Page 1

E E S T I

S Õ J A N D U S A J A K I R I

Kolonel Martin Herem: VAJAME ENESEKINDLAT MÕÕDUKUST

Nr 4 (91) 2016

MÕÕGA TORKED

EESTI TAEVAS


Palk lĂľpetamisel alates 1350.- EUR

Ă•ppeajal palk alates 650.- EUR


4/2016

3

SISUKORD

Kolonel Martin Herem: Rohkem enesekindlat mõõdukust Arengutest Eesti kaitseväes, oma KVÜÕA juhi aastatest ja sõjakunsti filosoofiast räägib Ivar Jõesaare vahendusel kaitseväe peastaabi uus juht, kolonel Martin Herem.

4 Eesti uudised 6 Välisuudised Sõduri baaskursusest ja natuke veel Kapten Ivo Peets jätkab sõduri baaskursuse muutmise tutvustamist Kalevi pataljoni näitel.

Venemaa Balti laevastik – kas Potjomkini küla või reaalne jõud? Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur Kalev Stoicescu räägib lahti Venemaa Balti laevastikus toimuva tagamaad ja juhtkonnavahetuse võimalikud põhjused.

29 Prantsuse kaitseväe juhataja: NATO idapiiri kaitsmine on alliansi tuum Ajakiri Sõdur küsitleb Eestis viibinud Prantsusmaa kaitseväe juhatajat kindral Pierre De Villiers’i.

Ämaris harjutati lennubaasi õhutõrjet Juulis harjutasid meie NATO liitlased Suurbritanniast Ämari lennubaasi kaitsmist. Harjutuse käigus tutvustas Briti lühimaa õhutõrjeüksus raketisüsteeme Rapier. Mille poolest õppus oluline oli, räägib õhuväe väljaõppekeskuse ülem kolonelleitnant Toomas Kuiv.

34 Õhutõrje raketisüsteem Rapier

36 Euroopa mereline julgeolekulõhe Kaptenmajor Taavi Urb räägib ohust, et Euroopas on tekkimas julgeolekulõhe – vahe julgeolekuvajaduse ja selle tagamiseks olemasolevate ressursside vahel, seda eriti merel.

Lask! Lask! Tõrge!? Millist relvaõli kasutab Eesti kaitsevägi ja kui kuluefektiivne see on.

Relv, mis jätab ellu Toime eesmärgi järgi jaotatakse keemiarelva surmavateks ja mitteletaalseteks ehk teovõimet halvavateks, mille abil muudetakse vastane ajutiselt lahinguvõimetuks. Miks vahel just viimase variandi kasuks otsustatakse, kirjutab Andres Meos.

Landesveeri sõda ehk Eesti rahvaväe võitlus kindral Rüdiger von der Goltzi sõjaväega Lätimaal suvel 1919. Sellest Vabadussõja suurejoonelisemast võidust Läti territooriumil Cēsise ja Riia vahel kirjutab Hanno Ojalo.

Vormiriides inimesed viib vormi CrossFit Üle maailma on sõjaväelased avastanud enda jaoks mitmekülgse treeninguvõimalusena CrossFiti. Miks on üldse vaja uusi treeningviise traditsiooniliste jõu- ja vastupidavusharjutuste kõrvale ja miks uudne meetod sobib ka vigastada saanud kaitseväelastele.

67 Raamatututvustused

50 Eesti torupill astus riigikaitse teenistusse Tänavusuvisel võidupüha paraadil Võrus üllatas Kaitseliit pealtvaatajaid uute torudega, kui malevate tuletoojateks valitud kodutütarde ja noorte kotkaste kolonni tõrvikutega väljamarssimist saatsid Kaitseliidu Sakala maleva torupillimängijad.

Britte tõhusalt juba Falklandi sõjas aidanud lähimaa õhutõrjesüsteem torkab valusalt.

kaitseväe peastaap Juhkentali 58, 15007 Tallinn

Tegevtoimetaja Toimetaja

Sverre Lasn sverre.lasn@mil.ee / 717 2164 reservmajor Ivar Jõesaar ivar.joesaar@mil.ee / 717 1922

Keeletoimetaja Kairi Vihman Kujundaja Ragne Rikkonen-Tähnas Trükitud AS-i Vaba Maa trükikojas Kaanefoto Suurbritannia õhujõud ja kaitsevägi

SÕDUR NR 4 (91) 2016

Väljaandja Toimetus


4

EESTI UUDISED

Ajateenijad loovutasid verd

Liibanonis teenivad kaitseväelased mehitasid ÜRO baasi sinisel joonel

1. jalaväebrigaadi Tapa linnakus oli 21. juulil doonoripäev, kus verd loovutas 88 kaitseväelast, neist üle poole jaoks oli see esimene kord. Kokku sai verekeskus ligi 40 liitrit verd. Verekeskuse arstil Sirly Tikasel oli hea meel, et nii paljud vormikandjad, kellest suurema osa moodustasid kolm nädalat tagasi ajateenistusse astunud sõdurid, tulid abivajajaid aitama. Igalt doonorilt võeti 450 ml verd, millega saab aidata vähemalt kolme patsienti. Kõige sagedamini vajavad doonoriverd vähihaiged, sünnitajad ja imikud ning raskete operatsioonide patsiendid, aga ka aneemia verejooksu, raske trauma ja mitme teise haiguse põdejad. Eesti haiglates tehakse vereülekanne ligi 20 000 patsiendile aastas.

Soome–Iiri ühispataljonis teenivad Eesti kaitseväelased alustasid 21. juulil teenistust Liibanoni ja Iisraeli eraldaval kontrolljoonel asuvas ÜRO baasis 6-50. Kui seni viisid Eesti rahuvalvajad ümberkaudsetes asulates ja sinise joone lähedal läbi regulaarseid patrulle, siis järgnevad kaks kuud jälgitakse Liibanoni ja Iisraeli eraldavat sinist joont pidevalt. Samuti jätkatakse motoriseeritud ja jalgsipatrullide läbiviimist. Vaatamata sellele, et olukord sinisel

joonel on üldiselt rahulik, on läbi aastate osapoolte vahel toimunud siiski mitu intsidenti. ÜRO rahuvalveüksuste ülesanne on sellistel puhkudel hoida ära olukorra eskaleerumine ning teha koostööd Liibanoni relvajõududega. Koos staabiohvitseridega teenib Liibanonis ÜRO rahuvalvemissioonil UNIFIL ligi 40 Eesti kaitseväelast, kellest suurema osa moodustab rühmasuurune üksus, mis on komplekteeritud peamiselt Scoutspataljoni B-kompanii baasil.

SAKSA KINDRAL: eestlastega harjutamine tugevdab liitlassuhteid Saksa bundesveeri 23. mägijäägrite brigaadi ülem brigaadikindral Alexander Sollfrank kohtus 21. juulil 1. jalaväebrigaadi staabiülema kolonelleitnant Mati Tikerpuuga ning tutvus Eestis teeniva üksuse tegevusega. Saksa kaitseväelaste eesmärk on tutvuda Eesti maastiku ja väljaõppetingimustega ning harjutada koos Eesti kaitsejõudude ja teiste siin viibivate liitlasüksustega. Üksus jõudis Eestisse juuli alguses ning jääb Tapale kuni septembri lõpuni.

Kolmekuuline rotatsioon on jagatud kaheks pooleteise kuu pikkuseks tsükliks, milles osalevad 231. mägijäägripataljoni kaks kompaniid. Kokku on Saksa kontingendi suurus ligi 200 inimest. Mägijäägrite üksused on spetsialiseerunud raskel maastikul ning ekstreemsetes ilmastikutingimustes tegutsemisele. Eestis teenivate üksuste relvastusse kuuluvad jalaväe lahingumasinad Boxer ja luuresoomukid Eagle. 231. mägijäägripataljoni kodubaas asub Bad Reichenhallis Lõuna-Saksamaal.

Tapal esitleti kaitseväe ja liitlaste Eestlasi saatis Balti sõjaväespordi soomusvõimekust mängudel edu jalgpallis

SÕDUR NR 4 (91) 2016

1. jalaväebrigaadi Tapa linnakus teenivad kaitseväelased ja töötajad said augusti viimasel päeval tutvuda Eesti ja liitlaste soomustehnikaga, sealhulgas peagi kaitseväe relvastusse jõudva jalaväe lahingumasina CV90 õppesõidukiga. Linnaku lähistel asuval harjutusalal näitasid oma soomustehnikat lisaks Eesti kaitseväelastele ka liitlased Saksamaalt ja Ameerika Ühendriikidest. Erinevaid takistusi ületasid soomustransportöör Sisu XA-180, lahingusoomuki CV90 õppeversioon, jalaväe lahingumasin Bradley ning tank M1A2 Abrams. Saksa kaitseväelased demonstreerisid naastetanki kasutades, kuidas on viga saanud soomukit võimalik lahinguväljalt kiirelt ja ohutult evakueerida. Relvanäitust külastanud ajateenijate arvates oli tegu väga õpetliku üritusega.

Juuli kolmandal nädalal Leedus Kaunases peetud XIV Balti sõjaväespordi mängudel osales 60 kaitseväge ja Kaitseliitu esindavat sportlast, meeskondlikult jäi parimaks saavutuseks esimene koht jalgpalliturniiril. Kokku võtsid ligi kakssada sportlast kolmest Balti riigist 19. kuni 22. juulini mõõtu suvebiatlonis, sõjaväe orienteerumises, jalgpallis, rannavõrkpallis, tänavakorvpallis, sportlikus kalapüügis, males, sangpommispordis, lauatennises, laskmises ning noorkotkaste mitmevõistluses. Lisaks jalgpallile paistsid eestlased silma rannavõrk-

pallis, kus kuue võistkonna hulgas saavutas meeste võistkond koosseisus Johan Vahter ja Keiro Jõgisalu teise koha. Suvebiatloni individuaalarvestuses võttis esikoha staabi- ja sidepataljoni kehalise kasvatuse spetsialist Daniil Steptšenko lätlase Oskars Blausi ees, sõjaväe orienteerumises oli naiste arvestuses võidukas sõjaväepolitseis teeniv leitnant Erika Kalda. Laskmises saavutas kaheteistkümne võistleja hulgas teise koha Raul Erk, meeskondlikult jäi laskmises Eesti Läti ees ja Leedu järel teiseks. Esimesed Balti sõjaväespordi mängud toimusid 2002. aastal Lätis, 2017. aasta Balti sõjaväespordi mänge peetakse järgmisel suvel Eestis.


EESTI UUDISED

ASTUSIME SAMMU LÄHEMALE HEIDUTUSE LOOMISEKS Eestisse saabusid 10. augustil visiidile Ühendkuningriigi maaväe ülema asetäitja kindralleitnant Sir James Everard ja kaitseministeeriumi rahvusvahelise julgeolekupoliitika direktor Nick Gurr, et arutada Ühendkuningriigi üksuste kohalolekuga seotud küsimusi. Lisaks kohtumistele peastaabis ja kaitseministeeriumis tutvusid Ühendkuningriigi esindajad Tallinnas paikneva NATO staabielemendiga ja said ülevaate Läänemere piirkonna julgeolekuolukorrast ning Eesti kaitseväe struktuurist ja relvastusest. Järgmisel päeval külastati Tapa linnakut. Selle aasta juulis Varssavis aset leidnud NATO tippkohtumisel otsustasid liikmesriigid nelja pataljoni lahingugrupi saatmise Balti riikidesse ja Poolasse, mille raamriigid on Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik, Saksamaa ja Kanada.

Sõjateadus ja -tehnoloogia sai ametlikult teadusvaldkonnaks Haridus- ja teadusministeerium võttis augustis vastu kaitseminister Hanso ettepaneku määratleda sõjateadus ja sõjatehnoloogia iseseisva teadus- ja arendustegevuse valdkonnana. Ametlik tunnustamine võimaldab sarnaselt Soome ja teiste riikidega edaspidi ette valmistada sõjateaduse valdkonna tippspetsialiste teadus- ja arendustegevuse, vastavate õppekavade ning magistri- ja doktorikraadide andmise kaudu. Eestis on

sõjateaduse ja -tehnoloogia arendamise eestvedaja KVÜÕA rakendusuuringute keskus. Selle tegevuse peaeesmärk on kaitseväe arendamise teaduslik-metoodiline toetamine ning põhiülesanne sõjateaduse arendamise korraldamine kaitseväe jätkusuutlikkuse tagamiseks. Lisaks osaleb keskus kaitseväe doktrinaalsete juhisdokumentide väljatöötamises ning panustab teadus-arendustegevusega kaitseväe võimearendusse.

Mereväe kadetid õpivad Lätis taktikalist navigatsiooni Kõrgema sõjakooli neljanda mereväe põhikursuse kadetid õpivad augusti lõpunädalal Läti mereväe matkekeskuses sõjalaevade taktikalist navigatsiooni. Matkekeskuse simulatsioonikeskkonnas juhivad kadetid paarikaupa kokku nelja laeva, mida peab vastavalt saadud korraldustele ohutult navigeerima. Selleks tuleb kadettidel muuhulgas määrata tundmatu laeva kurssi ning kiirust, arvutada ohutu möödumisvahe-

maa punkti ületamise kaugust ning koostada kokkupõrke vältimise kurss. Väljaõppele Lätis eelnesid nädala kestnud teoreetilised õpingud Tallinna Miinisadamas laevastiku mereväekoolis, Eestisse naastes ootab kadette ees navigatsioonipraktika tuukri- ja toetuslaeval Tasuja. Kõrgemas sõjakoolis alustati mereväe põhikursustega 2011. aastal. Viies mereväe põhikursus alustab õpinguid tänavu sügisel.

Relvastuskontrolli ohvitserid külastasid 2. jalaväebrigaadi

Sõjakooli kadetid alustavad õpinguid Kaitseväe ühendatud õppeasutuste kõrgemasse sõjakooli saabus 8. augustil 73 uut kadetti, et alustada augusti keskpaigas oma õppetööd. Uutelekadettidelealgaskõrgemassõjakoolis õppimine administratiivnädalaga, mille jooksul tutvustati õppuritele kaitseväes ja kaitseväe ühendatud õppeasutustes kehtivaid eeskirju ning alustati rivi-, relva-, sideõppe ja topograafiaga. Edasi algas noorkadettide ühtlustamiskursus, millega hinnatakse kadettide õppimisvõimet ja juhioskusi ning ühtlustatakse õppurite sõjalise väljaõppe taset. Ühtlustamiskursus lõpeb septembri teisel nädalal traditsioonilise lõpurännakuga. Kokku hakkab sel aastal kõrgema sõjakooli rakenduskõrgharidusõppes õppima 55 maaväe, 9 mereväe ja 9 õhuväe õppesuuna kadetti.

Oluline saavutus kaitseväele Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terrase sõnul on Rio olümpiamängudelt saadud pronksmedal oluline saavutus Eesti jõustruktuuridele ja näide riigikaitse laia käsituse toimimisest. Olümpiamedali tõi neljapaat, mille kolm sõudjat, kapral Tõnu Endrekson, kapral Kaspar Taimsoo ning kapral Andrei Jämsa on kaitseväelased ja Allar Raja politseiametnik. Lisaks sõudjatele osalesid XXXI olümpiamängudel Rio de Janeiros kaitseväelastest veel maadleja kapral Heiki Nabi, laskja kapral Peeter Olesk ning kettaheitja reamees Martin Kupper. Staabi- ja sidepataljoni spordirühma kuulub praegu 20 tippsportlast. Spordirühma eesmärk on spordi populariseerimine ja toetamine kaitseväes ning ühiskonnas tervikuna. Samuti võimaldab teenistus spordirühmas perspektiivikatel noorsportlastest ajateenijatel osaleda treeningutel ja võistlustel.

SÕDUR NR 4 (91) 2016

13 riigi ja NATO ohvitserid külastasid augusti keskel Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) Viini dokumendi täitmise raames 2. jalaväebrigaadi. 25-liikmeline grupp, kuhu lisaks NATO riikidele kuulusid Rootsi, Šveitsi ja Venemaa Föderatsiooni ohvitserid, sai ülevaate Eesti kaitseväest, 2. jalaväebrigaadist ja Kuperjanovi jalaväepataljonist ning lahingukoolist. Samuti tutvuti kaitseväe varustuse ja väljaõppevõimalustega. Eesti kaitseväelased on sel aastal külastanud Valgevene sõjalisi objekte ning ees seisavad visiidid Ukrainasse ja Venemaale. Külastuste eesmärk on usalduse ja julgeoleku kindlustamine OSCE liikmesriikide vahel.

5


6

VÄLISUUDISED

Saudi Araabia taotleb lisaks 153 Abramsi tanki USA välisministeerium on kiitnud heaks 153 M1A2S Abramsi tanki (MBT) ja 20 M88 Herculese soomustatud evakueerimistanki müügi Saudi Araabiale. Tehingu suurus koos varustuse ja teenindusega on ligikaudu 1,15 miljardit USA dollarit. Saudid soovivad ostetud 153 Abramsit täiustada ja ehitada 133 tükki ümber M1A2S-versiooniks ja 20 tanki asendavad olemasolevad juba lahingukahjustusi saanud tanke. See on esimene vihje, mitu Abrams MBT-d Saudi Araabia oma sõjalise tegevuse jooksul Jeemenis kaotanud on. Kuigi Saudi tankid ei ole teadaolevalt Jeemenisse sisenenud, on nende vastas seisvad Ansar Allahi ehk Houthi üksused avalikustanud mitu videot, kus on näha nende võitlejaid tulistamas juhitavaid tankitõrjerakette piiri kaitsvate tankide ja teiste soomustatud sõidukite pihta. Selline ümardatud arv asendustanke võib tuleneda hoopis eeldatavatest kaotustest, mitte olla täpne number juba hävitatud tankidest. Saudi Araabia 133 uue tanki hange, millest piisab terve soomusbrigaadi varustamiseks, tõstatab küsimuse, et kas saudid on jätkuvalt huvitatud mõne teise tankiversiooni hankimisest teenistuses olevate M60 ja AMX-30 asendamiseks. Raportite kohaselt tahab Riyadh osta ka 200 Leopard-2 MBT-d, kuid Saksamaa valitsus on ilmselt müügist keeldunud, sest on mures kuningriigi inimõiguste eiramise pärast. Levivad ka kuuldused, et Saudi Araabia võib olla huvitatud Leclerc MBT hankimisest.

HIINA VAHETAB VÄLJA PÕHITANKID

Hiina Rahvavabastusarmeel (PLA) on plaanis oma vananenud tankid välja vahetada tõenäoliselt 96B põhilahingutanki (MBT) vastu. PLA-ga koostööd tegev sõjaline vaatleja Gao Zhuo teatas, et Tüüp 96B suurepärased omadused teevad just sellest tankist lahingumasina, mis sobib Hiina tankiväe selgrooks. 96B on 96 seeria täiustatud variant ja on tõeliselt modernne 3. generatsiooni põhilahingutank, lisas Gao. Uus MBT asendab sellised aegunud mudelid nagu Tüüp 59 ja Tüüp 69. Eelmise aasta lõpuks oli Hiina sõjaväel teenistuses üle 7000 tanki, sealhulgas ligikaudu 2000 Tüüp 96/96A ja umbes 600 Tüüp 99/99A tanki, mis tähendab, et suur osa Hiina armee soomusüksustest on jätkuvalt varustatud mitu aastakümmet vanade tankidega, kirjutas China Daily.

Samas märkis Modern Weaponry ajakirja vanemtoimetaja Huang Guozhi, et kuigi Tüüp 99 MBT-d on modernsemad, siis nende kalli hinna ja piiratud tootmisvõimekuse tõttu on Hiinal neid ebarealistlik suures mahus teenistusse võtta. Uut tanki Tüüp 96B nähti esmakordselt 5. juulil ühe Hiina blogija postitatud videos. Kaks päeva hiljem ilmusid pildid uuest tankist teekonnal Venemaale, kus see osales rahvusvahelistel sõjaväemängudel. Väliselt ei tundu Tüüp 96B ehituses midagi muutunud olevat 125 mm suurtüki, torni ega optiliste sensorite juures, aga uuendatud on ilmselt ventilatsioonisüsteeme. Kinnitamata Hiina raportid viitavad, et tankil on moderniseeritud ka arvuti- ja kommunikatsiooniseadmeid, mis võimaldab tanki komandöril saada kasu lahinguvälja luureteabest, mida on käsuahela kõrgematel tasemetel töödeldud. Raporti kohaselt on uuendusi tehtud ka Tüüp 96 tulejuhtimisseadmele, mootorile, heitgaasisüsteemile, käigukastile, vedrustusele ja veermikule.

Indoneesia ostab Czechoslovak Groupi mitmelasulised raketiheitjad Suurim Tšehhis ja Slovakkias paiknev kaitsetööstuse konglomeraat Czechoslovak Group teatas 10. augustil, et Indoneesiasse eksporditi kaks mitmelasulise raketiheitja RM-70 Vampir patareid väärtuses 4,1 miljonit USA dollarit. Üle anti kaheksa hiljuti uuendatud soomustatud raamiga Tatra Defence mu-

del T815-7 8 × 8 sõidukitele paigaldatud RM-70 Vampir MRL-i, kaks Tatra Defence T815 8 × 8 soomustatud lahingumoona veokit ja üks Tatra Defence T815 AV-15 pioneeriveok. Lisaks raketisüsteemidele saavad Indoneesia sõjaväelased ka väljaõppe nimetatud relvastuse kasutamiseks.

Lõuna-Korea võtab kasutusele Tauruse juhitavad raketid

SÕDUR NR 4 (91) 2016

Lõuna-Korea õhuvägi kavatseb varustada oma F-15K Slam Eagle’i hävitajad õhk-pind-tüüpi rakettidega, mis peaksid olema segajatele immuunsed ja mis suurendaksid vabariigi ründevõimekust Põhja-Korea poolt suureneva ohu vastu. Taurus KEPD 350K tiibraketid hangitakse Saksamaalt käesoleva aasta lõpuks, sest USA valitsus kiitis hiljuti heaks sõjaväe GPS-signaali vastuvõtjate ekspordi, mida sellised

raketid vajavad ja mis kaitsevad rakette just Põhja-Korea GPS-signaali segajate eest. „Tauruse raketiga relvastatud hävitaja suudab tabada Põhja-Korea pealinna Pyongyangi, lennates ise alles 164 km Soulist lõunas Daejeoni kohal,“ ütlesid vabariigi sõjaväeametnikud. Samuti teatasid ametnikud, et Tauruse rakettide kasutuselevõtt annaks vajadusel võimaluse nende F-15K hävitajatel tulistada Jaapani mere

kohalt Põhja-Korea põhjaosas oleva Hwadae rakettide stardipositsioone. „Tauruse juhitavad raketid koos GPS-vastuvõtjatega ja ohutussüsteemidega võetakse Lõuna-Korea õhuväes kasutusele juba paari-kolme kuu jooksul,“ ütles kaitsehangete programmi administratsiooni ametnik uudisteagentuurile Yonhap. „Nii saab Lõuna-Koreast esimene modernse süsteemi kasutaja Aasias,“ lisas ametnik.


Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (august2016)

Challanger 2 kasutusea pikendamise programm Viimased pakkumised Briti Armee Challenger 2 põhilahingutanki (MBT) uuendusprojekti jaoks võeti vastu 11. augustil. Kasutusea pikendamise programm tähendab tankide hoidmist teenistuses kuni 2035. aastani ja sisaldab enamiku tanki elektroonika ning optika väljavahetamist, kuid programmi raames ei tehta olulisi uuendusi sõiduki mootoris või L30A1 pearelvale. Hinnanguliselt 325 miljoni USA dollari suurusest pakkumisest on huvitatud viis ette-

võtet: BAE Systems, Lockheed Martin UK koos Elbit Systemsiga, CMI Defence koos Ricardoga, Rheinmetall koos Supercati, Thales UK ja BMTga, ja Ruag Defence. Pakkumisega jätkamiseks valitakse ilmselt 2016. aasta lõpuks välja kaks kõige sobivamat kandidaati, kellel lastakse kahele tankile teha oma projekti järgi uuendused. Parima valiku üle otsustamine jääb ilmselt aastasse 2019.

Su-34 HAKKAB TEGELEMA REKKEGA Vene Suhhoi Su-34 ehk Fullback alustab peagi uue elektroonilise luuresüsteemiga ELINT. Kuigi süsteem on olnud arenduses juba aastaid, polnud varem avaldatud, et see põhineb M-410 ELINT-i süsteemil, mis on kasutusel ka Vene lennukis Tu-214R. Almaz-Antey filiaali ehitatav süsteem läbib praegu Izvestia raportite kohaselt enne kasutusele võtmist viimaseid teste. Väidetavalt võimaldab süsteem lennuki meeskonnal avastada vaenlase peakortereid, kommunikatsiooni sõlmkohti, radareid, UAV juhtimise asukohti ning teha samaaegselt nii õhulööke kui ka reaalajas reket. Su-34 on mõeldud välja vahetama Su-

24 ehk Fenceri lennukit, mis on praegu peamine ründelennuk. On vaid väike arv vanemaid eritellimusel valmistatud Su-24 rekke otstarvet täitvaid lennukeid järel ja teadaolevalt ei ole neid seni ka Süüria operatsioonides kasutanud. Õhuluure rolli on täitnud Il-20M ehk Coot-B ja Tu-214R UAV-d, mis aga ei sobi taktikaliseks õhurekkeks vaenulikus õhuruumis. Algselt planeeriti luua kaks Su-34 varianti, et asendada Su-24MR- ja Su-24MPtüüpi lennukid, kuid selline plaan käiku ei läinud ja asenduste asemel otsustas Venemaa kasutada kereväliseid süsteeme, et anda Su-34-le vajalik õhurekke võimekus.

Boeing F-15C Eagle hävitajaga tugevdavad USA õhujõud ajutiselt oma Bulgaaria lennuüksust, millega ameeriklased lisavad Bulgaaria valitsuse palvel õhupatrullidesse lisajõudu.

Järgmise põlvkonna Razdani satelliit Venemaa kaitseministeerium ja Progress Space Rocket Centre (SRC) peavad ajakirja Kommersant sõnul läbirääkimisi riigi järgmise elektro-optilise rekkesatelliidi väljaarendamise üle. Ajalehe teatel kavatseb Moskva esimese 14F156 Razdani süsteemi orbiidile saata 2019., teise 2022. ja kolmanda 2024. aastal. Süsteemid asendavad kahte 14F137 Persona satelliiti, mis alustasid tööd 2013. ja 2015. Moskva ei ole Razdani süsteemi kohta täpsemaid andmeid avalikustanud. Lehe sõnul on uus satelliit Personast võimekam eriti andmeühenduse kiiruse ja turvalisuse osas. Progress SRC soovib Razdani satelliidid kokku panna kodumaistest komponentidest ja on välja selgitamas, millised süsteemi osad kuuluvad sanktsioonide alla ja tuleb Venemaal toota. Venemaa on saanud kõrglahutusega elektro-optilisi pilte kahelt Persona satelliidilt, millest esmane startis 2008. aastal, kuid lõpetas juba pärast paari kuud orbiidil töö. Ka teise satelliidiga oli probleeme, kuid need suudeti lahendada. Persona satelliit suudab tuvastada vähemalt 30 cm suurusi objekte ja selle nägemisulatus on 1300 km. Satelliidi elueaks on planeeritud seitse aastat. Enne Persona satelliitide kasutuselevõttu tuli Venemaa rekkesatelliitide kogutud fotod maale töötlusse toimetada, see viivitas sellise info kasutuselevõttu kuni kuu võrra ja muutis info ajaoluliste sihtmärkide puhul kasutuks.

patrull-laeva plaanib Jaapan ehitada lisaks oma rannikuvalvejõududele, et tõhusamalt kaitsta oma huvisid vaidlusaluse Senkaku/Diaoyu saarestiku ümbruses.

mitmeotstarbelist soomukit Boxer ostis Leedu kaitsevägi põhiliselt oma jalaväe tarbeks. Tehing läheb hinnanguliselt maksma umbes 440 miljonit USA dollarit.

SÕDUR NR 4 (91) 2016

juhitavat raketti Kalibr tulistati augusti lõpus välja Vene mereväe alustelt Mustal merel Süürias asuvate sihtmärkide pihta, teatas Venemaa kaitseministeerium.

7


8

FOOKUS

 Kolonel Martin Herem ei pelga teha praktilist tööd – täisvarustus seljas ja õppustel.

Ajakirja Sõdur küsimustele vastab kaitseväe peastaabi ülem kolonel Martin Herem. Ivar Jõesaar RESERVMAJOR

Hiljuti tähistasime 25 aasta möödumist ajast, mil Eesti sai taastama hakata pooleks sajandiks röövitud iseseisvust. Milline on teie hinnang, kui kaugele oleme oma riigikaitset nullist üles ehitades jõudnud?

ROHKEM FOTOD: KAITSEVÄGI

SÕDUR NR 4 (91) 2016

enesekindlat MÕÕDUKUST

Praeguse kaitseväe eluea arvestamist võime alustada esimese pataljoni taasloomisest. Aga kaitseliitlasena täpsustaksin, et me ei alustanud siiski nullist. Mehed tulid küll peamiselt Nõukogude armeest, aga nende Nõukogude ohvitseride, seersantide või lihtsalt ajateenistuse läbinute najal sai areng alata. Kaitseliiduga korraldasime praeguses mõttes ehk pisut lapsikuid manöövreid, aga me tegutsesime. Arenema hakkasid süsteemid, põhimõtted, alluvussuhted. Praeguseks on välja kujunenud teatud positiivne arengurutiin. Me ei hüppa enam ühelt suunalt ja meetodilt teisele, vaid on tekkinud süsteem. Osaliselt on areng saanud kiirenduse tänu ebausaldusväärsele naabrile. Aga uhke on küll, et kui me 25 aastat tagasi vaid rääkisime reservarmeest, siis nüüd on see meil olemas. Selle loomise süsteem on rahuldaval moel paigas. Minu meelest kirjeldab seda süsteemi hästi Kevadtormiga lõppev õppetsükkel. Öeldakse küll, et ühe õppuse kohta planeerime me seda iga kord hirmus kaua. Aga kuivõrd seda tehakse väljaspool polügoone ja viimasel ajal hästi paljude liitlaste osavõtul ning seal toimub põhjalik hindamine ja hinnangute andmine, on Kevadtorm pigem kinnitus, et süsteem toimib. Ja see õppus on nii suur. Saksa atašee ütles mulle õppuse Siil kohta, kus osales üle 13 000 inimese, et sellise mahuga õppust pole Saksamaal toimunud oma 20 aastat.


FOOKUS

Minu jaoks on tähtis, kas asi on tõhus või mitte. Mõneti on see tunde küsimus. Kas me oleme kasutanud optimaalselt ressurssi, sealhulgas aega, inimesi ja raha, et nii kaugele jõuda, kus me praegu oleme? Jah, ma võin kindlalt öelda, et me oleme n-ö hüpanud üle lati ja kvalifitseerunud. Rekordsoorituse korral võinuks me olla ehk pisut kaugemal, aga optimaalselt võttes oleme saavutanud selle, mis nende eeldustega oli võimalik. Ei saa jätta märkimata, et oleme ühiskonnas hinnatud ja usaldusväärne institutsioon. Endine kaitseväe juhataja kindral Johannes Kert on umbes 20 aastat tagasi ühes intervjuus öelnud, et Eesti kaitsevägi on päriselt taastatud siis, kui seda juhivad Eestis sõjaväelise hariduse saanud ohvitserid, ehk selleks kulub terve inimpõlv. Kui mõistlikult on meil õnnestunud seda inimpõlve ära kasutada?

Kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülemana saite ilmselt põhjaliku ülevaate, kuidas ja milleks on välja õpetatud meie ohvitserid-allohvitserid, kellega koos tuleb nüüd peastaabi ülemana töötada. Milleks kavatsete oma kolleegide professionaalset valmisolekut rakendada?

Võib-olla kõige olulisem on see, et need juhtimisteooriad, mis oleme Eestisse toonud ja endale kohandanud – vajadus olla ülesandekeskne, inimesekeskne, väärtustepõhine –, rakenduksid aina enam kaitseväe tegelikus juhtimises. Lisaksin siia ka sellise mõiste nagu

olgu see siis ressursijaotus või ülesande raskuse püstitus. Soovin, et kõik teooriad rakenduksid paremini igal tasandil, üksiksõdurist peastaabini välja. See nõuab loovust, sündmuste ülekandmise oskust, järeldamisoskust ning analüüsi- ja sünteesivõimet. Juhtisite kaitseväe ühendatud õppeasutusi aastatel 2012–2016. Millised olid teie eesmärgid sellele tööle asudes ja tagasi vaadates – kas need said täidetud?

Eesmärk oli mitte lõhkuda, olgu meelega või kogemata, seda, mis juba olemas on, ning arendada kooli edasi nii, nagu kvaliteedisüsteem nõuab. Ehk saada konstruktiivset tagasisidet nii lõpetajatelt kui nende tööandjatelt ja ülematelt, nii õpilastelt kui ka õpetajatelt. Suurimad muutused, mis pööravad õppekava pea peale, juhtuvad alles sellest sügisest, mil mind enam koolis ei ole. Otsused, kas jätkata mingit tegevust vanaviisi või muuta, tegime peamiselt tagasisideanalüüsi põhjal, aga käisime ise ka väeosades vaatamas, mismoodi seal asjad käivad. Samuti kasutasime oma lõpetajatest ohvitseride-allohvitseride kogemust, kes on pärast väeosades teenimist tulnud kooli tagasi õppejõududeks. Teine asi, mille ma kooli juhtides n-ö tagantjärele saavutasin, on teaduspõhisus. Augusti keskel kuulutas haridusminister oma määrusega teiste teadusharude hulgas välja ka sõjateaduse. See on nüüd ametlikult olemas ja meie lõpetajad peaksid edaspidi saama diplomi sõjateadustes. Mina olin vaid suunaandja, aga KVÜÕA inimesed olid need, kes saavutasid sõjateaduse

KUI MEIL ON OLEMAS EESTIKEELNE OSKUSSÕNAVARA JA TERMINOLOOGIA, SIIS LOOB SEE VÕIMALUSE ARENDADA EESTI SÕJANDUSKULTUURI. sõjaaja juhtimine. Rahuajal tegeleme me tihti asendustegevustega, mis tunduvad ägedad, aga on seda vaid rahuaja tingimustes. Kuid nii ei arenda me oma sõjalist mõtlemist. See tähendab lühikesi käske, lühidaid ja selgeid juhised, alluvatele tegevusvabaduse andmist ja alluvana oma ajude pingutamist, ootamata, et ülem kõik ette ära ütleks. Püüdu mõista kõrgemat kavatsust,

ametliku tunnustamise. See võimaldab edaspidi teiste valdkondade teadlasi palju paremini ära kasutada meie õppetöös ja rakendusteaduslikes uuringuprojektides. Ühtlasi võimaldab see teadlastel meil tehtud teadustöödega liikuda edasi rahvusvahelisel areenil. See peaks julgustama teadlasi, nii sõjaväelasi kui ka tsiviilisikuid, sõjapidamist teaduslikult uurima.

SÕDUR NR 4 (91) 2016

See põlvkonnavahetus alles kestab. Mina näiteks olen ikkagi veel poolprodukt. Mitte et riigikaitseakadeemiast saadud haridus oleks kehv, aga ma arvan, et ring on täis, kui kaitseväe juhatajaks saab kaitseväe ühendatud õppeasutuste põhikursusel alustanu. Me oleme sellele väga lähedal. Praegu on veel peastaabiski osakonnajuhatajaid, kes on õppinud Saksamaal, Soomes jne. Aga ühe brigaadi ülem on juba siin õppinud ja pataljone juhivad meie oma kooli õpilased, kes on ennast ka rahvusvaheliselt tõestanud. Rahvusvahelisus ongi järgmine mõõde. Me oleme liitlastega võrdväärsed. Me õpetame Iraagis, me sõdime Afganistanis. Liitlased tulevad siia, osalevad kompaniide kaupa meie korraldatud õppustel ja lahkuvad rahuloleva näoga. Me oleme tõsiseltvõetavad, kuigi väikesed ja mitte kõige paremini relvastatud. Ja alati jääb küsimus, millega ennast võrrelda. Me ei teadnud ju kaitseväge taastama asudes, kui kõrgel peab latt olema, meil olid vaid unistused. Kui võrrelda saatusekaaslastega, siis võib öelda, et oleme seda aega üsna hästi ära kasutanud. Meie sõjakoolis õpetavad praegu meie oma magistriharidusega ohvitserid, kes on teeninud eri ametikohtadel kodus ja välismaal. Me suudame ennast ise taastoota. Meil pole vaja minna ja küsida, et kulla sakslased või ameeriklased, tulge õpetage meile logistikat või midagi muud. See on minu meelest

kõige positiivsem asi, mida võime öelda ohvitseride hariduse kohta. Meil on kõik paigas, tõsi, mõni arusaamatus vahel on. Aga minu eriline rõõm on, et me õpetame ohvitsere teise tasemeni eesti keeles. Me pole läinud kaasa otstarbetu ja sõgeda kadaklusega iga hinna eest inglise keelt purssida. Ja seda loogikat on samuti kujundanud reservarmee ehitamine. Kui me oleksime kõik suured professionaalid, võiksime rääkida inglise keeles ja see olekski kutseline sõjavägi. Aga praegu on meil võimalik vajaduse korral selgitada oma tegevuskava eesti keeles ka igale kaitseliitlasele või reservväelasele. Siin saame rääkida ka teadusest. Kui meil on olemas eestikeelne oskussõnavara ja terminoloogia, siis loob see võimaluse arendada Eesti sõjanduskultuuri ja selle põhjal on palju kergem toimetada ka reservväega. Pikemas perspektiivis on oma terminite loomine ja kasutamine hea ka sõjanduse arengule, sest eesti keel lihtsalt on teistmoodi kui indoeuroopa keeled.

9


10

FOOKUS

Kolmas idee oli lõimida erinevate astmete õppetöö ehk ohvitseride ja allohvitseride õpe ning täiendõpe, et viia see lõpetajatelt ja tööandjatelt saadavale tagasisidele toetudes ühte, võrreldavasse formaati. Ühtlustada terminoloogia, metodoloogia ja põhimõtted, mida õpetatakse. Valmis sai aga see, et koolihoone Tartus Riia mäel on sõjakam kui kunagi varem, sest kaks 105 mm haubitsat uhkeldavad maja ees. Tänu neile tegi linnavalitsus ka majaesise platsi korda, sest linnapea sõnul ei saanud linn koolist maha jääda. Üks läbikukkumine oli ka, ma ei suutnud selle kooli nime muuta. See on minu saamatus. Liitumine NATO-ga ning eriti rahuliku kooseksisteerimise mõiste uudsed tõlgendused „suurelt sõbralikult naaberriigilt“ nõuavad meie sõjaväelistelt juhtidelt ettenägelikku tegutsemist. Kas teie meelest oleme sellega hakkama saanud?

Targad ja ettenägelikud otsused on sellised, et sa homme ei jää miinusesse ega pea kannapöördeid tegema. Et sa ei planeeri asju, milleks pole ressurssi – raha, aega, inimesi ega ka teadmisi.

keid CV90 ja me tegime selle otsuse kiiresti. Aga ettevalmistavat tööd soomusmanöövrivõime saavutamiseks oli enne seda tehtud juba aastaid. Õnneks pole me oma otsustega väga mööda pannud. Ma loodan, et tänu sõjateadusele, mis aitab meil palju rohkem operatsioonianalüüsi teha, saame palju täpsemalt uurida ka nende võimalike arengusammude tagamaid, mille tegemiseks meil praegu ressurssi pole. See, mis ma nüüd ütlen, võib olla ebapopulaarne, aga tänu paljukirutud mereväele, kelle miinijahtijad tunduvad paljudele otstarbetud, suudame me praegu avastada ja takistada seda, kui keegi peaks ikkagi soovima liitlaste teele miine veesata. Samuti on meil meresõidu- ja meresõjaoskus nii hea, et meie ohvitser juhib praegu miinitõrjeeskaadrit. Kui meil oleksid väikesed raketikaatrid, mis võivad lahesopist vastast kiiresti rünnata, siis me mitte üksnes ei saaks aru, kuidas käib meresõda, vaid meil poleks ka teadmist, kuidas tuua meritsi siia liitlasi. Me oleksime võinud ju kulutada nende kolme miinijahtija raha näiteks raketikaatrite peale ja meil oleks rohkem rakette, aga miinide vastu me ei saaks ja meresõjast teaksime ka vähem. Kas me olek-

PRAEGU ON OLULINE LIITLASTE PATALJONIGA SEONDUVAD STANDARDSED TEGEVUSED PAIKA SAADA JA SIIS VÕIB NENDEGA OPEREERIMA HAKATA.

SÕDUR NR 4 (91) 2016

2008. aastal, pärast Georgia sündmusi, rääkisin ajateenijatele, et liitlased tulevad appi, kui vaja. Samal ajal arvati ühiskonnas, et ei tule siia keegi, et me oleme peenraha jne. Aga näe, nüüd, kui olukord on pingestunud, on liitlased siin ja neid tuleb aina juurde. Selles suhtes läheb meil ju päris hästi. Kui tänavu juunis otsustati NATO Varssavi kokkusaamisel, et britid koos teiste liitlastega saadavad siia pataljoni, siis sisuliselt kaks nädalat hiljem oli esimene õhutõrjeüksus kohal. Praegu käib tõsine töö, et liitlased elaksid siin normaalsetes tingimustes, integreeruksid 1. jalaväebrigaadi ja saaksid koos meiega väljaõpet teha. Oleme kohati astunud tasa ja targu, kohati teinud kiireid samme. Meil avanes võimalus hankida lahingusoomu-

sime saanud oma raketikaatriga seilata liitlastega koos Atlandil? Arvan, et tehtud otsuste suund on olnud suures plaanis õige. Praegu võime oma liitlastega võrdväärsetena arutada, kuidas nemad tulevad siia või meie läheme missioonile koos nendega. Ukraina sündmused on pakkunud sõjateoreetikuile ja -praktikuile suurel hulgal vahetuid ja valusaid kogemusi, kuidas impeeriumi taastamise ihalus tegudes välja näeb. Kas teie hinnangul oleme Ukrainas viimastel aastatel toimuvast piisavalt õppust võtnud või sõdime veel eelmist sõda?

Kui me ainult Ukraina sõja järgi oma plaane teeksime, sõdiksime ikkagi

eelmist sõda. Aga õppinud me oleme. Oleme korraldanud kaks ko verentsi Ukraina sõjast, käsitletud teemadeks sõjameditsiin, pioneeritegevusest nii tõkestamine kui ka kindlustamine, suurtükiväe tulejuhtimine, sidepidamine, kübersõda, infooperatsioonid ja vabatahtlike kaasamine. Aga kuidas seda teadmist tegelikus elus ära kasutada? Hea on see, et me pole ummisjalu tormanud midagi tegema, sest see, mis toimub Ukrainas, ei tarvitse tulla Eestis. Kui vaadata suuremat pilti, siis 2012. aasta suur õppus Kevadtorm Ida-Virumaal hakkas pihta kujuteldava vastase tegevusega, mida tänapäeval saame juba kokku võtta sõnadega „Krimmi annekteerimine“. Meie õppusele oli välja mõeldud selline stsenaarium juba kaks aastat enne reaalseid Ukraina sündmusi, aga ometi, kui need sündmused tegelikult juhtuma hakkasid, oli üllatus kõigil suur. Me saime ju ka Iraagist ja Afganistanist tohutult palju kogemusi ja jumal tänatud, et me pole hakanud kodus neid kõiki rakendama. Oleme viinud vajalikke muutusi sisse ajapikku ja vaadanud, kas need on otstarbekad. Me võime ju näiteks soetada hulga mehitamata õhusõidukeid, aga kas see päästab meid, kui me ei oska suurtükkidest lasta? Või kokku osta väga palju n-ö plekki. Ukrainas nõudsid sõdurid, et kõigil peavad olema kuulivestid ja plekk ümberringi. Aga tulemusena jäi haavatute hulk samaks, lihtsalt nende haavad olid enamasti jäsemete piirkonnas, mis tõendas, et ei viitsitud kaevuda. Taktika pataljoni ja kompanii tasemel oli vale, ei järgitud isegi Nõukogude armee roodu tegutsemise määrustikku. See erines palju Tšetšeenia sõjast, tšetšeenid tegelesid kindlustamisega palju rohkem kui ukrainlased. Nad tegid kõike määrustiku järgi ja seda on ka Vene ohvitserid tunnustanud. Seega, me ei lähe kõigi uudsustega kaasa, vaid katsume aru saada, mida asjad tegelikult väärt on. Kaitseväelased ja kaitseliitlased said mullu Siilil ja tänavu Kevadtormil tunda, mida kujutavad endast psühholoogilised ja infooperatsioonid. Ja see on puhas Ukraina sõja teema. Meetodid ja näited on võetud sealt ja rikastatud Eesti ajudega. Kuigi nende asjadega tegeleti õppustel varemgi, on infosõjal järgmise aasta Kevadtormil juba täiesti kindel positsioon.


FOOKUS

11

 Mitu aastat KVÜÕA-d juhtinud kolonel Martin Herem oli õppeasutuse suunaandja ja tema tegevusel oli suur roll selles, et haridusminister kuulutas teiste teadusharude hulgas välja ka sõjateaduse.

Kaitseväe peastaabile langeb aina suurem koormus erinevate staapide töö koordineerimisel. Milline on peastaabi ülemana teie visioon oma tööst ja käsuahelast ajal, mil Eestisse on kohe-kohe jõudmas NATO liitlaste mehitatud pataljon?

ja kolmandat moodi. Et me oleme nimetatud riikidega piisavalt koostööd teinud, on meil inimesi, kes teavad, mida tuleb ühe või teise riigiga asju ajades rõhutada. Samuti ei peaks me üldse pelgama ega häbenema mitmerahvuselise tegevuse juhtimist. Selle aasta Kevadtormil tegutsesid 1. jalaväebrigaadi alluvuses Läti, Leedu, USA, Ühendkuningriigi, Hollandi ja Saksa üksused. Need allusid täiesti 1. jalaväebrigaadi staabile ja kui nad tegid asju valesti, siis brigaad korrigeeris neid rutiinsel viisil. NATO liitlased tulevad siia, et osaliselt korvata neid võimevajadusi, mida Eesti pole seni suutnud ise välja arendada. Kui palju me saame rääkida uutest võimearendustest, millesse Eesti ise kavatseb lähiajal panustada?

Põhimõtteliselt oleme oma 2%-ga SKTst, mis sisuliselt on umbes 5% riigieelarvest ehk 400–500 miljonit, loonud

SÕDUR NR 4 (91) 2016

See uus käsuahel on põhijoontes kokku lepitud ja detailides määratlemisel. Pataljoni juhtivad britid on praegu maastikuluurel, nendega on juba peetud mitu staabikoosolekut. Meie jaoks on käsuahela põhimõtted paigas. Meile on täiesti arusaadav, kuidas need üksused peavad tegutsema kriisi või sõja korral. Nüüd peab see saama veel teatud kinnitused eri riikide staapidelt. Ega peastaabi töö selle tõttu, et siin on veel rohkem liitlaste üksuseid, eriti ei muutu. Lisandub vaid töökoormust. Liitlasi on meil siin ju hulgaliselt: Saksa kompanii, Ameerika kompanii, poolakad läksid just ära, õhuturbeüksused on roteerumas. Meil on Ameerika õhuväe üksus ringi lendamas, meil on

Ameerika insenerid kogu aeg midagi ehitamas. On ka mitu väiksemat liitlaste üksust, kelle tegevust tuleb pidevalt koordineerida, juhtida, samakõlastada. Ma arvan, et mõne aja pärast muutub see samasuguseks rutiiniks ja vilumuseks, nagu aastal 2010 muutus kõik mobilisatsiooniga seonduv. Me hakkasime ju kohe pärast 2008. aasta Georgia sõda tõsisemalt tegelema mobilisatsioonikavadega. See tõi staapidele ja kompaniiülematele tohutu koormuse kasvu ning tundus, et me ei saa sellega hakkama. Aga 2010. aastal polnud see järsku enam probleem. Oli loodud rutiin, oli tekkinud vilumus. Praegu on oluline liitlaste pataljoniga seonduvad standardsed tegevused paika saada ja siis võib nendega opereerima hakata. See on muidugi katsumus, kuid ma näen peastaabis inimesi, kes saavad sellega erilise lisapingutuseta hakkama. Asi pole vaid keeleoskuses. Igal riigil on oma sõjaväeline kultuur. Brittidel on see ühtemoodi, taanlastel või poolakatel teist


12

FOOKUS

struktuuri, mida me suudame üleval pidada. Me suudame osta laskemoona, maksta palka ja ka muude kulutuste proportsioonid on üsna hästi paigas. Kas me saame luua juurde uusi võimeid, mingit teist asja kinni panemata? Näiteks paneme minu lemmikute miinijahtijate võime kinni – säästetud rahaga saaksime ülal pidada ühe tankikompanii. See on 10 tanki ... Ehk kui me tänu mingile taevamannale, kas liitlaste toel või riigi lisarahastusega, ostaksime midagi juurde, siis peaksime kohe leidma ka täiendava raha, millega neid edaspidi ülal pidada. Me oleme jõudnud üsna kriitilise piirini. Kui me ei saa siduda olemasolevate ja uute võimete igapäevast hooldust ja ülalpidamist, siis ostame endale seisma uhkeid relvasüsteeme, mida me ei suuda kasutada. Kui toome tanke, kas suudame nendele värvata meeskonnad? See on üsna raske. Meil on ühiskonnas lisaks tööpuudusele ka

mis me siis teeme? Ning paljukirutud Exceli tabel näitab, kui palju see kõik tulevikus maksma läheb. Lõpptulemuseks ongi see, et sa „jumala muidu“ pakutavaid tanke vastu ei võta. Lahingusoomukite CV90 ostu taga on põhjalik sõjaväeline analüüs. Me oleksime saanud selle raha eest võib-olla kolm korda rohkem külma sõja aegseid Saksa Mardereid. Aga kas või ainult lasketulemuste võrdlus näitab, et lasketäpsuse, mida CV90 suudab liikumise pealt liikuva sihtmärgi pihta, saavutab seisev Marder seisva sihtmärgi pihta. Samas on CV90 nõrkuseks, et kui sa oled viis päeva õppusel ja elektroonikat ei hoolda, siis on ta peagi üks suur rikkis arvuti. See tähendab, et meil on vaja teatud hulka oskuslikke sõjaväelasi, kes neid iga päev hooldavad. Teisalt oleksime ju saanud suure hulga algelisemaid soomusmasinaid, millega iga külamees võinuks kuidagi toimetada. See on otsuste küsimus.

KUI LÕIME TÄNAVU KEVADTORMI LÕUNA-EESTIS KÄIMA KOGU VAJALIKUS MAHUS, MIDA ME POLE KUNAGI VAREM TEINUD, SIIS HAKKAS PEAGI PAISTMA VÕIMALUSTE PIIR, KUI SUURE HULGA SOOMUSTEHNIKAGA SAAB ÜLDSE TSIVIILPINDADEL MANÖÖVERDADA.

SÕDUR NR 4 (91) 2016

tööjõupuudus ja selle palga eest on meil küllaltki raske leida tankiste. Kui me nad leiame, siis on järgmine küsimus, kui palju maksab tanki laskemoon. Ilma laskemoonata on tank üsna tarbetu. Kui me nendega ei sõida ega harjuta, mis on omakorda kulukas, siis on nende pidamine mõttetu. Me nägime Saddami Iraagi armeed, mis kümme aastat järjest tuima järjekindlusega sõitis aga tankidega välja õppusele, kaevas ennast kusagil maasse ja kümne päeva pärast vuras baasi tagasi. Ja siis tulid ameeriklased ja sõitsid kogu sellest võimsast soomusest raginal üle. Iraaklased olid nüristunud, nad polnud erinevates lahingusituatsioonides tegutsemist harjutanud. Inimesed ei kujuta ette, kui palju maksab kogu see laskemoon. Lihtne on öelda, et ostame keskmaa õhutõrje. Saame selle raha eest mõne tulesüsteemi, aga peame mõtlema ka, kuidas neid rakette kümne aasta pärast uuendame. Moona võib tõesti ka odavalt saada, aga selle best before lõpeb homme ja

Eesti on riigikaitse arengukava koostamisel püüdnud maailmas aset leidvaid suundumusi arvestada ja kaitse-eelarvet ettenägelikult võimalikult tasakaalukalt kõige valusamaks peetud vajaduste vahel jagada. Mida peate kõige olulisemaks aasta lõpuks valmivas uues riigikaitse arengukavas?

Kõige tähtsam on see, et meil oleks kodanikud, kes on valmis Eesti eest sõdima. Riigikaitse arengukava (RKAK) juures on olulisim, et me hangiks neid võimeid, mida me ise suudame ülal pidada ja millega on võimalik ka sõdida. Kui keegi annaks meile tasuta mingi hulga keskmaa õhutõrje tulesüsteeme, siis kogu selle võime töölepanekuks vajame vähemalt 50 väljaõpetatud tegevväelast, kelle koolitamine võtab vähemalt aasta ja kes esmalt tuleb kuskilt värvata. Teades, kui napilt me oma tavalise värbamisegagi plussis oleme, muutub see keeruliseks. Ma ei arva, et me ei peaks keskmaa õhutõrjet hankima, aga

otsuse langetamisel peavad olema need juurdekuuluvad asjaolud tagatud. Siit edasi minnes – ühiskonnas kõlavad hääled, et liitlaste pataljonist on vähe, tooge meile brigaad. Aga kui me lõime tänavu Kevadtormi Lõuna-Eestis käima kogu vajalikus mahus, mida me pole kunagi varem teinud, siis hakkas peagi paistma võimaluste piir, kui suure hulga soomustehnikaga saab üldse tsiviilpindadel manööverdada. Ega see liitlaste brigaad ei istuks baasis, vaid hakkaks väljaõppe huvides pidevalt ringi tuuritama. Meie keskpolügoon on niigi otsast otsani täis, seega peaksime lisaks kasutama tsiviilmaastikku ja see tooks ühe konflikti teise järel. Samuti ei saa panna liitlasi võimlasse mattidele elama. Nad tulevad siia kuueks kuuks või aastaks ja peavad elama normaalsetes tingimustes. Õppuste ajal elavad nädal-kaks telgis ka, aga see ei saa olla nii pidevalt. Meil tekib juba küsimus, kuhu taristut rajada, sest sõjaväelinnakud on varsti aiaservani täis ehitatud. Hüüatus „Andke meile rohkem!“ kõlab minu jaoks umbes nii, nagu ujuksid meres kolme kilomeetri kaugusel rannast ja sulle antakse viis kilo kulda sõnadega, et nüüd võid olla rikas elu lõpuni. Just nii me balansseerimegi optimaalse ja soovitu vahel. Uue RKAK-i vastuvõtmiseks pole veel mingeid otsuseid tehtud. Me oleme mänginud erinevates olukordades riigi kaitsmist, alates eelhoiatusest ja erakorralisest seisukorrast kuni sõjani välja. See sõjamäng on käinud ikka nii, et Exceli tabel kõrval arvutab, mis see kõik maksab. Oleme vaaginud neid võimeid, millest meil on puudus, ja neid, mida tuleb kindlasti alles jätta. Kõik, mis puudutab mereväe, õhuväe, luure, eriüksuste ja maaväe arengut, on olnud kõne all. Meil on tekkimas oma edetabel ja sellega läheme kaitseministeeriumi läbi rääkima. Aastaid on räägitud ühistest relvastuse- ja varustusehangetest meie loogiliste lähipartnerite Läti ja Leeduga ning, uutes oludes, miks mitte ka Soome ja Rootsiga. Milliseid arenguid me selles vallas näha saame?

Me oleme oma võimete arendamisel kõigi nelja riigiga eri arenguetappides. Kui Leedu ütleb, et neil on vaja viie aasta pärast seda tüüpi laskemoona, siis meie just seda hankisime ja meil on seda vaja, ütleme, seitsme aasta pärast. Aga viie aasta pärast, kui meil on vaja


 Alates selle aasta juuli lõpust juhib kolonel Martin Herem kaitseväe peastaapi.

13

raha radaritele, siis avastame, et ka soomlastel on radareid vaja ja vähemalt nendega läks meil üks ühishange täkkesse. Osaliselt on ühes rütmis arenemist takistanud ka riikide erinev rahastamisskeem. Eestil on olnud üsna stabiilne selge number, nii et võime oma hankeid pikalt ette planeerida. Soomlaste süsteem on sarnane, aga nendega sünkrooni minna on keeruline, sest arengutasemed on erinevad ja neil on nii-öelda ladu moona täis. Leedulastel ja lätlastel on olnud raha kriitilistele asjadele. Kui Leedu otsustas hankida iseliikuvad haubitsad PzH 2000, siis meil oli raha CV90 soetamiseks kinni ja et PzH2000 või mingite analoogide ost tuleb kõne alla pärast neid. Loomulikult oleks hea, kui me ostaksime siis iseliikuvad haubitsad Saksamaalt, saaksime vähemalt hoolduse või väljaõppe Leeduga kokku panna. Aga praktikas on neid mõjutajaid palju rohkem kui soovid ja raha. Norra kohustas neiud ajateenistusse. Kas Eesti kaitsevägi oleks samasuguseks sammuks valmis?

Selleks ei ole me valmis. Kui see oleks kohustuslik, tähendaks see meile kaks korda rohkem ajateenijaid, neid poleks kuhugi majutada ja neile ei jätkuks õpetajaid. Sõjaline vajadus selle järele puudub, sest meil on piisavalt reservväelasi, et täita ära kõik relvasüsteemid, mida me suudame hankida. Norras on see filosoofia laiem. Nemad muudavad oma ühiskonda. Nad ei saada naisi üksnes kohustuslikult kaitseväkke, vaid määravad naissoost isikuid kvootide alusel ka teistesse riigiametitesse. Norra ühiskond on selleks ehk valmis, aga meile käiks see üle jõu. Lisaks – see 59% meie meestest, kes pole eri põhjustel riigikaitseks välja õpetatud, pole riigikaitseliselt vähem tähtis. Sõja ajal neid püssi alla ei kutsuta, aga riik peab edasi toimima. Ning kui siis püssimehed on kõik läinud, peab ühiskond ka okupatsiooni all jätkuma. Kui kõik eestlased oleksid ennast 1944. aastal Emajõe ääres sodiks jooksnud, poleks meid praegu siin riiki taastamas.

ideaalset lahendust ei saavuta, oleme õnnetud. Me toodame üle, sest selleks, et saada rahuldavast märgatavalt paremat tulemust, kulub korraga väga palju lisaressurssi. On väga keeruline saada selgeks oma tõhususe määr suures masinavärgis. Praegu me kulutame liiga palju energiat. Me mõõdame oma tulemusi mingi ideaalmõõdupuuga ega pea kõlblikeks asju, mis tegelikult töötavad rahuldavalt. See tekitab stressi. Kui eesmärgiks on seatud vaid ideaalne tulemus, ei jõua sa sinna mitte kunagi. Nii ei teki sul iial saavutuskogemust ja sa ütled, et ma nagunii ei saavuta midagi, olen mõttetu mees ja jooksen lati alt läbi. Oluline on oma pingutuse proportsiooni mõõtmine ja oma rolli mõistmine. See võib meile endilegi ootamatult vabastada mingeid ressursse ja vahendeid, mida oleme seni kulutanud ebaotstarbekalt liiga ilusate asjade tegemiseks.

SÕDUR NR 4 (91) 2016

Kaitseväe peastaabi ülemalt oodatakse tugevat ja selget impulssi, et kõik riigikaitse masinavärgi lülid ja rattad saaks liikuda jõuliselt ning ühtses rütmis. Mida aga ootab peastaabi ülem meilt, kes seda suurt süsteemi igapäevaselt tegelikult käigus hoiavad?

Ma väga ei arva, et mul oleks vaja anda mingit tõuget. Enne kui tõugata, tuleb vaadata, kuidas rattad käivad. Kas on vaja sättida mingeid asju paremasse takti või lihtsalt pisut õlitada. Tegelikult masin ju töötab. Ütleme, et juba homme on meile tulemas järjekordne liitlaste kindral. Ta tahab saada ülevaadet meie teatud võimalustest ja olen kindel, et talle pannakse ette kolm plaani. Ning ta lahkub Eestist rahulolevana, öeldes, et see plaanivariant mulle sobib ja need kaks ei sobi. Meil on teatud rutiinid kaitseväe arenguga saavutatud ja see toimib. Mina ootan pigem seda, et iga inimene mõtleks enda jaoks välja, mis on tema ülesande täitmisel see rahuldav tase, et tema tegevus oleks tõhus. Saanud ülesande, me tihtipeale ihkame seda täita ideaalselt. Me nõuame selle jaoks hästi palju ressurssi, sealhulgas aega. Ja kui me siis kõikide meist mittesõltuvate tegurite koosmõjul


14

TEENISTUS

SÕDURI

FOTOD: KAITSEVÄGI

SÕDUR NR 4 (91) 2016

BAASKURSUSEST

JA NATUKENE VEEL


TEENISTUS

15

Ajateenistuse viimane päev ei lõpeta sõduri suhteid ja vastastikusi kohustusi kaitseväega, nagu see toimub tsiviilelus töövahekorra lõppemisel. Ajateenistuse lõppemine on pika reservteenistuse algus. Milliseid muutusi on väljaõppes vaja, et reservväelased oleksid võimalikult heade sõdurioskustega? Ivo Peets KAPTEN

VÄ LJA ÕP

E

 Väljaõpe käib nõudlike instruktorite valvsa pilgu all – linnalahing nõuab ajateenijatelt suurt tähelepanelikkust ja koostööd.

JUL

SBK-2

AUG SEP

NAEK AJK SBK-3 FORMEERIMINE

NABK AJK

OKT NOV

ASPIRANTUUR PUHKUS

FORMEERIMINE SBK-2

NAEK SBK-3 ASPIRANTUUR EK

DET

KALEVI PATALJONI OPERATIIVSEKTSIOONI

JAN

ÜLEM

K

AÜK JAGU

VEB MÄR

AÜK KOMPANII

APR MAI

KEVADTORM RESERV

AÜK RÜHM

AÜK KOMPANII KEVADTORM

JUN  SBK väljaõppetsükli võimalik ülesehitus.

SÕDURI BAASKURSUSE ARENDUSPROJEKT JA VÕIMALUSED SBK MUUTMISEKS

1. jalaväebrigaadi Kalevi jalaväepataljoni SBK arendusprojekti raames koostatud sõdurifunktsiooni kirjelduse alusel jagati sõdurile vajalikud oskused kolme suuremasse kategooriasse. Esimeses kategoorias on sõdurile lahinguväljal ellu-

jäämiseks möödapääsmatult vajalikud oskused ja teadmised. Kriteerium oli, et need oskused ja teadmised lähtuksid sõduri varustusest ja relvastusest, mis tavalisel jalaväe laskuril kasutada on. Teise kategooria moodustasid oskused ja teadmised, mis võimaldavad sõduril kasutada erialarelvastust ja -varustust nagu näiteks kuulipildujad või

SÕDUR NR 4 (91) 2016

ohustusliku ajateenistuse jooksul peame tagama, et meie tulevased reservväelased on väga hästi väljaõpetatud, enesekindlad ja motiveeritud. Ajateenistuse käigus omandatu on alus reservüksuste professionaalseks tegutsemiseks sõjaväljal ja lahingutegevuse käigus tekkivate ülesannete edukaks lahendamiseksindividuaalseltninglahinguüksuse koosseisus. Meie tulevase reservväelase ajateenistus algab sõduri baaskursusega (SBK). Olenevalt ajateenija teenistusaja pikkusest ja kaitseväe vajadustest jätkab ta pärast baaskursuse läbimist oma teenistust erialaspetsialistina või allüksuse juhina. Enne seda tuleb tal baaskursusel omandada esmased universaalsed oskused nii toimetulekuks sõjaväljal kui ka teenistuse jätkamiseks õpingutega jätkukursustel. Samuti nagu ajateenistuse edukas läbimine loob aluse reservväelaste edasiseks mitmekülgseks ja sihipäraseks arenguks reservkogunemistel, peab baaskursus looma eeldused ajateenistust läbiva sõduri arenguks edasistel kursustel. See artikkel toob välja ajateenijate väljaõppe läbiviimisel olemasolevaid võimalusi, kuidas meie sõdurite väljaõppe kvaliteeti veelgi parandada.

PUHKUS AÜK SÕDUR


16

TEENISTUS

öövaatlusseadmed jms. Siia hulka kuuluvad ka teemad, mida on vaja sõdurile, et planeerida, organiseerida ja juhtida teiste sõdurite tegevust. Need teadmised ja oskused on osa sõduri jätkuväljaõppest. Kolmas kategooria olid oskused ja teadmised, mis olid seotud väga kitsa eriala või relvaliigiga, millega tavaline sõdur kokku puutuma ei pea (nt oskus iseseisvalt teha parandus- või remonttöid masinatele ja tehnikale). Need oskused ja teadmised on osa erialaväljaõppest, mille omandamise järel sõdur spetsialiseerub (nt mehaanik, sidemees, pioneer, sanitar, jaoülem jms). Üldjoontes nõustusid nii jalaväe- kui ka erialaspetsialistid, et esimesse kategooriasse kuuluvad oskused ja teadmised on olulised ning peavad kindlasti olema baaskursuse osa. Teise ja kolmanda kategooria oskuste õpetamise vajalikkus SBK jooksul tekitas pikema arutelu, sest väeosades kasutatav relvastus ja varustus võis erineda – ühele vajalik oli teisele ebaoluline.

tootma, et meil oleksid vajaminevad üksused reservis olemas. See plaan on meie väljaõppesüsteemi tugevus. Meile pakub kehtiv väljaõppesüsteem võimaluse, et sõdur alustab ja lõpetab oma ajateenistuse ühes ja samas allüksuses. Arvestades konkreetse üksuse vajadusi, saame sõdurite teenistust korraldada alates esimesest päevast väga eesmärgipäraselt. Võrreldes näiteks suurriikidega, kus on vaja korraga mehitada kordades rohkem ja erineva funktsionaalsusega üksusi, tähendab see, et sõdurite lõplik teenistuskoht muutub sageli. Paratamatu nõrkus on teadmatus isikkoosseisu võimetest ajateenistuse alguses ja kutse eripäradest tulenevad sunnitud valikud. 11 kuu ajateenijatest peame koolitama reservüksuste juhid ja autojuhid ning 8 kuu ajateenijatest mehitama sõduri ametikohad. Võimalused 8 kuu ajateenijate määramiseks ja rakendamiseks 11-kuist teenistusaega (s.o väljaõpet) nõudvatele ametikohtadele on piiratud.

AJATEENISTUSE JOOKSUL PEAB SÕDUR PIDEVALT VÄLJA TULEMA OMA VARASEMAS ELUS KUJUNENUD N-Ö MUGAVUSTSOONIST JA OLEMA VALMIS TÄIESTI UUTEKS TEGEVUSTEKS-PROOVIKIVIDEKS, MIDA TA VAREM KOGENUD EI OLE. Arendusprojekti käigus tuvastas autor, et kui keskenduda SBK käigus ainult I kategooria sõdurioskuste ja teadmiste omandamisele minimaalsel tasemel, kestaks kursus 5 kuni 7 nädalat senise 10 nädala asemel. Siinkohal on väga oluline, et ühe väljaõppetsükli jooksul sõdurioskustele pühendatud aeg ei vähene, vaid uusi tegevusi (teine kategooria) õpetatakse ja õpitut korratakse jätkukursuste käigus, minimaalselt SBK lühendamisest saadud aja mahus.

Eelnevat kokku võttes saame järeldada, et väljaõpet läbi viies liigume teadmatuse tingimustest teadlikkuse poole. Sellest tulenevalt on mõistlik, et väljaõppetsükli alguses on väljaõppe korraldatud viisil, mis lubab maksimaalse paindlikkuse, võimaldades kiireima isikkoosseisu jaotuse sobivatele erialadele ja ametikohtadele. Selle eesmärgi saavutamiseks peame SBK jooksul keskenduma ainult põhilisele – sõduri peamistele sõdurioskustele.

TUTTAV PLAAN JA TUNDMATU SÕDUR

KERGEMALT RASKEMALE

Meie reservüksuste tootmist reguleerib pikaajaline plaan, mis määrab, milliseid üksusi peame ühes väljaõppetsüklis1

SÕDUR NR 4 (91) 2016

1 Väljaõppeperiood on aeg, mis kulub ühe üksuse väljaõpetamiseks – see võib olla reservüksuste toomisel pikem kui üks aasta, sest reservüksus võidakse reservi toota mitme aasta jooksul. Väljaõppetsükkel on osa perioodist, mis kulub ühe allüksuse väljaõpetamiseks, selle kestus on üldjuhul aasta (11 ja 8 kuud).

Ajateenistuse jooksul peab sõdur pidevalt välja tulema oma varasemas elus kujunenud n-ö mugavustsoonist ja olema valmis täiesti uuteks tegevusteks-proovikivideks, mida ta varem kogenud ei ole. Nende kujundamisel tuleb arvestada nn keskmise kaitseväkke kutsutu füüsilise ja vaimse valmisolekuga temast väga hea sõduri kujundava katsumuste jada läbimiseks. Selleks on ülioluline eelnev teave ajateenistusse kutsutu varasema sotsiaalse ja olmelise keskkonna kohta. Jätkuva linnastumise tingimustes elab tulevikus

järjest rohkem ajateenistusse tulijatest linnas, kelle eelnevad kokkupuuted tegevusega maastikul on tõenäoliselt seotud vaid mõne matkalaadse rännaku või suvelaagriga. Sõduri igakülgseks mõtestatud arenguks on oluline, et proovikivid väljaõppes ja üldises teenistuses kasvaksid samm-sammult, st füüsiline ja vaimne koormus ning nõuded omandatavatele teadmistele ja oskustele peavad suurenema vähehaaval, kuid pidevalt. Sõdurioskuste omandamisel on just nõudmiste pidev suurendamine ja saavutatu kontroll määrav tegur, mis tagab sõduri järjepideva arengu ja sunnib teda pingutama. Baaskursuse lõppu ei tohi kuidagi pidada omandatud sõdurioskuste taseme tipuks, vaid ainult üheks läbitud etapiks, mis on edasise arengu eeldus. Kohustusliku kontrolli puudumine pärast SBK lõppemist ja keskendumine väljaõppe edenedes põhiliselt eri tasandite juhtide koolitusele loob olukorra, kus sõdurioskuste areng ei ole järjepidev. Väljaõppe-eeskirjale tuginedes on sõdurioskute järjepideva arengu tagamine ülemate ja juhtide ülesanne, kuid konkreetsete standardite puudumisel on lõpptulemus, olenevalt üksusest, väga erinev. Selle probleemi võimalikuks lahenduseks on kursuste ümberhindamine ja konkreetsete osaeesmärkide püstitamine, mis nõuvad oluliste sõdurioskuste taseme hoidmist või tõstmist kursuse lõpus.

KEEL JA KEELELINE ARENG

Kaitseväes teenivad muukeelsed sõdurid saavad kahtlemata väga hea kogemuse eestikeelses keskkonnas tegutsemiseks ja neist enamik saab tavaliselt hiljem igapäevaste teenistusülesannetega edukalt hakkama. Probleeme on eelkõige just teenistuse esimestel kuudel, st SBK ajal. See on ka igati mõistetav, sest esialgu on kogu süsteem paratamatult võõras, sellele lisandub kesisest keeleoskusest tulenevad raskused tohutu uue infotulva käigult omandamiseks. Üldjuhul tekib nendel sõduritel probleeme teemade käsitlemisel, mis nõuavad head keeleoskust, samal ajal kui praktilise tegevusega seotud oskused omandatakse tavaliselt raskusteta. Selliste sõdurite puhul on tavaline, et nad omandavad lõpuks väljaõppeprogrammis ettenähtud teadmised ja praktilised oskused, kuid see nõuab rohkem aega ning juhtub tihti alles pärast baaskursuse lõppu. Kuna baaskursuse kulgemise tempot ei saa määrata aeglasemate


 Vastane on avastatud ja surutakse tulega maha.

TEENISTUS

17

sõdurite järgi, tekivad nendel sõduritel paratamatult puudujäägid väljaõppe omandamisel. Selle olukorra võimalikuks lahenduseks tuleks baaskursuse jooksul keskenduda eelkõige praktilistele teemadele, kärpides kursuse teoreetilist mahtu miinimumini. Autori hinnangul on tõenäoline, et selline lähenemine tõstab muukeelsete sõdurite motivatsiooni teenida, sest õppetöös edukad sõdurid on enesekindlamad ja valmis rohkem pingutama, et jõuda jätkukursustel oma ambitsioonidele vastava ametikohani.

SÕDURIPROOV JA LÕPURÄNNAK

SÕDUR NR 4 (91) 2016

Ajateenistuse läbinud sõdurid tõdevad oma tagasisides, et ajateenistuse kõige suurem katsumus on sõduri baaskursuse viimasel nädalal toimuv nn sõduriproov ja rännak. Sõduriproovi käigus tuleb ajateenijatel sooritada sõduri baaskursuse käigus omandatu taseme kontrollimiseks eksamid. Lisaks peavad sõdurid sooritama täisvarustuses rännaku, mille pikkus ei ületa tavaliselt 25 km ööpäevas ja kogu rännaku jooksul 50  km. Kahtlemata on see värskete sõdurite jaoks tõsine, kuid samal ajal ka isiksust arendav vaimne ja füüsiline proovilepanek. Siinkohal ilmneb aga oluline väljaõppealane probleem – tagasiside põhjal on see sõdurite jaoks suurim katsumus kogu teenistuse jooksul. Arvestades väljaõppe põhimõtet, kus me liigume kergemalt raskemale, ei peaks suurim katsumus toimuma mitte esimese, vaid viimase kolme teenistuskuu jooksul. Seega peab sõduriproov olema sõduri jaoks esimene mitmest suurest proovikivist, mille käigus ta saab kombata oma vaimse ja füüsilise võimekuse piire, et paremini ennast ja oma varustust tundma õppida. Kuna sõdurite kehaline võimekus on esimestel kuudel väga erinev, peab sõduriproov olema jõukohane ja väljakutset pakkuv kõigile osalejatele. Sõduri edu ja arengut tuleb alati vaadelda lisaks üldisele võrdlusele ka individuaalselt. Näitena sõdur, kelle maksimaalne sooritus oli teenistust alustades korraga rännata kerges varustuses kõigest 5 km, kuid kes suudab SBK lõpuks rännata korraga 5  km raskes ja 20  km kerges, on individuaalses plaanis füüsiliselt märkimisväärselt arenenud. See on tagasisideks sõdurile ja väljaõppe läbiviijatele, et kuigi kehtivat normi sõdur ehk ei suutnud täita, on tema võimekus märkimisväärselt arenenud.


VÄLJAÕPE 18

SÕDUR SÕDUR NR NR 44 (91) (91) 2016 2016


VÄLJAÕPE

 Täpsuslaskurid on positsiooni valinud. Ees ootab analüüs, kas need positsioonid valiti õigesti.

Sõduriproov on sellisena lähtealus järgmiste, veel enam oskusi nõudvate ülesannete lahendamisel, kuid ei ole sõdurioskuste arengu ja n-ö katsumuste tipp ning lõpp. Sõduri sihipäraseks arendamiseks peavad teda jätkuvas teenistuses n-ö nurga taga ootama uued katsumused, mis avardavad tema võimete piire. Selle eesmärgi saavutamiseks peab iga järgnev kursus määrama, milline on individuaalsete sõdurioskuste tase kursuse lõpus. Arvestades piiratud ajalist ressurssi ei ole mõeldav, et iga kursuse lõpus oleks võimalik kontrollida kõikide sõdurite kõiki individuaalseid oskusi. Mõeldav on kontrollida piiratud arvu oskusi, mis on edasist teenistust arvestades üliolulised.

tud puudused sõdurioskustes jäävad sageli parandamata, sest pole sunnimehhanismi, mis nõuaks sõdurioskuste standardi hoidmist ning hiljem hinnatakse allüksuste, aga mitte indiviidide tegevust. Seetõttu on oluline tagada, et sõdurioskused areneks sihipäraselt kogu väljaõppe jooksul ja iga tasandi väljaõppel oleks lahutamatult ka õpetatav, õpitav ja kontrollitav osa.

SÕDURI ARENG JÄTKUKURSUSTEL

Esiteks annab see pideva vahetu tagasiside sõdurioskuste tasemest üksuses. Sageli on puudused olulistes sõdurioskustes põhjus, miks kõrgemate juhtimise tasandi väljaõppe eesmärke ei õnnestu saavutada või tulemus on oodatust nõrgem. Teiseks on sõdurioskuste kohustuslik kontroll distsiplineeriva mõjuga, sest sunnib sõdurit oma tegevusi sisutihedamaks ja efektiivsemaks muutma, et järgnevates proovides endiselt edukas olla. Kolmandaks võimaldab see protsessi vahetut kontrolli – puuduste ilmnemisel saab kohe keskenduda probleemsete teemade täiendavale õppele või drillile

Baaskursusele järgnevate jätkukursuste käigus omandavad sõdurid uusi oskusi juba vastavalt oma tulevase (reserv)üksuse funktsiooni arvestades. Näiteks jalaväeüksuses teeniva sõduri teenistus kuni reservini keskendub lõviosalt juba SBK ajal õpitud baasoskuste drillimisel vilumuseni, mis võimaldab tal lahinguväljal edukalt oma ülesandeid täita. Toetavale erialale määratud sõduri teenistus reservini seisneb aga tunduvalt olulisemal määral erialaspetsiifiliste toimingute omandamises. Lahinguväl-

alahinnata väliskeskkonna, eelkõige klimaatiliste olude, sh aastaaegade vaheldumisest tuleneva ilmastiku mõju väljaõppe kvaliteedile. Arvestades meil valitseva kliima iseärasusi, oleme sunnitud väljaõpet korraldama viisil, mis võimaldaks olulisema osa maastikul toimuvast oskusi õpetavast väljaõppest viia läbi soodsaimates ilmastikutingimustes, kus on või-

LAHINGUVÄLJAL VÕITLEMA ÕPPIDA EI SAA TUBASTES TINGIMUSTES, VAID PEAB KINDLASTI TOIMUMA MAASTIKUL.

JALAVÄEÜKSUSES TEENIVA SÕDURI TEENISTUS KUNI RESERVINI KESKENDUB LÕVIOSALT JUBA SBK AJAL ÕPITUD BAASOSKUSTE DRILLIMISEL VILUMUSENI, MIS VÕIMALDAB TAL LAHINGUVÄLJAL EDUKALT OMA ÜLESANDEID TÄITA. nõutava taseme saavutamiseni ja alles siis nüansirohkemate teemade juurde siirdumist. Halvimal juhul võibki sõduritel ajateenistuse lõpuks jääda osa jätkuteemadest omandamata, kuid vähemalt baasoskused on omandatud nõuetele vastaval tasemel. See teadmine lihtsustab oluliselt täiendõpet reservis või sõdurite paigutamist reservstruktuuri viisil, mis tagab nende otstarbekaima rakendamise.

KESKKOND

Lahinguväljal võitlema õppida ei saa tubastes tingimustes, vaid peab kindlasti toimuma maastikul. Sõduriõppe maastikul toimuvate tegevuste väga suur osakaal tähendab, et väljaõpet planeerides ei tohi

malik luua soodne õppekeskkond. Juba õpitud tegevusi võib aga harjutada ebasoodsates tingimustes. Aasta lõikes on soodsaim periood väljaõppe läbiviimiseks aprillist oktoobrini, sest sellel ajavahemikul on valgustingimused ja ilmastikuolud enamasti välitegevusteks kõige paremad. Novembrist märtsini vältavat perioodi (talvekuud) tuleb pidada ebasoodsaks või väga ebasoodsaks, sest lühikesed päevad seavad piiranguid väljaõppe läbiviimisele, mida ilmastik võib oluliselt pärssida või äärmuslikel juhtudel selle isegi nurjata. See tähendab, et meie väljaõppe eesmärke arvestades peavad olulisemad ja vaid välitingimustes läbiviidutena parimaid tulemusi andvate teemade käsitlemise aeg jääma soodsaimasse perioodi. Arvestades praegu kehtivat väljaõppetsüklit, saame lugeda väljaõppeks soodsaimaks kahte perioodi: juulist oktoobrini ja märtsist maini. Kehtiva korra alusel võetakse kutsealused teenistusse jaanuaris2, juulis ja oktoobris, millest viimased kaks kutset moodustavad meie reservüksuste isikkoosseisu põhiosa. Eelkutse ajateenijad kutsutakse teenistusse juulis teenistusajaga 11 kuud. Nendest ajateenijatest koolitatakse välja meie reservallüksuste juhtivkoosseis ja spetsialistid. Põhikutse ajateenijad kutsutakse teenistusse oktoobris teenistusajaga 8 kuud. Nemad moodustavad meie tulevaste reservüksuste reakoosseisu põhiosa (sõduri ametikohad). Arvestades keskkonna mõju väljaõppele, on 11 kuud teeniva ajateenija 2 Jaanuari kutset see artikkel ei käsitle, tingituna kutse väljaõppe eripäradest.

SÕDUR NR 4 (91) 2016

ja dünaamikat arvestades on oluline, et olenemata erialast säilitavad kõik sõdurid baasoskused tasemel, mis võimaldab neil lahinguväljal ellujäämise. Ometi on väljaõppetsükli lõpus koostatud kokkuvõtted sageli märkinud nende samade lahinguväljal ellu jääda vajalike sõduri baasoskuste nõrka taset. Tõenäoliselt peitub põhjus järjepideva kontrolli puudumises, kuidas on toimunud sõdurioskuste areng pärast SBK lõppemist. Kuigi saame kaudselt tagasisidet nendest oskustest harjutuste käigus, kui hinnatakse nt jao või rühma tegutsemist, jääb tagasiside fookus sageli pidama ainult vahetult nimetatud jao või rühma taktikalisel tegevusel ja ülemate otsustel. Tuvasta-

19


20

VÄLJAÕPE

teenistusest soodsas perioodis 6 kuud, 8 kuud teeniva ajateenijal ainult 4 kuud. Seega peab väljaõpe olema organiseeritud selliselt, et klimaatiliselt soodne aeg oleks maksimaalselt kasutatud sõdurite väljaõpetamiseks välitingimustes. Soodsasse perioodi ei tohi jääda tegevusi, mis ei ole vahetult seotud lahinguväljal tegutsemiseks vajalike oskuste omandamisega. Kuna reservüksuste ettevalmistamiseks läbiviidav väljaõpe on väga mitmekesine, tuleb selgelt eristada väljaõppeteemad, millel on prioriteet

leida lisaaega, et keskenduda vahetult talvise sõjapidamise õpetamisele. Kogu õppeks rakendatav aeg tuleb võtta järgnevate kursuste arvelt. Ometi on meie kliimat arvestades loogiline ja äärmiselt vajalik keskenduda talviste tingimuste spetsiifikat arvestavate sõdurioskute omandamisele. See võiks olla täiendus juba õpitule, st eelnevalt õpitud tegevusi harjutataks käsikäes lisanduvate toiminguharjutuste ja teemadega nii, et meie sõdurid tuleksid toime ka kõige raskemates talvistes tingimustes. Eelnevat arvestades ongi meil ehk

SBK ON KURSUS, MILLE PEAVAD LÄBIMA KÕIK, KES TAHAVAD JA PEAVAD KAITSEVÄE SÜSTEEMIS TÖÖTAMA, OLLES SELLE TÕTTU KÕIGE ENAM TOIMUV VÄLJAÕPPE VORM KAITSEVÄES JA KAITSELIIDUS. soodsate keskkonnatingimuste kasutamiseks. Lähtudes põhimõttest, et kõik teemad, mille läbiviimine on võimalik täielikult või osaliselt asendada või olulisel määral asendada sisetingimustes toimuva õppega või mis ei ole oluliselt mõjutatavad muutuvatest välitingimustest, tuleb viia läbi osaliselt või täielikult n-ö ebasoodsate kliimatingimustega ajal. Viimase hulka kuulub ka juba õpetatud teemade kordamine tegevuste kinnistamiseks (drillimine) ja õpitud oskuste täiendamine nüanssidega (nt eelnevalt õpitud tegevus võib toimuda piiratud valgustingimustes). Mõne teema puhul on aga ebasoodsate kliimatingimustega olud ainus aeg praktiliste õppuste läbiviimiseks (nt talvise sõjapidamisega seonduv). Eelnevat arvestades on oluline ümber vaadata kehtiv praktika – määrata eel- ja põhikutse sõdurid pärast SBK lõpetamist nädalasele puhkusele. Keskkonnatingimuste parimaks ärakasutamiseks on otstarbekas kõik ajateenijate puhkused planeerida ebasoodsasse perioodi.

TALVINE SÕJAPIDAMINE SÕDUR NR 3 (90) 2016

Sõdurile vajalikke oskusi talvistes tingimustes tegutsemiseks suvel õpetada ei saa. Kas talv on lumine või lumeta, miinuskraadid annavad oma osa alati. Talvise sõjapidamise edu võti on detailides ehk sõdurioskustes ja lihtsates tehnilistes-erialastes protseduurides. Kehtivas väljaõppeformaadis on keeruline

eesmärgipärane väljaõppes keskenduda vähemalt kaks korda üksiksõduri teemadele – esimene kord baaskursusel, teine kord talvise sõjapidamise kursuse jooksul, nimetades seda nt sõduri jätkukursuseks. See võimaldab käsitleda täiendavalt teemasid, millega meie sõduritel oli baaskursuse lõpetamisel probleeme ja õpetada sõduritele uus sõdurioskusi, mida nõuab talvine sõjapidamine ning järgnev teenistus. Eelnevale tuginedes on meil põhjendatud vajadus täiendava jätkukursuse jaoks, probleem on aga täiendteemade-kursuste läbiviimiseks vajaliku aja leidmises üldises väljaõppeprogrammis.

LIHTSUS JA KESTUS

SBK on kursus, mille peavad läbima kõik, kes tahavad ja peavad kaitseväe süsteemis töötama, olles selle tõttu kõige enam toimuv väljaõppe vorm kaitseväes ja Kaitseliidus. Tõsiasi, et enne SBK algust ei ole võimalik läbi viia kursusel osalejate võimeid selgitavat selektsiooni, on just see kaitseväe ühe pikima kursuse suurim, paraku n-ö sisse kirjutatud puudujääk. Läbiviijatel on raske või peaaegu võimatu hoida kursus kõigile selles osalejaile samaaegselt väljakutset pakkuva, kuid siiski jõukohasena. Kursuse maht ja selles sisalduvad teemad on olnud kaitseväe väljaõppega tegelevates institutsioonides alaline erimeelsuste allikas, mistõttu SBK ajakohastamise ja võimaliku muutmise vajadus on olnud aktuaalne teema. Autori isiklik veendumus on, et SBK

peab ambitsioonidelt olema piiratud, suunatud vaid lahinguväljal ellujäämiseks ja tegutsemiseks vajalike, praktilise sõduri põhioskuste ning -teadmiste omandamisele. Sellelt kursuselt saadud oskused ja teadmised peavad olema universaalsed ning looma lähtealuse jätkukursuste õnnestumiseks. SBK universaalne olemus peab aga tagama ühtsed sõdurioskused nii tulevasele jalaväe jaoülemale kui ka laohoidjale. Seega on lisaks lahingulistele oskustele baaskursusel koht ainult teemadele, mis loovad alused kaitseväes oluliste hoiakute ja käitumisnormide omandamisele. Igasugune spetsialiseerumine ja erivahendite kasutamise põhjalik õpe toimub jätkukursustel. Nii tagame, et aeg on kõige paremini kasutatud ja keegi ei õpi teemasid, mida tema tulevane teenistus ette ei näe. Teemad, mille väärtus seisneb pelgalt silmaringi laiendamises või võib-olla/igaks juhuks, ei saa piiratud aja tõttu omada kohta baaskursusel.

MUUTUSED VÄLJAÕPPETSÜKLIS

Sõduri individuaalsete oskuste õpetamiseks vajaminevat aega ei ole võimalik juurde saada, kuid olemasolevat on võimalik efektiivsemalt kasutada. Üks võimalus on jagada SBK-le ettenähtud aeg väljaõppetsükli peale laiali. Kitsendades SBK-s õpetatavate teemade hulka, saame selle kestust lühendada viie kuni seitsme nädalani. SBK mahu vähenemine ei tähenda sõdurioskustele määratud aja lühenemist, vaid sõdurioskuste õpetamise jätkumist väljaõppetsükli hilisemas osas. Sõduri jätkukursuse käigus omandatakse süvendatud teadmised ja oskused varasemalt õpitust ning lisaks oskused tegutsemaks talvistes tingimustes. Selle väljaõppe lõpus kontrollitakse kogu üksuse individuaalsete oskuste taset talvise sõduriproovi käigus, mille läbiviimine võib olla sarnane baaskursuse lõpus toimuvaga, kuid sisaldab lisaks jätkuõppe käigus omandatud teemasid. Lisaks annab selline hajutamine väljaõpet korraldavatele üksustele konkreetse kursuse, mille käigus on võimalik baaskursusel tuvastatud puudusti parandada, kui seda peaks olema vaja. SBK lühendamine avab võimaluse meie juhtide väljaõppe läbiviimiseks soodsaimates kliimatingimustes, parandades väljaõppetingimusi ja kvaliteeti. Teiseks on võimalus alustada meie reservohvitseride õppega aspirantuuris senisest varem. Kolmandaks on võimalik


VÄLJAÕPE

moodustada tulevased allüksused peaaegu kaks kuud varem, andes 8 ja 11 kuu ajateenijatele rohkem aega kokku töötamiseks. Neljandaks tekib võimalus erialakursuste läbiviimiseks selliselt, et uueks aastaks on kõik üksused juhi- ja erialaõpped läbinud. Autori hinnangul on need muutused piisavalt kaaluka positiivse mõjuga, et nende rakendamise võimalikkust väljaõppes põhjalikumalt analüüsida.

KOKKUVÕTE

Vähem teoreetiline ja rohkem praktilise tegevuse elemente sisaldav lühem baaskursus teenistuse alguses võimaldab eesmärgipärasemalt kasutada meile teenistusse saabuvaid ajateenijad, instruktorkoosseisu ja soodsaimaid väliskeskkonna tingimusi. Sõduri baaskursuse lühendamine ei too kaasa sõdurioskuste õppemahu vähenemist, sest need teemad käsitletakse jätkukursustel. Selline lähenemine toetab igati väljaõppe põhimõtet, kus oskuste ja teadmiste õpetamisel liigutakse järk-järgult kergemalt raskemale, luues sõdurile soodsad tingimused vaimse ja füüsilise küpsuse saavutamiseks, ilma riskideta, mis kaasnevad, kuid sama üritada teha väga lühikese ajavahemiku jooksul (nt ainult baaskursus).

21

Keskendudes sõdurioskuste õpetamisele ja taseme kontrollile pärast SBK lõppu (nt sõduriproov talvistes tingimustes) loome eeldused, et sõdurid saavutavad ajateenistuse lõpuks senisest suurema füüsilise ja vaimse vastupidavuse taseme. Sellise ülesehitusega väljaõppes säilib protsessi kontroll, millega saame tagada järjepideva sõdurioskuste arengu ja meil on pidev ülevaade juba olemasolevate oskuste tasemest. Sõdurioskuste järkjärguline arendamine ja proovikivide lisamine motiveerib sõduri ametikohale määratud ajateenija pidevale enesetäiendamisele. Üsna tõenäoliselt teeb see lõpu sõduri ametikohal teeninud ajateenijate hulgas levinud arusaamisele nagu pärast baaskursust ajateenistuses enam midagi oluliselt uut ei õpita, sest väljakutse paremaks sõduriks saada kestab (aja)teenistuse lõpuni.

SÕDUR NR 4 (91) 2016


ÜLEVAADE

22

VENEMAA

BALTI LAEVASTIK – POTJOMKINI KÜLA VÕI VÄGEVAIM SÕJALINE JÕUD LÄÄNEMERE PIIRKONNAS?

FOTOD: WIKIPEDIA, SCANPIX.EE, VITALY NEVAR/TASS, ITAR-TASS / MARINA LYSTSEVA

Selle artikli avaldamine on paljuski ajendatud juuni lõpus ilmunud teadetest Balti laevastiku juhtkonna in corpore vallandamisest. Laevastik polnud mitte kunagi varem taolist pea maha raiumist kogenud, isegi mitte Tsushima lahingus. Mistahes põhjusel massitagandamine tegelikult aset leidis, on pigem huvitavam analüüsida Balti laevastiku rolli Venemaa regionaalses sõjalises seisundis, sealhulgas selle reaalset lahinguvõimet ja -valmidust.

A

Kalev Stoicescu RAHVUSVAHELISE KAITSEUURINGUTE KESKUSE TEADUR

SÕDUR NR 4 (91) 2016

dmiral Viktor Tširkov1 teatas eelmisel aastal, et „Venemaa mereväel on kõige uuem varustus, sealhulgas kaugmaa täppisrelvad, suur tuumavõimekus ning võime tegutseda pikaajaliselt ja suures lahinguvalmiduses maailmaookeani olulistes piirkondades“. Venemaa president Vladimir Putin ülistas takka Balti laevastikku ja sõjalaevade ehitajaid 26. juulil 2015. a Kaliningradis, Venemaa mereväe aastapäeval. Venemaal on küll ainult kaks üsna piiratud siniveevõimekusega2 ookeanilaevastikku3 ja üks ainus lennukikandja,4 võrreldes USA kuue ookeanilaevastiku ja üheteistkümne lennukikandjaga, kuid siinjuures vaadeldavas, pigem suurt ja küllalt madalat järve meenutava Läänemere kontekstis ei ole lennukikandjad ja siniveevõimekus niivõrd olulised. Balti riikide loodusliku tagala ehk Lääne-

mere geograafilised iseärasused pakuvad paratamatult teatud kriitilisi eeliseid just Venemaale. Esiteks, ülemilitariseeritud eelpostis – Kaliningradi oblastis – asub Balti laevastiku peamine löögirusikas ning terve hulk moodsaid ning sadades kilomeetrites mõõdetava laskeulatusega A2/AD5 relvasüsteeme, mis n-ö katavad suurema osa Balti riikidest, Poolast ja Läänemere idaosast. Teisalt, Venemaa relvajõud võivad tõsiselt ohustada liitlaste merejõudude sisenemist Läänemerele Taani väinade kaudu ning ühtlasi takistada Rootsi ja Soome, nagu ka liitlaste sõjalist tegevust merel (eelkõige sihtides strateegiliselt tähtsat Gotlandi saart ning Ahvenamaa saarestikku). Kolmandaks, Venemaa Balti laevastikku võib pidada Läänemerel jätkuvalt

suurimaks merejõuks, kuivõrd piirkonna teiste riikide mereväed on väikesed ja – heal juhul – vaevu piisavad enda rannikualade kaitseks ning suurliitlaste (USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa, kuid ka SNMG16) merejõudude kohalolek ei ole veel alaline ja küllalt suur tasakaalustamaks Balti laevastiku sõjalist mõju, eriti Balti riikide suhtes. Kuid kõigepealt heitkem korraks pilgu peale Balti laevastiku ajaloole – kuigi laevastikul ei ole Venemaa jaoks strateegilist tähtsust globaalsel tasemel (puuduvad strateegilised tuumaallveelaevad jms), on see siiski Venemaa läänerinde tähtis komponent ning ühtlasi oluline sümbol (sümbolid on Venemaal vägagi olulised!), mida on rõhutatud kaudselt ka 2012. a otsusega kolida Venemaa mereväe peastaap tagasi Peterburi Admiraliteedihoonesse.

1 Venemaa mereväe endine ülem. Läks erru tervis-

ja iseseisvalt ehk kodusadamatest kaugel (ingl k

5 Ingl k anti-access/area denial ehk juurdepääsu ja

likel põhjustel märtsis 2016. a. Uueks mereväeüle-

blue-water capability).

tegevuse takistamine.

maks määrati admiral Vladimir Koroljov.

3 Põhjalaevastik ning Vaikse ookeani laevastik.

6 Standing NATO Maritime Group One

2 Ekspeditsioonivõimekus ehk võime opereerida

4 1990. a Põhjalaevastiku teenistusse võetud

laevastikugruppidega ookeanidel pikaajaliselt

Venemaa mereväe lipulaev Admiral Kuznetsov.


ÜLEVAADE

23

 Venemaa Balti laevastik on läbimas põhjalikku uuendamist. Pildil laevastiku alused Kaliningradi lähedal Baltiiski sadamas.

Venemaa vanimale ning 1950. aastateni merejõududes juhtrolli mänginud laevastikule pani aluse tsaar Peeter Suur. Balti laevastiku esimene ülemjuhataja oli viitseadmiral Cornelius Cruys, Norra päritoluga kogenud Hollandi meremees, ning selle ametlikuks sünnipäevaks loetakse 18. maid 1703. a, mil 30 Vene sõjalaeva saavutasid nähtavasti kerge võidu kahe Rootsi sõjalaeva üle Neeva jõe suudmes. Balti laevastik mängis Põhjasõjas väga suurt rolli Rootsi üle võidu saavutamises ning praeguste Eesti ja Läti alade, sealhulgas saarte, hõivamises. Laevastiku põhibaasideks kujunesid Kroonlinn, Tallinn, Paldiski ja Liepāja, mis jäid püsima enam kui kahe ja poole sajan-

di vältel7. Ajaloolased on kajastanud 1853–1856 toimunud Krimmi sõda pigem Musta mere tandril toimunud lahingute taustal, kuid Balti laevastik osutus efektiivseks hoopis Soome lahes, kaitstes Venemaa tollast pealinna Suurbritannia ja Prantsuse merejõudude vastu. Balti laevastikku tabas suurim katastroof alles Vene–Jaapani sõjas (mais 1905. a), kui Euraasia teises otsas toimunud Tsushima lahingus kaotati loetud tundidega pea kaks kolmandikku ülipikka ja kurnavat teed läbinud 2. flotillist8. Sümboolseks kujunes 1917. a enamlaste riigipöördele kaasa aidanud mereväelaste mäss Kroonlinnas ning revolutsiooni avapauk Aurora-nimeliselt ristlejalt.9 Natsi-Saksamaa ei suutnud Kroonlinna mereväebaasi – nii nagu Leningradi linna – Teises maailmasõjas vallutada.

Nõukogude Liidu sõjatrofeeks osutunud endise Ida-Preisimaa sadamalinna Pillausse rajati Balti laevastiku kõige võimsam mereväebaas, mis koos linnaga hakkasid kandma Baltiiski nime. Baltiisk ning kogu Kaliningradi oblast olid külma sõja ajastul täiesti suletud territoorium, nähtavasti Nõukogude Liidu sõjaväestatuim piirkond10. Tol ajal oli Balti laevastiku põhiülesanne kindlustada Nõukogude Liidu täieliku sõjalise ülekaalu Läänemerel, sealhulgas vajadusel blokeerides laevaliiklust Taani väinades. Sel ajal ulatus Moskva poolt otseselt kontrollitud Läänemere idarannik Viiburist Baltiiskini, kuid Kremli alluvuses olid ka kommunistliku Poola ja Saksa demokraatliku vabariigi mereväed ja nende baasid, kusjuures finlandiseerunud Soome kindlasti ei kuulunud võimalike nõukogude vastaste leeri11.

7 Eesti ja Läti sõjasadamad ei olnud Venemaa /

4380, vangistati 6000, interneeriti u 1800 meest.

ilmselt mitte väga liialdatud anekdooti, et seal võis

Nõukogude Liidu käsutuses aastatel 1918–1939

9 Aurora ristleja elas üle Tsushima lahingu ning

leida rohkem tanke ja soomukeid kui sõiduautosid.

ning 1941–1944.

pöördus tagasi Balti laevastikku pärast ajutist

11 Nõukogude Liit kasutas Soomes mereväebaase

8 Jaapanlased uputasid 21 ning võtsid üle 14 alust

interneerimist Filipiinidel, USA järelevalve all.

Hankos (1940–1941) ning Porkkalas (1944–1956).

38-st lahingus osalenud Vene sõjalaevast, hukkus

10 Kaliningradi oblasti kohta räägiti „vanal ajal“

SÕDUR NR 4 (91) 2016

VENE BALTI LAEVASTIKU MÕNED AJALOOLISED VERSTAPOSTID


24

ÜLEVAADE

reldav Musta mere laevastiku omaga. Kumbki laevastik on Venemaa peamine sõjaline jõud peaaegu suletud merelises keskkonnas (millel on siiski ühendus ookeaniga Taani väinade ning teiselt poolt Türgi ja Gibraltari väinade kaudu, erinevalt Kaspia merest). Teisalt, Balti laevastik on Venemaa jaoks esimene kaitseliin läänesuunal, kus meie idanaaber piirneb otseselt NATO riikide Eesti, Läti, Leedu ja Poolaga ning kus tal on Kaliningradi oblasti näol strateegiline sõjaline eelpost.

BALTI LAEVASTIKU ÜLESEHITUS

mereteid. Nüüdseks on Läänemere ruumi geopoliitika kardinaalselt muutunud, sest NATO liitlased ja nende lähedased koostööpartnerid Soome ja Rootsi kontrollivad umbes 88% Läänemere kogu

jalise tähendusega on ainult Kotlini saar, kus asub Kroonlinna mereväebaas, ning Suursaar, kuhu on rajatud radarijaam13. Balti laevastiku tähtsus Venemaa viie sõjalaevastiku seas on praegu võr-

Venemaa merevägi – sealhulgas Balti laevastik – kannatas 1990. aastatel kunagise Nõukogude Liidu mereväeülema admiral Sergei Gorškovi14 pärandi tõttu, mis seisnes nõukogude admirali „lapsukeste“ ehitamises ja alles hoidmises võimalikult suures mahus, selleks et USA-le ja NATO-le tervikuna muljet avaldada. Iseseisva Venemaa juhtkond oli sunnitud üle 75% nõukogudeaegsetest peal- ja allveelaevadest teenistusest välja arvama, sealhulgas neidki, mille arvestatud kasulik eluiga ei olnudki veel möödas, kuid mille ülalpidamine osutus liiga kulukaks ning otstarve ja efektiivsus küsitavaks. Seega, tänapäevase Venemaa mereväe suurus (lahingu- ja toetusalused) on vähem kui veerand Nõukogude Liidu omast (selle suurimat aluste arvu arvestades), mis kehtib umbes samas proportsioonis ka Balti laevastiku osas. 1990. aastatel pandi Venemaal alus tänapäevaste peal- ja allveelaevade disainile. Aastatel 1995–2005 arvati teenistusest välja suur osa ebavajalikest ja -majanduslikest alustest ning mindi üle nõukogudeaegselt massilaevastikult modernsele kvaliteetlaevastikule. Kuigi suurem osa Balti laevastiku alustest on ikka veel nõukogude aja pärand, on viimastel aastatel teenistusse võetud mitu uuema põlvkonna laeva, sealhulgas üks Neustrašimõi-klassi fregatt ning neli Stereguštši-klassi korvetti. Venemaa riiklik relvastusprogramm näeb ette kuni 55 pealveelaeva ehitamist ja teenistusse võtmist kuni 2020. a (viies laevastikus kokku). Praegu paistab, et Musta mere laevastiku moderniseerimisele suunatakse hoopis suuremaid ressursse

12 Läänemere rannajoone (sealhulgas saarte) kogu-

lill“), mis on osa Venemaa õhukaitsesüsteemist,

etv-suursaarele-plaanitav-radarijaam-voimal-

pikkus on ligi 70 0 00  km, millest Venemaale kuulub

võimaldab jälgida õhuruumi (arvatavasti kuni

dab-eesti-ohuruumi-kontrollida.

839 km. Allikas www.coastalguide.org/icm/baltic.

400 km ulatuses) ning ka mereliiklust Soome

14 Oli ametis koguni 30 aastat, kuni 1986. a.

13 Suursaare radarijaam (Podsolnuh ehk „päeva-

lahes. Allikas www.postimees.ee/v2/1711889/

 Balti laevastiku eelhoiatusradarite kaitsmise eest hoolitsetakse hästi – selleks kasutatakse pind-õhk raketisüsteeme S-300 ja S-400 Triumph.

Nõukogude Liidu lagunemise järel jäid Balti laevastiku käsutusse üksnes Baltiiski ja Kroonlinna baasid, mille vahel pole maismaaühendust ning mis asuvad teineteisest umbes tuhande kilomeetri kaugusel mööda rahvusvahelisi

rannajoone pikkusest (sealhulgas saared)12. Venemaa rannajoon on Läänemere-äärsete riikide seas üks kõige lühemaid (pikem ainult Leedu ja Läti omast) ning talle kuuluvad vaid mõned väiksemad saared Soome lahe kotis, millest sõ-

AASTATEL 1995–2005 ARVATI TEENISTUSEST VÄLJA SUUR OSA EBAVAJALIKEST JA -MAJANDUSLIKEST ALUSTEST NING MINDI ÜLE NÕUKOGUDEAEGSELT MASSILAEVASTIKULT MODERNSELE KVALITEETLAEVASTIKULE.

SÕDUR NR 4 (91) 2016


ÜLEVAADE

25

 Balti lahingupealveelaevastiku põhijõu hulka kuuluvad kaks Neutrašimoi-klassi fregatti, pildil fregatt Jaroslav Mudrõi, mille taga on kai ääres näha laevastiku Zubr-klassi dessantlaeva hiiglaslikke mootoreid.

Dmitrov, mis on teenistusse võetud vastavalt 1983. ja 1987. a). LAHINGUPEALVEELAEVASTIK: kaks Sovremennõi-klassi hävitajat (Bespakoinõi ja Nastoitšivõi; 1992 ja 1993), kaks Neutrašimõi-klassi fregatti (Neustrašimõi ja Jaroslav Mudrõi; 1991 ja 2010), üks Krivak-klassi fregatt (Põlki; 1978) ja neli Stereguštši-klassi fregatti (Stereguštši, Soobrazitelnõi, Boiki ja Stoiki; 2008, 2012, 2014 ja 2015). VÄIKSEMAD LAHINGULAEVAD NING TOETUSLAEVASTIK: neli Roputša-klassi ja kaks õhkpadjal Zubr-klassi dessantlaeva, neli Partšim-klassi korvetti, neli Sonja-klassi miinitõrjelaeva, mitu raketikaatrit, tankurlaevad jne. MEREJALAVÄGI NING RANNAKAITSE RAKETI- JA SUURTÜKIVÄED (kõik üksused asuvad Kaliningradi oblastis – sulgudes asukoht ja arvatav isikkoosseisu suurus), mis hakkavad moodustama 11. armeekorpust: 7. iseseisev motolaskurpolk (Kaliningrad, 2000), 336. me-

rejalaväebrigaad (Baltiisk, 2500), 79. iseseisev motolaskurbrigaad (Gussev, 4500), 152. raketibrigaad (Tšernjahhovsk, 500), 244. suurtükibrigaad (Kaliningrad, 1000), 25. rannakaitse raketibrigaad, 22. iseseisev õhukaitsepolk, 73. iseseisev pioneeripataljon, 254. iseseisev raadiopataljon jm üksused. Loodava korpuse üksuste relvastuses on üle 40 lahingutanki, umbes 450 soomukit ja 175 suurtükisüsteemi, 100 tankitõrjesüsteemi jms. MEREÕHUVÄGI: Tškalovski 72. mereõhuväebaasis ning Tšernjahhovski ründelennukite eskadrillis on kokku kuni 50 lahingulennukit ning umbes 20 lahingukopterit. KALDATARISTU, LAHINGUTOETUS JMS (side, luure, hooldus ja remont, väljaõpe jne). Eelnev loetelu osutab asjaolule, et Balti laevastikule alluvad lisaks mere15 Allikas: www.oni.navy.mil/Portals/12/ Intel%20agencies/russia/Russia%202015screen. pdf?ver=2015-12-14-082028-313

SÕDUR NR 4 (91) 2016

(moderniseeritud KILO-klassi allveelaevad, mis kannavad Kalibri tiibrakette, Admiral Grigorovitši klassi fregatid jne) ning Balti laevastik on jäetud justkui vaeslapse rolli. Samas, see on nähtavasti tingitud Venemaa praegustest geopoliitilistest prioriteetidest Ukraina (ja Musta mere tandri) ning Süüria (ja Vahemere idaosa, Türgi ning laiemalt kogu Lähis-Ida) suunal. Teisalt, Balti laevastiku olulisust Venemaa läänesuunal ei ole võimalik alahinnata. Laevastikku kindlasti tugevdatakse ja moderniseeritakse järgnevatel aastatel, seda enam, et käimas on põhjalikud ümberkorraldused, mille tulemusel laevastiku juhatus tegelikult juhib ka Kaliningradi oblastis formeeritavat 11. armeekorpust. Balti laevastik koosneb, nagu teisedki Venemaa laevastikud, seitsmest põhielemendist15: JUHTIMISSTRUKTUURID: Balti laevastiku peastaap Kaliningradis, mis allub Peterburis asuvale Venemaa mereväe peastaabile. ALLVEELAEVASTIK: kaks KILOklassi diiselallveelaeva (Võborg ja


26

ÜLEVAADE

üksustele ja alustele ka märkimisväärsed territoriaal- ja kaldakaitse ning õhu- ja õhukaitsejõud. Ära märkida tuleb 152. kaardiväe raketibrigaad Tšernjahhovskis (kus Totška-U taktikalisi raketisüsteeme, mida on praegu 12, saab hõlpsasti asendada Iskander-M süsteemidega) ning eriti Pionerskis asuv Voronež-DM eelhoiatus radarijaam tegevusraadiusega üle 6000 km, mis muutus operatsiooniliseks 2014. a ning nähtavasti kaitstakse S-300 või S-400 Triumf õhukaitse raketisüsteemidega (arvestades selle strateegilist olulisust, kuid ka haavatavust).

BALTI LAEVASTIKU ROLL JA ÜLESANDED SÕDUR NR 4 (91) 2016

Mõned eksperdid16 usuvad, et Balti laevastik mängis külma sõja ajal pigem harjutuslaevastiku rolli (sealhulgas kunagine hiiglaslik tuumaallveelaevade meeskondade õppekeskus Paldiskis) ning laevastik ei ole vaatamata suurtele ponnistustele suutnud seniajani muutuda tõeliseks lahingulaevastikuks. Samas,

laevastiku juhatusele on allutatud – lisaks Kroonlinna mereväebaasile – kõik Kaliningradi oblastis asuvad väeüksused ning laevastiku tegevuse eesmärk tundub olevat mitte ainult eri väeliikide ühendoperatsioonide juhtimise ja efektiivsuse tagamine oma vastutuspiirkonnas, vaid ka koostöö kohalike tsiviilstruktuuridega totaalkaitse raames. Venemaa alustas juba enne Ukraina-vastast agressiooni ulatuslike plaanide elluviimist tugeva löögirusika loomiseks läänesuunal, mis selgelt ületab Venemaa kaitsevajadusi (sealhulgas Kaliningradi oblastis) ning on täiesti ebaproportsionaalne võrreldes kõikide naaberriikide sõjajõududega (sealhulgas liitlasväed, mis asuvad Balti riikide ja Poola territooriumile alates 2017. a). Soome, Eesti ja Läti suunal on ümber formeeritud 6. armeed ning Ukraina ja Valgevene suunal 20. armeed, mida toetab tagalas olev 16 Näiteks Dmitri Gorenburg, Venemaa mereväe ekspert Virginia osariigis asuvas CNA mõttekojas.

1. tankiarmee. Lisaks, Kaliningradi oblastis formeeritakse 11. armeekorpust, mis võib perspektiivselt koosneda kahest diviisist, mille isikkoosseis ning peamised relvasüsteemid (sealhulgas Iskander M lühimaa ballistilised raketid) sisuliselt kahekordistavad Venemaa praegust sõjajõudu selles piirkonnas. Venemaa ametliku määratluse kohaselt on Balti laevastiku peamised ülesanded Venemaa territooriumi ja Läänemere majandustsooni kaitse, laevateede turvalisuse tagamine ning „Venemaa välispoliitika elluviimine majanduslikult olulistes merepiirkondades“, sealhulgas õppuste, rahuvalveoperatsioonide jms kaudu. Läänemeri on Venemaa jaoks kahtlemata ülioluline keskkond, sest üle 60% selle riigi merekaubandusest (eeskätt toorainete eksport) käib Läänemere sadamate (peamiselt Primorski ja Ust-Luga) kaudu. Lisaks, mere põhjas lebavad Nord Streami gaasitorud, millele püütakse tuua täiendust. Sõjalises mõttes on aga Balti laevastiku ühemõtteline missioon olla Venemaa esimene kaitse-


ÜLEVAADE

 Balti laevastiku uueks ülemaks sai endine Musta mere laevastiku ülemjuhataja viitseadmiral Aleksandr Nosatov.

liitlaste pihta ning strateegiliselt oluliste saarte (Ahvenamaa saarestiku, Gotlandi ja Bornholmi) hõivamist.

kaitseminister Sergei Šoigu 29. juunil 2016. a Balti laevastiku ülema viitseadmiral Viktor Kravtšuki ning staabi-

VENEMAA LIIGUTAS JÄRSULT EHK ETTE HOIATAMATA KÜMNEID TUHANDEID SÕJAVÄELASI, KÜMNEID BALTI LAEVASTIKU ALUSEID NING TUHANDEID ÜHIKUID SÕJATEHNIKAT, SEALHULGAS SADU RÜNDELENNUKEID JA -KOPTEREID. Viimastel aastate teadete ning Venemaa juhtide avalike hinnangute põhjal tundus, et Balti laevastiku juhtimisega, moderniseerimisega ja lahinguvõime tagamisega on üldjoontes kõik korras. Paraku leidsid hiljaaegu aset suuremastaabilised kaadrimuudatused Balti laevastikus ...

BALTI LAEVASTIKU JUHATUSE SKANDAALNE VALLANDAMINE

Nagu välk selgest taevast vallandas

ülema viitseadmiral Sergei Popovi, kusjuures Venemaa eri meediakanalite teatel vabastati ametist või viidi üle teisele ametikohale koguni 50 laevastiku kõrgemat ja vanemohvitseri.17 Tegu oli Venemaa Föderatsiooni mereväe ajaloos pretsedenditu suurpuhastusega, mille ametlikeks põhjusteks toodi välja tõsised puudujäägid väljaõppe ning igapäevaste toimingute korraldamises, 17 Näiteks www.fontanka.ru/2016/06/29/192.

SÕDUR NR 4 (91) 2016

liin läänesuunal (koos Venemaa liitlase Valgevenega) ning ühtlasi mängida kriitilist rolli Balti riikide ja Poola (ning seal asuvate liitlasvägede), kuid ka Soome ja Rootsi neutraliseerimises võimalikus konfliktiolukorras. Balti laevastik viib igal aastal läbi kümneid igat liiki õppuseid (meredessandi, rannakaitse jne harjutamine, lahinglaskmised jms), kuid osaleb ka suurtes plaanilistes ning lahingukontrolli ehk välkõppustes. Just viimased (Zapad 2009 ja 2013 ning välkõppused 2014.-2015. aastatel) on mastaabilt ning tegelikult harjutatud stsenaariumite poolest murettekitavad. Venemaa liigutas järsult ehk ette hoiatamata kümneid tuhandeid sõjaväelasi, kümneid Balti laevastiku aluseid ning tuhandeid ühikuid sõjatehnikat, sealhulgas sadu ründelennukeid ja -koptereid. Õppustel harjutatud „kaitsetegevus“ matkis ilmselgelt Balti riikide äralõikamist ülejäänud NATO territooriumist ja nende blokeerimist ja isoleerimist Balti laevastiku poolt, ennetavate löökide andmist

 Moodsaid Stereguštši-klassi fregatte kuulub Venemaa Balti laevastikku neli, neist kõige uuemad teenistusse võetud alles 2014. ja 2015. aastal.

FOTOD: WIKIPEDIA

 Seni Balti laevastikku juhtinud Viktor Kravtšuki vallandamise teeb veel pikantsemaks välja tulnud seik, et mehel olid sidemed Kaliningradi kohaliku maffiabossi Viktor Bogdaniga. Fotol on olukord veel rahulik – Kravtšuk jalutamas koos Venemaa kaitseminister Sergei Šoiguga 2015. aastal Venemaa mereväe aastapäeval Baltiiskis.

27


28

BALTI LAEVASTIK

 Balti laevastikule alluvad lisaks mereüksustele ja laevastikule ka suured kaldakaitsejõud. Pildil demonstreerivad õppuse Baltic Derby 2016 käigus oma oskusi Balti laevastiku kaldakaitse hulka kuuluva BTR82A meeskonna liikmed.

SÕDUR NR 3 (90) 2016

mitte kõikide vajalike meetmete tarvitusele võtmine isikkoosseisu (ja nende perekondade) elutingimuste parandamiseks, hoolimatus alluvate suhtes ning tegelikku olukorda kirjeldavate raportite moonutamine. Venemaal on jätkuvalt tavaks, vanas sovetlikus stiilis, vallandada relvajõudude mistahes ülemaid „kõrge ea tõttu“ või „tervislikel põhjustel“. Vene meediakanalite andmetel toimus suurvallandamise eel põhjalik kontroll Balti laevastikus, mille tulemusena väidetavalt tuvastati, et paljud mereväeohvitseride perekonnad elavad varisemisohtlikes hoonetes, kus puuduvad isegi soe vesi ja vesikäimlad, laevastiku alustel „puhkesid perioodiliselt tulekahjud“ mida vaikiti maha, nii nagu ka tegelikult täielikult ebaõnnestunud miinitõrjeõppuse tulemused (2015. a, mida raporteeriti Moskvasse „rahuldavalt õnnestunuks“). Võib muidugi arvata, et Balti laevastikus valitses teatud määral „bardakk“18, olgugi et viitseadmiral Kravtšuki ilmselt usaldati: ta oli laevastiku juhtimise juures viimased seitse aastat19 ehk kogu perioodi vältel pärast Georgia-vastast agressiooni, mil Venemaa on

hüppeliselt suurendanud oma kaitse-eelarvet, käivitanud üliambitsioonika relvastusprogrammi (sealhulgas mereväele moodsate aluste ehitamiseks), teinud põhjalikke reforme relvajõududes tervikuna ning läbi viinud üha suuremaid plaanilisi ning lahingukontrolli õppuseid Läänemere piirkonnas. Otsus vallandada kogu Balti laevastiku juhatus sündis pärast kuu aega (10. juunini) väldanud suureulatusliku inspektsiooni lõppu. Inspektsiooni läbiviimise maha salatud põhjus on Venemaa uudistekanalites pakutud intsident Läänemerel, kui allveelaev Krasnodar olevat väidetavalt õppuste käigus kokku põrganud Poola sõjalaevaga (patrull-laevaga), mida Poola on ametlikult ja kategooriliselt eitanud, kuid Venemaa võimud siiski mitte. Väidetavalt oleks see kokkupõrge võinud halvimal juhul tekitada Venemaale uue „Kurski katastroofi20“, kusjuures laevastiku juhatus olevat püüdnud intsidenti igati varjata. Selline versioon tundub siiski väga ebatõenäoline, pigem tasub uskuda Venemaa kaitseministri (ja ilmselt ka president Putini) pettumust ja ärritust Balti laevastiku ebarahuldava lahinguks

18 Vene sõjaväelikus slängis tähendab see

2009–2012, mille järel teda ülendati laevastiku

korralagedust.

ülemjuhatajaks.

19 Ta oli Balti laevastiku peastaabi ülem

20 2000. a augustis uppus Barentsi meres

valmisoleku suhtes, mille korda tegemiseks olevat antud aega ja armu käesoleva aasta lõpuni. Vallandatud viitseadmiral Kravtšuki kunagine semu ja otsene ülem Balti laevastikus oli ei keegi muu kui admiral Viktor Tširkov, 2015. a novembris „tervislikel põhjustel“ erru saadetud Venemaa mereväeülem. Seega, Kravtšukil oli tänavuseks kadunud soliidne seljatagune mõjuvõimsa protežee Tširkovi näol ning tegeliku asjade seisu ilmsiks tulek oli ainult aja küsimus. Pikantsust lisab nendele asjaoludele seegi avalikustatud fakt, et Kravtšukil olid lähedased suhted Kaliningradi kohaliku maffiabossi Viktor Bogdaniga, kes väidetavalt vahendas illegaalset merevaigukaubandust ning isegi varastas massiliselt laevastiku diislikütust. Balti laevastiku uueks ülemaks on nimetatud Musta mere laevastiku endine ülemjuhataja viitseadmiral Aleksandr Nosatov ning tema staabiülemaks on kinnitatud viitseadmiral Igor Muhhametšin, kes oli Vaikse ookeani tuumaallveelaevastiku ülem. Need kaks viitseadmirali ei saa kaua hoogu võtta, sest neilt nõutakse püstitatud eesmärkide täitmist nähtavasti hiljemalt tuleva aasta Venemaa mereväepäevaks.

LÕPPSÕNA

Venemaa Balti laevastik on läbimas põhjalikku kaadrivahetust ning teisalt, selle lahinguvõime vajab kindlasti efektiivsemaks muutmist, muidugi Kremli võimude seisukohalt vaadatuna. Lisaks, Balti laevastiku – kui Venemaa läänepoolseima eesliini – vastutus tõuseb olulisel määral seoses 11. armeekorpuse moodustamisega ning laevastiku ülemale allutamisega. Need muutused, sealhulgas nõukogude-aegsete laevade järkjärguline väljavahetamine moodsate sõjaaluste vastu, võtavad kindlasti aega, kuid Balti laevastiku võimeid ei tasu praegugi alahinnata – eriti A2/AD relvasüsteemide osas, mis on NATO liitlaste jaoks kõige suurem peavalu, eelkõige Kaliningradi kontekstis. Seepärast ei ole alliansi liikmetel muud valikut, kui suurendada oma sõjalist kohalolekut Läänemerel tasakaalustamaks Balti laevastiku senist üleolekut ning paigutada Balti riikidesse ja Poolasse tõhusaid A2/ AD-vastaseid relvasüsteeme. tuumaallveelaev Kursk ning selle meeskond hukkus.


INTERVJUU

29

PRANTSUSE KAITSEVÄE JUHATAJA: NATO idapiiri kaitsmine on alliansi tuum 22. juunil külastas Eestit Prantsuse kaitseväe ülem kindral Pierre De Villiers, kes andis intervjuu ka ajakirjale Sõdur. FOTO: ARDI HALLISMAA

Simmo Saar NOOREMLEITNANT PEASTAABI STRATEEGILISE KOMMUNIKATSIOONI OSAKOND

Mis on suurim oht NATO jaoks?

NATO prioriteedid on pidevas muutumises. Allianss peab olema võimeline seisma vastu kõikvõimalikele liikmesriike ohustavatele teguritele, olgu selleks siis muutunud julgeolekukeskkond või rahvusvaheline terrorism. Kahtlemata on Euroopa idapiiri kindlustamine üks meie olulisematest ülesannetest, seda võiks isegi nimetada alliansi tuumaks. Prantsusmaa toetab Balti riike, kes tunnevad end praegusel ajal ohustatuna. Meie relvajõud seisavad nii praegu kui ka tulevikus kindlalt koos meie Ida-Euroopa liitlastega. Samavõrd tähtis on ka võitlus terrorismiga, sest terroristidel pole piire ning NATO lõunatiiva kindlustamine on meie kõigi huvides. Teatavasti juhivad prantslased Saheli1 regioonis terrorismivastast operatsiooni Barkhane, samuti osaleme Levanti2 piirkonnas Ameerika Ühendriikide juhitavas operatsioonis Inherent Resolve. Alliansi lõunatiiva julgeolek mõjutab otseselt Prantsusmaa julgeolekut, kuid avaldab mõju ka teistele liikmesriikidele. Nii tuleks sellesse väga tõsiselt suhtuda.

Kaks aastat tagasi võeti Newportis vas-

Mil määral teeb teile muret Ida-Euroopas ning Ukrainas toimuv?

Prantsusmaa on alati pidanud Balti riike ning eriti Eestit oma lähedaseks koostööpartneriks. 2007. aastast alates oleme Balti õhuturbes osalenud viiel

1 Saheli regiooni kuulub Sahara poolkõrbeline lõunaosa Aafrikas

korral, ka selle aasta septembrist detsembrini panustame Balti õhuruumi kaitsesse oma hävitajatega. Niimoodi talitades oleme sakslaste järel teine suurim õhuturbesse panustaja. Lisaks võtavad meie mereväelased igal aastal osa Läänemerel toimuvatest õppustest. Sellist kohalolekut kavatseme jätkata ka tulevikus. Eesti ja Prantsuse kaitseväelased teenisid koos Kesk-Aafrika vabariigis. Kui kerge või raske oli eestlastega asju ajada?

Kohtumisel kindral Terrasega tänasin Eestit kiire ja vastutustundliku vastuse eest kutsele, mille meie president esitas pärast novembrikuu terrorirünnakuid Pariisile. Olite Euroopa rahvaste seast ühed esimesed, kes olid nõus kohaldama Euroopa Liidu Lissaboni leppe kollektiivkaitset puudutavat punkti 42.7. Prantsuse sõjaväelased hindavad väga Eesti panust Malis ja Kesk-Aafrika vabariigis. Eesti sõdurid on hea väljaõppega ja väga professionaalsed, nendega on väga meeldiv koostööd teha. Eesti sõduritel on väga tugev taust ja kogemused, mis tegi kahe riigi kaitseväelaste koostöö väga lihtsaks. Omaette väärtus on ka tõsiasi, et 2013. aastal oli Eesti esimene riik, kes otsustas Kesk-Aafrika vabariigis koos Prantsusmaaga ühist operatsiooni alustada.

2 Levanti piirkonda kuuluvad Iisrael, Liibanon ja Süüria lääneosa

SÕDUR NR 4 (91) 2016

Mis on NATO suurimad katsumused järgmise kümne aasta jooksul?

tu otsus, et NATO peab olema võimeline kohanema muutuva keskkonnaga ning olema senisest paindlikum ja kiirem. Kahe aastaga on palju muutunud: lõunatiival on pead tõstnud terrorism, Ukrainas on lahvatanud konflikt, mis on muutnud ebastabiilsemaks kogu Ida-Euroopa. Lisaks on Euroopat tabanud terrorirünnakud ning massiline sisseränne. Allianss peab kõike seda strateegilisel planeerimisel arvesse võtma. Me peame jätkama Ida-Euroopa julgestamist vastavalt valitsevale julgeolekuolukorrale, samuti peame senisest enam panustama NATO kõrgvalmidusega ühendsihtjõu (very high readiness joint task force e VJTF) arengusse ning liikuma edasi võimekuste jagamisega. NATO peab kaaluma ka üksuste täiendavat paigutamist Ida-Euroopasse, säilitama ja tugevdama meie koostöövõimet rahvusvaheliste õppuste abil ning õppima omavahel paremini jagama nii luureandmeid kui ka küberkaitse võimekust. Viimase osas on Eestil ja Prantsusmaal ette näidata toimiv kahepoolne koostöö.


RELVASTUS

30

Ämaris harjutati lennubaasi

ÕHUTÕRJET Lennukid on võimsad relvad, kuid ka sellised võimsad relvad vajavad turvalist kodu. 24.–29. juulil harjutasid meie NATO liitlased Suurbritanniast Ämari lennubaasi kaitsmist. Harjutuse käigus tutvustas Briti lühimaa õhutõrjeüksus raketisüsteeme Rapier. Mille poolest õppus oluline oli, räägib õhuväe väljaõppekeskuse ülem kolonelleitnant Toomas Kuiv. FOTOD: SUURBRITANNIA ÕHUVÄGI

Sverre Lasn

SÕDUR NR 4 (91) 2016


RELVASTUS

 Rapieri õhutõrjepatarei põhikomponendid Ämari lennuvälja kaitsel.

B

 Patarei sidekeskus – kriitiline komponent õhutõrjeüksuse integreerimisel.

tagada õhutõrjepatarei harjutuse logistika, integreerida patarei Eesti õhuväe taktikalisse käsuahelasse ja baasikaitse juhtimisse. Briti kuningliku suurtükiväe 16. rügemendi tavaülesanne kodumaal on Falklandi saartel õhutõrjet tagada. Üksus on ainuke lühimaa õhutõrje üksus Briti armees, mis on vastutav väikestel kõrgustel õhutõrje eest lennuväljade ja -baaside kaitsel. Eestisse komplekteeriti üksus rügemendi 32. (Minden) patarei 49. (Inkerman) patarei põhjal. Rügemendil on lähiajaloost kaasa võtta suur kogemus õhutõrjeoperatsioonidest Falkalandil, kus töötati koos Briti õhuväe Eurofighter Typhooni üksusega. Rügemendi kodubaas on Thorney Island, mis paikneb Porthmouthi lähistel. Rügemendil on ka praktiline lahingukogemus 1982. aastal puhkenud Falklandi konflikti aegadest, kus mitme operatsiooni käigus tuli vastasseisus rinda pista Argentina hävitajatega Dassault-Breguet Super Étendard, mis kandsid võimsaid laevadevastaseid rakette Exocet. Samuti teadsid argentiinlased hästi, kui tihe on brittide õhutõrje ja nii püüdsid nende hävitajad oma pommilaadungi kohale toimetada võimalikult väikestel kõrgustel lennates, see omakorda andis Briti kuninglikule 16. rügemendile Falklandil kõvasti tööd. Õhutõrje tähtsust baaside väekaitsel ei saa alahinnata, sest paraku on nii, et õhus ka kõige võimekamad ja mood-

SÕDUR NR 4 (91) 2016

riti kuningliku suurtükiväe 16. rügemendi patarei saabus Eestisse Ämari lennubaasi väljaõppe algatuse Transatlantic Capability Enhancement and Training Initiative puhul harjutama lennubaasi õhutõrje tagamist. Harjutuse käigus pöörati erilist tähelepanu õhutõrje juhtimisahela läbimängimisele kõrgema üksusega ehk Eesti puhul õhuoperatsioonide juhtimiskeskusega (ÕJK). Lisaks testiti kommunikatsioonisüsteemide ühildamist. Harjutused tõid hästi välja hetkeseisu, milline on Eesti õhuväe ja NATO üksuste koostöövõime ja kui kiiresti on sellist õhutõrjeüksus võimalik kohale tuua. Väljaõppe eesmärk sai täidetud – ÕJK sihitajad said täita varasema lünga oma kogemustepagasis – harjutada lennubaasi kaitsva õhutõrjeüksuse taktikalist juhtimist. Harjutati käsuahelaid ja info edastamist õhutõrjeüksusele, kui moodne andmeside alt veab ja taas tuleb loota vanale heale kaardile, pabermärkmetele ja lauatelefonile. Kuigi NATO-s on loobutud sellisest varulahendusest, kus paberi ja pliiatsiga kaardil info kallal töötatakse ja see telefoni kaudu edasi antakse, on sellise varulahenduse oskuse säilitamine moodsa side ärakukkumise puhul oluline. Eestis seati harjutuse käigus üles baasikaitse tsoon ja harjutati taktikalise käsu- ja juhtimisahela toimimist õhuväe juhtimiskeskuse ja õhutõrjepatarei vahel ning ka patarei siseselt. Eesti õhuväe roll oli Suurbritannia üksus vastu võtta ja

31


32 32

ÕHUTÕRJE

ÕHUVÄE VÄLJAÕPPEKESKUS

SÕDUR NR 4 (91) 2016

Lennuväebaasi koosseisus olev õhuväe väljaõppekeskus tegeleb eelkõige õhuväe nooremallohvitseride koolitamise ja väljaõppe ehk nooremallohvitseri kursuse läbiviimisega. Lisaks korraldame ja viime läbi õhuväe kui väeliigi täiendväljaõpet. Kui tekib väljaõppelünk või konkreetne vajadus, siis hoolitseb väljaõppekeskus lünga täitmise eest, korraldab kursuse või värbab

vajaliku instruktori, kui keskuse koosseisus vastavat instruktorit pole. Lisaks eelnevale on meie hallata ka lennunduse valdkonna väljaõppe ja metoodika väljatöötamine ja parendamine, kehakultuuri- ja rekreatsioonialase töö ja väljaõppe ettevalmistamine, korraldamine ja läbiviimine õhuväes, sellele lisandub reservõppekogunemiste läbiviimise toetamine.

Tuleb tunnistada, et õhuväe kehakultuuri ja rekreatsiooni ettevalmistamise maht on suur ja üritusi palju, nii et juba ainuüksi kehakultuuri alal on igasuguste kohtumiste ja võistluste korraldamine päris suur ettevõtmine. Meie planeerida ja korraldada oli ka just lõppenud ATD (aircraft training deployment) 16-1 USA A-10-te osalusel.


ÕHUTÕRJE

 Rapieri õhutõrjesüsteemi tulejuhtimispunkti operaator töötab passiiv-infrapuna optilise sensoriga.

esiteks kas või kaitseväes olemasolevad ZU-23-2 õhutõrjekahurid. Terve Eesti mõistes tuleb rääkida õhukaitsest, millest ühe osa moodustab õhutõrje (surface based air defence – SBAD). Kihilise õhukaitse põhimõtte rakendamine peab vastasele muutma õhuoperatsioonide läbiviimise meie õhuruumis võimalikult ebamugavaks, ja seda juba vaenulike operatsioonide planeerimise faasis – igale vastase lahingukorras olevale võimele on tarvis leida vastav kaitse, tõrje või riski miini-

seadmega ja mille abil saab raketi juhtida sihtmärgile. Viimase mooduse puhul ei piisa sageli ka vastase lenduri rakendatud vastumeetmetest, näiteks infrapuna-tõrvikute (flare) või peibutusaganate (chaff) väljaheitmine ei pruugi teda aidata. Korraga saab juhtida ühest laskeseadmest kahte raketti, ühte automaatselt radarsüsteemi poolt ja teist autonoomselt/ manuaalselt. See tagab paindlikkuse erinevates ilmastikutingimustes ja vastase õhusõidukite kasutatavate vastumeetmete suhtes.

AINULT MITMEKIHILINE, INTEGREERITUD, PAINDLIKULT NII STAATILISES KUI KA MOBIILSES ÕHUTÕRJE ROLLIS TEGUTSEV ÕHUTÕRJE ON EESTI KAITSEVÕIME JAOKS RAHULDAV VÕIMALUS. mumini viiv meede. Tavaliselt on selleks vastav õhukaitset tegev relvasüsteem: püüdurhävitaja, kaugmaa õhutõrjesüsteem, keskmaa õhutõrjesüsteem, lühimaa õhutõrjesüsteem, elektroonilise sõjapidamise vahend. Need relvasüsteemid on aga integreerimata kujul iseenesest üsna kasutud. Seejuures pole tähtis, kas relvasüsteem on Eesti omand või on selle siia toonud NATO liitlane, kui see tehnilistel või isikkoosseisu väljaõppest tulenevatel põhjustel jääb iseseisvalt tegutsevaks, on selline süsteem põhimõtteliselt võimeline vaid enesekaitseks. Ainult mitmekihiline, integreeritud, paindlikult nii staatilises kui ka mobiilses õhutõrje rollis tegutsev õhutõrje on Eesti kaitsevõime jaoks rahuldav võimalus. Kolonelleitnant Toomas Kuiva sõnul just sellist võimekust kiirelt ja efektiivselt Eesti õhuväe juhtimissüsteemiga integreeruda kuningliku suurtükiväe 16. rügemendi üksus harjutuse käigus demonstreeriski. Harjutusse kaasatud lühimaa õhutõrjerakett Rapier FSC on mõeldud ülehelikiirusega madalalt lendavate heade manööverdusvõimetega lennukite vastu ja ongi loodud just baasi kaitseks. Rapier on omas rollis väga hea ja efektiivne. Kuigi ka Rapier on lühimaasüsteem, mille laskekaugus pole Mistralist väga palju suurem ja ka komplektis oleva radari sihtmärgi avastamiskaugus on põhimõtteliselt Mistraliga võrreldav, siis Rapieri eelis on võimalus sihtmärk avastada ja raketi sihtmärgini lennutada aktiivradarite abil või siis kasutades avastamiseks ja sihtmärgi lukustamiseks passiiv-infrapuna optilist sensorit, mis on integreeritud laske-

Samuti on Rapieri raketid suuremad kui Mistralil, mis tähendab suuremaid ja tõhusamaid lõhkepäid, Rapieri rakettide lennukiirus on suurem ja nad on hästi tasakaalustatud. Rapieri rakette on võimalik laskeseadmele käsitsi kinnitada, selle jaoks pole vaja kasutada laadureid või tõstukeid. See omakorda muudab Rapieri süsteemiga opereerimise lihtsaks, sest nii laskeseadet ennast kui ka rakette on lihtne maasturite või järelveetavate sõidukitega maastikule toimetada ja neid seal käitada. Laskeseade on võimalik ümber laadida ja laskevalmis seada kõigest kahe minuti jooksul. Kõige põhilisem on aga Rapieri süsteemi integreerimisvõimekus. NATO andmesideformaat Link-16 võimaldab taktikalist juhtimist, nii saab Rapieri õhutõrje raketisüsteemid liita üldise NATO õhukaitsesüsteemiga. Näiteks Poola, kes on investeerinud palju õhukaitse arendamisse ja püüab omatoodanguga katta suurema osa riigi õhukaitse vajadusest, peab sedavõrd palju panustama ka NATO standarditele vastavatesse toimivatesse andmesidelahendustesse. Kuigi Rapier on loodud just objektikaitseks ja on selles rollis kõige efektiivsem, saab seda kasutada ka mehitamata õhusõidukite ning tiibrakettide hävitamiseks. Süsteem koosneb laskeseadmetest, millest igaüks kannab kaheksat laskevalmis raketti, seireradarist ja jälgimissüsteemist. Oma kaalu ja mõõtmete tõttu on see kergesti transporditav, sealjuures ka lennukite ja kopteritega. Rapier FSC võeti relvastusesse 1996. aastal. Tänapäeval kasutab seda üheksa riiki.

SÕDUR NR 4 (91) 2016

samad hävitajad on maa peal ilma kaitseta lihtsad sihtmärgid. Lennubaasi õhutõrje tagabki õhurünnakute puhul teatud tsoonis ümber lennubaasi keskme baasi väekaitse, milleks kasutatakse tavaliselt lühimaa õhutõrjet, raketisüsteeme ja/või õhutõrjekahureid. Samuti on lennubaasi õhutõrje tavaliselt kaetud ka järgmise taseme õhutõrjesüsteemi – keskmaa õhutõrje poolt, sest lennubaasi kaitse lähtub kihilise õhukaitse põhimõttest: kaitsesüsteemi ülemise kihi tagavad lennukid, keskmise keskmaa õhutõrje ja alumise lühimaa õhutõrje. Üksustele, kes vastutavad õhutõrje eest, tagab baasikaitse tsoonis õhuseire ja eelhoiatuse tavaliselt kõrgem õhuväe üksus. Eestis on selline üksus õhuoperatsioonide juhtimiskeskus. Ühisharjutus brittidega sobis hästi Eesti tegevuskavaga oma õhukaitse arendamisel. Eesti jaoks on oluline teada, millised liitlaste õhukaitsesüsteemid siia saabuda võivad, et olla valmis need logistiliselt tagama, kiirelt integreerima ja lahinguvalmidusse viima. Vastavad harjutused tagavadki Eesti kaitseväelastele teadmise, millega täpselt neid tulevikus tegemist tuleb ja aitab omandada vastava väljaõppe, et saabunud liitlasi toetada. Kui rääkida Ämari lennubaasi ideaalsest õhutõrjest, võiks selleks sobida eespool kirjeldatud lahendus, millele lisanduks kaugmaa õhutõrje, mis kaitseks baasi lisaks muudele ohtudele ka ballistiliste rakettide eest. See on asjaolu, millega NATO idapiiri riigil tuleb oma kaitseplaanides kindlasti arvestada. Ideaalseks muudaks Ämari baasi õhutõrje selle tehniline, protseduuriline ja väljaõppealane integreerimine NATO õhukaitselahendustega. Kui vastavad võimalused avaneksid, kalduks kolonelleitnant Kuiv mitme raketisüsteemi hulgas eelistama õhubaasi ideaalse kaitse ühe komponendina USA Raytheon ja Norra Kongsbergi koostööna valminud keskmaa õhutõrjesüsteemi NASAMS. Kui aga võtta aluseks see, millised on Eesti reaalsed võimalused, peaks alustama lihtsamatest lahendustest ja kasutama kõike käepärast ja juba olemasolevat. Oluline osa baasikaitse plaanis on passiivsetel õhukaitsemeetmetel: moondamine, hajutamine, efektiivne õhuhäire edastamise süsteem. Selle kallal saab ja peab tööd tegema. Sealt edasi võiks baasi õhutõrjesse integreerida ka relvasüsteemid,

33


36

TERAV NAGU MÕÕK briti õhutõrjesüsteem rapier Lennukõrgus: Mk1 raketil 3000 m, Mk2 raketil kuni 5000 m

Kiirus: 2,5-kordne helikiirus (Mach) ehk 3062,6 km/h ehk 0,85073 km/s

Sihtimissüsteem: automaatne sihtjoonele juhtimine Tegevusraadius: 400-8200 m

Mootor: tahke kütusega rakett

Juhtimissüsteem: raketi juhtimispinnad

SÕDUR NR 4 (91) 2016

Kasutusele võtmise aeg: 1971 kuni tänapäevani, väljatöötamist alustati 1963

Tootja: British Aircraft Corporation (1963–1977) Bae Dynamics (1977–1999) MBDA (1999–…)

Sõjad, milles kasutatud: Falklandi sõda, Iraani–Iraagi sõda, Lahesõda

Kokku toodetud umbes 25 000 raketti, 600 raketilaskeseadet ja 350 radarit

Laskeplatvorm: sõiduk või haagis


37

Raketi tüüp: tüüpi raketid

Raketi kaal: 45 kg, pikkus: 2235 m, läbimõõt: 133 cm Sütikusüsteem: keemiline andursütik Stabilisaatori tiivaulatus: 138 mm

Lõhkepea: ontaktkildlõhkepea

SÕDUR NR 4 (91) 2016


36

MEREVÄGI

EUROOPA MERELINE julgeolekulõhe Euroopas on tekkimas julgeolekulõhe – vahe julgeolekuvajaduse ja selle tagamiseks olemas olevate ressursside vahel. Eriti märgatav on see merenduses.

E

SÕDUR NR 4 (91) 2016

uroopa vähenev sõjaline võimsus ei ole kahjuks enam uudis. Aastatel 2006–2013 vähenesid Euroopa Liidu riikide kaitsekulutused 32 miljardit eurot ehk 15%. Vähenemine ei ole olnud ühtlane, vaid on puudutanud pigem väiksemaid Euroopa riike. Alates majanduskriisist on väiksemad Euroopa riigid kärpinud oma kaitsekulutusi üle 20%, keskmise suurusega riigid 10–15%, Saksamaa ja Suurbritannia 8%. Euroopa riikide osa NATO kaitsekulutustes on pidevalt vähenenud ja USA osa suurenenud, moodustades praeguseks juba 72%. USA kulutab riigikaitseks 4,6% SKP-st, Euroopa partnerid keskmiselt 1,5%. Samal ajal on USA huvi pöördumas üha enam Vaikse ookeani ja Aasia poole ning Ameerikas soovitakse, et eurooplased võtaks rohkem vastutust julgeoleku tagamisel oma lähiümbruses. Euroopa relvajõududel on juba tekkinud ohtlikud võimelüngad. See torkas teravalt silma hiljutistes Liibüa ja Mali konfliktides, kus eurooplased ei tulnud toime USA tiibrakettide, mehitamata õhusõidukite ja elektroonilise võitluse lennukite abita. Lisaks pidi USA toetama oma Euroopa liitlasi F-16 laskemoonaga. Euroopal napib võtmevõimeid nagu õhustankimise võimekus, ISTAR (luure, seire, sihtmärgi kinnistamine ja reke) ja satelliitside. Euroopa riigid on üha enam võimetud oma huvisid sõjaliselt kaitsma ja lahendama isegi kohalikke julgeolekuohte. Euroopa mahajäämus USA-ga võrreldes ei ole kõigis valdkondades ühesugune. Euroopa relvajõudude isikkoosseis on 150% USA sõjaväe isikkoosseisust, aga lennukeid on USA-ga võrreldes ainult 50% ja sõjalaevade kogutonnaaž moodustab vaid 30% USA mereväe kogutonnaažist. Kui võrrelda kvaliteeti, on vahe veelgi suurem.

Taavi Urb KAPTENMAJOR STAABIOHVITSER

FOTO: SCANPIX.EE, AFP PHOTO/US NAVY/ANTHONY N. HILKOWSKI/HANDOUT


MEREVÄGI

See tõik on seda kummalisem, kui arvestada merenduse tähtsust Euroopale. Euroopa on sisuliselt üks suur poolsaar Euraasia mandri küljes. 80% Euroopa rahvastikust elab merest 200 miili kaugusel. 28-st Euroopa Liidu liikmesriigist 23 on rannikuriigid. 90% Euroopa Liidu väliskaubandusest ja 40% sisekaubandusest toimub meritsi. Euroopa vetes liigub iga päev 15 000 laeva. Euroopa kaubandus on globaalne, 28% sellest toimub Aasiaga ja 25% Ameerika Ühendriikidega. Julgeolekuolukord Euroopat ümbritsevatel meredel on aga halvenemas. Kuigi Aafrika ja Lähis-Ida konfliktikolded jäävad esialgu veel mere taha, jätkub Vahemerel põgenikekriis ning Venemaa on loonud Mustal merel oma A2/AD tsooni ja üritab sama teha Läänemerel ning Vahemere idaosas. Kliimasoojenemine, mis toob kaasa merejää sulamise, merepinna tõusu, rannikualade kadumise, magevee puuduse ja kõrbestumise, suurendab neid hädasid tulevikus veelgi. Nii on eelkõige merenduses, aga ka mujal, tekkimas ohtlik lõhe julgeolekuvajaduse ja selle tagamiseks olemas olevate ressursside vahel. Vahendite vähenemine meresõjalises valdkonnas vaevab paljusid riike. Pärast külma sõja lõppu ja eriti majanduskriisi ajal vähendati kaitsekulutusi ja merevägesid on hakatud kasutama varem teisejärguliseks peetud korratagamisülesannete täitmiseks (inim-, relvaja narkokaubanduse tõkestamine, mere-

keskkonna kaitse, katastroofiabi jm). Samal ajal loob relvatööstus järjest võimekamaid, aga kallimaid relvasüsteeme. Tulemuseks on, et mereväed suudavad endale lubada järjest vähem laevu, ehkki need on varasemast suuremad, võimekamad ja kallimad, aga neid kasutatakse üsna lihtsateks korratagamisoperatsioonideks. Nii ei jätku enam ressursse puhtalt sõjaliste ja väga keeruliste, aga igapäevaselt mittevajalike meresõja valdkondade (näiteks allveelaevatõrje) arendamiseks. Loomulikult on sellele probleemile otsitud lahendusi. Peamised märgusõnad selles vallas on koostöö, multifunktsionaalsus ja modulaarsus, kuid need abinõud töötavad ainult teatud piirini. Eriti ohtlikud on sellised arengud piiratud merealadel ja ranniku lähedal tegutsevate laevastike jaoks. Suured platvormid on sellistes piirkondades olemuslikult ebasobivad, sest nad on kergesti avastatavad ja nende tegutsemisvõimalused on suure süvise tõttu piiratud. Rannik ja saared liigendavad sellise mereala mitmeks eri piirkonnaks, mille katmiseks on vaja suurt hulka laevu. Üks laev, olgu ta nii võimekas kui tahes, ei saa olla mitmes kohas korraga. Lõpuks on väike hulk kalleid laevu ranniku lähedal haavatavad seetõttu, et iga üksiku laeva kaotus võtab tervikust üsna suure osa. Mereoperatsioonide spektri sõjalise osaga toime tulevad mereväed saavad hakkama ka rahuaegse osaga, aga mit-

SÕDUR NR 4 (91) 2016

Mereväe täiemahuline arendamine nõuab väga suuri ressursse, mille heaks näiteks on USA lennukikandja USS Theodore Roosevelt, mille hinnaks 2007. aastal kujunes 4,5 miljardit dollarit.

te vastupidi. Merevägesid ainult merepiirivalvetena rakendades kaotavad nad olulised sõjalised võimed. Kõigi ülesannetega toime tulemiseks peab riigi laevastik olema tasakaalustatud – kulutõhus, aga võimeline täitma nii sõjalisi kui ka mittesõjalisi ülesandeid üksi või koostöös teiste organisatsioonide ja liitlastega. Euroopa probleem on, et sellised väikesed mereväed, isegi kui nad on oma riigi seisukohalt tasakaalustatud, ei moodusta tervikut, mis oleks piisava mõjuga suuremal regionaalsel ja globaalsel tasemel. Nagu ütles eelmine Suurbritannia mereväeülem admiral Zambellas: „pusletükid ei sobi omavahel kokku“. Riigid ei soovi hankida kalleid platvorme ja võimeid, näiteks suuri toetus- ja varustuslaevu, mis oleks küll väga vajalikud ühislaevastikule, aga mida riik ise kasutaks väga vähe. USA vaatevinklist on probleemi põhjus Euroopa Liidu julgeolekupoliitika killustumine 28 eri ohuhinnanguks ja julgeolekupoliitikaks. Euroopa Liidus tegeleb merelise julgeoleku küsimustega ligi 900 asutust, kes ei jaga omavahel andmeid ja kelle koostööd on raske organiseerida. Samuti annab tunda poliitilise tahte puudus. Ressursside ja poliitilise tahte puudus takistavad ühishankeid ja nn osaluslaevastike loomist, kus osalevad riigid panustaks teatud võimetega ja tasakaalustatud laevastik saavutatakse ühise jõupingutuse tulemusena. Euroopas on tekkimas julgeolekulõhe – vahe julgeolekuvajaduse ja selle tagamiseks olemas olevate ressursside vahel. Eriti annab see tunda merenduses. Laevastikud ko o s ne v a d aina vähemast arvust platvormidest ning neid kasutatakse ja arendatakse eelkõige korratagamisülesannete täitmiseks. Selliste arengute valguses tekib küsimus, kas oleme võimelised pidama konventsionaalset sõda merel võrdväärse vastasega. Lisaks külma sõja järgsetele kärbetele on Euroopa probleem kaitsepoliitika killustumine paljude riikide vahel. Igaüks neist üritab rohkem või vähem edukalt luua oma tasakaalustatud laevastikku, kuid ükski neist pole piisavalt tugev, et kontrollida olukorda globaalsel või isegi laiemal regionaalsel tasandil. Neist laevastikest ühise löögijõu moodustamine on aga väga keeruline.

37


38

RELVASTUS

Marko Veinberg NOOREMLEITNANT RÜHMAÜLEM KALEVI JALAVÄEPATALJONIS

Svetlana Ganina PHD KVÜÕA DIDAKTIKA ARENDUSJUHT

Taivo Jõgiaas MSC TÜ DOKTORANT

LASK! LASK! TÕRGE!?

kui hea on kaitseväe relvaõli?

Olenemata relvaõlist seovad kõik õlid relva kasutamisel tahma ja püssirohujääke ega täida lõpuks enam oma otstarvet. Eri otstarbega relvaõlid on eri lisanditega, mis muudavad nad tõhusamaks kas laskmise või relvaruumis hoidmise ajal. Artiklis püüame võrdlemise abil välja selgitada Eesti kaitseväes kasutatavate relvaõlide laskmiste järgsed omadused ja hinnata eri relvaõlide kuluefektiivsust. FOTOD: ARDI HALLISMAA SÕDUR NR 4 (91) 2016

I

gal kaitseväelasel on teenistusrelv. Olgu selleks automaat, täpsuspüss või püstol, tuleb iga relva hooldada, et laskmiste ajal tõrked välistada ja hoida oma relv töökorras. Vale relvaõli kasutamine võib põhjustada relva purunemise või sõja ajal koguni relvakandja surma,

kuna relvaõli ei täida oma eesmärki – hoida relva liikuvad osad töökorras ja terved. Relvaõli eesmärgipärane kasutamine tagab relva liikuvate osade korrasoleku töötamise ajal ja relv ei vea kasutajat alt just sellel momendil, millal seda kõige rohkem võib vaja minna.

Vedelad määrdeained (peamiselt õlid) täidavad palju kriitilisi funktsioone: õlitamine, jahutamine, puhastamine ja metalli kaitsmine söövitava kahjustuse eest. Määrdeaine põhifunktsioon on vähendada hõõrdejõudu kahe keha vahel. Kui hõõrdejõudu ei kontrollita,


RELVASTUS

TABEL 1. LISAAINETEGA MUUDETAVAD OMADUSED OMADUSED

LISANDI ISELOOMUSTUS

LISANDI TOIME

Hõõrdumine

Pika ahelaga rasvhapped, nende derivaadid ja molübdeeni ühendid

Loovad materjalile pikaajalise vähese vastupanuga kile

Kulumine

Väävli ja fosfori orgaanilised ühendid ning orgaanilised polüsulfiidid

Reageerivad kindla temperatuuri juures metalliga ja loovad metallile kaitsva kile

Oksüdeerimine

Antioksüdant

Takistavad õhuga kokkupuutes õli degradeerumist

Vahutamine

Vahutusvastane lisand

Mullide vaheline side puruneb ja tekivad suuremad mullid, mis tõusevad kiiremini pinnale ja lõhkevad, vabastades nendes oleva õhu

JOONIS 1. KULUEFEKTIIVSUSE ANALÜÜSI ETAPID

HIND

TARNE

HOIUSTAMISE KULUD

KULUD TOOTE EFEKTIIVSUS

TOODE MÕJU OBJEKTILE

KUI KIIRESTI TEKIVAD KAHJUD OBJEKTILE

KUI TIHTI PEAB KASUTAMA

Lisandite klassifitseerimisel arvestatakse eri aspekte ja lisandid jagatakse eri kategooriatesse järgnevalt: a) mõjutavad füüsikalisi ja keemilisi omadusi baasvedelikus (füüsikalised muutused – omadused madalal temperatuuril, vee hülgavus jne; keemilised muutused – oksüdatsioonikindlus). b) mõjutavad põhiliselt metalli katet, muutes selle füüsikalis-keemilisi omadusi, näiteks vähendavad hõõrdumist, suurendavad kulumis- ja korrosioonikindlust.

Mõned lisaained muudavad ühte omadust paremaks ja samas halvendavad teist. Õlidesse lisatakse lisaaineid vastavalt nende otstarbele tulevikus.

Õli toime hindamiseks on kõige tähtsam omadus õli viskoossus. Viskoossuse absoluutne väärtus sõltub temperatuurist ja rõhust. Õli viskoossusel on märkimisväärne mõju kulumisele – viskoossust seostatakse õli katte paksusega materjalil. Iga mehhanismi puhul tuleb kasutada kindla viskoossusega õli. See peab olema piisavalt kõrge, et tagada korralik õlikiht, kuid mitte liiga kõrge, et hõõrdejõu kadu oleks liigne. Kuna viskoossus sõltub temperatuurist, siis tuleb arvestada tegelikku masina temperatuuri, kus õli hakkab olema. Samuti tuleb arvesse võtta ka näiteks töö alguse temperatuuri, kui masin/seade/ mehhanism alles käivitatakse. Eristatakse sünteetilisi ja mineraalseid õlisid. Sünteetilised õlid on võrreldes mineraalsete õlidega ülekaalukate kasutusvõimalustega, neist tähtsamad on kolm: 1) parem oksüdatiivne püsivus; 2) suurem temperatuuri tööpiirkond; 3) väiksem mõju keskkonnale – üldiselt kiirelt biolagunev või vähendatud toksilisus.

Sünteetilise õli väga hea oksüdatiivne ja temperatuuriline stabiilsus on üks põhilisi omadusi, miks neid kasutatakse, kuid mineraalsete baasõlide üks suur positiivne aspekt on see, et nad lagunevad ajapikku ise looduses ega ole keskkonnale nii kahjulikud. Õlide tööd mõjutavad põhinäitajad on järgmised: „„hoiustamise tingimused; „„lagunemise temperatuur; „„avatus hapnikule (õhule); „„millise metalliga ollakse kokkupuutes; „„tüüp ja lisandite kogus (antioksüdandid, emulgaatorid jt); „„õli leevendus eri temperatuuril; „„võime soojust tõrjuda; „„saasteaine olemasolu; „„kokkupuute aeg keskkonnaga. Selleks, et analüüsida kuluefektiivsust, tuleb võrrelda toote kulusid ja mõjusid objektile, mille jaoks seda kasutatakse, võttes arvesse toote hinna.

Nagu jooniselt 1 näha, koosneb toote efektiivsus paljudest komponentidest, mis tulenevad selle kasutamisest, hoiustamisest ja kuludest. Eri toodetel on eri aspektid, mida tuleb arvestada, kuna nende otstarve ja neid mõjutavad tegurid on erinevad. Artiklis hindame ühte võrreldavate relvaõlide aspekti – kui tihti peab ka-

SÕDUR SÕDURNR NR41(91) (88)2016 2016

võib see põhjustada kulumist või pinnase kahjustumist ja lõpuks varustuse kasutuskõlbmatuks muuta. Määrdeained koosnevad baasvedelikust ja lisanditest. Baasvedeliku ülesanne on libestada ja olla lisandite kandja. Lisandite ülesanne on parandada baasvedeliku omadusi või lisada uus omadus. Lisandid võivad parandada viskoossust1, viskoossusindeksit2, hangumistemperatuuri3, oksüdeerumiskindlust4. Uued omadused võivad olla puhastamine, kulumiskaitse ja korrosioonikaitse. Tavaliselt ei rahulda baasvedelikud nõudmisi, mis on poest saada olevatel õlidel, sest ilma tänapäevaseid lisandeid ehk sünteetilisi kemikaale lisamata ei küüni baasõlide eriomadused nii kõrgele.

KUI PALJU KULUB ÜHE PROTSEDUURI PEALE

39


40

RELVASTUS

TABEL 2. RELVAÕLIDE ANDMED (KOOSTATUD VASTAVATE MANUAALIDE ALUSEL) ELECTROLUBE LWP (ORITECH, 2016)

CORTEC VPCI-325 (CORTEC, VPCI-325, 2016)

BREAK FREE CLP (CLPSYSTEMAB, 2016)

Otstarve

Pikaajaline hoiustamine

Lühiajaline hoiustamine

Mitmeotstarbeline õli

Eesmärk

Kaitsta relva väliste mõjude eest pikaajalisel hoiustamisel

Kaitsta relva väliste mõjude eest lühiajalisel hoiustamisel

Kaitsta relva väliste mõjude eest hoiustamisel, puhastada relva, kaitsta relva hõõrdumise eest

Muud aspektid

Väikese viskoossusega.

Kaitseb relva ka üsna suure niiskuse puhul, kui läheduses on kloriidid ja väävlit sisaldavad roostet tekitavad ained. Relvaõli baasiks on taimsed saadused. Biolagunev õli.

Relvaõli töötemperatuurid on –65 °F kuni +475 °F vahemikus (–53,8 °C kuni 246,1 °C).

Kaitseb relva –54 °C kuni 50 °C vahemikus väliste mõjude eest. Vastab NATO 0157 standardile.

Põlemispunkt on 77 °C. Vastab MIL-C-81309E standardile.

Polümeriseeritud sünteetiline õli. Lisandid rooste kaitseks, hõõrdumise vähendamiseks ja kulumiskindluse tõstmiseks. Relvaõli ei lagune suurtel temperatuuridel ega suure rõhu korral.

SÕDUR NR 4 (91) 2016

sutama relvaõli, mida saab hinnata, kui ära kaaluda laskmistel relva osale jäänud tahm. Mida rohkem tahma relva osa külge on jäänud, seda tihedamalt tuleb relva hooldada. Tahma relva luku külge jäänud koguse hindamiseks tehti laboratoorsed katsed. Tahma massi mõõdeti filterpaberite abil. Relvi õlitatakse mitmel eesmärgil. Erinevalt laskmisteks ettevalmistamisest tuleb relva pikema- või lühemaajaliseks hoiustamiseks lisada relvaõli ka selle välispinnale, kuna hoiustamise kohas võib olla suur õhuniiskuse tase, mis soodustab metalli oksüdeerumist, see kahjustab relva. Eri eesmärgi saavutamiseks tuleb kasutada erinevat õli. Relva töötamiseks laskmise ajal peab relva lukk liikuma edasi-tagasi. Et saada padrun padrunipesast kätte ka pärast mõne salvetäie laskmist, tuleb need osad õlitada, et nende vaheline hõõrdumine oleks minimaalne. Selleks tehakse järgmine protseduur: õlitatud relvalapiga määritakse relvaõli relva lukule, luku raamile, lukukoja seintele ja padrunipesale, kuna need on tähtsaimad osad, et lask saaks toimuda katkematult. Relvaõlide kulu eksperimendi katseobjektiks valiti AK-4 lukk, sest selle töökorras olek sõltub väga palju õli omadustest. Katseobjekti aitasid välja valida

1. jalaväebrigaadi eri relvaliigi kompaniiveeblid, kes tagavad oma allüksuse vajaminevaga, sealhulgas relvaõlidega, varustamise. Täpsemalt küsiti arvamust nendelt, kes tegelevad relvaõlide hanke korralduse ja relvaõlide laialijagamisega kaitseväes. Intervjuudest selgus ka, et relvaõlide kasutajad ei tunne neile kasutada antavaid relvaõlisid. Kui aga kasutaja ei tea, mis otstarbega õli on, hakatakse seda kasutama kõikjal – alates relvastuse konserveerimisest kuni laskmiste ajal kasutamiseni. Valel otstarbel kasutatud õli kasutamine muul eesmärgil aga head tulemust ei anna. Kui tegevväelane ei ole piisava kogemuse või teadmistega, siis kasutatakse ka õli valel otstarbel rohkem, kuna väljaõpetav isik ei ole ka pädev väljaõpet korrektselt läbi viima. Eksperimendi usaldusväärsuse tagamiseks kasutati sama tüüpi ja marki

relvi ning laskemoona. Iga relvaõli kohta kasutati eksperimendis viite relva, et välistada relvale omaseid muutujaid ja võimaldada tulemusi omavahel võrrelda. Kõiki relvi hoiti samasugustes tingimustes, määrdeainete lisamisel kasutati sama tehnikat ja eksperimendi ajal hoiti kõigi relvade lasketihedus samal tasemel. Eksperimendi toimumise ajal mõõdeti ka väliseid näitajaid5, et võrrelda esimese ja teise eksperimendi analüüsi tulemusi. Eksperimendis kasutati relvaõlisid, mille margid määrati relvaõlide eest vastutavate veeblite küsitluse põhjal ja kinnitati üle toetuse väejuhatusest saadud ankeetvastustega. Eesti kaitseväes kasutatakse automaatide AK-4 puhastamiseks ja määrimiseks kahe firma relvaõlisid: Electrolube LWP ja Cortec VpCI-325. Võrdluseks lisati eksperimenti relvaõli Break Free CLP, mida kasutavad oma relvajõududes USA, Jaapani, Tai, Malaisia, Rootsi, Norra, Taani, Hollandi, Hispaania, Itaalia, Kanada, Austria, Austraalia, Araabia Ühendemiraadid ja Saksamaa, kusjuures võrdlusõli on mõeldud kasutamiseks nii relva hoolduseks kui ka laskmiste ajal. Relvaõlide täpsemad andmed on esitatud tabelis 2. Relvaõlide andmeid arvestades peaks kõige parema tulemuse andma Break Free CLP, sest see on mõeldud kasutamiseks ka laskmiste ajal. Eeldatavalt kõige halvema tulemuse peaks andmete põhjal andma Cortec VpCI-325, kuna see relvaõli on mõeldud relva lühiajaliseks hoiustamiseks ja selle põlemispunkt on ainult 77 °C, mistõttu k o g u tahm ja püssirohujäägid peaksid kohe relva osadele kinni jääma, sest nii madala


RELVASTUS

41

TABEL 3. LUKU RULLIKUST TEHTUD PILDID PÄRAST LASKMISI (SUURENDUS 100 KORDA)

põlemispunkti saavutamiseks ei ole vaja suurt laskude arvu. Eksperimendis kasutati aga 100 padrunit relva kohta, mis peaks relvaõli ära põletama enne viimase lasu tegemist. Eksperimendis kasutati kokku 15 relva. Iga relvaga lasti kokku 100 padrunit, mis on optimaalne kogus, sest ei ületa lahinglaskmistel saadud padrunite arvu, kuid on samal ajal rohkem, kui lasketiirudes korraga lastakse. Sellega välditi relvade ülekuumenemist ja relva sees olevate tahma ja püssirohujääkide kinnikõrvetamist. Eksperiment viidi läbi kaks korda, et võrrelda tulemusi ja välistada eksimusi, mis võisid tekkida eksperimendi või analüüsi jooksul. AK-4 relvad puhastati koostöös pioneerikompanii ajateenijatega, kasutades vastavat relvaõli, millega toimus ka eksperiment. Relva hooldati eest taha, järjekorras vintraud ja lukukoja välispind, lukukoda, vintraud seest ja relva ülejäänud osad. Kõik relvad kontrolliti veel puhta relvapuhastuslapiga üle, et neil ei oleks mustust, mis mõjutaks eksperimendi tulemusi. Lisaks relvade puhastamisele õlitati relvad enne iga laskmist. Laskmised toimusid Tapa lasketiirus ja relvi hoiti eelnevalt tund aega välitingimustes, et relvade temperatuur

langeks välistemperatuuriga samale tasemele. Esimeste järelduste võimalikult kiireks tegemiseks enne kaalumisi pildistati objekte optilise mikroskoobiga Nikon Eclipse LV150. Mikroskoobile oli lisatud mikroskoobikaamera Nikon DS L3, et oleks võimalik teha pilte ja lisada pildile kohe mõõtkava (tabel 3). Tabelil 3 on võimalik näha metallil (heledad osad piltidel) olevat tahma (tumedat värvi osad), mis on liikuvale osale kinni jäänud. Esmasel visuaalsel vaatlusel võis järeldada, et kõige vähem tahma jäi nendele lukurullikutele, millel oli kasutatud Break Free CLP-d, Järnes Electrolube LWP-d ja kõige rohkem tahma ja püssirohujääke on rullikutel, mis olid määritud Cortec VpCI-325-ga. Filterpaberid kaaluti kaaluga Kern ABS/ABJ-ga, mille mõõtetäpsus on 0,1 mg. Pea- ja korduskatse tulemused näitavad, et kaitseväes kasutatavad relvaõlid tõrjuvad tahma halvemini – relvaõlis olevaid lisaaineid, mis tõrjuvad saasteaineid, on liiga vähe või pole üldse – kui Break Free CLP-s, mida kasutavad näiteks USA või Rootsi üksused. Eestis kasutatavad relvaõlid tõrjuvad tahma sarnaselt: Electrolube LWP puhul oli keskmine tahma mass 85,1  mg ja Cortec VpCI-325 puhul 86,2  mg. Break Free CLP tulemus oli aga 54,9 mg. Eesti kaitseväes kasuta-

tavate õlide tootjapoolsetes kirjeldustes märkimisväärseid erinevusi ei ole – mõlema põhiline otstarve on relva hoiustamine. Lisaks, kuna Corteci põlemispunkt on juba 77 °C juures, siis võib järeldada, et relvaõli põles esimeste laskude järel ära ja järgnevatel laskudel tekkinud tahm jäi relva luku külge kergemalt kinni. Eksperimendi tulemustest on selgunud, et relvadel, millel kasutati Break Free CLP-d, on tulemused stabiilsed, kuid Eestis kasutatavad relvaõlide tulemused on erinevad. Ilmastikutingimustes ei olnud katsetamisel suuremaid muutusi, seega selles ei saa olla tulemuste erinevuse põhjus. Kõige parema tulemuse andis õli Break Free CLP, mille otstarve on ka kasutamiseks laskmiste ajal ja mille töötemperatuurid jäävad vahemikku –53,8 °C kuni 246,1 °C. Kuluefektiivsuse hindamises võeti arvesse kasutamise tihedus. Sellest saab järeldada, et kaitseväes kasutatavate relvaõlide puhul on tase sarnane. Kuid võttes võrdlusesse veel lisaks Break Free CLP, siis arvestades saasteainete masside erinevust, tuleb Cortec VpCI ja Electrolube LWP-d kasutada 1,5 korda tihedamalt kui Break Free CLP-d, seega on Eesti relvajõudude relvaõlid väikese ja Break Free CLP suure kuluefektiivsusega, kuna tulemused olid 1,5 korda paremad.

SÕDUR SÕDUR NR NR 44 (91) (91) 2016 2016


42

RELVASTUS

Andres Meos TÜ FARMAATSIAINSTITUUDI ÕPPEJÕUD

FOTOD: SCANPIX.EE, REUTERS / STEPHANE MAHE, AP PHOTO/AGENCIA BRASIL, MARCELLO CASAL, REUTERS/MOHAMAD TOROKMAN

SÕDUR NR 4 (91) 2016

RELV, MIS JÄTAB ELLU ehk mitteletaalsed keemiarelvad


 Protestja kasutab tennisereketit, et tagasi lüüa pisargaasikanister. Demonstratsioon protestib valitsuse tööseaduse reformi vastu Prantsusmaal Nantesos 2. juunil 2016.

Toime eesmärgi järgi jaotatakse keemiarelvad letaalseteks ehk surmavateks, nende eesmärk on vastase elavjõud hävitada või sandistada, ja mitteletaalseteks ehk teovõimet halvavateks, nende abil muudetakse vastane ajutiselt lahinguvõimetuks ja nende kasutamine ei too kaasa ohvri jäävat tervisekahjustust. Miks vahel just viimase variandi kasuks otsustatakse?

M

43

HÄIRIVAD MITTELETAALSED AINED (harassing agents) Lakrimaatorid (silmi ja limaskesti ärritavad ained) (Lachrymatory agents) Selle grupi ained ärritavad sensoorsete piirkondade limaskesti nagu silmad, nina ja suu, aga ka kopsud. Limaskestade niiskusega kokkupuutel tekib põletusaisting ja kannatanu suleb instinktiivselt silmad. Ärritus kutsub esile ägeda pisaratevoolu, valu silmades, ajutise nägemiskaotuse, aevastamise, limavoolu ninast, köha, hingamisraskused. Juhul kui nahk on higine või päikesest põletatud, võib tekkida ka nahaärritus. Suurte dooside korral võib kaasneda kontrollimatu köha ja oksendamine. Pisaratevool ja tugev valu silmades kaob kuni tunni jooksul, põletustunde ja nahaärrituse kadumine võib võtta märgatavalt rohkem aega.

TERMIN „PISARGAAS“ POLE PÄRIS TÄPNE, SEE ON KÜLL PISARAID ESILEKUTSUV AINE, KUID PEA MITTE KUNAGI GAAS, ENAMASTI ON TEGU HOOPIS ÕHKU LAIALIPIHUSTATUD TAHKE AINE KRISTALLIKESTEGA. ja silmi, kutsudes esile terava valu, pisaratevoolu, nägemishäired, köha. Kannatanutel mööduvad kõik nähud 24 tunni jooksul ja meditsiinilist abi pole üldjuhul vaja. Selle grupi ainete kasutamine politsei poolt on legaalne, militaarne kasutamine aga vastavalt 1997. aasta keemiarelvade keelustamise konventsioonile enamasti keelatud. Keelu eesmärk on välistada mitteletaalsete ründeainete kasutamisega vastaspoole provotseerimine letaalsete mürkainete kasutamisele. Teovõimet halvavad ained on üheselt kas militaar- või militaarsete eriüksuste kasutuses ning nende käitlemist reguleerib keemiarelvade keelustamise konventsioon. Samas on nende kasutamine reaalses Venemaa-poolses sõjategevuses NATO riigi vastu kõige tõenäolisem – hästi planeeritud rünnakuga võib korraga rivist välja lüüa tuhandeid vastaspoole võitlejaid, hõivata ala ja pärast rahvusvahelisele meediale elusad ja terved vangid ette näidata. Kuna ohvreid pole, pole kaotajal poolel üldsuse silmis moraalset õigust letaalse rünnakuga vastata. Situatsioon langeb hästi kokku Venemaa hübriidsõja taktikaga – keelatud võtet kasutades saavutatakse edu, kuid vastaselt võetakse võimalus samaga vastata.

Lakrimaatorite (kreeka keelest lacrima – pisar) toimemehhanism pole täiesti selge. Arvatakse, et need reageerivad ensüümide sulfhüdrüülrühmadega (-SH), mõjutades sellega kolmiknärvi poolt närvidega varustavaid silma-, ninaja suupiirkonna närvilõpmete ioonkanaleid TRPA1 (transient receptor potential cation channel, subfamily A, member 1). Tegu on ammutuntud ainetega, esimene selle grupi esindaja, ksülüülbromiid, võeti kasutusele juba Esimese maailmasõja algul. Sageli ei eristata lakrimaatoreid keemilise aine järgi, vaid neid nimetatakse üldistavalt pisargaasiks. Teine tuntud nimetus on ingliskeelse kirjapildi järgi mace, mis algselt kujutas endast aerosoolina pakendatud 1% fenatsüülkloriidi (CN) lahust orgaaniliste solventide segus. Tänapäeval on selle peamine koostisosa pipragaas (OC) kas monokomponendina või mitme eri lakrimaatori (OC, CN) segu, millele võib olla lisatud värvaine. Enimkasutatav lakrimaator on orto-klorobensülideenmalononitriil (2-klorobensaalmalononitriil, CS). Armeedes kasutatakse pisargaasi väljaõppe eesmärgil isiklike kaitsevahendite kontrolliks ja gaasirünnaku imiteerimiseks. Kaitsevahendeid kontrollitakse

SÕDUR NR 4 (91) 2016

itteletaalne keemiarelv kuulub omamoodi halli tsooni – selle kasutamine võib sobivas situatsioonis anda vastaspoole ees olulise eelise, samas poleks tegu nagu päris keemiarelvaga ja selle kasutamisega kaasneva vastutusega. Laias laastus võib mitteletaalse keemiarelva jagada kahte gruppi – tegevust häirivad ained ja vaimset või füüsilist teovõimet pärssivad ained. Esimene grupp, tuntud ka lakrimaatorite või pisargaasidena, on laialt kasutuses nii politseiteenistustes kui ka olmes (näiteks pipragaas enesekaitsevahendina). Termin „pisargaas“ pole päris täpne, tegu on küll pisaraid esilekutsuva ainega, kuid praktiliselt mitte kunagi gaasiga, enamasti on tegu hoopis õhku laialipihustatud tahke aine kristallikestega. Lakrimaatorite militaarkasutus on küll taunitud, kuid paljude riikide armeedes kuuluvad need standardvarustusse. Näiteks Vietnami sõja ajal olid USA sõdurite kasutuses nii gaasimaskid kui ka pisargaasigranaadid, mis mõnes linnalahingus andis neile vastaspoole ees olulise eelise. Analoogse varustusega on ka Vene armee, näiteks siseministeeriumi vägede kasutuses on kloroatsetofenooni sisaldavad granaadid Черемуха, Дрейф ja aerosoolpihusti Черемуха-10М. Venekeelne sõna черемуха (tõlkes toomingas) sai kuulsaks 9. aprillil 1989, mil sellenimelist pisargaasi kasutati inimohvritega lõppenud rahuliku meeleavalduse laialiajamisel Georgia pealinnas Thbilisis. Tõenäoliselt kasutasid sama vahendit 2015. a jaanuaris separatistid Donetski

lennujaama ründamisel, surumaks maha seda kaitsvate „küborgide“ vastupanu. Vahemärkusena võib öelda, et seekord päästis olukorra lennujaama ladudes olnud piirivalvele kuulunud keemiakaitsevarustus – kaitseülikonnad köeti soojasaamiseks ära, aga gaasimaskid igaks juhuks säilitati. Selle grupi ained otseselt ei tapa ega kutsu rünnatavatel esile jäävaid kahjustusi. Neid kasutavad sageli politseijõud kurjategijate kinnipidamisel või rahutuste mahasurumiseks. Viimasest ka ingliskeelne lühend RCA – Riot Control Agent. Armees kasutatakse neid õppustel keemiarünnaku simuleerimiseks või tavalahingus vastase varjetest väljatõrjumiseks (NB! pisargaasi ülesannet võib täita ka suitsuküünal või granaat) või nende teatud alalt eemalhoidmiseks. Enamasti on tegu keemiliste ainetega, mis lühiajaliselt ärritavad ninaneelu limaskesti

RELVASTUS


44

RELVASTUS

 Politseinik piserdab pipragaasi meeleavalduse ajal Brasílias Brasiilias 15. juunil 2013. Umbes tuhat meeleavaldajat, kes nurisesid maailmakarikavõistluse maksmamineku üle, kogunesid rahvusstaadioni ette vaid mõni tund enne Brasiilia avamängu Jaapaniga.

SÕDUR NR 4 (91) 2016

pisargaasiga saastatud telgis, kus gaasimaskis (ja kaitseülikonnas) sõdurid teatud aja viibima peavad. Pisargaasi korral on esmaabi lihtne, tuleb pesta näopiirkond ning käed rohke vee ja võimaluse korral seebiga. Naatriumdisulfiti (naatriummetabisulfit, Na2S2O5) lahus aitab neutraliseerida paljusid lakrimaatoreid. Samas pole need vees lahustuvad ja pesemine nõuab aega, eriti kehtib see pipragaasis sisalduva kapsaitsiini kohta. Veega uhutakse lakrimaatori jäägid nahalt ja limaskestadelt lihtsalt mehaaniliselt minema. Limaskestade loputamiseks on peale vee katsetatud mitut lahust nagu piim, alumiinium- ja magneesiumoksiidide suspensioon, lokaalanesteetikumide lahus, šampoonilahus, füsioloogiline lahus, kuid olulist toimeerinevust nende vahel pole leitud. Tavaliselt leeven-

dub toime umbes pool tundi pärast pisargaasi kasutamist, lakrimaatorite korral ongi peamine leevendav faktor aeg. Lakrimaatoritega kokkupuutunud riideid tuleb pesta väga põhjalikult või need hävitada.

LAKRIMATOORSE TOIMEGA KEEMILISED AINED TÄNAPÄEVAL PISARGAASINA KASUTATAVAD KEEMILISED AINED Kapsaitsiin (Capsaicin, OC) Alkaloid kapsaitsiin on valge, terava lõhnaga kergesti lenduv tahke aine. See on peamine kapsaitsinoididest, mis tingivad paprika terava kibeda maitse. Harilik paprika ehk punapipar (Capsicum annuum) on maavitsaliste sugukonna pap-

rika perekonda kuuluv rohttaim. Lisaks kapsaitsiinile sisaldab veel selle viit looduslikku analoogi, kapsaitsinoidi, kokku kuni 2% kuivkaalust. Sünteetiliselt valmistatakse ühte kapsaitsinoidi, pelargoonhappe vanillüülamiidi (PAVA), sün. nonivamiid. See on terava lõhnaga valge või peaaegu valge aine. Kapsaitsiin seondub valikuliselt proteiiniga TRPV1, mis paikneb valu- ja temperatuuritundlike närvirakkude membraanides. TRPV1 on temperatuuri aktiveeritud kaltsiumikanal, mis avaneb vahemikus 37–45 °C. Kapsaitsiin seondumine TRPV1-ga tingib selle avanemise alla 37 °C, mis tekitab kuumatunde ja paralleelselt sellega valuaistingu. Seega ei kutsu kapsaitsiin esile põletust, vaid närvirakkudele mõjudes imiteerib põletusega kaasnevaid valuaistinguid. Tek-


RELVASTUS

kiv turse on organismi vastureaktsioon valuaistingule. Kapsaitsiin või selle analoogid on pipragaasi peamine toimeaine. Kuigi on tegu ühe ohutuma lakrimaatoriga, võib ka pipragaas toimida halbade asjaolude kokkulangemisel letaalselt, kapsaitsiini LD50 hiirtel on 47,2 mg/kg (LD50 – annus, mille puhul hukkub 50% katseloomadest). Orto-klorobensülideenmalononitriil, sün. 2-klorobensaalmalononitriil (Ortho-chlorobenzylidene malononitrile, 2-chlorobenzalmalononitrile, Super tear gas, CS) Valge kristalne pulber, põlemisel leeki ei värvi. Tänapäeval üks peamisi pisargaase, sünteesiti 1928. aastal USA-s. Leiutajad Ben Corson ja Roger Stoughton sünteesisid terve grupi sarnase struktuuriga aineid, mille füsioloogilist toimet kirjeldasid nad järgmiselt: „Nad panevad aevastama ja mõjuvad pisargaasina. Nad on märjana ohutud, aga kuiva pulbri käsitamine on katastroofilise toimega.“ Pisargaasina võeti kasutusele 1960-ndate algul Suurbritannias. Toime saavutamiseks tuleb õhk küllastada orto-klorobensülideenmalononitriili kristallidega. Selleks pihustatakse see laiali pärast kergestilenduvas lahustis lahustamist aerosoolina, pärast sulatamist vedelikuna või spetsiaalselt valmistatud mikrokristalse pulbrina. Võrreldes paljude teiste pisargaasidega on üsna vähetoksiline. Erinevalt näiteks pipragaasist toimib orto-klorobensülideenmalononitriil üsna nõrgalt loomadele.

Kloroatsetofenoon, sün. fenatsüülkloriid (Chloracetophenone, MACE, CN) Värvitu kristalne ärritava lõhnaga aine. Orgaanilises sünteesis kasutusel prekursorina. Kuni 1970. aastate lõpuni laialdaselt kasutatud pisargaasina, tänapäeval vähem. Nõukogude ja tänapäeva Vene armees kasutusel tähistuse Черемуха all. Toksilisuse tõttu mujal maailmas praktiliselt ei kasutata. Kuna on stabiilne detonatsiooni suhtes, sobib mürskude täitmiseks.

oil) Põhja-Aafrika kõrbelahingute ajal kaevude joomiskõlbmatuks muutmiseks. Dippeliõli on luudest aktiivsöe tootmise (loomaluude kuumutamisel piiratud hapniku juurdevoolu tingimustes) kõrvalprodukt, mis sisaldab ebameeldiva lõhnaga lämmastikuühendeid, peamisel pürrooli. Sama vedelikku on kasutatud näiteks alkoholi denatureerimiseks. Skunk (Skunk) Skunk on haisev aine, mida hakati 2004. aastal välja töötama Iisraeli kaitsejõududes ja seda kasutati esimest korda massirahutuste mahasurumiseks 2008. aasta septembris. Analoogselt loo-

KUNA NEID AINEID EI KONTROLLI KEEMIARELVADE KEELUSTAMISE KONVENTSIOON, ON JÕUSTRUKTUURIDEL HAISVATE AINETE KASUTAMISEL ÜSNA VABAD KÄED. HAISVAD AINED (malodorants) Selle grupi ained on tugeva ja ebameeldiva lõhnaga, mis mõjuvad eemaletõukavalt ja kutsuvad esile vastikustunde kuni oksendamiseni, samas olemata pisargaasi või emeetikumide toksilise toimega. Kuna neid aineid ei kontrolli keemiarelvade keelustamise konventsioon, on jõustruktuuridel haisvate ainete kasutamisel üsna vabad käed. Mõned haisuainete katsetused olid anekdootlikud, nagu ameeriklaste Teise maailmasõja ajal väljatöötatud „Who Me“. See kujutas endast intensiivselt inimese väljaheite järgi haisva seguga täidetud taskupihustit, millega prantsuse vastupanuvõitlejad pidid Saksa ohvitsere märkamatult üle pihustama, alandamaks viimaste eneseväärikust. Koostis oli salajane, teadaolevalt sisaldas see kergestilenduvaid väävliühendeid, tõenäoliselt merkaptaane. Projekt lõpetati kahe nädala pärast, kuna segu väga hea lenduvuse tõttu hakkas pihustaja samamoodi haisema kui see, keda pihustati. Teise maailmasõja ajal kasutati ka dippeliõli (luuõli, Dippel’s

maga, kellelt segu on oma nime saanud, jätab Skunk kõigele, millega kokku puutub, püsiva ja äärmiselt eemaletõukava solgihaisu. Ainet pihustatakse veekahuritega, seda on raske maha pesta, hais võib riietel püsida aastaid. Koostis on salastatud, Iisraeli politsei ametlikul teatel koosneb see looduslikest komponentidest, näiteks pärm ja küpsetuspulber (naatriumvesinikkarbonaadi ja nõrga happe segu) ega põhjusta isegi sisse söömisel mingeid mürgistusnähte. Tegu on esimese õnnestunud katsega luua füüsiliselt täiesti ohutu (võrreldes kummikuulide ja pisargaasiga) vahend massirahutuste mahasurumiseks.

TEOVÕIMET HALVAVAD KEEMILISED AINED (INCAPACITATING AGENTS) Selle grupi ained häirivad (enamasti mõjudes kesknärvisüsteemile) organismi

SÕDUR NR 4 (91) 2016

Dibensoksasepiin (Dibenzoxazepine, CR) Töötati välja inglise sõjaväelaste poolt 1960. aastate algul massirahutuste mahasurumiseks. Dibensoksasepiin on helekollane terava, pipart meenutava lõhnaga kristalne aine. Politseioperatsioonidel kasutatakse kanistrites 0,1% mikroniseeritud suspensioonina propüleenglükoolil baseeruvas vedelikus. Väljub kanistrist pärast selle käivitamist ühtlase kiirusega, tekitades aerosoolipilve. On väga kiire ja üle viie korra tugevama toimega kui orto-klorobensülideenmalononitriil (CS). Raskesti lenduv, võib püsida poorsetel pindadel kuni 60 päeva. Saastatud pindade, näiteks naha, puhastamisel kasutatav vesi võib kutsuda esile valuaistingu tugevnemise. Suurtes

kogustes võib mõjuda surmavalt. Mõnedes riikides kasutatakse gaasiõppustel imitatsioonivahendina.

45


46

RELVASTUS

 Jõuluvanakostüümis protestija Brasílias Brasiilias 15. juunil 2013. Umbes tuhat meeleavaldajat, kes nurisesid maailmakarikavõistluse maksmamineku üle, kogunesid rahvusstaadioni ette vaid mõni tund enne Brasiilia avamängu Jaapaniga.

Eksperiment, kunstnikule manustati LSD-d

SÕDUR NR 4 (91) 2016

 20 min pärast 50 µg LSD manustamist

 85 min pärast esimese doosi ja 20 min pärast teise doosi (50 µg) manustamist

 2 h 30 min pärast esimest doosi

 2 h 32 min pärast esimest doosi

 2 h 35 min pärast esimest doosi


RELVASTUS

üldist funktsioneerimist, nõrgestavad või kurnavad seda, samas põhjustamata püsivat kahjustust ja otseselt elu ohustamata. Toime kestab tavaliselt üle ööpäeva ja kvalifitseeritud meditsiiniline abi (haiglaravi) on soovitatav, kuid üldjuhul pole seda täielikuks paranemiseks vaja. Kuuluvad koos häirivate ainetega mitteletaalse toimega keemiliste ainete gruppi. „Mitteletaalsus“ on tinglik, teovõimet halvavate ainete kasutamisel võib letaalsus küündida kuni 5% ja erandjuhtudel isegi rohkem.

PSÜÜHIKAT MÕJUTAVAD (PSÜHHOTROOPSED) AINED (PSYCHOLOGICAL AGENTS) Mõjuvad otseselt kesknärvisüsteemile, kutsudes esile vaimseid häireid nagu ümbritseva tegelikkuse moondunud vastuvõtt (hallutsinatsioonid) ja sellest lähtuvalt ekslike järelduste tegemine. Kinuklidinüülbensilaat (3-Quinuclidinyl benzilate, BZ) Kinuklidinüülbensilaat on antikoliinergiline aine, mille toime sarnaneb atropiini, skopolamiini ja hüostsüamiiniga. Sellega kaasnevad nii muutused kesknärvisüsteemi töös (psüühikahäired) kui ka häired autonoomse (vegetatiivse) närvisüsteemi töös. Viimane juhib silelihaste, südamelihase, organite ja mõningate näärmete tööd. Toime tõttu kesknärvisüsteemile kutsub kinuklidinüülbensilaat esile segadusseisundi, tardumuse, selged illusioonid ja hallutsinatsioonid, sundkäitumise nagu noppivad liigutused või riiete seljast heitmine. Perifeersed toimed:

 4 h 25 min pärast esimest doosi

 5 h 45 min pärast esimest doosi

müdriaas (silmapupilli laienemine), nägemise hägustumine, naha- ja suukuivus, algul südametöö kiirenemine, seejärel aeglustumine, võimalik on punaste laikude tekkimine nahale. Toime avaldub pärast tavaliselt mõnetunnist peiteaega ja võib kesta kuni mõni ööpäev. Algul võib ilmneda loidus ja tardumus, mis hiljem läheb üle deliirseks seisundiks. Farmakoloogiliselt on kinuklidinüülbensilaadi toime vastupidine närvigaaside, nagu sariin, toimele. Spetsiifiliseks vastumürgiks on pöörduv atsetüülkoliinesteraasi inhibiitor füsostigmiin. Kinuklidinüülbensilaadi terapeutiline ulatus on suur, esimesed mürgistusnähud võivad ilmned alates doosist 6,2 µg (intravenoosselt), sissehingamisel on keskmine mõjuv kontsentratsioon (ICt50) 110 mgmin/m3 (keskmine füüsiline aktiivsus, hingamissagedus 15  l/min, ühe minuti jooksul hingatakse sisse õhku, mis sisaldab 110 mg mürkainet ühes m3), letaalne kontsentratsioon (LCt50) jääb vahemikku 3800 – 41 300 mg-min/m3. Keemiliselt on hüdroksüdifenüüläädikhappe (bensiilhappe) derivaat, lahustununa stabiilne, võib säilida pindadel mõni nädal, talub kuumust, välimuselt valge pulber, lõhnatu ja ärritava toimeta. Sünteesiti 1951. aastal farmaatsiafirma Hoffman LaRoche poolt, 1961. aastal võeti USA armees kasutusele kui keemiline ründeaine. Kasutatakse peamiselt tahke aine aerosoolina, eesmärgiga seda rünnatavale kopsude kaudu manustada, võimalik on kasutamine lahusena. Toime avaldub ka mao-sooletrakti või nahale sattumisel. Tänapäeval ainus teovõimet halvav keemiline ründe-

 8 h pärast esimest doosi

LSD

SÕDUR NR 4 (91) 2016

 2 h 45 min pärast esimest doosi

47


48

RELVASTUS

KEEMILISTE VALEMITE TABEL Lakrimatoorse toimega keemilised ained

Bensüülkloriid ehk

Bensüülbromiid

Bromoatsetoon

Bromobensüültsüaniid,

Bromometüületüülketoon

α-klorotolueen

(Benzyl bromide)

(Bromoacetone, BA)

sün. 2-bromo-2-

(Bromomethyl ethyl ketone)

(α-Chlorotoluene)

fenüülatsetonitriil (Bromobenzylcyanide, CA)

Ksülüülbromiid (Xylyl bromide) Klorometüülkloroformaat

Etüüljodoatsetaat (Ethyl

(orto- meta- või

(Chloromethyl chloroformate)

iodoacetate)

paravorm)

Tänapäeval pisargaasina kasutatavad keemilised ained Dibensoksasepiin (Dibenzoxazepine, CR)

Kapsaitsiin (Capsaicin, OC) Orto-klorobensülideenmalononitriil, sün. 2-klorobensaalmalononitriil (Orthochlorobenzylidene malono-

Pelargoonhappe vanillüülamiidi (PAVA)

nitrile, 2-chlorobenzalmalononitrile, Super tear gas, CS)

Haisvad ained (malodorants)

Pürrool

Fentsüklidiin

Lüsergiinhappe dietüülamiid

Kinuklidinüülbensilaat

(Phencyclidine, SN)

(Lysergide, Lysergic acid diethylamide,

(3-Quinuclidinyl benzilate, BZ)

K)

Teised teovõimet halvavad ained (Other incapacitating agents)

SÕDUR NR 4 (91) 2016

Halotaan

3-metüülfentanüül

Remifentanüül


RELVASTUS

aine, mis teadaolevalt on lülitatud mitme riigi keemiarelvaarsenali ja mille jaoks on välja töötatud kohaletoimetamise ja laialipihustamise vahendid. Inglise keeles kasutatakse selle märkimiseks terminit weaponized – relvaks muudetud. Fentsüklidiin (Phencyclidine, SN) Fentsüklidiin, keemilise nimetusega 1-(1-fenüültsükloheksüül)piperidiin (PCP) sünteesiti 1926. aastal, 1950. aastate algul võeti meditsiinis kasutusele kui anesteetikum, kuid sellest loobuti peagi hallutsinogeense ja neurotoksilise kõrvaltoime tõttu. PCP toime põhineb peamiselt antagonismil NMDA retseptori suhtes, sarnaselt ketamiini, tiletamiini, dekstrometorfaani ja dilämmastikoksiidiga (nn naerugaas, N2O). Väikesed doosid (<5  mg intranasaalselt, s.o nina limaskestalt imendununa), kutsuvad esile jäsemete tuimaks muutumise, tasakaaluhäired, artikulatsioonihäired. Suuremad annused (5–10  mg intranasaalselt) kutsuvad esile analgeesia ja anesteesia. Toime poolest psüühikasse on tegu dissotsiatiivse hallutsinogeeniga, mis kutsub esile nägemis- ja kuulmisaistingute moonutuse ja eemaldumistunde enesest ja keskkonnast. Võib muutuda enese keha tunnetus, tekkida oma „mina“ kaotus (isiksus nagu lahustuks ümbritsevas keskkonnas), paranoia, meeleolukõikumine. Fentsüklidiini toime psüühikale kestab mõni tund, kuid aine lahkub organismist umbes nädala jooksul. Spetsiifilist vastumürki ei ole, seisundit võib kergendada bensodiasepiinirea trankvillisaatorite manustamine. Tsiviilkasutuses on fentsüklidiin levinud illegaalne narkootiline aine. Otsesest kasutamisest keemilise ründeainena andmed puuduvad, kuid sel keemilisel ühendil on selleks tugev potentsiaal.

3-metüülfentanüülil, remifentanüülil ja karfentanüülil on sama tüüpi toime kui opioidanalgeetik fentanüülil, kuid on sellest tunduvalt tugevamad. Remifentanüül on meditsiinis kasutatav ülilühitoimeline opioidanalgeetik, mis on umbes 200 korda tugevama toimega kui morfiin ja kaks korda tugevama toimega kui fentanüül. Metüülfentanüüli ei kasutata meditsiinis, selle toime ületab morfiini oma umbes tuhandekordselt ja fentanüüli oma rohkem kui kümme korda. Karfentanüül

1950-NDATEL UURIS USA SÕJAVÄGI VÕIMALUST KASUTADA LSD-D NII KEEMIARELVANA KUI KA INIMESTE PSÜÜHIKA KONTROLLIMISEKS, VIIMAST VÄIDETAVALT EDUTULT. TSIVIILKASUTUSES ON LSD LEVINUD ILLEGAALNE NARKOOTILINE AINE. manustada bensodiasepiinirea trankvillisaatoreid, kuid mitte neuroleptikume. 1950-ndatel uuris USA sõjavägi koostöös CIA-ga võimalust kasutada LSD-d nii keemiarelvana kui ka inimeste psüühika kontrollimiseks, viimast väidetavalt edutult. Tsiviilkasutuses on LSD levinud illegaalne narkootiline aine.

TEISED TEOVÕIMET HALVAVAD AINED (Other incapacitating agents) Selle alagrupi ainete teovõimet halvavas toimes ei ole peamine komponent nende mõju inimese psüühikale. Kolokol-1 Tegu on 1970. aastatel Vene jõustruktuuride poolt väljatöötatud aerosoolina kasutatava opioiditüüpi ainega. Sissehingamisel toimib kolokol-1 sekundite jooksul, ohver kaotab teadvuse kaheks kuni kuueks tunniks. Toimega kaasneb hüpoventilatsioon (hingamisfunktsiooni nõrgenemine), mis võib üle minna apnoeks, hingamise ajutiseks seiskumiseks. Viimasega kaasneb kunstliku hingamise võimaluse puudumisel kindel surm. 2002. aasta oktoobris kasutati seda Vene erivägede poolt Moskvas pantvangikriisi lahendamiseks, ligi tuhandest kolokol-1 toimel uimastatud inimesest hukkus umbes 15%. Koostis pole avalikustatud, teadaolevalt on tegu inhalatsioonianesteetikumis halotaanis lahustatud aluse vormis fentanüüliderivaadiga, kõige tõenäolisemalt 3-metüülfentanüüliga, remifentanüüliga ja/või karfentanüüliga.

on tugevaima toimega kommertsiaalselt saadaolev opioiditüüpi analgeetikum. See ületab kuni 10 000 korda morfiini toime ja kuni 100 korda fentanüüli toime, minimaalne toimiv annus inimesele on ~1 µg! Karfentanüül pole kasutuses inimestele mõeldud meditsiinis, seda on lubatud kasutada vaid veterinaarias suurte loomade uimastamiseks. Fentanüüliderivaatide toime avaldub peamiselt üle μ-opioidretseptorite: väheneb valutunne, tekib unisus ja teadvus kaob, tekib hingamisdepressioon, suureneb skeletilihaste toonus (raskendab kunstlikku hingamist), võib tekkida bradükardia (südame töö aeglustumine) ja langeda vererõhk, silmaavad ahenevad, üledoosi korral saabub surm hingamise seiskumise tõttu. Fentanüülimürgistuse peamine vastumürk on naloksoon (kõikide opioidretseptorite pöördagonist), vähemal määral naltreksoon (μ- ja κ-opioidretseptorite antagonist) ning nalorfiin (μ-opioidretseptorite antagonist). Laialt on teada ainul üks kord kui kolokol-1-e kasutati – 2002. aasta 26. oktoobril Moskvas, mil Vene eriväed selle aine abil uimastasid enne rünnakut pantvangivõtjatele nii vangistajad kui ka vangistatud. Rünnaku tagajärjel hukkus adekvaatse meditsiinilise abi puudumise tõttu 850-st pantvangist 129, seega umbes 15%. Võrdluseks – Esimeses maailmasõjas suri keemiarelva tõttu kannatanutest ~7%. Vene tervishoiuministri Juri Ševtšenko kommentaar 2002.  aasta oktoobrisündmustele: „Terroristide neutraliseerimiseks kasutati fentanüüliderivaatide segu. Iseenesest need ained letaalset lõppu esile kutsuda ei suuda.“

SÕDUR NR 4 (91) 2016

Lüsergiinhappe dietüülamiid (Lysergide, Lysergic acid diethylamide, K) Lüsergiinhappe dietüülamiid (LSD) sünteesiti 1938. aastal rukki tungalteradest (seen Claviceps purpurea) eraldatud alkaloid ergotamiinist. 1947. aastal hakkas Šveitsi ravimifirma Sandoz seda tootma ravimina nimetuse Delysid all. Ainet üritati kasutada psühhiaatrias (oli kasutusel Šveitsis kuni 1990. lõpuni), kuid enamikes maades see keelustati kõrvaltoimete ja levinud väärkasutuse tõttu juba 1960. lõpul. LSD mõjutab mõtlemisprotsesse, kutsub esile hallutsinatsioone, sünesteesiat (üks aisting mõjutab teist aistingut), kinnisilmi „nägemist“, ajatunnetuse muutust, hingelisi elamusi. Toime kestab 6–14 tundi, poolväärtusaeg (aeg, mille

jooksul aine kontsentratsioon väheneb poole võrra) organismis ~3 tundi. Somaatiliste (kehaliste) nähtudena tavaliselt tõuseb vererõhk ja kehatemperatuur, kiireneb pulss ja hingamissagedus. Pupillid võivad laieneda, väheneb koordinatsioonitaju, võib tekkida uimasus. LSD terapeutiline ulatus on suur (toime alates ~25 µg), letaalne mürgistus on seega praktiliselt välistatud, harjumist ei teki. Raviks tuleb kannatanu toimetada ohutusse keskkonda, vajadusel võib

49


RELVASTUS

50

EESTI TORUPILL ASTUS RIIGIKAITSETEENISTUSSE

FOTOD: ARDI HALLISMAA, MIKK JÜRISSON

Tänavusuvisel võidupüha paraadil Võrus üllatas Kaitseliit pealtvaatajaid uute torudega. Paraadi kõrghetkel, mil president lähetab maakondadesse võidutuld, saatsid malevate tuletoojateks valitud kodutütarde ja noorte kotkaste kolonni sissetulemist ja tõrvikutega väljamarssimist Kaitseliidu Sakala maleva torupillimängijad. Paraadipublik sai esmakordselt näha ja kuulda spetsiaalselt välioludes kasutamiseks loodud Eesti sõjatorupillide etteastet.

K

aitseliidu Sakala maleva liige, Viljandi pärimusmuusikakeskuse asutaja ja kauane juht, praegune Viljandi linnapea Ando Kiviberg räägib Eesti sõjatorupilli saamisloo.

LENNART MERI TEAB, KUIDAS PEAB OLEMA

Eesti sõjatorupilli idee algatajaks saab pidada kadunud president Lennart Merit, kui ta 2001. aastal külastas pärimusmuusikafestivali Viljandis. Külaskäik oli muljeterohke, esinemas olid teiste seas ka torupillimängijad ning lahkumisvestluses küsis president Meri Ando Kivibergilt, kelle õpitud eriala on rahvalikud puhkpillid ja kes samuti torupillil esines, miks ei võiks ka meie kaitseväel olla torupilliüksus. Ando Kivibergil tuli siis selgitada, et traditsiooniline Eesti torupill on rohkem selline pidupill, paras simmanil ja kusagil rehe all mängida. Tema ilmastikukindlus ja kõlatugevus ei võimalda kasutamist muljetavaldava tseremooniapillina välitingimustes.

Ivar Jõesaar RESERVMAJOR

Puupuhkpillina reageerib torupill küllalt kapriisselt õhurõhu muutustele ja temperatuurikõikumistele, mis tähendab, et pille on väga raske häälestada ja saavutada häälestuse püsivust. Tollane pilliehituse tase ei võimaldanud teha pilli, mis püsinuks välitingimustes pikalt hääles ja kõlanuks piisavalt kaugele. Kuid sellega Eesti presidentide mõju sõjatorupilli saamiseloos ei lõppenud. Läks aega mööda ja 2010. aastal kutsus president Toomas Hendrik Ilves oma Ärma tallu Viljandimaa muusikuid, nende seas ka Ando Kivibergi. Taas tuli president pärast meeleolukat torupillimängu küsima, miks meil ei ole oma sõjatorupilliüksust. Ja siis Kiviberg lubaski, et hakkame tegema. Nüüd oli olemas noor ja agar torupillimeister Andres Taul, kes oma isalt Ants Taulilt oli kõik vajalikud oskused selgeks õppinud ning asunud Eesti torupilli arendamist vedama. Lisaks oli peale kasvanud terve hulk professionaalseid torupillimängijaid, kes oskasid meistri käest nõuda ja selgitada, millistele nõudmistele pidi uus torupill vastama, ning see

SÕDUR NR 4 (91) 2016

 Torupill koosneb nahksest tuulekotist, õhupuhumistorust, meloodia mängimiseks vajalikust tavaliselt kuueavalisest sõrmilisest ja ühest kuni kolmest bassitorust ehk burdoonist.


RELVASTUS

51

 Eesti sõjatorupilli esmaesitus tänavusel võidupüha paraadil Võrus. Kaitseliidu noorte kotkaste ja kodutütarde tuletoojate üksuse juhi major Valjo Toomingu selja taga on marssimas Lauri Kadalipp ja tema kõrval esireas Kulno Malva. Tagareas on Peedu Põld ja Ando Kiviberg. Nende taga on näha trummar Martin Aulis.

omakorda pani meistri pingutama. Oli tekkinud loomulik loomiskeskkond, et uus pill saaks sündida. Kui sai selgeks, et tegijate taha pillitegu pidama ei jää, läks Ando Kiviberg ideed ka kaitseministeeriumi tutvustama. Toonane ministeeriumi kantsler Riho Terras ja kaitseminister Jaak Aaviksoo lubasid igakülgset tuge, aga nähes ka võimalikke riske, palusid, et sellest ei räägitaks enne, kui on selge, et asjast ka asja saab.

ÜKS PÕLINE PILL

MOODSAD MATERJALID APPI

Seda, kas eesti torupilli ka muistse vabaduse ajal sõjaväljal võitlejate südikuse ergutajana kasutati, võib praegu vaid

oletada eri kroonikate vihjete põhjal. Kindlasti oli torupill Eestis peopillina kasutusel juba XV–XVI sajandil. Šoti torupill aga ongi juba sajandeid tagasi ehitatud eri ilmastikutingimusi taluva sõjapillina ning sellega saadetakse sõjaväelisi tseremooniaid Briti rahvaste ühenduse maade sõjavägedes üle maailma tänapäevalgi. Nüüd saame tema kõrvale seada ka spetsiaalselt kaitseväe tseremoniaalseks otstarbeks loodud Eesti sõjatorupilli. Välitseremooniale kõlblik Eesti sõjatorupill sai võimalikuks tänu sellele, et pillikeel on tehtud tugevast süsinikust. Süsinikkeeled pole niiskuse, õhurõhu ja temperatuurikõikumistele nii tundlikud. Teiseks teeb pilli militaarkõrgtehnoloogiliseks nahast ümbrise sees olev Goretex-materjalist kott, mis hoiab niiskusrežiimi ja laseb pillil hingata. See, kuidas pillid välitseremooniale sobilikult võimsamat kõla tekitama on pandud, jääb meistri ametisaladuseks. Ando Kiviberg toob võrdluseks oma isikliku torupilli, mille kõla on samuti keskmisest valjem. Mida suurem kõlajõud, seda suuremat jõudu nõuab pilli mängimine. Nii mõnigi, kes tema pilliga on mänginud, ütleb, et pärast viit minutit mängimist käib pea ringi. Kui aga

SÕDUR NR 4 (91) 2016

Ando Kivibergi sõnul on torupill nii Euroopas kui ka Aasias küllalt tuntud pill ning selle erimeid võib olla enam kui tosin. Millalgi määratlematul ajal on see juba iidsetes Babüloonia ürikutes ja vanas testamendiski mainitud pill Aasiast meile jõudnud. Kusjuures Eestis torupillina tuntud n-ö Ida- või Põhja-Euroopa torupilli ja näiteks Šotimaal kuulsaks mängitud keldi torupilli erinevus on niivõrd suur, et ilmselgelt on nad siia jõudnud väga erinevaid teid pidi. Peamine erinevus Ida- ja Põhja-Euroopa torupilli ning keldi torupilli vahel on kõla tekitamise viisis. Kõla tekitajaks on pillil umbes väikese sõrme suurune detail – piuk. Selle peale käib keel, mis

vibreerib õhu survel. Eesti pilli kõlatekitamise põhimõte sarnaneb klarneti omaga. Kõla tekitamiseks on üks keel ja see vibreerib. Keldi pillil on oboe omaga sarnane kõlatekitaja. Seal on kaks kokkupressitud keelt, mis vibreerivad teineteise suhtes. Tänu sellele on Šoti pilli füüsiliselt tunduvalt raskem mängida, aga ta on ka valjem. Torupill on paljude rahvaste juures tuntud. Rootsi torupillitraditsioon on sajandeid pikk. Torupilli on mänginud ka soomlased, seda tunnistavad maalingud Soome kirikutes, kuid traditsioon on paraku hääbunud. Sama on lugu ka Norras, kus viimasel kümnendil püütakse seda taaselustada. Esimese hooga võib torupillimaadena loetleda veel Saksamaad, Madalmaid, Tšehhit, Ungarit, Bulgaariat jne. Eestis nimetab Ando Kiviberg torupilli sõjaväelisele tseremooniale tulekut üheks osaks laiemast protsessist, mille eesmärk on propageerida torupilli taasavastamist ja ergutada just meeste huvi torupillimängu vastu.


52

RELVASTUS

oma pilliga harjunud Ando Kiviberg võttis esmakordselt proovida kaitseväe sõjatorupilli, siis pidi tema omakorda tunnistama, et kui viis minutit sai mängitud, hakkas pilt eest ära minema. Surve, mida huulikuga tuleb torupillikoti sees hoida, on tavapilli omast suurem, see koormab nii rindkeret ja biitsepsit kui ka suu-, suulae- ja kõiki näolihaseid ning on vaja iga päev treenimist, et selle rõhuga harjuda. Et selline pill sünniks, tuli see kõigepealt välja töötada. Enne meistri juurde minekut koostati lähteülesanne, mille tegemisest võtsid osa Eesti tuntumad torupillimängijad Cätlin Mägi, Juhan Suits ja Sandra Sillamaa. Siis sõlmis pärimusmuusika keskus Andres Tauliga lepingu prototüübi väljatöötamiseks ja töö hakkas pihta. See oli päris pikk protseduur. Näidispill valmis, algasid mudeli katsetused. Juhan Suits võttis pilli pooleteiseks kuuks koju väntsutada, käis temaga lumehanges ja porimülkas ning laskis vihma käes liguneda. Pill õigustas ennast, püsis hääles ja kõlas hästi. Ja 2015. aasta kevadel näidati kaitseväe juhatajale, et nüüd on prototüüp valmis ja üle ei jää muud, kui pille juurde tellida ja mehed välja õpetada. Kaitsevägi tellis Andres Taulilt kaks esirivi- ja kaks tagarivipilli. Erinevuseks on see, et tagumise rivi pillil toetub bassitoru ehk burdoon mängija õlale ja esimese rea pillil on klassikaline Eesti torupilli ehitus, kus burdoonid väljuvad õhukotist alt, suunaga mängija paremale puusale. Eesti sõjatorupilli väline kujundus on kargelt põhjamaine ja kaitseväe välivormiga kokku sobituv, ei mingeid kuldseid tutte ja roosasid linte. Õhukoti ümbris ja torud on mustad, pilli hoiab mängija kaelas ning burdoone õiges asendis naturaalvärvides rahvusliku mustriga punutud rihm.

KAITSELIIDU SAKALA MALEVA TORUPILLIÜKSUS

SÕDUR NR 4 (91) 2016

Ando Kivibergi sõnul annab torupill sõjaväelistele tseremooniatele sümpaatse helivärvingu. Võidupäeva paraadil mängitud lood olidki kohandatud just selle pilli jaoks ja sellele tseremooniale. Ta tunnistab, et sissemarssimise loo „Marss Anna Mariale“ oli ta kirjutanud kunagi oma vanemale tütrele selle sünni puhul, aga noorusliku ja piduliku marsina sobis see kodutütarde ja noorte kotkaste sissemarsiks hästi. Väljamarsiks sai aga

 Eesti sõjatorupilli tumedad toonid ja punutud ehispaela värvivalik sobivad kokku välivormiga.

vana Kuusalu torupilliviis „Sabatants“, mis marsiks kohandatuna koos 4/4 taktis trummibiidiga muutus „Sabamarsiks“. Märk on maha pandud. Eesmärk oli näidata emotsionaalselt laetud õhkkonnas uut pilli, anda eeskuju tulevastele sõjatorupillimängijatele, tõestada, et selline pillirakendus on võimalik ja lisada tuletoomise tseremooniale pidulikkust. Ando Kiviberg on kindel, et esimene tseremoonia ja kaks esimest selgeksõpitud lugu ei jää torupilliüksusele viimasteks. Ta kutsub kõiki, kes selle mehise kõlaga pilli mängu vastu huvi tunnevad, endast märku andma ja kaasa lööma. Eesmärk on üksust tulevikus kasvatada kas või 12 torupillimängija ja nelja trummarini. Esialgu ollakse üksuses viiekesi ja kõik on pillimehed on seotud Viljandiga. Praegu muusikaakadeemias õppiv Lauri Kadalipp on Viljandist pärit ja ka mitu tema venda on muusikud. Kulno Malva on küll pärit Ida-Virumaalt, aga tegutseb akordionistina ja sooloartistina Viljandis. Ta on olnud akordionist mitmes ansamblis, nende seas näiteks Svjata Vatras. Järgmine viljandlane Peedu Põld on õppinud saksofonimängija, kes igapäevast leiba teenib pärimusmuusikakeskuse haldusjuhina. Lisaks ilmestas torupillimängu oma trummiga Svjata Vatra trummar Martin Aulis. Ning loomulikult oli rivis õppinud torupillimängija Ando Kiviberg. Võidupüha paraadile tuldi välja Kaitseliidu Sakala maleva kaudu. Kõik teised peale kaitseliitlase Ando Kivibergi on Sakala maleva toetajaliikmed, kelle toetus Kaitseliidule seisnebki selles, et nad tulevad tseremooniatele mängima. Enne paraadi tehti lisaks lugude õppimisele ka kõvasti rividrilli: kõik liikumise alustamised, seismajäämised, sammu astumised ja pöörded õpiti selgeks. Välja töötati isegi pilliga valvel

ja vabalt seismise asendid. Et torupilliüksusel pole veel omi sümboleid, laenati paraadiks kaitseväe orkestri embleemidega baretid, sest torupilliga sobivad baretid lihtsalt paremini. Nüüd on ennast näidatud ning aeg on edasi liikuda. Septembris arutatakse läbi koostöövõimalused kaitseväe orkestriga. Torupilliga saab ju ka koos kaitseväe orkestriga näiteks tattoo’l kaasa liikuda. Trummid ja torupillid koos orkestriga – arenguruumi paistab palju. Kindlasti räägitakse seal ka läbi, kuidas ajateenistusse tulnud noored muusikud võiksid teenimise ajal kaitseväe orkestris sõjatorupilli mängides riviliikumises osaleda. Et aina lähemale jõuab Eesti riigi sajas sünnipäev, ollakse Kivibergi sõnul valmis kaasa tegema erinevatel kaitseväelistel tseremooniatel, mida lähematel aastatel on rohkesti tulemas, ning vajadusele vastavalt ka mängitavaid lugusid juurde õppima. Eesti sõjatorupill puudutas võidupüha paraadil osalenute südant ja tõstis publiku meeleolu. Pärast käisid paljud õlale patsutamas ja ühispilti tegemas. Ando Kivibergile tundus, et neil õnnestus inimestele rõõmu valmistada. Tema meelest võiksidki edaspidi jääda tuld laiali kandma tublimad kodutütred ja noored kotkad. See on võimas viis oma järelkasvu innustada. Noored tõrvikutega võidupühaparaadi kõrghetkel uhkes rollis Eesti maakondadele tuld toomas – see annab teistelegi innustust ja eeskuju.


 Vangistatud landesveeri õppursõdur. Kuna poiss on paljajalu, on üsna kindel, et tema saapad võeti sõjasaagiks.

AJALUGU

53

FOTOD: ARHIIV

LANDESVEERI SÕDA SÕDUR NR 4 (91) 2016

ehk Eesti rahvaväe võitlus kindral Rüdiger von der Goltzi sõjaväega Lätimaal suvel 1919


54

AJALUGU

Vabadussõja üks suurejoonelisemaid võite oli Eesti jaoks nn landesveeri sõja võitmine, sõda kestis 5. juunist kuni 2. juulini 1919 ja sisaldas Läti territooriumil Cēsise ja Riia vahel terve hulga lahinguid sakslastega, kuigi eestlaste põhivaenlaseks oli Vabadussõjas siiski enamlik Venemaa. Võitu vääristab veel rohkem see, et sakslasi peeti palju kõvemast puust sõjameesteks kui vene punaväelasi.

Hanno Ojalo

T

uleb siiski kohe mainida, et Eesti sõjavägi ei võidelnud sel korral Saksa riigi regulaararmeega, sest isegi suure austuse ja imetluse juures Vabadussõja võitjate suhtes – selline asi ei oleks olnud realistlik. Meie vastane oli juba oma eksistentsi lõpetanud Saksa keiserliku sõjaväe kindrali Rüdiger von der Goltzi juhitud grupeering, mis koosnes kahest suuremast väekoondisest: Balti landesveerist ja Rauddiviisist. Neist esimene oli Lätimaa elanikest ja Saksamaa vabatahtlikest moodustatud maakaitsevägi ja teine, Rauddiviis – saksa sõjaväelastest loodud vabakorpus. Pärast Punaarmee käest Riia vallutamist 22. mail jätkasid landesveeri Saksa üksused mai lõpus edasitungi põhja ja kirde suunas.

juba 31. mail. Mõlemapoolse kahtlustamise ja otsese vaenulikkuse tulemusena puhkes peagi relvakonflikt, mille sõlmpunktiks saigi Cēsis. Pärast esialgset läbirääkimist ja ultimaatumite esitamist toimus esimene tulevahetus 5. juuni õhtul kell 19 Cēsisest lõuna pool Amata jõe silla juures, kus landesveeri üksus üritas vallutada meie soomusrongi nr 2, kuid löödi kuulipildujatulega tagasi. Sellest sai alguse juba veidi tõsisem sõjategevus, mille käigus sakslased vallutasid 6. juuni hommikul Cēsise linna ja tõrjusid 8. juunil tagasi eestlaste katse linn tagasi vallutada. Seega olid esimesed relvakokkupõrked eestlaste ja lätlaste jaoks vaid kohati edukad. Ebaedu põhjusteks olid kindlasti vead juhtimises, kuid ka vajaliku arvulise ülekaalu puudumine nii meeste kui ka tulejõu osas. Lisaks tundsid eesti sõjamehed sakslaste suhtes ka teatud respekti. Järgmisel päeval hakkas kehtima lääneliitlaste sõjaliste missioonide sobitatud vaherahu ja mõlemal poolel oli võimalik toimunust järeldused teha. Eestlastel õnnestus see paremini, sest sakslaste resoluutne tegutsemine sundis

SAKSLASED JÄID LOORBERITELE PUHKAMA, LEIDES NÄHTAVASTI, ET EESTLASED ON KÜLL NATUKE KÕVEMAST PUUST VASTASED KUI LÄTI PUNAKÜTID, KUID SAKSLASED ON NEIST IGA KELL ÜLE.

SÕDUR NR 4 (91) 2016

Landesveeri lätlastest ja venelastest üksused eestlaste vastu ei sõdinud. Seda ei soovinud nad ise ja ka sakslased umbusaldasid neid. Võitlust pidasid ainult sakslased. Kuidas siis eestlased ja sakslased, kes asjaolude sunnil olid Lätis võidelnud liitlastena Punaarmee vastu, omavahel tülli pöörasid? Cēsises ehk eestipäraselt Võnnus sattusid sakslased 2. juunil kokku põhja poolt taganevate punaväelaste kannul edasiliikuvate Eesti rahvaväe 3. diviisi, soomusrongide ja Läti 2. Cēsise polguga. Viimased olid Cēsisesse saabunud

neid hoolikamalt valmistuma edasiseks võitluseks ja suhtuma uude vaenlasesse suurema respektiga kui punaarmeesse. Sakslased seevastu jäid loorberitele puhkama, leides nähtavasti, et eestlased on küll natuke kõvemast puust vastased kui läti punakütid, kuid sakslased on neist iga kell üle. Landesveeri sõja viis päeva kestnud 1. etapil olid ka sakslaste kaotused üsna väikesed. Toome lihtsa näite ühe sakslasest riviohvitseri üleolevast suhtumisest eesti sõduritesse, mida mees väljendas kirjas sõbrale enne Cēsise operatsiooni algust:

„Üks vaenlane rohkem või vähem, see ei riku meie rahu … Me peatame siin ja ootame oma peakolonnisid, seni aga opereerime oma rusika abil. Kui jõuavad peajõud kohale, küll siis juba nendega /s.o. eestlastega/ arveid õiendame. Eesti sõjavägi jätab äärmiselt koomilise ja mittesõjameheliku mulje. See on kari pool-komödiante …“1 Tänapäeval võib tõdeda, et omaaegse kõva propagandasõja mõjul võisid nii eesti sõdurid kui ka ülejäänud rahvas tõsimeeli karta, et landesveeri eesmärk on vallutada Eesti ja luua Balti hertsogiriik. Selliste plaanide kohta siiski tõendeid leitud pole ja baltisakslaste ringkondi huvitas ikkagi eelkõige oma positsioonide kindlustamine Lätis, kus oldi teatud määral valmis jagama võimukoormat läti rahva „mõistliku“ ehk teisisõnu saksameelse osaga.

CĒSISE OPERATSIOON EHK VÕNNU LAHING 19.–23. JUUNI 1919 Tõsine sõjategevus algas sõdivate poolte vahel pärast vaherahu lõppu. Mõlemad armeed olid üsna sõjakad ja enesekindlad ning seetõttu ei andnud läbirääkimised ka tulemusi. Eesti–Saksa vastasseis Põhja-Lätis ja ühes sellega ka tulevase Läti saatus tuli lahendada raua ja verega. Mõlemad pooled olid selleks hoolikalt valmistunud ja kiiruga lisavägesid juurde toonud. Järgnenud keerukas Limbaži–Starte– Cēsise–Rauna operatsioon sai rahvapäraselt lühema nime Võnnu lahing ja toimus ligi sajakilomeetrisel rindel Liivi lahest kuni Rauna asulani, moodustades ühtlasi kogu landesveeri sõja kõige ohvriterohkema ja otsustavama osa. Samuti võib lahingut nimetada Eesti kindralite, ohvitseride ja sõdurite küpsuseksamiks. Enam ei sõditud vene enamlastega, vaid hea relvastuse ja lahingukogemustega saksa sõduritega. Eesti vägesid juhatasid 1 Kattai, M. Võitlused Roopa ja Stolbeni rajoonis 1919.a. juunis, lk 583 – Sõdur nr 24–26/1935


AJALUGU

 Sõjategevuse intensiivsust illustreerivad ka vägede liikumise skeemid.

Võnnu ja Riia all kindral Ernst Põdder ja tema staabiülem polkovnik Nikolai Reek, sakslaste poolel kindral Rüdiger von der Goltz.

Sakslastel oli nüüd võimalus saata lahingusse ka need landesveeri ja Rauddiviisi osad, mis Cēsise ja Stalbe alla ei jõudnud. Pealetungile asusid kokku 5500 tääki/mõõka, 52 suurtükki, lisaks paarkümmend miinipildujat, 300 kuulipildujat, 1 soomusrong ja 2 soomusautot. Eestlastel oli seega rohkem elavjõudu, sakslased aga kompenseerisid seda suurema tulejõuga. Lisaks tuleb muidugi arvestada, et kogu sõjategevuses osalevate meeste hulk oli nn tääkidest/mõõkadest 2-3 korda suurem. Sakslaste sõjaplaan oli laiahaardeline ja keerukas. Esimesena läks 19. juunil merepoolsel tiival pealetungile Raud-

SÕDUR NR 4 (91) 2016

Kokku oli eestlastel mere poolt vaadates järgmised väeosad: 9., 6. ja 3. jalaväepolk ning üks Läti polk. 6. polgu juures tegutsesid kolm soomusrongi. Lahingu käigus jõudsid kohale ka Kuperjanovi partisanide pataljon ja Kalevlaste maleva pataljon. Kõik kokku 6600 tääki/mõõka, 23 suurtükki, 200 kuulipildujat, 4 soomusrongi ja 3 soomusautot. Lisaks veel meie liitlase Läti 2. Cēsise polk – 1190 meest.

Skeemid on koostanud Hannes Walter.

diviis. Eesti 9. polgul õnnestus sakslased peatada, neile vastulöök anda ja vaenlast jälitama asuda. Tugevamad olid rauddiviislaste rünnakud rinde keskosas Stalbe piirkonnas, kus ägedad võitlused meie 6. polguga kestsid 20.–22. juunini. Huvitav on see, et Stalbe lahingute ajal õnnestus eestlastel alla tulistada liiga madalale laskunud Saksa luurelennuk. Hädamaandumise teinud lenduritel õnnestus siiski metsa põgeneda. Otsustavad sündmused arenesid just Cēsise piirkonnas, kus landesveeri tugev löögirusikas alustas rünnakut 21. juunil ja neil õnnestus lätlaste rindest läbi murda. Siiski päästis abivägede – Kuperjanovi pataljoni ja Kalevlaste maleva – õigeaegne kohalejõudmine olukorra ja Saksa rünnakukiil likvideeriti. Ühtlasi olid landesveerlaste peatamislahingud meie eliitväeosadele kuperjanovlastele ja kalevlastele ühed raskemad kogu Vabadussõja jooksul. Suur tähtsus oli ka nelja Eesti soomusrongi aktiivsel tegutsemisel. Sakslastel osales lahingus üksainus soomusrong, sest nende Kuramaal tegutsenud soomusrongid ei pääsenud Riiast põhja poole. Nimelt ei jõutud raudteede Vene 1520 mm rööpmelaiust ümber teha Euroopa 1435 mm mõõtudele. Rünnakutes kurnatud sakslased murdusid lõpuks ja kindral von der Goltzil ei jäänud muud üle, kui sissepiiramise vältimiseks kogu oma väegrupp 22. juuni õhtul tagasi tõmmata. Olime lahingu võitnud. 23. juuni varahommikul läksid Eesti väed pealetungile ja kohtasid vaid vaenlase järelvägede nõrka vastupanu. Hommikul kella seitsme paiku hõivasid soomusrongide dessandid Cēsise linna ja seejärel kontakt kiiruga lõuna poole taganeva vastasega kaotati. Balti- ja riigisakslastest koosnev sõjavägi sai selles viis päeva kestnud operatsioonis tõsiselt lüüa ja taganes kiiruga Riia poole, kus jäädi Esimese maailmasõja kindlustatud positsioonidele, mis paiknesid looduslikult soodsas kohas. Pärast vaenlase taandumist loendati kokku 274 surmasaanud sakslast, mis tundub küll veidi liialdatud number, eestlased kaotasid langenutena 115 ja lätlased 13 meest. Üldjuhul tuli iga langenu kohta ka 2-4 haavatut, nii et kokku moodustasid võitlevate poolte kaotused üle tuhande mehe. Sõjasaagiks said eestlased 6 suurtükki, 8 miinipildujat, 39 kuulipildujat, 2 lennukit, 3 autot ja suurel hulgal kõikvõimalikku muud sõjavarustust.

55


56

AJALUGU

 Nemad juhtisid landesveeri sõjas Eesti väge: (vasakult) Karl Parts, Ernst Põdder ja Nikolai Reek.

Sakslaste suuremaid kaotusi võib seletada sellega, et nemad olid pealetungiv pool. Samuti võis seda tingida nende üleolev ja hoolimatu suhtumine eesti rahvaväe võitlusvõimesse, mis lahingus rängalt ära karistati. Seejuures olgu märgitud, et Saksa väegrupi juhtkond teadis üsna täpselt isegi Eesti vägede suurust, kuid paraku ei säästnud isegi õhuluureks lennukite kasutamine sakslasi valeotsuste tegemisest. SÕDUR NR 4 (91) 2016

RIIA OPERATSIOON 30. JUUNI – 3. JUULI 1919 Sõda eestlaste ja sakslaste vahel ei lõppenud Cēsise all. Mõlemad pooled olid täis tõsist tahtmist veelkord jõudu katsuda. Saksa väegrupp taganes kiiruga

Riia poole ja asus linna ees hästikindlustatud kaitsepositsioonidele, ühtlasi korraldades ja täiendades oma jõude. Eesti 3. diviis jälitas sakslasi ja valmistas kiiruga ette pealetungioperatsiooni Riia vallutamiseks. Kokku oli eestlastel Riia rindel mere poolt vaadates järgmised väeosad: 9., 6. ja 3. jalaväepolk ning 2. ratsapolk. 6. polgu juures tegutsesid ka kolm soomusrongi, Kuperjanovi partisanide pataljon, Kalevlaste maleva pataljon ja 1. polgu üks pataljon. Kõik kokku 8500 tääki/mõõka, 61 suurtükki, 332 kuulipildujat, 4 soomusrongi ja 3 soomusautot, lisaks veel meie liitlase Läti 2. Cēsise polk – 1190 meest. Eesti mereväe juhataja Johan Pitka toetas juuni lõpus ja juuli algul Eesti vägesid Liivi lahe rannikul sõjalaevadega.

Sakslastel oli nüüd võimalus saata lahingusse ka need landesveeri ja Rauddiviisi osad, mis Cēsise ja Stalbe alla ei jõudnud. Nii kaitses Riiat kokku 9740 tääki/mõõka, 133 suurtükki, 586 kuulipildujat, 1 soomusrong ja 2 soomusautot ja seega osalesid võitluses tunduvalt suuremad jõud kui Võnnu lahingus. 28. ja 29. juunil toimunud eestlaste jaoks edutud luurelahingud olid näidanud Saksa kaitseliini tugevust. Soomusrongide ja Daugava suudmesse saabunud Johan Pitka juhitud Eesti sõjalaevastiku toel järgnes 30. juunist kuni 2. juulini kolmepäevane Eesti ja Läti vägede pealetung Riiale. Kuigi Rauddiviisil õnnestus paremal tiival eestlaste ja lätlaste rünnakud raskete kaotustega tõrjuda, murti vasakul tiival just sõjalaevade tuletoe-


AJALUGU

3. polgu rünnakud rinde vasakul tiival Rauddiviisi lõigus. Samas sidusid need sakslaste jõud ja takistasid nende kavandatavat vastupealetungi. Eestlaste pealetung Saksa tugevatele kaitsepositsioonidele ilma arvulise ülekaaluta ja olukorras, kus vaenlasel oli rohkem suurtükke, miinipildujaid ja kuulipildujaid, oli riskantne ja parajalt hullumeelne ettevõtmine. Kuid Eesti vägede võitlusvaim, juhtide võimekus ja usk edusse oli nii suur, et võit saavutati! Sakslaste võitlusmoraal murenes. Riia operatsiooni õnnestumist võib julgelt paigutada Võnnu lahingu võidu kõrvale. Ka ei tasu vastast kuidagimoodi alahinnata, sest võideldi visalt ja rakendati pealetungijate vastu võimast tulejõudu, sealhulgas lennuväge, mis iga päev eestlasi pommitamas käis. Lisaks tavalaskemoonale kasutati ka gaasimürske,

57

Eesti sõjalaevastiku sissetung Daugava jõe suudmesse sundis landesveeri üksusi taganema jõe põhjakaldalt lõunakaldale ja seadis ohtu Saksa väegrupi ühendusteed üle Daugava sildade. Lisaks tulistasid meie soomusrongid juba oma suurtükkidest Riiat ja eestlased sulgesid vaenlasele surve avaldamiseks linna veevärgi. Ka kartis kindral von der Goltz lätlaste rahutusi tagalas ja landesveeri läti üksuste avalikku vastuhakku. Goltz mõistis, et tema sõjaline avantüür on nurjunud. Saksamaa oli Versailles’ rahulepingu 28. juunil allkirjastanud, Karlis Ulmanise valitsus Liepājas inglaste toel samal päeval maale tulnud ja Riias puhkesid juba väiksemad kokkupõrked lätlaste ja sakslaste vahel. Süvenesid vastuolud landesveeri ja Rauddiviisi vahel. Viimase juht ooberst Bischoff

SAKSLASTE SUUREMAID KAOTUSI VÕIS PÕHJUSTADA NENDE ÜLEOLEV JA HOOLIMATU SUHTUMINE EESTI RAHVAVÄE VÕITLUSVÕIMESSE, MIS LAHINGUS RÄNGALT ÄRA KARISTATI.

2 Maide, Jaan; Valdin, Ernst. 6. jalaväepolk Vabadussõjas 1918–1920. Tallinn, 1938, lk 465 3 Samas lk 468 4 Samas lk 469

süüdistas esimest taganemises ja linna kaitse nurjamises. Nii jäi jonnakal kindralil üle vaid Saksa vägedega Riiast taganeda ja veenda lääneliitlaste sõjaväelist missiooni, et see sunniks Eesti vägesid vaherahuga nõustuma. Lahkumisotsus sündis juba 1. juulil ja 2. juulil algaski Saksa vägede liikumine Daugava lõunakaldale. Lääneliitlaste Riias asuva sõjalise missiooni vahendusel sõlmiti 2. juulil vaherahu, mille kohaselt Saksa väed kohustusid loovutama Riia Läti vabariigi seaduslikule valitsusele ja ümber paiknema Jelgava regiooni. Sealt pidid Saksamaa kodanikud nii ruttu kui võimalik kodumaale naasma. Eesti sõjameeste hulgas tekitas suurt pahameelt lääneliitlaste sõjalise missiooni otsus keelata Eesti vägede Riiga sisenemine. Nimelt kardeti täiesti alusetult, et eestlased korraldavad linnas rüüstamise ja tapatalgud. Siiski õnnestus paljudel eestlastel Riias käia eraviisiliselt, saades linlaste vaimustatud vastuvõtu osaliseks. Erinevalt Cēsise lahingust olid pealetungivaks pooleks Riia operatsioonis eestlased ja ka kaotused olid suured. Ka Riia kaitsjate kaotused olid tõsised, kuigi mitte nii hävitavad kui Võnnu lahin-

SÕDUR NR 4 (91) 2016

tusel landesveeri rindesse sügavalt sisse. Võib öelda, et Eesti sõjavägi saavutas edu väga britilikul moel, sest 18.–19. sajandil tegutses Inglise jalavägi sageli just rannikul oma laevastiku suurtükitule toetusel. 9. polk forsseeris Gauja jõe, jõudis mere ääres edasi liikudes kuni Daugava jõeni ja valmistus laevastiku toel sisenema Riiga loode poolt. 6. polk ja soomusrongid suutsid samuti Läti pealinnast kirde pool asuvate Baltezersi järvede vahel veidi edasi liikuda ja seega oli sakslaste kaitseliin mitmest kohast murenemas või lausa läbi murtud. Siiski kippus Eesti väejuhatus pärast võitu Cēsise all sakslasi alahindama ja rünnaku peasuunas maantee ja raudtee piirkonnas kanti vähest edu saavutades raskeid kaotusi. Samuti nurjusid 6. ja

mille vastu eestlastel praktiliselt kaitsevahendeid polnud. Õnneks oli sakslastel gaasimürske vähe. Meie meeste katsumusi sakslaste gaasirünnaku all näitab ilmekalt 6. jalaväepolgu ajalooraamat. 1. juuli pealetungi kirjeldab reamees Liivet oma sõjapäevikus: „Gaasi all oli niisugune tunne, et nüüd on eluga lõpp. Hingata ei saanud, õhku ei olnud. Ümbruses ei olnud muud kui sinine suits. Aga õnneks puhus tuul, mis gaasi laiali ajas.“2 Sealsamas rindelõigus said gaasi ka Kalevlaste maleva sõdurid: „Pealegi tarvitas vaenlane ohtrasti gaasipomme. Kõigil tilkusid silmad ja nina, mitmed oksendasid. Hea oli, et vesi saadaval /Jugla jõe vesi – autor/ – muidu oleks gaasiga paljud kihvtitada saanud.“3 Maapinnale vajuv gaas viis rivist välja Eesti üksuste kuulipildujaid – nende liikuvatele osadele moodustus sitke hall kord, mida sai maha vaid liivapaberiga! Märgitakse veel, et õunapuude lehed ja muud taimed olid „kui tule käes olnud“ ja kolletasid.4


58

AJALUGU

gus. Eestlased kaotasid ligi 100 meest langenutena, 200–300 haavatutena ja 5 vangilangenutena. Lätlaste osatähtsus oli Riia lähistel tagasihoidlik – 5 langenut ja 15 haavatut. Sakslased kaotasid 50–100 langenute, 200–300 haavatute ja 94 vangilangenutena.

EESTI SÕJALAEVASTIKU RÜNNAK RIIALE MERE POOLT 2.–3. JUULIL 1919 Eestlaste saavutuste hulgas ei tohi unustada ka meie noore sõjalaevastiku võidukat lahingut Daugava jõesuudmes, mis Riia kaitsjates segadust ja ümberpiiramishirmu põhjustas. Olulist või

et lisasid oma suurtükituleähvardusega Riia pihta selle viimase õlekõrre, mis sundis Saksa väegrupi Riiast lahkuma. Seejuures ei saanud meie laevad ühtegi mürsu- ega pommitabamust, haavatuna kaotati vaid üks meremees. Kuidas see võimalik oli? Ainult niimoodi, et ei landesveeri suurtükiväelased ega ka lendurid, kes suutsid edukalt tulistada ja pommitada maismaal asuvaid sihtmärke, ei olnud mingisuguse väljaõppe ja vahenditega võitluseks sõjalaevade vastu. Suuremat ohtu Eesti sõjalaevadele kujutasid hoopis maailmasõja-aegsed meremiinid, mida venelased Liivi lahte ja Daugava suudmesse ohtralt olid külvanud. Siin oleme tänu võlgu Läti lootsidele, kes juhtisid Eesti sõjalaevu

MEIE LAEVAD EI SAANUD ÜHTEGI MÜRSU- EGA POMMITABAMUST, SEST LANDESVEERI SUURTÜKIVÄELASTEL EI OLNUD VASTAVAT VÄLJAÕPET JA VAHENDEID VÕITLUSEKS SÕJALAEVADE VASTU.

SÕDUR NR 4 (91) 2016

lausa otsustavat osa pärast Cēsise lahingut ette võetud Eesti vägede pealetungi õnnestumisel Riiale mängis meie sõjalaevastik. Sissetung Daugava jõesuudmesse oli üks hiilgavamaid sõjalisi ettevõtmisi, mida Johan Pitka Vabadussõja ajal teostas. Minimaalsete kaotustega saavutati maksimaalseid tulemusi. Johan Pitka toetas juuni lõpus ja juuli algul Eesti vägesid Liivi lahe rannikul kuue sõjalaevaga (2 hävitajat, 2 suurtükipaati ja 2 miinitraalerit), millel kokku 24 suurtükki. Daugaval tegutsev landesveeri jõeflotill koosnes 30. juunil 1919 viiest relvastatud jõelaevast ja ühest praamist kokku seitsme suurtükiga, mis meie sõjalaevadele tõsist vastupanu osutada ei suutnud. Peale jõelaevade oli sakslastel kasutada teadmata arv mitmesuguseid suurtükke maismaal jõe põhja- ja lõunakaldal. Tuleb lisada, et eestlased ei vallutanud landesveeri sõja ajal Daugavgrīva merekindlust, mida alates 1917. aastast enam ei eksisteerinud, kuid suutsid sakslaste kaitsepositsioonidele Daugava jõesuudmes tõsist kahju tekitada. Kindlalt võib öelda, et meie meremehed suutsid kahjutuks teha neli 152 mm rannakaitsesuurtükki Mangalsala poolsaarel, said sõjasaagiks landesveeri pisikese jõeflotilli laevad, tekitasid rohkeid kaotusi jõe lõunakaldal paiknevatele või kiiruga kohale toodud väli- ja muudele suurtükkidele ning võimalik,

mööda ohutuid või juba eelnevalt puhastatud faarvaatreid. Igal juhul kartsid sakslased Eesti sõjalaevade edasitungi jõesuudmest Riia kesklinna, kuhu suurtükipaat Lembitul jäi vaid 10 kilomeetrit. Teoreetiliselt oli selline retk täiesti võimalik, kuid Pitka ei soovinud mõttetult riskida ja suurtükipaat jäi jõesuudmesse paigale. 2. juuli hommikul alanud tulevahetuses Saksa rannakaitsesuurtükkidega sunniti need vaikima ja kell 9 sisenes suurtükipaat Lembitul Daugava jõesuudmesse, kus tulistas vaenlase jõelaevu ja sakslaste positsioone Daugava lõunakaldal. Seejärel moodustati meremeestest dessantsalk, kes hõivas vastupanuta landesveeri jõelaevad ja püüdis edutult kanda kinnitada jõe lõunakaldal. Daugava suudmes manööverdav suurtükipaat Lembit ei riskinud siiski eriti kaugele ülesvoolu liikuda ja seetõttu mehitasid eestlased vaid mõned vallutatud jõelaevad ja kasutasid neid sakslaste vastu. Landesveerlased osutasid Daugava lõunakaldal visa vastupanu ja püüdsid Lembitut rünnata pommilennukitega, kuid erilise eduta. Laevastik lahkus vaherahu jõustumisel 3. juuli keskpäeval, lastes enne õhku neli vallutatud rannakaitsesuurtükki koos laskemoonaga ja võttis sõjasaagina kaasa kolm Saksa jõelaeva, ülejäänud kaks jäeti suuremeelselt Läti vabariigile. Kokkuvõttes oli landesveeri sõda

Eesti sõjaväe jaoks omamoodi küpsuseksam. Võit saadi tugeva Saksa väegrupi üle, likvideeriti juba eos võimalik ebameeldiv baltisaksa valitsusega lõunanaaber ja aidati Lätis võimule seaduslik valitsus, kes pealegi oli Eesti liitlane. Nüüd said lätlased segamatult asuda looma ka omaenda korralikku sõjaväge. Vaherahu landesveeriga oli võidust joobunud Eesti sõjaväes ja kaugemal tagalas väga ebapopulaarne. Siiski oli see sel hetkel õige lahendus. Peavaenlane ja suurim oht Eesti iseseisvusele oli Vabadussõjas siiski Nõukogude Venemaa, mitte baltisakslaste avantüürid. Tegelikult pidid ju mõlemad asjaosalised omavahelise mõõduvõtmise ajal piiluma ida poole, sest eelnevalt ida poole taganema löödud Punaarmee suutis end peagi jälle Pihkva taga ja Latgales koguda. Võitluses sakslastega saadud enesekindlus ja kogemused aitasid Eesti rahvaväge hilisemates kaitselahingutes Pihkva ja Narva rindel kuni Vabadussõja võiduka lõpuni. Võidul landesveeri üle oli soolane hind. Eesti sõjaväele maksis see 251 langenut ja 1041 haavatut või põrutatut (tol ajal tehti neil selget vahet). Lätlaste kaotused olid väiksemad – vastavalt 59 ja 85. Saksa pool sõdis tublisti ja nende kaotused olid enam-vähem sama suured. Täpselt on teada landesveeri langenute hulk — 108 meest, kuid Rauddiviisil olid märksa suuremad kaotused. Seega võib ka siin arvestada 300 langenu ja rohkem kui tuhande haavatuga. On uljalt väidetud, et vange selles sõjas ei võetud. Võeti, kuid juhtus ka seda, et vangistatuid tapeti ja seda tegid mõlemad pooled. Teada on kahe eesti õppursõduri vangistamise ja tapmise juhtum Rauddiviisi meeste poolt Stalbes. Sama lugu juhtus suure tõenäosusega ka viie lähilaskudega tapetud eesti sõduriga, kes leiti Ropaži raudteejaama lähedal metsas. Igal juhul kubisevad eestlaste mälestused ja väeosade ajalood lugudest, kuidas sakslasi vangi võeti, kuid vangide tapmist mainitakse siiski vaid üksikjuhtumitel. Seejuures figureerivad tääkidega surnukstorgatud Viljandi õppursõdurid J. Aua ja M. Aidas Rauddiviisi juhi Josef Bischofi raamatus inglastena! Isegi kui inglise kiivrid ja vormiriided sakslasi eksitasid, siis ei häirinud neid põrmugi mõte sellest, et Briti sõjaväes tol ajal õppursõdureid polnud. Võib-olla kasutati juhtumit propagandaks ja eks inglaste käest ole auväärsem tappa saada kui eestlastelt. Eestlasi langes vangi ka hiljem Riia all (5 meest), kusjuures neid koheldi hästi,


 Parunite vastu kibelesid sõtta noored ja vanad. Pildil 6. jalaväepolgu eakas sõjamees.

RELVAD

59

kuid väärtasjad võeti muidugi sõjasaagiks. Vabastati nad alles 22 päeva pärast Jelgavas, kui kohalesaabunud Läti esindajad vangla üle võtsid. Eestisse toodi 40 landesveeri sõjas vangivõetud sakslast, kes vabastati juba augustis-septembris. Lisaks koos Eesti vägedega võitlevate lätlaste tääkide-mõõkade ülelugemisele, mis on samuti oluline, sai Eesti Lätilt mitmesugust abi, mida ei tasu alahinnata. Suurem osa Läti elanikkonnast toetas igati Eesti vägesid. Mälestustes on loendamatu arv kordi mainitud, kuidas lätlased varustasid meie sõdureid tasuta toiduainetega, andsid andmeid Saksa vägede asukoha kohta, ravisid ja hoolitsesid meie haavatute eest jms. See torkab eriti silma võrreldes nt sama aasta talvel toimunud sõjategevusega punaküttide vastu, kui suur osa lätlastest Eesti vägedesse vaenulikult suhtus. Lisaks saime olulisi luureandmeid Riiast, nii polkovnik Balodiselt kui ka tema brigaadi ohvitseridelt, enamasti läbi Zemitansi staabi. Eesti laevastikku aitasid Läti lootsid ja landesveeri jõeflotilli läti meremehed tulid koos laevadega eestlaste poole üle. Goltz ei jäta võimalusel kirumata ka läti raudteelasi, kelle sabotaaž aeglustas vägede liikumist. Isegi landesveeri koosseisu kuuluva Lõuna-Läti brigaadi kahepaikne positsioon Riias, mis muuseas Laidoneri vihastas, sundis sakslasi hoidma osa üksusi kohapeal, et oma tõrksatel liitlastel silma peal hoida. Umbusku suurendas ka kahe Balodise üksuse üleminek eestlaste poole – 1. juulil tegi seda üks ratsaeskadron ja 2. juulil jalaväepataljon.5 Riia operatsiooni ajal kujunes sakslaste olukord linnas nii hapraks, et kartus lätlaste avaliku vastuhaku ees kiirendas Goltzi väegrupi lahkumist Riiast.

LOE LISAKS:

5 Leets, Georg. Kindral von der Goltzi saksa väegrupi purustamine Baltikumis suvel 1919. aastal. Käsikiri. Tallinn, 1969, lk 481, 504-505

SÕDUR NR 4 (91) 2016

Hanno Ojalo. Kui eestlased Riiat vallutasid. Tallinn, 2012. Hannes Walter. Ausalt ja avameelselt Landeswehri sõjast, Võnnu lahingust ja Riia operatsioonist. Tallinn, 1989. Reigo Rosenthal. Laidoner – väejuht. Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas. Tallinn, 2008.


TREENING

60

Piltidel sooritavad harjutusi CrossFiti treenivad kaitseväelased.

 CrossFit on pidevalt muutuv suure intensiivsusega funktsionaalne treening.

FOTOD: SIIM VERNER TEDER

vormiriides inimesed viib vormi

SÕDUR NR 4 (91) 2016

CROSSFIT


TREENING

61

 Kaitseväelasena pead olema valmis tõstma ka vajadusel suuri raskuseid! Seda ja palju muud õpetab mitmekülgne ja funktsionaalne treening CrossFit.

Vjatšeslav Senin

Sverre Lasn

KAPTEN

Sõduri teevad heaks võitlejaks sõdurioskused ja hea füüsiline vorm. Üle maailma on sõjaväelased avastanud enda jaoks mitmekülgse treeninguvõimalusena CrossFiti. Miks on üldse vaja uusi treeningviise traditsiooniliste jõu- ja vastupidavusharjutuste kõrvale ja miks uudne meetod sobib ka vigastada saanud kaitseväelastele, sellele vastused saamegi.

E

nda vormis hoidmise ja spordikultuur on alati olnud osa ühiskonnast ja hea füüsilise vormi tähtsust on läbi aegade hinnanud just sõjaväelased, kelle jaoks võib nende füüsiline seisukord osutuda sõna otseses mõttes elu ja surma küsimuseks. Võimalused enda treenimiseks on pidevas muutumises ja iga uus põlvkond kujundab ja täiendab traditsioonilisi spordialasid, et need täidaksid paremini nende eesmärke ja vajadusi. CrossFit on hea näide, kuidas praegune põlvkond on eri spordialadest pärinevad traditsioonilised elemendid sidunud uueks spordialaks, mis liidab alaga tegelejad sõpruskonnaks ja on muutunud harjutajate jaoks peaaegu et elustiiliks. CrossFiti treeninguprogrammi autor on ameeriklane Greg Glassmann. Võimleja taustaga Glassmann üritas leida võimalusi arendada oma üldfüüsilist vormi nii, et see toetaks ka intensiivsete võimlemiskavade sooritamist.

ningusaali. Tavapärasele treeningule lisaks peetakse CrossFitis ka võistlusi, milleks olulisem on CrossFit Games – maailmameistrivõistluse analoog. Võistlustest osavõtjad peavad valmis olema kõikvõimalikeks ootamatusteks, sest võistluste täpsed elemendid ja kavad hoitakse üldjuhul saladuses ja avaldatakse osalejatele kas mõni päev enne või lausa võistluste päeval. Suurima CrossFiti võistluse CrossFit Gamesi võitjale saab lisaks tavapärasele tunnustusele ja auhinnarahadele osaks ka tiitel „Fittest on Earth“.

JÕUSTRUKTUURID JA FUNKTSIONAALNE TREENING USA-s on CrossFit tihedalt seotud jõustruktuuridega. Treeninguprogramm on võetud kasutusele armee regulaar- ja eriüksustes ning päästeteenistuses. Lisaks kasutatakse CrossFiti-võistlustel sõjalise treeningu elemente, sealhulgas merejalaväe takistusriba läbimist, harjutuste sooritamist raskusvestiga, „haavatu“ kanderaamiga

SÕDUR NR 4 (91) 2016

TAUST JA AJALUGU

Suheldes teiste spordialade esindajatega tekkis tal küsimus: milline peaks olema treening, mis hoiaks inimest heas vormis mitte ainult ühel spordialal, vaid kõikvõimalike füüsiliste tegevuste spektri ulatuses? Glassmann hakkas iseseisva katsetamise käigus omavahel kompleksselt ühendama jooksu, ujumist, sõudmist, raskuste tõstmist ja võimlemisharjutusi ning harjutuste sooritamine pidi toimuma võimalikult kiiresti. Sellised treeningud aitasid noorel atleedil saavutada paremaid tulemusi ka võimlemises ja parandasid tema füüsilist võimekust teistelgi spordialadel. Glassmann jätkas uudse treeninguga katsetamist jõusaali treenerina. Esimene CrossFiti saal loodi 1995. aastal ja kümme aastat hiljem registreeriti treeninguprogrammi ametlik kaubamärk. Pärast CrossFit Inc. kaubamärgi registreerimist suurenes treeninguprogrammi populaarsus hüppeliselt ja praegu on maailmas – eriti USA-s ja Lääne-Euroopas – juba üle 13 000 CrossFiti tree-


62

TREENING

KATSUMUS KA NÕUDLIKULE ATLEEDILE

 CrossFit kombineerib raskuste liigutamist ja oma keha liigutamist eri viisidel, ühendades treeningus nii raskuste tõstmise kui ka võimlemise.

nooremveebel Indrek Luik CROSSFITI 2. TASEME TREENER

SÕDUR NR 4 (91) 2016

evakueerimist jpm. CrossFit Gamesi juht on endine USA mereväe eriüksuse (Navy SEAL) liige Dave Castro. Raskemad harjutuste kompleksid – Hero WOD-id (Workout Of The Day ehk päevakava) – kannavad teenistusülesannete täitmisel langenud jõustruktuuride esindajate nimesid. Näiteks Hero WOD Murph on saanud nime 2005. aastal Afganistanis langenud leitnant Michael Murphy järgi. See koosneb 1 miili jooksust, 100 lõuatõmbest, 200 kätekõverdusest, 300 kükist ja taas 1 miili jooksust (kogu kava läbitakse 10 kg kuulivestiga). CrossFiti efektiivsust on kontrollitud nii tsiviilelus kui ka jõustruktuurides läbiviidud uuringutega, mis näitasid, et

treeninguprogramm võimaldab arendada inimese funktsionaalset võimekust ja parandada füsioloogilisi näitajaid: maksimaalne hapniku tarbimise taseme tõus, keha rasvaprotsendi vähenemine jne. Kuigi uudse treeningumeetodi suur intensiivsus on tekitanud küsimusi selle ohutuse kohta, ei ole uuringud tuvastanud erinevust CrossFiti ja teiste programmide järgi treeninud sõdurite vigastamise tasemete vahel. Praeguseks on ka Eesti kaitseväes läbi viidud üks CrossFiti efektiivsuse uuring, mille käigus tuvastati, et isegi CrossFiti väiksema treeningukordade arvu juures on võimalik saavutada samu tulemusi kui traditsioonilise üldfüüsilise ettevalmistusega.

Olen terve elu tegelenud spordiga, peamiselt kergejõustikuga. CrossFiti juurde sattusin, kui otsisin spordis uusi proovikive ja sõber soovitas seda uudset meetodit proovida. Praeguseks on CrossFitist saanud väga oluline osa minu elust. 2013. aasta suvel sooritasin CrossFiti 1. taseme treeneri eksami ja 2014. aasta maikuus avasime koos sõpradega esimene CrossFiti treeningusaali Tallinnas. Kui paljud spordialad on väga spetsiifilised ja treenivad meid kas kiireks, tugevaks või vastupidavaks, siis CrossFiti peamine eesmärk on treenida iga sportlase või harrastaja üldist igapäevast füüsilist vormi ja seda võimalikult paljudes eri valdkondades. CrossFiti treening koosneb arvukatest harjutustest, mille oskuslik kombineerimine muudab sportimise katsumuseks ka kõige nõudlikumale atleedile. Kavasid võib sooritada väga erineval treenituse tasemel ja alati on kohal treener, kes iga sooritust jälgib ja vajadusel korrigeerib. Iga päev vahelduvad erinevad kavad ei lase treeningutes rutiini tekkida. CrossFiti saal ei vaja palju spetsiaalseid masinaid ja trenažööre, pea ainsad masinad on sõudeergomeeter, Assault Bike ja TrueForm Runner. Enamik harjutusi sooritatakse vabade raskustega (hantlid, kangid jm) või oma keharaskusega, puuduvad tavapärases jõusaalis olevad treeningumasinad. Treening kestab tavaliselt ühe tunni ja treenitaval pole muud muret kui lihtsalt hea tujuga kohale ilmuda.


TREENING

63

CROSSFIT KASUTAB INIMKEHA LOOMULIKKU LIIKUMIST

CrossFit pakub inimesele laias valikus talle loomupärastelt omaseid liigutusi – oma kehale antakse võimalus teha seda, mida inimkond on teinud juba aastasadu – istu, tõuse püsti, jookse, viska, roni, hüppa, tõuka, vea. Selline liikumine on inimesele loomulik ja selle najale kogu CrossFiti treeningukava ehitataksegi. CrossFiti harrastajatel võivad olla erinevad eesmärgid. See võib kaasa aidata kas mingi kindla spordiala tulemuste parendamisele või keskenduda lihtsalt füüsilise vormi ja sooritusvõime parandamisele. Füüsilist sooritusvõimet arendatakse võimalikult mitmekülgselt ja harjutuste tegemisel keskendutakse võrdselt järgmiste oskuste lihvimisele – liikuvus, vastupidavus, kiirus, plahvatuslikkus, jõud, koordinatsioon, täpsus ja tasakaal. Nii suurendatakse oma füüsilise sooritusvõime töömahtu eri harjutuste kompleksides ja seda nii lühemates kui ka pikemates katsumustes. Treeningus kasutatakse nii kange, hantleid, sangpomme, köisi, hüppenööre, võimlemiskange ja -rõngaid, topispalle, liivakotte, rehve jpm. CrossFiti filosoofias tähendab hea füüsiline vorm suurt töövõimet ja seda olenemata füüsilise koormuse tüübist ja kestvusest. Treeningumeetod üritab vältida rutiini tekkimist: iga järgnev treening erineb eelmisest ja ükski uus treeningunädal ei sarnane eelmisega. Kuna reaalne elu nõuab sageli viivitamatut tegutsemist, peetakse oluliseks keha valmisolekut maksimaalse intensiivsusega tegevusteks. Tavapärane treening kestab 60–90 minutit ja koosneb neljast osast: soojendus, tehnika või jõu arendamine, WOD ja lihashooldus. WOD on treeninguosa, kus funktsionaalseid harjutusi kombineeritakse kompleksidesse ja nende sooritamisel nõutakse maksimaalset intensiivsust. Nagu tuletõrjuja ei saa võtta puhkepausi, kui parasjagu on vaja päästa põlevast majast inimesi, nii ei saa ka crossfitter WOD-i ajal endale pikemat puhkehetke lubada.

Kaitseväelaste hulgas ja eri jõustruktuurides on CrossFiti teinud populaarseks just selle funktsionaalsus. Miks CrossFit just kaitseväelastele sobida

 CrossFitis tuleb harjutada ka erinevaid sportvõimlemise elemente.

SÕDUR NR 4 (91) 2016

CROSSFIT KUI OSA KAITSEVÄELASE FÜÜSILISEST ETTEVALMISTUSEST


64

TREENING

KÕIK KEHALISED VÕIMED SAMAST TRENNIST kapten Vjatšeslav Senin KVÜÕA 11. KESKASTMEKURSUS, CROSSFITI 1. TASEME TREENER

SÕDUR NR 4 (91) 2016

Esimest korda puutusin CrossFitiga kokku aastal 2013 välismissiooni ajal Afganistanis. Sattusin ameeriklaste Camp Leathernecki baasis asunud CrossFiti box’i ja sain ühte treeningut pealt vaadata. Algul jäi mulle arusaamatuks, miks tavapärase jõutreeningu järel tehakse mingi eraldi kompleks, mis on nii intensiivne, et kogu selles osalenud koosseis oli külili maas. Ise sain seda treeninguprogrammi proovida alles aasta hiljem oma kodulinna klubis CrossFit Tartu. Vaatamata minu mitmekülgsele sporditaustale oli see täiesti uudne kogemus. Mis tegi treeningu erakordseks? Esimese asjana efektiivsus. Olin harjunud, et erinevate kehaliste võimete parendamiseks on vaja teha erinevaid treeninguid: jõudu arendasin jõusaalis, vastupidavust joostes ja ujudes, koordinatsiooni jaoks mängisin korvpalli jne. CrossFitis võib kõiki võimeid arendada samas kohas, ühe ja sama tunni jooksul. Treeningute mitmekülgsus tagas mulle nii tõhusa arengu, mida ma pole teisi spordialasid harrastades varem kogenud. Teine oluline tegur on suurepärane kommuun. CrossFiti huviliste kogukond toetab väga sõbralikult iga liiget, mis loob suurepärase atmosfääri ja motiveerib uuteks saavutusteks. Kolman-


TREENING

 Hea füüsiline vorm tähendab funktsionaalseid oskusi ja suurt töövõimet. Trenažööride asemel kasutatakse pigem vabasid raskuseid nagu kangid, hantlid, sangpommid, rehvid jpm.

võiks, selgitab kapten Vjatšeslav Senin: selle treeninguprogrammi põhitunnused nagu funktsionaalsed liigutused, koormuse ja tegevuste varieerumine ning suur intensiivsus. Viimane ongi väga lähedane sellele, mida sõdur peab lahinguväljal tegema. Võitleja jookseb, sooritab rännakuid, ületab veetakistusi (jooks, ujumine), kannab varustust ja laskemoona, kindlustab positsioone, transpordib raskerelvi ja haavatuid (tõstesport), hüppab või ronib üle takistuste (võimlemine). Kus-

juures kõik need tegevused võivad toimuda ühe ja sama operatsiooni raames ja üsna lühikese aja vältel. Füüsiliste koormuse varieeruvus on sõduritöö lahutamatu osa. Kiirrännak, tuli ja liikumine, haavatu evakueerimine, vallutatud objekti kindlustamine – sellised ülesanded nõuavad maksimaalset pingutust ilma puhkepausideta. Eestis saab CrossFitiga tegeleda praegu kolmes kohas: Tartus klubis CrossFit Tartu ja Tallinnas klubides CrossFit I&M ja Tallinn CrossFit.

SÕDUR NR 4 (91) 2016

dana tooks välja programmi universaalsuse. CrossFit küll kombineerib tõstmise, võimlemise ja kestvusalade elemente, kuid ei eelda osalejatelt eelnevat kogemust nendes valdkondades. Kõiki treeninguid kohandatakse vastavalt osalejate võimetele. Samas säilib ka treeningutunni lihtsustamisel alati väike proovikivi element. Olen tegelenud CrossFitiga juba kaks aastat ja see on muutunud minu peamiseks spordialaks, mis ei tähenda, et ma jõusaalis, jooksmas ja ujumas üldse ei käi, kuid need tegevused täidavad minu füüsilise vormi hoidmisel pigem toetavat rolli. CrossFit on seotud ka minu käimasoleva magistritöö uuringuga KVÜÕA keskastme kursusel. Magistritöö eesmärk on töötada välja funktsionaalse treeningu programm, mis aitaks parendada ajateenijate füüsilist vormi ja arendaks lahingutegevuseks vajalikke võimeid ning leida võimalusi selle lõimimiseks üksuste õppetsüklisse. See uuring ei keskendu ainult CrossFitile, vaid lähtub eelkõige kaitseväe olemasolevatest ressurssidest ja teistest funktsionaalse treeningu programmidest, mis on võetud kasutusele NATO liikmesriikides.

 Kõik kehalised võimed samast trennist.

65


66

TREENING

TREENING ON VIGASTATUILE SUUREKS ABIKS FÜÜSILINE

Kaia Kollo TOETUSE VÄEJUHATUSE SPORDI- JA KEHAKULTUURI SPETSIALIST, PERSONAALTREENER

J

SÕDUR NR 4 (91) 2016

õutreening on vaatamata vanusele ja füüsilisele vormile väga oluline. Tippsportlane vajab spetsiifilist jõudu, 80-aastane vanaema energiat selleks, et hommikuti jalad sõna kuulaksid ja 7-aastane poisiklutt, et puude otsas oleks vahvam turnida. Suur rõõm on näha, et jõutreeningu populaarsus on kasvamas. Rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil vigastada saanud veterani jaoks on lihasjõu treenimine erilise tähtsusega, kuna füüsiline vigastus mõjutab inimkeha liikumis- ja liikuvusvõimet, üldjuhul lihasjõud langeb, kehakaal tõuseb. Terved – tihti ka allesjäänud – kehaosad peavad võtma enda kanda lisaülesandeid, mille tulemusena võivad tekkida erinevad terviseprobleemid. CrossFit on väga hea võimalus treenida nii jõudu, liikuvust kui ka tasakaalu. Alates 2016. a juulist käivad Eesti kaitseväe vigastatud veteranid koos treenimas, et parandada oma igapäevast füüsilist vormi ja valmistuda 2017. aasta Invictuse mängudeks.

 Iga järgnev treening erineb eelmisest, iga uus treeningnädal ei ole sama. mis eelmine.

KASUTATUD KIRJANDUS: Paine, J.; Uptgraft, J.; Wylie, R. 2010. Crossfit

Grier, T.; Canham-Chervak, M.; McNulty, V.; Jones, B.

Study – Command and General Staff College.

2013. Extreme conditioning programs and injury

Smith, M.; Sommers, A.; Starkoff, B.; Devor, S.

risk in a US Army Brigade Combat Team – US Army

2013. Crossfit-based high intensity power training

Medical Department Journal.

improves maximal aerobicfitness and body composi-

Afanasjev, A. 2016. Sõduri füüsilise vormi paranda-

tion – Journal of strength and conditioning research

mise võimalused CrossFiti näitel.

(november).


TUTVUSTUS

67

Ma armastasin terroristi K

Timo Treit • • • • •

Anna Sundberg, Jesper Huori Ma armastasin terroristi 264 lk Kirjastus Varrak Rootsi keelest tõlkinud Tiina Mullamaa

ui kaugele olete valmis minema koos inimesega, kellesse olete armunud üleöö? Uuesti kokku saama? Tundide viisi vestlema? Külastama koos mõnd sündmust? Jah, aga loetud päevade jooksul abielluma? Vahetama oma nime? Tegema lõpparve oma seniste elukommete, garderoobi ja sõpradega? Võtma üle konservatiivse islami tõed? Kolima ära? Anna Sundberg on praegu 44-aastane pealtnäha tavaline rootslanna ja nelja lapse ema. Mitte miski ei reeda, et 16 aastat oma elust on ta veetnud pimedas usus, järgides rangeid islamireegleid. Ta kasvas üles Halmstadis täiesti harilikus Rootsi keskklassi perekonnas. 1990-ndate esimeses pooles õpingute ajal Lundi ülikoolis kohtas ta aga ühel päeval linna pargis Walidi – lummava välimusega alžeerlasest moslemit, kes rääkis Annale Tõest – vaimsest maailmast, millist ta kunagi veel näinud polnud – ning näitas teed jumala, Allahi juurde. Sellest päevast muutus tema elus kõik ja edasisest kujunes uskumatu lugu, millist ehk ilukirjandusest vaid lugeda võiks, kui see poleks tõsi. Kohtumisest kaks nädalat hiljem on Walid ja Anna juba abielus ja Annast on saanud konvertiit – usuvahetaja.

Ta loeb hoolega koraani ning pärast seda, kui on kokku pakitud kogu tema senine garderoob, hävitatud fotoalbumid, saab Anna endale prohvet Muhamedi ühe naise järgi nimeks Hind. Annast sai radikaalsete vaadetega džihadisti elukaaslane, mida ta ise aga keeldus uskumast järgnevad 16 aastat, ja tema laste ema. Naiste roll selles äärmuslikus ühiskonnas on aga kasvatada homseid džihadiste, kes võtavad ühel päeval teatepulga üle, et kaitsta islamit. See on biograafiline lugu, mille avaldamine on nõudnud Anna Sundbergilt kahtlemata suurt julgust. Kuid ta soovib minna edasi. Möödunud aastatest jääb maha aga harukordne sissevaade radikaalsete moslemite elutuppa, millist teist on raske leida. See raamat aitab mõista, miks inimesed võivad teha selliseid valikuid nagu Anna, kuidas toimub džihadistide võrgustamine ja kuidas sellest suletud ekstremistlikust ringist on võimalik välja saada.

Missioonisõdurina Aafrikas Sverre Lasn • • • • •

Kristo Pals Missioonisõdurina Aafrikas 224 lk Kirjastus Petrone Print Rootsi keelest tõlkinud Tiina Mullamaa

SÕDUR NR 3 (90) 2016

K

risto Pals on kaitseväe allohvitser, kes alustas ajateenistust 1997. aastal õhutõrjedivisjonis, kust ta 2002. aastal edutati kaitseväe peastaapi. Nii on ta seal üks staažikamaid staabiallohvitsere. Kristo on läbinud Soome reservohvitseride kursuse ja USA sideohvitseri baaskursuse. Missioon Malis oli talle pigem juhuslik kui teadlik valik, selle eesmärk oli kogeda uut ja avastada maailma. Kristo on

aktiivne riigikaitseõpetaja ning suurima riigikaitseõpetust korraldava MTÜ Riigikaitse Rügement juht ja üks asutajaid. Eesti sõjalistest missioonidest ehk sellest, mida missioonidel tehakse, miks sinna minnakse, mida missioonisõdur tunneb ja mõtleb, on raamatuid napilt. Sageli ei tea lähedasedki, millega ta kaugel kokku puutub, sest perekondi pigem säästetakse. Kristo Palsi vahetu kogemus Eesti missioonilt Malisse jutustab ausa ja avameelse loo missioonide korraldusest, sõduri sealsest igapäevast ja tema olemise alustalast – perekonnast ja lähedastest. Lugu on tsenseerimata ega pruugi kõigile meeldida, kuid paneb lugeja mõtlema. On eriti hea, kui raamat paneb mõtlema sõduri, kel kavas missioonile minna. Raamatu honorariga toetas autor Carolin Illenzeeri fondi.


SEL AASTAL AVAS ESTSOF OMA FACEBOOKI LEHEKÃ&#x153;LJE. KAJASTAME OMA TEGEVUST NII PILDIS, VIDEOS KUI KA KIRJAS.

Profile for Sõdur

SÕDUR 09.2016  

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI

SÕDUR 09.2016  

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI

Profile for sodur