Page 8

8

ARVAMUS

Visualiseerimise jõud Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Pika selgituse asemel aitab hästi läbimõeldud piltlik kujund mõtet selgemalt edasi anda.

M

õnikord on nii, et on idee, aga pole teostust. Mis iganes põhjustel – nt pole kavand küps, sest on puudu mingitest tehnilistest nüanssidest või lausa tehnoloogiast. Maailmakuulus 3D-film „Avatar” on selle mõtte lihtne näide, sest filmi idee „tähistas” enne teostussuutlikkust 15. sünnipäeva. Käesoleva artikliga on sama lugu – iva oli olemas, aga viljapea polnud sugugi valmis. Tea, kas on praegugi, aga teisalt sundisin end takka, sest uues ametikohas ei saa ilmselt ajakirjatoimetustele kirjutamiseks aega võtta; näen vaimusilmas, kuidas see aeg hoopis kihutab tööprotsesside, toimingute ning administreerimise ülesehitusjadas, jättes kohati kõrvale regulaarse söömise ning perekonna. Kahjutundega, aga mitte kellelegi etteheitvalt, tuleb tunnistada, et see pole siiski midagi uut. Julgen kuulutada, et igas organisatsioonis, selle olulistes struktuuriosades, on teatud ametikohad, mille funktsioonide täideviimine eeldab nn töönarkomaaniat. Aga seda ei pea kujutlema tingimata räämase ega suitsu- ja pesematusehaisu pildina, vaid pigem ehk hoopis teatud loovusetiiva ning innu tõusulaine helgina. Muide, kas olete mõelnud sellele, et eneseteostusel on alati küljes maik eneseohverdust? Aga olge ettevaatlikud, sest mõttel on jõud – me saame selleks, kellena end kujutleme!

MIDA VAIMUSILM NÄEB

SÕDUR NR 4 (79) 2014

„Eesti kaitseväe maaväe lahingutegevuse alused” punkt 0424 ütleb, et väejuhtimine on tegevuste haldamise kunst ja teadus, mis hõlmab olukorra, probleemi ja selle lahendi mõistmist, kujutlemist, kirjeldamist, suunamist, eestvedamist ja hindamist. Selle jada igast tegevusest saaks kirjutada haaravaid raamatuid, aga praegu keskendume neist vaid ühele – kujutlemisele, ja surume end piiratud lehekülgede arvule. Lubage, ma koon artikli alguses

Enno Mõts KOLONELLEITNANT 2. JALAVÄEBRIGAADI ÜLEM

esitatud kinokunsti näite mõttelõnga edasi. Nimelt on üsna tuntud nördimuslause, et see või teine film ei olnud võrreldav loo algse versiooniga raamatus – jäi üheplaaniliseks, raamistas olustikku ja standardis tegelasi. Hea kirjasõna viib meid aga võimalusterohkesse, nüansirikkasse ja värvikirevasse emotsioonidemaailma, kus me näeme kõiki toimuvaid sündmusi oma vaimusilmas. Hea kirjeldus avab vaevata, kui iseenesest, kujutluspildi, ja me leiame end seiklustes, mis suhestub ja sööbib kogetud tunnete kaudu meie mällu. See on kirjeldus, ent autor (kirjanik) peab seda kõike esmalt ise kujutlema! Ning nüüd me olemegi juhtide pärusmaal – ülema funktsioon on otsustada probleemilahend, aga valiku tegemiseks ning oma kavatsuse esitamiseks peab ta esmalt vaimusilmas lahendist pilti nägema. Sisepildita, tegelikult, puudub tervikkontseptsioon! Tõesti, on väga oluline, kuidas edastada peasisene pildikuma. Sest sõnakunst ja -kunstitus on üleukse naabrid. Kuulates sama filmi näinud inimeste ülevaadet kinolinal esitatu sisust, võib võrdlustulemus üsna heitlik olla. Oluliste stseenide kaotamine, sõnastus-ekslemine ja loogikavead, koos ülekirjeldusega, võivad päädida igavuse ja õlakehitusega, ning jutustus läheb ühest kõrvast sisse ja teisest kohe välja. Ülemate suunistega ei tohiks seda aga mingil juhul juhtuda! Kirjeldamisoskuse harimisele ma selles artiklis rohkem ruumi ent ei kuluta; pealegi olen sel teemal oma mõtteid Sõduri kaante vahel eelnevalt ka esitanud. Niisiis, visualiseerimise jõud! Kasutan seda võõrkeelse kõlaga sõna teadlikult, sest kuigi on olemas ametlikud

eestimeelsed sünonüümid, jääb neis teinekord vajaka teatud olulistes varjundites. Praegusel juhul tahan rõhutada seost sõnaga visioon. Ja jällegi – see on esmalt ikkagi pilt, mitte sõna! Pilt tulevikust, millesse tahame jõuda. Muidugi võib öelda ka tuleviku-kujutlus, aga selle assotsiatsioon jääb nagu pehmeks, ei teravdu selgelt, vaid pigem miraažina … Teisalt ei peaks ilukirjanduslikele tajukalletele tähelepanu pöörama, sest nende sünnitoaks on maitsemeel, ning aabitsatõene ühtsus sellele ei kehti. Kinnitan seda kogemusega, olles osalenud filoloogide terminiarutlustel … Ah jaa, ning ehk on nüüd päramine aeg lugejaid teavitada, et ma kavatsen artiklis lahata ka pisut taktikat.

LAHINGUTOIMINGUD PIKTOGRAMMINA Kevadtorm 2014, meie endi senine suurim, kohandatud vastavusse riigikaitse arengukavaga, andis palju uut, positiivset ja kindlasti kuhjaga kogemusi, aga kinnitas veelkord ka tõsiasja, et sõja­ väelastel pole raske uut õppida, vaid vana välja rookida. Nii lugesin ühest (!) lahingukäsust, et ülesandena määrati „killustada, lagundada, riivistada, kulutada”. Mida siis ikkagi kästi teha? Mida Sina, lugeja, teeksid? Kui on antud neli tegevussõna, siis ootaks nelja tegevust. Sest – ja seda olen ma nüüd oma artiklisarjas piisavalt rõhutanud – lahingukäsku ei peaks sõna­ vahtu toodetama! Kas käsuandja ise teadis, mida ta alluvatelt ootab, või vastaks ta, et „Ära jama nüüd! Ma tahan, et sa … No tead küll … Et sa viivitaksid ja kaitseksid ning … no et sa lõhuksid vastase ära. Manööversõda noh!” NB: see „vastus” on minu poolt muidugi väga meelevaldne, ning loodan, et keegi mu peale vimma ei hakka pidama, aga las ma „emotsioonitsen” pedagoogilistel eesmärkidel edasi. Nimelt, tähelepanelik lugeja märkas, et ma tõin sisse veel ühe tundmatu korralduse: lõhkuma. Tõsi, sellist lahingutoimingut õppusel kokkupuututud käskudest ma ei lugenud, küll aga kasutati verivärskena, selle Kevadtormi puhul loodud terminivastset hälvama. Asjaolu, et käsus määratleti ka selle sisu („Vastast lagundama, häirima ja nihustama hälbiva ebakonventsionaalsuse piiril, jäädes

Nr 4, 2014  
Nr 4, 2014  
Advertisement