36
TEADUS JA TEHNIKA
AN/SEQ-3 LaWS USS Ponce pardal.
USA merevägi võtab kasutusele laserrelva
SÕDUR NR 2 (83) 2015
Möödunud aasta augustis võttis USA merevägi kasutusele esimese laserrelva prototüübi AN/SEQ-3 Laser Weapon System (LaWS). USA merevägi on laserrelva kasutuselevõtust huvitunud aastakümneid. AN/SEQ-3-ga alustati tööd 2007. aastal ja see läks maksma 40 miljonit USA dollarit. 2009. aastal jõuti esimeste katsetusteni ja 2012. aastal katsetati relvasüsteemi laeval. 2014. aasta augusti lõpus paigutati LaWS Pärsia lahel opereerivale miinitõrje baaslaevale USS Ponce. Enam ei ole tegu testimisega, vaid relv on ametlikult kasutusel. AN/SEQ-3 LaWS põhiosa on 30 kW 1,064 μm lainepikkusel töötav tahkislaser. Relv on täielikult integreeritud laeva relvasüsteemi, tulejuhtimiseks kasutatakse lisaks laseri enda optilisele juhtimissüsteemile lähikaitsesüsteemi Phalanx radarit. USA merevägi on laserrelvast huvitatud eelkõige selle suure tabavuse ja odavuse tõttu. Et laserrelv tabab sihtmärki valguse kiirusel ja sirgjooneliselt, ei ole ballistika tähtis, selle eest ei saa ära manööverdada ja seda ei saa eksitada. Tulemus on sisuliselt sajaprotsendiline tabavus. Tänu sellele on laskemoona kulu väike. Ära jäävad laskemoona transportimise ja hoiustamisega seotud probleemid. Praegu maksab üks LaWS lask 59 senti. Laserrelva on ka üsna odav toota ja laevale paigutada. Lisaks eelne-
vale on laserrelva hävitusjõudu võimalik reguleerida, see on väga oluline lähikaitses asümmeetrilise ohu keskkonnas. Sama relvaga on võimalik ohtliku kiirpaadi meeskonda pimestada, hävitada samas paadis olev granaadiheitja või ka kogu paat. Praegu käivad tööd 100–150 kW laseriga, mis peaks valmima aastatel 2016– 2017. Uus relv paigutatakse tõenäoliselt Arlegh Burke’i klassi hävitajatele.
Rakettidega relvastatud droonide põhiülesanne on võitlus relvastatud terroristide vastu ja selles vallas teeb Pakistan tihedat koostööd USA-ga, kellel on samuti õigus kasutada Pakistani territooriumil sarnaselt relvastatud droone. Pakistan on võtnud kasutusele kaks omamaise disainiga drooni – Shahpar ja Burraq, millest viimane sarnaneb väga Hiina mehitamata CH-3 lennukitega, nii sarnased on väikesed stabilisaatorid mõlema lennuvahendi tiibade ees ja lühike kereosa. Burraqi väljanägemises on ühisjooni ka ameeriklaste 1990-ndatest pärineva RQ-7B Shadow 200 drooniga, mis on senimaani kasutuses. Burraqi külge saab kinnitada Hiina päritolu rakette või USA relvasüsteemi Hellfire. Kuigi mitu Euroopa riiki nagu näiteks Itaalia ja Saksamaa olid huvitatud oma mehitamata lennumasinate Pakistanile müügist, asuti seal iseseisvalt militaarkasutuses olevaid droone konstrueerima. 2008. aastal testiti 250 kg kaaluvat Uqaabi, mis juba siis sarnanes väga ameeriklaste RQ-7B Shadow 200ga. Peagi järgnesid Shahpari katsetused ja nüüd on jõutud kõige täiuslikuma Burraqini. Hiinlaste versioon lennumasinast on umbes poole odavam kui ameeriklaste analoog, mis kindlasti oli üks põhjus, mis kallutas Pakistani nendega koostööd tegema. Lisaks pakkusid hiinlased
Allikas: IHS Jane’s International Defence Review veebruar 2015 ja www.janes.com/article/46929/ usn-s-prototype-laser-weapon-in-operational-usein-gulf
Pakistan paigutab droonidele laserjuhtivad raketid Pakistani relvajõud jõudsid lõpule droonide loomisega, mis suudavad kanda ja kasutada laserjuhtivaid rakette. 13. märtsil viidi läbi edukad lahinglaskmised, kasutades selleks Burraq-nimelisi droone, teatas Pakistani kindralmajor Asim Salim Bajwa. Õnnestumine viis Pakistani mehitamata lennuväe võimekuse täiesti uuele tasemele, kuid nagu märkis üks Pakistani lennuväe erukindral ajalehele The Express Tribune, oli selline droonide ja rakettide ühendamine kohalike inseneride jaoks kõva pähkel.
Burraq on laserjuhitava raketi positsioonile viinud.
Pakistanile oma CH-3 ja CH-4 lennumasinaid nii koos relvastusega kui ka ilma selleta. Koostööd Hiinaga on aga pidurdanud kahtlused, et paljud nende lahendused on saadud spioneerimise teel ja lääneriigid on nende kasutuselevõtule sügavalt vastu. 470 kg kaaluv, kahte raketti kandev ja maksimaalselt 140 km/h kiirust arendav Burraq suudab autonoomselt õhus püsida vähemalt 12 tundi, mis võimaldab tegutseda baasist kuni 250 km eemal. Veidi väiksem Shahpar saab õhus iseseisvalt hakkama kuni 7 tundi. Allikad: Defense.org ja strategypage.com