65
STALINLIK TERROR PUNAARMEES Pingeline sotsiaalpoliitiline olukord Nõukogude Liidus 1920. aastate lõpus, 1930. aastate alguses põhjustas Puna armees rahulolematust. Teated kollekti viseerimisest, tervete maarahva kihtide (niinimetatud kulakute ja keskmikute) represseerimisest ja sellele järgnenud nälg mitmes NSV Liidu regioonis mõ jus negatiivselt kogu Punaarmee isik koosseisu meeleolule, sest see koosnes kuni 80% põllumeestest. Lisaks sellele hakati Punaarmees rõhuma spiooni maaniat ja levitama kulujutte peatselt algavast sõjast.21 Tõsine terror Punaarmees puhkes 1937.-1938. aastatel, mil hävitati kogu Punaarmee ladvik – üle 8000 komandö ri alates marssalitest ja kuni polguüle mateni. 1937. aasta maist kuni novemb rini arreteeriti üks marssal, üks 1. järgu laevastikujuhataja, viidi enesetapuni Punaarmees ainus 1. järgu komissar, ka heksa 2. järgu armeejuhatajat kümnest, neliteist 2. järgu komissari viieteistküm nest, 39 korpuseülemat, 16 korpuse komissari, 80 diviisiülemat, 124 bri gaadiülemat ja 148 polkovnikut. 1938. aastal arreteeriti kaks marssalit, kaks 1. järgu armeejuhatajat, üks 1. järgu lae vastikujuhataja, üks 1. järgu armeeko missar, kaks 2. järgu armeejuhatajat, 20 korpuseülemat, 13 korpusekomissari, 49 diviisiülemat, 36 diviisikomissari, 97 brigaadiülemat ja 96 polkovnikut.22 Vaatamata sellele, et Vene historio graafias ei ole üksmeelt Punaarmees läbiviidud puhastuste põhjustest ja tulemustest, võib siiski arvata, et üks tõenäolisem põhjus oli Stalini soov likvideerida võimalikku ebalojaalsust punakomandöride seas juba eos. Rep ressioonidega suudeti luua diktaato rile kuulekas sõjaväeorganisatsioon, mis võis vastuvaidlematult asuda täit ma ükskõik millist poliitbüroo käsku. Puhastuste tagajärjel ei võinud Puna armees tekkida mistahes opositsiooni list meeleolu stalinlikule režiimile.
VENE/NÕUKOGUDE OHVITSERI ARENGULUGU JA TÄNAPÄEV
Vene imperialism on vastuvõetav armeeohvitseridele, sest impeeriumi hiiglaslikkusega oli alati olnud seotud tema sõjavägi.
Bibliograafia: Denikin, Anton V.. Ocherki russkoi smuty. Tom 1. (Moskva: Airis-Press, 2013), 104–118. Gaivoronski, Fedot (toim.), Evolucija vojennogo iskusstva: etapy, tendencii, principy (Moskva: vojennoje izdatelstvo, 1987). Ganin, Andrei, „Pomnjat psy-atamany, pomnjat polskie pany…“ Pochemu pobezhdala Krasnaja Armija? Rodina, nr. 2 (2011). Hagen, Mark von. Soldiers in the Proletarian Dictatorship. The Red Army and the Soviet Socialist State, 1917-1930 (Ithaca and London: Cornell University Press, 1990). Huntington, Samuel P.. Sõdur ja riik. Tsiviil-militaarsuhete teooria ja poliitika (Riigikaitse raamatukogu: Tallinn, 2013). Issakov, P. F. I ja teised. Partijno-politicheskaja rabota v Vooruzhennyh silah SSSR (Moskva: Voenizdat, 1974). KPSS o Vooruzhennyh Silah Soveckogo Sojuza (Moskva: Vojennoje izdatelstvo, 1981). Rožkov, Aleksandr. Pod diktovku politruka. Mir i mirok krasnoarmeica 20-h godov. Rodina. Nr 4, 2001. Son, Žanna S.. Problemõ nacionalnõh menshinstv v Krasnoj Armii 1930-h godov (na primere korejcev v osoboj Krasnoznamjonnoj dalnevostocnoj armii) (Rossijskaja isttorija, Rossijskaja akedemija nauk, 2/2009). Surjajev, Valerij N. Oficery Russkoj Imperatorskoj Armii 1900–1917 (Moskva: Russkaja Panorama, 2012). Suvenirov, Oleg F. Tragedia RKKA v 19371938 (Moskva: Terra, 1998), 45-46. Zeidler, Manfred „Eine moderne Armee ist eine offensive Armee. Die Sowjetstreitkräfte im Zeichen des Stalinismus“, Stalinismus. Neue Forschungen und Konzepte. Hrsg. Stefan Plaggenborg. (Berlin: Berlin Verlag, 1998). Weber, Max Võimu ja religiooni sotsioloogiast (Vagabund, 2002). Volkogonov, Dmitri. Trocki (Moskva: Novosti, 1994). Volkov, Sergei V. Russkij oficerskij korpus (Moskva: Voenizdat, 1993), 286-287. Viktor Buslovski. “Preemstvennost vospitanija v Vooruzhennyh Silah SSSR i Rossijskoj Federacii”, – Voennaja Mysl (nr 5/2014), 61–74.
on vastuvõetav armeeohvitseridele, sest impeeriumi hiiglaslikkusega oli alati ol nud seotud tema sõjavägi. Keiser Alek sander III ütlus, et „Venemaal on vaid kaks liitlast – tema enda sõjavägi ja lae vastik“ peab paika ka nüüdses Vene eks pansioonipoliitikas, mille instrument on Venemaa Föderatsiooni relvajõud. Täismahus artikkel ilmub KVÜÕA Toimetistes.
SÕDUR NR 1 (82) 2015
Vene sõjaväe kollektiivne identiteet ja väärtused kujunesid pika protsessi tu lemusel ja viisid Esimese maailmasõja eelõhtul kohati arhailise, kuid sügavalt traditsioonilise Vene ohvitserikorpu se loomiseni, mille peamised väärtu sed olid Vene rahvuslik kolmainsus, truudus tsaarile ja Vene õigeusule. Esi meses maailmasõjas kantud kaotuste
tõttu suundus armeesse hulganisti sõja ajaettevalmistusega reservohvitsere, kelle väärtushoiakud erinesid oluliselt kaadriohvitseridest. Suured muutused toimusid seoses 1917. aasta revolutsiooniga, eriti aga bolševikkude loodud regulaarses Puna armees, kes loobusid rahvusliku armee ülesehituse kontseptsioonist ning allu tasid sõjaväge poliitilisele juhtimisele. Vanast armeest sõjaväespetsialistidena teenistusse võetud ohvitsere kontrol liti komissare ja politrukke kasutades. Poliitiline kontroll armees hoogustus eriti pärast kodusõja lõppu. Punaarmee poliittöötajad tegelesid üksustes isik koosseisu kasvatamise ja ideoloogilise töötlemisega. Alates Jossif Stalini diktatuuri keh testamisest viidi armees läbi repres sioonid eesmärgiga allutada Punaarmee komandörikoosseis täielikult partei keskliinile ja diktaatorile isiklikult, sel lega küll kaasnes (lahingu-)initsiatiivi kaotus ja kogu sõjaväes külvati hirmu. Tänapäeva Venemaa Föderatsiooni armees ilmnevad tsaari- ja Punaarmee väärtuste ja traditsioonide sümbioos juba sümboolikas, olgu selleks relva jõudude lipp, väeosade embleemid ja lipud, kuid ka auastmete hierarhia ja eraldusmärgid. Kahepäine kotkas, Vene trikoloor ja Püha Andrease lipp põimu vad viisnurkadega ja endise Nõukogude armee väeliikide sümbolite ja värvidega. Teenistuslikes suhetes jäi kehtima pöördumine „seltsimees“; ideoloogilise kasvatustööga allüksustes tegelevad aga komandöri asetäitjad kasvatustöö alal, kes on komissaride ja politrukkide järg lased. Kasvatustöö ohvitseride kõrvalt soodustatakse Vene õigeuskliku kiriku propagandat allüksuste isikkoosseisule, selle eest vastutavad sisse viidud sõjaväe kirikuõpetajad (kaplanid). Kunagi tsaariarmee põhimõtteline kolmainsus usu, tsaari ja isamaa eest kehtib veidi mugandatud kujul, kus tsaar asendati presidendiga. Lojaalsus riigijuhile ja kuulekus režiimile on kin nitatud sõjaväelaste traditsioonidega, mis pärinevad järjekordselt nii tsaarikui ka Punaarmeest. Vene imperialism