54
Esimesed Malisse saabunud MINUSMA sõdurid tulid Aafrika riikidest.
MISSIOON
juba Boko Haram, siis kartsid ülejäänud Lääne-Aafrika riigid õigustatult, et Mali muutumisel islamistide turvaalaks tähendab samade probleemide valgumist kogu regiooni ülejäänud riikidesse. Paraku ei olnud aga Aafrika Liidul raha ja võimekust, et vajaliku kiirusega reageerida. Seetõttu võeti pigem heakskiiduga vastu Prantsuse presidendi François Hollande’i otsus käivitada sõjalise abi operatsioon SERVAL. Prantslaste ülekaal oli mäekõrgune. 11. jaanuaril 2013. aastal alustatud operatsioon vallutas sisuliselt kolme nädalaga tagasi kogu Põhja-Mali, liikudes selle ajaga umbes 700 km. Teiste sõnadega osutati neile sisulist vastupanu alles mägedes. Samal ajal ei olnud prantslastel mingit soovi jääda Malisse garanteerima poliitilise olukorra stabiliseerimist. Selle ülesande jaoks vajati juba suuremat ÜRO rahuvalvajate jõudu. MINUSMA2 loodi 25. aprillil 2013 ÜRO Julgeolekunõukogu otsusega nr 2100. MINUSMA nimi – ÜRO Mali stabiliseerimise rahvusvaheline multidimensionaalne missioon – sisaldab nii sõjalist, poliitilist kui ka sotsiaal-majanduslikku komponenti. Esimesed 2013.
stabiliseerimisjõud. Samal ajal jätkab tegevust terrorismivastase ülesandega operatsioon Barkhane, mis tegutseb korraga viies riigis: Malis, Nigeris, Mauritaanias, Burkina Fasos ja Tšaadis. Selle jõu suurus on 3000 meest ehk umbes üks brigaad 200 soomuki ja 20 helikopteriga. Malis on neid umbes tuhat meest, seda on kahtlemata vähe.
AZAWADI KRIIS
Olukorra teeb keeruliseks Mali kriisi mitmetahulisus. Kõige üldisemalt võib rääkida kahest kriisist. Esimene neist on nn Azawadi kriis, mis vastandas tuareege Mali valitsusele. Sellel konfliktil on sügavad ajaloolised juured, kus põhja tuareegidel ja lõuna mustal elanikkonnal on vastakuti sügavad rassilised eelarvamused. Põhimõtteliselt tajuvad tuareegid praegust Mali riiki sisekolonisatsioonina, kus nende endised mustad orjad valitsevad oma ajalooliste isandate üle. Rassiküsimused ei vastanda ainult Mali põhja ja lõuna alasid, vaid toidavad konflikti ka sellelsamal Azawadi territooriumil, mida tuareegid soovivad kuulutada enda omaks. Nomaadide ala keskele jäävad, Nigeri kallastel elavad shonghaid
PRANTSLASTEL EI OLNUD MINGIT SOOVI JÄÄDA MALISSE GARANTEERIMA POLIITILISE OLUKORRA STABILISEERIMIST. SELLE ÜLESANDE JAOKS VAJATI JUBA SUUREMAT ÜRO RAHUVALVAJATE JÕUDU.
SÕDUR NR 3 (96) 2017
aastal Malisse saabunud 6000 MINUSMA sõdurit olid kõik Aafrika riikidest. MINUSMA teeb aga eriliseks Euroopa riikide lisandumine pärast 13-aastast pausi Aafrika pinnal. Siiski ei ületa nn valge MINUSMA (Hollandi, Saksamaa, Rootsi ja teiste Euroopa riikide) hulk enamalt jaolt 10% rahuvalvajate koguarvust – eri rotatsioonide kõikudes on eurooplasi umbes 1200 meest 11 000 sõjaväelasega MINUSMA sees. Lisaks töötab MINUSMA heaks ka ligi tuhat inimest tsiviileesmärkide saavutamiseks. MINUSMA eelarve oli 2016. aastal 923 miljonit USA dollarit. MINUSMA loomine ei tähendanud 2013. aastal, et prantslased oleksid lõpetanud oma tegevuse Malis, pigem vastupidi. MINUSMA on prantslaste nägemuse kohaselt puhtalt passiivne 2 MINUSMA – Multidimensional Integrated Stabilization Mission in Mali
ei ole sugugi vaimustuses ideest, et nad peaksid elama tuareegide juhitud riigis, samal ajal kui neil on rahvaarvu mõistes neljakordne ülekaal tuareegide üle. Ehkki halvemini relvastatud kui tuareegid, on ka shonghaidel oma omakaitseorganisatsioonid Ganda Koy ja Ganda Izo. Tuareegidel aga ei ole võimalik shonghaidest ka mööda minna, sest juurdepääs Nigeri jõele on kogu piirkonnale eluliselt tähtis. Samas ei ole ka tuareegid ühtsed. Juba ajalooliselt oli tuareegide ühiskond väga hierarhiline ja toimusid pidevad võimukonfliktid. Nii vaidlustasid seekord madalama kasti hõimudest imghadid traditsioonilise ülikhõimu ifoghassi feodaalsed privileegid. Seetõttu on enamik imghade liitunud praeguseks Mali valitsust toetavaks omakaitseorganisatsiooniks GATIA, millel on olnud tõsiseid lahinguid ifoghasside juhitud pro-Azawadi liiduga CMA. Lisaks on eraldi organiseerunud hulk hõime (chamanamassid, dousaha-
kid jne), kes ei soovi enam osaleda üldises kodusõjas, kuid samas ei soovi anda kellelegi kontrolli oma hõimu territooriumi üle. Kogu kriisi killustatust näitas seegi, et kui 2015. aasta juunis kirjutati alla rahuleping, siis oli sellel kaheksa osapoolt, mis vormiliselt jagunesid pro-Azawadi (CMA) ja pro-Mali (Platvorm) gruppideks. Rahulepingu sisu on kompromiss, kus ka Mali valitsus nõustub võimu detsentraliseerimisega Põhja-Malis. Sel eesmärgil luuakse uusi omavalitsusi, mis kasvatab Põhja-Mali elanike esindatust Mali parlamendis ja annab kohalikele elanikele suuremaid õigusi oma elu korraldamisel. Paraku ollakse selle rahulepingu kehtestamisel esialgsest ajagraafikust vähemalt poolteist aastat maas. Teine kriis on nn džihadistlik kriis. See vastandab ühelt poolt Mali riiki, keda toetab rahvusvaheline kogukond, ja teiselt poolt salafistliku džihaadi organisatsioone. Ka džihaadi liikumised on