30
RELVASTUS
Sandown-klassi miinijahtija Eesti mereväele Ühendkuningriigist ostetud miinijahtijad EML Admiral Cowan, EML Sakala ja EML Ugandi kuulu vad kõik Sandown-klassi ja esindavad pärast moderniseeri mist veel aastaid Eestit kui mereriiki.
T
eise maailmasõja järgse Ees ti mereväe peamine võime on olnud miinitõrje. Esi mesed miinitõrjelaevad olid 1997. a Saksa liitvabariigist saadud Frauenlob-klas si miinitraalerid Kalev ja Olev. 2000. a võeti teenistusse samuti Saksamaalt abi korras saadud Lindau-klassi miinijahti jad Wambola ja Sulev. Miinijahtijate ka sutuselevõtt avas ukse n-ö tänapäevases se tehnoloogiamaailma. Päris tänasesse päeva, mis puudutab tehnikat ja operat sioonivõimeid, jõuti aga Sandown-klassi laevade teenistusse võtmisega.
Uus laevaklass, uued ülesanded
Sõdur NR 4 (73) 2013
Nii on mereväe peamised platvormid väeliigile püstitatud ülesannete täitmi seks Sandown-klassi miinijahtijad Ad miral Cowan, Sakala ja Ugandi, mis han giti Suurbritanniast 2007.–2009. a. Enne ülevõtmist laevu moderniseeriti ja lisati uus miinihävitussüsteem. Seni on laevad ennast tõestanud, osaledes nii kodumai ses miinitõrjes, NATO reageerimisjõu dudes kui ka NATO alalises miinitõrje üksuses, mille koosseisus on opereeritud peale tavapärase Lääne- ja Põhjamere ka Vahemerel ning Põhja-Ameerika ran nikul. Probleeme on pigem modernse relva süsteemi ülalpidamiseks vajaliku ressursi leidmisega. Laevaklass on ühesuguste laevade seeria, millele annab tavaliselt nime klas si esiklaev. Sandown-klassi esimene laev oli niisiis HMS Sandown, praegune EML Admiral Cowan. Tähekombinatsioon sõjalaeva nime ees näitab riiklikku kuu luvust – HMS: Her Majesty’s Ship ehk Suurbritannia, EML: Eesti mereväe laev, USS: United States Ship jne. Sandown on väike rannaasula Wighti saare lõunaran nikul ja kõik selle klassi laevad kannavad oma algsel kodumaal rannaasulate ni mesid. Laevatüüp on seevastu ühesuguse funktsiooniga laevad: miinijahtija, fre gatt, lennukikandja jne. Miinijahtijat ei tohi segamini ajada miinitraaleriga. Kui
Ott Laanemets vanemleitnant mereväekool mereväetaktika õpetaja
traaler veab enda järel traali, mis paneb põhjamiini plahvatama või toob ankru miini veepinnale, siis miinijahtija kasu tab miinide leidmiseks akustilisi vahen deid ja nende hävitamiseks roboteid või tuukreid. Meie Sandownid on ehitatud Vosper Thornycrofti laevatehastes Suurbritan nias külma sõja lõpupäevil. Enne Thor nycroftiga ühinemist oli Vorsper Ltd laevaehitusfirma, mis ehitas ka väikse maid sõjalaevu. Nii näiteks olid Vosperi tehastes toodetud ka need torpeedopaa did, mis Vabadussõja ajal Soome lahes opereerisid ja 1919. a edukalt Kroonlin na sõjasadamat ründasid.
Miinijahtija – laev nagu orkester Tänapäevane miinijahtija on väga keeru kas ja suure tehnikakontsentratsiooniga platvorm. Kui jagada laeva ehitushind kere pikkusega, siis on miinijahtija jooks va keremeetri ehituse hind enam-vähem võrdne näiteks lennukikandja jooksva keremeetri ehitushinnaga. Põhjus seis neb selles, et miinijahtija akustiline ja magneetiline signatuur peavad olema viidud miinimumini, et oleks üldse või malik tänapäevases miiniväljas opereeri da, seega kogu tehnikale esitatavad nõu ded on väga spetsiifilised. Samal põhjusel on ka Sandowni kere materjal klaaskiuga tugevdatud plast (GRP – Glassfibre Reinforced Plastic) – tehnoloogia, mida kasutatakse ka jahti de ehitusel. Kogu laevas on magneetilise metalli kogused viidud miinimumi – nii palju kui võimalik on tehtud plastist või alumiiniumist.
Akustilise signatuuri s.o veealuse müra vähendamiseks on enamik masi naid (laevas ei ole mootoreid!) ja süstee me viidud ülespoole veepiiri. Erinevalt tavaarusaamast on miinijahtijal vaja lii kuda väga aeglaselt ja täpselt, et miini väljas ise mitte miini otsa sõita või trii vida. Kui n-ö tavalaev seiskab sõukruvi, muutub ta üsna pea juhitamatuks, sest roolilehe töötamiseks on vaja sõukruvist tulevat veevoolu. Teiseks on tavalaeval miinimumkiirus, millest aeglasemalt sõita ei saa, sest diiselmasinad ei kanna ta pikka aega väga madalaid pöördeid ja tahmuvad. Laeval on kaks peamasinat, mis käi tavad sõuseadet, st viivad laeva edasi. Tavaliseks ülesõiduks on ka Sandownide peamasinad tavapärased diislid. Miini jahtimiseks kasutatakse aga elektrimasi naid – kuigi ka need paiknevad veeliinist allpool, ei tee need suurt müra. Abi masinaid, st diiselgeneraatoreid, on lae val kolm ja need tagavad nii elektrivoolu kogu laevas kui ka elektrimasinate käita miseks vajaliku voolu. Teine suurem erinevus tavalisest lae vast on Sandown-klassi sõuseade. Kui tavalisel laeval on sõukruvi, siis Sandow nil on kaks Voith Schneider Propulsion (VSP) sõuseadet. VSP koosneb viiest ringis pöörlevast vertikaalsest labast, mis omakorda ümber oma telje nõutud asen disse pöörates tekitavad tõuget nõutud suunas. Sarnaseid süsteeme kasutatakse ka näiteks puksiiridel, kus väga oluline on täpselt manööverdada. Vööris on lae val kaks põtkurit, st seadet, mis võimal davad vööri ristsuunas liigutada. VSP-d ja põtkurid annavad Sandownile väga hea manööverdamisvõime, mis tähen dab, et põhimõtteliselt võib laevaga sõita mitte ainult nina ees, vaid ka ahter ja külg ees. Hea manööverdusvõime hind on aga üsna väike maksimumkiirus – 13 sõlme (ca 7 km/h).
Miinijahivarustus Sandown-klassi sõjalaeva peamine miinitõrjesensor on Thalese muudetava sügavusega sonar 2093 (VDS – variable depth sonar). VDS tähendab, et seda saab lasta läbi veemassi laeva alla ja näha li saks väga sügaval paiknevatele miinidele ka läbi temperatuuri- ja soolsusekihtide. Selliseid veekihte, kus on ümbritsevast kontrastselt erinev temperatuur või sool