Page 1

Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid

Tasuta kultuuriväljaanne

Reede, 9. detsember 2011 | nr 49 (063)

www.tallinn2011.ee ÕNNELIK LÕPP

Allveelaev Lembit jälgib kultuuripealinna tiitli üleandmist

Suurejoonelises kontsertlavastuses «Kaja lood» pannakse vesilennukite angaar vägevalt kajama. Oma roll on täita ka tuntud allveelaeval Lembit. Loe lk 3 KOKKUVÕTE SA Tallinn 2011 juhatuse liige Jaanus Mutli, programmi koordinaatorid Madli-Liis Parts ja Ave Ungro kõnelevad, millised olid Euroopa kultuuripealinna aasta olulisimad sündmused spordis, kinokunsti valdkonnas ja pärimuse alal ning kuidas Tallinn 2011 Euroopas ning mujalgi maailmas vastu kajas. Loe lk 4–5

Brilliant Marketing Communications OÜ – kujundaja Mari Albert

KOKKUVÕTE

RAHVAPÄRIMUS

Vabaõhumuuseum taastab jõulutunnet Vabaõhumuuseumi Jõuluküla kutsub pühadeks valmistuma.

Euroopa kultuuripealinna aasta Eesti Vabaõhumuuseumis lõpetab meeleolukas Jõuluküla, kus 16.–18. detsembrini saab pühade ootuses teha ajarännakut sajanditagusesse aega. Sündmus kuulub Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 programmi. Jõuluküla koordinaatori Liia Kanemägi sõnul on tegemist omamoodi võlumaaga, kus mit-

mesugused toredad lood pajatavad headusest, hoolimisest, aga ka jõuluimedest inimeste ümber ning nende hinges. «See ehtne jõulutunne, mis meile kõigile lapsepõlvest tuttav, kipub moodsal ajal kaugeks jääma. Kurdame ostukampaaniate ja lumepuuduse üle, kuid õige meeleolu tuleb otsida enda seest. Jõulukülas leiab selleks hulganisti ideid ja vihjeid, aga ka ainulaadset atmosfääri,» rääkis Kanemägi. Elamusi jagub Jõulukülas igasse päeva kella 11–16.

Pulga talumajas näeb jõuka pere jõuluettevalmistusi, Nuki talus peletab vaene saunik üksildust jõulujutu lugemisega. Kuie koolis tuuakse tuppa kuusk, toimuvad jõulunäitemängu proovid ning valmistutakse mõisaproua iga-aastaseks jõuluaegseks külaskäiguks. Köstriasemel kohtab maskeeritud tegelasi, Härjapeal küpsetatakse piparkooke ja volditakse kingipakke, Pulga suveköögi juures keeb kuum turgutav taimetee, sepikojas valatakse õnnetina,

Hääs äris meisterdatakse jõuluingleid. Sepa talus valmistub õigeusu preester oma perega esimesteks jõuludeks uues elupaigas. Auväärses Sutlepa kabelis astuvad laupäeval ja pühapäeval üles mitmesugused koorid. Jõulueelsel hardushetkel kõneleb õpetaja Toomas Paul. Avatud on jõuluturg ja jõulupostkontor. Sassi-Jaani talus avaneb iga päev kella 15–17 kordumatu võimalus näha rehemaja rookatusel lahti rullumas «Algu-

SA Tallinn 2011 programmiosakonna juhataja Jaanus Rohumaa, programmi koordinaatorid Laur Kaunissaare, Triin Männik, Aivar Tõnso ja Birgit Krullo kõnelevad, millised olid tähtsaimad sündmused etenduskunstides, kirjandusvallas, kujutavas kunstis ja muusikas ning mida on suudetud muuta mere ääres. Loe lk 6–7

se ja lõputa lugu» – heli- ja videoinstallatsiooni, mille autorid on Liisi Reitalu ja Kulno Malva. Jõulude eel on Eesti Vabaõhumuusemi ja kirjastuse Grenader koostöös valminud kaks uut raamatut. Rahvakalendri tähtpäevade teemalist taskuraamatute sarja jätkab raamat «Jõulud». See väike raamatuke tutvustab Eesti talurahva vanemaid ja uuemaid jõulukombeid, millest osa on meile tuttavad praegugi, kuid osa ka kaugeks jäänud. Siit leiab ka toiduretsepte, regi-

värsilisi jõululaulusid ja meisterdamisnippe. Raamatu koostajad on Maret Tamjärv ja Vivian Siirman. Uue värvimisraamatu «Jõulud» pildid ja väikesed jutud räägivad sellest, kuidas talurahvas vanasti külades jõulupühi tähistas. Pildid on joonistanud Marike Laht, tekstid kirjutas Maret Tamjärv. Raamat sobib suurepäraselt jõulukingituseks nii koolieelses eas lapsele kui ka algkooli õpilasele. Raamatuid saab osta muuseumi käsitööpoest.


2

ARVAMUS/KOKKUVÕTE KULTUUR KUTSUB

Reede, 9. detsember 2011

Kas tavaline Eesti inimene tuleb vabatahtlikuna appi? Tänapäeva materialistlikus maailmas on sageli unustatud üks oluline motivaator – tegemisrõõm. Piret Ehavald

Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja

Viljade hindamise aeg Kui vaadata tagasi kultuuriaastale, siis tuleks seda võimalikult objektiivselt hinnata. Või vähemalt tõstatada küsimused, mille üle võiks ausalt arutleda. Kõige sobimatum on vajuda lehkavasse enesekiitusesse ning raporteerida kultuuripealinna «aastakuplaani» edukast täitmisest. Esiteks võiks arutleda, kuivõrd oli kultuuripealinn vaid kultuurirahva ja kuivõrd kogu rahva pidu. Kuigi kõrgkultuur on kahtlemata väärtus iseenesest, on kultuuripealinna aasta eelkõige mõeldud olema kogu rahva projekt. Projekt, mis on tihedalt seotud majanduse, linna ja riigi mainekujunduse ning ka teatava sotsiaalse suunitlusega. Kui välja arvata laulupidu, merepäevad ja «Vabaduse laul», siis kas kultuuripealinn tõmbas piisavalt kaasa kogu linna ja riigi rahvast, tõi kultuuri rahvale lähemale ja vastupidi? Selle üle ootaks ühiskonnas laiemat ja tulisemat arutelu. Teiseks, kas kultuuripealinn andis meile midagi jäädavat? Andis mingi hoo, millega vähemalt mõnda aega inertsi tõttu kiiremini edasi liikuda või koguni uue kvaliteedi kohalikule kultuurielule? Loodame südamest, et see rikastas jäädavalt vähemalt meie kultuurirahvast ‒ muidu olnuks ju kogu aasta mõttetu. Kui rääkida vaid n.ö füüsilisest poolest, siis minul oli kahju, et põhuteater lammutati. Kuigi tähtis oli eelkõige teatri sisu, mitte hoone ‒ see, et ökosildi all loodud hoone lammutatakse, ei tundu siiski eriti öko. Kaduvat ja ajutist on meie elus niigi palju. Samas, kui vaadata teiste kultuuripealinnade kogemusi kultuuripealinna aastal kultuuri infrastruktuuri rajamise vallas, siis siin on kahetisi näiteid. Need, kes midagi püsivat ei rajanud, kahetsevad seda hiljem. Need, kes rajasid uusi kultuurihooneid, maadlevad pärast sageli nende kuludega, sest kultuuriaasta lõppedes erakorraline rahavoog peatub. Mõnedes kultuuripealinnades tõi linnaruumi uute hoonete ja objektide rajamise katse kaasa isegi tüli või rahva vastuseisu. Mõnel juhul (näiteks Stockholmis ja Portos) takistasid kultuuripealinna aasta agarad teedeehitused naljakal kombel ligipääsu kultuuritemplitele endile... Üleüldse tuleb tõdeda, et väike «kisma» on kuulunud väga paljude kultuuripealinnade juurde, maadeldud on organisatoorsete ja rahaliste probleemide ning korralduse vajakajäämistega. Ent nagu on märkinud teiste linnade esindajad tagantjärgi – isegi vastuolud on teatud mõttes kasulikud, kui nad sunnivad kogu ühiskonda sügavamalt mõtlema linnaelu ja kultuuri küsimuste üle. Kolmandaks võiks enne n.ö otsade kokkutõmbamist selgelt sõnastada meie kultuuriaasta tugevad küljed ‒ millega me siis õieti silma jäime? Mida tähendaks näiteks väide, et meie kultuuripealinna aasta oli edukas? Edu on alati relatiivne ja selle hindamine sõltub eesmärkidest, mis püstitati. Kui näiteks eesmärgiks ei olnud kultuurilise infrastruktuuri parendamine või kultuurilis-sotsiaalse kaasatuse suurendamine, siis ei saa aastat ka nende parameetrite järgi hinnata. Küsida võib alati ka seda, kas eesmärgid olid üldse õiged. Teisisõnu on pigem õigem küsida, kas kultuuriaasta programm sobitus just meie linna vajadustega, kas ta teenis Tallinna parimal moel.

«Väike kisma on kuulunud paljude kultuuripealinnade aasta juurde.»

Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Liina Luhats, toimetaja, tel 5620 1128 liina.luhats@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht

SA Tallinn 2011 vabatahtlike koordinaator

KOKKUVÕTE

K

ui ma 2009. aasta suvel vabatahtlike programmi ettevalmistamisega alustasin, siis mõtlesin, et huvitav, kas ma üldse leian Eestis inimesi, kes terve aasta jooksul on valmis kogu südamega panustama, kiiresti reageerima ja tulema appi niisuguste sündmuste korraldamisele, millest nad kunagi varem midagi kuulnud pole. Programmis oli ju väga palju ka selliseid ettevõtmisi, mis polnud enne kultuuripealinna aastat kunagi toimunud. Kas tavaline Eesti inimene tuleb appi isegi siis, kui ta päris täpselt ei mõista seda kunsti, neid etendusi ja installatsioone? Kas on võimalik pühenduda millelegi, mida sa ise veel ei tunne? Kas vabatahtlikud suudavad kaasas käia selle meeletu tempoga, mis on kultuuripealinna aasta korraldamisele nii omane, ning kas on võimalik sedavõrd lühikese aja jooksul luua hästi toimiv, üksteist usaldav ja innustav meeskond? Kuidas suudame veel ka sündmuste korraldajaid innustada, et nemad vabatahtlikke oma projektidesse kaasaks? Niisugused olid mu esmased mõtted ja hirmud.

Me kõik oleme muutunud Elu on näidanud, et kõik toimis. Appi tulid tublid ja toredad vabatahtlikud, kellest nii mõnigi panustas rohkem ja järjepidevamalt, kui ma eales loota oskasin. Konkursiga leidsime toredad vabatahtlike liidrid, kes aitasid sündmustel vabatahtlikke juhtida. Sündmuste korraldajad aga avastasid põneva vabatahtlike abiliste maailma ja nendegi silmad lõid särama. Kui ma siis hakkasin veel kuulma lugusid sellest, kuidas ühes projektis kaasa aidanud vabatahtlikest on saanud head sõbrad, kes ka väljaspool projekte suhtlevad, kui mitu noort rääkis suure õhinaga oma kogemustest, staaridest, kellega nad koos töötanud on, kui noored pärast koolitunde lihtsalt infokeskusesse tulid ja küsisid, kas saavad kuidagi aidata, siis ma mõistsin, et meie vabatahtlike programm on tõesti tööle hakanud.

Suuri pettumusi ei olegi olnud ‒ on olnud loov protsess, millesse on panustanud väga paljud inimesed. Olen märganud vabatahtlikes kultuuripealinna aasta jooksul mitmeid muutusi. Olen näinud, kuidas tagasihoidlikud noored tüdrukud on suureks ja palju julgemaks kasvanud; kuidas mitu noort on avastanud valdkondi, mida ülikoolis edasi õppida, ning kuidas noored ja vanad avastavad Eesti ja muu maailma kultuuri mitmekesisust. Paljud vabatahtlikud on Euroopa kultuuripealinna aastal teinud koostööd niisuguste kultuuritegijatega, kellest neil varem polnud aimugi, või avastanud kohti, festivale ja valdkondi, mille olemasolust nad polnud teadlikud. Seega on meie vabatahtlike programm muuhulgas kasvatanud ka teadlikku publikut. Loomulikult on suurenenud vabatahtlike kogemused, teadmised ja oskused näiteks klienditeeninduse ja meeskonnatöö alal. Arvan, et paljud neist on muutunud tolerantsemaks teistmoodi inimeste suhtes ning avastanud iseendas omadusi, millest nad ei olnud teadlikudki. Mul on olnud suur rõõm olla selle kõige tunnistajaks. Mida olen ma ise õppinud? Inimesi usaldama, andma neile vabadust, aga ka juhiseid, aktsepteerima neid just sellisena, nagu nad on. Vabatahtlikud olid tõepoolest väga erinevad nii koduse kasvatuse, töömoraali ja -eetika, oma ootuste, motivatsiooni, kogemuste kui iseloomu poolest. Niisamuti olid ülimalt isenäolised ka kõik sündmuste korraldajad. See on õpetanud mind olema paindlik, kuid tegutsema siiski eesmärgipäraselt, ning aidanud mõista, et inimene teeb kõige paremini just seda tööd, mille jaoks tal on annet, mida talle meeldib teha ning mis tundub põnev.

See oli kui lõputu festival läbi aasta Terve see aeg olen pidanud endalt küsima, kuidas panna igas projektis, igal uuel sündmusel tööle uus vabatahtlike meeskond, kuidas luua sünergia vabatahtlike, korraldajate ja publiku vahel. See on olnud terve aasta üks lõ-

putu uus festival, uus meeskond, uus päev. See on nõudnud palju kiireid otsuseid ja tegutsemist ning usku neisse, keda kaasad. See on olnud ääretult põnev seiklus, mis on süstinud minusse veendumuse, et Eestis on palju tublisid inimesi, kes tahavad vabatahtlikult panustada kultuuri ja ühiskonna arengusse. Kas vabatahtlike eelistused erinesid vanuseti? Vanemad soovisid rohkem kaasa lüüa n-ö klassikalistes kunsti-, muusika- jms projektides, nooremad avastasid rõõmuga uusi valdkondi. Vanemad vabatahtlikud eelistasid enamasti selliste ülesannete täitmist, kus nad said rakendada elu jooksul omandatud oskusi ja teadmisi, ning olid ehk mõnevõrra rohkem usaldusväärsed seetõttu, et nende elus on vähem ootamatusi, mis sunniksid mõnest ülesandest viimasel hetkel loobuma. Samas soovisid ka nooremad üha enam kaasa lüüa keerulisemates ülesannetes, mis nõudsid rohkem pingutust ja vastutust.

Sai proovida mitmeid ameteid Kultuuripealinna vabatahtlikuks registreeris end umbes 1500 vabatahtlikku ning umbes 500–600 nendest on aasta jooksul aktiivselt kaasa löönud. Lõplikud numbrid selguvad järgmise aasta alguses, kui Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 aasta on läbi. Usun, et vabatahtlik tegevus jätkub ühel või teisel moel ka järgmistel aastatel kindlasti. Vaikselt plaanime ja mõtleme, mis ja kuidas edasi. Näha on, et vabatahtlikud tahavad edaspidigi sündmuste korraldamisel kaasa lüüa ‒ juba mitmed küsivad, mis neist järgmisel aastal saab. Sellest on saanud elustiil. Sellest on saanud ka minu elustiil ning ma tahan julgustada teisigi seda elustiiliks võtma. Tänapäeva materialistlikus maailmas on sageli unustatud üks oluline motivaator – tegemisrõõm. Isegi siis, kui vabatahtlikele on võimalik anda vastutasuks nt sündmuste pileteid, T-särke, korraldada koolitusi või tänuüritusi vms, tegelikult panustavad väga paljud neist oma aega ikkagi hoopis seepärast, et kogevad tegemis- ja tegutsemisrõõmu, mis innustab ikka ja jälle kaasa lööma. Lisaks uutele ja põnevatele kogemustele loovad nad ju sealjuures suhteid inimestega, kellega muidu kokku ei puutukski. Kui inimesel on töö ja sissetulek, siis selle kõrvalt vabatahtlikuna panustada on paljude jaoks

justkui hobi. Vabatahtlikkus on ju elustiil ning võimaldab «päris töö» kõrvalt proovida mitmeid ameteid ilma töökohta vahetamata. Samas on ka neid, kes on lühiajaliselt töötud: vabatahtlikkus aitab neid tegevuses hoida. annab praktilise kogemuse maailmapildi avardamiseks ning uute oskuste ja teadmiste omandamiseks. Vabatahtlikkust võib pidada mitteformaalseks õppimiseks ‒ see on üks osa elukestvast õppest. Mul on ääretult hea meel, et vabatahtlik tegevus on Eestis hoo sisse saanud ning üha rohkem inimesi tahab seal kaasa lüüa, olgu tegemist kultuuri-, sotsiaal-, keskkonna- või päästevaldkonnaga. Sellele on kindlasti kaasa aidanud ka tänavune Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta ja vabatahtlikkuse valdkonnas juba tuntud tegijad. Valdkonda suunab ning aitab arendada ka vabatahtliku tegevuse arenduskeskus, olles praktiliseks abimeheks nii vabatahtlikke juhtivatele inimestele, vabatahtlikele kui ka vabatahtlikke kaasavatele organisatsioonidele. Muu maailm on suure tõenäosusega vabatahtlikkuses sammu võrra Eestist ees. Taasiseseisvunud Eesti on ju veel noor riik, kodanikuühiskond vajab veel arendamist ning nõuab mõttemallide muutmist. Mitmed meie programmi vabatahtlikudki ütlevad, et näiteks nende sõbrad või koolikaaslased ei mõista, miks nad tasuta midagi tegemas käivad. Samuti ei tule mitmed sündmuste korraldajad selle pealegi, et võiks vabatahtlikke kaasata. See tundub kuidagi kauge, kättesaamatu teema – kust need vabatahtlikud leitakse? Kas saan neid, võõraid inimesi, usaldada?

Vaja on koolitada vabatahtlike juhte Tihti tegelevad sündmuse korraldajad väga paljude tegevustega ise ega oskagi kedagi appi võtta või ülesandeid delegeerida, mattudes ise samas korraldamist vajavate asjade alla. Kindlasti oleks vaja veel koolitada, innustada ja julgustada ka vabatahtlike juhte. Kui kogu energia ja tegevus läheb vabatahtlike juhtimisele, motiveerimisele ja innustamisele, siis kes innustab ja aitab kaasa mõelda vabatahtlike juhi muredele? Mõistlik oleks, kui juhtide vahel toimiks justkui mentorite programm, nii et üks vabatahtlike juht saaks teisele juhile toeks ja abiks olla.

Numbersangadega käsitsi valmistatud savikruusid.

Haara kõrvast!

Osta oma kruusid siit:

720


ÕNNELIK LÕPP

Reede, 9. detsember 2011

3

Sukeldudes kultuurisügavikku

Mitmetahuline kontsertetendus annab kultuuripealinna teatepulga loominguliselt edasi. Liina Luhats

liina.luhats@tallinn2011.ee

Jazzkaar 2012 peaesinejad Juba on Jazzkaarel võimalik rõõmustada muusikasõpru kevadise suurfestivali Jazzkaar 2012 peaesinejate väljakuulutamisega. Sel korral on tippude kolmikuks Jan Garbarek (pildil; Norra), Lizz Wright (USA) ning The Brand New Heavies (UK). Jan Garbarek Groupi kontsert toimub 28. aprillil, Lizz Wrighti kontsert 27. aprillil Nokia kontserdimajas. Acid jazzi legend The Brand New Heavies on ristanud jazzi, funki ja hiphopi neile ainuomasel moel. Pidu toimub 27. aprillil Rock Cafes. Tallinna 23. rahvusvaheline festival Jazzkaar toimub 20.‒28. aprillini 2012. Kogukava avalikustatakse veebruari alguses. Soodushinnaga piletid on müügil 31. detsembrini Piletilevi müügikohtades, Statoili jaamades ja internetis www.piletilevi.ee. Nokia Kontserdimaja kontsertide piletid müügil ka Ticketpro kassas ja www.ticketpro.ee.

22. detsembril kui Tallinna lennusadama vesilennukite angaaris antakse üle kultuuripealinna teatepulk, näeb ilmavalgust ka Mart Kolditsa lavastatud ja Margit Roosaare kujundatud lavastus «Kaja lood». Etendus on kohaspetsiifiline ning kätkeb endas nii veealust kui maapealset maailma. Vesi omandab lavastuses laiema tähenduse, sümboliseerides näiteks kultuurielu veestikku. «Veepind on siinjuures kultuuri nähtav ja tuntud osa. Seejärel sukeldume aina sügavamatesse kul-

tuurikihistutesse kuni pea-aegu põhjani välja. Nii et kujund-likult võib öelda, et veepealseid ja veealuseid maailmu näeb, aga nendes maailmades ujuvad tihti kalade asemel hoopis viiulid,» kirjeldas lavastaja Mart Koldits humoorikalt.

Kaja määras lavastuse nime Lavastuse nime üks põhjendus tuleneb tegelikult probleemist, mis ühtlasi ruumile isikupära annab ja mille autorid enda kasuks pöörasid. Selleks probleemiks on kaja, mis vesilennukite angaarides lausa suurejoonelise agressiivsusega tegutseb. Lavastuse tegemisel oli probleemiks ka ruumi suurus. Mängu-

pind on tohutult suur ja selleks, et niisugust ruumi täita, tuleb palju ja kavalalt tegutseda. Samas on see lavastaja sõnul ka meeldiv ja põnev väljakutse. Kaasa teevad Lembit Ulfsak, Juhan Ulfsak, Tallinna Kultuuripealinna segakoor, trummiorkester Trumm-it, Ardo Ran Varres, löökpillivirtuoos Anto Õnnis, pianist Siim Selis, tšellist Aare Tammesalu, fagotimängija Kristjan Kungla, Trikivabrik ja mõnedki üllatusesinejad ning näitlejana alles debüteeriv allveelaev «Lembit». Eklektiline seltskond väärib kindlasti ka niisama erinäolist lavateksti, mis koosneb mitmesugustest eesti kultuuri võtmesõnumitest ning mille seadsid kokku

Jaapan Euroopa pilgu läbi Näitus «Jaapan Euroopa pilgu läbi» sündis kahe tänavuse kultuuripealinna Tallinna ja Turu koostöös EU-Japan Festiga. Näitust eksponeeritakse alates 8. detsembrist Temnikova & Kasela galerii kahes näitusesaalis nii aadressil Müürivahe 22 kui ka Lastekodu 1. Näitus on avatud kolmapäeviti ja neljapäeviti kella 16–19, muudel aegadel kokkuleppel. Kõnealune projekt kutsus Eesti fotograafi Krista Mölderi ja Soome fotograafi Kalle Kataila jäädvustama kaasaegset Jaapanit aastatel 2010 ja 2011. Fotograafid resideerisid Jaapani suurima, Honshū saare kirdeosas asuva Tohuku regiooni Akita prefektuuris. Projekti kuraator on Mikiko Kikuta. Tallinnast rändab näitus edasi Akitasse.

Neitsitorni restaureerimine Tallinna linnavalitsuse algatatud projekt Neitsitorni ja sellega seonduva linnamüüri osa restaureerimiseks ning ühendamiseks läbi Kiek in de Köki torni Ingeri bastioni käikudega jõudis ettevalmistavasse järku. Tallinna kultuuriväärtuste ameti juhi Aini Härmi sõnul teostab Tarrest LT OÜ käesoleva kuu jooksul Neitsitornis ja linnamüüril lammutus-uurimistöid. Neitsitorn kuulus pikka aega Riigi Kinnisvara AS-ile, kes sellele kasutust ei leidnud. Nii jäid viimati 1970. aastatel restaureeritud torn ja kaitsekäigu puitkonstruktsioonid ilmastiku meelevalda. Neitsitorn ja müürid restaureeritakse tuleva aasta jooksul. Ingeri bastioni käikude idapoolne osa restaureeritakse 2013. aasta augustiks.

Algselt nägi Margit Roosaare tehtud kavand välja selline. Eelarvelistel põhjustel tõmbuvad purjed veidi koomale, aga merehõnguline miljöö saab kenasti edasi antud.

lavastaja ise, Ardo Ran Varres ja Eero Epner. Sisuliselt on lugu justkui Eesti kultuuri maailmaruumi paiskamise riitus. Eesti kultuur pannakse laevale ja saadetakse uute kultuuripealinnade poole teele nii otseses kui ülekantud tähenduses. Kolditsa sõnul on põhiline lähtepunkt see, et Tallinna kultuuripealinna projekti lõppemisega ei lõpe Eesti kultuuris midagi ära, kaja, mida aasta on tekitanud, kõlab kaua ja kaugele. Lavastuse kunstniku Margit Roosaare sõnul on Lennusadama angaar ruum, mis oma võimsuses ning uuendatud arhitektuurses lahenduses on juba osa kunstnikutööd ära teinud.

Lembitu kodus tuleb olla aupaklik «Sinna ruumi tuleb lugupidavalt ja vaikselt sobituda, võttes arvesse ka seda, et lennuangaar on Eesti sõjaajaloo tähtsaima eksponaadi allveelaev Lembitu kodu,» rääkis kunstnik aupaklikult. Kujundus lähtub sündmusest, ruum tervikuna on plaanis kujundada kui üks suur meri. «Põrandatasand meenutab merepinda, sildadest ja lavadest saab mere veepealne osa ja angaari kuplid on justkui taevas, mille all näeme ka purjeid,» kirjeldas autor. Ruumi atmosfääri muudab merehõnguliseks eelkõige valgus, mida kasutatakse seekord eriti palju ning millega saab värvida nii halli põrandat kui laekupleid. Kõige rohkem kulub kujunduse juures kalavõrku ja kangast. «Kangast olen plaaninud kulutada umbes 60 m ja teist niisama palju võrku. Kõige enam ongi valmistanud raskust ruumi sobitumine, selle mõistmine,» rääkis kunstnik. Ruum valmib ehitajate käe all suure hooga ning peagi on aeg kultuuripealinna viimaseks eesriideks.

Kp

TUTVUSTAB

9 Mart Koldits alustas õpinguid Tallinna Reaalkoolis ja läks sealt edasi spordigümnaasiumisse. 2004. aastal lõpetas ta Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli lavastaja erialal ning astus lavakunsti erialal magistrantuuri. Enne lavastajatööd Tallinna Linnateatris töötas ta AS Ajakirjade Kirjastuses turundusjuhina. Alates 2008. aastast on Koldits Von Krahli teatri palgal nii lavastaja kui näitlejana. Muuhulgas on tema lavastatud ka kultuuripealinna aasta avanud linnaruumiinstallatsioon «Objekt nr 2011», mida sai jaanuaris näha Vabaduse väljakul. 9 Margit Roosaar on pärit Vasalemmast, õppis Tartu ülikoolis teatriteadust ning on alates 1998. aastast töötanud paljudes teatrites paljudel ametikohtadel. Viimastel aastatel on ta olnud peamiselt teatri- ja muusikaprojektide kunstniku assistent ja lavastusjuht. Ka seekordne töö on pigem lavastaja ideede teostamine, seega ei taha ta siin nimetada ennast kunstnikuks, vaid pigem lavastajat abistavaks kujundajaks.

Ajaloolised rollimängud 60 aastat tagasi Ehtsa püssirohuga väikesed suurtükid tulistasid ema meelehärmiks toa teise seinani välja. Oliver Õunmaa NUKU muuseumis ootavad huvilisi kuni aasta lõpunikahe poisi 60 aasta eest loodud ajaloolised sõdurid, relvad, mööbel ja raamatud. Näitus on avatud NUKU muuseumi külalisnäituste toas. Sealsed miniatuursed mänguasjad valmistasid lapsepõlves 1938. aastal sündinud metallikunstnik Tõnu Lauk ja tema sõber Väinu Paas. Väljas on sadadest esemetest koosnev minimaailm läbi mitmesuguste ajalooetappide: hoolikalt nikerdatud renessanss-stiilis mööbel, maa- ja merekaardid, pisikesed raamatud, mis kõik ajaloolisi tekste täis kirjutatud, laevamastid purjedega, pisikesed laskmisvõimelised suurtükid, püstolid ja püssid, mõõgad ning turvistes ja vanades rõivastes nukud.

Snegurotškast sai kõrtsitüdruk või sõdur Tõuke nende valmistamiseks andsid kooli ajalootunnid. Oli 1948. aasta talv, poodidesse ilmusid müügile kipsnägudega vatist ja riidest valmistatud snegurotškad. «Mõtlesime, et kui kraabime

vati maha, saame kätte konstruktsiooni ja näo oma tegelaste tarvis,» rääkis Lauk. «Pähe kleepisime lambanahast juuksed.» Ajalootunnis vahetusid teemad kiiresti. «Esimesena valmistasime Rooma ühiskonna elanikud,» ütles Lauk. «See tuhin sai kiiresti mööda ja ega me teinud ka täpselt seda, mida parasjagu tunnis õppisime, vaid seda, mis meeldis. Valmistasime näiteks Napoleoni-aegseid sõdureid ning kui seegi periood enam huvi ei pakkunud, liikusime ajas tagasi. Kõige põnevam aeg oli 16. sajand.» Väinu kirjutas üles kõik ajastud, mida poisid mängisid: Peeter I aegne Venemaa, keskaegne linn sepikoja ja kõrtsiga, Pärtliöö Prantsusmaal, Friedrich Suure aegne Saksamaa, kolm musketäri, orduaegne Liivimaa, keskaegsed röövliretked ja ristisõjad. «Koos kaaslasega mänguasju tehes tekkis meil väike konkurents ka,» märkis kunstnik. «Üks meist oskas paremini üht asja, teine teist. Üllatasime üksteist teadmistega, kuidas saapaid teha, kuidas raha lüüa või kuidas valmistada püssi, mis päriselt laseks ka. Kui ma tagantjärgi Väinut

hindan, siis oli ta ikka tükk maad andekam kui mina.» Miniatuurseid mõõku, püsse, püstoleid ja suurtükke valmistasid poisid omajagu.

Maaliti portreesid ja varuti püssirohtu «Võtsime kasutusele ka püssirohu ja meil oli lõbu laialt,» tunnistas Lauk. «Me põhimõtteliselt ei kasutanud tänapäevast tselluloidpüssirohtu, vaid ehtsat musta, mis põledes uhke valge suitsupahvaku üles lõi. Hoolitsesime selle eest, et suudaksime võimalikult kaugele lasta. Valmistasime isegi lõhkevad mürsud, millega toa vastasseina pommitasime. Tuba oli tihti suitsust hall. Üks säde lendas ka väiksesse püssirohutünni, mis plahvatas. Kaks korda kõrvetasin kulmud.» Mängumaaks, kus see kõik sündis, oli ühiskorteri kümneruutmeetrine endine teenijatuba, kus Väinu ja tema ema parasjagu elasid. «Toasein oli laskmise jälgi täis,» meenutas Lauk. Sõduritele turviste ning kiivrite valmistamiseks läks käiku konservikarpide plekk, ümmarguste idamaiste kilpide valmistamiseks õllepudelikorgid.

Mööbli, kirstude jt puidust esemete valmistamiseks oli vaja väikseid naelu, sest sõjaaegsel ajal polnud puiduliimi saada. Valmisid ka puidust lossid, mille seintel pidid loomulikult rippuma esivanemate portreed. Ka need maalisid poisid ise. Mängud ajaloomaailma seltsis kestsid 1953. aastani. Vihikusse, kuhu Väinu tegi sissekandeid mängitud perioodidest, kirjutas

ta sõna «Lõpp» ‒ ja hukkus ka ise 1955. aastal. Tartu mänguasjade muuseumi sõprade seltsi esinaine, kirjanik Tiia Toomet kinnitab, et Tõnu Laugul isetehtud mänguasjade kollektsioon on vapustav – sinna kuulusid isegi tikutoosisuurused köidetud raamatud. «Lauk ja Paas olid selgelt kunstikalduvustega noored,» ütleb Toomet.

Tõnu Lauk (pildil) ja Väinu Paas lõid ajaloolise rollimängumaailma.

Foto: Oliver Õunmaa


4

KOKKUVÕTE

Reede, 9. detsember 2011

Kultuuripealinna aasta k Tallinna Euroopa kaardi

Kui enne tegutsesid paljud kultuuritegelased eestlase kombe kohaselt üks Euroopa kultuuripealinna aasta andis kultuurirahvale võimaluse viia ellu oma unistused, mis seni paljuski rahapuudusel tegemata jäid. Oliver Õunmaa Kultuuripealinna aasta on läbi saamas. Palusime SA Tallinn 2011 juhatuse liikmelt Jaanus Mutlilt hinnangut korraldatud sündmustele ja tehtud tööle. Kuidas jäite toimunud kultuuriaastaga rahule? Üldiselt võib rahule jääda. Sisuliselt sai kogu programm ellu viidud. Mõningaid väljalangemisi oli, kuid neid juhtub igas Euroopa kultuuripealinnas. Mõni ei suutnud oma projekti korralikult kokku kirjutada, teisel jälle tekkisid raskused finantseerimisega. Samas saime lisada programmi ka uusi projekte, nii et kokkuvõttes supp lahjem ei jäänud. Toimunu oli hästi tehtud, seda kinnitab ka positiivne riigisisene ja välismaine meediakajastus.

Osaleda sai ka Tallinna sõitmata Kas kultuuriprogramm sai selline, nagu alguses loodeti? Programm on sellist nägu, nagu programmi kokku panemise kontseptsioon algselt ette nägi. Ideed tulid paljudelt kultuuritegijatelt ning loomenõukogu valis 1000-st 250 välja. Iga kultuurihuviline leidis just selle valdkonna üritusi, mis talle huvi pakkusid. Loomulikult oli ka nišiüritusi, kus käis vaid 100‒150 inimest ja millest tavatarbija ei tea midagi. Paljud leidsid, et programm oli kohati liiga alternatiivne. Kui nüüd saaks teha programmi uuesti, paigutaksime sinna kindlasti rohkem lihtsaid asju, millest inimesed paremini aru saaksid. Samas oli ka sündmusi, mis haarasid laia publikut, ja keegi ei saa öelda, et programmis ei olnud midagi, mis talle huvi oleks pakkunud. Mis läks valesti? Ma ei ütleks, et midagi otseselt valesti läks. Eks me kõik korraldasime Euroopa kultuuripealinna esimest korda. Meil oli vaid eelmiste kultuuripealinnade praktika ja me saime nende vigadest õppida.

Finantssurve oli alguses päris suur ja planeeritud eelarve jäi lõpuks väiksemaks, kuid selle pärast ükski asi tegemata ei jäänud. Pidime vaid ühtteist ümber planeerima ja leidma alternatiivseid rahastusallikaid. Suutsime väikeste vahenditega ka turundust ning kommunikatsiooni hästi korraldada, kuigi loomulikult oleks saanud ka veel paremini teha. Tallinn oli Euroopa kultuuripealinnana pildil. Milliseid uusi rahastamisviise te leidma pidite? Juba kultuuriaastat ette valmistades olid meil suured ootused sponsorrahade osas. Need muutusid majanduskriisi saabudes. Kuigi saime oma esimesed sponsorid alles mais 2010, oli lõppseis päris hea. Lõpuks oli meil 22 head toetajat. Sponsorrahade hulk meie viie aasta eelarves polnud küll suur, kuid siiski märkimisväärne. Meil õnnestus välisturunduses kasutada ka EAS-i abi. See jättis võimaluse anda rohkem raha programmi jaoks. Lisaks teenisime omatulu meenete ja reklaami müügilt. Kas osa rahast läks ka tuulde? Kindlasti ei läinud raha tuulde. Mitmed kõrvaltvaatajad, kes ühest või teisest sündmusest aru ei saanud, võisid küll mõelda, et kuhu see raha nüüd läks ja mida nad sellega tegid. Ise arvan, et mitme aasta jooksul investeeritud raha läks igati asja ette. Kasu, mille Tallinn Euroopa kultuuripealinna aastast sai, osutub tulevikus mitmeid kordi suuremaks investeeritud rahast. Siia tuleb rohkem inimesi, kes jätavad siia rohkem raha ning see on kasulik ettevõtetele. Jutt, et masu tõttu poleks Tallinn pidanud Euroopa kultuuripealinna aastat korraldama, ei ole asjakohane. Kohustuse Euroopa kultuuripealinnaks saada võttis Tallinn juba 2006. aastal. Raha saime piisavalt, et asi hästi ära teha. Miks sattus kultuuripealinna vähe inimesi mujalt Eestist?

SA Tallinn 2011 juhatuse esimees Jaanus Mutli. Ma ei ütleks, et mujalt Eestist käis vähe inimesi. Nende külaskäike Tallinna kinnitab ka siseturismi statistika. Samas oleks võinud Eesti siseselt reklaamile rohkem panustada. Siiski arvan, et info toimuvast oli olemas. 2010. aasta augustis-septembris tegime ka ühe linnade tuuri, kus Tallinna kui Euroopa kultuuripealinna sündmusi tutvustasime. Programmi kokku pannes arvestasime ka teiste Eesti paikadega. Planeerisime kultuurikalendrisse teiste Eesti linnade esindusüritusi, mis on hästi tuntud nii Eestis kui väljaspool. See andis inimestele võimaluse osaleda Euroopa kultuuripealinna sündmustel ka ilma Tallinna sõitmata. Mujalt Eestist tuldi Tallinnasse ikka Euroopa kultuuripealinna sündmuste pärast. Kas välisturistid tulid Tallinna just Euroopa kultuuripealinna aasta pärast? Kruiisituristid käisid Tallinnas niisamagi... Kruiisituristid üheski linnas pikalt ei viibi ja meie programm jäi kruiisituristist suhteliselt puutumata. Need väliskülalised, keda võiks pidada kultuuripealinna külalisteks, tegid külaskäigu turismigrupi koosseisus või omal käel. Mõned kuud tagasi viis ette-

võtlusamet läbi väliskülastajate uuringu, seal olid eraldi küsimused pühendatud ka kultuuripealinna teemale. Uuringust selgus, et külastajatest 80% teadsid hästi, et nad on saabunud Euroopa kultuuripealinna. Neist omakorda 28% olidki just kultuuripealinna aasta pärast Tallinnasse tulnud. Arvan, et see on hea näitaja. Eelmisi Euroopa kultuuripealinnu vaadates võib öelda, et tiitel ei ole komm, mille pärast tohutud turistide hordid kohale jooksevad. Tallinna puhul oli see aga küll üks põhjus, miks siia tulla.

Tallinnas käidi rohkem kui Turus Millised olid Tallinna eelised Turu ees? Tallinn on ikkagi pealinn, see tähendab, et seda on Euroopa kultuuripealinnana lihtsam müüa. Turu pidi rohkem pingutama, et isegi Soome siseselt rohkem külalisi saada. Kuigi mul konkreetseid numbreid käepärast pole, arvan, et Tallinna külastanud välisturistide arv oli mitmeid kordi suurem kui välisturistide arv Turus. Kas rahapuudus oli põhjus, miks Tallinn koondas Euroopa

Saime kinnitust, et meie spordisündmuste ko

Tuhanded võistlustel osalenud kannavad praegugi igal võimalusel kultuurip Madli-Liis Parts

programmi koordinaator

Tosin spordisündmust kultuuripealinna aasta programmis on Euroopa kultuuripealinnade ettevõtmiste kontekstis üsnagi erandlik, sest reeglina sport nii suure tähelepanu osaliseks ei saa.

Tallinna Merepäevade tõmbenumber purjelaev Krusenstern.

Foto: Stanislav Moshkov

Võime uhkusega öelda, et Tallinn on 2011. aasta jooksul võõrustanud mitmesuguste spordialade tiitlivõistlusi rohkem kui varasematel aastatel ja just kultuuripealinna aastaks kasvas SEB Tallinna Sügisjooks rahvusvaheliselt tõsiseltvõetavaks Tallinna Maratoniks ning Baltimaade suu-

rimaks, 17884 osalejaga rahvaspordisündmuseks. Kultuuripealinna spordiprogramm üllatas ja julgustas. Aasta esimene sündmus tõi rahva Piritale rahvusvahelisele Talisuplusfestivalile, kus nii mõnigi külastaja tegi elu esimese supluse, ehkki õues näpistas pakane.

2011 oli sportlik vitamiinipomm Kultuurikalendri viimane spordisündmus, klassikalise kulturismi MM, oli paljude jaoks esmakordne kogemus näha kulturiste, liiatigi veel maailma tippe kodusel Nokia kontserdimaja laval ja olla tunnistajaks Eesti sportlaste edule.

2011. aasta mõjus kohaliku spordipubliku jaoks kui vitamiinipomm – Võitluskunstide maailmamängud, mis toimusid esmakordselt väljaspool Aasiat; Euroopa juunioride meistrivõistlused kergejõustikus; tänavakorvpalli EM, mis muutis Vabaduse väljaku üheks päevaks hiiglaslikuks korvpalliväljakuks. Need noored, kellele kulturism, maastikujalgrattavõistlused või võitluskunstid jäid kaugeks, said oma annuse kultuuripealinna ekstreemspordi nädalavahetusel Simpel Sessionil ja lauatennise lauad linnaruumi paigutanud Pinksiklubis. Noored jalgpallurid võtsid mõõtu eakaaslastega Euroopast.

Legendaarne kergejõustikusari TV 10 olümpiastarti tähistas kultuuripealinna programmi raames 40. sünnipäeva.

Sport pole ainult medalijaht Pärimuskultuuri sündmuste kõrval oli kindlasti just sport valdkond, mis andis võimaluse kultuuripealinna ettevõtmistel vahetult juures olla. Tuhanded võistlustel osalenud kannavad praegugi igal võimalusel kultuuripealinna logoga võistlussärki, sest nad teavad, et see on unikaalne. Inimestel on teadmine, et 2011. aastal toimunud võistlus oli erakordne ja nemadki olid selle osa.


KOKKUVÕTE

Reede, 9. detsember 2011

kinnistas ile

2011 oli unistuste teoks saamise aasta Peab julgema mõelda suurelt – soovid võivad täituda.

sinda, siis aasta 2011 pani nad koostööd tegema. le sündmustele ei jätkunud. Inimestel on kaukas ka piiratud hulk raha ning puhtalt Euroopa kultuuripealinna pärast nad rohkem kulutama ei hakka. See tähendab, et tuleb teha valikuid. Tagantjärele tark olles võib öelda, et sündmusi oleks võinud olla vähem või need oleksid võinud olla rohkem hajutatud. Samas tahtsime korraldada võimalikult palju sündmusi linnaruumis ja aeg, mil neid saab tihedalt väljas teha, kestabki Eestis vaid maist septembrini.

Avatud hoovid said hea vastukaja Mida ise aasta tippsündmusteks peate?

Foto: Stanislav Moshkov

kultuuripealinna sildi alla juba olemasolevad sündmused, samas kui Turu lõi selleks aastaks kõik uued? Turu ja Tallinna lähenemine oli erinev. Juba olemasolevaid sündmusi ei võtnud me kavva mitte rahapuuduse, vaid seepärast, et tegemist on kvaliteetsete ja ennast tõestanud ettevõtmistega. Polnud ühtegi põhjust neid programmist välja jätta, pigem andsid need kavale lisaväärtust. Toimus 150 uut ja 100 vana sündmust, niisugune suhe pole põrmugi paha. Turu ei andnud kohalikele tegijatele nii suurt võimalust nagu Tallinn, ta ostis suuri ja kalleid produktsioone kalli raha eest välismaalt.

Niisuguseid sündmusi, mis suuremaid rahvahulki kohale meelitasid, nagu Tallinna merepäevad. Tänu kultuuripealinna aastale toimusid need hoopis suuremas mahus. Kindlasti ei alahindaks ma ka «Vabaduse laulu». See sai oma programmivaliku pärast küll meedias sarjata, kuid idee anda võimalus uutele kultuuritegijatele oli iseenesest sümpaatne. Võib-olla jäi see vähese kommunikeerimise taha. Võib-olla ootasid inimesed sellelt sündmu-

«Mitmed maailma tuntumad meediaväljaanded soovitasid tänavu just Tallinnasse sõita.»

Ehk toimus Tallinnas Euroopa kultuuripealinna tiitli all liiga palju pisiüritusi, mis üldpilti killustasid? Kui vaadata teatud kuid ja nädalaid aastas, siis pean küll tõdema, et leidus hetki, mil programmis oli liiga palju ettevõtmisi korraga. Üks selline aeg oli mai teine ja juuni esimene pool, mil huvilisi kõigi-

selt midagi muud, kuid kõik, mida pakuti, oli ikkagi kvaliteetne. Odavaks ja labaseks meelelahutuseks seda kindlasti pidada ei saanud. Ära võiks märkida ka LIFT11 linnainstallatsioonid, mis lõid lustakat meeleolu ka neile, kes tavapäraselt võib-olla kunsti vastu huvi ei tunne. Kadrioru «Rada metsas», suur must pall mööda vanalinna veeremas ja Lasnamäe kanali serval tänaval sõitjaid uuriv mees jäid kindlasti paljudele silma. Millega Tallinn 2011 välismaal silma jäi?

Kui meediakajastust vaadata, siis näiteks vana hea laulu- ja tantsupeoga. Samuti leidis kajastamist Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, mis tänu kultuuripealinna toele tänavu aktiivselt ellu ärkas, ja juba mainitud linnainstallatsioonid. Samuti «Vabaduse laul» ning mõned teatri- ja kunstiprojektid. Millist kasu Euroopa kultuuripealinna aasta tõi? Rahahulk, mis tänavu Eesti kultuuri läks, oli ajalooliselt suur. Sellist asja pole enne olnud ja niipea ei tule. Kui vaadata kas või põnevaid installatsioone, siis need on väga kulukad projektid, mida ilma Tallinn 2011 toetuseta poleks saanud ellu viia. Kultuuriaasta andis kultuuritegijatele võimaluse suured ideed lõpuks teoks teha ja rahvale võimaluse neid teoseid nautida. Kui enne tegutsesid paljud kultuuritegelased eestlase kombe kohaselt üksinda, siis aasta 2011 pani mitmed neist koostööd tegema. Loodame, et koostöö jätkub. Mul on hea meel projektide üle, mis tänu Euroopa kultuuripealinna aastale hoo sisse said ja edasi kestavad. Näiteks võib tuua avatud hoovide projekti, mis leidis väga hea vastukaja. Arvan, et Euroopa kultuuripealinna aasta kinnistas Tallinna Euroopa kaardile, meie pealinna kui atraktiivset turismisihtkohta teatakse. Mitmed maailma tuntumad meediaväljaanded, ka näiteks New York Times, soovitasid tänavu just Tallinnasse sõita. Mida teeb SA Tallinn 2011 pärast Euroopa kultuuripealinna aasta lõppu? Üks suur väljakutse on Kultuurikatel, loodame, et see saab valmis nelja-viie aasta pärast. Sihtasutus tegeleb jätku-strateegiaga. Mure on, kuidas head projektid, mis end tõestasid, edasi kesta saaksid. Selleks on vaja raha. Järgmisel aasta suveks viime läbi uuringu, kuidas suhtus kohalik inimene Euroopa kultuuripealinna aastasse, mis meelde jäi ja mis mitte ning mis meeldis ja mis mitte. Tahame anda oma panuse ka kultuuriturismi elavdamisse, reklaamime siinseid kultuuriasutusi ja -sündmusi.

orraldajad on maailmatasemel

pealinna logoga võistlussärki. Esmakordselt toimunud jalgrattaparaad tõi tänavale üle poole tuhande osaleja. See kinnitab, et jalgratas on aktuaalne nii sportliku kui ka keskkonnasõbraliku liiklusvahendina. Ega sport ole vaid medalijaht. Kuidas mõjutas Tallinna Euroopa kultuuripealinnaks olemine Eesti spordielu, näitab aeg. Saime korduvalt kinnitust, et meie spordisündmuste korraldajad on maailmatasemel. Nägime Eesti sportlasi saavutamas häid tulemusi. Tutvusime lähedalt spordialadega, mis on seni pigem eksootilised tundunud. Avastasime endal, sõpradel ja kolleegidel spordipisiku, millest polnud varem aimugi. Seda on palju.

5

Madli-Liis Parts

SA Tallinn 2011 programmi koordinaator

PÄRIMUS

E

esti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi juhil Kalev Järvelal oli unistus. Tema unistus oli, et rahvatantsijad tantsiksid läbi 1000 kilomeetrit Eestimaa teid tantsimist hetkekski peatamata.

Tantsides läbi Eestimaa Kalev oli esimene, kes 2008. aastal tuli kultuuripealinna meeskonna juurde ideest rääkima, näitas aukartust äratavaid exceli-tabeleid mõõdetud kilomeetrite ja arvestatud tundidega. Tänavu augustis tantsiski üle 6000 rahvatantsija läbi 1000 km Eestimaa teid, kokku kaheksa ööd-päeva järjest. Tänu Teatetantsule jääb paljudele sellest aastast kustumatu mälestus. Paljudel noortel on unistus osaleda kordki laulu- ja tantsupeol. Juuli esimesel nädalavahetusel sai see unistus kümnete tuhandete jaoks tõeks. Kuumust ja väsimust trotsides anti laulukaare all endast parim. Ja see läks korda igaühele, kes nägi noori kaks aastat tõsiselt harjutamas, uhkelt rongkäigus marssimas, esinemas.

Foto: Stanislav Moshkov

Vabaõhumuuseum tutvustas pühi Nii pühitsesid tuhanded külastajad vabaõhumuuseumis vastlaid, lihavõtteid ja mardipäeva, osalesid leivapäeval ja sügislaadal. 16.‒18. detsembrini on kõik oodatud vabaõhumuuseumisse Jõulukülla. Tänu pühendunud korraldajatele pälvis kultuuripealinna aasta pärimuskultuuri programm kiidusõnu nii kodus kui piiri taga – sündmustest räägiti põhjalikult paljude riikide välismeedias, algatati uusi sündmusi, millele oodatakse järge juba 2012. aastal, uus fänne leidsid ettevõtmised, mis on aastaid toimunud. Unistuste täitumine andis energiat ja valmisolekut ka edaspidi mõelda suurelt.

Tänavu sai tõesti kino! Tallinn suutis pakkuda isegi rahvusvahelises mõistes väga suuremahulist kinoprogrammi. Ave Ungro

SA Tallinn 2011 programmi koordinaator

KINOKUNST

K

õige olulisem, mida 2011. aasta filmivaldkonda kaasa tõi, oli tallinlaste veelgi süvenev armastus kinoskäimise ja filmide vaatamise vastu, mis mõni aeg tagasi näis olevat raugenud. Suurimat publikuarvu nautisid Euroopa kultuuripealinna aastal Katusekino, PÖFF ja Geriljakino.

Sündisid uued filmid ja festivalid

Maastikujalgrattavõistlused Nõmmel.

Koolinoorte laulu- ja tantsupidu liigutas maailma näinud väliskülalisi pisarateni, nad ei saanud küll aru ühestki eestikeelsest sõnast, ent lugesid lauluväljakule kogunenud inimeste olekust ühtekuuluvustunnet, mida nad kunagi varem polnud kogenud. Paljudele elu erilisim hetk. Ka käsitöömeistritel oli unistus. Teha üks suurejooneline käsitööaasta, mille jooksul leiaksid endale vahvaid tegevusi nii noored kui vanad kõikjal üle Eesti. Kutsuda Eestisse käsitöömeistreid kogu Euroopast. Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu naiskond koos entusiastlike abilistega viisid oma unistuse ellu – ehtekoja telk laulupeol, rahvusvaheline konverents «Ornament – võti maailma» Mardilaada raames. Nad tõestasid, et peab julgema mõelda suurelt ja soovid võivadki täide minna. Pärimuskultuuri sündmuste vahendusel jõudis kultuuripealinna tunnet ka kõige kaugematesse Eestimaa nurkadesse. Folkloorikontsert PäriMusi tutvustas eri piirkondade ja rahvusvähemuste vaimset kultuuripärandit selle ajaloolistes vormides.

Festival Lüüra muusika- ja tantsuetendused heitsid pilgu Eestis elavate väikerahvaste kultuuri. Maailmas unikaalse rahvusvahelise vanausuliste pärimuskultuuri festivali «Peipus» kaugeimad esinejad tulid Komimaalt, eheda laulu, tantsu ja rahvusliku käsitöö vahendusel viidi publik paikadesse ja mõttemaailma, kuhu rutakas tavaelus ei satu. Aktiivselt lõi kultuuripealinna tegevustes kaasa Eesti vabaõhumuuseum, kes aastaringselt oma igapäevast elu kulgedes elustas külalistele rahvakalendriga seotud pühad ja sajanditevanused kombed.

Unikaalne projekt Geriljakino tuli välja Eesti mõistes küllaltki uuendusliku turundus- ja kommunikatsioonimehhanismiga, mis eeldas sõnumi kiiret suustsuhu rändamist (jällegi lõppkokkuvõttes õnnestunult, sest Geriljakino kogus endale hooajal 3000 registreeritud fänni, kes said seansside kohta info kas e-posti või isegi sms-i teel). Katusekino kogus kuulsust ka rahvusvahelises meedias, kus kajastati selle kõrgustesse vaatava kinosaali innovatiivset tehnilist lahendust, mugavust ja head

programmi, mis on ka maailma mastaabis unikaalsed. Euroopa kultuuripealinna aasta uued filmid olid Jaak Kilmi ja Kiur Aarma mänguline dokumentaalfilm «Tallinna kilud», lühidokumentaalide sari «Üks lugu», talgufilm «Täitsa lõpp» ning dokumentaalfilm «Tallinn 2011» (hetkel järelproduktsioonis). Sündisid uued festivalid – «Tummfilmid tõstavad häält», Aasia filmifestival (jätkub kindlasti ka järgmisel aastal), H2T. «Tummfilmid tõstavad häält» oli üllatav oma riskivalmiduses ja katsetustes, mida harva lavalaudadel näeb (ja õnneks risk õigustas ennast). Kultuuripealinna kontekstis anti juba paar aastat tagasi hoog sisse ka festivalile DocPoint Tallinn ning Luscheri & Matieseni filmifestivalile. Kultuuripealinna kutsel kordus seksuaalkultuuri käsitlev festival Kik in der Kok, mis oli varem toimunud vaid üks kord 2007. aastal. Euroopa filmiakadeemia au-

hinnagala toimus 2010. aastal Tallinnas ja oli koos PÖFF-iga Euroopa kultuuripealinna ametliku programmi esimene sündmus. EFA ajal korraldati ettevõtmine Kino Kiikab Kööki ‒ EFA külalised said lõunatada tallinlaste kodudes, sellest kujunes väga positiivne ning külaliste hulgas ohtralt tagasisidet tekitanud sündmus.

Talgufilm oli rahvusvaheline sündmus Rahvusvaheline kinosündmus oli ka maailma esimene ühe rahvuse talgufilm «Täitsa lõpp», mille valmimiseks andis oma panuse 1500 inimest nii filmiprofessionaalide kui amatööride hulgast. Samuti tegi kultuuripealinn koostööd juba toimivate filmikoosluste ja festivalidega nagu PÖFF, «Ainult friikidele» kinos Artis, JAFF, Kumu dokumentaal, «Ennenägematu film». Filmiprogramm oli suunatud peaaegu kõikidele sihtgruppidele sh lapsed, noored, rahvusvähemused, seksuaalvähemused, turistid jne, jne. Tallinn suutis uhkeldada isegi rahvusvahelises mõistes väga suuremahulise kinoprogrammiga ning luua traditsiooniliste kinosaalide kõrvale uusi filmivaatamise kohti ja võimalusi. Võiks öelda, et kultuuripealinna aastal sai tõesti kino!


6

KOKKUVÕTE

Reede, 9. detsember 2011

Igas linnaosas elab kunstilooj

Euroopa kultuuripealinna aasta aitas mereäärel linnarahvale uuesti omaseks saada ja julgustas linnaosi iseseis «Ei tasu kurvastada, et aasta ei toonud Tallinna juurde suuri hotelle ja muid betoonist hooneid ‒ olulisem oli hoopis midagi muud,» kinnitas SA Tallinn 2011 programmiosakonna juhataja Jaanus Rohumaa. «Aktiviseerusid dispuudid nii loomemajanduse kui kultuuri ja kunsti ekspordi üle, samuti kultuuri positsiooni üle ühiskonnas.» Liina Luhats

liina.luhats@tallinn2011.ee

Anneli Sihvart

anneli.sihvart@tallinn2011.ee

Kui kultuuriaasta juhtlauseks sai «Mereäärsed lood», siis oli selge, et Nõukogude ajast pärandina kaasa saadud risustunud mereääre linnakodanikele kultuursena tagasivõitmine on aastal 2011 üks tähtsamaid ülesandeid. «Mereääre taas elluäratamine oli meie linna auküsimus,» rõhutas SA Tallinn 2011 programmiosakonna juhataja Jaanus Rohumaa (pildil). «Oleme mereriik ja Tallinn on põline merelinn, aga paraku polnud meil Tallinnas mere äärde juba aastaid kuigi palju asja olnud.» Euroopa kultuuripealinna aastal võeti üheks sihiks, et linnakodanikud ja külalised, kes on harjunud külastama põhiliselt vanalinna või sellega piirnevaid alasid, märkaksid ka uusi kohti ja võimalusi. Raha, mida unarusse jäänud linnaosade taas meeldetuletamiseks kasutada sai, oli rekordväike, seega edenes projekt eeskätt tänu noorte loojate initsiatiivile ja energiale. Kultuuripealinnale tulid vastu ka mereäärse eramaa omanikud, kes nakatusid tegijate entusiasmist ning aitasid kaasa erakordsete projektide sünnile. «Arhitektid nimetavad sellist piirkonda, nagu on Kalarand, minimaalsete piirangute ja reeglitega kohaks,» märgib SA Tallinn 2011 projektijuht Liina Guiter (pildil). «Siin saab piknikku pidada just selle kivi peal, kus parasjagu kõige mõnusam tundub, ringmängu mängida või kitarri tinistada. Ega niisuguseid kohti Tallinna kesklinnas palju ole. Ehitusplaanide kinnitamist ootaval maal oli võimalusi, mis inspireerisid arhitekte, disainereid,

kunstnikke ja ettevõtjaid looma siia teoseid, mis on dialoogis olemasoleva keskkonnaga.» Mitmete ettevõtete koostöö ja sponsorluse tulemusena teostusid Ökosaar, LIFT11 linnainstallatsioonid «Kai», «Kalarand», «Merele» ja «Helin», merekonteinerite projekt KONT. Kajakimatkad Tallinna lahel, Geriljakino, maastikumäng merepromenaadil ja Murepunktide keti lülid flirtisid mahajäetud tühermaa ja mereäärse romantikaga ning katsetasid enese olemasolu põhjendatust meie avalikus linnaruumis. Mis kütab kirgi ja millisel arenguteel jätkata?

Mereäär ärkab tõepoolest ellu Tallinna linna poolt loodud füüsiline Kultuurikilomeeter koos infrastruktuuriga valmis tänavu kevadel. Kultuurikilomeetri ääres paiknevad Energia avastuskeskus, Kultuurikatel, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM), Kalaturg, Eesti Disaini Maja, Patarei vangla kultuuripark ja Meremuuseumi lennusadam, mis võõrustasid mitmeid kultuuripealinna sündmusi. «Kui paar aastat tagasi oli turismiküsitluse kohaselt selle mereäärse piirkonna välisturistide poolt külastatavus null, siis tänavu sattus siia tervelt neli protsenti linna külastanud välisturistidest,» märkis Rohumaa. «See on tegelikult enneolematu saavutus. Ehk ei vasta kultuurikilomeeter veel meie unelmate promenaadile, aga oluline oli see jälg sinna maha jätta ja näidata, et ka sellisesse kohta saab elu tuua ja ühtlasi vähendada paiga kriminogeensust või eemalepeletavust.» LIFT11 installatsioonid «Kai», «Kalarand» ja «Merele» said tähelepanu osaliseks ka Euroopa arhitektuuriväljaannetes. Kahtlemata aitas nii kodumaine kui rahvusvaheline tähelepanu kultuurikilomeetri äärset elu elavdada. Milline võiks olla taasäratatud mereääre tulevik? Komplitseeritumaks teeb ala arendamise kindlasti asjaolu, et sel on palju omanikke. Kuna aga kõik selle piirkonnaga

«Unenägude linn» – Kadrioru pargis elustus ammune ajalugu. tegelenud kunstitegijad ja kultuuriloojad pidid kultuuripealinna aasta jooksul väga palju suhtlema linnaametnikega, siis andis see neile kindlasti uusi praktilisi kogemusi, mis lihtsustavad asjaajamist ka tulevikus.

Kogukonnad koguvad üha enam jõudu Kindlasti aitas see ka teisel osapoolel mõista, et kultuuri võib olla üsna mitmetahuline ja isenäoline. «Mereäärsel alal saab tulevikus

kindlasti üheks tõmbenumbriks Merekeskus,» usub Rohumaa. «Teine tähtis paik on Noblessner ehk endine Balti laevaremonditehas, samuti Patarei merekindlus, mis on keerukas nähtus, kuna sellega midagi ette võtta on äärmiselt kallis.» Igas linnaosas elab kunstiloojaid, kes tahaksid teha uusi asju, et muuta elu rikkamaks. Kultuuripealinna aastal saidki alguse paljud kogukondlikud projektid, mis linnaosi elavdada aitavad. «Kalamajas on eriti toredaks näiteks avatud hoovide projekt,»

kõneleb Rohumaa. «Noorem seltskond on julgemate põhimõtetega, see on tore. Tõepoolest, miks oodata debüüdiga nii kaua, kuni mõni galerii jutule võtab? Tuleb ehitada oma kuuri galerii ja pildid sinna üles ning ja kutsuda publik kokku. Nii see suur kunst sünnibki ja jõuab ehk ühel hetkel ka Kumusse või Guggenheimi.» Aktiivsed kogukonnad on

näiteks Kadriorus, Kalamajas ja Uues maailmas, seal toimub kogu aeg midagi huvitavat. Niisuguste magalate nagu

«Oluline oli mere äärde jälg maha jätta.» Õismäe, Lasnamäe ja Mustamäe getostumine on seevastu probleem terves Euroopas. «Seal on inimesi väga palju,

Rahvusvahelised suursündmused elustasid Kultuurik

Pepeljajevi «Tantsiv torn» puhus Kultuurikatlale elu sisse ning Tsirkusepuu jätkab seal Eesti tsirkusekunsti aren Birgit Krullo

SA Tallinn 2011 suursündmuste projektijuht

Kultuuripealinna kümnekonnast suursündmusest koosnevas rahvusvahelises programmis olid julged ja väga täpselt valitud projektid.

«Tantsiv torn».

Alguses oli Arvo Pärdi «Aadama itk» Istanbulis. Mikko Fritze algatus seadis lati kõrgele ja andis meeskonnale jõudu suurelt mõelda.

Seadsime eesmärgiks luua võimalus projektidele, mille puhul on võimalik rääkida koostööst, mis algab juba ideeruumis ja mille teostamine on rahvusvahelise koostöö tulemus nii sisult kui vormilt.

Oluline oli jätkusuutlikkus Simon Stephensi, Sebastian Nüblingi ja NO99 «Kolm kuningriiki» on üks viimaseid näited mõtteruumist, mis ulatub üle piiride. Teine valikukriteerium oli jätkusuutlikkus. Kuigi ükski projektidest sellisena ei kordu, on

kogemus valmimisprotsessist osalejate jaoks jääva väärtusega. Silmapaistvaim näide on Kristian Smedsi ja Von Krahli Teatri «12 Karamazovit» – 12 noort Eesti näitlejat on nelja aasta jooksul töötanud koos Euroopa ühe hinnatuima lavastajaga ja annavad praegu Euroopa lavadel külalisetendusi. Selle kogemuse ja oskusega jätkavad nad oma tööd Eestis. Ka praegu aktuaalses Taani-Austria perfomancetrupi SIGNA lavastuses teevad kaasa kohalikud noored. SIGNA on veel pooleli (etendused 8.‒15. detsembril), seetõttu on vara kokkuvõtteid teha, kuid protsessiga on osalejad väga rahul.

Jätkusuutlikkuse kõige eeskujulikum näide on kahtlemata Tsirkusepuu. Eesti noortel tsirkuseartistidel oli kümne päeva jooksul võimalus end Euroopa laiusel pildil näha ja see lisas neile enesekindlust ja töörõõmu. Tsirkusepuu jätkub ka pärast kultuuriaasta lõppu. Pole kindel, millises vormis ja kas festivalina, kuid kindlasti sai meeskond jõudu, et hakata Kultuurikatlas tsirkuse valdkonda arendama. Aga alguses oli unistus. Saša Pepeljajevil oli hiiglaslik torn kui lava unistuseks juba aastaid. Kümnemeetrine «Tantsiv torn» oli suurepärane näide produktsioonist, mille teostamisel pole

tehtud kompromisse; kui kohtuvad idee, võimalused ja pühendumine, siis saavadki unistused teoks.

Maailm oli Tallinnas kohal Erilist tähelepanu pöörasime koostööle Venemaaga ja Vene kunstnikega. Koostöös Peterburiga valmistasime ette mitmeid rahvuvahelisi projekte, aga teostus kahjuks ainult üks – romantiline «Unenägude linn» Kadrioru pargis (partnerid Vene Kultuurikeskus ja Baltiiski Dom Peterburist). Projektid, millesse oli kaasa-


jaid

KOKKUVÕTE

Reede, 9. detsember 2011

7

Olgu meil julgust mõelda teisiti Laur Kaunissaare

svalt tegutsema.

SA Tallinn 2011 programmi koordinaator

TEATER JA KIRJANDUS

V

ast ei üllata kedagi, kui tõden, et tähelepanuväärseim ja õnnestunuim projekt etenduskunstide vallas oli NO99 Põhuteater. Sümpaatne oli, et Põhuteatrist sai rohkem kui lihtsalt teater. Tõsi, suve jooksul oli Skoone bastionil Tallinna publiku ees palju tuntud rahvusvahelisi nimesid. Aga see projekt tõi inimesed ka füüsiliselt merele lähemale, avastades võimalusi vanalinnast mereni jäävas hallis vööndis.

Teha ruum mõtete jaoks vabaks On omamoodi ilus, et Põhuteatrit enam pole. Läheb vaja julgust head asjad õigel ajal ära lõpetada, selge ja puhta lõikega, et mõtetele vabaneks ruum. Ajutisus oli Põhuteatri kui kaasaegse teatriesteetika

populariseerimisprojekti puhul algusest peale ette kavatsetud, selles pidi väljenduma teatrikunsti olemuslik kaduvus. Ilmselt tekkisid teatud ebakohased ootused (et äkki jääks siiski püsima) Põhuteatri suhtes just seetõttu, et Kultuurikatel (mis ju tõepoolest alaliselt püsima on mõeldud) valmis ei saanud. Väga kenasti toimisid etenduskunstides ka rahvusvahelised koostööprojektid. On hea meel mainida VAT Teatri etendust «Morten lollide laeval», mis liikus mööda Läänemere sadamaid, ning võistlust New Baltic Drama 2011 ja selle raames Diana Leesalu poolt Linnateatris lavastatud noore rootslanna Johanna Emanuelssoni näidendit «Vaata, ma kukun». Rahvusvahelisele koostööle olid suunatud ka Kristian Smed-

si pikaajaline töö Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia Von Krahli teatrikursusega ja selle väljenduseks olnud lavastus «12 Karamazovit» ning Taani kunstnikeühenduse Signa teatriinstallatsioon Standardi majas Koplis. NO99 koostöölavastus Münchener Kammerspiele ja Lyric Hammersmithiga Londonis on tase, mille peale Ants Lauter ja Karl Menning võivad mõnuga vuntsi siluda ning oma töö korda läinuks lugeda. Linnaruumi ja etenduskunsti sulandumist elavdasid kenasti Tallinn Treff festival ja «Old Spaces Living Art». Sedasama tegid ka rahvusraamatukogu näitus «Kaart&KAART» linnaruumis ning «Murepunktide keti» heliinstallatsioonid. Ma loodan, et paljud inimesed leidsid Tallinna vanalinnast Grusbecke tornist tükikese Ukrainat, mille olemasolu Tallinna Noa laeva näol on õigupoolest üsna enneolematu. Theatrumi «Üks suvepäev» oli minu meelest üks poeetilisemalt mereteema paradokse käsitlev projekt kogu programmis. See tõi sisse ka Hiiumaa, täpselt niisamuti kui Jõhvi balletifestival tõi

tantsu kaudu sisse Ida-Eesti. Festival «Kuldne Mask Eestis» avas ukse Venemaa ühele edukamale kultuuriturundusprojektile Permi linnale. Sündis ka üks päris uus festival, omamoodi Tallinna pidunädalad – POT festival.

Kirjandus kirjutub teatrist aeglasemalt Valdkonnad on erinevad. Kirjandus kirjutub aeglaselt ja võibolla ei ole projektide kaupa mõtlemine sellele valdkonnale omane. Ometi õnnestus imeliselt Tallinna kirjandusfestival «HeadRead», kogudes palju kirjandushuvilisi ja tähelepanu, muljetavaldavast esinejate valikust rääkimata. Kindlalt ja südikalt arenes jutuvestmissari, mille koondnimeks oli «Lugude jutustamine päästab maailma». Oli külalisi kaugelt ja lähedalt, väärtuslik oli minu meelest ka Läänemere piirkonna jutuvestjate toomine Tallinnasse. Mere ja luule viis kokku luulelavastus «Meri kümnele häälele» kinos Sõprus. Kirjandusfestivali kõrval olid teiseks väga suureks õnnestumiseks kirjandusvaldkonnas Dovlatovi päevad Tallinnas. Leidlik

idee, hea kommunikatsioonijuhtimine ja pikk tõhus töö projekti kallal. Projektil on lisaks kirjanduslikule ja intellektuaalsele veel üldine kultuuridiplomaatiline lisaväärtus eesti ja vene kultuuri koostöö mõttes. Tallinna kirjandusfestival jätkub ja muutub loodetavasti rahvusvaheliselt üha märgatavamaks. Loodan, et seesama juhtub ka Dovlatovi päevadega. Oli sümpaatne märgata, et kultuuripealinna aastal mõni kultuurisündmus jõudis välja ka ajalehtede esilehekülgedele ja juhtkirjadesse. Minu arvates on see märgiline. Nii võikski hoida. Kultuur ei ole miski, mida peaks käsitlema vaid kultuurikülgedel (mis ka Eesti pealinna Euroopa kultuuripealinnaks olemise aastal ei ületanud mahult spordikülgi). Tõsi, et jõuda esiküljele, peab projektide idee ja tähendus olema piisava kaaluga. Aga Eesti ja Eesti pealinna kultuurimaastik on selgesti tõestanud oma leidlikkust, rahvusvahelist taset ja elujõudu. Külgede kokkupanejad on inimesed ja nende arvamustel, hinnangutel ja otsustel on määrav roll. Soovin kõigile julgust mõelda teisiti ja otsustada ebatavaliselt.

Popimad olid LIFT11 ja kunstibuss Triin Männik

SA Tallinn 2011 programmi koordinaator

KUNST JA DISAIN

Foto: Stanislav Moshkov

kuid avalikku ruumi, kus saaks midagi teha, ei ole sinna eriti planeeritud,» märgib Rohumaa. «Samas annab siiski ka niisuguses kohas kindlasti põnevaid ettevõtmisi korraldada ja kultuuripealinna aasta raames toimuski nendes kümmekond uut ja huvitavat sündmust. Tahaksin tänada kõiki partnereid, kes tõid oma projektid kultuuripealinna, kuigi kultuuripealinn toetas neid rahalises mõttes vaid osaliselt ja nad pidid ise palju tööd tegema ja vaeva nägema, et kõik plaanitu teoks teha.»

katla

K

unstiprogrammi kokku pannes oli üheks eesmärgiks tekitada pidev näituste rida. Kui teatrietendused ja kontserdid olid mõeldud lühemaks perioodiks, siis kunstiprogrammi puhul soovisime, et midagi oleks alati avatud. See õnnestus päris hästi. Kunstiprogrammi avasime graafikatriennaaliga, mis on Tallinna kõige pikema ajalooga kunstisündmus. Kunstiprogrammis oli üks liin tihe koostöö Kumu kui Eesti kõige suurema näitusi korraldava organisatsiooniga. Kumu puhul saab olla kindel, et nad suudavad korraldada suuri asju.

Installatsioonid suunasid pilku EKKM on hea näide, kuidas üks väike seltskond kunstnikke ja kuraatoreid võtab algatuse enda kätte ja ütleb, et me nüüd teeme midagi teistsugust. EKKM ei teinud mitte personaalnäitusi, vaid lõi uue projektorganisatsiooni ja ütles, et see on Eesti kunstimaas-

ja kuidas see välja näeb. Nii suurele projektile oleks olnud raske leida rahastust väljaspool kultuuripealinna programmi. Samal ajal oli programmis ka palju asju, mis oleksid sündinud kultuuripealinna abitagi, kuid millele kultuuripealinna tiitel andis suurema meediatähelepanu. Üks selline sündmus on Boschi ja Bruegeli nelja maali loo näitus. Interaktiivse kunsti näituse Gateways organiseeris Goethe instituut. Elektrooniliste seadmetega seotud projektid on alati hästi kallid ja ka siin oli kultuuripealinnast abi.

Otsitakse vahetut kontakti kunstnikuga Publiku osas läks enam-vähem nii, nagu me arvasime. See tähendab, et lihtsamad teemad osutusid populaarsemaks. Tegelikult tõid aga kõik näitused rohkem publikut, kui korraldajad alguses lootsid. Populaarseks osutusid kõik uued linnaruumi tekkinud asjad.

Ehk annab septembris ja oktoobris Kadrioru pargis avatud olnud «Rada metsas» kunstiürituste korraldajatele ja linnaametnikele julgust teinegi kord suuri installatsioone teha. Publikumass, mis selle installatsiooni ilma igasuguse välireklaamideta üles leidis, on päris muljetavaldav. On paar veidi ühte tüüpi algatust, mis võiksid järgmisel aastal jätkuda. Avatud ateljeede projekt oli rahva jaos justkui aaretejaht kaardi järgi mööda kunstnike ateljeesid. See osutus tohutult menukaks. Teine projekt, mis võiks jätkuda, on kunstibuss. Viimane buss sõidab sel aastal välja vahetult enne jõule ja ma loodan, et see ei jää viimaseks. Kunstibussiga sõita tahtva publiku hulk kasvas pidevalt ja lõpuks soovis üritustele registreerida kaks kuni kolm korda rohkem inimesi, kui bussi mahtus. Vahetu kontakt kunstnikuga tundub olevat see, mida inimesed praegu otsivad.

Esitati nii «Elutantsu» kui «Surmatantsu» Aivar Tõnso

ndamist. tud partnereid USA-st, Soomest või Saksamaalt takerdusid aja- ja finantsplaneerimise erisustesse. Aga tsiteerides Peeter Jalakat «peab minema, veel ja veel». Läbirääkimised ja ettevalmistused vajavad rohkem aega… ja midagi veel. Kokkuvõtlikult, rahvusvahelise koostöö üle võime uhked olla. Maailm oli kohal ning lõi Tallinnas ja Tallinnale nauditavad teosed. Kõige ambitsioonikam neist – «60 sekundit üksindust aastal Null» ‒ on veel toimumata, aga kõigi kohta võib öelda, et nende projektide toimumine oli võimalik ainult tänu kultuuripealinna aastale.

Teise liinina valisime toetamiseks välja väikese arvu uusi asutusi, kes olid end juba tõestada suutnud ja kellel on midagi põnevat tulemas. Selliste asutuste seas tõusis esile Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum.

tikul puudu olnud. Me olime nendega nõus. Kunstiprogrammi valmistasime põhjalikult ette paar aastat ‒ see on hea näide, kuidas rohujuure tasandilt alanud asi kasvab tugevaks jõuks, mis pälvib tähelepanu ka välismeedias. Oktoobris toimunud fotokuu oli kunstnike enda algatus ja hea näide, kuidas muidu vaid personaalnäitusi korraldavad kunstnikud suudavad koostööd teha, et oma valdkonda esile tuua. Korraldajate seltskonna suurus oli üle 20 inimese ja seda vedas Eesti fotokunstnike ühendus. Üks meie soov oli, et kunst ei jääks vaid näitusesaalidesse, vaid tuleks inimeste keskele linnaruumi. Sellest kunstiprogrammi osast oli kõige silmatorkavam suvine LIFT11 festival. LIFT11 tekitas kunstiprojektidest kõige rohkem diskussiooni, lõi midagi täiesti uut ja tõmbas seetõttu inimeste tähelepanu. See projekt hõlmas kogu linnaruumi, küsides, mida me sinna panema

SA Tallinn 2011 programmi koordinaator

MUUSIKA

E

uroopa kultuuripealinna aasta jaoks kirjutatud heliteoste esitlustsükkel algas juba aastal 2010 Istanbulis toimunud Arvo Pärdi «Aadama itku» esiettekandega. Seda võiks pidada aasta kõige olulisemaks esmaettekandeks, mis sai tellitud koostöös Istanbul 2010-ga. Mõtte autor oli Mikko Fritze. Istanbulis Hagia Sophias tekkis tal idee, et see oleks õige koht, kus Arvo Pärdi muusika kõlama peaks. Kahjuks ei õnnestunud kontserti läbi viia Hagia Sophias,

aga see toimus Hagia Irenes ja kujunes tõeliseks maailmasündmuseks. Aastal 2011 märtsikuus oli Erkki-Sven Tüüri «Ärkamise» esiettekanne. «Ärkamisest» sai kultuuripealinna esindusteos. Erkki-Sven Tüür ei kirjutanud lugu mitte üksnes Tallinnast, vaid kogu Eesti rahvast ja ärkamisest kui seisundist. Juunikuu oli äärmiselt esmaettekanneterohke. Nargen festivali raames tuli esiettekandele Timo Steineri ooper «Kaks

pead». Tegemist oli suurejoonelise teosega. Lisaks muusikalisele poolele olid väga hästi läbi mõeldud etenduse visuaalne ja lavastuslik külg. Esitluste voog jätkus Urmas Sisaski kooriooperiga «Labürint», mille tellis kultuuriaasta puhuks vokaalansambel Orthodox Singers.

Vesilennukite angaar kõlas kaasa Peagi tuli esiettekandele ka Tallinna missa «Elutants», Tallinna Filharmoonia suur projekt kultuuripealinna aastaks, nad tellisid muusika inglise heliloojalt Roxanna Panufnikult, kes on tuntud just sakraalmuusika kirjutajana. Oli tore näha korraldajate, helilooja ning tekstide loojate Doris Kareva ja Jürgen Rooste pühendunud koostööd. Paar nädalat hiljem toimus Hele-

na Tulve «Soola» esiettekanne, see teos oli kirjutatud esituskohta ‒ Meremuuseumi vesilennukite angaari ‒ silmas pidades. Vesilennukite angaar on tuntud erilise akustika poolest, mida kusagil mujal maailmas ei leia, paljud ainult heliga tegelevad kunstnikud üle maailma on käinud seal salvestamas. «Sool» oli omapärane kogemus lisaks muusikale ka videotausta poolest, mille looja oli Tarvo Hanno Varres. Agentuuri Corelli Music üks eriprojekt kultuuripealinna aastaks oli sarjas «Toompea muusikasalong» Märt-Matis Lillelt tellitud ilmalik müsteerium «Armastajad ja elupõletajad». Näitleja Nero Urke esitas üksinda Jan Kausi teksti, mängides läbi Toompeaga seotud legende. Tema kehastumine legendide tegelaskujudeks oli ehe ja jõuline. Gregory Rose’i teos «Surma-

tants» kõlas Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses. Huvitaval moel on surmatantsu teemaga sel aastal kahel korral tegeldud, sellega oli seotud ka suvine Tallinna missa «Elutants».

Helisevad kõik vanalinna kirikud Kultuuripealinna aasta lõputseremooniaks valmib helilooja Margo Kõlaril Tallinna kirikukellade koosmänguna ainulaadne heliteos, millesse on kaasatud kõik vanalinna kirikud. Kõnelesin siinkohal vaid esmaettekannetest klassikalise muusika kontekstis, kuid märkimist vääriks ka väga kena koostöö festivali Citisonic raames, mis tänu kultuuripealinnale teoks sai ning kus Pastacas ja Jaapani indie-folk-duo Tenniscoats esitasid koosloodud muusikat.


8

KULTUURIKALENDER

Reede, 9. detsember 2011

Ajaleht Kultuuripealinn soovitab: eelviimane kunstibuss tutvustab nahakunsti 9 Kunstibuss sõidab 10. detsembril külla nahakunstnikele ‒ nii klassikutele kui alles alustajatele! Kunstibussi reisid, mis mõnusalt juba mitmeid laupäevi sisustanud on, hakkavad otsakorrale saama, niisiis on viimane aeg proovida nendega kaasa sõita.

TEATER

Seekord sõidetakse kõigepealtLoomeinkubaatorisse, et kohtuda noorte nahakunstnike ning nende innovaatilise disainiga. EKA õppejõud Kadri Kruus viib oma stuudios läbi ka nahakunsti töötoa, igaüks saab naha vormimist proovida. Kui noorte nahakunstnike kin-

gad-saapad-kotid-kindad proovitud ning töötoas meisterdatud, suundutakse Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumisse, et külastada eesti ainukese nahaskulptori Elo Järve suurejoonelist näitust, kus on eksponeeritud tema sadakond taiest perioodist 1974‒2010.

Kunstibussi kavas on peale nahakunsti tuuri veel animatsioonituur. Start on laupäeval kell 12.00 Eesti Kunstiakadeemia Tartu mnt 1 platsilt. Kohtade broneerimine kunstibuss@artun.ee, pilet 1.50€ Vt ka kunstibuss.artun.ee, www.facebook.com/kunstibuss

gent Jüri Alperten, dirigent Risto Joost, kunstnik Tom Boyd (Houstoni Balletiteater, USA), lavastaja Timothy O’Keefe (USA).

kaugemale seni konstrueeritud ühekülgsest ja stereotüüpsest kujutelmast, tutvustada piirkonna kultuurilist rikkust ja mitmekesisust.

6) prantsuse kaasaegse kunsti vaieldamatu superstaari Sophie Calle’i (sünd 1953) personaalnäitus «Take Care of Yourself». Calle segab osavalt ja provokatiivselt kokku reaalse ja fiktiivse ning tegeleb kaotatud armastuse teemaga viisil, mis üllatab nii mitmeski mõttes.

MUUSIKA

11. ja 13.‒15. detsembril 16.00 ja 20.00 Standardi majas (Kopli 25) SIGNA: «BLEIER RESEARCH Inc». Standardi hoone kõrgeimal korrusel on ennast sisse seadnud kolm teadlast koos rühma katsealustega.

OOPER

9. detsembril 19.00 rahvusooperis Estonia (Estonia pst 4) «Manon Lescaut». Läti Rahvusooperi külalislavastaja Andrejs Žagarsi lavastus viib meid 1960. aastate Saint Tropez’si, jutustades loo linna ihaldatuimast naisest Manonist, kelle kireks ja nõrkuseks on luksus. Giacomo Puccini ooperi muusikaline juht ja dirigent on Arvo Volmer ning dirigent Jüri Alperten. 11. detsembril 17.00 ja 17. ning 22. detsembril 19.00 rahvusooperis Estonia «La Traviata». Giuseppe Verdi ooperiklassika kolmes vaatuses kahe vaheajaga, dirigendid Arvo Volmer ja Jüri Alperten, lavastaja Neeme Kuningas.

BALLETT

10. detsembril 19.00 rahvusooperis Estonia «Rosalinde». Koreograaf Ronald Hyndi ballett Johann Straussi muusikale. Muusikaline juht ja dirigent Jüri Alperten, dirigent Risto Joost, kunstnik Peter Docherty (Inglismaa). 15. detsembril 19.00 ja 16. detsembril 12.00 ning 19.00 rahvusooperis Estonia «Pähklipureja». Pjotr Tšaikovski ballett kahes vaatuses, Marius Petipa libreto E. T. A. Hoffmanni ja Alexandre Dumas (sen) muinasjutu järgi. Koreograaf Ben Stevenson (Texase Balletiteater, USA), muusikaline juht ja diri-

10. detsembril 16.00 Väravatornis (Lühike jalg 9) In dulci jubilo 2. advendi kontsert. Esineb vanamuusikaansambel Hortus Musicus (kunstiline juht Andres Mustonen).

Kuni 11. detsembrini Eesti Arhitektuurimuuseumis (Rotermanni soolaladu, Ahtri 2) Tallinna Fotokuu grupinäitus «Linnaelu suurlinna ajastul». 21. sajandi algusest peale elab üle poole maailma rahvastikust linnades, näitusel näidatakse kaasaja suurlinna mitut palet ja seda esitleb Noorderlicht fotofestival.

10. detsembril 18.00 Raekojas «Jõuluaaria». Esineb RO Estonia tenor Oliver Kuusik, saadavad Eda Peäske (harf) ja Raivo Peäske (flööt), kavas Händel, Mozart, Schubert ja Donizetti. 11. detsembril 17.00 Estonia kontserdisaalis (Estonia pst 4) «Sofia Gubaidulina 80». Tuntud helilooja juubeli puhul toimuval autorikontserdil esinevad Vadim Repinin (Venemaa, viiul), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, segakoor Latvija, sopran Raminta Vaicekauskaite (Leedu), tenor Mati Turi, bariton Vytautas Juozapaitis (Leedu) ja bass Vladimir Miller (Venemaa), dirigeerib Andres Mustonen. 13. detsembril 19.00 Estonia kontserdisaalis Eliitkontserdid IV: Mihkel Mattisen. Mihkel Mattisen on juba 18 aastat eesti muusikamaastikul tegutsenud nii popmuusiku, klassikalise pianisti, laulukirjutaja, muusikaprodutsendi kui ka kontsertide korraldajana. Ta on seda tüüpi muusik, kes usaldab oma musikaalsust ja vaistu ning mängib keskendunult ja ennastunustavalt hetkemeeleoludest ja inspiratsioonist lähtudes. Selle vabaduse tingib Mattiseni võrdselt hea orienteerumine nii popmuusikas kui ka klassikas. 14. detsembril 15.00 Estonia kontserdisaalis In natali Domini – Issanda sünnipäeval. Vanu jõululaule ja pidulikku muusikat Euroopa maadest esitab vanamuusikaansambel Hortus Musicus.

KINO 9. detsembril 18.00 Kumu auditooriumis (Weizenbergi 34 / Valge 1) Himaalaja filmipäevad. Himaalaja Kultuuride Seltsi poolt kolmandat korda korraldatavad filmipäevad tutvustavad piirkonna vähemkäsitletud probleeme, teistlaadseid nägemusi ning Himaalaja kultuuride ja kogukondade uudseid enesevaatluse suundi. Filmipäevade eesmärk on näha

16. detsembril kinos Sõprus (Vana-Posti 8) «Le Havre» (Soome, Prantsusmaa, Saksamaa 2011, režissöör Aki Kaurismäki).

NÄITUS

Kuni 12. detsembrini Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34) Tallinna Fotokuu raames toimuv rahvusvaheline kuraatorinäitus «Teisele poole». Kuni 31. detsembrini Tallinna Kunstihoones Tallinna Fotokuu raames toimuv grupinäitus «Sündinud samas kohas: kujutis, mälu ja fiktsioon Baltimaades». Kuni 31. detsembrini Tallinna Fotokuu giidituurid õpilasrühmadele. ÕpilasrühmI oodatakse Tallinna Fotokuu giidituuridele, mille kohta saab lugeda www.fotokuu.ee/programm/ fotokuu-giidituurid

8. detsember – 22. jaanuar Temnikova & Kasela galeriis (Müürivahe 22, Lastekodu 1) fotonäitus «Euroopa silmad Jaapanil». 13. detsember – 3. jaanuar Eksperimentaalgaleriis (Vabaduse väljaku alune tunnel), kultuurikilomeetril ja Tallinn 2011 e-galeriis Stanislav Moshkovi fotonäitus «Null igavat päeva». Ajalehele Kultuuripealinn ja teistele nii kohalikele kui ka välismeedia väljaannetele kaastööd tegev fotoreporter Stanislav Moshkov kutsub veel kord meenutama Euroopa kultuuripealinna aasta kaasahaaravamaid päevi ja eredamaid hetki.

Kuni 8. jaanuarini Tallinna Kunstihoones (Vabaduse väljak

Kuni 31. detsembrini Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones (Pikk 17) «Ajaloo nägu». Kuni 31. detsembrini Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34) Ene-Liis Semperi uusim näitus. Kuni 31. detsembrini Energia avastuskeskuses (Põhja pst 29) «Avasta Eesti müütilised olendid!». Mütoloogiat ja tehnoloogiat ühendaval näitusel keskendutakse Eesti vanadele ja uutele müütidele, mis tuuakse läbi tehnoloogia ja interaktiivsuse külastajatele katsetamiseks ja avastamiseks. Kõige pisematele on näituse juures ka töötuba, kus juhendaja abiga saab endale väikese tasu eest ise müütilise olendi meisterdada. Kuni 31. detsembrini AHHAA Tallinna keskuses (Vabaduse väljak 9) «Nähtamatu näitus Dialoog pimeduses 2011». Nägemispuudega giidid juhatavad külastajaid 45‒60-minutilise ringkäigu jooksul läbi mitmesuguste tavapäraste keskkondade nagu linnapark, paadiretk ja kohvik. Mis tunne on, kui ümberringi valitseb pimedus?

KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:

TALLINN

Eur opean Capital of Culture

/Kultuuripealinn%20063%20-%209.detsember%202011  

http://www.tallinn2011.ee/get/2477/Kultuuripealinn%20063%20-%209.detsember%202011.pdf

/Kultuuripealinn%20063%20-%209.detsember%202011  

http://www.tallinn2011.ee/get/2477/Kultuuripealinn%20063%20-%209.detsember%202011.pdf

Advertisement