Maakaitse
Maakaitse kolmas tulemine vaade lähiajalukku ja jätkuvad katsumused Autor: Rene Toomse major, PhD
S
elle aasta märtsis ilmunud Sõduris nr 1 toimus eraldi artiklites väike diskussioon endise kaitseliidu ülema kindralmajor Meelis Kiili ja praeguse kaitseliidu peastaabi ülema kolonel Eero Rebo vahel maakaitse olemusest ja arengusuundadest. Kindrali kirjutisest kostab etteheiteid nii mõnelegi praegusele tegevusele: peastaabi ülema loost selgitusi, miks just nii. Tehniliselt on ajakirja sattunud artiklid küll vastupidises järjekorras, kuid see ei sega mõtleval lugejal aru saada, et üks lugu on vastus teisele. Kokkuvõtlikult, kindral Kiili ei ole
peamiselt rahul sellega, et on loobutud eraldiseisvate kaitseringkondade staapide mehitamisest, ja sisuliselt on uuesti loodud juhtmalevad ja antud neile lisaülesanded ringkonna tasandil – kolonel Rebo põhjendab seda vajalike inimeste puudumisega, mis ei jätnud alternatiivi. Peab tunnistama, et mõlema mehe jutus on head ja õiged argumendid, kuid tekib küsimus, kas see on siiski peamine maakaitse murekoht? Maakaitse või pigem kaitseliidu allüksuste arendatav hajutatud lahingutegevus (HLT) selle käigus on praegu kuum teema kaitseväes ja kaitseliidus. Kaitseliit on selle valdkonna peamine vastutav ettevalmistaja: toimub ümberstruktureerimine, relvastuse ja varustuse planeerimine. Kaitselii-
du maakaitseringkondade staabid on kaasatud uude iga-aastasesse kaitseväe staabiõppusesse Decisive Lancer kui peamised väljaõpetatavad. Maakaitse on muutumas oluliseks mänguriks riigikaitses. Kas maakaitse ongi see õige väljund kaitseliidule? Kuid samas, kas me pole seda sama juba varem teinud või õigemini teha üritanud? Ma väidan, et oleme korduvalt. Maakaitse ehk territoriaalkaitse arendamine on olnud teemaks peaaegu kaitsejõudude taasloomisest alates, kuid kaitseliidu rõhuasetused on paraku muutunud pea iga kaitseväe juhataja ning kaitseliidu ülema käe all. Läbi aastate tehtud argumentidest, otsustest ja tegelikult toimunust saaks kirjutada terve raamatu.
Maakaitse põhimõtted kindral Laaneotsa sõnastuses aastast 1995 • Maakaitse põhimõttel korraldatava lahingutegevuse eripära seisneb selles, et relvastatud võitlust ei peeta mitte ainult vastaspoole kokkupuute joonel, mida me oleme harjunud nimetama rindeks, vaid kõikjal, kus vaenlane asub, sh tema lähi- ja kaugemas tagalas. Mõiste „rinne” selle klassikalises tähenduses kaob. • Ülemad ja staabid peavad olema vajaduse korral võimelised iseseisvalt tegutsema ka keskjuhtimise puudumisel. • Sõjaolukorras, kui lahingutegevus pole veel alanud või käib otsene võitlus väljaspool kaitsepiirkonda,
36 juuni 2021 SÕDUR
rakendatakse kõigepealt täies ulatuses sisekaitseplaan. • Kaitsepiirkonna (maleva) vastutusalal luuakse vaatluspostide võrk. • Lahinguüksused imbuvad julgelt vaenlase hõivatud territooriumile ja hävitavad aktiivse sissitegevusega ning maastiku mineerimist ja tõkestamist kasutades vaenlase isikkoosseisu, tehnika ja relvastuse, halvates tema liikumist ja tagala tööd. • Samuti korraldavad okupeeritud alale jäänud maakaitseüksused rahva passiivset vastupanu. • Ründava, liikumises oleva vastase vastu kasutatakse hajutatud võitlus-
viisi, mis võimaldab väheste omapoolsete kaotuste korral tekitada vaenlasele olulist kahju varitsuste, äkk-kallaletungide (reidid) ja kõikvõimalike miinide, lõhkeseadeldiste ning tõkete laialdase kasutamise kaudu. On väga tähtis, et kogu koosseis oleks saanud hea ettevalmistuse sapööritööks (pioneerindus). • Tegevuseks vaenlase tagalas, eriti olukorras, kus materiaalsete vahendite juurdetoomine on kas väga raske või lausa võimatu, on vaja varakult teha mahukaid ettevalmistusi. Peidikutesse varutakse sissitegevuseks vaenlase tagalas vajalikud laskemoona- ja toidutagavarad.