Sõdur 2/23

Page 30

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919 NR 2 (130) 2023 lk 6–15 Mereväe ülema intervjuu Kergekuulipilduja Negev ja teised kuulipritsid lk 22–25 Merekindlus ja kindlusraudtee Tallinna ümber lk58–65 Suurtükiväe roll Ukraina sõjas lk 30–39

sisukord

4 Lühiuudised

6 Intervjuu mereväe ülemaga

18 Reservohvitseride teenistusest

22 Negev – keskmise kaliibriga kergekuulipilduja

26 Kuulipildujate minevik, olevik ja tulevik

30 Suurtükivägi mängib Ukrainas suuremat rolli, kui võis esialgu arvata

40 Soome tee NATO-sse

42 Teabeohvitseride tuleproov Iraagist

46 Kas kaitseväe suurim pressisõber on Saarte Hääl?

50 Võrdlus: Tuneesia 1943 ja Stalingrad 1943

58 Merekindlus ja kindlusraudtee Tallinna ümber

66 Uued raamatud

Ajakiri Sõdur on tellitav ExpressPosti tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur.

Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel.

Tellimishind: 12 kuud 16,30 eurot, 6 kuud 8,15 eurot

Väljaandja küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus

Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee

Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416

Toimetaja n-ltn Raiko Jäärats

Keeletoimetaja Diina Kazakova

Kujundaja lvo Sokka

Trükitud Joon trükikojas

Kaanefoto Ardi Hallismaa

ISSN 1406-3379

Sisukord SÕDUR mai 2023 3
58 6 40
22

Õppus Bold Hussar

tõi liitlased

1. jalaväebrigaadi alla

Kaitseväe keskpolügoonil lõppes 1. jalaväebrigaadi õppus Bold Hussar 2. Õppusel harjutasid brigaadi alluvuses tegutsenud liitlaste lahingugrupp, USA jalaväelased ning Kalevi jalaväepataljoni üksused koostööd brigaadi raamistikus.

Vastast etendasid õppusel Kirde maakaitseringkonna kaitseliitlased, Kuperjanovi jalaväepataljoni sõdurid ning Scoutspataljoni kompanii põhjal moodustatud lahingugrupp.

Õppusest võttis osa ligi 2 300 kaitseväelast ja kaitseliitlast Eestist, Suurbritanniast, Prantsusmaalt ja Ameerika Ühendriikidest.

Liitlaslaevad harjutasid Eesti mereväega väekaitset

Britid võtsid üle õhuturbe Ämaris

Ämari lennubaasis toimus teisipäeval, 4. aprillil pidulik õhuturbemissiooni vahetustseremoonia, kus Balti riikide õhuruumi valvanud Saksamaa õhuväelased andsid valvekorra üle Ühendkuningriigi õhuväelastele, kes hakkavad õhuturvet tagama hävitajatega Eurofighter Typhoon.

«Eesti hindab kõrgelt NATO õhuturbemissiooni, mis on tegutsenud Ämari lennubaasis alates 2014. aastast. See missioon kannab heidutussõnumit ja näitab NATO vankumatut tahet kaitsta mitte ainult Eestit, vaid kogu allianssi,» ütles oma kõnes kaitseminister Hanno Pevkur. Ämarisse saabunud hävitajad on lennubaasis valves ööpäev läbi, sooritavad vajaduse korral tuvastuslende ja teevad regulaarselt harjutuslende.

Mitmefunktsiooniline hävitaja Eurofighter Typhoon on kahemootoriline hävituslennuk, mille ehitasid ühisprojektina Saksamaa, Itaalia, Hispaania ja Suurbritannia.

Kaks NATO 1. alalise mereväegrupi (SNMG1) fregatti harjutasid 11. aprillil koos Eesti mereväe väekaitsekaatritega EML Risto ja EML Roland Naissaare lähistel väekaitset. «Meie tegime vastutegevust ning püüdsime külvata võimalikult

palju segadust, et panna proovile nende reageerimisvõime ebatavalistes olukordades,» ütles Eesti mereväe väekaitsekaatri EML Risto komandör nooremleitnant Allan Ojasu.

Harjutusel praktiseeriti eri olukordi, kus fregattidele lähenevad tund­

4 mai 2023 SÕDUR Uudised

matud alused ei allu korraldustele ega teavita oma kavatsustest. Seetõttu tuli grupi laevadel ette lugeda raadiosides hoiatus ning vajaduse korral avada tuli enesekaitseks. Liitlaslaevadest osalesid harjutusel 7. aprillil Tallinnasse visiidile saabunud NATO 1. alaline Sak­

sa mereväe Brandenburgi klassi fregatt FGS Mecklenburg­Vorpommern (F218) ja Portugali mereväe Karel Doormani klassi fregatt NRP Bartolomeu Dias (F333). Peale lähikaitsevõime on mõlemal laeval nii õhu­, pealvee­ kui allveetõrjevõimed.

Kaitseväe üksus siirdus Iraaki

Eesti kaitsevägi lähetas aprillis oma üksuse välisoperatsioonile Iraaki, mida juhivad Ameerika Ühendriigid ja mis kannab nime Inherent Resolve. Eesti kaitseväelased hakkavad operatsioonil täitma baasikaitse-, kiirreageerimisüksuse ja võtmeisikute julgestamise ülesandeid.

Iraaki suunduva üksuse põhiosa moodustab Scoutspataljoni vähendatud jalaväekompanii ESTCOY-18. Iraagis teenima hakkava kontingendi hulka kuuluvad erioperatsioonide väejuhatuse võitlejad, rahvuslik toetuselement tagalaüksusena ning staabiohvitserid ja -allohvitserid.

Riigikogu antud mandaadi alusel liigub esimese rotatsiooniga välja kuni 110 kaitseväelast. Rotatsioon kestab ligikaudu kuus kuud. Operatsioonil Inherent Resolve (OIR) osalemisega annab Eesti otsese panuse võitluses terrorismi ja teiste tõsiste julgeolekuohtude vastu.

Kevad tuli

sinilillekampaania kümnenda juubeliga

1. aprillil algas kümnendat korda sinilillekampaania «Anname au!», millega kutsuti inimesi üles kandma sinilillemärki kaitseväe ning kaitseliidu veteranide tunnustamiseks.

«Aprill on veteranikuu ja sel puhul sinilille kandmisest on nüüdseks saanud 10-aastane traditsioon, millega väärtustame veteranide panust Eesti kaitsmisel,» ütles kaitseminister Hanno Pevkur, kutsudes kõiki eestimaalasi kandma sinilillemärki.

Sinilillekampaaniat korraldab MTÜ Eesti vigastatud võitlejate ühing koostöös Naiskodukaitsega.

SÕDUR mai 2023 5 Uudised
6 mai 2023 SÕDUR Fookus

Mereväe ülem: laevastike ühendamine on olnud edukas

Kuidas Eesti mereväel läheb? Kas struktuurireformid on andnud juba soovitud tulemusi ja kas laevastike ühendamine on läinud valutult? Millal laevastik uuendamist vajab? Nendel teemadel vastas Sõduri küsimustele mereväe ülem kommodoor Jüri Saska.

Olete juba kuus aastat Eesti mereväge juhtinud. Kuidas te praegu mereväe seisukorra kokku võtate?

Ma ütleks, et mereväel läheb paremini kui kunagi varem. Me oleme rohkem pildis ja seda positiivses mõistes. Asjad, millest on pikki aastaid räägitud ja kirjutatud, on teoks saanud, eelkõige pean silmas laevastike ühendamist.

Teoks on saanud ka muud asjad, millest on palju räägitud, mõeldud ja kirjutatud. Meil on uued relvad ehk siis miinid ja pealveetõrjeraketid.

Hea meel on näiteks laevastike ühendamise üle, millest esimest korda kirjutati juba 1996. aastal, kui arutati, milline Eesti merevägi võiks välja näha. Tollal ei räägitud küll konkreet­

selt laevastike ühendamisest, aga arutleti selle üle, milline merevägi võiks olla ja väga palju sellest on praegu tõesti olemas. Meil on pealveetõrjerelvad, patrull­laevad ja meremiinide miinijahtimine. Mul on igati põhjust rõõmus olla.

Kas ka rahul? Ilmselt mitte, sest palju on veel sellist, mida tarvis teha. Kahtlemata on päris keeruline inimesi mereväkke saada ja neid seal hoida. Ma arvan, et selleski on asjad paremuse poole läinud, sest merevägi on nüüd koht, kus saab teenida nii vee peal kui vee all ja ka maa peal.

Veelgi enam, oleme nüüd regionaalsed. Kui vaadata patrull­laevade pidevat paiknemist, siis ei asetse me nüüd mitte ainult Miinisadamas, vaid tegelikult üle kogu Eesti: nii läänesaartel kui põhjarannikul. Aga põhisadam on kõikidele laevadele siiski Miinisadam.

Rahvusvaheline koostöö NATOga on olnud päris hea. Kas selles on veel arenguruumi?

Rahvusvaheliseks saime üsna mereväe alguses. Minu meelest oli see esimest korda 1995. aastal, kui mereväe laev osales juba rahvusvahelisel õppusel nimega Baltops (tookord osales miinitraa­

SÕDUR mai 2023 7 Fookus
Kommodoor Jüri Saska. Foto: Martin Pedaja

ler Sulev sellel õppusel «Partnerlus rahu nimel» programmi raames – toim). Sealt järgmine suurem hüpe oli meie osalus miinitõrjegrupis alates 2005. aastast. Praeguseks oleme seda miinitõrjegruppi NATO lipu all kaks korda ka juhtinud (kaptenleitnant Johan­Elias Seljamaa aastail 2016–2017 ja kaptenleitnant Ott Laanemets 2022–2023 – toim). Need on niisugused suuremad töövõidud merel, aga rahvusvahelisel tasemel on meil väga hea koostöö Läti ja Leeduga, mistõttu võib öelda, et ka kõikide teiste Läänemere­ä ärsete riikide, välja arvatud Venemaaga.

Väga tihedaks on saanud ja saamas suhted Soomega ja seda tegelikult juba enne NATO kõnelusi. Me lihtsalt jagame ühte väga kitsast riba Läänemerest ‒ Soome lahte. Rahvusvahelises plaanis on kindlasti tõusvas joones koostöö Läti ja Leeduga, mis puudutab mereseiret, ja see on kestnud juba mõnda aega. Samuti ootame põnevusega, mis saab NATO regionaalsest juhtimislahendusest Läänemerel.

Möödunudaastasel suurõppusel Siil sai ka Eesti merevägi üpris hästi pildile. Kuidas merevägi ise Siili 2022 kogemused kokku võtab?

Siil on tavaliselt olnud väga maaväekeskne ja ma ei heida seda kuidagi kellelegi ette. Ütleme niimoodi, et mereväel on olnud siiamaani ka väga vähe mängu tuua.

Võib­olla eelmise aasta Siili suurim muudatus oli see, et kui siiani oleme mänginud Poola laevatõrjeraketiüksusega hüpoteetilist mängu (et äkki ühel heal päeval meil ka selline võime olemas), siis eelmise aasta Siili ajaks olid juba lepingud sõlmitud ja meie sarnaste süsteemide tarned toimuvad juba sellel ja järgmisel aastal. 2022. aasta Siilil oli sellel mängul seega hoopis teine maitse. Mängisime küll veel teiste relvadega, õigemini harjutasime nendega (harjutamine on ikkagi parem kui mäng) juba teades, et meil on tegelikult tarvis seda teadmist ja oskust üsna kiiresti ka endale. Esimest korda mängisime reaalselt ka meremiinide käitlemise läbi. Seepärast võib nentida, et 2022. aasta Siil oli mereväe jaoks teistmoodi, kuna harjutamine käis päris süsteemidega päris stsenaariumiteks.

Väga tihedaks on saanud ja saamas suhted Soomega ja seda tegelikult juba enne NATO kõnelusi. Me lihtsalt jagame ühte väga kitsast riba Läänemerest –Soome lahte.

Kui me nüüd vaatame sõda Ukrainas, kus on päris hästi silma paistnud ka Ukraina merevägi, siis mida me sealsest sõjast mereväe vaatenurgast õppinud oleme?

Vara on veel rääkida õpituvastustest. Praegu saab teha esmaseid kokkuvõtteid ja vaatlusi. Üks järeldus on see, et ilmselt oleme teinud õige valiku oma relvasüsteemides, meremiinidega vees ja pealveetõrjerakettidega kaldal. See on täpselt see, mis Ukrainas näib toimivat. Mulle tundub, et me oleme teinud sellise järelduse sealt juba enne, kui Ukraina sõda algas.

Ega see eriti keeruline järeldus ei ole, sest Läänemerel vee peal, konflikti olukorras, on laevadel suhteliselt keeruline püsima jääda.

Meie eelis on nähtavasti ka see, et Soome laht on palju kitsam kui Must meri?

Soome laht on kitsam, aga meie relvaulatus on oluliselt suurem. Mis seal salata, see jääb u 300 kilomeetri kanti. Seega ulatume märksa kaugemale kui Soome laht. Aga pealveetõrjeraketti

Ilmselt oleme teinud õige valiku oma relvasüsteemides, meremiinidega vees ja pealveetõrjerakettidega kaldal. See on täpselt see, mis Ukrainas näib toimivat.

ei pea ilmtingimata Kundast laskma, selle võib ka näiteks Viljandist lasta.

Laevatõrje on olnud viimastel aastatel järjest suurema tähelepanu all, aga kui kaugele Eesti selle võime arendamisel on jõudnud ja kui kaugele me veel jõuame?

Me oleme loonud üksuse nimega rannikukaitse divisjon, mis paikneb siinsamas mereväebaasi punases majas. Praegu oleme korraldanud hanked ja sõlminud lepingud tarnija­tootjaga, kelleks on Iisraeli­Singapuri ühisettevõte (Proteus Advanced Systems Pte. Ltd.). Need raketid, mida hangime, on sama tüüpi, mis Soome merevägi on endale soetanud. Aga me ei teinud seda ühishankena. Seega oleme viimase kahe aastaga päris nullist üpris palju ära teinud, alates selle üksuse loomisest kuni relvahangeteni, ja see on olnud väga kiire areng.

Kas on olnud lihtne? Ei ole, sest me pole varem sellega tegelenud, ja eriti, mis puudutab süsteemide kasutamise teadmistepagasit, siis see on meil endal olnud üsna piiratud. Seega areng on olnud kiire ja tormiline.

Kui rääkida uutest rakettidest (laevatõrje-raketisüsteemist Blue Spear 5G SSM – toim), siis millal need kasutusele tulevad? Esimesed tarned toimuvad selle aasta sügisel.

Nüüd, mis puudutab nende operatsioonivõimet (operational capability), siis seda kuupäeva ma ausalt öeldes ei tahaks avaldada. Üks asi on see, kui endal on algne võime olemas, aga lõpliku võime saavutamise kuupäeva võiks tegelikult veel mainimata jätta.

Merevägi läks juba 2021. aastal divisjonide struktuurile üle, kuidas me selle reformi tulemusi kokku võtame?

Oli kaks asja: esiteks läksime üle divisjonide struktuurile (tegevust alustasid miinisõja, rannikukaitse, lahinguteeninduse ja patrull­laevade divisjonid –toim), teiseks taasloodi mereväe staap, mis kaotati kaitseväe struktuurireformiga 2014. aastal.

See vahepealne aeg, kus me proovisime teha kõike kahe samba süsteemis (juhtkond, laevastik ja mereväebaas) ja pingutasime nii palju kui saime,

8 mai 2023 SÕDUR Fookus

oli ikkagi mereväe sees väga keeruline. Kõige raskem oli tegelikult välissuhtlus, sest sellist konventsionaalset staabi struktuuri ühest üheksani meil polnud.

Sellega on küll hästi läinud, aga me pidime tegema kõike nagu ikka piiratud ressurssidega. Divisjonide juurde ei ole tegelikult loodud nende juhtstaape, vaid nende juures on rahuaegne väljaõppestaabi struktuur, mis koosneb mõnest inimesest, kes toetavad rahuaegseid tegevusi. Nende divisjonide sõjaaegne juhtimine toimub mereväe staabist, mistõttu on nüüd mereväe staap selle võrra natukene suurem, kuid kokkuvõttes ma ei saa öelda, et see reform on läbi.

Kõik ametikohad ja funktsioonid ei ole veel täidetud, aga ma ütleks siiski, et see oli õige otsus.

Teine asi ehk laevastike ühendamine, mis toimus eelmisel aastal. Mida me sellest kokku võtame?

Tegelikult toimus see 2023. aasta 1. jaanuaril. On läinud paremini, kui me arvasime. Meie põhiline mure oli, et äkki nende inimeste seas, kes tulid üle politsei­ ja piirivalveametist kaitseväkke, toimub mingisugune pereheitmine ja peljatakse ära kaitseväeteenistus, aga seda õnneks ei juhtunud. Ma arvan, et lõimuda on aidanud tõsiasi, et me räägime ühte ja sama keelt ehk meremehed olid nad enne ja on ka nüüd.

Nii et lõimumine on läinud hästi. Me oleme kohas, kus me peame mõlemat pidi õppima. Nii need inimesed, kes olid enne mereväes, kui ka need, kes on nüüd siia värskelt tulnud. Merevägi sai reostustõrjeülesande ja piiratud korrakaitse ülesanded, mistõttu need laevad, mis olid enne mereväes, sh nende meeskonnad peavad õppima korrakaitseülesandeid ja need laevad, kes oma meeskonnaga üle tulid, peavad omakorda õppima sõjaülesandeid. Vastastikune õppimine ja õpetamine käib suure hooga. Nendel, kes tulid üle politsei­ ja piirivalveametist, on viis aastat aega, et ennast kaitseväeteenistuse nõuetega vastavusse viia.

Suurimaid võite on merevalvekeskus ja mereoperatsioonikeskus, mida küll ei liidetud üksteise alluvusse, kuid koliti ühele pinnale. Piltlikult

SÕDUR mai 2023 9 Fookus

öeldes vähemasti kaks vahiohvitseri, kes on siin meie territooriumil, saavad igal ajahetkel oma toolidelt püsti tõusta. Tõlgendades ehk erinevalt olukorrapilti merel, saavad nad kokku leppida, mida me päriselt näeme.

Nagu ma aru saan, siis Eesti mereväe laevastik on suhteliselt vananenud. Millal tekib tõsisem vajadus mereväe laevastiku uuendamiseks?

Mina ei ütleks, et see vananenud on. Kui te ütlete, et 12­a astane auto on vana, siis olen sellega nõus. Kui aga meil on miinijahtijad, mis on ehitatud 90ndate alguses ja moderniseeritud (lõpetasime kaks aastat tagasi moderniseerimise), siis need sõidavad veel täiesti edukalt 2030.–2035. aastani välja. Ja põhjus, miks ma ütlen, et just 2030.–2035. aastani, on selles, et ega me keegi ei tea, kui kaua üks plastikkere vastu peab. Siiani on need väga hästi vastu pidanud.

Teine põhjus, miks ma nii kaugest perspektiivist räägin, on see, et uute laevade ehitamine on kallis. Palju on olnud juttu autonoomsetest süsteemidest ja maailmas ehitatakse selliseid rohkesti, sealhulgas miinijahtijad, mille võime ongi miinitõrje.

Ehitatakse ka laevu vähem mehitatud või mehitamata süsteemidele. Küll aga ei ole ükski süs­

teem veel nii küps praegu otsustamaks, et mehitamata süsteemid on just need, kuhupoole me liigume.

Endiselt on nn vanade riikide seas vähemalt kaks koolkonda: ühed ehitavad mehitamata, teised tavalisi konventsionaalseid aluseid ja kolmandad on seal kuskil kahe vahel. Meie riik ei ole paraku nii rikas, et ehitada kolm varianti ja siis valida, milline neist parim on. Praegu on meil mõistlik hoida seda, mis töötab hästi ehk konventsionaalne miinitõrje miinijahtijate, tuukrite ja mõnede mehitamata süsteemidega. Seejärel vaadata, kuhu me sellega jõuame.

Otsuseid miinijahtijate asendamise kohta peaksime tõenäoliselt langetama ajavahemikus 2027–2028. Kindlasti tuleb järgmise riigikaitse arengukava koostamisel väga tuline arutelu, mis, millal ja kuhu.

Nüüd liitunud laevadest on kõige vanem Pikker, mille efektiivne eluiga on õigupoolest läbi ja meile on eraldatud raha, et Pikrit asendada. Praegu peetakse arutelu selle üle, kas esmatähtsad on reostustõrjeülesanded, uue aluse ehitamisel sõjalised vajadused või kombineerituna mõlemad.

Teine «vana daam» laevastikus –küll mehe nimega Wambola –, mis tuleb asendada, on praegu meie miiniveeskaja ja ka selle üle käivad mõtisklused ja arutelud. Riigikaitse arengu­

kavas on selleks vahendid olemas. Nii et mõned laevad saame üsna pea välja vahetada.

Millised on praegu meie arengusuunad laevade ehituses ja asendamises? Meil on kümme alust, sh kaks uut väekaitsekaatrit ja kaheksa eri laevatüüpi. Kõige rohkem saab säästa logistikas ehk laevade remondis ja hoolduses, muidugi ka väljaõppes, sest, kui iga laev on oma nägu, siis õpetad ka erinevatele inimestele erisuguseid asju, mistõttu on omavaheline vahetamine väga keeruline. Uus suund peaks olema niisugune, et ehitame uusi aluseid klassidesse seeriate kaupa.

Hiljaaegu käisin Horvaatia mereväebaasis Splitis, kus olid soomlastelt saadud raketikaatrid. Kas sellist võimet merevägi Eestis ei taha?

See oli aruteluks pealveetõrjerakettide soetamisel või tegelikult juba 2017. a riigikaitse arengukava tegemisel, kas raketid kaldal või raketid merel ja mõlemal on nii plusse kui miinuseid. Näiteks raketiauto on maa peal valmis tulistama ja sellega rohkem midagi teha ei saagi. Patrull­laevaga, millel on peal raketid, saab teha ka olukorrateadlikkust ja merepäästet. Reostustõrjega on võib ­ olla natukene liiga kaugele mindud, aga kõiki muid merelisi

10 mai 2023 SÕDUR Fookus

ülesandeid, sealhulgas korrakaitset, saab teha.

Kui hinnast rääkida, siis selline raketilaev on uus ehitis ja väga konservatiivne ning lihtne alus maksaks üle 100 miljoni euro. Raketiauto hind on umbes 100 000 eurot ilma rakettideta, võib­olla ka paarsada tuhat eurot.

Teine asi, millest ma juba alguses rääkisin, on tõenäosus jääda vee peal elama, mis on vastastikku hakatud rakettide vahetamise järel üsna väike. Ma nüüd ei taha küll öelda, et laevu ei ole vaja, sest nad lastaks kohe põhja. Laevu on vaja selleks, et kui me tahame enne laskmist teada, mis merel toimub, tuleb merele minna. Seepärast on meil tarvis aluseid, millega saab merel olla.

Kui ma õigesti aru saan, siis kingitud laev läheb kallimaks maksma kui uus asi hankida?

Kui sa oled laeva omanik, siis on muidugi mõistlik võimaluse korral laev maha müüa, enne kui ta sul kai äärde seisma jääb ja utiliseerimisele läheb. Ma nüüd ei taha öelda, et Soome andis oma raketikaatrid utiili Horvaatiale. Nende laevade üle pidasime ka meie arutelu, ma mäletan seda diskussiooni umbes kümmekond või isegi rohkem aastat tagasi. Merevägi oleks need laevad võtnud, aga lihtsalt sellist otsust ei tehtud. Seda ka põhjendatult.

Kui tavaline eluiga kiiresti sõitval ja palju merd lõhkunud laeval on 30 aastat, siis esimese kümne aasta jooksul harilikult katsetatakse, putitatakse üles, sätitakse, arendatakse ja juurutatakse süsteeme. Järgmise kümne aasta vältel on see töötav süsteem. Teisisõnu tehakse kümne aasta järel üks upgrade (laeva põhjalik uuendus), kahekümne aasta järel teine upgrade (kui tehakse) ja siis need viimased kümme aastat on tegelikult aeg, kus enam uuendust ei tehta, kui niimoodi robustselt jagada.

Kuidas merevägi edasist arengut näeb? Kas on mingeid suuremaid reforme veel tulemas?

Ma ei nimetaks seda reformiks, aga kindlasti suur muudatus divisjonide struktuuri loomise tõttu on meie jaoks ajateenijate arvu kasv, kuna varasema 50 ajateenija asemel hakkab meilt läbi käima umbes 300 ajateenijat aastas. See on positiivne selles mõttes, et loodetavasti mõni nende hulgast valib ka mereväelase elukutse.

Kahtlemata on see ka proovikivi, sest ajateenijatega tuleb tegeleda. Ma ei taha kuidagi negatiivselt öelda, aga see kultuur või reservväelaste koolitamine ja ajateenijatega tegelemine on kiire kaduma, selle loomine võtab natukene aega. Õnneks on meile tulnud tublid inimesed teistest väeosadest ja väeliikidest, kellel on suur kogemus,

nii et praegu olen väga rahul. Tegelikku tulemust näitab muidugi alles tagasiside, kui esimesed ajateenijad on läbi käinud.

Ajateenijatel on suur tung laevadele. Merevägi kõlab ju, et lähed merele. Kahjuks ei pääse merele kaugeltki mitte kõik. Merel on kummagi lennu ligi 150 ajateenijast vaid umbes 50. Ajateenijate arv laevadel on küll kasvanud, aga mitte oluliselt. Suur osa ülejäänud ajateenijatest teenib rannikukaitse divisjonis nendena, kes käitlevad rakette ja radareid, ja väike hulk ajateenijaid teenib ka lahinguteeninduse divisjonis, kes toetab meid logistiliselt.

Kas merejalaväge Eesti ei planeeri? Ei. Praegustes plaanides seda küll ei ole. Kas meil võib tekkida kunagi vajadus mingisuguse väikeüksuse järele näiteks sadamakaitseks või ka väekaitseks, väikeüksuse liigutamiseks mööda merd, siis seda ma ei välistaks.

Merejalavägi on väga lai definitsioon. Kui küsida, kas merevägi hakkab korraldama hulgalisi dessantoperatsioone või nii, nagu tegi seda kunagi Pitka löögirühm, siis ma arvan, et seda me küll praeguses seisus tegema ei hakka.

SÕDUR mai 2023 11 Fookus

Eesti merevägi

Mereväe ülem:

kommodoor Jüri Saska

Mereväe ülema asetäitja: mereväekapten Johan-Elias

Seljamaa

Mereväe veebel: staabiveebel Erki Piirfeldt

Miinisõja divisjon

Divisjoni ülem: kaptenleitnant Ott Laanemets

Ülesanded

• miinitõrjeoperatsioonide teostamine merel;

• miinitõrjeoperatsioonide teostamine sadamates ja rannikualadel, kasutades selleks staabi- ja toetuslaeva EML Vambolat ja eriväljaõppe saanud miinituukreid ja autonoomseid allveesõidukeid;

• vastase tegevusvabaduse takistamine veeteede mineerimise abil;

• mereolukorrateadlikkuse toetamine pideva tuvastatud merepildiga. Struktuur

• sõjalaevad

• tuukrigrupp

M313 EML Admiral Cowan

Laeva komandör: kaptenmajor Märt Uuemaa

• Ehitatud: 1989 Vosper Thornycroft, Ühendkuningriik

• Endine nimi: HMS Sandown

• Veeväljasurve: 450 t

• Pikkus: 52,6 m

• Laius: 10,5 m

• Süvis: 2,4 m

• Korpus: tugevdatud fiiberplast

• Meeskond: 35 inimest

• Peamasinad: kaks Paxman Valentat

6RPA200M

• Abimasinad: kolm Rolls Royce (Perkins) CV8-250G

• Kiirus: peamasinatega 13 sõlme, elektrimasinatega 6,5 sõlme

• Elektrimootorid: kaks Combimaci (100 KWh)

• Sõuajam: kaks Voith Schneider sõuajamit, mida kasutatakse ka rooliseadmena

• Vööripõtkurid: kaks Schottelit

• Relvastus: 23 mm õhutõrjekahur, kolm 12,7 mm Browningu raskekuulipildujat

• Hüdrolokaator ehk sonar: Thales 2093, VDS (Variable Depth Sonar) ankru- ja põhjamiinide avastamiseks ning klassifitseerimiseks

• Taktikaline juhtimissüsteem (C2): Plessey

Nautis M

• Miinihävitussüsteem ehk allveerobot: Atlas

Elektronik Seafox MID

12 mai 2023 SÕDUR Fookus

M314 EML Sakala

Laeva komandör: kaptenmajor Annes Babenko

• Ehitatud: 1990 Vosper Thornycroft, Ühendkuningriik

• Endine nimi: HMS Inverness

• Veeväljasurve: 450 t

• Pikkus: 52,6 m

• Laius: 10,5 m

• Süvis: 2,4 m

• Korpus: tugevdatud fiiberplast

• Meeskond: 35 inimest

• Peamasinad: kaks Paxman Valentat 6RPA200M

• Abimasinad: kolm Rolls Royce (Perkins) CV8-250G

• Kiirus: peamasinatega 13 sõlme, elektrimasinatega 6,5 sõlme

• Elektrimootorid: kaks Combimaci (100 KWh)

• Sõuajam: kaks Voith Schneideri sõuajamit, mida kasutatakse ka rooliseadmena

• Vööripõtkurid: kaks Schottelit

• Relvastus: 23 mm õhutõrjekahur, kolm 12,7 mm Browningu raskekuulipildujat

• Hüdrolokaator ehk sonar: Thales 2093, VDS (Variable Depth Sonar) ankru- ja põhjamiinide avastamiseks ning klassifitseerimiseks

• Taktikaline juhtimissüsteem (C2): Plessey Nautis M

• Miinihävitussüsteem ehk allveerobot: Atlas Elektronik Seafox MIDS

SÕDUR mai 2023 13 Fookus

M315 EML Ugandi

Laeva komandör:

kaptenmajor Janno Lauri

• Ehitatud: 1992 Vosper Thornycroft, Ühendkuningriik

• Endine nimi: HMS Bridport

• Veeväljasurve: 450 t

• Pikkus: 52,6 m

• Laius: 10,5 m

• Süvis: 2,4 m

• Korpus: tugevdatud fiiberplast

• Meeskond: 35 inimest

• Peamasinad: kaks Paxman Valentat 6RPA200M

• Abimasinad: kolm Rolls Royce (Perkins) CV8-250G

• Kiirus: peamasinatega 13 sõlme, elektrimasinatega 6,5 sõlme

• Elektrimootorid: kaks Combimaci (100 KWh)

• Sõuajam: kaks Voith Schneideri sõuajamit, mida kasutatakse ka rooliseadmena

• Vööripõtkurid: kaks Schottelit

• Relvastus: 23 mm õhutõrjekahur, kolm 12,7 mm Browningu raskekuulipildujat

• Hüdrolokaator ehk sonar: KLEIN 5000 seeria järelveetav kõrgsageduslik külgvaatlussonar veealuste objektide leidmiseks

Lindormen-klassi staabi- ja toetuslaev

A433 EML Wambola

Laeva komandör: vanemleitnant Krister Sooväli

• Ehitatud: 1977 Svendborg Vaerft, Taani Kuningriik

• Endine nimi: KDM Lossen

• Veeväljasurve: 577,5 t

• Pikkus: 44,5 m

• Laius: 9 m

• Süvis: 2,9 m

• Korpus: teras

• Peamasinad: kaks MTU diiselmasinat (1600 kW)

• Käiturid: kaks reguleeritava sammuga kolmelabalist sõukruvi

• Kiirus: 14 sõlme (projekteeritud)

• Meeskond: 29 (sh viis ohvitseri, koikohti on 36 inimesele)

• Relvastus: neli 12,7 mm raskekuulipildujat Browning

• Radarid: kaks navigatsiooniradarit, I-band

14 mai 2023
Fookus
SÕDUR

Tuukrigrupp

Miinituukrid ja autonoomsed allveesõidukid

Tuukrigrupi ülem: vanemleitnant Priit Kaasikmäe

Miinisadamas valmis 2006. aastal modernne tuukrijaam, tagades tuukritele head varustuse hooldamise ja olmetingimused. Miinituukrite erivarustus on mittemagnetiline ja madalakustiline ning võimaldab sukelduda kuni 55 meetri sügavusele. Olenevalt sügavusest on varustusega võimalik püsida vee all kuni neli tundi.

Rannikukaitse divisjon

Divisjoni ülem: kolonelleitnant Ivo Hakman

Ülesanded

• pealveetõrje teostamine;

• määratud sadamate, üksuste ja taristu kaitsmine;

• mere- ja rannikualade seire;

• julgeolekualade puutumatuse tagamine.

Struktuur

• raketipatarei

• väekaitserühmad

• seirerühm

• väekaitsekaatrid

Laevatõrjeraketid

Leping on sõlmitud laevatõrje-raketisüsteemide Blue Spear 5G SSM ostuks, kasutusele tulevad alates 2023. aastast. Maksimaalne laskekaugus on 290 km.

SÕDUR mai 2023 15 Fookus SÕDUR mai 2023 13

Väekaitsekaatrid

Tehnilised näitajad

• Ehitatud: 2020, Baltic Workboats, Eesti

• Üldpikkus: 17,45 m

• Laius: 4,9 m

• Süvis: 1,6 m

• Kiirus: üle 30 sõlme

• Relvastus: kaks 12,7 mm raskekuulipildujat ning üks kaugjuhitav relvapositsioon (RWS)

P01 EML Roland

• Komandör: vanemleitnant Tauno Kuusik

P02 EML Risto

• Komandör: nooremleitnant Allan Ojasu

Lahinguteeninduse divisjon

Divisjoni ülem: kaptenmajor Meelis Lusti

Ülesanded

• mereväe ja liitlaste üksustele logistilise toetuse osutamine divisjoni hallatavates logistika funktsionaalsetes valdkondades;

• tuukrite ravimine barokambris ja transportimine rõhu all;

• sadamateenuste osutamine Miinisadamas.

Struktuur

• varustussektsioon

• remondi- ja hooldussektsioon

• sadamateenistus

• transpordisektsioon

• meditsiinikeskus

Mereväekool

Miinisadamas asuv mereväekool annab mereväelastele merenduslikku baasväljaõpet ja meresõjalist väljaõpet.

Patrull-laevade divisjon

Divisjoni ülem: kaptenleitnant Tarmo Sepp Ülesanded

• mereolukorrateadlikkuse toetamine pideva tuvastatud merepildiga;

• merereostuse avastamine ja likvideerimine merel;

• osalemine õiguskorra ja meresõiduohutuse tagamisel merel;

• sõjaliste tegevuste teostamine merel;

• reageerimine merepäästeüksustena.

Struktuur

• multifunktsionaalne reostustõrjelaev

• multifunktsionaalne patrull-laev

• kaks patrullaeva

EML Raju

Saaremaal 2018. a valminud reostustõrjevõimega multifunktsionaalne patrull-laev.

Komandörid: vanemleitnant Taavi Aas / leitnant

Marko Keek

• Klass ja tüüp: mitmeotstarbeline patrull-laev

• Pikkus: 44,6 m

• Laius: 8,8 m

• Süvis: 2,6 m

• Jääklass: suudab läbida kuni 10 cm paksust jääd

• Kere: alumiinium

• Tekiehitus: alumiinium

• Peamasinad: kaks MAN MTU 16V4000 M63 –kokku 4000 kW

• Abimasinad: Volvo Penta D11 – kokku 750 kW

• Käiturid: kaks fikseeritud sammuga sõukruvi

• Kiirus: 27 sõlme

• Kajutikohti: 18

• Meeskond: 10

16 mai 2023 SÕDUR Fookus

EML Pikker

Tallinna meretehases

1996. a valminud patrull-laev.

Komandörid: lipnik

Dimo Oriehov / lipnik

Kunnar Kuuder

• Klass ja tüüp: Pikker

• Veeväljasurve: 88 t

• Pikkus: 30 m

• Laius: 5,8 m

• Süvis: 1,5 m

• Kere: teras

• Tekiehitus: teras

• Peamasinad: kaks MTU – 2 x 900 kW

• Abimasinad: kaks

Valmeti

• Käiturid: kaks sõukruvi

• Kiirus: 25 sõlme

• Sõidupiirkond: rannikumeri

• Kajutikohti: 12

• Meeskond: 6 liiget

• Relvastus: 1 x 2 14,5 mm kuulipilduja ja kaks 7,62 mm kuulipildujat

EML Kindral Kurvits

Soomes 2012. a valminud multifunktsionaalne reostustõrjelaev.

Komandörid: vanemleitnant Tiia Asavi / vanemleitnant Antti Turp

• Klass ja tüüp: Kindral Kurvits

• Pikkus: 63,9 m

• Laius: 10,2 m

• Süvis: 4,2 m

• Jääklass: 1A + FS

• Kere: teras

• Tekiehitus: alumiinium

• Peamasinad: kaks Wärtsilä

8L20 – kokku 3200 kW

• Abimasinad: kaks Scania

DI 16 – kokku 900 kW

• Käiturid: kaks pööratavat

sõukruvi Rolls-Royce –2 x 1750 kW; põtkur RollsRoyce – 500 kW

• Kiirus: 15 sõlme

• Kajuteid: 14 + 1

• Meeskond: 14

EML Valve

Saaremaal 2008. a valminud patrull-laev.

Komandörid: lipnik Jaanus

Siigla / lipnik Jaanus Iilane

• Klass ja tüüp: Patrol 24

• Veeväljasurve: 42 t

• Pikkus: 23,7 m

• Laius: 5,65 m

• Süvis: 1,35 m

• Jääklass: Suudab läbida 10 cm paksust jääd

• Kere: alumiiniumist

• Kiirus: 25 sõlme

• Meeskond: 2 × 5 liiget

SÕDUR mai 2023 17 Fookus

Kaitsevägi vajab oma toimimiseks ohvitsere. Tegevväelastest ohvitseride hulk on erinevatel põhjustel tahes-tahtmata piiratud, mistõttu ei saa kaitsevägi üle ega ümber reservohvitseride rakendamisest sõjaaja (SA) ülesannete täitmiseks.

Reservohvitseri

Mattias Puusepp

kolonelleitnant, kaitseväe akadeemia õppeosakonna taktika õppetooli jalaväepataljoni ja -brigaadi grupi lektor

Selle kirjatüki sündimisel oli mitu põhjust. Esiteks kindlasti

Venemaa Föderatsiooni sõjaline sissetung Ukrainasse eelmisel aastal, mis tõi riigikaitse teema esiplaanile. Aga samavõrra mõjutasid seda ka

Eesti diviisi loomine ning otsus suurendada maakaitset vähemalt 10 000 reservväelase võrra.

Viimaseks ja mitte vähem tähtsaks teguriks oli autori arutelu kaitseväe akadeemia teaduri dr Igor Kopõtiniga sellest, kuidas enne II maailmasõda oli ajakiri Sõdur platvormiks, kus sai avalikult diskuteerida kaitseväe oluliste teemade üle ning et praegu selline võimalus pigem puudub. Seega võib seda artiklit võtta kui katset diskussiooni algatada.

Kaitseväele on vaja SA rühma­ ja kompaniiülemaid ning staabiohvitsere nii pataljoni, brigaadi kui diviisi tasemel, samuti kaitseliidu (KL) maakaitseringkondade ja malevate staapidesse. KL ­s muutub ohvitseride puudus autori hinnangul kohe akuutseks maakaitse hüppelise suurenemise tõttu 2023. aastal.

Paraku ei ole kaitsevägi organisatsioonina oma ressursse piisavalt ära kasutanud, mistõttu on reservis olemas palju rühmaülema väljaõppega

18 mai 2023 SÕDUR Reserv

teenistus

ohvitsere, kuid väga vähe staabiohvitsere, kelleks on peamiselt reservi läinud vastava ettevalmistusega tegevväelased.

Lähtudes kaitseväe juhataja erinevatest väljaütlemistest ja juhistest 2022. a jooksul KV arendamiseks Ukraina sõja tõttu, vajab olukord süsteemsemat lähenemist ning parandamist. Reservohvitseride väljaõpe on vaja muuta korrapäraseks ja järjepidevaks ning kasutada ära juba olemasolev inimvara.

Reservohvitseride teenistuskäigu reservis määrab ära «Ohvitseride sõjaväelise väljaõppe nõuded ja teenistusmudel» (KVJ 17.12.2020 kk nr 275). Selle dokumendi lisa 3 (ohvitseride teenistuskäigu mudelid) järgi peaks kuue aasta jooksul pärast ajateenistust, st kuni reservohvitser teenib kiirreageerimisüksuses, tegema valiku ning haridusteed jätkama. Esmalt kompanii­ ja hiljem pataljonitaseme kursusel.

Seda juhendit ei ole siiani süsteemselt rakendatud, sest puuduvad

Eestlased rahvusvahelisel reservohvitseride võistlusel Ateenas.

Foto: Ingrid Mühling / kaitsevägi

rakendusaktid ning moodus, kuidas reservväelaste hulgast sobilike kandidaate valida ning väljaõppele suunata. Samuti on välja arendamata vastavad kursused. Reservohvitseride areng on jäänud ennekõike SA üksuste enda teha, kuid seda peamiselt täiendõppe kujul õppekogunemiste käigus.

Pakun välja mõned võimalikud lahendused.

Reservohvitseride valikuviis: esmane valik haridustee jätkamiseks tehakse reservteenistuse ajal, kus ük­

SÕDUR mai 2023 19 Reserv

sused tuvastavad sobivad kandidaadid kompaniitaseme täienduskursusel osalemiseks.

Mittevalituks osutunud jätkavad teenistust rühmaülema tasemel kuni täiendusreservi, üldreservi või maakaitse üksustesse määramiseni. See omakorda ei välista kursusel osalemist hilisema reservteenistuse käigus isiku enda huvi või üksuse vajaduse ilmnemisel. Kompaniikursuse läbimise järel jätkavad ohvitserid teenistust kompaniiülema või ­abi ametikohal samas SA üksuses.

Kõigil reservohvitseride tasemeõppe kursustel tuleb võimalikult efektiivselt kasutada olemasolevaid e-õppe võimalusi.

Kolme­ kuni kuueaastase reservteenistuse järel toimub valik pataljonitaseme kursusele, arvestades üksuse vajadusi, reservohvitseri isikuomadusi ning reservteenistuses osalemise aktiivsust. Nii­öelda esimeses valikus pataljonikursusele mittekvalifitseerunud ohvitserid võivad teenida kompaniiülema abi ametikohal või arvatakse nad täiendusreservi või maakaitse vastavatele ametikohtadele.

Pataljonikursuse läbimise järel järgneb teenistus kas kompaniiülemana pataljoni staabis või maakaitse vastavatel ametikohtadel (maleva tase). Selle käigus valitakse juba brigaaditaseme kursusele, millele järgneb teenistus brigaadi, maakaitseringkonna või muu struktuuriüksuse SA ametikohal kuni piirvanuse täitumiseni.

Reservohvitserid määratakse vastavatele kursustele koostöös SA üksuse (tellija), kaitseressursside ameti reservteenistuse osakonna (personaliteenuse osutaja), kaitseväe akadeemia (koolitaja) ning kaitseväe peastaabiga (koolitustellimuse esitaja ning ressursside jagaja).

Kuivõrd kaitseväe peastaap koostab üksuste tootmisplaane ning tal on ka kõige pikemaajalisem ülevaade kaitseväe üksuste vajadustest ning võimalustest, siis tema roll on ennekõike määrata koolitustellimuse maht ning prioriseerida kohtade jaotus üksuste vahel.

Kõigil reservohvitseride tasemeõppe kursustel tuleb võimalikult efektiivselt kasutada olemasolevaid

e­õppe võimalusi. Kontaktõpe õppekogunemise vormis peab võimaluse korral olema lõimitud juba olemasolevate kaitseväe akadeemia täiend­ või tasemeõppe kursustega. E ­õpe peab aitama omandada lahingutegevuse alused, vastaseõppe, vastava taseme taktika alused ja planeerimise põhimõtted juba enne kontaktõppele asumist iseseisva lugemise, videoloengute ning testide abil. Kontaktõpe peab keskenduma praktilistele sooritustele ning optimaalne kestus on kuni kolm viiepäevast tsüklit.

Kompaniikursus kontsentreerub kompanii taktika ja lahingujuhtimisele. Õppetöö koosneb praktilistest planeerimisharjutustest, ennekõike taktikaliste otsustusmängude kaudu. Arvestades KVA põhikursuse õppurite suurt arvu, on mõistlik hoida reservväelaste kursus eraldiseisvana.

Pataljonikursusel keskendutakse ühendrelvaliigi taktikale ja staabiohvitseri tegevusele otsuse vastuvõtmise protsessis erialapõhiselt. Õppetöö toimub seminaride ja planeerimisharjutuste vormis. Võimalik on kasutada

20 mai 2023 SÕDUR
Reserv

juba olemasolevat pataljoni staabiohvitseri kursuse (PSOK) formaati, millele eelneb tegevväelastega võrreldes suurenenud eeltöö maht e­õppe vormis. Võimaluse korral tuleks kursusele koos reservväelastega kaasata ka tegevväelasi, et toimuks rühmasisene kogemuslik õpe.

Brigaaditaseme kursusel keskendutakse brigaadi võimetele, ühendrelvaliigi taktikale ja staabiohvitseri tegevusele otsuse vastuvõtmise protsessis erialapõhiselt. Õppetöö toimub peamiselt seminaride ja planeerimis­

Reservohvitserid lasketiirus. Foto: Valner Väino

harjutuste vormis. Kursust on võimalik osaliselt ühildada KVA keskastme kursuse õppeainega «Ühendväeliigi ja ­relvaliigi lahingutegevus» ning brigaadi staabiohvitseri kursuse moodulitega.

Kõik kursused peavad andma reservohvitserile baasteadmised ja ­oskused, et täita vastava taseme ülesandeid, mida kinnistab hilisem teenistuspraktika. Piiratud ajaga ei ole võimalik anda neile sama laiapindset taustateadmiste paketti kui tasemeõpet läbivale ohvitserile, kuid seda enam on reser vohvitseridele vaja anda väga head praktilised teadmised ja oskused.

Taustateadmiste parandamisele saab kaasa aidata, tehes ohvitseridele e-õppe keskkonna kaudu kättesaadavaks sõjanduslikku kirjandust.

Reservohvitseride taustateadmiste parandamisele saab kaasa aidata, tehes neile e­õppe keskkonna kaudu kättesaadavaks sõjanduslikku kirjandust, mida huvitatud isikud saavad iseseisvalt lugeda – nii nagu Ühendriikide maaväe staabiülema professionaalse lugemise nimekirjaga.

Organisatsioonina oleme kahetsusväärsel kombel juba aastaid jätnud oma reservohvitseride potentsiaali süsteemselt rakendamata ja arendamata. See omakorda tähendab autori arvates, et lähiaastatel peame kiirendatud korras tegelema selle puudujäägi kõrvaldamisega, et tagada oma SA koosseisu valmisolek.

See suurendab kindlasti nii KVA kui KL kooli töökoormust, sest tõenäoliselt on vaja märksa rohkem korraldada nii kompanii­ kui pataljonitaseme kursusi, kui praegusel ajal neid toimub. Õpetamiskoormuse kasv eeldab ka õpetava koosseisu suurendamist, mis võib kaasa tuua ambitsioonide kärpimise mõnes teises valdkonnas.

Samas ei ole meil mõtet end eksitada lootusega, et sõjalise konflikti korral juhid kasvavad oma rolli, vaid oskusi tuleb anda rahuajal pika vaatega tulevikku. Ütlus Si vis pacem, para bellum (kui ihkad rahu, siis valmistu sõjaks) kehtib endiselt.

SÕDUR mai 2023 21
Reserv

Kaitsevägi ja kaitseliit saavad endale uued kuulipildujad. Meie jagude peamiseks tuletoetusrelvaks saab 7,62 mm kaliibriga kergekuulipilduja Negev.

Negev

keskmise kaliibriga kergekuulipilduja

Uue kuulipilduja hankimine on osa Eesti kaitseväe relvastuse uuendamise projektist, mille käigus vahetatakse välja põhilised käsitulirelvad, nagu automaadid, täpsuspüssid, granaadiheitjad ja snaipripüssid. Uued relvad mitte ainult ei vaheta välja vana kulunud relvastuse, vaid muudavad meie üksused mobiilsemaks ja tagavad ööpäevaringse võitlusvõime.

Kuulipilduja kasutamine lahingus annab taktikalise eelise, toetades üksuseid kaitse­ ja ründeoperatsiooni­

del, suutes mõjutada vastast, kes on tavalise automaaturi tuleulatusest väljas. Kuulipildujaga saab tagada jätkuva tuletoetuse pikema aja vältel mahasuruva tulega või lühikest aega intensiivse tõkketulega.

Uus vana tuttav

5,56 mm kaliibriga kergekuulipilduja Negev töötati välja Iisraeli kaitsejõudude jaoks aastatel 1986–1996. Iisraeli­E esti relvatehingu käigus soetati 1996. aastal paarsada kuulipildujat. Nagu igal uuel relvasüsteemil esines ka neil kuulipildujatel puuduseid, mille kõrvaldamiseks tegi tootjatehas

IMI (Israel Military Industries) hulgaliselt muudatusi uuemate kuulipil­

duja mudelite ja Iisraeli kaitsejõudude relvade puhul.

Sarnane moderniseerimine võeti ette ka Eesti kuulipildujatega aastatel 2011–13, mille käigus tehti meie Negev relvadele üle 80 tehnilise muudatuse, mis suurendasid selle vastupidavust ja töökindlust. 5,56 mm kaliibriga kuulipildujat Negev kasutatakse siiamaani mõnes kaitseväe üksuses.

2012. aastal tutvustas IWI (Israel Weapon Industries – IMI järeltulija) uut 7,62 mm NG ­7 k uulipildujat Negev. Oma disaini ja kasutusomaduste poolest on see 7,62 mm relv väga sarnane oma väiksema kaliibriga eelkäijaga, kuid võimsama ja mõõtudelt

22 mai 2023 SÕDUR Relvastus

gab kiirema vintraua jahtumise ja hoiab ära padrunipesas sisestatud padruni soovimatu süttimise vint raua kuumenemisel.

Tänapäevane kuulipilduja

Võrreldes praegu kaitseväes kasuta tud 7,62 mm kuulipildujatega MG 3 ja Ksp 58 on NG ­7 varustatud sihtimisseadmete ja lisaseadmete kin nitusliistudega. Need võimaldavad relvale lisada väikese vaevaga päeva seid ja öiseid võitlusseadmeid, nagu punatäppsihikud, laserid ja öövaat lus­ n ing termosihikud.

Uue kuulipilduja soetusel jäädi sama kaliibri juurde, mis oli vanadel gi kuulipildujatel. 7,62 mm NATO laskemoon tagab efektiivse laskekau guse, mõju ning logistilise jätkusuut likkuse tänu oma levinud kasutusele.

Selle kaliibri eeliseks on, et 7,62 mm NATO padruni lastud kuulil on ener giat 1000 meetri kaugusel sama palju kui 5,56 mm NATO omal 500 meetri peal. Raskemat NATO kuuli mõjutab ka tuul pea poole vähem kui kerget, mille kõrvalekalle 500 meetri peal nõr­

SÕDUR mai 2023 23
7,62 mm kaliibriga kuulipildujast Negev on võimalik küll vajaduse korral püsti õlast lasta, aga pikalt sellises asendis ringi ei käi. Foto: Ardi Hallismaa

7,62 mm jalaväe kuulipildujate võrdlus

pikematel distantsidel kasutatakse trasseerivate kuulide jälge, mille põlemine ulatub ainult 900 meetri

Kaitseväes on kuulipilduja kasutusel põhiliselt jalastunud operatsioonidel, kus jalaväelane seda kaasas kannab. Kui vanemaid kuulipildujaid MG 3 ja Ksp 58 kaaluga 11,5 kg kasutatakse enamasti meeskonnarelvana,

Relva peal on pikem Picadinny liist, kuhu on võimalik kinnitada erinevaid sihtimis- ja lisaseadmeid. Lisaseadmed hangitakse eraldi hankega.

Relvastus
Tootjariik Relva nimi NEGEV 7.62 EST LMG Kaliiber 7,62 mm 7,62 mm Padrun 7,62 x 51 mm 7,62 x 51 mm 7,62 x 51 mm Kuuli algkiirus 810 m/s 820 m/s 840 m/s Efektiivne laskekaugus harkjalalt 600 m 600 m 600 m Tehniline laskekiirus 600–800 l/min 1000–1200 l/min 650–1000 l/min Tulerežiimid üksiklasud, automaatne automaatne automaatne Relva kaal ilma lindita 8,6 kg 11,5 kg 11,8 kg Üldpikkus 1012 mm 1225 mm 1263 mm Pikkus lühimas asendis 942 mm 630 mm
Unikaalne omadus on võime lasta üksiklaskudega. Kaba on täiustatud nii, et seda saab pikendada ja lukustada eri asendites.

siis Negevi relva võib selle vähendatud (8,6 kg) kaalu tõttu vajaduse korral ka individuaalrelvana kasutada.

Laskur suudab ise kõiki relvaga seotud toiminguid sooritada ning vajaduse korral lasta nii põlvelt kui püstiasendist. Mis aga ei tähenda, et me saaksime loobuda jalaväejaos kuulipilduri abist, sest lahingukomplekti jagu lahingumoona tuleb

endiselt mitme mehega kaasas kanda. Uue Negevi lindikotid on nii 60 ­ kui 120 ­padrunilised. See aitab erisugustes lahingutes efektiivselt tegutseda.

Tänapäeval on see tavaline, et väikese vaevaga saab eri konfiguratsiooniga relvi kokku panna. Enamik Negevi kuulipildujaid tuleb lühema 420 mm vintrauaga.

Laesääre peal on kuumakaitse.

See tagab sõidukites, linnalahingus ja tihnikus parema manööverdamisvõime, vähendades relva kaalu ja gabariite. Samuti võib helisummutit kasutades jääda mõistlikku kaalu ja pikkuse vahemikku. Kui jaos on nii kuulipildujal kui täpsuspüssil sarnase pikkusega vintraud, siis võimaldab see ristkasutada ka ballistilise sihikuristiga sihtimisseadmeid.

Enamik relvi tuleb 420 mm vintrauaga, aga kuulipildujale on võimalik kinnitada erineva pikkusega vintraudasid.

Relvale on võimalik kinnitada lihtsa vaevaga summuti, mis maskeerib laskja asukohta.

Lisaseadmeid on võimalik kinnitada ka laesääre Picadinny liistudele.

Lindikotid on 60- ja 120-padrunilised.

Tavapärasest pikem harkjalg, mis sobib paremini Eesti maastikule.

SÕDUR mai 2023 25 Relvastus
Mk 48 Mod 0 UKM-2000P Maximi HK121 7,62 mm 7,62 mm 7,62 mm 7,62 mm 7,62 x 51 mm 7,62 x 51 mm 7,62 x 51 mm 7,62 x 54 mm 900 m/s 810 m/s 840 m/s 900 m/s 600 m 600 m 600 m 600 m 660–760 l/min 640–800 l/min 700–850 l/min 600–800 l/min automaatne automaatne automaatne automaatne 8,2 kg 11,2 kg 8,4 kg 8,7 kg 1000 mm 1112 mm 1203 mm 1200 mm 870 mm 502 mm 460 mm 547 mm 658 mm
Belgia/USA Poola
Foto: Israel Weapon Industries

Kuulipilduja ajastu

Mis sa jändad selle elektriga,» ütles sõber Hiram Maximile

1883. aastal. «Kui sa tahad rikkaks saada, siis leiuta hoopis midagi, mis neil tobudel eurooplastel aitaks üksteist kiiremini tappa.»

Aasta hiljem oli seni peamiselt elektriseadmete leiutamisega tegelenud ameeriklasel Maximil, kes pärast Inglismaale kolis, esimene kuulipilduja valmis. Kuigi ka mitmed varasemad relvad olid võimelised laskma kiiresti mitu korda järjest, siis nende ümberlaadimine toimus inimjõul.

Maximi 1884. aastal leiutatud tulirelv oli esimene, mis lasi täisau­

tomaatsel režiimil tagasilöögi mõjul. Selle relva laskekiirus oli tol ajal enneolematu – üle 650 lasu minutis. See muutis sõjapidamise iseloomu. Ei ole üldse välistatud, et tuleviku ajaloolased hakkavad kuulipilduja leiutamisega tähistama seda ajajärku, milles me praegugi veel elame. Kuulipildujast alguse saanud automaatrelvade ajastu on muutnud sõjapidamist rohkem kui ükskõik milline hilisem leiutis. Meie praegune maailmakorraldus on omakorda otseselt peetud sõdade tulemus.

Automaattuli

Kuulipilduja osutus väga populaarseks ja esimese maailmasõja alguseks oli kõigil sõjavägedel oma versioon sellest kasutusel. Maximi kuulipilduja oli ülioluline ka Eesti vabadussõjas.

Edasiarendust samast relvast kasutati ka veel teises maailmasõjas ning väidetavalt on ukrainlased punatäppsihikuga varustatud Maximi kuulipildujaid edukalt kasutanud oma kaitsepositsioonidel sõjas Venemaa vastu viimase aasta jooksul.

Automaatrelvade areng oli pärast kuulipilduja leiutamist väga kiire. Iselaadivaid relvi toodeti nii erineva kaliibri, raskuse kui ka laadimissüsteemiga. Kuigi eri riikides on kasutusel erinev klassifitseerimine, peetakse üldiselt salvest laetavaid poolautomaatseid relvi automaatideks ja üle 20 mm kaliibriga relvi juba kiirlaskekahuriteks.

Enamik relvi, mis nende vahele jäävad, on kuulipildujad, aga ka neid on võimalik klassifitseerida nii kaliibri kui raskuse järgi. Laias laastus jagune­

26 mai 2023 SÕDUR Relvastus
Raiko Jäärats nooremleitnant, ajaloolane Esimese maailmasõja ajal 1915. aastal Suurbritannias avaldatud diagramm Maximi kuulipildujast. Selleks ajaks olid kõik sõjas osalevad riigid võtnud kasutusele kuulipildujad; näiteks igas briti rügemendis oli eraldi jagu, kus oli kaks sellist kuulipildujat. Foto: Mary Evans Picture Library / Scanpix

vad need kolmeks: kergekuulipildujad, keskmise kaliibriga ehk universaalsed (ingl general purpose) kuulipildujad ja raskekuulipildujad.

Hirm ja õud

Kuulipilduja on küllaltki äratuntav relv isegi tsivilistidele, kes muidu «püssidel» ja «tankidel» eriti vahet ei tee.

Mingil määral on selles süüdi sõjafilmid, kus kuulipildujaga seotud stseenid on tihti kõige meeldejäävamad, külvates õudu ja lootusetust. Filmis «Full Metal Jacket» on stseen, kus helikopteri kuulipildur M60 ­g a maa peal jooksvaid vietnamlasi tulistab ja siis pöördub transporditavate sõjaväe ajakirjanike poole.

«Kõik, kes jooksevad, on vietkongid; kõik, kes paigal seisavad, on hästi distsiplineeritud vietkongid. Te peaksite hoopis minust loo tegema.»

«Miks me sinust peaksime loo tegema?»

«Sest ma olen nii hea selles, mida ma teen. Ma olen tapnud üle 157 kommu, lisaks veel 50 vesipühvlit. Need on kinnitatud arvud.»

«Kas on mõned naised või lapsed ka olnud?»

«Mõnikord.»

«Kuidas sa saad naisi ja lapsi tulistada?»

«See on lihtne. Tuleb vaid veidi väiksema ennakuga sihtida. Kas pole sõda mitte põrgu!?»

Raskekuulipilduja

Kuulipildujad on palju raskemad kui tavalised automaadid. Kui sõjafilmis soovitakse näidata mõne tegelase tugevust, siis pannakse talle kätte kuulipilduja, mida ta kasutab kui tavalist automaati. Päriselus on see võimalik vaid kergekuulipildujate puhul.

Raskekuulipildujad, nagu nimigi ütleb, on väga rasked. Tänapäeval on need tavaliselt 12,7 mm kaliibriga ja nende kaal algab 25 kilogrammist ning kolmjalg kaalub veel sama palju. Üldjuhul on need mõeldud statsio­

naarsete relvadena kaitsepositsioonil või soomukitel.

Kui kolm meest isegi jõuaks relva kolmjalaga transportida, siis piisava hulga laskemoona jalgsi kandmiseks läheks vaja tervet rühma. Raskekuulipilduja efektiivne laskekaugus on tavaliselt umbes 2000 meetrit, aga vastast saab sellega mõjutada palju kaugemalt.

Mäletan vahejuhtumit Iraagist 2004. aastal, kus baasi väravas soomukil raskekuulipilduja M2 brauningu taga olnud noor sõdur avas tule mingi kahtlase tegevuse pihta värava läheduses. Ta ei olnud ümbritsevaga hästi kursis ja mõned kuulid lendasid üle meie rühma ööbimiskoha vastu

söökla seina, kus olid suured augud. Pärast kaardilt kontrollides oli vahemaa hirmuäratav – 6750 meetrit.

See tulejõud tundus tol hetkel ebaproportsionaalselt suur olevat. Ligi paar kuud hiljem olin sellessamas väravas sellesama soomuki peal sama raskekuulipilduja taga.

Minu põhiülesanne oli vajaduse korral seisma sundida väravat rammiv lõhkeainet täis auto. Tõenäosus, et see võis juhtuda, oli tol ajal suurem, kui võis arvata.

Ööd olid pimedad, vahetused pikad ja igav oli. Näppisin relva ja tõmbasin kogemata ühe tihvti relvast välja, mille peale käis relva sees kolks ja sain kohe aru, et relv ei ole töökorras

SÕDUR mai 2023 27 Relvastus
Walesi prints, hilisem Ühendkuningriigi kuningas Edward VII, tulistamas Maximi kuulipildujast 1898. aastal. Tema kõrval seisab selle relva leiutaja Sir Hiram Stevens Maxim (1840–1916). Foto: Mary Evans Picture Library / Scanpix

enam. Selg kattus külma higiga, sest adusin, et raskekuulipilduja on tegelikult kõige väiksem relv, millega mul õnnestuks rünnak peatada.

Kuigi olin selle relvatüübi õppe Eestis saanud, oli soomukil vanem versioon brauningust ning mul võttis pea kolm tundi, et see pimedas kompamise järgi lahti võtta ja uuesti korrektselt kokku panna. Terve selle aja olid nii minu üksus kui mitmed teised suures ohus. Sain väga hea õppetunni, miks raskekuulipilduja nii oluline on.

Kergekuulipilduja

Kergekuulipilduja on relv, mida jalaväelane suudab üksi hallata ja sellega tulistamisel kasutatakse sama moona, mis ülejäänud jagu. NATO riikides on tänapäeval selleks tavaliselt 5,56 x 45 mm padrun. Relva kaal jääb alla kümne kilo, aga tihti on see vaid veidi raskem kui automaatrelval.

Ka salvest söödetavaid harkjalaga automaatrelvi võib pidada kergekuulipildujaiks, kuid tänapäeval klassifitseeruvad selleks pigem ikkagi lindist söödetavad ja vahetatava vintrauaga relvad. Varuvintraua olemasolu on kuulipilduja puhul väga oluline, sest järjest tulistades kuumeneb vintraud kiiresti üle.

Kergekuulipilduja kontseptsioon töötati välja juba enne esimest ilmasõda, kuid tootma hakati neid relvi alles sõja ajal. Standardse relvana jõudis see jagude struktuuri teise maailmasõja alguseks. See kontseptsioon on oma olemuselt väga lihtne: jalavägi vajab kuulipilduja tuletoetust kõigi manöövrite ajal, mitte ainult kaitses.

Võrreldes teiste jaorelvadega on sellel vaid veidi suurem efektiivse tule ulatus ning see kulutab efekti saavutamiseks küllaltki palju moona. Seetõttu on näiteks Briti jalaväeüksused loobunud kergekuulipildujast jaorelvade koosseisus ja asendanud selle kaitseväelegi tuttava LMT 7,62 mm täpsusrelvaga. Ka täpsusrelva on võimalik tuletoetuseks kasutada. Rühmarelvadena on brittidel endiselt erikaliibriga kuulipildujad kasutusel.

Universaalne kuulipilduja

Raske­ ja kergekuulipilduja parimate omaduste ühildamiseks leiutasid sakslased sõdadevahelisel perioodil universaalse kuulipilduja. Selle esimeseks näiteks võib pidada MG ­34 relva, mil­

Foto: Valentõn Ogirenko / Reuters / Scanpix

le järeltulija on nüüd kaitseväes väljavahetatav MG ­3.

Teoorias peaks sellel relval kolmikjalale või masinale kinnitatuna olema raskekuulipildujale lähedased tuleomadused, kuid vajaduse korral saab selle üks inimene kaasa võtta ükskõik millisele jao manöövrile. Päris nii see siiski ei ole ja sellest saavad sõnadetagi aru kõik, kes kunagi kuulipilduri ametit pidanud on.

Pärast ajateenistust Balti pataljoni tegevväelaseks asudes määrati mind luurerühma kuulipilduriks. Mulle anti ameeriklaste versioon universaalsest kuulipildujast ehk M60. Luurerühma

kuulipilduril ei olnud abilist ja kuigi suure osa ajast tegutsesime motoriseeritult, tuli vahel ülesandeid täitma minnes kaasa võtta nii kuulipilduja, varuvintraud kui ka laskemoon. See oli raske.

Ma mäletan, et käed ja jalad said üpris kiiresti väga tugevaks, aga ikkagi oli pea võimatu kuulipildujat pidevalt laskevalmis hoida. Patrulli alguses oleksin ehk suutnud paar valangut õlast või puusalt lasta, aga kiusatus oli see ikkagi alati õlale tõsta või selga võtta.

Tänapäeval on universaalsed kuulipildujad üldjuhul 7,62 mm kaliibriga ja võimelised vastast mõjutama ligi

28 mai 2023 SÕDUR Relvastus
Ukraina maakaitseüksuse vabatahtlikud Kiievis kaitsmas teise maailmasõja aegse Maximi kuulipildujaga linna Venemaa varitseva õhuründemoona ehk «enesetapudroonide» eest 3. veebruaril 2023. USA merejalaväelased 31. merejalaväe ekspeditsiooniväe pataljoni maabumismeeskonnast tulistamas kolmjalaga M240B kuulipildujast lahinglaskmistel Jaapanis 11. märtsil 2022. Foto: kpr Cesar Ronaldo Alarcon / USA merejalavägi

kilomeetri kauguselt. Nende kaal jäi veel hiljutiseni üle kümne kilogrammi ümber. Viimasel ajal on tulirelvade üldine areng muutnud need muidugi märksa kergemaks.

Tuleviku kuulipilduja

Kuulipilduja ei kao mitte kuhugi ja Ukraina sõda on näidanud, et selle roll jao tuletoetusrelvana ainult kasvab. Seda ei ole muidugi tsivilistidele ega kahjuks ka paljudele kaitseväelastele lihtne selgeks teha. Kuulipil duja efekti on väga raske näidata õppustel

ja isegi sõjas on keeruline jäädvustada selliselt, et teised sellest aru saaksid.

Praegu on populaarsemad need relvasüsteemid, mis on kallid, mille kasutamine ei eelda põhjalikku integreeritud väljaõpet ning mis on seotud mingi moodsa juhtimissüsteemiga. Kuulipilduja kui relvade

ja asendamatust oskavad hinnata vaid väga hea väljaõppega jalaväelased.

Arengusuuna näitas kätte USA tuleviku jaorelvade programmiga, kus katsetati eri tootjate relvi. Valiti välja 6,8 mm kaliibriga hübriidmoonaga tulistav universaalne kuulipilduja, mille kaal on isegi kergekuulipilduja omast väiksem. Seni on XM250 veel prototüüp, aga kasutusele võetakse see juba lähiaastatel.

Kuulipilduja põhiomadused on väga vähe muutunud 139 aasta jooksul. Üldise suundumusena muutuvad relvad üha kergemaks, misjuures saab nendega vastast mõjutada aina kaugemalt. Kuulipilduja ja täpsusrelva vahe jääb aina väiksemaks. Aga on selge, et kuulipilduja ei ka kohugi. Raske on öelda, kas oleme automaatrelvade ajastu alguses, keskel või lõpus.

Kõige suurem areng on viimasel ajal toimunud hoopis kuulipilduja lisa­ ja sihtimisseadmete valdkonnas. Need võimaldavad vastast avastada, tuvastada ja identifitseerida järjest kaugemalt ja avada ka täpsema tule nii päeval kui öösel. Võrdväärsete relvade puhul saavad kahe poole vahel just lisaseadmed otsustavaks.

See oleks ehk liialdus, kui nimetaksime kaitseväe hangitud kuulipildujaid Negev tulevikurelvadeks, aga igal juhul on tegu väga moodsa relvaga. Sellel on universaalse kuulipilduja kaliiber ja tuleomadused ning kergekuulipilduja kaal. Kuigi selle relva kontseptsioon töötati välja juba 20 aastat tagasi, on üsna vähe sõjavägesid, kus see regulaarvägedel kasutuses on. Põhiliselt on niisugused relvad erivägedel.

Uusi relvi ei võeta nii kiiresti kasutusele seetõttu, et suurtel riikidel kulub selleks veidi rohkem aega. Kuulipildujal on ka võrdlemisi pikk elutsükkel, palju pikem kui automaatrelvadel, ja neid ei ole vaja nii tihti välja vahetada. Pisut keerulisemaks võib see osutuda neis sõjavägedes, kus jaokuulipildujana on kasutusel olnud 5,56 mm kaliibriga relv.

Ilmselt ei too kergekuulipilduja kasutuselevõtt suuri muudatusi jalaväe taktikas. Küll aga võimaldab see oludes, kus üksikvõitleja individuaalvarustus muutub raskemaks, jätta kasutusele olemasoleva taktika ning seda vajaduse korral täiustada.

SÕDUR mai 2023 29 Relvastus
kuninga efekti USA sõdurid 503. langevarjurite rügemendi 1. pataljonist ühendrelvaliigi lahinglaskmistel Grafenwöhri väljaõppealal Saksamaal 31. juulil 2020. Pildil on näha jao kergekuulipilduja M249. Foto: n-vbl Jacob Sawyer / USA maavägi

Rindejoonel, eriti idarindel ehk Donbassis, käib 2022. a kevadest esimese maailmasõja sarnane sõjategevus. Mõlemal poolel on rajatud kindlustatud kaitseliine ja käib suurtükiväe duell koos jalaväe rünnakutega.

Suurtükivägi mängib Ukrainas suuremat rolli, kui võis esialgu arvata

Ka lõunarindel, kus rohkem avatud maastik, mängib suurtükivägi olulist rolli. Erandiks varasematest sõdadest on mehitamata õhusõidukite ehk droonide rohke kasutamine luureks, aga ka vastase suurtükiväe ja elavjõu hävitamiseks.

Suurtükiväe osatähtsuse kasvu taga võib näha mõlema poole lennuväe

nõrkust ja õhutõrje tugevust, aga ka manööversõjaks vajaliku soomustehnika puudumist. Ukraina võitlejatel on moodsad tankitõrjerelvad, mis on võimelised hävitama ka Vene moodsamad tankid T­90, rääkimata vanematest mudelitest.

Kuid kindlasti on see seotud ka Vene poole kehva lahinguväljaõppe, eriti manööversõjaks vajaliku taktikalise väljaõppega, ja ka vägede halva juhtimisega igal tasandil. Vene armee väeliigid ei suuda teha koostööd ning

luure, side ja logistika on nõrgad. Vene armee eliiti – dessantvägesid – pole suudetud kasutada sihipäraselt, neid on kasutatud tavalise jalaväena nii ründamisel kui kaitsel.

Kahtlemata pole ka kõik Ukraina võitlejad, eriti rahvuskaardi või territoriaalkaitse üksustes, saanud piisavalt lahinguväljaõpet, harjutada üksustena koostööd teiste väeliikidega. Samas on Ukraina võitlejad leidlikud ja osavad moodsate võitlusvahendite, eelkõige droonide kasutamisel.

30 mai 2023 SÕDUR Ukraina sõda
Urmas Salo erukapten

Venemaa püüab traditsioonilisel viisil saavutada edu massiga rünnates – nii nagu maailmasõdades–, kusjuures ei hoolita ei sõdurite või kahurilihaks määratud kriminaalkurjategijate ega ka kohalike tsiviilelanike eludest.

Kindlasti mõjutavad sõjategevuse iseloomu ka rindepiirkonna maastik või kliimaolud. Soojad talved on muutnud suure osa maastikust sõjatehnikale raskesti läbitavaks. Donbassi piirkonna tihe asulate võrk koos suurte tööstusrajatistega on mõneti

soodsam kaitsetegevuseks, kuid võimaldab suurtükiväe relvastuse toel kaitserajatisi hävitades ka järk­jä rgult edasi tungida. Kui vaenlast ei suudeta hävitada kaugelt tulega, siis lähivõitluses võib olla abi ka kahuriliha suuremast hulgast.

Vene taktika muutumine

Sõja algul paiskas Venemaa oma jõud paljudele rindelõikudele, kuid saavutas edu vaid lõunas. Sageli kasutati suurtükiväge sõjapidamise reegleid

rikkudes: ei pommitatud sõjalisi objekte, vaid elamurajoone. Ümberpiiratud Mariupoli vallutamiseks kulus Vene vägedel rohkelt sõjakuritegusid sooritades ligi kaks ja pool kuud, mille tulemusel 90% linnast purustati.

Venemaa katsed saavutada strateegilist edu manöövriga 2022. a kevadel­suvel nurjusid Ukraina vägede tugevama võitlusvõime ja lääne abi tõttu. Ukrainlased suutsid peatada mais pealetungi Izjumi piirkonnast Ukraina Donetski väegrupi tagalasse.

SÕDUR mai 2023 31 Ukraina sõda
Ukrainlased tulistamas vaenlase positsioone 17. jaanuaril Bahmuti all 203 mm liikursuurtükist 2S7 Pion. Foto: Shutterstock

Edasi suunas Venemaa suuremad

jõud Donbassi vallutamiseks ning kasutas pealetungiks teises maailmasõjas rakendatud tulevalli taktikat. Massiivse suurtükiväetulega on järk­järgult purustatud kaitserajatisi ehk linnu või asulaid, misjärel jalaväe rohkete rünnakutega edasi liigutud. Agressoril õnnestus sedasi kevadel­suvel saavutada taktikalist edu ja sundida ümberpiiramisega ähvardades Ukraina vägesid

taanduma Popasna, edasi Sjevjerodonetski ja Lõssõtšanski linnast.

Pärast Ukraina edukaid vastupealetunge sügisel püüdis Venemaa nii palgasõdureid kui mobiliseerituid raken dades jätkata iga hinna eest Donbassi vallutamist. Seejärel on püütud tun gida Soledari, Bahmuti, Vuhledari ja Avdijivka suunal, kuid jaanuaris õn nestus vallutada vaid Soledar.

Taktikalist edu on saavutatud suure kuluga nii elavjõus kui laskemoonas. Suurtükiväe laskemoona puudusel on vahepeal rakendatud ka Vene armee esimese maailmasõja või Punaarmee teise maailmasõja teatud perioodide taktikat: on saadetud jalavägi nii päe val kui öösel lainetena, inimvallidena ilma suurtükiväe toetuseta rünnaku tele. Selleks kasutati Wagneri grupi eraarmee ridades ära kriminaalkurja tegijaid, kuid samamoodi on kahuri lihana rakendatud ka mobiliseerituid. Seda meetodit nimetatakse «lihaga rünnakuks» («mjasnõi šturm»).

Venemaa laskemoona puudus tu leneb selle liigsest raiskamisest ja kehvast logistikast. Wagnerlastel on tuletoetuseks ka oma suurtükivä gi, kuid lähidistantsil kasutatakse 30 mm automaatgranaadiheitjaid AGS ­17. Bahmuti all õnnestus ukrainlastel märtsis rinne stabi liseerida. Venemaa on stratee giliselt sattunud tupikusse ja püütakse kasvõi ühel rinde lõigul ükskõik mis hinnaga edu saavutades võita poliitilist kapitali sõja jätkamiseks.

Vene ja Ukraina relvastus

Venemaa relvajõududes oli Briti rah vusvahelise strateegiliste uuringute ins tituudi aastaraamatu Military Balance andmeil 2022. a algul kokku 5900 suurtükiväerelva, neist 4894 maavä gedes, 600 õhudessantvägedes ja 405 mereväes. Venemaa oli püüdnud oma

32 mai 2023 SÕDUR Ukraina sõda
FH-70

Lääneriikidelt saadud suurtükiväerelvad

suurtükiväge moderniseerida, kuid nad ei suutnud kvaliteeti olulisel määral parandada. Väekoondiste suurtükiväe põhirelvastuses olid 152 mm liikurhaubitsad, neist moodsama tulejuhtimissüsteemiga Msta­SM oli kokku 350. Põhiprobleem on vilets side: paljudes väeosades on kasutusel eelmise põlvkonna raadiojaamad, mis takistab ka väeliikide koostööd. Hoiubaasides olnust 19 000 relvast on ka osa kasutusele võetud, kuid osa vajab remonti.

Mariupolis ja Donbassis Sjevjerodonetski all kasutati ka 240 mm liikurmiinipildujaid Tjulpan.

Infoportaal Oryx arvestab poolte kaotusi visuaalselt kinnitatud andmete põhjal. Tegelikud kaotused on kindlasti suuremad, sest kõike ei suudeta nt öiste löökide korral kindlalt fikseerida. Ukraina kaitseministeeriumi andmetel olid Venemaa kaotused 10. aprilliks järgmised: 2750 suurtükki ja 534 raketiheitjat. See tundub küll ülehinnatud.

Ukraina suurtükivägi jäi arvuliselt kolm korda alla, aga oli kehvem ka kvalitatiivselt. Venemaal oli rohkem moderniseeritud suurema laskekauguse ja laskekiirusega relvi. Siiski oli ka Ukraina tegelenud oma suurtükipargi uuendamisega ning kasutas arenenud droone.

Sõja ajal on suudetud käima panna isegi moodsate 155 mm liikurhaubitsate 2S22 Bohdana seeriatootmine. Relv sarnaneb Prantsuse liikursuurtükiga CAESAR , kuid haubits on paigutatud KrAZ ­i või Tatra šassiile. Laskekaugus on kuni 42 km ja laskekiirus viis lasku minutis. Suurtükki kasutati nt Ussisaare tulistamisel.

Raketiheitjate Uragan põhjal oli Ukrainas loodud uuem mudel Burevõi ja 300 mm Smertši põhjal Vilkha ja Vilkha­M, millest viimasel küünib laskekaugus kuni 130 km.

Ukraina maavägede nelja ringkondliku operatiivjuhatuse alluvuses oli igaühes üks suurtükiväebrigaad enam­vähem sarnase tüüpkoosseisuga, lahinguallüksusteks kolm­neli suurtükiväedivisjoni, tankitõrje­suurtükiväedivisjon ja katteks motolaskurpataljon. Need on 26., 40., 44. ja 55. suurtükiväebrigaad. Maavägede juhatuse alluvuses olid 19. raketiväebrigaad raketikompleksidega Totška­U, 43. suurtükiväebrigaad 203

SÕDUR mai 2023 33 Ukraina sõda
Suurtükid Saadud/Tarnimisel 105 mm L118 / L119 108 / 18 105 mm M101 18 105 mm Mod 56 6 130 mm M-46 18 155 mm M777 152 155 mm FH-70 u 44 / 13 155 mm TRF1 15 155 mm M114 5
Artikli koostamisel on kasutatud Poola sõjandusajakirjade Wojsko i Technika, Nowa Technika Wojskowa 2022.–2023. aasta numbreid.

Saksa päritoluga liikursuurtüki PzH 2000 sisevaade ja sama tüüpi relv tulistamas Bahmuti rindel. Ukrainlasi on nendega varustanud Saksamaa ja Holland, Ukraina ostab neid ka tootjalt juurde.

PzH 2000 peetakse paljude ekspertide hinnangul kõige moodsamaks liikursuurtükiks.

mm liikursuurtükkidega Pion, 27. ja 107. reaktiivsuurtükiväebrigaad ning 15. reaktiivsuurtükiväepolk raketiheitjatega Uragan, Vilkha ja Smertš. Mereväe koosseisus on 406. suurtükiväebrigaad, mis praegu tegutseb Hersoni rindel.

Maavägede mehhaniseeritud brigaadide koosseisus olid suurtükiväegrupid, mille divisjonides 122 mm liikurhaubitsad Gvozdika, 152 mm Akatsijad, 122 mm raketiheitjad Grad ning neljandas 100 mm tankitõrjekahurid Rapira ja tankitõrjeraketikompleksid. Sarnane suurtükiväegrupi koosseis oli ka mägilaskurbrigaadil, tankibrigaadide suurtükiväegruppides puudus tankitõrjedivisjon.

Jäägribrigaadis oli Akatsijate divisjoni asemel pukseeritavate haubitsate divisjon. Motolaskurbrigaadide suurtükiväegruppides oli üks haubitsate divisjon 152 mm haubitsatega D­20 ja tankitõrjedivisjon. Praeguseks on osa brigaadide suurtükiväegruppe saanud

Fotod: AP, Reuters / Scanpix

lääne suurtükke, nt Saksa soomushaubitsaid PzH 2000, Poola Krabe ja M109­id. Kuid rindel on kasutusel veel vanu liikursuurtükke Gvozdika, Giatsint­S või Pion, ka sõjatrofeesid. Viimati on Donbassi rindele ilmunud 85 mm tankitõrjekahurid, sest nende jaoks leidub laskemoona.

Suurtükiväe laskemoona kulu

Venemaal oli 2022. a kevadel, eriti Donbassi rindel, suurtükiväe ülekaal ja neil oli siis kasutada piiramatul hulgal laskemoona. Tänu mitmele raudteeliinile Luhanski oblasti ja Venemaa vahel oli neil hea varustada Donbassis pealetungivaid väeüksusi.

Ukrainlaste teatel lasid venelased mai alguses Donbassis suurtükiväe tuleettevalmistuse käigus rühma tugipunkti pihta 500–700 suurtükimürsku ja roodu tugipunkti pihta kuni 1500 mürsku. Intensiivsele tulele järgnes jalaväe­ ja lahingumasinate pealetung. Teise allika järgi võisid ve­

nelased mais kogu rindel iga päev täita 500–700 tuleülesannet suurtükiväerelvade abil. Ilmselt lääne abi nõrgendas Vene suurtükiväe võimalusi. Juuni lõpus – juuli algul sooritasid venelased 200–300 tuleülesannet päevas, kuid see tähendas ikkagi 50–100 Ukraina sõjaväelase surma.

Kõige raskem oli olukord mai lõpus, kui Ukraina vägedel hakkas suurtükiväe laskemoon otsa saama. Samal ajal kui ukrainlased said ööpäevas lasta välja 5000–6000 suurtükimürsku kaliibriga 122 mm või 152 mm, kulutasid Vene ja separatistide väed 50 000–80 000 suurtükivõi reaktiivmürsku. Venelased tõid rindele ka raskerelvad.

Donetski lähedal, Peski kindlustatud rajoonis oli augusti algul kaitsel kaks Ukraina pataljoni. Ööpäevas lasid venelased asula pihta u 6500 mürsku ja niimoodi kuus ööpäeva järjest. Alles 20. augustil õnnestus venelastel Peski vallutada.

34 mai 2023 SÕDUR Ukraina sõda

Bahmuti suunal oli novembris

Vene vägedel ukrainlaste andmeil 12 suurtükiväe­ ja reaktiivsuurtükiväedivisjoni, 152 mm liikursuurtükid Msta­S, Giatsint­S, liikurmiinipildujad Tjulpan, raketiheitjad Uragan, lisaks miinipildujad ja õhudessantüksuste Nonad. Seega kokku u üle 200 suurtüki ja raketiheitja. Ukraina arsti andmeil oli sõduritel 90% haavadest põhjustatud kildudest.

Viimasel ajal on ukrainlastel ööpäevas kasutada 4000–7000 mürsku ja Vene vägedel on kolmekordne ülekaal. See tähendab u 15 000–20 000 mürsku ööpäevas. Venemaa sai sügisel laskemoona juurde oma satelliidilt Valgevenelt.

Ukraina esindajad on soovinud saada lääneriikidelt kuus 350 000 mürsku, mis tähendab ligi 12 000 ööpäevas. Selline vajadus tekib ilmselt planeeritud vastupealetungi operatsiooni korral, sest samal ajal on vaja kaitsta ka Donbassi rinnet. Venelastel

on tekkinud raskusi suurtükiväe moonaga, kuigi võimalik, et nad varuvad seda Ukraina pealetungi tõrjumiseks.

Euroopa ja USA suudavad praegu oma tootmisega katta umbes poole Ukraina vajadusest ning laskemoona püütakse juurde hankida teistest riikidest. USA on hankinud laskemoona nt oma partneritelt Iisraelist ja Lõuna­Koreast.

USA on seni tarninud Ukrainale ligi miljon mürsku. Liitlaste abil suudab Ukraina praegu ka ise toota 122 mm ja 152 mm suurtükimoona, 125 mm tankimoona ning saab seda ka Ida­Euroopa riikidelt. Siin tuleb märkida Bulgaariat, kes ametlikult Ukrainat ei aita, kuid toodab ja müüb teiste riikide vahendusel relvi ja moona.

Eesti algatusel on Euroopa NATO riigid lubanud tarnida Ukrainale miljon mürsku. Sellest piisab intensiivse kasutamise korral umbes kolmeks kuuks. Venemaa on hakanud pöörama laskemoona tootmisele rohkem

tähelepanu ja tuleb loota, et rohkem suudavad ka NATO riigid.

Suurtükiväe lahingumoona hinnad on sõja tõttu tõusnud: üks 155 mm tavaline mürsk koos laenguga, mis 2020.–2021. aastal maksis 2000 eurot, maksab nüüd u 3000 eurot. Excaliburi juhitav mürsk maksab 103 000 eurot.

Lääneriikide abi

Aastaraamatu Military Balance põhjal oli NATO riikidel 2022. aastal 16 140 üle 100 mm suurtükiväerelva, neist 5155 USA­l ja Kanadal, vanadel Euroopa liikmesriikidel 8456 ja uutel 2529. Nende seas oli 2648 liikursuurtükki, 4898 pukseeritavat suurtükki ning 1485 raketiheitjat.

Enamik Euroopa riike oli täiemahuliselt sõjalt ümber orienteerunud erioperatsioonidele või rahuvalvemissioonidele, kus suurtükke eriti ei vajata. Mitmes riigis vähendati suurtükkide arvu miinimumini. Oma potentsiaali olid kõige suuremal määral

SÕDUR mai 2023 35 Ukraina sõda

säilitanud omavahel rivaalitsevad Kreeka ja Türgi, kuid nendest pole seetõttu ka Ukraina toetajat. Ida­Euroopas on tugevaim suurtükivägi Poolal.

Ukraina abistamine on näidanud, et Euroopa riikides on suurtükiväerelvade ja nende laskemoona tootmisvõimsus kehv. Välisuurtükke valmistatakse väikeseeriatena praegu vaid viies Euroopa NATO riigis, mitmed riigid on üle läinud Lõuna­Korea toodangule. Lääne­Euroopa riikidel polnud ka suurt eelmise põlvkonna suurtükkide varu, suurem osa oli maha müüdud mujale maailma. Kõik see raskendas Ukraina aitamist.

Esimesena asusid Ukrainat aitama naaberriigid Ida­Euroopast, kellel oli endise Varssavi pakti suurtükiväe relvastust ja laskemoona. Kevadel saadeti Ukrainale laskemoona, aga ka väiksemaid relvapartiisid. Tšehhi saatis aprillis raketiheitjaid RM­70 ning ka 152 mm liikurhaubitsaid Dana ja üle 20 liikurhaubitsa Gvozdika.

Peale selle ostsid tšehhid Bulgaariast vanu haubitsaid D­20 ja ka Grade. Poola saatis aprillis kahekümnese partii oma BM­21 Grade ja lisaks 122 mm liikurhaubitsaid Gvozdika, ilmselt divisjoni 20 tükki.

Pärast esimest Ramsteini kohtumist aprilli lõpus alustasid lääneriigid Ukraina toetamist ka suurtükiväerelvadega. Alates maist, pärast kiirendatud väljaõpet jõudsid esimesed partiid suurtükke Ukrainasse ja juuni alguseks jõudis rindele juba ligi 200 suurtükki, enamasti 155 mm kaliibriga. Suurim abiandja haubitsate, laskemoona ja väljaõppe poolest oli USA, aga ka Prantsusmaal ja Poolal oli tähtis osa, sest nad tarnisid moodsaid pikaraudseid liikursuurtükke CAESAR ja AHS Krab.

USA kergete 155 mm pukseeritavate haubitsatega M777A2 relvastas Ukraina oma suurtükiväebrigaadides kuus divisjoni. Mitmed riigid toetasid väiksemate partiidega. Norra saatis Ukrainale ära suurema osa oma suurtükiväest: 23 liikurhaubitsat M109A3GN. Neid USA­s valmistatud liikurhaubitsaid saatis veel mitu riiki.

Saksamaa ja Holland saatsid algul

12 liikurhaubitsat PzH (Panzerhaubitze) 2000, meeskondi õpetas välja Bundeswehr. Slovakkia tarnis teiste riikide finantseerimisel Ukrainale lii­

36 mai 2023 SÕDUR Ukraina sõda
155 mm suurtüki laskemoon on valmis Ukrainale edastamiseks USA-s Scrantonis, Pennsylvania osariigis. Foto: Hannah Beier / AFP / Scanpix Laskemoona laadimine liikursuurtükile 2S7 Pion. Foto: Clodagh Kilcoyne / Reuters / Scanpix

kursuurtükke Zuzana 2. Ukrainlased moodustasid lääne liikurhaubitsatest kolmerelvalised patareid.

Mai lõpus ilmusid Ukraina suurtükiväe relvastusse Itaalialt ja Eestilt saadud 155 mm haubitsad FH­70, neid lubas saata ka Holland. Juunist tarnisid Suurbritannia ja USA 105 mm kergehaubitsaid L118 või L119, mis anti mehhaniseeritud ja teistele brigaadidele.

Uued lääne relvad olid suurema laskekaugusega, vähemalt 30–40 km ja võimaldasid vähese laskemoonakuluga tabada täpselt sihtmärke. Juba juuni algul said ukrainlased anda Vene vägedele valusaid tulelööke. Lääneriigid andsid ka erinevat isejuhtimisega täppislaskemoona, nagu Excalibur,

Phoenix Ghost, ja soomusevastaseid juhitavaid mürske SMArt155 ning ründedroone ehk juhitavaid ründemürske Switchblade 300. Viimaseid kasutati nt tankide hävitamiseks.

Mitmed riigid, nagu Leedu, Prantsusmaa, Soome ja Belgia, saatsid 120 mm miinipildujaid. Leedu saatis 12 Panzermörserit ehk 120 mm endist Bundeswehri miinipildujat soomusveokitel M113.

2023. a algupoolel on Ukraina juurde saanud veel mõned suurtükid, nt Itaaliast 20–30 liikurhaubitsat M109L ja Eestist haubitsaid. Mõned jaanuaris antud lubadused on veel täitmisel, nt Rootsi lubas kaheksa moodsat 155 mm liikurhaubitsat Archer ja Taani oma

CAESAR­i liikursuurtükid üle anda. Ukrainasse peaks jõudma ka 32 Briti liikurhaubitsat AS90.

Lääneriikidelt saadud toetuse arvel või sihtotstarbeliste fondide abil tellis Ukraina mitmelt riigilt liikurhaubitsaid. Need haubitsad on tootmisel ja jõuavad Ukrainasse järk­järgult lähima paari aasta jooksul. Suurim tellimus tehti 2022. a juulis 1,7 miljardi euro eest Saksamaalt: 100 soomushaubitsat PzH 2000. Hiljem telliti Saksamaalt veel 18 ratastel liikurhaubitsat RCH 155. Poola müüb Krabe ja Slovakkia toodab Saksa, Norra, Taani finantseerimisel veel 18 liikurhaubitsat Zuzana 2. Prantsusmaalt on Ukraina tellinud CAESAR-e.

Ukrainlased soovisid juunis presidendi abi Mihajlo Podoljaki teatel saada vastupealetungiks lääneriikidelt 1000 haubitsat ja 300 raketiheitjat. Lääneriigid suutsid aga esialgu anda Ukrainale vaid 10–20% vajalikust.

Eesti suurtükid Ukrainale

Eesti tahtis Ukrainale anda juba enne sõja algust oma üheksa veetavat 122 mm haubitsat D­30, kuid sai reekspordi loa Saksamaalt märtsis. Aprilli algul jõudsid haubitsad ja laskemoon Ukrainasse, kus neid kasutatakse ilmselt mõnes dessantbrigaadis. Haubitsal on kolme haaraga lafett, mis võimaldab ringtuld, ja poolautomaatne kiillukk. Laskekaugus on üle 15 km olenevalt laengust.

Aprilli lõpus 2022 käis Kiievis visiidil kaitseminister Kalle Laanet ja lubas anda Ukrainale toetuseks raskerelvastust koos vastava väljaõppega. Otsus kõigi pukseeritavate haubitsate loovutamiseks oli valitsuses langetatud juba jaanuaris. Mai lõpus jõudis esimese partii, patarei jagu 155 mm haubitsaid FH­70 koos veokitega Ukrainasse.

Samal ajal andis neid haubitsaid Ukrainale ka Itaalia ning Eesti haubitsaid peeti fotodel isegi Itaalia omadeks. Kuid erinev kamuflaaž ja erisugused MAN­i ja Iveco veoautod võimaldavad eristada Eesti ja Itaalia päritoluga patareisid. Kõik need haubitsad FH­70 anti Hetman Danila Apostoli nimelisele 44. üksikule suurtükiväebrigaadile.

Juba suvel olid need kasutusel Zaporižžja rindel, mille kohta on

SÕDUR mai 2023 37 Ukraina sõda

Youtube’is ka Radio Svoboda video. Brigaadi ülemaks on 2020. aastast polkovnik Roman Dudtšenko ja president andis 3. novembril brigaadile aumärgi julguse ja vapruse eest.

Ilmselt saatis siis Eesti Ukrainale ka partii 120 mm miinipildujaid. Holland lubas saata Ukrainale kuni 13 ladustatud haubitsat FH­70, mille kasutamise väljaõppe korraldasid Eesti ja Itaalia.

Haubits FH­70 on Ukrainale igati hea, sest selle laskekaugus on 24–30 km ja lisaks on olemas abimootor positsiooni kiireks vahetamiseks. Siiski oktoobris sai Orihhivi rajoonis Vene ründedroonist Lancet­3 tabamuse üks haubits FH­70.

Selle aasta 19. jaanuaril kuulutati välja Eesti uus abisaadetis Ukrainale ning see tähendas veel Eestisse jäänud kõigi haubitsate FH­70 ja D­30 loovutamist Ukrainale. Väljaõppel olnud Ukraina suurtükiväelased osalesid ka vabariigi aastapäeva paraadil, kuid nüüdseks on koos haubitsatega tagasi kodumaal.

Kokku andis Eesti Ukrainale 66 haubitsat, sh 42 D­30 ja 24 FH­70 koos laskemoonaga, viimastele ka veokid.

Seega on Eesti suurtükkide tarnijate seas NATO riikide pingereas auväärsel neljandal kohal USA, Suurbritannia ja Poola järel. Kahtlemata oli haubitsate loovutamine Ukraina rasket olukorda ning teiste NATO riikide kehva suurtükiparki arvestades igati õigustatud.

HIMARS-id tõid pöörde sõjas

Oluline oli esimeste USA raketiheitjate M142 HIMARS jõudmine Ukrainasse juuni lõpus. Need ratasveokil kuue laskekonteineriga sõidukid on väga mobiilsed, võivad kiiresti liikuda vajalikku rindelõiku, anda tulelöögi ja siis kaduda.

28. juunil lasti rindel neljast HIMARS ­ist esimesed kogupaugud.

Juulis saabus Suurbritanniast ja Saksamaalt kuus sarnase laskemoonaga, aga roomikmasinatel raketiheitjat MLRS

M270 ja MARS. Oktoobris saatsid

Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia neid veel juurde.

HIMARS ­ite täpsed tulelöögid

rakettidega GMLRS kuni 80 km kaugusel Vene vägede tagalas asuva­

Ukraina ja Venemaa suurtükiväerelvad ning kaotused

te moonaladude ja juhtimispunktide hävitamiseks panid juulis aluse pöördele sõjas. Esimese kuuga hävitati väidetavasti 50 moonaladu. Venemaa pidi oma logistika ümber korraldama ja paigutama laod rindejoonest kaugemale.

See nõrgendas Vene ründepotentsiaali ja suurtükiväe tulevõimsust. Paar korda tabati Vene väekoondiste rindestaape. Hersoni linnas ja piirkonnas purustati alates 19. juulist HIMARS ­i tabamustega korduvalt Dnepri sillad, mis takistas Vene paremkalda väegrupi varustamist. Venelased pidid rajama pontoonsillad, mis peagi purustati. Juba augusti algul oli Ukrainas 16 HIMARS ­it.

Ehkki venelaste väidete järgi on nad hävitanud arvuliselt kõik HIMARS ­id, siis ühtki kinnitust sellele pole. Tuleb märkida, et Tšehhi tarnib Ukrainale HIMARS ­ite täispuhutavaid makette, mida Venemaa ilmselt hävitab.

Võib arvata, et kui lääneriigid oleks 2022. a kevadel andnud abi korras raketiheitjad koos laskemoonaga, oleks Donbassi piirkonnas olnud olukord parem.

Venemaal säilis arvuline ülekaal suurtükiväes ning Ukraina pidi vähesed moodsad relvad hajutama kolme rindelõiku. Harkivi rindel õnnestus Ukrainal septembris märgatavat edu saavutada. Hersoni vabastamiseks kulus aga mitu kuud ja palju suurtükiväe laskemoona, sh HIMARS ­i rakette, millega purustati sillad Dnepri jõel.

Lääne relvade kaotused

Lääneriikidelt saadud relvastus ja sõjatehnika sattus kohe Vene vastulöökide alla ja võib arvata, et need muutusid esmajärgulise tähtsusega sihtmärkideks, mida luure otsima asus. Nende hävitamiseks võeti kasutusele kõik relvaliigid ja lubati ka preemiat maksta. Algul tegid ka Ukraina suurtükiväelased vigu tehnika kasutamisel, nt

38 mai 2023 SÕDUR Ukraina sõda
Liikursuurtükid Raketiheitjad Miinipildujad Pukseeritavad suurtükid 607 515 354 340 132 121 40 375 2553

Kaotused

1740

paigutasid suurtükke lagedale liiga lähestikku.

Juba juunis sattusid vaenlase tulelöökide alla USA pukseeritavad haubitsad M777 ja osa sai vigastada. Juunis või juuli algul õnnestus venelastel ilmselt raketiheitja Uragan kogupauguga hävitada lagedal väljal olev Norrast saadud liikurhaubitsate M109A3NG kolmeline patarei, mis valmistus just laskmiseks. Venelased suunasid tule patarei peale nähtavasti ZALA Aero luuredrooniga.

Osa M777­st langes aga rivist välja intensiivsel kasutamisel titaanist jalgade kulumise tõttu, mis on selle relva tüüpiline puudus. PzH 2000 intensiivse kasutamise tõttu täislaenguga kulusid rauad ja neid vahetati, kuid tekkisid probleemid ka automaatlaaduriga. Normi järgi võis päevas lasta rauda vahetamata 100 lasku.

Soomushaubitsad viidi remonti Poola ja Slovakkiasse. Poola Krabid pidasid intensiivsele kasutamisele pa­

192

Ukrainlased väljaõppel Inglismaal harjutamas lahinglaskmisi 155 mm liikursuurtükkidega AS90.

Foto: Kin Cheung / AP / Scanpix

remini vastu, neist lasti kuuga 35 000 lasku.

Peale suurtükiväe kasutasid venelased alates maist­juunist suurtükkide hävitamiseks ründedroone Kub­BLA ja ZALA Aero Lancet­3. Elektrimootoriga droonid Lancet 1 ja Lancet 3 on mõeldud nii luureks kui ründamiseks. Lancet 3 kaal on kuni 12 kg, laeng kuni 3 kg, kiirus 110 km/h ja laskekaugus 40 km.

Viimastega on hävitatud või vigastatud kokku 45 Ukraina suurtükki ja neli raketiheitjat, sh 33 erinevat lääne suurtükki. Hävitatud on 11 M777, neli M109, kaks Krabi, üks FH­70 ja kaks on vigastatud. Ukrainlased panevad alates detsembrist ründedroonide ohu tõttu haubitsate kohale droonivastaseid võrke, mis võimaldavad püüda ka droonidelt allavisatavaid granaate või lõhkelaenguid. Suurtükkide kõrval on näha olnud laskevalmis suurekaliibrilisi kuulipildujaid droonide hävitamiseks. Ukrainlased

soovisid veebruaris saada lääneriikidelt ka rohkem suurtükkide makette pettesihtmärkideks.

Selle aasta info näitab, et neid ründed roone lennutavad patareidevastases võitluses Vene armeeluure eriüksused ehk spetsnaz. Sügisel kasutasid neid droone Vene õhudessantväelased lõunarindel. Samuti kasutatakse eriüksusi lisaks luurele suurtükiväe tulejuhtimiseks droonide abil. Märtsi algul avastati selline erivägede allüksus kokku 35 ründemürsuga Kub ­BLA ja Lancet­3M Enerhodari rajoonis.

Oryxi andmeil on kõige suuremaid kaotusi, ligi kolmandiku, kandnud Ameerika haubitsad M777, millest hävitati 35 ja vigastati 15. Liikurhaubitsatest on rohkem kannatada saanud vanad M109 mudelid, hävitatud on 11 ja vigastatud üheksa. Poola Krabe on hävitatud 11 ja vigastatud kaks ning CAESAR­e ja Zuzanasid on hävitatud vaid üks. Liikurhaubitsatest PzH 2000 on vigastatud vaid üks, need on olnud vähem aega rindel, kuid neil on ka tugevdatud soomuskaitse.

Military Balance 2023 andmeil oli Ukrainal 2023. a algul NATO riikide abina saadud lääne päritoluga relvi kokku 398, sh 168 liikursuurtükki, 188 pukseeritavat suurtükki ja 51 raketiheitjat. Vanadest nõukogude päritolu relvadest oli liikursuurtükke alles 305, pukseeritavaid 318 ning raketiheitjaid 180 ja mitmesuguseid miinipildujaid 300.

Ukrainas on formeeritud või formeerimisel vastupealetungiks uued mehhaniseeritud brigaadid, kuid pole selge, kas kõik saavad piisavalt vajalikku relvastust ja varustust. Pealetungiks on vaja rohkem liikursuurtükke ja tuleb loota, et lisaks Briti AS90 ­tele saab Ukraina juurde ka liikurhaubitsaid PzH 2000 ja liikursuurtükke CAESAR . Omaette küsimus on, kuidas suudetakse korraldada laskemoona stabiilne tarne.

Ukraina kogemuse põhjal tuleks Eestil esimesel võimalusel suurendada oma suurtükiväe sõjaaja koosseisu ja relvastust. Vajalik on muretseda varu, kuna teiste NATO riikide varud neelab sõda. Muidugi tuleb nii Eesti suurtükivägi kui ka jalavägi varustada erinevate droonide ja nendevastaste võitlusvahenditega.

SÕDUR mai 2023 39 Ukraina sõda
Liikursuurtükid
Miinipildujad
on esitatud Oryxi info põhjal, sh hävitatud, vigastatud ja vastaspoole hõivatud relvad.
Raketiheitjad
Pukseeritavad suurtükid
190
574 1114

Soome

pikk tee NATO-sse

Soome sai iseseisvaks 6. detsembril 1917 ja on palju räägitud, kuidas see olevat toimunud Lenini heakskiidul (sama aasta viimasel päeval). Paraku vaikitakse sageli faktist, et Lenin võttis oma tunnustuse Soome iseseisvusele tagasi juba ligi kuu aega hiljem ja ka Soomes üritati sõjalise jõuga kehtestada enamlikku diktatuuri.

Soome vabadussõja (mida on hiljem harjutud nimetama kodusõjaks) lõpetamise järel Tartu rahuga 14. oktoobril 1920 püsisid igasugused Soome suhted idanaabriga jääs peaaegu 1944. aastani välja.

Kuigi Nõukogude Venemaa oli rahulepinguga jälle tunnustanud Soome iseseisvust, alustas Punaarmee uut rünnakut Soomele 1939. aastal. Nagu president Sauli Niinistö mullu CNN­i telekanalile kinnitas, siis vastane talvesõjas Soome kaitseliine läbi murda ei suutnudki.

Lääneliitlased (britid ja prantslased) olid 1940. aastal juba peaaegu valmis Soomele sõjaliselt appi tulema, aga Soome jäi siiski üksi ning pidi leppima vaherahuga, millega kaasnesid ulatuslikud territoriaalkaotused.

Lääne abi puudumisel sai Soomest Adolf Hitleri liitlane jätkusõjas 1941–1944, kuid uuesti ka vaenlane Lapi sõjas 1944–1945, mil sakslased Soomest välja tõrjuti.

Uus ajastu algas 1944. aastal, kui sõjalise hävingu vältimiseks eelistas Soome alistuda Moskva seatud tin­

40 mai 2023 SÕDUR NATO
Heiki Suurkask peatoimetaja Soome kaitsevõime pole kuskile kadunud. Kaitseväe juhataja Timo Kivinen kohtumas ajateenijatega.

gimustele ja neli aastat varem Eesti vabadusele lõpu teinud NSV Liidu eriesindaja Andrei Ždanov asus Soome ühiskonda oma käe järgi ümber korraldama. Soome säilitas oma iseseisvuse, kuid muutus õigupoolest NSV Liidu sõltlaseks, keda sidus sõpruse, koostöö ja vastastikuse abiandmise (YYA) leping NSV Liiduga 1948. aastast.

Soome jäi NATO ­st kõrvale 1949. aastal, kuid ei liitunud ka Varssavi paktiga 1955. aastal. Lipukirjaks sai neutraliteet, nagu ka Rootsil, Aust­

rial ja Šveitsil. 1975. aasta Helsingi tippkohtumise võõrustajana sai aga Soome ka lääne ja ida vaheliste sildade ehitaja rolli.

Moskva sekkumine Soome sisepoliitikasse saavutas skandaalsed mõõtmed juba 1960. aastate alguses (kui Soome presidendivalimistesse sekkuti) ning hiljem tuli käibele termin kotiryssä (ee koduvenelane), tähistades enamasti KGB residente ja agente Soomes, kellega suheldes Soome poliitikud karjääri tegid ja otsuseid kooskõlastasid.

1977. aastast hakkas levima ka termin finlandiseerumine ( finlandisierung, ee soometumine), mida opositsiooni surutud Veikko Vennamo kasutas Saksamaa ajakirjanduses

Soome tollase presidendi Urho Kaleva Kekkoneni Moskva­k uuleka poliitika kohta. Sõltuvus Moskva tujudest ja isiklikest kontaktidest NSV Liidu liidritega (kes näiteks Kekkoneniga koos saunas käisid) takistas Soome tihedamat läbikäimist läänega.

1991. aastal ei suutnud Soome sama inertsi ajel võtta kohe toetavat positsiooni Eesti vabanemise toetuseks. Nõukogude Liidu kadumisel visati ka YYA leping 1992. aastal ajaloo prügikasti, kuigi ka järgnevatel aastatel on Soome liidrid üritanud näidata end sõbraliku naabrina Moskva liidrite, sh president Vladimir Putini suhtes.

NATO ­g a liitumine, mida Soomes aastaid ühe võimalusena esil hoiti (ja mille eestvedajaiks olid peamiselt rootslastest poliitikud Soomes), oli kuni 2022. aastani ebapopulaarne lahendus Soome rahva enamiku ja otsustajate arvates.

Soome kaitsevägi on küll juba aastaid ennast NATO ­le vastuvõetava partnerina näidanud, osaledes NATO rahupartnerlusprogrammis 1994. aastast. Samuti on koostöövõimet NATO ­g a järjekindlalt süvendatud 1997. aastast alates.

Putini algatatud sõda Ukrainas 24. veebruaril 2022 muutis otsuseid järsult. Putini­sõbralik poliitika Soomes oli ummikus, läänes võrreldi Ukraina vastupanu tihti Soome 1939.–1940. aasta talvesõjaga, ka Soome ja Rootsi avalik arvamus pöördus NATO ­g a liitumist toetama.

17. mail 2022 teatas president Sauli Niinistö avalikult Soome huvist NATO ­g a liituda. 29. juunil kutsus NATO ametlikult Soomet liituma. Liitumisprotokollile Soome ja Rootsiga kirjutasid NATO liikmesriigid alla 5. juulil Brüsselis. 1. märtsil 1923 kiitis Soome parlament (eduskunta) ametlikult NATO ­g a liitumise heaks. 30. märtsiks olid Soome NATO ­ga liitumise ratifitseerinud kõik senised liikmesriigid, sh Türgi ja Ungari, kes samas tõkestasid veel Rootsi liitumist. 4. aprillil 2023 sai Soomest NATO täisliige.

SÕDUR mai 2023 41 NATO
Foto: Panu Niemi / Soome kaitsevägi

Selle aasta märtsis möödus 20 aastat Iraagi sõja algusest, mis andis põhjust meenutuste jagamiseks ja hinnangute andmiseks Iraagist saadud õpikogemustele.

Iraagi konflikt teabeohvitseride esimene tuleproov

Iraagi sõjakäik oli kiire ja edukas, sellele järgnenud püüdlused riiki üles ehitada vinduvad senimaani. Sõjaliste konfliktide kajastamisse tõi Iraak uusi arengusuundi. Esimest korda võeti kasutusele termin «tugitoolisõda», kus inimesed said reaalajas televiisorist lahingutegevust vaadata. Toimus ka ulatuslik «ajakirjanike liidendamine», mis tähendas, et reporteril oli võimalus veeta teatav aeg koos üksusega ja saada võitlejatega peaaegu sama sõjakogemus.

Sotsiaalmeedia astus esimesi samme: seninägematul kiirusel ja hul­

gakaupa jõudsid avalikkuseni pildid mässuliste veretöödest, et vastase seas hirmu külvata, aga ka USA (ja teiste) sõdurite õigusrikkumistest. Kaadrid Abu Ghraibi vanglast šokeerisid lääne ühiskonda, aga iraaklasi ennast jätsid külmaks, sest «vanglas ikka piinatakse ja pekstakse».

Eesti kaitseväe kommunikatsioon sai Iraagi taustal samuti tunda algul teravat kriitikat sõdurite isikute varjamise eest ning seejärel kiitust ja au koos Postimehe aasta inimeseks nimetamisega. Kui jalaväerühmad said Iraagis esimese lahingukogemuse, siis teabeohvitseride kogemus andis tugeva tõuke kogu kaitseväe kommunikatsiooni ja nüüdse strateegilise kommunikatsiooni keskuse arengule. Praeguse Ukraina konflikti taustal

julgeme öelda, et saadud kogemus aitas arendada kaitseväe kommunikatsiooni õiges suunas.

Esimene teabeohvitser leitnant Andres Sang asus Iraagis teenistusse 2004. aastal. Selleks ajaks oli Eesti jalaväerühm sooritanud arvestatavaid rünnakuid ja kandnud ka kaotusi: langenud oli esimene Eesti kaitseväelane. Sellega kaasnenud avalikkuse survest langes osa ka rühmaülemale ning oli selge, et selles konfliktis vajab rühm kommunikatsioonituge.

Eesti teabeohvitseri teenistuskohaks sai Iraagi rahvusvahelise korpuse avalike suhete osakond (MNCI­PAO) meediaoperatsioonide ohvitseri ametikohal. Lisatingimuseks oli, et Eesti ohvitseril võimaldatakse täita ka rahvuslikke ülesandeid, mille all peeti sil­

42 mai 2023 SÕDUR Infosõda
ESTPLA-15 rühmavanem vanemveebel Ivo Petjärv annab intervjuu ETV ajakirjanik Andres Kuusele 6. oktoobril 2007 ja kaader Kuuse Iraagi-teemalisest dokumentaalfilmist «Võimatu missioon» (2007). Foto: kaitsevägi

mas eeskätt kriisikommunikatsiooni võimalike rünnakute korral, päringutele vastamist ning omalt poolt uudisväärtusliku info edastamist.

Oma loo rääkimine

Ametikoht korpuse avalike suhete osakonnas andis Eesti teabeohvitseridele lisaks hindamatule koostöökogemusele meie oma jalaväerühmaga ka teadmisi, mille põhjal Eesti kaitseväe kommunikatsioonisüsteem luua. Iraagis nägime esimest korda, kuidas on korraldatud süsteemne avalikkuse teavitamine operatsioonipiirkonnast.

Me õppisime, kuidas jagatakse oma vägede video­ ja fotomaterjali avalikkusele ning mismoodi seda kontrollitakse. Kuidas ohjeldatakse sadu ajakirjanikke, tehakse neile taus­

takontroll ja liidendamine üksustega. Kuidas toimub koostöö eri sõjaliste valdkondadega ning millised on rahvusvahelise ajakirjanduse ootused vägedele konfliktide kajastamisel.

Eesti kaitseväele oli esmane õpikogemus, kuidas USA kasutab oma kaitseväelist kaamera ja telepildi ülekandevõimet ning jagab oma materjali muu maailmaga. Professionaalsetest teletöötajatest reservväelaste kaasamise kogemuse saime just sealt. Ka teadmine, millise tasemel üksuse juurde kaamerameeskonnad antakse ning milline on süsteemselt üles ehitatud visuaalse materjali arhiiv, jõudis meieni esmalt Iraagis.

Võrreldes tollase ajaga on materjali tehniline edastusvõime pika sammu edasi astunud. Lisandunud on

USA armee DVIDS (Defense Video and Imagery Distribution System) süsteemi televisiooni otseülekandevõimet kasutasid Iraaki väisavad Eesti rahvusringhäälingu ajakirjanikud alati usinalt otseülekannete ja intervjuude tegemiseks. Süsteem toimis reeglina nagu kellamehhanism ning vahendas Eesti rahvale vahetut telepilti sõjaväljalt, intervjuusid Eesti ja USA sõjaväelastega.

Kui süsteemi asus kasutama tollane rahvusringhäälingu korrespondent Indrek Treufeldt, oli nii Eesti kui USA kõik ettevalmistused teinud: vajalikud kanalid avatud, ajakirjanikul tekst ees ja puuder näos. Kuid mida ei toimunud, oli ülekanne. Otselülituse eetriaeg oli juba minutite kaugusel ning Eesti pool üsna närviline – ekraanil ikka mustvalge sigrimigri.

Tehnilised töötajad ragistasid mõlemal pool ajusid, et aru saada, milline osa kõrgtehnoloogilisest süsteemist ei toimi. Olukorra lahendas elektroonikainseneri haridusega ajakirjanik Treufeldt, kes läks ülekandeaparaadi juurde, vaatas seda eri kandist ning liigutas lüliti USA NTSC formaadilt Euroopa PAL-ile. Ja voilà – ülekanne algas õigel ajal.

SÕDUR mai 2023 43 Infosõda
Tõlkes kaduma läinud Ajakirjanik Andres Kuusk ja operaator Tauno Peit Iraagis intervjueerimas Sab al Boori šiiitide liidrit šeik Abu Ahmed al Soudani 6. oktoobril 2007 ja … … järgmisel päeval linna sunniitide liidrit šeik Abu Omar Noryt. Fotod: kaitsevägi ESTPLA-13 ülem leitnant Meelis Jõemaa annab intervjuu Indrek Treufeldtile Iraagis 7. novembril 2006.

kogu sotsiaalmeediapakett, samas on põhimõtted jäänud samaks: jagada maailmale tõest pilti operatsioonidest minimaalse viivitusega, järgides kõiki julgeolekureegleid.

Kui julgeolekureeglite järgimisel on tänapäeva nõuded üsna karmid –arvestades, et ei avalikustataks oma asukohti, vastase tuletegevuse mõju, sensitiivset tehnikat jne –, siis pildimaterjali ekspressiivsuse poolest on praegune Ukraina konflikt jõudnud uude ajastusse. Piisab vaid, kui mainida, et tollal poleks ükski lääne väljaanne avaldanud fotomaterjali langenutest ja vastase poolt hukatutest.

Ajakirjanike liidendamine

Iraagi sõja algul oli USA üksustega liidendatud üle 700 ajakirjaniku. Kogu konflikti vältel tegutses neid Iraagis tuhandeid. Võrdluseks: praegu on Ukraina konfliktis ainuüksi Ukraina armee akrediteerinud üle 60 000 ajakirjaniku nii kodus kui välismaalt. Ajakirjanike akrediteerimissüsteem ja liidendamine üksustega on samuti üks neid teadmisi, mille esmased oskused omandasime tänu meediaoperatsioonide ohvitseri ametikohale.

Akrediteerimisprotsess tähendas taustakontrolli ajakirjaniku seni avaldatud tööde kohta, tööandja kinnitust ning lepingu sõlmimist, millega ajakirjanik kohustus järgima operatsioonipiirkonnas kehtivaid reegleid. Praegu Ukrainas tehtav akrediteerimine ei erine oluliselt sellest, mis oli kasutuses Iraagis või Afganistanis, kindlustades, et relvajõudude juurde jõuavad ainult kontrollitud taustaga isikud.

Üksuste tegevust kajastavate ajakirjanike kontrolli ja eskorti ei saa kindlasti jätta ainult ministeeriumite või teiste riigiasutuste ülesandeks, kuivõrd esiteks on ajakirjanike hulk väga suur ning teiseks on oluline, et üksus, kes ajakirjaniku vastu võtab, on selleks valmis ja positiivselt meelestatud.

Iraagis oli just liidendatavate ajakirjanike puhul viimane sõna allüksusel, kes hindas, kas mainitud isiku kohalolek toob üksusele pigem kasu või häirib teenistust niipalju, et see võib ohustada võitlejaid.

44 mai 2023 SÕDUR Infosõda
Diplomaatia peatoimetaja Kadri Liik ja Postimehe välisuudiste toimetaja Kaarel Kaas improviseeritud Esimene teabeohvitser leitnant Andres Sang Iraagis 23. novembril 2004.

Olgu mainitud, et ajakirjanike liidendamisest ehk üksuse juures hoidmisest mõne päeva kuni nädala vältel saadav kasu on eeskätt viimaste sümpaatia ja positiivne suhtumine kaitseväelastesse.

Kahju võib suureneda reeglite ja lepingu rikkumisest, valesti mõistetud info avaldamisest või ka maailmavaatelistest erinevustest. Kuivõrd liidendamine oli selles konfliktis väga levinud, siis võib arvata, et üksusi, kes olid valmis ajakirjanikku oma soomukisse võtma, jagus ja enamasti usaldust ei kuritarvitatud.

Sõja kommunikatsioon

Kui võrdleme tollast olukorda tänapäeva Ukrainaga, siis suurte väljaannete (BBC, CNN jne) reporterite tegevuses on nii mõndagi sarnast. Nad liikusid siis ja liiguvad praegu turvameeskonna saatel põhjalikult valitud kohtades, mis tähendab, et nad ei pruugi kiirelt jõuda sinna, kus sündmused toimuvad.

Kaitseväe jaoks on siin oluline teadmine, et oma loo jutustamiseks maailmale peame ise suutma pakkuda tõendusmaterjali, mida rahvusvahelised kanalid on valmis näitama. Vajaduse korral olema valmis korraldama ligipääsu, samuti omama piisavalt häid kontakte, et meile olulistesse kanalitesse jõuda.

Eesti teabeohvitseri teenistuskoht oli rahvusvahelise korpuse staap ning hiljem NATO väljaõppemissioon. Mõlema üksuse tase oli piisavalt kõrge, et aru saada, kuidas toimib meile oluliste liitlaste kommunikatsiooni otsustusprotsess ja milline on neid suunav mõtteviis. Paraku algusaegade hea kogemus kestis vaid mõned aastad ning hilisematel missioonidel on teabeohvitser olnud eeskätt Eesti üksuse juures ning teinud rahvusvahelist koostööd nii vähe või palju kui eestlaste kajastamiseks vaja on.

See on meid hiljem ilma jätnud võimalusest saada rahvusvahelist planeerimis­ ja kriisikommunikatsiooni kogemust ning keskendunud rohkem tehnilistele foto­ ja videotehnika käsitlemise oskustele. Kindlasti ei jookse see mööda külgi maha, kuid ei anna suurt midagi juurde ei teabeohvitseri ega ka kommunikatsioonijuhi arengule.

See nüüdseks juba kahekümne aasta tagune missioon on mitmes mõttes ikka veel aktuaalne ja aitab mõtestada tänapäeva arenguid konfliktide kajastamisel ja kommunikatsioonis. Iraagi teabeohvitseride kogemus andis tugeva tõuke praeguse strateegilise kommunikatsiooni keskuse süsteemsele rajamisele. Hilisemate tegevuste planeerimisel on see olnud tugevaks vundamendiks nii suhtluses rahvusvahelise meedia kui liitlastega.

Islamimaades teenides on esimesed asjad, mis kultuuriliste erinevuste kohta selgeks tehakse, et kohalikud naisi kättpidi ei tervita. Tegelik olukord oli siiski mõnevõrra värvikam. NATO õppemissiooni teabeohvitseri ametiülesannete hulka kuulus ka koostöö sealse peastaabi teavitusosakonnaga.

Iraagi relvajõudude peastaabi väravas valvavad noored sõdurid olid naiskaitseväelase lähenedes alati nagu kihulased ümber auto, kõigil käsi pikalt ees, et saaks aga tere öelda. Dokumente näidata polnud vaja, piisas vaid öelda, et lähen kolonel Ali (pildil) juurde. (Olgu öeldud, et Iraagi peastaabis olid kõik kolonelid, majorid ja kaptenid Alid või Husseinid). Sama meetodit kasutades oleks võinud peamajja siseneda ükskõik kes ja jätta maha ükskõik mida.

SÕDUR mai 2023 45 Infosõda
improviseeritud kontoris Iraagis 17. aprillil 2006.

Venemaa Ukraina-vastase täiemahulise sõja algusena ajalukku läinud 2022. aasta tõi kaitseväele hüppeliselt suurenenud meediatähelepanu ja andis võimaluse ning samas pani ka kohustuse oma ekspertiisi laiema avalikkusega jagada. Seda nii positiivses kui negatiivses mõttes.

Kas kaitseväe suurim pressisõber on Saarte Hääl?

Kuigi meil pole täiesti ammendavat statistikat, võib kahtlusteta väita, et lõppenud aasta oli meediakajastuste arvu poolest kaitseväe jaoks kõigi aegade keerukaim. Peamist põhjust pole mõistagi keeruline ära arvata: 24. veebruaril alanud Venemaa­Ukraina sõja eskaleerumise tõttu tekkis ühiskonnas suur nõudlus erialaspetsialistide hinnangute järele olukorrale Ukrainas. Aga samavõrd vajati ka informeeritud kinnitust selle kohta, et Eestile otsest sõjalist ohtu ei ole.

Seetõttu on lai plejaad kaitseväe ohvitsere osalenud ekspertidena väga paljudes avalikes meediakanalites ja saadetes, kommenteerides oma erialast lähtuvalt sõja eri etappe ja arengusuundi. Kõige rohkem pingutust nõudvam oli ja on siiani iga nädal osaleda kaitseministeeriumi julgeolekuteemalisel pressikonverentsil ja ETV «Ukraina stuudios».

Seal esitatud hinnangud on olnud laialt tsiteeritud erisugustes meediaväljaannetes, sealhulgas neiski, mis muidu kaitseteemasid harva on kajas­

tanud. Peale selle on kaitsevägi olnud püsivalt esindatud nii uudistesaadetes tele­ ja raadioeetris kui paber­ ja digilehtedes ning avalikel esinemistel.

Kui eelmise aasta alguses teadis keskmine televaataja nägupidi vaid kaitseväe juhatajat, siis nüüdseks on rahvale tuttavaks saanud märksa suurem hulk asjatundlikke inimesi.

Kui 2022. aasta alguses teadis keskmine televaataja ilmselt nägupidi vaid kaitseväe juhatajat, siis nüüdseks on rahvale tuttavaks saanud märksa suurem hulk inimesi, kelle asjatundlikke hinnanguid igal reedel ja pühapäeval pikisilmi oodatakse. Seda ilmestab ka kommunikatsioonijuhtide liidult kaitseväele omistatud aastaauhind väärika ja missioonitundelise töö eest.

Teine tähtis ankurpunkt, mis on meediakajastuste arvu märkimisväärselt suurendanud, on kaitseväe korraldatud õppused eesotsas traditsiooniliselt mais­juunis peetud suurõppusega Siil ja septembris­oktoobris kulgenud

lisaõppekogunemisega Okas. Kui esimese puhul võis pika ettevalmistusaja ja 15 000 osaleja tõttu rohket huvi nii kodu­ kui välismaal ette aimata, siis sisuliselt samavõrd ülikõrgel tasemel (näiteks kogunemise avapäeval jõudsime peaaegu saja kajastuse maagilise piirini) püsis huvi ka teise sündmuse vastu.

Siinjuures ei piirdunud meedia kaugeltki vaid pelga reservväelaste teavitamisega kohale ilmumise vajadusest, kuna kesksel kohal jõudsid avalikkuseni mitmesugused õppuse tegevused eesotsas pilkupüüdvate lahinglaskmistega.

Juhtiv ajaleht Postimees Kokku registreerisime koostööpartneri toel eelmisel aastal Eesti meedias 108 väljaandes 6794 kaitseväge puudutavat kajastust, artiklit või muud sisuühikut, kus kaitsevägi tervikuna või selle esindaja seisab esikohal (näiteks trükimeedia puhul üldjuhul pealkirjas või juhtlõigus).

Kõige enam on riigikaitse vastu huvi tundnud Postimees (nii paberil kui veebis), mida võib sinna koondunud erialase kompetentsi tõttu lugeda ka ootuspäraseks – lisaks on juhtiv ajaleht koostöös kaitseväega välja andnud lisalehte Kaitsetahe.

46 mai 2023 SÕDUR Meedia

Kaitseväge puudutavate teemade kajastused meedias

Maakonnalehtede arvestuses juhib kindla eduga Järva Teataja, mille puhul võib aimata reservväelastest ajakirjanike tihedaid sidemeid kaitseliidu Järva malevaga ja arvestavat mõju väljaande üldistele sisuvalikutele. Tugevalt on kaitsevägi pildil ka kõigis kolmes loetuimas venekeelses portaalis (ERR, Postimees ja Delfi), samuti Ida­Virumaa venekeelses maakonnalehes Severnoje Poberežje, millest leiab huvitaval kombel kajastusi enamgi kui eestikeelsest paralleellehest Põhjarannik.

Meedia on vaba

Alati on põnev mõõta, kuidas erinevad hoiakud kaitseväe suhtes meediamajade ja väljaannete kaupa. Ehkki see mõõtmine on hinnanguline, on see siiski kaitseväele vajalik oma töö korraldamisel. Eelkõige teades, et Eesti ajakirjandus on asjatundlik kaitseväe tegevustest rääkides nii positiivses, neutraalses kui ka negatiivses hinnangus.

Üleilmset teist kohta internetivabadust mõõtvas indeksis Freedom on the Net ja neljandat kohta riike ajakirjandusvabaduse järgi reastavas indeksis World Press Freedom Index pole meie riik sõltumatutelt hindajatelt pälvinud ju niisama. Meiegi statistika ja analüü­

SÕDUR mai 2023 47 Meedia
kokku positiivseid neutraalseid negatiivseid Postimees 816 1% 96% 3% ERRi uudisteportaal 542 0% 98% 2% ERRi uudisteportaal (vn) 434 0% 99% 0% Vikerraadio 413 1% 95% 4% Postimees (vn) 402 2% 96% 2% ETV 348 0% 99% 1% Järva Teataja 290 1% 99% 0% Kuku raadio 279 2% 97% 1% Õhtuleht 278 2% 90% 8% Delfi 274 2% 97% 1% Virumaa Teataja 235 1% 99% 0% Delfi (vn) 232 3% 96% 1% ERRi uudisteportaal (ingl) 214 1% 96% 3% Lõuna-Eesti Postimees 174 0% 89% 11% ETV + 144 0% 100% 0% Eesti Päevaleht 138 1% 88% 10% Raadio 4 134 1% 99% 1% Kanal 2 134 1% 99% 0% Saarte Hääl 121 6% 94% 0% Lounaeestlane.ee 104 1% 99% 0% Pärnu Postimees 103 3% 97% 0% TV 3 99 1% 96% 3% Lääne Elu 75 1% 99% 0% Äripäev 75 0% 100% 0% Põhjarannik (vn) 70 3% 97% 0% Sakala 64 0% 100% 0% Tartu Postimees 62 5% 95% 0% Stolitsa 49 0% 100% 0% Võrumaa Teataja 47 4% 77% 19% Raplamaa Sõnumid 38 0% 97% 3% Maaleht 37 5% 78% 16% Põhjarannik 36 0% 100% 0% Eesti Ekspress 31 3% 87% 10%
Kaitsetahte erilehe projekti vedanud kolonel (reservis) Peeter Tali kommenteerimas Ukraina sündmusi Postimehe eetris. Foto: Mihkel Maripuu / Scanpix

tikute hinnang näitab, et 87% aasta jooksul kaitseväge puudutavatest kajastustest olid tulemuselt neutraalsed, koos positiivsete ja negatiivsete hinnangutega või siis faktoloogiat kajastava iseloomuga.

Kuid kuna peame analüüsima meie hinnangul nii positiivseid kui negatiivseid kajastusi, et oma tööd ja suhtlust ajakirjandusega veelgi paremaks timmida, vaatame nüüd n­ö poolmeelelahutuslikus ülevaates teemasid ja neid kajastanud väljaandeid ning seoseid mõnede väljaannete kaupa.

Olgu öeldud, et sellega ei anna me mingit ajakirjanduslikku hinnangut nende väljaannete tasemele või toimetuse töö prioriteetidele. Lihtsalt – eks alati ole igaüks «kõrvust tõstetud» positiivse kajastuse puhul ja natuke häiritud negatiivse puhul. Kuid just nende teemade, uudiste ja kajastuste puhul saame vaadata, kas meie endi töö ajakirjanikega on olnud tasemel, kus ole­

me suutnud oma seisukohti piisavalt hästi selgitada.

Nendest kajastustest, millele oleme omistanud «positiivse» tonaalsuse, torkavad silma maakonnalehed. Naljaga pooleks võib kõige kaitseväemeelsemaks pidada Saarte Häält, kus positiivseid artikleid oli kogumahust 6%. Valdavalt on tegemist oma regioonis tegutsevate või sealt pärinevate kaitseväelaste ja ­liitlaste persoonilugudega, mille juures on mõnd peakangelase silmapaistvalt head juhi­ või ühiskondlikult aktiivset joont esile tõstetud.

Hea- ja pahameeletormid

Kui protsent tundub kellelegi ehk väiksevõitu, olgu siinkohal rõhutatud, et sellise hinnangu saamiseks peab artikli pealkiri või juhtlõik sisaldama selgelt positiivselt laetud epiteete («vapper sõdur», «tarmukas naiskodukaitsja» vms). Ilmselgelt ei saa ükski tõsiselt võetav neutraalsuse poole pürgiv ajakirjandus­

väljaanne selliste rõhuasetustega liialdada, mistõttu pruugitakse neid vaid eriti põhjendatud juhtudel. Kaitseväe puhul on selliseid juhte olnud meeldivalt sageli.

Kiigates meediakajastuste tumedamale poolele, tuleb paratamatult rääkida elevandist elutoas, mille võib koondada märksõna «Nursipalu» alla. Kaitsevägi ei tegele otseselt kogu protsessi juhtimisega, kuid on selgelt andnud oma sõjalise nõuande ministeeriumile ja valitsusele, et Nursipalu harjutusvälja on vaja laiendada.

Sellega võtame ka osalise vastutuse selle puhkenud pahameeletormi eest, mille on ajakirjanduses kohalikud inimesed algatanud. Ja seda hoolimata sellest, et kaitsevägi organisatsioonina kellegi kinnistute võõrandamisega ei tegele ega otsusta ka kuidagi makstavate kompensatsioonide suuruse üle. Samas ei saa me demokraatlikus ühiskonnas midagi parata, et harjutusalade

48 mai 2023 SÕDUR Meedia

laiendamisega seotud pahameeletorm ka otseselt meid tabab ja kus me riigikaitselisi vajadusi senisest palju rohkem selgitama peame.

Ajateljelt ilmneb, et kuni oktoobri lõpuni oli selgelt defineeritav negatiivsus kaitseväe suhtes Eesti meedias väga harv nähtus. Enamasti kajastati alusetuid spekulatsioone personalipoliitika kohta ja ekslikke kuulujutte, et Ukraina sõjalise toetamise tõttu võime ise kaitsetuks jääda. Ent Nursipalu harjutusvälja laienduse planeeringu avaldamisele järgnes järsk kasv, mida ilmestab ka negatiivsete kajastuste jaotus teemade kaupa üle aasta: tervelt 80% neist puudutas just harjutusväljade suurendamist.

Seetõttu on ootuspärane, et negatiivsete kajastuste suhtarvu esirinnas troonivad just Nursipalu kodumaakonna piirkondlikud ajalehed. Kuid mida me kahjuks kurvastusega peame nentima, et kui tuntud arvamusliidrid

ERRi Ukraina stuudios vastavad kolonel Janno Märk ja julgeolekuekspert Ilmar Raag saatejuht Mirko Ojakivi küsimustele.

Foto: Siim Lõvi / Scanpix

žongleerivad julgelt väljenditega «küüditamine», «elutöö kaotus», «rahuajal sõja mängimine» või «riigi käitumine kui vägivaldse joobnu lämisemine», on selge, et kaitseväe kui organisatsiooni mainele ja, mis veelgi olulisem, üldisele kaitsetahtele see hästi mõjuda ei saa.

Ikka see Nursipalu

Ometi, kui süüvida sääraste emotsionaalsete artiklite (enamasti arvamuslugude) sisusse, tabab otseselt kaitseväge seal üldjuhul vaid terava pealkirja kaudu esmane pahameelepuhang.

Teemaarengust kooruvad peamiselt hoopis teise tasandi probleemid: riigi kaugenemine kodanikust, regionaalne ebavõrdsus, üldine ärevusfoon Euroopas lõõmava sõja tõttu. Ehk siis küsimused, kus kaitsevägi on alati olnud osa lahendusest, mitte probleemist, olgu siis tegemist eelnimetatud sõjateemaliste ekspertkommentaaride, laiemat avalikkust kaasavate mili­

taarürituste korraldamise või kas või Võrumaa suuremate tööandjate sekka kuulumisega.

Tegelikult möönavad ka suurimad Nursipalu laiendamise kriitikud, et uusi võimearendusi on kaitseväele vaja, mistõttu on paratamatult kasvanud ka vajadus suuremate harjutusväljade järele. Kaitsekulutuste suurendamise kui sellise vastu seismine on traditsioonilises meedias taandunud nii marginaalseks nähtuseks, et selle ümber pole erilist tarvidust debateeridagi (ehkki sotsiaalmeedias leidub kahtlemata ka äärmuslikumaid kõlakodasid).

Lõpetuseks peab mainima, et pingelistel aegadel on kriitiliste teemade ja seisukohavõttude esiletõus paratamatu. Kaitsevägi peab rohkem pingutama, et inimestele oma seiskohti selgitada, lähtudes selles töös oma põhiväärtustest, milleks on ausus, vaprus, asjatundlikkus, ustavus, koostöövalmidus ja avatus.

Meedia
Ajelehtede valik kioskiletil. Foto: Scanpix
SÕDUR mai 2023 49

Tuneesia kampaaniaks nimetatakse teises maailmasõjas perioodil 17. november

1942 – 13. mai 1943 toimunud lahinguid. Esmapilgul võib tunduda, et Tuneesia operatsioon ei ole mitte kuidagi võrreldav Stalingradi lahinguga. Kuid strateegilise tähtsuse ja ka sõjavangide arvu poolest kannatab Aafrikas toimunu võrdluse välja. Suureks kaotuseks nii Itaaliale kui Saksamaale oli see kindlasti.

Stalingrad ja Tuneesia

kaks sakslaste lüüasaamist 1943. aastal

50 mai 2023 SÕDUR Ajalugu

Mais 1943 andis Tuneesias alla ja marssis sõjavangilaagritesse kokku 240 000 sõjameest, neist ligi pooled olid sakslased, ülejäänud itaallased. Arv oli samal ajal Stalingradis vangilangenutest üle kahe korra suurem.

Stalingradi lahing oli teise maailmasõja üks olulisimaid sõjalisi operatsioone, mis toimus 23. augustist 1942 kuni 2. veebruarini 1943 idarinde lõunaosas. Sõdivate poolte kasutatud sõjajõud olid suured ja ka kaotused olid tohutud.

Saksa kindralstaap võttis pärast Punaarmee katastroofiga lõppenud Harkovi (ukr Harkivi) pealetungioperastiooni ette suurema pealetungi idarinde lõunaosas ning koondas sinna kaks väegruppi (umbes 900 000 meest, üle 17 000 suurtüki ja miinipilduja, 1260 tanki, 1640 lennukit), kes pidid vallutama Doni ja Kubani alad ning Põhja­K aukaasia.

Punaarmee jõud olid selles piirkonnas tunduvalt nõrgemad ja ei suutnud sakslaste edasitungi oluliselt takistada.

Saksa väed (põhijõud oli kindral Friedrich Pauluse 6. armee) jõudsid 23. augustil 1942 Stalingradist põhja pool Volga jõeni, tungisid 13. septembril linna ja vallutasid suure osa sellest. Tänavalahingud kestsid üle nelja ja poole kuu, eriti ägedalt võideldi raudteejaama ja Mamai kurgaani pärast. Punaarmee kätte jäi vaid kaks väikest linnas asuvat sillapead, mida hoiti pigem prestiiži kaalutlustel.

Kuigi Saksa sõjajõud olid pealetungi ajal hargnenud kahes suunas: Stalingradi ja Põhja­K aukaasia poole, koondus nende tähelepanu ja parimad jõud just Stalingradi. Juba ennegi hiigelpikk rindejoon venis veelgi pikemaks ja Saksa sõjaväel koos oma liitlastega lihtsalt ei jätkunud jõude selle tõhusaks kaitsmiseks.

Teisalt valitses Saksa kindralstaabis üldiselt arvamus, et Punaarmee on niivõrd nõrgenenud, et efektiivseid pealetunge enam ette võtta ei suuda. Para­

ku sakslased eksisid. Hiilgav ei olnud ka Saksa vägede olukord Stalingradis. Suured kaotused, pikaks veninud varustusteed, kurnatus ja sissepiiramisoht muutsid Pauluse grupeeringu seisukorra väga ohtlikuks.

Tõsi küll, Punaarmee sügistalvine pealetung oli edukas idarinde lõunaosas, kuid kesk­ ja põhjaosas (Rževi ja Leningradi piirkonnas) oli üldiselt edutu. Punaarmee üritas sügisel 1942 mitu korda alustada Stalingradi piirkonnas pealetunge Saksa grupeeringu sissepiiramiseks, kuid edutult.

19. novembril 1942 aga õnnestus venelastel saavutada läbimurded neis rindelõikudes, kus rinnet hoidsid peamiselt Rumeenia ja Itaalia väeosad. Nende võitlusvõime, relvastus ja varustus ei olnud võrreldavad Saksa väeosadega ning sakslased ei suutnud oma liitlasi jõudude vähesuse tõttu tõhusalt toetada.

Nõukogude armee Stalingradi vastupealetung, operatsioon Uraan algas 19. novembril 1942. Sel päeval asusid edela­ ja Doni rinde ning 20. novemb­

Ameeriklased maabumas Alžeeria rannikul operatsiooni Torch (Tõrvik) raames 8. novembril 1942. Sellega algas sakslaste väljalöömine Aafrikast. Foto: Franklin D. Roosevelti raamatukogu

SÕDUR mai 2023 2022 51 Ajalugu
52 mai 2023 SÕDUR Ajalugu
Saksa sõdur kuulipildujaga MG 34. Punaväelased varemetes võitlemas. Fotod: Scanpix ja Wikipedia Nõukogude soomus teel lahingusse. Luftwaffe võitlejad patrullis.

ril Stalingradi rinde väed üldisele vastupealetungile. Punaarmee edelarinde väed lõid kaitsel oleva Rumeenia 3. armee rindesse 12 kilomeetri laiuse avause ning Nõukogude armee mobiilsed üksused piirasid Doni jõe käärus viis Rumeenia diviisi sisse.

20. novembril ründasid Stalingradi rinde väed Rumeenia 4. armeed ja murdsid selle kaitsesse 30­k ilomeetrise lõhe. Avausse suundusid Nõukogude armee 4. ratsakorpus ja 4. mehhaniseeritud korpus, kes liikusid Plodovitoje poole. 22. novembril hõivasid 26. tankikorpuse väed Kalatši ning 23. novembril kohtusid loodest liikuvad 4. ja 26. tankikorpus ning kagust tulev 4. mehhaniseeritud korpus.

Löökidega loodest ja kagust Kalatši suunas piirati 23. novembriks ümber Saksa 6. armee ja osa 4. soomusarmeest.

Punaarmee kolm rinnet, mida juhatasid kindralpolkovnik Andrei Jerjomenko ja kindralleitnandid Konstantin Rokossovski ja Nikolai Vatutin, piirasid ümber Saksa väegrupi Stalingradis. Piiramisrõngasse jäi 220 000–250 000 sõdurit (vene andmetel isegi kuni 330 000). Hitler keelas 6. armeel väljamurdmise ja lootis sissepiiratud vabastada löökidega väljastpoolt, samuti hankida neile lennuväe abil laskemoona, toiduaineid ja muud varustust.

Paraku katsed Stalingradi piiramisrõngas deblokeerida ebaõnnestusid. Saksa pealetung piiramisrõnga läbimurdmiseks ja Pauluse väegrupiga «koridori» loomiseks löögiga Kotelnikovo ümbrusest Stalingradi suunas takerdus Punaarmee kaitseliinidesse. Õhusild ei suutnud piiratuid piisavalt varustada ja transpordiõhusõidukite kaotused olid väga suured. Sakslased kaotasid ligi 500 lennukit ja tuhat lendurit.

1943. aasta jaanuari alguseks surusid üldpealetungile läinud NSV Liidu väed Stalingradi piiramisrõnga välisrinde 170–250 km eemale. Seega kaotasid sakslased igasuguse lootuse abile väljastpoolt. Kroonilises laskemoona­, talvevarustuse­ ja toidupuuduses Saksa väegrupp kaotas vähehaaval nii võitlusvaimu kui võitlusvõimet.

10.–26. jaanuari pealetungiga tükeldati ümberpiiratud kahte ossa, vastupanu kestis linna lõunaosas 31. jaanuarini, põhjaosas 2. veebrua­

SÕDUR mai 2023 53 Ajalugu
Punaarmee kaevikuis.

rini. Katlasse sattunud 250 000 mehest 91 000 ellujäänud meest eesotsas kindralfeldmarssal Friedrich Paulusega alistusid ajavahemikus 31. jaanuar – 2. veebruar 1943. Vangi langes 91 000 meest. Saksa sõjavangidest pöördus sõja lõppedes kodumaale tagasi vaid 5000–6000 meest. Võib lisada, et oli veel piiramisrõngast pääsenuid – õhusilla abil viidi välja ka mitu tuhat haavatut.

Sõjavangide suure suremuse põhjuseks oli peale vangide julma kohtlemise (mida tegid nii Saksa kui Vene pool) saksa sõdurite raske seisund allaandmisel (kurnatus, nälgimine, külmakahjustused ja nakkushaigused).

Teade kaotusest Stalingradi all masendas Saksamaa elanikke ja sundis riigi juhtkonda kasutusele võtma «totaalse sõja» meetodid. Masendust lisas

kindlasti teade, nagu oleks kogu Saksa 6. armee viimse meheni võideldes surnud kangelassurma, vangilangenutest ei teatatud midagi.

Stalingradis elas enne sõja algust pool miljonit inimest. Linna tsiviilelanikud kandsid samuti suuri kaotusi – kokku hukkus vähemalt 40 000 inimest, enamik ülejäänutest evakueeriti tagalasse.

54 mai 2023 SÕDUR Ajalugu
Tormijooks linnale. Punavägi järjekordset küla vallutamas. Sakslased positsioonil. Saksa jalavägi tanki toetamas. Sakslased pontoonsillal Doni ületamas. Punaste suurtükipatarei. Fotod: Scanpix ja Wikipedia

Poolte sõjajõud Stalingradi lahingus

(seisuga 19. november 1942)

Saksamaa

1 miljon sõdurit:

400 000 sakslast

200 000 itaallast

200 000 ungarlast

150 000 rumeenlast

40 000 hiwit

(vabatahtlikud okupeeritud aladelt)

640 tanki ja liikursuurtükki

732 sõjalennukit

NSV Liit

1,1 miljonit sõdurit

900 tanki ja liikursuurtükki

1100 sõjalennukit

Saksa vägede kaotused piiramisrõngas

Siin on sakslaste ja venelaste andmed sageli väga erinevad ja selle üheks põhjuseks on asjaolu, et Saksa vägede koosseisus oli üsna palju abiväelasi või -teenistuslasi, kes on tuntud nimetusega hilfswillige ehk lühendatult hiwi.

Enamasti olid nad värvatud vangilangenud punaväelaste hulgast. Arusaadavalt pidas Punaarmee neid reeturiteks ja reeglina lasi nad kohapeal maha. Igal juhul on novembris piiramisrõngasse sattunud Saksa grupeeringu sõdurite arvu hinnatud 250 000–290 000 meest (venelaste väitel 330 000). Neist oli sakslasi 190 000–230 000, hiwisid 20 000–50 000 ja rumeenlasi 5000–12 000. Lisaks veel mõnisada itaallast.

Sõjategevuse perioodil novembrist 1942 – veebruarini 1943 sai surma ja haavata ligikaudu 50 000–60 000 sakslast. Neid õnnelikke, kes lennukitega Stalingardi katlast evakueeriti (enamasti olid nad haavatud), oli 25 000.

Veebruaris 1943 langes venelaste kätte sõjavangi erinevatel andmetel kas 90 000 või 120 000 eri rahvusest sõjameest. Nende saatuseks oli samuti surra – alla 10% neist pääses hiljem tagasi kodumaale.

Poolte kaotused kogu Stalingradi operatsiooni jooksul

Saksamaa (koos liitlastega)

700 000 sõdurit langenute, haavatute ja vangidena (Vene andmetel koguni 1,5 miljonit)

1500 tanki ja 900 lennukit

NSV Liit

1,1 miljonit sõdurit langenute, haavatute, vangide ja haigestunutena 4300 tanki ja 2800 lennukit

Inimkaotused selles hiiglaslikus sõjalises operatsioonis olid tohutud.

Ajalugu
Sakslased ründesuurtükiga StuG III. Lahing Stalingradi traktoritehases.

Saksa-Itaalia vägede kapituleerumine Tuneesias 1943

Võitlused Põhja-Aafrikas olid kestnud alates Itaalia

sõttaastumisest juunis

1940 vahelduva eduga kuni sügiseni 1942. Põhiline sõjategevus toimus ühelt poolt itaallaste-sakslaste ja teiselt poolt Briti impeeriumi jõudude vahel Liibüa ja Egiptuse territooriumil. Peale brittide sõdisid nende poolel ka austraallaste, uusmeremaalaste, indialaste, prantslaste, kreeklaste, poolakate, tšehhide ja kindlasti veel muudegi rahvaste üksused. Neis lahingutes omandasid kuulsust sellised väejuhid nagu Erwin Rommel ja Bernard Montgomery.

Oktoobris-novembris

1942 toimus aga kaks sündmust, mis kallutasid vaekausi lääneliitlaste kasuks. Esiteks said inglased suure võidu Egiptuses 23. oktoobrist kuni

4. novembrini 1942 toimunud El-Alameini lahingus (sakslased-itaallased kaotasid kokku) ja sundisid Saksa-Itaalia väed taganema Liibüasse.

Teiseks sooritasid

8. novembril 1942 mitu dessanti tollaste Prantsusmaa kolooniate Maroko ja Alžeeria rannikule USA-Briti ühisjõud ning paari päeva pärast lõpetasid Prantsuse väed vastupanu ja peagi olid Põhja-Aafrika prantslased juba lääneliitlaste poolel.

Nüüd olid Saksa-Itaalia väed jäänud kahe tule vahele ja et Põhja-Aafrikast mitte evakueeruda, valiti edasiseks vastupanuks

Tuneesia (mis oli samuti Prantsusmaa koloonia).

See territoorium oli Itaalia

lähedal (Sitsiilia ja Tuneesia vahelise väina laius on kitsaimas kohas 145 km) ja seal olevaid vägesid oli lihtsam varustada. Algul

hõivasid sakslased-itaallased 9.–10. novembril prantslaste vastupanuta

Tuneesia ja asusid end seal kindlustama. Selleks toodi

Itaaliast vägesid juurde ja Tuneesias jätkaski sõdimist küllaltki suur väegrupp

Itaalia marssali Giovanni Messe juhtimisel.

Ameeriklased, inglased ja prantslased sõdisid feldmarssal Harold Alexanderi, USA kindrali Dwight Eisenhoweri ja Briti kindrali Bernhard Montgomery juhtimisel oma vaenlastega Tuneesias veel ligi pool aastat. Kokku osales sealsetes lahingutes veidi alla miljoni sõjamehe, mis on Aafrika oludes küllaltki suur arv.

Lääneliitlastel oli nii inimeste kui sõjatehnika arvuline ülekaal. Samuti kärpis teljeriikide sõjapidamisinnukust asjaolu, et vaenlase suur ülekaal merel ja õhus takistas tuntavalt Tuneesia väegrupi var-

ustamist, samuti polnud võimalik seda sealt näiteks Sitsiiliasse evakueerida.

Hitleri jonnaka soovi pärast säilitada võimalikult kaua Tuneesia platsdarmi kaotas Luftwaffe väga palju lennukeid.

Maltal ja Tuneesias paiknevatelt lennuväljadelt startivad lääneliitlaste lennukid valitsesid täielikult õhuruumi ja merel võimutses Briti sõjalaevastik, mis uputas hulgaliselt Itaalia laevu, mis püüdsid Tuneesia väegrupile vajalikku relvastust ja varustust tuua. Seega kahanesid vähehaaval sakslaste-itaallaste toidu-, kütuse- ja laskemoonavarud, haavatuid ei olnud võimalik enam Sitsiiliasse toimetada. Olukord muutus üha hullemaks.

Nii jäi Saksa ja Itaalia sõduritel 1943. aasta algul üle vaid oma positsioone visalt kaitsta ilma erilise lootuseta Aafrikast tagasi Euroopasse pääseda. Siiski suutsid nad ameeriklastele isegi paar õnnestunud vasturünnakut korraldada.

Omapäraseks asjaoluks Tuneesias oli ka see, et prantslased sõdisid mõlemal pool rindejoont. Tõsi, jõud olid väga erineva suurusega. Ameeriklaste ja inglaste poolel oli Aafrika armee (72 000 meest).

Sakslaste poolel võitles vabatahtlikest moodustatud leegion, mis kandis mitut nime: Legion Imperiale, Prantsuse Leegion Tuneesias ja Aafrika Falang. Selles oli 400–450 meest, neist kaks kolmandikku prantslased, ülejäänud aga alžeerlased. Lüüasaamise järel käis nende käsi muidugi halvasti.

Otsustavat pealetungi alustasid inglased-ameeriklased 20. aprillil 1943 ja surusid vastaseid üha põhja poole. 7. mail langesid Tunis ja Bizerta ning viimased kaitsjad suruti edasi Boni neemele, kus nad ilma pääsemislootuseta laskeja toidumoona (samuti joogivee) puuduses lõpuks 13. mail kapituleerusid. Marssal Messe üritas küll lääneliitlastelt mingeid tingimusi välja kaubelda, kuid Eisenhower ja Montgomery keeldusid sellest.

Nii langeski sõjavangi 240 000 sakslast ja itaallast (on pakutud ka suuremaid arve), lisaks hulk sõjatehnikat: 250 tanki, 600 lennukit, 1000 suurtükki, mitu tuhat erisugust autot jms. Vangi võeti ka väekoondise juhatajad kindralooberst Hans-Jürgen von Arnim ja marssal Giovanni Messe.

Tuneesias jätsid oma elu üle 20 000 mehe. Kaks-kolm korda rohkem sõjamehi sai haavata.

56 mai 2023 SÕDUR Ajalugu
Peaminister Winston Churchill (ees paremal) Kartaago amfiteatris Briti vägesid üle vaatamas. Foto: Scanpix

SULLE

reservväelane, kes sa soovid ka edaspidi sõjandusteemadega kursis olla.

Telli militaarajakiri

tellimine.ee / sõdur

Peeter Suure merekindluse raudteed

Kui suur oli Peeter Suure merekindlus Tallinnas? Kõige selgema pildi annab meile raudteevõrgu kaardistamine, kuna iga kindlusraudtee haru viis mõne selle merekindluse rajatiseni.

Peeter Suure merekindluse ehituse alguseks oli Tallinnas üks kitsarööpmeline (750 mm) raudteeliin juba olemas. See tuli Pärnust ning Valgast üle Mõisaküla ja Viljandi ning jõudis välja Tallinna kaubasadamasse (liiklusele avati see liin 1897 – toim).

Kaubasadamas asus Tallinn­Sadama jaam, mis kahes teises tolleaegses kohalikus keeles kandis nimesid Revel­ Gavan (Tallinna sadam) ja Felliner Bahnhof (Viljandi raudteejaam).

Sadama jaamaga sama projekti järgi oli ehitatud ka Revel Glavnoje (Tallinna peajaam), mis tänapäevaks on saanud nimeks Tallinn­Väike.

Sadama jaamast peajaama kulges raudtee tänapäevaste Siselinna kalmistu ja sõjaväekalmistu vahelt, olles neist eraldatud paekivimüüridega.

Peajaamast edasi läks tolle Tallinna esimese kitsarööpmelise raudtee trass juba sama teed mööda, kus tänapäeval kulgeb laiarööpmeline raudtee Viljandisse.

Kindlusraudtee ehitamine

Kitsarööpmelise raudteega ühendatud kindlusraudteed hakati ehitama

Peeter Suure merekindluse rajamise

tõttu 1912. aasta kevadel. Tallinna lähiümbrusesse ja ka saartele rajati terve hulk suurtükipatareisid, kaevikuliine,

Endise kindlusraudtee veduriga rong Sõrve jaamas 1947. aastal. Foto Mehis Helme erakogu

laskemoonaladusid, juhtimiskeskuseid, sõjaväelinnakuid ja muid kindlustustega seotud rajatisi. Kindlustused vajasid aga pidevat varustamist ja selleks rajati nendeni kindlusraudtee harud.

Kindlusraudtee ühendati olemasoleva kitsarööpmelise raudteega Nõmme kirdeserval Liival, kust uus raudteeharu suundus esialgu üle Pärnu maantee ja puitviaduktiga (praeguseks asendatud püsivama viaduktiga – toim) üle laiarööpmelise Tallinn­Paldiski raudtee

(praeguseks on sellele trassile rajatud kergliiklustee).

Sealt lääne poole, praeguse Hiiu kaubajaama kohale, ehitati Peeter Suure merekindluse peajaam, mida ajalugu tunneb Nõmme­K indluse jaamana. Sinna ehitati paekivist jaamahoone, mis valmis 1913 või 1914, ja unikaalne ringdepoo 25 kanaliga. Sinnapoole sõitvad ja sealt väljuvad vedurid juhiti raudteeliinile või sealt maha pöördsilla abil. Ringdepoo ehitus kestis kuni 1919. aastani. Mui­

58 mai 2023 SÕDUR Ajalugu
Mati Õun sõjaajaloolane

dugi ehitati Nõmme­K indluse jaama ka hulk puidust abiehitisi: pritsikuur (ilmselt tuletõrjepumba hoidla), veemaja vedurite tankimiseks, puu­ ja turbakuur hoonete küttematerjali hoidmiseks jm.

Suurupi suund

Rajatava kindlusraudtee üldülesanne oli ühendada Tallinna ümbritseva maarinde vastupanusõlmi ja rannapatareisid; viimastest siiski mitte kõiki. Esimese pikema raudteeliinina sai

juba 1912. aasta suvel valmis lääneloodesse kulgenud liin, mis üle Harku jaama kulges Sõrve jaamani ja hargnes seal kaheks Suurupisse minevaks liiniks. Neist üks läks sealt loodesse ja jõudis Suurupi ülemise tuletornini, kus hakati ehitama 356 mm rannapatareid ning oli barakilinnak. Teine raudteeharu pöördus põhja ja seejärel loodesse ning laskus Rannamõisas rannamadalikule, minnes sealt piki Suurupi põhjarannikut poolsaare loodeotsal ehitatavate rannapatareideni.

Seejärel pandi Nõmme­K indluse ja Sõrve jaamade vahele veel teinegi rööpapaar, kuna pärast järgnenud haruteede ehitamist Türisalusse, Naagele, Vääna, Humalasse, Hüüru ja Vääna­Postile kujunes sellest liinist Peeter Suure merekindluse kõige sõidetavam raudtee.

Raudtee Tondi kasarmute ees Aastani 1917, mil Peeter Suure merekindluses tööd soikuma kippusid, ehitati linna ümbritseva maarinde, ladude, kasarmute jms ühendamiseks veel hulk

SÕDUR mai 2023 59 Ajalugu

raudteeharusid ja ­jaamu. Rahumäe surnuaia lääneserva ehitatud Rahumäe jaamast (praeguseks järel vaid kivimüürid – toim) viidi raudteeharu Tondile.

Tondi kasarmute juurest keeras see põhjasuunda ja siis loodesse, jõudes välja Koplisse.

Tondilt viidi üks raudteeharu omakorda edelasse, kus see läbis Rahumäe ladude ala ja pöördus siis lõunaloodesse, jõudes Harku ladudeni (raudteetamm on näha Tallinna tehnikaülikooli peahoone taga).

Pääsküla trass

Liivalt viidi raudteeharu läbi tollal veel hõredalt asustatud Nõmme Pääsküla vastupanusõlme. Mäletan enda noorusajast selle raudteetammi lõiku oma koduväravast 120 m kaugusel, Olevi tänav 37 õuel; samuti naabertänava Kandle juures ning Kruusa ja Sõbra tänavate vahel olnud madala

Merekindluse staabi silt tõenäoliselt Pata rei kindluse ukselt.

männimetsaga alal. Kaardil mõõtes jääb see raudteetamm Vabaduse puiesteest 100–250 m lõunakagusse.

Uurides tänapäevast ja 20. sajandi algupoole kaardimaterjali ning kasutades harrastusajaloolase Agu Vabamäe tähelepanekuid ja analüüsi, saame tollase Liiva­Pääsküla raudteetrassi suure tõenäolisusega paika panna. Trass algas Liiva jaamast umbes 350 m lõuna pool, praeguste Mahla ja Värava tänava ristmiku kandis. Edasi läks raudteetrass paralleelselt ja hiljem piki tulevase Vabaduse puiestee trassi, jõudes VanaPääsküla kindlusalale.

Siinkirjeldatud raudteeharule ehitati ka üks jaamahoone, mis tänapäeval on aadressil Vabaduse puiestee 183, Raba tänava nurgal. Kuni aastani 1919 kandis see jaam Petrovka nime, saades siis Pääskülaks. Samalaadsed on ka Harku, Rahumäe ja Sõrve jaamahooned.

Muidugi võeti ehitatavas merekindluses kasutusele ka olemasoleva Tallinn­Viljandi kitsarööpmelise raudtee kindluspiirkonda jääv lõik. Männiku jaamast viidi haruteed Suur­ ja Väike­Männiku ladudesse, Tammiku jaamast aga ehitatavale Tammemäe positsioonile maarindel.

Männikult kagusse

Ka piki Viljandi maanteed viidi Liivalt lõunakagusse raudteeharu, mis alul jäi maanteest lääne poole, enne praeguse Kiili tee hargnemist aga ületas maantee ja jätkus nüüd piki selle idakülge kuni Sausti teeotsani. Seal ületas raudtee veelkord Viljandi maantee ja jätkus selle maantee ning praeguse Tallinna ringtee vahel kuni Nõmme (praegu Saustinõmme) külani.

Seejuures tehti raudteele kaks harunemiskohta – paika, kus ta esimest korda ületas Viljandi maantee, ehitati

60 mai 2023 SÕDUR Ajalugu
Vaade raudtee poolt Tondi kasarmutele. Foto: arhitektuurimuuseum Kindlusraudtee Sõrve jaamahoone. Foto Hanno Talving / vabaõhumuuseum Foto: ajaloomuuseum Tallinna sadama raudteejaam, vaatega Narva maanteelt mere poole, praeguse Petrooleumi tänava ääres. Foto: Mehis Helme erakogu

Razdelnaja jaam ja sealt tehti raudteeharu piki praegust Kiili teed kagusse kuni praeguse ringteeni; paigast, kus raudtee teist korda ületas maantee, viidi teine harutee kagusse ja see kulges piki Sausti teed.

Nende kolme raudteeharu lõppjaamad olid Nõmme külas Nõmme­L õuna, Saustil Gross­Sauss ja Kiili teel Kurna. Ka seal asusid maarinde kaitserajatised.

Rae suund

Kui me kaardil mõttes või linnulennul vastupäeva ümber Tallinna edasi liigume, siis järgmine kindlusraudtee haru tuli juba Tallinna peajaamast ehk praegusest Tallinn­Väikese jaamast. See raudteeharu kaardus ümber Ülemiste järve põhjaotsa ja läks siis sirgelt umbes 4 km kagusse, kuni Peetrikülani. Praegu on selle raudteetrassi kohal uus Tartu maantee. Peetrikülas

pöördus raudtee Raele, kus oli vastupanusõlm koos kuue suurtükipatareiga. Raelt raudtee ületas tollase Tartu maantee ja kulges nüüd sellest lääne pool Lehmja lähistele. Selle raudteeliini lõppjaam oli Rosenhagen, mis on Lehmja mõisa saksakeelne nimi; vahejaamadeks olid Rae ja Loo.

Lasnamäele

Tallinnast kirde poole ehitati veel üks kindlusraudtee haru, mis läks ehitatavatele Iru ja Kose positsioonidele. Raudteetrass jõudis praeguse Tondiraba tänava kohal Narva maanteeni. Seal pöördus raudtee järsult itta, lõigates hilisaegadel Mustakivi tee ristmikul Narva maanteele tekitatud kurvi ja jäädes maanteest lõuna poole. Jõudes praeguse Priisle teeni, raudtee hargnes.

Üks haru läks piki Priisle teed ja seejärel Hooldekodu teed kuni praegu­

Türisalu-Naage positsiooni jaovarjend.

Fotod: Hanno Talving / vabaõhumuuseum

Kindlusraudtee Nõmme depoo 1922. a pildil.

Foto: Mehis Helme erakogu

se Iru hooldekoduni, kus oli kasarmulinnak; teine haru läks vastassuunas praeguste Vabaõhukooli tee ja Nurmiku tee ristumiskohta, kus tegi lühikese põhjasuunalise pöörde. Seal, praeguse Konstantin Pätsi vabaõhukooli maaalal, asus raskehaubitsapatarei.

Katariina kai raudtee

Kui kõik eespool kirjeldatud kindlusraudtee harud olid ühendatud ühtse raudteevõrguga, siis maismaal olnud raudteel oli ka üks täiesti eraldi seisev haru – Paljassaare raudtee. See raudtee ehitati 1921 ja ühendas poolsaare loodeotsale ehitatavaid ladusid idakaldal oleva sadamaga, sinna aastail 1913–16 ehitatud Katariina kaiga.

Ühtekokku ehitati Tallinnas ja selle lähiümbruses maismaale ligi 250 km kindlusraudteid. Ronge vedas sellel raudteel ligi 70 auruvedurit ja vedudeks oli kasutada ligi 1400 vagunit.

SÕDUR mai 2023 61 Ajalugu
Vääna-Posti haubitsapatarei varjend. Kindlusraudtee Rahumäe jaamahoone varemed 2004. a. Kaitsepositsiooni nr 7 rühmavarjend Männikul. Suurupi läänepoolse helgiheitjapositsiooni abirajatis.

Tallinna merekindluse raudtee ja kaitserajatised

kindlusraudtee raudteejaam kasarmu

suurtükipatarei kaitserajatis ladu

62 mai 2023 SÕDUR Ajalugu
SÕDUR mai 2023 63 Ajalugu

Bolševiseerunud Vene sõjaväe pagemine Eestist 1918. aasta veebruari lõpul kindlusraudteed oluliselt ei puudutanud. Eesti kitsarööpmelisel raudteel puudus ühendus Venemaaga ning tollase suure põgenemise korral ei saanud seda kasutada. Tallinna ning selle lähiümbruse kindlusraudteed jäid koos oma jaamade, vedurite­vagunite ning ka suure osa raudteelastega siia alles.

Kahjuks ei jäänud nad esialgu vastloodud Wabariigile, vaid siia saabunud Saksa okupatsiooniväele. Tolleaegne esimene Saksa okupatsioon kestis kaheksa ja pool kuud ning selle mõju Tallinna ja selle ümbruse kindlusraudteele oli suhteliselt väike. Sakslased viisid seitse vedurit ja hulk vaguneid merekindluse raudteelt nende Paide­Tamsalu väliraudteele, kus liiklus avati 1918. aasta sügisel. Aga varsti pärast seda oli saksmannidelgi Eestist minek. Lahkudes võeti Nõmme kindlusjaama depoost kaasa 72 km seni mahapanemata rööpmeid koos vastava kinnitusmaterjaliga, tööriistu ja palju muud, kaasa arvatud pronksist jaamakellad.

Kindlusraudtee vedureist õnnestus sakslastel ära viia vaid üksainus, mis ilmselt laaditi laiarööpmelisele platvormvagunile ja jäi hiljem pidama Poolasse, Zbiersky suhkruvabrikusse. Tänapäevaste ajaloolaste seisukohast on aga korvamatu kaotus see, et sakslased vedasid ära Peeter Suure merekindluse raudtee arhiivi – nende jaoks täiesti kasutu sõjasaagi.

Soomusrongid

Järgnenud Eesti vabadussõja aegadel ehitati meil viis kitsarööpmelist soomusrongi, milliseid kasutati Põhja­Lätis punaväe vastu. Mehis Helme andmeil oli neist vaid soomusrongi nr 2 vedur pärit kindlusraudteelt; endale soomuse peale saanud kindlusraudtee vaguneid oli aga soomusrongides nähtavasti hulgem, kuna viiest soomusrongist kolm olid ehitatud Tallinnas.

Koos Tartu rahuga saabus 1920. aasta talvel rahu ka Tallinna kindlusraudteele ja seda hakati ümber korraldama

Eesti Wabariigi reaalsete vajaduste kohaselt. Suur osa kindlusraudteest osutus üleliigseks ja seda hakati üles võtma.

Sellega tegeleti nii riiklikult, teede­

Kindlusraudtee

ministeeriumis kui ka erainitsiatiivil. Viimane tähendas seda, et hakkajad talumehed kangutasid lahti lähikonnas maha pandud ja nüüd kasutamatuiks osutunud raudteerööpmed ning ehitasid neist näiteks lagesid oma kartulikeldritele.

Mitmed ümberkorraldused tehti Nõmme­K indluse jaamas, mis kindlusjaamana oli lõpetanud tegevuse ja tegutses edasi nimede all Väike­Nõmme, Nõmme­II ning Nõmme­Väike. Millegipärast lõpetati sealse paekivist jaamahoone kasutamine esmaotstarbel ja sellest sai saun. Uueks jaamahooneks sai üks senistest puitkasarmutest ja Tallinn­Vääna liinil algas tsiviilliiklus Nõmme kaudu.

Mõned esimesed aastad pärast vabadussõda käisid väikesed reisirongid ka Harku­A lliku ja Vääna­Humala liinidel, kuid siis suleti need ilmselt reisijate vähesuse tõttu. Raudteeliinid ise jäid veel pikemaks ajaks alles.

Nõmme­K indluse jaama uhkest ringdepoost lammutati millegipärast

juba 1920. aastate alul üks viiekanaliline sektsioon maha ja 1924. aastal teinegi. Võib aru saada, et vähenenud vedurite hulga remondiks ei olnud neid enam nii palju tarvis, aga ikkagi – milleks üleliigseid kanaleid lammutada? Neid oleks ju saanud kasutada ladudena, millisteks Hiiul olid tarvitusel hoopis viletsamad puithooned.

Kuni 1925. aastani oli veel alles ka Sõrve­Suurupi raudteeliin, kuid liiklust sellel ei toimunud, kuna tee oli kehvas korras. 1924. aastal viidi seda teed mööda platvormvaguneil Suurupisse neli 120 mm rannakaitsekahurit, aga vedurit sellele kehvakesele teele ei juletud lasta ja vagunid veeretati kohale sõdurite ihurammuga. Suurupi komandantuuri territooriumile jäi ka pärast 1925. aastat paar kilomeetrit raudteed alles; veoks kasutati seal vagonette ja hobuseid.

Üldiselt aga jäi kindlusraudtee jäänukteid Tallinna ja selle ümbrusesse veel pikaks ajaks. Näen 1920.–30. aastail väljaantud sõjaväekaartidel üsnagi

64 mai 2023 SÕDUR Ajalugu
Männiku raudteejaam juunis 2009.

allakäiguspiraal

saanud vedada tanke ega muud rasket sõjatehnikat.

Nii need «kasutud» raudteed Eestis, Lätis ja mujalgi oma tegevuse lõpetasid; parimal juhul asendati nad laiarööpmelise raudteega, nagu meil Tallinn­Türi­Viljandi liinil. 1971. aasta märtsis suleti ka senised Tallinna­sisesed kitsarööpmelised rongiliinid: Liiva – Nõmme­Väike, Tallinn­Sadam – Tallinn­Väike ja Tallinn­Väike – Ülemiste. Männiku ladude raudteeliinid tegutsesid 1970. aastate lõpuni. Viimasena jäi Balti laevastiku kasutuses tegutsema Paljassaare raudtee, millel tanke vedada ei olnud tarvis, aitas meremiinidest ja torpeedodest. Liiklus lõppes seal alles 1987. aastal, mil uue veepuhastusjaama tegevusest poolsaare keskel olevas soojärves tõusis vesi ja ujutas rööpmed üle. Paljassaare raudtee rööpmed käristati traktoriga liiprite küljest lahti ja müüdi vanarauaks uue vabariigi algaastail.

Tänapäev

palju allesolevaid raudteid ja teetamme, kust ilmselt juba rööpmed üles võetud. 1927. aasta aprillis­mais ehitati 21 päevaga raudbetoonviadukt Rahumäele, kus kitsarööpmeline raudtee käis üle laiarööpmelise. Seni oli seal olnud I maailmasõjas ehitatud puitviadukt.

Kogu selle aja tegutses Paljassaare raudtee; pärast II maailmasõda oli alles ka raudteeharu Rahumäe jaamast Tondi kasarmute ja Rahumäe suurtükiladude (praeguse Põhja­E esti regionaalhaigla õuel) juurde – palju seda kasutati, ei oska öelda.

Litzmanni raudtee

Teise Saksa okupatsiooni (1941–1944) ajal lisandus kindlusraudtee Tallinn­Vääna harule tavavedudele veel üks omapärane kasutusala –kõrgete võimukandjate vedu. Kuna Tallinnas võis jääda öise pommitamise alla, sõitis kindralkomissar Karl­ Siegmund Litzmann, omavalitsuse juht Hjalmar Mäe, kitsarööpmelise raudtee Tallinna veojaoskon­

na ülem, Poola sakslane Strewsky ja võibolla teisigi bosse ööseks Vääna, kus võis rahulikult oma raskest päevatööst välja puhata. Kõrged härrad ei sõitnud muidugi aururongiga, vaid sõja eel Tallinnas ehitatud rööbasomnibussiga Ro12.

Viimne kell 1971. aastal Omaaegse Tallinna kindlusraudtee viimased tegutsevad liinid suleti viimase punase okupatsiooni ajal. 1. juunist 1959 lõpetati liiklus Nõmme­Väikese ja Vääna vahel, tuues põhjenduseks sõitjate vähesuse. Aga see «sõitjate vähesus» oli punavenelastest koosneva raudtee juhtkonna enda organiseeritud, pannes reisirongid käima vaid õhtul ja öösel. Rööpmed võeti sellelt liinilt üles 1962. aastaks.

2. märtsist 1971 suleti Tallinn­Türi kitsarööpmeline raudteeliin ja siin olid tagamaad lausa strateegilised. Nimelt oli Moskvast, NSV Liidu kaitseministeeriumist vaadatuna kitsarööpmelistel raudteedel see viga, et sellel ei

Tänapäeval on kunagise Peeter Suure merekindluse mannermaal paiknenud kindlusraudteid mälestamas hulk autoteid ja laiu jalgteid, mis kulgevad piki omaaegseid raudteetrasse. Väga kenasti on neist jalgtee välja ehitatud Rahumäel ja Nõmmel; tee algab Pärnu maanteelt tänapäevase Järve Selveri lähistelt ja kulgeb üle 1927. aastal ehitatud raudteeviadukti. Sellele pandi hiljem mõlemale küljele kaks kõrgemat (vist plekist ja orgaanilisest klaasist) kaitsekilpi, et rumalad väikesed poisid ja juhmistuma hakkavad vanahärrad ei pissiks all olevaile kõrgepingeliinidele. Sest sealt võiksid nad surmava elektrilöögi saada ... teadagi kuhu.

Aga kõige õpetlikum autotee piki kunagist kindlusraudtee trassi algab Nõmme lääneservalt, kui Tähetorni tänav lääneloodesse keerab. Sealt kulgeb tee 8,7 km ulatuses täiesti sirgjoones, olles küll teekattelt erinev. Tähetorni tänav kuni Paldiski maanteeni on tänapäeval asfalteeritud, aga minagi mäletan sealset raudteed, mida mööda sai näiteks jõulude eel mindud Harku metsa, et sealt salamahti mõni jõulukuusk maha raiuda. Metsa mindi videvikus ja maharaiutud kuusega tagasi tuldi õhtupimeduses.

SÕDUR mai 2023 65 Ajalugu
Sõrve endise raudteejaama veetorn 2009. aastal. Fotod: Mati Õun

Autor on käsitlenud sõdalasfilosoofiat ning esitlenud seda Vibu tee kaudu. Raamat katab vibulaskmise tehnilist poolt, aga kaevub veelgi põhjalikumalt meie peas toimuvale. Raamatu siht on sütitada huvi ja anda õpetust vaistulaskmiseks, et saata nool teele täpselt, kasutamata sihikut.

Sõjakus on meis kõigis olemas, aga see ei tähenda vägivallatsemist. Meil on õigus – ehk lausa kohustuski – sõjakuseks, et kasvada täiskasvanuks, saada autonoomseks, täisväärtuslikuks kodanikuks, aga esmajoones ennast tundvaks ja teostavaks inimeseks, pereliikmeks. Meil kõigil on, mille eest võidelda, sestap tasub valdkonnast ka lugeda ja mõelda.

Sõdur kaevikus ei saa eirata mõtteid hukust, mistõttu esindab sõdalane meie kõigi, ka ühiskonna, inimlikkust. Raamatus on Vibu tee lihtsalt üks näitlik instrument.

1. oktoober 1944. Vastastikku seisvad Punaarmee ja Saksa väed valmistuvad otsustavateks lahinguteks. Saksa mereväealused ja allveelaevastik kurseerivad mööda Läänemere idaosa. Arvukad Nõukogude lennueskadrillid ja suured maaväekoondised koonduvad rünnaku lähtealadele. Lahingute operatiivstaapides käivad vilgas töö ja tulised arutelud. Kirjanik ja sõjaajaloo uurija Fred Vendel esitleb selles raamatus oma uurimust, mis käsitleb 1944. aasta oktoobris toimunud lahingutegevust Baltikumis. Autor vaatleb vaenupoolte taktikat ja strateegiaid uue nurga alt, avades uusi huvitavaid üksikasjalikke fakte ning kõrgemate ohvitseride muljet avaldavaid arutelusid. Seda, kuidas kindralid keerukates situatsioonides raskeid sõjalisi otsuseid vastu võtsid ja lahingukäike kujundasid, saate juba ise sellest põnevast raamatust lugeda.

Eestlaste osalus Soome edelarannikul asuva Hanko poolsaare lahingutes NSV Liidu baasis 1941. aastal on paraku suhteliselt vähetuntud teema. Nimelt oli eri andmetel 400–600 eesti mobiliseeritut küll Hanko baasi territooriumil, kuid relva neile reeglina kätte ei antud ja venelased rakendasid neid kõikvõimalikel töödel. Õnneks puuduvad andmed haigustesse ja nälga surnud eestlastest Hankos – varusid oli baasis piisavalt. Samuti pole teada, kas eestlasi sai surma suurtükitulest, millega soomlased vaenlast kostitasid. Küll aga võis eesti tööpataljonlasi hukkuda Hankost evakueerimise käigus Balti laevastiku laevadel, sealhulgas ka kurikuulsal «Jossif Stalinil».

Suur osa Hanko eestlastest jäeti aga evakuatsiooni käigus lihtsalt maha väikesele Russarö saarekesele, kust nad Soome sõjavangilaagrist läbi käinud peatselt koju tagasi pääsesid.

Suurbritannia mereväe eskaader saabus 1918. aasta

lõpus Läänemerele, tuues pöörde Eesti vabadussõtta. Britid turgutasid eestlaste võitlusvaimu, sulgesid punase Venemaa

Balti laevastiku selle Kroonlinna baasi ning aitasid klaarida sõjalisi segadusi Lätis.

Veidi üle aasta kestnud mereväeoperatsioonis osales 238 Briti laeva, millest lasti põhja kaks hävitajat, kaks patrull-laeva, üks allveelaev, üks kergeristleja, üks admiraliteedi tüüpi drifter, kümme kaatrit ja üks varustuslaev. Hukkus 128 Briti mereväelast ja lendurit. Briti meremehed olid eluga pääsenud esimesest maailmasõjast, kuid siis saadeti nad koju lubamise asemel hoopis tundmatu maanurga ohtlikesse vetesse, kus jääkülm meri oli täis miine. Briti meremeeste soovimatus Läänemerel sõdida viis viimaks mässuni.

Owen Matthewsi «Häving» on vapustav uurimus Vene-Ukraina sõjast ja selle tagamaadest, ulatudes Kremli koridoridest kuni Mariupoli kaevikuteni. Venemaa kallaletung Ukrainale on kõige tõsisem geopoliitiline kriis pärast teist maailmasõda, kuid ometigi ümbritseb selle põhjuseid siiani salapära. Tuginedes enam kui 25-aastasele korrespondenditöö kogemusele Moskvas, samuti oma perekondlikele sidemetele Venemaa ja Ukrainaga, viib ajakirjanik Owen Matthews meid Vene-Ukraina vastasseisu ajalooliste juurte kaudu pandeemiaaegsesse Covidi mulli, mille eraldatuses Putin kallaletungi kavandas, kartes paranoiliselt lääne salasepitsusi. Edasi liigub autor ootamatult sõjakangelaseks saanud Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi tagatuppa, tema lähimate võitluskaaslaste juurde.

66 mai 2023 SÕDUR Raamatud
Steve R. Dunn Lahingud Läänemerel: Briti kuninglik merevägi võitluses Eesti ja Läti pärast 1918–1920 Äripäev, 2023 Fred Vendel Kuramaa koti teke ja võitlused Saaremaal: 1.–14. oktoober 1944 Fred (Fred Publishing), 2022 Hanno Ojalo, Mati Õun Eestlased Hanko lahingutes 1941 Kirjastus Ammukaar, 2023 Enno Mõts Isetuse loits. Tee üle vibu: pea- ja käsiraamat (vibu) sõdalasele, pisut mõtisklusi eestlusest Enno Mõts, 2023 Owen Matthews Häving: lugu Putini sõja telgitagustest KAVA Kirjastus, 2023

EESTILE JA SULLE

K INDEL TULEVIK
OMANDA TUGEV JUHIHARIDUS. ÕPI MAAVÄEOHVITSERIKS. OHVITSER.EE
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.