Rivisamm fookus
Kaitseväe rivieeskiri vanad traditsioonid uues kuues Autor: vanemveebel Ander Asberg, kaitseväe peastaabi väljaõppe osakonna vanemstaabiohvitser
Eesti algupärased rivikeel ja -võtted pärinevad peamiselt tsaariarmeest, kus omakorda oli saksa-preisi üldmõju.
42 aprill 2020 SÕDUR
E
elmise aasta sügisest on kaitseväel täies ti uus rividokument – rivieeskiri. Rivi oskus on iga riigikaitsja üks baasoskusi ja rivitreening aitab ühtlasi arendada mõnda kasulikku omadust. Eeskiri ei puuduta ainult kaitseväelasi, vaid ka tuhandeid kaitseliitlasi ja riigikaitseõpilasi, mõjutades teisigi asutusi ning kooliharidust. Seega on asjakohane seda teemat avalikult käsitleda. Rivi on olnud sõjanduses aegade algusest oluline lahingus korra hoidmisel. 17. sajan dil lisandus sellele sisekorra alane mõõde, kui avastati, et näiteks sõjameeste rivimeetodil ko gumine ja ülelugemine on palju kiirem. Pärast II maailmasõda on lahingulist ja korraldus lik-tseremoniaalset rivitegevust hakatud järjest enam kajastama eri dokumentides. Eesti algupärased rivikeel ja -võtted päri nevad peamiselt tsaariarmeest, kus omakorda oli saksa-preisi üldmõju. Saksa mõju on meid puudutanud hiljemgi. Mõnes mõttes võib vas tandiks pidada paljude riikide riviasjanduses juurdunud inglise-briti mõju. Eesti sõjanduskeele süsteemse loomise ga tehti algust pöördeliste sündmuste taustal 1918. aasta märtsis, kui 1. Eesti jalaväepolgus pandi kokku vastav komisjon. Üks esimesi tee masid oli riviline terminoloogia, mida hakati avaldama polguülema päevakäskude lisana. Komisjoni töö lõppes juba aprillis, sest Sak sa okupatsioonivõimud saatsid Eesti üksused laiali. Sakslaste sõjaõnn sai aga otsa ja 11. novemb rist 1918 õnnestus taas hakata Eesti riiki ja riigi kaitset üles ehitama. Tööd jätkas ka eelmainitud komisjon, mis ilmutas detsembri algul esimese 32-leheküljelise eesti-vene sõnastiku „Eesti Ka mandu sõnad jalaväele”. Ehkki osad käsklused ja terminid hiljem muutusid, lõi see siiski Eesti rivikeelele vundamendi. Esimese arvestatava rividokumendi „Aju tise jalawäe riwi-määrustikuni” (111 lk) jõuti
pärast vabadussõda 1921. aastal. Sealt leiame koos esmaste selgitustega näiteks käsklused (kirjapilt muutmata) „Parem-POOL(e)!”, „Pa remale-WAAT(a)!”, „Ümber-PÖÖR(a)!”. 1933. aastal anti välja „Jalaväe eeskiri. I osa. Jalaväe rivi”, mille koostas peamiselt vanem ohvitseridest koosnenud komisjon kindralma jor Otto Heinze juhtimisel. Tegemist oli põh jaliku ja korraliku dokumendiga. Seni käsklustes sulgudes „abiks” olnud tä hed kaotati. Ühtlasi sätestati lihtsalt „sammu” asemel taktsamm ja lisaks pisut preisilik sirge jalaga valvelsamm. Võeti kasutusele ka preisilik mõõgatupe otse küljel hoidmise asend, mida siiski mõne aasta pärast muudeti. Iseseisvusaja lõpukuudel toimus sõjaväe märkimisväärne re formimine, millest ei jäänud puutumata rivili negi osa. Edukalt jõuti viimasel paraadil 1940. aasta kevadel katsetada „kaheksa mehe rivi” ehk kaheksakolonnilist kompanii koondatud paraadirivistust.
Okupatsioonide haardes
Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal ha kati Punaarmeesse sulandama ka Eesti sõ javäge. Selleks anti samal aastal muuhulgas välja Puna armee rivimäärustiku eestikeelne versioon, mille tõlkis viimane eesti jalaväe inspektor kolonel Johannes Siir. Sõjakeerisesse kistud eestlastele tehti rivi õpet ilmselt vastava riigi keeles, aga sageli omavahel ka eesti keeles, kasutades 1933. aasta eeskirjast meenuvat. 1944. aastal saksa Wehr machti „Ausbildungsvorschrift nach H.Dv. 130/2a” põhjal Tallinnas välja antud „Välja õppe-eeskirjas” olid koos muu temaatikaga kõrvuti eesti- ja saksakeelsed käsklused, mille tõlke alus oli kindlasti eesti 1933. aasta eeskiri. Pärast sõja lõppu säilitati Nõukogude ar mees Eesti korpus, kus asuti usinalt väljaõpet arendama. Aastail 1948–1950 anti välja kaks mahukat eestikeelset õpikut „Sõjaväelise ette valmistuse kursus I ja II”, kus käsitleti ka rivi.
