Regionaalhaigla ajakiri 2017 nr6

AJAKIRI

2017 nr 3

Margus Viigimaa südametervisest Andrus Kreis seljavalust ja neuroloogiast Iige Viigimaa ülikiiretest muutustest hematoloogias

Arkadi Popov – kalleima meditsiiniressursi käsutaja doonorlus

n

õendus

n

psühhiaatria

n

võrgustumine

17. novembril 2017 Regionaalhaigla konverents Tallinnas Swissôtelis

PÕHJA-EESTI REGIONAALHAIGLA KUI INTERDISTSIPLINAARNE VÄHIKESKUS TEEMAD: n

Vähiravi organisatsioon, kvaliteet ja rahastamine n

Vähi ja maliigsete hematoloogiliste haiguste interdistsiplinaarne käsitlus, diagnostika ja ravi n

Patsiendi ohutus ja palliatiivravi vähikeskuses n

Toitmisravi, õendusabi ja taastusravi vähikeskuses

Korraldajad jätavad endale õiguse teha muudatusi.

Loe lähemalt: www.regionaalhaigla.ee/et/interdistsiplinaarne-vahiravikonverents

pöördumine

Hea lugeja! Ü

hena kolmest piirkond- ravi osas, vajadusel viime selleks likust haiglast on Regio- maakonnahaiglatesse kohale erinaalhaiglal oluline roll alaspetsialistid, transpordime haiEesti meditsiinilise turvalisuse geid edasiseks raviks kõrgemasse tagajana. Meie panus Põhja- ja etappi jne. Meil on olnud aastateLääne-Eesti tervishoiuvõrgu aren- pikkune hea koostöö ka Ida-Tallingusse ning elanikkonnale parema na Keskhaigla sünnitusabiarstidearstiabi kättesaadavuse osuta- ga, kuna plaanilise sünnitusabi teenust me ei osuta. misse on olnud pika ajalooga.

2011. aastal käivitasime väi16 aastat tagasi koondusid Regionaalhaiglasse Tallinna erinevad kesaarte projekti eesmärgiga tahaiglad, mis kõik olid oma eriala- gada Kihnus, Ruhnus ja Vormsil de eestvedajad, tipphaiglad – ala- erakorraline esmaabi. Õpetasime tes üle sajandi vanusest Seewaldis nendel saartel välja esmaabiandjad, kes on valasuvast psühhiaatmis ööpäev läbi riahaiglast, Hiiul Rõõmu teeb, et reageerima häipaiknenud onkoloogiakeskusest ning meie ravitöö leiab r e k e s k u s e s t saabunud kiirnaha- ja suguhai- tunnustust. abikutsele ja osguste ning kutsehaiguste keskusest, Kivimäel asunud kavad anda esmaabi. Saartel on kopsuhaiglast kuni Mustamäele olemas kiirabiautod koos vajaliku rajatud kiirabihaiglani. Aastatega varustuse ja telemeetrilise aparaon lisandunud erialasid ka teistest tuuriga.

Esmaabiandjaid konsulteeris Tallinna haiglatest. Praeguseks on meie meditsiinikeskusesse koon- esialgu reanimobiiliarst. See oli aldunud peaaegu kõikide erialade gus, millest kasvas välja uus protipud, mis omakorda paneb meile jekt: telemeditsiiniline konsultatvastutuse vastava valdkonna aren- sioon. Peale väikesaarte brigaadide hakkasid meie kiirabikeskuse arsgu eest Põhja-Eestis.

Seda vastutust tundes oleme tid-konsultandid nõustama Regioastunud samme, et tagada eriala- naalhaigla kiirabibrigaade ja Eesti de pidev areng: loonud oma kollee- lipu all sõitvate laevade meeskongidele teistest tervishoiuasutustest di. Aastas anname nüüdseks juba võimalused konsulteerida meie üle kolme tuhande konsultatsioospetsialistidega, nagu ka selle, et ni. Oleme valmis laiendama konhaigeid saaks suunata meile uu- sultatsioone ja nõustama ka teisi ringuteks ning raviks. Nii tagame haiglaid.

E-konsultatsioonide käivitamipatsientidele parema arstiabi. sel olime 2013. aastal eestvedajad. Kahe erialaga alguse saanud Kiirabi ja kiire abi Oleme päris palju panustanud e-konsultatsioonide süsteem on erakorralise arstiabi osutamisse laienenud 17 erialale. On hea meel ning juba mõnda aega telemedit- tõdeda, et seda teenust osutavad siini ja kiirabiteenuse kaudu ol- nüüd ka teised haiglad ja rahastab haigekassa. Teeme perearstide nud kohal ka väikesaartel.

Reanimobiiliteenuse osutajana seltsiga pidevat koostööd, et tõsta on meil olnud aastakümneid tihe perearstide aktiivsust e-konsulside piirkonna kõikide haiglatega. tatsioonide kasutamiseks ja edenOleme ööpäev läbi valmis konsul- damiseks ning et patsient pääseks teerima teistes haiglates olevate juba oma perearsti kaudu vajalikriitilises seisundis patsientide kule eriarsti konsultatsioonile.

Arengut väärtustades

Haiglavõrgu arendamisest ja tütarhaiglatest räägib selles ajakirja numbris meie juhatuse esimees Agris Peedu. Elanike meditsiinilise turvalisuse tagamisel on üldhaiglatel oluline roll, ka sellesse annab Regionaalhaigla oma panuse.

Tervishoiuvaldkonna kompetentsikeskusena anname oma osa nii erialade kui ka meditsiinitöötajate arengusse. Oleme aktiivsed meditsiinipersonali, nii arstide kui ka õendustöötajate koolitajad.

Teeme tihedat koostööd ülikoolide ja tervishoiukõrgkoolidega. Õpetava haiglana tegelevad paljud meie spetsialistid järelkasvu koolitamisega koostöös meie koolitustalitusega, aga ka igapäevase töö käigus.

Olen uhke tunnustuse üle, mille said sel aastal meie praktikajuhendajad – Regionaalhaigla pälvis 2017. aasta parima praktikakoha tiitli. Samuti teeb rõõmu, et meie ravitöö leiab tunnustamist Euroopa tasandil. Näiteks hiljuti andis Euroopa Insuldiorganisatsioon Regionaalhaigla neuroloogiakeskuse tööle insuldihaigete ravimisel kõrge hinnangu ning tunnustas seda tiitliga Plaatinum.

Kõik algab endast

Muidugi tahan kõigile lugejatele südamele panna: igaüks meist saab ja peab panustama enda ning oma kaaslaste tervise turvalisusse. Ennetustegevus on igaühe enda vastutus. Samuti on oluline tunda esmaabi ja elustamise võtteid – neid teadmisi soovitan kõigil omandada ja aeg-ajalt värskendada.

Tänan häid kolleege igapäevase panustamise eest Eesti elanike meditsiinilisse turvalisusse ja soovin jätkuvat turvalist tervishoidu! n Andrus Remmelgas

REGIONAALHAIGLA JUHATUSE LIIGEÜLEMARST

3

juhtkiri

S

el suvel kerkivad mitmed teemad fookusesse seoses Eesti rolliga ­Euroopa Liidu eesistujamaana. Ühena piirkondlikest haiglatest on Põhja-Eesti Regionaalhaiglal oluline roll Eesti elanike ja külaliste meditsiinilise turvalisuse tagajana. Sellele mõeldes on meie käesolevas ajakirjas tähelepanu keskmes Regionaalhaigla kiirabikeskuse juht dr Arkadi Popov, kes räägib sellest, kuidas jõuab meditsiiniline abi ka kõige raskemini ligipääsetavates kohtades elavate inimesteni.

Räägime ka igapäevastest terviseteemadest, mis puudutavad meid kõiki. Vestleme südametervisest professor Margus Viigimaaga. Dr Andrus Kreis räägib neuroloogikeskuse igapäevatööst ja sellest, et viiendik ambulatoorsetest visiitidest neuroloogi juurde võiksid olla olemata. Seda saaks muuta parema koostöö kaudu perearstidega, eriti e-konsultatsioonide aktiivsema kasutamisega. Kirjutame ka sellest, kuidas meie töötajad liikudes oma tervise eest hoolitsevad. Samuti meenutame, kuidas vabariigi president Kersti Kaljulaid andis doonorina oma panuse meie kõigi tervise turvalisusse.

Vähiravikeskuse poolelt räägime seekord dr Iige Viigimaaga lähemalt hematoloogiakeskusest ja verehaigustest.

Psühhiaatriakliiniku kaksikdiagnoosiga patsientide päevastatsionaari juhataja dr Ants Kask räägib sellest, kui sõltuvushäirega kaasneb ka psüühikahäire.

Juttu tuleb aga muustki. Head lugemist!

Toimetuse nimel Hede Kerstin Luik

3

Pöördumine

5

Lühidalt Uudised

6 Kardioloogia

Kuidas hoida südant!

10 Persoon

Dr Arkadi Popov: «Kasutame Eesti kalleimat meditsiiniressurssi säästlikult.»

15 Võrgustumine

Agris Peedu: «Praegu panen võrgustumisele hindeks tugeva nelja.»

18 Lühidalt Uudised 19 Doonorlus

President Kersti Kaljulaid: «Hea on teha head, kui see on tehtud kergeks.»

20 Õendus

Valeria Volovik innustab õdesid liikuma

23 Hematoloogia

Dr Iige Viigimaa: «Kompetentsi koondumine on tähtis.»

26 Psühhiaatria

Kaksikdiagnoos – kui sõltuvushäirega kaasneb ka psüühikahäire

31 Neuroloogia

Dr Andrus Kreis: «Arsti juurde tullakse liiga kergekäeliselt, mis peegeldab pigem ärevust ja stressi.»

TOIMETUSE KOLLEEGIUM:

Nr 3 / 2017

Hea lugeja!

dr Andrus Remmelgas, Aleksei Gaidajenko, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik

MAKETT: Ajakirjade Kirjastus AS AJAKIRJA PEATOIMETAJA: Dagmar Reinolt KUJUNDAJA: Riina Lestal KEELETOIMETAJA: Jolana Aru TRÜKK: Printall TIRAAŽ: 1500

VÄLJAANDJA

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn KÜSIMUSED JA TAGASISIDE:

press@Regionaalhaigla.ee

lühidalt

2017. aasta parim praktikakoht on Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Regionaalhaigla tunnustas parimaid sekretäre ja klienditeenindajaid

Eesti Tööandjate Keskliidu konkursi «Parim praktikakoht 2017» võitis ­Põhja-Eesti Regionaalhaigla, kes pakub õppuritele läbimõeldud ja süsteemset praktikat ning panustab seeläbi töötajate järelkasvu koolitamisse.

26. aprillil, rahvusvahelisel sekretäride päeval tunnustas Põhja-Eesti Regionaalhaigla parimaid sekretäre ja klienditeenindajaid. Parimaid sekretäre on valitud ja tunnustatud haiglas juba 12, klienditeenindajaid viis aastat.

2017. aasta parima sekretäri tiitel: • Kärt Raudkivi – anestesioloogiakliinik • Mare Rebane – diagnostikakliinik • Merike Kotkas – kirurgiakliinik • Birgit Paluveer – järelravikliinik • Ly Tobbi – onkoloogia- ja hematoloogiakliinik • Katrin Õunpuu – psühhiaatriakliinik • Katre Rebane – sisehaiguste kliinik • Aivi Vellmann – teenistused

2017. aasta parima klienditeenindaja tiitel: • Marika Rattad – endokrinoloogiapolikliiniku klienditeenindaja • Aina Katšans – laboratooriumi preanalüütikaosakonna operaator

Tallinna Tehnikaülikool ja Regionaalhaigla jätkavad meditsiinitehnoloogia uute suundade arendamist Regionaalhaigla ja Tallinna Tehnikaülikool sõlmisid koostöölepingu, mille eesmärk on uute meditsiinitehnoloogiasuundade arendus ning teadus- ja arendustöö tulemuste rakendamine ravipraktikas. Ühiselt arendatakse tipptehnoloogiat ja uuenduslikke ravimeetodeid perekondliku hüperkolesteroleemia ehk halva kolesterooli pärilikult kõrge taseme kiireks diagnostikaks. Samuti integreeritakse TTÜs loodud radioloogia kõnetuvastussüsteem Regionaalhaigla radioloogia infosüsteemi ning täiustatakse hüpertriglütserideemia ehk levinumate vere rasvhapete, triglütseriidide kõrge taseme varase avastamise tehnoloogiaid. Tehnikaülikooli rektor akadeemik Jaak Aaviksoo rõhutas, et klassikalise arstiteaduse kõrval on järjest suurem roll

meditsiinitehnoloogiate arengul. «Tallinna Tehnikaülikoolil on suurepärane võimalus koostöös Eesti suurima haiglaga panustada Eesti tervishoidu,» kinnitas rektor Aaviksoo.

«Koostöö Tallinna Tehnikaülikooliga on olnud pikaajaline ja viljakas. Meil on hea meel, et mõlemapoolselt väärtuslik koostöö jätkub konkreetsete projektidega ja selgete eesmärkide suunas,» ütles Regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu. Ülikoolis on 700 õppejõudu ja rohkem kui pool tuhat teadustöötajat, TTÜ vilistlaste arv ulatub 70 000ni. Rohkem kui 50 hektaril laiuv TTÜ linnak hõlmab 72 ehitist. Üliõpilastele pakutakse suurepärast tudengi- ja kultuurielu, ülikooli majutus- ja sportimisvõimalused on ühed paremad Põhja-­ Euroopas.

Haridus- ja teadusministri Mailis Repsi sõnul on väga rõõmustav, et tööandjad peavad õppuritele praktikavõimaluste pakkumist tähtsaks: «Praktika on parim sild kooli ja võimaliku tööandja vahel. Eriti hea meel on selle üle, et sellist sildade rajamist väärtustatakse üha enam.» Tiitli saamine on Regionaalhaigla õendusdirektor Aleksei Gaidajenko sõnul haiglale suur tunnustus ning eelkõige tunnustus 568 praktikajuhendajale, kes iga päev oma põhitöö kõrvalt tulevasi kolleege juhendavad. «Meil on suurhaiglana kohustus olla nii ravitegevuses kui ka koolitus-, teadus- ja arendusvaldkonnas eestvedaja, sealhulgas igati kaasa aidata õendusüliõpilaste koolitamisele ja valdkonna arendamisele. Seda kõike selleks, et patsientide heaks töötaksid peale tipparstide ka professionaalsed õed.» Hindamiskomisjoni esimehe, Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsare sõnul paistab Põhja-Eesti Regionaalhaigla puhul silma hea koostöö kooliga ja süsteemne lähenemine praktikakorraldusele. «Hindamiskomisjoni silmis kerkis Põhja-Eesti Regionaalhaigla puhul esile läbimõeldud koostöö õppeasutustega. Haigla panustab aktiivselt praktika juhendajate koolitamisse ja seda tehakse üheskoos kooliga. Samuti väärib märkimist kogu praktikakorralduse süsteemi terviklikkus – tegevused on läbi mõeldud alates esimesest päevast kuni praktika tagasi­sidestamiseni välja,» sõnas Tamsar.

5

südamekeskus

Kuidas hoida

südant?

Südamele ei meeldi negatiivsed emotsioonid ega stress. Samuti võib süda «jonnima» hakata, kui tarbida liiga palju suhkrut ja sigarette.

Need on küll sageli üle korratud tõed, ometi toob kiirabi jätkuvalt EMOsse noori infarkti saanud mehi. Sellest, kui terve on Eesti inimese süda, räägib Põhja-Eesti Regionaalhaigla südamearst ja kardioloogiakeskuse teadusjuht, professor Margus Viigimaa.

SHUTTERSTOCK

TEKST: Agnes

6

Aaliste

FOTOD: Priit

Grepp

südamekeskus

P

rofessor Viigimaa sõnul on Ida- ja Põhja-Euroopa riikides südame- ning veresoonkonnahaigustesse suremus endiselt kõrge. Hea uudis on aga see, et viimase kahekümne aastaga on vähenenud kuni 65aastaste Eesti inimeste suremus südame-veresoonkonnahaigustesse umbes poole võrra. Soomes on see langus lausa üle 90%, aga sellegipoolest on Euroopa keskmise taseme saavutamiseni veel palju maad. Millest on aga tingitud Eesti 50% langus?

«Siin on mitmeid aspekte. Vähenenud on üks väga oluline riskitegur – suitsetamine. Aasta-aastalt muutub Eesti inimese toitumine tervislikumaks ja teadlikumaks. Paranenud on ka kehaline aktiivsus. Samas, võib-olla kõige tähtsam aspekt on psühhosotsiaalne faktor. Kui riigis on stabiilne sotsiaalmajanduslik süsteem, väheneb ka südame-veresoonkonnahaigustesse suremus. Veel kümme aastat tagasi peeti psühhosotsiaalset stressi väga tagasihoidlikuks südamehaiguste riskiteguriks, aga praeguseks on see ära märgitud ka kõikides Euroopa juhistes ning seda tunnistatakse kui reaalset ohtu tervisele. Piisav uni ja stressi maandamine on väga olulised, hoidmaks oma südame tervist,» kinnitab doktor Viigimaa.

Südame suurimad vaenlased

Südame kolmeks suurimaks vaenlaseks loetakse suitsetamist, vererõhu ja vere kolesteroolisisalduse tõusu. «Ida-Euroopa riikides on südame-veresoonkonnahai-

Regionaalhaigla südametervise keskus eesotsas Margus Viigimaaga on juba aastaid osalenud aktiivselt iga-aastase südamenädala korraldamises.

7

SHUTTERSTOCK

kardioloogia

guste levimus nii suur just rohke suitsetamise tõttu,» nendib südamearst. Iga sigareti suitsetamise järel tõuseb vererõhk. Suitsetamine tekitab kroonilist veresoonte lupjumist, aga on ka infarkti vallandav faktor.

Selle aasta aprillis võeti südamekuu raames luubi alla südame ja suhkru seosed. «Suhkur kui meie igapäevaelu lahutamatu osa mõjutab südame tööd ja kogu organismi. Senini pole juhistes otsese tegurina liigset suhkrutarbimist välja toodud, kuid ülemäärasel suhkrul on südame tervisele kahjulik mõju,» nendib doktor Viigimaa.

«Kui võtta arvesse mitmeid südant kahjustavaid aspekte (ülekaalulisus, hüpertensioon, metaboolne sündroom, 2. tüüpi diabeet), on suhkru liigtarbimine muutunud üheks kõige suuremaks terviseriskiks. Praegu arstikabinetis oma kõrgenenud vererõhule või kolesteroolitasemele lahendust otsiv 40–50aastane patsient reeglina ei tea, et aastakümneid mõnusat enesetunnet pakkunud dolce vita (magus elu) ongi tema tervisehädade põhjus.» Liigne suhkrutarbimine ja vähene liikumine koos viivad arsti sõnul varem või hiljem kehakaalu tõusuni. Arvukad uuringud

8

«Suhkur on sõltuvust tekitav salajane tapja. Südame tõeline n-ö magus elu peitub regulaarses kehalises treeningus, piisavas uneajas, mittesuitsetamises ja tervislikus toitumises.» on näidanud, et kehakaalu tõus tõstab vererõhu väärtusi ja suurendab halva kolesterooli sisaldust veres. «Suhkru ainevahetus saab häiritud, organism ei suuda enam toota piisavalt insuliini, vere glükoosisisaldus tõuseb, mis omakorda kahjustab veresoonte seinu ja mitmeid elutähtsaid elundeid,» selgitab südamearst.

Seisundit, kus inimesel on ülekaal, kõrgenenud vererõhk, veresuhkru kõikumised või piiripealne kolesteroolitase, aga pole veel välja kujunenud südamevõi suhkruhaigust, nimetatakse metaboolseks sündroomiks.

«Uuringutele tuginedes saab öelda, et suhkur on kõige suurem metaboolse sündroomi tekitaja. Suhkrurikas toitumine tõstab triglütseriidide sisaldust veres, mis on

jällegi südamehaiguste r­iskitegur (veresoone seinas naaste tekitav komponent).

Samuti tõstab liigne suhkur vererõhku, eriti nn alumist ehk diastoolset vererõhku.

Suhkruga liialdamine tõstab ka kusihappe taset organismis, mis omakorda kahjustab arterite seinu, kutsudes esile varajase ateroskleroosi.»

Kuidas siis leida tasakaal magusa elu ja südame tervise vahel? «Soovitan võtta poes veidi aega, et visata pilk valmistoitude etiketile. Oma üllatuseks võite avastada, et nii mõnegi toote puhul on suhkrusisaldus nii suur, et jätkuks mitmeks päevaks. On kindlaks tehtud, et 10 teelusikat ehk 50 g suhkrut on täiskasvanule täiesti piisav päevane suhkrukogus. Euroopa Liidu riikides on keskmine suhkrutarbimine 50 kg aastas, mis teeb päevaseks tarbitud koguseks 137 g ehk ligi kolm korda enam,» räägib arst.

Südame sõbrad

«Igapäevane füüsiline aktiivsus on väga oluline,» rõhutab arst. «Noor inimene peaks tegema vähemalt 10 000 sammu päevas või tegelema mõne füüsilise treeninguga kaks korda nädalas. Vanemad inimesed võiksid jalutada kasvõi pool tundi päevas.»

Viigimaa sõnul pannakse tervislikule toitumisele alus juba lapsepõlves. «Tervislik valik koolipuhvetis on minu meelest väga oluline.

Et lastel oleks võimalus valida magusa joogi ja saiakese asemel näiteks õun. Riik peaks sellistesse programmisesse rohkem panustama,» arvab doktor.

Terve südame huvides peaks inimene sööma päevas 200 g puuja juurvilju. Peale selle mõjuvad südame-veresoonkonnale hästi ka pähklid. Soovitatav kogus on 30 g pähkleid päevas. «Kindlasti soolamata pähkleid,» täpsustab arst.

«Soola liigtarbimine on samuti eestlaste seas probleem. Juhiste järgi peaks inimene tarbima päevas kuni 5 g soola. Keskmine eestlane tarbib aga 10–12 g. Seda on ikka päris palju.»

Kala peaks sööma üks kuni

lühidalt

kaks korda nädalas. Kui inimene aga üldse kalatoite ei armasta, võiks juurde võtta oomega-3rasv­ happeid. Viigimaa usub, et kui toituda tervislikult ja mitmekesiselt, pole vaja iga päev muid vitamiine neelata. Erandina toob doktor siiski välja D-vitamiini.

«Kui Nice’is on umbes 300 päikeselist päeva aastas, siis Eestis on neid umbes 60. Seega on meil paratamatult D-vitamiini süntees väiksem. Enamiku Eesti inimeste organismis on vähem kui pool soovitatud D-vitamiini tasemest.»

Enamik südamehaigusi kujuneb elu jooksul, aga väga palju sõltub ka geneetilisest taustast.

Vererõhuhaigused on suures osas geneetiliselt päritud. Aga see ei tähenda, et inimene ei saa midagi oma geneetilise soodumuse vastu ära teha. «Kindlasti ei tohiks passiivselt pealt vaatama jääda. Vastupidi – seda enam tuleks tervisekäitumisele mõelda!

Pärilikkust on üsna palju võimalik mõjutada teadliku tervisekäitumisega,» ütleb arst. n

E-SIGARET: ALTERNATIIV, AGA MITTE OHUTU Sigarettide kahjulikust mõjust südame tervisele sai juba räägitud.

Kuidas aga mõjub organismile üha enam populaarsust koguv tavasigareti alternatiiv e-sigaret?

Margus Viigimaa: «E-sigareti puhul on keeruline, kuna see on turul veel üsna uus nähtus ja me ei tea selle kaugtulemusi. E-sigaretist eralduvad aerosoolid vajavad veel uurimisaega. Ohutu see Maa­ ilma Terviseorganisatsiooni hoiatuse põhjal pole. Aga tõenäoliselt on see siiski palju parem variant kui tavasigaret. E-sigaretis on küll nikotiin, aga pole teisi 4000 kahjulikku ainet, mida on leitud sigaretist. Nikotiin otseselt vähki ei tekita, küll aga põhjustab kardiovaskulaarseid haigusi.»

UUED INFOMATERJALID Regionaalhaigla kodulehelt võib leida ligi 190 erinevat patsiendile suunatud infomaterjali. 2016 oli kvaliteedisüsteemide talituse jaoks rekordaasta, sest nii paljude infomaterjalide koostamist polnud me varem koordineerinud – kokku anti välja 20 uut infolehte ja trükiti 14 infovoldikut.

Ilona Reiljan

KVALITEEDISÜSTEEMIDE TALITUSE JUHATAJA

2016. aasta teisel poolaastal ja 2017. aasta algul anti trükistena välja alljärgnevad infomaterjalid.

1 Kiiritusravi keskuse arstide ja spetsialistide eestvedamisel anti välja kiiritusravi; hingamisega kohandatud kiiritusravi ning rinnakasvajate kiiritusravi protseduuri tutvustavad infomaterjalid, milles muu hulgas antakse patsiendile juhiseid, kuidas end protseduuriks ette valmistada ja kuidas leevendada kõrvaltoimeid.

2 Taastusravikeskuse füsioterapeudid annavad uues voldikus «Positiivse väljahingamisrõhu (PEP) teraapia» juhiseid, kellele on PEP-teraapia näidustatud ning kuidas PEP-pudelit valmistada ja kasutada.

3 Hematoloogiakeskuse ja laboratooriumi koostöös koostati trükis «Autoloogsete vereloome tüvirakkude kogumine ja siirdamine», milles selgitatakse, millal ja kellele on vaja autoloogsete tüvirakkude siirdamist, kuidas toimub tüvirakkude mobiliseerimine, kogumine, töötlemine ja külmutamine, siirdamine ning taastumine.

4 Programmi ERAS juurutamise meeskond koostas voldiku «Kiire paranemise programm (ERAS) – sooleoperatsioonid. Patsiendi päevik», mis on mõeldud patsiendi taastumisprotsessis enese jälgimiseks (nt toitumine, liigutamine, enesehooldus).

5 Erakorralise meditsiini osakond koostas voldiku «Vältimatu abi erakorralise meditsiini osakonnas (EMO)», milles antakse ülevaade osakonna tööst, toimimise põhimõtetest ning juhiseid, millal tuleb pöörduda perearsti vastuvõtule, millal EMOsse ja millega tuleb arvestada EMOsse pöördumisel (visiiditasu maksmine, parkimisvõimalused, ajakulu jms).

6 Norra toetuste programmist «Rahvatervis» finantseeriti psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite osakonda tutvustava infomaterjali väljaandmist.

Kõik infomaterjalid on välja antud eesti- ja venekeelsetena ning need on kättesaadavad nii paberkandjal kui ka elektroonselt haigla kodulehel rubriigis «Patsiendile ja lähedasele» alajaotuses «Infomaterjalid». n

9

persoon

10

persoon

Kiirabikeskuse juhataja

dr Arkadi Popov:

«Kasutame Eesti kalleimat meditsiiniressurssi säästlikult.»

Möödunud aastal sai Regionaalhaigla kiirabi väikesaartelt 233 väljakutset.

«Võime uhkust tunda oma telemeditsiiniarstide üle, kes on asjatundlikult ja suure vastutustundega langetanud otsuseid patsientide edasise ravi suhtes – kas kaasata Eesti kalleim kiirabi meditsiiniline ressurss ehk helikopter ja reanimobiil või mitte. Tegutsetud on hästi: nende töö kohta pole laekunud ühtegi kaebust, samas on neid mitu korda kiidetud. Kergematel juhtudel pole nad vajanud ka edasist haiglaravi,» selgitab Regionaalhaigla erakorralise meditsiini ülemarst ja keskuse juhataja Arkadi Popov.

TEKST: Kaire

K

Kenk

FOTOD: Meeli

Küttim

uidas jõutakse püsiasustusega väikesaartel abivajajani olukorras, kus perearsti tööpiirkond, väikesaar, on liiga pisike ja iga päev perearst saarel ei viibigi? Või olukorras, kus abi­ vajaja peab perearsti juurde pöördumiseks minema ise mandrile?

Püsielanikkonnaga Eesti väikesaared on lahutamatu osa Eesti territooriumist ja sealsetel elanikel on samuti õigus saada vajadusel kvaliteetset abi.

«Kihnus, Vormsil ja Ruhnus töötavad meil kaheliikmelised brigaadid. Suviti on esmaabibrigaad kolmeliikmeline. Seda juhib professionaalse haridusega inimene, kes töötabki igapäevaselt kiirabis.

Kolmeliikmelised brigaadid töötavad saartel

92 päeva Kihnus ja Vormsil, 44 päeva Ruhnus. Ülejäänud väikesaarte meditsiiniline teenindus on reguleeritud 2015. aastal sõlmitud mitmepoolse kokkuleppega terviseameti, politsei ja häirekeskuse vahel. Selle kokkuleppega on täpselt paika pandud, kuidas teenindatakse väikesaarte elanikke, kes helistavad hädaabinumbril 112,» selgitab ülemarst ja keskuse juhataja Arkadi Popov.

Kuidas on kiirabiteenus väikesaartel korraldatud?

Erakorralistele meditsiinilistele sündmustele väikesaartel reageerivad Regionaalhaigla kiirabikeskuse alluvuses tegutsevad esmaabibrigaadid. 2011. aastal alustasime esmalt ainult Kihnus,

2012. aastal lisandusid Vormsi ja Ruhnu. Praegune Põhja-Eesti Regionaalhaigla kiirabikeskus loodi 2013. aasta oktoobris.

Selle reanimobiiliosakonna koosseisu kuulub ka väikesaarte üksus. Keskuses töötab teiste hulgas kolm väikesaarte esma­ abibrigaadi, mille koosseisus on 16 väikesaarte erakorralise abi spetsialisti. Igal saarel on kordamööda valves neli vabatahtlikku pluss üks väljaõppe saanud inimene vajaduse korral alati lisaks. Meie kaks reanimobiili­ brigaadi mandril on esmareageerijad, nt kui väikesaartel on vaja patsient viivitamatut helikopteriga haiglasse toimetada. Juhul kui olukord pole kriitiline, toimetatakse patsiendid mandrile merd

11

persoon

mööda kas esmaabibrigaadi või sellele appi tulnud kiirabibrigaadi saatel.

On kaks lahendust. Kui väikesaarel on meie esmaabibrigaad olemas, võib neile Vormsil appi tulla Haapsalu brigaad, Kihnu puhul Pärnu haigla kiirabibrigaad. Ruhnus ei tule appi keegi, kuna nad asuvad liiga kaugel.

Seal ongi ainuke lahendus helikopter või stabiilses seisundis patsiendi saatmine mandrile reisilennuki, paadi või laevaga.

Samas on meil olnud situatsioon, kus Ruhnus hätta sattunud Läti kodaniku mandrile evakueerimiseks oli kaasatud Läti reanimobiil ja helikopter.

Teisiti peab olukorra lahen-

12

dama ka nendel saartel, kus PERHi esmaabibrigaadid puuduvad.

Sinna suunab esmareageerijatena häirekeskus koostöös merevalvekeskusega patsiendi kergema seisundi korral kas paadiga tavakiirabibrigaadi (Haapsalu, Paldiski, Keila, Tallinna kiirabi vm) või raskema patsiendi seisundi korral helikopteriga reanimobiilibrigaadi.

Merevalvekeskuse, politsei ja piirivalvega teeme tihedat koostööd.

Nii Kihnu, Ruhnu kui ka Vormsi esmaabiosutajate kaheliikmeline mobiilne brigaad peab valvet 24 tundi ööpäevas.

Tegemist on kohalike elanikega. Kihnus on meil mõlemas

brigaadis professionaalsed õed, aga ka vallatöötaja, õpetaja, turismitalu administraator, päästekomando liige jne. Need inimesed soovivad panustada oma kogukonna turvalisuse tagamisse. Nad on tööle vormistatud töölepingu alusel ja saanud põhjaliku esmaabialase väljaõppe, osalenud teooriatundides ja teinud korduvalt praktikatunde nii erakorralise meditsiini osakonnas kui ka kiirabiga kaasa sõites.

Väljaõpetatud inimesed pole loomulikult valmis ravima raskes seisus patsiente.

Nemad annavad esmaabi kohapeal ja neid juhendab ning konsulteerib telefoni või videokõne teel Regionaalhaigla tele-

persoon

Patsientide turvalisuse pärast ja kiireima abi osutamiseks on vaja investeerida nüüdisaegsesse helikopteri maandumisplatsi, mis oleks haiglaga heas ühenduses.

meditsiiniarst. Seega, kui keegi väikesaare elanikest või saare külalistest helistab hädaabinumbril 112, antakse info kohe edasi esma­ abibrigaadile, kelle ülesanne on patsiendi eest hoolt kanda ja meditsiiniaparaatide näitajate alusel tema seisundi kohta haiglale infot edastada.

Kihnus, kus töötavad brigaadides õed, ei vajagi viimased lihtsamate situatsioonide korral patsiendi diagnostika ega ravi puhul arsti-konsultandi nõu.

Kas väikesaartel elamine on seetõttu riskantne? Ütlen alati, et väikesaartel elamine on risk, sest ilmastikutingimused võivad sügisel ja talvel olla väga rasked. Elanikud teavad, et kiirabi väljakutsele reageerimise aeg on pikem kui mandril. Kui Tallinnas võtab nn deltakutsele reageerimine aega

keskeltläbi kuus minutit, siis väikesaartel rohkem. Meie esma­ abibrigaadid on küll koduses valves, kuid jõuavad deltakutsele keskmiselt 13–15 minuti jooksul.

Probleem on ka pikem aeg hospitaliseerimisel, kas helikopteri või laevaga. Kuid kõik vabatahtlikud on saanud väga hea väljaõppe: nad reageerivad keskmiselt viie minutiga ja on umbes veerand tunniga juba sündmuskohal.

Kihnu sissekirjutusega elab saarel aasta ringi ligi 700 elanikku, suvel mitmekordistub saarel olijate arv, eriti suur­ ürituste ajal mitme tuhandeni.

Pärnust 45 kilomeetri kaugusel asuvale saarele saab navigatsiooniperioodil laevaga, sõit kestab ligi kolm tundi. Munalaiu sadamast on meretee kolm korda lühem nii ajaliselt kui ka kilomeetrites.

Ruhnus elab alaliselt aga vaid 55 elanikku ja praamisõit sinna

kestab keskeltläbi kolm tundi.

Seega on igal saarel erinevad tingimused. Alates 2015. aastast teeb Regionaalhaigla koolitatud esmaabiandjate brigaad koostööd ka Vormsi Merepääste Seltsiga. Nende kaater on veel üks arvestatav ressurss, mille rakendamine võimaldab kiirabil efektiivsemalt töötada. Seda eelkõige situatsioonides, kus patsiendi elu pole otseselt ohus, kuid on ikkagi oluline tema operatiivne toimetamine mandrile.

Kuidas töötab telemeditsiiniarst?

Väikesaarte brigaade juhendab Regionaalhaiglas ööpäev ringi õebrigaade ja väikesaarte esmaseid abistajaid konsulteeriv arst.

Peale väikesaarte brigaadide teeb telemeditsiiniarst tihedat koostööd ka teiste Regionaalhaigla kiirabikeskuse ­ koosseisu

13

persoon

­ uuluvate k kiirabibrigaadidega, konsulteerides teostatud elektrokardiogramme ja teiste keeruliste situatsioonide korral. Telemeditsiiniseadmed on välistingimustes akutoitel töötavad diagnostikaseadmed. Aparatuuri hulka kuuluvad monitoor-­defibrillaator, nutitelefon ja väikesaartel ka mõned laboriseadmed. Näiteks Point of Care’i laboriseadmed (vere glükoosisisalduse, troponiini I ja C-reaktiivse valgu määramiseks).

Vahendid võimaldavad kiirabikutsel olevatel brigaadidel telefoni või videokõne teel suhelda Regionaalhaiglas oleva arsti-konsultandiga ning otse defibrillaatorist interneti kaudu edastada talle mõõdetavaid elulisi parameetreid, nagu vererõhk, pulssoksümeetria, kapnograafia, kehatemperatuur, südamefilm ehk EKG ja isegi teostatava kaudse südamemassaaži efektiivsuse info.

Esmaabibrigaadide töös on suure tähtsusega just videokontakt arstiga. Viimane näeb nutitelefoni kaamera vahendusel oma silmaga nii sündmuskohta, abivajajat kui ka teda abistavat esmaabispetsialisti. Ta saab jälgida, kuidas patsient välja näeb, milline on tema naha seisund, kuidas ta räägib.

Väikesaare esmaabispetsialisti võib võrrelda telemeditsiiniarsti käepikendusega, näiteks abi­­ vajaja kõhtu katsudes, vigastuste vaatlemisel. Videopildi põhjal saab konsulteeriv arst otsustada, kas abivajaja võib jätta koju või, kui tema seisund on kriitiline, juhendada kohapealset abiosutajat tegutsema seni, kuni saarele saabub mandrilt kiirabibrigaad.

Just telemeditsiiniarst langetab otsuse, kas abivajaja on tarvis kiirelt hospitaliseerida. Tema otsustab Eesti kõige kallima kiirabimeditsiiniressursi ehk helikopteri ja reanimobiili kaasamise vajalikkuse üle.

Millised on olnud kõige ekstreemsemad juhtumid?

Kes nüüd arvab, et oleme mõne eluohtlikus seisundis patsiendi lumetormis mandrile lennu-

14

tanud, peab kahjuks pettuma.

Meie vabatahtlikele on kõige eredamalt meelde jäänud hoopis üks mõne aasta tagune juhtum Ruhnus, kus kolme ja poole tunnise praamisõidu ajal tekkisid tervenisti 13 reisijal merehaiguse sümptomid, korraga tuli tegeleda kolmeteistkümne oksendava inimesega.

Väikesaartel on aga ka tõsiseid traumasid esinenud. Nendest olukordadest mäletan tänini 2014. aasta sügisel Kihnus toimunud liiklusõnnetust, kus oli kolm kannatanut, kes kõik tuli luumurdude ja muude traumadega helikopteril Pärnu haiglasse toimetada. Õnneks polnud nende vigastused rasked. Lisaks võib mainida juhtumit, kui Kihnu esmaabibrigaad elustas patsiendi telemeditsiiniarsti juhendamisel praktiliselt poole-

Esmaabispetsialist väikesaarel on võrreldav telemeditsiiniarsti käepikendusega. teise tunni jooksul. Nad alustasid patsiendi elustamist sündmuskohal, jätkasid elustamist ka kiirabiautos ja praamisõidu käigus, kuni tema üleandmiseni Pärnu kiirabibrigaadile. Kahjuks ei õnnestunud patsiendi elu päästa, kuid see juhtum näitab töötajate väga kõrget motivatsioonitaset.

Kuidas saavad väikesaartel esmaabi suvitajad?

Reeglina peab inimene väikesaarel, kus puudub perearst ja apteek, elades arvestama, et tervis peab olema heas korras, nohutilkade või paratsetamoolivarusid on võimalik täiendada vaid mandril käies, kasuks tulevad ka teadmised esmaabi andmisest. Teadaolevalt suureneb erakorraliste juhtumite tõenäosus suvekuudel, turistide ja puhkajate tipphoo-

ajal, kui saartel kahe-kolmekordistub inimeste arv ja pidutsetakse palju.

Helistajad jagunevad suviti umbes pooleks: 50% kohalik rahvas, 50% suvitajad. Puhkajad saavad õnneks enamasti vaid pisitraumasid. Tegemist pole suviste külakaklejate, vaid sportlikult liiga aktiivsete inimestega: kes on kukkunud rattaga maastikul sõites, kes kusagil ronides.

Muidugi on ka alkoholiga liialdajaid, aga see on juba suvine üle-eestiline probleem.

Puhkajate probleem ongi asjaolu, et perearst on enamasti kaugel mandril, nagu ka kõik 112 numbrile helistanu terviseandmed. Nendel väikesaartel, kus personal on olemas, pärib konsulteeriv telemeditsiiniarst andmeid patsiendi kohta tervise infosüsteemist. Pildipangas on salvestatud ka kõik meie kiirabi tehtud elektrokardiogrammid, mis on abiks konsulteerimise protsessis.

Väikesaartel on hakanud kiirabi väljakutsete arv langema.

Alguses kasutasid elanikud seda võimalust väga agaralt – mõelda vaid, meil on kiirabi! Nüüd on hakatud maha rahunema. Olen kuulnud meie brigaadide liikmetelt huvitavat tagasisidet. Et kui inimesed näevad, et neile osutab esmaabi kohalik õpetaja, hotelli administraator, tuletõrjuja, hakkab ta mõtlema, et tema ise või tema pereliikmed saaksid lihtsamate asjadega ju ise hakkama. Siiski soovitan nii kohalikel kui ka turistidel tunda elementaarseid esmaabivõtteid. Kõrgvererõhktõbe põdeval väikesaarlasel võiks kodus olla portatiivne vererõhuaparaat, siis ei pea iga kord 112 valima. Kes kavatseb mõnele väikesaarele matkata, võiks kaasa pakkida lihtsa koduapteegi: plaastrid, Cutasepti vedelik naha puhastamiseks, mõni valuvaigisti ning pudel Burnshieldi geeli. Selle geeliga saab ravida nii lõkke ääres saadud võimalikku põletust kui ka kannale tekkinud ville. n

võrgustumine

Agris Peedu:

«Praegu panen võrgustumisele hindeks tugeva nelja.»

«Regionaalhaigla jaoks pole võrgustumine vaid kanne äriregistris ega konsolideeritud majandusaastaaruanne, vaid sisuline koostöö,» ütleb Põhja-Eesti Regionaalhaigla juht Agris Peedu.

Läänemaa ja Rapla haigla on olnud Regionaalhaigla kontsernis enam kui aasta. Mais sai valitsuse heakskiidu ka Hiiumaa haigla võrgustumine Regionaalhaiglaga. Seda arvestades on hea teha just nüüd põhjalikum ülevaade.

AUTOR: Dagmar

Reinolt Kenk

KOMMENTAARID: Kaire

R

egionaalhaiglal on küll seni puudunud kirja pandud kontsernipoliitika, kuid võrgustumise käigus on teatud põhimõtted kujundatud ning neid ka järgitud. Kontsernipoliitika on plaanis koostada pärast Regionaalhaigla uue arengukava

15

võrgustumine

valmimist. «Kontsernipõhimõtted on näiteks nii lähtumine Regionaalhaigla arengukavast, samast sisekontrollisüsteemist, ühishangete korraldamine, ühtlustatud aruandlus, juhtorganite liikmete valimiste ja tasustamise ühtne määratlemine, ühtne visuaalne identiteet.»

Tugiteenused ja kliiniline koostöö

Ilmselgelt on olnud vajalik, et finants-, personali- ja palgaarvestuses toimus konsolideerumine nii infosüsteemide kui ka ametikohtade osas. Tehtud on ka ühishankeid, mis ennekõike vähendavad tütarhaiglate halduskoormust ja võimaldavad saada rahalist kokkuhoidu mastaabiefekti kaudu. «Oluline on jätkata konsolideerimisi näiteks IT-valdkonnas.

Tütarhaiglatele on tagatud Regionaalhaigla infrastruktuuritehnika, meditsiinitehnika ja muude tugiteenistuste tippasjatundjate nõu nii tervisekeskuste rajamisel, erakorralise meditsiini osakonna pinna rekonstrueerimisel kui ka meditsiinitehnika hooldamisel ja uuendamisel,» ütleb Peedu.

Regionaalhaigla tütarhaigla personal saab kasutada ravi­ juhendeid, mis on välja töötatud Regionaalhaiglas. «Arstid ja õed Läänemaa, Raplamaa ja Hiiumaa haiglast saavad tasuta osaleda Regionaalhaigla koolituskeskuse pakutavatel koolitustel. Paranenud on raskemate patsientide suunamine meile ja tütarhaiglasse järelravile suunamine. Regionaalhaigla radioloogid hoolitsevad uuringutele vastamise eest.» Verekeskus avas oma esimese välislao Kärdlas, neid kaalutakse avada ka Haapsalus ja Raplas.

Keeruline on vastata, kas Regionaalhaigla arstid on tütarhaiglates pärast võrgustumist sagedasemad külalisarstid. «Eks väikehaiglas käimine sõltus enne ja sõltub praegugi väga palju konkreetsest isikust ja tema patriotismist, mis võib väljenduda näiteks selles, et ta on sündinud ja üles kasvanud selles piirkonnas või seob teda selle asuko-

16

haga muu elukorraldus.» See võib nii mõnigi kord olla Peedu sõnul peamine motivaator. Teine motivaator võib olla tahe esindada oma eriala väikehaiglas ja leida seeläbi kiiremini abivajavad patsiendid.

Kindlasti on oluline motivatsioonitegur ladus ja hästi läbi mõeldud töökorraldus niinimetatud emahaiglas ning motiveeriv töötasu. «Arst peab tundma, et tema initsiatiivi ja aega on õiglaselt väärtustatud.»

Uued väljakutsed

«Senist praktikat arvestades võin teha järelduse, et meie arstide panus väikehaiglates patsiente vastu võttes on olnud suur ning see jätkub. Tuleb tunnustada neid, kes on väikehaiglates vastuvõttude tegemise enda ülesandeks võtnud. Kindlasti on üksikutel erialadel olnud ka probleeme külalisarstide leidmisel.»

Eelmainitud patriotismi ollakse jätkuvalt otsimas Hiiumaa haigla jaoks, kus säravaks näiteks on dr Leonhard Kuke panus, aga ootused ja vajadused on suuremad.

Peale selle on Regionaalhaiglale oluline ka asjatundliku nõukogu moodustamine. «Oleme lähtunud põhimōttest, et nõukogu liikmete hulgas peab olema Regionaalhaigla tippjuht, tunnustatud arst ning kogukonna esindaja. See põhimõte on end õigustanud, kanname seda edasi ka Hiiumaa haiglasse.»

Läänemaa ja Rapla haigla näitasid möödunud aastal häid majandustulemusi ning sealsete juhtide Tõnis Siiri ja Kaire Aadamsoo poolt ette võetud muudatused on toonud ka edu, kuid tööd tuleb jätkata. Hea näide on Raplamaa haigla, kus mõisteti vajadust viia läbi kiire struktuurireform ja seada kooskõlla struktuur, voodihõive ja ravijuhtude praktika. «Praegu on mõlemas haiglas statsionaarne ravi koondatud ühte aktiivraviosakonda.

Suur väljakutse on Hiiumaa haigla majanduslik olukord ja jätkusuutlikkus.» Regionaalhaigla paneb sihtasutuse sihtkapitali

800 000 eurot. Seda kasutatakse seni maksepuhkusel olnud laenude tagasimaksmiseks, mõne meditsiiniseadme ostuks ja remondiks, kuid mõne aasta möödudes satuks haigla rahavooliselt jälle miinusesse. «Arvestades Hiiumaa elanikkonna väiksust, ravijuhtude arvu ja nende hinnastamist, pole haigla senise rahastusmudeli alusel siiski jätkusuutlik ning on vaja välja töötada Hiiumaa eristatust ja erandlikkust arvesse võttev rahastusskeem,» selgitab Peedu.

«Koostöö sotsiaalministeeriumiga selles suhtes käib ja loodame, et väljatöötatav lahendus leiab erinevate instantside heakskiidu,» lisab ta.

Kas Regionaalhaigla vaatab järgmiste haiglate poole?

«Koostöö võtmes kindlasti.

Tahame tõhustada koostööd Rakvere haiglaga. Pean tõdema, et minu üllatus oli suur, kui olin ära kuulanud kõikide Regionaalhaigla kliinikute aastaaruanded ja saanud teavet, mitme haiglaga me juba aktiivset koostööd teeme: Pärnu haiglaga onkoloogia vallas, hea naabri lastehaiglaga, Lääne-Tallinna keskhaigla, Medicumi, Narva haiglaga. Samas tuleks kindlasti süvendada koostööd ka Tartu Ülikooli kliinikumiga, näiteks seoses ühishangetega, eelkõige ravimite vallas.»

Peale haiglate on Regionaalhaigla fookuses ka koostöö võrgustunud haiglate piirkonda jäävate perearstidega, nii tervisekeskuste kui ka e-konsultatsioonide valdkonnas. «Oleme selles jätkuvalt esirinnas ja kuna peame e-konsultatsiooni oluliseks arenguks Eesti tervishoius, soovime omalt poolt sellesse veel enam panustada.»

Kokkuvõttes tuleks Agris Peedu meelest panna võrgustumisele hindeks tugev neli. «Kontserni eri üksuste ühes hingamine võtab loomulikult aega ja jätkutegevusi, kuid suurepärane meeskonnatöö on kindlasti olnud edu võti.» n

võrgustumine

SA Läänemaa Haigla peaarst Tõnis Siir:

«Regionaalhaiglaga ühinemine oli asjade loogiline jätk.»

n SA Läänemaa Haigla loomine oli asjade loomulik jätk, win-win-situatsioon nii haigla töötajatele kui ka patsientidele.

Eestis maakonnahaiglaid muudkui kaob, personali on neisse järjest raskem leida. Ka meie koostöö Regionaalhaiglaga sai alguse personaliotsingust. Proovisime oma haiglasse töötajaid leida suurte haiglate kaudu.

Muidugi võtab lõplik ühinemisprotsess ja asjade paika loksumine aega. Kõige tähtsam on aga minu meelest see, et selline asjade käik on loogiline. Kui kiigata meie põhjanaabrite poole, siis seal on täiesti tavapärane praktika, et 30 000 kuni 45 000 elanikuga piirkonda ei teeninda mitte haigla, vaid tervisekeskus. Ka Eestis peaksid maakonnahaiglatest tulevikus kujunema hea tasemega tervisekeskused.

Muidugi tekitab suure haiglaga ühinemine tavapatsiendis hirme. Kas nüüd kaobki Haapsalus eriarstiabi ära? Kas minu eriarst enam vastu ei võtagi? Kas ma tõesti pean 120 km kaugusele sõitma, et arsti vastuvõtule pääseda? Olen kogu võrgustumist püüdnud vaadelda n-ö patsiendi sussides.

Et ka tema näeks võrgustumises võitu.

Püüame kogu võrgustumise süsteemi üles ehitada ikka haigete vajadustest lähtudes.

Näiteks veel 1990ndate aastate alguses tuli kõik lõikused, isegi onkoloogilised operatsioonid, teha kohapeal Haapsalus. Kas sellist praktikat tulnuks jätkata või oleks patsiendile siiski kasulikum, kui need lõikused tehtaks suuremates keskustes, kus on ka suurem kompetents? Just seda võrgustumine ette näebki.

Teeme koostööd Regionaalhaiglaga ka residentide väljaõppel, arstiüliõpilaste praktika ja abiarstidena töötamise korraldamisel ning kliinilise personali täiendõppel.

Koostööd tehakse ka haiglasiseste infosüsteemide arendamisel ja kasutuselevõtul ning vastavate tugiteenuste korraldamisel,

ühishangete läbiviimisel, juriidilisel ja insenerialasel nõustamisel.

Praegu on rahalisest kokkuhoiust veel vara rääkida. Tunduvalt olulisem on see, mida inimesed selle eest saavad. Ümberkorraldused on esialgu ikka pigem kulu.

Või nagu ütleb meie ravijuht: pole kindel, et mingit arvudes võrreldavat rahalist kokkuhoidu üldse tuleb.

Lihtsalt mitme ühiskonnas toimunud muutuse tõttu pole enam võimalik vanaviisi jätkata.

Kui püüda iga hinna eest organisatsiooni status quo’d säilitada, muutuks see praegusega võrreldes äärmiselt kalliks.

Kui kalliks täpselt, sõltub nii paljudest asjaoludest, et pole meie pädevuses seda hinnata. Kindel on, et mida aeg edasi, seda kõrgemaks sellise tegevuse hind kujuneks.

Seega, meie eesmärk on struktuure muutes funktsioone säilitada, võimalikult väikese kuluga. Ära võiks märkida ka SA Läänemaa Haigla loomisel saadud rahalise toetuse, mida kasutame arenguks ja tervisekeskuste omafinantseeringu katmiseks.

Sisehaiguste kliiniku juht, dr Merike Luman:

«Mõtlemise ja arengukohti on veel palju.»

n Mul on hea meel, kui just meie kliinikut võrgustumises ja e-konsultatsioonides kõige entusiastlikuma kaasalööjana eeskujuks tuuakse. Oleme tõepoolest võrgustuvate haiglate ja kohalike perearstidega aktiivselt suhelnud. Ennekõike pean aga tänama kolleege, kes on nõustunud käima maakonnakeskustes, et teha ambulatoorseid vastuvõtte ja nüüd ka Hiiumaa haiglas sise­ haiguste arsti asendama.

Patsientidele on võrgustumine kaasa toonud mitmeid hirme. Kardetakse, et eriarst jääb nüüdsest veel kaugemale ja arsti vastuvõtule pääsemine muutub vaevalisemaks. Meil seisab ees suur töö rahulikult ja järjepidevalt selgitada, et võrgustumine ei tähenda maakonnakeskustes

eriarstiabi kaotamist. Oluline on selgeks teha, et on küll kena ja inimlik, kui arstid käivad patsientidega kohapeal silmast silma vestlemas, kuid patsiendi tervisele oleks palju kasulikum tulla ise hoopis Regionaalhaiglasse, kus on vajalike uuringute tegemise võimalused laiemad.

Haiglate vajadused eriarstiabi vallas on väga erinevad. Vahel on palju kasulikum mitte saata eriarsti vastu võtma kohapeale, vaid kutsuda haige hoopis ­Regionaalhaiglasse, kus peale arsti vastu­ võtu tehakse talle ühe päevaga kõik vajalikud uuringud.

Just viimane muudabki võrgustumise raskeks. Käin ise Rakveres vastuvõttudel ja näen kõrvalt, kui vaevaline on maakohtades elavatel eakatel isegi maakonnakeskusesse vastuvõtule tulla. Keda toovad sugulased, kes on palunud naabri abi. Mõni pole aastakümneid Tallinnas käinud! Mida selliste patsientidega peale hakata, on suur mõtlemise koht. E-konsultatsioon on küll väga efektiivne, kuid siiski peab raskemate haigusjuhtumite korral arst oma patsienti ikkagi silmast silma nägema.

Samas ei saa meie spetsialistide kohapeale sõitmine lõputult jätkuda. See pole jätkusuutlik, ehkki kohapeal konsulteerimist ei tohi lõpetada päevapealt. Patsientide arusaamad ei muutu üleöö. Ka maakonnahaiglad soovivad endiselt, et eriarstid tuleksid Tallinnast ja Tartust kohalikke inimesi läbi vaatama.

Kuigi võrgustumise puhul räägitakse peamiselt sellest, kas ühinemise tulemusel suudetakse kohapeal teenuseid säilitada, ei saa maakonnahaiglad tegelikult ise otsustada, milliseid teenuseid nad tellivad. Haigekassa teeb kõikide haiglatega lepingud iseseisvalt. Kui haigekassa deklareerib, et tahab kohapeal mõnda teenust osta, siis täpselt nii nad ka teevad ja haigla peab ise hoolt kandma selle eest, et vajalik eriarst kohapeal olemas oleks. Paraku pole haigekassa teenuste hinnakirjas arvestanud sellega, kas arst sõidab kompetentsikeskusest kohapeale vastuvõttu tegema. Nii et peale vajalike spetsialistide – kes oleksid valmis pealinnast maakonnakeskustesse vastuvõttudele sõitma – vaeguse seab ka haigekassa sellisele teenusele piirid. n

17

lühidalt

TÄHISTASIME RAHVUSVAHELIST ÕDEDE PÄEVA Traditsiooniliselt tunnustati Põhja-Eesti Regionaalhaiglas rahvusvahelisel õdede päeval parimaid õdesid ja hooldajaid kliiniku parima õe ning kliiniku parima hooldaja tiitliga.

2017. AASTA PARIMAD: Anestesioloogiakliiniku parim õde Uljana Šatalov Anestesioloogiakliiniku parim hooldaja Hans Kaar Diagnostikakliiniku parim radioloogiatehnik Eve Kliimann Diagnostikakliiniku parim abiline-registraator Anu Türner Kirurgiakliiniku parim õde Helena Tern Kirurgiakliiniku parim operatsioonitehnik Aleksander Murnikov Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku parim radioloogiatehnik Kert Semm Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku parim hooldaja Rita Tšurkina Psühhiaatriakliiniku parim õde Margot Pirnipuu Psühhiaatriakliiniku parim hooldaja Riina Pärn Sisehaiguste kliiniku parim õde Olga Šantseva Sisehaiguste kliiniku parim hooldaja Sirje Noot Järelravikliiniku parim õde Irina Mudrik Järelravikliiniku parim hooldaja Nadežda Kovalevskaja

SEL AASTAL ANTI VÄLJA SEITSE NOORE ARSTI STIPENDIUMI Regionaalhaigla noore arsti stipendiumi komisjon vaatas läbi 11 esitatud taotlust ning valis välja selle aasta stipendiaadid. Valiku kriteeriumid olid arsti või proviisorina töötamine, kandidaadi vanus, koolituse/seminari kaalutletus ning haakumine haigla arengusuundadega.

2017. AASTAL ANTI VÄLJA 7 STIPENDIUMI KOGUSUMMAS 14 200 EUROT.

Dr Annika Adoberg (sisehaigustekliiniku nefroloog) – erialaseks täiendamiseks Oslo ülikooli haiglas.

Dr Juhan Reimand (diagnostikakliiniku arst-resident) – osalemiseks Euroopa Neuroradioloogia Seltsi korraldataval Pierre Lasjauniase nimelise koolituse III etapil Horvaatias.

Dr Katrin Iverson (psühhiaatriakliiniku psühhiaater) – osalemiseks King’s College Londoni korraldatud Maudsley seminaride sarjas.

Dr Rein Kruusat (anestesioloogiakliiniku anestesioloog) – osalemiseks praktikal Kuopio ülikooli haigla kardiokirurgiakeskuses.

Dr Ingemar Almre (kirurgiakliiniku torakaalkirurg) – osalemiseks torakaalkirurgiaalasel täiendusel Kanadas, Toronto ülikooli üldhaigla torakaalkirurgia osakonnas.

18

Dr Mikk Abram (diagnostikakliiniku arst-resident) – osalemiseks 29. Euroopa patoloogiakongressil Amsterdamis.

Dr Elen Vettus (onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku arstresident) – osalemiseks Euroopa Onkoloogide Kooli ning Ulmi ülikooli 13kuulisel rinnavähi täiendõppel.

Esimesed stipendiumid noorte arstide ravi- ja arendustegevuse toetamiseks andis Regionaalhaigla välja 2005. aastal.

doonorlus

President Kersti Kaljulaid: «Hea on teha head, kui see on tehtud kergeks!

Lihtne on mõjutada kogu ühiskonda väikeste heategude kaudu. Iga kord loeb!»

13. aprillil külastas president Kersti Kaljulaid Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskust, kus ta kohtus haigla juhtide ja verekeskuse töötajatega ning loovutas verd, et innustada kõiki endast ja teistest hoolivaid inimesi doonorina head tegema.

FOTOD: Arno Mikkor ja Terje Lepp

P

resident Kersti Kaljulaid kirjutas oma Facebooki-lehel: «Käisin täna SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuses, et tunnustada vabatahtlikkusel põhinevat veredoonorlust ning isikliku eeskujuga innustada kõiki terveid ning nii endast kui ka teistest hoolivaid inimesi doonorina head tegema.

Selleks et olla elupäästja, ei pea olema superkangelane. Doonoritelgis ja verekeskuses saab igaühest superkangelane, igaüks, kes verd annab, ongi elupäästja.

Tunnustamist väärivad nii need inimesed, kes seda teevad, kui ka kõik need töötajad, kes pingutavad iga päev selle nimel, et meil oleks olemas piisavad verevarud. Iga tilk loeb.» n

19

õendus

Valeria Volovik innustab õdesid liikuma «Algus oli tõepoolest raske, kuid nüüdseks on ühest meie tiimi liikmest lausa spordiklubi püsiliige saanud,» tõdeb Regionaalhaigla kiirabikeskuse õdede liikumiskuu meeskonna eestvedaja, anestesioloogiakliiniku kiirabikeskuse õendusjuht Valeria Volovik.

TEKST: Kaire Kenk, Dagmar Reinolt FOTOD: erakogu

V

aleria ütleb, et tema on terve elu sportlik olnud ja pannud maksimaalse rõhu liikumisele ning treenimisele. Naise sõnul on liikumine tervis ja seda tuleb igas vallas meeles pidada. «Olen harjunud palju liikuma,» tunnistab ta jutu alguses. Just seepärast mõtles õendusjuht võtta osa igal aastal aset leidnud liikumiskuu üritustest. «Eelmisel aastal nimetati seda südamekuuks, sel aastal oli liikumiskuu. See tundus minu jaoks igati õige, et ma sealt osa võtsin.»

Ilutibude meeskonna juht Valeria Volovik sai koos tiimiga liikumiskuu raames käidud kokku 2 082 167 sammu.

20

õendus

Kolmanda koha omanikud, tiim Ilutibud, said auhinnaks suure puuviljakorvi. «Kõige suurem auhind oli aga hoopis igapäevase liikumisharjumuse väljakujunemine.» Pildil (vasakult): Olga Demidova, Uljana Šatalov, Valeria Volovik ning haigla ülemarst ja juhatuse liige dr Andrus Remmelgas.

Esialgu kaalus Valeria Regionaalhaigla liikumiskuu võistlusel osaleda individuaalselt. Kuid seda mõtet polnud Valerial kauaks. Ühel hetkel tegid kiirabiõed, kiirabiosakonna õendusjuht Olga Demidova ja reanimobiiliosakonna õendusjuht Uljana Šatalov naisele ettepaneku luua oma meeskond.

Sellest Valeria keelduda ei saanud.

«Mõtlesime veidi ja sai selgeks, et mis oleks, kui nad võistleksid meeskonnana? Asi saigi teoks.»

Valeria sõnul on sündmuse eesmärk kolleege ja meedikuid rohkem liikuma saada ja see ka õnnestus. Võistlusest võttis osa 43 neljaliikmelist võistkonda ja üle 60 individuaalse osaleja.

Valves on kilod kiired tulema

Kogu kestva kuu jooksul käidi maha mitmekümneid kilomeetreid. «Tulemus oli see, et saavuta-

simegi lõpuks auväärse kolmanda koha.»

Valeria viskab nalja, et eks võib ju mõelda, et mis see kolmas koht ära ei ole, aga konkurents oli tihe. «Alguses olime me pikalt neljandal kohal ja esikolmikusse pääsemiseks tuli meil kõigil tõsiselt pingutada,» muigab ta. Naise motiveeriv lause oma tiimikaaslastele oli «Kas me tahame seda teha hästi?». «Meie algne eesmärk oli 10 000 sammu päevas, hiljem jõudsime selleni, et igaüks kõndis 20 000 ja isegi rohkem. Loomulikult oli meil kõigil neid hetki, kus põrusime, aga selle arvelt käisid teised rohkem. Alati ei saa kõiges kõige parem olla,» selgitab Valeria. «Minu eesmärk oli tiimi jõus hoida. Ütlesin algusest peale, et teeme selle ära, aga meil peavad olema kindlad eesmärgid. Kui me lõpuks vaatasime, millised olid eelmiste aastate sammulugemiste

arvud, siis meie sammude hulk oli üüratu.»

Kuna nende tiimi eesmärk oli mitte ainult liikuda, vaid ka võita, saadigi kokku kõige suurem sammude arv. «See oli nii mõnus tunne ja eriti hea oli see, et me saime hakkama.»

Valeria tõdeb, et kõigi tiimikaaslaste liikumisharjumused olid enne üsna erinevad. Pole ju saladus, et kiirabis moodustavad suure osa tööst valved. «See aga on ühtlasi ka teejoomine, küpsised.

Hea, kui pikematel päevadel saab käia keskmiselt 3000 sammu.

Nii lisanduvad liigsed kilod meie ametis väga kergelt.»

Alusta õige sammulugejaga!

«Alustamine ja kaaslaste innustamine oli küll raske. Hakkasime peale tasapisi ja kõik sujus kui võluväel. Võtsime eesmärgiks iga

21

õendus

päev palju jala käia.» Naine selgitab, et nagu elu näitas, polnudki see tegelikult väga raske, õnnestumiseks on vaja lihtsalt pealehakkamist.

«Mina olen eluaeg sportlik olnud, ka praegu käin jõusaalis ja teen päevas kuni 24 000 sammu.

Aga mul on nii hea meel, et liikumiskuu innustas ka teisi õdesid sportlikuma eluviisi poole pöörduma,» räägib Valeria rahulolevalt.

«Ka üks teine meie tiimi liige, Olga Demidova, on spordiklubi kuu­ kaardi soetanud,» rõõmustab ta.

Naine kinnitab, et liikumine on tervise alus. Oma kogemuste põhjal annab õendusjuht näpunäiteid neile, kes alles kõndimist alustavad: «Parem on osta spetsiaalne pedomeeter, sest liikumise käigus selgus, et nutitelefoni tõmmatud sammulugemise programmid kippusid olema ebatäpsed.»

Valeria on kindel, et osaleb sammude lugemise võistlusel ka järgmisel aastal. «Loodan, et keegi töökohta ei vaheta ja saame sama seltskonnaga hakkama.» Õendusjuhtide 50% tööajast on arvutitöö ja kuna nad liiguvad päeval vähe, on selline ettevõtmine äärmiselt vajalik kõikidele õen­ dusvaldkonna inimestele. «Tehke seda töövälisel ajal. See on tervislik ja annab hea enesetunde!» n

n Tänavu kevadel avaldatud

täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu kohaselt on võrreldes 2014. aastaga tunduvalt kasvanud tervisespordiga tegelevate inimeste arv. Siiski ei tegele tervisespordiga üldse 32 protsenti meestest ja 26 protsenti naistest, kellel tervis seda vabalt teha võimaldaks.

Täiskasvanul, kelle tervis on korras, peaks kehaline aktiivsus nädalas olema mõõdukal koormusel vähemalt 2,5–5 tundi või intensiivsel koormusel 1–2,5 tundi. Samas annab juba pool tundi igapäevast kõndi lõviosa kehalise koormuse positiivsest toimest.

Mida saab liikumisaktiivsuse suurendamiseks töökohal teha? n Mitmed

liikumisaktiivsust suurendavad tegevused on üsna lihtsad ega nõua suuri kulutusi.

n Looge

võimalusi töö- ja puhkeaja vaheldumiseks, korraldades ja/või võimaldades võimlemis- ning venituspause.

n Paigutage

olulised töövahendid või muud seadmed (veeautomaadid, kontoritehnika jms) nõnda, et inimesed peaksid nendeni jõudmiseks veidi kõndima.

n Kavandage

hoonetesse eri pikkuse ja raskusastmega liikumisradu ja/või ruume, mida saate soovi korral mitmekesistada erinevate treeningvahenditega, sh lihtsate treeningõpetuste ja -kavadega.

n Soodustage

rattaga tööl käimist ja looge turvalise parkimise

n Võimaldage

töötajatel lõunapausi ajal liikuda.

võimalused.

n Muutke

puhkeaeg veidi pikemaks, et soovijad saaksid peale einestamise teha ka väikese jalutuskäigu, minitreeningu vms.

Siinkohal saavad teile abiks olla kohalikud spordiklubid ja treenerid.

n Võtke

osa kogukonnas ja kaugemal toimuvatest liikumiskampaaniatest ja rahvaspordisündmustest, jagades nende kohta aegsasti infot.

VALIGE LIIKUMISEKS ÕIGED JALATSID JA RIIETUS Vanad ja kulunud spordijalanõud soodustavad vigastuse teket. Jooksmisel ja hüppamisel saavad jalad korduvaid põrutusi ja halva kvaliteediga jalatsid võimendavad kahju veelgi. Liiga suur ja pikaajaline surve kannapiirkonnale kahjustab naha all paiknevat padjandit, mis pikkamööda õheneb, ei toimi enam piisava puhvrina ja muutub valu suhtes ­ tundliku(ma)ks. Ebasoovitavaid tagajärgi toovad kaasa ka pikaajaline treenimine kõval pinnasel või vähese amortisatsiooniga spordiväljakul. Ebasobiv riietus vähendab tunduvalt liikumise mugavust ja võib takistada vabu liigutusi.

ALLIKAS: Tooelu.ee/südame-

22

ja liikumiskuu

hematoloogia

Dr Iige Viigimaa:

«Kompetentsi koondumine on tähtis.»

«Hematoloogias muutub kõik ülikiiresti,» tõdeb Regionaalhaigla hematoloogiakeskuse juhataja, ülemarst Iige Viigimaa. Seetõttu on möödapääsmatu nii kompetentsi koondumine kui ka kitsam spetsialiseerumine.

TEKST: Evelin

Kivilo-Paas

FOTOD: Meeli

Küttim

23

hematoloogia

Ü

ks teie kolleegidest on kirjeldanud hematoloogiat kui ainulaadset meditsiinivaldkonda ja on öelnud selle iseloomustamiseks tabava lause: kui veri on haige, on kõik haige. See kõlab hirmuäratavalt võimsalt.

«Nii see on. Verehaigused on süsteemsed ehk kogu keha haigused,» selgitab doktor Iige Viigimaa.

Mis muudab hematoloogia meditsiinivaldkonnana ainulaadseks?

Tegeleme hematoloogias harva või väga harva esinevate haigustega. Mõne diagnoosiga kohtume võib-olla üksikutel kordadel, tõenäoliselt on diagnoose, millega me elu jooksul kokku ei puutugi.

Valmisolek selliseid haigusi diagnoosida peab aga olemas olema.

Väga harva esinevate haiguste temaatikale juhitakse rahvus­ vaheliselt järjest enam tähelepanu, korraldatakse koostöögruppe, et need haigused üles leida ning kogutud info põhjal välja töötada ühised käsitlusviisid ja paremad diagnoosimisvõimalused. See on omamoodi väljakutse.

Koostöö Euroopa tasandil on jõudsalt arenemas. Välja on kujunemas suuremad keskused, kuhu on võimalik suunata verd või muud uuritavat materjali ka väga harva esinevate haiguste diagnoosimiseks. Pole võimalik, et igas haiglas oleks olemas kogu diagnoosimise arsenal ning kõik teeksid kõiki teste.

Millised märkimisväärsed arengud ja uuendused on viimasel ajal hematoloogias toimunud?

Järjest suurema praktilise väljundi annab molekulaarsete ja geneetiliste muutuste leidmine ning haiguste riskigruppidesse jagamine. Saame täpsemalt hinnata prognoosi ja valida ravimeid.

Kaua kasutuses olnud keemiaravi kõrvale on tulnud epigeneetilised ravimid, mis suudavad valele ehk pahaloomulisele arengurajale suundunud vererakud jälle õigetele rööbastele pöörata. Üks neist on ka Eestis kasutuses. Peale selle on meile praegu ühe kliinilise ravimiuuringu raames kättesaadav täiesti fenomenaalne võimalus: ravim õpetab patsiendi enda immuunsüsteemi hävitama kehas tekkinud kasvajarakke.

Ajaloolises perspektiivis tasub kindlasti esile tõsta kroonilise müeloidse leukeemia ravis ravimigrupi türosiinkinaasi inhibiitoreid, mis on Eesti patsientidele samuti olemas. See on hematoloogias tõsine edulugu, nii et juba räägitakse isegi võimalusest ravi katkestada. Juttu on olnud ka potentsiaalsest tervistumisest, kuna kliiniliste uuringute ravitulemused on nii head.

Viimastel aastatel on suurenenud bioloogilises ravis monoklonaalsete antikehade valik.

Monoklonaalsete antikehade kasutamisel, enamasti kombinatsioonis keemiaraviga, on saavutatud mitte-Hodgkini lümfoomide haigusgrupis viie aasta elulemus üle 50%, mõne vormi puhul on tõenäosus tervistuda isegi 90–100%.

Healoomuliste verehaiguste vallas on suurt elevust tekitanud kaasasündinud hüübimishäirete geeniravi. See on tohutult atraktiivne perspektiiv, kui võiksime

Koostöö Euroopa tasandil on jõudsalt arenemas.

Välja on kujunemas suuremad keskused, kuhu on võimalik suunata verd või muud uuritavat materjali ka väga harva esinevate haiguste diagnoosimiseks. Pole võimalik, et igas haiglas oleks olemas kogu diagnoosimise arsenal ning kõik teeksid kõiki teste.

24

muuta raske veritsushaiguse kergemakujuliseks või üldse välja ravida. Praktikasse pole see siiski veel jõudnud. Küll aga on meil praegu võimalik veritsushaiguste korral kasutada peale varasemate plasmapõhiste ravimite ka nüüdisaegseid rekombinantseid hüübimisfaktoreid. Uue põlvkonna ravimid on pikema toimega ning neid saab harvem kasutada.

See on patsiendi jaoks oluline, kuna neid süstitakse veeni.

Uute ravimitega seoses tekib alati küsimus, kuidas need Eestis kättesaadavaks teha. Peaaegu igal nädalal tuleb postkasti kiri, mis annab teada, et Ameerika või Euroopa ravimiamet on kinnitanud järjekordse uue onkoloogilise ravimi või näidustuse. Et uued ravimid meile jõuaksid, kulub aga kooskõlastusteks ja rahastuse leidmiseks kaua aega. Eesti hematoloogide selts teeb järjekindlalt tööd, et tagada nende ravimite kättesaadavus Eesti patsientidele.

Kui sageli olete pidanud kokku puutuma karmi tõdemusega: teate, kuidas ravida, kuid võimalused selleks puuduvad?

Ma ei oska seda öelda, me ei loe neid juhtumeid kokku. See on õrn teema, kuid tõesti, on valdkondi ja haigusegruppe, kus ootused on suuremad kui võimalused.

Mida ütlete patsiendile, kui teate, et ravi on olemas, kuid te ei saa talle seda pakkuda?

Enamasti ikka saame, sest kõik põhiravimid ja standardravi, mida kasutatakse mujal maailmas, on Eestis olemas. Intensiivkemoteraapiat ja autoloogset vereloome tüvirakkude siirdamist teeme PERHis 2006. aastast. Allogeenseks siirdamiseks suuname patsiendid Tartu Ülikooli kliinikumi. Keerulisemaks läheb siis, kui kasvaja retsidiveerub või on ravirefraktaarne ehk ei allu olemasolevale ravile.

Mõne haige puhul oleme saanud abi vähifondilt Kingitud Elu. Üksikud haiged on ise pöördunud välismaale mõnda suurde keskusesse eksperimentaalravi

hematoloogia

katsetama. Nii või teisiti, hematoloogia on eriala, kus paratamatult puutume kokku ravimatute haigusjuhtudega.

Palliatiivne ja toetav ravi on meie haiglas viimastel aastatel hästi arenema hakanud.

Lisavõimaluse uute ravimite ja ravimikombinatsioonide kasutamiseks annavad kliinilised ravimiuuringud. See on arstidele lisakoormus, aga erialaliselt põnev ja innustav. Uhkusega võib öelda, et osaleme ravimiuuringutes, mille tulemused määravad tuleviku ravisuundi maailmas. Praegu on hematoloogiakeskuses käimas ravimiuuringud mitte-Hodgkini lümfoomi, müeloomi, müelodüsplaasia ja paroksüsmaalse öise hemoglobinuuria ravis.

Hematoloogiliste haiguste spekter on meeletult lai, ainuüksi lümfoomivorme on umbes 60. Kas Eestis jätkub spetsialiste, kes kõiki neid eristada suudavad?

Sel aastal ootame uut WHO vereloomehaiguste klassifikatsiooni, mis on molekulaardiagnostika põhine. Järjekordne uus õppetükk vajab omandamist.

Et hematolooge ja spetsialiseerunud hematopatolooge on vähe, on omaette teema. Meie valdkonna kompetents on koondunud Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse ja Tartu Ülikooli kliinikumi. Kompetentsi koondumine on ülitähtis.

Ikka see harva esinevate haiguste teema! Kogemus on hea meditsiini üks aluseid.

Et patoloog jõuaks korrektse diagnoosini, tuleb kudet uurida kuni viiel moel eri meetoditega.

Tavavärvingud ja mikroskoobiga vaatamine on endiselt töös, sellele on lisandunud immunoloogilised ja tsütogeneetilised meetodid ning mitmesugused molekulaargeneetilised testid. Lisandub kliiniline info: kuidas haigus käitub, kui vana ja mis soost on patsient.

Kogu see informatsioon tuleb kild killu haaval kokku panna, et lõpuks jõuaksime ühe ja õige diagnoosini. Kuid ikkagi jääb väike hulk haigusi, mida me ei

suudagi defineerida. See on kogu maailmas nii.

Julgen öelda, et meil on verehaiguste diagnostika heal tasemel ning vajalikud kontaktid välislaboritega olemas.

Milliseid lümfoomivorme diagnoositakse Eestis kõige rohkem?

Kõige sagedasemad on krooniline lümfotsüütleukeemia ja difuusne B-suurerakuline lümfoom, millel on ka oma alatüübid.

Mis teid selle eriala juures kõige rohkem köidab?

Selle eriala keerukus on omamoodi atraktiivne – võimalus jõuda analüütiliselt tulemuseni.

Kõik muutub nii kiiresti ja kuniks jõuad millegagi harjuda, on see juba muutunud – uute ravimite tulek, ravimite järjekord ja kombinatsioonid ning kogu molekulaarne informatsioon ja lai haiguste spekter. Kitsam spetsialiseerumine on möödapääsmatu. n

Kõik muutub nii kiiresti ja kuniks jõuad millegagi harjuda, on see juba muutunud – uute ravimite tulek, ravimite järjekord ja kombinatsioonid ning kogu molekulaarne informatsioon ja lai haiguste spekter. Kitsam spetsialiseerumine on möödapääsmatu.

25

psühhiaatria

Kaksikdiagnoos – kui sõltuvushäirega kaasneb ka psüühikahäire «Sõltuvushäire ei esine enamasti üksi.

Tihti eelneb ja kaasneb märkimisväärne psüühiline häiritus. Kergematel juhtudel on sõltuvuskäitumine reaktiivne ja ajutine, raskematel põhineb see varastel ja laialdastel isiku arengu kahjustustel. Neil juhtudel peab ravi arvestama ka isiksuse eripäradega,» tõdeb Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku kaksikdiagnoosiga patsientide päevastatsionaari juhataja psühhiaater Ants Kask.

Mari Kukk FOTO: Daisy Lappard

K

aksikdiagnoos. Mida see tähendab?

Kui patsiendil on samal ajal diagnoositud nii psüühika- kui ka sõltuvushäire, on tegemist kaksikdiagnoosiga. Vahel küsitakse, kas sõltuvushäire polegi psüühika-

26

häire. On ikka, aga kaksikdiagnoos on omaette termin, mis võeti kasutusele, et pöörata tähelepanu kõige raskemale patsientide grupile – raske psüühikahäirega (skisofreenia, bipolaarne häire jmt) patsientidele, kes tarvitasid samal ajal ka psühhoaktiivseid aineid. Kasutusel on ka nüüdisaegsem termin: psühhiaatriline komorbiidsus.

Psüühikahäire diagnoose võib olla rohkem, isegi

kolm või neli, aga riigiti on kodeerimine erinev, sõltuvalt sellest, kuidas arste-psühhiaatreid on õpetatud. Meil on kombeks panna üks diagnoos. See tähendab, et kui inimesel on näiteks skisofreenia, siis depressiivset seisundit, mis võib sellega kaasneda, enamasti eraldi ei kodeerita. Samamoodi talitatakse tihti sõltuvushäire puhul – psüühikahäire jäetakse märkimata.

psühhiaatria

Sõltuvushäirete kogu spektriga tegelemine nõuab arstilt laiapõhjalist ettevalmistust ja kogemust, ütleb psühhiaater Ants Kask.

Kas psüühika häiritus võib tingida sõltuvushäire? Või on see hoopis vastupidi? Kumb on enne: kas sõltuvus- või psüühikahäire?

See võib olla nii- ja naapidi.

Võimalik, et inimene hakkab tarvitama mingisuguseid aineid ja psüühikahäire, mis tekib, on sekundaarne.

Psühhoaktiivsete ainete tarvitamise järel tekkiv ärevus ja depressiivsed nähud

on organismi vastulöök algse seisundi muutmisele. Osa spetsialiste arvab, et kui inimene proovib ja hakkab tarvitama aineid, mis kujutavad ohtu tervisele, on tal mingi psüühika häiritus juba olemas. On ka kolmas võimalus.

Samad riskitegurid, mis põhjustavad psüühikahäireid, on seotud suurema sõltuvushäire tekke riskiga. Näiteks aktiivsus- ja ­tähelepanuhäiretega kaasneb

sageli ka alkoholi ja uimastite tarvitamine.

Vahel on nii, et sõltuvusprobleemid tekivad hiljem, aga inimene on enne pikalt depressiivne olnud.

Siis on selge, et depressiooni tuleb kindlasti ravida. Ei saa lähtuda seisu­ kohast, et katsume enne sõltuvushäiret ravida ja küll siis depressioongi kaob.

Kui on kaasuv psüühikahäire, näiteks ärevushäire või

27

psühhiaatria

­ epressioon, tõstab haigus ise seda d laadi riske, kus inimene, proovides oma sõltuvusprobleemiga tegeleda, võib ühel hetkel tagasi langeda. Kindlat viisi määramaks, mis oli enne või mis pärast, ei ole. Raviviiside valiku ja edukuse kohalt on see aga väga oluline.

Kõige pikem seletus, mis hõlmab inimese eluiga, on selline, et kui laps on ärev ja muretseja ning tal ei arene võime tulla ise toime ülemäärase ärevusega, saadab see tihti teda läbi elu. Ärevus ise on nii-öelda signaal, mis annab organismile märku: varitseb oht, et midagi on valesti. See võib olla lihtsalt sisetunne. Inimene peab aga hindama, kas see oht on reaalne.

Kui ärevusega toime ei tulda ja inimene haarab alkoholi või muu aine järele, võib ärevus kinnistuda ja muutuda krooniliseks.

Miks sõltuvus tekib? Mida teha, et sõltuvushäiret ei tekiks?

Sõltuvus pole nohu, mis tuleb ja läheb ruttu. See on tavaliselt pikk ja märkamatult kulgev protsess.

Võõrutusnähtude olemasolu näiteks on selge märk organismis juba toimunud ümberkõlastustest. Oluline on enda tundmine ja enesevaatlusvõime. See võimaldab olla enda suhtes kriitiline ja märgata muutusi, mis sõltuvuse puhul toimuvad väga aeglaselt. Soovituslikke riskipiire tuleks võtta tõsiselt. Elu võiks olla dünaamiline ja paigalseisu vältiv. Rõõmul ei tohiks lasta üle minna rahuloluks ja kurbus ei peaks muutuma norutamiseks. Elu peaks olema tasakaalus. Inimene saab palju ise ära teha, ennast jälgida: et ta üle ei töötaks, et uneaega oleks piisavalt, et ta oleks kehaliselt aktiivne ja toituks korrapäraselt, suhtleks

Dr Kase sõnul püüavad nad psühhiaatriakliinikus aidata kaksikdiagnoosiga patsienti psüühikahäirega elama ja vähendada alkoholist ning uimastitest tingitud kahju.

Nii psüühika- kui ka sõltuvushäire puhul tuleb arvestada võimalusega, et need saadavad inimest kogu elu.

28

psühhiaatria

riskiga.

Inimesel annuseid vähendada kuni täiesõpradega ja oleks sotsiaalselt geneetilise aktiivne. See kõik aitab. Oma tekivad alkoholiga varakult prob- liku ärajätmiseni. Kui rahusti- ja muredega ei tohiks üksi olla. leemid, koolid jäävad pooleli, nad alkoholisõltuvus esinevad koos, Seetõttu alkohol ja teised ained ei saavuta elus palju ning haigus tehakse seda statsionaaris. appi võetaksegi. Igaüks peab progresseerub üsna vara. Teine leidma üles selle, mis talle sobib, tüüp on reaktiivsed alkohoolikud, Milline on ravi? mis aitab ja tasakaalus hoiab. kes hakkavad alkoholi või muid «Maagilist kuuli» sõltuvuste raviks tarvitama stressitingi- ei ole. Ravivõimalused on teatud Lihtsaid valemeid elus ei ole. aineid psühhoteraapia vormid: motivatVältida tuleks äärmuste otsimist. mustes. siooni edendamine, kognitiiv-käiÜhe teooria kohaselt, nimetagem tumuslik teraapia, pikaajaline seda «käomuna fenomeniks», on Mis aineid peale alkoholi sisekaemust arendav psühho­ sõltuvuse alus supernormaalne veel kasutatakse? Mille teraapia pole üldjuhul näiduskogemus ehk kogemus, mis on tarvitamise tagajärgedega te tatud. Suurem rõhk on motivat«peaaegu nagu päris, aga palju psühhiaatriakliinikus tegelete, siooni edendamisel ja toetaval parem». Alkohol ja uimastid mida paarkümmend aastat ning toimetulekuoskusi arenannavad inimesele kogemuse, tagasi meil ei olnud? mida tal tavaelus pole. Kui füsio- Pärast Eesti taasiseseisvumist daval psühhoteraapial. Ravimite loogilised stiimulid suurendavad on hakatud rohkem kasutama puhul sõltuvad valikud sellest, näiteks dopamiini vabanemist narkootikume, mis olid varem mis aineid tarvitatakse, univer1,5 korda, siis näiteks stimulan- vähe levinud. Näiteks kanep, saalset sõltuvusvastast ravimit tide kasutamisel võib dopamiini Ecstasy, GHB. Liikvel on ka uued ei ole. Näiteks alkoholismi puhul on kahte tüüpi ravimeid. kontsentratsioon tõusta ka On aversiivsed ravimid, kolm kuni neli korda või isegi Karm tõelisus. mis muudavad alkoholitarrohkem. See annab kogevitamise positiivse ootuse muse, mida inimene tava- «Sõltuvushäired ei kao negatiivseks. Teine rühm elus ei saavuta. Kui selliseid kuhugi. Naiivset lootust, vähendab tungi ainete järele, seisundeid on kogetud, siis et probleemid haihtuvad, neid, opiaatretseptori antagoiha nende järele põhjustab niste on kaks. ­Amfetamiini-, ka tungi nende ainete järele. ei ole. Me räägime kaasa ja metamfetamiini- ja kokaiiSee on vaid üks võimalik teavitame riskidest. Väga nisõltuvuse puhul üldiselt seletus, miks sõltuvus tekib. tunnustatud ravi ei ole, sama Teooriaid on palju, nüüd- oluline on suurendada on kanepisõltuvusega. Asenseks üle 150, sealhulgas psühhoedukatsiooni dusravi on valdavalt kahjude «eneseravi teooria», mille osakaalu, et noored ei vähendamise meede, seda paikapidavuse üle vaielhakkaks narkootilisi aineid kasutatakse psühhiaatrias dakse siiamaani. harva. Uusi sõltuvushäirete tarvitama,» tõdeb doktor.

Kuidas sõltuvushäire ravimeid võetakse kasutukujuneb? sele harva, värskem suund Sõltuvushäire tekkes mängivad psühhoaktiivsed ained, mis kõik on teada-tuntud ravimitele uue rolli geenid, keskkond ja kokku- polegi veel narkootiliste ainete kasutusala leidmine. Näiteks puude ainega. Ühtset kindlat kulgu nimekirja kantud. Tervise Arengu depressiooni ravis katsetatakse mõistagi pole, variatsioone on Instituudi uuringu kohaselt oli ketamiiniga ja atsetüültsüsteiipalju. Ka kivid mererannal on kõik neli protsenti õpilastest kaheteist- niga on saadud lubavaid tulemusi erinevad. Tõenäoliselt on geenid, kümnendaks klassiks proovinud kanepisõltuvuse ning skisofreenia mis võivad meid sõltuvusele altiks uusi psühhoaktiivseid aineid. See ja bipolaarse häire ravis. On ka teha, meil kõigil olemas. Eri geenid on väga suur määr ja ülikõrge risk seisukoht, et ühte sõltuvust ei saa korraga isoleeritult teistest sõltuvõivad tõsta riski erinevate ainete tervisele.

Põhimõtteliselt kõik, mis mujal vustest ravida, seetõttu on oluline, suhtes, mitte sõltuvuse tekkeriski üldiselt. Mitte kõik, kes on üles maailmas olemas, võib jõuda ka et patsient, kes näiteks püüab kasvanud kõrge riski oludes (emot- Eestisse. Küsimus on vaid, kui piirata või lõpetada alkoholi­ sionaalne deprivatsioon, vaesus, ulatuslik see on. Tihti polegi seda tarbimist, loobuks ka suitsetaebasoodne kasvukeskkond), ei võimalik teada saada, sest analüü- misest, siis on ravi tervikuna hakka aineid tarvitama, oluline on tilise diagnostika võimalused on edukam. individuaalne vastupanu ebasood- piiratud.

Tänapäeval teadvustatakse Miks on sõltuvushäirete satele teguritele.

Räägitakse nii-öelda habituaal- rohkem rahustitest ja uinuti- ravimine nii raske? sest ehk olemuslikust alkoho- test põhjustatud sõltuvust. Neil Sellel on mitu põhjust. Raviüritame järk-järgult mite efektiivsus on tagasihoidlik. lismist, mis on rohkem seotud juhtudel

29

psühhiaatria

­ elistusi ja soove on ravimitega E raske muuta. Arsti ja patsiendi ravisuhte osakaal on väga suur.

Sõltuvushäiretega patsiente ravides tekivad kergesti nn ülekandereaktsioonid, kus arst kordab teadvustamatult patsiendi varasemaid objektisuhteid, muutudes domineerivaks, ettekirjutavaks ja nõudlikuks. Arstil võib olla ka raske tulla toime oma frustratsiooniga – libastumised ja tagasilangused demotiveerivad arsti ning patsienti hakatakse pidama lootusetuks juhtumiks. Kõik see aitab kaasa negatiivse ravisuhte kujunemisele, kus patsient ei tunne, et teda mõistetakse, tema võimesse oma käitumist muuta usutakse.

Vahel arvataksegi, et sõltuvushäiretega patsientide puhul tulekski tegeleda ainult kahjude vähendamisega. Oluline on ka see, et isegi siis, kui sõltuvushäirel on juba

mitmeid negatiivseid tagajärgi, on alkoholi-, ravimi- ja uimastisõltuvuse korral haigussümptom ise teadvustatud ning jätkuvalt naudingut tagav.

Haiguskriitika võib patsiendil küll olemas olla, aga see on tihti formaalne ja võimet tegelikeks muutusteks veel ei ole. Selline kahetine suhtumine oma haigusesse (ambivalents) oli ka põhjus, miks sõltuvushäired liigitati varem psühhooside alla.

Sõltuvushäire on raske psüühikahäire.

Rääkides kanepisõltuvusest, siis milline on kanepi kasutamise seis Eestis ja milline mujal maailmas?

Kanepi kasutus on kasvav trend.

10% kasutajatel tekib sõltuvus.

Tarvitamine jääb tihti varjatuks, probleemid ilmnevad vahel alles aastate pärast, näiteks kui nooru-

kina kanepit suitsetanul jääb ülikool pooleli või 40. eluaastaks ollakse püsivalt töötu. Samas on võimalik, et ka ühekordne tarvitamine kutsub esile psühhoosi, millest ei tuldagi välja. Aine pikemal tarvitamisel, olgu selleks milline psühhoaktiivne aine tahes, võivad tekkida vaimsed probleemid. Hollandis on kanepisõltuvus paremini teadvustatud ja neil on ka süsteemid üles ehitatud nii, et inimesed teavad, kuhu vajadusel pöörduda. Eestis on asi algfaasis, negatiivseid kogemusi pole nii palju ja teadlikkus kahjudest pole suur. Kõlama on jäänud põnevus ja positiivsus, mida on püütud kanepile omistada. Ainete tarvitamine sõltub suurel määral riigist. Nt Ameerikas näitavad tubaka ja alkoholi tarbimine langustrendi, kanepi tarvitamine on mitmesuguste kättesaadavuse suurendamise vormide tõttu kasvanud ja kasvab ilmselt veel. Seal toimuv on suur sotsiaalne eksperiment, mille mõju inimese aju arengule saavad hinnata ka teadlased (vt abcdstudy.org). Sõltuvused tervikuna on kasvav probleem. Ühiskondlikud sättumused, liberaalsus ja suhtumine stiilis «ise tead, mis teed» on orienteeritud hedonismile. Ühiskonnas toimuv mõjutab narkootiliste ainete tarbimist.

Mida teha? Kas reeglid ja piirangud aitavad?

Reeglitele ja piirangutele pole uimastite puhul alternatiive, need on mõeldud kõigi kaitsmiseks. Iga inimese meeleseisundit muutev aine võib põhjustada püsivaid ajutalitluse häireid ja ajukahjustust. Paraku pole mõistlik ettevaatlikkus kõigile loomuomane.

Kui ühiskond midagi lubab, annab see tugeva signaali, et see on okei. Kannatavad need, kellel pole täielikku arusaama riskidest. Näiteks psüühikahäirega patsiendid. Mulle on nad öelnud, et jah, tarvitan alkoholi, aga kanepit ei tee, ja lisavad, et kui oleks lubatud, siis prooviks küll.

Kättesaadavuse piiramine kindlasti vähendab tarbimist. n

30

neuroloogia

Dr Andrus Kreis: «Neuroloogi juurde tullakse liiga kergekäeliselt.»

TEKST: Kaire

Kenk

FOTOD: Meeli

Küttim

31

neuroloogia

Regionaalhaigla sisehaiguste kliiniku neuroloogiakeskusel patsientide puudust pole, sest Eesti inimesed pööravad oma tervisele üha rohkem tähelepanu.

Paraku suunavad perearstid neuroloogi vastuvõtule ka selliseid alaseljavaludega patsiente, kes sinna jõudma ei peaks, nendib neuroloogiakeskuse ülemarst Andrus Kreis.

V

iimastel aastatel on palju räägitud alaseljavaluga patsientidest, kes ootavad kuude kaupa neuroloogide, neurokirurgide, ortopeedide ja reumatoloogide vastuvõtule pääsemist, pikendades nii ravijärjekordi veel.

Viiendik Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) ambulatoorsetest visiitidest neuroloogi juurde võiksid olla olemata, kui perearstid ei suunaks seljavalu üle kaebajaid neuroloogi juurde.

20 protsenti ambulatoorsetest patsientidest pöördub meie neuroloogide vastuvõtule tugi-liikumisaparaadi haigustega: selja-, kaela-, õla-, puusavalu, spondülogeenne radikulopaatia.

32

neuroloogia

Paraku ei oska neuroloogid neid Üks väga sage neuroloogiline Sada aastat tagasi oli seljavaluga haigusi ravida ja minu meelest on patsientidega lihtne – seda valu ei haigus on migreen. See tundub selliste kaebustega haigete jooksu- peetud kuigi tõsiseks terviseprob- mõne tõsise kroonilise haigutamine ebaeetiline. Seljavalu spet- leemiks, selle võimalikke põhjusi sega võrreldes kerge, kuid võib sialistid on ennekõike füsiotera- isegi ei uuritud. Selline suhtumine siiski inimese elukvaliteeti tõsipeudid, sisearstid, reumatoloogid, töötas. Mida kiiremini patsient selt halvendada. Õnneks saab neurokirurgid, ortopeedid, onko- oma senise elurütmi juurde tagasi migreeni diagnoosiga inimene loogid. Neuroloogilised haigused pöördus ja normaalselt liikuma haiguse kontrolli all hoidmisega põhjustavad üliharva kaela- ja hakkas, seda kiiremini kadusid enamasti ise hakkama. Välja seljavalusid. Kulutame asjatult ka seljavalud. Praegu soovib kesk- arvatud hooletusse jäetud pea­­ haigekassa niigi piiratud ressursse mine seljavaluga patsient ravimit, valude juhtumid. Esineb raviminja mis kõige kurvem – inimene ei mitte iga päev kodus võimelda ega dutseeritud peavalu – inimene tarvitab peavaluravimeid üle saa oma valudele mitte mingit rohkem liikuda. leevendust.

Minu meelest on seljavalu üks 10–15 päeva kuus.

Neuroloogias on areng aeglane, Pidevalt tuleb teha selgitustööd – sotsiaalse eskapismi vorme, mille mida teha seljavalu korral, et põhjus on inimeste abitus oma sest organ on keeruline. Süda selliseid haigeid neuroloogi vastu­ tervisega toime tulla. Teisisõnu on mõnevõrra lihtsam organ, ka kardioloogiavaldkond võtule ei suunataks. areneb seetõttu kiiremini.

Oleme Regionaalhaigla Lausa kadedaks teeb, neuroloogiakeskuses pere- Üks väga sage neuroloogiline kuidas me ortopeedias arste koolitanud. Noorema suudame peaaegu kõik generatsiooni arstidega haigus on migreen. See tundub kulunud liigesed metalon lihtsam, nemad enam mõne tõsise kroonilise haiguasendada! Vanasti jäi kergekäeliselt alaseljasega võrreldes kerge, kuid võib liga kulunud puusaliigesega valu üle kurtvat patsienti inimene voodisse, tänaneuroloogi juurde ei suuna. siiski inimese elukvaliteeti päeval sõidab jalgrattaga.

Muidugi tuleb ka perearsti- tõsiselt halvendada.

Ortopeedia näitab, kui dest aru saada. efektiivne on meditsiin, kui suured on arengud.

Alaseljavalu – tõsine soodustavad haiguse krooniliseks Neuroloogias aga tuleb küll pideprobleem Alaseljavalu on sotsiaalmajandus- muutumist haige teadmatus, hirm valt juurde uusi ravimeid, kuid likult suur probleem, kui mõelda, haiguse ees, probleemid töökohal põhimõttelist läbimurret kroonimilliseid kulutusi teevad inimesed või perekonnas, depressioon, liste haiguste ravis pole ammu ravimitele, kui palju koguneb töölt negatiivne ellusuhtumine jne, ka olnud. Insult on küll tänu uutele puudutud päevi ning kui palju väheliikuv eluviis ja igapäevane ravivõtetele kergemini ravitav, inimesi tunnistatakse töövõime- toit. Seljavalu tekkeks pole palju inimesed ei invaliidistu enam nii tuks. vaja – kõigest istuvat elustiili koos kergesti. Ka epilepsiat saab tänu ravimitele sageli edukalt kontrolli Meie arstid on koolitatud ülekaalulisusega. all hoida, neuroinfektsioone efekmõtlema biomehaaniliselt, levinud tiivsemalt ravida. Aastate jooksul on «välistamispraktika» ning selja- «Päris» neuroloogilisi on paranenud ka kordusinsultide valu pole paraku ühegi konkreetse haigusi vähe meditsiinieriala probleem.

Tegelikult on «õigeid» neuroloogilisi ärahoidmine ehk need ravivõtted, Biomeditsiiniline mudel töötab haigusi vähe. Sagedasim neuro- mida kasutatakse selleks, et uusi hästi vaid lülisamba kõveruste, loogiline haigus on migreen ja insulte ei juhtuks. põletikuliste haiguste, kasvajate vastavalt kõige sagedasem kaebus ja traumade korral. Enamikul peavalu. Ka insult, õnneks Eestis Insult – kas puhkudel pole aga just ägeda ja piisavalt hästi diagnoositud ja elustiilihaigus? kroonilise mittespetsiifilise alasel- ravitud. Kolmandaks dementsus. Usun küll, et geenid laevad püssi javalu puhul seda piltdiagnostika Eestis tegelevad dementsetega ja eluviis vajutab päästikule. neuroloogid ja psühhiaatrid. Näiteks Parkinsoni tõve puhul ei käigus näha.

Krooniline seljavalu on pigem Mul pole selle vastu midagi, kui oska teadus veel seletada, miks funktsioonihäire, mille puhul dementsetega tegelevad psüh- inimene haigestus, kuid insuldi mängib väga suurt rolli patsiendi hiaatrid. Neuroloogi lähebki tarvis puhul saab inimene palju ära teha psühhosotsiaalne taust. Psüh- peamiselt diagnoosi määramisel, selleks, et sõrm päästikule ei vajuhosotsiaalsed tegurid suuren- psühhiaatrid oskavad dement- taks. Mida rohkem me oma eluviise davad haiguse krooniliseks suse psühhiaatrilisi sümptomeid tervislikkuse suunas korrigeerime, kindlasti edukamalt ravida. muutumise riski. seda vähem meid insult ohustab.

33

neuroloogia

Nüüd võib lootustandvalt kinnitada, et insult on hõlpsamini ennetatav ja ravitav kui mõned teised rasked haigused. Samuti annab häid tulemusi kordusinsultide ärahoidmine. Regionaalhaiglal on erakorralise meditsiini alal vanad traditsioonid.

Juba kiirabihaigla ajast toodi erakorralised haiged meie haiglasse. Seepärast ongi meil suur kogemus insultide ravimisel.

Kuigi teema on alati aktuaalne olnud, on sellest rohkem hakatud rääkima viimasel aastakümnel, eriti seetõttu, et varem oli insult ravimatu haigus, aga nüüd on tekkinud selle ravimise võimalused. Seda muidugi tingimusel, et inimene jõuab kiiresti haiglasse.

Mida saab teha perearst?

Insuldi puhul on nii preventsioon kui ka haige hilisem jälgimine väga olulised. Just preventsioon peaks olema perearstide töömaa, sest pika, kuni neljakuulise järjekorra ära oodanud patsient on eriarsti vastuvõtul enamasti nii endast väljas, et ei suudagi meelde jätta kõiki talle jagatavaid nõuandeid. Perearst peaks nõustamisega alustama juba enne, kui inimene on haigestunud, ning teda jälgima, kui tal on juba üks insult olnud.

Tuleb jälgida, et patsient tarvitaks korralikult talle määratud ravimeid, samuti kontrollida tema vererõhku.

Eluviisiga saab paljugi määrata. Kõige suuremat kahju teeb tervisele suitsetamine. Oluline on ka füüsiline aktiivsus: kui inimene armastab sportida-liikuda ja toitub tervislikult, on ka kehakaal enam-vähem normis. Vererõhuhaiguse ravis on oluline soola söömise piiramine.

Muidugi võiksid inimesed end pisut harida, et nad vajaduse korral insuldisümptomid ära tunneksid, ja kui need on tekkinud, kutsuksid kohe kiirabi.

Paraku ei liigu info, mis patsiendiga haiglas tehti ja mis temast edasi võiks saada, alati kohe perearstideni. Nii võib

34

haiglast välja kirjutatud patsient lausa kuudeks perearsti pilgu alt välja jääda. Sellist olukorda tuleks kindlasti parandada, nagu ka meie kõige probleemsemat töölõiku – polikliinikut.

Tingimused ambulatoorseks tööks pole kiita: meil pole ambulatoorsete patsientidega tegelemiseks õde, me oleme mitmel pool laiali.

Me kõik oleme surelikud

Mulle meeldib tuntud neurokirurgi Andres Ellamaa mõte, et arst saab olla ja peab olema patsiendi advokaat, kes tugineb loodusseadustele ja inimkonna kogutud tarkusele.

Arst saab neile tugineda, kuid ei saa nende vastu. Paraku ei suuda meie inimesed endiselt aru saada, et meditsiinil pole võimalik lootusetus seisundis inimest lõputult aidata. Hiljuti ühel öösel valves olles toodi EMOsse kaks üle kaheksakümneaastast raskes, kuid kahjuks enam mitte arstiabi võimaldavas seisundis. Neid oli kurb vaadata: üksikuid, sugulasteta, neile täiesti võõras keskkonnas.

Iga elu lõpusirgele jõudnud inimese suurim privileeg võiks olla surra omaenda kodus. Aga meil? Väga sageli tuleb tegemist teha sugulastega, kes kas ei suuda uskuda, et nende lähedane on nende keskelt lahkumas, või kes vaevlevad kas põhjendatud või põhjendamata süütunde käes, et lähedase eluajal talle piisavalt tähelepanu ei pööranud. Eks see ole suuresti ka usuga seotud.

Luterluses on esiplaanil terve ja täisjõus inimene, väetite hooldamine on riigi kanda. Katoliiklikes maades hooldab iga pere oma eakaid, rääkimata Idamaadest. Meie häda on nii üldine sotsiaalsüsteemi nõrkus kui ka lapsekingades palliatiivravi.

Tööd jätkub aastakümneteks. n

SELJAVALU «PUNASED LIPUD»: l hiljutine trauma; l pidevalt progresseeruv valu, mis

ei lahene lamades, üldseisundi halvenemine;

l valu lülisamba rinnaosas; l maliigne protsess anamneesis; l kortikosteroidide kestev kasutamine või

muu immunosupressioon anamneesis;

l seletamatu kaalukaotus; l palavik; l neuroloogiline sümptomaatika

(pareesid, põiehäire);

l esmane haigestumine vanuses

alla 20 ja üle 50;

l tugev kõhuvalu.

Mittespetsiifilise nimmevalu käsitlemisel tuleb hinnata neid nn punase lipu sümptomeid. Vaid punase lipu sümptomite esinemisel tuleb alaseljavaluga haige suunata kas EMOsse või vastavalt kahtlustatavale pa­ toloogiale kas neurokirurgi, traumatoloogi-­ ortopeedi, sisearsti või reumatoloogi vastuvõtule. Kui patsiendile määratud lühiaegne valuravi ja ka lihasrelaksant ei anna soovitud tulemust ning patsiendi seisundi korduval hindamisel patoloogilist leidu pole, tuleks ta suunata hoopis taastusravikeskusesse taastusraviarsti vastuvõtule.

Tule head tegema

verekeskusesse ja DoonorFoorumisse, doonoripäevadele ning suvistesse doonoritelkidesse!

VEREKESKUS (Ädala 2) E, R kell 8–16, T–N kell 11–19 DOONORIFOORUM (Narva mnt 5) Foorumi keskuse 4. korrusel E–N kell 11–19, R kell 11–16

Doonoritelgid 2017 n PÄRNUS Martensi väljakul

23. mail kell 11–16 24. mail kell 11–16 5. septembril kell 11–16 6. septembril kell 11–16 n TALLINNAS Vabaduse

n RAKVERE linna keskväljakul

19. juunil kell 12–18 20. juunil kell 11–17 21. juunil kell 11–17 14. augustil kell 12–18 15. augustil kell 11–17 16. augustil kell 11–17

väljakul

12. juunil kell 12–18 13. juunil kell 11–17 29. augustil kell 12–18 30. augustil kell 11–17

n HAAPSALUS lossiesisel platsil n RAPLA kultuurikeskuse

19. juulil kell 12–18 20. juulil kell 11–17

juures

21. augustil kell 12–18 22. augustil kell 11–17

n PAIDE kultuurikeskuse juures n TARTUS Raekoja platsil

24. juulil kell 12–18 25. juulil kell 11–17 26. juulil kell 11–17

13. septembril kell 11–17 14. septembril kell 11–17

n KEILA kultuurikeskuse juures

10. juulil kell 12–18 11. juulil kell 11–17 12. juulil kell 11–17

n VILJANDIS Vabaduse platsil

9. augustil kell 11–17 10. augustil kell 11–17

Iga vereloovutus aitab päästa kellegi elu!

TÄIENDAV INFO Verekeskus

verekeskus.ee doonoritelgid.ee

TULE DOONORIKS!

Doonorid ja Sõbrad

Verekeskus

ERAKORRALISE MEDITSIINI OSAKONNA tähtsaim eesmärk on kriitilises seisundis patsientide ravimine.

Tipptundidel toob kiirabi Regionaalhaigla EMOsse umbes 10 patsienti tunnis.

See tähendab, et iga 6 minuti tagant saabub kiirabiga haige, kes vajab vältimatut abi.

Lisaks teenindatakse päeva jooksul ambulatoorses tsoonis umbes 120 patsienti, kes pöörduvad EMOsse ise või kelle on suunanud sinna perearstid.