Edulugu: koostöö
Pärnu Haiglaga
Innovatsioon ja disain haiglat edendamas
Suurõppus
„Morna madin“ andis hindamatu kogemuse
Taipoks ja takistuskross –dr Annika Tähepõllu särtsakad hobid
Töövarjupäev
toob õe elukutse lähemale
EMO on üks haigla kriitilisemaid üksusi, kus iga päev lahendatakse kümneid ja kümneid keerulisi ning kiireloomulisi olukordi. Ajakirja kaaneloos annab intervjuu EMO uus juht dr Marit Märk, kes räägib plaanidest ja eesmärkidest erakorralise meditsiini valdkonnas.
Dr Märk tõdeb, et aina tähtsamaks muutub ka inimeste harimine ja panustamine teadlikkuse tõusu, näiteks tuleb õpetada inimesi eristama rasket haigusseisundit kergemast tervisemurest, millele leiab lahenduse ise ennast kodus ravides või perearsti poole pöördudes.
Haiguste ennetamine ja terviseteadlikkuse tõstmine on olulised sammud, et vähendada haiglaravi vajavate patsientide arvu ja parandada inimeste elukvaliteeti. Meie haigla kardioloogid on suurepärane näide sellest, kuidas arstid panustavad ennetustöösse ka oma vabast ajast.
Eeskujuks on kardioloogiakeskus koos keskuse juhi dr Julia Reinmetsaga ja dr Martin Serg, kes on alati olnud eestvedaja, olgu selleks ühised kolleegide rattasõidud või inimeste nõustamine rahvatervise üritustel. Dr Sergi pühendumus ja algatusvõime ei ole jäänud märkamata – ta valiti aasta tohtriks. Ennetustegevus peab olema osa tänapäevasest haiglatööst, sest tervishoid ei ole ainult haiguste ravimine, vaid ka nende ärahoidmine. Seetõttu jätkab Regionaalhaigla ennetusprojektide toetamist ja laiendamist, kaasates rohkem spetsialiste ning pakkudes elanikkonnale nõu enda tervise eest hoolitsemiseks.
Head lugemist ja terviseteadlikke valikuid!
Stina Eilsen sisukanalite peatoimetaja
Toimetuse kolleegium: Agris Peedu, Kristo Erikson, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik, Katre Zirel
Väljaandja: SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn Küsimused ja tagasiside: press@regionaalhaigla.ee
2 Juhtkiri
3 Eesti vajab sisulist tervishoiureformi
4 Marit Märk: „Olen tagasi eriala juures, millest siin haiglas alustasin.“
9 „Morna madin“ andis hindamatu kogemuse
12 Südamearstid panustavad südilt ennetusse
16 Silmakirurgia plahvatuslik areng
19 Martin Serg: „Olen siiralt uhke meie haigla üle.“
20 Arst on patsiendi kõrval vastuvõtust lõikuseni
24 Innovatsioon ja disain igapäevases töös
28 Dr Katrin Sikk: „Meil lihtsalt ongi väga tore personal!“
32 Hea koostöö on heade inimsuhete tulemus
36 Töövarjupäev viis Sofia unistuse täitumisele lähemale
40 Parimad paigad maailmas
44 Dr Annika Tähepõld: „Trenn on minu teraapia.“
Makett ja teostus: Menu Meedia Trükk: K-Print
Peamisteks märksõnadeks 2025. aastal on ravikvaliteet, ressursside piiratus ning vajadus sisuliseks ja kogu Eestit hõlmavaks tervishoiureformiks.
Kuidas on sel aastal ravijärjekordadega? Muutust paremuse suunas ei ole näha. Teame, et Tervisekassa reservid võetakse kasutusele ning Tervisekassa ravirahastusleping, mille alusel teeme oma ravitööd, ei ole piisav. Regionaalhaigla arstid hindavad, et alanud aastal on meie võimekus teha lepingu mahust rohkem ravitööd isegi vähemalt ca 16 miljoni euro ulatuses, mis on Regionaalhaigla niigi suuri ravimahtusid arvestades oluline summa. Ka sel aastal teeme ületööd ehk ravirahastuslepingu mahtu ületavat tööd, seda just nimelt aasta viimases kvartalis, kus lepingumahud on täis, kuid patsientide vajadus ravi järele on jätkuv.
Kuigi meil jaguks arste ja õdesid ning meditsiinitehnikat sellise ületöö tegemiseks, siis pikemas perspektiivis ei ole see haiglale jätkusuutlik, sest Tervisekassa tasustab ravilepingu mahtu ületavat tööd üksnes osaliselt. Esmajärjekorras kannatavad sellisel juhul investeeringud. Küsimus ei ole vaid ehitistes, vaid ka meditsiinitehnikas ja infotehnoloogias. Eelnev näitlikustab, et Eesti tervishoid vajab reforme. On kiiduväärt, et valitsus kiitis hiljuti heaks haiglavõrgu arengusuunad aastani 2040, sest kehtivat visioonidokumenti polnud meil juba aastaid. Samas ei ole nendes arengusuundades piisavalt ambitsiooni. Olen jätkuvalt veendunud, et Tallinna haiglavõrk vajab muutmist ning idee teha pealinnas asuva nelja haigla pinnalt ühendhaigla on aja- ja asjakohane. Puudu on aga vaade, mis juhtub Eestis
laiemalt. Tervishoiu arengu küsimus ei ole haiglahoonetes ja nende sulgemistes, vaid fookuses peaks olema see, milliseid raviteenuseid kus pakutakse. Kui raha ja personaliga priisata ei saa, siis tuleb erilist tähelepanu pöörata sellele, kuidas vajaliku arstiabi saaks elanikele tagada kõige mõistlikumal viisil.
Mida tehnoloogia- ja oskusteabemahukamad on erialad ja mida spetsiifilisemad ravivajadused, seda kitsamaks peaks minema ka raviteenuste pakkujate arv – kuni selleni, et mingit ravi pakub Eestis vaid üks haigla. Selliseid näiteid on kas või põletusravi Regionaalhaiglas või organsiirdamine Tartu Ülikooli Kliinikumis. Aga võimalusi raviteenuste tsentraliseerimiseks on veel mitmeid. See, et nii insuldiravi kui ka südamestimulaatorite paigaldamist pakuvad viis haiglat, on hea algus, kuid ka siin oleks võimalusi veel. Meditsiinis loeb kogemus, ka ravikvaliteedi mõttes. Mida killustatumalt eriarstiteenuseid riigis pakume, seda ebaefektiivsemalt kasutame niigi kehvakest tervishoiuraha ning hinnatud tippspetsialistide oskusi. Haiglavõrgu arengusuunad oleksid just raviteenuste tsentraliseerimise vallas pidanud olema selgesõnalisemad, andes sellega olulise ja konkreetse suunise õigusruumi muutmiseks haiglatele kehtestatud nõuete suhtes. Juba praegu on nii mõnigi erakliinik suurema Tervisekassa rahastusega kui mõni riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluv üldhaigla. Samas ei nähtu eelviidatud arengusuundadest, mis eesmärke seab riik piiratud tervishoiurahastuse tingimustes erameditsiinile.
Tallinnas asuvate haiglate ühendamise ideed tõin juba positiivselt esile, kuid see ei tohiks jääda üksnes ideeks, vaid peaks lähiaastatel saama ka reaalsuseks. Tallinna ühendhaigla loomine on suurepärane võimalus eriarstiabi reformida, kuid see muutus tuleb teha targalt.
2025. aasta annab esimesed praktikad patsiendi vastutuskindlustuse suhtes. Lisaks patsiendile on vastutuskindlustusest kasu ka tervishoiutöötajale. Ravivea korral on arstil ja õel nüüd nii võlaõiguslik, karistusõiguslik kui ka tööõiguslik kaitstus. Regionaalhaigla maksab ühe arsti või õe kohta aastas kindlustusmakset ca 150 eurot, millest Tervisekassa hüvitab pool. Seega tööandja poolt ühe arsti või õe kohta makstav 75 eurot aastas selleks, et tervishoiutöötajatel oleks suurem kindlus ja ravitegevuse riskid paremini maandatud, on pisikene mõistlik panus. Olen veendunud, et ravikvaliteet ja selle arendamine on kindlustusseltsi riskimaatriksis ning Regionaalhaiglale pakutud hind arvestas ka meie seniseid töötulemusi ja panust ravikvaliteedi arendamisel. Jääb loota, et vastutuskindlustus rakendub praktikas sujuvamalt, kui seda oli seda reguleeriva seaduse sünd.
Agris Peedu, Regionaalhaigla juhatuse esimees
Marit Märk juhib eelmise aasta septembrist Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonda. See on Eesti suurim ja katsumusi siin jagub. Mis erakorralise meditsiini valdkonda lähiaastatel ees ootab?
Tekst: Stina Eilsen
Fotod: Rauno Liivand, erakogu
Erakorraline meditsiin on keeruline valdkond, mis meedias pidevalt esiplaanil ja sageli mitte kõige positiivsemate kajastustega. Miks otsustasid kandideerida?
Jah, väljakutse Regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskust juhtima hakata oli suur, kuid minu kaalutlustel ja analüüsil tehtav. Teades, kui tugev meeskond erakorralist teenust Regionaalhaiglas osutab, ei tekkinud mul kordagi hirmu dr Vassili Novakilt teatepulk üle võtta. Kahe esimese kuuga oli mul selge, kus on EMO töö ladusamaks muutmise võimalused, ning teadmine, et lokaalselt ja üksi me neid ei lahenda. Kiirabibrigaadide järjekordade lahendamisse tuleb kaasata esmatasandi meditsiin ja haiglaeelne etapp ning haiglaüleselt on kõikidel erialadel kaasvastutus EMO ummikute ennetamises.
Minu karjäär Regionaalhaiglas sai alguse internatuuris 2000. aastal, kui lisaks erialatsüklitele töötasin EMO-s nn nelja toa valvearstina. Olen tagasi eriala juures, millest siin haiglas alustasin.
Kui ajakirja jaoks pildistamispaika valides uurisin, kus on sinu põhiline töökoht EMO-s, jõudsime jälgimissaali suure ekraani ette, kus kirjas EMO-sse saabunud patsiendid. Nagu aru saan, siis just siin asub väljakutsete kese?
Jah, EMO jälgimissaali ekraan on minu ja vastutava valvearsti igapäevane tööriist, ennetamaks kiirabibrigaadide järjekordi. Ekraan annab kiire ülevaate jälgimissaali ja palatite voodihõive, tööprotsesside
ning haigete EMO-s viibimise aja jälgimiseks. Intensiivravisaal ja jälgimissaal on just need EMO tsoonid, mis peavad tagama kiirabiteenuse toimepidevuse. Teades, et haiglal on kohustus võtta abivajaja kiirabibrigaadilt vastu viivitamatult, kuid mitte pikema kui 30-minutilise ooteajaga, siis sellest tsoonis peame hoidma voodihõivet 85% juures, et suuta vastu võtta uusi patsiente ilma viivituseta.
Erakorralise abi andmine ja kiirabibrigaadide teenindamine on kaugel plaanilisest teenuse osutamisest ja tööpäeva intensiivsus ei ole ette prognoositav. Mul on hea meel, et meeskond on tööprotsesside sujuvamaks muutmise muudatustega kaasa tulnud. Kiirabibrigaadide järjekordi ei ole meil enam olnud, kiirabitriaaž töötab ladusalt. Kõik panustavad.
Kui sead ennast tavainimese asemele, siis millised on ootused EMO-le? Kas need on õigustatud, arvestades praegust olukorda meditsiinisüsteemis? Mis on sinu hinnangul põhipõhjus, miks EMO-st on saanud alternatiiv perearstikeskusele?
Hetkel on EMO üks suur „logistikakeskus“, mida see olema ei peaks. Nii patsiendid kui ka suunavad arstid on arvamusel, et EMO lahendab patsiendi tervislikud ja sotsiaalsed probleemid, sh ka need, mis oleksid ennetatavad ega vaja kiiret sekkumist.
2024. aastal kasvas ise EMO-sse pöördujate arv 7% võrreldes 2023. aastaga, mis on süvendanud ülekoormust rohelises tsoonis. Inimeste terviseteadlikkus on madal, EMO-sse pöördutakse kergete tervisemuredega,
mis ei vaja erakorralist sekkumist. Jäetakse vahele perearsti etapp, kuna esmatasandi teenusele saamine on keeruline ja pika ooteajaga. Osa patsiente kasutab pöördumist kui võimalust mugavusteenuseks, et saada eriarsti käsitlust koos analüüside ja uuringutega ühe päeva jooksul, isegi kui ooteaeg arsti vastuvõtule on pikk.
Erakorralise abi andmine ja kiirabibrigaadide teenindamine on kaugel plaanilisest teenuse osutamisest ja tööpäeva intensiivsus ei ole ette prognoositav.
Kuidas inimesed mõistaksid, et EMO ei ole see koht, kuhu abi otsima tulla, kui piisavalt kiiresti perearsti vastuvõtule ei jõua? Põhiosa sellest raskest tööst käib hoopis kiirabiga saabuvate patsientidega ja nii see tegelikult olema peakski. Inimeste käitumist on raske mõjutada. EMO-sse tullakse terviseseisundit kontrollima, et saada südamerahu ja turvatunne – nii leiti Riigikantselei korraldatud inimkäitumist analüüsival ja lahendusi otsival müksatonil, kus osalesin Regionaalhaigla EMO esindajana. Esmatasandi takistusrajad ja inimeste terviseteadlikkuse tõstmine on suundumus, millega riiklikult edasi minnakse. Kindlasti ei tohiks levida teadmine, et EMO-sse ei saa pöörduda. Ideaalis võiks EMO-sse suunamine toimuda ainult eeltriažeeritult saatekirja alusel, välja arvatud traumapatsiendid ning kiirabibrigaadide toodud patsiendid.
Kuidas saame inimeste terviseteadlikkust parandada ja nn talupojatarkuse taas ausse tõsta? Iga väiksema mure korral ei ole ju vaja erakorralist arstiabi, vaid saab ka kodus õigeid ravivõtteid kasutades ennast aidata. Terviseteadlikkuse parandamine peab saama alguse kodunt, samuti peab seda toetama kooli õppekava ning lisaks usaldusväärne sotsiaalmeedia ja blogid, mis õpetavad, millega võiks inimene ise hakkama saada ja millal on siiski vaja arsti poole pöörduda. Terviseteadlikkus ei ole iseenesestmõistetav, vaid vajab tänases kiires elutempos järjepidevat meeldetuletamist.
Kandideerimisel esitasid oma visiooni. Mis olid põhieesmärgid selles?
Soovin, et Regionaalhaigla püsiks regiooni kõrgema etapi raviteenust osutava juhtiva tervishoiuasutusena ja et EMO tasemel oleks tagatud valmisolek kõrgeima prioriteediga patsientide ravimiseks. Tahaksin, et keskuses töötavad motiveeritud arstid ja õendushoolduspersonal. Selle kõige eelduseks on EMO muutmine ja tänapäevastamine nii ruumilahenduste suhtes kui ka eriala suundumustega kaasas käimine.
"EMO jälgimissaali ekraan on minu ja vastutava valvearsti igapäevane tööriist, ennetamaks kiirabibrigaadide järjekordi," selgitab dr Märk.
Mis on kõige põletavamad teemad, mille lahendamiseni sooviksid jõuda?
Kõige põletavamad teemad on seotud EMO ülekoormuse, töötajate läbipõlemise ja järelkasvuga. Suur töökoormus ja piiratud arvu personaliga töötamine põhjustab ajanappust, mis omakorda vähendab võimalust patsientidega põhjalikumalt tegeleda. Regionaalhaigla EMO aastane ravijuhtude arv on viimastel aastatel kasvutrendis, 2024. aastal teenindati 81 000 patsienti. Ravijuhtude arv ühe EMO jaoks on väga suur ja kirjanduse andmeil on sellesse sisse kodeeritud EMO ülekoormus ja patsientide kuhjumine. Lahendusteks on ise pöördujate tsooni vastuvõtu korrastamine, kiirabiga mitte-Regionaalhaigla profiilsete patsientide alternatiivsele teekonnale suunamine ja haiglasiseste teekondade parendamine. Muutusi ja innovatsiooni tingib asjaolu, et meil on arstide defitsiit ja me peame liikuma samas suunas nagu muu maailm, kus õed ja tervishoiuspetsialistid tegelevad kergemate tervise -
hädadega patsientidega. Nii on ka plaanis juurutada ja arendada õe iseseisva vastuvõtu ning füsioteraapia teenust EMO-s.
Peaaegu pool aastat on möödunud. Mis sind on kõige enam üllatanud?
Positiivselt on mind üllatanud toetav EMO meeskond ja anestesioloogiakliiniku kollektiiv. Loodetavasti tuleb ka haigla juhatus kaasa uuendustega, mis on praegu hädavajalikud töökoormuse optimeerimiseks ja töövoo juhtimiseks.
Kuidas kolleegid vastu võtsid?
Enamiku arst-kolleegidega olen aastaid koos töötanud ja vastuvõtt on olnud ootuspärane. Inimeste juhtimine on suur väljakutse.
Eelmine juht dr Vassili Novak juhtis EMO väga pikalt. Mis olid need õpetussõnad, mis ta sulle kaasa andis?
Dr Vassili Novak ei ole kuhugi kadunud. Ta osaleb aktiivselt EMO töös ja arendustes. Õpetussõnu jagab ta iga päev, aga jätab ka mulle vabad käed.
Kui ülikoolis arstiteadust õppisid, kas siis oli mõte, et kunagi võiksid EMO valdkonnas töötada?
Millised olid sinu unistused tookord?
Mul ei ole olnud kunagi suuri ambitsioone, pigem olen soovinud teha tööd, mis mind inspireerib. Arstina töötamine on olnud mu suurim unistus, kuid vahepeal tuleb teha ka administratiivset tööd, sõltumata erialast.
EMO valdkond eristub oma erakorralisusega muust meditsiinist. Mis iseloomustab selle valdkonna kolleege?
Erakorraline meditsiin on eriala, mis koondab kõrge pingetaluvuse ja kiire otsustusvõimega inimesed, kellel on oskus tegeleda keerulist ja mitme eriala ravikäsitlust vajavate patsientidega ning teha ka kiireid ja raskeid otsuseid, kui elupäästvad ravivõtted on efektita. Erakorralise meditsiini eriala teeb eriliseks see, et siin toimib tihe meeskonnatöö, mille toimimist harjutame regulaarselt.
Nagu eelnevalt mainisid, on EMO-s ka suured probleemid ülekoormuse ja tööjõupuudusega. Kuidas reklaamiksid EMO tööd noortele meedikutele? Miks tulla?
Tööjõupuudus ja suur töökoormus on kogu Eesti meditsiini üks viimaste aastate suurim murekoht, mis lähikümnendil kahjuks ei lahene. Seega ei hakka ma erakorralise meditsiini eriala eraldi esile tõstma, vaid paneksin südamele noortele, kes ülikooli arstiteaduskonda lõpetavad, et nad valiksid arstikutse ja teeksid erialast tööd sõltumata valdkonnast. EMO eriala on mitmekülgne ja vaheldusrikas ning just seda pakub Regionaalhaigla EMO. Oleme noorarstide hulgas atraktiivne nii tööandjana kui ka residentuuri baasasutusena. Möödunud aastal võtsime tööle neli EMO residentuuri lõpetanut ja plaanime noori kaasata ka sel aastal. 2026. aastal on planeeritud EMO renoveerimine,
misjärel saame juba töötada uues ja tänapäevastatud töökeskkonnas.
Kuidas pidev tööjõupuudus ja ülekoormus EMO tööd mõjutab?
Erialaspetsialistide defitsiidi tõttu oleme kaasanud valvegraafikutesse üld- ja abiarste, keda oleme koolitanud eelnevalt EMO profiilsete patsientide käsitluse suhtes, et ülekoormusega toime tulla.
Milline on koostöö perearstide ja teiste koostööpartneritega?
Koostöö perearstide ja teiste Tallinna haiglatega toimib, kuid vajab veel parendamist. Kõik osapooled – nii esmatasand kui ka kiirabiteenust osutavad asutused – on saanud aru, et haiglaeelne etapp vajab korrastamist. Parendusmeetmete ettepanekud on tehtud nii koostööpartneritele kui ka riigile.
Marianna Lezepjokova, Regionaalhaigla EMO õendusjuht
Marit Märk on väga suure töövõimega. Ta on nüüd pool aastat erakorralise meditsiini valdkonda juhtinud ning teeb seda väga kiires tempos, väsimuse märke näitamata.
Marit on eesmärgile ja tulemusele suunatud. Ta suutis suhteliselt kiiresti viia sisse väga vajalikud tööalased muudatused: alates septembrist ei ole meil üle 30 minuti kestnud kiirabijärjekordi esinenud, saame saata patsiente õendusabisse töövälisel ajal, paranenud on patsientide liikumine haigla osakondadesse.
Marit on väga hea suhtleja ja temalt on hea suhtlemist õppida. Väga emotsionaalses keskkonnas, nagu seda on EMO, on ta alati viisakas ja tasakaalukas juht.
Ta kuulab ja arendab meeskonda. Meil hakkasid toimuma väga huvitavad seminarid, kuhu Marit on kaasanud lektoritena teiste erialade esindajaid. Ta annab alati aega ettepanekute tegemiseks ja oma arvamuse väljendamiseks ning arvestab nendega. Meil on töös mitu projekti, mis muudavad Eesti erakorralise meditsiini tavapärast töökorraldust. Ma arvan, et meil väga vedas, et valituks osutus Marit.
Kuidas kriisideks valmis olla? Kriisivalmidus on EMO üks märksõnu.
Kriisideks valmisolekut ei tohi igapäevatöö varjus unustada. Parim ettevalmistus kriitiliseks intsidendiks on regulaarsed õppused. EMO fookuses on masskannatanute situatsioonide lahendamine, mida praktiseerisime viimati 2024. aasta sügisel, kui toimus õppus nimega „Morna madin“.
Oled koos perega elanud ka USA-s ja sul on töökogemus Kansase haiglast. Kui palju sealse erakorralise meditsiiniga kokku puutusid? Jah, töötasin USA-s Kansase Ülikooli Haiglas. EMO töökogemust mul kahjuks ei ole, mida kaasa tuua.
Patsientide raviteekonnad on sarnased, kuid ravikindlustus määrab teenuste sisu ja mahu.
Millised kogemused oled kaasa võtnud
Regionaalhaigla tütarhaigla Raplamaa Haigla juhtimisest?
Raplamaa Haiglas töötamine oli missioonitöö. Viieaastase tööperioodi jooksul sai ajakohastatud haigla raviteenuseid, tugevdatud kliinilist koostööd üle kontserni ja värvatud uusi erialaspetsialiste kodulähedast tervishoiuteenust osutama. Jõudsin arusaamisele, et tugeva meeskonnaga ja süsteemse lähenemisega on võimalik ka väikeses haiglas häid tulemusi saavutada, ning seda püüan ka Regionaalhaigla EMO-sse tuua.
Räägi veidi oma perekonnast.
Mul on neli toredat last, kellest kaks on täiskasvanud, ja toetav abikaasa. Need on inimesed, keda saan usaldada ja kelle peale saan alati kindel olla.
Mis aitab lõõgastuda?
Tööst vaba aega veedan perekonna ja sõprade seltsis aktiivselt puhates. Armastan sporti ja reisimist. Viimastel aastatel olen avastanud enda jaoks matkamise, mis on omamoodi meditatiivne tegevus ning võimaldab avastada maailmas kohti, kuhu tavapäraselt reisides ei sattu.
Mis aitab hoida positiivset meelt?
tegeleda.
Suur töökoormus ja piiratud arvu personaliga töötamine põhjustab ajanappust, mis omakorda vähendab võimalust patsientidega põhjalikumalt
Olen loomult optimistlik ja lahendustele orienteeritud. Tagasilöögid mind ei frustreeri. Olen saanud head geenid oma vanematelt.
Pille Mukk, sisehaiguste kliiniku juht
Marit on kogenud sisearst, kes on oma kliinilises töös olnud alati põhjalik ja pühendunud. Seda teavad ja hindavad ka kõik kolleegid.
Ta on Regionaalhaiglas kindlasti arst, keda tuntakse hästi ka väljaspool oma eriala ning kellel on häid töised kontakte üle kogu maja. Ta näeb alati ka n-ö suur pilti haiglas ja ka kogu tervishoiukorraldust Eestis, sest ta on alati olnud piisavalt uudishimulik ja pigem näib juhinduvat põhimõttest, et valdkonna edendamiseks tuleb alati ka ise panustada.
Maritile saab usaldada vastutust. Lisaks sellele, et sisehaiguste kliinikus on ta alati olnud tunnustatud arst, siis isiklikult hindan ja tunnustan teda väga ka selle väljakutse eest, mille ta võttis vastu umbes neli aastat tagasi, kui asus Raplamaa Haiglas ravijuhi rolli. Selleks, et juhtida maakonnahaigla ravitööd ja samal ajal jätkuvalt panustada ka üldsisehaiguste keskuses, peab olema väga sitke ja motiveeritud. Marit seda kindlasti on. Tema hea analüüsivõime ja tasakaalukus aitasid meid kindlasti üle paljudest töistest probleemidest. Maritile on iseloomulik, et probleemide tõstatumisel on tal alati ka lahendusettepanekud ning nii on üldjuhul võimalik edasi liikuda. Ennast pidevalt arendada on talle samuti omane. Kokkuvõttes see ongi kõik töökus – iseloomuomadus, mis edasi kannab.
Marit on nõudlik enda ja teiste suhtes ning mõnikord ehk enda suhtes ka liigselt.
Tänaseks juba pikaaegse klinitsisti ja ka juhi kogemusega on praeguseks Marit minu hinnangul erakorralise meditsiinikeskuse jätkuvale heale arengule panustades hea juht.
Marit on ema neljale ägedale lapsele. Tal on väga tegus ja ühtehoidev pere. Kõik nad on sportlikud ja hindavad tervislikke eluviise. Nii võib nende peret kohata nii suusaradadel kui ka uisuväljaku ääres. Või siis metsas sörkimas ning matkamas. Mariti pere väärtustab väga haridust ja panustab oma laste arengusse. Lihula tüdrukuna on ta alati kursis ka sellega, kuidas läheb kodukohal.
„Morna
Tekst: Stina Eilsen
Fotod: Rauno Liivand
4. oktoobril korraldas Regionaalhaigla masskannatanutega sündmuse õppuse „Morna madin“, kus mängiti läbi suure hulga kannatanutega kriitiline olukord. Kaasatud oli Regionaalhaigla kiirabikeskus, Häirekeskus, Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet, Tallinna Kiirabi, Pärnu Haigla, Ameerika Suursaatkond, Elron ja Eesti Raudtee.
Regionaalhaigla kriisi- ja riskivaldkonnajuhi ning sündmuse peakorraldaja Mari Kolga sõnul võib 4. oktoobril toimunud õppust julgelt nimetada suurõppuseks, kus mängiti läbi masskannatanutega situatsiooni lahendamine selle toimumisest kuni lõpliku ravi faasini haiglas. „Olen ütlemata tänulik kõigile, kes õppuse toimumisse oma panuse andsid: korraldajad, mängujuhid, reageerijad-mängijad, kannatanud – igaühe osa oli oluline!
Minu peamine soov ja unistus, et üheskoos lahendatakse stsenaarium, mille õppuse korraldajad on loonud, täitus täielikult, ja see annab indu järgmiste õppuste planeerimiseks,“ ütles Kolga.
Kolga sõnul oli eesmärk, et sündmus oleks terviklik.
„Haiglaõppuste puhul piirduvad masskannatanute sündmused sageli ainult EMO-s toimuvate tegevustega ja edasist ei harjutata. Meil oli soov, et seekord me mängime kõik läbi alates sellest, kui operatsiooni vajav patsient jõuab haiglasse, kuni sinnani, kus ta on reaalselt operatsioonitoas koos operatsioonimeeskonnaga. Või kui haige vajab intensiivravi, siis ta liigubki intensiivravipalatisse ja mäng lõppeb seal, kus patsiendile on esmane abi osutatud ja ta
Esmakordselt nii suures mastaabis toimunud õppus "Morna madin" andis hindamatu kogemuse kõigile osalejatele.
liigub aktiivravi faasi või lubatakse koju,“ kirjeldas Kolga „Morna madina“ õppuse käiku. Tema sõnul said kõik patsiendid ravikäsitluse ning ühtlasi telliti õppuse käigus ka uuringud ja analüüsid.
Tagasiside koostööpartneritelt
Politsei- ja Piirivalveameti valmiduse teenuse koordinaator Birgit Siim lisas, et nende asutusel oli väga hea meel õppusel osaleda. „Saime oma eesmärgid täidetud ja leidsime üles need kohad, mida peame veel lihvima. Meile väga meeldis, et saime harjutada sündmust kui tervikut, kuna enamasti saame läbi mängida vaid teatud elemente. Oli väga hea staabitöö harjutamise võimalus nii paljude reaalselt kohal olevate üksuste
juhtidega ning saime hea ülevaate teiste ametkondade tegevustest ja võimekustest suursündmustel,“ rõhutas Siim.
Päästeameti välijuht Tarmo Klooster sõnas, et õppus andis võimaluse harjutada erinevate teenistuste koostööd võimalikult reaalsetes tingimustes ja õppuse tulemus näitas, et koostöö nii sündmuskohal kui ka staabis sujus väga hästi. „Äkkrünnaku sündmuse korral on pääste roll sündmuskohal üsna teisejärguline, põhiraskus on politseil. Põhiliselt seisneb päästjate tegevus kannatanute transpordis ohukoldest meedikute juurde, vajaduse korral ka sündmusega kaasneva tulekahju, varingu vms likvideerimine. Selle õppuse korraldajaid võib kiita selle eest, et suudeti leida suur hulk „kannatanuid“, mis andis võimaluse harjutada erinevate teenistuste
koostööd võimalikult reaalsetes tingimustes.“
Eesti Raudtee ja Elron on väga tänulikud operatiivteenistustele, kellega koos äkkrünnaku teemaline õppus läbi viidi. „Taolised keerulised õppused on ääretult olulised eri osapoolte võimekuste ja võimaluste treenimiseks. Üks võtmesõnu on siin kindlasti koostöö eri osapoolte vahel. Nagu ka see õppus näitas, on koostöö meil väga hea,“ märkis Eesti Raudtee turvajuht Marius Kupper. „Õppuse ettevalmistus oli päris suur ja õppuse kõige suurem õnnestumine oli see, et kõik mängijad olid hästi proaktiivsed, tagasiside oli positiivne, inimesed said sellest kasu ning kogusime palju sisendit, kuidas masskannatanutega sündmuse plaani ajakohastada,“ võttis Kolga õppuse kokku.
Regionaalhaigla südametiim on otsustanud liikuda inimestele lähemale ja tegeleda vabatahtlikus korras südamehaiguste ennetamisega väljaspool haiglaseinu. Seljataga on Haapsalu südamepäev, osalemine väikeettevõtjate konverentsil „Südi“, südametervisest on räägitud Ukraina psühholoogidele ning mitu ennetusprojekti on lähitulevikus veel ees.
Tekst: Stina Eilsen Fotod: Vendo Jugapuu, Raul Mee
Haapsalu Kultuurikeskuse saal on reede õhtupoolikul täitunud eri vanuses inimestega, aga siin ei alga kontsert ega etendus, vaid Regionaalhaigla südamearstid on tulnud Läänemaa inimestele südametervise alast nõu andma. „Läänemaal on üllatavalt kõrge suremus südameveresoonkonna haigustesse, mistõttu leidsime, et oluline on tulla ise Läänemaa inimeste juurde,“ ütleb Regionaalhaigla südamearst dr Martin Serg, kes valiti ka Regionaalhaigla „Aasta tohtriks 2024“. Just tema on haaranud initsiatiivi südameennetuses ning Haapsalu ürituse üks algatajatest.
Haapsalus on kohal neli arsti ja neli õde: prof Margus Viigimaa, dr Martin Serg , dr Julia Reinmets, dr Malle Helmdorf ja õed Kirsti Reissar, Kertu Mõistlik, Jevgenia
Kutepova, Svetlana Niilo, Anne Speek ja Polina Politova. Ürituse õnnestumisele aitasid väga palju kaasa Läänemaa Haigla kolleegid eesotsas haigla juhi dr Katrin Lutsu ja õendusjuhi Marju Lepmetsaga. Saalitäis rahvast sätib ennast kuulama prof Margus Viigimaa ettekannet liikumisest, toitumisest, stressi maandamisest. Tuleb mitu küsimust, tunda on soovi südametervise kohta rohkem teada saada. Mitmed tunnevad huvi, kuidas spordiga südant tugevana hoida.
„Alustasin oma arstitööd Tartus Maarjamõisa haigla infarktiravi osakonna arstina. Öövalvetes võtsin kahjuks liiga sageli vastu noori südameinfarktiga mehi. Neid hiljem ravides, nende peredega kokku puutudes sain aru, kui mõistusevastane ja valus selline situatsioon on,“ räägib prof Viigimaa motivatsioonist tegeleda südamehaiguste
ennetamisega. Arsti sõnul on südameinfarkt nagu ka teised aterosklerootilised südame-veresoonkonna haigused ennetatavad. „Tervisliku eluviisi ja riskitegurite maandamisega saame need haigused ära hoida või vähemalt lükata neid aastakümneid edasi ka siis, kui pärilikkus pole soodne,“ rõhutab ta.
Pärast prof Viigimaa ettekannet sätivad arstid ja õed ennast laudade taha ning inimestest moodustub järjekord. Nüüd saab testida enda tervist, mõõta vererõhku, kontrollida kolesterooli ja veresuhkru näitajaid ning seejärel arstiga personaalselt nõu pidada, kuidas südametervist hoida.
Imesid juhtub
Üks tarmukas daam suundub kindlal sammul dr Julia Reinmetsa laua suunas, taaskohtumine on liigutav, sest dr Reinmetsas tunneb ta üllatuslikult ära enda elupäästja. „Viis aastat tagasi oli mul südameseiskumine ja mind päästis Regionaalhaigla kardiointensiivis dr Reinmets, ma olin ju teadvuseta, mäletasin vaid hägusalt valges kitlis minu kohale kummardunud naisarsti ja tema nime sain alles hiljem teada. Rohkem me ei kohtunud ja kujutate ette, saatus viis mind täna oma elupäästja juurde, see on ju lihtsalt imeline,“ on daam silmanähtavalt liigutatud ja suundub kiirustades lillepoodi. Tervisenäitajad on kenasti korras ja stabiilsed.
Kardioloogiakeskuse juhataja dr Reinmets muheleb. „See on tõesti tore taaskohtumine,“ ütleb ta rahulolevalt. Küsimuse peale, miks südametiim on otsustanud nii otsustavalt ennetusse panustada, vastab dr Reinmets nii: „Elu näitab, et inimeste terviseteadlikkus on siiamaani madal ja internetist saadud infot interpreteeritakse omal viisil. Igaüks mõistab südametervist erinevalt ja see arusaamine ei pruugi olla õige. Sageli puudub ka võimalus küsida või täpsustada, seetõttu oleme kardioloogiakeskuse üheks eesmärgiks võtnud ennetustöö. Me panustame ja tegeleme sellega heategevuse raamides ning investeerime nii inimeste tervisesse, see on ühtlasi ka Regionaalhaigla missioon.“
1 Millised on Regionaalhaigla ennetusvaldkonna eesmärgid?
Regionaalhaigla ennetusvaldkonna eesmärk on aidata kaasa tervena elatud aastate arvu suurenemisele ning haigestumiste ja enneaegse suremuse vähenemisele. Mitmesuguste tegevuste kaudu püüab Regionaalhaigla suurendada inimeste teadlikkust terviseriskidest ja edendada tervislikke eluviise, et ennetada haiguste teket ja arengut. Näiteks on Regionaalhaigla juurde loodud Patsiendikool, mille eesmärk on koostöös Patsiendinõukojaga pakkuda professionaalset tuge haiguste ennetamisel ja patsiendi ravi teekonnal, kaasata aktiivsemalt meie patsiente ja nende lähedasi ennetus- ja raviprotsessi ning kujundada kogukonnaga hoolivaid, usaldusväärseid ja koostöiseid suhteid. Sel aastal on plaanis koostöös kolleegidega alustada ennetusvaldkonna strateegia loomisega.
2 Miks peab haigla tegelema ennetusvaldkonnaga?
Regionaalhaigla on ühiskonna osa ning mu kolleegid töötavad inimeste tervise ja tervenemise nimel iga päev. Me hoolime patsientidest, nende lähedastest ja ka tervetest inimestest. Kui elanikkond on terviseteadlikum, teeb tervislikumaid valikuid, haigestuvad inimesed välditavatesse haigustesse vähem ning niigi vähenevat ressurssi on võimalik kasutada tõsisemate ja vältimatute juhtumite jaoks. Ennetustöö toel on võimalik vähendada kulukaid raviprotseduure ja pikemaajalist haiglaravi, hoida krooniliste haiguste kulgu kontrolli all, rääkimata ajakulu kokkuhoiust või vaimse tervise hoidmisest. Oluline on meeles pidada, et iga inimene saab kaasa aidata välditavate haiguste ära hoidmisele, muutes oma elustiiliharjumusi, osaledes terviseuuringutel või ennetavatel terviseteenustel.
3 Tooge palun mõned konkreetsed näited planeeritavatest ennetustegevustest. Kuidas huviline nende kohta infot saab? Pakume Regionaalhaiglas mitmeid võimalusi enda tervise kontrollimiseks: rinna-, emakakaela- ja jämesoolevähi varajase avastamise uuringud, tubaka- ja nikotiinitoodetest loobumise nõustamine ning alkoholitarvitamise häire ravi. Sellest aastast lisanduvad pilootprojektidena ka eesnäärmevähi ja kõhuaordi aneurüsmi varajasele avastamisele suunatud ennetustegevused.
Iga kuu püüame tähelepanu pöörata erinevatele haigustele, nende ennetamisele või paremale toime tulemisele teabepäevade, „Tervisepooltunni“ saadete, loengute, lühikoolituste ja artiklite abil. Veebruaris pöörasime tähelepanu maailma vähipäeva raames HPV vaktsineerimisele ja fookuses oli ka epilepsia. Märtsis on ülemaailmne rasvumise/ülekaalulisuse päev (4.03), rahvusvaheline neerupäev (13.03) ja patsiendiohutuse nädal (10.–14.03).
Teeme mitmekesist koostööd asutuste ja organisatsioonidega, alates kogukonnale suunatud tegevuste läbiviimisest kuni tervishoiuteenuste arendamise ja rahvusvaheliste projektideni välja. Sel aastal toimuvad näiteks Hüüru kogukonna algatusel kord kuus tervisekohvikud, kus räägime mitmesugustest haigustest ja nende ennetamisest ning nõustame osalejaid.
Huviline leiab meie tegevuse kohta lähemat infot Regionaalhaigla ennetuse või Patsiendikooli lehelt. Seal on ka sündmuste kalender, mis jooksvalt patsientidele ja kogukonnale suunatud ürituste ja tegevustega täieneb. Samuti leiab palju väärtuslikku infot meie südamekeskuse, vähikeskuse ning traumakeskuse lehtedelt.
Südamlik kohtumine elupäästjaga –dr Julia Reinmets koos patsiendiga, kelle elu ta viis aastat tagasi Regionaalhaigla kardiointensiivis päästis.
Osalejate hulgas on ka Haapsalu Linna Spordibaaside juhataja Sulev Vare. „Mind üllatas fakt, et viimase 30 aasta jooksul on keskmine meeste eluiga tõusnud 14 aasta võrra. See on muljetavaldav. Kui nooruses tegin tipptasemel kergejõustikku, siis nüüd mängin minimaalselt kaks korda nädalas tennist ja proovin ka jõusaali jõuda,“ räägib väga heas vormis mees, kes on 15 aastat tagasi elanud üle südame seiskumise ning käib iga pooleteise aasta tagant regulaarselt arsti juures.
Kui Haapsalu südamepäev lõppema hakkab, jõuab ka proua oma elupäästja juurde tagasi, lillede asemel kaasas suur tort.
Lemmikloom toob tervise
Kultuurikatel, väikeettevõtjatele suunatud konverents „Südi“ . Ka sellele üritusele on kutsutud Regionaalhaigla südametiim. Suurel laval esinevad ettekandega dr Martin Serg ja dr Silver Heinsar „„Südi“ konverentsil keskendusin peamiselt stressile ja ebaregulaarsele söömisele, mis on mõlemad ettevõtjate seas levinud ja mõjutavad negatiivselt südametervist,“ sõnab dr Serg. Osalejates tekitab märkimisväärset elevust dr Sergi ettekandest läbi käinud fakt, et Ameerika Südameassotsiatsiooni andmetel aitab lemmikloom südametervist hoida. Ilmselt saab nii mõnigi Südi konverentsil osalenu pere ühe liikme võrra rikkamaks.
Dr Silver Heinsar, kes on aastaid tarkust kogunud Austraalias Brisbane’is töötades ja õppides, peab ennetustööd väga oluliseks. „Olen ammu aru saanud, et suured teod algavad ennetusest ja teadusest ning lisaks sellele leian, et arsti jaoks lihtsad tõed ei pruugi tavainimese jaoks selged olla. Vaid järjepideva teavitustööga saame parandada oma rahvastiku tervisekäitumist ja on hea meel seda teha koos kogenud kolleegidega.“
Dr Heinsar rääkis hiljutises Regionaalhaigla „Tervisepooltunni“ saates enda Austraalia kogemusest ja rõhutas, et seal on terviseennetus väga tähtsal kohal ja rohkem au sees kui meil Eestis. „Austraalia „Aktuaalse kaamera“ versioonis oli iga päev üks terviseteema fookuses. Inimestele tuleb nõuandeid anda enne, kui südamehaigus on tekkinud, ja jõuda just nende inimesteni, keda ma haiglas oma igapäevatöös ei näe.“
Sulev Vare peab oluliseks regulaarselt enda tervist kontrollida.
Ka „Südi“ konverentsil käinud hindavad võimalust kontrollida südametervist kõrgelt. Kokku käib õdede töölaua juures 50 inimest. Väga populaarseks osutuvad kolesterooli määramine ja vererõhu mõõtmine. „Sai murtud nii mõnigi müüt kolesterooli ja vererõhu väärtuste kohta,“ räägib kardioloogiakeskuse õendusjuht Kirsti Reissar, kes on ennetusüritustesse suure panuse andnud ja alati valmis kaasa mõtlema, kuidas saaks veelgi paremini inimesteni jõuda. „Ligi pool surmadest Eestis on tingitud südame-veresoonkonna haigustest. Eesti inimeste teadlikkus sellest, kuidas hoida oma tervist, on aastatega kasvanud, kuid oma igapäevatöös näeme sageli, et veel on palju aspekte, mida inimesed ei tea.“ Ta toob näitena kõrgenenud vererõhuväärtuse, mida kiputakse alahindama, kuid mis võib aastatega tervisele suurt kahju teha. „Kardioloogiakeskuses tegeleme kõrge riskiga patsientidega, aga juba varem saame panustada ennetustöösse, valides sihtrühmadeks erinevaid kogukondasid. Eks meie panustamine laiendab ka meie silmaringi ja tõstab meie teadlikkust sellest, mis toimub väljaspool haiglat.“
Dr Serg on veendunud, et teavitustegevuste kaudu saab parandada inimeste terviseteadlikkust ja anda teaduspõhiseid soovitusi. „Iga inimene vastutab oma tervisekäitumise eest ise, aga samas levib südametervise teemal järjest enam väärinfot ja väärarusaamu. Seetõttu on oluline viia ennetustegevusi läbi kohtades, kus seda kõige enam vaja on, ja senised õnnestunud üritused innustavad ka edaspidi tegutsema.“
∫ https://www.regionaalhaigla.ee/patsiendile/ennetus
∫ https://www.regionaalhaigla.ee/patsiendile/ patsiendile/patsiendikool
∫ https://sudamekeskus.ee/regionaalhaiglasudamekeskus
∫ https://onkoloogiakeskus.ee/interdistsiplinaarnevahiravikeskus
∫ https://traumakeskus.ee/meist
Tiitliga „Aasta tohter 2024“ tunnustati kardioloog dr Martin Sergi, aasta kolleegi tiitli pälvis sisekommunikatsiooni juht Andra Prems
Sarnaselt varasemate aastatega selgitati ka seekord Regionaalhaigla aasta tohter ja aasta kolleeg välja rahvahääletusega. Kahe vooru lõpptulemusena selgusidki võitjad – Regionaalhaigla grupi aasta tohter on II kardioloogia osakonna juhataja dr Martin Serg, aasta kolleeg sisekommunikatsiooni juht Andra Prems. Palju õnne!
Kolleegid on kirjeldanud dr Sergi järgmiselt: alati kollegiaalne ja abivalmis arst, kes leiab aega nii kolleegi kui ka patsiendi jaoks. Väga särav, aktiivne, alati positiivne ja soe inimene. Koolitab, osaleb projektides ja teadustöödes, on alati lahke ja viisakas, kaasamõtleja. Patsiendid kiidavad dr Sergi taevani –ta on oma erialal ülimalt pädev ja panustab pidevalt eriala arengusse. Martin näitab, et arst saab olla ja peabki olema mitmekülgselt hea!
Tunnustuse pälvinud kolleegid – kardioloog dr Martin Serg ja sisekommunikatsiooni juht Andra Prems.
Andra Premsi iseloomustatakse nii: Andra on kolleeg, kes on väga töökas ja abivalmis. Ta leiab igale küsimusele ja probleemile lahenduse – on alati olemas ja alati aitab. Vaiksel ja tagasihoidlikul moel ajab ta asju, mis on kolleegidele edasiliikumiseks hädavajalikud. Tekitab turvalise tunde, ükskõik millise teemaga tema poole pöörduda.
dr Ain Seimar
Presidendi teenetemärgi pälvisid dr Anneli Elme, dr Ain Seimar ja Lenne Rätsep. Eesti Vabariik tänab iseseisvuspäeva eel inimesi, kelle pühendumus kutsetööle või kogukondlikule tegevusele on oluline osa Eesti tugevuse ja hakkamasaamise loos. Riigi teenetemärgid pälvib 157 inimest nii Eestist kui ka välismaalt.
„Riigi teenetemärgid meie inimestele ja meie toetajatele välisriikides on kinnitus nendest väärtustest, millele Eesti toetub ja mida oluliseks peab. Avatus ja demokraatia, tarkus ja hoolivus, sihikind-
lus ja ettevõtlikkus, visadus ja isegi vaprus – need on põhimõtted, mis ühendavad teenetemärkide saajaid,“ kirjutas president Alar Karis riigi teenetemärkide andmise otsuse eessõnas.
Regionaalhaiglast pälvisid presidendi teenetemärgi
∫ onkoloog-ülemarst-keskuse juhataja
dr Anneli Elme,
∫ ortopeed-vanemarst dr Ain Seimar,
∫ psühhiaatriakliiniku õendusjuht
Lenne Rätsep.
Vabariigi president annab riiklikud teenetemärgid üle 22. veebruaril Tallinna Muusika- ja Balletikoolis (MUBA) ning seda näeb Eesti Rahvusringhäälingu tele-eetris 24. veebruaril.
Regionaalhaigla silmakirurgia
keskuse kirurg dr Inger Heleen
Viikna räägib silmakirurgias
toimuvast arengust ning uutest ravivõimalustest
Regionaalhaiglas.
Tekst: Stina Eilsen Fotod: erakogu
Regionaalhaigla kirurgiakliiniku konverentsil pidasite intrigeeriva pealkirjaga ettekande „The Golden AI“. Milline on tehisaru roll silmakirurgias, kas AI võtab varsti arsti ülesanded enda kanda?
Pigem toetab AI kirurgi otsuste tegemisel, diagnostikas ja operatsioonide täpsuse suurendamisel, olles justkui uus kvaliteedimärk silmakirurgias. Kuigi AI lihtsustab kirurgi tööd, jääb lõplik otsustusõigus ja vastutus inimesele. Tehisaru ei asenda loovust, emotsionaalset intelligentsust ega võimet reageerida ootamatustele, vaid on kirurgi „kuldne“ assistent.
Meie videograaf käis silmakirurgia keskuses videot tegemas ning väljus opisaalist pead vangutades ja omaette pomisedes: „See on vapustav, mida meditsiin suudab teha, ma ei ole kunagi midagi sellist näinud.“ Mida tähendab plahvatuslik areng silmakirurgias?
Kuigi AI lihtsustab kirurgi tööd, jääb lõplik otsustusõigus ja vastutus inimesele.
Plahvatuslik areng silmakirurgias tähendab kiiret tehnoloogilist edasiminekut, mis parandab ravi täpsust, efektiivsust ja patsiendi taastumist. Tehisintellekt ja automatiseeritud lahendused aitavad tuvastada ning ravida silmahaigusi varasemast kiiremini ja kindlamalt. Uued lasersüsteemid võimaldavad kirurgidel tegutseda enneolematult täpselt.
Võrkkesta ehk reetina kaudu on võimalik jõuda kiirelt ja kulutõhusalt jälile kesknärvisüsteemi haigusteni ilma selleks invasiivseid protseduure kasutamata. Mida me põhiliselt diagnoosida saame ja kui sageli seda teeme praeguse praktika põhjal? Ilma AI abita on praegu kliinilises praktikas võimalik silmapõhja uurides varakult avastada diabeetilist retinopaatiat, hüpertensiivset retinopaatiat, nägemisnärvi kahjustusi ja veresoonkonna haigusi, mis võivad viidata näiteks insuldi või südamehaiguste riskile. Praeguses kliinilises töös juba kasutatakse võrkkesta AI analüüse üha enam ka neuroloogiliste haiguste jälgimiseks ja varajaseks tuvastamiseks. Kuigi selline praktika ei ole veel rutiinseks sõeluuringuks muutunud, on AI-põhised diagnostikavahendid lähitulevikus valmis seda muutma. Need tehnoloogiad võimaldavad täpsemalt ja kiiremini tuvas-
tada näiteks Alzheimeri ja Parkinsoni tõbe ning hulgiskleroosi juba varases staadiumis. Seda tüüpi diagnostikat kasutatakse maailmas aina enam, kuna see on mitteinvasiivne ja annab väärtuslikku informatsiooni patsiendi üldise tervise kohta.
Mõni aasta tagasi viidi Regionaalhaiglas läbi esimesed üldnarkoosis silmaoperatsioonid. Millised uued võimalused narkoosis opereerimine patsientidele avas? Üldanesteesia on vajalik patsientidele, kellel on raskusi pikali asendi hoidmise või paigal püsimisega. See võimaldab meil teostada pikemaid ja keerukamaid operatsioone, nagu näiteks vitrektoomia – võrkkesta mikrokirurgiline operatsioon. Üldanesteesia kasutamine vähendab ootamatute riskide tekkimise tõenäosust, kuna patsient on lõdvestunud ja liikumatu.
2021. aastal tegime intervjuu keskuse juhataja dr Kai Noorega. Regionaalhaigla silmakirurgia keskus oli just avatud. Mis on võrreldes selle ajaga muutunud, millised protseduurid lisandunud?
Selle ajaga on kirurgilise töö maht suurenenud, lisandunud on protseduurid, nagu vitrektoomia, glaukoomi mikrokirurgilised šundid, FEMTO-laseriga katarakti operatsioonid ja üldanesteesias tehtavad operatsioonid. Regionaalhaiglas teostatakse ainukesena Eestis eksimeerlaseriga sarvkesta sildamise operatsiooni keratokoonuse patsientidele. Need uuendused võimaldavad pakkuda mitmekesiseid ravivõimalusi meie patsientidele. Lähitulevikus on
plaanis jätkata senisel teel, keskendudes võimaluste täiendamisele vastavalt silmaravi arengule.
Kas valik silmakirurgiale spetsialiseeruda tuli kergelt? Mis oli põhiliseks motivaatoriks?
Silmakirurgiale spetsialiseerumine ei olnud juhuslik valik, see tuli loomulikult, sest kirurgiline eriala paelus mind juba varakult. Inspiratsiooni sain emalt Kai Noorelt, kelle kirg oftalmoloogia vastu ja pühendumus patsientidele olid mulle suureks eeskujuks. Silmakirurgia pakkus mulle ainulaadset võimalust kombineerida täpset ja delikaatset tööd, millel on otsene mõju inimeste elukvaliteedile, andes patsientidele tagasi nägemise ja elu nautimise.
Millised eeldused peavad olema arstil, kes soovib selles valdkonnas töötada?
Arst, kes soovib silmakirurgiale spetsialiseeruda, peab olema täpne, kannatlik ja valmis pidevalt õppima, sest eriala areneb kiiresti. Lisaks on oluline empaatia ja hea suhtlemisoskus, et aidata patsientidel taluda ka ilma üldanesteesiata kirurgilisi protseduure, pakkudes neile rahu ja kindlustunnet.
Mida te ütlete patsiendile, kes kardab protseduuri nagu tuld, sest tundub väga ohtlik lasta keegi enda silma kallale skalpelliga toimetama?
Ma mõistan patsiendi hirmu ja teinekord naljatledes ütlen, et hirm on hinna sees. Paljud patsiendid, kes enne operatsiooni rohkem muretsevad, suudavad operatsioonilaual paremini toime tulla, kuna nad on hästi ette valmistatud ja rahulikumad. Operatsiooni käigu selgitamine ja küsimustele vastamine tavapäraselt rahustab patsienti.
Kas mõni patsient on eriliselt meelde jäänud? Tore oleks kuulda mõnda lugu.
Eelmise nädala katarakti operatsioonipäevalt jäi meelde üks patsient, kellel oli tugev ärevus. Tal oli väga usaldusväärne suhe oma arsti dr Aili Madissooniga, kes tuli operatsiooni ajaks patsiendi juurde, hoidis tal käest kinni. See lihtne, aga südamlik žest andis patsiendile turvatunde ja rahu ning patsient läbis operatsiooni suurepäraselt.
Kui innovatiivne on praegu silmakirurgide väljaõpe, kui palju on sellesse kaasatud virtuaalreaalsus ja muud võimalused? Milline on olnud kõige põnevam täiendõpe ning kus see on toimunud?
Kõige väärtuslikumad õppetunnid olen saanud oma juhendajatelt nii Eestist kui ka välismaalt, kelle teadmised ja kogemused on mind kõige rohkem arendanud. Silmakirurgide väljaõpe on praegu väga innovatiivne, kaasates virtuaalreaalsust ja ka 3D-simulaatoreid, mis võimaldavad kirurgidel harjutada keerulisi protseduure riskivabalt ja täpselt. Üks kõige põnevamaid täiendõppe kogemusi oli silmakirurgia Winter Academy Austrias mägedes, kus nädalase seminari raames toimusid igapäevased õppetunnid, wetlab’id ja 3D hands-on-treeningud, andes võimaluse lihvida oma kirurgilisi oskusi ja täiendada tehnikaid. Samuti on koolitustel olulised uued tutvused ja hea seltskond, mis rikastab kogu õpikogemust.
Milline on unistuste protseduur, mida sooviksite tulevikus läbi viia?
Unistuste protseduur, mida sooviksin tulevikus läbi viia, oleks robotsilma tehnoloogia implanteerimine. Kuni see meie käeulatuses pole, tahaksin järgmisena ette võtta teleskoop-kunstläätse implanteerimise, mis aitab patsiente, kellel on tõsiseid nägemisprobleeme kollatähni kärbumise tõttu.
Regionaalhaigla ajakirja küsimustele vastab aasta tohtriks valitud südamekeskuse kardioloog-ülemarst ja osakonna juhataja dr Martin Serg.
Küsis: Maret Einmann Foto: Regionaalhaigla
Mida aasta tohtri tiitel tähendab ja milliseid tundeid see tekitas?
Regionaalhaiglas töötab ligi 5000 pühendunud spetsialisti, nende hulgas umbes 500 arsti. Tunnustus kolleegidelt ja valimine aasta tohtriks on suur au ja südantsoojendav hetk. Samas vääriksid seda tiitlit kõik nominendid, sest igaüks neist on oma tööga jätnud märkimisväärse jälje. Aasta tohtrite hulgas on kolleege, kes on oma pühendumuse ja panusega rikastanud nii haigla töökultuuri kui ka patsientide heaolu –mul on au nende seas olla. Vaadates varasemate aastate laureaate, on selge, et lisaks erialasele meisterlikkusele loevad ka kollegiaalsus, empaatia ja soov oma valdkonda edasi arendada. Olen siiralt uhke meie haigla üle – see on tipphaigla, kus interdistsiplinaarne koostöö on meie suurim tugevus. Mulle pakub rõõmu suhtlemine kolleegidega eri kliinikutest ja teenistustest – see on mind arstina tohutult rikastanud. Olen alati avatud uutele ja põnevatele ideedele ning koostööprojektidele, sest just nii loome üheskoos midagi erakordset.
Mida see tähendab kardioloogia valdkonna jaoks? Usun, et minu valimine aasta arstiks on tunnustus kogu meie meeskonnale. Lisaks kliinilisele tööle osakonnas panustan aktiivselt erialaseltside tegevusse ning osalen mitmes Regionaalhaigla algatuses. Olen väga tänulik oma kolleegidele 2. kardioloogia osakonnas, kes on alati olnud toetavad ja mõistnud minu laiemat panust. Samas tean, et see toob kaasa suurema koormuse osakonna arstidele, mistõttu hindan nende tuge eriti kõrgelt. See tunnustus peegeldab ka meie kardioloogiakeskuse pühendumust uuenduslikele lahendustele, olgu selleks uued invasiivsed protseduurid, südamepäeva tähistamine väljaspool Mustamäe korpust või teavitustöö Regionaalhaigla töötajate seas. Olen uhke, et saan olla osa meeskonnast, kes viib südamekeskuse arengut pidevalt edasi. Kuidas hindad praegust olukorda kardioloogias ehk mis võiks olla paremini ja mis juba on hästi? Arvan, et üldiselt on meie olukord hea. Kui mõni aasta tagasi keskendusin peamiselt osakonnatööle, siis nüüd hindan üha enam ka polikliiniku rolli. Mitmed uued raviteekonnad on aidanud patsientide käsitlust kiirendada ja lihtsustada, mis on suur samm edasi. Meil on tugev ja hästi toimiv TAVI-meeskond, mis on oluline osa tänapäevasest kardioloogilisest ravist. Samas on tänases ja ka lähiaastate kontekstis suur väljakutse rahaliste ressursside piiratus. Kardioloogias oleme alati valmis uusi innovaatilisi protseduure kasutusele võtma, kuid paraku on paljud neist väga kulukad, mis seab nende laialdasemale rakenda-
misele piirid. Invasiivsete protseduuride näidustuste kaalumisel seisame sageli keeruliste raviotsuste ees, kus peame leidma tasakaalu meditsiinilise vajaduse ja ressursside vahel.
Millised on lähemad arendused ja eesmärgid, mida tahaksid ellu viia?
Alates eelmise aasta algusest olen Eesti Kardioloogide Seltsi sekretär – see on minu jaoks põnev ja arendav periood, mis annab võimaluse aktiivselt kaasa rääkida eriala tuleviku kujundamisel. See roll on avardanud minu arusaama tervishoiusüsteemi toimimisest ning pakkunud uusi vaatenurki erialasele koostööle ja arengule.
Olen võtnud enda vastutusele neeruarterite denervatsiooni protseduurid, mille edukus sõltub eelkõige õigest patsientide valikust. Seetõttu on oluline luua selge raviteekond, mis määratleb, kuidas ja millised patsiendid meieni hindamiseks jõuavad.
Lipiidikabinet toob kaasa uusi väljakutseid – soovime laiendada perekondliku hüperkolesteroleemia andmekogu kõikidele keskhaiglatele. Praegu on sellega liitunud regionaalhaiglad ja ITK, kuid eesmärk on luua veelgi laiem võrgustik, et tagada paremad võimalused patsientide varajaseks avastamiseks ja raviks.
Millised on sinu unistused? Mis on elus kõige tähtsam?
Loomulikult on pere mulle kõige tähtsam, kuigi haiglatöö ja mitmesugused projektid piiravad vaba aega. Tihti leian end ka pärast tööpäeva sülearvuti taga, et pooleliolevaid ülesandeid lõpule viia. Siiski püüan igal võimalusel veeta aega perega, kellega jagan mitut ühist hobi.
Koos naudime liikumist ja looduses viibimist – talvel suusaradadel, kevadel süsta või aerulauaga jõevetel, suvel jalgrattamatkadel ning sügisel jooksuvõistlustel. Parim viis argimuredest eemaldumiseks on aga täielik looduspaus, näiteks paadisõit Matsalu lahel, kus levist väljas olemine aitab tõeliselt puhata ja hetke nautida.
Mis on suur tarkus, mida tahaksid jagada kolleegidele ja patsientidele? Kolleegidele – olge avatud nii inimestele kui ka uutele väljakutsetele. Hea töökeskkond loob parema meeskonnavaimu ja peegeldub ka ravitulemustes. Toetav ja inspireeriv õhkkond aitab meil kõigil kasvada nii professionaalselt kui ka isiklikult. Patsientidele – tervislik eluviis on parim investeering südame jaoks. Väikesed, kuid järjepidevad sammud tervislikuma elu suunas võivad tuua suure muutuse!
Dr Piret Kaarde asus tööle esmalt Eesti onkoloogiakeskusesse, mis hiljem ühines Regionaalhaiglaga. Juba kaheaastase üldinternatuuri ajal said talle tuttavaks Mustamäe haiglahoone ja paljud tänased kolleegid.
Naistehaiguste keskus Regionaalhaiglas koosneb polikliinikust ja osakonnast. Kõik arstid teevad polikliinikus vastuvõtte, patsiendid pöörduvad kaebustega ise või suunatakse teistest raviasutustest konsultatsiooniks. „Meie tugevus ongi see, et sama arst, kes patsiendi polikliinikus vastu võtab, tegeleb temaga edasi ning vajaduse korral ka opereerib. Patsiendil tekib turvatunne, sest ravimeeskond on üldjuhul sama ning ta teab, kelle poole probleemidega pöörduda,” toob dr Kaarde välja.
Keskus tegeleb kolme suunaga: onkogünekoloogia, günekoloogia ja mammoloogia.
„Prioriteet on onkoloogilised haiged – ravime nii rinnavähi- kui ka günekoloogilise pahaloomulise kasvajaga haigeid. Lisaks ebaselge geneesiga günekoloogilised kasvajad. Sageli selgub diagnoos alles operatsiooni ajal ning siis peab olema võimekus teha ka pahaloomulise kasvaja raviks vajalik operatsioon,“ tutvustab dr Kaarde.
Suure osa patsientuurist moodustavadki kasvajahaiged: Eestis on juba 800‒900 rinnavähi esmasjuhtu aastas. „Nendest ligi kaks kolmandikku ravitakse meie keskuses, günekoloogilisi kasvajaid on Eestis 400‒500 juhtu aastas. Lisaks tegeleme healoomuliste günekoloogiliste haigustega, näiteks beniigsed kasvajad, endometrioos, vaagnapõhja allavaje, uriinipidamatus,“ selgitab ta.
Keskus ei tegele küll sünnitusabi ega rasedusega seotud küsimustega, kuid ka sellest ei saa päris mööda, sest pakutakse erakorralist abi ja kasvaja võib olla ka rasedal. Naistehaiguste keskuse ampluaasse jäävad samuti kopteriteenuse kutsed, mis tähendavad näiteks nende patsientide, keda ähvardab enneaegne sünnitus või teised sünnitusabi patoloogiad, transporti väikesaartelt.
Naistehaiguste polikliinikus tegeletakse ka emakakaela sõeluuringute ning HPV-vastase vaktsineerimisega, mammoloogid ja ämmaemandad tegelevad rinnavähi sõeluuringul avastatud kõrvalekallete edasise diagnostikaga.
Tekst: Eli Lilles
Fotod: Aivar Kullamaa
Patsientide raviteekond „Tavapärane raviteekond algab sellest, et patsient tuleb ise või saadetakse polikliinikusse vastuvõtule. Peame oluliseks, et patsiendid pääseksid arsti või ämmaemanda vastuvõtule esimeste alarmeerivate sümptomite korral või saatekirjaga kahe nädala jooksul. Naistehaiguste keskuses korraldatakse vajalikud uuringud, kuid kõik onkoloogilise ravi otsused tehakse multimodaalses konsiiliumis. Kohtume kaks korda nädalas, vaatame koos radioloogidega uuringuid,
Peame oluliseks, et patsiendid pääseksid arsti või ämmaemanda vastuvõtule esimeste alarmeerivate sümptomite korral.
arutame haiguslugusid ning teeme otsused,“ ütleb dr Kaarde. Tänapäeva diagnostika on läinud väga täpseks. „Näiteks emakakaelavähi puhul on kirurgilist ravi jäänud vähemaks – seda kasutatakse ainult algstaadiumis haiguste puhul, suurem osa patsiente saavad kiiritus- ja keemiaravi. Üldprintsiip on selline, et väga väikese staadiumi ning madala riskiga haigused ravitakse väikesemahulise operatsiooniga, võimalikult säästvalt, tihti päevakirurgias. Agressiivse ja kõrgema staadiumi haiguste puhul tuleb teha suuremahulisi operatsioone, mida teeme koostöös onkokirurgide, veresoontekirurgide, uroloogide, plastikakirurgide ja veel paljude teiste spetsialistidega,“ selgitab dr Kaarde.
Hästi toimiv meeskond „Suured ja radikaalsed lõikused onkogünekoloogias nõuavad hästi toimivat meeskonda ja palju ressurssi. Kuid tihtipeale sõltub edasine ravi ja haige käekäik sellest esimesest lõikusest, seega tuleb see hästi teha ning selleks kõik jõud kontsentreerida,“ selgitab dr Kaarde, lisades: „Õnneks on Regionaalhaiglas imelised kolleegid, kellega koos on rõõm töötada, ning ka kõige keerulisemad haigusjuhud saab lahendatud. Siinkohal on hea võimalus neid tänada!“
Patsient vajab tuge ka pärast haiglaravi. Raviteekond jätkub pärast kirurgiat sageli süsteemja/või kiiritusraviga. „Meil on olemas toimivad tugisüsteemid, mida püüame pidevalt edasi arendada. Üritame kaasata raviteekonda ka perearste, eesmärgiga suunata patsiendid esimesel võimalusel perearsti juurde jälgimisele. Samas säilib otsekontakti teel vajaduse korral kiirem tagasitee Regionaalhaiglasse,“ räägib dr Kaarde.
Personaalmeditsiini tulek Üks naistehaiguste keskuse tegevussuund on personaalmeditsiin. „Kui patsiendid on osalenud mõnes geeniuuringu projektis või on tegemist perekondliku riskiga ja geenimutatsioonist on teada saadud, siis vajavad nad nõustamist ja sageli ärevuse maha võtmist,“ selgitab dr Kaarde. „Ravi- ja jälgimisjuhised on küll pikka aega olemas olnud, kuid üks asi on juhis ja teine inimene selle taga. Munasarjade ja munajuhade eemaldamine laparoskoopiliselt võtab aega 20 minutit, aga patsient
Dr Kaarde alustas sünnitusabi ja günekoloogia residentuuri Pelgulinna haiglas. Kuid tollane süsteem oli erinev ning nõudis residentuuriks sponsorit. „Tänu internatuuri ajal traumapunktis töötamisele ning Mustamäe haigla legendaarsele günekoloogile ja minu esimesele õpetajale dr Elvi Gluškole sain Mustamäe haigla residendiks. 1998. aastal asusin tööle Eesti Onkoloogiakeskusesse,“ meenutab ta.
Paljud Regionaalhaigla arstid said Onkoloogiakeskusest kaasa hindamatu kogemuse ja mõtteviisi pahaloomuliste kasvajatega patsientidega tegelemiseks. Kompetentsi on edasi arendatud ja nooremate kolleegidega jagatud.
„Diagnostika ja tugisüsteemid olid praegusega võrreldes olematud. Samas olid onkoloogilised patsiendid koondatud Eestis kahte keskusesse. Kirurgid tegid enamasti ise ka keemiaravi, nii olen ka mina üle kümne aasta keemiaravi teinud,“ räägib dr Kaarde.
peab selle uue olukorraga edasi elama. Ainult juhis ei ravi,“ räägib dr Kaarde personaalmeditsiini liikumisest arstitöösse.
„Meil on dr Riina Kütneri eestvedamisel eraldi register, mille alusel geenimutatsioonidega patsiente jälgime, kutsume nad tagasi regulaarsesse kontrolli. Selle taga on suur töö ja panustame väga palju, et iga patsient saaks temale sobiva ravi või jälgimise otsuse,“ lisab dr Kaarde.
Meditsiin on kogu aeg muutumises, tänane teadmine on juba vana, nendib dr Kaarde günekoloogia arengutest rääkides.
„Günekoloogias on toimunud laparoskoopia võidukäik, mis on väga positiivne. Paljud günekoloogid ei valda enam lahtise kirurgia meetodit, kuid meil on see kogemus olemas ja oskus väga hea, seda
võime pidada meie üheks tugevuseks. Näiteks vaagnapõhja kirurgia on liikunud samuti laparoskoopia suunas, samas endometrioosi puhul on viimastel aastatel ravi põhimõtted ümber hinnatud – opereerida nii vähe kui võimalik, rohkem kasutatakse medikamentoosset ravi. Päevakirugilised günekoloogilised operatsioonid liiguvad jälle ambulatoorseks – hüsteroskoopia, emakakaela konisatsioon tehakse paljudel juhtudel lokaalanesteesias,“ toob ta näiteid.
„Kui alustasin, oli rinnahaigete käsitlus lihtne: tehti mammogramm, vähi diagnoosiga enamasti rind eemaldati. Praegu kuulub rinnavähiga patsiendi raviplaani rinda säilitav või taastav kirurgia,“ toob arst näite valdkonna arengust.
Dr Kaarde sõnul ei räägita tänapäeva onkogünekoloogias enam patsiendi tervenemisest, vaid võimalusel ka laste saamisest või hea elukvaliteediga elamisest. „Selleks peame meie kõvasti pingutama. Eaka patsiendi puhul seevastu tuleb hoolega kaaluda, kas agres -
Juhtimine on päris suur väljakutse ja avaneb hoopis erinev vaade nii organisatsioonile kui ka töötajatele.
siivne onkoloogiline ravi on alati tema huvides.“
Töö pole keeruline, kui töö meeldib
Naistehaiguste keskuse juhi rollis on dr Kaarde alates 2023. aasta algusest.
„Juhtimine on päris suur väljakutse ja avaneb hoopis erinev vaade nii organisatsioonile kui ka töötajatele. Varem oli lihtne – läksin hommikul polikliinikusse või operatsioonituppa ja õhtuks oli töö tehtud.“
Juhiks saades oli suur soov keskust paremaks muuta. „Alusta-
sime koos õendusjuhi Katri KukkToomsaluga üsna raskes situatsioonis, kus 12 õe ametikohast oli täidetud neli ning 26 voodikohast sai avada kümme. Tänu kolleegide ühisele pingutusele ja teiste keskuste toetusele tulime kriisist välja.“
Uute ülesannetega harjumine võttis aega. „Regionaalhaigla pakutud koolitusprogrammist juhtidele oli palju abi ning seal tekkis väga tore suhtlusring. Kõige suuremaks väljakutseks said siiski inimsuhted. Sain tunda nii väga tugevat toetust kui ka vastasseisu. Enamik kollektiivist on õnneks väga kokkuhoidev, töökas ja abivalmis. See on puhas rõõm,“ räägib dr Kaarde juhi rolli väljakutsetest.
Kolme lapse kõrvalt on arstikarjääris olnud ka raskemaid aegu, kuid kui töö meeldib ja perekonna tugi on olemas, saab kõigega hakkama, on dr Kaarde veendunud.
Vabal ajal meeldib dr Kaardele reisida, nautida kultuuri ja loodust. „Kuid kõige parem koht on kodu –seal saan ennast välja lülitada,“ tunnistab ta. Dr Kaarde ei tee saladust, et tema kirg on ka meri ja ujumishooaeg kestab vähemalt seitse kuud.
Naistehaiguste valdkonna kolleegid üheskoos.
Mõnikord tulevad parimad ideed teenuste ja protsesside parandamiseks just arstidelt ja õdedelt, kes oma igapäevatöös seda vajadust näevad. Arendusprojektid ei pea alati olema ülemäära suured, mõnikord piisab ka väikestest muudatustest. Kaks näidet, kuidas kliinilise personali ideedest ja algatusest sündis uus projekt, on teie ees.
Tekst: Eli Lilles
Fotod: Regionaalhaigla
Disainmõtlemine on kasutajakeskne ja loominguline probleemilahenduse viis. Seda mõtteviisi kasutatakse sihtrühma mõistmiseks, probleemide ümberdefineerimiseks ning uudsete lahenduste loomiseks ja testimiseks (Interaction Design Foundation). Disainiga seostatakse valdavalt toodete väljanägemist ja vähem kasutajasõbralikkust, ent meditsiinis on disainil oluline roll raviteekondade ja protsesside kujundamisel, et need oleksid eri osapooltele üheselt arusaadavad ja mugavad.
Füsioterapeutide infokaardid
Regionaalhaigla füsioterapeudid koostöös õenduspersonaliga on välja töötanud visuaalse abimaterjali ehk infokaardid, mis mõeldud patsientide aktiveerimiseks ja kiirema taastumise toetamiseks.
Füsioterapeudid Kaisa-Kristina Kivirand ja Ann Brit Altmets meenutavad, et infokaartide idee sai alguse 2023. aastal. Osakonnas tekkinud asendravi muret arutades mõeldi, mida saaks paremini teha, ning sellest kasvas juba infokaartide mõte. Üsna ruttu sündis ka esimene versioon kaartidest ning sai alustada katseprojektiga. Kuigi mõte tuli asendravist, leiti, et kaartidele saaks õendusja hoolduspersonali jaoks kanda laiemaid soovitusi, mis aitaksid ka osakonna sees ravisse puutuva info vahetust parandada.
Esmalt hindab ja määrab füsioterapeut patsiendi võimekuse ning vastavalt sellele lisab patsiendi voodi juurde infokaardi. Kaartide eesmärk on suurendada patsientide kehalist aktiivsust, ennetada lamatiste teket statsionaarse ravi ajal ning soodustada seeläbi kiiremat taastumist. Lisaks annavad kaardid teavet õenduspersonalile asendravivõtete, patsiendi kehalise võimekuse ja liikumissoovituste kohta ning õendus-hoolduspersonalile infot patsiendi neelamisfunktsiooni, turvalise toitmise võtete ja alternatiivsete kommunikatsioonivõimaluste kohta.
Kaartide eesmärk on suurendada patsientide kehalist aktiivsust, ennetada lamatiste teket statsionaarse ravi ajal ning soodustada seeläbi kiiremat taastumist.
mis annab õenduspersonalile soovituse muuta patsiendi asendit, aidata ta istuma või aidata püsti. Haiglale omaselt on kaardid triaaži värvides. Nii saab voodikesksem patsient ühe punastest kaartidest, mis suunabki asendravi teostama või võtma patsienti istuma. Kui patsient suudab siirduda kas püsti seisma või kõrvale toolile, siis ta saab kollase kaardi, ning kõige aktiivsem rohelise. Helesiniseid kaarte kasutatakse kuulmislanguse, nägemisvaeguse ja kommunikatsioonihäiretega patsientide puhul. Kaarte võib olla ka korraga mitu. Pildid võeti internetist ning koduarvutites sündisid esimesed prototüübid. Katseprojekti kokkupanekul aitas ravikvaliteedi koordinaator ning 2023. suvel uuritigi, kuidas kaartidega rahul ollakse. Kui ettevõtmine õnnestus, võeti kampa tudeng, kes andis juurde oma ideed. Omavahel põrgatati versioone ning nii sündiski lõplik visuaalne lahendus. 2024. aasta oktoobrini olid katseprojekti raames loodud kaardid kasutusel vaid I ortopeedia osakonnas, kuid oktoobris tutvustati projekti kõikidele õendusjuhtidele ning huvi oli suur. Tänaseks on allkirjastatud ka ametlik juhend, mis infokaartidega kaasas käib. Uue disainiga kaardid valmisid eelmise aasta detsembris ning tänaseks on need kasutusel haiglaüleselt.
Kaisa-Kristina Kivirand ja Ann Brit Altmets selgitavad, et kaartide loomisel võeti eeskujuks Johns Hopkinsi aktiivsuse hindamise skaala, mille numbrid seati tegevuse vormi. Näiteks pannakse patsiendi voodi juurde silt,
Kaisa-Kristina Kivirand ja Ann Brit Altmets tunnevad heameelt, et Regionaalhaiglas innovatsiooni ning arengu eest seistakse ja sellega kaasa tullakse. Lisaks paranes nende hinnangul ka personali omavaheline suhtlus osakonnas.
Isolatsioonipalatite märgistused
Teatud isolatsiooninõuetega palatites peab kandma isikukaitsevahendeid, samas juhtub tihti, et neid nõudeid korrektselt ei täideta.
Regionaalhaigla infektsioonivaldkonna juht dr Mait Altmets meenutab kunagi loetud teadusartiklit, kus Zürichi ülikooli haigla kolleegid olid kaasanud isolatsioonipalatite märgistuse loomisesse disaineri. Sellest tekkis tal idee, kuidas midagi sarnast võiks katsetada ka Regionaalhaiglas, sest senised sildid polnud suure tekstimahu tõttu arusaadavad ega näinud head välja.
Eelmisel aastal toimunud teenusedisaini sprindi üritusel saadi Eesti Kunstiakadeemia tudengitega kätehügieeni murekohtade lahendamisel koostöökogemus. Sel aastal pakuti EKA graafilise disaini tudengitele välja isolatsioonimärgistuse teema ning nad said läbi käia kogu protsessi, kuidas tellijaga koostööd teha ning tellija vajadustest aru saada. „Tudengid pidasid haiglas seminare, käisid osakondades, näitasid prototüüpe, millele tagasisidet koguti, ja viisid läbi küsitluse, et isolatsiooniteema endale paremini selgeks teha. Õppeaine lõpuks pakuti välja üheksa varianti, mille hulgast said töötajad QR-koodi abil oma lemmiku valida. Nelja väljavalitud versiooni testiti edasi töökeskkonnas ning koguti tagasisidet, mille põhjal valiti üks lahendus, mis
sai omakorda täiendused,“ räägib dr Altmets uute märgistuste sünniloost.
„Ettevalmistused algasid 2024. aasta alguses, põhiline töö käis aprillis-mais, kui toimusid seminarid ja tööde esitlused, kus tudengid said oma töid näidata ning lähenemisi tutvustada. Augustis testisime silte osakondades. Tagasiside oli väga hea ning ning nüüd ootame, millal saame sildid kasutusele võtta,“ lisab ta. Detsembri keskel võetigi sildid juba kasutusele.
Koostöö käigus selgus näiteks, et töötajad ootasid ka silti, mis juhendaks isolatsioonist väljumisel. Uus märgistus on selge ja ühtse visuaalse keelega. Piktogrammid on mõistetavad ka erineva emakeelega inimestele. „Kogemus oli põnev. Huvitav oli näha väljastpoolt tervishoidu tulevate inimeste arusaama, mis soodustab kastist välja mõtlemist. Võime arvata, et palju teksti ja kogu info koondamine on kõigi ootus, kuid sellised sildid ei ole visuaalselt loetavad. Igapäevatöös me ei oska selliseid asju tähele panna,“ jagab dr Altmets kogemust ning soovitab koostööd EKA-ga ka teistele: „Tuleb veidi aega varuda ning eeltöö ära teha, et oskaks võimalikele küsimustele vastata.“
Järgmist disainiprojekti veel silmapiiril pole, küll aga hakkasid infektsionistide mõtted liikuma teenusedisaini ja teekondade disainimise suunas.
Eesti Kunstiakadeemia koostööprojekte on Regionaalhaiglas tehtud juba üle viie aasta. Eri õppekavade tudengitele on see osutunud heaks võimaluseks päris kliendiga koostööd teha.
Enamasti antakse tudengitele probleemipüstitus, mida nad siis lahendama asuvad. „Probleemipüstitusi kogume konkreetse projekti jaoks meie haigla klinitsistidelt ja teenistustelt ning enamasti saab iga grupp tudengeid kaardistamiseks ühe teema,“ selgitab Regionaalhaigla teenusedisainer
Helen Staak
„Oleme teinud nii lühemaid, nädalapikkuseid sprinte kui ka terve semestri kestvaid projekte. Sel sügisel teeme koostööd EKA sotsiaalse disaini magistriõppekavaga, kus vaatame otsa töötajate enda tööprotsessidele. Eesmärk on tuvastada tarbetuid tegevusi ja samme töökorralduses, tekitada juurde aega ning suurendada töötajate heaolu,“ lisab ta.
Hanna-Maria Marnat
Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini õppekava tudeng
Kaisa-Kristina Kivirand Regionaalhaiglast võttis ühendust EKA graafilise disaini osakonnaga ja küsis, kas mõni tudeng tahaks vabatahtlik olla. Minu õppejõud, graafilise disaini osakonna juhataja Ott Kagovere pakkus projekti tudengitele ja ma võtsin selle vastu.
Kaisa-Kristina oli oma kolleegidega välja mõelnud, milliseid silte nad soovivad, ja mul jäi üle need valmis kujundada. Alguses tegin paar proovisilti, et kinnitada, kas minu suund sobib. Protsess oligi kordamööda siltide saatmine, seejärel tagasiside saamine ning selle põhjal muudatuste tegemine.
Kõige huvitavam oli käia haiglas kohal ja arutada töötajatega, mida nemad siltide kujundusest arvavad ja mida kujundustest soovivad. Nad rääkisid nii elavalt kaasa ja lihtsalt tore oli näha, kui kirglikud Regionaalhaigla töötajad on. Sain näha ruume, voodeid või seadmeid ja liikumise abivahendeid, et saaksin neid siltidel võimalikult hästi kujutada.
Haigla siltide puhul on kõige olulisem kiire ja selge info edasi andmine. Selleks peavad kujundused olema silmapaistvad, võimalikult puhtad ehk pilt ei tohi liiga kirjuks minna, aga need peavad olema ka piisavalt detailsed. Nende kõigi omaduste vahel peab leidma kuldse kesktee.
Regionaalhaigla töötajad motiveerisid
Filipp Rodtšenkov
Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini õppekava tudeng
Ülikool andis ühe õppeaine raames võimaluse selles projektis osaleda. Meile anti ülesanne parandada kommunikatsiooni külastajatega, kes sisenevad isolatsioonipalatitesse – olgu nad patsiendi sugulased, arstid või haiglapersonal. Tegelikult oli mingi formaalne suhtlusvahend juba enne olemas, kuid see ei olnud eriti silmapaistev ja pigem tapeedi rollis – need olid lihtsalt Wordis tehtud lamineeritud sildid. Need täitsid enam-vähem oma ülesannet, kuid selleks tuli esmalt silti märgata, väga lähedale minna, lugeda ning alles siis tekkis arusaam, et palatisse sisenedes võib inimene kokku puutuda väga ohtliku haigusega. Seetõttu proovisime koos klassikaaslastega seda olukorda parandada. Käisime mitu korda Regionaalhaiglas, suhtlesime personaliga, konsulteerisime, milline lahendus toimib paremini ja milline halvemini, viisime läbi küsitlusi ning samal ajal uurisime ise erinevaid infograafikaga seotud tekste.
Kõige rohkem meeldisid mulle kohtumised personaliga, eriti need hetked, kui nad andsid meile tagasisidet meie variantide kohta. Oli näha, et nad olid sellest tõesti huvitatud, ja nende entusiasm andis palju energiat, motiveerides veelgi rohkem katsetama ja teemasse süvitsi sukelduma.
Minu arvates oli selle projekti kõige keerulisem osa läbi mõelda kõik võimalikud sildi kasutamise stsenaariumid, arvestades erinevaid inimesi haiglas. Sildi info pidi olema kättesaadav kõigile: eakatele inimestele, neile, kes ei räägi eesti keelt, vaegnägijatele ja personalile, kellel ei pruugi alati olla aega sisusse süveneda.
Dr Katrin Siku uks on lahti – see on üks paljudest pisikestest signaalidest, et julgustada töötajaid murede, küsimuste ja ettepanekutega tema poole pöörduma. Seda nad ka teevad.
Tekst: Priit Tohver
Fotod: Regionaalhaigla
Kui kirjutasin 2023. aastal „Lahkumisintervjuu“, milles seostasin arstide lahkumist puudujääkidega juhtimiskultuuris, väljendasin veendumust, et igal tervishoiutöötajal saab olla tõeliselt hea juht. Olin kindel, et paljudel ongi. Kas poleks põnev nendega vestelda? Selleks tuli nad üles leida. Esimese vihje, et üks neist võiks asuda meie neuroloogiakeskuses, andis tervishoiutöötajatele pühendunud Karjäärivabaduse leht. Oma tuhande jälgijaga valisid nad välja kümme kõige parema töökorraldusega osakonda Eestis. Sain kahtlusele kinnitust, kui vaatasin Regionaalhaigla aastavestluste statistikat: üks juht paistis silma nende tegemise ja tagasisidega –dr Katrin Sikk, Regionaalhaigla neuroloogiakeskuse juhataja.
Tutvudes dr Siku juhitud keskusega, leidsin üksuse, kus on järjepidevalt tegeletud kõigi kolme tervishoiust lahkumise juurpõhjusega. Enim paistis keskus silma kõrge psühholoogilise turvalisusega: töötajad julgesid olla avameelsed, kartmata näida lolli, ebakom-
Dr Katrin Sikk, Regionaalhaigla neuroloogiakeskuse juhataja. Sel aastal täitub tal 25 aastat arstina.
petentse või tülikana. Ja kuigi dr Sikk on varmas aupaistet teistele suunama, leian, et meil kõigil on midagi tema eeskujust õppida.
Tegelikult on dr Siku uks justkui kahe teraga mõõk. Jah, inimesed julgevadki tema juurde tulla. „Teisipidi pean enda jaoks muu aja leidma, et oma tööd teha,“ naljatab ta. Midagi sarnast toimub tema vastuvõttudel. Patsientide hinnangul on dr Sikk säärane arst, kes „teeb kõik, et sind aidata“ ja „võtab vastu isegi siis, kui tal ei ole enam vastuvõtuaegu“. Et polikliiniku lakkamatu kirjatöö ei segaks patsientidele pühen-
dumist, on dr Sikk üks väheseid arste, kes oma märkmeid diktofoni loeb. See tähendab aga, et tegelik dokumenteerimine tuleb teha pärast vastuvõttu. Lisaajal. „Ma ei tea, kust aega juurde saab,“ ütleb ta keerutamata. „Aga kui inimesed on hädas, siis empaatia pärast ikka leiad kuskilt.“
Leidlik lähenemine ajale saadab teda juba kaua. Näiteks oma doktoritöö kirjutas dr Sikk siis, kui oli väiksema lapsega kodus ja võttis hoidja. Haiglatunde tegi ta siis kolmveerandi ametikoha jagu. Ta näeb seda mustrit kordumas noorema põlvkonna seas, kes lisaks doktoritöö kirjutamisele hoiavad poolt koormust kliinikus ja kasvatavad kodus mitut last. Ise
peab ta keskendumist nõudvaid asju tegema kodus vabast ajast või kui abikaasa läheb maale. „Siis on „Oh, jess! Ma saan tööd teha!““ ütleb dr Sikk muigega. „Kui on salajoodikuid, siis on ka salatöötajaid.“
Märgatud
Pole raske ette kujutada, kuidas niisugune koormus võib kasvada üle pea. Paraku ei ole dr Sikul head relva selle vähendamiseks. Kuid tal on üks hea omadus, et kahandada koormuse kaalu. „Ta märkab seda, mida inimesed teevad,“ räägib neuroloog dr Kateriine Orav, kes töötab neuroloogiakeskuses neljandat aastat. „Kui keegi teeb lisatööd, siis ta paneb seda tähele, ilma et peaksid minema talle rääkima.“
Märkamine üksinda juba tähendab midagi. Dr Siku märkamine läheb aga kaugemale: iga panus kajastub keskuse töögraafikus. Nii saab ta ühtlustada koormust, andes lisatöö eest näiteks rohkem vabu päevi. Dr Orav, kes rajas muu hulgas epilepsiaõe teenuse, saab oma panuse eest midagi noorte arstide seas veelgi hinnatumat: aega arendustööks. Seda ei ole kunagi väga palju (umbes üks päev kuus) ja omajagu lisatööd teeb dr Orav ikka vabast ajast. Ent see on samm õiges suunas. „Noored on hästi vastutulelikud. Nad on alati nõus tegema. Keegi ju ette ei küsi, mis ma selle eest saan,“ tõdeb dr Sikk. „Aga sa proovid neile ikkagi midagi arvestada oma võimaluste piires.“
Pealtnäha on dr Siku lähenemine lihtsalt vastutulek töötajatele. Minu vaatest on see märk arukast tööandjast. Alati ei ole võimalik ega isegi soovitud teha vähem tööd. Seda olulisem on mõelda, mida saaks teha, et töö ei kurnaks. Uuringutes on leitud, et mitterahalised preemiad, näiteks vaba aeg ja võimalus teha tähendusrikkaid arendusi kaitsevad läbipõlemise eest. Dr Siku lähenemise keskmes on veel üks oluline tegur, mis mõjutab iga töötaja suhet oma tööandjaga: tajutud õiglus. Neuroloogiakeskuses on asi lihtne: kui keegi teeb rohkem tööd, saab ta rohkem palka, vaba aega või muid hüvesid.
Perspektiiv
Sel aastal täitub Katrin Sikul 25 aastat arstina. Oma karjäärivalikutes pole ta kunagi kahelnud. „On kuidagi lihtne olnud. Arstiks saamisel ega eriala valikul ei olnud kõhklusi. Pettumust ja kahetsust ei ole ka kunagi olnud,“ ütleb ta. Dr Sikk tunnistab, et ei saanud aru minu artiklist, mis puudutas perspektiivituse tunnet: et töö ei vii edasi või vähemasti mitte soovitud suunas. „Võib-olla kujutad ette, et tegeled mingi fancy asjaga,“ räägib ta. „Aga kõige tavalisem patsient on vanainimene. See tavatöö ongi rutiin.
Arstiks saamisel ega eriala valikul ei olnud kõhklusi.
Pettumust ja kahetsust ei ole ka kunagi olnud.
On oluline, et leiad selles enda väljakutsed.“ Samas tunnistab dr Sikk, et vahel tunneb temagi puudust spetsialiseerumisvõimalustest, mida nägi Rootsis, Inglismaal ja Saksamaal töötades. „Et saaks ühele asjale keskenduda ja süveneda. Seda on Eestis väga raske saavutada: patsientide arvud on nii väikesed. Sa saad end täiendada mingil alal, aga ei saa kunagi nii suureks tippspetsialistiks nagu suurte keskuste arstid.“
Sellest hoolimata pole ta kunagi tõsiselt kaalunud välismaal töötamist
ja on leidnud oma väljakutsed. „Võib-olla olekski igav ainult ühte asja teha. Kui sa öösel valves oled, on keerulised haigusjuhud, kus on isegi keset ööd tunne, et „Oh!“, nagu oled mõnes seriaalis.“
Tänapäeval, mil neuroloogia taset näitab insuldipatsientide tempokas tarimine „uksest nõelani“, on raske ette kujutada aega, mil elupäästvat trombe lahustavat ravimit nõelast ei tulnudki ja uks püsis patsientidele suletud. Ent nii see just oli, kui dr Sikk õpinguid alustas.
Ravimatud haigused pole 25 aastaga kuhugi kadunud. Arst neid kartma ei peaks. Õieti võib see olla töö kõige tähenduslikum osa, kui saab kedagi nende rasketel hetkedel toetada. „Sul peab olema empaatiavõime kõige tavalisema vanainimese ja multimorbiidse patsiendi suhtes. On väga oluline, et neil on, kelle poole oma probleemidega pöörduda. Et nad ei ole üksi.“
Teadust soosides
Ehkki dr Sikk tunnistab, et väikeses riigis on raske spetsialiseeruda, on ta juhina silma paistnud sellega, et julgustab igaüht oma alamvaldkonda vedama. „Ta näeb, kellel on mingisugused tugevused või valdkonnad, mis nendele meeldivad. Ta soosib, et saaksid nendega tegeleda,“ räägib dr Kateriine Orav, kelle alamvaldkonnaks kujunes epilepsiaravi. „Iga uus mõte, mis sul on valdkonna arenguks – tavaliselt annab ta sellele oma toetuse.“ Nõnda ka teadustööga. „Ma tean hästi seda seisukohta, et sa ei ole sellest parem arst [et sul teaduskraad on],“ räägib dr Sikk, kelle doktoritöö on efedroonisüstijate parkinsonismist. „Ma ei ole sellega päris nõus. See on isiklikuks arenguks ja ka keskuse jaoks väga oluline. Mina usun küll, et see on lisandväärtus arstina.“
Soodustades spetsialiseerumist, panustab Katrin Sikk neuroloogiakeskuse arengusse. Ent ta loob ka olulist väärtust töötajatele. Lisaväljakutsed lõhuvad rutiini ja pakuvad käegakatsutavaid vahe-eesmärke karjääriteekonnal, mis enamiku arstide jaoks vältab pea kogu nende elu. Teisisõnu, need annavad perspektiivi.
Töös on rütmi
Dr Sikk mainib neuroloogiakeskuse lähenemist valvetööle. Valved ei ole siin pikitud töönädala sisse, vaid moodustavad omaette tsükli. Kuu aega järjest käib töötaja ainult valves ja osakonnatööd ei tee. Seejärel naaseb ta osakonda, mil välistatud on valvetöö. Ja nii on toimitud juba
aastakümneid. Miks? Esiteks pakub see leevendust levinud painele, milleks on valvetöö nn žongleerimine. Dr Kateriine Orav mäletab seda eredalt. „On haiglaid, kus sa oled samal ajal polikliinikus, osakonnas ja lisaks veel valvearst,“ räägib ta. „Nii et kui keegi vajab trombolüüsi, siis ütled polikapatsiendile, et nüüd te ootate, ja oled ära võib-olla paar tundi. Siis teed vastuvõttu edasi ja pead kõike jõudma. Selline asi ilmselgelt väga väsitab!“ Valvetsükkel seevastu tagab, et neuroloog saab keskenduda ühele asjale korraga. Kui teda vajatakse, saab ta olla patsiendi jaoks olemas. Ja tänu sellele on ta ka hinnatud kolleeg. Erakorralise meditsiini osakonnas tuuakse neurolooge sageli eeskujuks, sest oma patsientideni jõuavad nad alati ettenähtud ajaga, isegi kui seda mõõdetakse minutites.
Ehkki arvatakse, et arstid ei taha tänapäeval enam valvetööd teha, näeb dr Sikk neuroloogiakeskuses teist pilti. „Paljud ütlevad, et nad eelistavad valvetsüklit.“ Seda just tänu teistsugusele töökorraldusele. „Sa teed oma valve ära ja sul ei jää mingisuguseid kohustusi õhku,“ räägib dr Sikk. „Osakonnas oled küll kella 8–16 tööl, aga sul ikkagi kuhjub. Valvetsüklis lähed koju, magad ja sul on mõni vaba päev. Et vahepeal on vaba aeg, on hästi oluline.“
Ent tsüklitel on veel üks üllatav mõju: need lõhuvad rutiini. Selmet lasta nädalatel lahti rulluda ühe lõpmatu suminana, on neuroloogiakeskuse töös rütmi. Rahulik, ent samas ka vaimselt väsitav osakonnatöö vaheldub füüsiliselt väljakutsuva, ent ka värskendavalt ettearvamatu valvetööga. See vaheldus võib olla hädavajalik, et leevendada kurnatust ja läbipõlemist. „Töö arstina võib muutuda väga rutiinseks ja väsitavaks,“ räägib dr Orav. „Osakonnas võivad olla väga rasked patsiendid.“ Mis aitab, on teadmine, et muutus on tulemas. „Isegi kui mul on praegu raske, siis varsti ei ole ma enam osakonna-tsüklis ja tuleb keegi värske peaga.“
Dr Sikk otsustas hakata neuroloogiks, sest tal oli hea õpetaja. Et kaasahaarav loeng viiendal kursusel võib määrata inimese eluteekonna järgmiseks 25 aastaks, meenutab meile õpetamise kaalu. Tervishoiule kuluvad need meeldetuletused ära. Kui arstist saab õpetaja ehk juhendaja, saab ta tavapäraselt ka portsu lisapatsiente iga juhendatava kohta. Needsamad juhendatavad (residendid) aitavad ju ravida! Mis läheb aga nii kaotsi, on õpetamine. Sest kui kogu aur kulub suu-
renenud patsiendivoo ravimisele, ei jää aega mõtestatud aruteluks. „See lõppes sellega, et arstid ei tahtnud residenti,“ räägib dr Sikk. Midagi pidi muutuma. Praeguseks on igal õpetaval arstil sama palju patsiente kui teistel. „Nüüd on win-win: resident aitab tööd teha ja sul on aega aruteluks.“
Siiski ajast üksi ei piisa. Tõeliselt hea õpikogemus on ka turvaline. Ning selle koha pealt dr Siku juhitud neuroloogiakeskus särab. „Juhendaja kohtles mind kui võrdväärset kolleegi, kuid alati pakkus tuge ja abi,“ kirjutab üks 2023. aastal käinud resident. „Osakonnas töötades sain end tunda võrdväärse kolleegina,“ jätkab teine mustrit, mis läbib kogu tagasisidelehte. Sellest joonistub pilt osakonnast, kus residenti hoitakse kui põhipersonali. Kui uurin, kuidas ta selle saavutas, tõttab dr Sikk au endalt maha raputama: „Meil lihtsalt ongi väga tore personal!“ Dr Siku sõnadest ja tegudest peegeldub sügav hool õppurite vastu. Ta mitte ainult ei taga,
Juhendaja kohtles mind kui võrdväärset kolleegi, kuid alati pakkus tuge ja abi.
et igal residendil oleks kindel juhendaja, ta käib ka residendi juhendajaga esimese päeva eel vestlemas. Mõistes uue töötaja haavatavust, veendub dr Sikk tema juhendaja valmisolekus. Ühe keskuse suhtumist õpetamisse näitab ka see, kuidas koheldakse residente teistelt erialadelt. Üleliia sageli ei osata nendega midagi peale hakata. Üks peremeditsiini resident kirjeldas end suisa olevat „lillepotistaatuses“, kui haiglas töötas. Neuroloogiakeskuses nii ei juhtuks, kinnitab dr Sikk. „Me võtame kõiki ikkagi võrdväärsetena. Teiste erialade residentide nägemust on väga värskendav kuulda. See on vastastikune suhe.“
Kui külastan neuroloogiakeskuse hommikuseminari, on selliseid residente kohal kolm. Ent peale vaadates sellest aru ei saaks. Igaühe hoolde on usaldatud omad patsiendid, keda nad põhjalikult ette kannavad. Ka
nende juhendajaid pole raske tuvastada, kuivõrd oma residendi ettekande ajal on neil alati täpsustusi ja abistavaid küsimusi, et aidata neid oma õpiteekonnal edasi. Enim liigutab mind, kui varmalt julgevad residendid tunnistada oma teadmatust. Neuroloogiakeskuses, nagu selgub, on kõhklused lubatud. Küllap seetõttu on see ka residentide seas nii populaarne. Juba aprillis on järgmise aasta graafik õppuritega täitunud. „Peab osale ära ütlema,“ kurvastab dr Sikk.
Julgus kõhelda on märk millestki, mis selgelt eristab neuroloogiakeskust. See viitab kõrgele psühholoogilisele turvalisusele. Harvardi professori Amy Edmondsoni sõnul on psühholoogiline turvalisus „õigus olla avameelne“. See tähendab, et julgeme küsida, anda tagasisidet, jagada uusi ideid ning ka tunnistada oma teadmatust, kartmata näida lolli, ebakompetentse või tülikana. Kui seda kirjeldan, puhkeb dr Sikk naerma. „Nii ongi! See, mis sa praegu ette lugesid, ongi meie jaoks väga oluline!“ räägib ta elevusega. „Meil võib arvamust avaldada, nagu sa ütlesid: „kartmata näida lolli, ebakompetentse või tülikana“. Nii on see alati olnud, kõik need 25 aastat, alates sellest, kui ma internatuurist siia tulin.“ Dr Orav nõustub. „Kui meil on koosolekud ja visiidid, siis igaühe arvamus loeb. Kui oled noor kolleeg, siis vahel ekstra küsitakse, mida sina arvad olukorrast,“ räägib ta. Dr Sikk on kuulnud lugusid, kuidas mujal võib ruumi tekkida õõnes vaikus, kui resident oma arvamust avaldab. Ta on pühendunud sellele, et neuroloogiakeskuses nii ei juhtuks. Mida ta selleks teeb? Valdavalt on need lihtsad asjad. „Ma ei halvusta. Ma üritan olla kättesaadav. Uks on mul alati avatud ja igaüks võib sisse astuda. Ja mul on tunne, et inimesed julgevadki tulla ja usaldavad,“ räägib dr Sikk. Julgus tema poole pöörduda ongi põhjus, miks dr Sikk peab osa oma tööst kodus salaja tegema. „Loomulikult, kui sa annad hinnanguid ja kritiseerid, siis saad rohkem töötegemise võimalusi, sest keegi ei tule su juurde!“ naljatleb ta.
Traditsioonid ja sillad
Avameelsust lihtsustab lähedus. Lähedust kasvatavad traditsioonid, millest osa said alguse juba eelmise osakonnajuhataja dr Andrus Kreisi ajal. Dr Sikk toob näiteks igapäevased lõunad kolleegidega, mil saab rääkida töövälist juttu. Tohutult populaarne on ka iga-aastane
rattamatk keskuse arstide ja nende peredega. Need traditsioonid aitavad mõista, miks keskuse arstide vahel valitseb nõnda tugev võrdsustunne: üksteist tuntakse inimestena, mitte ainult kolleegidena. Ja võrdsetega on alati lihtsam avatult rääkida kui ülemuste või alluvatega.
Avameelsust kasvatab ka üks teine dr Kreisi ajast pärinev tava. „Valvearst, kes on väsinud ja keerulistes situatsioonides olnud ja võib-olla ka eksimusi teinud – teda me kuidagi ei ründa.“ tutvustab dr Sikk valvevahetuse kõige tähtsamat reeglit. Dr Orav sõnastab selle lühidalt: „Mis iganes valvearst tegi, ta tegi alati õigesti!“ See ei tähenda minnalaskmist. Vastupidi, kui süükoorem maas, saab eksimustest õppida. „Me arutame rahulikult, kuidas saaksime teinekord targemad olla,“ räägib dr Sikk. Nõnda on neuroloogidel õnnestunud midagi, mis kimbutab ka kõige edumeelsemate ettevõtete töötajaid: nad tunnistavad julgelt oma vigu. Kui dr Kreis lõi eeldused psühholoogiliseks turvalisuseks arstide vahel, siis dr Sikk on seda laiendamas kõikidele tööperedele. Selleks loob ta uusi traditsioone. Näiteks käivitas ta meditsiinilise seminari, kus osalevad kõik tööpered – sekretärideni välja. See on oluline samm. Luues traditsioone
Nüüd käime ühistel üritustel ning teeme regulaarseid kohtumisi ja arutelusid.
kogu üksusele, rajab dr Sikk sildu nendeni. Ta pingutused kannavad vilja, eriti õendusvaldkonnas. „Õdedega koostöö on meil väga palju suurenenud. Seni oleme suhteliselt eraldi olnud. Nüüd käime ühistel üritustel ning teeme regulaarseid kohtumisi ja arutelusid,“ räägib dr Sikk. Tajun seda isegi. Kui neuroloogiakeskust külastan, on hommikuseminaril lisaks õdedele kohal ka hooldajaid. Tunnen ühe neist ära, sest vahetult eelneval õhtul kuulutati ta Regionaalhaigla aasta tulevikutäheks. Lisaks talle olid nomineeritud mitu teist neuroloogiakeskuse õendustöötajat. Küsin dr Sikult, kuidas ta plaanib oma töötajate edu tähistada. Selle peale tõmbab ta taskust telefoni ja näitab mulle fotot oma töötajatest uhkelt poseerimas. Nad olid juba jõudnud tähistada.
Kuigi neuroloogiakeskus pingutab, et hoida oma töökultuuri toetavana, tunnistab dr Sikk, et minu artikli viited toksilisele töökultuurile arstkonnas tekitasid temas vastakaid tundeid. „Ma ei taha kuidagi seda probleemi eitada. Ka meie keskuses on noor kolleeg, kes vahetas eriala, sest tema eelmisel erialal täpselt nii käitutigi, ja see oli päris hirmus,“ räägib dr Sikk. „Enamik meist olid aga „Lahkumisintervjuud“ lugedes väga üllatunud. Inimesed küsivad, mis teil siin toimub, kas tõesti meditsiinis on nii halvad lood!? Ma ei arva, et toksiline töökultuur on valitsev, ja ma ei taha, et see võtaks noortel indu maha arstiks õppimisel.“
See on tuttav reaktsioon. Tõele au andes ei ole uuringuid selle kohta, kui valdav on toksiline töökultuur
Eesti meditsiinis. Samas ei ole ka alust arvata, et toksilisuse teadvustamine võtaks maha kellegi indu saada arstiks. Pigem on paljud arstiteaduse üliõpilased pärast selle artikli lugemist kirjutanud, et nende soov saada arstiks kasvas. Nad nägid, et kultuuriprobleemiga, mida nad niigi juba tajusid, tegeletakse. Kindel on aga see, et täpselt nagu esineb näiteid toksilisest töökultuurist, leidub ka selle vastandeid. Dr Kreisi poolt loodud ja dr Siku poolt edasi arendatud töökultuur neuroloogiakeskuses on ehe näide sellest, kuidas igaühel võib olla vabadus jagada oma ideid, küsimusi ja kõhklusi kolleegidega.
Dr Katrin Sikk tunnistab, et otsus kandideerida ei olnud kerge. See nõudis loobumist suurest osast oma süvenemisajast ja ka arstitöö kokkutõmbamist. Parim garantii toksilise juhtimise vastu on siiras soov olla oma töötajate jaoks olemas ning näha neid õnnestumas. Üksi sellest aga ei piisa. Juhil peab olema ka nägemus ja soov seda täide viia. Siingi paistab dr Sikk kolleegidele silma. Ta mõtleb, kuidas asju parandada. Mis muudatusi me saaksime teha, et olla tänapäevasemad ja pakkuda paremat ravi? “ räägib dr Orav. „Ja ta alati üritab kaasata.“
Dr Sikul on olnud õnn üle võtta üksus, mille tavad ja väärtushoiakud olid juba head. Ent ta on ka nende peale ehitanud. Vähem kui kahe aastaga on ta parandanud spetsialiseerumisvõimalusi, soodustanud tähenduslikku lisatööd, edendanud häid õpisuhteid ja loonud uusi sildu, et tugev võrdsustunne ja psühholoogiline turvalisus, mis esineb arstide vahel, ulatuks kõikide töötajateni.
Tipptehnoloogilisest protseduurist üksi jääb väheks, kui ei järgne asjakohast järelravi. Ning kui madalamates ravietappides pole pädevat käsitlust, pole ka tipptasemel ravi võimalik, leiab Pärnu Haigla ravijuht dr Veiko Vahula.
Tekst: Eli Lilles
Fotod: Pärnu Haigla
Pärnumaa tõmbekeskus on ajalooliselt olnud Tallinn, tõdeb dr Vahula. Nii seob ka Pärnu Haiglat pikaaegne võrgustikuline koostöö mitmes diagnostika- ja ravivaldkonnas just Regionaalhaiglaga: konsulteeritakse nii ambulatoorselt, elektroonselt kui ka statsionaarselt, osaletakse konsiiliumites. Kõrgema etapi haiglasse saadetakse haigeid reanimobiiliga, haiglatranspordi ja kiirabiga. Näiteks 2023. aastal viidi Regionaalhaiglasse üle 149 Pärnu Haigla statsionaarravi haige, lisaks haiged, kes suunatakse Pärnu Haiglast ja hospitaliseeritakse Regionaalhaiglas.
Dr Margus Krabi, kirurgiakliiniku juhataja
Öeldakse, et koostöö on lahendus peaaegu kõigile probleemidele. Samas on see ka kõige kallim, ressursimahukam, keerulisem ja sageli vähemefektiivne töövorm.
tänulikud. Teedrajav projekt sündis tänu dr Helis Pokkeri ning dr Regina Rooneeme eestvedamisele. Dr Vahula selgitab, et koostöö onkoloogias toimub Regionaalhaigla konsiiliumite juhtimisel ja otsustamisel ning Regionaalhaigla onkoloogide ravitööna kohapeal. Ta märgib, et kohapealsest onkoloogi visiidist üksi ei piisa – vaja on moodustada ka pädev kohalik meeskond, luua tingimused ambulatoorseks ja päevaraviks, arendada apteeki ja luua nõuetekohane lahustamiskeskus, osaleda ravimite ostu ühishangetes, arendada infosüsteeme (CATO) ning ohtlike jäätmete käitlemise süsteemi.
„Ükski perfektselt sooritatud tipptehnoloogiline protseduur või operatsioon ei anna patsiendile mitte midagi, kui ei järgne asjakohast järelkäsitlust samas ja järgmistes ravietappides,“ lausub dr Veiko Vahula. „Tipptasemel ravi polegi võimalik, kui sellele ei eelne pädevat ja õigeaegset diagnoosimist ja haige käsitlust ka madalamates ravietappides. Kui tahame patsientidele parimaid ravivõimalusi pakkuda, saab seda teha vaid kollegiaalses koostöös,“ arvab ta.
„Öeldakse, et koostöö on lahendus peaaegu kõigile probleemidele. Samas on see ka kõige kallim, ressursimahukam, keerulisem ja sageli vähem efektiivne töövorm,“ märgib dr Vahula. „Tõelise koostöö muudavad võimalikuks ainult head inimesed, kellel on siiras soov midagi ühiselt saavutada. Hea koostöö on seega tegelikult heade inimsuhete tulemus – nendesse tasub panustada rohkelt ja järjepidevalt.“
Onkoloogia edulugu
Kümme aastat tagasi alustati Pärnu Haiglas onkoloogiliste haigete süsteemraviga. Seda hindab dr Vahula suurimaks edulooks, mille eest on ka patsiendid ülimalt
Sarnaselt areneb praegu ka koostöö hematoloogia valdkonnas. „See on pidev protsess, mis areneb dünaamiliselt koos meditsiini arenguga, võimaluste muutustega ning olemasolevate hematoloogide kättesaadavusega,“ ütleb dr Vahula.
Süsteemravi liikumine elukohalähedasemaks on tema sõnul trend kogu maailmas ja onkoloogid aktsepteerivad seda. „Ka perearstide roll on kasvamas – osa süsteemravi vahendeid on juba saadaval tableti või süstelina ning kasutatavad ka esmatasandis. Siin on oluline pädev konsillaarne otsus kõrgemast ravietapist, mis meil töötab üha paremini ning areneb jõudsalt ka hematoloogias,“ räägib dr Vahula võimalikust tulevikustsenaariumist.
„Ka onkokirurgiline tegevus elukoha lähedal ei ole saatanast, kui see on pädev, kvaliteetne ning seda juhivad konsiilium ja vastava pädevusega onkokirurgid kõrgemas etapis. Meil ei ole kunagi olnud ambitsiooni üle oma varju hüpata ning püüda tegutseda väljaspool oma pädevust ja võimalusi,“ kinnitab dr Vahula. Selleks et koostööd onkoloogiavaldkonnas veelgi edendada, on Pärnus palgatud onkoloogiliste haiguste raviteekondade koordinaator, kes on saanud juba Regionaalhaiglas koolituse ning loob suhtlusvõrgustikke.
Lisaks onkoloogiale ja hematoloogiale toob dr Vahula välja kirurgia. „Regionaalhaigla on koolitanud meile äärmiselt tubli kirurgiakliiniku juhataja dr Margus Krabi, kes arendab koos oma Pärnu meeskonnaga süstemaatiliselt ka kirurgilise koostöö aspekte, sealhulgas koostöös Regionaalhaiglaga.“
Tippspetsialistide
jagamine edendab kohapealset kompetentsi
Iga haigla eelistab tervishoiutöötajad ise palgata, ütleb dr Vahula. „Personalipoliitiliselt, tööõiguslikult, töökorralduslikult ja juriidiliselt eelistame alati palgata tervishoiutöötajad vahetult ise, mis loob kõige suurema selguse töökorralduses ja vastutuse jagamisel,“ selgitab ta. Samas on praegune paratamatus, et tippspetsialistid töötavad mitme tööandja juures. Dr Vahula näeb selles võimalust: „See on väga hea viis raviasutuste vahelist koostööd ja vastavat eriala edendada, teadmisi levitada ning kohapealset personali koolitada. Selliste koostöömudelite tulemusena areneb kompetents ka madalama etapi raviasutuses, kuhu tekivad uutmoodi haiged, keda õpitakse kohapeal paremini käsitlema.“
Ta märgib, et eks igal ravil – kirurgilisel, kiiritusravil, süsteemravil – on ka märkimisväärseid kõrvaltoimeid. „Kui patsiendid saavad nendele paremat käsitlust kohapeal, võtab see natuke maha pinget niigi ülekoormatud tipphaiglatelt.“
Ühised hanked ületavad haiglate piire
Apteekidevaheline koostöö on hädavajalik süsteemravi ja kalli medikamentoosse ravi pakkumiseks, milleks korraldatakse haiglaid hõlmavaid üleriigilisi ühishankeid. Tulevikus võib see hõlmata isegi ravimite maaletoomist. Ühishanked aitavad säästa ressursse, vältides korduvat hanketööd eri haiglates ja võimaldades märkimisväärset kokkuhoidu.
Koostöö toimib ka verekeskusega, näiteks ostetakse doonorite analüüse ja veresobitamisi, immunohematoloogia analüüside kvaliteedikontrolli teenust ja veretooteid. Koostöö parandamiseks on tehtud ettepanek osta ühiselt vereteenistuse kulutarvikuid ja meditsiiniseadmeid ning koos müüa doonorite plasmat ühise hanke raames.
Koostöös verekeskusega plaanitakse ühiseid hankeid.
X Regionaalhaiglalt osteti 2023. aastal nii labori- kui ka patoloogiateenuseid. Selleks aastaks on laborileping sõlmitud küll Tartu Ülikooli Kliinikumiga, kuid analüüse, mida pole mõistlik või võimalik Tartust tellida, tellitakse endiselt Regionaalhaiglast.
X Regionaalhaiglalt ostetakse radioloogiateenuseid, näiteks radioloogilisi uuringuid, sõeluuringuid, radioloogide kaugtööteenuseid.
X COVID-19 kriisi lahendamine andis väärtusliku koostöökogemuse ning tõi esile vajaduse parandada kriisivalmidust ja elutähtsate teenuste toimepidevust. Kriisideks valmistumisel on oluline koostada ja kooskõlastada erinevaid kriisiplaane, et tagada sujuv toimimine ka rasketes olukordades.
Regionaalhaiglasse viiakse Pärnust statsionaarravi haigeid, lisaks haiged, kes suunatakse Pärnust ja hospitaliseeritakse Regionaalhaiglas.
Tekst: Heli Lehtsaar-Karma
Fotod: erakogu
„Ma olen nii õnnelik, et sain just Katre töövari olla,“ õhkab Kadrioru
Saksa Gümnaasiumi abiturient Sofia
Baranova 11. oktoobrit meenutades. See oli päev, mil arsti elukutsest unistav Sofia sai tutvuda nii PõhjaEesti Regionaalhaigla juhatuse liikme ja õendusdirektori Katre Zireli tööga kui ka piiluda Eesti tipphaigla eri osakondade igapäevaelu.
Kuigi töövarjupäevi on Eestis korraldatud aastakümneid, oli 11. oktoobril toimunud Junior Achievementi eestvedamisel ellu kutsutud töövarjupäev „Tüdrukud võtavad üle“ eriline ja esmakordne, sest fookus seati naissoost tippjuhtidele. Nii saidki ligi 1500 kandidaadi seast välja valitud 64 gümnaasiumi, kutsekooli ja 9. klasside neidu võimaluse veeta päev koos õrnemast soost tippjuhiga, et saada aimu tema igapäevatööst, kohustustest ja vastutusest.
Ka Katre Zireli jaoks pole töövarjutamine võõras. Ta on aastaid töövarjudele „Tere tulemast!“ öelnud – koostöö Tallinna Arte Gümnaa-
siumiga on kestnud juba ligi kümnendi. Ühtlasi tõi Katre 2021. aastal „koju“ ka Eesti hariduselu Oscari ehk Haridus- ja Teadusministeeriumi väljaantava hariduse sõbra auhinna Joosepi. Ka kutsele osaleda töövarjupäeval „Tüdrukud võtavad üle“ ütles Katre kohe jah-sõna. „Minu jaoks on oluline tutvustada nii oma kutseala kui ka tervishoidu laiemalt. Seekordne fookus naissoost tippjuhtidele kõnetas mind väga. Olin üllatunud, kui palju eri valdkondade naistippjuhte oli varjutamiseks valmis – see oli tüdrukutele suurepärane võimalus,“ tunnustab Katre töövarjupäeva korraldajad.
Tore päev nii varjule
Varjutamine pole kindlasti ühesuunaline tegevus, kus varjutaja vaid saab ja varjutatav annab – Katre sõnul on see päev mõlemale kasulik. „Esmalt kõnetas mind võimalus toetada Sofia julget unistust. Teadlik karjääriplaneerimine on noore jaoks hästi oluline ja kui ma saan anda talle parema tunnetuse elukutse valikul, siis on see minu jaoks inspireeriv. Teisalt usun, et naistippjuhina eeskujuks olemine on noorele inimesele parim julgustus ja seetõttu on töövarjupäev mulle nii vastutus kui ka võimalus.“
Sofia kohta jagub Katrel vaid kiidusõnu: „Sofia on hästi terane tüdruk. Ta esitas asjalikke küsimusi ja tähelepanekuid ning oli kõigest väga huvitatud. Meil oli väga tore päev!“ Sofiagi rõõmustab, et Katre töövarjuks kan-
dideerinud neidude seast valiti välja just tema. „Katre on väga armas inimene! Temaga on väga lihtne suhelda ja ta on alati valmis kõigile appi tulema. Katrel on päikseline energia,“ kiidab Sofia.
Muidugi on Sofia rahul ka kõigega, mida ta tol oktoobrikuu reedel Regionaalhaiglas nägi ja koges nii koosolekutel kui ka osakondadega tutvudes. Varju ja varjutatava ühine päev algas hommikul kell üheksa jutuajamisega. „Kirjeldasin, kuidas ma tervishoius tööd alustasin ja samm-sammult tippjuhiks kasvasin. Rääkisime ka õe ja arsti ametist ning sellest, kuidas õest saab juht,“ meenutab Katre. Sofia lisab, et kuna tema kõige suurem soov oli näha operatsioonitoas toimuvat, pakkus Katre välja, et kõigepealt tuleb kõht täis süüa – siis ei tiku opitoas minestus peale.
Kuna Sofia kõige suurem soov oli näha operatsioonitoas toimuvat, pakkus Katre välja, et kõigepealt tuleb kõht täis süüa.
Palat nagu hotellis
Keha kinnitatud, asuti ringkäigule eri osakondades. Esmalt tutvuti Regionaalhaigla kõige uuema, mullu märtsis valminud hematoloogiaosakonnaga. „Seal olid väga ilusad ja mugavad palatid, mis meenutasid pigem kolmetärnihotelli kui haiglat. Isegi minibaar ehk külmik oli palatis olemas. Viskasime nalja, et kui külmik oleks täidetud, siis oleks neljatärnihotell,“ muigab Sofia. Katre täiendab, et tema meelest on Regionaalhaigla viie tärni vääriline, sest haigla sisu loovad pühendunud ja motiveeritud töötajad ning tänapäevane töö- ja ravikeskkond.
Ma polnud varem kirurge töötamas näinud, seetõttu oli väga põnev ja uhke vaadata, kui enesekindlalt nad tegutsevad.
Järgmisena seati sammud neuroloogiaosakonda ja seejärel EMO-sse, kus heideti pilk nii kergemas kui ka raskemas seisundis patsientide palatitesse. „Sa elad oma elu ja isegi ei kujuta ette, kui palju inimesi satub iga päev EMO-sse väga raskes seisundis,“ nendib Sofia nukralt. Edasi tutvus neiu kiirabi- ja reanimobiilautodega ning nende meeskondade tööga. „Reanimobiil on nagu väike haigla, seal on kõik olemas patsiendi elustamiseks,“ iseloomustab Sofia erkkollast masinat.
Seejärel jõudis kätte Sofia töövarjupäeva tipp – operatsiooniosakond. „Mul väga vedas, et sinna pääsesin. Olin väga-väga õnnelik,“ muljetab Sofia. Anesteesiaosakonna õendusjuhi Valentina Saluri käekõrval sai Sofia vaadata nelja operatsiooni. „Esimene oli selja- ja teine kõhuoperatsioon, need olid väga huvitavad. Kahjuks jäime me südameoperatsioonile hiljaks ja tuksuvat südant ma
näha ei saanud. Siis läksime kopsuoperatsioonile, kus naiskirurg võttis inimese seest kopsu välja. Sel hetkel tundsin, et kohe minestan! Aga Valentina jäi väga rahulikuks, toimetas mind operatsioonitoast välja ja küsis, miks mul paha hakkas. Ma tegelikult ei saanudki aru, miks see juhtus, sest varem oli kõik hästi. Ilmselt ei olnud põhjus selles, mida ma nägin, vaid operatsioonitoa lõhn oli harjumatu ja veidi ebameeldiv.“
Väike tagasilöök aga Sofia indu ei kärpinud, nii et edasi suunduti päevakirurgiaosakonda lihtsamaid lõikusi vaatama. „Nägin, kuidas anestesioloogide meeskond pani inimese narkoosi, kuidas saabus kirurg, kuidas meeskond aitas tal riietuda ja kuidas kirurg operatsiooni alustas.“ Kokkuvõttes peab Sofia just operatsioonidel kuuldut-nähtut kuuetunnise varjutamise kõige huvitavamaks kogemuseks. „Ma polnud varem kirurge töötamas näinud, seetõttu oli väga põnev ja uhke vaadata, kui enesekindlalt nad tegutsevad. Olin nii uhke, et sain seda kogeda!“
Ka kõik päeva jooksul kohatud inimesed jätsid Sofiale sügava mulje oma intelligentsi, sõbralikkuse, meeldiva suhtluse ja naeratustega. „Oli näha, et nad armastavad oma tööd,“ järeldab Sofia. Temagi kuuluks tulevikus heameelega sellesse sõbralikku meeskonda, sest hoolimata operatsioonil pealetikkunud minestusest sai ta töövarjupäeval kinnitust oma soovile arstiks õppida. „Arst on tõepoolest väärtuslik elukutse!“ põhjendab Sofia.
Mullu 11. oktoobril esimest korda toimunud tüdrukute töövarjupäeva eesmärk on suurendada soolist tasakaalu otsustamises ja juhtimises ning toetada ja innustada tüdrukuid juhirolli asuma, pakkudes eeskujuks naisi, kes juba on oma valdkonnas tipptegijad. „Tüdrukud võtavad üle“ korraldasid Junior Achievement, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Miltton New Nordics.
Praxise tänavu valminud uuringu „Tippjuhiks saamise teed: mehed juhtuvad juhiks, naised juhivad end juhiks“ järgi saavad mehed juhiameti sagedamini otsepakkumise peale, naised aga kandideerides. Katre Zireli kolme kümnendi pikkune teekond intensiivraviosakonna õest Regionaalhaigla juhatuse liikmeks ja õendusdirektoriks on samuti tähendanud igale juhtivale ametikohale kandideerimist. „Esmalt olin Tartu Ülikooli kliinikumis intensiivravi osakonnas õde, siis Regionaalhaiglas anesteesiakeskuse ja anestesioloogiakliiniku õendusjuht, seejärel aastast 2021 Regionaalhaigla õendusdirektor ja 2023. aasta kevadest ka juhatuse liige,“ loetleb Katre juhirolle, kuhu ta on valitud konkursi võitjana tänu oma teadmistele ja juhiomadustele.
Oma karjäärile mõeldes möönab Katre, et pole kogenud meeste eelistamist juhiks kandideerimisel, aga sel on pragmaatiline põhjus, sest tervishoius ja eriti õenduses on naisi tunduvalt rohkem kui mehi – näiteks Regionaalhaigla õdedest on kümnendik mehed.
Samas on tervishoid väga konservatiivne ja hierarhiline, kus alles hiljuti olid arst-juhid enamasti mehed ja
haruldane polnud ka see, et arst ei võtnud õde võrdväärse partnerina. „Tippjuhiks saamisel on oluline tunda oma valdkonda, panustada professionaalsesse arengusse ja arendada teadlikult ka enda juhiomadusi. Enesekindlust ja soovi peab ka olema, sest juhiks kasvamine vaid hea juhuse ja õnne ajendil ei vii sihile. Minul on elus hästi läinud, ma pole tundnud meesjuhtide suhtumist, et olen vähem tõsiseltvõetav partner kui mees. Vastupidi, olen juhiks kasvamisel saanud meeste tuge,“ kinnitab Katre, kelle hinnangul toovad naised juhtimisse pehmust ja teistsugust vaadet.
Kui aga Katrele pakutaks võimalust kedagi töövarjutada, siis kelle tööde-tegemiste jälgijana ta tahaks päeva veeta? Katre läheb küsimusest silmanähtavalt elevile, sest mõte sellest, et tippjuht varjutab teist tippjuhti, kõnetab teda väga. „Eestis oleksin ma hea meelega õiguskantsler Ülle Madise varjuks. Samuti inspireeriks mind Kristel Kruustük (IT-ettevõtja – toim), aga ka Tiina Lokk-Tramberg (PÖFF-i eestvedaja – toim). Kui mõelda enda valdkonnale, siis enim oleks ma huvitatud olema töövari Ameerika kolleegile Annmarie Chavarriale Tampa General Hospitalist.“
Regionaalhaigla töötajad jagavad muljeid oma lemmikreisisihtkohtadest – miks just see paik on nende jaoks eriline.
Lisaks soovitusi, mida seal kindlasti näha võiks.
Tekst: Stina Eilsen
Fotod: erakogu
Andra Prems, Regionaalhaigla sisekommunikatsiooni juht, aasta kolleeg 2024
New York on üks neist reisisihtkohtadest, mis jääb alatiseks meelde – linn, mis kunagi ei maga ja kus igal nurgal leidub midagi uut ja huvitavat. Jalutades Manhattani tänavatel, võib end kergesti tunda kui mõne filmi- või telesarja staar, sest just siin on filmitud lugematul hulgal tuntud linateoseid.
Kui oled „Seksi ja linna“ fänn, on kohustuslik külastada Carrie Bradshaw ikoonilise trepiga korterit Perry Streetil, mis on üks seriaali tuntumaid paiku. Samamoodi soovitan „Sõprade“ austajatel jalutada Greenwich Village’is, kus asub kuulus hoone, mille fassaadi kasutati Racheli, Monica, Chandleri ja Joey kortermajaks. Kui aga armastad „Gossip Girli“, siis tasub kindlasti istuda The Meti kuulsatel treppidel, kus Serena ja Blair sageli aega veetsid ja oma draamasid lahendasid.
Ja muidugi ei saa unustada New Yorgi tänavatoitu – hot dog’id, pretzelid, bagelid ja maailmakuulus pitsa on kindlasti proovimist väärt!
Sergei Kagalo, anestesioloogiakliiniku juht
Käisin Barcelonas esimest korda 2002. aasta suvel, kui tähistati väga suurejooneliselt Antoni Gaudí 150. sünniaastapäeva, avatud olid peaaegu kõik Gaudí projekteeritud ehitisted. Mind lummas Gaudí arhitektuuri unikaalsus ja loovus, iga hoone oli nagu kunstiteos, mis jutustas oma lugu. Mul õnnestus vaadata maagilisi etendusi Parc Güellis ja nautida ööpimeduses klaverikontserti koos muljetavaldava pürotehnilise etendusega poolelioleva Sagrada Família juures. Öine kontsert oli hingemattev, nagu oleksin sattunud unenäomaailma, kus muusika ja valgus sulandusid üheks maagiliseks kogemuseks.
Barceloneta rannas jalutades tundsin end vaba ja õnnelikuna. Värske ja soolane mereõhk, päike ning lained – esimest korda Hispaanias, esimest korda Barcelonas. Esimese visiidi ajal sain külastada ka hiljuti avatud Maremagnumi, mis asub vees puidust muuli otsas. Samuti avastasin kohalikke taverne autentsete Kataloonia roogadega ning veetsin aega Hispaania väljakul, imetledes selle suurejoonelist arhitektuuri ja elavat atmosfääri. See kõik mahtus nelja päeva sisse, sest esimene reis oli väga lühike. Sõbrad ütlesid, et peamised vaatamisväärsused on nüüd vaadatud ja võib panna linnukese oma „reisipäevikusse“. Kuid siis lisasid nad naeratades, et võib juhtuda, et tahad tagasi tulla – kes teab, kuidas läheb…
Ja läkski nii, aasta pärast otsustasin taas puhkusele minna Barcelonasse, et kõike uuesti vaadata – mitte kiirustades,
vaid rahulikult ja põhjalikult. Teine visiit oli juba kahenädalane. Rannapuhkuse kõrval sai uuesti jalutatud juba tuttavates kohtades, kuid geograafia loomulikult laienes. Käisin Ciutadella pargis, mida kutsutakse Barcelona kopsudeks, sest see on väga looduslik ja roheline ala, asub keset linna. Seda soovitan kindlasti külastada, sest seal on lisaks keset parki olevale järvele, kus saab teha romantilise paadisõidu, ka Kataloonia parlamendi palee, loomaaed ja väga ilus Josep Fontserè projekteeritud purskkaev, mida kaunistavad Kreeka mütoloogia jumalate skulptuurid. Olen kusagilt lugenud, et noor Gaudí osales ka La Cascada Monumental ehitamisel, mis minu jaoks lisas sellele kohale veelgi rohkem tähendust. Teisel kohtumisel Barcelonaga käisin ka katedraalis ja tutvusin põhjalikult Montjuïciga. Sealhulgas külastasin olümpiastaadioni, Joan Miró muuseumi, etnograafilist parki Poble Espanyoli ja kindlust.
Teine kodu
Puhkus lõppes, aga mina ei jõudnud sõita ajaloolise sinise trammiga Tibidabo mäele… Kuid muretsemiseks polnud põhjust – ma teadsin, et teen seda järgmisel aastal. Sain aru, et see koht „tõmbab“… ja on tõmmanud mind juba 23 aastat. Ainult pandeemia ajal oli paus, muidu käin igal aastal. Ja iga kord avastan midagi uut. Kunagi otsustasin, et iga puhkus tutvun mõne uue piirkonnaga. Nii mul oli Barrio Gótico puhkus, Ravali puhkus, El Borni puhkus. Iga kord, kui Barcelonast lahkun, tunnen end veidi kurvana, kuid samas ka elevil, sest tean, et tulen tagasi. See linn on muutunud minu teiseks koduks, kohaks, kus saan alati midagi uut avastada ja kogeda. Barcelona võlu peitub selle mitmekesisuses – iga piirkond on omaette maailm, täis ajalugu, kultuuri ja elu. See on linn, mis pakub lõputult avastamisrõõmu ja inspiratsiooni.
Günter Taal, kardiokirurgia osakonna juhataja (kirjutab siinset ülevaadet Mauritiusel seigeldes – toim)
Olen pigem omal käel uudishimulik seikleja. Väga hea meelega väljun mugavustsoonist ja käin uudistamas loodust ning huvi pakuvad ka põlisrahvad, nende kultuuri avastamine käib lahutamatult kaasas sellise seiklemisviisiga. Viimasel ajal on kuidagi nii kujunenud, et rendime maastikuauto, millel telk katusel, ja seikleme mingis vähegi turvalises riigis tuhandete kilomeetrite kaupa, siis jääb teele igasugu ehedaid situatsioone ja tunnetad selle maa rütmi ning mastaape. Lihtsalt kulgeme. Maastiku mõttes on kindlasti lemmikud Island, Austraalia, kus sadade kilomeetrite kaupa pole isegi telefonilevi.
Lõvide keskel telgis
Kõige ägedamad kogemused on Costa Ricast ja Keeniast, kus omal käel safaritel käisime ja sõna otseses mõttes lõvide keskel telgis magasime, see oli minu jaoks ühe unistuse täitumine. Lisaks põliste masaide eluoluga tutvumine Keenias – nende onnid, koolid, haigla improviseeritud külastamine. Kuna töötan haiglas, siis on väga huvitav erinevate arengutasemetega riikides vahelduseks vaadata, kuidas näiteks südamelõikust tehakse, sellise kogemuse sain Costa Ricas. Kui mõtlen neile reisidele, siis Aafrika ja Keenia täiesti omal käel ongi olnud kõige huvitavam kogemus.
"Kuna töötan haiglas, siis on väga huvitav erinevate arengutasemetega riikides vahelduseks vaadata, kuidas näiteks südamelõikust tehakse," ütleb dr Günter Taal.
Mauritius on minu hinnangul üldiselt natuke steriilne, aga kui otsida, siis leiab ka siit põnevust, näiteks kaotasime passi ära ja sellele järgnes kaks ja pool päeva põnevaid seikluseid kõikvõimalikes asutustes. Loomulikult on sealne loodus väga äge. Uus-Meremaa on pikka aega olnud reisisihtkohana unistus, aga veel pole jõudnud.
Loodusele ja inimestele vahelduseks on teinekord väga huvitav otsida üles mõni vana mahajäetud militaarobjekt. Horvaatias on selliseid põnevaid objekte lisaks imeliste vaadetega mägi- ja rannikuteedele. Ausalt öeldes leiab ikka ja jälle väga huvitavaid kohti ka Eestis. Näiteks kui soovid olla rannas, kus sa ei näe 24 tundi mitte ühtegi inimest, siis selliseid kohti on Eestis küll. Kahjuks on Eestis suund üleorganiseeritusele ja reglementeeritusele, mistõttu on tulemuseks tihtipeale eramaa-sildid ja ülerahvastatud RMK alad.
Kõik oleneb ootustest
Kui sinu ootus on lihtsalt tunnetada, mismoodi kusagil elu käib, siis ei saagi ju eriti pettuda. Väga hea abimees on „Lonely Planeti“ sari, kust minu kogemuse põhjal leiab väga adekvaatset informatsiooni.
Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskuse (ESTDEV) rahastatud projekti „Ukraina vigastatud võitlejate ja nende pereliikmete vaimse tervise toetamine“ vaimse tervise valdkonna tegevused keskendusid 2024. aasta teises pooles Ukraina meedikute läbipõlemise ennetamisele ja erialaste oskuste tugevdamisele.
„Sekundaarsele traumatisatsioonile on oluline tähelepanu pöörata, kuna Ukraina psühholoogid töötavad väga keerulises keskkonnas ning psühholoogide endi läbipõlemine on sõjas oleva riigi võitlejate ja nende perekondadega töötades aktuaalne. Kvalifitseeritud psühholoogidest, aga ka teistest vaimse tervise valdkonna spetsialistidest on Ukrainas suur puudus ning me peame igakülgselt toetama neid, kes seda rasket tööd igapäevaselt teevad,“ ütles Eesti meditsiiniekspordi klastri juhatuse liige Stina Eilsen ning lisas: „Korraldasime kaks praktilise suunitlusega seminari, milles osales kokku ligi sada Ukraina vaimse tervise valdkonna töötajat üle Ukraina. Lisaks erinevatele loovteraapia meetoditele, nagu muusikateraapia ja kunstiteraapia, kuulati ka dr Julia Reinmetsa südametervise alast loengut ja nõuandeid ning kursusel „Stop the Bleed“ õpiti verejooksu peatama. Saadud teadmisi saavad osalenud rakendada ka enda erialast tööd tehes Ukrainas.“
Detsembris toimunud koolituse ajal oli osalejatel võimalus tutvuda nii Ida-Tallinna Keskhaigla proteesikeskuse kui ka Regionaalhaigla taastusravi ja traumakeskuse tööga. Regionaalhaigla taastusravikeskust tutvustasid taastus- ja palliatiivravi kliiniku juhataja dr Annelii Jürgenson koos kolleegidega, erakorralise meditsiini keskuse tööd tutvustas dr Vassili Novak ning traumakeskuse tööd erakorralise kirurgia keskuse juhataja dr Sten Saar ja dr Toomas Kangur. „Koolitused Eestis on olnud meie jaoks hindamatu väärtusega, oleme juurde saanud erialaseid teadmisi ning laiendanud kontaktide ringi, mis loob suurepärased võimalused edasiseks koostööks ja kogemuste
vahetamiseks meditsiini- ja psühholoogiavaldkonna rahvusvahelises kogukonnas,“ ütles kliiniline psühholoog Natalia Shatailo.
Vaimse tervise koolituse kava pani kokku erialaspetsialistide töörühm, kuhu kuulusid Regionaalhaigla psühholoogid, Ukraina psühholoog Natalie Shevchenko ning laiapõhjalise rahvusvahelise kriisinõustamise kogemusega traumaterapeut Maire Riis. Projekti toetab Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus ning see kestab selle aasta lõpuni.
Kui vaadata tema hobide nimekirja, siis on selge, et tegu on julge seiklejaga, kes ei kohku raskuste ees ega pelga piire nihutada. Saage tuttavaks –dr Annika Tähepõld.
Tekst: Eli Lilles
Fotod: Paul Poderat, erakogu
Hiljuti Tallinna kolinud arst võtab vastu väljakutsed nii tööl kui ka trennis. Kui ta hakkab oma hobidest rääkima, tuleb enamasti üllatusena, et väike blond naine tegeleb taipoksiga. „Ülikooli ajal käisin poksimas, aga siis tuli pikk paus sisse. Nüüd kui lapsed on juba piisavalt suured, hakkasin uuesti trennis käima. Vahepeal käisin trennis lausa seitse korda nädalas ning tegelesin poksiga päris võistlustasemel. Tallinna kolimisega kaasnes paras segadus ja üritan trenniga taas ree peale saada,“ tutvustab dr Tähepõld. Arsti sõnul tekitab taipoks inimestes tihti aukartust. Või siis reageeritakse küsimustega stiilis „Miks sa tahad, et sulle haiget tehakse?“ ja „Kas tahad midagi endale tõestada?“. „Minu jaoks on see spordiala, mis aitab stressi maandada ja annab hea enesetunde. Mul oli eelmises töökohas väga intensiivne töökoormus ning tegelesin sünnieelse diagnostikaga, puutusin kokku väärarengute ja rasedatega – see on emotsionaalselt väga keeruline valdkond. Poksitrenn oli see koht, kus sain end täielikult välja lülitada. Seal unustasin kõik muu ja tulin välja nagu uus inimene. Minu jaoks on see teraapia,“ kinnitab ta.
Muide, Tallinna tulekul sai dr Tähepõllul isegi elukoht poksiklubi järgi valitud.
Teekond poksini algas kuus-seitse aastat tagasi ning tulenes elust enesest. „Olen väikest kasvu ja paratamatult mõjutavad välised faktorid siis üsna palju. Ülikooli ajal töötasin psühhiaatriakliinikus, kus oli nii naiste kui ka meeste jälgimispalat. Öösel oli kaks õde tööl, kuid ikka tekkis hetki, kus valves tuli üksinda keeruliste olukordadega toime tulla. Ükskord läks üks mees öösel psühhoosi
ja otsustas kliinikust lahkuda. Seisin rahulikult ukse peal, et teda takistada, aga ta lihtsalt tõstis mu kõrvale. Sellises olukorras sain aru, et mul puuduvad igasugused oskused ennast kaitsta.
Esimese sinise silma sain mitte trennist, aga hoopis 72-aastaselt proualt. Patsient oli segadusseisundis, küsis midagi vene keeles, mida ma väga hästi ei räägi. Ma isegi ei mäleta, mida ta soovis, aga kui keeldusin, siis järgmisel hetkel sain rusikaga otse silmaauku.
Need kogemused panid mind mõtlema, et ei taha enam kunagi olla olukorras, kus ei oska ennast kaitsta. Nii otsustasingi poksi kasuks,“ meenutab ta.
Kui laste kasvades õnnestus nende kõrvalt rohkem vaba aega näpistada, pani dr Tähepõld enda jaoks kokku soovide nimekirja, mida tahaks ära teha. Sinna sai kirja ka poksivõistlustel osalemine: „Hakkasin intensiivselt treenima, võtsin isegi personaaltreeneri. Kolimise tõttu on
Sparringupäeval poksimas ning erinevatel takistusjooksudel – mõlemad lemmikalad.
võistlemine läinud natuke keeruliseks. Lähiajal võistlema ei lähe, aga siht on silme ees.“
„Üks asi on füüsiline vorm, teine tehnika arendamine. Mingil hetkel tundsin, et ainult poks jääb mulle liiga ühekülgseks. Hakkasin otsima muid tegevusi juurde: käisin jooksmas või jõusaalis. Lõpuks avastasin takistuskrossi, millest sai mu teine lemmikspordiala. Liitusin Tartus klubiga Copper Trainings, mis on Eestis üks tuntumaid takistuskrossiklubisid,“ räägib ta teekonnast oma teise suure lemmikuni.
Muide, üks esimesi küsimusi, mille oma uuele otsesele juhile esitasin, oli „Kas ma võin tööle tulla sinise silmaga?“.
Dr Tähepõld selgitab, et takistuskross on põhimõtteliselt jooksuvõistlus, kuhu on lisatud erinevaid takistusi, mida peab ületama. Takistused varieeruvad: ronimine, mudas sumpamine, tõkete ületamine. Eestis on laiemalt tuntud ehk Vägilase jooks. „Tahtsin vähemalt korra elus Vägilase jooksul osaleda, aga kartsin, et mu füüsiline vorm pole piisav ega pea vastu. Pärast umbes aastat regulaarset trenni otsustasin koos poksiklubi tüdrukutega osaleda, võtsime julguse kokku ja läksime lühidistantsile. See kogemus oli nii äge! Sealt alates olen jäänud regulaarselt osalema. Viimati käisin Rummus ja Lähtel ning valisin juba pikad distantsid. Jooksen küll enda lõbuks, mitte eliittasemel, aga näiteks sel aastal olin võrreldes eelmise aastaga 20 minutit kiirem. See on minu jaoks suur saavutus!“
„Sel suvel ostsin endale jalgratta, plaanin ka suusad osta. Pärast 11–12 aastat, mil olen keskendunud ainult vaimsele arengule – arstiteaduskond, residentuur ja muu – tunnen, et nüüd on aeg rohkem füüsisele tähelepanu pöörata,“ räägib ta plaanist rohkem kestvusspordi alasid katsetada. „Tahaks proovida veel nii palju asju! Lumelauasõit, mäesuusatamine, surf – kõik huvitab. Talisuplus on üks asi, mida järgmisel sügisel kindlasti proovida,“ jätkab ta. Uute alade proovimist ta ei pelga, kuigi möönab, et alustades on ikka raske: „Kui sa ei oska, siis see lööb enesehin-
nangu põrmuks. Kui hakkad järk-järgult edasi arenema, tekib see mõnus tunne, et saadki hakkama.“
Selle aasta eesmärkide seadmine on dr Tähepõllu jaoks seotud motivatsiooniga, aga ka rutiini leidmisega. „Kindlasti tahaksin järgmisel aastal taas oma trennirutiini paika saada, oma vormi hoida ja parandada, et siis mõelda, kas saab midagi uut ja ägedat ette võtta. Keeruline on aega leida, et kõike teha, kuid hea rutiin ja plaan aitavad palju. Näiteks paika panna kindlad päevad, mis on pühendatud trennile ja mis perele. Lastele eeskuju andmine on oluline, eriti kui tegemist on füüsilise aktiivsusega. Ise arstina tean, kui oluline on kehaline aktiivsus, et elada pikemalt ja tervemalt. Seetõttu olen püüdnud lastes tekitada teadlikkust liikumise olulisusest. Mõlemad lapsed käivad aktiivselt trennis ning ka mees, kes noorena oli aktiivne sportlane, aga vigastuse tõttu on pidanud trennist kõrvale jääma, on nüüd hakanud uuesti liikuma,“ räägib dr Tähepõld.
Järjepidevus on võtmetegur nii trennis kui ka tööl 2024. aasta eesmärkide täitmisega on dr Tähepõllul veidi keerulisem olnud: „Trenn on jäänud tagaplaanile, sest võtsin vastu uue tööalase väljakutse. Ma pole varem juht olnud ja spetsialistist juhiks kasvamine on osutunud omaette intellektuaalseks trenniks. See on olnud keeruline, aga samas väga õpetlik. Praegu keskendungi sellele, kuidas selles uues rollis hakkama saada.“
Dr Tähepõld tõdeb, et spordist saadud kogemused, nagu järjepidevus ja vastupidavus, on olulised ka tööelus. „Järjepidevus on midagi, mida ma oma töös ja trennis näen kui võtmetegurit. Spordis, näiteks takistuskrossis, on oluline, et iga kord, kui ei õnnestu, annaksid endast
Eneseületus annab eduelamuse.
uuesti parima ja prooviksid veel kord. Sama kehtib ka töös –alguses tuleb teha vigu, kolistada ämbreid, aga iga kogemus on õppetund ja järgmisel korral tead juba paremini, kuidas edasi minna.“
Samas möönab ta, et iga-aastased eesmärgid ja plaanid annavad hea suuna, aga vahel tuleb osata ka paindlik olla ja uute väljakutsetega kohaneda.
Kas sport on ohtlik?
„Sport ja füüsiline aktiivsus toovad kindlasti endaga kaasa teatud riske. Ehkki poks või takistusjooks võivad mõne jaoks ekstreemsemad tunduda, siis igal alal ja igal tasemel võib ennast vigastada. Sakslased ütlevadki, et Sport ist Mord (’sport on mõrv’). Tugevad luud ja korralik ettevalmistus on aidanud mul suuremaid vigastusi vältida.
Mõned sinikad on täiesti tavalised, aga õnneks pole mul tõsiseid vigastusi olnud. Huuled on katki olnud, aga muus osas on nägu terve püsinud. Pärast võistlust või trenni on tihti keha kange ja võivad tekkida sinikad, aga üldiselt pole probleemi hommikul tööle minna. Riided seljas katavad kõik ära. Muide, üks esimesi küsimusi, mille oma uuele otsesele juhile esitasin, oli „Kas ma võin tööle tulla sinise silmaga?“,“ räägib dr Tähepõld.
jagab neli soovitust, kuidas alustada liikumisharjumuste kujundamisega
1 Proovi orienteerumispäevakuid
Suurepärane algus neile, kes tahavad oma liikumisharjumusi arendada. Saab õues olla ja uusi kohti avastada ning kõike seda omas tempos, kas jalgsi, joostes või rattaga. Üritused on paindlikud, saad valida endale sobiva distantsi ja koormuse.
2 Väldi jaanuaris spordiklubi, jõusaali
Need on täis uusaastalubadustega alustajaid. Pigem leiad endale ehk õues tegevust?
3 Leia endale sobiv keskkond ja toetavad inimesed
Kõik algab motivatsioonist – kui sul on kaaslane, kes toetab ja motiveerib või keda sina toetad ja motiveerid, on trenni tegemine kordades lihtsam! Koos on juba suurem tõenäosus midagi ette võtta. Minu soovitus on valida trennisõber, kes juba midagi oskab või on sinust parem – see paneb arenema. Samas on üliäge ka näha, kuidas kaaslane areneb. Terve pere või sõpruskonnaga liikumine muudab trenni palju toredamaks ja motiveerivamaks.
4 Lihtsalt proovi
The only failure is not to try ehk kõige ebaõnnestunum katse on see, kui üldse ei proovi. Me pole kunagi valmis ega pole ideaalset hetke. See kehtib kõigis eluvaldkondades. Algus on alati keeruline, kuid juba liikuma saades näeme arengut ning kõik need esimesed väikesed sammud viivad lõpuks suuremate eesmärkideni.
Meeldejäävaid spordihetki on tal palju, kuid kõige ägedamad hetked on seotud eneseületusega. „Näiteks kui takistuskrossis on mõni takistus, millest ma eelmisel korral üle ei saanud, aga olen treeninud ja lõpuks see õnnestub – see on meeletu eduelamus. Samamoodi on jooksude ajal hetki, kus füüsiliselt on nii raske, et tundub, et „suren ära“, aga pärast võistlust vaatad tulemusi ja saad aru, et suutsid tegelikult rohkem, kui ise arvasid.
Kui Tartus korraga kahes klubis treenisin, siis mäletan, kuidas ükskord tuli treener minu juurde ja ütles, et ma olen tohutult arenenud. Vahel ongi nii, et sa ise ei märka oma arengut, sest oled enda suhtes nii kriitiline. Kui aga keegi, kes teab, mida räägib, sind tunnustab, on see ülihea tunne. See annab jõudu edasi pingutada.
Kui näen inimesi, kes on minust tugevamad või oskavad midagi, mida mina ei oska, siis see äratab minus soovi proovida ja teha rohkem. Motiveerib just see, et alati on midagi, mille kallal töötada, ja isegi kui täiuslikkus ei tule, on iga samm edasi oluline,“ räägib ta.
„Spordiga ongi nii, et erilisi hetki koguneb palju. Mõned lähevad meelest ära, sest alati tuleb midagi uut peale. Aga iga väike eduelamus või treeningu jooksul ületatud takistus jääb kuskile meelde ja motiveerib edasi pingutama,“ kinnitab dr Tähepõld.
