Meeskonnaülemana kaitseväe erioperatsioonide üksuses
O
len ohvitser, kes nüüdseks on aastaid teeninud erioperatsioonide väejuhatuses, meeskonnaülema ametikohal. Minu jaoks algas teenistus selles üksuses pärast erioperatsioonide Valiku läbimist. Valik oli raske, kuid seal polnud midagi võimatut. Katsete toimumise ajal oli talv meid õnnistanud paksu ja kestva lumevaibaga. Samas meie, kandidaatide, jaoks oli tegu olukorraga, milleks iga aasta harjutada ei saa. Näiteks orienteerumine toimus suuskadel ning spetsiaalselt selleks valmistudes osalesin Kaitseliidu koosseisus eelnevalt Utria dessandil. Pärast mehiseid pingutusi läbis Valiku 6 kandidaati 16-st, neist omakorda osutus valituks 4. Samas kestab Valik edasi kogu teenistusaja jooksul. Eriväelasena on vaja lisaks konventsionaalsetele teadmistele osata üsna palju erioskusi süvendatumal tasemel kui varasem ametikoht nõudis. Selleks läbisin erioperatsioonide ettevalmistuskursuse, mis hõlmas endas eriluure ja seire, otsese rünnaku ja sõjalise toetuse väljaõpet. Sellele lisandus veel eriväljaõpe automaadist ja püstolist ning teisest käsirelvadest laskmises. Kuna erivägede operaator peab tabama sihtmärki kiirelt ja täpselt, on tegu intensiivse ja põhjaliku väljaõppega, sellele lisandus veel köitega laskumine kopteritelt ja katustelt, ujumine raskendatud tingimustes, ellujäämiskursus, langevarjukoolitus, väikeüksuse taktika, käsivõitlus ning keeleõpe. Tähtsal kohal on samuti erioperatsioonide teooria, planeerimine ja tavatu sõjapidamine. Et teenida meeskonnaülemana või mõnel teisel spetsialisti ametikohal, on samuti vaja omandada eriväelase kvalifikatsioon. Sõjakooli põhikursus on kõige alus, kuid pärast ettevalmistuskursust läbisin erivägede (Special Forces) üheksakuulise kvalifikatsioonikursuse Ameerika Ühendriikides Fort Braggis. Kursuse lõpetamisel omistati mulle roheline barett ja erivägede kogukonda kuulumise märgiks võin kanda käisel Special Forcesi eraldusmärki ning rinnas Airborne’i hõbetiibu. Kursusel tuli eri etappidel ühise eesmärgi nimel töötada koos nii Ameerika kui ka teiste riikide ohvitseride ja allohvitseridega, mis pakkus kultuurilisest aspektist huvitavat proovikivi. Rühmaülemana on võimalus ohvitseril töötada koos 30–40 kaitseväelasega, kompaniiülemana aga veel rohkematega. Samas, teenides erivägede meeskonnas on küll meeskond väiksem, kuid mitte vähem proovikive pakkuv, sest kõik alluvad on oma eriala hästi tundvad vanemallohvitseridest spetsialistid. Olgu siinkohal öeldud, et erivägede üks põhieesmärk on oma ülesanne täita, tehes seda koos ja teiste inimeste abil, olles lahingujõu mitmekordistaja. Selle näiteks on kas või kogemus Afganistanist, kus sõjalise toetuse missioonil võis kogu operatsioonil osalev isikkoosseis ulatuda kuni tuhande isikuni, mida tuli meeskonnaülemana juhendada koos afgaanist koloneli või kindraliga. Nüüdseks on aastaid tagasi loodud noor meeskond küpseks saanud, mina koos nendega. Koos oleme raskuseid kandnud ning mõistust teritanud, seda nii Eestis kui ka välisoperatsioonil, Afganistanis. Ohvitseri töö on meeskonnas hoida masinavärki õlitatuna. Mida rohkem on meeskond välja õpetatud ja standardprotseduuridega kaetud, seda enam jääb administratiivses faasis osaks kontrolliv pool. Näiteks erinevalt rühmaülema päevilt, mil valmistasin ette laskekäske, teevad selle töö nüüd ära vastavad erialaspetsialistid. Lahingulisi ülesandeid planeerides peab meeskonnaülem olema suuteline kuni pataljoni tasemeni otsuse vastuvõtmise protsessi juhtima ning oma meeskonda kasutama kui pataljoni staapi. Selline kogemus tuleb aga aastatega, see eeldab aastaid teenistust samal ametikohal ning lisakursuseid nii Eestis kui ka välismaal. Erinevalt laialt levinud arvamusest ei peatu karjäär erivägede ohvitserina. Edasist sõjaväelist karjääri saab jätkata keskastmekursusel KVÜÕA-s või USA-s magistriõppes Naval Postgraduate Schoolis, omandades irregulaarse sõjapidamise magistrikraadi. Tunnen, et seni tehtud valik saamaks erioperatsioonide meeskonnaülemaks on õige. Seepärast julgen kõiki vaimult ja kehalt terveid mehi kutsuda teenima kaitseväe erioperatsioonide üksusesse.
SÕDUR NR 1 (88) 2016
musautod Vabadussõja rinnetel punaste elu kibedaks ning aitasid Eesti vägede rünnakuhoogu hoida. Neid soomusautosid iseloomustas oma aja kohta harvanähtav tulejõud. Lisaks kahele Maximi raskekuulipildujale kasemattides ja Madseni kergekuulipildujale auto esiosas sülgasid nende tornides tuld 37 mm lühikese rauaga Hotchkissi kiirlaskekahurid. Väidetavalt ületas soomukite kerede kaevikukilpide terase kuulipidavus Põhja Poegade poolt punastelt üle võetud, tsaariarmee jaoks toodetud Austin Putilovetsi soomukite kerede soomuse oma. Vabadussõja võidu järgne jätkulugu nii hiilgav ei olnud. Eesti soomusväe masinapark sai küll täiendust Loodearmeelt üle võetud nelja Inglise tanki Mark V Composite ja Prantsusmaalt soetatud 12 Renault FT17 tanki võrra. Lisaks ehitati 1924. aasta punamehikeste putšikatse järgselt inglaste Vickersi soomusauto IGA1 eeskujul 13 Arsenal-Crossley (M27/28) soomusautot ja soetati hiljem Poolast kuus tanketti TKS. Siiski ei olnud soomusüksustest 1939. aastal sõlmitud baaside lepingu ajal Eesti iseseisvaks jäämisel abi. Kas ajalugu läinuks teisiti, kui Eesti oleks Inglismaalt kahe allveelaeva ostmise asemel panustanud näiteks lätlaste eeskujul kergetankide tüüp 35 (LT vz. 35) soetamisele Tšehhoslovakkiast või taibanud Ameerika insenerilt John Walter Christie’lt ära osta ratas-roomiktanki M. 1931 litsentsi, enne kui Punaarmee selle järgi endale Eestisse rajatud baasides nähtud kiirtanki BT7 ehitas? Igal juhul jäid sõjaeelse aja kodumaise soomukitööstuse tippsaavutuseks 1927. aasta vaimus loodud kergesoomusautod Arsenal-Crossley, mis olid oma kompositsioonilt küllaltki sarnased Punaarmee Eesti baasides olnud BA-10 soomusautodega. Viimased olid seltsimehed punaväelased (tundub, et tolle maa kombe kohaselt) reedel, 21. juunil 1940 puhkepäevadeks kaasa võtnud, et Tallinnas jalutades president Pätsilt vabariigi ülevõtmist viisakalt eemalt jälgida. 1939. aasta 1. septembril alanud Teises maailmasõjas osutusid ka sellised, oma loomise ajal edukad soomusautod õige pea lootusetult oma aja äraelanuteks. Sõda sünnitas sootuks uued ja võimsamad sõjamasinad, mida said endale arvukalt lubada vaid totaalsed üliriigid, kellest ühelgi polnud Eestile pakkuda selliseid liitlassuhteid nagu on NATO-s praegu.
KAITSEVÄGI
17