Page 1

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

NR 3 (119) 2021

Kevadtorm jälle tavapärases rutiinis lk 6-17

Eestlased Malis kahel missioonil lk 26–35

Maakaitsest kaitseliitlase pilguga lk 36–46

Eesti kaitseväe võitlus tüüfusega 1920. aastal lk 52–57



Sisukord

sisukord 4 Eesti ja välisuudised 6 Kindralmajor Sirel Kevadtormist 10 Swift Response tõi liitlased Eestisse 12 Kevadtorm pildis ja sõnas 18 Bastille’ päev Pariisis ja Tapal 24 Allohvitseri mõõk 26 Eesti eriväelased õpetavad Malis oma relvavendi 32 Reservväelasena mässutõrje­ operatsioonil Barkhane 36 Maakaitse kolmas tulemine 46 Võimalus teha paremini ehk ülesandekeskne juhtimine

10

Foto: Andrus Kopliste / Järva Teataja / scanpix

52 Võitlus tüüfuse epideemia vastu Eestis 1920. aastal 58 Männiku plahvatus 85 aastat tagasi 62 Saksamaa ja NSV Liidu kokkupõrge 1941: tankid 66 Luurenäitus meremuuseumis

24 32 52

Ajakiri Sõdur on nüüdsest tellitav ka ExpressPosti tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur. Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel.

TELLIMISHIND: 12 KUUD 16,30 EUROT, 6 KUUD 8,15 EUROT.

Väljaandja Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416 Toimetaja n-ltn Raiko Jäärats Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja lvo Sokka Trükitud Spin Press trükikojas Kaanefoto rms Jarkko Martin Pukki ISSN 1406-3379

SÕDUR juuni 2021 3


Uudised

Sõduripäevadel selgitati välja kaitseväe parim jagu 13. mail lõppes Remniku õppe- ja puhkekeskuses sõjalis-sportlik võistlus Sõduripäevad, millest võttis SÕDURIPÄEVAD osa pea 200 2021 võistlejat üle Eesti. Omavahel võeti mõõtu militaarses crossfit ’is, paadirallis, miinivälja ületamises, köieveos, lõuatõmbamises, krossijooksus ja paljudel muudel aladel. Nii selgitati välja kaitseväe kõige parim jagu, milleks tuli küberväejuhatuse staabi- ja sidepataljoni esindus. Esimesed Sõduripäevad korraldati 1995. aastal ning need toimusid järjepidevalt kuni aastani 2013.

Kuperjanovlased võistlesid Murtud Saapa nimel 21. korda toimunud Kuperjanovi jalaväepataljoni traditsioonilise kiirrännaku võistluse Murtud Saabas võitis A-jalaväekompanii teine rühm. 1993. aastast korraldatava võistluse eesmärk oli välja selgitada pataljoni kiireim rühm jalgsirännakul. Sel korral läbisid võistlejad lahinguvarustuses 19 kilomeetri pikkuse marsruudi.

USA merejalavägi hangib laevatõrjerakette USA merejalaväe ülem kindral David H. Berger vihjas 18. mail peetud esinemises, et nende väeliik võib arvestada eelarve vähenemisega neli või viis aastat. Merejalaväge on juba praegu arendatud 2030. aastasse suunatud plaanide

kohaselt, mis määratlevad väeliigi arengut tulevikus ja parandavad kiirreageerimis- ja luurevõimet, võimaldavad tegutseda Hiina-vastases heidutuses India ja Vaikse ookeani regioonides ja hankida 2022. aastal üliolulised laevavastased raketid.

Saksamaa jätkab Bundeswehri reformimist Tapal selgusid kaitseväe meistrid sangpommi tõstmises 10. mail toimus Tapa sõjaväelinnakus kaitseväe meistrivõistlus sangpommispordis, kus nii ajateenijate kui teenistujate hulgast tehti kindlaks parimad sangpommitõstjad. Teatevõistluse ning kõigi võistkondade individuaalkatsete kokkuarvutamisel selgitati välja selle aasta tugevaim võistkond, kelleks osutus 1. jala­väebrigaadi Tapa meeskond. 4 juuni 2021 SÕDUR

Saksamaa kaitseminister Annegret Kramp-Karrenbauer avaldas plaanid riigi kaitsejõudude valmisoleku parandamiseks. Radikaalseid reforme ja personali vähendamist kavas ei ole. Eesmärgi kohaselt peab Bundeswehris olema 203 300 sõdurit ja 67 800 tsiviilteenistujat. Kaitseministeerium jätkab tööd Berliinis ja Bonnis ning kummaski kohas luuakse territoriaalne väe­ juhatus, tugevdatakse liidumaade kaitsestruktuure ja moodustatakse nn domeeni väejuhatused: maa, õhk-kosmos, küber ja informatsioon. Meditsiini väejuhatus luuakse 2022. aastal.

Saksamaa on valmis võtma palju rohkem vastutust NATO tugisambana Euroopas, teatas minister.


Uudised Toetuse väejuhatuse logistikapataljon paigutab üksuse varustust ümber Ämari sõjaväelinnakust oma uue koduväeosa linnakusse Paldiskis Foto: Roomet Ild

Kaitseväe logistikute uus kodu Paldiskis Autor: Mihkel Niglas lipnik (r), õppusel Kevadtorm 2021

A

jateenijate arvu suurenemise tõttu on asukohta vahetanud mitu Eesti väeosa, muu hulgas kolib 21. juuniks Ämarist Paldiskisse toetuse väejuhatuse logistikapataljon. Seni Pärnu külje all Eametsas asuv toetuse väejuhatuse staap alustab Paldiskis tööd 1. septembril. Paldiskisse ümberpaiknemist ootab tuleval aastal vahipataljon. Toetuse väejuhatuse staabiülema mereväekapten Indrek Hansoni sõnul pidi ümberpaiknemine toimuma juba möödunud aasta lõpus, kuid on ehitushangete venimise, sobiva ehitaja leidmise ja COVID-pandeemia tõttu edasi lükkunud. „Meie põhimõte on see, et seni väga laialipillutatud toetuse väejuhatuse üksused koondada ühte kohta ehk Paldiskisse,” ütleb Hanson. „Suures plaanis on rentaabel koondada ühte linnakusse kokku 1000 või enam meest. Tõsi, toetuse väejuhatuse tervisekeskus peaks senise kava järgi 2023. aastaks Tar-

Suures plaanis on rentaabel koondada ühte linnakusse kokku 1000 või enam meest. Indrek Hanson mereväekapten, toetuse väejuhatuse staabiülem

tusse ümber paiknema. Samuti käib praegu arutelu, mis saab Tallinnas Suur-Sõjamäel asuvast kahest üksusest: liikumis- ja veoteenistusest ning materjaliteenistusest.” Mereväekapten Hansoni sõnul võiksid Suur-Sõjamäe üksused Paldiskisse ümber paikneda 2025. aastal. „Praegu analüüsime, kas kõiki neid funktsioone on vaja hoida kaitseväe käes, võib-olla osa võiks anda eraettevõtete kätte ning

näiteks mõne materjali ladustamise või masinate remondi teenus sisse osta.” Kokku tuleb Paldiskis kolm kasarmut. Esimene kasarmu on juba valmis renoveeritud ja vastu võetud. Sinna tuleb ka meditsiinikeskus, mis sai uued ruumid. Renoveerimisel on teine kasarmu, mis avatakse tänavu oktoobris. Aasta lõpul valmib kolmas, vahipataljoni kasarmu. Olmeliselt paranevad mereväekapteni sõnul staabi töötingimused ning positiivset sünergiat võimaldab toetuse väejuhatuse staabi ja logistikapataljoni staabi kolimine Paldiskisse ühise katuse alla. Küsimusele, kas Eametsas asuva staabi järele võib igatsus tekkida, vastab mereväekapten, et eks iga teenistuskoht ole omal kombel armas. „Pärnu on seni olnud kõrvaline koht, siin saab oma töörütmi säilitada. Teenistus Paldiskis tähendab olla tuiksoone peal, mis teeb selle teistpidi atraktiivseks.” „Kindlasti kasvab tulevikus Pärnu tähtsus logistiliselt Rail Balticu rajamise tõttu, kuid meretranspordi kasutamise võimaluse poolest jääb Pärnu Paldiskile alla.”

SÕDUR juuni 2021 5


Kevadtorm

Kindralmajor Sirel:

Kevadtorm on ja jääb Autor: Heiki Suurkask peatoimetaja

T

änavuse Kevadtormi võtab Sõduri küsimustele vastates kokku kaitseväe juhataja asetäitja kindralmajor Indrek Sirel, kes on olnud õppuste Kevadtorm ja Siil korraldav ohvitser ning juht aastatel 2007–2012 ja 2017–2021. Millega Kevadtorm 2021 ennekõike meelde jääb?

Minu jaoks jääb tänavune Kevadtorm meelde ennekõike sellega, et kuigi eelmisel aastal õppus toimus ja saime jätkata väljaõpet, siis nüüd võisime naasta rutiini juurde. Eelmisel aastal me ei loonud n-ö tavapärast struktuuri ja ei tegutsenud ka kogu operatiivstruktuur, pigem oli õppus kontsentreeritud maaväe väga heale väljaõppele. Mida me õppusega ka eelmisel aastal tegelikult tõestasime, oli see, et oleme COVIDi tingimustes võimelised väljaõpet jätkama ja õppusi korraldama. Tänavu on mõnus tunne, et oleme tulnud õppustega oma tavapärasesse rutiini. Tegutseb õppuse juhtstaap, kogu operatiivstruktuur, kaasatud on kõik väeliigid ja struktuuriüksused. Me täidame oma plaani, näeme üksuste kontrolli ja hingamist ning saame ka liitlasi palju suuremas mahus kaasata kui eelmisel aastal. Selle õppuse puhul jääb kahjuks meelde ka koroonaviiruse oht. Reserv­ väelasi ei saanud me Kevadtormile tavapärases mahus kutsuda, sest kui tavaliselt on Kevadtormil (kui see ei ole Siil) väljas neid üle 3500, siis praegused arvud jäävad alla 300. Pidime valiku tegema ja paljud üksused olid sunnitud reservväelased kutsumata jätma.

6 juuni 2021 SÕDUR

Pelgalt arvud ei kajasta seda, kuhu oleme jõudnud oma arengus ja mismoodi on liitlased lõimunud meie süsteemi. Kui võrrelda Kevadtorme algusest, s.o 2003. aastast peale, kuidas te vahepealsete aastate arengu kokku võtaks?

Kui tahad aru saada, kuidas kaitsevägi ja kaitseliit tervikuna areneb, mida tähendab operatiivstruktuur, meie valmisolek ülesandeid täita, siis peakski Kevadtormide sees n-ö natuke keema. Ma ise ei osalenud 2003. aasta Kevadtormil, teenisin siis kaitsejõudude peastaabis ja Kevadtorm oli maaväe ülesanne. See õppus oli tollal pataljoni tasemel taktikaline õppus, kuhu olid kaasatud mõned toetavad elemendid, mis oli meie arengus väga oluline samm. Nüüd oleme võimelised organiseerima kompleksseid asju, neid ette valmistama ja täide viima. OIeme suutelised kaasama kogu oma sõjaaja struktuuri ja harjutama sõjaaja ülesannete täitmist. 2003. aasta Kevadtorm oli selgelt maaväe keskne. Algaastatel saigi rääkida ühest või kahest pataljonist, mis olid just lõpetamas oma ajateenistust, ja kaasatud kaitseliidu üksustest. Nendega me tegutsesimegi. Tänapäeval on maaväe keskne lahing keskpolügoonil kindlasti väga oluline ja nõuab palju ressurssi. Samas ei ole vähem tähtis ka tegevus, mis toimub õhus ja mida meie

õhuvägi suudab teha. Tähtsal kohal on mereväe koostöö Poola laevatõrjeüksusega. Mainimata ei saa jätta ka meie erioperatsioonide võitlejaid. Oluline on läbi aastate kasvanud liitlaste kaasamine õppusele, kuigi pelgalt arvud ei kajasta seda, kuhu oleme jõudnud oma arengus ja mismoodi on liitlased lõimunud meie süsteemi. Näiteks eFP lahingugrupp on praegu orgaaniline osa esimesest brigaadist, mida juhib kolonel Vahur Karus. Kui rääkida üksustest, mis tulnud siia ainult õppusteks, siis Prantsuse ja Poola üksused on teise brigaadi ülema kolonel Tarmo Metsa käe all. Õhuväe ülem opereerib Kevadtormi raames lennuvahenditega, mida tal tavapäraselt ei ole kasutada, ja need teevad suurepärast tööd. Mereväe ülem on võtnud Poola üksuse oma koosseisu ja tegeleb juba võimetega, mis tekivad Eesti kaitseväe koosseisus alles paari aasta pärast. Minu esimene Kevadtorm oli 2005. aastal, kui olin Scoutspataljoni ülem. Tegutsesin vastutegevuses, mis andis

Kindralmajor Indrek Sirel on olnud õppuste Kevadtorm ja Siil korraldav ohvitser ning juht juba pikki aastaid Foto: vbl Ardi Hallismaa


Kevadtorm minule suurepärase võimaluse esimest korda juhtida Scoutspataljoni maastikul. Meie arengut nende aastate jooksul ilmestab näide oma esimeselt õppuselt, kus ettevalmistuse käigus tuli mõte matkida meie soomustransportööridega tanke, mille jaoks oleks pidanud masinatele paigaldama veetorudest valmistatud pearelva imitatsioonid. Nüüd ei pea enam sarnaseid asju välja nuputama, Kevadtormil tegutseb teise jalaväebrigaadi vastu üle kümne tanki Eesti üksuse koosseisus. Me oleme nende aastatega palju õppinud ja oleme suutelised organiseerima, ellu viima väga kompleksseid asju – see kõik on seotud meie reaalsete ülesannetega.

sete plaanide arengut ja mismoodi areneb NATO juhtimissüsteem. Meie järgmine suur samm oleks kaasata ka Põhjadiviisi otsustavas vormis õppusele. Juba järgmisel aastal tahame, et õppusel Siil võtaks Põhjadiviis osa ülesandeid üle, mis tavaliselt on olnud Eesti enda kaitseväe peastaabi ja õppuste juhtstaabi korraldada. Põhjadiviisi staap korjab siin andmeid ja analüüsib neid. Meil on

Kuidas Kevadtormid edasi võiks areneda?

Kevadtorm on ja jääb, aeg-ajalt tuleb ka Siil. Ennekõike peame vaatama NATO regionaal-

SÕDUR juuni 2021 7


Kevadtorm

olnud ka väga hea arutelu arengutest, mida juba järgmisel aastal suudame ellu viia. Edasistel Kevadtormidel peame palju rohkem vaatama juhtimiselementide ja üksuste juhtimistasandite omavahelisele suhestumisele ja selle täpsustamisele. Saame teha järeldusi mitmikraketiheitjate MLRS laskmiste põhjal: vaatame, kuidas nende üksuste sihtmärgi kohta kogutud informatsioon jookseb, kuidas me seda töötleme ning kes ja mismoodi annab käsu laskmiseks. Ka tänavu õppusel Swift Response meile tugevdusena saabunud liitlased ei opereerinud siin iseseisvalt, vaid viisime kokku meie enda juhtimisstruktuuri saabunud üksuse juhtimisstruktuuriga plaanide tegemisel. Hiiumaal harjutav Poola laevatõrjeraketiüksus on ka väga sarnane selle võimega, mida kaitsevägi kavatseb arendada järgnevatel aastatel. Sellest saame juba praegu õppida. Informatsiooni liikumine paraneb veelgi.

8 juuni 2021 SÕDUR

USA maaväe helikopter UH-60 Black Hawk kannab 155-millimeetrise kaliibriga M-777 haubitsat, et valmistada ette kopteridessanti kaitseväe keskpolügoonil 8. mail Foto: OR-4 Austin Riel (USA maavägi)

Kas võime öelda, et Swift Response sisuliselt juhatas tänavu Kevadtormi sisse?

Jah, ma võiks öelda, et oli väga hea eelsoojendus, sest saime harjutada pikamaa suurtükkide kasutamist ja jälgida, kuidas juhtimisinformatsioon liikus. Ka Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia siia


tugevdusena saabunud kiirreageerimisüksustega saime tegevust ja plaane koordineerida. Näiteks jäi Ameerika Ühendriikide kopteriüksus Kevadtormile, toetades meie nii esimest kui teist brigaadi ja tekitades peavalu vastasele. Kas võime seega järeldada, et Kevadtorm areneb õiges suunas?

Ma arvan küll. Oluline on see, et kõik kavatsused, ideed, uued võimed oleme suutnud Kevadtormi sisse panna. Kevadtorm toetab kogu kaitseväe arengut, valmistab meie operatiivstruktuuri ette ja on andnud õpituvastusi, et asju veel paremini teha. Näiteks rõhutan juhtimissüsteemi, mida oleme arendanud küberajateenistuse abiga ja ainult tänu Kevadtormile oleme saanud selleks vajalikke õpikogemusi. Ka õppuste juhina tunnen, et mul pole kunagi olnud nii head pilti õppuse reaalsest ja taktikalisest olukorrast. Olen mõelnud, et 2003. aastal pidi Kevadtormi juht olukorrateadlikkuse saavutamiseks ilmselt palju rohkem pingutama kui mina praegu, isegi kui õppuse mastaap on kasvanud. Tänapäeval on juhtimissüsteemide tõttu minu staabil siin, juhtstaabil ja ka vahekohtunikel palju parem pilt õppusest tervikuna ja saame õppekeskkonna kujundamist palju tõhusamalt juhtida.


Kevadtorm

Swift Response 2021 tõi liitlased Eestisse

Autor: Heiki Suurkask Sõduri peatoimetaja

7.

mai öösel maandus langevarjudega Nurmsi lennuväljale üle 600 lahinguvarustuses USA ja Ühendkuningriigi õhudessantväelase, kolm sõidukit ja kaks suurtükki. Pä-

10 juuni 2021 SÕDUR

rast dessandi sooritamist pidasid võitlejad maha õppelahingu, kus vastaspoole rolli täitsid USA kaitseväelased ning Viru, Alutaguse ja Järva maleva maakaitseüksused. Järgmisel päeval sooritati kopteridessant koos kaitseliitlastega ning NATO lahingugrupi üksusega kaitseväe keskpolügoonile helikopteritega Chinook, Black Hawk

ja Apache. Õppuse oluline osa oli USA-st saabunud transpordilennukite kiirtankimine Ämari lennubaasis dessandi järel, et lennukid saaksid mõne tunni pärast taas õhku tõusta. Juba 5. mail eelnesid sellele lahinglaskmised mitmikraketiheitjast MLRS, mille käigus lasti kaitseväe keskpolügoonil viiest raketisüsteemist


Kevadtorm Õhudessant tõi öösel Nurmsi taevasse ligi 600 langevarju Foto: vbl Ardi Hallismaa

Raketiheitjate MLRS lahinglaskmised andsid õppusele avalöögi. Kokku lasti üle kahekümne lühendatud laskekaugusega õpperaketi, mis kõik etteantud sihtmärke tabasid. Foto: rms Jarkko Martin Pukki

üle 20 raketi. Avapaugu oli saanud NATO õppus Swift Response, mis on osa suurõppusest Defender Europe 2021. 10. mail korraldati samasugused õhudessandid Poolas ja Bulgaarias ning 11. mail Ungaris. Defender Europe 2021 avati pidulikult Albaanias 3. mail ja selle raames toimus mitmesuguseid õppusi, millest võttis osa ligi

28 000 kaitseväelast 26 riigist. Õppused toimusid 12 riigi 31 harjutusalal. Defender Europe 2021 tõestas koostöövõimet NATO liitlaste vahel Euroopas ja USA pühendumust Euroopa kaitsele, pani proovile ka sadamate ja teede läbilaskevõime varustuse kohale­ toimetamisel ja niisamuti COVIDi tõkestamise meetmed.

Varustuse liigutamine algas juba märtsis, misjärel mais jõuti palju nähtavamate õppusteni mitmel pool Euroopas ja Põhja-Aafrikas, mille nimeks pandi Immediate Response, Saber Guardian, Swift Response, African Lion ja Steadfast Defender. Juunis oli plaanis veel juhtimispunkti õppus.

SÕDUR juuni 2021 11


Kevadtorm

K

evadtorm toimus sel aastal 17. maist kuni 5. juunini ja oli jaotatud kolme peamisse etappi. Esimestel päevadel harjutasid üksused koostegevust maastikul, 24.–28. maini toimus väliõppus, mille käigus mängiti läbi etteantud taktikaline olukord, ning 30. maist kuni 5. juunini toimusid keskpolügoonil 1. jala­ väebrigaadi juhtimisel üksuste lahinglaskmised. Kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Heremi hinnangul muutuvad Kevadtormid aina keerulisemaks ja paremaks, mille põhjuseks on tipptasemel tehnika järjest ulatuslikum kasutamine õppusel. Õhuväe käsutuses oli üle 30 lennuvahendi, mereväge tugevdati Poola laevatõrjeüksusega. 2. jalaväebrigaadi 22. jalaväepataljonil (ülem kolonelleitnant Tõnis Vau) õnnestus tuliste kaitselahingute käigus väliõppusel tagasi tõrjuda Briti tankidega Challenger tugevdatud 1. jalaväebrigaadi üksuste rünnak. „22. jalaväepataljon on olnud vääriline vastane. Praegu oleme olukorras, kus valmistume järgmisteks kokkupõrgeteks,” ütles 1. jalaväebrigaadi ülem kolonel Vahur Karus, kes saatis oma rahvusvahelise brigaadi lahingusse sõnadega „Find, fix, strike and give them hell” (leidke nad, siduge, lööge ja tehke neile põrgut). Sel aastal osales Kevadtormil ligi 2000 liitlasvägede võitlejat Ühend­ kuningriigist, Taanist, Lätist, Prantsusmaalt, Itaaliast, Poolast ning Ameerika Ühendriikidest. Kokku osales Kevadtormil pea 7000 kaitseväelast, kaitseliitlast, reservväelast ja liitlasriikide sõdurit. COVIDi piirangud kehtisid küll ka nüüd, kuid sel aastal sai õppuse peaaegu täies mahus korraldada, olgugi et reservväelasi sai välja kutsuda oluliselt vähem. „Õppusel on olemas riskid, aga me oleme neile kõigile otsa vaadanud,” ütles kaitseväe peaarst kolonelleitnant Targo Lusti.

22. jalaväepataljoni võitleja USA maaväe helikopteris UH-60 Black Hawk sooritamas õhudessanti Tapa linnakust Nurmsi lennuväljale 25. mail Foto: rms Jarkko Martin Pukki

12 juuni 2021 SÕDUR


Kevadtorm

1

SÕDUR juuni 2021 13


Kevadtorm

Poisid vaatavad Ühendkuningriigi lahingukolonni liikumist Tapalt kaitseväe keskpolügoonile 24. mail. Õppusel Kevadtorm oli 1. jalaväebrigaad tugevdatud liitlaste soomusüksustega, lisaks oli Scoutspataljoni koosseisus ka üks Taani kaitseväe soomuskompanii Foto: vbl Ardi Hallismaa

14 juuni 2021 SÕDUR


Kevadtorm SÕDUR juuni 2021 15


Kevadtorm

N-srs Daniel Tedrema Scoutspataljoni Bravo soomusjalaväekompaniist 7,62 mm kaliibriga Negev kergekuulipildujaga keskpolügoonil 27. mail. See on üks mitmest kuulipildujast, mida Scoutspataljon kaitseväe tarbeks katsetab Foto: rms Jarkko Martin Pukki

Neli USA maaväe ründekopterit AH-64 Apache Ämari lennubaasis 27. mail Foto: rms Kaimar Tauri Tamm

Poola rannakaitse raketiüksus Kongsberg Naval Strike Missile süsteemiga Hiiumaal 26. mail. Nelja laevavastase juhitava raketiga varustatud süsteemi laskeulatus on üle 180 kilomeetri. Foto: n-ltn Karl Alfred Baumeister

Kevadtormi 2021 üldjuht kindralmajor Indrek Sirel tutvustab president Kersti Kaljulaidile õppuse korraldust Tapa linnakus 21. mail Foto: n-srs Mark-Erik Tölpt

16 juuni 2021 SÕDUR

Prantsusmaa kerge soomustatud masin Panhard VBL kaitseväe keskpo


olügoonil 31. mail

Kevadtorm Küberväejuhatuse sõdurid hoolitsemas Kevadtormi IT-teenuse toimimise eest maastikul 18. mail Foto: Aarne Seppel

Foto: vbl Ardi Hallismaa

22. jalaväepataljoni võitleja puhkehetkel 18. mail Foto: vbl Ardi Hallismaa

SÕDUR juuni 2021 17


Liitlased

14. juulil tähistatakse Prantsusmaa rahvuspüha Bastille’ päeva sõjaväeparaadiga nii Pariisis kui ka Tapal. See on päev, mil Prantsusmaa koos oma liitlastega tähistab totalitaarse riigivõimu asendumist demokraatiaga.

Bastille’ päev

Pariisis ja Tapal

18 juuni 2021 SÕDUR


Liitlased SÕDUR juuni 2021 19


Liitlased

Autor: Jaanus Sägi kolonelleitnant (r), Prantsuse sõjakooli 21. lend

A

astal 1880 oli Prantsusmaa väljunud just Prantsuse– Preisi sõjast ja otsis tuge oma rahvusidentiteedi rõhutamisele. 14. juulil 1789 aset leidnud Bastille’ kindlusvangla vallutamine Pariisis (prise de la Bastille) sobis selleks suurepäraselt. Samas rajas see silla Prantsuse revolutsiooni ideaalidega: „Vabadus, võrdsus, vendlus” (Liberté, Égalité, Frater­ nité), mis on tollest ajast alates ühtlasi Prantsusmaa deviisiks. Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioonina on see kirjutatud ka praegu kehtiva Viienda Vabariigi (1958) põhiseaduse algusesse. Esimene rahvuspüha tähistamine toimuski seaduse vastuvõtmisega samal aastal.

Bastille’ päev

Nagu heal lapsel mitu nime, nii on ka prantslased oma pühale mitu nime andnud: kas Bastille’ päev, Prantsuse rahvuspüha (Fête nationale) või lihtsalt 14. juuli (Quatorze juillet). Iga-aastase rahvuspüha kehtestamise seaduse võtsid parlamendi mõlemad kojad vastu 1880. Seda kutsutakse ka Raspaili seaduseks, kuna ettepaneku tegi toonane parlamendisaadik Benjamin Raspail. Bastille’ kindlusvangla oli üks kolmest enam-vähem samas stiilis lossist, millede ainuke säilinud eksemplar on XII sajandil rajatud algosaga Chateau de Vincennes, kuhu pileti lunastamisel tänapäeval kenasti sisse lastakse. Ka seda on mingi aeg vanglana kasutatud ja mille kuulsamatest sundasukatest võiks nimetada Voltaire’i, Markii de Sade’i ja Nicolas Fouquet’d. Fouquet oli noore Louis XIV varahoidja ja Château de Vaux-le-Vicomte’i rajaja. See loss koos seal korraldatud peoga viiski ta trellide taha. Absoluutse monarhia ajal ei saa kellelgi olla uhkemat lossi ega hiilgavamat pidu kui Päikesekuningal endal.

Pariisi tuletõrjujad

Enne toimub Pariisi suurejooneline tuletõrjujate pidu – ball, kuhu kutse saamise nimel tuleb rabeleda nii nagu Eesti aastapäeva balli puhul.

20 juuni 2021 SÕDUR

Isa ja poeg vaatavad õhusõidukeid Louvre’i muuseumi püramiidi juures Pariisis Bastille’ päeval 2020. aastal Foto: scanpix

Pariisi tuletõrjujad (La brigade de sapeurs-pompiers de Paris) on sõjaväestatud päästeameti ülesannetega üksus. Kuna tegemist on aasta ühe kõige oodatuma üritusega, siis on tuletõrjujad ülipopulaarsed, eeskätt just õrnema soo hulgas. Ajalooliselt tõusid Pariisi tuletõrjujad au sisse, kui neil ühel ballil tekkinud tulekahju ajal õnnestus Napoleon I elu päästa. 1811. a dekreediga anti kõik sõjaväe õigused ja volitused Pariisi tuletõrjujate üksusele. Üldse on kaks sõjaliselt organiseeritud tuletõr-

jujate brigaadi, mis asuvad Pariisis ja Marseille’s. Neid võib pidada ka sõjaväestatud päästeametiks. Brigaadide ohvitserid teevad sõjaväelist karjääri ja saavad ettevalmistuse Prantsuse sõjakoolis. Pidupäev ise algab sõjaväelise paraadi (defilee militaire), seejärel presidendi vastuvõtu ja diplomaatilise aiapeoga (Diplomatic Garden Party). Samuti toimuvad kontserdid Marsi väljakul (Champ de Mars), millele järgneb ilutulestik Eiffeli torni jalamil. Kontserdist rääkides oli 2015. aas-


Liitlased Võõrleegioni lahingupioneerid 14. juuli sõjaväeparaadil 2019. aastal. 19. sajandil läksid lahingupioneerid rünnakule kõige ees, et kõrvaldada kirvega puidust tõkkeid. Nende eluiga oli väga lühike, sõja ajal polnud neil ainukesena kohustust habet ajada, ja kui nad vahel harva lahingust eluga pääsesid, võisid nad habeme alles jätta. Kõigil võõrleegioni tseremooniatel marsivad nad alati kõige ees. Foto: Pierre Villard / scanpix

Prantsusmaa lipuvärvides Eiffeli torn 14. juuli ilutulestiku ajal 2017. aastal

Foto: Tsuyoshi Kaneko / shutterstock

Prantsusmaa sõjaväelased Bastille’ päeva rivistusel ja paraadil Tapal 2019. aastal Foto: kaitsevägi

tal toimunud ilutulestik minu elu kõige suurejoonelisem tulevärk. Terve Eiffeli torni 300 m kõrguses lendlesid eri värvides ja suuruses tulejoad sünkroniseeritult kõikjale. 40 minuti möödudes oli tunne justkui mõne väiksema riigi kaitse-eelarve lasti vastu taevast.

14. juuli sõjaväeparaad

Sõjaväeparaad algab Etoile’ ehk triumfikaare juurest ja kulgeb piki Champs-Elysées’d (Avenue des Champs-Élysées) alla Concordi välja-

kuni. Sinna on püstitatud presidendi tribüün, kus üks pool on ette nähtud Prantsuse valitsusele ja parlamendile ning ülejäänud kohad on jagatud suursaadikute ja riikide esindajate ning sõjaväeatašeede vahel. Paraadi avab president, kes saabub koos relvajõudude juhatajaga tribüünile, võttes vastu paraadi. Seejärel toimub sõjaväeosade ja tehnika liikumine pikki avenüüd tribüünini, kus kolonn jaguneb kaheks. Lennukite ülelend on Champs-Elysées’ kohal, nii et tribüünilt on lihtsalt suurepärane vaade.

Algul asus tribüün Longchamp hipodroomil, kus võeti vastu paraadi aastail 1880–1914. Esimese maailmasõja järel viidi tähistamine küll Champs-Élysées’ avenüüle, aeg-ajalt ka mujale, nagu Vincennes. Alates president Mitterand’i aegadest on tribüün asunud pigem Concordi platsil. Hipodroomile jäi au võõrustada samal päeval toimuvat suurejoonelist diplomaatilist aiapidu. Traditsiooniline sõjaväeparaad on toimunud pea iga aasta alates 1880. aastast. Samal ajal tehakse väiksemaid

SÕDUR juuni 2021 21


Liitlased

Prantsusmaa sõjaväelased ühisharjutusel Steel Shield Adaži polügoonil Lätis, kus harjutati koostööd 1. jalaväebrigaadiga

paraade ka teistes olulistes Prantsuse sõjaväe „garnisonilinnades”, nagu Marseille’s, Toulonis, Brestis ja Nimes’is. Samuti on Prantsuse kontingent varem korraldanud Tapal 1. jalaväebrigaadi linnakus miniparaadi (2019) ja temaatilise vastuvõtu. Mis aga seob Tapal toimuvat paraadi ja Pariisi sõjaväeparaadi? Mõlemal peaks osalema Tšaadi jalaväerügemendi (RMT – Régiment de marche du Tchad) allüksused, sest Tšaadi jalaväerügement on oma sõjameestega sel aastal ka Eestis eFP Prantsuse sõjalise operatsiooni Lynx 9 raames.

COVID-aasta paraad

Paraadil on esindatud kõik väeliigid ja sõjakoolid. Avalennu teevad vigurlendurid (Patrouille de France), kes jätavad taevasse Prantsuse lipuvärvid: sinise, valge ja punase. Edasi tulevad jalgsi marssivad üksused, seejärel mitmesugustel masinatel üksused ja paraadi lõpus marsivad alati habemeis leegionärid. Kuna Prantsuse võõrlee-

22 juuni 2021 SÕDUR

Major Viljar Laaneste 1. jalaväebrigaadist koos Prantsuse võõrleegioni ohvitseridega Lätis 2017. aastal Fotod: Prantsusma kaitseministeerium

gioni marsisamm on oluliselt aeglasem, paigutatakse nad lõppu. Kohal on ka hobustega sõjaväepolitsei ja eripolitsei mootorratastel. 2020. aasta paraadi asemel oli viiruse leviku tõttu piiratud vastuvõtt Concordi väljakul. Küll aga toimus tavapärane ülelend, milles osales 52 lennukit ja 20 helikopterit. Loomulikult oli eelmise aasta paraad pühendatud neile, kes olid COVID-19

vastase võitluse eesliinil ja endise presidendi Charles de Gaulle’i mälestuse austamisele. Nimelt on igal aastal ka spetsiifiline valdkond või üksus, mis on tegutsemise peateemaks. Eelmisel aastal ei olnud Charles de Gaulle’i nimi püünel mitte ainult tema ikka veel suure populaarsuse tõttu. 2020. a möödus 130 aastat tema sünnist ning 50 surmast ja lisaks 80 aastat tema kuulsast Prant-


Liitlased susmaad vabastama kutsuvast Londoni üleskutsest 1940. aastal. Charles de Gaulle’i sümboliks oli Lorraine’i rist, mis on ühtlasi ka 2. soomusbrigaadi sümboliks (pildil). Lynxs 9 koosseisus olevad sõjamehed pärinevad Tšaadi jalaväerügemendist, mis on allutatud Prantsuse 2. soomus­ brigaadi (2e brigade blindée) koosseisu. Tankid omakorda pärinevad sama brigaadi 501. tankirügemendist. Tšaadi jalaväerügement muutus professionaalseks üksuseks 1997. Sestpeale on see Prantsuse maaväe üksus osalenud suurel hulgal missioonidel: Kosovos, Bosnias, Makedoonias, Afganistanis, Tšaadis, Elevandiluurannikul, Senegalis, Liibanonis, Malis, KAV-s. Aastatel 2017–2018 võitles rügement taktikalise grupi „Alsace” koosseisus terrorismi vastu Sahelis operatsioonil Barkhane. Samuti on rügemendi allüksused osalenud Prantsuse kontingendi operatsioonide toetamisel Lõuna Ameerikas, Guajaanas. Selle aasta 14. juulil peaks Tšaadi jalaväerügement olema paraadi ees­ otsas. Rügement tähistab Koufra vande­ andmist (2.03.1941), milles kindral Philippe Leclerc lubas, et ei peatu enne, kui Strasbourg on vabastatud. Seetõttu hüütakse soomusbrigaadi ka Leclerc’i brigaadiks. Peale selle on meedias viidatud, et 2021. aasta sõjaväeparaad tuleb sõjakam kui varem. On peetud arutelu selle üle, et paraadvormi asemel peaks rohkem sõjamehi välivormis marssima, sümboliseerimaks, et neid võib igal hetkel siirda lahinguväljale. Maaväe puhul rõhutaks see samuti igapäevast kiiret operatsioonitempot. Tavaliselt on paraadi lõpus ka demo, kus sel aastal peaksid olema kaasatud kõik väeliigid, mitte pelgalt ühele üksusele või armeele suunatud. Kuigi ametlik nimekiri kõigist üksustest avaldatakse vahetult enne paraadi, oleks tore näha Eestis eFPs osalevat Prantsuse üksust marssimas Pariisi tänavatel paraadi eesotsas. Veel uhkem on näha meie liitlasi – prantslasi õlg õla kõrval Eesti ja Briti sõjameestega nende vastutusrikkal missioonil Eestis. Vive la France.

François Hippolyte Lalaisse’i värvitud litograafia „Bastille’ vallutamine“ (u 1860) Foto: scanpix

Bastille’ vallutamine • Bastille, ametliku nimega Bastille Saint-Antoine, oli 14. sajandil rajatud kindlus Pariisis, mida alates 15. sajandist kasutati riikliku vanglana. • Louis XIV ajal (1643-1715) hoiti seal peamiselt kõrgklassi vange. Olgugi et vangide tingimused olid seal paremad kui mujal, oli see kõige tuntum. Rahva pahameelt suurendasid autobiograafiad, kus endised vangid kirjeldasid sealseid tingimusi. Bastille’st kujunes kuninga türannia sümbol. • 4. mail 1789 kogunesid Pariisis generalstaadid ehk kolmest seisusest (vaimulikud, aadlikud ja lihtinimesed) valitud rahva esindajad. Kuigi kolmas seisus oli seal enamuses, siis tegelikult oli võim arhailiste piirangute tõttu aadlike käes, kes esindasid vaid 2% elanikest. • 17. juunil nimetas kolmas seisus ennast Rahvuskoguks. Kuningas oli sunnitud allkirjastama käsu, et ka teised seisused liituksid Rahvuskoguga. • 9. juulil nimetati see ümber Asutavaks Koguks, mis nägi ennast võrdväärsena kuningaga ja mis pidi andma riigile uue demokraatliku põhiseaduse.

• 11. juulil vabastas kuningas ametist kolmandat seisust soosinud populaarse rahandusministri Jacques Neckeri, mida Pariisi rahvas tõlgendas konservatiivse aadli riigipöördekatsena. • 12. juulil hakkas Pariisi rahvas mässama ja 14. juulil vallutas Hôtel des Invalides hoonekompleksi, kust sai ligi 30 000 musketit ja kuus kahurit, mille püssirohi oli enne Bastille’ vanglasse hoiule viidud. • 14. juulil tuhatkond pariislast kogunes Bastille’ juurde, kus tollal hoiti vaid seitset vangi ja kindlust kaitses 82 invaliidist veterani ning 32 šveitsi palgasõdurist grenaderi. Vangla komandant ja rahva esindajad asusid läbirääkimistele. • Kell 13.30 õnnestus läbirääkimiste ajal rahval lossi sisehoovi murda. Tekkinud segaduses avasid valvurid rahva pihta tule. • Kell 17.30 kindlus alistus: hukkunud oli 98 piirajat ja üks kaitsja. Kohe pärast vallutamist alustati kindluse kui kuninga türannia sümboli lammutamisega. • „Nii et see on mäss? ” küsis väidetavalt Bastille’ vallutamise kohta Louis XVI. „Ei, Teie Majesteet, see on revolutsioon,” vastas tema nõunik hertsog de Liancourt.

SÕDUR juuni 2021 23


Relv

Allohvitseri

mõõk

Autor: Enn Adoson ülemveebel, kaitseväe veebel

A

llohvitseridel on nüüd päris oma mõõk. See on loogiline jätk kaitseväe ohvitseride tseremoniaalmõõga taastamise projektile. 2017. aastal tegi Eesti reservohvitseride kogu toonasele kaitseväe veeblile ülemveebel Siim Salistele ettepaneku taastada allohvitseride mõõk. Sõdadevahelisel perioodil oli mõõk osal kaitseväe allohvitseridel, näiteks ratsaväe allohvitseridel. Mõõga kujundamisel võeti eeskujuks just see toonane mõõk, kust pärinevad mõned elemendid, kuid päris üks ühele seda ei taastatud. Nimelt on allohvitseride mõõgaks rapiir, õigemini tseremoniaalne sirge teramikuga rapiir. Sarnased allohvitseride mõõgad on kasutusel mitmel pool maailmas, näiteks Ameerika ja Hispaania relvajõududes. Rapiirid on valmistatud W.K.C. tehases Solingenis Saksamaal, mis valmistab mõõku juba 1573. aastast. Kõik mõõgad on valmistatud käsitsi. Mõõkadel on kaunistamata teramik, lihtne käepide ja kaunistamata käekaitse. Mõõgatupp on metallist ja matistatud musta värvi.

24 juuni 2021 SÕDUR

Esimest korda oli see paraadil 2018. Peamiselt kasutataksegi mõõka tseremooniatel, lisaks on mõõgad ametikoha tunnuseks. Rapiirid antakse struktuuriüksuste veeblitele. Veebli vahetusel antakse mõõk uuele veeblile samamoodi üle, nagu pataljoni ülemad annavad üle lipu. Kõik ülejäänud allohvitserid – nii tegevväelased kui reservistid – võivad selle mõõga endale ise soetada või võib neile selle kinkida teenistuse eest. Ka kollektsionäärid saavad endale mõõga osta. Ametikohast tulevatel mõõkadel on peal graveeringud. Ühel pool üksuse graveering ja teisel pool kõrgema üksuse graveering. Näiteks 1. jalaväe­ brigaadi mõõgal on ühel pool üksuse embleem ja teisel pool maaväe embleem. Kõik mõõgad on nummerdatud. Allohvitserid kannavad mõõka pruuni mõõgarihmaga, mis on valmistatud käsitööna Eestis. See koosneb vöörihmast, õlarihmast ja kahest kanderihmast. Vöörihm on valmistatud pruunist 51 mm laiusest nahast. Metallist osad on kullatud. Mõõka võib kanda koos rihmaga nii välivormi kui tavavormiga. Rivistusel kasutatakse

seda rivieeskirja järgi ehk rivistaja otsustab, kes seda kannab ja kuidas kasutab. See on uus traditsioon ja minu nägemusel võiks edaspidi kõigil struktuuriüksuste rivistustel veebel rivistajana käsklusi mõõgaga jagada. Kui rääkida tulevikust, siis võiks seda veelgi rohkem pidupäevadel kasutama hakata. Näiteks kui reservväelasel on olemas vorm ja ta tuleb paraadi vaatama või läheb mõnele üritusele, siis ta võiks ka mõõka seal juures kanda. Mõõka ja mõõgarihma on võimalik soetada Eesti reservohvitseride kogu vendlusfondi kaudu. Kollektsionäärile maksab see 779 eurot ja kaitseväe allohvitserile 539 eurot. Mõõgarihma hinnaks on 180 eurot.


Relv Kaitseväe veebel ülemveebel Enn Adoson ja kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem mõõkadega kaitseväe paraadil Vabaduse väljakul Tallinnas 2020. aastal Foto: n-srs Jaan Vanaaseme

Kaitseväe akadeemia, küberväejuhatuse ja 2. jalaväebrigaadi veeblite ametikoha tunnuse allohvitseri mõõgad Foto: rms Kaimar Tauri Tamm

SÕDUR juuni 2021 25


Missioon

Prantsusmaa tegi Eestile ja teistele Euroopa riikidele ettepaneku suurendada oma osa mässutõrjeoperatsioonil Barkhane erioperatsioonide üksusega ja alustada ühiselt eriväelaste koostööd Mali relvajõudude nõustamisel. Selle jaoks loodi operatsiooni Barkhane juurde sihtüksus Takuba, mille abil korraldatakse väljaõpet, nõustamist, kaasaaitamist ja Mali relvajõudude toetamist operatsioonide täideviimisel.

Eesti eriväelased

õpetavad Malis oma relvavendi

Autor: Jaanus Lensment vanemveebel, ESTCON teavitusallohvitser Malis 2020-2021

E

esti oli esimene, kes Prantsusmaa kutsele vastas ja alates 2020. aasta juunist on erioperatsioonide väejuhatuse operaatorid osa sihtüksusest Takuba. Praegu teenib Gao sõjaväebaasis teine rotatsioon erioperaatoreid, kelle ülesanne on juhendada ja koolitada Mali armee (Forces armées maliennes – FAMa) kerge kaugluure kompaniid ULRI (unités légères de reconnaissance et d’intervention), et nad oleksid lahinguvõimelised ja suudaksid ise operatsioone korraldada.

26 juuni 2021 SÕDUR

Selleks, et kõike seda edukalt teha, on vaja Mali sõdurite soovi ja tahet. Õnneks on eestlastel väga hea liitlane – 33-aastane Hamza, Mali relvajõudude ohvitser, kes on Eesti eriväelastega koostööd teinud alates 2020. aasta augustist. Selle ajaga on ta välja teeninud eestlaste lugupidamise, mida ühest suust kinnitavad Olev, Sulev ja Kalev (nimed muudetud – toim.) – Eesti eriväelased, kes iga päev ULRI kompanii sõdureid õpetavad ja nendega koos operatsioonidel käivad.

Relvavennad

Sihtüksuse Takuba Eesti eriväelaste juht on Olev, kelle sõnul FAMa sõdureid peetakse oma relvavendadeks, kohtumisel lüüakse kokku nukke ja

omavahel suheldakse kui võrdne võrdsega. Sellise suhtumisega saavutab 5–6 nädalat kestva väljaõppetsükliga tunduvalt rohkem. „Me oleme olukorras, kus peame enda väljaõpetatud FAMa sõduriga koos lahingusse minema, instruktoritena õpetame endale võitluskaaslasi. Sellest võib elu sõltuda, kunagi ei tea millal FAMa sõdur peab sinu eest välja astuma,” ütles Olev. ULRI kompanii sõdurite õpetamine on Kalevi sõnul privileeg ja võimalus – nad koolitavad neid selliseks, nagu nad neid enda kõrval näha soovivad. „Kui meile öeldakse, et näed, siin on sõdurid, aga lähete nendega ainult operatsioonidele ja väljaõpet neile ei tee, siis oleks meil pinge peal, sest me ei tea, kes nad on. Praeguse üksusega


Missioon Mali

AAFRIKA

on tekkinud vastastikune sümpaatia, koos operatsioonidel käies on tavaline, kui nad kutsuvad meid teed jooma. Nende enda potist nende kommete kohaselt on sööki väga tihti söödud,” lisas Kalev. Hamza jaoks on selline suhtumine tema sõduritesse ühest küljest kompliment, teisest küljest võimalus. „Me lõikame väljaõppest kasu, meid saadavad operatsioonidel kogenud instruktorid ja me õpime iga päev,” ütles Ham­za ja rõhutas, et ka neil on midagi eestlastele pakkuda, kuna nad tunnevad maastikku ja kohalikke kombeid – asjaolud, mis operatsiooni edukuse seisukohast on väga tähtsad. FAMa sõdurid ULRI kompaniis on väga erinevat päritolu ja veelgi erine-

vama teenistuskogemusega. Mõnelgi korral on uudisekünnise ületanud lood, kuidas Mali relvajõudude sõdurid on lahingust jooksu pannud. Paratamatult tekib küsimus Mali sõduri enesekindluse kohta. Hamza jaoks on oma sõdurites enesekindluse kasvatmine väga tähtsal kohal. Praegu hindab ta oma alluvate enesekindlust väga heaks. „Kui ülemad on head, siis on ka sõdurid head,” ütles Hamza. Ta näeb palju vaeva, et sõdurid mõistaksid oma olulisust tema üksuses. „Nad on enesekindlad ja on saanud veelgi enesekindlamaks, teenides ULRI kompaniis.” Eriväelased rakendavad ULRI üksuse väljaõppes 3A põhimõtet: assist, advise, accompany (toeta, nõusta, saada). ULRI kompanii iga rühma kohta

on 2–6 instruktorit. Väljaõppe kuldreegliks on shoot, move & communi­ cate. Kõigepealt shoot ehk relvadrillid – oskus ennast kaitsta ohutult enda ja teiste jaoks. Seejärel move ehk taktikalised drillid: liikumised, formatsioonid, üksivõitleja tase, jagu ja rühm. Viimaseks communicate – käsuandmised, sidepidamised, märguanded ja lahinguväljal paiknemine. „Arvestades sellega, mis vahendid FAMa sõduril käes on ja olukorra keerulisust nende riigis – kõige selle keskel leida motivatsiooni ja võidelda nii hästi, kui nad tegelikult võitlevad – see on omaette saavutus,” ütles Olev. FAMa sõjaväebaas Gaos asub kohe Barkhane’i baasi kõrval. Erinevus kahe sõjaväebaasi vahel on suur. Kind-

SÕDUR juuni 2021 27


Missioon

lasti ei näe FAMa väeosa Gaos välja selline, millega Eestis harjunud ollakse: ringi jooksevad kitsed, õppeklassid on tagasihoidlikud ja tehnikaparki kui sellist ei ole. Pigem on kogu baas üks suur maha­ jäetud lahingutehnika romula. Kui õpetada kohalikule sõdurile automaadi lahtivõtmist, siis relvaosad pannakse maha asetatud auto uksele. Need kõik on visuaalsed erinevused. Olevi sõnul on täiesti teistsugune kogu õppimiskultuur: „Meie õpetame oma inimesi ise mõtlema, samas FAMa sõdurit on enne koolitatud pigem käsu meetodil: öeldakse, mida on vaja teha ja ise väga palju mõelda ei ole vaja. Meie aga tahame, et nad ise mõtleksid.” Olev lisab, et Mali sõdurid on väga õpihimulised. Võib-olla ei oska kõik kirjutada või lugeda, aga nad õpivad kiiresti ja tahavad õppida.

Õppetunni ajal on vaja tõlkida eesti keelest prantsuse keelde ja sealt omakorda edasi kohalikesse fulani, tamacheki või bambara keeltesse. Ühest küljest võib olla probleem, kui üksus koosneb inimestest, kes on pärit erinevatest etnilistest gruppidest: ühe õppetunni ajal on vaja tõlkida eesti keelest prantsuse keelde ja sealt omakorda edasi kohalikesse fulani, tamacheki või bambara keeltesse. Eriväelastel on sellele väga lihtne lahendus: seleta vähem, tee rohkem praktilisi harjutusi. „Vaadates, omandavad nad palju rohkem kui seletades. Tunde andes seletan aina vähem,” ütles Sulev. „Õppetund tuleb teha võimalikult lihtsaks. Pikast seletamisest tüdinetakse ruttu, aga lastes neil praktilisi harjutusi teha, omandatakse teemasid väga kiiresti,” lisab Kalev omalt poolt. ULRI üksuse ülem Hamza on oma sõdurite erineva päritolu enda kasuks tööle pannud. „Ma pean seda tõeliseks lisaväärtuseks, kui mu üksuses on sõdureid erinevatest etnilistest gruppidest. Olenevalt operatsiooni alast on mul oma üksuses inimesed, kes oskavad kohalikku keelt, tunnevad kombeid ja maastikku, kuna on

28 juuni 2021 SÕDUR

Eesti ja Prantsuse eriväelased korraldavad Mali armee sõduritele laskeharjutusi

ULRi kompanii sõdurid harjutavad Mali armee baasis ruumi sisenemist


Missioon sealt pärit. See on väga tähtis ja teeb elu operatsioonidel palju lihtsamaks,” ütles Hamza ja lisas, et kui sõdur on hea, siis tema kuuluvus mõnda etnilisse gruppi on detail, mis tuleb üksusele ainult kasuks, mitte vastupidi. Hamza peab palju olulisemaks sõduri motivatsiooni ja vaprust. „Kõikides inimestes, kellega ma koos teenin, soovin näha just neid kahte asja. Kui sa oled motiveeritud tegema head tööd, siis vaprusega saavutad püstitatud eesmärgid vigu tegemata– iga viga võib muutuda suureks probleemiks kogu kompaniile,” ütleb Hamza. Nendes üksustes, mida Eesti eriväelased õpetavad, ei ole jooksikuid olnud, kuigi kahjuks on seda teistel FAMa operatsioonidel ette tulnud. Sihtüksus Takuba on selle koha pealt olukorda märgatavalt parandanud. „Neile on oluline teadmine, et nad suudavad üksusena vastasele vastu nina panna. Nad on meiega koos tulekontaktidest väljunud võitjatena, mis on nende motivatsiooni märgatavalt tõstnud ning teeb neid enesekindlamaks – nad käivad rohkem ja kauem väljas ning on valmis järjest raskemaid ülesandeid täitma,” ütles Olev. Sulev lisab, et lahingus kuulab FAMa sõdur ülema käsku ja järgib oma üksuse püsi­toiminguid ning teeb seda hästi. Fotod: Jaanus Lensment

Mali sõdurid väljaõpet saamas

Foto: kaitsevägi

Nendes üksustes, mida Eesti eriväelased õpetavad, ei ole jooksikuid olnud, kuigi kahjuks on seda teistel FAMa operatsioonidel ette tulnud. „Koostöö on andmine ja saamine. Me saame neilt (eestlastelt –toim.) palju ja vastukaaluks saavad Takuba instruktorid meilt teadmisi maastiku ja operatsiooniala ning rahvastiku ja kommete kohta: kuidas läheneda inimestele või millele peidikute otsimisel tähelepanu pöörata,” ütles Hamza ja lisas, et kahtlemata õpivad Takuba sõdurid ka malilastelt. Kui kohtad ULRI kompanii sõdurit, näed kohe, et nende varustus on hoopis midagi muud kui see, mida Eesti eriväelased kasutavad. Samas on kõigil vorm seljas ja esmased enese­ kaitsevahendid olemas. Killuvestid,

SÕDUR juuni 2021 29


Missioon

Eesti sõdur Gao sõjaväebaasi postil täitmas väekaitse ülesannet

plaadikandjad, salvetaskud, vormid, saapad, kiivrid ja käsitulirelvad – need tagab FAMa armee, aga näiteks öövaatlusseadmed laenab neile Takuba. Moodsast ja väga heast varustusest palju olulisemaks peab Hamza hoopis oma sõdurite enesekindlust. „Meie jaoks ei ole oluline suur hulk varustust, me vajame miinimumi: kiiver, plaadikandja, relv ja salved. Kõige olulisemad on head ja kõrgelt motiveeritud vaprad sõdurid,” ütles Hamza.

Train the trainer programm

Eesti eriväelaste algatusel ja eestvedamisel on Takuba sees alustatud instruktorite koolitamisega ehk „train the trainer”. Programm on oma olemuselt väga lihtne ja selles asja geniaalsus peitubki. „Me teeme eelneva koolituse instruktorite grupile, kes lähevad oma sõdureid õpetama. Vaatame, et õppetund oleks korraldatud täpselt. See on väga suur asi, mille oleme paari kuuga käima lükanud. Osad FAMa sõdurid on väga pädevad: õpivad käigult ja

30 juuni 2021 SÕDUR

neil on olemas vajalikud eeldused,” ütles Kalev. Potentsiaalseid instruktoreid valitakse koos eestlaste ja Hamzaga jaoülemate või rühmaülemate hulgast. Valikus ollakse paindlikud: kui FAMa kapralil on kõik eeldused olemas, et suurepäraselt instruktori tööd teha, siis valitakse ka tema. Sulev ütleb, et paljuski lihtsustab see eestlaste elu: „See on suur pluss, kui FAMa instruktorid ise koolitavad, neil ei ole vaja tõlgi abil asja nelja keelde tõlkida.” Programmil on väga suur potentsiaal, mida näitab ainuüksi see, et Prantsuse liitlastele see mõte väga meeldis ja nad haarasid ideest kohe kinni. Samuti on instruktori kursuse kaudu leitud FAMa sõdurite hulgast talente, kes esmapilgul silma ei paistnud. Üks valituks osutunud noor seersant oli operatsioonil rühmaülema ülesannetes ja sai väga hästi hakkama – see näitab, et programmil on potentsiaali. Hamza hindab koostööd eestlas-

tega ja eestlasi väga kõrgelt. Veelgi olulisem, et sellised hinnangud on vastastikused. ULRI üksuse õpetamine on Eesti eriväelastele jõukohane ülesanne. „Meie eelnev taust, väljaõpe kodus ja teiste partneritega on nii hea, et suudame siin asju veelgi arendada,” ütles Olev. Kalev lisab, et igasugused eelarvamused tuleb jätta koju. Kõigile tuleb anda võimalus ennast tõestada. „Me tuleme siia, hindame FAMa sõdureid kohapeal, mitte teiste juttude järgi, ja alustame nullist. See on proovikivi. Kuid meile meeldivad raskused,” hindab Sulev kõrgelt kogemust, mis ta malilasi õpetades saanud on. „Suhtlemis- ja instruktorioskused arenevad väga palju.” Kogu Takuba ja ULRI kompanii vahelise koostöö võtab kõige paremini kokku Hamza: „Kõige tähtsam, et meil on väga hea väljaõpe Euroopa eriväelastelt ja meie hulgas on sõdureid nendest piirkondadest, kus vastane on terroriakte korraldanud – ja vastane teab seda.”


Missioon

Takubast Mali sõduri pilguga Küsis Jaanus Lensment

ni toime tulla, kui tekitab mingisuguseid probleeme.

K

apten Hamza määrati 2020. a juulis ULRI esimeseks ülemaks ja ta on teeninud koos Takubaga. Alates eelmise aasta augustist töötab koos Eesti erioperaatoritega.

Mida Takuba teile õpetanud on? Koostöö on andmine ja saamine. Meie saame neilt palju ja vastukaaluks saavad Takuba instruktorid meilt teadmisi maastiku ja operatsiooniala ning rahvastiku kohta. Samuti Mali kommete kohta: kuidas läheneda inimestele või millele peidikute otsimisel tähelepanu pöörata. Töötades koos Takuba sõduritega, õpivad ja avastavad nemadki uusi asju. Olevi soovil olen ise pidanud loenguid kohalikust kultuurist ja kommetest Takuba erioperaatoritele. See oli mulle suur rõõm – rääkida Mali ajaloost ja kultuurist. Leian, et väga oluline on teada selle maa ajaloo ja kultuuri võtmesündmusi. Sellest on suur abi operatsioonidel.

ULRI kompanii sõduritel on õppimiseks suur motivatsioon, ülemad on kogemustega ja kompetentsed. Kuidas te mõõdaks sõdurite enesekindlust?

Minu jaoks oli see alguses hea, nüüd väga hea. Hiljuti jälgisin neid maastikul – käsu täitmisel on nad motiveeritud. Neis on enesekindlust ja see on tõusnud, teenides ULRI üksuses. Ma olen nende enesekindlust suurendanud raske töö, väljaõppe ja ergutamisega. Minu jaoks on väga oluline, et mu sõdurid saaksid aru oma tähtsusest. Kolmandaks on juhtimine: kui see on hea, siis on ka sõdurid head. Nõuan endalt ja oma rühmaülematelt selle koha pealt väga palju – nad peavad teadma, et on eeskujuks. Takuba instruktorid iseloomustavad teie sõdureid kui relvavendi. Kuidas seda kommenteerite?

Minu jaoks ei ole mingi probleem osaleda väljaõppes või operatsioonidel koos oma instruktoriga. Mina ja mu sõdurid oleme õnnelikud, kui saame väga hea väljaõppe. Olla nende samade õpetajatega üheskoos operatsioonil – see on parim võimalus rakendada õpitut praktikas. Minu meelest on Takuba hea kogemus nii meile kui ka meid õpetavale üksusele. Me lõikame väljaõppest kasu ja meid saadavad operatsioonidel kogenud instruktorid. Peale selle õpime iga päev. Samas tunneme maastikku ja meil on oma lahingulised püsitoimingud – selline meid iseloomustav kirjeldus on suur kompliment. Instruktorid on meie vennad operatsioonidel. Teie sõdurid on erinevatest etnilistest gruppidest. Kuidas suudate neid meeskonnana koos tööle panna?

Kapten Hamza • Mali ULRI (unité légère de reconnaissance et d'intervention, ee kerge kaugluure) kompanii ülem • 33-aastane, abielus • Lapsi ei ole • Elab Gaos • Teenistuses olnud 12 aastat

See tuleb vaid kasuks, kui mul on üksuses erinevatest etnilistest gruppidest pärit sõdurid. Suur lisaväärtus on see, kui osaleme operatsioonidel alas, kus elavad fulanid ning minu üksuses on võitlejaid, kes räägivad seda keelt ja tunnevad ala, sest on sealt pärit. Tuareeg saab mulle tõlkida ja aidata mind oma teadmistega maastikust ja operatsioonialast. Ma pean seda väga tähtsaks, et mu üksuses on sõdureid erinevatest etnilistest gruppidest. See oli lausa mu nõue, kui ma ULRI üksusesse tulin. Operatsioonidel on selle võrra lihtsam. Kui sõdur on hea, siis tema kuuluvus mõnda etnilisse gruppi on detail, mille olen enda kasuks tööle pannud. See aitab meil pigem paremi-

Kuidas te kirjeldaks oma koostööd Eesti Takuba-üksusega?

Kui rääkida ausalt ja otsekoheselt, siis on koostöö väga hea. Takuba operatsiooni algusest peale olen kohtunud mitme väga hea Eesti mehega, kes on äärmiselt professionaalsed sõdurid ja väga lahke loomuga inimesed. Nendega koos töötada on olnud suurepärane kogemus. Näiteks alguses kasutasime omavahel suhtlemiseks tõlki, aga lõpuks loobusin sellest, et saaksin arendada oma keeleoskust ja olla võimeline nendega otse suhtlema. Ma võin tuua palju näiteid heast koostööst operatsioonidelt eestlastega viimase kaheksa kuu jooksul – see on olnud suurepärane kogemus. Kas varustus või enesekindlus? Kumb on olulisem?

Loomulikult enesekindlus. Kui läheme operatsioonile, siis käsin sageli meestel kiivrid pähe panna ja kanda plaadikandjat. Meie jaoks ei ole niivõrd oluline suure hulga varustuse olemasolu, piisab vähimast vajalikust, milleks on kiiver, plaadikandja, relv ja salved. Kõige suurem väärtus on head ja kõrgelt motiveeritud vaprad sõdurid.

SÕDUR juuni 2021 31


Missioon

Reservväelasena

mässutõrjeoperatsioonil

32 juuni 2021 SÕDUR


Missioon Autor: Jaanus Lensment vanemveebel, ESTCON teavitusallohvitser Malis 2020-2021

N

Jalaväerühma BKN08 Estpla jalaväelased patrullimas Gao linna kitsastel tänavatel

Fotod: Jaanus Lensment

Barkhane

ende ridade autor on reserv­ väelane, kellele pakuti võimalust osaleda mässutõrjeoperatsioonil Barkhane teavitusohvitseri ametikohal. Mõtlesin hoolega, kas ma ikka tahan minna otse reservist rahvusvahelisele sõjalisele operatsioonile. Eelmine kord olin kümme aastat tagasi Afganistanis, Helmandi provintsis jalaväerühma vanemana. Tundub, et kui oled juba sõdur olnud, siis natuke ikka kibeleb tagasi teenistusse. Barkhane’i kohta väga palju infot mu silma alla sattunud ei olnud, peale selle, et autopommiga rünnati Gao linna lähistel asuva sõjaväebaasi pääslat ja mõned korrad on baasi rünnatud kaudtule relvadest. Hakkasin uurima, millega ma ennast täpsemalt seon: kohtusin tulevaste kolleegidega, mõne veteraniga pressi­ jaoskonnast ja mujalt. Pilt hakkas selginema, nõuandeid ja soovitusi anti rohkesti. Tõrvatilgana meepotis oli mõne inimese seisukoht, et missioon Malis on lihtne ja üleüldse on seal tegemist „posti lükkamisega”, kus kerge vaevaga raha saab teenida. Õnneks nende tegevväelaste hulgas, kellega ma iga päev kokku puutusin, oli sellisel seisukohal inimesi vähe. Usun sellesse süsteemi, mis meie kodumaa kaitseks loodud on. Reservväelasena tahtsin anda oma väikese panuse, näitamaks, et reservteenistus töötab, et vajalike oskustega inimene õigel ametikohal saab teenistusülesannetega hakkama. Pealegi kannustas mind uudishimu: huvitav oli näha, kuidas mu koduväeosa Scoutspataljon aastate jooksul muutunud on. Novembris 2020 taasalustasin tegevteenistust. Otsustasin võrrelda mässutõrjeoperatsiooni Barkhane oma eelmiste teenistuskohtadega Iraagis ja Afganistanis.

Mali, Iraak, Afganistan

Sõdurid teavad, et osalemine rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel Iraagis ja Afganistanis on raske. Kontaktid ja lahingud vastasega, langenute ja haavatute hulk, teenistusrutiin – kõik teavad, et ees ootab väga raske poolaasta. Rühm, mis saabub pärast kuut kuud

kestnud teenistust Iraagist või Afganistanist koju, võib olla väga õnnelik, kui kõik mehed endiselt rivis on. Ma olen endamisi mõõtnud erinevaid missioone kahe joonlauaga. Ühega mõõdan vastase aktiivsust Eesti sõdurite suunas, teisega teenistusrütmi ehk patrullide ja operatsioonide tihedust, laagrivalvet, hooldust ja väljaõpet. Vastase aktiivsus ja teenistusrütm on omavahel tihedalt seotud. Teenistusrütm võib olla raske ka siis, kui vastase aktiivsus on madal, mistõttu peab lahingudistsipliin säilima igas olukorras. Loomulikult võiks võtta kolmanda joonlaua ja mõõta elamistingimusi – toit, internet, pesemine jne –, kuid arvan, et Eesti sõduri kohanemisvõime on väga hea ning igasugustes elamistingimustes suudetakse luua enda jaoks võimalikult mugav olemine.

Vastase madal aktiivsus on märk sellest, et liitlased ja eestlased on siin enne juba head tööd teinud. Iraagi ja Afganistani missioonid on rasked eelkõige vastase aktiivsuse ja kõige muu tõttu, mis sellega kaasneb: tulevahetused, improviseeritud lõhkekehad, raketirünnakud, kaotused. See kõik mõjutab otseselt teenistusrütmi, mis on omakorda raske. On piisavalt veterane, kes teavad, mida tähendab teenistus seal. Vastase aktiivsuse poolest on Eesti sõdurite teenistus mässutõrjeoperatsioonil Barkhane vähemalt siiamaani olnud üsna rahulik. Need, kes Gao sõjaväebaasi peapääsla autopommirünnakus haavata said, ei jaga minu seisukohta ning ma mõistan neid täielikult. Teenistusrütmiga on hoopis teine lugu. Patrullid, valmisolek kiirreageerimisüksusena, baasivalve, lahingudistsipliini hoidmine, hooldus, täiendav väljaõpe – kõik see moodustab raske missiooni. Kui vastase aktiivsus oleks kõrgem, muutuks teenistus Barkhane’il keerulisemaks, kuigi ei saa väita, et siin praegugi kerge on. Lahinguolukordi ei ole veel olnud, aga kui sellised peaks tekkima, siis scouts’id saavad hakkama – mis neil muud üle jääb. Vastase madal aktiivsus on märk sellest, et liitlased ja eestlased on siin enne juba head tööd teinud, mis võiks

SÕDUR juuni 2021 33


Missioon

Vabu hetki kasutasid jalaväelased täiendavaks väljaõppeks. Vähemalt korra kuus käidi enda taset hoidmas lasketiirus

justkui viidata, et nii mõnigi ala operatsioonipiirkonnas on stabiliseerumas. Samas võib see rahu olla näiline ning järeleandmisi lahingudistsipliinis ei tehta, sest sõdurid on üliprofessionaalsed. Teenistusrütm on siin sama mis Iraagis või Afganistanis, aga kordan juba eespool öeldut – autopommirünnak, kaudtule rünnak – midagi siiski toimub. Mali operatsioon on mul juba neljas missioon. Kõik on olnud erinevates kohtades: Kosovos, Iraagis, Afganistanis. Igal missioonil peab postil käima. Kui keegi väidab vastupidist, siis ta valetab. Olgu selleks sõjaväebaas Gaos, väike kontrollpunkt, patrullbaas või ajutine platoon house Helmandis, vaatluspost Bagdadi lähedal Taji linna külje all – igal pool on vaja mehitada poste ja seda tehakse, sest see on täiesti normaalne osa sõduri tööst. Meie jalaväelased on postil käinud kõikidel missioonidel, kus nad on osalenud. Postil käimine on sõduri tavapärane ülesanne ja nii on see olnud tuhandeid aastaid. Rahvusvaheline

34 juuni 2021 SÕDUR

sõjaline operatsioon Malis ei erine selle poolest mitte ühestki teisest rahvusvahelisest sõjalisest operatsioonist. Gao sõjaväebaasi valvesüsteemist ja mehitatusest detailselt rääkida ei saa. Laias laastus on kaht tüüpi poste: pääslad ja postid. Rühm jaguneb erinevate positsioonide vahel laiali ööpäevaks. See, kuidas jalaväelased oma ülesandeid laagrivalves täidavad, on muljet avaldav. Ei ole kohta mõtteviisile, et istun oma aja kuulipilduja taga ära ja asi ants. Lisaks põhipositsioonile on ära määratud varupositsioonid jao relvadele ja soomukile, ning tegevuskava, kuidas käituda erinevate rünnakute korral. Tähtis osa on tavalisel lahingudistsipliinil: mis riietuses magatakse, kus on varustus, ettevalmistused öiseks tegevuseks, erinevate raadiojaamade kasutamine. Kõike seda tehakse ka pääslates, kus on vaja kasutusele võtta hulganisti sõdurioskusi – alates inimeste ja autode läbiotsimisest tõlgi kasutamiseni ja baasis kehtestatud erinõudmisteni. See

ei ole lihtne. Kui öösel saabub baasi ligi 100 veoautost koosnev logistikakonvoi, siis järgmised seitse kuni kaheksa tundi kestab katkematu töö ilma pausideta.

Patrullidest ja muust

Gao linnas sooritatakse linnaoludes kombineeritud patrulle. Samuti tegutsetakse ümberkaudsetes külades. Patrulli keskkond on paljuski sarnane sellega, mis Iraagi ja Afganistani veteranidele juba tuttav on: kõrged aiad, kanaliseeritud ala, piiratud nähtavus, praht ja prügi. Meie jalaväelased on siin veedetud mõne aastaga jätnud kohalikele endast hea mulje. Peale selle teab Eesti sõdur Gao linna kohta üpris palju. Nad on endale selgeks teinud, millised probleemid või kitsaskohad on linnas; tunnevad inimesi; teavad, kus elavad kvartali vanemad või kus asuvad haiglad ja koolimajad jne. Patrulli üks eesmärke on kohalike inimestega suhtlemine, igal patrullil räägitakse vähemalt kolme-nelja inimesega ja jälgitakse, et kohalike taust oleks võimalikult erinev.


Missioon Ootamatu takistus. Ühel vähestel sildadel üle Nigeri jõe kohtuti karja kaamlitega, mis hetkeks patrulli kulgu takistas

Oma operatsiooniala ei õpita tundma baasis postil käies. Selleks on ainult üks moodus – peab minema oma operatsioonialasse. Patrull on täiesti tavapärane sõduri töö, nagu postil käiminegi. Kõik see on sarnane minu eelnevate missioonidega. Aeg kulgeb omasoodu. Ma olin 2005. aastal jalaväelasena Iraagis. Praegu Malis teeniva jalaväerühma tõlk Ekke oli siis viieaastane. Suur osa praegu Malis teenivatest tegevväelastest olid siis kui jalaväekompaniid Helmandis lahinguid pidasid, veel alles põhikoolis või gümnaasiumis koolipinki nühkimas. Tegemist on noorte meeste ja naistega, kes on otsustanud oma elu kaitseväega siduda. Sama lugu oli Iraagis ja Afganistanis: kui mõni üksik „vanake” välja arvata, oli sõdurite vanus keskmiselt alla 25 eluaasta.

Kas areng või erinevused?

Rühmaülem ja tõlk kohaliku kaupmehega rääkimas - karastusjook osteti eelkõige n-ö jää purustamiseks

Ei räägita ainult külavanemaga, vaid leitakse inimesi igast eluvaldkonnast. Nii ongi infot kogutud poodnike, koolidirektorite, haigladirektori, noorte keskuse juhi ja politsei kolonelleitnandi käest. Patrulli planeerimisel on rühmaülemal võimalus teha asi lihtsamaks: käime nendes külades ja linnaosades, kus kästakse, näitame kohalolekut ja peame esimese ettejuhtuva kohalikuga natuke mokalaata ning seejärel kõige otsemat teed ruttu baasi. Reaalsuses see nii ei ole. Lisaks täiesti tavapärased sõjaväelised tegevused, nagu maastiku ja keskkonna jälgimine; käitumismustrite ning kitsaskohtade ja vastase po-

tentsiaalsete positsioonide märkamine; järgnevateks operatsioonideks sobivate vaatlus- ja julgestuspositsioonide meelespidamine; erinevate marsruutide kasutamine. Rühmaülem nooremleitnant Kaarel Aruoja otsustas pärast patrullimist Batali külas tagasi baasi liikuda ringiga. Tema tahe oli kontrollida ala sõja­ väebaasist põhjas, kust on varem Gao baasi kaudtule relvadega rünnatud. Tulemuseks oli leid, tänu millele lahingugrupi ülema sõnul hoiti ära rünnak(ud). Eestlased on operatsioonialaga nii hästi tuttavad, kui see selles keskkonnas võimalik on, ning liitlased teavad seda.

Kui hakata väga detailselt vaatama, mille poolest erineb teenistus Malis teenistusest Iraagis või Afganistanis, siis võiks kokku kirjutada mitukümmend lehekülge teksti. Erinevusi on palju: muutunud on teenistusrelv, jalaväerühma struktuur, soomukid, saapad, kiiver, kindad, kaitseprillid jne. Muutunud on ka mõned protseduurid. Ma ei pea neid muutusi erinevusteks, vaid arenguks, ja nendel detailidel ma rohkem ei peatuks. Ma ei puudutanud põhjusega elamis- ja mugavustingimusi – Eesti sõdur kohaneb kõikjal. Kuum oli Iraagis, Afganistanis ja on ka Malis. Enamik asju, millega sõdurid Malis iga päev kokku puutuvad, on universaalsed sõdurioskused, mida rakendati Helmandi provintsis Afganistanis või Sab’al-Būri linnas Iraagis. Rühmaülem Malis käitub samamoodi nagu rühmaülem Iraagis, lahingupioneer kasutab pinnaseradarit, nagu seda Afganistaniski tehti. Ainuke erinevus nende operatsioonide vahel on vastase aktiivsuses. Teenistusrütm on oma raskusastmelt enam-vähem sama. Ei saa öelda, et Malis on kerge, aga viriseda oleks kohatu. Raskemaks saab alati minna. Loodame siiski, et ei lähe, ja kui lähebki, siis sõdurid saavad hakkama – mis neil muud üle jääb.

SÕDUR juuni 2021 35


Maakaitse

Maakaitse kolmas tulemine vaade lähiajalukku ja jätkuvad katsumused Autor: Rene Toomse major, PhD

S

elle aasta märtsis ilmunud Sõduris nr 1 toimus eraldi artiklites väike diskussioon endise kaitseliidu ülema kindralmajor Meelis Kiili ja praeguse kaitseliidu peastaabi ülema kolonel Eero Rebo vahel maakaitse olemusest ja arengusuundadest. Kindrali kirjutisest kostab etteheiteid nii mõnelegi praegusele tegevusele: peastaabi ülema loost selgitusi, miks just nii. Tehniliselt on ajakirja sattunud artiklid küll vastupidises järjekorras, kuid see ei sega mõtleval lugejal aru saada, et üks lugu on vastus teisele. Kokkuvõtlikult, kindral Kiili ei ole

peamiselt rahul sellega, et on loobutud eraldiseisvate kaitseringkondade staapide mehitamisest, ja sisuliselt on uuesti loodud juhtmalevad ja antud neile lisaülesanded ringkonna tasandil – kolonel Rebo põhjendab seda vajalike inimeste puudumisega, mis ei jätnud alternatiivi. Peab tunnistama, et mõlema mehe jutus on head ja õiged argumendid, kuid tekib küsimus, kas see on siiski peamine maakaitse murekoht? Maakaitse või pigem kaitseliidu allüksuste arendatav hajutatud lahingutegevus (HLT) selle käigus on praegu kuum teema kaitseväes ja kaitseliidus. Kaitseliit on selle valdkonna peamine vastutav ettevalmistaja: toimub ümberstruktureerimine, relvastuse ja varustuse planeerimine. Kaitselii-

du maakaitseringkondade staabid on kaasatud uude iga-aastasesse kaitseväe staabiõppusesse Decisive Lancer kui peamised väljaõpetatavad. Maakaitse on muutumas oluliseks mänguriks riigikaitses. Kas maakaitse ongi see õige väljund kaitseliidule? Kuid samas, kas me pole seda sama juba varem teinud või õigemini teha üritanud? Ma väidan, et oleme korduvalt. Maakaitse ehk territoriaalkaitse arendamine on olnud teemaks pea­aegu kaitsejõudude taasloomisest alates, kuid kaitseliidu rõhuasetused on paraku muutunud pea iga kaitseväe juhataja ning kaitseliidu ülema käe all. Läbi aastate tehtud argumentidest, otsustest ja tegelikult toimunust saaks kirjutada terve raamatu.

Maakaitse põhimõtted kindral Laaneotsa sõnastuses aastast 1995 • Maakaitse põhimõttel korraldatava lahingutegevuse eripära seisneb selles, et relvastatud võitlust ei peeta mitte ainult vastaspoole kokkupuute joonel, mida me oleme harjunud nimetama rindeks, vaid kõikjal, kus vaenlane asub, sh tema lähi- ja kaugemas tagalas. Mõiste „rinne” selle klassikalises tähenduses kaob. • Ülemad ja staabid peavad olema vajaduse korral võimelised iseseisvalt tegutsema ka keskjuhtimise puudumisel. • Sõjaolukorras, kui lahingutegevus pole veel alanud või käib otsene võitlus väljaspool kaitsepiirkonda,

36 juuni 2021 SÕDUR

rakendatakse kõigepealt täies ulatuses sisekaitseplaan. • Kaitsepiirkonna (maleva) vastutusalal luuakse vaatluspostide võrk. • Lahinguüksused imbuvad julgelt vaenlase hõivatud territooriumile ja hävitavad aktiivse sissitegevusega ning maastiku mineerimist ja tõkestamist kasutades vaenlase isikkoosseisu, tehnika ja relvastuse, halvates tema liikumist ja tagala tööd. • Samuti korraldavad okupeeritud alale jäänud maakaitseüksused rahva passiivset vastupanu. • Ründava, liikumises oleva vastase vastu kasutatakse hajutatud võitlus-

viisi, mis võimaldab väheste omapoolsete kaotuste korral tekitada vaenlasele olulist kahju varitsuste, äkk-kallaletungide (reidid) ja kõikvõimalike miinide, lõhke­seadeldiste ning tõkete laialdase kasutamise kaudu. On väga tähtis, et kogu koosseis oleks saanud hea ettevalmistuse sapööritööks (pioneerindus). • Tegevuseks vaenlase tagalas, eriti olukorras, kus materiaalsete vahendite juurdetoomine on kas väga raske või lausa võimatu, on vaja varakult teha mahukaid ettevalmistusi. Peidikutesse varutakse sissitegevuseks vaenlase tagalas vajalikud laskemoona- ja toidutagavarad.


Maakaitse Üks on selge, et me teeme seda uuesti ja parem oleks, kui teeksime paremini. Pigem on selle artikli mõte kantud küsimusest – miks me varem ei suutnud seda teha ja millised võiks olla need karid, mis maakaitset ka nüüd ohustavad? Pean tunnistama, et mida kaugemale ja sügavamale ma selle artikliga jõudsin, seda enam pidin mõtlema, kuidas kirjutada nii, et keegi mu paljudest vanadest võitluskaaslastest ennast haavatuna ei tunneks. Ma ei taha olla kohtumõistjaks, see ei ole mu roll. Pigem tuleks alljärgnevat lugeda mõttega, et kuidas hoida head ideed kursil ja mitte kalduda keskpärasesse tavalisse ja turvalisse jooksukraavi kaevikute vahel. Eesti keeles on käibel vähemalt kaks vastandlikku väljendit ajaloo kohta: „Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja” (vanasõna) ja „Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta” (Juhan Liiv). Ma olen pigem Juhaniga ühel nõul. Meil on vaja ajaloos tehtud vigadest õppida, et neid mitte uuesti korrata.

üldotstarbelisteks jõududeks, mis on kaitsejõudude kõige paremini relvastatud ja väljaõpetatud osa. Üldotstarbeliste jõudude ülesanne oli võitlus agressoriga tema sissetungi põhikolletes, pealöögisuundadel ja vaenlase hõivatud territooriumi vabastamine. Kerge relvastusega maakaitseväe ülesanne oli kaitsejõudude tagala jul-

gestamine, võitlus vaenlasega, eriti tema mere- ja õhudessantide, luure-diversioonigruppidega ning üldise sissisõja korraldamine vaenlase tagalas. Artiklis kirjeldas Laaneots ka tulevaste kaitseringkondade olulisust ja võimalikke ülesandeid. Samuti nägi Laaneots ette, et kaitseliidu malev ehk maakaitsepiirkond ja-

Maakaitse mõtte algus

Üks esimesi maakaitse avalikke mainimisi pärineb kindral (tol ajal kolonel) Ants Laaneotsa artiklist „Tahad rahu – valmistu sõjaks” ajakirjas Kaitse Kodu! detsembris 1995. Laaneots kirjeldas ka kaitseliidul põhinevat maakaitset kui totaalkaitse (hilisema laiapindse riigikaitse) olulist osa. Kaitseväe üksusi nimetas ta Kindral Ants Laaneots oli kaitsejõudude peastaabi ülem 1991-1994 ja 1997-1999, kaitsejõudude, hiljem kaitseväe juhataja aastail 2006-2011

Foto: Raigo Pajula / Scanpix

SÕDUR juuni 2021 37


Maakaitse

guneb enam-vähem võrdselt lahingu- ja sisekaitseüksusteks. Sisekaitseüksustesse pidid kuuluma vanemad ja nõrgema väljaõppe saanud mehed. Lahinguüksusi võidi aga kasutada ka väljaspool kaitsepiirkonda ehk maleva territooriumi (sisekaitseüksusi ei olnud tarvis maleva alalt välja liigutada). Seejuures pidid kõik maleva relvaformeeringud saama väljaõppe sissitegevuseks. Kuid veelgi olulisem, et Laaneots nimetas ka peamised printsiibid sellises lahingutegevuses ja murdis jõuliselt välja puhtast rindelahingu mentaliteedist (vt lk 36).

Maakaitse ehk territoriaalkaitse arendamine on olnud teemaks peaaegu kaitsejõudude taasloomisest alates, kuid kaitseliidu rõhuasetused on paraku muutunud. Kuigi mõned terminid on nüüdseks uuendatud, siis kirjeldas Laaneots üsna täpselt sama maakaitse vajadust ja põhimõtteid 26 aastat tagasi, nagu vajame ja mõistame ka praegu.

Maakaitse esimene tulemine

Laaneotsa mõtteid ja ettepanekuid kasutati 7. mail 1996 riigikogu kinnitatud Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuundades, mis on tõenäoliselt üks selgesõnalisim ja konkreetseim riigikaitse alusdokument tänase päevani. Sellest päevast alates oli kaitseliidul ülesanne asuda looma maakaitseväge, mille peamised ülesanded olid järgmised: • kaitsta riigi territooriumi agressori vastu; • kaitsta mereranda koos kaitseväe üldotstarbeliste üksustega meredessantide vastu; • toetada riigi sisejulgeolekut; • osaleda mobilisatsioonis; • valvata ja kaitsta strateegiliselt tähtsaid objekte. Edaspidi kirjutab Laaneots rohkemgi kaitseliidust, maakaitsest, kaitseringkondadest ja totaalkaitsest Kaitse Kodu! veergudel kuni 2000 aasta lõpuni. Kindral pani suurt rõhku kaitseliidu põhjal loodavale territoriaalkaitsele ja nägi seda kui kogu rahva jõu ühendajat agressori vastu. Ta oli seda usku, et totaalkaitse (hilisem laiapindne riigi-

38 juuni 2021 SÕDUR

Mida kaugemale näed, seda parem on. Kaitseliitlane õppusel Keilas 2016. aastal

kaitse) mõtte kohaselt on väikeriigi sõjaline kaitse tõsiselt võetav ja eesmärki saavutav vaid siis, kui selles osaleb terve riik, kogu rahvas kõikide tema käsutuses olevate vahenditega. Laaneots esitab ka arvestuse, et kaitseliidu liikmetest ei piisa territoriaalkaitse ülesannete täitmiseks. Maakaitsesse on vaja vähemalt 30 000 inimest. Seda keerulist ülesannet võib tema meelest lahendada nii, et võtta inimesi juurde mobilisatsiooni abil reservist (ilmselt peab ta silmas nn täiendreservi ehk nende aastakäikude reservväelasi, kes ei ole enam n-ö „kuumas reservis” kaitseväe jaoks). Kokku peaks iga malev kasvama sõjaajal kolm-neli korda suuremaks. Üldväe (kaitseväe üksuste) ja maakaitseväe (kaitseliidu loodud üksuste)

optimaalseks suhteks pidas Laaneots 50:50. Lisaks on väärt mainimist ka mõned mõisted, mida Laaneots püüdis käibele tuua juba aastaid tagasi ja mis on kas käibel olnud või leiavad taasavastamist. „Turvavaip” (1999) – üle riigi paiknevad territoriaalüksused, mis täidavad mitmekesiseid ülesandeid nii oma tagalas kui ka vaenlase okupeeritud territooriumil. Kulutamine (2000) – territoriaalkaitse eesmärk – sissetunginud vastase edasitungi maksimaalne aeglustamine kõikvõimaliku lahingutegevusega, strateegiliste alade visa kaitsmine ja hoidmine oma kätes kuni rahvusvahelise julgeolekusüsteemi käivitumiseni ning poliitilise, majandusliku ja sõjalise abi saabumiseni, seejärel riigi territoo-


Maakaitse

2011. aastast kehtestatud uus riigikaitse strateegia

Foto: Madis Veltman / Scanpix

riumi vabastamine iseseisvalt või koos saabunud abijõududega. Erilist tähelepanu väärib Laaneotsa viimane artikkel sellest perioodist „Territoriaalkaitse – relvastatud rahva strateegia” Kaitse Kodus! novembris 2000. See on justkui tema seniste mõttekäikude süsteemsem kokkuvõte, mis sõnastab põhjalikumalt ka mitmesugused territoriaalkaitse printsiibid. Kindral toob välja ka ajaloolisi toetuspunkte, millest ta lähtub, nagu soomlaste, rootslaste, afgaanide, tšetšeenide ja isegi Jugoslaavia diktaator Jossip Tito 1969. aastal arendatud territoriaalkaitse üksuste doktriine. Viimane on väidetavalt esimene ametlikult rakendatud doktriin maailmas. Artiklis tõdeb Laaneots, et territoriaalkaitse on relvastatud rahva kaitse-

süsteem. Selles osalevad jõu ja oskuste kohaselt kõik ühiskonna liikmed. Territoriaalkaitse on ka riigikaitse ülesehituse ja kaitsetegevuse süsteemi erivorm, millele on iseloomulikud: • kaitsejõudude detsentraliseeritud juhtimissüsteem; • riigikaitse territoriaalne ülesehitus; • kaitsejõudude jagunemine kahte ossa: üldotstarbelisteks jõududeks ja maa-(territoriaal-) kaitseväeks (ehk maakaitseväeks); • klassikalise ja hajutatud lahingu taktika ning sissitegevuse kompleksne kasutamine. Laaneots märgib, et territoriaalne kaitselahing moodustub sõjategevuse sarjadest kümnete kilomeetrite laiusel ja sügavusel alal. Need koosnevad varitsustest, teatud piirkondade jäigast

• Eesti esmase iseseisva kaitsevõime osadena toimivad territoriaalsed ja mitteterritoriaalsed üksused. Territoriaalsed üksused tegutsevad kindlal alal ning need formeeritakse kaitseväe ja kaitseliidu põhjal (p 36). • Sõjalise kaitse planeerimisel käsitletakse ka tegevust vastase hõivatud aladel, sealhulgas sissitegevust ja vastupanuliikumist (p 39). • Kaitseliit valmistab territoriaalseid üksuseid ette sõjaliseks kaitseks; osaleb oluliste objektide kaitses ja vastuvõtva riigi toetuse ning väekaitse tagamises ja kaasab rahvast riigikaitseliste ülesannete täitmisse (p 48). • Kaitseliidu üksused paiknevad territoriaalselt, järgides Eesti haldusstruktuuri nii, et see võimaldab reageerida julgeolekuohtudele riigi igas osas võimalikult kiiresti ja toetada riigikaitse teiste suundade elluviimist (p 49). • Kaitseliidu peamine ülesanne sõjalise kaitse korraldamisel on kaitsetahte suurendamine ning riigi sõjaliseks kaitseks valmistumine sõjalise kaitsetegevuse, sealhulgas sissitegevuse ja vastupanuliikumise planeerimise ning selles osalemise abil (p 50). • Kaitseliit valmistab ette sõjaaja ülesannetega üksusi, mis lähevad mobilisatsiooni väljakuulutamisel üksusena kaitseväe koosseisu (p 51). • Kaitseliidu arendamise peamised suunad on sõjaliste võimete arendamine, järgides organisatsiooni ülesannete tasakaalustatuse ja realistlikkuse põhimõtet; riiklike struktuuride ja ühiskondlike organisatsioonidega koostöö arendamine ühiskonna toetusmehhanismide efektiivsuse suurendamiseks (p 52).

SÕDUR juuni 2021 39


Maakaitse

kaitsest, hajutatud lahingutegevusest, operatiivsetest ja taktikalistest vasturünnakutest ja sissivõitlusest. Kaitsel olevad väed peavad kiirelt rakendama hajutatud lahingu taktikat: looma selgepiiriliste rinnete asemel võitluspiirkonnad, hoides oma üksused segamini vaenlase omadega ja manööverdama nendega vaenlase vastu igalt poolt (autor: mida me tänapäeval nimetame parvlemiseks). Hajutatud lahingu taktika võimaldab neutraliseerida vastase ülekaalu tulejõus ja õhuründe vahendites, kuna tal on raske aru saada, kus asuvad oma väed ja kus on vastane.

Hajutatud lahingu taktika võimaldab neutraliseerida vastase ülekaalu tulejõus ja õhuründe vahendites, kuna tal on raske aru saada, kus asuvad oma väed ja kus on vastane. Hoolimata sellest, et Laaneotsa mõjutused kinnitati julgeolekupoliitika põhisuundades, ei läinud areng kergelt. Kindral ise oli aastail 2001– 2006 „eksiilis” Tartus, praeguses kaitseväe akadeemias selle ülemana ja tal oli vähe võimu kaitseliidu tegeliku arengu üle. Avalik ajalugu ei ole väga lahke, mis ja miks täpselt juhtus, kuid sel perioodil toimusid kaitseliidu arengus just vastupidised muutused. Hajutatud lahingutegevus vajus ja konventsionaalse ehk koondatud sõjapidamise õppimine ning harjutamine hoogustus. Samasse ajavahemikku jäi ka kogu sissitegevuse ametliku õppimise hääbumine (piirivalve sissikompanii likvideeriti 2005. a). Kaitseliidus moodustati alates 1. jaanuarist 2004 neli juhtmalevat (samal põhimõttel, mis tänapäeval maakaitseringkonnad), millele omistati jalaväepataljoni staabi nõuded ja kellele pidid alluma sama ringkonna teised malevad. Tehtud – mõeldud, kuid paraku ei hakanud see kontseptsioon kunagi tööle. Pataljoni tasemel tegutsemine ei ole lihtsalt võimalik vabatahtlikega, kelle jaoks on sõjaline väljaõpe hobi töö ja pere kõrvalt. Tõenäoliselt tekitas ka suunamuutus, kus kodukohapõhisuse reeglist enam kinni ei peetud, pettumust vabatahtlikes (esimene tegevliik-

40 juuni 2021 SÕDUR

Näidis maakaitseüksuste ja kaitseväe koostööst: maakaitse kulutab ja nõrgestab vastast, luues nii soodsamad tingimused kaitseväe ja liitlaste üksustele vastane otsustavalt purustada

Hävitusala Kaitseväe allüksus Kaitseliidu lahingukompanii Varitsus (jagu, rühm) Vaatluspost

Näidis maakaitsejao koosseisust, relvastusest ja oskustest, et võidelda iseseisvalt oma vastutusalal Juhtkond (Charlie meeskond)

Jaopealik Sidemees Kuulipildur Kuulipilduri (IinfoOps) (Relvastus) abi (Sanitar)

Alfa meeskond

Meeskonnapealik (luure­ analüüs)

Täpsus- Granaadi- Granaadilaskur heitur heituri (tulejuht) (raske­ abi relvastus) (pioneer)

mete arvu langus, ligi 400 inimese võrra, toimus 2004. a). Selle ajastu kohta on raske leida ausaid kriitilisi allikaid. Käibetõeks oli saanud uskumus, et olles nüüd NATO liige (alates 10. märtsist 2004), ei vaja me mingeid kontrollimatuid partisane ja isegi NATO taunivat suhtumist. Vähemalt ühe kriitilise alatooniga artikli kirjutas major Boriss Püssa, kes vastuvoolu ujudes pakkus välja, et kaitseliidu põhjal loodavate

Bravo meeskond

Mees- Granaadi- Pioneer- Para­ konnaheitur demi­ meedik pealik (raske­ neerija (logistika, tehnika) CIMIC)

territoriaalpataljonide asemel oleks palju mõistlikum luua paindliku koosseisuga tugevdatud kompanii lahingugrupid. Püssa toob esile mitmesugused ratsionaalsed ja mõistlikud arutlused, miks sellised plaanitud pataljonid (2008SA) tööle ei hakka. Ta kirjeldab taktikalisi ja korralduslikke eeliseid kompanii lahingugruppide puhul, mis oleks iseenesest tugevdatud pioneeride, miinipildujate, TT-kahurite ja


Maakaitse maakaitse­ doktriin koos konkreetsete juhiste ja tähtaegadega. Käskkirja sissejuhatuses tõdeb kindral, et kaitseliidu kogu potentsiaali ärakasutamisele pole siiani väärilist tähelepanu pööratud, ligi 6000 kaitseliitlasele pole sõjaaja ülesandeid määratud ja keeruliseks on osutunud territoriaalpataljonide ettevalmistamine. Murekohtade tõttu käskis kindral Laaneots kaitseliidul planeerida kriisija sõjaaja ülesannete täitmine, lähtudes territoriaalsuse põhimõttest ja nii, et „Kaitseliidu malev on kriisi- või sõjaajal kaitseringkonna koosseisu kuuluv territoriaalne (kindla vastutusalaga) taktikaline üksus, mille peamine ülesanne on osalemine ühiskonna julgeoleku tagamises ning sõjalise kaitsetegevuse, sealhulgas sissitegevuse ja vastupanuliikumise korraldamine oma vastutusala piires”. Seejuures sõjaaja koosseisule ülemineku plaan tuli kaitseliidul esitada juba 1. augustiks 2007.

Sõjalise kaitse arengukava 2009–2018 andis kaitseliidule lootusekiire läbi kahe lõigu, milles lubati oluliselt suurendada rahastust, anda varustust ning tehnikat. Rünnak eeldab ka oskust varjuda

-rakettidega. Lõpetuseks tõdeb Püssa prohvetlikult, et on vaid aja küsimus, millal kaitseliidul tuleb hüljata pataljonistruktuur paindlikumate ja võimekamate kompaniide kasuks. Kuid midagi ei toimu kaitsesüsteemis ühel meelel ega kiiresti. Laaneots aga vaikis Tartus ja me võime nüüd vaid oletada, miks. Üldjoontes jätkus kaitseliidu „konventsionaliseerimine”, mis tähendab, et rõhuasetus jäi endiselt samaks nagu üldväel – viivitus, kaitse ja pealetung. Sissitegevuse ehk hajutatud lahingutegevuse õpe jäi malevate instruktorite endi initsiatiiviks. See toimus suuresti Soome vabatahtlike instruktorite kaasabil, mis leidis paraku leiget tunnustust kõrgemal tasemel. Võib öelda,

Foto: Madis Veltman / Scanpix

et hea seegi, et neid väljaõppeüritusi ära ei keelatud. Samuti võib nentida, et ametlikult lõpetati maakaitse sõjalised ülesanded 2005. aastal kehtestatud sõjalise kaitse strateegilise kavaga, mis oma punktis 26 nägi ette vaid n-ö „pehmeid” ülesandeid: maakaitseüksuste peamisteks ülesanneteks on tagala julgestamine, vastuvõtva riigi toetuse korraldamine ja kaitseväe mobilisatsiooni toetamine.

Maakaitse teine tulemine

2006. aastal nimetati Laaneots kaitseväe juhatajaks. Ilma tseremoonitsemata annab ta 21. mail 2007 välja käskkirja nr 138 – Kaitseliidu tegevuskava koostamine. See unikaalne käskkiri on seitse lehekülge pikk ja sisuliselt

Lisaks ülesannetele määras kindral selgelt ära ka valvet ja kaitset vajavad riiklikud ning sõjaliste objektide liigid ja kaitseliidu peastaap sai korralduse koostada nende objektide nimekiri ning määrata nende kaitseks vajalikud üksused. Kõik kästud tegevused ja ettevalmistused olid jagatud kolme etappi ja kõik pidi valmis olema hiljemalt 31. detsembriks 2008. Kuid nagu esimesel korral, ei läinud ka nüüd asjad päris nii nagu plaanitud. Sellest perioodist ei ole just palju avalikku kriitikat säilinud ja enamik arenguid või taandarenguid toimus kabinettide vaikuses ning mõlemas suures staabis. Vältides spekulatsioone teemal, kes ja miks ei suutnud suurt plaani ellu viia, võib konstateerida, et kindrali käskkirjas kästud tegevused ei saanud valmis kuni tema ametiaja lõpuni 2011 ja nüüd on avalike allikate põhjal raske hinnata, kui kaugele üldse jõuti. Sõjalise kaitse arengukava 2009–

SÕDUR juuni 2021 41


Maakaitse

Ka üks võib olla võitlusväljal sõdur, eriti kui relvastus on piisav

2018 (avalik osa) andis kaitseliidule lootusekiire läbi kahe lõigu, milles lubati oluliselt suurendada rahastust, anda varustust ning tehnikat. Arengukava lubas loobuda ka kaitseliidu maakaitsepataljonide struktuurist ja pöörduda tagasi väiksemate, kompaniisuuruste üksuste juurde, mille mehitamine lähtub kaitseliidu territoriaalsuse printsiibist: sama piirkonna võitlejad kuuluvad samasse allüksusesse. Kaitseliit pidi keskenduma lahingu­ kompaniide, sisekaitsekompaniide ja formeerimisstruktuuri üksuste ettevalmistamisele. Paraku ei mahtunud sellesse kavasse kirjeldust, mis oleks

42 juuni 2021 SÕDUR

toetanud Laaneotsa visiooni sellest, kuidas kaitseliit peaks tegutsema. Kuigi 2011. aastast kehtestatud uus riigikaitse strateegia, mis asendas 2005. aasta sõjalise kaitse strateegilise kava, oli oma sõnastuses Laaneotsaga ühel meelel, oli juba pisut hilja – Laaneotsa aeg kaitseväe juhatajana oli ümber saamas. Uus strateegia pühendas territoriaalkaitsele ja kaitseliidule palju põhjalikuma ülesannete ning põhimõtete paketi kui eelkäija. Eespool (lk 39) esitatud strateegia punktid on ühed olulisemad tegevused ja alused maakaitses, kuid paraku nii-öelda „massidesse” see juhis ei jõudnudki. Selleks ajaks olid küll loo-

dud kaitseliidu võitlusgrupid (u 2-3% liikmeskonnast), mis said väljaõpet neis valdkondades, kuid ülejäänud jätkasid piltlikult „kaevikute kaevamist” konventsionaalseteks viivitus- ja kaitselahinguteks. Kaitseliit liikus väljaõppes ja korralduses järjest rohkem kaitseväe täiendreservi poole ning hägustusid maakaitseks algul kavandatud suunad ja taktikad. Seda järgnevat ajaperioodi iseloomustab ka tõsisem kihistumine kaitseliidu ridades, kus läbinisti konventsionaalsed lahingukompaniid, mida kutsuti „rohelisteks”, olid prioriteetsemad kui sisekaitsekompaniid ehk „kollased”. „Rohelised” said pa-


Maakaitse Foto: Madis Veltman / Scanpix

rema varustuse, rohkem relvastust ja masinaid, „kollased” tundsid ennast tihti vaeslaste rollis. Pidevas palgaliste instruktorite puuduses tuli keskendada väljaõppe pingutus „rohelistele”, ja „kollased”, keda tegelikult oli enam-vähem 2-3 korda rohkem, jäid suuresti omapäi. Kindlasti oli olukord malevate kaupa erinev, kuid suures pildis puudus selge ja kaitseliidule kui tervikule sobilik süsteem. Kaitseväe juhataja vahetus 2011 ja see pani alguse uuele pöördele kogu kaitsesüsteemis. Riigikaitse arengukava 2013–2022, mis asendas eelmise sõjalise kaitse arengukava, kaotas kaitseringkonnad kaitseväe alluvusest

ja andis kaitseliidule ülesande moodustada samadele aladele maakaitseringkonnad ja lisaks eraldiseisva maakaitsestaabi. Arengukava lubas, et territoriaalkaitse loodud kogu Eestit katvat „turvavaipa” hakatakse senisest veelgi enam tähtsustama ning maakaitse saab (taas!) konkreetse vastutaja – kaitseliidu –, kelle jaoks saab see peamiseks sõjaliseks ülesandeks. „Turvavaiba” taktikatest või võitlusviisidest ei olnud aga kirjas midagi, mistõttu jäi see puhtal kujul kaitseväe ja kaitseliidu enda kujundada. Selles perioodis tundus endiselt maakaitse formeerimine konventsionaalsete lahinguülesannete täitmiseks ja hajutatud lahingutegevus koos väikeüksuse taktikaga jäi endiselt väikese osa – võitlusgruppide – pärusmaaks. Viimased aga eraldusid ajas ülejäänud kaitseliidust veelgi nende allüksuste üleviimise tõttu erioperatsioonide väejuhatuse alluvusse. Uus kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili (alates detsembrist 2012) tõdes, et tal on tarvis uute staapide täitmiseks juurde ligi 40 inimest, kes oleks 15–20aastase (staabitöö) kogemusega. Tõenäoliselt läks suur rõhk alamehitatud staapide arendamisele ja seetõttu ei olnud ka suuresti tähelepanu all maakaitse taktikaline ja selle väljaõppeline külg allüksuste tasemel. Kasutati ulatuslikult kaitseväe allüksuste õppekavasid, mis heal juhul vaid õrnalt riivasid väikeüksuse taktika distsipliini, kuid ei käsitlenud hajutatud lahingutegevust kui lahinguliiki vähimalgi määral. Uue riigikaitse arengukava suhtes võtsid teravalt sõna ka erukindral Ants Laaneots ja reservkolonelleitnant Leo Kunnas. Viimane märgib ka oma avalikus kirjas kaitseministrile, et sõjalise konflikti korral Eesti pinnal on tarvis pidada võitlust nii konventsionaalselt kui mittekonventsionaalselt. Kaitsevägi peaks nagu varemgi valmistuma eelkõige konventsionaalseks sõjategevuseks põhilistes lahinguliikides (kaitse-, viivitus- ja pealetungi­ lahingus), samal ajal kui kaitseliit peaks senisest rohkem keskenduma sissitegevusele. Need sõnavõtud jäid hüüdjate häälteks kõrbes. Laaneotsa käskkiri 138 tunnistati kehtetuks 26. juunil 2014 uue

kaitseväe juhataja käskkirjaga nr 178 „Kaitseliidu sõjaliste võimete ja valmisoleku nõuete kehtestamine,” mille täpset sisu paraku avaliku kasutuse piirangu tõttu ei saa veel avada enne 2024. aastat, kuid selles ei ole sõnagi kirjas maakaitse poolt vastase hõivatud aladel tegutsemise, sissitegevuse ja vastupanu korraldamise, kaitset vajavate oluliste objektide ega hajutatud lahingutegevuse kohta. Kaitseliidu rõhuasetus arendatavale maakaitsele oli klassikaliseks konventsionaalseks sõjapidamiseks valmistumine. Siiski, osalisel määral toimub esialgse idee poole tagasiminek kaitseväe juhataja 25. oktoobri 2017 käskkirjaga nr 227 „Kaitseväe sõjaaja struktuuri sõjalise maakaitse koosseisu arvatavate täiendavate kergejalaväekompaniide (sisekaitse) võimekirjeldus”. Käskkiri kuulutati küll kehtetuks 20. aprillil 2021, kuid igaks juhuks säilitati ja pikendati veel asutusesiseseks kasutamiseks piirangut viis aastat, seega ka sellest võimekirjeldusest ei saa avalikus ruumis detailselt rääkida.

Uus strateegia pühendas territoriaalkaitsele ja kaitseliidule palju põhjalikuma ülesannete ning põhimõtete paketi kui eelkäija. Üldjoontes aga määratles võimekirjeldus kergejalaväe- ehk sisekaitsekompanii (praegu maakaitsekompanii) põhiülesanded, milleks olid määratud objektide või maa-alade kaitse või julgestamine. Seejuures sõjaliselt kaitsvad ülesanded ja politsei- ja piirivalveameti toetamine pidid olema sooritatud koondatult ning objektide jälgimine, julgestamine ja elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja toetamine hajutatult. Kompaniil ei olnud ette nähtud lisavõimeid, nagu kaudtuli, tankitõrje, pioneerid, õhutõrje ja ka pealetungilahingute elluviimine. Ikka veel kutsuti sisekaitseallüksusi „kollasteks” ja lahingukompaniisid „rohelisteks”. Endiselt said rohkem tähelepanu, paremat relvastust ja varustust „rohelised”, kelle põhiülesanded olid läbinisti konventsionaalsed: viivitus, kaitse ja pealetung.

SÕDUR juuni 2021 43


Maakaitse

Tartu kaitseliitlased 2019. aasta õppusel

Ajavahemikus 2016–2018 püsis kaitseliidu tegevliikmete arv kerges langustrendis. See ei ole muidugi näitaja iseenesest, vaid inimeste elude mitme asjaolu koosmõju. Võib arvata, et selle perioodi kaitseliidu tegevus ei olnud osade liikmete jaoks siiski see, mida nad lootsid.

Maakaitse kolmas tulemine

Kaitseväe juhataja vahetus 2018. ja kaitseliidu ülem 2019. aastal. Kaitseliitu asus juhtima brigaadikindral (määramise hetkel veel kolonel) Riho Ühtegi, kes oli enne seda aastaid juhtinud erioperatsioonide väejuhatust. Ühtegi tõi kaitseliitu tagasi suuna n-ö irregulaarsele maakaitseväele ehk paljuski sellele, mida Laaneots kirjeldas juba 1995. aastal. Lühikese aja jooksul kirjutas ta mitu teemakohast artiklit Kaitse Kodusse! ja asus suunama muutusi. Et saada ülevaadet sellest, mis vaatenurk oli Ühtegil kaitseliidu ja maakaitse suhtes, tasub kindlasti lu-

44 juuni 2021 SÕDUR

Foto: Mareli Nielson

geda temaga tehtud intervjuud Kaitse Kodu! numbris 8, 2019. Tõsiste piikide murdmise tulemusel on nüüdseks kinnitatud uued võimekirjeldused, mis jaotavad kaitseliidu võitlevad üksused lahingukompaniideks ja maakaitsekompaniideks (endised sisekaitsekompaniid ehk „kollased”). Olulised muudatused võrreldes varasemaga on need, et enam ei räägita pataljonidest (v.a üks pataljon ehk lahingugrupp Tallinna kaitseks) – kõik võitlevad üksused on „rohelised” (ja nüüd on mittevõitlevad ehk mittekombatantidest koosnevad toetusüksused „valged”). Kõik maakaitsjad peavad õppima, harjutama ja planeerima võitlusviisideks hajutatult (alates iseseisvast meeskonnast ja jaost) ka vastase peajõudude selja taga. Töö vastavate õppekavade uuendamise ning puuduvate loomise nimel käib. Lähiajal on valmimas ka maakaitse käsiraamat, mis hõlmab suure osa hajutatud lahingutegevu-

se (HLT), väikeüksuste taktika ja maakaitseüksustele määratud julgestusülesannete tehnikate detailset õppematerjali. Praegu on veel vara öelda, kuidas läheb. Mitmes mõttes on juba aastakümnetega kujunenud konventsionaalne sõjapidamise mõttemaailm nagu suur tanker merel, mille manööverdamine võtab aega.

Epiloog

Tõsine tõetera on tuntud Briti sõjandusteoreetiku Basil L. Harti tsitaadis, milles ta parafraseerib Niccolo Machiavelli tõdemust „Printsist”: „On kaks tuhat aastat kogemust, mis ütleb meile, et ainus raskem asi uue idee juurutamisest sõjalises mõtlemises on vana välja saamine.” Samavõrd kehtib ka metafoor: „Kui su ainus tööriist on haamer, siis tunduvad kõik probleemid naeltena.” Pean tunnistama, et eelnev vaatlus on tehtud üsna pinnapealselt, sest rohkem süvitsi minnes oleks saanud juba


EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

terve raamatu kirjutada. Kuid lisaks kirjalikele allikatele ka läbi aastate kaitseliitlastega peetud jutuajamiste põhjal võib arvata, et tegeliku maakaitse nõrk käsitlus siiani on olnud mitme erineva põhjuse koosmõjul, millest olulisimad võivad olla järgmised (ja ma meelega käsitlen neid hüpoteetilistena, kuna selgeid fakte ega ülestunnistusi ei ole ma kogunud): Esiteks. Liigne rõhuasetus staapidele ja ohvitserkonnale, selle asemel, et keskenduda kaitseliitlastele mõtestatud ja arusaadava väljaõppe- ja tegevuskavade koostamisele. Maakaitse, eriti hajutatud lahingutegevus, ei vaja tegelikult põhjalikku kõrgemat suunamist ja käskimist, vaid seda peaks arendama isetoimivuse ehk autonoomia suunas – oma kogukonna kaitsemehhanism, mis aktiveerub ja tagab ennast ise olukorra ning vajaduste kohaselt. See teooria on jällegi täiesti iseseisva arutluse teema. Teiseks. Eelmise idee toimimise usaldamatus selle ebamäärasuse tõttu. Suuremal osal pikaaegse kaitseväe taustaga ohvitseridel on tõenäoliselt raske uskuda vabatahtlike enese organiseerimisvõimesse ja motiveeritusse ning usaldada neid võimeid. Seda ei saa ka hukka mõista, kui kogemus on peamiselt ajateenistust läbivate noortega, kellel on veel vähene elukogemus ja enesekindlus. Kuid sihtrühmad on kardinaalselt erinevad ja see eeldab ka hoopis teistsugust lähenemist. Kaitseliidus on palju tulemuslikum kasutada ülesandepõhist (mission com­ mand) juhtimisstiili, mida me ametlikult peaks rakendama ka kaitseväes, kuid mille elluviimisega on tõsiseid raskusi pea igal tasandil. Jäik idee, et alluvat tuleb igal hetkel kontrollida ja võimalikult täpselt ette öelda, kuidas midagi teha tuleb – on visa kaduma. Ka see oleks täiesti eraldiseisva ja pika artikli teema, mida siin põhjalikult ei lahkaks. Kolmandaks. Klassikalisest sõjapidamisest kinnihoidmine ja teistsuguse võitlusviisi võimalikkuse ignoreerimine, et mitte öelda selle mõtte vastu võitlemine. Raske on muuta oma mõttemaailma, mida on kujundatud teatud mõttes dogmaatiliselt aastaid. Klassikaline viivitus, kaitse ja rünnak on peamised lahingudistsipliinid, mida õpetavad jalaväelastele iga taseme

Me mõtleme liiga väikselt, nagu konn kaevu põhjas. Ta arvab, et taevas on vaid nii suur kui kaevu suue. Kui ta üles tuleks, oleks tal hoopis teine vaade. Mao Zedong

kursused ja vähe on aega ning ruumi sellest väljaspool. Ka siis kui missioonidel on õpitud mässajate vastu võitlema, siis vähesed vast laskuvad erapooletusse analüüsi, mis teeb need meie vastased suures pildis siiski edukaks. Mismoodi me kaotasime kohalikule võitlejale, kellel oli enamik aega meie soomuse ja kõrgtehnoloogia vastu võitlemiseks vaid AK-47, paar salve ja veepudel? Mida nad tegid Afganistanis nii hästi, et pärast 20 aastat inimelude ja raha põletamist saavutasid tegelikult oma tahtmise – vana olukorra peatne taastamine? Kui me sellest aru hakkame saama, siis hakkame mõistma ka maakaitse tegelikku potentsiaali meie oludes. Maakaitse ei ole nael, mida kiirelt läbi vastase lüüa, vaid kruvi, mis keerab ennast vastase süsteemi ja ei lase enne lahti, kui vastane valust ning meeleheitest loobub. Lõpetuseks tahan öelda, et maakaitse ei ole päris uus idee ja vähemalt kaks korda on seda püütud luua ning siis jälle tagasi keerata konventsionaalsele teerajale, võttes sisu selle nimelt. Mõelgem hoolikamalt ja avatumalt, kuidas vältida eelkäijate vigu ja tegematajätmisi, et meie nüüd läbi ei kukuks. Mõelgem ka sellele, kuidas saavutatavat edu kinnistada, et ka seda üritust praeguste entusiastide järel naljalt tagasi keerata ei saaks. Kaitseplaneerimine on pikaaegne ja kulukas. Esiteks on oluline meeles pidada, et mitte asjatult raisata niigi vähest raha, ja teisalt – mis veelgi tähtsam –, kuidas mitte kulutada vabatahtlike riigikaitsjate usalduskrediiti.

Head lugejad! Palume teilt tagasisidet: 1. Kas ajakiri Sõdur vastab teie ootustele? 2. Kas te tahaks rohkem Sõdurist lugeda: - arengutest kaitseväe doktriinis? - uuest tehnikast ja relvastusest? - erinevate väeosade tutvustusi? - sõjalistest arengutest maailmas? - sõjateaduse arengutest? - põnevaid lugusid sõjaajaloost?

Kirjutage meile sodur@mil.ee Kaastööd ja kasulikud ettepanekud ajakirjale on oodatud. Loosime välja ka auhindu!


Teadus

Võimalus teha paremini ehk ülesandekeskne juhtimine

Autor: Tõnu Niilo kapten, 2. jalaväekompanii ülem, Kuperjanovi jalaväepataljon, Tartu Ülikooli õppekava „Muutuste juhtimine ühiskonnas” magistrant

K

aitseväes ei möödu päevagi, kui ei räägitaks ülesandekesksest juhtimisest ja selle olulisusest lahingupidamisele. Õpetatakse standardiseeritud NATO sõjalisi termineid, struktuursete lausete koostamist ja rõhutatakse, et väljaõpe peab sarnanema nii palju kui võimalik lahinguliste olukordadega. Selleks on vaja luua tingimused ülesandekeskse juhtimise rakendami-

46 juuni 2021 SÕDUR

seks nii igapäevases teenistuses kui ka lahinguväljal. Lääneriikide suur­ armeed võtavad ilmselt sõna mission command (ee ülesandele suunatud käskimine) suhu rohkem kui selle „imevitsa” teoreetilisi põhimõtteid tegelikkuses rakendada suudetakse. Olgugi et ülesandekeskse juhtimise käsitlus ulatub 19. sajandi algusesse, on selle aktiivne mõtestamine jäänud maailmasõdade järgsesse aega. Selle põhiteesid on eriti suurt tähelepanu pälvinud muutunud relvakonfliktide olemuse tõttu, kus pelgalt tehnoloogiline eelis ei taga edu. Nii kirjutas USA armee erukindral Stanley McChrystal (2015) oma raamatus „Team of Teams” doktriinijärgse tegevuse eba-

edust Iraagis ja vajadusest organisatsiooni mõttemudeleid ning tööpõhimõtteid muuta. 2. jalaväebrigaadi ülem kolonel Tarmo Metsa on ülesandekeskse juhtimise tagamaid kaitseväes kirjeldanud ajakirjas Sõdur nr 5/2019, kus selgitab, et kui „oleme otsustanud, et see on osa meie organisatsiooni kultuurist – siis peaksime ka kogu aeg vastavalt käituma”.

Ülesandekeskse juhtimise universaalsus

Ülesandekeskne juhtimine on võimalik nii sõja- kui rahuajal. Ka ärijuhtimises tsiteeritakse aeg-ajalt Clausewitzi, Sun Tzud ja Moltket,


Teadus sest nende filosoofia on universaalne, ehkki vahest keskendub pigem relvastatud kui konkurentsisõdadele. Paradoksaalseks teeb ülesandekeskse juhtimise asjaolu, et vormiliselt selle omaks võtnud lääneriigid tõlgendavad selle sisu erinevalt. Selles kirjutises lähtun USA maaväe doktriini ADP 6-0 tõlgendusest, kus ülesandekeskne juht (1) loob usaldusel toimiva sidusa meeskonna; (2) loob ühise arusaama; (3) annab selge juhipoolse kavatsuse; (4) soosib alluvate distsiplineeritud initsiatiivi; (5) kasutab ülesandepõhiseid käske; (6) aktsepteerib kaalutud riske ning (7) hindab ja nõuab oma alluvate kompetentsust.

USA maaväe sõjakolledži professorid Doug Orsi ja Bobby Mundell on kritiseerinud ülesandekeskse juhtimise omaksvõtmist USA maaväes (artikkel ilmus ka Sõduris nr 6/2019). Rahuaegne bürokraatlik ja riskikartlik juhtimisstiil varjutab ülesandekesksuse positiivseid mõjusid. Järgijate ja juhtide kompetentsuse nõue lisati uuendatud doktriini alles 2019. aastal. Oma olemuselt tähendab see, et ülesandekeskne juhtimine saab toimida vaid siis, kui iga sõdur ja ülem on kõrge enesedistsipliini ja hea väljaõppega professionaal. Uuendus püüab näha suuremat rolli organisatsiooni kultuuril ja väiksemat rolli üksikul juhil, ent Orsi ja Mundelli hinnangul

on selle kirjeldamine dokumendis siiski osaliselt ebaõnnestunud. Kompetentsuse kõige olulisem eeldus on isiklikku arengut väärtustav juht, kes seeläbi saab paremaks juhtimise kunstis (ingl art of command). Kompetentsus tundub aga ümbritsevat kogu ülesandekeskse juhtimise paradoksi, sest nii ütleb ka USA maaväe doktriin, et „juhid hindavad järjepidevalt oma alluvate ja organisatsioonide kompetentsust – see väljendub selles, mil määral juht saab usaldada oma alluvaid täitma ülesandeid detsentraliseeritult ja vastuvõetava riskitaseme korral”. Sisu poolest ei ole need põhimõtted midagi muud kui erinevate klassika-

SÕDUR juuni 2021 47


Teadus

liste ja moodsamate juhtimisstiilide väljendused – see tundub mõistlik, arvestades, kui kaua on peetud sõdu ja kui lühikest aega on korporatiivne juhtimine olnud päevakajaline. Oma aruteludes ülesandekeskse juhtimise üle olen jõudnud järeldusele, et selle selgitamine süsteemivälisele inimesele – kasvõi alustavale ajateenijale – on üpris keeruline, mistõttu kasutan alatihti lihtsustatud mudelit. Ülesandekeskne juht rakendab eestvedajana mitut erinevat juhtimisstiili: 1) isikustatud juhtimisstiilid, nt autokraatne, aga ka individuaalsed isikuomadused või -oskused, nt karismaatilisus; 2) kollektiivsed juhtimisstiilid, nt jagatud, kaasav või hajutatud juhtimine; 3) mittesekkuvad juhtimisstiilid, nagu laissez-faire.

Juhi roll on leida tasakaal kogu kasutatava arsenali õigeaegsel rakendamisel, kusjuures võib õigeaegsus siinkohal tähendada ka seda, kas on parajasti sõjavõi rahuaeg. Igal juhtimisstiilil on oma tugevused ja nõrkused, mistõttu ei saagi ülesandekesksuse puhul vaadelda neid eraldiseisvana. Mida enam juht kaldub ühte äärmusse, seda tõenäolisemalt avalduvad nõrkused. Juhi roll on leida tasakaal kogu kasutatava arsenali õigeaegsel rakendamisel, kusjuures võib õigeaegsus siinkohal tähendada ka seda, kas on parajasti sõja- või rahuaeg.

Usaldus on ülesandekeskse juhtimise alus

Eesti kaitseväe ohvitseride karjäärimudeli järgi tuleb edukaks juhtimiseks rahuaegsetes tingimustes valdavalt kasutada kollektiivseid juhtimisstiile. See aga ei ole meie hierarhilisele struktuurile kuigi hästi omaks võetav. Perspektiivne juhtimine (ingl transfor­ mational leadership) tähendab, et juht töötab vajalike muutuste nimel koos oma meeskonnaga, mille tulemuslikkus oleneb omavahelisest usaldusest. Ülesandekeskne juhtimine tugineb vaieldamatult usaldusele rajatud meeskonnale, kuid nagu major Argo

48 juuni 2021 SÕDUR

Isikustatud juhtimisstiilid nt autokraatne juhtimine + Kiirendab otsuste vastuvõtmist, eriti seal, kus elud on mängus + Leevendab järgijate vastutust + On vajalik distsiplinaarvõimu rakendamiseks - Võib tekkida järgijate õpitud abitus - Ületarvitamine tekitab usaldamatust juhi suhtes - Karistuse hirmus võib kaduda ausus

Kollektiivsed juhtimisstiilid nt jagatud juhtimine

Kompetentsed järgijad (alluvad) ja kolleegid Ülesandekeskne, isiklikku arengut väärtustav juht Sõnastab ülesande ja eesmärgid Loob ühise arusaama Loob usaldusel toimiva meeskonna Soodustab järgijate initsiatiivi Võtab kaalutletud riske Väljendab selgelt kavatsust

+ Aitab ületada juhi teadmis-/ oskuslünkasid + Võib tõsta meeskonna efektiivsust + Võib parandada otsuste kvaliteeti + Soodustab proaktiivset tegutsemist ja jagatud mõistmist - Ebaühtlane ülesannete jaotus meeskonnas soodustab läbipõlemist

Mitte-sekkuvad juhtimisstiilid nt laissez-faire + Võib olla järgijatele autonoomiat andev + Võimaldab juhil keskenduda olulisele - Tagajärjed võivad olla raskesti kontrollitavad

Sibul (2016) on oma magistritöös esile toonud, võtab usalduse kujunemine vaid ühiste kogemiste toel palju aega. Patrick Lencioni (2002) märgib oma raamatus „5 Dysfunctions of A Team” meeskondade ebaedu peamise põhjusena just usalduse puudumist. Eestvedamise uurijad Katalin Illes ja Martin Mathews (2015) leiavad, et usaldus alluvate ja juhi vahel toetub viimase võimetele, heatahtlikkusele, terviklikkusele ning ennustatavusele. Lencioni lisab, et ennustatavusel põhinev usaldus on ainult näiline (kui mina käitun nii, siis minu juht käitub naa) ning tõelise usalduse tekkimiseks peavad nii juht kui meeskonnaliikmed suutma olla haavatavad, st jagama oma hirme, nõrkusi, olema inimesed teiste inimestega. Seejuures esimese sammu peab alati astuma juht ise. Dave Grossmann (2004) oma raamatus „On Combat” ning Michael

J. Asken (2010) raamatus „Warrior Mindset” selgitavad seda fenomeni, kuidas sõjaväelased ja politseinikud reeglina ei taha rääkida enda kogetud nõrkushetkedest tööpostil. Ühiskond justkui ootaks neilt kangelase staatust – see aga võib tekitada vaimseid probleeme nii tööl kui eraelus. Isegi Alcyneousil, Achilleusel ja Supermehel olid kangelastena nõrkused. Juba Hiina sõjapealik Sun Tzu ütles, et „kui tunned ennast ja vastast, ei pea sa kartma ka saja lahingu tulemuse pärast”. Kas ei tundu, et see macho-hoiak on ehk suurim takistus, mille pärast peame ajateenijatele ja kutsealustele suunatud kommunikatsioonile rohkem tähelepanu pöörama? Võibolla on see ka põhjus, miks ülesandekeskse juhtimise filosoofia süvenemine nii vaevaline on. Juhtimisoskus (mida ülesandekesksetelt juhtidelt oodatakse) on tugevalt seotud


Teadus Jagatud juhtimine saab toimida vaid kompetentsete inimeste olemasolul, mis paneb olulise rõhuasetuse meeskonnaliikmete valikule ja arendamisele. Organisatsioon peab toetama jagatud juhtimist, et vältida innukalt panustavate kolleegide läbipõlemist (läbipõlemist võib tekitada tugev sisemine soov aidata grupi eesmärke täita, võttes selleks endale lisakohustusi ja vastutust). Grupiliikmetele esitatavad nõuded on mõnevõrra kõrgemad, nt eeldatakse liidri rolli võtvatelt grupiliikmetelt intelligentsust, domineerivust, ekstravertsust, loovust jne, mis kõik viitavad traditsioonilistele juhiomadustele.

Jagatud juhtimine on riigikaitseliste struktuuride töös loomupärane - ei ole võimalik, et üks juht kõiki erialaseid detaile teab, rakendab ja edasi anda suudab.

Kuperjanovi jalaväepataljoni võitleja lennutamas RQ-20 Puma mehitamata õhusõidukit 16. aprillil. Üha keerulisemate relvasüsteemide kasutuselevõtmine nõuab järjest kompetentsemaid sõdureid ja ülesandekesksemaid käske sõdurite juhtimiseks Foto: rms Kaimar Tauri Tamm

eluküpse mina-pildiga ja selle teadvustamisega oma meeskonnas. See tähendab, et tuleb olla teadlik enda nõrkustest, tugevustest ja osata neid sobivalt kasutada.

Jagatud juhtimine loob tõhusama meeskonna

Ülesandekeskse juhtimise puhul on ühine arusaam oluline. Juht saavutab selle usalduse ja isikustatud juhtimisega loodud sihiseade, mis on olemuselt ühiste eesmärkide sõnastamine üheselt mõistetava ülema kavatsusega. Ülema kavatsus annab alluvatele autonoomia, mis on oluline aspekt ka jagatud juhtimise teoorias. Nii nagu ülesandekesksuse puhul on ka jagatud juhtimise paradoks selles, et puudub selge definitsioon, ent suuremas osas on uurijad nõus kolmes asjaolus. Jagatud juhtimine tõstab gruppide efektiivsust, st kõikide grupi­liikmete

panus summeeritakse (mõjude liitmise teooria, ingl aggregation theory). Grupiliikmete vaheliste seoste ja nende seoste erineva tugevuse tõttu on panus grupi efektiivsusesse igal liikmel erineva suurusega (sotsiaalse võrgustiku teooria, ingl social networking theory). Jagatud juhtimise efektiivsus sõltub eestvedamise rolli asetusest grupi hierarhias (võimu jaotumise teooria, ingl distribu­ tion theory). Niisiis sobib jagatud juhtimine keerukatesse juhtimisolukordadesse, kus tänapäeva anduritest pungil infoväljas opereerimiseks ja navigeerimiseks on kasulik rakendada töösse mitu oma eriala spetsialisti (nt lahingute juhtimisel). See võib suurendada meeskonna tootlikkust, tõsta efektiivsust, soodustada innovatsiooni ja ettenägelikkust. Samamoodi kui ülesandekeskse juhtimise puhul on sellel ka mõned eeldused.

Pöörates tähelepanu organisatsiooni juhtimiskultuuri parandamisele, on suur tõenäosus, et paranevad nii kompetentsus kui ka ühine arusaam – seejuures mitte klammerdudes reservväe juhatamisel sõjaväeliste juhtimispõhimõtete külge, vaid kasvatades tõeliselt innovaatilisi tulevikku vaatavaid liidreid.

Kuidas see meid edasi aitab?

Riigikaitselised organisatsioonid on üldiselt seisukohal, et rohkem on parem – peame „täitma struktuure”, selleks et süsteem saaks edukalt toimida. Jim Collins (2001) kirjutab raamatus „Good to Great”, et oluline on vaadata, millised inimesed on organisatsiooni „bussi peal” ja keda järgmises peatuses maha panna. Ta rõhutab, et tänapäeval ei ole niivõrd olulised lihtsalt inimesed, vaid õiged inimesed õigetel ametikohtadel. Pareto printsiipki ütleb, et 20% tegevusest moodustab 80% tulemustest ehk 20% töötajatest teeb ära 80% tööd. Jagatud juhtimine on riigikaitseliste struktuuride töös loomupärane - ei ole võimalik, et üks juht kõiki erialaseid detaile teab, rakendab ja edasi

SÕDUR juuni 2021 49


Teadus

Tulevased Kuperjanovi jalaväepataljoni allohvitserid nooremallohvitseri baaskursuse lõpueksamil mullu 30. septembril

anda suudab. Kuid organisatsioon ei väärtusta seda nii, nagu jagatud juhtimise põhimõtted eeldavad: töö vajab tegemist ja see tehaksegi ära, ent läbipaistvus, kuidas tulemuseni jõuti, on ainult tulemuste, mitte protsessi tasandil. See tähendab, et kui midagi läks hästi, siis tegijat kiidetakse, kui miski on pika protsessi tulemus, siis kiidetakse vaid lõpptulemusega seotud isikuid (grupijuhti). Innukad järgijad, kes jagatud juhtimisega võtavad endale liidri rolli kõrgema eesmärgi täitmise nimel, põlevad aga läbi, sest nende innukust ei toeta ressursid ega ametlikult määratud juhid.

Kuidas saaksime olla paremad?

Eelkõige on nii kaitseväe, kaitseliidu kui ka selle eriorganisatsioonide juhtimises vaja välja töötada mõistlik juhtide valikut soodustav sõel – kõigil on riigikaitses oma koht, aga mitte kõik suure töövõimega inimesed ei sobi teisi eest vedama. Major Ivo Silbaumi (2015) magistritöö andis hinnangu 360-kraadise hindamise põhimõtetele, kus hinnatavale andsid tagasisidet nii ülem, kolleegid kui alluvad. Tõsi, selline hindamine on ääretult mahukas, ent juhtide

50 juuni 2021 SÕDUR

Foto: srs Valner Väino

valikul erakordselt oluline, et vältida karjäärifööniksite laastavat lendu läbi tõhusalt toimivate meeskondade. Järjest enam võtavad ettevõtted kasutusele HappyMe karjäärihaldamise keskkonda, mis sellist hindamist võimaldab. Kaitseväes on eriti kriitilise tähtsusega nende juhtide valik, kes on suhteliselt lühikest aega ühel ametikohal teeninud. Alates pataljoniülema ametikohast on kollektiivne juhtimine paratamatus, mistõttu tuleb lisaks ülesandekesksetele retoorilistele oskustele (põhiülesande ja kavatsuse sõnastamine, NATO standarditele vastava keele ja graafika kasutus) arendada ka meeskonnaloome oskust. Ennatlikult arvame, et kogemused kaitseväeteenistusest võimaldavad meil luua tulemuslikke meeskondi, sest oleme tihti korraga mitme meeskonna osad. Kuid iga uus meeskond või uus meeskonnaliige muudab grupi­ dünaamikat. See tähendab, et võibolla on isegi grupi loomise algusse vaja naasta mitu korda. Juhtimise filosoofiast räägitakse kõigil juhtimistasanditel, kuid milliseid praktilisi töövahendeid juht võiks kasutada – see info jääb igaühe enda otsida. Pidevalt kiirenevas teenistuses seda aega naljalt ei leia ning teadmis-

lünka võiks edukalt täita juhtide ettevalmistamisel, vaadates ringi veidi enam kui sõjandusteooriate ja ajaloo väljadel. Mõned sellised koolitused on kaitseministeeriumi enda koolituskava „Tuleviku liider” või Anto Liivati veetav „Liidri arenguprogramm” Esto­nian Business Schoolis. Niisamuti kui kaitseväeteenistuse seadus soodustab tegevväelaste õppimist, peaks formaalne tsiviilharidus olema ka sisuliselt kaitseväes väärtustatud. Kaitsevägi on ühiskonna osa, mitte „riik riigis”. Seetõttu võivad nt Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis omandatud mustrid ja mudelid aidata olla tõhusam juht tänapäeva ühiskonnas ja seeläbi kasutada kõiki ülesandekeskse juhtimise valdkondi paremini. Võibolla kasvatavad selliselt arenenud juhid paremini ka järeltulijaid – noori allohvitsere ja ohvitsere. Kui eelnev on kriitiline tagasivaade kogetule, siis ülesandekeskse juhtimise kompetentsuse eeldusest lähtudes (kus iga juht on isiklikku arengut väärtustav) soovitan lugeda või kuulata Patrick Lencioni, Simon Sineki, Jim Collinsi raamatuid ja esinemisi. Peale lihtsalt loetava teooria pakuvad nad töövahendeid, mida üks ülesandekeskne juht rahuaja teenistuses saab ja võib kasutada.



Ajalugu

Võitlus tüüfuse epideemia vastu Eestis 1920. aastal Autor: Igor Kopõtin, PhD, strateegia suuna lektor, kaitseväe akadeemia

armeelasi ja sõjapõgenikke üle piiri, kogunesid nad Narva ja Pljussa jõe vahelistes metsades, kus haigused levisid veel rohkem.

Ü

heks tõsiseks epideemiaks 20. sajandi Eesti ajaloos võib pidada 1919. aasta lõpus – 1920. aasta alguses aset leidnud tüüfuse levikut. Kuna just toonane Eesti sõjavägi mängis juhtivat rolli tüüfuse epideemia vastu võitlemises, siis on see väga oluline kogemus tänapäeva Eesti kaitseväele. Et epideemia tippaeg oli 1920. aasta veebruaris ning intensiivne võitlus sellega kestis kuni 1920. aasta juunini, siis võib seda samuti nimetada tõeliseks sõjaks pärast lõppenud Vabadussõda. Millised olid aga tüüfuse epideemia põhjused ning millised meetmed võttis Eesti sõjavägi kasutusele, et nakkushaigusest üle saada?

Kust täpselt tüüfuse epideemia alguse sai, kas ületulnud punaväelastelt või trofeevarustusega kaasa, pole päris selge. 1919. aasta novembris Petrogradi pealetungioperatsioonis lüüa saanud Eesti liitlane – Vene valgete Loodearmee taandus kiiresti Eesti piiride juurde. Kuigi Punaarmeel ei õnnestunud Vene valgete põhijõud sisse piirata ja hävitada, langes nende võitlusvaim drastiliselt. Põhjusi oli selleks palju: kurnatud nädalaid kestnud sõjategevusest, väga halva varustuse ja toitlustamisega sõjaväeosad muutusid kiiresti demoraliseerunud inimmassiks. Kust täpselt tüüfuse epideemia alguse sai, kas ületulnud punaväelastelt või trofeevarustusega kaasa, pole päris

52 juuni 2021 SÕDUR

Narva - tüüfuse pealinn

Loodearmee mälestusmärk Kopli kalmistul, mille nõukogude võim hävitas 1951. aastal Foto: Tallinna Linnamuuseum

selge. Kuid see on arusaadav, sest kodusõtta vajunud Venemaal tüüfus ja teised nakkushaigused olid laialt levinud, rindel valitses antisanitaarne olukord, Loodearmee meditsiiniteenistus oli puudulikult korraldatud ning Loodearmee sõdurite alatoitumine ja inimmasside kogunemised lõid soodsa olukorra nakkushaiguste levimiseks. Katastroofilist olukorda näitab fakt, et paljud Vene valged sõdurid ei saanud mitu kuud vahetada pesu, mida kanti kuni see täielikult kõdunes seljas. Pesemisvõimaluste puudumine süvendas kriisi: sõdurite seas hakkasid massiliselt levima täid. Kuna Eesti võimud ei lasknud esialgu loode­

Tüüfuse epitsentriks Eestis kujunes Narva, kus kogu Petrogradi operatsiooni ajal paiknesid Loodearmee juhtimiskeskused ja tagalaasutused. Peagi lisandusid neile ka rindeväeosad. 1919. aasta lõpuks võis Narvas olla 15 000 Vene sõjaväelast, kellest pool olevat olnud tüüfusehaiged. Asjaosaliste mälestuste kohaselt valitses Vene üksuste paiknemisalades – Narva eeslinnas – Jaanilinnas vabrikute barakkides ja tootmishoonetes mustus – kõikjal inimeste väljaheited ja prügi. Jaanilinna kindluses olnud Loode­ armee hobuselaatsaretis algas loomataud, paisunud hobusekorjused vedelesid piki Narva-Oudova maanteed. Vene laatsaretid olid haavatutest ja haigetest täis, mistõttu jäid paljud tüüfusehaiged oma üksustesse või hulkusid mööda Narva tänavaid. Loodearmee juhtkond alahindas algul epideemia suurust, kuid 1919. aasta lõpuks üritasid Vene kindralid korra jalule seada. Nad nõudsid kasarmutes puhtust ning ähvardasid välikohtu alla anda kõik, kes puhtusest lugu ei pidanud ning seda olenemata auastmest. Tundub, et olukord läks nii käest ära, et ainult kirjalike käskkirjadega ei olnud enam võimalik seda parandada. Seetõttu ähvardasid Eesti sõjaväevõimud Narvas mõnikord anda hooletuid Vene ohvitsere välja punastele. Algul varjasid Vene valged olukorra tõsidust eestlaste eest. Nii paigutasid nad 1919. aasta lõpus Vene valgetele laatsaretiks Aseri tsemendivabrikus eraldatud ruumidesse tüüfusehaigeid. Täid levisid kiiresti ning varsti nen-


Ajalugu Loodearmee elamistingimused Narva barakkides 1920. aasta kevadtalvel ei kannatanud mingit kriitikat: ebasanitaarsed tingimused soodustasid tüüfuse levikut

dest nakatusid vabrikutöölised, hiljem ka kohaliku kooli lapsed, kellest paljud surid. Kui epideemia juba kontrolli alt väljus, pöördusid Vene kindralid lõpuks eestlaste poole abi saamiseks. Paraku läks olukord veel tõsisemaks Loodearmee laialisaatmise ja desarmeerimise tõttu, mis toimus täide levikuga samal ajal. Kui kindralid pabereid määrisid, tegid täid oma tööd edasi. Hämmastavaks teeb asjaolu, et Loodearmee juhtkond lootis veel väe-

koondist päästa evakueerimise teel, et suunata sõdurid mõnele teisele nõukogudevastasele rindele. Tundub, et nad keeldusid lõpuni mõistmast tüüfuse epideemiaga seotud olukorra tõsidust. 1919. aasta novembri lõpus hakkas Eesti pool Loodearmee üksusi lubama üle piiri tingimusel, et nad panevad relvad maha. Seejärel määrati neile kogunemiskohad tänapäeva Ida-Virumaa metsamassiivides. Kuremäe, Iisaku, Mäetaguse piirkonda kogunenud inimesed ehitasid Eesti sõdurite valve

Fotod: Filmiarhiiv

all endale onnid ning üritasid ennast toita. Neile anti Loodearmee viimased varud – allesjäänud jahu, mida sõdurid keetsid vees ja sõid. Loetamatu arv surnuid uputati sinnasamma rabasoodesse.

Olukord hospidalides

Traagiliseks muutus olukord Vene sõjaväehospidalides ja laatsarettides. Kartuses nakatuda jooksis meditsiinipersonal laiali: halastusõed ei tulnud enam tööle ning sanitarid desertee-

SÕDUR juuni 2021 53


Ajalugu

risid. Allesjäänud arstid töötasid lõpuni, kuni langesid samuti tüüfusest tabatuna. Olukord barakkides Narvas ja Tallinnas Koplis, kus juba varem paiknesid Vene raviasutused, muutus kiiresti katastroofiliseks. Sõdurid lamasid põrandal segamini koos nakkushaigete ja surnutega. Haigetel ei olnud süüa ega juua – seega ostis mõni teadvuses haige kohalikelt poisikestelt kruusitäie lund.

Tüüfusepalavikus haiged märatsesid, sülitasid ja peksid barakkides aknaklaasid katki, mistõttu löödi aknad laudadega või kaeti lihtsalt sõduritekkidega kinni. Tüüfusepalavikus haiged märatsesid, sülitasid ja peksid barakkides aknaklaasid katki, mistõttu löödi aknad laudadega või kaeti lihtsalt sõduritekkidega kinni, kuigi need ei lasknud enam ruumidesse valgust läbi. Pakasega olid haigetega täis topitud barakid külmad ning väiksed bursuika ahjud osutusid suurte ruumide kütmiseks ebaefektiivseks. Nagu õudusunenäos looklesid mööda põrandat täidest kubisenud sõdurisinelid. Miljardid parasiidid valitsesid olukorda. Siinkohas väärib tähelepanu asjaolu, et Vene valged said näiteks Tallinnas Koplis olnud endiste tööliste barakid üsna heas seisukorras. Vene personali hooletu ümberkäimine varaga viis aga ruttu ruumid korrast ära. Prügi ja solki visati lihtsalt üle akende hoovi või isegi kõrvalruumidesse. Koplis veeti mustust ja väljaheiteid mereranda, kanalisatsioon tualettruumides ummistati sidemete ja tampoonidega. Lamavad haiged käisid enda alla ning personali puuduse tõttu jäi see koristamata. Eesti sõjaväe juhtkonna arvates uppus Loodearmee enda mustuse ja väljaheidetesse ära. Loodearmee tüüfusebarakke isiklikult külastanud Eesti ülemjuhataja kindral Johan Laidoner oli nähtust šokeeritud. Tema kirjavahetusest Vene sõjaväeesindajaga Eestis ratsaväekindral Pavel Krasnoviga ilmnes, et Vene kindral erinevalt Laidonerist ei leid-

54 juuni 2021 SÕDUR

nud aega Vene tüüfusebarakkides toimuvaga ennast kurssi viia. Tõsi, üks Loodearmee kindral ja endine diviisiülem Kazimir Ježevski, keda määrati Vene tüüfusebarakkide inspektoriks Narvas, tegi oma tööd ausalt ning järjekordse ringkäigu ajal nakatus ja kiiresti suri. Probleemseks muutus ka tüüfusesse surnute matmine. Narvas oli loodearmeelastele eraldatud vana garnisonikalmistu Siivertsis. Asjaosaliste mälestuste järgi vurasid iga päev läbi Narva südalinna laipadega koormatud veoautod, sest Vene hospidalid asusid teisel pool jõge – Jaanilinnas. Ilmselt mugavusest maeti palju tüüfusesse surnud loodearmeelasi sealsamas Jaanilinnas, kuid seda tehti hooletult, mitte väga sügavale maasse. Ka Tallinnas tekkisid matmisega probleemid: surnute loodearmeelaste

matmiseks eraldatud krunt Kopli kalmistu ääres oli soine ning hauda kaevates tuli vesi alati vastu. Pealegi oli matmiskomando töö nakkusohtlik ja raske, mistõttu eelistasid selle liikmed, sealhulgas ka ohvitserid nakatumisele deserteerida. Tulemuseks jäid nakkusohtlikud laipade virnad ja vahel lausa hunnikud hospidalide hoovidele ja tänavatele lebama.

Raviasutuste reorganiseerimine

Loodearmee likvideerimisega 22. jaanuaril 1920 algasid läbirääkimised selle isikkoosseisu ja vara üle. Loodearmee likvideerimiskomisjoni ja Eesti valitsuse vahel sõlmitud lepingu järgi kohustusid eestlased võtma Vene haavatuid ja haigeid oma hoolde, mille kulude katteks loovutas Loodearmee kogu oma relvastuse ja varustuse.


Ajalugu Erinevalt Vene valgetest hakkasid Eesti sõjaväelased võitlema tüüfuse vastu üsna karmide meetmetega. See oli mõistetav, sest epideemia võis kiiresti levida Eesti sõjaväelastele ja tsiviilelanikele. Epideemia vastu võitlemise tarbeks allutati kõik Vene raviasutused 1. märtsil 1920 Eesti sõjaväe tervishoiuvalitsusele ja Eesti sanitaar­ inspektoritele ning reorganiseeriti need üheteistkümneks Vene sõjaväe hospidaliks (nn „vene haigemaja”) ja kuueks Punase Risti laatsaretiks. Nendest suurimad olid Narvas: Vene hospidalid nr 5 ja nr 6, millest igaüks pooleteist tuhande voodikohaga.

Igasse Vene hospidali määrati laialdaste volitustega Eesti ohvitseridest sõjaväekomandandid, kes pidid nõudma korda ja puhtust.

Loodearmee sõdurid ootamas 1920. a võimalust Eesti – Vene piiri ületada

Loodearmeelaste surnukehad teel Narvast Siivertsi kalmistule

Fotod: Filmiarhiiv

Kolm sõjaväehospidali moodustati Tallinnas Koplis ning ülejäänud tänapäeva Ida-Virumaal. Kokku oli reorganiseeritud Vene raviasutustes 8400 voodikohta, mis oli siiski ebapiisav kõikide haigete vastuvõtmiseks. Seetõttu võeti osad endise Loodearmee haiged ravile Eesti raviasutustesse. Nii sai näiteks suure osa neist endale Eesti 1. jalaväediviisi nakkushaiguste vastu võitlemise lendsalk. Igasse Vene hospidali määrati laialdaste volitustega Eesti ohvitseridest sõjaväekomandandid, kes pidid nõudma korda ja puhtust. Kõik Eestis viibinud Vene meditsiinitöötajad – arstid, halastusõed ja velskrid loeti seejuures mobiliseerituks. Tööst kõrvalehiilimist loeti deserteerimiseks. Kõige keerulisem oli leida hospidalidesse sanitare. Seda probleemi üritas Eesti sõjaväe juhtkond lahendada veel jaanuaris-veebruaris 1920. Kindral Laidoneri ja 1. jalaväediviisi ülema kindral Aleksander Tõnissoni käsul võeti Narvas ja Tallinnas hulkuvaid terveid Vene sõjaväelasi kinni ning sunniviisil saadeti hospidalidesse sanitarideks kõikidest protestidest hoolimata. Pärast 1. märtsi komplekteeriti sanitaride ja tööliste komandod desarmeeritud Vene sõjaväeüksuste arvelt.

SÕDUR juuni 2021 55


Ajalugu

Kahe kuuga parandasid eestlased Vene hospidalide varustamist toidumoona, ravimite, raha ja kõige muuga. Lühikese aja jooksul kulutati vene haigete toitmiseks tonnide viisi söödavat. Ühtlasi lasti kõik haiged ja nende riided desinfitseerida spetsiaalsetes kambrites. Desinfitseerimise tarbeks rakendati Ameerika Ühendriikide Punase Risti töötajatest formeeritud desinfitseerimise salgad. Haigetele anti välja värske pesu ning personalile puhtad tööriided. Kohustuslikus korras viidi venelased sauna.

Haigetele anti välja värske pesu ning personalile puhtad tööriided. Kohustuslikus korras viidi venelased sauna. Paraku ka nendest meetmetest alati ei piisanud, sest jätkus venelaste hooletu suhtumine kroonuvaradesse. Hoolimata peaarsti ja komandandi rangetest ettekirjutustest kuhjasid mõnes hospidalis sanitarid ja töölised solki hoovi, vahel otse administratiivruumide ette. Haiglatest välja kirjutatud loodearmeelased võtsid tihti voodipesu ja hospidali asjad minnes kaasa. Kuna suures hospidalis oli haigete liikumine meeletu – mõni päev võeti ühte hospidali sisse sadakond inimest ja samapalju kirjutati välja –, siis kroonuvarustuse kasutamise üle oli kontroll puudulik. Seetõttu pandi Vene hospidalide laialisaatmisel 1920. aasta suvel ja sügisel mõne Vene hospidali majandusülem otsekohe vangi vargustes süüdistatuna.

Range karantiin

Lisaks eespool mainitud meetmetele kehtestati range karantiin. Narvas oli karantiinitsooniks Jaanilinn ning liikumine üle Narva jõe toimus vaid läbi­ pääsuloal. Samuti kehtestati komandanditund ja öine liikumiskeeld, kuigi liikumine Jaanilinnas rinde poole oli pigem vaba. Kuna eestlased ei olnud huvitatud kutsumata võõramaalaste viibimisest Eesti territooriumil, siis loodearmeelaste liikumist üle kontrolljoone Tartu rahu sõlmimise järel igati soodustati. Sellepärast kirjutati tihti Vene hospidalides väljaravitud sõjaväelasi otse-

56 juuni 2021 SÕDUR

Loodearmee veoautod surnukehade vedamiseks 5. Vene hospidali ees Jaanilinnas, kalevivabriku ba

kohe Nõukogude Venemaale, kuhu paljud ka rõõmuga läksid. Virumaal oli karantiin kehtestatud mööda joont Rannapungerja–Mäetaguse–Jõetaguse–Puru–Jõhvi ning edasi piki raudteeliini Soldino kaudu kuni Narvani välja. Rahvakogunemised olid rahatrahvidega keelatud, kogu Virumaa karantiiniala jagati sanitaartsoonideks ja määrati vastutavad sanitaarinspektorid. Tundub, et eriti rangeks kujunes karantiin Koplis, mis oli tingitud asumi lähedusega Tallinna linnale. Nii sai Kopli poolsaarele sisse ja välja üksnes kirjaliku loatähega. Liikumine oli lubatud ainult päevasel ajal ning üksnes

mööda Kopli tänavat. Kõik tüüfusehospidalid olid piiratud okastraataiaga, mida valvas relvastatud vahtkond. Lisaks liikusid mööda Kopli poolsaart relvastatud sõjaväepatrullid, kes valvasid ka Tallinna-poolset välispiiri. Kopli poolsaare komandant andis loa tulistada kõikide karantiinirikkujate pihta. Kui endise Loodearmee sõdurite liikumine Nõukogude Venemaale oli eestlaste poolt vaba, siis liikumine teistesse riikidesse oli samuti piiratud karantiiniga. Sel ajal sõitsid tuhanded loodearmeelased Narvast Läti kaudu Poola, kus astusid teistesse Vene valgete relvaformeeringutesse.


Ajalugu Mälestusmärk aastatel 1919-1920 epideemiatesse surnud Vene Loodearmee võitlejate ühishaual Kuremäel. See on ainuke Loodearmee mälestusmärk, mis elas Nõukogude okupatsiooni üle Foto: Hanno Talving / Vabaõhumuuseum

arakkide juures

Selleks, et nad Eestist välja lasta, hoiti kõik Vene sõjaväelased kahenädalases kinnises karantiinis. Üks selline karantiinilaager asus näiteks Pärnus. Tüüfuse epideemia tõttu sulges Läti riik piiri Eestiga. Lätti lubati sisse üksnes transiidi eesmärgil ja vastava tervisetõendiga. Need loodearmeelased, kes olid Lätist pärit ja soovisid koju naasta, hoiti pärast piiriületust samuti karantiinilaagris Valmieras.

Tüüfuse ohvrid

Ülalpool kirjeldatud Eesti sõjaväe meetmed hakkasid tasapisi vilja kandma. Kui märtsis 1920 oli olukord veel raske ning iga päev suri kümneid ini-

Foto: Filmiarhiiv

mesi, siis juuniks 1920 oli tüüfus lõplikult seljatatud. Praegu on raske öelda tüüfuse epideemia ohvrite täpset arvu, kuna enne 1. märtsi surnuid ei loetud ning Vene hospidalides surid haiged mõnikord enne, kui neilt nime jõuti küsida. Loodearmee ja sõjapõgenike seast võis olla Siivertsi kalmistule maetud 3500. Kokku võis olla tüüfusest surnuid erinevatel hinnangutel 7000– 12 000 ehk rohkem kui lahingutes hukkunud Loodearmee mehi. Kuna suudeti vältida epideemia kandumist Eesti sõjaväelastele, olid eestlaste seas märkimisväärselt väikesed kaotused: ajavahemikus

1.12.1919–1.4.1920 nakatus 4028 Eesti sõjaväelast, enamasti Viru rindel, neist vaid 346 surid. Mõningaid kaotusi kandsid ka Eesti arstid, kuid need olid mõistagi palju väiksemad kui venelastel. Tüüfusesse surnud loodearmeelaste mälestamiseks avati 1936. aastal Kopli kalmistul kuulsa arhitekti Aleksander Vladovski kujundatud õigeusu kabel (sama arhitekt projekteeris ka tänapäeva kaitseväe peastaabi maja). Kõik need hävitati Nõukogude okupatsiooni ajal, välja arvatud Kuremäe ühishaua tähis, mis elas okupatsiooni üle. Kokkuvõtteks võib öelda, et efektiivsed meetmed olid range karantiin, tervishoiusüsteemi toimiva struktuuri loomine, hügieeninõuete vastuvaidlematu täitmine, totaalne desinfitseerimine, korraliku toitlustuse korraldamine ning varustamine ravimite ja kõige muu vajalikuga. Tüüfuse sõja võitjateks võib nimetada Eesti tervishoiu valitsuse ülemat, hilisemat sanitaarkindralit Arthur Lossmanni ja Eesti 1. jalaväediviisi peaarsti, hilisemat sanitaarkindralit Martin Jervani. Nende oskusliku juhtimise all suudeti välja töötada ja täita epideemiaga võitlemiseks tõhus tegevuskava.

SÕDUR juuni 2021 57


Ajalugu

Männiku plahvatus

85 aastat tagasi

Autor: Mati Õun sõjaajaloolane

15.

juunil möödus 85 aastat II maailmasõja eelsete Eesti kaitsejõudude ohvriterohkeimast õnnetusest – 60 inim­ohvriga laskemoonatehase plahvatustest Männikul 1936. aastal. Katastroof juhtus I maailmasõja ajal Tallinna lõunaservale rajatud Suur-Männiku laskemoonaladude vahele 1928. aastal ehitatud hoonete­ kompleksis, kuhu kuulusid laskemoona kordaseadmise laboratoorium, nn pommide valamise töökoda jne. Õigupoolest oli see väike laskemoonatehas, kus uuendati I maailmasõja aegsete suurtükimürskude laenguid ja sütikuid, täideti musta püssirohuga õppemürske, laeti trotüüliga tankitõrjemiine ja väikesi lennukipomme, täideti salamahti 107 mm ja 152 mm mürske

58 juuni 2021 SÕDUR

mürkgaasiga (kuigi Eesti oli alla kirjutanud mürkgaaside keelamise leppele) ja tehti muidki salatoiminguid. 1936. aasta 15. juunil, plahvatuse päeva hommikul, oli sealses laboratooriumis, töökojas ja vahetult kõrvalolevas laos 23–25 meremiini, 2417 suurtükimürsku kaliibriga 75–152 mm, 1197 tankitõrjemiini, umbes 2,5 t lahtisi lõhke­ aineid (amatooli, meliniiti, püroksüliini, tetrüüli ja trotüüli) ning 225 kg püssirohtu. Kõike kokku umbes üheksa tonni lõhkeaineid ja püssirohtu. Tol päeval sulatati meremiinidest välja trotüüli, mille sulamistemperatuur on 81 0C ja täideti sellega 152 mm mürske. Viimastest tuli kõigepealt välja kraapida nende meliniidist alglaeng, sest meliniidis tekivad ajapikku plahvatusohtlikud soolad ja mürsk võib lasu hetkel suurtükirauas plahvatada. Sedapuhku aga 15. juuni hommikul kell 10.10 detoneerus ilmselt üks mürsk pommide valamise töökojas,

pannes plahvatama ka osa lähedal olnud lõhkeainest. Plahvatus oli nii tugev, et Nõmmelt kuni Tondini purunesid hoonetel aknaklaasid. Neli minutit hiljem käis veelgi tugevam plahvatus, mida olevat tunda olnud Kadrioruski. Nende plahvatuste tagajärjel lendas rusudeks kolm tolle laskemoonatehase hoonet: laboratoorium, pommide valamise töökoda ja ladu, mida ametlikes paberites kuuriks nimetati. Neist laboratoorium oli ühekorruseline tellisehitis, mille seintest jäid püsti vaid umbes meetrikõrgused tüükad. Töökoda ja kuur olid aga puitehitised ning lendasid plahvatusest sõna otseses mõttes laiali. Kõik see puidurisu läks muidugi põlema, nagu kanarbikune männimetski kokku 300-meetrise diameetriga alal. Aga väiksemad plahvatused jätkusid. Lõhkesid ilmselt suurtest plahvatustest laiali lennanud mürsud ja miinid, mis nüüd tulle jäid. Mürskude


Ajalugu Plahvatuse kohal enam äratuntavaid maamärke ei ole, ainult raudteetamm ja vana tee on siiani leitavad

ja tankitõrjemiinide plahvatused kestsid kogu 15. juuni päeva, järgnenud öö ja veel 16. juunilgi. Kõrgetest ülematest jõudis esimesena õnnetuspaigale Tallinna garnisoni ülem kindralmajor Herbert Brede, paarkümmend minutit pärast teda ka ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoner, kes asus juhatama kustutusja päästetöid. Pea samal ajal jõudsid õnnetuspaika ka tuletõrje, politsei ja Punane Rist ehk tänapäeva kiirabi. Laidoner ja Brede panid käepärased sõdurid metsa kustutama, keskse tulekolde kallale läkitati tuletõrjujad, kes nii Nõmmelt kui Tallinnast kohale sõitsid. Tulepesas aga käisid järjest plahvatused ja neli tuletõrjujat said surma. Juba Brede autoga oli ära saadetud esimene vigastatu, kes jõudis kaitseväe haigemajja kell 10.35. Päev hiljem oli haigemajas kokku 23 plahvatuses vigasaanut, nendest kaks raskelt haavatut.

Veel neli haavatut, sh üks Tallinna tuletõrjuja, viibisid Diakonisside haiglas ja linna keskhaiglas. Järgmisel päeval saadi ellujäänuid kokku lugedes ka hukkunute nimekiri kokku panna. Osutus, et 15. juuni plahvatustes andis oma elu vähemalt 60 Männikul olnud ohvitseri, sõjaväeametnikku, riigiteenijat ja töölist, ning nagu öeldud, nende seas ka neli tuletõrjujat. Nimeliselt olid hukkunud major Aleksander Teiss (kaitsevägede staabi relvastusosakonnast); kapten Karl Kerjan (laskemoonalao vanempürotehnik ja laoülema abi); reservnooremleitnant Max Arvisto (laki- ja kummivabriku H. Garf & E. Jürgenson tehniline juhataja); reservlipnik Vambola Hellat (keemiatööstuse Natron asutaja) ning reservlipnik Arnold Kuusk (Tapa postiametnik). Reservohvitserid olid sellel õnnetul päeval Männikul kordusõppusel.

Foto: vbl Ardi Hallismaa

Kaitseväe ametnikest said surma keemiadoktor Jaan Kalviste (Tartu ülikoolist); keemiakandidaat Johannes Mühlman (varustusvalitsuse relvastusosakonna keemiaosakonna ülem); insener Herman Männik (laskemoonalao vanempürotehnik) ja reservkaitseametnik Fromhold Mirka (Tallinna tervishoiu inspektor). Neistki meestest olid Kalviste ja Mirka sellel päeval Männikul kordusõppusel. Kohe sai surma ka neli riigiteenijat ja 47 töölist, viimaste hulgas oli üheksa naist. Nõmme tuletõrjujaist said surma Alar Mõik ja Bernhard Viismann. Hukkunud Tallinna tuletõrjujate nimed ei ole selle artikli autorini jõudnud (nii Mõik, Viismann kui ka vähemalt üks Tallinna tuletõrjuja Johannes Ivanson on läinud kirja hukkunud meestööliste nimekirjas – toim). 16. juunil 1936 oli ajalehe Waba Maa andmeil välja kaevatud 55 surnukeha ja arvati, et kaks-kolm jääbki

SÕDUR juuni 2021 59


Ajalugu

leidmata. Kohe tuvastada suudeti hukkunuist umbes kolmandik. Haiglasse sattunuist üks suri hiljem. Ametlikult oli Männiku suurõnnetuse ohvrite arv 60. Tegelikult võinuks aga ohvreid olla rohkemgi, sest Männikule palgati tööbörsilt päevatöölisi, kelle nimed pandi tavaliselt kirja alles õhtul, kui töö tehtud oli ja palgamaksmiseks läks. Muidugi alustasid Männiku plahvatuse asjus mastaapset juurdlust nii poliitiline politsei kui ka kaitseministeerium. Sellest on rahvusarhiivis sõjavägede varustusvalitsuse fondis 498, nimistu 13 järgi hulgaliselt materjali – säilikud 519, 524 ja 888 – eriti just viimane. Aga juurdlus ei viinud kuhugi välja, jäi vaid oletada, et tegemist oli lohakusega või õnnetu juhtumiga. Poliitiline politsei kahtlustas, et vabadussõjalased panid toime terroriakti, andmata endale aru, mis oleks sellise ettevõtmise mõte. Väliseestlaste väljaandes Rahvuslik Kontakt nr 1/1988 on ära toodud lugu, et aastaid pärast II maailmasõda olevat Eesti riigireeturist ohvitser Konstantin Nikolai Trankman (1938. aastal mõisteti vangi, kuna oli müünud Narva kaitserajatiste plaanid Nõukogude luurele) ja kommunistist keemik Arnold Kõll kiidelnud, et nemad organiseerinud Männiku plahvatuse. Tõendeid selle kohta ei ole. Valdav osa Männiku plahvatuste ohvreid maeti Tallinna kaitseväe kalmistule, kus hiljem, õnnetuse esimesel aastapäeval, 15. juunil 1937 avati ka kujur Juhan Raudsepa kujundatud mälestusansambel.

Männiku plahvatus-katastroofi hauamonumendi avamine kaitseväe kalmistul 15. juunil 1937, Tallinna Aleksander Nevski koguduse preester Nikolai Päts monumenti õnnistamas Foto: Artur Kalm / Filmiarhiiv

Surnud pandi kokku 58 kirstu 17. juuni 1936 hilisõhtul haigemaja (praeguse kaitseväe peastaabi) esises pargis, maeti aga ühishauaplatsile, mis praeguseks kaitseväe kalmistul taastatud. Kolmest hukkunust oli plahvatuse järel leitud vaid üksikuid kehaosi, need maeti ühises kirstus. Mõlemal üritusel osales hiigelsuur rahvamass, ummistades kõik teed Liivalaia tänavast ja tollasest vanakraamiturust (praegusest Tallinna bussijaamast – toim) kuni kaitseväe haigla ja kalmistu territooriumini. Omastel oli küll võimalik otsustada, kas matta hukkunuid ühishauda või oma perekonna hauaplatsidele mujal. Kaitseministeerium tuvastas, et hukkunuist jäi maha kokku 83 last, kellest 67-le määrati kiirkorras toitjakaotuspension. Pommide valamise töökoda ja selle abiehitisi Männikul ei taastatud, sealsed laskemoonalaod aga tegutsesid

edasi. Mulle (Mati Õunale – toim) on ka väidetud, et sakslastel olnud 1944. aastal plaan hakata Männikult läkitama ballistilisi rakette A4 Leningradi (ehk Peterburi) peale. Teoks see plaan ei saanud. Männiku laskemoonalaod läksid sõja lõppedes jälle Punaarmeele, mis 1946. aastal Nõukogude armeeks ümber nimetati. Võib arvata, et kuni 1956. aastani hoiti Männikul ka eestlastest formeeritud 118. Eesti punalipulise kaardiväe laskurdiviisi kergerelvade ja suurtükilaskemoona. Kunagist Suur-Männiku ladude ala kasutab tänapäeval Eesti kaitsevägi harjutusalana. Aga üht-teist on seal veel säilinud: laohooneid ümbritsenud hobuserauakujulised liivavallid, müüri­ jäänused laohooneist endist; kogu ladude ala ümbritsenud okastraataia betoonposte, jupiti okastraataeda ja veel muudki.

käigus aga leidis üks aspirant lõhkemata mürsu ja tõi sellegi kogumispaika. Kuna autod meeste äraveoks ei olnud veel kohale jõudnud, hakkasid aspirandid igavusest mürsku üksteisele viskama,

hüüdes: „Püüa, muidu lõhkeb!” Juhtus, et üks käpard ei suutnud mürsku püüda ja maha kukkudes see plahvataski. Kohe sai surma seitse noort meest ja veel kolm surid haiglas, kergemaid vigastusi sai 21 aspiranti. Hukkunud olid kaadriaspirandid nooremallohvitserid Aleksei Pärl ja Johannes Kattai ning väljaõppel olnud aspirandid Heino Erits, Kurt-Georg Gadd, Ferdinand Hausenberg, Hugo Juhkami, Eduard Kikerpill, Karl-Gustav Truumann, Endel-Albert Uulist ja Alfred Viira. Neile noortele meestele pandi õnnetuspaika mälestuskivi (pildil), mis imekombel säilis ka pikal okupatsiooniajal.

M

änniku katastroofipaigast mõne kilomeetri kaugusel, tänapäeval veega täitunud Männiku liivakarjääride juures on veel teinegi esimese Eesti Vabariigi aegne õnnetuspaik, kus 1934. aasta 14. juunil jättis oma elu seitse sõjakooli aspirantide kursuslast ja veel kolm noort meest said surmavaid vigastusi. Tollal nimetati seda ala Valdeki laskeväljaks ja see oli meie kaitseväe harjutusväli. Sel päeval tegid seal lahinglaskmisi sõjakooli aspirandid ja oma paugutamise lõpetamisel said laskjad korralduse kõik padrunikestad maast üles korjata. Selle korjamise

60 juuni 2021 SÕDUR


Ajalugu

Kindralleitnant Johan Laidoneri kirjeldus sündmuskohalt

E

TALLINN

Mustamäe

Nõmm e

Mä n n i k u

simene plahwatus sündis wist kell 10.10 kuni 10.1 5 wahel. Männiku wahtkonna komandant teatas sellest kohe linna komandantuuri, sealt diwiisi­ staapi, kus asus linnakomandant ja kes teatas sellest otsekohe edasi minule. /… / Samal ajal diwiisiülem kindral Brede oli sõitnud linnast Männiku laagrisse autotankide rügementi ja kuulis ja nägi nn „Halliwanamehe" kurwil esimest ja teist plahwatust. Ta sõitis kohe edasi Männiku kasarmute juure ja telefoneeris sealt minule, teatades, et teinud korralduse kompanii wäljaminekuks. Jõudsin siin häirida (häiresse viia - toim) kogu linna tuletõrje ja reserweerida haiglates kohad. Sõitsin suure kiirusega Männikule, kuhu jõudsin kell 10.35 kuni kell 10.40. Esimene pilt oli masendaw. Suur-Männiku töökoja ja laboratooriumide ümbrus oli täiesti tundmatu. Mürskude plahwatused järgnesid tihedalt, mitukümmend minutis. Kõige halwem oli, et esimene plahwatus, millega lendasid õhku puust hooned, pani põlema kanarbiku ja metsa. Tuli oli juba ida pool kitsarööpalist raudteed. /… / Leidsin weel mõned eluga pääsnud, kellelt aga mingisugust selgust sündmuse kohta ei saanud. Peale ringkäiku leidsin laagri wärawast juba küllaldaselt tuletõrjet ja kaitsewäge, keda oli saadetud igalt poolt kohale kõige kiiremas korras, küll autodes, ratastel ja jalgsi. Nüüd jõudis ringkäigult tagasi ka kindral Brede ja siin olid ka sõjawäe ühendatud õppeasutuste ülem kol-ltn Kasekamp oma abiga ja linna komandant kol Junkur korraldas juba abijõude. Kindral Brede hakkas saatma laiali sõdureid metsa kustutamiseks ladude piirkonnas. Samuti tuli tuletõrje ja sõitsid sõdurid lähemale tulepesadele kogu ladude piirkonnas. Sellega algaski tule järkjärguline likwideerimine. /…/ Eile liikusid küll Tallinnas ja Nõmmel jutud, et mina olen wigastada saanud ja minu auto purunenud. Mu silmad olid küll suitsust kibedad, kuid selle arstimiseks jätkus paarist silmatilgast. /… / Püüdsime minna plahwatuse pesale lähemale, sest killud lendasid üle pea ja nii olime wäljaspool ohtu. Wanas puust töökojas tekkis üksteise järele kaks tugewat plahwatust, esimene tugewam kui teine, mis purustasid täielikult töökoja ja kõrwalasuwa kiwist laboratooriumi ja matsid oma alla töölised, kes seal töötasid. Millest tekkisid plahwatused, seda praegu selgitatakse. Kas suudetakse seda selgitada, wõi jääb igaweseks saladuseks, see on küsimus. Waba Maa 16. juunil 1936

SÕDUR juuni 2021 61


Ajalugu

22. juunil möödub 80 aastat teise maailmasõja ühe kõige olulisema episoodi algusest, mida Venemaal nimetatakse suureks isamaasõjaks, Saksamaal idakampaaniaks ja mujal üldiselt Saksamaa ja NSV Liidu vaheliseks sõjaks.

Saksamaa ja NSV Liidu kokkupõrge 1941: Autor: Hanno Ojalo sõjaajaloolane

V

iimase 80 aasta jooksul on palju kirjutatud ja erinevaid andmeid pakutud selle kohta, milline oli sõdivate poolte jõudude vahekord 22. juuni hommikul 1941, aga päris üksmeelseid seisukohti pole tänase päevani. Sellest võiks aga terve raamatu kirjutada. Artiklis keskendume hoopis roomikutega sõjamasinatele: tankidele ja liikursuurtükkidele. Erinevatel aegadel ja erinevates allikates on arvandmed paraku vastukäivad.

62 juuni 2021 SÕDUR

tankid

Kohati on kasutatud Saksamaa ja NSV Liidu kasutuses olevate sõjamasinate puhul ka mõistet „soomusmasinad”, mille alla kuulusid mitmesugused soomusautod (kasutati põhiliselt luureülesanneteks), kuid siinkohal neid ei käsitleta. Omavahelise sõja alguseks oli Saksamaa sõjaväes kokku 7,3 miljonit meest, NSV Liidul 5,4 miljonit. Tagalas oli muidugi erinevaid väeosi ja sõjatehnikat veelgi. Peale selle

alustas Punaarmee üldmobilisatsiooni ja neid jõude asuti peagi rindele saatma. Tanke saabus rindele Põhja-Kaukaasiast, Kesk-Venemaalt, Leningradi piirkonnast, Uuralimaalt ja mujaltki. Saksa sõjaväes oli tollal tanke ja liikursuurtükke kokku 5262, neist idarindel 3332 tanki ja 250 liikursuurtükki. 400 tanki sõdis Põhja-Aafrikas, ülejäänud paiknesid põhiliselt Saksamaal ja Prantsusmaal. Punaarmeel oli kokku 23 106 tanki


Ajalugu

22. juuni hommikuks oli NSV Liidu ja Saksamaa ning Rumeenia vahelisele piirile Läänemerest Musta mereni koondatud järgmised jõud:

166 4 300 000 42 600 3582 4800

Diviisi

Diviise

Sõdurit

Sõdureid

Suurtükki

Suurtükke

Tanki Lennukit

Tanke Lennukeid

190 3 300 000 60 000 12 600* 11 000 *) lisaks 3000 lähitagalas

51. Perekopi diviisi tank T-26 õppusel Odessas 1932. aastal, järel kergetankide MS-1 (T-18) kolonn. See diviis paisati 1940 Soome vastu, osales Bessaraabia (Moldova) okupeerimisel, 1941. aasta juunis jäi rünnaku alla Odessa oblastis, kaotades võitlusvõime augustiks Foto: Wikimedia

(neist u 4000 olid remondis või parasjagu tehniliselt kasutuskõlbmatud) ja üle 2000 tanketi. Tankidest paiknes enamik ehk 12 600 (neist u 2000 remondis) Saksamaa piiril, ülejäänud NSV Liidu Euroopa-osas. Kaug-Idas oli veel 3201 tanki Jaapani vastu koondatud väeosades ja lisaks 2496 Siberis. Saksa sõjaväe 20 tankidiviisist oli 17 saadetud idarindele, kus nad olid koondatud väegruppide juures asuva-

tesse tankigruppidesse (soomusgruppidesse), mis hiljem armeedeks ümber nimetati. Liikursuurtükke oli ka jalaväediviiside juures. Tanke oli ka Saksamaa liitlasriikidel, kuid need olid kerged tankid ja neid oli vähe. Pealegi ei alustanud need liitlased sõjategevust 22. juunil, vaid lülitusid võitlustesse vähehaaval lähinädalatel (Itaalia veelgi hiljem). Punaarmees olid kasutusel tankidiviisid ja -brigaadid, mis olid ühenda-

tud kahe-kolme kaupa mehaanilisteks korpusteks. Igal juhul oli sõjatehnika poolest ülekaalus Punaarmee, elavjõus napilt Wehrmacht.

Tankide lahinguvalmidus

Sõja alguseks olid sakslastel tankid – niipalju kui tollal võimalik – remonditud, tangitud, laskemoonaga varustatud, meeskondadega komplekteeritud ja seega lahinguvalmis. Nad paiknesid käsu ootel rünnakupositsioonidel.

SÕDUR juuni 2021 63


Ajalugu

Punaarmee ei kavatsenud 22. juunil 1941 rünnata (võimalik, et seda kavatseti teha juulis, augustis või septembris) ja venelaste tankid olid laiali eri kohtades. Kuid vaadates kaardil mehaaniliste korpuste paiknemist, on selgelt näha Punaarmee löögigrupeeringute koondamist Bialystoki ja Przemysli eenditesse, kust oli soodne peale tungida. Samuti oli Punaarmee kindralstaabis mitu plaani, kuidas anda ennetav löök Saksa vägede vastu. Osa neist oli tõesti lahinguvalmis, kuid teine osa remondis või tehnohooldusel. Reeglina ei olnud nad 22. juunil laskemoonaga komplekteeritud ega kütusega tangitud. Samuti oli mitu väeosa veel puuduliku isikkoosseisuga, osa mehi puhkusel jms.

Saksa ja vene tankistide probleemid olid risti vastupidised: sakslastele ei jõudnud tugiüksused piisavalt kiiresti järele, venelased aga jäid oma taristust lihtsalt ilma. Seega tabas sõja algus 22. juuni hommikul neid ootamatult. Seda isegi siis, kui mõned päevad enne 22. juunit 1941 asuti piiri ääres Punaarmee jõude lahinguvalmis seadma. Juba mõned kuud enne sõja algust algas NSV Liidus osaline mobilisatsioon, väeosi asuti täiendama ja üksusi läänepiirile koondama. 1941. aasta suvel olid mõlemal sõdival riigil kasutusel peamiselt kerged tankid. Aastail 1942–1944 lisandus üha raskemaid uusi tankimudeleid ja vanad kergetankid eemaldati kasutusest. Wehrmachtis olid kasutusel juba liikursuurtükid, Punaarmeesse lisandusid need alles 1942–1943. aastal. Nõukogude Liidul oli mitmesuguseid tankitüüpe: 8747 kergetanki T-26, 7535 kergetanki BT, 481 keskmist tanki T-28, 2558 tanketti T-27, 1278 erisugust leegiheitjatanki, 967 keskmist tanki T-34, 508 rasketanki KV-1. Ülejäänud kogus jagunes mitmesuguste kergetankitüüpide vahel. Tankide T-34 ja KV-1 (neid oli kokku 1475 tk) soomus oli Saksa tankide ja tankitõrjesuurtükkide jaoks

64 juuni 2021 SÕDUR

Saksa tankid olid gruppide vahel ebaühtlaselt jagatud 1. tankigrupp (Süd) juhataja kindral Ewald von Kleist 5 diviisi 799 tanki

2. tankigrupp (Mitte) juhataja kindral Heinz Guderian 5 diviisi 953 tanki

3. tankigrupp (Mitte) juhataja kindral Hermann Hoth 4 diviisi 1014 tanki

4. tankigrupp (Nord) juhataja kindral Erich Hoepner 3 diviisi 631 tanki

Suuremad tankilahingud RASEINIAI LAHING (Leedus, Šiauliai lähistel) 23.–27. juuni 1941 Sakslastel 240, venelastel 749 tanki Kaotused: sakslastel teadmata, venelastel 704 tanki

DUBNO-LUTSK-BRODÕ LAHING (Ukrainas) 25.–30. juuni 1941 Sakslastel 728, venelastel 3500 tanki Kaotused: sakslastel 85 lõplikult, 200 vajasid remonti; venelastel 2628

LEPELI LAHING (Valgevenes Vitebski lähistel) 6.–9. juuli 1941 Sakslastel 209, venelastel 1400 tanki Kaotused: sakslastel 27, venelastel 832 tanki

tõsine probleem. Ainuke efektiivne vahend selliste tankide vastu oli saksa 88 mm õhutõrjesuurtükk, mida sakslased hädaga kasutasidki. Seevastu kergeid tanke, mis moodustasid tankivägede põhiosa, võis tollal (enne tankirusikate leiutamist) küttida ka tankitõrjepüssidega.

Tankidega sõdimine

Saksa Blitzkrieg eeldas tankiüksuste kiireid läbimurdeid ja hoogsat edasiliikumist – see oli hiilgavalt toiminud 1939. aastal Poolas ja 1940. aastal Prantsusmaal. Sama taktika töötas suurepäraselt 1941. aasta suvel ka Nõukogude Liidu territooriumil. Selline sõjapidamine vajas korralikku logistikatööd: tankidele oli vaja järele toimetada kütust ja laskemoona, remondimeeskonnad pidid järgnema koos tagavaraosade ja muu taolisega. Üks kõige lihtsam probleem, millega tankimeeskonnad alatasa pidid tegelema, oli roomikulülide vahetamine. Punaarmee tankiväeosade tegevust häiris alanud sõjas täielik segadus ja kaos just tankide varustamisel, samuti sideprobleemid, taganemisega seotud kütuse- ja laskemoonaladudest ilmajäämine (mis sageli pandi põlema või lasti õhku). Seega – kui just tanke raudteeplatvormidel kaugemale tagalasse ei evakueeritud – lõppes sakslastega sõdivatel vene tankidel peagi kütus ja laskemoon, tekkisid tehnilised probleemid ja avariid. Lisaks ei suudetud vigastatud tanke remontida. Niisiis tuli tankistidel sageli oma sõjamasinad lihtsalt hüljata. Seetõttu olid saksa ja vene tankistide probleemid risti vastupidised: sakslastele ei jõudnud tugiüksused piisavalt kiiresti järele, venelased aga jäid oma taristust lihtsalt ilma. Mis puutub sakslaste kätte langenud vene trofeetankidesse, siis esialgu nende kasutamisele ei mõeldud, kuid hiljem asuti paremaid neist (eelkõige T-34) oma tankiüksustesse lisama. Juunis-juulis 1941 toimus riigipiiri lähistel mitu olulist tankilahingut, milles olenemata oma tankide vähesusest olid võidukad sakslased. Seda tänu tankistide heale väljaõppele, üksusejuhtide taktikalistele oskustele, lahingukogemustele ja tankide varustatusele raadiosidega. Punaarmee tankid varustati raadio-


Ajalugu Purustatud 19. tankidiviisi tehnika Vojnitsa-Lutski maantee ääres. Juba esimese ööga 22.-23. juunil 1941 oli diviis kaotanud 118 tanki, järgnenud kaotuste tulemusel oli diviis septembri alguseks likvideeritud Foto: Wikimedia

sideseadmetega lõplikult alles 1943. aasta lõpuks, mistõttu oli enne seda omavaheline sidepidamine raskendatud. Tunda andsid ka tankiüksuste komandöride vähesed kogemused ja meeskondade väljaõpe. Tankiste, kes olid saanud lahingukogemusi võitluses jaapanlastega Kaug-Idas, oli juunis 1941 riigi läänepiiril vähe, sõjategevus Poola ja Soome vastu aastatel 1939– 1940 aga erines kardinaalselt kokkupõrkest kogenud Saksa tankivägedega. Kuue kuu võitluste tulemusena oli Wehrmacht edasi liikunud tuhatkond kilomeetrit (ja kohati isegi kaugemale) kuni Leningradi, Moskva ja Rostovini, kuid tankide arv oli mõlemal sõdival poolel suurte kaotuste tõttu drastiliselt vähenenud. 5. detsembriks 1941, kui sakslaste pealetung idarindel lõplikult seiskus, oli suurem osa sõdivate poolte tankidest koondatud idarinde kesklõiku, et pidada lahinguid Moskva pärast. Sakslastel oli rindel 1170 ja venelastel 1044 tanki. Punaarmee oli alates sõja algusest oma 23 000 tankist kaotanud 20 000, Wehrmacht aga seitse korda vähem. Kuid tankitehased töötasid ja uusi sõjamasinaid saadeti tegevväkke juurde. Samuti õpetati välja uusi tankiste. Teine maailmasõda kestis veel neli aastat. Eesti üks produktiivsem sõjaajaloolane, ajakirja Sõdur kaasautor Hanno Ojalo saab 1. juulil 60-aastaseks. Palju õnne!

Sakslastel oli rindel enim esindatud tank Panzer lll, venelastel T-26 Kaal (t) Pikkus /laius/ kõrgus (m) Maksimaalne kiirus (km/h) Mootori võimsus (hj) Meeskond (inimest) Relvastus Laskeulatus (km) Kütus Käiguressurss (km) Soomus esiküljel (mm) Soomus külgedel ja taga (mm)

Panzer lll T-26 23 8,2-10,5 5,6/3/2,5 4,6/2,4/2,2 35-40 30 250-300 90-97 5 3 37 mm kahur 45 mm kahur 2 kuulipildujat 2 kuulipildujat 2 2,7-3,6 bensiin diisel 145-165 120 50 30 15 15

Kasutusel olnud tankid 1941. aasta suvel Kerged tankid Panzer ll

8,9 t; 20 mm kahur

Kerged tankid

Panzer lll

23 t; 37 mm kahur

BT-5 ja BT-7 13,9-14,65 t; 45 mm kahur

Panzer 35 (t)

10,5 t; 37 mm kahur

Panzer 38 (t)

9,7 t; 37 mm kahur

Keskmised tankid T-28

27,8 t; 76 mm kahur

T-34

26,5-30,9 t; 76 mm kahur

23,9 t; 75 mm kahur

KV-1

43-47,5 t; 76 mm kahur

Liikursuurtükid Stug lll

8,2-10,5 t; 45 mm kahur

25 t; 75 mm kahur

Keskmised tankid Panzer lV

T-26

Rasketankid

SÕDUR juuni 2021 65


Tutvustus

Meremuuseum

kutsub luurenäitusele

M

ais Lennusadamas külastajatele avanenud luurenäitus „UMUK UDŽD OTB. Näitus mereväe- ja luureohvitserist Bruno Linnebergist” on esimene ajutine näitus, kus Eesti meremuuseum rakendab Paksus Margareetas omandatud kogemusi kuulmis- ja nägemispuudega külastajatele ligipääsetavuse loomisest. Näitus tutvustab Bruno Linnebergi karjääri kaudu kahe maailmasõja vahel aset leidnud sündmuseid Eesti mereväes. „See on erakordne näitus, sest luurega tegelenud isikutest ei ole tavaliselt materjale säilinud. Koostöös Bruno Linnebergi järeltulijatega ja põhjaliku arhiivitöö tulemusel on olnud aga võimalik üks silmapaistev lugu välja selgitada ning nüüd tuua publikuni, pidades silmas mitte ainult keskmist külastajat,” rääkis Eesti meremuuseumi juht Urmas Dresen.

66 juuni 2021 SÕDUR

Esemete seas on eksponeeritud enne teist maailmasõda Eesti meresidepostides kasutusel olnud haruldane Carl Zeiss Asembi luurebinokkel, 9 mm püstol Browning Hi-Power, Bruno Linnebergile antud aumärgid ning laeva- ja lennukimudeleid. „Tuginedes võrdsete elamuslike võimaluste loomise kogemusele Paksu Margareeta uut püsiekspositsiooni rajades, oleme eesmärgiks võtnud selle praktikaga jätkata ka Lennusadamas,” rääkis meremuuseumi ajutiste näituste projektijuht Kadi Karine. „Linnebergi näitusel abistavad nägemispuudega külastajaid juhttee, kolm kombatavat mudelit eksponaatidest, taktiilsed sildid kuulamispositsioonides ning eestikeelne tasuta kirjeldustõlkega audiogiid. Kuulmispuudega külastajatele oleme loonud Eesti viipekeelega digigiidi, mida saab kasutada isiklikus seadmes

ja näitusele paigutatud tahvelarvutitest. Ka näituse ruumilahendus on sobiv ratastooliga liikumiseks,” selgitas Kadi Karine. Karine sõnul on see veel üsna ebatavaline, et Eestis ajutistel näitustel sellises mahus ligipääsetavusega arvestatakse. „Samas ei tasu seda karta, kuna kaasates sihtrühmi esindavaid partnereid juba idee alguses, on võimalik koos välja töötada lahendused, et ka erivajadustega külastajatele oleks näitusekogemus võimalikult samaväärne,” ütles Kadi Karine. Näituse kuraatorid on Arto Oll (Eesti meremuuseum) ja Ivo Juurvee (rahvusvaheline kaitseuuringute keskus). Teemat täiendab Arto Olli ja Reet Naberi mahukas raamat „Pagide pillutada. Kaptenmajor Bruno Linneberg: Eesti mereväeohvitser ja tema aeg” (Argo, 2021). Näitus jääb Lennusadamas avatuks 16. jaanuarini 2022.


Tule sõjamuuseumisse! www.esm.ee

Peamaja K-P 11-18 Mõisa tee 1, Viimsi

Sõjatehnika angaar R-P 11-18 Vehema tee 1a, Viimsi (300 m peamajast)