SÕJATEOORIA
22
Irregulaarne sõjapidamine ja selle enim käsitletavad vormid Räägime moodsast sõjapidamisest, mille erinevaid kom ponente Vene föderatsioon meile oma läänepiiril praegu nii lahkelt tutvustab, ning seda, kuidas paigutub see kon ventsioonidega reguleerimata sõjategevuse konteksti.
2
Riho Ühtegi KOLONELLEITNANT KAITSEVÄE ERIOPERATSIOONIDE ÜKSUSE ÜLEM
jooksul on sellist sõjapidamisviisi har rastatud enamal või vähemal määral, kuid akadeemiliselt on sellele hakatud laiemalt tähelepanu pöörama alles vii mastel kümnenditel. Põhjus, miks ma neljanda generat siooni sõjapidamisest kirjutan, on see, et sellises sõjas ei ole selgeid piire sõja ja poliitika, aga ka kombatantide ja tsiviilisikute vahel. Seetõttu on sellist sõjapidamist keeruline paigutada ka tavapärase sõjapidamise konteksti, mis lähtub sõjaõigusest ning Haagi ja Genfi
IRREGULAARNE SÕJAPIDAMINE Alustada tulebki sellest, mis on irregu laarne sõjapidamine2. Eesti sõjanduslek sikon Militerm ütleb, et tegu on sõjapi damisega, mida ei reguleeri sõjaõiguse põhimõtted. Iseenesest on see väga õige
KAITSEVÄGI
0. sajandi lõpukümnendist alates on maailmas levima hakanud uut tüüpi relva konfliktid, mis ei mahu tavasõjapidamise raami desse. Seda uut valdkonda on nimetatud neljanda generatsiooni sõjapidamiseks (fourth-generation warfare – 4GW) või lihtsalt moodsaks sõja pidamiseks (modern warfare) ja selle peamine sisuline erinevus tavasõjapida misest seisneb sõjapidamise detsentrali seerimises, kus sõjandusmonopol pole ainult eksisteeriva riigi oma, vaid üks sõdiv pool on raskelt määratletav, tih ti mitteriiklik institutsioon. Iseenesest pole sellises sõjapidamises midagi uut, juba Spartacuse ülestõus Vana-Rooma impeeriumi vastu oli sisult ja eelkirjel datud põhimõttest lähtuvalt neljanda generatsiooni sõjapidamine. Sajandite
konventsioonidest. Tulenevalt viimase aja sündmustest rahvusvahelisel areenil ning sellest, et Eesti riigi maa-ala, terri toriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik1, peame valmis olema ka ise neljanda generatsiooni sõjas osa lema. Valmisolekuvajadust toetavad ka omaks võetud totaalkaitse põhimõtted ja riigikaitse lähtumine territoriaalkait se doktriinist, mis eeldavad sõjapida mist kõigis selle spektrites ja kogu riigi territooriumil. Kõik see on toonud sõja pidamisse terve hulga uusi mõisteid ja põhimõtteid, millest olulisemaid püüan alljärgnevalt lahti seletada. Et definit sioone pole paljudele mõistetele praegu veel kokku lepitud, selgitan neid termi ni sisu põhjal. Fookuses on irregulaarne sõjapidamine (irregular warfare – IW) ja kõik sellega kaasnev, mis ongi neljanda generatsiooni sõjapidamisega enamjaolt kokkulangev sõjapidamisvaldkond.
SÕDUR NR 3 (78) 2014
Sõjaline toetus ei tähenda ainult väljaõpet, vaid ka koos kohalike üksustega operatsioonide läbiviimist. Pildil suunduvad Eesti eriväelased koos Afganistani julgeolekujõududega ühisoperatsioonile.