Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 17. juuni 2011 | nr 24 (038)
www.tallinn2011.ee MUUSIKA Võidupüha eel saab Vabaduse väljakul kahel päeval näha rahvusvahelist vigurmarssimise kontserti Est-Tattoo 2011, kus esinevad Eesti Kaitseväe Orkester, Politsei- ja Piirivalveameti Orkester, võimlemisklubi Piruett, rahvatantsurühm Sõprus ja külalised Lätist ning Soomest. Loe lk 3 MUUSIKA 25.–28. juunini on Tallinnas koos maailma parimad käsikellaansamblid, et esineda Arsise kellamuusikaansambli korraldatud festivalil Bells Art. Räägitakse, et kellamäng võib ravida 140 haigust. On see tõsi või mitte, ei saa teada enne, kui pole ära proovinud. Loe lk 4–5
Aivar Mäe helistab kelli.
Foto: Stanislav Moshkov
Tallinna Merepäevad üllatavad kontsertide ja veekarnevaliga 15.‒17. juulini toimub Euroopa kultuuripealinna aasta olulisim ja Eesti suurim tasuta perepidu Tallinna Merepäevad 2011. Merepäevad saavad ametliku alguse 15. juulil kell 20 Admiraliteedi laval, kus publiku ette astub Tanel Padar & The Sun koos Üle-Eestilise Noorte Sümfooniaorkestriga. Üle-Eestilist Noorte Sümfooniaorkestrit kuuleb ka merepäevade lõppkontserdil 17. juulil Admiraliteedi laval kell 19.30, kui poolsada muusikut astub üles koos Tõnis Mägi ja Chalice’iga.
15. juulil kell 22 avanevad publikule Eesti Meremuuseumi valmimisjärgus Lennusadama angaarid, kus esitatakse helilooja Helena Tulve ja kunstnik Tarvo Hanno Varrese Euroopa kultuuripealinna aastaks loodud uudisteos «Sool», mida mängitakse ka päev hiljem. Põnevaid festivalielamusi pakub 15. juuli hilisööst kuni varavalgeni Peetri sadamas peetav Club 2011 sarja kuuluv Mutant Disco, millele 16. juuli varahommikul kell 4.30 järgneb «Päikesetõusu kontsert» koos Tõnu Raadiku ja Henn Rebasega Tallinna lahel kuunaril Kajsamoor. Tä-
helepanu väärib ka 17. juulil kell 14 Raekoja platsilt rongkäiguga algav Nargenfestivali veekarneval «L’Arlecchino don Giovanni», kus näidatakse maailmakuulsa Itaalia maskiteatri Pantakin Company etendust. Lisaks laevareisidele ja laatadele, tihedale kontsertkavale ja iga-aastasele turismikonverentsile saabub Tallinna Merepäevadele maailma üks uhkemaid ajaloolisi purjelaevu Krusenstern, siin lõppeb Muhu väina regatt, korraldatakse olümpiapurjekate 49erite ja Fevade regatt ning näeb maailma suurima purjevarjuteatri etendusi. Samaaegselt Tallinna
Merepäevadega saab publik osa ukraina kultuurifestivalist «Balti Trembita», rahvusvahelisest väntorelifestivalist ja linnainstallatsioonide festivalist LIFT11. Merepäevad toimuvad SA Tallinn 2011 eestevedamisel ja Tallinna linna, Tallinna Sadama, Eesti Meremuuseumi ning Eesti Ajalooliste Laevade Seltsi ühisel ettevõtmisel. Kava leiab www.tallinnamerepaevad.ee. Merepäevadel esinevad ka Chalice (vasakul) ja Tõnis Mägi. Foto: Jassu Hertsmann / arvuti.planet.ee
TAIDLUS Toompeal asuval Kohtuotsa vaateplatvormil saab terve suve nautida kodumaisele publikule suunatud kultuuriprogrammi «Lustid», mida lahkab selle peakorraldaja, vitaalne põhjanaaber Peke Eloranta. Loe lk 6 MEREPÄEVAD
2
ARVAMUS
Reede, 17. juuni 2011 KULTUUR KUTSUB
Kas linnalt saab ükskord eesriie rebitud? Geriljakino näitab filme pealinna unustatud ja tavatutes kohtades.
Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja
Ühishingamine Tänases lehes pajatab muusik Aivar Mäe unikaalsest käsikellamängust, mis on maailmas üha enam populaarsust võitmas. Järgmisel nädalal saame Eestis näha ka maailma parimaid kellamängijaid, sest 25.‒28. juunini toimub Tallinnas rahvusvaheline kõrgetasemeline kellamuusikafestival Bells Art. Käsikellamäng paistab pealiskaudsel vaatlemisel ühelt poolt suhteliselt vähenõudliku musitseerimisviisina, sest elementaarne rütmitunnetus on ju igal inimesel olemas. Samas on kellamuusika esitamine ja harjutamine väga raske, kuna eeldab suurematki koostööd kui sümfooniaorkestri kokkumäng. Seda ei saa harjutada üksi, sest meloodia liigub käest kätte – meloodiline joon liigub läbi kõigi inimeste. Selleks on vaja tõsist «ühist hingamist» inimeste vahel ning ühtset muusikatunnetust. Midagi sellist, mida Eestis tegelikult tihti karjuvalt napib. Naljaga pooleks, aga kas poleks näiteks lausa hädatarvilik panna mõned kohalikud juhtpoliitikud üheskoos viieminutilist käsikellapala harjutama? Kuna niisuguste instrumentidega mingigi ühistunnetuse saavutamine võtaks palju aega, siis oleks lootust, et pärast ei valitseks nende vahel enam nii veriseid vastuolusid ega räägitaks «valgetest» ja «mustadest» jõududest... Aga see selleks. Tegelikult tuletab käsikellamängu teema kajastamine meelde asjaolu, et kuigi käsikell on üks vanemaid muusikainstrumente, võib muusikat teha iga asjaga ning muusikat äha peaaegu igas helis. Kui näiteks teie väike laps hakkab oma initsiatiivil toas kolkima mitmesuguseid esemeid, et kuulata, mis helisid need tekitavad, siis, jumala eest, ärge teda keelake. Näiteks meie peres avastati minu ema musikaalsus tänu sellele, et ta hakkas pidevalt aialippe toksides sealt helisid välja võluma. Kindlasti võiksid Eesti otsustajad mõelda, kuidas muusikaõpet Eesti koolides mis tahes vormis ja žanris veel enam edendada. Soome levimuusika murdis «kapist» välja ehk rahvusvahelisele areenile suuresti just seetõttu, et koolidesse tehti noortele bänditegemiseks vajalikud harjutusruumid. Võimalikult paljudele noortele muusikategemise võimaluste loomine tekitas tugeva vundamendi, millest hakkasid võrsuma oma ala tipudki. Ka Eesti noortele peaks koolides pakkuma senisest rohkem muusikategemise võimalusi. Ühelt poolt oleme ju justkui muusikarahvas, samas hakkab ära kaduma ühise musitseerimise komme. Pole enam suuri suguvõsapidusid, kus ühislaul ette võetakse. Ühiskond on muutunud, rohkem kuulatakse valmis helikonserve, kui julgetakse ise muusikariista kätte võtta või laulu leelotada. Ent nii kärbub Eestis kahjuks ka rohujuuretasandil muusikalise andekuse elushoidmine. Kui üleeelmisel sajandil ostsid küla rikkamad põllumehed tihti oma küla meestele pillid, et koos pasunakoore asutada, siis täna näikse selline ühine musitseerimine varjusurmas olevat. Samas pole küsimus vaid muusikategemises, vaid muusika läbi ühisosa leidmises. Muusikat ja just ühise musitseerimise tava tuleks võimalikult paljude inimeste seas elus hoida iga hinna eest – see annab erinevalt Red Bullist tõesti tiivad ja teeb meid kõiki paremaks.
«Muusika annab erinevalt Red Bullist tõesti tiivad.»
Meie lugejaile
Järgmine leht ilmub esmaspäeval, 27. juunil.
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht
Riin Eensalu kultuurikorraldaja
K
õik on kogu aeg nii kättesaadav. Kõik on selge, kõige kohta on maksimaalselt infot igas mõeldavas kanalis. Ümberringi lausa kihiseb igasugustest kultuurisündmustest ja sealhulgas on ka kinomaastikuga Tallinnas teatavasti juba väga mõnus seis. Millegi lisamine kogu sellele küllusele eeldab ilmselgelt mingit head kiiksu. Siis korraga, juba mitu kuud tagasi, tekib kuskil mingi jutt geriljakinost. Seda siiski ainult korraks ja poole sõnaga ja muidugi läheb see varsti meelest ära. Millalgi hiljem katsetades ei oska Google sellest esialgu midagi arvata. Harjumatu.
Linna peidetud nurgad on justkui läbi käidud Aeg-ajalt tuleb kellegagi jutuks, aga keegi nagu eriti ei tea. Varsti ilmub siiski veeb, saab registreeruda ja puha. Kosmose kino läheduses on seinale tekkinud lahmakas kärbsepea.
Ootus ja esimene huvi on tekitatud, kavatsus võidelda tüdimuse ja ükskõiksuse vastu on õhku paisatud, aga mis edasi? Infoküllusega harjunud inimesed avaldavad jätkuva teadmatuse pärast väikest nurinat, vastused on teravmeelsed ja soliidsed, aga midagi ei selgu jätkuvalt. Kevad on käes, ilmselt on mul juba liiga palju vaba aega ja piisavalt suur uudishimu – seetõttu piisab alguses õigupoolest sellest, et ma tahan tõesti näha neid kohti, kus Tallinnas veel annab midagi korraldada. Lubatakse linnalt eesriie rebida ja seda just tahakski. Kõik nurgad, tornid, tehased ja keldrid on ju justkui juba käidud ja igal pool on midagi toimunud. Siiski, mu ootused on kusagil «expect nothing» ja «ole valmis millekski rõõmustavaks» vahepeal ning pärast esimest otsepostina saabunud sõnumit haaran sõbra kaasa ning jalutan kohale. Baltika moetänavas toimuv tantsu-show, vintage-diktorid ETV-st ja asjaosaliste igati Burdatruud kostüümid pälvivad kohale laekunud ja ennast teadmatusest mitte häirida lasknud publiku heakskiidu ja tekitavad äraootava nohina. Läbi Baltika maja koridoride ja trepikodade laealusesse improviseeritud kinosaali jõudnud rahvale teeb ekraani vahendusel miniloengu tähenduslikult silmatorkava nimega karakter Seeri Feibok, kes räägib käesolevast sündmuspaigast ja avab teravmeelselt ja -keelselt ajaloolisi telgitaguseid. Kõik see moodustub kobedaks sissejuhatuseks asja tuuma ehk
näitamisele tuleva üllatusfilmi ümber – tantsu ja kostüümitralli järel algab šampusekihinal film «Hipsters». Edasistel nädalatel enam pikalt teadmatust ei hoita ja järgmiste kohtade hulgas, millelt Geriljakino saladuseloori sikutab, on näiteks Botaanikaaed, põneva ja ligipääsmatuna tunduv Tallinna sünagoog Karu tänaval, Lutheri kvartali üüratu tühjana seisev masinasaal jne. Infot tilgutatakse edaspidigi vaid jaokaupa ja harjumine mõttega minna kinno, teadmata, mis filmi näidatakse, ajab jätkuvalt mõned harjad punaseks. Mulle isiklikult üllatused siiski meeldivad ja uudishimu välja uurida, millise filmiga järgmises kohas linki looma hakatakse, on pigem ikkagi mõnus kui mõru.
Erilisi filme klassikast uudisteosteni Mõne filmiga läheb põnevamalt ja mõnda võid varem näinudki olla, valik on tõepoolest seinast seina klassikast värskemate linateosteni, aga mõni kooslus on ikka tõesti eriline. Näiteks botaanikaaias õhtu hämardudes troopilist õhku hingates ning 1972. aasta ulmelist filmi «Silent Running» vaadates peab lausa nentima, et vahel tuleb ette ka konkreetseid rusikaid silmaaugus – kosmoses klaaskuplis viimast tükikest elusloodust säilitav lugu sobib öisesse kuuvalguses helendavasse botaanikaaia klaasmajja nagu valatult. Niisiis ei jää algselt oodatud kohtumised erinevate paikadega pelgalt «jälle mingi tehas» stiilis
suvalisteks ajaviitmisteks, vaid elegantselt läbimõeldud haakumised detailides või mingi muu kiiksuga annavad Geriljakino seanssidele igal juhul oma näo ja teo, soovi edasi mõelda või neisse kohtadesse uuesti sattuda. Seeri Feiboki lood kohast ja kontekstist mõjuvad kohati tüütavalt, aga nagu selliste õpetustega sageli on – midagi jääb alati meelde. Geriljakino stiil võngub provokatsiooni piiril, ilm soojeneb ja sõna levib. Nii mööduvadki märkamatult nädalad, mille sisse pikitakse mõõdukalt pretensioonikaid õhtuid kohtades, kuhu enamasti ei satuta, tehes seda piisavalt harva ja samas piisavalt järjepidevalt. Midagi toimub ju pidevalt ja niikuinii. Tallinna lopsakal kinomaastikul ei ole vähemalt vaataja jaoks hetkel tunda ei rindeid ega lahinguid, toimuvad vaid erinevad lühioperatsioonid. Geriljad annavad siinkohal valiku hüpata pea ees teadmatusse ja eesriie rebeneb linnalt tõepoolest tasapisi eest. Ei saa öelda, et kino ei saaks!
Kp
TUTVUSTAB
Riin Eensalu on peamiselt muusikataustaga kultuuri- ja filmihuviline, kes on õppinud EMTA-s muusikapedagoogikat ja kultuurikorraldust. Omandatud haridust kasutab ta, korraldades Eesti Heliloojate Liidus Eesti Muusika Päevi ja alates eelmisest aastast ka dokumentaalfilmide festivali DocPoint Tallinn.
LAULUPIDU
Laulu- ja tantsupidu viib vaatajad laulukaare alla ja tantsijad rahva sekka Oliver Õunmaa Tantsupeo ajal saavad osad külalised istuda ka laulukaare all, samas kui osalejad täidavad tantsuga pinkide vahedki. «Laulu- ja tantsupidu toimub ühel väljakul,» selgitas Laulu- ja Tantsupeo SA kommunikatsioonijuht Sten Weidebaum. «1. juulil kell 19.00 avaetendusel on lauljad nagu tavaliselt kaare all ja publik nende vastas istumas. Erinevus seisneb selles, et avaetendusel asuvad lauljate ja pealtvaatajate vahel tantsijad.»
Istuma pääseb ühelt poolt Avamine läheb sujuvalt üle tantsupeo esimeseks etenduseks. «Avamise ja tantsupeo vahel on üleminek, kus osad lauljad lähevad üle terve lauluväljaku pinkide taha mäenõlvale istuma,» seletas Weidebaum. Sisse saab esimesel päeval lauluväljaku kõikidest väravatest, kuid mere poolt tulijad pääsevad iste- või seisukohale vaid paremalt poolt laulukaart (raadiotorni poolt). Tuletorni pool on osalejatele mõeldud suletud ala. «Palume külastajatel tulekuks tavalisest rohkem aega varuda ning kindlasti arvestada ka sellega, et tantsuetenduste ajal tuleb publikul oma sektoris püsida,»
ütles Weidebaum. «Tantsupeo ajal muutuvad istesektorite vahelised käigud tantsualaks.» Kuna vahekäigud on tantsuruum, on Tallinn 2011 teinud parkla ka lapsekärudele. „Beebid tulevad koos vanematega etendust vaatama, kärud aga on mõistlik jätta valvega hoidlasse,“ rääkis Weidebaum.
Kohad on kolme vaatega 2. juulil lauljaid pole. Tantsupidu algab kell 20.00. Publikule on sel päeval avatud läbipääs mõlemalt poolt laulukaart. Need, kes on vastavad piletid ostnud, saavad sel päeval istuda
laulukaare all. Selles nn meresektoris on toimuvast kõige parem ülaltvaade. Laulukaare vastas asuvate pinkide ehk orusektori märksõna on „vahetu“ sest tantsuetendus toimub otse vaatajate ümber. Võib istuda ka pingiridade taga murul nn mäesektoris, kust etendus jääb kaugele, kuid paistavad ka meri ja rahvamass. «Loodame, et väljakule paigaldatud hiigelsuured ekraanid aitavad pidu kõigile vaatajatele lähemale tuua,» lisas Weidebaum. 3. juuni on laulupeo päev, selle ajal kaetakse laulukaare esine tantsuala samuti pinkidega. Päev algab rongkäiguga kell 9.00 Jaani kiriku kõrvalt. Pidu
algab, kui rongkäik lõpeb, ehk orienteeruvalt 13.00. Laulupeol saab ka lastekärudega vabalt vahekäikudes ringi sõita ‒ nagu laulupidudel ikka. Kuna parkimiskohti autodele on vähe, on Tallinn 2011 teinud merevärava juurde kõigiks kolmeks päevaks jalgrattaparkla. «Soovitame tulla jalgratta või ühistranspordiga,» tähendas Weidebaum. Laulukaarest mere poolt vaadates vasakut kätt asub laste käsitööküla. «Seal näidatakse võidutöid, mis aasta jooksul laekusid, ja toimuvad käsitöö õpikojad,» seletas Weidebaum. «Tegutsemist saadab rahvamuusika.»
Millised on piletihinnad
Tänavugi võib osta laulupeole ka muru peal istumise pileti.
Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees / Scanpix
9 Laulu ja tantsupeo istekohtade pileteid müüb ainult Piletilevi. 9 Avamise ning tantsupeo esimese etenduse piletid maksavad eelmüügis 4, 5, 15 või 35 eurot, koha peal 5, 7, 20 või 40 eurot. 9 Tantsupeo teise etenduse piletid maksavad eelmüügis 4, 5, 7, 10 või 25 eurot, koha peal 5, 7, 8, 10 või 30 eurot. 9 Laulupeo piletid maksavad eelmüügis 4, 5, 10, 15‒20 või 25‒30 eurot, koha peal 5, 7, 10, 15, 20‒25 või 30‒35 eurot.
MUUSIKA
Reede, 17. juuni 2011 Kp
3
TUTVUSTAB
MTÜ Est-Tattoo eestvedamisel toimuvad 21. juunil 16.00‒19.30 ja 22. juunil 12.00‒14.30 Rahvusvahelise Sõjaväeorkestrite Festivali raames Vabaduse väljakul vigurmarssimise kontserdid Est-Tattoo 2011, mille eesmärk on muu hulgas tõsta esile kodumaa-armastust ning laiendada kultuuripilti eri rahvaste vigurmarssimise esitusi pakkudes. Vigurmarssimise vahel on tantsu- ja võimlemisnumbrid, ajalooline programm jm. Kulminatsiooniks on Võidutule saabumine Vabadussõja võidusamba jalamile 22. juunil. Esinevad Eesti Kaitseväe Orkester ning Politsei- ja Piirivalveameti Orkester, võimlemisklubi Piruett, rahvatantsurühm Sõprus jt. Kohal on ka Läti Kaitseväe Staabi Orkester ja Soome Mereväeorkester. Tattoo ehk vigurmarss ehk kujundliikumine on orkestri sõuprogramm, mille iseloom sõltub orkestrijuhi fantaasiast. Tavaliselt on see üles ehitatud marsimuusikale, aga sisaldab ka kontsertnumbreid, tantsu ja nalja.
Nüüdistants tuleb ja vallutab
Tänavu 21.–22. juunil Vabaduse väljakul toimuva Est-Tattoo üheks kahest välisesinejast on Soome Mereväeorkester.
Foto: Soome kaitseväe peastaap
Sõjaväemuusika repertuaar tabusid ei tunne Ilmaolusid trotsivas vigurmarssimises rõhutakse eeskätt publiku äratundmisrõõmule. «Ei ole ühtegi sõjaväeorkestrit, kes ei valdaks vigurmarsiprogrammi. See näitab väljaõppe taset,» on 21.‒22. juunil toimuva vigurmarssimise kontserdi Est-Tattoo kunstiline juht, Eesti Kaitseväe Orkestri ülem ja peadirigent, kolonelleitnant Peeter Saan veendunud. Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
Kui tihti vahetub Est-Tattoo taolistel vigurmarssidel osalevate orkestrite kava? Kindel reegel on see, et igal aastal peab esinejatel olema pakkuda midagi täiesti uut. Est-Tattoode puhul on igal aastal ka oma kindel teema, näiteks vabariigi aastapäeva juubel. Tänavu, mil Tallinn on Euroopa kultuuripealinn, on läbivaks teemaks meri. Kuidas toimub esitletavate kavade ettevalmistamine? Iga orkester valmistab oma 10‒12 minutit kestva vigurmarssimise programmi ette ise. Programm on võimalik ajada väga keeruliseks, nagu seda on tänavu teinud Eesti Kaitseväe Orkester, mille kavasse on kaasatud näiteks rahvamuusikud. Liikumisi on harjutatud 15‒20 tööpäeva, sest lisaks jalgade tööle tuleb samal ajal ju pilli mängida.
Lähtutakse Põhjamaade traditsioonidest Milline on Eesti orkestrite vigurmarssimise kunstiline tase? Eesti orkestrite tase on maailma mõistes tugevalt üle keskmise. Lähtume oma programmide väljatöötamisel Põhjamaade traditsioonidest, mille kohaselt kavad on keerulised ja üles ehitatud täpsele marssimisele ning täpsetele kujunditele. Traditsioonidest ja kava ülesehitamise rõhuasetustest vahest
olulisemgi on vigurmarssimise juures aga see, et etendus publikule meeldiks. Kava edukuse hindamisel lähtutaksegi valdavalt publiku aplausist, kuid ka kolleegide antud hinnangust. Seetõttu kasutatakse kavades publikule meele järgi olemiseks palju oma riigi ja rahva muusikat, mistõttu kodumaa orkestrid saavad parema vastuvõtu osaliseks. Siin on ka vene orkestritel lihtne silma paista, sest vene heliloojate muusikat teatakse kogu maailmas.
rematel rahvaüritustel. Est-Tattoo taolisi rahvusvahelisi vigurmarssimisi toimub maailmas aga sadu, millest kõrgklassi kuulub umbes 25. Kaitseväe Orkester ja Politsei- ja Piirivalveameti Orkester on neist osalenud umbes pooltel. Kahel korral oleme käinud esinemas maailma esikümnesse kuuluval Berlin Music Show’l ja korra Kanadas Nova Scotia Royal Tattoo’l, mis on sisetingimustes peetavatest sõudest maailmas ehk kuulsaim. Äramärkimist väärib ka veel Rotterdami kuninglik
«Kindlasti peab kavas olema marss, sest sellega tuleb peale minna ja ära tulla.»
Vigurmarssimist harrastatakse vahetevahel ka näiteks jalgpallimatšide eel. Mil määral erineb see Est-Tattoo taolistest esinemistest? Tõepoolest, aeg-ajalt juhatame mõne lühikavaga sellised üritused sisse, aga see võib osutuda üsna keeruliseks. Iga vutihuviline teab ju, et kui staadionil huilgab 10 000 inimest, siis me võime seal teha, mida tahame, aga ilma võimenduseta see välja ei kosta.
Esineda tuleb ka põrgupalavuses Millistel üritustel te tavaliselt esinemas käite ja millised esinemised on eriti eredalt meelde jäänud? Suviti esineme korraliku platsi olemasolul palju igasugustel suu-
tattoo. Need on tähthetked, kus on tõesti maailma parimad orkestrid koos, seal saab oma tegelikust tasemest aru. Kõige ekstreemsem on vahest olnud esinemine Kaiserslauterni jalgpallistaadiumil 15 000 inimese ees, kus kuuma oli 40 kraadi. Esinetakse ju täisvillases univormis, mitte suvise vormiga. Välja tuli iga mees kaks kilo kergemana. Igasuguseid ekstreemseid esinemisi on olnud, nii lausvihmas kui ka -päikeses. Kes kuuluvad Eesti sõjaväeorkestrite koosseisu ja kui suur on konkurents? Nii Eesti Kaitseväe Orkestri kui ka Politsei- ja piirivalveameti Orkestri teenistuses olevad muusikud on kõik professionaalsed sõjaväe allohvitserid ja muusikud. Mõnikord lisanduvad neile ka solistid väljastpoolt.
Konkurentsiga on asi praegu nii, et nii palju, kui on häid pillimehi, on ka kohti. Pillimehi on parajalt nii palju, kui Eestil vaja on. Millistest instrumentidest sõjaväeorkester koosneb ja mille alusel valitakse repertuaar? Kaitseväeorkestri kui klassikalise puhkpilliorkestri koosseisu kuuluvad puupuhkpillid (flööt, klarnet, saksofonigrupp), vaskpuhkpillid (metsasarved, trompetit, tromboonid, tuubad), suur trumm, väike trumm ja plaadid. Sõuprogrammide repertuaarivalikus piiranguid ei ole, mida kindlasti mängida ei tohiks. Kindlasti peab kavas aga olema marss, sest sellega tuleb peale minna ja ära tulla. Kaitseväeorkester näiteks alustab ja lõpetab marsiga, vahepeal on aga rahvamuusika töötlusi, svingi, polkat, valssi jms. Marsi osakaal on umbes veerand, kõik muu on vabal valikul, peaasi, et publikul tekiks äratundmisrõõm.
Sõjavägi ja muusika on lahutamatud Kuidas on vigurmarsid ajalooliselt välja kujunenud? Vigurmarsietendused on välja kasvanud õhtustest rivistustest, mida peeti vanasti, suurte armeede ajal, kui õhtuti oli vaja sõdureid kokku lugeda. Sõna «tattoo» päritolu osas on mitmeid versioone. Ühe seletuse kohaselt on see lühend hollandikeelsest väljendist «doe den tap toe» ehk «pange [vaadil] punn ette», mida kasutas sõjaväe korrapidaja kõrtsides sõdureid manitsedes, et nüüd on aeg viimane klaas võtta, et seejärel rivistusele naasta. Vanasti oli sõjaväeorkestritel ju väga suur roll, lauldi jumalale kiitust või isamaa auks. Liikumine
toimus alati orkestrite saatel ja nii hakatigi sinna juurde mõtlema, kuidas seda vaatemängulisemaks teha. Tattoo oma praegusel viisil on alguse saanud umbes 50‒60 aastat tagasi, mil see muutus orkestrite esindusnumbriks, sellega näidati oma oskust marssida ja samal ajal pilli mängida. Sõjaväemuusika roll ongi sõjaväeliste traditsioonide ülalhoidmine ja nende kaunistamine muusikaga. Nagu ütles kadunud ajaloolane Hannes Valter, ilma relvadeta on kaitsevägi jõuetu, aga ilma sõjaväemuusikata hingetu. Ei ole ühtegi sõjaväeorkestrit, kes ei valdaks vigurmarsiprogrammi. See näitab väljaõppe taset. Kui patriootlikud on tänapäeva Eesti noored? Kui lähtuda sellest, et soovijaid kaitseväkke ajateenistust läbima tulla on rohkem, kui kaitsevägi suudab vastu võtta, siis näitab see, et asjad liiguvad õiges suunas. Samuti asjaolu, et sõjaväekooli soovijate hulk on suurem kui kohtade arv. Tihtilugu on nii, et need, kes räägivad, et sõjavägi on ajaraiskamine, otsivad endale õigustust, miks sõjaväkke mitte minna. Aga ega keegi neid pole ka sundinud, välja arvatud päris noorte puhul. Kuid neile on riik ju vastu tulnud, võimaldades ajateenistust läbida ka kõrgkooli lõpetamise järel. Üks ilus sõna on «kaitsetahe», mis väljendub selles, et kui küsida noore mehe käest, kas ta sõjaväkke tahab minna, siis vastus võib tulla eitav. Aga kui küsida, kas ta isamaad kaitsta tahab, siis vastus tuleb jaatav. Neid pole enam palju, kes sõja korral Rootsi või Soome sooviksid põgeneda nagu okupatsiooniajal. See on ju meie oma kaitsevägi, meie enda rahva vägi ja sinna ollakse valmis minema.
15.‒31. augustil toimub Tallinnas 12. rahvusvaheline Augusti TantsuFestival. Tantsufestivali sooduspiletid tulevad müüki 15. juunil. Festivali kuraator Priit Raud: «Tänavusest kavast mainiksin hispaanlanna Cuqui Jarezi rõõmsameelselt mõtlema panevaid mõttekäike täis lavastust «The Croquis Reloded» ning FaiFai «My name is ILOVE YOU» (pildil), mis väärib esiletõstmist eelkõige noorte jaapanlaste hoogsa elukäsitluse pärast.» Tammsaare pargis ja vanalinnas saavad vaatajad näha t.r.a.n.s.i.t.s.c.a.p.e. lavastust «Chanmbre(s) D’Hotel», Eesti Rahvusraamatukogu amfiteatris ning Viru keskuse aatrumis võib nautida klaasinstallatsioonis toimuvat Mihkel Ernitsa ja Laura Kvelsteini lavastust «It was good while it lasted (feat. Luminoso)». Vt www.tantsufestival.ee
Võitis Rainer Meinart 11. juunil Vabaduse väljakul Trumm-Iti Show raames toimunud vaatemängulise trummarite soolovõistluse võitis Tallinna rockbändi Revolver trummar Rainer Meinart. Auhinnaks oli õhtu peaartisti Jojo Mayeri ja žürii liikmete autogrammidega hinnaline pronksist Black Panther Special Edition Mayan soolotrumm. Teise koha pälvis Caspar Salo, kes sai auhinnaks Sabiani tehases spetsiaalselt Jojo Mayeri soovide järgi valmistatud Jojo Mayer 21“ Fierce Ride trummitaldriku. Trumm-Iti Show’d külastas päeva jooksul üle 5000 inimese. Õhtu lõppedes andis maailma tipptrummar Jojo Mayer meeldejääva soolokontserdi ning üllatas kõiki, kui liitus 50-liikmelise trummiorkestriga õhtu viimaseks looks.
Filmitalgud otsivad rekvisiite Eesti filmi 100. juubeliaasta puhul toimuvad üleriigilised filmitalgud, vabatahtlike abi palutakse võttekohtade ja rekvisiitide leidmiseks. Lisaks fotodele võttekohtadest oodatakse abi ka filmis rekvisiitidena kasutatavate transpordivahendite osas. Juhendi leiab http:// filmitalgud.ee/ettevalmistus.
Jalutades panoraamfotodel Avati veebirakendus 360.tallinn.ee, mis võimaldab Tallinna vanalinnas panoraamfotodel virtuaalselt ringi liikuda. Panoraamfotodega veebirakenduse juhendid on eesti, inglise ja vene keeles.
4
MUUSIKA
Reede, 17. juuni 2011
Aivar Mäe ja Margus Bubert ansambliproovis. Nii raskuste tõstmist kui kiiret liikumist on kellamängu juures sedavõrd palju, et jõusaali pole enam tarvis minnagi.
Foto: Stanislav Moshkov
Kellamuusika pidavat ravima 140 Aivar Mäe: Kellamäng on 50 protsenti muusika ja 50 protsenti vaatemäng. 25.‒28. juunini saab Tallinnas näha maailma käsikellamuusika tippe, kelle hulka kuulub auga ka meie Arsise ansambel. Anneli Sihvart
anneli.sihvart@tallinn2011.ee
Arsise kellade ansambli kunstiline juht Aivar Mäe, millal kuulsite esimest korda kellamuusikat? 1991. aastal Ameerika Ühendriikides. Olin nagu soolasammas ja mõistsin, et kellamäng tuleks tuua ka Eestisse. Seni polnud kellamuusikat tehtud ei Balti- ega Skandinaaviamaades, samuti mitte Venemaal. Ajalooliselt sai kellamäng alguse Inglismaalt, seal on väga populaarne nii käsikella- kui tornikellamuusika.
de, Jaapanis kuulub kellamuusika ka tavakooli programmi. Kellamängu ajalooliselt päritolumaalt Inglismaalt tuleb festivalile Pizzazz Handbell Trio. 21. sajandi käsikelladega võib ka sümfooniaorkestri partituuri mängida. Meiegi kellakomplektil
«Meie kellakomplekt kaalub natuke üle tonni ja võib maksta 150 000 euro ringis.»
Kes on kuulsamad esinejad, kes festivalile tulevad? Soovisime siia tuua kellamängu tipud riikidest, kus seda muusikat kõige enam viljeldakse. Näiteks Sonos Handbell Ensemble USA-st Californiast ‒ seal on muuhulgas paar niisugust mängijat, kes elavad Jaapanis ja tulevad nädalavahetuseks San Franciscosse harjutama. San Francisco on maailmas ka ainuke koht, kus on võimalik kellamuusikas magistrikraad omandada. Jaapanist tuleb neljaliikmeline Kiriku Handbell Ensemble. Mui-
on täisklaveri ulatus, meil on laval otsekui mitu klaverit korraga. Kui 2002. aastal toimus võistumängimine, siis oli Arsise ansambel parim maailmas. Oleme täiesti erilised sellegi poolest, et meie koosseisu kelli peaks mängima 15 inimest, aga meid on kõigest kaheksa. Igaühel on kasutada paarikümne kella ringis, oleme välja mõelnud mitmesuguseid tehnikaid, et see võimalik oleks. Meil ripuvad näiteks mõned kellad ka statiividel, teistel on kõik laua peal. Peeter Vähilt tellisime festivaliks uudisteose, mis tuleb ettekandele Raekoja platsil 26. juunil, osalevad Tartu kellade ansambel, Tallinna noorte ansambel ja meie kaheksaliikmeline seeniorgrupp.
Peeter Vähi on kirjutanud kelladele päris palju, aga kolme ansambliga ei ole me veel kunagi ühtegi teost esitanud. Meile lisanduvad Pühavaimu kiriku ja Niguliste kiriku kellad. Kuidas kirikukellad teiega ajaliselt kooskõlastuvad? Kui valetada tahaksin, siis ütleksin, et oleme raadiosaatjatega ühenduses ‒ kusjuures see oleks ka võimalik. Aga tegelikult me salvestasime kirikukellad ja mängime neid elektrooniliselt.
Igal meistril on oma saladused Mis materjalist kellad on? Pronksist. Selle juures on aga igal meistril oma kellavalamissaladused, mida teistega ei jagata. Oleme oma kellade komplekti koostanud 18 aasta jooksul. Iga kella puhul tuleb eraldi veenduda, kas ta sobib teistega. Meie kellakomplekt kaalub natuke üle tonni, sellega on päris keeruline reisida. Kui võimalik, laename võõrsil esinedes ühtteist kohalikult ansamblilt, me teame, kuidas kellegi komplekt kõlab. Enamik kelladest on projektide kirjutamisega saadud. Ma arvan, et need kõik kokku võiksid praegu maksta 150 000 euro ringis. Kes käib kellasid ostmas? Mina. Ainult nii saab täiusliku komplekti, kui ise valida. Kellasid treitakse pärast valamist õhemaks, kuni jõutakse va-
jaliku helikõrguseni. See on kõik käsitöö ega ole päris täpne, mis tähendab, et ka ühe noodi peal on eri kõrgusi. Ostma minnes tuleb komplekt just nii hea, kui hea on su kõrv nende allaveerandtooniste vahede kuulmiseks. Kellasid tuleb kasutamise vahepeal ka lihvida ja sedagi tuleb ettevaatlikult teha, et kell häälest ära ei läheks. Lihvimine on vajalik nii väljanägemise kui selle pärast, et tekkiv oksiid ajab nad häälest ära. Puhastamisaparatuuri ehitasime ise. Kui palju on Eestis kellamängukoole? Kaks, Tallinnas ja Tartus. Oli mõte teha koolid ka Pärnus ja Jõhvis, aga siis algas majanduslikult keeruline aeg ‒ vanemad ei suuda huvikoolide eest maksta ja riigi toetus laste huviharidusele on väike. Mida annab lapsele kellamänguga tegelemine, on tal lootust saada näiteks professionaalseks muusikuks? Kui palju neid muusikuid on, kes soovivad kutseliseks saada ja kogu elu muusikale pühendada? Ma arvan, et kõigist muusikat õppivatest lastest ehk üks protsent või veel vähemgi. Eelkõige on kool mõeldud lapse silmaringi laiendamiseks, muusi-
kalise kuulmise arendamiseks. Kella eelis on see, et temaga saab kohe muusikat tegema hakata. Lapsele on see «kohe» oluline, et tüdimust ei tekiks. Hiljem professionaalsus kasvab, lood lähevad keerulisemaks. Kellal on oma maagia. Kui kell kirikutorni pandi, oli sel maagiline eesmärk ‒ peletada kurje vaime, ravida inimesi. Kuidagi ta inimest tõepoolest positiivsel moel mõjutab, ka lapsi. Seda ei saa seletada ega kirjeldada, seda võtab iga inimene omamoodi vastu. Kellamäng on meeskonnatöö, sa pead arvestama teistega. Kui eksib üks, eksib kogu ansambel. See on nagu sümfooniaorkester ‒ igaüks on osa meloodiast. Lisaks õpivad lapsed klaverit, solfedžot, kunstiajalugu…
Kas on lapsi, kes pole vastu võtmiseks piisavalt andekad? Me ei jäta ühtegi last ukse taha, äärmisel juhul saame jätta ootele, kui laps pole piisavalt küps. Teatav probleem võib tekkida ainult siis, kui lapsel on tõeline rütmi-vaegus, arütmia, aga ka siis oleme andnud katseaja. Rüt-
mitunne tuleneb küll geneetikast, aga mõnel määral on ka seda võimalik arendada. Seevastu niisugust asja nagu viisipidamatus ei ole olemas. Kõik lapsed on võimalik laulma panna, küsimus on hääle juhtimises. Sisemine kuulmine on mõnel rohkem arenenud, mõnel vähem ‒ kellel on vähem, sellel tuleb arendama hakata. On lapsi, kes vaid teatud helistikus laulavad õigesti, siis ei saa nad teistega koos laulda. Endale omases helistikus laulavad nad hästi. Seega tuleb leida helistik, kus lapse häälepaelad toimivad, ja siis hakata teda arendama. Mis saab lastest pärast kooli? Täiendõppes on neil pärast võimalik veel paar aastat õppida, seejärel aga kandideerida kontsertansamblisse. Ansamblid on professionaalsel tasemel, annavad aastas umbes 60 kontserti. Lisaks on nädalas kaks tundi proove. Mul on siiani kontakt kõigi lastega, kes on kunagi ansamblis olnud, nad tahavad uuesti mängima hakata, aga ma olen öelnud, et praegu on aeg oma lapsi sünnitada, kui lapsed on suured, saame kokku ja mängime jälle. Kas ka täiskasvanud saavad kellamänguga tegeleda? Jah, täiskasvanutele on aastane kursus. Sealt ei ole aga kuhugi edasi pääseda, sest seenioride grupis, kus mina mängin, on inimesed, kes on koos harjutanud 1993. aastast peale ‒ sellele
Reede, 17. juuni 2011 Algab rahvusvaheline kõrgetasemeline käsikellamuusika festival Bells Art Arsise kellade ansambli korraldatavale rahvusvahelisele festivalile on lisaks lätlastele, soomlastele ja eestlastele tulemas ka professionaalsed ansamblid USA-st (Sonos Handbell Ensemble), Jaapanist (Kiriku Handbell Ensemble, pildil) ja Inglismaalt (Pizzazz Handbell Trio). 25. juuni kl 20 Õhtumuusika kontsert Tallinna Jaani kirikus Arsise kellade ansamblid (Eesti) 26. juuni kl 14 Vabaõhukontsert Raekoja platsil* Kellade ansamblid USA-st, Inglismaalt ning Jaapanist Peeter Vähi uudisteos «Pronksipeegeldused» käsikelladele ja tornikelladele, esitajaks Arsise kellade ansamblid ja Tartu kellade ansambel kl 17 Pärastlõunamuusika kontsert Tallinna Toomkirikus* Käsikellade ansambel Dolce (Soome) ja Sonus kellade ansambel (Soome) kl 20 Õhtumuusika kontsert Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus Pizzazz Handbell Trio (Inglismaa) ja Kiriku Handbell Ensemble (Jaapan) 27. juuni kl 17 Pärastlõunamuusika kontsert Tallinna Jaani kirikus* Kellade ansambel Agapella (Eesti) ja Tartu kellade ansambel kl 20 Õhtumuusika kontsert Niguliste kirikus Sonos Handbell Ensemble (USA) 28. juuni kl 17 Pärastlõunamuusika kontsert Tallinna Pühavaimu kirikus* Käsikellade ansambel Campanelli ja KellaRing (Eesti) kl 20 Galakontsert Niguliste kirikus Esinevad kõik festivalil osalevad ansamblid Piletid müügil Piletilevi müügipunktides ja kohapeal enne kontserti. Õhtumuusika kontserdid: 8.00 / 6.50 EUR (õpilased, pensionärid) Galakontsert: 10 / 8 EUR (õpilased, pensionärid) Festivalipass: 28 EUR (3 Õhtumuusika kontserti ja Galakontsert) 22 EUR (3 Õhtumuusika kontserti ja Galakontsert) – õpilased, pensionärid
SKULPTUUR
Meremiinist saab teha lapsevankri
Skulptor Mati Karmini näitus «Sõjatehnikast disainiobjektiks» on meremuuseumi miinimuuseumis avatud 20. juunist 20. oktoobrini. Esimese meremiini leidis tuntud ja tunnustatud skulptor Mati Karmin 2000. aastate alguses ühe Tallinna töökoja seina äärest sipelgapesast täiesti juhuslikult. See vedeles seal nagu vanaraud ja muudkui ahvatles. Anneli Sihvart
anneli.sihvart@tallinn2011.ee
Kuna töömehed polnud vastu, siis tuli sipelgatel pesa kujunduselement kunstnikule loovutada ning miinikestast sai peagi kamin. «Sõpradele kamin meeldis,» meenutab Mati Karmin. «Hea sõber Aivar Illak on üks, kes mind sest ajast saati toetanud on. Eks ma seepeale hakkasingi vaatama, kust veel miinikesti saaks.» Eestist oli juba üle käinud üleminekuaja vanametallibuum, mis muuhulgas ka üksjagu meremiinikesti ja veel enam nende raskeid alusvankreid metalli kokkuostu viis. Selgus siiski, et näiteks Naissaarel oli miinikesti veel ‒ ole mees, saa luba ja leia
võimalus ära viia. «Naissaarel oli ju meremiinide koostetehas,» selgitab Mati Karmin. «Venemaalt toodi toorikud ja lõhkeaine. Kohalik raudtee oleks häire või sõja puhul miinid kesklaost kiiresti sadamasse laevade peale viinud, et need merre lasta. Kui Nõukogude armeel lahkuda tuli, pidid nad kõik miinid kahjutuks tegema. Niisiis keerati sütikud maha ja veeretati miinid lõkkesse. Tules ei juhtu trotüüliga ju midagi hirmsat, see sulab kestast välja nagu hapukoor ja põleb ära.» Põlenud kestad jäid Naissaarele maha, tünnide kaupa galvaanilisi sütikuid niisamuti. «Kui mina oma kooskõlastused ja load korda sain, oli neil kirjas, et tohin võtta miinikesti
Mäda sadama lähedalt loduaukudest ja mujalt sellistest kohtadest, kus need loodussaastena vedelesid,» räägib Mati Karmin. «Niisiis sain hulga üsna kehvas seisus tugevasti roostetanud miine ‒ ilusad jäid saare keskpaika turiste ootama ja on nüüd erastatud koos koostetehase aluse maaga.»
Skulptuur ootab väärikat kohta Nendest Naissaare loodussaastemiinidest ongi loodud nii Mati Karmini miinimööblikollektsioon kui mitmed muud kunstilised objektid. Paras virn meremiinikesti seisab aga tänase päevani koduaianurgas ootel. Ühest, tõsi küll, on loodus nüüdseks juba omatahtsi kunsti loonud ‒ miinikestast on hakanud välja kasvama habras kask. Naissaare miinid pole enam päris ümarikud, vaid pikergused ‒ sellistesse läks rohkem
* Vabaõhukontsert ja pärastlõunamuusika kontserdid on tasuta.
0 haigust tasemele ei jõua aastaga kuidagi. Seenioransamblis ei ole koosseis vahetunud juba kaheksa aastat ja ma arvan, et sama koosseis mängib koos ka kümne aasta pärast. Seda ei võta meilt enam kuidagi, ühine kellamuusika on osa elust. Me tunneme üksteist läbinisti, teame, mida keegi ütleb, millal hingab. Oleme esinedes üksteise taga, niisiis ainult aimame, mida keegi teeb ‒ oli paratamatus, et pidime teisi tunnetama õppima.
Uut lugu õpib kolm kuud Kui pikk aeg kulub ühe kellamänguloo õppimiseks? Uut lugu õppides peame alati esmalt katsetama, kuidas on kõige parem kelli haarata. Viieminutiline lugu saab esinemisvalmis kolme kuuga. Kellad võivad vahepeal liikuda tagant reast ette ja vastupidi või tuleb inimene vahepeal teise kõrvale mängima, kuna muidu tuleb kätest puudu. See on füüsiliselt päris raske? On tõesti. Esimestel kontsertidel lihtsalt nõretasime higist, nüüd oleme otstarbekamalt jõudu jaotama õppinud. Kui teeme 60 kontserti aastas, siis üks kellamängija tõstab selle aja jooksul keskmiselt kelli umbes 120 tonni. Suuremad kellad kaaluvad 12 kilo, ühe loo jooksul tuleb kella haarata teinekord 50 korda ‒ see on juba 600 kilo! Suurte kellade mängijatel on
lõhkeainet. Niisuguseid hakati Nõukogude Liidus tootma 1941. aastal. Väidetavalt olnud nende tüübinimi Krabi. Nüüd on Mati Karmin neist Krabidest aga juba ligi kümme aastat kujundanud täiesti antimilitaarseid objekte. «Eks hakkasin mõtlema, mida miinidest teha saab,» tõdeb ta. «Selgus, praktiliselt kõike, isegi lapsevankrit, tugitoolist, WCsisustusest koos loputuskastiga ja vannist rääkimata. Tegemata on ainult võidusõiduauto... Minu jaoks algas huvitavam etapp ehk isegi siis, kui ma ei teinud neist enam mööblit, vaid lihtsalt kunstiobjekte, lõikasin miine ja värvisin.» Sellest ajast pärineb ka liikuv skulptuur Nõukogude sõjaväe veoautost, kus raketi asemel tõuseb taeva poole hiiglaslik miinikestadest fallos, mille tipus on neli kella ‒ Moskva, Pariisi ja New Yorgi ajaga. «See mitmetähenduslik ja vahva teos ootab veel väärikat kohta Eesti avalikus ruumis,» kirjutas 2008. aastal praegune Kumu direktor Anu Liivak, kes tookord Soome Retretti Kunstikeskuse juhataja oli. Ootab siiamaani, seistes Mati Karmini koduhoovis. Ju pole piisavalt väärikat kohta seni loodud. Ses hoovis on avalikku ruumi väärivaid vaatamisväärsusi enamgi ‒ olgu miinidest protsendimärk või mälestussammas legendaarsele Rujale.
Miinikunst on köitnud tuhandeid
käte kaitseks randmetoed. Väikeste kellade mängijatel tekivad sõrmede vahele mõhnad. Oleme mänginud väljas siis, kui on 25 kraadi külma, ja siis, kui on 50 kraadi sooja. Külmas hakkavad kellad kalgimalt, metalsemalt helisema. Mis saab siis, kui keegi mängijaist haigestub? Puududa ei või kunagi. Ka lapsed ei puudu kunagi. Meil on ütlemine, et kellamuusika proovist või kontserdilt vabastab ainult surm. On mängitud kipsis käega ‒ ühe käega saab ju mängida, teise käe kellad jaotatakse ansamblikaaslaste vahel ära. On mängitud karkudel olles ja kõrge palavikuga. Ja muuseas, pärast kontserti on palavik läinud. Väidetakse, et on 140 haigust, mida kellamuusika ravib. Kus tõde on, ma ei oska öelda, aga… Äkki peaks haigetele kellamänguteraapiat tegema? Ameerikas tegeldaksegi ka kellamuusika kui ravimeetodiga väga aktiivselt ja teaduslikult. Kas kellamäng plaadimuusikana võiks niisama hästi mõjuda? Olen plaadistamisega tegelenud ja võin öelda, et päris kellamäng ja plaadimuusika on nagu öö ja päev. Mikrofon ei ole suuteline kõiki ülem- ja alamhelisid kinni püüdma. Niisamuti ei ole ju ka sümfooniaorkester plaadilt päriselt see.
5
Mati Karmin miinimuuseumis: «Ja kui laev sütiku otsa sõitis ning happeampull purunes ja sellest tekkinud impulss juhet mööda detonaatorisse edasi anti, siis käis niisugune plahvatus!»
Foto: Stanislav Moshkov
Mati Karmini meremiinidest loodud kunsti tutvustav kodulehekülg kogus möödunud aastal tohutult klikke, eriti ohtralt oli neid USA-st ja Venemaalt. Huvi tundsid ka mitmed prestiižsed sisustusajakirjad ja muudki väljaanded, näiteks ShortList Magazine, Branża Dziecięca, The Daily Mail ja Design. Architecture. Style. Mitmed kodulehekülje külastajad on lubanud nüüd, mil Miinimuuseumis näitus avatakse, seda kindlasti Eestisse vaatama tulla. «Esimene «miiniekspositsioon» oli kunstihoone galeriis aastal 2003,» meenutab Mati Karmin. «Selle viimasel päeval käis näitusel 10 000. külastaja. Võrdluseks võin öelda, et Kunila kogu näitusel käis tänavu 11 000 külastajat. Miinid on uskumatult populaarsed, need tekitavad rahvas heasüdamlikku elevust. Soomes Retretti Kunstikeskuses käis neid 2004. aastal vaatamas 100 000 inimest ‒ kõik istmed olid külastajatest ära istutud, pidin pärast uued polstrid tegema ‒ soomlased lustisid ikka kogu perega!» Mis miinimööblist ja muudestki meremiinidest loodud teostest edasi saab, ei oska Mati Karmin praegu öelda. Seni on ta neid tassinud nagu kass poegi, ikka näitusele ja panipaikadesse tagasi. Muidugi oleks ilus, kui tööd kord päriskodu leiaksid. Miinimuuseumisse, kus kunagi oli lõhkemoonaladu, sobiksid niisugused skulptuurid ideaalselt. Kas seal aga ka pikemaks ajaks varjualuse leidmine kõne alla tulla võiks, saab otsustada üksnes meremuuseum ise.
6
TAIDLUS
Reede, 17. juuni 2011
Kohtuotsa vaateplatvorm täitub suveks kunstidega
Täpp torni i-l Pepeljajev tipib ohtlikult rabedal pinnal heas seltskonnas. Ele Pajula
Luscher & Matieseni minifestivalidel näidatakse avastamata talente. Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
«Meie eesmärk on muuta stereotüüpi, mille kohaselt Toompea on vaid turistide koht,» loodab Kohtuotsa vaateplatvormi minifestivalide sarja «Lustid» eestvedaja Peke Eloranta, et tasuta kultuurisündmused muudavad valdavalt välismaalasi täis piirkonna ühel heal päeval linlaste uueks lemmikkohaks. «Lustid» täidab all-linnast tulles kõige parempoolsema vaateplatvormi kuni suve lõpuni paarikümne kontserdi- ja teemaõhtuga, mille koondnimetuseks on Eloranta sõnul avastamata talendid. «Oleme kava üle väga uhked. Loodetavasti meelitab see siia võimalikult erinevaid seltskondi,» kirjeldab Soomest pärit
Eloranta valdavalt muusikale rõhuvat programmi, kus tooni annavad Otsa kooli andekaimate kasvandike ansamblid.
Käivitub näitustesari ja filmifestival Kogu Toompea kultuurisuve kõrghetk saabub aga 17.‒21. augustil, mil lisaks Kohtuotsa vaateplatvormile toimub ka mitmel pool ümbruskonnas näitustesari «Visual walk – kunst kutsub Toompeale». Septembri esimesel nädalal leiab aset aga juba kolmas Luscher & Matieseni filmifestival, mis on alates selle käivitamisest toimunud SA Tallinn 2011 toel. «Tundub, et Euroopa kultuuripealinna aastal on turiste jõudnud rohkem ka Toompeale. Seda oli näha juba kevadel ja ka Venemaalt pärit külastajate osas, kelle arv on selgelt tõusnud ja kes viibivad siin varasemaga võrreldes muudelgi aegadel lisaks juba traditsioonili-
sele aastavahetusele perioodile,» rõõmustab Eloranta kultuuripealinna tiitli positiivse mõju üle. Viimane on Eloranta sõnul pannud rohkem üritusi korraldama ka teised vanalinna lõbustuskohad. «Eks aeg näitab, kuidas me selles konkurentsis läbi suudame lüüa ja kas kohalikku publikut ka siia Toompeale jätkub,» jääb Eloranta tulevikku silmas pidades pigem ettevaatlikuks. Lisaks kultuuriprogrammile pakutakse Kohtuotsa vaateplatvormil ka kvaliteetveine. Veiniäri on Luscher & Matieseni ettevõtmisele nimeandjakski. Nimelt tegutses lähedalasuvas Tiesenhauseni majas aastatel 1921‒1940 šveitslase Luscheri ja eestlase Matieseni juhitud veinitehas. Kaubamärk taastati Eloranta ja ta kaaslaste poolt 2009 ja nii pakutakse platvormi kohvikus ka uue kuue saanud ajaloolisi «Matiesen»-veine. Lisaks veiniga äritsemise-
Nagu kahel varasemal aastal, nii toimub ka tänavu Kohtuotsa vaateplatvormil filmifestival.
Foto: Luscher & Matiesen
le ja kultuurisündmuste korraldamisele tegeleb puhtalt eesti keelt rääkiv Eloranta innukalt fotograafia ja purjelauatamisega, kuigi hobide jaoks jääb tal Luscher&Matieseni pidamise tõttu üha vähem aega. Oma vähestel vabadel hetkedel käib ta muu hulgas surfamas Paljassaare rannas, mis on Toompea kõrval ta teine lemmikkoht Tallinnas.
Ärivaist viis Eesti-armastuseni «Esimest korda tulin Eestisse 1994 ja Toompea meeldis mulle esimesest silmapilgust. Mu onu ajas siin toona äri ja tema pealt nägin, et majandus hakkab siin jõudsalt kasvama. Eesti hakkas mulle huvi pakkuma, kuna võrreldes Soomega oli siin tol ajal põnevam. Seejärel õnnestus mul tööle saada ühte Eestis tegutsevasse soomlaste ettevõttesse ja nii ma siia jäingi,» meenutab nüüdseks järjepanu kümme aastat Tallinnas elanud Eloranta oma Eestisse tulemise lugu. Poole sellest ajast on ta koduks olnud armastatud Toompea. Kui küsida, mis on Eestis ja Toompeal selle ajaga muutunud, nimetab Eloranta korda tehtud maju ja turistide suurenenud huvi, millega on tahes-tahtmata kaasnenud ka vanalinna vallutamine merevaigupoodide poolt. Eloranta käis Eestis elamise algusaegadel tihedalt läbi ka teiste siin elavate soomlastest ärimeestega, kuid nüüdseks on nii tema kui ka nemad eestlastega juba nii tihedalt lõimunud, et rahvuskaaslastega saadakse kokku vaid suuremaid tähtpäevi tähistades. Selle võrra olevat aga tihenenud läbikäimine teiste Toompeal tegutsenud ettevõtete ja samas kandis asuvate saatkondadega. Eloranta kutsub linlasi üles Toompead taasavastama ka talvisel ajal, mil piisava lume olemasolul plaanitakse ehitada tänavu väga menukaks osutunud lumelinnus, mille juurde pakuti vana retsepti järgi tehtud hõõgveini ja tutvustati koha ajalugu.
Kesklinn kaetakse kudumisgrafitiga
andreas.sepp@tallinn2011.ee
Kooliõpilased, õpetajad, Eesti Käsitööõpetajate Selts, Eesti Puuetega Inimeste Koda ning Eesti Pensionäride Ühenduste Liit, on alates oktoobrist kudunud 411 kudumisgrafiti tükki, mis peagi hakkavad kõik linnapilti kaunistama. Rannala sõnul on eriti positiivne, et kudumisgrafitiga püütakse pilke just Euroopa kultuuripealinna aastal, sest nii hakatakse ehk rohkem mõtlema grafiti olemuse ja vormi peale. Lisaks Viru Keskuse bussiterminalile kaunistatakse aktsiooni esimeses etapis ka üks Tallinna Autobussikoondise liini 1A madalapõhjaline autobuss. Viru Keskuse bussiterminali postidele kudumitükke nõelunud
Anu Leisner loodab, et kunstiteosed jäävad sinna linlastele vaatamiseks üles vähemalt aasta lõpuni. «Siin on turvamehed ju pidevalt liikvel ja üldiselt inimesed ei kipu ilusaid asju lõhkuma, pigem ikka koledaid,» leiab Leisner. Leisneri arvates on kudumisgrafiti värske ja värviline linnaruumi kaunistamise viis, mis peaks terminalis bussi ootavates inimestes kodutunnet tekitama. Tükkidest värvikaima autor on Leisneri kaaslane Stella Laur, kes valmistas SA Tallinn 2011 tunnuslogoga kudumi «Kultuur kutsub». Järgmine kudumisgrafiti ülesriputamise aktsioon algab juba 27. juunil, mil villase kuue saab Tammsaare park. Ühtlasi tähistatakse sellega paar päeva hiljem algava XI noorte laulu- ja tantsupeo algust «Maa ja ilm» algust.
ARVUSTUS «Tantsiv torn». Kontseptsioon, lavastus, koreograafia, stsenograafia: Saša Pepeljajev (Venemaa). Etendused Katlas 8., 9., 10. ja 11. juunil. Torni konstruktsioon: Pavel Pepeljajev (USA/Venemaa), torni ehitus: Stagecraft Management. Helilooja Ülo Krigul, kostüümikunstnik Reet Aus, valgustuskunstnik Timo Ollila (Soome). Esinejad: Aurinkobaletti – AB Dance Company (Soome), Apparatus Theatre Group (Venemaa), insenerteater AKHE (Venemaa) ja eesti muusikud.
Ü
hel õhtul, mil päike veel kaugeltki loojuda ei kavatsenud, istusin jahedas Katlas ja püüdsin mõistatada, mida mu ette ehitatud lavaga peale hakatakse. Viis tasandit moodustusid loendamatutest vidinatest, meie ees põrandal vedelesid toolid ja puutükid, talade küljest rippusid alla nöörid, taustal võis muust eristada plastmassist ämbrikesi. Teadsin, et need kõik metafoorsed seintele riputatud püssid ka oma metafoorseid pauke tegema hakkavad, ja tahtsin paugud ette ära tabada. Kui päikesepaistest astus sisse Turu Aurinkobaletti koosseis, kes hillitsetult oma kohad sisse võttis, teadsin ma, et Saša Pepeljajev on mind jälle üle kavaldanud ja isegi kui oleksin lava tundide kaupa pingsalt jälginud, ei oleks ma ealeski ära arvanud, mida kõike annab teha toidukile, prügikottide, vahtkummi, plastmassjurakate, rataste ja kogu ülejäänud rippuva tränaga, millele nime anda ei oskagi. Pepeljajev on asjadest üle ja kasutab neid ära nii sihtotstarbeliselt kui mõistusevastaselt.
Torn vastab tantsule Pepeljajev tunneb end ilmselt esemelises maailmas vabalt, mängib nii tähenduste, funktsioonide kui kasutusväljadega mänge, mille reeglid kujunevad tantsuliselt. See on pea lapselik rõõm asjadest: igast esemest on välja mängitud ja keerutatud see, mis ta olla saaks, võiks ja tahaks. Leidlikud lahendused mängivad vahel peaosa, loovad omaette maailma, mida tahaks pikemalt ja ise luurata, seirata ja katsuda. «Tantsiv torn» on taolise esemelise mõttelennu tipuks: võimalikust ja võimatust ongi konstrueeritud tipp. Torn, mis on teatavas mõttes tantsu abivahendiks, on ehitatud ka ise tantsima, tantsule vastama. Aurinkobaletti trupp, kes vaikselt päikese käest hämarasse Katlasse astus ja hetke kohal seista sai, lülitati justkui nupust tööle ning järgnes pooleteisetunnine tihe vihtumine, rullumine, jive’imine, rippumine, viskumine ja aelemine. Füüsiline teater muutus tantsuks, too aga omakorda tsirkuseks. Pepeljajevi lavastustele iseloomulikult puudus ka «Tantsiva torni» koreograafial taust, kõik oli esiplaanil. Kõik on oluline, kõike peab märkama, kõik tahab sulle midagi öelda. Näib, et Pepeljajevi eesmärk on vaataja tähelepanuvõime halvata, talle nii palju infot ette sööta, et kellelgi ei võiks tekkida ettekujutust, et tal on toimuvast tervikpilt, terviklik arusaam. Võimetus nähtavat hallata ja detailidesse üldpilti kaotamata sukelduda vabastab aga tervikpildi konstrueerimise kohustusest ja vajadusest. Kilde ja mõttelende ei peagi voolima ühtseks loogiliseks ja põhjendatud liiniks. Nii võin öelda, et «Tantsiv torn» on Sigmund Freudist, seksuaalsusest ja unenägudest. Võin aga ka öelda, et «Tantsiv torn» on hoopis laevahukust ja merest, kaptenist ja tema meeskonnast. Võiksin vaadata «Tantsivat torni» ka kui äraspidise romantikaga flirtivat pahelist etendust. Võiksin aga jätta kõik tumeda ja sensuaalse kõrvale ja kiita tantsijate atleetlikkust ja osavust, absurdihuumori väljendusrikkust.
Kuni vaataja enam ei jaksa
«See on ideaalne võimalus, kuidas muidu halli linnapilti särtsu tuua,» selgitab Ilona-Evelyn Rannala Tallinna spordi- ja noorsooametist, miks kaeti kudumisgrafitiga Viru Keskuse bussiterminali seitse betoonsammast ja kaetakse Tammsaare park. Andreas Sepp
asjaarmastaja
Kudumisgrafiti ülespanijad Stella Laur (vasakul) ja Anu Leisner.
Foto: Andreas Sepp
Etendus avaneb veel ja veel, kuni vaataja enam ei jaksa. Vastupanuvõime on ületatud. Kõik. Pepeljajev ei jäta oma lavastustesse üldse ruumi ega aega hingetõmbeks, puhata võid oma ajast. Näidatav ei jää passiivseks tarbimisobjektiks, vaid sõidab vaatajale peale nii, et tal jääb üle saada nägijaks või pilk ära pöörata. «Tantsiv torn» on oma kestuselt kriitiliselt pikk, oht on vaataja trikkide ja leidlike lahenduste vahele ära kaotada, hingetõmbepausideta tulistamine väsitab ka teda. Pepeljajev tipib aga sellel ohtlikult rabedal pinnal heas seltskonnas. Kogu «Tantsiv torn» on kokku seatud nii konstruktiivselt kui heliliselt hästi, torni ühe tasandi all redutavaid muusikuid ümbritseb hulk hullumeelseid pillikonstruktsioone. Kord voolavad nad ka pragudest välja lavalaudadele ning pakuvad tantsutrupile väärilist partnerlust, kord väljuvad oma punkrist vaid selleks, et püstist klaveripoolikut haamritega kolkida või sellest rütmiliselt tükke saagida või hoopis rattarümbale kinnitatud trummikomplekt endale selga hiivata ja läbi hammaste blues’i joriseda, kord vilistavad ja huilgavad nad nagu vanad merekarud kunagi. Muusikalist külge ei saa selle etenduse juures küll taustaks nimetada, Ülo Kriguli loodud helimaastik hoopis võimaldab ja võimendab füüsilist ja visuaalset. Kelmika madrusena esinev akordionimängijanna paneb tornile ja tipule väärika punkti. «Tantsiv torn» on niisiis tihe ja higine paljusus, mida kokku võtta polegi võimalik. Kavalehes lubatakse „maagiat ja rabavaid trikke, treenitud koletisi, kõhurääkijaid, tuld ja vett“. Maagia ja koletised on ehk vaataja silmades, aga ka ükskõikne publiku liige ei saa lahkuda etenduselt tundega, et laval olijad omalt poolt kõike mängu ei pannud.
FOTO
Reede, 17. juuni 2011
Tallinn 2011 nädal objektiivis Timo Steineri ooperi «Kaks pead» maailma esmaettekanne Noblessneri valukojas
7
Rütmipidu vallutas Vabaduse väljaku
Juuni teisel nädalalõpul sai kolmel õhtul Noblessneri valukojas näha Timo Steineri ooperi «Kaks pead» ainuettekandeid. Ooper lähtub tõestisündinud eksperimentidest, milel käigus Vene teadlane Vladimir Demehhov siirdas 1954. aastal kirurgia võimaluste uurimiseks suurele koerale kutsika pea koos esikäppadega. Kokku tekitas Demihhov 20 kahepäist koera. Ooperi kandsid ette Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Tõnu Kaljuste dirigeerimisel, Nargenfestivali koor, doktorit kehastanud metsosopran Juuli Lill, tenor Oliver Kuusik, bass Olari Viikholm, doktori assistenti etendanud bariton René Soom (ülemisel pildil) ja tantsijad Maarja Roolaht ning Ahti Sepsivart (alumisel vasakpoolsel pildil operatsioonilaual). Libreto autor oli Maarja Kangro ja kunstnik Pille Jänes.
11. juuni Trumm-Iti Show’l esinesid teiste seas maailmakuulus trummar Jojo Mayer (paremal üleval), Weapons of Sound (keskel ja vasakul üleval) ning trummiorkester Trumm-It (all). Fotod: Heiti Kruusmaa
Katlas näidati moodsa tantsu etendust «Tantsiv torn»
Spivakov Tallinnas
Nokia Kontserdimajas esines Venemaa Riiklik Filharmooniaorkester dirigent Vladimir Spivakovi (pildil) juhatusel.
8.–11. juunil näidati Katlas lavastaja Šaša Pepeljajevi etendust «Tantsiv torn», mida aprillis mängiti teises Euroopa tänavuses kultuuripealinnas Turus.
Club 2011 täitis Club Hollywoodi
Kultuuripealinna klubiürituste sarja Club 2011 raames esinesid klubis Hollywood mitmed elektroonilise muusika maailmatähed, teiste hulgas ka britt James Blake (vasakul). Foto: Kertin Vasser
Prantsuse jutuvestja
EKA kultuuriplank
Katariina kirikus esines 12. juunil jutuvestja Nacer Khemir.
EKA vana hoone esine kaunistati 400 Tallinn 2011 plakatiga.
Fotod: Stanislav Moshkov
Foto: Piret Ehavald
Rakveres pungiti
II punklaulupeol esines ka selle kunstnik Hardi Volmer.
Foto: Gert Nõgu / picasaweb.google. com/GertNogu
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 17. juuni 2011
Ajaleht Kultuuripealinn soovitab: «Rabarock on tagasi!» 9 Suvi algab jälle Järvakandis ‒ aasta pausi pidanud festival Rabarock leiab aset 17. ja 18. juunil. Ja seda juba kuuendat korda. Rabarocki tegijatele, lisaks Kristo Rajasaarele on need veel Priit Järve, Tanel Pandre ja Cram, kellel polnudki plaanis lõplikult pille kotti panna, kulus Rajasaare sõnul aastane paus marjaks ära. Kuigi ebakindel toimumisgraafik pole see, mis peaks ühes kultuuriürituses usaldust tekitama, paistab siiski, et Rabarock pole oma fänne kaotanud. Rajasaare ei varja rõõmu selle üle, et eelmisel aastal keegi nende asemele ei tulnud, ka sponsoreid ja partnereid pole festival kaotanud. «Loodus on aastajagu tühja kohta sallinud, poleks ilus seda lahkust kuritarvitada. Meil on väga hea meel, et meie partnerid
TEATER
17. ja 18. juuni 18.00, 20.00 Vene teatris (Vabaduse väljak 5, Tallinn) live-performance «Alice». Lewis Carrolli teosel «Alice imedemaal» põhinev live-performance, mis koosneb moodsast koreograafiast, autorimuusikast, kunstilisest videost, traditsioonilisest animatsioonist, VJ-setist ja varjuteatrist. Etenduses on tegevuskohaks nüüdisaegne linn kõikide oma eelistega ja puudustega. 20. ja 21. juuni 19.00 Skoone bastionis (Rannamäe tee 11, Tallinn) NO99 Põhuteater: «The Lower Depths». Kõik, kes vähegi teavad Euroopa teatriskeenet, teavad ka Koršunovast ‒ Leedu lavastajat, kes on ammu ületanud Leedu kultuuriruumi ning kelle tööde vastu tuntakse huvi nii idas kui läänes.
ja toetajad on jätkuvalt festivaliga ühes paadis ning seda tugevamalt kui kunagi varem. Lisaks oleme arvatud Tallinn 2011 programmi,» kommenteerib festivali korraldaja Kristo Rajasaare uhkusega. Alates 2005. aastast toimunud Rabarock on viie suve jooksul toonud Eesti publikuni mitmekesise valiku muusikamaailma olulistest nimedest: Sparks, The Fall, Danko Jones, Laibach, Electric Six, The Misfits, The Exploited, Therapy?, Gary Numan, Ladytron ja paljud teised tegijad ning muidugi kodumaised rockstaarid. Spetsiaalselt Rabarockiks on lavalaudadele naasnud legendaarsed kodumaised kultuskollektiivid nagu Rosta Aknad, Mr Lawrence, Tõnis Mägi & Muusik Seif, Silvi Vrait & Ultima Thule, Onu Bella Bänd. 2011 Rabarocki peaesinejateks
TANTS
17. juuni 19.00 Rahvusooperis Estonia (Estonia pst 4, Tallinn) «San Francisco Balleti gala». Aset leiab kordumatu tantsusündmus – balletiõhtu, mis toob lavale San Francisco Balleti parimad tantsijad ja ühe maailma nimekama eestlasest balletitähe Tiit Helimetsa.
MUUSIKA
17. – 23. juuni erinevad kontserdikohad Suure-Jaanis (Suure-Jaani) «XIV Suure-Jaani Muusikafestival». 1998. aastast alates korraldatakse suvises Suure-Jaanis heliloojatele Kappidele pühendatud muusikafestivali, mille kunstiliseks juhiks on Andres Uibo.
on sedakorda drum’n’bassi kuulsus Pendulum (AU), alternatiivmetal’i staarid Filter (USA) ja 23 aastase vahe järel taas Eestit külastav punk ja post-punk ikoon John Lydon (Johnny Rotten) koos oma bändiga Public Image Ltd. (UK). Rabarock 2011 teised esinejad: Mustasch (SWE), Electric Wizard (UK), IAMX (UK), Sunrise Avenue (FIN), Rock-Hotel plays Rock-Hotel 1983, Winny Puhh, Metsatöll, NoMeansNo (CAN), Ultima Thule, J.M.K.E., Circle (FIN), Orelipoiss, Teräsbetoni (FIN), Nevesis, Def Räädu, Aides, Ewert & The Two Dragons, Anal Thunder (FIN), Kurjam, DND (UK), Goresoerd, Abraham, The Bad Ass Brass Band (FIN), Rock Reality band, Singer Vinger, Apelsin, DJ MOP (R2), DJ Erik Morna (R2).
Senine Rabarocki publikurekord on 13 000 inimest. Järvakandi lavadel on rockilegendid vaheldunud noorte aktuaalsete artistidega, muusika polkast rockini ja metal’ist indie’ni. Nagu varasematel aastatel, on ka saabuval festivalil varuks hulk põnevaid üllatusi. «Sellel aastal korraldame Rabarocki keevalisemate rokkarite mahajahutamiseks pühapäeval festivali parkla kõrval nn autospordivõistluse Romuring,» lisab Järvakandi vallavanem Mart Järvik uuenduste kohta. Romuringi kohta saab infot Facebookist: Järvakandi Romuring. Järgmisel aastal tahab Rabarock oma programmi aga veelgi laiemaks ajada. Kui siiani on Eestist olnud peal raskekahurvägi, siis nüüd antakse ruumi ka noorematele bändidele.
rahvusvaheline sõjaväemuusika festival «Est-Tattoo 2011». Tattoo – see on vigurmarss ehk kujundliikumine, orkestri show-programm, mis on igal kollektiivil erinev ja mille iseloom sõltub valitud muusikast, orkestrijuhi fantaasiast ning hetkemeeleolust. Festival pakub suurejoonelist kogupere vaatemängu.
juurte säilitamise kui ka eduka kohandumise valemiga. Sel ajal, kui isa kaevanduses töötamisest väljapääsu loodab, mõlgutab ema pizzeria avamise mõtteid. Kunagise kodulinna järgi saab see nimeks Solino.
KINO 17. juuni 23.00 Viru keskuse katuseterrassil (Viru väljak 4/6, Tallinn) mängufilm «Itaallaste uskumatud seiklused Venemaal». Linastub Eldar Rjazanovi ja Franco Prosperi film. Lennukisse satuvad kõik need, kes saatuse tahtel kuulsid Rooma haiglas sureva vana naise viimaseid sõnu. 20. juuni kinos Artis (Estonia pst.9, Tallinn) mängufilm «Noriko lõunalaud». Režissöör Sion Sono. Teismelised tütarlapsed langevad omalaadse veebisaidi Haikyo.com võrku, mis rendib osalisi mitmesuguste inimeste rollimängudesse, kehastama kellegi lapsi, abikaasasid ja muid pereliikmeid. Veidra organisatsiooni taga seisab noor naine Kumiko, kelle identiteetidega mängimine päädib 54 noore tüdruku massienesetapuga ühes Tokyo metroojaamas.
18. juunil 19.00 Restoranis C`est La Vie (Suur-Karja 5, Tallinn) «Kevadklassika». Esinevad Marten Altrov (klarnet) ja Martin Kuusk (klarnet).
20. ja 21. juuni 19.00 Tallinna Linnateatris (Lai 23, Tallinn) etendus «Scapini kelmused». Traditsiooniline Tallinna Linnateatri suvelavastus tuleb ka sel aastal. Mängivad EMTA lavakunstikooli 25. lennu tudengid.
22. juuni 12.00 Vabaduse väljakul (Vabaduse väljak, Tallinn)
24. juuni 23.30 Viru keskuse katuseterrassil (Viru väljak 4/6, Tallinn) mängufilm «Solino». Südamlik draamalugu Itaalia perekonnast, kes kolib 1964. aastal tööotsingute tõttu Saksamaale, Ruhri kaevanduspiirkonda, tegeleb ühevõrra nii
NÄITUS 17. juuni – 30. oktoober Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34/Valge 1) «Kaksikportree. Flaami sümbolistid James Ensor ja Jules de Bruycker». Maailma tippu kuuluvate Madalmaade kunstnike tööd esindavad 19.–20. sajandi Flaami ja Belgia kunsti ning kultuuri. Ensorit (1860–1949) lummasid vaskplaadid, trükivärvid ja võimalus teha erinevaid tõmmiseid. Kunstniku loomingu püsitegelased deemonid ja viirastused, Kristus ja Saatan, inglid ja Surm, inimlikud pahed ja idülliline loodus tundsid end hästi nii lõuendil kui paberil. Jules de Bruycker (1870–1945) pidas graafikat ainsaks väljendusvahendiks. Ühtlasi sai temast armastatud kodulinna Genti inimeste ja olustiku tõlgendaja, keda paelus kõige enam töölisklassi ja vaeste eluolu.
19. juuni kuni 17. juuli Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (Põhja pst 35, Tallinn) näitus «Muuseumifailid I: Kogutud printsiibid». Definitsiooni kohaselt on kollektsioon muuseumi peamiselt määratlev asi. Ka EKKM-i juurde kuulub kollektsioon, mis nagu iga elav kollektsioon on pidevas saamise ja muutumise protsessis. Tulenevalt EKKM-i institutsionaalsetest praktikatest ning pikaajalisest rahalise olukorra keerulisusest ei ole aga Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi
Rabarocki peaesineja Pendulum.
Foto: John Wright/Chance Street Studio
Festivali info ja uudised kodulehel www.rabarock.ee
Vaata lisa ka Facebookis ja Twitteris.
kollektsioon tavapärane avalik või erakollektsioon.
kaasaegse eesti kunsti auhinna Köler Prize nominentide näitusega ja võitja väljakuulutamisega, jätkub Eesti-Norra kuraatori Karolin Tampere ning Tšiili-Ameerika Ühendriikide kuraatori Camila Marambio EKKM-i institutsionaalset taluvust testiva projektiga «Party».
Kuni 26. juuni Tallinna Kunstihoones (Vabaduse väljak 6, Tallinn) näituseprojekt «Sõnastamata lood» keskendub LGBTQ (lesbi, gei, bi, trans, queer) liikumise probleemidele ja väljakutsetele tänapäeva Euroopas. Kuni 26. juuni Euroopa Liidu esinduses Eestis (Rävala 4, Tallinn) Vittoria Marziari skulptuuride näitus «Soul Vibrations». Vittoria Marziari on pärit ilusast keskaegsest Siena linnast Itaaliast, kus tal on laboratoorium ning ta õpetab joonistamist ja kunstiajalugu. Ta on Itaalia ja rahvusvahelises kunstielus olnud aktiivne veerandsada aastat; ta on loonud skulptuure avalikele hoonetele ning kirikutesse, nende hulgas Püha Andrea kirik Roomas Quirinalis. Marziari tööd on osalenud paljudel soolo- ja grupinäitustel Itaalias ja välisriikides. Kuni 20. september Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones (Pikk tn 17, Tallinn) näitus «Tallinn – maailma naba!? Tallinn – axis mundi!?». Näitus jutustab omamoodi pühade säilmete kaudu pealinnaks olemise ülistuslugu, samal ajal hiilib mööda saalinurki ka pealkirja peidetud iroonia.
Kuni 25. september Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34/Valge 1, Tallinn) näitus «Gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur». Suurnäitus esitleb Euroopa noorema põlvkonna kunstnike uusi eksperimentaalseid meediapõhiseid kunstivorme. Kuni 31. oktoober Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (Põhja pst 35, Tallinn) näituste hooaeg algab EKKM-i asutatud
MUU Kuni 7. september Kohtuotsa vaateplatvormil ja Luscher & Matieseni suveterrassil (Kohtu 12, Tallinn). Sündmustesari «Luscher & Matieseni lustid», mis toimub vabas õhus Toompeal. Kogu suve on avatud fotonäitus, kavas elav muusika, tantsu- ja teemaõhtud ja palju muud. Sarja lõpetab filmifestival. Maagiline Toompea, vanade aegade hõng ja «Saaremaa valss». Valged suveööd ja päikeseloojangud. Küünaldega valgustatud hämarad romantilised suvelõpuõhtud. Vein. Elav muusika ning tantsu- ja muud lustipeod.
Kuni 11. september erinevad toimumiskohad Eestis «Nargenfestival». Tõnu Kaljuste ellu kutsutud Nargenfestival 2011 programmis on ooperi esiettekanded, sümfooniakontserdid, teatrietendused ning Kreegi, Oistrahhi ja Pärdi muusikanädalad. Juulikuus toimub unikaalne kontsert, kus ühel õhtul kantakse ette neli Arvo Pärdi sümfooniat (dirigent Tõnu Kaljuste). See kontsert on jätk 2010 aasta Pärdi Pidunädalatele, millega tähistati helilooja 75. juubelit.
KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:
TALLINN
Eur opean Capital of Culture