on olnud eesti kooritraditsioonide ja nõnda kogu muusikaõpetuse alustala juba aastakümneid. Suur osa Tormise loomingust on kirjutatud laste- ja noortekooridele. Niina Murdvee on viiulipedagoog Tallinna Muusikakeskkoolis ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Tema õpilased on tuntud nii Eestis kui rahvusvahelisel areenil. Ta on kuulunud Eesti esindajana Euroopa Keelpilliõpetajate Ühingu juhatusse, tema sulest pärineb hulk keelpillimuusika-alaseid probleemartikleid meie kultuuriajakirjanduses. Tuuli Jukk on TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia Orffi pedagoogika, rütmika- ja alushariduse muusikadidaktika õppejõud, Põltsamaa muusikakooli ja Põltsamaa lasteaia Mari muusika- ning rütmikaõpetaja. Tuuli Jukk on esimene orff-pedagoog Eestis, kes omandanud erialase professionaalse hariduse Salzburgi Ülikooli Mozarteumi Orffi Instituudis. Laureaaditunnistusega kaasneb ehtekunstnik Jaan Pärna kujundatud hõbemärk ning stipendium 15 000 krooni
6
INTERVJUU
Reede, 1. oktoober 2010
Jaanus Mutli – Tallinna ambitsiooniks on köita kogu maailma tähelepanu Mutli loodab, et pöörane idee rajada Skoone bastionile mere äärde maailma suurim põhuehitis ja põhuteater köidab kogu Euroopat Üleriigilises meedias on ette heidetud, et kultuuripealinna programmis on ohtralt üritusi, mis niikuinii toimuksid. Kuidas seda etteheidet kommenteerite? Kõneldakse tõesti, et nii Birgitta festival kui laulu- ja tantsupidu ning mõnedki muud sündmused veel toimuksid niikuinii. Loomulikult toimuksid! Aga iga selline sündmus muutub kultuuripealinna programmis tähendusrikkamaks, võimendudes ja seondudes meie mereäärsete lugude temaatikaga. Kultuuripealinna programm on kokku pandud nõnda, et seal oleks kõigile midagi. Suurem osa toimuvast on mõeldud tavapublikule, kuid on ka nn eliidiprojekte. Väga paljudest kultuuripealinna sündmustest saab publik osa võtta tasuta. Tallinn pole 2011. aastal ainus kultuuripealinn, Tallinn kõrval pürib esiplaanile Turu. Millised on Tallinna eelised, eriti kui arvestada, et meil on kogu senise kultuuripealinnade ajaloo kohta kõige väiksem eelarve ja kõige vähem töötajaid palgal? Turu on väiksem kui Tallinn, nii on Turu programm on ka sündmuste arvult poole kõhnem. Meil on kultuuripealinna programmis 250 sündmust, Turul on 120. Küllap on see mõistetav, kuna esiteks on Tallinn Turust suurem, teiseks on meie ambitsioon suurem. Kui Turu eesmärk on, et nende linn saaks esmalt rohkem tuntuks Soomes ja nad keskenduvad eeskätt soomlasele, siis Tallinn püüdleb hea maine poole mitte üksnes Eesti-siseselt, ka Euroopa ja kogu maailma jaoks. Oleme Turuga ühtaegu nii partnerid kui heas mõttes konkurendid. Meie ühine eesmärk on, et iga 2011. aastal siia piirkonda sattuv kultuuriturist külastaks nii Turu kui Tallinna linna, läbides vahepeal ühest teise sõites ka Helsingit. Esmakordselt Euroopa ajaloos on kaks kultuuripealinna üksteisele geograafiliselt sedavõrd lähedal, me peame selle ära kasutama. Kas meie kultuuripealinna aasta suudab maailma tähelepanu köita? Olen kindel, et mitmed asjad, mida kultuuripealinn Tallinn järg-
Jaanus Mutli: «Olen kindel, et mitmed asjad, mida kultuuripealinn Tallinn järgmisel aastal ette võtab, ületavad uudiskünnise mitte ainult Eestis, vaid ka teistes maailma riikides.» Foto: Stanislav Moshkov
misel aastal kavatseb teha, ületavad uudiskünnise mitte ainult Eestis, vaid ka teistes maailma riikides. Kas või näiteks järgmise aasta 20. augusti tähistamine, me tahame selleks päevaks saada Tallinnasse väga olulised riigitegelased kogu maailmast. Tahame seda siduda ka Islandi teemaga, kuna Island oli esimene riik, kes tunnustas taasiseseisvunud Eestit ‒ nüüd, kui neil on omakorda rasked päevad, on meie kohus neid toetada. Kindlasti avaldab maailmale muljet ka meie pisut pöörane idee rajada Skoone bastionile mere äärde maailma suurim põhuehitis, kus saab vabaõhuürituste perioodil mitte ainult teatrietendusi, vaid ka kontserte, häppeninge jm sellist läbi viia. Iseenesestmõistetavalt on alati tähtis avatseremoonia. Tallinn on selleski mõttes natuke erilaadne. Teised kultuuripealinnad on oma kultuuripealinna-aasta avanud jaanuari keskel või jaanuari kolmandal nädalal, Tallinn teeb seda aastavahetusel. Teatavasti saabub 2011. aastal ka euro, mis muudab aastavahetuse veel tähendusrikkamaks.
Kas kultuuripealinna juhtida on juhatuse ainuliikmena kerge juhtida?
Kes on kultuuripealinna kõige suuremas ulatuses sponsoreerinud ?
Millised on Teie tugevad küljed, millest sihtasutuse töös kasu on?
Kõige suurema osa on andnud Tallinna linn, sellele järgneb Eesti riigi panus, väga oluline on Euroopa Komisjoni eraldis, ülejäänu on meie oma tulu ja sponsorlus. Praegu käib intensiivne lepete sõlmimine erinevate toetajatega, esimene suurem lepe sai juba selle aasta kevadel alla kirjutatud Estonian Airiga. Nad on ühe oma lennuki meie kirjadega ära kujundanud, see lendab paljudesse meie jaoks olulistesse sihtkohtadesse ning jääb seal silma. Kultuuripealinn saab partneritele vastu pakkuda eelkõige au meie programmiga seotud olla. Paljud partnerid hindavad seda väga, näiteks meie advokaadibüroo LEXTAL-i jaoks oli võimalus oma Euroopa partneradvokaadibüroodele öelda, et nad on Tallinn Euroopa kultuuripealinn 2011 ametlikud õiguspartnerid, väga oluline. Kokku on raha, mis kõigi nende aastate jooksul läbi sihtasutuse eelarve käima peaks, umbes 16 miljonit eurot ehk 250 miljonit krooni. Kõige suurem osa sellest kulub programmile, vähem turundusele ja kommunikatsioonile ning sihtasutuse ülalpidamisele. Sihtasutuse loomise algusest kuni 2010. aasta lõpuni on sellest rahast eelarvestatud kuluma ca 120 miljonit krooni.
Kuna mul on avalikus sektoris töötamise kogemus ja avaliku sektoriga suhtlemine on meie töös väga oluline, siis saan ma selles osas oma panuse anda. Ka aitan finantspoolel silma peal hoida, sest teistel meeskonnaliikmetel ju valdavalt finantstausta ei ole, nad ei ole kõiges pädevad, on hea, kui keegi kõrvalt kontrollida aitab. Teen kõik, et meeskond püsiks ühtne. Paljud inimesed on siin töötanud esimesest päevast alates ja ma arvan, et poleks mõistlik neid nüüd vahetama hakata ‒ nagu öeldakse, poolel teel hobuseid ei vahetata. Tahaksin sama meeskonnaga lõpuni minna. Inimesed, kes on siia tööle tulnud, teadvustavad enesele, et neil on võimalus olla olulise ajaloolise sündmuse juures. Euroopa kultuuripealinna tiitlit Tallinnale rohkem ei anta, selle saame 2011. aastal esimest ja viimast korda, seda rohkem tuleb väärilise tulemuse nimel pingutada. Tulevikus võib küll mõni teine Eesti linn sellele tiitlile pretendeerida, aga Tallinn enam mitte kunagi.
Juhatusse määrati mind Mikko Fritze kõrvale detsembris 2009, sellal pandi intensiivselt programmi kokku ja leiti, et töökoormuse jaotamiseks on mõttekas, kui üks juhatuse liige vastutab programmi, välissuhtluse ja vabatahtlike eest, teine tegeleb üldjuhtimise, finants- ja muude küsimustega. Selline suhe toimis väga hästi. Kui nõukogu aga programmi aprillikuus kinnitas, siis otsustas teine juhatuse liige kuu-paari pärast, et tema töö on tehtud, ning lahkus. Sellegipoolest pole tekkinud olukorda, kus kõik otsused sünniksid ühe inimese peas. Mina ei ole nagu Hunt Kriimsilm, ma ei saa üksi kõigis valdkondades asjatundja olla, seetõttu juhibki iga valdkonda oma ala professionaal. Jaanus Rohumaa vastutab programmi eest ja ma arvan, et ta saab väga hästi hakkama, mina ennast sellesse väga ei sega. Samas, kuna ma pean vastuvõetud otsuste eest vastutama, siis on väga loogiline, et ma olen nende tegemise juures, ei saa ju niimoodi, et kusagil keegi teine otsustab ja mina vastutan.
Kui palju Te ise toimuvatel üritustel osaleda jõuate? Kindlasti jälgin kõike toimuvat nii palju, kui vähegi võimalikuks osutub ‒ tegemist on ju tõeliselt ajaloolise aastaga, millest tuleb võtta maksimum.
AJALUGU
Reede, 1. oktoober 2010
Kultuuripealinna idee sündis kultuuri hällis
7
Ateenal jäi kultuuripealinna ettevalmistamiseks vaid mõni kuu, kuid ta sai hakkama Oliver Õunmaa
gile kuuluvat panka 80 miljonit. Teised Euroopa ühenduse liikmed aitasid Ateenat saates sinna oma kontserte, etendusi ja näitusi.
Antiikteatrist kuni jões hulpiva kohviku ja hiiglasliku robottarantlini - kultuuripealinnad Seal läheb tulevärk! trumpavad üksteist Ateenat ja temale järgnenud enese tutvustamise ni- linnu nimetati kuni 1999. aastani mel üle. lihtsalt Euroopa kultuurilinnaMõte määrata igal aastal Euroopa linnade seast üks oma kultuuri tutvustama, tekkis 1985. aastal tollasel Kreeka haridusministril Melina Mercouril. Teda toetas Prantsuse ametivend Jack Lang. Mõte oli muuta eurooplased lähedasemaks, tõstes esile Euroopa kultuuride rikkust ja mitmekesisust. Samuti teadvustada eurooplastele nende ühiseid väärtusi ja ajalugu. Linnade valimise süsteemi töötas välja Euroopa ministrite nõukogu. Esimene linn, mis ennast läbi kultuuri tutvustas, oli juba samal aastal Ateena kui üks Euroopa kultuuri hälle. Ateenal jäi ettevalmistusaega kõigest mõni kuu, kuid ta sai hakkama. Ateena popmuusika lõi õitsele. Avatseremoonia puhul kogunesid esimest korda kokku kõik tollase Euroopa ühenduse kultuuriministrid. Tänapäeval valib sobiva linna kandidaatide seast välja Euroopa komisjon ja tiitli annab üle ministrite nõukogu, kuid esimese kultuurilinna olid välja valinud just kultuuriministrid. Paljud arheoloogiliste leidude ja kunagise elu-olu näitused toimusid sobivas keskkonnas ‒ antiik-Ateena iidsel koosolekuplatsil. Teisal said huvilised aga aimu, milline oli tänapäeval Euroopas nii laialt levinud kirjutamisoskuse sünd. Antiikaegsetes teatrites toimusid taas etendused. Ateena üritused andsid paljudele Kreeka kultuuriinimestele võimaluse end laiemalt tutvustada. Tänapäeval Kreekas hinnas popmuusika tuurid kogusid oma suure austajatehulga just 1985. aasta Ateenast. Vanast tollihoonest sadamas sai näitustehall. Uue näo said viis halvas seisukorras ruumi riiklikus arheoloogiamuuseumis ja ka kõik tähtsamad teatrid. Euroopa nõukogul polnud tol ajal kultuurilinnale toetussummat ette nähtud, siiski eraldas nõukogu hea tahte märgiks Kreekale 108 000 eküüd. Ateena ja kultuuri tutvustamiseks vajaliku põhisumma pidi leidma Kreeka riik. Kreeka majandusministeerium eraldas 690 miljonit drahmi ning neli rii-
deks, edaspidi hakati valitud linnu nimetama aga kultuuripealinnadeks. 1988. aastal nõustus Euroopa kultuurilinnaks hakkama LääneBerliin. Poliitilistel põhjustel poolik linn tahtis seda enam rõhutada, et ta kuulub Euroopasse ja on Lääne kultuuri osa. Samas oli mõte näidata Berliini, kui Ida ja Lääne kohtumispaika, kus vähemalt vaimsel tasandil on võimalik üle olla linna lõhestanud poliitikast. Võrreldes kas või mõne aasta taguse ajaga, olid olud siiski vabamad ja nii said lisaks moodsatele Lääne kunstnikele end näidata ka lätlased. Näitusel Riga-Latvian Avantgarde esindasid nad iseennast, mitte enam Nõukogude Liitu. 1993. aasta tõi kultuurilinna tiitli Belgia linnale Antwerpenile. Antwerpen lõi selleks puhuks
«Prostituutideks ja kodututeks maskeerunud kunstnikud lõid ettekujutluse Eesti inimestest.» eraldi sihtasutuse. Avatseremoonia ajal lendas aga ilutulestik üle Schelde jõe liiga madalalt ja poolest miljonist elanikust nägi seda vaid mõni üksik. Sellest ajast saadik ei saa tollase kultuurilinna sihtasutuse juht Eric Antonis avalikes paikades käia ilma, et keegi hüüaks: „Seal läheb tulevärk!“
Moodne kunst tõi ebaõnnestumise 2000. aastal andis Euroopa ministrite nõukogu esmakordselt kultuuripealinna tiitli mitmele linnale korraga. Aastatuhande vahetuse puhul oli linnu koguni üheksa ‒ Avignon, Bergen, Bologna, Brüssel, Krakov, Helsingi, Praha, Reykjavik ja Santiago de Compostela. Meedia ning ka poliitikud kritiseerisid otsust, öeldes, et nii suur linnade hulk vähendab tiitli väärtust ja tugevdab konkurentsi külastajate pärast. Linnad pidid tegema aasta õnnestumise nimel
2008. aasta kultuuripealinn Liverpool reklaamis oma teatrifestivali hiiglasliku robotämblikuga, mis tänavatel kõndis ja seinal ronis.
Foto: Matthew Andrews
tugevat koostööd ja korraldama palju ühiseid üritusi. 2000. oli ka esimene aasta, mil kultuuripealinnaks valiti kaks endist idaploki maade linna. Uuel aastatuhandel muutus traditsiooniks, et ühe kolmandiku kultuuripealinna rahast annab linn, teise riik ja kolmanda erasektor. Üks pioneeridest sellise jaotuse osas oli 2001. aasta kultuuripealinn Rotterdam Hollandis. 2002. aasta kultuuripealinn Brugge sihtasutuse juht Hugo De Greef avastas, et paljude elanike kodudes on suurepärane valik moodsat kunsti. Kui ta aga sihtasutuse kunstiprogrammi sellele avastusele toetudes üles ehitas, tabas programmi ebaõnnestumine. Tavaline publik polnud installatsioonidest huvitatud ja Memlingi muuseumis toimunud suurt videokunsti näitust peaaegu keegi ei külastanudki.
Mälestuste mäe tunnelid 2011. aasta Tallinna üks peaideedest on linna avamine merele. Kultuuripealinna sidumine selle ääres või seda läbiv veekoguga on levinud idee. 2003. aastal oli ainus kultuuripealinn Austria suuruselt teine linn Graz. Grazi meeskonnal tuli idee kaasata festivali ka läbi linna voolav Muri jõgi. Meeskond kutsus New Yorgist kohale kuulsa arhitekti Vito Acconci, kes kavandas keset jõge seal ujuva tehissaare. Pooleldi avatud merikarbist inspireeritud saar koosneb kahest osast. Üks osa meenutab jõkke visatud sõrestikust kaussi, milles on pannkoogid, teine selle kõrval ulpivat saiapätsi. „Saiapätsi“ kupli all asub kohvik, „pannkoogikauss“
aga on vabaõhuteater. Kahe kujundi ühenduskoht on kujundatud aga fantastiliseks laste mängumaaks. Jõe mõlemalt kaldalt pääseb saarele silla kaudu. Eriti efektne on tuledes särav saar pimedas, mil see tumedat jõge valgustab. Järgmisel aastal pakub Tallinna külalistele kindlasti huvi Harjumäe sees asuvad bastionikäigud, milles on väljapanek käikude ajaloost. Graz kasutas atraktsioonina II maailmasõja ajal oma lossimäe sisse rajatud varjenditunneleid. Tunnelitesse koguti 20 000 linnaelanike mälestuseset ja fotot, mis rääkisid linna ajaloost tema kodanike kaudu. „Mälestuste mäe“ nimeline projekt avas taas kasutuseks mõned tunnelid, mida polnud keegi külastanud 58 aastat. Looklevad tunnelid sümboliseerisid justkui mälestuste keerdkäike. Londonist kutsutud videodiskor lõi elanike toodud filmilõikudest, helisalvestistest ja fotodest installatsioonid, mis käivitusid iseenesest, kui näitusekülastaja neist möödus. Suur ja reklaamitud Grazi üritus oli kuulus Austria kirjanik Wolf Haas istumas keset tühja staadionit ja lugemas väljavõtteid oma värskest kriminaalromaanist. Ettelugemise pidid kuulajateni viima raadio ja internet. Vaatamata tohututele pingutustele aga ei suudetud vajalikku tehnikat töökorda seada ja üritus jäi ära. Graz pakkus võimalust osaleda kultuuripealinna korraldamises kõigile ning välja pakutud projektide jaoks ei jätkunud sihtasutusel raha. See tähendas vihaseid kirju ja telefonikõnesid kodanikelt, kelle ideed programmist välja jäid. 2005. aastal nautis Euroopa kindlat majanduskasvu ja nii pole imestada, et selle aasta kultuuri-
pealinn Cork Iirimaal pälvisühe suurima sponsorite toetuste Kokku andis Corki kultuuriüritustele raha 230 ettevõtet. Annetajad olid pärit kõigist erasektori tegevusharudest finantsteenuste pakkujatest ja toituainete valmistajatest meediafirmade ja hotelliomanikeni välja. Toetussumma ulatus 7 miljoni euroni ja ületas linna enda välja käidud summa 1,4 miljoni euro võrra. Eesti puhul võib see vaid unistuseks jääda...
Ämblik hirmutas ja meelitas Üks hirmutavamaid atraktsioone kultuuripealinnade ajaloos oli 37 tonni kaaluv hiiglaslik robottarantel, mis 2008. aastal Liverpooli kultuuriprogrammi raames selle linna tänavatele ilmus. 15 meetri kõrgune ämblik jalutas linnas ringi, õõtsutades oma hiigeljalgu inimeste peade kohal ning puhkas kraana küljes rippudes kõrghoone seinal. Ämblik kõndis siiski inimestest aeglasemalt ehk 3,2 km/h. Eluka lõi prantsuse firma La Machine, kes on üle 15 aasta valmistanud hulga tehisloomi. Oma esimese ämbliku ristis ettevõte hellitavalt printsessiks. Terasest ja paplipuust majesteedi liigutamiseks läks vaja 12 inimest, kes olid rihmadega tarantli külge kinnitatud. Ämblik oli mõeldud reklaamima viis päeva kestvat tänavateatri festivali ja ka etendustel osalema. Ämblik muutis paljud täiskasvanud närviliseks, lapsed kartsid teda ja prominendid pidasid projekti maksumaksja raha raiskamiseks. Ometi kogunes lülijalgset viie päeva jooksul teda vaatama 100 000 uudishimulikku inimest.
Uusi Euroopa Liidu liikmeid tuvustas Eesti Cork oli ka linn, mis tutvustas kultuuripealinna kavasse kuuluva näituse „Enlargement! kaudu uusi Euroopa liidu liikmeid. Aasta jooksul pidevalt muutuva näituse Corki visioonikeskuses avas Eesti väljapanek. Eestit tutvustasid vanale Euroopale ehtekunstnikud Ketli Tiitsar, Kristi Paap, Maria Valdma, Berit Teeäär ja Kaire Rannik, kes kutsusid end FFFF. Juba rühmituse nimetus oli määratud tekitama vaba mõttelendu, sest kuigi see oli lühend inglisekeelsest fraasist „Fun For Five Females“ ehk „meelelahutus viiele naisele“, jätsid kunstnikud tähenduse meelega enda teada. Näitus „Asjad, mida sa teadma peaksid,“ esitles suveniirehteid, mis olid kui liiklusmärgid sätitud Corki linna maketile. Esemeid reklaamisid aga plakatid, mis kujutasid kunstnikke seismas erinevate Eesti kaunite paikade taustal. Lavastatud fotodel andsid pruutideks, rokitüdrukuteks, kodututeks, ärinaisteks, sõduriteks, emadeks, koduperenaisteks, rahvatantsijateks, prostituutideks ja vanaemadeks maskeeritud kunstnikud ettekujutuse inimestest, kes Eestis elavad.
8
KUHU MINNA
Mait Agu stipendiumi etendusõhtu 9 2010. aasta 1. oktoobril kuulutatakse Tallinna Ülikooli koreograafia osakonna poolt juba kaheteistkümnendat aastat välja iga-aastase Mait Agu nimelise stipendiumi saaja. Kaheosalise õhtu jooksul taasesitatakse kahte sellekevadist bakalaureuseõppe diplomietendust,
TEATER 1. oktoober 18.00 Tallinn, Kanuti Gildi saal Tallinna Ülikooli koreograafiaosakond: Mait Agu stipendiumi etendusõhtu
Reede, 1. oktoober 2010 need on Kristiina Kapperi lavastus «21:11» ja Kristina Raja «Nagu riik riigis». Lisaks sellele saab näha Tantsuteater Tee Kuubis ja muusikute Jaak Sooääre, Raul Vaigla ja Tanel Rubeni koostööprojekti „Tuljak». Mait Agu nimeline stipendium loodi TLÜ koreograafia osakonnas 1999. aastal eesmärgiga toetada koreograafia osakonna andekaid tudengeid ning Eesti noori tantsuloojaid. Stipendium antakse üliõpilasele või loomingulisele kollektiivile, kes on eelmise õppeaasta jooksul silma paistnud loomingulise või
teoreetilise tööga, olnud edukas ja aktiivne õppetöös ning osa võtnud tantsualastest projektidest. Mait Agu stipendiumi laureaadid 1999‒2009: Anu Mölder, Janek Savolainen, Anna-Liisa Lepasepp, Karmen Ong, Irina Stadnik, Külli Roosna, tantsuteater Tee Kuubis, Madli Teller and Janari Kintsiraud, Maarja Pärn, Mari-Liis Pruul, Helena Pihel. Projekt «Tuljak» sai alguse Jaak Sooääre ideest, et eesti koorimuusika on Ameerika džässistandardite vaste (Jaak on aastakümneid olnud aktiivne koorilaulja) ning sealt tekkis mõte proovida džäss-
triole arranžeerida Miina Härma loomingut. 2010. aasta suvel liitusid projektiga ka tantsijad. Kristina Raja «Nagu riik riigis» on aastatest 1974‒1976, uurides, kuidas elati/tantsiti ning mis oli siis erilist. Teos on valminud tollase Viru varietee ainetel ja ühiskondlikku korda arvestades ning toob esile tollase Viru Varietee tantsija iseärasused ja eelised. Kristiina Kapperi «21:11» kõneleb sellest, kui palju üksteisest kardinaalselt erinevaid, kuid paralleelselt eksisteerivaid maailmasid meie ümber on.
Balletilavastus, kus kõlavad Igor Stravinski «Petruška», Claude Debussy «Fauni pärastlõuna» ja Maurice Raveli laulutsükkel «Šeherezade».
kollektiivi loojat «meheks, kes julges».
Näidend põhineb reaalsetel sündmustel: Pavlik Morozovi dokumentaalselt tõestatud lool ning autori autobiograafial. Nõukogude Liidus peeti Pavelit ehk Pavlikut, nagu ideoloogiamasin teda hellitavalt kutsus, vapraks kangelaseks. Perestroika ajal muutus tema nimi kõige alatuma reetmise sümboliks. Praegu peetakse Pavlikut tema kodukohas pühakuks. Ja mitte ainult seal.
1. oktoober 19.00 Tallinna Nukuteatri väike saal Mängurid Nukulavastus noortele ja täiskasvanutele, mis põhineb vene kirjandusklassiku Nikolai Gogoli näidendil.
1. oktoober 19.00 Tallinn, Rahvusooper Estonia 2. oktoober 19.00 Tallinn, Rahvusooper Estonia Festival Kuldne Mask / Onu Vanja
1. oktoober 18.00 Jõhvi kontserdimaja 2. oktoober 11.00 Tallinn, Nokia Kontserdimaja / Solaris Keskus 2. oktoober 14.00 Tallinn, Nokia Kontserdimaja / Solaris Keskus 2. oktoober 17.00 Tallinn, Nokia Kontserdimaja / Solaris Keskus 3. oktoober 12.00 Tallinn, Nokia Kontserdimaja / Solaris Keskus 3. oktoober 15.00 Tallinn, Nokia Kontserdimaja / Solaris Keskus Kass-tšempion. Kuklatšovi Kasside Teater, Moskva
1. oktoober 19.00 Tartu, Vanemuine, suur maja Üllatuskülaline / Vana Baskini Teater
3. oktoober 16.00 Tartu, Vanemuine, suur maja Orpheus põrgus
1. oktoober 19.00 Pärnu teater Endla Testosteroon
3. oktoober 17.00 Tallinn, Rahvusooper Estonia Romeo ja Julia / ballett
1. oktoober 19.00 Tartu Sadamateater 3. oktoober 16.00 Tartu Sadamateater Qevedo 2. oktoober 12.00 Tallinna Nukuteater 2. oktoober 17.00 Tallinna Nukuteater Festival Kuldne Mask / Leningradlanna Lavastus jutustab muinasjutu sõjast, seda aitab teatriga võrdväärselt edastada kino. Ekraanil ületab moodne ajakirjanik Piiteris takistused, et kohtuda blokaadi üle elanud naisega ning võtta talt intervjuu. Suured kaadrid punase autoga vahelduvad tiitritega. Filminäitlejate kõrval elustuvad nukud. 2. oktoober 18.00 Tallinn, Rahvusraamatukogu Teatrisaal Tarbetud inimesed Mis saab töötu mehe aust? Kas naine võib olla perekonna pea? Kas unistuste prints võib olla neljakümnene abielumees? 2. oktoober 19.00 Pärnu teater Endla Madame Bovary 2. oktoober 19.00 Tallinna Linnateater Hecuba pärast «Hecuba pärast» on etüüdidel põhinev tragifarss, mis on sündinud näitlejate meeleheitlikest pingutustest otsida vastust ühele lihtsale küsimusele – kes ma olen ja miks ma seda kõike teen? 2. oktoober 19.00 Tartu, Vanemuine, väike maja Loss 2. oktoober 19.00 Tartu, Vanemuine, suur maja Petruška pärastlõuna
3. oktoober 12.00 Tallinna Nukuteater 3. oktoober 17.00 Tallinna Nukuteater Festival Kuldne Mask / Väike Prints 2. oktoober 19.30 Tallinn, Kanuti Gildi saal 3. oktoober 19.30 Tallinn, Kanuti Gildi saal Tartu Uus Teater: Ivar Põllu − Ird, K.
5. oktoober 18.00 Tallinn, Rahvusraamatukogu Teatrisaal 6. oktoober 18.00 Tallinn, Rahvusraamatukogu Teatrisaal Kas sulle meeldib porno? «Kas sulle meeldib porno?» on lugu neiust ja noormehest, kes kohtuvad ükskord ühes ruumis ühise sooviga kandideerida näidendisse, mis räägib pornost. 6. oktoober 19.00 Tartu, Vanemuine, väike maja Puhastus Dramaatilise koega lugu võtab vaatluse alla sündmused Eesti lähiminevikust (1936−1992). 6. oktoober 19.00 Tallinn, Rahvusooper Estonia Nahkhiir / operett 6. oktoober 19.00 Tartu, Vanemuine, suur maja Uinuv kaunitar 6. oktoober 19.00 Võru kultuurimaja Kannel Lõppmäng / Võru Linnateater Kuulsa iiri näitekirjaniku ja Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Samuel Becketti «Lõppmäng» on lugu sentimentaalsusest ja küünilisusest.
1. oktoober 19.00 Tallinna Linnateater 4. oktoober 19.00 Tallinna Linnateater Keskööpäike
4. oktoober 19.00 Tallinn, Von Krahli Teater 5. oktoober 19.00 Tallinn, Von Krahli Teater The End 5. oktoober 19.00 Tartu Genialistide Klubi Pärmi Jaagu unenägu / Tartu Uus Teater 5. oktoober 19.00 Tallinna Linnateater Kes kardab Virginia Woolfi? 5. oktoober 19.00 Tallinn, Nokia Kontserdimaja / Solaris Keskus Festival Kuldne Mask / Karamazovid 20 aastat tagasi ühe koreograafi autoriteatrina tekkinud Boris Eifmani ballett on siiani unikaalne ja uskumatult võluv nähtus. New York Times nimetas selle
MUUSIKA 1. oktoober 19.00 Tallinn, Nokia Kontserdimaja / Solaris Keskus Jaan Tätte, Marko Matvere jt ‒ Viimane tuulevaikne öö
7. oktoober 19.00 Tallinn, Rahvusooper Estonia Tuhkatriinu / La Cenerentola / ooper 7. oktoober 19.00 Tartu Sadamateater Maetud laps Nimeka ameerika näitekirjaniku Sam Shepardi 1979. aastal Pulitzeri preemiaga pärjatud draama on sünge pilguheit Kesk-Ameerika perekonnafarmi. 7. oktoober 19.00 Tallinna Linnateater Suur mees juba Elab kord üks poiss. Täna on tema elu seitsme tuhande kuuesaja kuuekümnes päev. Täna on tema elu esimene päev. „Suur mees juba” on noore kirjaniku Kaarel B. Väljamäe tekstidel põhinev lugu poisist, kes seisab silmitsi oma senise elu suurima otsusega. 7. oktoober 19.00 Tallinna Linnateater Festival Kuldne Mask / Pavlik − minu Jumal
3. oktoober 19.00 Tallinn, Estonia kontserdisaal Festivali Galakontsert / Festival Credo 5. oktoober 19.00 Tallinn, Estonia Talveaed Leedi Madonna naeratus Kontsert-arutelu biitlitest. Arutlevad Jüri Aarma ja Ivo Linna. Mängib Ooper-Kvartett koosseisus: Henno Soode (viiul), Elvin Toodo (viiul), Kerstin Tomson (vioola), Mati Leibak (tšello). 5. oktoober 19.00 Jõhvi Kontserdimaja Venemaa muusikas ja ajas AGE JUURIKAS − klaver, DAVID VSEVIOV − tekst. 5. oktoober 19.00 Niguliste Muuseum-Kontsertsaal Kristel Aer (orel) ‒ Sigrid Kuulmann (viiul) 6. oktoober 19.00 Estonia kontserdisaal Puhas kuld Lisa Smirnova − klaver; Tallinna Filharmoonikud; dirigent Andres Mustonen. Lisa Smirnova esineb igal aastal enam kui 20 riigis üle terve maailma ning on sagedane külaline väljapaistvatel rahvusvahelistel festivalidel.
7. oktoober 18.00 Tallinn, Rahvusraamatukogu Teatrisaal IMPROgress Laval Eesti Improteatri näitlejate omavaheline võistlus improviseerimises, punkte annab ja hindab publik. Teises osas läheb meie vaim lendu vaid ühest teie öeldud sõnast, millest improviseeritud lavalugu alguse saab.
4. oktoober 18.00 Kuressaare Kultuurikeskus HIS MASTER`S VOICE ‒ ARTUR RINNE 100
4. oktoober 19.00 Tartu Genialistide Klubi Peeter Volkonski viimane suudlus / Tartu Uus Teater
3. oktoober 19.00 Vene Kultuurikeskus 5. oktoober 19.00 Vene Kultuurikeskus 6. oktoober 19.00 Vene Kultuurikeskus 7. oktoober 19.00 Teater Vanemuine, väike maja Isa / peaosas Jan Uuspõld
2. oktoober 19.00 Tallinn, Estonia kontserdisaal 1. oktoober 19.00 Pärnu kontserdimaja suur saal Ooperigala ‒ Generatsioon XXXL
6. oktoober 19.00 Tartu Jaani kirik IMPRORAM. Riiklik Akadeemiline Meeskoor
1. oktoober 19.00 Tartu Athena Keskus Balalaikavirtuoos Aleksei Arhipovski soolokontsert Eelmisel aastal Viljandi pärimusmuusika festivalil publiku jäägitu poolehoiu võitnud Venemaa balalaikavirtuoos Aleksei Arhipovski tuleb taas Eestisse.
6. oktoober 19.00 Tallinn, Estonia Talveaed Kriisiaja laulud, kontsert Viisid ja lood Eestist aastatel 1929–1933. Esinevad Erkki Otsman (laul), Tiit Lauk (pill) ja Loone Ots (jutt). 7. oktoober 13.00 Pärimusmuusika Ait, Viljandi Päevane kontsertkohtumine Katrin Karismaga 7. oktoober 18.00 Viljandi Pauluse kirik Eesti Rahvusmeeskoor: Improram 7. oktoober 19.00 Tartu, Vanemuise kontserdimaja THE KING SINGERS (Suurbritannia)
1. oktoober 19.00 Tallinn, Niguliste Muuseum, Tallinn Vaimuliku muusika kontsert / Festival Credo 1. oktoober 16.00 Tallinn, Estonia kontserdisaal 2. oktoober 17.00 Jõhvi Kontserdimaja Rahvusvahelise muusikapäeva kontsert, Mozart: Bastien ja Bastienne 2. oktoober 19.00 Tallinn, Niguliste Muuseum Borispoli Kammerkoor / Festival Credo
7. oktoober 21.00 Tartu Genialistide Klubi 4. oktoober 19.00 Tallinna Kino Sõprus Laura Põldvere & Band / Sügisjazz 2010
KINO 1.‒3. oktoober 19.00 Tartu, Kastani 38 Animatsioonifestival KLIK! ESTONIA//KLÕPS KLIK! ESTONIA//KLÕPS on animatsioonifestival, mille eesmärk on tuua Tartusse kümnete kaupa kõige paremaid animatsioone Amsterdamis paralleelselt toimuvalt festi-
valilt KLIK!AMSTERDAM ning täiendada neid Eesti pärlitega. 1. oktoober 17.00 Kino Sõprus JustFilm esitleb: Slingshot Hip Hop “Slingshot Hip Hop” seob kokku kümne Palestiina noore lood. Nad on enda jaoks avastanud, et vägivalla ja sõja vastu on võimalik võidelda ainult rahumeelselt ning parim viis selleks on räppida.
1. oktoober 21.00 Tallinn, Viru keskuse katuseterrass Darjeeling Limited Rain Tolk: «Kaunis ja südamlik rõudmuuvi paroodia, kummardus elule, mis ei veere vääramatult mööda rööpaid, mis ei allu üleni planeerimisele ja jätab ruumi ootamatustele.» Üksikasjadeni planeeritud retk aga võtab kiiresti vale suuna (tänu mustalt turult ostetud mürkmaole, India eriti kangele köharohule ja pipragaasile) ning nad leiavad end keset kõrbe koos oma 11 kohvri, printeri ja kiletamismasinaga. Sellest kaosest aga algab nende tõeline teekond. Režissöör: Wes Anderson USA 2007 3. oktoober 21.00 Tallinn, Viru Keskuse katuseterrass Taevas Berliini Kohal / Wings of Desire / Der Himmel über Berlin Mastaapne, helge ja intellektuaalselt nauditav kino. Wim Wendersi imetabane, Rainer Maria Rilke poeesiast inspireeritud lugu Lääne-Berliinist, kus kaks inglit jälgivad inimeste maailma. Inglite maailma erinevust rõhutav mustvalge pilt muutub kohati värviliseks, kui toimuvat vaadatakse sureliku pilgu läbi. 7. oktoober 19.30 Tallinn, Kanuti Gildi saal IMPROTEST: Renzo VAN Steenbergen Renzo van Steenbergen on olnud aktiivselt tegev nii installatsioonide, muusika, filmi, live cinema ja kaasaegse tantsuteatri vallas. Tema tuntumate elektronmuusikaalaste koostööprojektid hulgas on kollektiiv Feedbacksociety, samuti on ta osaline üksuses Noizbleed. Tallinnas on tema koostööpartneriks Nuno Correia ansamblis Sonozon. Renzo on aastaid eksperimenteerinud elektroakustilise heli ja analoog video sünteesiga. Heli, video ja valguse interaktsioonis loob ta live cinema keskkonna, mis sulatab kuuldava ja nähtava üheks sensoorse tundlikkuse piiri kompavaks ruumiliseks kogemuseks. Improtest jagab kohapeal ka kõrvatroppe.