Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 7. oktoober 2011 | nr 40 (054)
www.tallinn2011.ee
Kaamerakunsti festival Tallinna Fotokuu
Marlo Pascual. Nimeta, 2010. 2 digitaalset värvifotot. 78,1 x 84,8 cm. Kuulub Saatchi galeriile Londonis.
Alanud on Neu/Now online-festival 4. oktoobril avati aadressil www.neunow.com kunstifestivali Neu/Now onlinekeskkond, kus esitletakse 23 riigi 135 noore tulevikutalendi kunstiprojekti. Eestist pääses festivalile üheksa tööd. Novembris toimub Tallinnas ka Neu/Now live-festival. «Online-keskkonna kaudu kõnetab Neu/Now festival suurearvulist publikut, laiendades seega oluliselt ürituse rahvusvahelist mõõdet. Usun, et Eestis loob taoline festivali formaat võimalusi mitte ainult noortele kunstnikele, vaid ka uute publiku gruppide kaasamisele,» ütles EMTA välissuhete prorektor ja Neu/Now festivali rahvusvahelise žürii liige Marje Lohuaru. Eesti noortest kunstnikest näeb Neu/Now online-festivalil Sander Saarmetsa tööd «Pram Tak Mir», Anna-Liisa Elleri tööd «Taaslei-
tud kannel» (Kannel revisited), EMTA ooperistuudio tööd «Rinaldo», Stella Salumaa tööd «Elu kilukarbis»(Packed like Sardines; pildil), Lauri Hirvesaare tööd «Elektriline pakiveomopeed» (Electric Cargoscooter), Kristi Kongi tööd «Turbulents kui meetod» (Turbulence as a method), Age Veeroosi tööd «Võrk» (Grid), Malle Maltise tööd «Polyvox» ja Svetlana Grigorjeva tööd «Keda ma täna tantsin?»(Whom will I dance today?). Neu/Now live-festival toimub 17.–20. novembril ja toob Euroopa kaasaegseima kunsti Tallinna vanalinna. Esitletakse 17 riigi 35 parimat kunstiprojekti. Live-festivalile pääsenud projekte saab näha ja kuulda Kinomajas, Kanuti Gildi saalis, Kullo galeriis, Disainija Arhitektuurigaleriis ning Mustpeade maja valges saalis. Neu/Now festivalil osalemiseks kandideeris kokku 231 tööd
ONLINE-FESTIVAL
FILM Rainer Sarneti mängufilm «Idioot» võidab parasjagu südameid ühel Aasia suurimal A-kategooria filmifestivalil Lõuna-Koreas Busanis. Peagi jõuab linateos ka Eesti vaatajateni. Loe lk 3 FOTOKUU Tallinna Fotokuu näitused, loengud ja filmid väärivad kuulamist-vaatamist. Tutvu kaamerakunsti festivali kavaga! Loe lk 4–5
27 riigist. Eestist kandideeris 16 tööd, millest live-festivalile valiti viis ja online-festivalile üheksa. Projektid valiti viies kategoorias: visuaalne kunst, disain, film, teater ja tants ning muusika ja heli. Festivalile said kandideerida kõik lõpetavad või äsja lõpetanud kunsti- ja muusikaerialade tudengid ülikoolidest, mis kuu-
luvad ELIA (European League of Institutes of the Arts) võrgustikku. ELIA on alates 1990. aastast tegutsev sõltumatu koostöövõrgustik, mis ühendab 350 Euroopa kunsti- ja muusikakõrgkooli. Eestist kuuluvad ELIA-sse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Kunstiakadeemia, Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool.
MUUSIKA Lasnamäel resideeruv ja Kadriorus elav helilooja Urmas Sisask esitleb peagi üldhariduskoolide võimalikku hümni. Kui tudengitel on «Gaudeamus», siis miks ei võiks õpilastelgi oma hümn olla? Loe lk 6
2
ARVAMUS
Reede, 7. oktoober 2011 KULTUUR KUTSUB
Euroopa on eneseusu küsimus Tegelikult on kõige olulisem just see, kuivõrd mingi linna elanikud julgevad uskuda endasse kui Euroopa kultuuripealinna.
Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja
Rahast ja baleriinidest Kes ei mäletaks parempoolse majandusteadlase Andres Arraku lajatamist kultuuriinimeste pihta kohe majanduskriisi puhkedes. «Ma ei jõua seda masu ära kiita… Nüüd saavad isegi luuletajad, kirjanikud ja baleriinid aru, et raha tuleb ikkagi ainult majandusest,» lausus Arrak, jagades inimesed oma «tõsiteadusliku» lähenemisega kahte leeri. Puhhi-tüüpi inimesed olla ettevõtlikud ja Notsud mitte. Hiljem pillas ka majandusminister Juhan Parts lause, et haritlasi ei huvitagi, kust raha tuleb. Tegelikkuses peab looja mõtlema iga ihurakuga eelkõige loomingule. Olen korduvalt lahkunud mõnelt teatrietenduselt, sest näitlejad ei ole keskendunud, saali levib pealiskaudsuse ehk raha hais... Ja tõeline looja – kunstnik, ERSO orkestrant või kultuuritöötaja ‒ pole ju kartlik Notsu. Julgus rahale mitte mõelda sünnitab enamasti suuremaid kunstilisi väärtusi kui kohandumine massimaitset propageerivate turundusjuhtide diktaadiga. Sovjetlik viha «mitteproduktiivsete» kultuuritöötajate vastu on tänases Eestis ühinenud uusliberaalse ja monetaarse rahakummardamise ideoloogiaga. Valitsus teatas samuti äsja, et kultuuritöötajate palgatõusuks neil taas raha pole, kuigi kaitseministeeriumi eelarve suureneb viiendiku võrra. Isegi karm ärileht Äripäev hüüatas selle peale juhtkirjas: «Kas rahvas peab tõepoolest kartulikoori sööma hakkama, et meil oleksid veel mõned mittelendavad helikopterid?» TALO ehk ametiühingute esindajad nentisid, et kultuuritöötajate madalate töötasumääradega jäädakse alla isegi lihttöödel tegutsejatele. Fakt on see, et maailma majandus- või õigemini rahanduskriisi ja ka Eesti riigi kroonilise rahapuuduse juured ei peitu ei baleriinide ega õpetajate «hirmkõrgetes» palkades. Nemad ei juhi riigi majandus- ega rahanduspoliitikat. Kriisi loojateks olid teatavasti needsamad «teadjameestest» majandusmehed, kes justkui pidanuks teadma, kust raha tuleb ja kuidas «raha teha». Ometi salgasid nad kaua nii kriisi kui selle tegelikke põhjuseid. Rahanduskriiside käivitajaks on finantsmaailma dereguleerimist toetanud rahandusjõud, kes on teinud poliitikute seas aktiivset lobby-tööd, et rahandusmaailm saaks piisavalt vabaneda vastutusest ja piirangutest, teenides samas meie kõigi pealt hiigelkasumeid. Majanduskriis on teatud rahandusringkondadele isegi tulutoov. Eesti riigi kroonilise rahapuuduse taga on ka täielik maksualane kultuuritus ja võhiklikkus – võimetus luua normaalset maksubaasi, maksustada kapitali ja jõukust, koguda ressursse hariduse, tervishoiu ja kultuuri rahastamiseks. Juba kolmandat nädalat protestivad New Yorgi Manhattani finantskvartalis tuhanded inimesed finantsoligarhide omavoli, suurfirmade ja 1% ülirikaste ahnuse vastu. Isegi rahausku ameeriklased on aru saanud, kust kala tegelikult mädanema on hakanud. Nii et enne, kui kohalikud «majandusgeeniused» baleriine tümitama hakkavad, võiksid nad rääkida rahandusmaailma rollist majanduskriisi tekkes ning pakkuda töötavaid retsepte riigieelarvesse pidevate rahavoogude tekitamiseks, et saaks maksta korralikku palka nii baleriinidele kui ka õpetajatele.
«Eesti kroonilise rahapuuduse juured ei peitu baleriinide või õpetajate «hirmkõrgetes» palkades.»
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Liina Luhats, toimetaja, tel 5620 1128 liina.luhats@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht
Laur Kaunissaare
Tallinn 2011 programmi koordinaator
E
uroopa kultuuripealinnade korraldajad on üsna iseäralikud inimesed. Nad on tihtilugu pidanud kultuuri kaitsmiseks läbi käima nii mõnestki vasktorust ja on seetõttu hingelt hellad, aga vaimujõult nagu buldooserid. Muidugi on ka erandeid.
Mõtlesin Euroopale aastal null Suur hulk selliseid inimesi oli septembri lõpus Tallinnas, kui siin kogunesid Euroopa kultuuripealinnade võrgustiku osalised. See võrgustik loodi 2007. aastal eesmärgiga vahetada kultuuripealinna ja selle programmi juhtimise kogemusi, sest ehkki konkreetsed olukorrad on igas linnas isesugused, on üldised probleemid – kuidas kaasata lin-
nakodanikke, kuidas kohalikke kunstitegijaid, kuidas navigeerida läbi poliitilistest miiniväljadest, kuidas planeerida rahvusvahelist koostööd – siiski tihtilugu väga sarnased. Kultuuripealinnade võrgustik on küll täiesti ametlik, kuid toimib kõige paremini just tänu usalduslikele erialastele suhetele, ilma liigsete formaalsusteta, õhustikus, kus professionaalid räägivad professionaalidega. Nii on asjast kõige rohkem praktilist kasu. Nagu selgus vestlustest asjaosalistega üle Euroopa, on endiselt väga oluline eneseusu küsimus. Niisiis viibisid septembri lõpul Tallinnas peaaegu 30 Euroopa kultuuripealinnade esindajat. Kohtusime Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis. Kohal oli külalisi Marseille’st, Stavangerist, Ruhrist, Wroclawist ja San Sebastianist. Kõndisime mööda udust Tallinna vanalinna, vaatasime jaapani arhitekti verivärsket installatsiooni Kadrioru pargi puude vahel ja ma mõtlesin Euroopale aastal null. Nimelt viimasele suurele sõjale järgnenud ajale, mida ma küll isiklikult sünniaasta tõttu mäletada ei saakski, kuid mil sai – tõsi, esialgu küllalt ettevaatlikult – alguse ühinenud Euroopa. Selles ajas on minu arvates peidus õppetund. Lubage, ma seletan oma mõttekäiku. Niisiis, 1940‒1950. aastate Euroopa. Minu kujutluses kaine ja sihikindel. See pärastsõjaaegne
Euroopa, mis Marshalli plaani ja Ameerika sõjaväe kohalolu heidutaval toel (ja neid tegureid ei maksa meil Eestis unustada, kui meid vahel siin ida pool ikka veel väike heaolukadedus tabab) on saanud Euroopaks nii, nagu me teda kõigi ta rõõmude ja hädadega praegu tunneme.
Et vältida minevikukonfliktide räigust Teiseks, Euroopa sündis tarkade inimeste peades. Omaaegset algset ühinemist eestvedavad hinged olid teatavasti vanad mehed – Monnet, Schumann ja kes kõik veel. Neil oli visiooni ja veel polnud ka ajad, mil visioonide puhul arsti poole soovitati pöörduda, nagu hiljem naljatades ütles Helmut Schmidt. Vanad mehed, kes ei püüelnud mitte niivõrd ühinemise kui arkaadia, vaid kui võimaluse poole vältida minevikukonfliktide räiguse kordumist. Nii-öelda ettehooldus. Ometi oli üks aga. Selle nimi oli ja on endiselt bürokraatlik võlusõna „kaasamine“. Paljud on avaldanud arvamust, et ühinenud Euroopa on tekkinud ülevalt kantseliitlikest kõrgustest allapoole ja just seepärast olemegi praeguses ebakindlas olukorras, mida paarikümneminutilise tähelepanuvõimega internetimeedia sekundi pealt päev-päevalt kajastab. Nii mõtlesin sellel vaiksel reedeõhtul, kui läbi piiskade kuma-
sid värvilised kohvikutuled ja oli tunda, et kultuuripealinna aastal on Eesti pealinnas tajutavalt mingi uus atmosfäär. Mõtlesin ka Jack Langile ja Melina Mercourile, kes tuntud legendi kohaselt Euroopa kultuuripealinna tiitli ühel hommikupoolikul 1980. aastate keskpaiga lämbes Ateena lennujaamas hilinevat lennukit oodates välja mõtlesid. Ettehooldusena või nii. Aga et liha tuleks luudele nii Euroopa kultuuripealinna kui Euroopa ühtsuse jaoks, on vaja kaasamist.
Tundes, et aasta hakkab lõppema Sel sügiseselt juba pisut jahedal õhtul Tallinnas – kui oli tunda, et aasta, mil Tallinn on Euroopa kultuuripealinn, hakkab peagi lõppema – mõtlesin koos kultuuripealinnade korraldajatega sammudes, et tegelikult on kõige olulisem just see, kuivõrd mingi linna elanikud usuvad, julgevad uskuda endasse kui Euroopa kultuuripealinna. Uskuda, et nad on erakordne kild selles erakordses mosaiigis, mida nimetatakse Euroopaks, ja et seekord on nende kord ja et kui usud, siis on – nagu teadis too Tammsaare tegelane. Ilma selleta on Euroopa vaid kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Või sõna krabiseval europaberil.
AINULT KAKS KÜSIMUST 9 Ehtekunstnik Maarja Niinemägi, mida kujutab endast rahvusvaheline ehtekunstinäitus «UltraMarine»? See on Merle Kasoneni, Kertu Tubergi, Julia-Maria Künnapi ja minu korraldatud värskema ehtekunsti näitus, mis kestab 6. novembrini. Näituse põhirõhk on fotolavastustel ‒ jutustustel ehetest ja merest. Fotod, mida kasutasime, on hästi narratiivsed. Merle oli fotograaf. Pind näituse jaoks sai spetsiaalselt Noblessneri sadama alale loodud. Valukotta polnud kerge näitust teha, tegemist pole näitusepinnaga, pealegi asub see kesklinnast väljas. Loodame siiski, et inimesed jõuavad näitusele. Kultuuripealinna teemaks on «Mereäärsed lood». Niisiis soovisime, et näitusepaik ja nimi oleksid seotud merega. Ultramarine märgib ultramariini, värvipigmenti, mis on sinisem kui meri. Samas tuleneb see ladinakeelsest väljendist ultra marinus, mis tähendab «üle mere». Kunagi jõudis haruldane ja kallis värvitoon, mida on tuhandeid
aastaid eraldatud ühest vanimast ehtekivimist lasuriidist, Euroopasse just üle mere, Kesk-Aasiast meritsi Veneetsia kaudu. Näituse kujundus on seotud mereääre ja Tallinna vaatega, lisaks ruumiga, kus näitus toimub. Tallinnal on ju hästi pikad merevaated, kus linnatuled tekitavad põnevaid siluette. Näitust saab vaadata neljapäevast pühapäevani kella 12‒18.
9 Mis teeb selle ehtekunstinäituse eriliseks? Näitusel on esindatud 51 kunstnikku Eestist ja välismaalt, igalt autorilt on väljas kaks-kolm tööd. Ehtekunst on praegu suisa möllama hakanud, rohkelt tuleb peale nooremaid tegijaid. Nii suurt ehtekunsti näitust, kus oleks esindatud ka noorem põlvkond, pole varem Eestis korraldatudki. Kunstnike valimine näituse jaoks oli raske, sest häid kunstnikke on tohutult. Kaugemalt tulijad on suisa Austraaliast ja Jaapanist, nende töid pole siin varem nähtudki.
Foto: Ehtekunstistuudio Gram
Autode asemel sooviti vanalinna jalgrattaid ja tasuta internetti Disainiöö festivalil paigutati projekti «Cities For All – Tallinn For All» raames 19. septembril Vabaduse väljakule 40 m² suurune vanalinna kaart ‒ Gulliver Map. Iga mööduja sai võimaluse kaarti täiendada. Piret Potisepp Linlaste ja külaliste kujundatud vanalinna kaarti vaadates hakkas id silma kolm domineerivat soovi. Suurim neist oli, et vanalinn oleks kaetud ühtlase tasuta internetivõrguga.
Ettepanekute esikolmikusse mahtusid veel autode sõidukeeld vanalinnas ja jalgrattateede rajamine ning rataste kinnituskohtade paigaldamine. Kogukond soovib autode asemel vanalinnas näha liiklemas jalakäijaid ja jalgrattureid.
Inimestele tegi muret ka avalike tualettide puudumine. Tõsi, vanalinnas on mitmesuguseid toitlustusettevõtteid, kuid vajadusel nende tualettide külastamine ei ole lahendus. Kõige rohkem avaliku tualeti sümboleid paigutati Vabaduse väljakule ja Raekoja platsile. Soovitud tualetid peaksid olema kasutatavad ka invatualettide ja mähkimisruumidena. Nii kohalikud kui ka turistid
tundsid puudust kauplustest, kus pakutaks meeneid ja kaupu, mida toodetakse Eestis ning mis on seotud Eesti traditsioonide ja sümboolikaga. Turistide põhiprobleem oli puudulik transpordiinfo. Sooviti süsteemset Tallinna linna ühistranspordi kaarti, mis oleks lisatud Tallinna linna kaardile. Vanalinna sooviti toidu- ja esmatarbekauplusi ning ööpäevaringselt avatud esmaabipunkte.
FILM
Reede, 7. oktoober 2011
3
Kunstibuss sõidab mööblisalongi
Filmikaaderlik pilt režissöör Rainer Sarnetist (keskel) võtteplatsil olukorra üle mõtisklmas. Taustal filmis osalevad näitlejad Katariina Unt (vasakus nurgas), Risto Kübar (paremas nurgas), Roman Baskin ja Kaido Veermäe (tagaplaanil).
8. oktoobril tutvutakse Kunstibussi järjekordsel väljasõidul sisearhitektuuri ja mööblidisaini erialaga. Mööblidisainerina on kaasas disainer Timo Villak, kellega koos vaadatakse disainmööblit mööblisalongis BORG. Edasi sõidetakse Kadaka teele, et saada aimu pehme mööbli tootmise protsessist, mida selgitab ettevõtte juht Mart Jõhvikas. Tuuri lõpp on pühendatud sisearhitektuurile ‒ külastatakse Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu, mille kaasaegne siseinterjöör on üks selle ala eeskujulikumaid näiteid. Kohtade broneerimine meiliaadressil kunstibuss@artun. ee, pilet 1.50€ Vt ka kunstibuss.artun.ee, samuti www.facebook.com/ kunstibuss
Foto: Gabriela Liivamägi
Rainer Sarnet klassikat ei karda
Eesti uues filmis «Idioot» keskendutakse näitlejatööle ja psühholoogilisele mängule. 14. oktoobrist hakkab Coca-Cola Plaza kobarkinos, kinos Sõprus ja kinos Artis jooksma Rainer Sarneti lavastatud filmitõlgendus Fjodor Dostojevski romaanist «Idioot». Liina Luhats
liina.luhats@tallinn2011.ee
Filme võib konstrueerida igasugustest kirjandustekstidest. Režissöör Rainer Sarneti sõnul pakkus talle huvi just klassika, kuna sellel on tavaliselt meeldiv omadus olla ka enda staatuse vääriline. Loomulikult on kõigil raamatust oma ettekujutus ja võib tekkida küsimus, kuidas keegi üldse julgeb filmitegemiseks niisugust teost ette võtta. Sarnet aga klassikat ei karda.
Dostojevski koht pole kosmoselaevas Lavastuslikult pidas Sarnet kõige õigemaks, et klassikalisel teosel lastaks jääda oma konteksti. Kõike ei pea kaasajastama, Dostojevski kirja pandud tegevusi ei pea viima kosmoselaeva ning vürstist pole tarvis teha kinnisva-
ramaaklerit. Võrdluseks ‒ 1990. aastatel nägi ilmavalgust ekraniseering, kus «Idioodi» tegevus toimus reiviajastul ja peategelane oli extasy’t tarbiv nooruk. «Seda vaadates tekkis mul küsimus, miks mitte teha siis kohe reivifilmi, miks «Idioodi» peategelast Mõshkinit sinna üldse vaja oli,» kirjeldas Sarnet oma tundeid. «Ega kõnealune film ju halb olnud, aga samas ei tegelenud see ka eriti Dostojevski käsitletud teemadega.» «Idioodi» tegevuse konstrueerimisel jääb režissöör küll ajastu piiridesse, kuid ei ole keskendunud mitte kostüümidraamalikult täpse pildi edasi andmisele, vaid tegelaste olemuse kirjeldamisele. «Klassika on minu jaoks väga eksootiline ja põnev, leian sealt uut ja värsket,» ütles režissöör.
«Kaasaaeg ümbritseb meid ju niikuinii iga päev. Kuigi tekst pärineb Vene kultuurikeskkonnast, mängivad filmis Eesti näitlejad. Kirjaniku lisatud remargid, kus on kirjas äärmiselt ekspressiivne emotsioonide väljendamine, tuli teha natukene eestlaslikumaks.» Film sündis raamatust järge ajamata. Sarnet konstrueeris es-
«Kaasaeg ümbritseb meid niikuinii iga päev.» mase teksti vaid mälestuste põhjal kunagi loetust ning kontrollis ja korrigeeris alles tagantjärgi vajalikke kohti. Peamine oli, et tegelaste hingeelu filmivaatajateni jõuaks. Vürst Mõshkini rolli täidab Risto Kübar, näitleja, kes suutis samastuda ühtaegu ülimalt rahuliku ja samas väga närvilise tegelasega. «Risto sobis rolli hästi. Mõsh-
kin pidi olema inimene, kes kõiki teisi tegelasi köitis, tema vahetu olek pidi jätma sümpaatse, kuid siiski inimlike vigadega isiku mulje,» kirjeldas Sarnet.
Kõige enam meeldis jaapanlaste tõlgendus Film on üles võetud Narvas Aleksandri kirikus, Tallinnas dominiiklaste kloostris ja Mustpeade majas ning filmitud digikaamera asemel filmikaameraga, mis võimaldas olustikku ja tonaalsust hoida kooskõlas Dostojevski romaanis kirjeldatuga. Narva Aleksandri kirik mõjutas õhkkonda ehk kõige enam, hämar valgus ja kuldsed toonid jäid läbi filmi domineerima. Vähestele tegevuspaikadele ja kindlale tonaalsusele toetumine lõi hea aluse näitlejatööle keskendumiseks. «Tahtsin keskenduda psühholoogiliste keerdkäikude välja toomisele,» rõhutas Sarnet. Filmis kuuleb nii vene, itaalia kui ka ingliskeelsest kultuuriruumist pärit muusikat, lisaks
helilooja Ülo Kriguli originaalloomingut. Teistest raamatu ekraniseeringutest pole Rainer Sarnet otseselt šnitti võtnud, kuid oma lemmik on tal nende hulgas küll ‒ Jaapani filmirežissööri Akira Kurosawa versioon 1950. aastatest. «Seal oli rohkelt Dostojevski vaimu, tegelaste intensiivsus sobis tekstiga kõige paremini,» kinnitab Sarnet. Rainer Sarneti «Idioot» on oma kvaliteeti juba tõestanud, kuna selle maailmaesilinastus toimub enne kohalikku esilinastust. Nimelt osaleb “Idioot” oktoobri alguses A-kategooria festivalide hulka kuuluva Busani filmifestivali võistlusprogrammis. LõunaKoreas toimuvat Busani festivali peetakse Aasia üheks olulisemaks filmisündmuseks, festivali külastab igal aastal pea 200 000 inimest ning seda hinnatakse kõrgelt tugeva ja uutele talentidele suunatud filmivaliku poolest. 6.‒14. oktoobril toimuvale festivalile sõidavad filmi esitlema režissöör Rainer Sarnet ja operaator Mart Taniel.
Youssu N’Dour: Muusika on keel, mida mõistab kogu maailm liina.luhats@tallinn2011.ee
26. septembrist 1. oktoobrini toimus Tallinnas IV IMC ülemaailmne muusikafoorum «Muusika ja sotsiaalsed muutused», kus peaesinejana võttis sõna ka üleilmselt tuntud artist ja inimõiguste kaitsja Youssu N’Dour. Youssu N’Dour avaldas pahameelt, et majanduskriis on muusika ja kultuuri tarbimisele laastavalt mõjunud. Kõike, mida tahetakse, võetakse raha puudumise tõttu interneti vahendusel tasuta ega osata enam näha saadava tõelist väärtust.
«Oluline on, et ühiskond ja poliitilised jõud abistaksid muusikuid majanduskriisile vaatamata ega seaks takistusi liikumise piiramise ja toetuste olematuse läbi. Ei saa luua, kui kunstnikul pole midagi süüa,» ütles N’Dour. «Muusikat peab hindama, kuna see lahendab probleeme ja pakub lohutust ka olukorras, kus muud keeled ei toimi. Mul on meeles kunagi nähtud foto, millel Louis Armstong mängis trompetit piirkonnas, kust sõda oli üle käinud. Tema kõrval seisjatel oli õudsetele kogemustele vaatamata lootusrikas pilk. See on vaid imepisike näide muusika jõust, kuid kindel on see, et muusika suudab inimeste hinge kõrgele tõsta.»
Igal teisel aastal toimuv IMC ülemaailmne muusikafoorum on 21. sajandi muusikat ja ühiskonda käsitlev konverents. Mittetulundusliku üritusena pakub foorum võimalust ametnikele, erasektori esindajatele, muusikaelu korraldajatele, aktivistidele, teaduritele ja praktiseerijatele osaleda kõrgetasemelistes diskussioonides ning kujundada seeläbi tegevuskava tulevikuks. IV ülemaailmse muusikafoorumi korraldamiseks on Rahvusvaheline Muusikanõukogu ühendanud jõud Euroopa Muusikanõukogu, Eesti Muusikanõukogu ning Eesti Muusika- ning Teatriakadeemiaga.
Jutuvestmissarja «Lugude jutustamine päästab maailma» külaline on 16.oktoobril Inger Lise Oelrich (pildil) Rootsist. Jutte vestetakse inglise keeles eestikeelse tõlkega Vanalinna Muusikamajas (Uus 16). 15.00 toimub loeng «Jutuvestmine kui tervendamise kunst», 18.00 jutuõhtu «Süda täis lugusid». Inger Lise Oelrich on olnud teatrilavastaja, luuletaja ja õpetaja. Jutuvestmisega on ta tegelenud nüüd juba ligi 30 aastat, leides sellele rakendust teatris, sotsiaaltöös, tervishoius ja ettevõtluses. Tema südameasjaks on kujunenud jutuvestmine kui tervendamise kunst ning muutustele kaasa aitaja. Samuti on ta viimastel aastatel keskendunud sellele, kuidas jutuvestmine ja looming võivad aidata üles ehitada kogukonda ning muuta inimeste koostöö tõhusamaks. Piletid saadaval Piletilevis ja kohapeal.
Kadriorus on pikad kolmapäevad
Foto: Madli-Liis Parts
Liina Luhats
Jutuvestmine tervendab
Alates oktoobrist saab kolmapäeviti Kadrioru kunstimuuseumis, Mikkeli muuseumis ja Kumu kunstimuuseumis külastada näitusi ka pärast tööpäeva. Iga kuu esimesel kolmapäeval toimub põnev eriprogramm Kadrioru kunstimuuseumis, teisel kolmapäeval Mikkeli muuseumis, kolmandal ja neljandal kolmapäeval Kumu kunstimuuseumis. Kadrioru ja Mikkeli muuseumi kunstiõhtutel on lastele oma programm. Täiendav teave muuseumide kodulehtedelt.
4
FOTOKUU
Reede, 7. oktoober 2011
Fotokuu näituse kuraator Ada ühendanud filmi, arhitektuuri
Kunst hakkab üha rohkem igapäevaeluga segunema, nende omavaheline piir hägustub, täpselt nagu hägustub Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
Kumus avatud Adam Budaku kureeritud näitus peegeldab teatud iha, millega otsitakse olemuslikult võimalikult vabasid vorme, mida ei kammitseks kunstiajaloost tulenevad parameetrid. Mida kujutab endast kaasaegse kunsti kuraatori ametikoht? Mu viimaste aastate missioon on olnud kuraatoritöö defineerimine, selgitamine, mida see üldse tähendab. Seetõttu olen osalenud paljudel kunstisündmustel, mille eesmärk on olnud kuraatoritöö legitimeerimine. Nende hulka kuulub vastava koolituse andmine (kuraatoripraktika ja teooria magistrikava) Jagiellonia Ülikooli Kunstiinstituudis Krakovis, mille ka ise kunagi lõpetasin. Õpetame tudengitele näituse korraldamist, seda, mida näitus kui selline endast üleüldse kujutab ja milline on näituse roll näiteks suhtlusvormi või teadmiste loomise vahendina. Selliseid kuraatoriprogramme on maailmas tekkinud üha rohkem, inimesed on hakanud aru saama, et kuraatoritel on ühiskonnas teatud informatsiooni vahendamisel väga tähtis roll. Ma ei leia, et kunst kui selline peaks ennast piiritlema vaid ühe kindla tegevusvaldkonnaga. Näiteks ei ole ma kunagi õppinud kunstiajalugu, vaid olen kunstimaailma tulnud läbi teatriringkondade.
Lisaks olen õppinud filmitegemist, arhitektuuri ja filosoofiat. Minu jaoks moodustavad need kolm valdkonda hea kaasaegse kunsti näituse aluspõhja. Näitus sünnib alles siis, kui suudan kõiki neid kolme kunstivaldkonda kuidagi visualiseerida. Mu nüüdne Eesti näitus ei ole siinkohal erandiks.
otsin viise, minemaks niisugusest kunstikäsitlusest kaugemale kuigi me fotodest, skulptuuridest ja muudest käegakatsutavatest teostest siiski lõplikult eemalduda ei saa, sest nende abil on võimalik kunstidimensioone eristada. Sealhulgas ka neid, mida pole suudetud veel päris korralikult määratleda.
Näitusel peaksid vormid «vestlema»
Olete õppinud ja töötanud mitmel pool Euroopas ja Ameerikas. Ehk võrdleksite nende kahe maailmajao kunstielu? Sellele küsimusele vastata on ühtaegu nii lihtne kui ka raske, eriti mis puudutab võrdluse aluseks olevate faktide defineerimist. See on aga vägagi ajakohane küsimus, sest olen parasjagu Ameerikasse kolimas, asun peagi tööle Washington D.C.-sse. «Teisele poole» jääb mu praeguseks viimaseks näituseks Euroopas, seetõttu olen natuke ärevil ja täis kahtlusi, nagu ikka enne uude kohta minekut. Mis puudutab kunsti institutsionaalset poolt, siis on Ameerika kunstimaastik üsna igav ja konservatiivne. Kuid kunstitööstus on seal väga huvitav ja heal tasemel, eriti mis puudutab kunstikoole ‒ eeskätt Californias asuvaid kunstikoole. Minu arvates on fotograafia Ameerikas tõeliselt heal tasemel, nagu ka kõikvõimalik piltide kasutamine ja uuestikasutamine üldisemalt. Praegu kunstis laialdaselt kasutatav omastamine ja võõrandamine (inglise keeles «appropriation») on leiutatud ju just nimelt Ameerikas ja sellega minnakse üha radikaalsemaks. Tegemist on nähtusega, kus kunst hakkab üha rohkem igapäevaeluga segunema, nende kahe vaheline piir hägustub, täpselt nagu piir koopia ja originaali vahel. Kuidas näiteks piiritleda autoriõigusi?
Millest lähtusite Kumu näituse kureerimisel? Ma ei ole spetsialist ei fotograafia, skulptuuri ega ka maali valdkonnas, ma näen kunsti kui tervikut. Mind huvitab, kuidas erinevad väljendusvormid omavahel suhestuvad, olen alati nautinud, kui näituste käigus õnnestub tekitada väljendusvormide, materjalide, dimensioonide jms vahelisi «vestlusi». Fotograafia on vaid üks väljendusvormidest.
«Nüüd lähevad kõik inspiratsiooni saamiseks Praha asemel hoopis Tallinna.» Seetõttu ongi minu kureeritava näituse nimi «Teisele poole». See peegeldab teatud iha, millega otsitakse olemuslikult võimalikult vabasid vorme, mida ei kammitseks näiteks kunstiajaloost tulenevad parameetrid, sest neil on oma totalitaarsel viisil kombeks öelda, et skulptuur peab olema just selline või maal teistsugune. Või et see on nüüd fotograafia, kuna see on väljatrükitud kujul ning seda on paljundatud ja raamitud. Ma ei ole sellest huvitatud, sest
Adam Budak Kumus: «Olen parasjagu Ameerikasse kolimas, seetõttu ka natuke ärevil ja täis kahtlusi nag viimaseks näituseks Euroopas.» Kuidas sattus teiesugune nõutud kuraator tööle just Tallinnasse? Kuigi ma viimased üheksa aastat olen töötanud Austrias, olen
alati huvitunud geograafilises mõttes ebaharilikest paikadest. Kohtadest, mis asuvad keskustest veidi eemal. Päris perifeeriaks ma neid ei nimetaks, pigem hu-
vitavad mind detsentraliseeritud paigad. Pean ütlema, et Tallinnaga on mul seni olnud väga vastandlikud suhted. Umbes 10 aastat tagasi
Tallinna kaamerakunsti festivali näitused, installatsioonid, loengud Kuni 11. oktoober Hop galeriis (Hobusepea 2) grupinäitus «Kantavad pildid: foto + ehe». Fotograafia kohalolu esitletavates teostes on tihti tinglik, viidates pigem piltidele mälus ja kujutlustes. Kuni 15. oktoober Draakoni galeriis (Pikk 18) Epp Kubu ja Maria Aua näitus «Ma olen nii». Näitus suhetest, mis võivad alguse saada unistustest, ning nende purunemisel meid tabada võivast suurest pettumusest. Kuni 16. oktoober Tallinna Kunstihoones (Vabaduse väljak 6) Boris Mikhailovi fotonäitus «Mina pole mina». Tallinna Fotokuu raames eksponeeritaval näitusel saab vaadata ukraina päritolu maailmakuulsa fotokunstniku ühiskonnakriitilisi teoseid. Kuni 17. oktoober Hobusepea galeriis (Hobusepea 2) Iti Kasseri isikunäitus «Parvlemispraktikad». Autori esimene isikunäitus lähtub abstraktseid ja dünaami-
lisi mustreid moodustava linnuparve motiivist ja selle käitumisloogikast. Kuni 25. oktoober Vabaduse Galeriis (Vabaduse väljak 6) Jaan Klõšeiko isikunäitus «Vabaduse väljak», kus näha saab autori seni avaldamata fotodokumentalistikat Vabaduse/Võidu väljakust läbi aegade. Kuni 30. oktoober Vabaduse väljaku tunnelis Tallinna Fotokuu eksperimentaalgalerii. Optiliste efektidega foto ja polüfoonilise passifoto automaat. Kunstnikud Anu Lilp, Alis Mäesalu ja Reimo Võsa-Tangsoo. Kuni 31. oktoober Fotomuuseumi hoovis (Raekoja 4) Ly Lestbergi kohaspetsiifiline foto- ja videoinstallatsioon «___ ___ _______». Näituse pealkiri ja seintel aimatavad mahakriipsutatud luulekatked on tsitaat Man Ray 1924. aastal avaldatud nimetust poeemist, mida tuntakse ka poema sonoro nime all. See viitab võimalusele
tajuda väljapanekut ka laiemalt kui vaid foto- või videopõhiselt – ehk lihtsalt seisundi, poeemi või helina. Kuni 31. oktoober Riigiarhiivis (Maneeži 2) näitus «Nõukogude propagandafoto pressis 1944‒1985». Kuni 4. november Ungari Instituudi galeriis (Piiskopi 2) Budapesti fototudengite grupinäitus, esitletakse Moholy-Nagy Kunstiakadeemia fotograafia õppetooli lõpetanute ja magistritudengite töid.
kuraatori Adam Budaki poolt kokku pandud rahvusvahelise kaamerakunsti näituse eesmärk on tuua esile fotograafia kui meedia eneserefleksiivsus ja kaardistada selle seisu kaasaegse kunsti kontekstis. 7. oktoober 15.00 Kumu auditooriumis (Weizenbergi 34 / Valge 1) Briti kuraatori ja fototeoreetiku Liz Wellsi loeng, millele järgneb ümarlaud näituse «Teisele poole» kuraatori Adam Budaki ja kunstnike osavõtul.
Kuni 20. november Hektor Lights salongis (Pärnu mnt 158) disainer Dan Mikkini arhitektuurifoto näitus «Tosin». Näitus peegeldab autori subjektiivset vaatenurka Tallinna linna arengutele ja taandarengutele 12 aasta vältel.
8.‒22. oktoober galeriis Aatrium (Harju 6) grupinäitus «Vaata, fokusseeri ja vajuta päästikule». Wim Lamboo (1949), Inge Baauw (1970) ja Nina Potrykuse (1984) tööd annavad rahvusvahelisele publikule edasi seda, mida võimaldab tänapäeva kunstiharidus Madalmaades.
Kuni 12. detsember Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34) rahvusvaheline kuraatorinäitus «Teisele poole». Nimeka
8. oktoober – 31. detsember Tallinna Kunstihoones (Vabaduse väljak 6) grupinäitus «Sündinud samas kohas: kujutis, mälu ja
fiktsioon Baltimaades». Näitus toob vaatajateni ülevaate viimase 10 aasta fotograafiast Baltimaades, mis on tehtud põlvkonna poolt, kelle lapsepõlv on jäänud n-ö üleminekuaega. 8. oktoober – 4. märts Eesti ajaloomuuseumi Suurgildi hoones (Pikk 17) «Silmapilkline ülessewõte. Eesti foto 1850–1912». Näitus Eesti fotograafia kujunemisloost alates esimestest, 1850. aastatest säilinud fotodest kuni Eesti filmikunsti sünnini 1912. aastal. 12.‒14. oktoober 19.00 fotoprojektsioon linnaruumis «Koht, mis muutis mind». Kunstnikud on valinud linnaruumis kohad, mis on nende elus olnud märgilise tähendusega. Igast paigast inspireerituna on sündinud uus teos, mida näidatakse linnaruumis vaid ühel õhtul. 12. oktoobril on Arne Maasik
Vabaduse väljakul, 13. oktoobril Reginleif Trubetsky Tatari 21B sisehoovis ja 14. oktoobril Anu Vahtra Estonia pst 15A. 14. oktoober 16.00 kinos Sõprus fotofilmide festival. Eesti esimesel fotofilmide festivalil saavad kokku foto ja film ning linastuvad fotofilmide konkursi pa-
Fotokuu tunnusvisuaal. Anu Vahtra.
rimad fotofilmid. Ettekannetega esinevad Eestit sel aastal Veneetsia Biennaalil esindav kunstnik Liina Siib ja fotofilmi vanameister Gusztáv Hámos Saksamaalt. Erinevaist maailma paigust fotofil-
FOTOKUU
Reede, 7. oktoober 2011
am Budak on i ja filosoofia
b ka piir koopia ja originaali vahel.
ti olnud koht kaardi peal, kuhu olen tahtnud endast märgi maha jätta. 1990. aastate keskel, kui ma veel õppisin, oli kombeks öelda, et Praha on korralikult ära amerikaniseerunud, kuid on veel kohti, mis on peaaegu unustatud, ja üks koht, mida selles osas kõik mainisid, oli Tallinn. Nüüd lähevad kõik Praha-laadsete banaalsete kohtade asemel inspiratsiooni saamiseks hoopis Tallinnasse.
Sattusin üha sagedamini Tallinna
gu ikka enne uude kohta minekut. «Teisele poole» jääb mu praeguseks üritasin siin ebaõnnestunult ühe Poola kunstniku näitust korraldada. Näituse korraldamine ei õnnestunud seetõttu, et skulptuurid, mida siia tuua üritasime,
Foto: Stanislav Moshkov
olid lihtsalt liiga suured. See-eest õnnestus mul tutvuda Tallinna Kunstihoone tolleaegse intendandi Anu Liivakuga. Kuid Tallinn on minu jaoks ala-
Mida aeg edasi, seda küpsemaks Tallinnaga seotud müstilised mõtted mu südames muutusid. Kui olin ühe suure rahvusvahelise kuraatoreid koondava ja kord aastas peetavate kongresside näol toimiva organisatsiooni juhatuses, siis tegin kõvasti lobitööd, et Tallinn saaks sellist kongressi võõrustada. Neli aastat tagasi see kahasse Helsingiga ka õnnestus – siia kogunes üheks päevaks rohkem kui 100 kuraatorit üle terve maailma. Tallinna-osa eest vastutasin mina ja selle läbivaks teemaks oli kuulumine. Laevaga kahe linna vahet sõitmine oli kuidagi sümboolne, tähistades liikumist ida ja lääne vahel. Kolm aastat tagasi aga kutsus Kumu toonane direktor Sirje Helme mind esinema konverentsile, mille peateema oli analüüsida, mis juhtub maailmaga pärast meid. Seal räägiti säilitamisest, mälust, sellest, kuidas muuta meie tehtavat püsivaks, jätkusuutlikuks, et näitus ei lõppeks pärast kolme kuud, vaid jätkaks teatud kujul edasi elamist. Ja nii juhtuski äkitselt, et viimase paari aasta jooksul olin hakanud mitmesugustel põhjustel Tallinnas tihedamini käima. See, mille jaoks ma praegu siia tulin, on seni minu poolt ettevõetust kõige põhjalikum näitus.
d, fotoprojektsioonid ja filmid mikonkursile «Ajatu lugu» («Still Story») laekunud mitmekümnest võistlusfilmist valib parimad žürii, kuhu kuuluvad Ülo Pikkov, Sulev Keedus, Veiko Õunpuu, Mark Raidpere, Anneli Porri, Paco Ulman ja Tiina Savi, samuti firmade Canon ja Overall Eesti AS ning animafilmide festivali Animated Dreams esindajad. 18. oktoober – 22. oktoober korterinäitused «Sosistavad ruumid». Kalevi 18 – Laura Toots, Paavli 3 – Reio Aare, Pebre 8 – Krõõt Tarkmeel, Asula 12 – Tõnu Tunnel, Vana-Posti 2 / Harju 3 – Tiit Sokk. “Sosistavad ruumid” on kohaspetsiifiline projekt, mille raames toimub viis näitust Tallinna eri linnaosades asuvates korterites. Korterinäitustel osalevad kuus kunstnikku, kes kõik tegutsevad kaamerapõhise kunsti vallas. Kunstnikud töötavad neile algselt tundmatutes tühjades ruumides, mis käivitavad neis mitmesuguseid lugusid, mälestusi ja seoseid ning tekitavad kunstniku ja koha vahelise dia-
loogi. Nende kasutusse antakse nädalaks Tallinna kesklinnas ja selle lähedal asuvates piirkondades tühi korter. Loomeprotsess päädib avatava näitusega, mida saab külastada viie päeva jooksul. Näituste lahtiolekupäevadel toimuvad kunstnikega vabas vormis teeõhtud, mis avavad vestlusringis kunstniku loomingu ja antud näituste tagamaid. 25. oktoober 18.00 Kumu auditooriumis (Weizenbergi 34 / Valge 1) dokfilm «Miss Representatsioon». Film, mille stsenarist ja režissöör on Jennifer Siebel Newsom, paljastab, millist rolli mängib peavoolu meedia mõjukate ja võimupositsioonil olevate naiste väheses esinemises Ameerika ajakirjanduses. 27. oktoober 16.00 toimub Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34) koostöös Temnikova & Kasela galerii ja Katlaga fotokogumise teemaline seminar, mis on suunatud fotokogujatele ja kuraatoritele.
Vaata mulle näkku: mu nimi on Oleks Võinud Olla Samuti kutsutakse mind Ei Enam, Liiga Hilja, Hüvasti. Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
7. oktoobrist 8. jaanuarini saab Kumus Tallinna Fotokuu raames näha näitust «TEISELE POOLE (Vaata mulle näkku: mu nimi on Oleks Võinud Olla; samuti kutsutakse mind Ei Enam, Liiga Hilja, Hüvasti)», kus on väljas 19 kunstniku töid tervest maailmast. Fotokujutise käitumist analüüsitakse ruumilise praktikana. Seisundid nagu «vahepealne», «teisel pool olev», «paralleelne» ja «rohkem kui» on selle näituse olemuslikud osad, mis keskenduvad pilditegemise pöördelistele ja kriitilistele lähenemistele ning fotograafia kui meediumi seisundile, mis on manipulatsiooni ja väärkasutuse läbi haavatav.
Budak seisab vormide ja kunstide ristteel Näituse kuraator on tunnustatud Poola kuraator Adam Budak (1966), kelle kuraatoripraktika asub kuskil ruumiliste vormide ja performatiivsete kunstide ristteel. Alljärgnevalt tutvustame lühidalt mõningaid näitusel osalejaid. Californiast pärit John Baldessari (1931) on saanud Guggenheimi stipendiumi (1986) ja granti Riiklikult Kultuurirahastult, teda on auhinnatud Oscar Kokoschka ja California kuberneri auhinnaga elutöö eest visuaalsete kunstide alal. Tema töid on näidatud rahvusvahelistel isikunäitustel Amsterdamis, New Yorgis, Essenis, Houstonis, Californias ja Madridis, samuti grupinäitustel Houstoni Kaasaegse Kunsti Muuseumis, Kasselis toimuval festivalil Documenta, Veneetsia Biennaalil, New Yorgi MoMa-s, lisaks näiteks Palais des Beaux Arts’is Brüsselis ja Ameerika kunstibiennaali Whitney muuseumis. Korea päritoluga, ent Berliinis töötav Sunah Choi (1968) töötab fotograafia, skulptuuri, video ja installatsiooni valdkonnas. Tema teosed tegelevad sageli juhuse mõistega ning rajanevad kultuurilist omastamisprotsessi puudutaval debatil.
28. oktoober – 29. oktoober Rotermanni kvartalis (Rotermanni 8) fotokunsti mess. Tänavu teist korda toimuva fotokunsti messi eesmärk on tutvustada Eesti fotokunstnikke ja nende loomingut ning luua sidemeid kohalike kunstikogujate ja -ostjatega. Messi külastaja saab ülevaate eesti professionaalse fotokunsti hetkeseisust, aga ka erinevatest fotomeedia vormistusvõimalustest – alusmaterjalidest ja raamidest. 28. oktoober – 29. oktoober 20.00 Rotermanni kvartalis (Rotermanni 8) «Fotograafia dialoogis» ‒ Raadio Ööülikooli avalikud salvestused. Salvestusi saab hiljem kuulata veebilehel www.ylikool.ee 28. oktoober – 11. detsember Eesti arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos (Ahtri 2) grupinäitus Noorderlichti fotofestival esitleb: «Metropol – suurlinnaelu linnaajastul». Linn on kultuuri häll, ent linnakultuur ei ole siiras. «Metropol» paljastab suurlinna hinge.
5
Elad Lassry «Elutuba (kardinad)», 2011. Söejoonistus.
Alexandre Singh «Koostamise juhend (Tangentsiaalne loogika)», 2009. Detail installatsioonist. Ta uurib materjali vormilist ilmet ning vormide tekkimist, luues vormidest kompositsioone ja arranžeeringuid. Tema installatsioonid põhinevad tihti materjali uurimisel ja objektide kompositsioonidel, mis (läbi ülevate sekkumiste) kantakse üle teise dimensiooni. Veneetsia biennaalil Küprost esindanud Haris Epaminonda (1980) hiljutiste ja lähiaja isikunäituste toimumiskohtade nimekiri on muljetavaldav: MoMa, New York (2011), Schirn Kunsthalle, Frankfurt am Main (2011), Museo di Palazzo Poggi & Biblioteca Universitaria, Bologna (2010), Level 2 Gallery, Tate Modern, London (2010), Site Gallery, Sheffield (2010), Rodeo, Istanbul (2009), Malmö Kunstihoone, Malmö (2009), Circus, Berliin (2008), Künstlerhaus Bethanien, Berliin (2008).
Pilt asendab lugu, ajalugu kummitab
Helena Almeida «Secret Cut», 1981. Foto lõuendil.
Helena Almeida (1934) Portugalist on viimase 40 aasta jooksul intiimsuse, sensuaalsuse ja keha piiride uurimisel ühendanud maalikunsti, fotograafilised kujutised, performance’i ja joonistused. Kuigi Almeida kasutab alati ennast modellina, ei ole tema pildid autoportreed. Tema fotodel on
kujutatud üksikasjaliku koreograafiaga keerukaid visuaalseid kompositsioone, milles paistavad ruum ja sirge, samuti suhe kunstniku ja tema töö vahel. Ta on kaks korda esindanud Portugali Veneetsia Biennaalil – 1982. ja 2005. aastal. Elad Lassry (1977) sündis Tel Avivis, ta elab ja töötab Los Angeleses. Lassry ühendab loo jutustamise piltide ja ajaloo kummitustega, mis säilivad fotodes kaua pärast oma algsest kontekstist eemaldamist. Lassry tööd jäljendavad reklaamifotosid. Ometi on esmapilgul ka kõige vahetumana tundunud fotod keerukad kihilised paljastused, milles leidub juhuslikku hägu või mitmekordselt pildistatud negatiive. Prantsusmaalt pärit New Yorgis elava Alexander Singhi (1980) looming on äärmiselt mitmekesine, ta kasutab meediumitena kirjandust, videot, installatsiooni, kollaaži ja performance’it. Oma töödes analüüsib ta tihti ajaloolisi ja narratiivseid tavasid, kõheldes teadmiste ja tõlgenduste tõesuses. Aastast 2007 on ta isikunäitustega esinenud New Yorgis, Lissabonis, Roomas, San Franciscos, Pariisis ja Berliinis. Vt ka http://www.fotokuu.ee/ programm/teisele-poole/
6
MUUSIKA
Reede, 7. oktoober 2011
Jutuvestja fenomen Transilvaanias räägitakse lugusid tänini. Urmas Bereczki Ungari Instituudi direktor
ARVUSTUS Jutuvestmissarja «Lugude jutustamine päästab maailma» septembrikuu külalised olid Ungari jutuvestja András Berecz, muusikud-tantsumehed István Berecz ja Gábor Babulka. Lisaks korraldati Tartus Kirjanduse Majas jutuvestmisseminar, Tallinnas sai kinos Sõprus vaadata filmi ungari luiskelugude vestjatest «See on tõsi, kui seda usud», Muusikamajas toimus ungari tantsuklubi.
M
a ei ole muinasjutuvestjate tegemistega väga kursis, aga kuna nad ujuvad vastuvoolu, on nende tegevus minule iseenesest sümpaatne. Nad ujuvad vastuvoolu, püüdes kiire elutempo ajastul aega maha võtta, pöördudes tagasi ühe aegade hämarusest pärit rahvaluule vormi – muinasjutuvestmise – juurde.
Muusikat kirjutades vaatab Sisask peaaegu alati üles tähtede poole.
Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees / Scanpix
Urmas Sisask: Maailm armastab mind! 22. oktoobril kõlab Lindakivi kultuurikeskuses ka Eesti üldhariduskoolide vastne võimalik hümn. Helilooja Urmas Sisask eelistab tänapäeval levinud arvutile töövahenditena tindipliiatsit, akustilist klaverit, pendlit ja šamaanitrummi. Oliver Õunmaa Igas Tallinna linnajaos elab mõni helilooja, kes on saanud oma teoste kirjutamisel inspiratsiooni kodupaigast. Seni on kultuuripealinn tutvustanud linnaosades resideeruvate heliloojatena näiteks Mirjam Tallyt Piritalt, Tatjana Kozlovat Põhja-Tallinnast, Märt-Matis Lille Mustamäelt, Piret Rips-Laulu Kristiinest, Tauno Aintsi Haaberstist ja Erkki-Sven Tüüri kesklinnast. Mõne nädala pärast kõlab Lindakivi kultuurikeskuses hiljuti Lasnamäe lähedale kolinud Urmas Sisaski autorikontsert.
Kirjutab koolile ja universumile Mis teid Lasnamäega seob? Tegelikult kolisin ma hiljuti hoopis Kadriorgu, Vilmsi ja Gonsiori tänava nurgale. Senini polnud ma selle kohaga seotud olnud. Mis aga mind uue elupaigaga nüüd siduda võiks, on see, et kaks aastat tagasi kohtusin oma noorikuga ja saatus pani meid kokku elama siia, väga toredasse kohta. Kuidas väljendub praegune elupaik teie muusikas? Siin olen ma aasta jooksul kirjutanud juba 10 lugu nii välismaale kui Eestisse. Tegemist on inspireeriva paigaga, kus on kõik võimalused minu töö tegemiseks. Inspiratsiooni saan ma oma noorikust. Mis teil resideeruva heliloojana käsil on? Kõik teame ju, et kõrgkoolide ja üliõpilaste hümn on Gaudeamus.
Mina aga tahan kirjutada ühise hümni Eesti üldhariduskoolidele. Igal koolil on praegu oma hümn, kuid üldist õpilaskonna hümni pole. Aluseks võtan hümni, mille ma 1986. aastal kusagilt tolmu seest välja koukisin. Villu Kangur kirjutab sellele loodetavasti sõnad ja siis saab sõnad hümnile koos regilauluga sisse pookida. Esiettekannet hümnist kuuleb 22. oktoobril kell 18 Lindakivi kultuurikeskuses minu autorikontserdil. Esitama tulevad Karl Madis ja ansambel Karavan, Igor Jermakov bajaanil, Lea Liitma, sopran Maria Šugailo ja Euroopa kultuuripealinna segakoor Veronika Portsmuthi juhatamisel. Lisaks lauldakse Lindakivis minu igihaljaid viise, mis on planeetide harmooniast kirjutatud. Samuti kuuleb üht uut teost, kiidulaulu universumile «Ad Creatore Universi» op 131.
taeva muusikat möödunud sajandil. Oma silm on kuningas, mul oli vaja vaadata neid lõunataeva tähtkujusid, millest kirjutasin. Millest heliloojate tuntus sõltub? Näiteks helilooja helikeelest. Tänapäeva inimene tahab saada naudingut heakõlalisest muusikast ja ma olen üks neist heliloojatest, kes seda pakkuda suudab. Seepärast maailm armastab mind.
«Professionaalne helilooja pühendub rahva tahtmisele.»
Tuntud nii kodus kui välismaal Kas teie arvates tuntakse Eesti heliloojaid piisavalt? Heliloojatega on nii, et osa on tuntud kodumaal ja osa välismaal. Mina olen tuntud vähemalt 25 riigis. Olen nii palju kirjutanud, et minu teoseid lauldakse kõikidel kontinentidel ‒ välja arvatud Antarktikas, kus kuulajaskonnaks oleksid vaid pingviinid. Nüüd jõudsin loomingu mõttes otsaga juba Austraaliasse. Kirjutasin Austraalias Lõuna-
Kas tõeline helilooja on helilooja 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas? Jah, absoluutselt. Kuigi näiteks Saksamaal on üle tuhande helilooja, kes kirjutavad muusikat teise töö kõrvalt. Samas professionaalne helilooja nagu mina pühendub kindlale tahtmisele. See on rahva tahtmine. Ma ei kirjuta partituuri ühekordseks ettekandeks, ma kirjutan partituuri, mida Saksamaal trükib kirjastus Edition-49. Minu õnn on see, et kirjutatu ei jää tolmu koguma, vaid võetakse paljudes riikides üha uuesti ette. Kas vaid heliloojatööst elamine toob Eestis leiva lauale? Ega ikka too küll ja leiva peale on vaja ka võid ning sinna peale vorsti. Väljaandefirmad Saksamaal turustavad minu muusikat ja see turg aitab mul kõhu täis saada. Paljud kolivad praegu Eestist
ära Soome, Rootsi ja Austraaliasse, sest leiba pole lauale panna. Talendid jooksevad kõik Eestist minema, sest Eestis pole ju raha, aga välismaal natukene on. Kuid tegelikult ei ole ma pessimist, küll see leib ka Eestisse laua peale tulema hakkab. Minu õel Lea Viikmaal on sead ja lehmad ning piisavalt maad, kus kasvamas nisu ja rukis. Kui selline talumajapidamine Eestis kestab, võib leiva lauale saada ka nii, et inimene pole 5 eurosendistki näinud.
Ei kirjuta lugusid sahtlisse Kas te kirjutate ka selliseid lugusid, mida teilt pole tellitud? Oma lõbuks pole mul aega kirjutada. Tellimusi tuleb Iirimaalt, Saksamaalt ja igalt poolt mujalt nii palju peale. Vahel on tunne küll, et tahaks midagi ka ilma tellimuseta kirjutada. Kuid tegelikult see, mida ma kirjutan teiste jaoks, on ka minu jaoks. Ma ei kirjuta ju lugusid lauasahtlisse. Millised on teie töövahendid, kas kasutate ka arvuti abi? Arvutiga ma tööd ei tee, ma ei kirjuta muusikat hiirega. Kui mul on viis olemas, kirjutan selle tindipliiatsiga paberile. Minu töövahendid on ka šamaanitrumm, pendel ja akustiline klaver. Kui need on olemas, tuleb mult muusikat nagu varrukast. Pluss natuke minu IQ-d ja TQ-d. Pendliga kontrollin, kas kõik noodid on õiged. Kui mõni noot valesti läheb, tõmban selle valge markeriga üle ja kirjutan uuesti. Valmis lood trükib arvutisse väljaandefirma. Mina kontrollin need üle ja nii need lood maailma jõuavad.
Lugusid kuulatakse meeleldi Seda, et jutuvestmise näol on tegemist ka tänapäeva inimesele meelepärase ja vajaliku tegevusega, tõestab sellistegi raadioeetrist tuntud „ilmalike” jutuvestjate populaarsus nagu Helgi Erilaid, onu Raivo, Hendrik Relve, David Vseviov või Aleksei Turovski. Võiks oletada, et ühe inimese jutusaade pole interaktiivsel ajastul enam piisavalt atraktiivne, aga statistika näitab midagi muud. Mainitud raadioesinejad on muidugi kõik sündinud jutuvestjad, kes kasutavad nii spontaanselt kui teadlikult samasuguseid võtteid kui meie külade kunagised muinasjutuvestjad, kelle jutte rahvaluulekogujatel veel Jakob Hurda ajal kirja panna õnnestus – viimasel hetkel enne seda, kui „muinasjutukraanid” lõplikult kinni keerati. Võiks arvata, et kõikjal Euroopas juhtus sama, aga ennäe imet, vähemalt üks koht on meie urbaniseerunud kontinendi südames veel olemas, kus iidne rahvaluuletraditsioon kõige ehtsamal kujul tänase päevani edasi elab. See koht, kus inimesed jutustavad üksteisele veel lugusid nii viimasest suurest sõjast kui lähiminevikust, asub Karpaatide mäeahelikus Transilvaanias (Rumeenia), kus külaühiskond, vana looduslähedane eluviis ja kombed on vähemalt riismetena alles enamvähem samasugusel kujul nagu Eestis viimati sada aastat tagasi.
Berecz oli kui taaskehastus Neil päevil esines Tallinn 2011 raames korraldatud muinasjutuvestmisüritusel tuntud ungari muinasjutuvestja András Berecz. Teda kuulates võis ka väike, aga seda südikam eesti publik aimu saada, mida äsjamainitud traditsioon endast kujutab ja kunagi kujutada võis, sest Bereczi muinasjuttude vahel saime kuulata ja näha nii ungari rahvamuusikat kui ka -tantsu, just nagu külas kunagi. Muusikat ja tantsu esitasid kaks noormeest, üks nendest oli peaesineja poeg. Bereczi muinasjutuesituses nägime ja kuulsime ka seda, kuidas proosa vaheldub kord luuleliste elementide, kord draamaga. Samal moel vaheldus ka aja tajumine ja selle kirjeldamine. Jutustuses võis üks hetk venida vahel nagu aegluubis lõpmata pikaks, teinekord oli tekst aga tihe ja metafoorne, mitmetahuline, sügava filosoofilise sisuga, sealt koorus välja vanarahva elutarkust ja eetilisi väärtushinnanguid. Bereczi puhul võib rääkida tegelikult omaette fenomenist, sest ta ei ole lihtsalt kaasaegne muinasjutuvestja, kes esitab ungari muinasjutte (mida ta on vähemalt osaliselt ise kogunud juba 1979. aastast alates Transilvaanias ja Rumeenia Moldovas) nii keelekasutuse kui ka kogu metakommunikatsiooni poolest uskumatult autentsel moel. Ta on oma rolliga niivõrd samastunud, et esindab ka väljaspool lava ellusuhtumist, mis oli omane maailmale, kust ta muinasjutud pärit on, kuigi on ise üles kasvanud kahemiljonilises Budapestis. Ta on muinasjutuvestja nii oma kõnnaku, käitumismaneeri kui kõnepruugi, sõnavõttudes väljendatud tõekspidamiste kui kogu oma olemuse poolest. Bereczis ei näinud me mitte ainult iidse traditsiooni taaselustamist, vaid peaaegu taaskehastumist.
Laulab jutuvestja András Berecz, tema kõrval karjaseflöödiga Gábor Babulka ja Békéscsaba Soolotantsijate Festivali kuldsete kannuste kandja István Berecz. Foto: Reet Klettenberg
Reede, 7. oktoober 2011
Tallinn 2011 nädal objektiivis
FOTO
7
Euroopa kultuuripealinnade juhid kogunesid Tallinnas
Eelmisel nädalal said ECOC-i ehk Euroopa kultuuripealinnade võrgustiku liikmed kokku Tallinnas, et arutada arenguperspektiive ja vaadata praeguseks juba staažikas kultuuripealinnas veidi ringi. Grupipildi tarvis otsustasid kultuuripealinna võrgustiku liikmed poseerida Tallinna Raekoja ees. Foto: Rene Pringi
Reisisadamas esilinastus dokumentaalfilm «Ümbersõit»
«Sacred voices» Jaani kirikus
29. septembril näidati Tallinnas Reisisadama A-terminalis Euroopa kultuuripealinnade Tallinna ja Turu ühe suurema ühisprojekti tulemusel valminud dokumentaalfilmi «Ümbersõit». Selle autorid Nicolas Pannetier (vasakul) ja Simon Brunel (paremal) sõitsid mitu korda läbi kahe kultuuripealinna vahelise ala ja tegid pikal retkel kogetust nii kultuuripealinlastele kui teistele huvilistele näitamiseks 80-minutilise tõsielufilmi. Fotod: Stanislav Moskhov
Viljandi noornäitlejad mängivad Von Krahlis «12Karamazovit»
1. oktoobril vallutasid Viljandi noored näitlejad tunnustatud lavastaja Kristian Smedsi käe all Von Krahli teatri lavalauad. Lavale toodi uues kuues «Vennad Karmazovid». Foto: Ville Hyvönen
26. septembril andis 15. tegevusaastat tähistav ansambel Vox Clamantis Jaani kirikus ühiskontserdi tuneesia vokalisti ja udimängija Dhafer Youssefiga (parempoolsel pildil). Kavas põimusid gregooriuse laul, eesti helilooming ja Dhafer Youssefi loodu, mis vaheldusid, toetasid ja võimendasid üksteist. Fotod: Stanislav Moskhov
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 7. oktoober 2011
Iir Hermeliin soovitab: etendus «Üks suvepäev»
TEATER 7. oktoober 19.00 Teatris NO99 «Three Kingdoms». 7.‒8. oktoober 19.00 Tallinna Linnateatris (Lai 23) «Vaata, ma kukun» kaks viimast etendust. 10.‒11., 13.‒14., ja 16.‒17. oktoober 15.00 Von Krahli Teatris (Rataskaevu 10) «Karamazovid». 11.‒12., 14.‒15., 17.‒18. ja 20.‒22. oktoober Theatrumis (Vene 14) «Üks suvepäev».
MUUSIKA 8. oktoober 14.00 Estonia kontserdisaalis (Estonia pst 4) Tallinna Reaalkooli juubeli kontsertaktus «Reaal 130».
Liikudes olevikust minevikku, mälestustest tegelikkusesse, käsitleb Jon Fosse rikkaliku ja poeetilise keele vahendusel selliseid teemasid nagu armastus ja kiindumus, valgus ja pimedus, aeg ja ruum. «Jon Fosse «Ühte suvepäeva» lavastades olen hakanud paremini
mõistma mind ümbritsevaid inimesi. Ehk ka iseennast. Inimese peamisi vajadusi, mille hulka kuulub ka vajadus rahustava vaikuse järele,» sõnastas lavastaja töö käigus kangastunud küsimusi. «Kust seda leida? Eraldumisest maa vaikusesse ja rahusse – üksi või kaksi? Paadiga meresügavustel õõtsudes? Inimsuhete korrast? Kui kaugele tuleb minna, et leida see rahu sisaldav vaikus?» Lembit Peterson luges «Ühte suvepäeva» esimest korda hilissuvel 2010, kui koduteater Theatrum oli just lõpetanud «Tuulesaarte» etendused Tahkuna tuletornis. «Võtsin aja lugeda näidendeid, valisin alustuseks Norra näidendid,» ütleb ta. «Ma ei teadnud siis Fossest tegelikult midagi. Olin nime kuulnud, mingites seostes teadsin seda, kuid kohe ei meenunud, mis seosed need olid. Oli seega vaid venekeelses tõlkes tekst ja suveõhtu.
Tasapisi hakkas tekst looma kujutlusi, mis tegid tähelepanelikuks, haarasid endasse ja kui lõpetasin, olin lummuses.» Jon Fosse on 1959. aastal sündinud norra kirjanik ja dramaturg, ühtlasi ka maailmas üks enim mängitud kaasaja näitekirjanikke. Teda on nimetatud Samuel Becketti ja Harold Pinteri mantlipärijaks. 2010. aastal pälvis ta rahvusvahelise Ibseni auhinna. «Ta rääkis minugi salajastest mõtetest, asjadest, mida ma ei teadnud või teadsin kuidagi või polnud neid enesele tunnistanudki,» tõdeb Peterson. «Nüüd tunnistasin. Olen minagi tihti lahkuja vaikusesse, ära. Me tahame minna ära. Ja ometi tahame olla koos.» «Üks suvepäev» on omamoodi temaatiliseks jätkuks nii «Tuulesaartele» kui «Misantroobile». Võib leida sisulisi haakumisi ka Griškovetsi «Linna» ja «Planeedi» ning isegi Claudeli «Maarja kuu-
8. oktoober 16.00 Väravatornis (Lühike jalg 9) «Rahvusvaheline muusikapäev – Ajatud trubaduurid». Tõnis Mägi, Andres Mustonen ja Hortus Musicus.
11. oktoober 19.00 Estonia kontserdisaalis (Estonia pst 4) «Eliitkontserdid II – Liszt 200; Ralf Taal». Liszti kogumik «Transtsendentsed etüüdid».
Posti 8) «Uus Maailm», režissöör Jaan Tootsen.
8. oktoober 19.00 Estonia kontserdisaalis (Estonia pst 4) «Baltic Concert Express: Barokk». Esineb Sinfonietta Riga barokkansambel.
12. oktoober 19.00 Tallinna Tehnikaülikooli aulas (Ehitajate tee 5) «Andres Valkonen 60». Kontsert keskendub juubilari loomingule alates legendaarse ansambli Väntorel perioodist kuni tänaseni. Peaesinejad on Tõnis Mägi ja Ivo Linna.
Foto: Stanislav Moshkov
9 16. septembril Hiiumaal, Tahkuna tuletornis esietendunud Lembit Petersoni lavastatud ja Jon Fosse kirja pandud lavatükk «Üks suvepäev» kolib oktoobris külmade tuulte eest Theatrumi teatrisaali. «Käisin etendust vaatamas Hiiumaal väikeses Tahkuna tuletornis, mille ümber ulus külm tuul ja toas elutses Lembit Petersoni targa käe alla lavastatud ääretult poeetilise, kuid samas nii igapäevast kõnekeelset teksti viljeleva John Fosse looming,» meenutab Iir Hermeliin. «Usun, et Peterson suudab Hiiumaal tekkinud sünergia Theatrumi saali ümber tõlkida.» Tegemist on mereäärse looga, naine ja mees lahkuvad linnast, et viia ellu unistus: elada omaette ilusas kohas fjordi kaldal, vaikuses ja rahus, eemal maailmast, selle suhete segapuntrast ja kärast. Kuid selgub, et vaikuski võib kanda rahutust.
Iir Hermeliin.
8. oktoober 20.00 Von Krahli Teatris (Rataskaevu 10) «Club 2011: Citysonic». 10. oktoober 19.00 Mustpeade Majas (Pikk 26) ooperi «La Serva Padrona» kontsertettekanne. Itaalia ühendamise 150. aastapäeva puhul esitab Itaalias tegutsev Sinfionietta Roma ansambel Giambattista Pergolesi (1710–1736) ooperi, mis muutis kogu ajastu muusikalist maitset.
13. oktoober 18.00 Lasnamäe muusikakooli (Punane 69) saalis oktoobris Lasnamäel resideeruva helilooja Urmas Sisaski loeng-kontsert «Universiumi muusikast».
KINO 7. oktoober kinos Sõprus (Vana-
7. ja 9. oktoober 21.00 ja 19.00 kinos Sõprus Uus Saksa Kino: «Goethe!» (režissöör Philipp Stölzl). 8. ja 15. oktoober 17.00 kinos Sõprus Uus Saksa Kino: «Veidike teistsugune» (režissöör Andreas Rogenhagen). 8. ja 16. oktoober 19.00 kinos Sõprus Uus Saksa Kino: «Almanya» (režissöör Yasemin Samdereli). 10. ja 13. oktoober 19.00 kinos Sõprus Uus Saksa Kino: «Unetõbi» (režissöör Ulrich Köhler). 11. oktoober 21.00 kinos Sõprus Uus Saksa Kino: «Laul minus eneses» (režissöör Florian Cossen).
Me tahame minna ära. Ja ometi tahame olla koos. «Üks suvepäev» räägib salajastest mõtetest. Foto: Laura Peterson lutamisega». Novembris etendub «Üks suvepäev» ka Pariisis kaasaegset Eesti kultuuri tutvustaval festivalil «Estonie Tonique». Osades Maria Peterson või Laura Peterson, Eva Eensaar või
Anneli Tuulik, Mare Peterson, Andri Luup või Marius Peterson, Helvin Kaljula või Ott Aardam. Teksti tõlkis Eha Vain, lavakujunduse tegi Andres Koort, kostüümid Laura Pählapuu.
11. ja 16. oktoober 17.00 kinos Sõprus Uus Saksa Kino: «Kuidas teha raamatut Steidliga» (režissöörid Gereon Wetzel ja Jörg Adolph).
(Weizenbergi 34) «Kaksikportree. Flaami sümbolistid James Ensor ja Jules de Bruycker».
12. ja 15. oktoober 19.00 kinos Sõprus Uus Saksa Kino: «Kes siis veel, kui mitte meie» (režissöör Andres Veiel). 14. oktoober kinos Sõprus «Idioot» (Eesti 2011, režissöör Rainer Sarnet).
NÄITUS Kuni 23. oktoober Kumu kunstimuuseumi 4. korrus, A-tiib, graafikakabinet (Weizenbergi 34) «Urmas Ploomipuu valge maja». Kuni 30. oktoober Kumu kunstimuuseumi 3. korrus, B-tiib
Kuni 7. november Noblessneri sadama alal rahvusvaheline ehtekunstinäitus «UltraMarine». Kuni 31. detsember Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones (Pikk 17) «Ajaloo nägu».
MUU Kuni 22. oktoober Kadrioru pargis linnainstallatsioonide festivali LIFT11 viimane teos «Rada metsas», mille autor on jaapani arhitekt Tetsuo Kondo. Puude vahel kulgevat 95 meetri pikkust teerada kannab painutatud terastoru, mis püsib ise püsti ja nõjatub puude vastu vaid pisut.
Vaibal plekid? Diivan määrdunud? Pole probleem - pakume vaipade, põrandakatete, pehme mööbli ja madratsite
SÜGAVPUHASTUST Professionaalse tehnika ja väga tõhusate pesuvahenditega saame jagu nii tolmulestadest ja üldisest määrdumusest kui ka muidu raskesti eemaldatavatest rohu-, veini-, vere-, šokolaadi- jm. plekkidest. Tulemus on hügieeniliselt ja visuaalselt puhas ning värske.
Broneeri aeg juba täna! Lisainfo telefonil 5306 7669 või veebist: www.rohelinepesumaja.ee
KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:
TALLINN
Eur opean Capital of Culture