Regionaalhaigla 2_2025

Regionaalhaigla

Reumatoidartriit:

Ironman ei jää tegemata!

Vähk ei vali vanust: miks üha nooremad haigestuvad?

Elu on elamist väärt ka raske haigusega

Uus süda,uued tantsud!

Dr Merike Luman: „Hea

ravi

sünnib usaldusest.“

Sisukord

Ravi algab inimesest

Regionaalhaiglas saab igal aastal eriarstiabi umbes 160 000 patsienti. See on Eesti mõistes suur arv, aga oluline ei ole number, vaid inimene, kes otsib abi oma tervisemurele, ootab tuge ja mõistmist.

Tervenemise teekond algab usaldusest. Mitte ainult diagnoosist või raviplaanist, vaid inimesest. Meedik ja patsient on selles protsessis partnerid ja kui nende vahel tekib usaldus, sünnib ka hea ravi. Nii sõnastab selle teema Regionaalhaigla grand lady dr Merike Luman kaaneloos: „Meedikud tulevad alati tööle eesmärgiga aidata, aga kui inimene tuleb arsti juurde juba skeptilise hoiakuga, on koostöö keeruline. Meil on teadmised ja kogemus ning kui patsient meid usaldab, saamegi teha koos parimad otsused.“

See ajakiri toob fookusesse patsiendi ja tema unikaalse loo. Nendest lugudest on palju õppida ka tervetel inimestel, sest need põhitõed, mis siin korduvalt läbi lugude kõlama jäävad, on üldinimlikud – rõõmu tuleb tunda igast päevast, teha tuleb seda, mis päriselt meeldib, ja leppida sellega, mida muuta ei saa.

Head lugemist, inspiratsiooni ja usaldust!

Stina Eilsen sisukanalite peatoimetaja

Regionaalhaigla

Toimetuse kolleegium: Agris Peedu, Kristo Erikson, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik, Katre Zirel

Väljaandja: SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn Küsimused ja tagasiside: press@regionaalhaigla.ee

2 Juhtkiri

3 Ühendhaigla vajadus on ilmselgelt olemas

4 Dr Merike Luman: „Hea ravi sünnib usaldusest.“

8 Jaanika Alak-Pinka ja Peeter Pinka: „Ka kõige raskemast päevast tuleb päike üles leida!“

10 Heli lugu: uus süda, uued tantsud

12 Urmase lugu: süda kui jõulukingitus

14 Siirdamine päästab elusid

16 Reumatoidartriiti põdev Agne: Ironman ei jää tegemata!

20 Üks kukkumine võib muuta elu

22 EMO füsioterapeut aitab haigusest taastuda

24 Vähk ei vali vanust: miks üha nooremad haigestuvad?

30 Eesnäärmevähi patsient: „80. sünnipäeva leping on tehtud!“

34 Kuidas tulla toime kroonilise haigusega?

36 Elu harvikhaigusega: kui elu annab sidrunid, tee limoncello´t!

38 Haiglate ühendamine võib tuua patsiendile palju head

40 Jagati esimesed Regionaalhaigla stipendiumid tudengitele ja residentidele

44 Retseptid

45 Patsiendinõukoda teeb patsientide hääle kuuldavamaks

48 Andra-Marise aiarõõm

Makett ja teostus: Menu Meedia Trükk: K-Print

Ühendhaigla vajadus on ilmselgelt olemas

Seda pöördumist kirjutan vahetult pärast positiivseid emotsioone Viljandist, oma kodulinnast, uue haigla avamiselt. See on siiski näide sellest, et meditsiin Eestis areneb. Eks ikka leidub neid, kes ütlevad, et mis seda raha n-ö betoonile kulutada. Minu arvamus on aga vastupidine. Taristu on oluline alustala, pakkumaks meditsiinis head töökeskkonda ja ravikeskkonda, mis omakorda annavad võimaluse arendada ja parendada ravikvaliteeti. Loodan, et meie uue psühhiaatriakliiniku hange on sama eduka tulemusega nagu Viljandis avatud Tervikum. Ilmselgelt oli Tervikumi avamisel palju sõnavõtjaid. Kohati naljakaks muutus see siis, kui mitu poliitikut püüdsid oma sõnavõttudes kuulajaid veenda, et just nende erakond selle ehitusraha Viljandisse tõi. Kahtlen, kas tõsise tervishoiureformi korral sellist võimuvõitlust näeks. Olen rõõmus selle üle, et Tallinnas asuva nelja haigla ühendamine jõudis linna koalitsioonileppesse, et linna ja riigi ühine töörühm tegi ettevalmistavaid analüüse ja tegevusi ning et ühendhaigla temaatika jõudis ka valitsuskabinetti. Kurvastab aga

Taristu on oluline alustala, pakkumaks meditsiinis head töökeskkonda ja ravikeskkonda, mis omakorda annavad võimaluse arendada ja parendada ravikvaliteeti.

see, et ühendamisotsust veel ei sündinud. Vajadus selleks on aga ilmselgelt olemas. Viljandis küsis mu endine kolleeg, kuidas on lood konkurentsiga haiglate vahel. Küsisin vastu, et mis konkurentsiga. Konkurents saab olla siis, kui on midagi võrrelda, näiteks kvaliteedinäitajaid, mis kehtivad riigis tervikuna ja kõikidele tervishoiuteenuse osutajatele, olgu nad tööl nn haiglavõrgu haiglates või erakliinikutes. Eesti eriarstiabis on kvaliteedinäitajate poliitika aga ilmselgelt puudulik. Kui patsient tahaks valida, millises haiglas või erakliinikus oma puus vahetada, siis praegu kehtivaks „konkurentsikriteeriumiks“ on esiteks see, kellel on pakkuda esimest aega, ning teiseks, kas sõber või sõbranna on kostnud, et ma just tegin ja see tohter oli hea. Kui küsida patsiendilt, kas teil on hea perearst, siis enamjaolt on hinnangu aluseks see, kas perearst saadab kõikidele uuringutele, mida patsient ise soovib, ja kas perearst ikka kiirelt retsepti välja kirjutab. Nii ei peaks aga hinnangud ega ka patsiendi enda valikud oma tervise suhtes tõenduspõhises meditsiinis tekkima.

Ei kutsu siin barrikaadidele, vaid reformidele.

Ikka jõudu ja jaksu!

Agris Peedu, Regionaalhaigla juhatuse esimees

Dr Merike Luman: „Hea ravi sünnib usaldusest.“

Regionaalhaigla grand lady dr Merike Luman usub, et kuulamine, hoolimine ja koos lahenduste otsimine viivad edasi ka keerulistel hetkedel.

Intervjuu: Stina Eilsen

Fotod: Scanpix, Regionaalhaigla

Rüütelkonna hoones peetud kõnes rääkisid, kuidas juba lapsepõlvest köitis sind arstiamet. Millal said aru, et arstiamet on just see õige tee?

Juba lapsena meeldis mulle arsti mängida, ju ma siis tahtsin arstiks saada. (Naerab lõbusalt.) Eks ma natukene piilusin ka keemiat, sest kõigile tüdrukutele meeldib ju keemia, käisin isegi tehnikaülikoolis avatud uste päeval ja toiduainete tehnoloogia labor oli muljetavaldavalt uhke, aga lõplik otsus oli siiski meditsiin.

Mis andis tõuke neeruhaiguste valdkonnale pühendumiseks?

Nefroloogia valdkonda sattusin üsna juhuslikult. Süsteem oli teistsugune, meil oli internatuur, mitte residentuur. Pärast põhiõppe lõpetamist tuli valida põhisuund –kirurgia, sisehaigused, psühhiaatria või günekoloogia. Valisin sisehaigused ja sattusin Pelgulinna haiglasse, kus mulle pakuti võimalust jääda tööle, sest neil oli kunstliku neeru arsti vaja. Kuna selles töös oli ka käelisi ja aktiivsemaid tegevusi, natukene ka kirurgiat, siis see mind huvitas ja huvitab siiani, sest see on niivõrd mitmekülgne ja laia spektriga eriala.

Nefroloog jälgib sageli oma patsienti aastaid, vahel isegi aastakümneid. Noored inimesed haigestuvad ja meie saame nendega koos vanaks. Näiteks glomerulonefriidi diagnoosiga patsient võib olla noor inimene, kes vajab ühel hetkel kahjuks ka dialüüsi ja siirdamist. Vahel siiratakse neer ka teist või kolmandat korda. See tähendab, et me peame nägema palju laiemalt kui ainult üks organ või haigus. Meie patsiendid vajavad oma raviteekonnal ka günekoloogi ja ortopeedi ning vahel peame neeruarstidena need rollid vähemalt osaliselt ise täitma.

DrLumanMerike

2002. aastal asus tööle Regionaalhaiglas nefroloogiaosakonda.

Alates 2011. aastast juhtis Regionaalhaigla nefroloogiakeskust ning aastatel 2016–2020 täitis sisehaiguste kliiniku juhataja rolli.

2010. aastal kaitses TalTechis doktorikraadi teemal „Dialysis Dose and Nutrition Assessment by an Optical Method“.

Mis oleks soovitus patsiendile, kellel diagnoositakse krooniline neeruhaigus? Kindlasti tundub see alguses suure ebaõiglusena ja maailm variseb justkui kokku.

Soovitused on erinevad, sest patsiendid ja haigused on erinevad, aga kõige olulisem on koostöö. Ma saan aru, et esialgu tundub selline diagnoos maailma lõpuna. Haigused ei tule kunagi „õigel ajal“, keegi ei ole valmis. Mulle meeldib arstina patsiendile süstida positiivsust, ma ei soovi n-ö musta maailma maalida, katsun arstina alati lohutada. Patsiendile soovitan kindlasti igas olukorras abi otsida. Mingil juhul ei tohiks jääda üksi ega sulguda. Kui me soovitame ravi, siis me teeme seda haige heaks. Jah, kõik ravimid ei sobi kõigile. Jah, mõnikord tekivad kõrvaltoimed. Aga kui tekib probleem, tuleb tulla tagasi, rääkida ja arutada. Mitte katkestada koostööd. Me ei tee otsuseid kunagi haige vastu, vaid temaga koos. Krooniline haigus tähendab pidevat õppimist nii arsti kui ka patsiendi jaoks.

Kui palju on neeruhaiguste ravivõimalused aastatega muutunud?

Väga palju. Praegu tuleb järjest uusi ravimeid just immuunmehhanismiga neeruhaiguste raviks. Me oleme murdepunktis – uued võimalused aitavad edasi lükata dialüüsi vajadust või parandada haiguse prognoosi märkimisväärselt.

Kui palju on patsiendid muutunud?

Kindlasti on nad teadlikumad ja see on hea. Kui inimene tunneb oma haigust, oskab küsida ja osaleb ravis, saame paremaid tulemusi. Samas, vahel loetakse internetist väga erinevaid allikaid, oskamata sealset infot kriitiliselt hinnata ja

usaldatakse rohkem foorumeid kui oma arsti. Kaebamised on sagenenud, vahel põhjendamatult, ja see teeb kurvaks, sest meedikud tulevad alati tööle eesmärgiga aidata, aga kui inimene tuleb arsti juurde juba skeptilise hoiakuga, on koostöö keeruline. Meil on teadmised ja kogemus ning kui patsient meid usaldab, saamegi teha koos parimad otsused. Arstid ei tohi olla üleväsinud ja kurnatud, siis kaob ka arsti jaoks nii oluline empaatiavõime. Siin on tähtis roll juhtimiskultuuril, sest kui arst on n-ö tühi, siis kannatab ka patsientide ravi.

Jõudsime juhtimise olulisuseni. Oled pikaajalise kogemusega juht, vedanud nii nefroloogiakeskust kui ka sisehaiguste kliinikut. Kolleegid on välja toonud su suurepärase meeskonnatöö oskuse. Millised tõekspidamised on sulle olulised?

Ma ei ole oma juhtimispõhimõtteid kunagi formaalselt sõnastanud. Pigem olen lähtunud sisetundest. Pean oluliseks ausust, teiste toetamist ja koostööd. Olen kindel, et head meeskonnad sünnivad usaldusest. Igaüks peab tundma, et tema panus loeb.

Minu jaoks on olnud oluline mõtteviis „Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab“. Ei pea hommikustel koosolekutel kogunema lihtsalt kurtmiseks – pigem lahendame probleemid konstruktiivselt. Alati on võimalik leida lahendus. Elu pole ideaalne ja ideaalseid lahendusi pole alati olemas, aga ka musta seina ees saab leida viisi, kuidas edasi liikuda. Mulle on olnud eeskujuks minu kunagine juht dr Künnapuu – tema oli alati justkui osakonna süda, teadis kõike, tundis inimesi ja olukordi. Regionaalhaigla nefroloogiakeskuses on meil vedanud, oleme suutnud luua meeskonna, kus inimesed julgevad rääkida ja üksteise poole pöör-

Kolleegid hindavad dr Merike Lumani väga head meeskonnatöö oskust.

duda. See ei ole alati iseenesestmõistetav. Aga selline koostöö toetab kõike – nii ravikvaliteeti kui ka töörahulolu. Ma usun, et see, kui inimesed tunnevad end turvaliselt ja väärtustatuna, aitab lõpuks ka patsientidel kiiremini paraneda. Sest kui meeskond töötab hästi, jõuab see ka haigevoodini.

Töötad Tallinna Tehnikaülikooli tervisetehnoloogia instituudis vanemteadurina. Mis on uurimisteemaks?

Mind on teadus alati huvitanud, aga see on arstitöö kõrval jäänud pigem hobiks või kõrvaltegevuseks. Minu teadustöö on otseselt seotud arstitöö algusaastatega, kui sattusin juhuslikult tööle kunstneeru osakonda. Kui tehnikaülikooli prof Ivo Fridolin naasis Eestisse – tema kaitses oma doktoritöö Rootsis dialüüsi adekvaatsuse ja kvaliteedi hindamise teemal – otsis ta koostööpartnereid ja nii me kohtusimegi. Kui saan oma uurimistööga kaasa aidata dialüüsi kvaliteedi ja jälgimise paranemisele, siis ei ole see kindlasti olnud raisatud aeg ega energia.

Kas areng teaduses ja ravis annab ka arsti töös uut motivatsiooni?

Kindlasti. Nii nagu ravimite vallas toimub hetkel suur areng, näeme ka dialüüsiravis pidevat kvaliteedi tõusu. Kahjuks ei ole siiani saavutatud läbimurret, mis võimaldaks näiteks dialüüsiaparaati inimese kehasse siirata või seda kaasas kanda. Seda on katsetatud aastakümneid, kuid tulemusteta. Neerusiirdamine jääb endiselt parimaks neeruasendusravi vormiks neile, kellele see sobib. Dialüüsi kvaliteet on siiski tohutult paranenud. Kui ma alustasin, panime koos õdedega dialüsaatorid ise kokku ja patsiendid elasid dialüüsil võib-olla nädal kuni kaks. Tänapäeval võivad inimesed elada dialüüsil kümneid aastaid. See on muljetavaldav areng.

Milline roll on sulle kõige südamelähedasem?

Ilmselt siiski arstitöö – selleks ma ju õppisin. Aga tegelikult on mulle sobinud väga hästi see kolmik: arst, natuke juhtimist ja natuke teadust. Mind on alati paelunud arendamine – sellepärast olen vedanud ka nefroloogide seltsi. Kui mulle pakutakse midagi uut proovida, siis enamasti ütlen, et „teeme ära“. Juhtimises on see eelis, et saad muutusi ellu viia. Ja teadustöös saad neid arengusuundi näha teise nurga alt. Need kolm rolli toetavad üksteist ja kokkuvõttes on see, mida teinud olen, mulle tõesti sobinud.

Jõuad hämmastavalt palju. Mis annab energiat, kui jätame töö kõrvale?

Hiljuti kuulsin ühel koolitusel, et läbipõlenud inimestel ei ole sageli hobisid. Ma ise end läbipõlenuks ei pea, kuigi eks mõni hetk elus on olnud, kus on tunne, et olen serva peal. Aga olen alati suutnud end sealt kuidagi tagasi tõmmata ja kiiresti taastuda.

Mulle annab jõudu kodu, lapsed ja – nüüd eriti – lapselapsed. Nad on praegu hästi väikesed, vanem on üheksakuune ja teine sündis just hiljuti. Grandiks valimise nädal oli hästi emotsionaalne, ühel päeval oli grandipidustus, teisel sündis uus lapselaps. See on nii tore aeg. Ja nüüd on mul aega, et päriselt kohal olla, sest ma võtan seda teadlikult. Üldiselt olen alati olnud üsna liikuv inimene. Mulle meeldib suusatada, jalutada, aias toimetada – värske õhk on oluline ning meri on alati taastumise ja meelerahu allikas.

Kas keegi lastest on ka arsti kutset järgimas?

Ei, ma olen meie peres täiesti üksik hunt. Mul on kaks poega, mõlemad on tehnikaülikoolis õppinud ja läinud inseneri rada. Ma ei ole neid kunagi suunanud – inimene peab ise oma valikud tegema.

Oled kogenud meditsiinivaldkonnas toimunud suuri muutusi. Kuidas sellele tagasi vaatad?

Meie põlvkond on elanud läbi aja, kus toimusid suured muutused mitte ainult meditsiinis, vaid kogu ühiskonnas. Oli entusiasm, oli ühine siht – ehitati riiki, arendati erialasid. Me olime nagu osa millestki suuremast. Tänapäeval näen, et ühiskonnas valitseb teatud identiteedikriis. Me kipume minema äärmustesse.

Mis motiveerib jätkama?

Inimesed ja usaldus. Mõne patsiendiga oleme kohtunud 30 aastat, oleme kokku kasvanud selle ajaga, teame teineteise lugusid. Kui inimene elab, tunneb end hästi, on rahul – see on parim tasu arstile. Ma ei tee seda tunnustuse pärast. Tunnustus on tore, aga kõige rohkem loeb see, kui patsient ütleb: „Aitäh, aitasite mind.“ See annab jõudu edasi minna.

Mida teha, et neerud terved püsiksid?

Dr Merike Luman soovitab

X Ravi kõik külmetus- ja viirushaigused korralikult välja ning võta aega taastumiseks, sest need haigused võivad olla päästikuks autoimmuunprotsessidele.

X Kui sul on diagnoositud kõrgvererõhktõbi või diabeet, siis hoia need haigused kontrolli all, see on oluline, et vältida neerukahjustusi. Kui vererõhk või veresuhkur ei ole hästi reguleeritud, hakkavad kahjustuma nii neerud kui ka süda – tekivad südame- ja neerupuudulikkus.

X Viimasel ajal räägitakse palju vedeliku tarbimise olulisusest, sest me sööme palju töödeldud toite, mis sisaldavad rohkem soola, ja see omakorda tähendab, et meie vedelikutarbimine peab muutuma. See ei tähenda, et kõik peavad jooma kaks liitrit vett päevas, aga me peame jälgima, et joome piisavalt ja vastavalt oma vajadustele.

X Ole liikuv ja püsi normaalses kehakaalus. Need kaks käivad käsikäes. Tasakaalustatud toitumine, kehaline aktiivsus ja kehakaalu hoidmine aitavad ennetada elustiiliga seotud haigusi.

X Kui haigus ikkagi tuleb, tuleb teha koostööd arstiga ja teda usaldada.

Jaanika Alak-Pinka ja Peeter Pinka: „Ka kõige raskemast päevast tuleb päike üles leida!“

Jaanika ja Peeter leiavad, et kroonilisest haigusest hoolimata peab igast päevast maksimumi võtma ning elu täiel rinnal elama. Nende ellu kuulub reisimine ja mootorrattad, tšillipiparde kasvatamine ja vanad Ameerika autod.

Tekst: Stina Eilsen

Fotod: erakogu, Stina Eilsen

Regionaalhaigla aatriumi õdusas raamatunurgas istub mu vastas tugitoolides rõõmsameelne abielupaar. Jaanika ja Peeter on koos olnud üle 20 aasta. „Eelmisel aastal otsustasime lõpuks ka abielluda,“ muhelevad nad kavalalt. Tegemist ongi justkui vastarmunutega, keda ootab samal õhtul lennujaam ja lend päikselisse Hispaaniasse. Tegelikult ühendab neid peale abielu ka raske neeruhaigus, millega on kaasnenud neerusiirdamised ja pikad dialüüsiperioodid. Jaanikal diagnoositi neerupuudulikkus 1994. aastal 21-aastasena ja aasta hiljem sai ta oma esimese doonorneeru. Ka Peeter on staažikas, talle siirati neer 25 aastat tagasi, millega ta on tänaseni vastu pidanud. „Mina olen selle haigla kõige vanem siiratud neeruga patsient, augustis saab siirdamisest 25 aastat,“ teab Peeter. Jaanikal on kolmas siiratud neer.

Mõistavad teineteist sõnadeta

Jaanika on ametilt õde ja tegeleb ka ise neerupatsientidega, täpsemalt peritonaaldialüüsi korraldamisega Eestis. Kindlasti oskab ta ennast patsiendi olukorda paremini panna, kuna on ka ise dialüüsravi saanud. Erilist rõõmu on teinud kohtumised kunagiste Lastehaigla pisikeste patsientidega, kes on pidanud vastsündinueas dialüüsi saama, kuid hoolimata keerulisest dialüüsravist on neist saanud rõõmsameelsed koolilapsed. „See teeb siirast heameelt ja tunnen, et minust on kasu olnud,“ räägib Jaanika. Eelmise dialüüsiperioodi ajal otsustas südi naine kaitsta ka magistrikraadi Tallinna Ülikooli organisatsioonikäitumise erialal. „Mulle meeldib õppida,“ ütleb Jaanika. See ei ole olnud kerge protsess, dialüüsi tõttu pidi ta magistritöö kokku kirjutama meeletul

Intervjuu Jaanika ja Peetriga toimus Regionaalhaigla aatriumi õdusas lugemisnurgas.

kiirusel. „Kui teistel oli töö juba valmis, siis mul oli kolm lehekülge ja poolteist kuud, aga valmis ma selle sain,“ meenutab ta. Peeter hõikab kõrvalt: „Jaanika on igavene kange naine!“ Tänu Jaanika elukutsele ja teadmistele saavad nad väga palju protseduure ka ise kodus teha ning tegelikult näeb neid haiglas harva. Kumbki praegu dialüüsi ei vaja, piisab ravimitest.

Raviarst on kuldaväärt

Mõlemad on dr Merike Lumani patsiendid. „Ta on võrratu inimene, teda saab iseloomustada ainult ülivõrdes. Ta on meil nagu perekonna liige, kellega me oleme koos vanemaks saanud. Alati kui kuhugi sõidame või kuskilt reisilt tuleme, konsulteerime temaga.“ Jaanika ja Peetri üks kirg on reisimine, koos on reisitud Euroopa riikidesse ning tööreisidel on käidud ka kaugemal. Paraku ei ole kõik alati läinud libedalt. „Neerurohtudega on näiteks mõned puuviljad vastunäidustatud ja Lõuna-Ameerikas tööreisil sain väga suure tagasilöögi, kui kogemata eksootilist litšit ehk Hiina ploomi sõin. Analüüsid läksid väga kehvaks,“ meenutab Peeter, kes on laevamehaanik. Veel on Peetrit kimbutanud reisilt saadud salmonella, siis oli samuti olukord kehv, aga tänu raviarstile on taas kõik laabunud.

Peeter tunneb dr Lumanit juba Pelgulinna haigla ajast ja kuna tema haigus on pärilik, siis nüüd on juba ka poeg dr Lumani hoole all. Jaanika ja Peeter hin-

Neerurohtudega on näiteks mõned puuviljad vastunäidustatud ja Lõuna-Ameerikas tööreisil sain väga suure tagasilöögi, kui kogemata eksootilist litšit ehk Hiina ploomi sõin.

davad väga tohtri otsatut positiivsust. „Ta oskab iga analüüsi ilusaks teha, tuge pakkuda ja olukorda selgitada,“ ütlevad nad ühest suust.

Kuidas kroonilise haigusega leppida?

Jaanika ja Peeter on optimismi ehedad kehastused, nad on silmanähtavalt kokku kasvanud, kui üks alustab lauset, siis teine lõpetab selle. „Tee oma haigusega rahu ja lepi sellega. Alati on just see päev kõige parem, mis sul parasjagu käes, proovi teha kõiki neid asju, mida sa tahad. Vahet ei ole, milline krooniline haigus sul on, need head päevad tuleb ära kasutada, ära istu lihtsalt kodus, ära mõtle sellele kogu aeg, võta asju rõõmsamalt. Jälgi ravi ja võta ravimeid regulaarselt,“ jagavad nad kõigile „kroonikutele“ soovitusi. Meie intervjuuaeg saab läbi, Jaanika ja Peeter kiirustavad koju pakkima, Hispaania ootab!

Reisimine on Jaanika ja Peetri üks hobidest.

Heli lugu: uued tantsud

uus süda,

Heli Pilt on 61-aastane, teeb neli korda nädalas trenni ja elab siiratud südamega. Tantsupeole pääsemine on tema jaoks midagi väga erilist.

Tekst: Eli Lilles

Fotod: erakogu

Heli meenutab, et juba

17 aastat tagasi avastas perearst, et südamega pole lood päris korras. Edasised uuringud viisid ta kardioloogi juurde ja Tartu arstide hoole alla, järgmised kümmekond aastat möödusid ravimite toel. Tagasi vaadates märgib ta, et esialgu polnud südamehaigus igapäevaelus kuigi häiriv, sellest andsid märku vaid tabletid. Kuid ühel hetkel tuli trepist esimesele korrusele jõudmiseks kolm korda puhata. 2017. aasta kevadel oli olukord juba kriitiline ja perearst saatis ta otse vastuvõtult haiglasse. Heli meenutab, et isegi siis tahtis ta enne näiteks auto koju viia. Samas osutus erakorralise meditsiini osakonda minek katsumuseks, sest väikesest kallakust üles minekuks enam jaksu polnud.

Heli suunati edasi Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse, kus tehti analüüsid ja uuringud, seejärel arutati juba südamestimulaatori paigaldamist.

Mõte oli siirdamiseks valmis

„Mind saadeti mai alguses nädalakeseks koju puhkama, et siis stimulaatori paigaldamiseks tagasi tulla. Tagasi haiglasse jõudes oli konsiilium vahepeal otsustanud, et tasub ikka siirdamise peale mõelda. Tegelikult olin selleks valmis, sest olin kodus oma peas juba läbi mõelnud, et kui pakutakse siirdamist, võtan vastu,“ meenutab Heli. Ootamine möödus haiglas nii tavapalatis kui ka intensiivis. „Kui olin Soomes uuringutel ära käinud, siis öeldi, et mind on nimekirja pandud ja võin koju ootama minna. Kott oli pakitud, kogu aeg toaukse kõrval valmis, telefon alati käepärast. Poole aasta pärast helistas dr Pentti Põder ning küsis, kui kiiresti Tallinna jõuan. Poeg istus autorooli, tütar tuli kaasa. Mind viidi kopteriga Soome, mõne aja pärast operatsioonituppa,“ mäletab ta seda päeva.

Heli pärast operatsiooni intensiivis.

Üks aasta pärast oppi.

Tagantjärele ei tundunud ka see pool aastat enam nii väga väsitav, ütleb ta. „Ma arvan, et lihtsalt aitas see teadmine, et mingi lahendus on silmapiiril.“

Samm-sammult taastumine

„Ärkasin viis päeva hiljem ning minult küsiti, kas ma tean, kus olen ja mis tehti – uuriti, kas aju jäi ikka samaks,“ muigab ta nüüd. Heli viibis haiglas kolm nädalat, seejärel sai koju. „Alguses muidugi paar kuud ei jaksanud kõndidagi, pealegi oli talv ja õues libe. Tütrega kõndisime iga päev natuke, enesetunne läks aina paremaks ja ühel hetkel olingi tagasi tööl,“ meenutab ta. „Mu töö ei olnud väga füüsiline ja eks ma hoidsin ennast ka. Kuid umbes aasta pärast operatsiooni sain mingi haiguse külge. Olin Regionaalhaiglas, vahepeal ei lastud isegi arsti mu juurde. Põletikunäitajad olid nii hullud, siis sain küll riielda natuke,“ räägib ta. Pärast seda ei ole suuremaid haigestumisi olnud.

Heli menüüs on nüüd iga päev 15 eri ravimit, mõnda isegi kaks korda päevas; regulaarsed kontrollid ja lisaks analüüsid perearsti juures. „Aga ma tunnen end hästi,“ kinnitab ta.

Heli tõdeb, et kuna ta on ise positiivse suhtumisega, siis ka ta lapsed ei näidanud oma hirme välja: „Nad näitasid mulle, et on tugevad. Kaaslane küll hiljem tunnistas, et oli mures.“

Lähedaste toetusest rääkides meenutab ta, et poeg kinkis talle enne haiglasse minemist suure Minioni kaisuka. „Soomes haiglas olin sellega päris kuulus – et mul oli voodis suur Minion,“ naerab ta. „Aga pärast operatsiooni oli sellest köhahoogude ajal palju abi. Arstid soovitasid toetada midagi vastu rinda ja Minion sobis suurepäraselt.“

Rõõm liikumisest

Heli on 28 aastat tegelenud rahvatantsuga ning tänaseks on füüsiline aktiivsus taas tema elu lahutamatu osa. Ta tegeleb jooga ja võimlemisega, kuigi ta on ka jõusaali

Kümme kuud pärast oppi oma lastega.

ringtreeningut proovinud. Praegu teeb ka trenni neli korda nädalas ning naisvõimlemise rühmaga tantsupeole pääsemist peab väga suureks saavutuseks: „Minu jaoks on tegelikult suur asi, et ma 61-aastaselt, siiratud südamega, neli korda nädalas trenni tehes pääsen peole!“

Arstid kui oma pere

Regionaalhaigla ja sealsete arstide tuge oma teekonnal kirjeldab Heli ühe sõnaga: „Super!“

Oma raviarstile, dr Pentti Põdrale, on ta väga tänulik: „Ma võin talle helistada millal iganes – õhtul, nädalavahetusel, varahommikul – ning saan alati kontakti, kui mul on mingi mure. Kõigile küsimustele saan vastused täpselt siis, kui vajadus on.“ Kiidusõnu jagub ka dr Günter

Taalile: „Vägaväga tore ja sõbralik!“

Tänusõnad lähevad ka dr Piret

Härma-Jõksile, kes oli raviarst enne operatsiooni.

Foto on tehtud kaks aastat pärast oppi.

Koos võimlemisrühmaga Tartu võimlemispeol 2024. aastal.

Urmase lugu: kui jõulukingitus

Urmas Roostar oli enda sõnul varem täiesti tavaline Eesti mees, kes arsti juurde väga ei sattunud ja kel kaebusi polnud. Kuni ühel hetkel äkitselt jõud kadus ega jaksanud enam kõndidagi. Otsus teda südame siirdamise nimekirja panna ei tulnud lihtsalt, aga kui see juba tehtud, saabus uus süda kolme päevaga, justkui jõulukingituseks.

Tekst: Eli Lilles

Fotod: erakogu

Urmas meenutab, et tema lugu algas 2017. aasta sügisel: „Ühel päeval tundsin õhupuudust ja väsimust, jõudu ei olnud. Arvasin, et tegu on külmetuse või kopsupõletikuga. Ootasin paar päeva, et äkki läheb üle, aga seis halvenes. Kui perearsti juures EKG tehti, arvati esmalt, et aparaat on katki. Järgmisel päeval tuli samasugune sinka-vonka sealt välja ning siis saadeti mind juba erakorralise meditsiini osakonda ja jäeti kohe haiglasse. Kui arsti juurde jõudsin, öeldi, et sellises seisus haiged on tavaliselt juba kümme aastat tablettravi saanud,“ räägib Urmas ootamatust haigestumisest.

Nõusolek siirdamiseks ei tulnud kergelt

Esmalt viibis Urmas neli kuud Ida-Tallinna keskhaiglas. Sealt juhatas dr Alice Lill ta edasi Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse dr Pentti Põdra juurde. „Ta ütles kohe, et siin muud varianti ei ole kui siirdamine,“ meenutab Urmas.

Kui vahel mõtlesingi, et läheks õue, siis riidesse saades olin nii väsinud, et pidin juba uuesti diivanile heitma. Ei jaksanud kõndidagi.

Selle mõttega oli raske leppida ning esialgu ei tahtnud ta siirdamisest kuulda. „Ma kartsin. Et äkki läheb midagi valesti või jään voodihaigeks teistele kaela peale. Seni sain ikka ise söödud ja pestud. Lähedased ja sõbrad muidugi ütlesid, et mine tee ära, aga neil polnud ju midagi karta – neid ei oleks lõikama hakatud.“

Haigestumisest siirdamiseni jäi periood, mille ta veetis vaheldumisi kodus ja haiglas. Tööl käimine ei

Urmas enne ja nüüd. Südamesiirdamine on andnud elule uue hingamise.

tulnud kõne allagi. „Kui vahel mõtlesingi, et läheks õue, siis riidesse saades olin nii väsinud, et pidin juba uuesti diivanile heitma. Ei jaksanud kõndidagi,“ räägib Urmas.

Kord, kui Urmas oli kontrollis dr Põdra juures, sattus sinna ka teine mees, kellel oli juba siiratud süda. „Ta oli konkreetne mees, ütles, et kui elada tahad, siis tee ära. Ütles, et midagi hullu ei ole.“

Süda kolme päevaga

Eks ta alguses oli valus kõik, rinnak on ju lahti lõigatud. Hingata oli valus, köhida oli valus, naerda oli valus, kõige hullem oli, kui aevastama hakkasid.

Kui Urmas andis nõusoleku siirdamiseks, tuli kõne end valmis seada kolme päevaga. „Sõitsime Tallinna, sealt lendasime Soome. Dr Günter Taal lendas Helsingist edasi Taani doonorsüdame järele.“

Soomes haiglas veetis Urmas kokku kaks nädalat. „Ärkasin kolmandal päeval ja seisund oli hea. Eks ta alguses oli valus kõik, rinnak on ju lahti lõigatud. Hingata oli valus, köhida oli valus, naerda oli valus, kõige hullem oli, kui aevastama hakkasid. Aga muidu läks vist hästi: taastusin hästi ega olnud mingeid tagasilööke. Jaanuaris sain koju ja kui vastu suve arst helistas, et kontrolli kutsuda, olin tööl. Ta arvas, et kui

jaksan juba tööd teha, siis äkki ei olegi vaja tulla,“ meenutab ta lõikust ning sellele järgnenud aega.

Tagasi „tavalise“ elu juurde

Urmas ütleb, et ta on tavaline Eesti mees, kes elab tavalist elu ning teeb nüüd edasi samu asju, mida enne haigeks jäämist. Käib tööl ning sõidab palju rattaga: „Jooksmisega läheks pulss liiga üles, aga ratast kannatab ilusti teha.“

„Kes ei tea, et ma olen siiratud [südamega], ega need ei teagi, et ma haige inimene olen. Kes teavad, need küsivad, kuidas enesetunne on, tööl muretsevad, kas ma tõsta tohin,“ räägib Urmas ja selgitab, et otseselt mingeid piiranguid ei ole, tegutseda saab tunde järgi. „Soomes öeldi, et pärast raskemat töö- või trennipäeva peab järgmine päev olema lepopäivä (’puhkepäev’).“

Regionaalhaiglaga on Urmas väga rahul. „Mul on Pentti number olemas, võin talle alati helistada, kui on mingi mure või ravimid ootamatult otsa saavad.“

Täna julgeks ta siirdamist soovitada ka teistele, kes sarnases olukorras.

Inimvaimu tugevus ja lootuse jõud

Dr Pentti Põder

Regionaalhaigla südamekeskuse kardioloog-vanemarst

Südamesiirdamise läbi teinud patsiendid nagu Heli ja Urmas on elavad näited inimvaimu tugevusest ja lootuse jõust. On ju väga raske elada päevast päeva teadmisega, et sinu seisund on sedavõrd kriitiline, et ravi ravimite ja seadmetega ei ole enam piisav, tagamaks aktsepteeritavat elukvaliteeti. Seejuures teades, et operatsioon, mis sinu elu võiks päästa, toimub suuresti juhuste kokkulangemisel ehk siis sõltub sellest, kas leidub just sulle sobiv doonororgan. See eristab südamesiirdamist teistest südamehaiguste ravivõtetest, kus inimeste poolt loodud ravimid ja aparaadid haige aitamiseks on pidevalt olemas, nii-öelda „riiulist võtta“. Meie transplanteeritud patsientide kannatlikkus, vastupidavus ja usk uude algusesse isegi kõige raskematel hetkedel näitab nende erakordset sisemist tugevust.

Nagu kõikide transplanteeritud patsientide, nii ka Heli ja Urmase puhul, on suur rõõm näha nende taaspöördumist tavapärasesse ellu. See ongi selle raske ja pika teekonna suurim ja sügavaim mõte –elada täisväärtuslikku elu, olla olemas oma perekonna jaoks, näha järeltulevat põlvkonda sirgumas ning tegeleda nende asjadega, mida elus oluliseks pead ja mille kaudu saad end teostada. Loomulikult kuulub nende igapäevasesse ellu korrektne ravirežiimi jälgimine ja ravimite tarvitamine – ent kas ei ole mingi kroonilise haiguse püsiravi ju enamiku keskealiste inimeste elu pärisosa?

Olgu Heli ja Urmase optimism ja elujõud eeskujuks praegustele ja tulevastele patsientidele, kel seisab ees sarnane teekond. Nende lood on inspiratsiooniks kogu meditsiinipersonalile ning kinnitavad, et meie tehtud töö on tõeliselt väärtuslik.

Siirdamine

päästab elusid

Elundi siirdamine võib päästa nii mõnegi elu. Eesti on alates 2021. aastast elundivahetusorganisatsiooni

Scandiatransplant täisliige ning see on oluliselt suurendanud Eesti patsientide võimalust saada doonororgan.

Tekst: Riin Kullaste

Fotod: Shutterstock

Elundidoonorlus on elundite annetamine teisele inimesele ravi otstarbel, kui mõni tema enda eluliselt tähtis organ enam ei tööta. Olenevalt olukorrast võib doonoriks olla kas elus või surnud inimene. Raske elundipuudulikkusega patsiendile võib siirdamine olla kõige tõhusam raviviis, mis pikendab eluiga ja parandab elukvaliteeti. Mõnikord on siirdamine ainus võimalus inimese päästmiseks. Vajadus elundisiirdamiseks võib tekkida igas vanuses ja väga erinevatel põhjustel.

Elundisiirdamise muudab keeruliseks vajadus leida õigel hetkel patsiendile sobiv elund. Et Eesti rahvaarv on väike ja doonorite olemasolu sõltub paljuski juhustest, on tõenäosus leida sobivat elundit vajalikul hetkel üsna väike. Võib juhtuda ka nii, et on olemas doonor, kuid ootelehel pole ühtki patsienti, kellele selle doonori elundid sobiksid. Patsientide ravivõimaluste avardamiseks teeb Eesti koostööd Põhjamaade siirdamiskeskustega, kuuludes ühendusse Scandiatransplant. Nende riikide

rahvaarv on kokku 28,6 miljonit ja tõenäosus sobiva doonorelundi leidmiseks 22 korda suurem.

Kui Eestis sobivat patsienti ei ole, kasutatakse elundit mõnes teises Scandiatransplanti riigis –Soomes, Rootsis, Taanis, Norras või Islandil. Eesti patsiendid saavad omakorda elundeid teistest Scandiatransplanti riikidest. See on märkimisväärselt suurendanud Eesti patsientide võimalust saada doonororgan.

Doonorkoordinaatorid Regionaalhaiglas

Oluline teada!

Inimesel on alati õigus oma otsust muuta ning võtta nõusolek tagasi või vastupidi. Kui inimene on oma elundite ja kudede loovutamisega eluajal nõustunud, siis ei või lähedased seda keelata.

Otsuse, kas surnu koed ja elundid sobivad siirdamiseks, teeb arst alles pärast tema surma tuvastamist, lähtudes kindlatest meditsiinilistest nõuetest. Tahteavaldust saab täita alates 18. eluaastast.

Allikas: Tervisekassa

Organite siirdamisega tegeleb Eestis valdavalt Tartu Ülikooli Kliinikum, suurem osa organeid siirdamiseks võetakse Regionaalhaiglas. Regionaalhaiglas toimub lisaks kadaveersele elundite doonorlusele ka kudede doonorlus ning elusdoonorite autoloogsete tüvirakkude doonorlus. Kadaveerse organ- ja koedoonorluse eeltingimus on peaaju funktsioonide täielik ja pöördumatu lakkamine ehk ajusurm. Otsuse selle kohta võtab vastu arstide komisjon, kuhu kuuluvad anestesioloog ja neuroloog või neurokirurg. Regionaalhaiglas on viie aasta jooksul olnud 83 kadaveerset doonorit, kellelt võeti elundeid ja kudesid. Enamasti on ajusurma põhjuseks aju katastroofid – aju- või koljusisesed verejooksud –, liiklustraumad on selleks harva.

Kadaveersete doonoritega tegelevad spetsiaalselt välja õppinud arstid – doonorkoordinaatorid. Nad hindavad doonori sobivust ning räägivad patsiendi lähedastega, selgitamaks välja doonori elupuhust tahet loovutada oma elundeid ja kudesid. Doonorarstid võtavad ühendust Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsioonikeskusega, kust korraldatakse ja koordineeritakse kogu edasine logistika elundeid ja kudesid eemaldavate mees -

kondade saabumiseks. Regionaalhaigla doonorkoordinaatorid on dr Tiiu Välja, dr Asta Auerbach, dr Eve Härma ja dr Kristiina Almre

Regionaalhaiglas kasutatakse teiste patsientide ravis kadaveersetelt doonoritelt võetud kudesid. Doonoritelt võetakse veresooni, skeletikudesid ja nahka. Veresooni kasutatakse arterite rekonstruktsioonide operatsioonidel alajäseme kriitilise isheemiaga patsientidel, skeletikudesid luude või ligamentide defektide ravimisel ning nahka raske põletustraumaga haigetel, kellel oli suure põletuspinna tõttu siirdamiseks sobiliku nahapinna defitsiit.

Autoloogseid tüvirakke võetakse elusdoonoritelt nende endi raviks. Tüvirakud korjatakse patsientide perifeersest verest ja kantakse neile tagasi pärast intensiivset keemiaravi, kui nende endi vereloome on koos kasvajaga hävitatud. 2024. aastal siirati Regionaalhaiglas autoloogseid tüvirakke 49 patsiendile, nende hulgas olid haiged hulgimüeloomi, primaarse amüloidoosi, mitte-Hodgkini lümfoomi, Hodgkini lümfoomi, hulgiskleroosi, süsteemse skleroosi, Éwingi sarkoomi ja idurakulise kasvajaga.

Kõik tegevused kudede ja rakkudega toimuvad väga rangete reeglite alusel ja pisimgi liigutus dokumenteeritakse. Igas valdkonnas on oma pädev isik, arst, kes kogu tegevusel silma peal hoiab ja ka ise aktiivselt osaleb. Need arstid on oma eriala entusiastid, kes panustavad transplantatsioonivaldkonda oma põhitöö kõrvalt, soovides pakkuda patsientidele parimat kättesaadavat ravi. Autoloogse tüviraku siirdamise pädevad isikud on dr Katrin Palk ja dr Ilse Rinne, skeletikudedega toimetab dr Tiit Kanarik, veresoontega dr Priit Põder ja naha siirikutega dr Ain Seimar

Elundidoonorlusega seotud müüdid

Käibel on eksiarvamus, mille kohaselt on mootorratturid kõik potentsiaalsed elundidoonorid. Tegelikkus on selline, et kui mootorratturid satuvad raske liiklustrauma tõttu haiglasse, on hulgivigastustega enamasti kahju saanud ka organid, mida ei saa enam teistele inimestele pakkuda. Pea võib kiivri tõttu isegi täiesti terve olla.

Teine müüt on seotud silma sarvkestade eemaldamisega surnud doonorilt. Arvatakse, et see rikub tema välimuse. Tegelikkuses eemaldatakse imeõhuke silma pealmine kiht ja see, et midagi on võetud, ei jää üldse näha.

Müüt on ka see, et iga raske ja koomas haige on haiglasse sattudes potentsiaalne elundidoonor. Tegelikkuses saavad doonorid ainult neist, kelle aju on pöördumatult surnud ega taga enam organismi funktsioneerimist. Masinad hoiavad kopse, südant ja neerusid töös. Niimoodi saab veel neid elundeid mõne aja elus hoida ja pärast lühikest kehast väljas oleku aega teisele inimesele siirata.

Eestis aga kõige enam levinud müüt on see, et oma surmast ei ole sobilik rääkida. Nii jäävadki need jutud õigel ajal ajamata ning lähedased on oma kalli lahkumisel seatud raskesse olukorda, kus nad peavad ise otsustama.

Allikas: Riin Kullaste

Loos on kasutatud materjali artiklist „Elundidoonorlus aitab päästa elusid“. https://tervisekassa.ee/blogi/elundidoonorlus-aitab-paasta-elusid Vaata ka http://www.scandiatransplant.org/

Reumatoidartriiti põdev Agne: Ironman

ei jää tegemata!

Reumatoidartriiti põdev füsioterapeut Agne Laansalu teab, mida tähendab selle haiguse ägenemine skaalal nullist sajani. Ühel päeval ei suuda ta hommikul kõige kergemat suletekkigi pealt ära lükata, teisel aga ootab ta täispika Ironmani võistluse stardi avapauku.

Tekst: Evelin Kivilo-Paas Fotod: erakogu

Agne jooksmas „Tipust topini“ 2024. aasta jooksuüritusel.

Ironman 2024. Agne on saanud just kätte sertifikaadi, mis annab õiguse osaleda Hawaii Ironmanil 2025. aasta oktoobris.

Äratuskell äratab 4.45

On üks aprillikuu pühapäeva varahommikutest, mil kraadiklaas näitab väljas napilt paar kraadi üle nulli. Agne istub koos elukaaslase Reijo Sõmeriga ratta sadulasse. Ees ootab kaks tundi sõitu. Mida aeg edasi, seda aeglasemaks kilomeetri väntamine muutub. Kohutavalt külm on – keha kangestub. Kuid see kangus paneb ratturi südame rõõmust põksuma. Ta teab, miks ta seda teeb. Poole aasta pärast on ta maailma kuulsaima triatlonivõistluse, Hawaii Ironmani stardis.

Armsa sõbranna Marika Kelloga läbimas hullust – ultramaratonil „Taliharja vanakuri“. 100 kilomeetri katsumuseks talvises metsas kulus napilt alla 21 tunni.

Ent liigagi hästi teab Agne ka teistsugust „kangust“. Seda, mis haarab liigeste üle sellise võimu, et piltlikult lööb silmist tuld. Juba üle kümne aasta on naine elanud reumatoidartriidi diagnoosiga.

Seletamatud haigestumised

Kuni selle ajani oli Agne olnud täiesti terve. Isegi nii terve, et veeniverd andis ta esimest korda elus ülikooli ajal ning sedagi põhjusel, et loovutas doonorina verd.

Aasta oli 2009, kui Agnet hakkasid aeg-ajalt kummitama veidrad väikesed palavikud. Tal polnud kunagi olnud allergiaid, kuid ühtäkki ei saanud ta ühel hommikul silmi avada, sest need olid nii paistes. Kummalised immuunreaktsioonid, külmetused ja pidevad angiinid viisid Agne mandleid kontrollima. Nina-kõrva-kurgukliinikus soovitatigi tal mandlid eemaldada ning ta pandi tonsillektoomiaks järjekorda.

Aastal 2013 lõigati tal mandlid ära. Umbes aasta hiljem tegi Agne korteris remonti, kui äkitselt tundis, kuidas pöial jääb veidralt kangeks ja valusaks. Küllap see on sundasendist, mis seina värvides tekkinud, mõtles Agne toona. Valu aga ei kadunud ära, vaid läks nii hulluks, et ta ei saanud enam öösiti magada. Tehtud analüüsist selgus ülikõrge reumafaktori näit, diagnoosiks reumatoidartriit.

Kui haigus ägeneb

Ühel hetkel ei olnud enam mure vaid pöidlas. Haigus haaras enda võimusesse kogu Agne keha lõualiigesest lülisambani, varvastest puusadeni – kõik suurtest liigestest väikesteni. „Kõige ebamugavam on siis, kui jäikus ja valu tekib lõualiigeses, sest siis ei saa süüa. Mäluda ja suud hammaste pesuks avada on siis ääretult keeruline,“ räägib Agne. Kui kangus haarab kogu ülakeha, on kõik tegevused alustades pesemise ja riietumisega ning lõpetades söögitegemisega raskendatud. Liigesed lihtsalt ei allu kontrollile.

„Emotsionaalselt on kõige raskem haiguse ägenemisperiood. Kui kujutad ette, et oled tulnud talvel hästi käreda pakase käest tuppa ning käed on nii kanged ja kasutud, et sa ei saa nendega midagi teha. Lisaks veel tugev valuaisting,“ näitlikustab Agne.

Agne on just lõpetanud 2024 Ironmani. Fotol oma suurimate fännide, heade sõprade Taavi ja Marge Rehepapiga, kes olid hommikust õhtuni raja ääres.

Luba ennast aidata

Merike Minilbajeva, sõbranna

Kõik, kes on Agnega kokku puutunud, teavad, et ta on positiivse ellusuhtumisega ja väga empaatiline inimene, kes alati teiste vajadusi märkab. Ta aitab ja toetab sageli teisi, kuid paraku ei luba ta endale samasugust lahkust – ta ei kipu abi vastu võtma isegi siis, kui tal endal seda väga vaja oleks.

Lähedaste sõpradega oleme jaganud elu ilu ja valu, kuid sellest hoolimata on keeruline öelda, mida ta täpselt läbi elab. Igaüks valib ise, kui lähedale oma valule teisi lubab – ja enamasti vähesed, väga iseseisvad ja teistest sõltumatud inimesed tulevad selle ebamugavusega toime. Mind puudutas eriti hetk, kui Agne oli suhtluses pikalt vaiksem ning hiljem taas aktiivsust üles näidates mainis, et oli seljatanud ühe oma elu raskema perioodi. Ta ütles, et ei suutnud isegi tekki pealt võtta – liigesed tegid põrguvalu. Seda oli väga kurb ja raske kuulda, sest ma olin ju vaid telefonikõne kaugusel ja oleksin tahtnud toeks olla.

Igal inimesel on haigusega oma teekond. Nüüd ma tean, et selle haiguse tõsidust kiputakse alahindama. Ägenemisperioodid võivad täielikult võtta üle inimese elu, jättes ta igapäevaelus sõltuma teiste abist.

Olen näinud hetki, kui Agnel oli raskusi peenmotoorikaga, näiteks avada purgikaant. Sain teda selles aidata. Samas aga olen teistes olukordades märganud tema ebamugavust ja frustratsiooni, kui miski ei õnnestu, aga ta ka ei soovi abi vastu võtta. Tundub, et see võib olla seotud hirmuga iseseisvuse kaotamise ees – tunne, mida võivad kogeda need, kes on harjunud ise abistama, mitte abi vastu võtma.

Olen mõistnud, et lähedased saavad olemas olla ilma peale surumata, andes märku, et nad tahavad mõista ja olla kaasatud ka siis, kui on raske.

Valu jagamine lähendab. Haavatavuse näitamine ja abi vastuvõtmine on sügavalt isiklik ning igaühel on õigus otsustada, keda ja kui palju oma teekonnale ligi lasta. Kõigil, kes on osa Agne elust ja teekonnast, on temaga väga vedanud. Usun, et teda aitab teadmine, et ta on oma lähedastele väga oluline ning inimesed on valmis tema nimel mägesid liigutama – tema asi on seda vaid lubada.

Tänu nendele koertele tutvus Agne oma elukaaslase

Reijoga. Ka koerad ei pääse nende peres trennist.

Enamasti on kõige vaevarikkamad hommikud, kui isegi kerge suleteki pealt lükkamine tundub ületamatu ning päev algab negatiivse fooni, valuga. Juhul muidugi, kui öösel on uni üldse tulnud. Väga tugevate valude korral võib magamine olla ka pikalt häiritud ning sel juhul tekib suletud ahel: kehv uni muudab enesetunde kehvaks, mis omakorda süvendab põhimuret. „Ma ei võta kergekäeliselt valuvaigistit, kuid see on koht, sel juhul teen otsuse, et seda on vaja. Kui unetunde jääb väheks, siis see mõjutab liigeseid,“ sõnab ta.

Ajaga on Agne õppinud haiguse tundemärke tunnetama ja neile varakult reageerima. Kui hommikul voodist tõustes keelduvad liigesed koostööst ning rulluv liigutus üle varvaste teeb põrguvalu, tuleb ikkagi need sammud astuda, sest liikumine teeb head.

Asendamatu liikumine

Liigeste jäikuse kestus näitab, kui ägedas faasis haigus parasjagu on. Kõige pikem ägenemisperiood on kestnud

Staapli stuudio kogukond sporti nautimas. Agne on julgustanud sportima inimesi, kes arvasid, et sport ja spordisaal pole kindlasti nende jaoks.

Agnel ligi pool aastat. Enamasti ägeneb haigus kaks korda aastas – kevadel ja sügisel. Viimane detsember oli vihmane ja niiske, mistõttu Agnel oli päris kehv olla. Kui tal õnnestus aga sel ajal nädalaks sooja Lõuna-Hispaaniasse sõita, kus sai lühikeste riietega jooksmas käia, läks kohe paremaks. Kuigi meditsiinikirjandus otseselt seda ei kinnita, tunneb naine, et ilm ikkagi mõjutab haiguse kulgu. Kui ägenemisfaas kestab pikalt, lisandub liigsete jäikusele ja valule ka väsimustunne. „Pideva valu ajal oleks keha nagu alatise elektrivoolu all. Mäletan, kui kord tugeva ägenemisperioodi ajal õhtul lõpuks voodisse sain ning enam pingutama ei pidanud, oleks nagu juhe seinast välja tõmmatud – närvisüsteem sai lõpuks puhkust. Liikuma aga peab, isegi kui on valus,“ sõnab Agne. Füsioterapeudina ja tugeva spordiharrastajana teab ta hästi, et kui liigesehaige jääb passiivseks, muutuvad koed veel jäigemaks, liigese liikuvus väheneb ning enesetunne läheb kehvemaks. „Ka tuju läheb siis ära. Kui ma liikuda ei saa, ei ole ma päris sama Agne,“ ütleb ta.

Ravi ja igapäevased valikud

Aastate jooksul on Agne saanud haiguse kontrolli all hoidmiseks erisugust ravi. Reumatoidartriidi baasravimid talle soovitud efekti ei andnud. Märkimisväärne elukvaliteedi hüpe tuli aga siis, kui ta osales aasta aega kestnud bioloogilise ravimi uuringus, misjärel sai ta bioloogilise raviga ka jätkata. Vahe eelneva raviga oli meeletu.

Ravimivahetustest pole ta siiski ka hiljem pääsenud –teatud perioodil üks ravim töötab, kuid seejärel nende mõju lakkab või siis tuleb mõne kõrvaltoime tõttu ravimit vahetada. Üks ehmatav hetk haiguse ajal on olnud see, kui ta ühel hommikul ärkas ootamatult suurte jalalabadega, mis olid rasked ja vett täis, nagu elevanditõve diagnoosi korral – see oli kindel märk, et tuleb ravi vahetada.

Ravi raviks, ent väga palju on Agne oma valikutega enda tervise parandamiseks ise ära teinud. Ta on pannud

tähele, et kui ta haiguse ägenedes sööb suhkrurikast toitu, näiteks Nutellaga saia või pannkooke, muudab see enesetunde kehvaks ning liigesed lähevad tursesse ja valulikuks. Seevastu magusaga ägenemisperioodel tagasi tõmmates võib vabalt teinekord ka valuvaigisti võtmisest pääseda.

Viis-kuus aastat pole ta joonud pokaali veinigi, sest isegi väike tilk alkoholi tähendab järgmisel päeval liigeste valu ja jäikust, samuti pikemat taastumist.

Agnet toetab hästi aluseline vesi ja toitumine – menüü, millest suurema osa moodustavad köögiviljad ning tagaplaanile jääb liha, valge jahu, maiustused, piimatooted ja töödeldud toiduained. Toidulisanditest tarvitab ta aegajalt kurkumiini, millega aga tasub olla ettevaatlik, kuna see võib vähendada baasravimite toimet.

Mõju tööle ja igapäevaelule

Haiguse tõttu on tulnud Agnel teha elus kohandusi. „Sa võid planeerida küll, kuid võib juhtuda, et sa ikkagi ei saa seda teha,“ ütleb ta. Oma eelmise elukaaslasega plaanis Agne ka lapsi, kuid pidevad ravimivahetused mõjutasid enesetunnet, samuti tiksus kuklas teadmine, et pärast sünnitust võib vallanduda haiguse raske ägenemine.

Puhuti on olnud aegu, kus Agne pole saanud teha ka füsioterapeudi tööd või on ta pidanud töövõtteid kohandama. Oma füsioteraapia klientidega on tal olnud aus, näiteks palunud ise endale vajalikud raskused jõusaalis tuua või siis on kolleegid appi tulnud. Massaaži tegemisest sõpradele ja tuttavatele on ta aga pidanud loobuma, sest koormus liigestele oleks liiga suur.

Agne on kogenud, et valu korral aitab kõige paremini selline liikumine, millega keha on harjunud. „Minu keha on harjunud jooksmisega. Kui mul oli kord kehvem periood, siis tegin jooksu asemel kõnnitrenni, aga mind see ei aidanud. Varbad olid ikka nii valusad ja turses. Proovisin siis kergelt sörkida, mis võib kõlada hullumeelselt, aga pärast seda olin duši alt tulles terve. Kuigi öeldakse, et kui liiges on põletikus, siis ei maksa koormust anda, aga kui keha on sellega harjunud ning teha mõõdukalt, võid end pärast hoopis hästi tunda,“ teab Agne.

Emotsionaalsed hetked

Aga kuidas tulla toime tunnetega? „Siiamaani tekib vahel enesehaletsust, vahel ka kurbust ning isegi viha... miks ma ei saa seda ciabatta saia lõigata, sest mu käed on nii valusad,“ ütleb ta. „Püüan need emotsioonid endast läbi lasta, sest ma tean, et see on ju ajutine ja läheb mööda.“

Agne on veendunud, et rasketel hetkedel on suur abi eeskujudest ja toetavast tugivõrgustikust. „Kui mul on kehv periood, siis ma ei pea teesklema, et kõik on hästi, vaid saan selle välja öelda ja seda aktsepteeritakse,“ tõdeb Agne. „Muidugi võib teistel olla raske mõista, kui valus ja halb sul parasjagu tegelikult on, ning sel juhul võib olla abi psühholoogist, kes aitab mõelda, mis selles olukorras aitaks.“

Rehabilitatsioonis töötades mõistis Agne, et palju inimesed ei taha tugevat kaastunnet, veel vähem haletsust. Nii ka tema. „Lihtsalt mõista ja aktsepteeri mind,“ sõnab ta. Ning taas jõuab Agne oma hea enesetunde põhivarustuse, liikumise juurde.

„Kui mul on väga paha, aga ma suudan minna väikesele sörgile metsa, siis ma teen selle ära ja pärast on palju parem olla,“ ütleb ta naeratades.

Rikkalikud ravivõimalused, kuid veel suuremad ootused

Reumatoloog, Agne raviarst Eevi Pärsik

Artriit on põletikuline haigus, mis võib haarata korraga erinevaid liigeseid. See võib vallanduda igas elueas – lastel, noortel, täiskasvanutel, eakatel. Artriidid võib jagada autoimmuunseteks (näiteks reumatoidartriit), juveniilseteks artriitideks lastel ja noortel ning reaktiivseteks artriitideks, mille vallandab kas mõni bakteriaalne või viirusnakkus. Tegu on põletikuga, mille tõttu on liiges turses, valulik ja jäik ning seetõttu on raske liikuda. Eriti rasked ja vaevalised on hommikud, kui haigus on äge.

Haiguse kulg võib inimeseti varieeruda. Osa haigestub kohe väga raskelt, nii et haaratud on mitu liigest. Neil juhtudel näeb analüüsides kohe muutusi. Mõnel aga algab haigus aegamööda, üksikute liigeste haaratusega.

Kui teaks, miks immunoloogia sel moel katki läheb, nii et tekib artriit, oleksid ravivõimalused paremad ja täpsemad. Haigust võivad soodustada ka kõrvaltegurid, nagu läbipõetud viirushaigused, põletikud, ka stress ja pinge võivad lüüa immuunvastused katki.

Enamasti alustatakse reumatoidartriidi ravi traditsiooniliste, immuunsust moduleerivate ravimitega, näiteks metotreksaadiga. Paljudele sellest piisabki, et hoida haigust kontrolli all. Ägeda haiguskulu korral võib olla tarvis kohe juurde võtta ka põletikku alandavaid ravimeid, nagu glükokortikoide. Ravi sõltub ka palju patsiendist, haiguse raskusest, analüüsidest ja teinekord ka patsiendi ootustest.

Mõnikord tuleb ka ravimeid kombineerida ning ravikoormus võib patsiendile olla siis päris suur. Bioloogiliste ravimite turuletulekuga 2007. aastast alates on ravivõimalused hüppeliselt paranenud. Tulemused haiguse kontrolli all hoidmisel ja liigeste deformatsioonide ennetamisel on tänu neile tunnetatavad ja silmaga nähtavad. Ootused ravimite suhtes on aga muidugi veel suuremad. Isegi praegu näeme, et kuigi ravimite valik on suur, ei ole ikkagi päris kõigile seda kõige paremat ravimit.

Agne on pidanud sageli ravimeid vahetama, tema haiguse vorm on algusest peale olnud agressiivne. Ta on ise olnud ka väga tubli patsient, kes teinud ise enda heaks hästi palju – võimelnud ja liikunud. Selle haigusega toimetulemises on oluline koht taastusravil ja füsioteraapial. Ei tohi olla hirmu lihaste tugevdamise ees. Kui lihas on hästi treenitud, hoiab see liigest stabiilsena. Tarvis on toetada ka üldtervist, sest viirusinfektsioonid võivad haigust ägestada. Seega on oluline ka vaktsineerida.

Üks kukkumine võib muuta elu

Regionaalhaigla ajakirja küsimustele vastab dr Villem Teder –käevigastustele spetsialiseerunud ortopeed, kelle patsientideks on üha sagedamini elektritõukerattaga kukkunud. Tal on ka isiklik kogemus – ühel sombusel hommikul tööle sõites kukkus ta tõukerattaga ning vajas patsiendina kolleegide abi.

Tekst: Stina Eilsen

Fotod: Regionaalhaigla

Elektritõukerattad ja teised kaherattalised pole ju saatanast –nendega saab väga kiiresti punktist a punkti b. Samas näitab statistika, et kukkumisi on palju. Kuidas tervena koju jõuda?

Turvaliseks sõitmiseks tuleb eelkõige hinnata oma oskusi ja kindlasti vaadata enne sõitu aknast välja – kui tee on väga vihmane või libe, ilm sombune, on kukkumisrisk oluliselt suurem. Ja kindlasti ei tohiks minna sõitma joobes – statistika näitab, et üle poole tõukerattaga kukkunud inimestest on alkoholi tarvitanud. Joobes olles on inimese reaktsioonikiirus märgatavalt madalam ja kukkumine tuleb kergesti.

Tähtis on järgida kõiki kehtivaid liiklusreegleid – mitte sõita kahekesi või lausa kolmekesi, mitte ületada enda võimeid, mitte võtta liigseid riske. Kui sõidad mõistlikul kiirusel, siis suure tõenäosusega ei juhtu midagi. Aga loomulikult võib ootamatusi alati ette tulla – ka jalgrattaga võib kukkuda, isegi kui kõik reeglid on täidetud.

Mida näitab statistika? Kevadel hakkab tõukerataste ja teiste kaherattaliste hooaeg pihta – inimesed tulevad tänavatele, ilmad lähevad ilusamaks ja liikluses on rohkem rattureid, tõuksijuhte ja ka mootorrattureid. Talvisel ajal tõukerattaid väga ei kasutata, ehkki mõned rendifir -

Ortopeed Villem Teder soovitab olla tähelepanelik ja kanda tõukerattaga sõites kiivrit, sest muidu võivad kukkumisel olla rängad tagajärjed.

mad hoiavad neid väljas ka siis. Kevadel ja suvel on juhtumeid rohkem, eriti nädalavahetustel, kui inimesed liiguvad rohkem ja tarvitatakse ka alkoholi.

Kui palju see ortopeedina sulle tööd juurde toob?

Töö iseloom muutub aastaajati. Kui talvel tegeleme rohkem libedusega kukkunud patsientidega, siis kevadel ja suvel jõuavad meie juurde kaherattalistega kukkunud inimesed – tõukeratturid, jalgratturid ja mootorratturid. Mina spetsialiseerun ülajäsemete vigastustele ehk randme-, küünarliigese- ja labakäetraumadele.

Tõukerattaga kukkumisel ongi sageli tegu just ülajäsemete vigastustega. Julgeksin öelda, et üle poole juhtumitest puudutavad just käsi. Jalavigastused – põlved ja hüppeliigesed – on samuti sagedased, aga vähem. Umbes kolmandik patsientidest, kes EMO kaudu meieni jõuavad, vajavad kirurgilist sekkumist ja hospitaliseerimist. See on päris suur osakaal.

Kui pikaks kujuneb sellise vigastuse ravi?

Haiglas oleku aeg ei pruugi olla pikk, näiteks randmemurdu opereerime ühe-kahe tunniga. Aga keerulisem osa tuleb pärast – see on taastumine. See võib võtta mitu kuud, pool aastat, mõnel patsiendil isegi aasta. Ja mõnikord ei taastu funktsioon kunagi täielikult. Kui vigastus on väga raske, võib see jätta eluaegse jälje, näiteks piiratud liikuvuse. Kui kaasnevad ka peatraumad, võib taastumine olla veelgi pikem ja keerulisem.

Sul on ka isiklik kogemus tõukerattaga kukkumisest. Jah, sattusin õnnetusse eelmisel aastal. Hommikul tööle minnes, täiesti kaine peaga, libisesin sombuse ja märja tee tõttu ning kukkusin õla peale. Peaaegu tegin salto – õnneks jäi pea terveks. Olles ise ortopeed, sain kohe aru, mis juhtus. Parkisin tõuksi ära, tellisin takso ja sõitsin Regionaalhaiglasse. Õnneks ei vajanud ma operatsiooni. Vigastus oli valus ja taastumine võttis kolm-neli kuud. Tööd see mõjutas, aga osa

ajast oli mul ka puhkus. Tänaseks on kõik enam-vähem korras, kuigi mingi deformatsioon on ja aeg-ajalt annab tunda.

Kuidas seda olukorda emotsionaalselt kogesid?

Ehmatus oli kindlasti suur. Kukkumisi on nooruses ikka ette tulnud, aga nüüd tuli küll mõte, et „ära ainult pead ära löö“. Õnneks ei löönudki.

Tagantjärele mõeldes, eks see oli minu viga. Tee oli märg, ilm sombune, oleksin võinud valida mõne muu liikumisviisi või sõita aeglasemalt. Auto hakkas ootamatult tagurdama ja pidin järsult pidurdama. Lihtsalt ei jõudnud õigel ajal reageerida.

Tähtis on järgida kõiki kehtivaid liiklusreegleid –mitte sõita kahekesi või lausa kolmekesi, mitte ületada enda võimeid, mitte võtta liigseid riske.

Kas sõidad nüüd veel tõuksiga?

Jalgrattaga küll, aga tõukerattaga pigem mitte. Mingit paanikat ei ole, aga mingisugune „märk“ on jäänud. Jalgrattaga on lihtsam, paned kiivri pähe ja lähed. Tõuksiga keegi kiivrit ei kanna, eriti kui rendid, sul pole ju kiivrit käepärast. See ongi üks suur probleem.

Regionaalhaigla ja Transpordiamet on sel kevadel taas meelde tuletanud, et tõukerattaga tuleb sõita ainult kaine peaga ja võimaluse korral kiivriga. Jah, kui on oma tõukeratas, on ka kiivrit lihtsam kanda. Minu vanemal lapsel on oma tõukeratas ja

tema puhul olen küll rõhutanud, et ilma kiivrita ei sõida. Aga renditõukeratastega on keerulisem, inimestel lihtsalt ei teki seda harjumust.

Mõnes riigis ripub kiiver rendifirma tõukerattal juba küljes.

Jah, see oleks hea lahendus.

Aga lapsele kätt ette ei pane, et ära sina küll sõida?

Ma ei saa keelata, ta on varsti 16, mõistlik inimene. Sõidab rahulikult, ei kihuta, aga eks noored on ikka riskialtimad. Meie kui vanemate ülesanne on pigem selgitada, mis võib juhtuda ja kuidas targalt käituda. Lõputu keelamine ei toimi.

On sul mõni patsient või lugu, mis on eriti meelde jäänud?

Jah, meenub üks patsient, kes proovis tõukeratast esimest korda ja sai kohe raske küünarliigesevigastuse.

Tuli mitu korda opereerida ja taastumine võttis ligi aasta. Aga lõpuks saime asjad enam-vähem korda. Selliste vigastuste puhul on taastumine väga oluline. Patsient peab ise käe liikuma saama – keegi ei tee tema eest võimlemist. Kui inimene on laisk, siis tulemust ei tule. Mõnikord on taastusravi isegi olulisem kui operatsioon ise.

Tõukerattavigastused tunduvad olevat uue ajastu probleem?

Jah, kindlasti. Kuigi nüüdseks on tõukerattad saanud igapäeva osaks –enam ei ole need midagi väga „moodsat“. Aga see probleem on alles ja kajastub ka rahvusvahelises statistikapildis.

Pigem satuvad õnnetusse noored mehed?

Just. Statistiliselt jäävad nad 18+ vanusesse ja on peamised kasutajad –riskialtimad, kiiremad, julgemad.

Kuidas selle intervjuu kokku võtaksime, mis on sinu peamine soovitus?

Kasutage tõukeratast mõistlikult. Hinnake oma oskusi, ärge sõitke purjus peaga. Ja kui vähegi võimalik –kandke kiivrit. See võib päästa elu.

EMO füsioterapeut aitab haigusest taastuda

Esimese Eesti haiglana kaasas

Regionaalhaigla EMO-sse füsioterapeudi, kes aitab rasketest traumadest ja haigusseisunditest taastuda. Räägime juttu Lisette

Tõnutarega, kes selle vastutusrikka ülesande on enda kanda võtnud.

Tekst: Stina Eilsen

Fotod: Raul Mee, Marianna Ležepjokova

Austraalias, Uus-Meremaal, USA-s ja osas Euroopa riikides on füsioterapeut juba tavapärane liige EMO meeskonnas, Eestis on see alles uus suund. Millise murega patsiente aitad?

Suur osa patsientidest on skeleti-lihassüsteemi traumadega ja erinevate valudega patsiendid. Mõnikord on valu ja trauma põhjus väga selge. Näiteks on patsient kukkunud trepil või rattaga. Mõnevõrra üllatavalt palju on patsiente, kes on kukkunud rulluiskudega – kiirus on üsna suur ning sõidetakse asfaldil, õnneks on kantud kiivrit. Kevad-suvisel ajal hakkab rohkem jõudma tõukerattaga kukkunud patsiente, sageli on nende vigastuste korral mängus alkohol ja kiivri puudumine, mis võib kaasa tuua raskemad vigastused.

Sageli jõuavad kroonilise selja-, jala- ja kaelavaluga patsiendid EMO-sse. Kas selliste kaebustega on mõtet tulla?

Kui kaebus on krooniline ja seisund ei ole järsult halvenenud, peaks esmane kontakt olema kindlasti pereõde või perearst. Patsient ootab sageli, et EMO-s tehakse täpsustavad uuringud või saab kiiremini aja eriarstile, ning seetõttu on pettumus suur, kui EMO töötaja selgitab, et see nii pole.

Mis on EMO füsioterapeudi roll täpsemalt?

EMO-s on füsioterapeut pigem ravikvaliteedi tõstja kui vältimatu abi osutaja nagu osakonna õed ja arstid. Seega on ka füsioterapeudi roll toetav. Näiteks saavad arstid hoida aega kokku selgitustöö arvelt ja suunata patsiendi füsioterapeudi vastuvõtule, kes saab täpsemalt edasi rääkida, mida võib ja ei või pärast traumat teha, kuidas kõndida karkudega, kuidas saab ise peale panna ortoose, millised on toetavad ja mittefarmakoloogilised valu vähendamise võimalused, kuidas modifitseerida oma kehalist aktiivsust pärast traumat ja kuidas naasta igapäevaste tegevuste juurde, samuti anda nõu edasise raviteekonna suhtes või suhelda patsiendi ja tema lähedastega kodu kohanduse või abivahendite vajaduse teemadel. Ühtlasi loodan olla EMO-s arstidele nõuandja rollis patsiendi kehalise võimekuse kohta. Kõige lihtsam näide võiks olla see, kas patsient on võimeline EMO-st koju minnes üksi hakkama saama või on tema kukkumis-

risk nii kõrge, et suure tõenäosusega on ta varem või hiljem osakonnas tagasi.

Kas oled ise ka mujal maailmas näinud, kuidas füsioterapeudi töö välja näeb?

Saime koos EMO meeskonnaga 2024. aasta kevadel külastada Slagelse ja Gødstrupi haiglaid Taanis. Valisin need haiglad, kuna need sarnanevad Regionaalhaiglaga patsientide hulga poolest ning Slagelse haigla oli üks esimestest Taanis, kes füsioterapeudid EMO meeskonda kaasas.

Erakorralise meditsiini osakondades on füsioterapeudi tööülesanded väga erinevad, olenevalt väljaõppest, erialase kvalifikatsiooni nõuetest, riigi ja haigla eeskirjadest. Suurema osa patsientidest moodustavad skeleti-lihassüsteemi probleemidega patsiendid.

Nii Taanis nähtu kui ka kirjanduse põhjal saab öelda, et enamasti alustatakse EMO-des traditsioonilise suunamise mudeliga, kus patsiendi võtab pärast triaaži vastu arst (või õde) ning seejärel suunatakse ta samal päeval füsioterapeudi vastuvõtule. Selles faasis oleme ka Regionaalhaiglas.

Edasi on välisriikide näitel füsioterapeut arenenud iseseisvaks vastuvõtjaks. See tähendab, et füsioterapeut on sarnaselt eriõega oma traditsioonilist rolli lisapädevustega täiendanud (extended scope) ja on õppinud patsiendiga iseseisvalt toimetama triaaži järgselt väljakirjutamiseni, vajamata erakorralise meditsiini arsti või iseseisva õe abi. Iseseisva vastuvõtjana võib füsioterapeudi ülesannete hulka EMO-s kuuluda ka uuringute tellimine, lülisamba ja jäsemete piltuuringute tõlgendamine, luumurru lahastamine, assisteerimine reponeerimisel, iseseisvalt väljakirjutamise otsuse tegemine, edasise raviteekonna koordineerimine, suunamine statsionaarsetele ravimeeskondadele, teatud ravimite määramine (konsulteerides EMO arstiga) ning süvaveenitromboosi skriinimine ultraheliga. Eestis ei võimalda esmase vastuvõtja mudelit veel kasutada seadusandlus.

Mis on uue töö puhul senini kõige rohkem rõõmu valmistanud?

Rõõmu teeb see, kui patsient saab kiiresti üle hirmust liikumise ees ja näeb, et tuleb toime paremini, kui arvas. Tunnen väga head toetust kolleegidelt ning mul on hea meel, et juba nende paari kuuga julgevad kolleegid mind üha enam kaasata.

Füsioterapeudi

soovitused

vigastuste vältimiseks

1 Kanna asjakohast kaitsevarustust nii töökohal kui ka sportides ning vajaduse korral ka vabaajategevustel.

2 Kroonilise valu puhul on suur abi regulaarsest ja jõukohasest kehalisest aktiivsusest. Alustamiseks on hea pidada nõu perearsti, füsioterapeudi ja treeneriga.

3 Regulaarne kehaline aktiivsus peaks olema sama loomulik osa elust, kui on näiteks hambapesu ja söögi valmistamine. Oluline on leida aktiivsuse vorm, mis endale meeldib.

4 Hea tervise alustalad on hea uni, tasakaalustatud toitumine ja kehaline aktiivsus. See võib tunduda justkui liiga lihtsa ja loomulikuna, aga sageli on terviseprobleemide puhul miski neist kolmest häiritud.

Vähk ei vali vanust: miks üha nooremad haigestuvad?

Viimasel ajal on meedias ilmunud artikleid, millest jääb kõlama, nagu oleks noorte haigestumus vähki erakordselt kasvanud. Kui tõsine see tendents tegelikult on? Mis on nende haigestumiste taga?

Kuivõrd erineb nooremate inimeste vähk vanemate omast?

Tekst: Evelin Kivilo-Paas Fotod:

Vähki on kaua peetud haiguseks, mis puudutab peamiselt vanemaealisi. Regionaalhaigla onko loog, rinnavähile ning pea- ja kaelakasvajatele spetsialiseerunud dr Tõnis Metsaots viimastel aastatel rahvusvaheliselt avaldatud artiklid muudavad ärevaks – vähki haiges mine on sagenenud noortel inimestel ehk enne 50. eluaastat seda mitmesuguste vähitüüpide vaates. Ent tähelepanu tõstab ka teadlikkust, iseäranis kui orbiidile satuvad ka tuntud ini mesed nagu Kate Middleton, Chadwick Boseman, Shannen Doherty või Olivia Munn.

Ajakirjas BMJ Oncology avaldatud värskest uuringust selgub, et 30 aastaga (1990–2019) suurenesid ülemaailmselt tõepoolest varajase algusega vähijuhtude (alla 50-aastastel diagnoositud) 79% ja -surmade arv 28%. Uuringust, kus analüüsiti USA vähiregistri andmeid aastatel 2000–2019, leiti, et 34-st suuremast vähitüübist 17 näitas sagenemist järjestikustes nooremates sünnikohortides.

Kuula! Vähist ausalt ja avatult

Delfi taskuhäälingus „Onkoloogika“ räägivad kaks IV staadiumi vähidiagnoosiga naist, Kristel Leif ja Pille Retter, ausalt ja avatult oma teekonnast. Taskuhäälingus kohtuvad päris elu lood, emotsioonid ja teaduspõhine info. Lisaks saatejuhtide isiklikele lugudele toob „Onkoloogika“ kuulajateni valdkonna ekspertide teadmised, teiste kaasteeliste kogemused ning arutelud selle üle, mida elu vähiga kaasa toob – alustades ravivõimaluste ja vaimse tasakaaluga ning lõpetades huumoriga, mis aitab raskustest läbi tulla.

Ülemaailmsed andmed viitavad noorte haigestumise sagenemisele soole-, rinna-, kilpnäärme- ja munandivähki, samuti nahamelanoomi ja lümfoomidesse. Tervise Arengu Instituudi (TAI) epidemioloogia ja biostatistika osakonna teadur Keiu Paapsi nendib, et ka

Eesti andmed ajavahemikus 1995–2022 kõnelevad kasvutendentsist, seda eelkõige vanuserühmas 35–39: teatud vähipaikmetes on haigestumus suurenenud, teistes jällegi vähenenud.

Endiselt on vähk siiski ennekõike vanemate inimeste haigus. Ameerika vähiühingu andmetel olid 2025. aastaks 88% USA vähidiagnoosidest 50-aastastel ja vanematel inimestel ning 59% 65-aastastel ja vanematel. Eesti osakaalud on võrdlemisi sarnased: aastail 2018–2022 olid TAI andmetel 91% vähidiagnoosidest 50-aastastel ja vanematel ning 64% 65-aastastel ja vanematel. Üldhaigestumuskordajad on 2000. ja 2022. aastat võrreldes suurenenud enim 65+ vanuserühmas (27%), alla 50-aastaste hulgas 16%. See tähendab, et kuigi nominaalselt on noorte haigestumine vähki tõusnud, siis koos elanikkonna vananemisega on alla 50-aastaste osakaal protsentuaalselt siiski langenud.

Eesti suurimad murekohad: soole-, rinna- ja munandivähk Teadusuuringutes käsitletakse noorte patsientidena 15–39-aastaseid. Eesti nooremate vanuserühmade vähihaigestumuste trendid sarnanevad Keiu Paapsi sõnul paljuski teiste riikidega. Statistiliselt oluliselt on tõusnud kasvajatesse haigestumine 30–39-aastaste naiste ja meeste hulgas 1,5% aastas. Enam on sagenenud 35–39-aastaste naiste haigestumine rinnavähki, mis on kasvanud umbes 2% aastas, küll aga on vähenenud selles vanuses naiste haigestumine emakakaelavähki. Nimetatud vanuserühm on kaetud ka sõeluuringuga ning alates 2024. aasta veebruarist on poisid ja tüdrukud vanuses 12–18 kaitstud riiklikult rahastatud HPV-vastase vaktsineerimisega.

Meestel on kõige murettekitavamaks munandivähk, mis näitab kasvutrendi kõikides nooremates vanuserühmades. „On spekuleeritud, et selles võivad rolli mängida endokriinsüsteemi mõjutavad kemikaalid,“ märgib Paapsi. Enim aga paneb muret tundma Eesti inimeste üha sagenev haigestumine kolorektaalvähki, mis on suurenenud 15–39-aastaste hulgas 2,8% aastas, 25–39-aastaste naiste hulgas aga isegi 3,3% aastas. Vanuses 15–24 on kasvutrendis ka lümfoomidesse haigestumus.

Melanoomi haigestumus on tõusnud kõikides vanuserühmades, kuigi sünnikohortides on olulised erinevused: iseäranis paistab silma 35–39-aastaste naiste haigestumiste sagenemine. Põhjuseid võib selgitada nii pikaajalisema päikese käes viibimisega, solaariumide kasutamisega 1990ndatel ja 2000ndate

alguses, mis mõjutas ebaproportsionaalselt nooremaid täiskasvanuid, kui ka välisreiside kättesaadavuse suurenemisega. „Nooremate vanuserühmade hulgas oli melanoomi haigestumuse väga suur tõus kuni 2016. aastani. Kui teadlikkus neist riskidest kasvas, muutus käitumine, mis viis väikese ajalise viibega uute juhtumite vähenemiseni,“ märgib Paapsi. Õnneks on Eesti andmetes ka positiivseid noote. Halva elulemisprognoosiga kopsuvähihaigestumus langeb Eestis jätkuvalt, samuti on vähenenud maovähki haigestumine.

Varajased diagnoosid ja täpsemad andmed

Osaliselt saab varajaste vähijuhtumite arvu kasvu selgitada paranenud võimalustega haigusi avastada ja diagnoosida. „Uuringud, mis katavad väga pikka ajaperioodi (eriti need, mis hõlmavad andmeid ka 1970.–1980. aastatest) näitavad tõepoolest hüppelist haigestumuse kasvu, kuid tuleb arvestada, kui palju on selle aja jooksul muutunud andmete kvaliteet, diagnoosimise võimalused, kasvajate klassifikatsioon,“ selgitab Paapsi.

„Lisandunud on tasulisi teenuseid ja inimestel on võimalik käia ise kontrollis, samuti kasutatakse laiemalt piltdiagnostikat, mistõttu on palju juhuleide.“ Keerukamad diagnostikavõimalused, suurem hulk teste, täpsem tuvastamine viivadki rohkemate vähijuhtumite tuvastamiseni ka noorematel inimestel.

Haiguste varajasemaks avastamiseks ning ravi tõhustamiseks on osa riike hakanud kaasama sõeluuringutesse ka nooremaid täiskasvanuid. Näiteks Ameerika Vähiühing soovitab alustada koloskoopiatega juba 45-aastaselt, mitte 50-aastaselt nagu varem.

Ka Eestis tegutsetakse. Aja jooksul on järk-järgult kõigis sõeluuringuprogrammides vanuserühmade piire laiendatud. Vanusepiiride laiendamine toimub pigem vanemate vanuserühmade suunas, kus sõeluuringu tõhusus ja kasu on suurem. „Nooremate vanuserühmade kaasamine pole enamasti vajalik ega ka tõenduspõhine, kuna nendes vanuserühmades on haigusjuhte harva ning sõeluuringu kasu jääb väiksemaks kui võimalik kahju (vale-positiivsed leiud, ülediagnoosimine, tarbetud sekkumised ja lisakulu tervishoiusüsteemile),“ selgitab Paapsi. Et nooremad naised saaksid varem oma riskides selgust, plaanib Tervisekassa 2025. aastal alustada rinnavähi varajase avastamise ja ennetuse personaliseeritud sõeluuringu programmiga 40-aastastele naistele, kelle nõusolekul arvutatakse nende geeniandmete põhjal isiklik riskiskoor haigestuda rinnavähki. Kõrgema riskiskooriga naised peaksid hakkama teistest varem kontrollis käima, teised jätkavad tavapärases (alates 50. eluaastast) sõeluuringuprogrammis.

Klassikalised ja uue aja riskitegurid

Vähi kontekstis viidatakse alati pärilikkusele. Teadusuuringute järgi on geneetilised tegurid siiski võrdlemisi väikese osatähtsusega selles paljutükilises ja mitmetahulises pusles – umbes 5–10% vähijuhtudest on seotud pärilike geenimutatsioonidega. Näiteks BRCA1 ja BRCA2 geenimutatsioonid suurendavad rinnavähi ja munasarjavähi riski või Lynchi sündroom on seotud suurema riskiga haigestuda jämesoole- ja emakavähiga. Sündmused hakkavad laialdasemalt arenema aga siis, kui ansamblisse astuvad keskkond, eluviisid ja juhuslikud DNA mutatsioonid. Juba aastaid kõneldakse teatud haiguspaikmete vaates vähist ka kui elustiilihaigusest. Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul oleksid umbes 40% vähijuhtudest välditavad elustiili- ja keskkonnafaktorite muutmisega. Ebatervislikud eluviisid nagu suitsetamine, alkoholi liigpruukimine, pikaajaline päikesekiirguse käes viibimine on klassikalised vähki soodustavad riskitegurid. Need kiirendavad rakkude loomulikku kulumist, mis viib mutatsioonide ja lõpuks vähini.

Mitmesuguseid teooriaid levib ka uuemate riskitegurite –toidu, mikroplasti ja keskkonna kohta. Paljud teadlased viitavad tänapäevastele söömisharjumustele ja kantserogeene sisaldavale toiduvalikule, mis soodustavad kehakaalu tõusu – ka see on üks vähi riskiteguritest.

mis on seletatav viimase 50 aasta vältel toimunud muutustega seksuaalharjumustes,“ selgitab ta. „Üldjuhul on need inimesed tervislikud ning heade elukommetega, eristudes selle poolest klassikalisest pea- ja kaelavähist, mida põhiliselt soodustab pikaajaline alkoholi ja tubaka tarbimine.

Juhtumid, mis liigituvad müsteeriumide hulka

Selle aasta veebruaris ajakirjas Time ilmunud artikkel „The Race to Explain Why More Young Adults Are Getting Cancer“ viitab aga hoopis keerulisematele mustritele, miks üha rohkem nooremaid täiskasvanuid haigestub. Teadlastel aga ei ole vastuseid.

On juhtumeid, mis lihtsalt ei allu loogilistele selgitustele: näiteks noorte mittesuitsetavate naiste haigestumine kopsuvähki või 20ndates patsientide kasvajad, mis näevad molekulaarsel tasandil välja nagu 80-aastastel. Mõni aasta alkoholi tarvitamist või kehva toitumist selliseid kasvajad ei tekita, vaid need viitavad sellele, et inimesed on olnud kahjulike ainete mõju all juba pikka aega, avaldavad eksperdid Time’is.

Osaliselt saab varajaste vähijuhtumite arvu kasvu selgitada paranenud võimalustega haigusi avastada ja diagnoosida.

Toit mõjutab soolestiku mikrobioomi, mis suuresti dirigeerib meie immuunsuse tasakaalu ja üldtervist.

„Seedetrakti mikrobioomi muutused, mida soodustavad antibiootikumide tarvitamine, töödeldud toidu ja mikroplastide mõju, võivad soodustada kroonilist põletikku ja suurendada kolorektaalvähi riski juba noores eas,“ märgib TAI teadur Keiu Paapsi.

Keskkond, harjumused ja valikud

USA-s, nagu paljudes teisteski lääne ühiskondades hakkas nooremate inimeste kolorektaalvähki haigestumus tõusma 1990ndatel. Alatest aastast 1950 sündinud inimesed on olnud mõjutatud mõnevõrra teistsugustest keskkonna- ja riskifaktoritest kui varem sündinud.

Dr Metsaots tõdeb, et pikaajaline kokkupuude soolevähi riskifaktoritega algab juba lapsepõlves. „See, mida me nüüd näeme, on aastakümnete vältel toimunud kokkupuute tulemus,“ märgib onkoloog. „Kui seda trendi ekstrapoleerida, võib ennustada jätkuvat soolevähi haigestumuse tõusu, kuna noorem põlvkond hakkab vananema.“

Uuringud viitavad ka kroonilisele unevaegusele ja kehvale unekvaliteedile kui olulisele riskifaktorile vähihaiguse kujunemises. Kuigi halva une mõju noores eas on jätkuvalt teadmata, siis 2020. aastal avaldatud uuringu tulemustest nähtub, et kehv unekvaliteet vanuses 50+ on seotud suurenenud vähiriskiga.

Oma praktikas näeb dr Metsaots ka üha rohkem nooremate inimeste haigestumist pea- ja kaelakasvajatesse. „HPV positiivse pea- ja kaelavähi riskiteguriks on inimese papiloomviirus, mille nad on saanud 10–30 aastat tagasi ning

Artiklis tõdetakse, et noorte inimeste seletamatu haigestumine vähki on keeruline probleem, kuna potentsiaalseid terviseohte eksisteerib tänapäeva maailmas palju. Ent teadlased ei jäta uurimises jonni. Näiteks patoloog professor Shuji Ogino Harvardi Brigham and Women’si haiglast Bostonis on välja töötanud uudse uurimismeetodi, mis ühendab epidemioloogia (rahvastiku tervisetrendide uurimine) ja molekulaarpatoloogia (kasvajate süvatasandi uurimine). Koos meeskonnaga uurivad nad umbes 4000 soolekasvaja koeproovi inimestelt, kes haigestusid eri vanuses. Iga pisike koeproov sisaldab lugematul hulgal vihjeid –alustades sellega, mida inimene sõi ja jõi, ning lõpetades bakteritega, kes elasid tema kehas enne vähi tekkimist. Proove töödeldakse spetsiaalse värvimisega, mis võimaldab mikroskoobi all eristada eri rakutüüpe erksates värvides. Need detailid aitavad teadlastel eristada noorte ja vanemate patsientide kasvajaid, tehisintellekti abiga aga seostatakse andmeid varasemate teadusuuringutega, et leida seoseid elustiili, keskkonnategurite ja raku omaduste vahel. Kirurg ja vähiteadlane dr George Barreto Flindersi ülikoolist Lõuna-Austraalias aga uurib näiteks võimalust, et vähi alged võivad tekkida juba enne inimese sündi ema üsas.

On hästi teada, et loote-eelne ehk prenataalne arenguperiood võib mõjutada lapse tervist kogu elu jooksul. Barreto usub, et kui vanemad puutuvad raseduse ajal kokku kantserogeensete ainetega, võib see mõjutada vähiriski hilisemas elus. Selle teooria tõestamine ei saa olema lihtne, kuna see nõuab tohutul hulgal andmeid ja võib võtta aastakümneid.

Ka Eesti arstideni jõuab järjest patsiente, kes diagnoosist kuuldes ei mõista, kuidas see võimalik on – söönud enamasti tervislikult, teinud regulaarselt trenni, alkoholiga ei liialda, suitsetanud pole...

Patsient Egle lugu: #kolmiknegatiivne

Doktor Metsaotsa patsient, iluteenindaja ja kolme lapse ema Egle Kõiv sai ühe agressiivseima rinnavähivormidest, kolmiknegatiivse rinnavähi diagnoosi neli aastat tagasi 35-aastaselt. Terve naine treenis tihti jõusaalis, suitsetanud polnud ta kunagi. Avastamise hetkeks oli tuumor naise rinnas arenenud 6-sentimeetriseks.

Eglet ootas ees umbes aasta jagu keemiaravi (kaheksa tsüklit intravenoosset kombinatsioonkeemiaravi operatsioonieelselt ja kaheksa tsüklit suukaudset keemiaravi operatsioonijärgselt), kuna operatsioonieelne ravi ei ole andnud täielikku ravivastust. Sel kevadel kontrollis käies oli vere- ja mammograafinäitude põhjal haigus kontrolli all. Sügisel on plaanis uus kontroll.

Naise raviperioodi sisse on jäänud mitu rinna taastusoperatsiooni – mõlemas rinnas on tal implantaadid ning haiget rinda on täiustatud oma keharasvaga. „Ma ei uskunud, et viitsin taastamisoperatsioonidega jamada, aga olen otsustanud sel teekonnal katsetada kõike, mida meditsiiniteadus pakub,“ sõnab Egle.

Naine on oma diagnoosi, ravi ja antud ajaga rahu teinud. Ta teab, et tuleb suuta end analüüsida ja jälgida kriitiliselt oma peamisi sümptomeid – peavalusid ja tasakaaluhäireid.

Oma Instagrami konto #kolmiknegatiivne kaudu suhtleb ta värskelt diagnoosi saanutega.

Ta rõõmustab, et tema haigusperioodi ajal on raviplaanides nii palju arengut. „Kogemus ise on šokeeriv, kuid sellest on võimalik luua omamoodi väärtus, mis on elu osa,“ sõnab Egle.

Egle tõdeb, et tunneb end imeliselt. Tema keemiaravi lõppes aprillis 2022 ning alates sellest hetkest on ta olnud retsidiivivaba ehk haigus pole uuesti ilmnenud.

Kui erinev on noorte vähk?

Dr Metsaots tõdeb, et noortel esinevad vähid kalduvad olema agressiivsemad ja alluvad tihtipeale ka ravile erinevalt, kuid seda ei saa siiski üldistada igale vähipaikmele. „Näiteks rinnavähk kipub noortel olema agressiivset bioloogilist tüüpi – suurema tõenäosusega HER2-positiivne või kolmiknegatiivne,“ tõdeb dr Metsaots. Probleemiks peab ta aga ennekõike seda, et sageli avastatakse rinnavähk noortel naistel keskmiselt hilisemas staadiumis, põhjuseks võib olla nii diagnoosi hilinemine kui ka agressiivsem vorm.

Kogemus ise on šokeeriv, kuid sellest on võimalik luua omamoodi väärtus, mis on elu osa.

kaasa tuua ulatuslikke ja elumuutvaid kõrvalmõjusid.

Noorte patsientide vajadused ravis on unikaalsed. Klassikalised vähiravi meetodid – nagu keemiaravi, kiiritus ja operatsioon – võivad noortele, kel on ees veel aastakümneid elu,

„Loomulikult on noores eas vähi diagnoos erakordselt raske. Tihti alustavad noored patsiendid selles eluetapis oma karjääri ja planeerivad perekonda. Vähidiagnoosi saades variseb elu justkui kokku,“ nendib dr Metsaots. „Vähiravi ise põhjustab ohtralt stressi ning võib avaldada pikaajalist mõju kehapildi muutuse kaudu, näiteks opereeritud rinna või stoomi näol kõhul. Samuti võivad inimest saata pikaajalised kõrvaltoimed, nagu viljakuse vähenemine, perifeerne neuropaatia, häired südametöös, kardiotoksilisus, mäluprobleemid ja keskendumisraskused.“ Kõige sellega on Regionaalhaigla arvestanud ning patsientide raviteekonna toetamiseks kuuluvad ravimeeskonda lisaks onkoloogidele ka sotsiaaltöötaja, psühholoogid, kogemusnõustajad, kõrvatoimete õed. Koostööd tehakse viljatusraviarstide ja meditsiinigeneetikutega.

Patsient Revo lugu:maovähist vabaks

Viit aastat peetakse vähiravis maagiliseks tähiseks – kui see on möödunud ning kasvaja pole oma kombitsaid enam näidanud, võib inimese suure tõenäosusega terveks kuulutada.

Toitumisterapeudil ja kogemusnõustajal Revo Türkil (41) on maovähidiagnoosi saamisest möödas kuus aastat. Noore mehena ei osanud Revogi esialgu diagnoosi enda jaoks võrrandisse panna. „Paar nädalat arvasin, et see on halb unenägu ja vale leid, ühel hetkel aga mõistsin, et see on reaalsus, millega pean hakkama tegelema,“ meenutab ta.

Kõige keerulisemaks peab mees kaht esimest haigusaastat, mille jooksul eemaldati temalt magu, tuli taastuda operatsioonidest ja keemiaravist, käia kontrollides. „Sel ajal ma polnud elujõuline inimene. Mõtlesin küll, et kõik on hästi, aga haiglasse jõudes oli alati kartus sees – äkki jälle midagi leitakse,“ räägib Revo.

Mõistagi on ka Revo analüüsinud, miks just teda vähk tabas, pealgi veel noorelt. Enesehävituslikult pole ta elanud. Ettevõtjana oli küll stressi parasjagu ning aastate eest ei pööranud ta ka oma söömisele kuigi suurt tähelepanu. Revo on veendunud, et psühhosotsiaalsete tegurite ja vaimse heaolu mõju haiguste kujunemises ei tasu alahinnata.

„Tihtipeale hoiame näiteks pikalt kinni töökohast või mõnest ühiskondlikust rollist, mis meile tegelikult ei meeldi või millest oleme ära väsinud, kuid me ei julge teha muutust ja liikuda edasi, sest oleme ebakindlad. Kokkuvõttes oleme aga õnnetud. See tekitab sisemist rahuolematust, mis hakkab närima – ka see võib viia lõpuks haiguste tekkeni,“ arvab kogemusnõustajana tegutsev Revo. Tagantjärele tõdeb temagi, et oli kaua kinni asjades, mis tekitasid stressi ja pinget. „Oleme ka pikalt elanud hirmupoliitika väljas – koroona, sõda, majanduses toimuv – pinge on igal pool päris suur. Palju stressi, kehv toitumine, unevähesus, kogu aeg on vaja teha järjest rohkem tööd, et ära elada. Sellest ka see haigestumine järjest suureneb,“ mõtiskleb Revo. „Elus peab valitsema tasakaal ning töö kõrvalt peab jääma aega ka pere ja sõprade jaoks.“

heita. Tema lühikesed ja konkreetsed vastused ei jätnud järeldusteks ruumi,“ sõnab ta.

Ent Revo arvates on peale raviplaani tervenemises suur roll ka isetegemisel. Toitumist muutis mees esialgu üsna radikaalselt – loobus neljaks-viieks kuuks täielikult valgest suhkrust ja nisujahust, menüüst jäid välja ka kiired lihtsüsivesikud ning liha- ja piimatooted. „Tegin kehale söömise hästi lihtsaks: mu toidulaud koosnes peamiselt taimsest toidust ja munast, jõin palju aed- ja köögiviljamahlu, tarvitasin rohkelt taimset valku ehk kaunvilju. Tundsin sellest reaalset kasu – mu kehal läks kergemaks ja une kvaliteet paranes,“ räägib Revo. Samuti leidis ta põhiravile tuge Hiina meditsiinist. „Oluline on leida inimene, kellega rääkida ausalt, tundmata ebamugavust. Minu jaoks oli see vend, kel on minust kümme aastat rohkem elukogemust,“ tõdeb Revo. „Kõik see kokku andis mulle ka tunde, et olen midagi iseenda jaoks teinud ning sain sellest enesekindluse ja jõu edasi liikuda.“ Praegu sööb toitumisterapeudiks õppinud mees suuresti kõike, kuid väldib poolfabrikaate, valmistoite, vorsti- ja singitooteid. Ta soovitab panna menüüs tugevalt rõhku köögiviljadele, vikerkaarevärvidele taldrikul ning jälgida, et toit oleks kiudaineterikas. „See on organismi puhastamiseks, ülekaalu vältimiseks ja haiguste ennetamiseks väga vajalik,“ ütleb Revo. Mida soovitab ta teistele, kes saavad noorelt vähidiagnoosi? „Mõtle läbi, mis kohas sa hetkel oled ning millised on sinu väljavaated. Mis sulle jõudu annab ning mis on sinu eesmärk,“ ütleb Revo. „Selle kaardistamine annab elujõu ja tahte liikuda edasi, pingutama ka läbi valude. Mina sain aru, et olen noor inimene, olen oma perele ülivajalik ning ma tahan näha oma lapsi suureks kasvamas. See oli minu motiveeriv jõud.“

Kogu ravi vältel mängis tähtsat rolli usaldussuhe raviarsti, onkoloog Tiit Suurojaga.

Tervenemise võtmed: usalda arste ja aita iseennast

Revo peamised põhilised tugisambad tervemise teekonnal olid raviplaan, elustiil ja mõtteviis, vaimsed praktikad stressi maandamiseks ning lähedaste tugivõrgustik „Olen veendunud, et kõik see aitas mul jõuda selleni, et olen täna terve,“ lausub ta.

Kogu ravi vältel mängis tähtsat rolli usaldussuhe raviarsti, onkoloog Tiit Suurojaga. „Kõik minu kõhklused ja kahtlused suutis ta oma enesekindluse ja rahuga kõrvale

Edusammud agressiivsete vähivormide ravis

Viimastel aastatel on suured muutused toimunud kahe agressiivse rinnavähi alatüübi, HER2-positiivse ja kolmiknegatiivse ravis, mis on parandanud märkimisväärselt patsientide tervenemise väljavaateid.

Mittespetsiifilise keemiaravi kõrvale on lisandunud sihtmärkravimeid, mis võimaldavad pakkuda patsientidele nn rätsepravi. Operatsioonieelne ravi võimaldab määrata kasvaja haigustundlikkust ning tõhustada seeläbi kõrgema taastekke riskiga patsientide ravi, et saavutada parim tervistumise tõenäosus.

Alates 2020. aastast on Tervisekassa rahastusega kõigil II ja III staadiumiga HER2-positiivse rinnavähiga patsiendel võimalus kasutada operatsioonieelset keemiaravi koos kahe HER2-vastase antikehaga. „Seesugune kombineeritud ravi võimaldab üle 60% juhtudest operatsiooni hetkeks saavutada rinnavähi suhtes täieliku ravivastuse,“ selgitab onkoloog Tõnis Metsaots. „See tähendab, et operatsioonijärgses kasvajapreparaadis puudub kasvajaline komponent – vähist on alles jäänud vaid armkude. Selline tulemus parandab oluliselt haiguse prognoosi ning nende patsientide haigusvaba elulemus on üle 90%.“

Sellegipoolest jääb 40% patsientidel vaatamata maksimaalsele operatsioonieelsele ravile rinda või lümfisõlmedesse jääkkasvaja alles. „Neil on kasvaja bioloogiliselt agressiivsem, operatsioonieelse keemiaravi suhtes resistentsem ning nende patsientide viie aasta haigusvaba elulemus on ajalooliselt olnud 70%,“ räägib dr Metsaots. „Need patsiendid vajaksid ravi eskaleerimist. Taaskord, hea uudisena on alates 2021. aastast Eesti patsientidele kättesaadav uut tüüpi antikeha ja keemiaravi kombinat-

sioonpreparaat, mille operatsioonijärgne manustamine parandab märgatavalt ehk poole võrra nende patsientide haigusvaba prognoosi.“

Kättesaadavad on ka kolmiknegatiivse rinnavähi uued ravivõimalused. „Kliiniliselt on kolmiknegatiivne rinnavähk agressiivne, ravile halvasti alluv kasvaja ning metastaseerumise korral rinnavähkidest halvima prognoosiga,“ selgitab onkoloog. Seni on selle diagnoosiga patsientidele pakutavad ravivõimalused olnud piiratud vaid keemiaraviga, kuid alates 2024. aastast on Eestis kättesaadav immuunravi, mida kasutatakse nii enne operatsiooni kui ka vajadusel pärast kasvaja kirurgilist eemaldamist.

Lihtsustatult stimuleerib see ravim immuunsüsteemi, et keha ise tunneks muteerunud ja kiiresti areneva kasvaja ära kui kehavõõra ja asuks seda ründama. Selle ravimi lisamine II ja III staadiumi kolmiknegatiivse rinnavähi keemiaravile parandab dr Metsaotsa sõnul oluliselt haiguse kaugtulemusi – kui viieaastane haigusvaba elulemus keemiaraviga on 72%, siis immuunravi kombinatsiooniga 81%.

Dr Metsaots tõdeb, et Regionaalhaigla arstkond on uutest ravivõimalustest tingitud muutust juba ka selgelt ravitulemustes märganud: üha rohkem patsiente saab suurepärase ravitulemuse ning haiguse metastaseerumist ehk IV staadiumiks arenemist kohatakse harvem.

Eesnäärmevähi patsient:

„80.lepingsünnipäeva on tehtud!“

Eesnäärmevähi diagnoosi saanud

Tiit Kull (79) võtab hoolimata diagnoosist elu lustiga. Meestele on tal aga üks sõnum: käige kontrollis!

Eesnäärmevähk on väga salakaval.

Tekst: Evelin Kivilo-Paas

Foto: Eesti Meedia/Scanpix Baltics/Erik Prozes

D„iagnoos võis olla kergelt õhus juba mõnda aega, aga mina seda ei tunnistanud,“ tõdeb Tiit. Pisteliselt oli Tiit käinud ka varem eesnääret arsti juures kontrollimas. PSA, prostata-spetsiifiline antigeeni näitaja (aine, mida toodab vaid eesnäärme kude), oli analüüsides näidanud küll väikest tõusu, kuid ei midagi märkimisväärset. Pealegi, põhjuseid PSA tõusuks on peale kasvaja teisigi. Ent viimasel uuringul andis arst talle saatekirja Regionaal-

Tiit Kull on ka kunstikoguja. Foto on tehtud 2018. aastal, mil ta tõi avalikkuse ette oma Pallase kollektsiooni. Erakogu tutvustab põhjalik kataloog “Tiit Kull. Minu Pallas 100”.

haiglasse ning Tiit sattus onkoloog dr Mikk Saretoki juurde.

Esimesest uuringust alates imetles Tiit seda, kui uskumatult on meditsiin arenenud, ning ravimeeskonna suhtumist.

„Lausa kolossaalselt hästi suhtutakse! Ma saan sel aastal 80. Oh jumal, vana inimene juba,“ pugistab Tiit naerda, „aga pannakse tunnelisse. Üks arst uurib eesnääret, teine vaatab magu, kolmas neelu ja siis veel uroloog uurib. Nii põhjalikult uuriti ja igaüks pani oma küsimärgi. No johhaidii, kui 80-aastaselt uuringutega midagi välja ei tule, siis ei ole õige asi.“

Võta olukorda kainelt

Abikaasa on käinud Tartus kuue samba vahel, teda ei anna millegagi ehmatada. Ta on arst, saab asjadest aru.

Tiit tõdeb, et ta pole eriline pabistaja, kuid eesnäärmevähi diagnoos pani mõtlema küll. „Ma ei kujutanud ette, kui äge see võib olla,“ sõnab härra. Üks kolmest eesnäärmest leitud „pesast“ oli kohe eriti äge. Siirdeid ei leitud. Kuidas lähedased Tiidu diagnoosi vastu võtsid? „Abikaasa on käinud Tartus kuue samba vahel, teda ei anna millegagi ehmatada. Ta on arst, saab asjadest aru,“ nendib Tiit. „Ma vist ei serveerinud seda ka kuigi pessimistlikult. Kõike tuleb võtta kaine mõistusega ning uurida, mida saab teha.“

Tiidule määrati kiiritusravi. „Olen oma raviarstile dr Saretokile ja õdedele tohutult tänulik. Nad ikka poputavad alguses päris hoolega, et inimesed kõigi nende protseduuride ja kiiritustega ära harjuksid,“ sõnab Tiit. Mees tunneb, et on ravi päris hästi talunud. Ja kui ta teinekord tunnebki end pisut väsinuna, siis puhkabki rohkem ning võtab aega taastumiseks. Ka urineerimist on haigus mõjutanud, ent ka see loksub paika. „Kõik võtab aega, aga paremuse suunas. Midagi ei juhtu üleöö,“ on Tiit optimistlik. Selle aasta märtsi lõpus sai Tiit viimase kiirituse ning mais tehti talle uus PSA-test. „Põhimõtteliselt ma ei näe mingit probleemi oma 80. aasta sünnipäevaga. See leping on mul septembriks ammu kokku lepitud,“ muigab Tiit.

Rõõm igast päevast 1990ndatel lõõpinud Tiit koos sõbraga, kes nagu temagi 1945. aastal sündinud, et kui nad üle 2000. aasta elavad, on küll väga hästi. „Vaata, kui palju sealt on nüüd üle läinud,“ muigab Tiit, „ja ei tahaks öelda, et oleks veel väsimuse märke. Võib veel küll.“

Mees tunnistab, et on eesnäärmevähist rohkemgi olnud hädas hoopis astma ja KOK-iga, millele ühel hetkel haakus külge kopsupõletik, mis mehe mõneks ajaks ka haiglavoodisse naelutas. Kuni sinnamaani ei teadnud Tiit, milline haigla seestpoolt välja näeb. „See ehmatas mu ära. Pani kohutavalt hingeldama, nii et ei jõudnud paarikümmet meetritki käia,“ sõnab Tiit. Praeguseks on ta ka sellest suuresti taastunud.

„Rõõmu on iga päev, jummel hoia! Ei julge tohtritele hingata ka, et ma käisin eile mere peal tuulehaugi püüdmas,“ itsitab Tiit. „Sõbrad on umbes samasugused nagu mina – kõigil ikka midagi kuskilt logiseb. Aga katastroofilist ei ole midagi. Naudime elu!“ Veel meeldib Tiidule

tennist vaadata. Noorena mängis ta ise ka noorteklassis. Nüüd, pensionipõlves on Tiit koos abikaasaga hakanud ka tõsiseks korilaseks: kõik mustikad, vaarikad, murakad ja metsmaasikad korjavad nad endale talveks ise. „Kui kevadel pashat teeme, on alati metsmaasika toormoos selle peal,“ lausub Tiit. Suveelaminegi Laulasmaal vajab toimetamist.

Enda eest tuleb hoolitseda

Meestele on Tiidul selge sõnum: pole mõtet oodata, vaid tasub minna kohe arsti juurde, kui on tunda, et tervisega pole kõik korras. „Eesnäärmevähk on väga salakaval, sellest ei saa alguses aru. Teadvustamine on oluline, käekõrval ei saa kedagi arsti juurde viia, ise tuleb enda eest hoolitseda. Kui noorest peast seda ei tee, siis tuleb alustada kas või keskeast,“ lausub Tiit.

Tiit on tänulik tohtritele, kes on aidanud tal tervisemuresid kontrolli all hoida, ning lähedastele, kes olnud alati olemas. „Sõpru ei pea tohutult palju olema, aga nad peavad head olema,“ sõnab Tiit. „Ja muidugi lapsed. Mulle kohe eriti meeldib see kärgpere. Oi, see on vahva –lapsi on kohe poole rohkem. Suhtlust on väga palju.“

PSA ja eesnäärmevähk

Eestis on eesnäärmevähk meestel kõige sagedamini diagnoositud vähivorm. Igal aastal avastatakse ligi tuhandel Eesti mehel eesnäärmevähk. Varase avastamise korral on haigus väga hästi ravitav.

PSA (prostataspetsiifiline antigeeni näitaja) on aine, mida toodab vaid eesnäärme kude, ning sel on oluline roll spermatosoididele sobiva keskkonna loomisel seemnevedelikus. Osa PSA-st satub verre ning seda on võimalik seal mõõta.

Oluline on teada, et PSA taseme tõus veres ei tähenda alati, et mehel on vähk.

Kasvaja tõenäosus on suur, kui PSA tase on väga kõrge (>20 ng/ml). Kui tase on vaid mõõdukalt tõusnud, tuleb alati arvesse võtta teisi võimalikke PSA tõusu põhjustavaid haiguseid või tegureid. Enamasti on põhjuseks ikkagi eesnäärme healoomuline suurenemine või eesnäärmepõletik.

Väga oluline on jälgida PSA väärtuse muutumist aasta jooksul. Mida kiirem on PSA taseme tõus, seda suurema tõenäosusega on põhjuseks pahaloomuline kasvaja. PSA taseme kiirele suurenemisele tuleb tähelepanu pöörata ka juhtudel, kus PSA testi väärtus on näiliselt normi piires (<2 ng/ml).

Allikas: meestetervis.ee

Väga head ravivõimalused ja parem elukvaliteet

Ajakirja küsimustele vastab

Regionaalhaigla onkoloog

dr Mikk Saretok.

Küsis: Evelin Kivilo-Paas Foto: Regionaalhaigla

Millises seisus on Eesti meeste eesnäärme tervis?

Eesnäärmevähk ei anna varajases faasis spetsiifilisi sümptomeid. Kaebused tekivad pigem hilises faasis, kui haigus on levinud üle kogu keha. Algfaasis avastatakse haigus enamasti esmatasandil, samuti alustati eelmisel aastal Eestis riskipõhise katseuuringuga eesnäärmevähi varajaseks avastamiseks.

Eesnäärmevähil on konkreetne marker – PSA. Muidugi võib olla ka muid põhjuseid, mis selle taset veres tõstavad, kui aga eesnäärmepõletik on välistatud, tuleb uurida vähi suhtes.

PSA tõus veres on 15% ulatuses seotud individuaalse varieeruvusega. Samuti võivad PSA taset mõjutada haigusseisundid, näiteks külmetus, infarkt, üldised organismi põletikuseisundid (põletikud võivad seda tõsta ajutiselt isegi kuni 100 korda), biopsiad, vähemal määral ka vahekord ja eesnäärmemassaaž.

hinnata. Täpsem diagnostika võimaldab täpsemat ravi. Erinevates uuringutes on sedastatud, et kuni 20% staadium muutub.

Kui leiame neljanda staadiumi patsiendil mõne üksiku siirde, saame alustada kohe radikaalse raviga ning selle ära kiiritada. Kiirituses on toimunud hästi palju tehnoloogilisi uuendusi, mis aitavad ravida täpsemini, kõrgemas doosis, ning patsient saab suure tõenäosusega – 80–90% – terveks, seejuures rahuldava kõrvaltoimete profiiliga.

Kiiritusravi pakub lokaalse, lokoregionaalse leviku korral väga head haiguse kontrolli, head võimalust tervistuda, patsiendid elavad kauem ja kvaliteetsemalt. Enamasti saame aidata patsiente kuni tervistumiseni välja.

Eestis on koostöö esmatasandi arstide ja uroloogide vahel heal tasemel, mistõttu avastame kasvajaid varakult ka võrdlemisi noortel, st 50–60-aastastel meestel. Üldjuhul avastataksegi haigus PSA-testiga vereanalüüsist. Üldiselt on see aga eakamate meeste haigus, alla 50-aastastel esineb seda üksikjuhtudel.

Mida saaksid mehed ise ära teha, et haiguse avastamine ei jääks hilja peale?

Alla 40-aastased mehed võiksid lasta endale teha PSA-analüüsi. Kui see väärtus on hästi madal –alla 1,0 ng/ml – kuulub mees suure tõenäosusega nende 90% meeste hulka, kes ei saa endale eesnäärmevähki. Mõistagi tasub üldiselt oma tervise eest hoolitseda. Kui perearst kutsub kontrolli, siis tuleb minna. Samuti pakuvad tervishoiuasutused oluliste näitajate kontrollimiseks meeste tervisepakette.

Millised on olnud märkimisväärsed muutused eesnäärmevähi diagnostikas ja ravis?

Alates 2018. aastast lisandus meile PSMA PET -uuring, mis võimaldab oluliselt täpsemini eesnäärmevähi levikut

Veel on lisandunud radioisotoopravi, millega mõjutatakse kasvajarakke nende vastu suunatud spetsiifilise radioisotoobiga (Ra223, Lu117). Eestis on kättesaadavad ka nüüdisaegsed hormoonmanipulatsioonid. Ravi on läinud intensiivsemaks, näiteks kolmikravi näol.

Tervise Arengu Instituudi (TAI) statistika näitab, et eesnäärmevähi viie aasta elulemus on Eestis 94% – see on väga hea, samal tasemel kui Soomes ja Taanis. Isegi kui haigus avastatakse hilises, IV staadiumis, on meil patsiendile pakkuda väga häid ravivõimalusi ning keskmiselt 50% patsientidest elab viis aastat.

Kui edukas on olnud senine teavitustöö?

Eesti mehed käivad päris hästi kontrollis ja ravil. Teistest kultuuridest tulnud muukeelsetel on rohkem hirmu ja valehäbi, nemad ei jõua nii lihtsalt ka arsti juurde. Refereerides meestearsti dr Margus Punabit, siis arsti juurde ei jõuta enam mitte siis, kui tervis on nii halb, et kukutakse pikali, vaid järjest rohkem küsivad mehed, mida nad saavad ise oma tervise heaks teha. Mõtteviis on hakanud muutuma – tahetakse ise rohkem oma tervise heaks ära teha, mitte ravida hädasid.

Kui suur roll on eesnäärmevähi puhul ennetusel?

Ennetus on eesnäärmevähis suhteliselt kompleksne, kuna puuduvad konkreetsed riskifaktorid. Üldised tervisliku eluviisiga seotud tunnused aitavad haigestumise riski vähendada: oluline on, et mees poleks rasvunud, oleks füüsiliselt ja seksuaalselt aktiivne, teeks tervislikke toiduvalikuid, ka muud tervisemured, näiteks suhkruhaigus ja kõrgvererõhutõbi oleksid kontrolli all.

Patsiendiportaalid,

„Tervisepooltunni“

saade ja Regionaalhaigla ajakiri

Regionaalhaigla patsiendiportaalidest leiavad patsiendid, nende lähedased ja terviseteadlikud inimesed põhjaliku teabe südamehaiguste, vähi ja traumade ennetamise ja ravivõimaluste kohta. Vaata lähemalt onkoloogiakeskus.ee, traumakeskus.ee, südamekeskus.ee. “Tervisepooltunni” saates on võimalik kuulata arstide nõuandeid ning patsientide kogemuslugusid. Regionaalhaigla ajakirjas toome lugejani uued ravisuunad, intervjueerime meedikuid ning patsiente.

Kuidas

õige terviseinfo üles leida?

Digiajastul oleme eri infost küllastunud, sh kahjuks ka valeinfost, meditsiinis võib see patsiendile palju kurja teha. Seetõttu on haiglatel oluline roll haridusliku sisuturunduse ja ennetustegevuse kaudu patsientide teavitamises, eri kanalite kaudu pakume tõenduspõhist infot, et inimesed oskaksid kohati vägagi kirjus virvarris orienteeruda.

Regionaalhaigla Patsiendikool aitab panustada inimeste tervisesse teavitamise ja koolitamise kaudu. Soovime, et patsiendid ja nende lähedased oleksid ennetusja raviprotsessi aktiivselt kaasatud ning kujundada ka kogukonnaga hoolivaid, usaldusväärseid ja koostöiseid suhteid.

Patsiendikooli veebilehelt leiad infot ja professionaalset tuge haiguste ennetamisel ja raviteekonnal, näiteks infot teabepäevade ja koolituste kohta, loengute ja seminaride salvestused, „Tervisepooltunni“ taskuhäälingu episoodid, lühidate ja selgete juhistega ühe minuti õppimised, samuti infomaterjale meie partneritelt.

Hüüru tervisekohvikud toovad väärt teadmised

Regionaalhaiglale on oluline hoida häid koostöiseid suhteid kogukonnaga. Mitmendat aastat korraldame teabepäevi ja koostööprojekte erinevate haiguste ennetamiseks. Hea näide on Hüüru kogukonnas eakate seltsi Sügiskuld algatus korraldada kord kuus oma 50+ vanuses elanikele Tervisekohvikuid. Nende soov oli pakkuda võimalust kohtuda Regionaalhaigla tippspetsialistidega neutraalses, stressivabas ja usalduslikus keskkonnas, et rääkida haigusriskidest ja nende ennetamise võima-

Osale sõeluuringutel ja kingi

endale kindlustunne

Haiguste ennetamine ja varajane avastamine aitavad vähendada haigestumist ja lisada tervena elatud aastaid. Iga inimene saab kaasa aidata välditavate haiguste ära hoidmisele, muutes oma elustiiliharjumusi, osaledes terviseuuringutel või kasutades ennetavaid terviseteenuseid. Ära jäta kasutamata võimalust osaleda Regionaalhaiglas rinnavähi, emakakaelavähi või jämesoolevähi sõeluuringus! Samuti oled oodatud ka tubaka- või nikotiinitoodetest loobumise nõustamisele või alkoholitarvitamise probleemide korral ravile.

lustest või saada vastuseid tekkinud küsimustele. Selles, millise eriala spetsialiste külla kutsuti, said kogukonna inimesed ise kaasa rääkida. Tervisekohvikute vastu on olnud väga suur huvi ja iga kord on mõisa saal kuulajaid täis. Nii on nendel kohtumistel räägitud kodusest apteegist, südametervise hoidmisest, neeruhaiguste ennetamisest, haavadest ja haavanditest, uneapnoest ja norskamisest ning ees on veel arutelu erakorralise meditsiini teemadel. 2025. aastal oleme kavandanud 15 teabepäeva. Jälgi infot meie Patsiendikooli sündmuste kalendrist.

Kuidas tulla toime kroonilise haigusega?

Kroonilise haiguse diagnoos muudab sageli inimese elu igapäevaselt ja pikaajaliselt. Haigusega kaasnevad valud, piirangud ja elustiilimuutused võivad mõjutada nii füüsilist toimetulekut kui ka vaimset heaolu.

Oluline on mõista, et kohanemine sellise olukorraga on protsess, mis nõuab aega, kannatlikkust, teadlikkust ja enesest hoolimist.

Tekst: Kristi Kalvik

Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku juhtivpsühholoog

U1

ue elukorraldusega kohanemiseks ja tasakaalu leidmiseks on mitmeid psühholoogilisi strateegiaid ja praktilisi nõuandeid. Järgnevalt käsitlengi oskusi ja soovitusi, mis aitavad kroonilise haigusega paremini toime tulla.

Aktsepteerimine – esimene, kuid raske samm.

Kroonilise haiguse aktsepteerimine ei tähenda alla andmist. Vastupidi, see tähendab valmisolekut uue reaalsusega kohaneda ja otsida võimalusi heaolu säilitamiseks. Teisisõnu, aktsepteerimine ei tähenda loobumist, vaid suuna muutmist iseenda heaolu poole. Elu võib olla elamist väärt ka siis, kui selles on valu ja raskusi.

• Tunded on lubatud. Kurbus, ärevus, pahameel või lootusetus on normaalsed tunded, mis võivad haiguse tõttu esile kerkida. Nende lubamine ja teadvustamine on osa uue olukorraga kohanemisest.

• Eitamine ei aita. Haiguse ignoreerimine võib pikemas plaanis stressi suurendada ja kohanemist raskendada. Teadlikkus olukorrast aitab aga kontrolli oma elu üle tagasi võtta.

2 Haigus ei defineeri sind.

Krooniline haigus võib mõjutada elu erinevaid aspekte, kuid see ei ole inimese identiteet. Haiguse olemas-

olu ei tähenda seda, et inimese oskused, väärtuslikkus ja iseloomuomadused kaovad.

• Leia meeldivaid tegevusi ja rõõmu. Loovus, hobid, uute oskuste õppimine või isegi igapäevased väikesed toimetused aitavad taastada enesetunnet, mis ei ole seotud haigusega.

• Säilita rollid ja suhted. Oled jätkuvalt sõber, pereliige, kolleeg või loov mõtleja, seda isegi siis, kui need rollid vajavad kohandamist.

3 Toimetulekuoskused, mis päriselt aitavad.

Toimetulek uue olukorraga ei tähenda kannatamist, vaid elukvaliteeti ja vaimset tervist toetavate lahenduste leidmist. Tõhusad toimetulekumeetodid.

• Päeviku pidamine. Mõtete ja tunnete kirja panemine aitab vähendada sisemist pinget ja luua selgust selles,

Ennast toetades

Krooniline haigus võib muuta elu kulgu, kuid ei kustuta sinu väärtust ega võimalust elada täisväärtuslikku elu.

Väga oluline on end uues olukorras abistada ja toetada.

X Aktsepteeri uut olukorda, kuid ära kaota lootust.

X Arenda oskusi, mis aitavad sul ennast paremini tunda.

X Ära unusta, et sa oled rohkem kui oma haigus.

X Julge olla enda suhtes kaastundlik ja austada oma vajadusi.

X Küsi abi – see on tugevuse, mitte nõrkuse märk.

mis olukorra juures enam stressi ja muret tekitab.

• Mõtetega toimetulek. Mitte kõik mõtted ei ole reaalsusega kooskõlas või abistavad. Õppides eristama abistavaid mõtteid koormavatest, on võimalik säilitada tasakaal. Me ei saa valida, mis mõtted meile pähe tulevad, kuid saame valida seda, milliste mõtetega me kaasa läheme ja edasi mõtleme. Abistav on märgata häirivaid mõtteid, kuid mitte neid edasi mõelda.

• Lõdvestustehnikad ja teadvelolek. Hingamisharjutused, lihaste lõõgastamine ja teadveloleku harjutused aitavad maandada ärevust ja kehalist pinget. Haiguse pärast muretsemine viib keha pingesse, seetõttu on tähtis end teadlikult lõdvestada. Teadveloleku harjutused aitavad märgata kehas olevaid aistinguid, kuid nendega ei pea alati kaasa minema.

• Vähenda muretsemist. Liigne muretsemine võib suurendada väsimust ja stressi. Aita end, seades sisse nn muretsemise aeg – lubad endal teadlikult muretseda vaid kindlal kellaajal päevas, näiteks vahemikus 13.00–13.15. Ülejäänud ajal püüa muremõtted edasi lükata oma muretsemise ajale.

4 Austa oma vajadusi ja piire.

Haigus võib tuua kaasa enam väsimust ja ka muutusi sotsiaalses elus. Seetõttu on oluline õppida oma keha ja vajadusi kuulama ning julgelt piire seadma.

• Väsimus ei ole nõrkus. Kui keha vajab puhkust, ei ole tegemist laiskusega, vaid vajadusega taastuda ja puhata. See on märk sellest, et aeg on oma vajadusi kuulata.

• Ei ütlemine on vajalik. Kui ütled ei, siis ütled jah iseendale ja oma heaolule.

• Lähedased ei näe sinu pähe. Kui vajad puhkust või mõistmist, on oluline sellest avatult rääkida. Teiste ootustele vastamine ei saa tulla enda arvelt.

5 Ole enda vastu kaastundlik.

Enesekriitika on kroonilise haigusega inimestel sage: „Ma ei saanud hakkama“, „Ma olen teistele koormaks“. Kuid just sellised mõtted kahjustavad enam inimese enesetunnet ja vaimset tervist.

• Märka, kui oled enda vastu liiga karm. Küsi endalt: „Kas ma ütleksin seda oma heale sõbrale?“ Kui mitte, ära ütle ka endale. Sõnasta kriitiline sõnum enda jaoks heasoovlikumaks.

• Märka toredaid hetki elus. Iga päev on hetki, mis läksid hästi – ka väiksemad saavutused väärivad märkamist. Õhtuti kolme positiivse hetke meenutamine tugevdab emotsionaalset tasakaalu ja meelerahu.

6 Ära jää üksi – julgus abi otsida on tugevus.

Sotsiaalne ja emotsionaalne toetus on taastumise võtmekomponendid. Uuringud näitavad, et tugevad suhted ja professionaalne tugi vähendavad kroonilistel haigetel oluliselt depressiooni ja ärevushäirete riski.

• Jaga oma kogemust lähedastega. Aus vestlus aitab lähedasel mõista sinu vajadusi ja ootusi antud olukorras.

• Tugigrupid. Kohtumine inimestega, kes mõistavad sinu olukorda, loob turvatunde ja vähendab eraldatust.

• Psühholoogiline abi. Kui tunned, et emotsionaalne koormus on muutunud liiga suureks, otsi professionaalset tuge. Teraapia aitab leida uusi toimetulekuviise ja taastada sisemist rahu.

Elu harvikhaigusega: kui elu annab sidrunid, tee limoncello’t!

Tekst: Eli Lilles

Fotod: erakogu

Helen Valk on Regionaalhaiglas mitmes rollis: ta on töötanud aastaid intensiivravi- ja valuraviõena, olnud õendusjuht ja nüüd töötab kvaliteedispetsialistina. Samal ajal on ta ka primaarse lümfitursega patsient. Kogemus harvikhaigusega on teda tervishoidu teise nurga alt vaatama pannud, kuid kasvatanud temast ka oma ala unikaalse eksperdi.

Kui sekundaarne lümfiturse tekib sageli näiteks pärast kasvajate lõikuseid, kui lümfiteed on kahjustada saanud, siis primaarne lümfiturse on haruldane lümfisüsteemi arenguhäire, mida esineb maailmas keskmiselt ühel inimesel 100 000-st. Haiguse täpne põhjus pole teada, kuid see mõjutab keha võimet jääkaineid kudedest ära viia. Kui lümf ei liigu, tekib turse, mis võib olla valulik ja väsitav ning tugevalt mõjutada elukva liteeti. Haigusele pole spetsiifilist ravi, leevendust pakuvad kompressioontooted, lümfimassaaž ja enesehooldus.

Helen mäletab väga selgelt 2018. aasta algust, kui pärast pikka koolituspäeva uued saapad lihtsalt ei läinud enam jalga: „Lumi oli maas, kutsusin mehe järele... Jalg oli nii turses ja turse ei läinudki enam alla. Uuriti igatpidi, peas mõtled kõik halvad asjad läbi,“ meenutab ta.

Ametliku diagnoosini läks Helenil pool teist aastat, mis on harvikhaiguse jaoks üsna kiiresti. „Olin Regionaalhaiglas esimene patsient, kellele tehti lüm fiteede stsintigraafiline uuring. Nüüd on info paremini kättesaa dav, võimalik artikleid leida. Tänapäeval saab patsiendigrup pidega ju virtuaalselt suhelda – kui ma loen Inglismaa või USA lugusid, siis mõnel on ikka 15 kuni 20 aastat diagnoosini jõudmiseks läinud.“

Igapäevased proovikivid

Kui Helen hakkas haiguse kohta infot otsima, oli see uus teema paljudele.

„Sageli öeldi: väga huvitav, aga peab artikleid lugema,“ meenutab ta.

„Terapeudid tegid aga kohe sel

geks, et kogu aeg peab kompressioontooteid kandma. Tooted tehakse mõõdu järgi ning need on spetsiifilise koega, hoopis erinevad veenikompressioontoodetest,“ selgitab Helen.

„Täishinnaga maksavad spetsiaalsed sukkpüksid umbes 400 eurot. Pärast diagnoosi saamist saab nelja jäseme tursega pooleks aastaks neli retsepti. Üks retsept on näiteks üks varvik. Kaks sukka on eri retseptid. Sukkpükstele on vaja lisasid, need maksad ise juurde. Soodushind on umbes 100 eurot. Sa pead kandma toodet iga päev, kohe jalga tõmbama ja õhtul võtad viimasena ära. Kuivatisse neid panna ei tohi. Samuti tuleb oma naha eest hoolitseda ja seda kreemitada, aga kreemiste jalgade peale ei tohi neid tõmmata,“ toob ta mõned näited, millega haigusega rinda

„Mul on kolm last ja ma tahan tööl käia, et mingitki vaimset tervist säilitada. Kuidas mu päev siis peaks välja nägema? Kerge on nimekirjas ette lugeda, mida peab tegema, aga kroonilise haiguse puhul võivad need nõuded muutuda koormavaks – eriti kui lahendusi ei pakuta,“ meenutab ta oma haiguse teekonna algust.

Kuigi kompressioontoodete valik on aasta-aastalt mitmekesistunud ja ka Tervisekassa loetelu paranenud, jääb süsteemi sisse kitsaskohti: „Näiteks vajavad sukkpüksid sageli eraldi õmbluseid ja vahesiile, mida pole ette nähtud. Pahkluu juurest peab kude olema hõredam, et vältida soonimist ja hõõrumist. Kõik sellised lisad on lisakulu. Saan aru, et Tervisekassa rahakott ei ole mõõtmatu, aga see on elementaarne asi, mida eluks vajan,“ ütleb Helen.

„Öeldi, et tuleb kohe hakata kompressioontooteid kandma, muidu ei saa turset tagasi. Retsepti mul alguses polnud, ostsin siis tooted täishinnaga ja nende parandamise nn esmaabi komplekt oli kogu aeg käekotis,“ kirjeldab ta.

Lisaks jäsemetele võib turse lüüa ka näkku. „Lümfiterapeudid oskavad seda leevendada – tehakse massaaži või kasutatakse kinesioteipimist. Hea uudis on, et alates sellest aastast on lümfiteraapia Tervisekassa poolt kaetud ning piiranguid enam pole.“

Lümfitursega tuleb arvestada ka tselluliidi ehk bakteriaalse nahainfektsiooni riskiga, mis võib tabada naha sügavamaid kihte ja sidekude. „See on sage ja väga ebameeldiv tüsistus. Mul on alati antibiootikumid kaasas, sest seisund võib halveneda tundidega ja vajada haiglaravi. Pärast põletikku kahjustuvad lümfiteed ja turse kipub püsivamalt süvenema,“ selgitab Helen.

Ta rõhutab, kui oluline on nahahooldus: „Iga kriim tursepiirkonnas paraneb kaua ja vajab lisatähelepanu – sageli tuleb kasutada spetsiaalseid haavageele või salve. Mul on tselluliit olnud kaks korda. Samas olen vahepeal saanud suisa „kreemieksperdiks“: tean, millised tooted sobivad, millised aitavad hõõrdumise vastu ja mida üldse kasutada tohib,“ lisab ta.

Väikesed abinõud ja nipid

Helenile on palju abi olnud lümfiterapeutidest, kes räägivad patsientide lugusid ja toovad näiteid pisikestest asjadest, mis igapäevaelus kasuks. „Kui alguses ütlesin terapeudile, et niimoodi pole ju võimalik elada, siis nad leebelt tõid näiteks mõne loo. Nad jagavad väikeseid nippe või räägivad uutest toodetest, kellel mis on toiminud.“

„Krooniliste haiguste puhul tulevad mõtted, et ma ei taha midagi teha ja ma nüüd ei pane kompressiooni. Teadsin, et siis tekib turse, mis alla ei lähe, tekivad haavandid. Ma ei ole sinnamaani jõudnud, sest lümfiterapeut on enne mõnd lugu jaganud või hirmsat pilti näidanud,“ jagab Helen oma taktikaid ravisoostumuse parandamiseks.

Samuti on aidanud patsientide kommuunid internetis. Seal on kas või eraldi fitnessirühmad, sest kaalu juurde võttes tuleb turseid juurde. Soovitused ja nipid on väga olulised näiteks lennureisidel: „Mitu kihti kompressioontooteid panna, kuidas pealmisi kihte hakata maha võtma, kui soonivad. Kogu aeg peab jooma ja jalutama.“ Ta nendib, et perega puhates peab arvestama sellega, mis selga panna, või et ta väsib kiiremini. „Kui kompressiooni ära võtan, siis läheb nädal turse taastamisega, sellega pean arvestama. Ilmselgelt on pere esikohal ja lõivu tuleb kuskilt maksta.“

Vaata videot: lümfitursega patsient

Taastusravi on oluline osa patsiendi teekonnast. Lümfitursega patsiendi raviteekond algab taastusarsti vastuvõtuga, kus koostatakse raviplaan ning vajaduse korral planeeritakse uuringud. Taastusravi sisaldab mitmesuguseid teraapiaid ja nõustamisi, vaata selle kohta lähemalt videost https://vimeo.com/1063084107

Haigusega kohanemine

Kui uurin, kuidas haigus igapäevategevuste ja tööl käimisega laseb hakkama saada, ütleb Helen, et laseb, aga pead arvestama, et energiahulk ei ole enam endine. „Kõige raskem on endale armu anda või aktsepteerida, et ma ei jaksa. Seda peab aga lubama, et mitte hullemasse seisu sattuda. „Miks mina?“-faasist olen välja saanud, pigem mõtlen, et kuidas edasi. Kui alguses oli moto, et sidrunitest saab limonaadi, siis nüüd saab juba sidrunitest limoncello

Aasta tagasi oli parem periood, katsetasin toitumise ja range enesehoolitsusrežiimiga. Mul on kodus ka pneumaatiline lümfimassaaži aparaat, mis turset alla surub. Aga selleks on vaja aeg leida. Ja samas on enda vajadused tagaplaanil, kui lapsed rohkem tähelepanu vajavad.“

Helen on õde ja ta arvab, et empaatia on sellisel tööl loomu poolest olemas. „Minu puhul on haigus aidanud paremini teisi mõista. Olen praktiseeriv kristlane ja see ka kindlasti hoiab. Sõbrad, pere, töökaaslased: kõik on väga toetavad ja toredad,“ räägib ta hakkama saamisest, lisades, et on pidanud õppima enda vastu lahke olemist. „Oleme enda vastu loomu poolest karmid – patsienti, kolleegi või sõpra on lihtsam mõista.“

Patsient kui harvikhaiguse ekspert

Helen näeb tervishoiusüsteemi toimimist nii tervishoiutöötaja kui ka patsiendina. „Kuna mu pilt on laiem, saan ka kvaliteedi poolt panustada ja olen neid mõtteid tööl jaganud, nii töörühmades kui ka arendustes. Aastatega on olukord paremaks läinud, tervishoiutöötajad vaatlevad patsienti tervikuna, patsientide tagasisidet võetakse palju rohkem arvesse, nad on kaasatud,“ räägib ta kahes rollis olemisest. „Vahepeal juba mõtlesin, et kui energiat jääb, siis lähen kogemusnõustajaks. Perearst on paar korda helistanud, et mul on selline patsient, ja mis sa soovitaks. Meil on küll Tartus harvikhaiguste keskus ja mõne haigusgrupiga on väga hästi, aga näiteks on meil Eesti peale vaid üks taastusraviarst, kellel on ametlikult lümfoloogia lisaeriala.“

Samas nendib ta, et tervishoiutöötaja taust patsiendiks olemisel eelist ei anna: „See on sama, kui öelda, et oled naine ja tead, kuidas ema olla. Isegi kolme lapsega ei ole nii, et oled kõike näinud, ikka õpid koos nendega.“

Harvikhaigusega elades sooviks, et oleks keegi teekonna juht, nendib Helen. „Sagedasemad haigused on sagedased, kõik teavad nende sümptomeid. Harvikhaigused esinevadki harva ja patsiendina oled lõpuks ise ekspert, sest oled sunnitud infot otsima. Haigus on ka õpetanud, et peab olema julgust abi küsida.“

Tekst: Anu Jõesaar

Haiglate ühendamine võib tuua patsiendile palju head

Praegu on selge, et Tallinna haiglate ühendamine ootab ees ühel või teisel kujul. Ometi on seni vähe räägitud kõige tähtsamast: kas suurem haigla suudab pakkuda ka paremat eriarstiabi? Mida head oleks ühendhaiglal pakkuda nii patsientidele kui ka personalile ja milline tee viib parima tulemuseni, arutasime ülemarst Kristo Eriksoni ning sisehaiguste kliiniku juhi Pille Mukiga.

Doktor Erikson ja doktor Mukk mõlemad peavad Tallinna haiglate ühendamist ainuõigeks sammuks. Kogu ühinemisprotsessi tähtsaimaks eesmärgiks peab nende hinnangul olema see, et piirkonna patsientidele oleksid tagatud kõige kiiremad raviotsused ja kõige edukam ravi. Lisaks haiglate ühendamisele Tallinnas peaks pilti lisanduma ka Tartu Ülikooli Kliinikum, et tekkiv kooslus oleks akadeemiline.

Regionaalhaigla suudaks erialapädevused ühendada

Kui arstid räägivad ühendhaiglast, siis ei keskendu nad sellele, kuidas haiglahoone välja näeb või millisel aadressil see asub. Nende visioon on, et piirkonda tekivad suured ühtsed erialakeskused, kus on kõigile patsientidele tagatud kõige kvaliteetsem ravi. Praegu on igas haiglas omad erialakeskused. Mõnel erialal võib olla kõige suurem pädevus koondunud Regionaalhaiglasse, teise eriala juhtiv keskus võib aga asuda Ida- või Lääne-Tallinna Keskhaiglas. Regionaalhaigla näeb oma võimekusena haiglate liitmise korral need erialakompetentsid ühendada. Dr Mukk selgitab, et erialati on arstide tööpõhimõtted ühtlustatud ka praegu, sest kõik eriarstid kuuluvad oma erialaseltsidesse. „Kuid haiglate erinevused ning ressursside kasutamine organisatsiooniti ja haiglati ei anna igapäevaelus alati võimalust seda erialaloogikat ellu viia,“ tõdeb ta. Ta toob näite oma kliiniku gastroenteroloogia valdkonnast. „Praegu on ITK-s kõige suurem valmisolek seedetraktiendoskoopiaks, meie

haiglas aga intensiivravi pakkumiseks. Kui luua regioonis üks gastroenterokeskus, kuhu on koondatud kõik vajalikud spetsialistid, siis saame kujundada patsiendile selge teekaardi: kuidas ta meie juurde jõuab ja kuidas tema ravidiagnostiline teekond jätkub.“

Lihtne on mõista, et ühinemisega saaks vältida ebaühtlast ravikvaliteeti ja tegevuste killustatust. Dr Mukk: „Eriarsti seisukohast tähendab ravikvaliteet paremat ravitulemust ehk tüsistuste vähenemist. Sellega väheneb krooniliste haigete hospitaliseerimise vajadus. Multimorbiidsed ehk korraga mitut haigust põdevad patsiendid saaksid samuti tõhusamat haiglaeelset käsitlust. Kokkuvõttes läheb vaja ka vähem haiglaravivoodeid.“ Dr Erikson täiendab näitega oma erialalt: „Kui Tallinnas oleks üks tsentraalselt juhitud meditsiinisüsteem, siis ei vajaks me nii palju 3. astme intensiivravikohti, sest patsiendid oleksid ühes kohas koos, kus neile saaks pakkuda kõiki sidususerialade teenuseid kõige paremal moel.“

Dr Pille Mukk on veendunud, et Tallinn on haiglate ühendamise mõttega õigel teel. „Kui mingi süsteem on püsinud ühesugune juba aastakümneid, siis on selge, et see on ajaga vananenud.“ Ta lisab, et Eestis polegi ses vallas vaja hakata jalgratast leiutama.

„Maailmas on õnnestunud praktikaid, millest saame eeskuju võtta. Erialade kaupa on võimalik leida häid näiteid lähemalt ja kaugemalt, Austraalia ja Uus-Meremaani välja. Meile kõige lähem näide, mida erialakirjandus loeb ka üheks edukamaks, tuleb Taanist. Seal on erialasid konsolideeritud pikki aastaid ja saadud efekt, mida on tänaseks võimalik juba mõõta. Tuuakse esile

ravikvaliteedi paranemist, krooniliste haigustega patsientide hospitaliseerimise vähenemist ja palju muud. Muutusega saavutatud tõhusus on tõestatud.“

Eriarstiabi juurde viiks vaid üks uks

Dr Kristo Eriksoni hinnangul oleks ühinemise üks tähtsamaid tulemeid ühtse patsienditeekonna loomine kogu Tallinna piirkonnas. See algaks sealt, et eriarstiabini viib ainult üks uks. Iga patsient jõuab väga kiiresti kõige õigema eriarsti juurde. Praegu on ju nii, et kui inimene jõuab oma tervisemurega kas perearsti juurde, tervisekeskusesse või EMO-sse, valitakse seal üks, teine või kolmas haigla, kuhu ta edasi suunata. „Tegelikult on lausa nii, et kõige tavapärasemal juhul otsustab patsient ise, millise teenuseosutaja juures ta abi saab,“ tõdeb dr Pille Mukk. Erialalt kopsuarstina on ta teadlik, et näiteks kopsuhaiged valivad, kuhu haiglasse neil on mugavam pulmonoloogi vastuvõtule tulla. See ei ole aga mitte kuidagi mõistlik.

Erialakeskuste tekkega kaoks Tallinna arstiabi praegune killustatus. Iga patsient on seotud oma keskusega. Näiteks on kardioloogia eripäraks, et ühelt poolt tuleb hoida ööpäevaringset kõrgtehnoloogilist valmisolekut ning teiselt poolt korraldada laiapõhjalist ennetus- ja järelravi. Kõigi kardioloogiapatsientide huvides on, et neile oleks kogu see spekter võrdselt ligipääsetav. Või võtame lapspatsiendid, kes aja jooksul kasvavad täiskasvanuks – sõltumata vanusest peaksid nad jääma tsentraliseeritud ja kompetentse ravimeeskonna jälgimisele edasi. Killustumise näide on ka see, kui mõnda spetsiifilist kõrgtehnoloogilist uuringut on võimalik teha vaid ühes haiglas, sest

sinna on õnnestunud tööle leida spetsialist. Dr Erikson: „Samas vajab see spetsialist oma erialase kompetentsi hoidmiseks piisavalt suurt arvu patsiente. Ja isegi kui õige patsient lõpuks ikkagi temani jõuab, võib teekond kujuneda pikaks, ja see, mis juhtub vahepeal, ei ole kuidagi patsiendi huvides. Ühendhaiglas tekib kõigil erialadel parem võimekus otsustada patsienditeekonna üle: kus me teeme ambulatoorset vastuvõttu, kus peame statsionaari ja millise taseme arstiabi kusagil statsionaaris pakutakse.“

Infosüsteemid ühtseks

Kokkutoomine ei tähenda tingimata patsientide paigutamist samale aadressile. Pille Mukk: „Me vajame, et meil oleks ühine infosüsteem, digisüsteemid ja ühised spetsialistid – olgu need intensiivraviarstid, kopsuarstid või teiste erialade esindajad –, nii et erialakeskustel tekib võime kasutada kõigi erialade tuge. Just spetsialistide ressursi ühendamine tagab patsiendile ravikvaliteedi, millest juttu alustasime.“ Infosüsteemid peaksid sisaldama ka patsienditoeks mõeldud innovaatilisi haiglaeelseid ja -järgseid kaugjälgimislahendusi, sh rahvusvahelisi arendusi. „Kui iga haigla eraldi tahaks neid praegu oma patsiendigruppidele luua, siis on investeering nii väikese grupi jaoks liiga suur. See aga tähendab, et me ei saa anda ka oma perearstidele häid tööriistu, mis toetaksid neid ennetus- ja järelravi korraldamises,“ kirjeldab dr Mukk.

Oma väiksusele põrkume sageli ka siis, kui tahame teha maailma tasemel koostööd või anda oma patsientidele võimaluse liituda mingite rahvusvaheliste digilahendustega, mis on loodud näiteks astmahaigetele. Ka teadusuuringutest on Eesti patsiendid just oma väikese arvu tõttu välja jäänud.

Ja lõpuks ei saa kuidagi mööda vaadata tõsiasjast, et infosüsteemide praeguse killustatuse tõttu läbib patsient isegi kõige lihtsamat analüüsi või uuringut korduvalt. „Seda juhtub Tallinna linnas ja regioonis iga päev!“ ütleb dr Mukk. „Ma ei nõustu arvamusega, et tervishoius üleüldiselt valitseb raiskamine, küll aga nõustun, et praeguses süsteemis raiskame me raha info halva liikumise tõttu. Dubleerimine tekitab nii aja- kui ressursikulu.“

Suuruse eelised

Meditsiinis ei ole kuskil nii, et väiksem on parem. Kõrgtehnoloogilised seadmed ja erialade arengusuunad nõuavad kitsamat spetsialiseerumist. Praegu teeb iga haigla kulutusi oma seadmetele, mida

dubleeritakse kuskil teises haiglas, samal ajal kui kõigil ühekaupa ja eraldi pole võimekust ei olemasolevaid seadmeid tõhusalt kasutada ega ka tulevikku investeerida ja uusi seadmeid soetada. Sama võib öelda inimeste kohta. Dr Mukk toob näite, et radioloogiatehnik on haiglates üks defitsiitsemaid spetsialiste. Ei saa olla nii, et igas üksuses töötab oma radioloogiatehnik, kes kasutab oma pädevust ehk ainult 10% oma tööajast, sest rohkemaks ei jätku patsiente. Killustatuse äärmuslik näide on see, kui haiglal õnnestub palgata üks väga hea spetsialist ja tänu sellele tekib haiglajuhil motivatsioon hakata pakkuma mingit spetsiifilist teenust, et tema spetsialistile tööd jaguks. Suures pildis on see rumal mõte, mis pole kuidagi ei patsiendi ega ka mitte selle spetsialisti huvides.

Suur erialakeskus seevastu mõjub ka tugevatele spetsialistidele atraktiivselt. „Ükski erialaspetsialist ei taha töötada üksi metsas, isegi kui see „mets“ asub Tallinna linnas,“ kirjeldab dr Erikson. „Kuhu ta tööle jääb, kus soovib ennast realiseerida, kas ta tuleb näiteks välismaal praktiseerimast tagasi – ühendhaiglal on talle selle valiku juures palju rohkem pakkuda.“ Ülemarst lisab, et jutt ei käi vaid tippspetsialistidest, vaid suur haigla pakub valikuid kogu personalile. „Suures struktuuris saad valida töökohta rohkem oma soovi järgi. Leidub inimesi, kellele ei sobi teha valveid, või neid, kes ei soovi tegelda kõige raskemate patsientidega –suure organisatsiooni sees leiab igaüks endale sobiva koha ja patsient saab alati maksimaalselt hea ravi.“

Ja lõpuks peame arvestama ka demograafiaga. Dr Kristo Erikson: „Teame, et kümne aasta pärast on meil spetsialiste palju vähem kui praegu, ja seetõttu ei puuduta tsentraliseerimine või koondamine ainult Tallinna, vaid kogu Eestit. Me suudame päris hästi hinnata, kuidas muutub arstide ja õdede arv lähema kümnendi jooksul. Tallinna piirkonna haiglate liitmine annab meile selle ressursi üle palju parema kontrolli. Ei saa tekkida olukorda, kus ühele erialale ei lisandu aastaid ühtegi arsti.“

Regionaalhaigla ootused ühendamisele

Praegu on riik teada andnud, et võtab Tallinnas asuvate haiglate ühendamisega hoo maha ja liigub edasi etapiviisiliselt, sest ülevaatamist vajab kogu Eesti tervishoiuvõrk. „Riigi vaates on kõigepealt vaja paika saada, millised hakkavad olema uue haigla funktsioonid, kuidas jagunevad kohustused ja vastutus,“ ütles juuni alguses sotsiaalminister Karmen Joller.

Ülemarst Kristo Erikson ootab riigilt esmalt seda, et lõpuks ometi saaksid paika haiglate tasemed: mis tasemega peaks olema kohalik haigla, mis tasemega keskhaigla, mis tasemega regionaalne haigla. Vastaval tasemel peaksid siis määratud olema ka teenusepaketid, mida mingi haiglaliik peab pakkuma, ja seda peaks järgima nii haigla kui ka riik rahastajana. „Näiteks praegu võib haiglajuhil tekkida mõte osta mingi aparaat või ülemarstil küpseda plaan hakata oma haiglas mingit tervishoiuteenust pakkuma, palgata spetsialist ja soetada seade,“ kirjeldab dr Erikson. „Kuid see ei peaks nii käima, vaid haigla peaks arenema vastavalt sellele, millised teenused on seatud tema taseme haigla kohustuseks. Ja muidugi võiks sellega sama jalga käia ka rahastus. Selline rahastusmudel tagab ühtlasi, et kenasti saavad hakkama ka need haiglad, kelle ampluaa on kitsam.“

„Regionaalhaiglal on praegu palju kõrgema taseme haigla kohustusi, millest paljusid võtame enda kanda oma investeeringute arvelt,“ märgib dr Erikson. „Näiteks valveringid – paljudel erialadel on meil tagatud valmisolek 24/7. Me oleme teinud vajalikud investeeringud ja meil on olemas vastav personal. See aga tähendab lihtsustatult öeldes, et patsiendid, kes seda ravi vajavad, jõuavadki meie haiglasse, ja seoses sellega on meil väga suur ka erakorralise töö hulk.“

Oodates riigi otsuseid selle kohta, kuidas haiglavõrk välja peab nägema, rõhutab Regionaalhaigla oma regionaalset taset. Eestis on piirkondlikke ehk regionaalseid haiglaid kolm: Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikum ja Lastehaigla. „Nad on kogu aeg kandnud suuremat raskust keerulisemate patsientide ja haigusjuhtude korral. Väga loodame, et see pannakse tulevikus veel kindlamalt paika,“ ütleb ülemarst. Arstide pilgule on praegustes tuultes eriti küsitavaks muutunud lastehaigla tulevik. „Nemadki on tegelikult regionaalne haigla ning on kliinilises töös väga tihedalt sidunud ennast meiega ja meie nendega,“ selgitab Kristo Erikson. „Me räägime lasteonkoloogiast, lasteradioloogiast, ka näiteks lastekirurgias on lastehaiglal ilma meieta väga keeruline hakkama saada. Ma ei kujuta ette, kuidas nad saavad oma regionaalset taset hoida, kui nad liidetakse teistsugusesse kooslusesse.“ Ka dr Pille Mukk leiab, et idee liita ainult Tallinna haiglad ja jätta Regionaalhaigla välja ei anna oodatud efekti ei ravikvaliteedi ega raviteekonna mõttes. „3 + 1 ei ole õige tee, tegelikult peaksime Eesti tervishoius rääkima ühendamisest nelja või viie kaupa.“

Tekst: Eli Lilles Fotod: Andres Tennus / Tartu Ülikool, Regionaalhaigla

Jagati esimesed Regionaalhaigla stipendiumid tudengitele ja residentidele

Suurhaiglana näeb Regionaalhaigla oma rolli meditsiini tulevikku panustajana laiemalt. Ilmekas näide sellest on selle aasta alguses Tartu Ülikooli sihtasutuse juurde loodud stipendiumid arstiüliõpilastele, arst-residentidele ja õppejõududele. Nii on võetud teadlik suund olla osa maailmatasemel arstiõppe kujundamisest.

Tartu Ülikooli Sihtasutuse nõukogu liikmeks asudes sai Regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu ülevaate erinevatest stipendiumitest. Talle tuli üllatusena, et Regionaalhaiglal polegi veel oma stipendiumeid ning nii sündiski mõte nende loomiseks. „Arstiks õpitakse ainult Tartu Ülikoolis ja Regionaalhaigla on üks suurimaid haiglaid Eestis. Kui uurisin kolleegidelt, miks

meil veel oma stipendiumeid pole, olid nad sama üllatunud,“ meenutab Peedu. Just sellest taipamisest saigi alguse idee luua Regionaalhaigla stipendiumifond.

„Meditsiinivaldkonnas on arvukalt ülikooli pärandfondidest finantseeritavaid stipendiume, mis on üsna kitsalt suunitletud,“ lisab Tartu Ülikooli sihtasutuse juhataja Leelo Muru. Suurhaiglatest on Regionaalhaigla esimene, kes asutas oma stipendiumifondi Tartu Ülikooli Sihtasutuse juurde.

3 stipendiumitRegionaalhaigla

Erakordselt suur huvi

Kevadel said kandideerida üliõpilased ja residendid, sügisel on plaanis välja anda stipendium ka õppejõududele. „Praegu on kõik läinud plaanipäraselt ning huvi on olnud erakordselt suur – üliõpilasstipendiumit taotles 47 tudengit, residendistipendiumile kandideeris 13 taotlejat. Taotluste hindamine on üsna mahukas ja vastutusrikas töö,“ kommenteerib Muru.

Uus võimalus

õppejõududele

X Ühe õppestipendiumi suurus on 1500 eurot, igal kevadsemestril antakse välja kolm stipendiumit.

X Ühe residendi stipendiumi suurus on 5000 eurot, igal kevadsemestril antakse välja üks stipendium.

X Ühe õppejõu stipendiumi suurus on 5000 eurot, igal sügissemestril antakse välja üks Kandideerimisestipendium. kohta saab lähemalt uurida Tartu Ülikooli Sihtasutuse kodulehelt www.sihtasutus.ut.ee.

Just õppejõududele mõeldud stipendium on uuenduslik. „Kui haiglas kolleegidega arutasime, milliseid stipendiumeid peaks välja andma, analüüsisime ka juba olemasolevaid võimalusi. Näiteks anname igal aastal välja noore arsti/spetsialisti stipendiumit, elukestva õppe stipendiumit, AS-i Maag teadusstipendiumit ning radioloogiatehnikute ja bioanalüütikute stipendiumit. Saime üsna kiiresti aru, et kui Regionaalhaigla panustab ise üha rohkem õpetamisse, peaksime pakkuma stipendiumit ka õppejõududele,“ selgitab Agris Peedu.

„Me ei saa toetada üksnes noori, vaid ka neid, kes on juba aastaid panustanud, olgu arstina või õppejõuna, ning kel on ka vajadus end pidevalt täiendada, et olla oma töös veelgi parem,“ kinnitab ta.

„Selleks, et aednik oma hoolealuseid paremini kasvatada saaks, peab ta ennast pidevalt täiendama ja juurde

õppima,“ toob Leelo Muru võrdluse. „Väga rõõmustav on, et Regionaalhaigla mõtleb ka õppejõudude arengule väärtuspõhiselt. See on tohutult tänuväärne, et selline lähenemine fondi sisse kirjutati.“

Panus maailmatasemel arstiõppe tagamisse Peedu sõnul on kogemus seniste stipendiumitega olnud positiivne ja see annab alust optimismiks ka Tartu Ülikooli Sihtasutuse juures loodud stipendiumite puhul. „Regionaalhaigla eesmärgid ei piirdu kunagi vaid meie enda organisatsiooniga – tipphaiglana on meil kohustus panustada arstiõppesse laiemalt,“ on Peedu veendunud. Ta loodab, et asutatud stipendiumid annavad saajaile motivatsiooni teha lisasamm nii enda kui ka arstiõppe arenguks.

Stipendiumite üks eesmärke on toetada ja innustada teadustööga tegelemist. „Tänapäeva meditsiinis ei saa ilma teaduseta ning oleme näinud teadustegevuse huvi kasvu ka meie arstide seas,“ tunnistab Peedu. Samas tõdeb ta, et teadustegevuse tulemuste viimine igapäevatöösse pole alati lihtne. „Harjumusel on suur jõud ja kuigi tahetakse muutusi, siis sageli nii, et oma harjumusi muutma ei peaks.

Õppejõu eeskuju üliõpilase teadmistes ja hoiakutes on ülimalt oluline – õppejõud, kes on kursis meditsiini arengusuundade ja uute praktikatega, innustab ka tudengeid avatud meelega ja uuendusteks valmis olema. Just siin on haigla ja ülikooli koostöö võtmetähtsusega – eilsest ravitööst sünnib tänane teadusuuring, mis mõjutab homset patsiendikäsitlust,“ võtab Peedu oma mõtted kokku. Stipendiumiprogrammiga on kavas jätkata seni, kuni leidub huvilisi. Samas viskab Peedu õhku mõtte, kas organisatsioonipõhised stipendiumid peaks kestma aastakümneid. Tema sõnul võiks kaaluda arstiteaduskonnas jagatavate stipendiumite konsolideerimist. „Regionaalhaigla huvi ei ole omanimeline stipendium, vaid ilmselgelt laiem – olla tugev partner maailmatasemel arstiõppe tagamisel Eestis,“ kinnitab ta.

Tulevikuarstide pühendumus ja sihid

2025. aasta Regionaalhaigla arst-residendi stipendiumi pälvis Karl Oliver Tomson, Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna anestesioloogia ja intensiivravi residentuuri 4. aasta arst-resident. Stipendiumi abil suundub ta Rootsi Karolinska Ülikooli haiglasse, mis on üks Euroopa juhtivaid meditsiiniasutusi. Omandatud kogemused ja teadmised plaanib ta tuua tagasi Regionaalhaiglasse, kus ta hetkel anestesioloogiakliinikus üldarstina töötab.

Regionaalhaigla õppestipendiumiga tunnustati Emma Anni Koppelit, kes on Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna arstiteaduse integreeritud õppe 4. aasta üliõpilane. Koppeli sõnul võimaldab stipendium tal suunduda kõrgetasemelise meditsiinisüsteemiga Taiwani haiglasse kliinilisele praktikale. Ta plaanib oma tuleviku siduda üldkirurgiaga.

Õppestipendiumi pälvis ka Karl-Sten Kõrgmaa, kes on arstiteaduse integreeritud õppe 5. aasta üliõpilane. Talle pakub huvi erakorraline meditsiin ja oma praktika plaanib ta läbida just Regionaalhaiglas. Lisaks plaanib ta stipendiumi abil osaleda Saksamaal toimuval ülemaailmsel tervisekonverentsil World Health Summit ning Eestis toimuval sõja- ja katastroofimeditsiini konverentsil. Stipendiumis näeb ta tunnustust senise tegevuse eest ning võimalust end nii kliiniliselt kui ka tervisepoliitika teemadel arendada. Lisaks sai õppestipendiumi Kristiina Tideman, kes on samuti arstiteaduse integreeritud õppe 5. aasta üliõpilane. Tideman plaanib stipendiumi toel sooritada 6. kursuse kirurgia praktikatsükli lõunapoolkera parimas Israelita Albert Einsteini nimelises ülikoolihaiglas, mis asub São Paulos Brasiilias. Seal omandatud teadmisi ja kogemusi loodab ta Eestis oma tulevaste kolleegidega jagada.

Stipendiumid anti pidulikult üle ja toetajaid tänati 30. mail Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis.

Regionaalhaigla EMO-s võtab kergema tervisemurega

patsiente vastu eriõde

Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonnas võtab 1. maist kergemate tervisemuredega patsiente vastu eriõde. Regionaalhaigla erakorralise medit siini keskuse juhataja dr Marit Märki sõnul parandab eriõe vastuvõtt EMO töökorraldust ja vähendab arstide koormust.

„Kerge tervisemurega patsient peab saama esmast abi oma perearstilt ja pere õelt. Pereõdede roll on tervisekeskustes järjest kasvanud ja seda näeme me ka EMO-s, et peame hakkama õdesid rohkem kaasama iseseisva vastuvõtu teenuse osutamisse,“ sõnas dr Märk ja lisas: „EMO on mõeldud erakorralist arstiabi vaja vatele patsientidele. Siiski jõuab meile ka kergemate terviseprobleemidega inimesi ning mul on väga hea meel, et alates selle aasta aprillist on EMO-s töötavatel eriõdedel õigus neid vastu võtta.“

Regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskusesse on isepöördujate arv olnud viimase nelja aasta jooksul kasvutrendis – 2024. aastal on isepöördujate arvu juurdekasv 7%. Marit Märk tõdeb, et mitte erakorralist eriarstiabi vajanud rohelise ja sinise triaaži kategooriaga patsiendid moodustasid kõikidest isepöördujatest 76%, kellest pooled ei vajanud eriarsti vastuvõttu.

Erakorralise meditsiini osakonda saabumisel jaotatakse patsiendid raskusastme järgi triaažikategooriatesse, mida on kokku viis. Triaaži viib läbi triaažiõde, kasutades vajadusel erakorralise meditsiini osakonna valvearsti abi. Aprillis rakendunud korra kohaselt said eriõed õiguse iseseisvalt vastu võtta patsiente, kelle seisund vastab rohelisele või sinisele kategooriale. Rohelise triaažikategooriaga patsientide puhul on tegemist terviseprobleemidega, mis ei vaja kiiret erakorralist sekkumist, ning aeg eriõe või arstini on kuni kolm tundi. Sinise kategooria patsiendid ei vaja erakorralist abi ja nende terviseseisund ei kvalifitseeru eelnevate triaažikategooriate alla. Nende patsientide puhul on aeg eriõe või arstini kuni kuus tundi.

Regionaalhaigla õendusvaldkonna teadus- ja arenduskonverentsil tunnustati parimaid

15. mail toimus rahvusvahelise õdede nädala raames Regionaalhaigla traditsiooniline õendusvaldkonna teadus- ja arenduskonverents, mille fookuses olid innovatsioon, töötajate heaolu ja õenduse arengusuunad. Konverentsil andis haigla juhatus üle ka õendusvaldkonna parimate tunnustused – aasta õendustöötaja tiitli tiitli pälvis Minna-Mai Bergmann, aasta hooldustöötaja tiitli sai Anastasia Lohtenko.

Regionaalhaigla juhatuse liikme, õendusdirektor Katre Zireli sõnul on õdede töö tähenduslik ning õdede roll tervishoius hindamatu ja väärtuslik. „Õdede töö ühendab endas tarkust, inimlikkust, märkamist ja sihikindlat tegutsemist. Õdede pühendumus ja hoolivus aitab patsientidel paraneda, nende hea sõna annab lootust,“ rääkis Zirel. Ta lisas, et rahvusvaheline õdede päev annab võimaluse tõsta teadlikkust õdede töö väljakutsetest. „Olen väga uhke, et Regionaalhaiglas töötavad õed võtavad sageli enda kanda eestvedaja rolli, otsides pidevalt viise, kuidas õendusabi veelgi paremaks muuta,“ lausus Katre Zirel.

Regionaalhaigla „Aasta õendustöötaja 2025“ on operatsioonikeskuse õde Minna-Mai Bergmann, „Aasta hooldustöötaja 2025“ II kiiritusravi osakonna hooldaja Anastasia Lohtenko. Aasta õe tiitlile esitati tänavu 39, aasta hooldustöötaja tiitlile 18 suurepärast kolleegi, kes kõik on oma töös professionaalsed, pühendunud ja koostöövalmid, aga ka inimestena positiivsed, hoolivad ja lahked. Kokku töötab Regionaalhaiglas enam kui 2900 õendusvaldkonna töötajat, mis on ligi 61% kogu haigla personalist.

Õendusvaldkonna teadus- ja arenduskonverents pakkus sisukaid ettekandeid, kogemuste jagamisi ja diskussioone õenduse tulevikuteemadel. Lisaks aasta õe ja hooldaja tiitlite üleandmisele tunnustati ka värskelt magistrikraadi kaitsnud õendusvaldkonna töötajaid ning esmakordselt anti välja aasta praktikajuhendajate tunnustused, rõhutades juhendamise ja järelkasvu toetamise tähtsust kogu tervishoius.

Tervislikud retseptid Revo Türgilt

Keetmata hommikupuder värskete marjadega

∫ 200 g Kreeka või maitsestamata jogurtit

∫ 60 g kaerahelbeid

∫ 8 sl mahla

∫ värskeid või külmutatud marju

∫ 3 sl mandlilaaste

∫ 2 tl mett

Valmistamine

Kikerhernesalat avokaado ja granaatõunaga

Kikerherned, jah jälle need! Tooraine, mis asendab liha ja täidab kõhtu. Kikerherneste söömine on hea südamele, aitab kaalu kontrollida ja veresuhkrut kontrolli all hoida. Lisaks sisaldavad kikerherned suurel määral vitamiine ja mineraalaineid, on kütuseks seedesüsteemile ning neid süües oleme tervemad ja kõht muudkui tänab, et oleme valinud oma toidukorraks midagi tervislikku.

∫ 3 sl õli ∫ 2 × 400 g kikerherneid ∫ 1 sl karripulbrit

∫ 3-4 sl sojakastet ∫ 2 avokaadot ∫ poole sidruni mahl

∫ poole granaatõuna puhastatud seemned

∫ 1 pea jääkapsast ∫ 100 g kirsstomateid

BASIILIKUMAJONEES

∫ 1 muna ∫ 100 g oliiviõli ja 100 g tavalist toiduõli

∫ poole sidruni mahl ∫ 1 tl Dijoni sinepit ∫ peotäis basiilikut

Valmistamine

Pane kaussi maitsestamata jogurt või Kreeka jogurt. Lisa apelsinimahl, pool kaerahelvestest ja sega. Hiljem lisa ülejäänud helbed, sega.

Rösti mandlilaastud ja aseta jahtuma. Lisa jogurtile värskeid marju – tee valik vastavalt hooajale, hea on kasutada külmutatud marju. Lisa mandlilaastud. Viimasena lisa peale mesi ning kiire ja maitsev hommikusöök ongi valmis.

Kuumuta pann, lisa õli ja kurnatud kikerherned. Prae neid 2-3 minutit. Lisa karri ja sojakaste, prae veel 1 minut. Pane pann kõrvale ja lase jahtuda. Puhasta avokaado, tükelda kuubikuteks, sega sidrunimahlaga, lisa natuke soola ja pane kõrvale. Puhasta granaatõunad ja eralda seemned. Rebi jääkapsas, lisa kirsstomatid ja jahtunud kikerhernesegu. Alusta majoneesi tegemisega, lisa saumikseri kannu 1 muna, mõlemad õlid, sidrunimahl, sinep ja sool. Võta saumikser ja suru see põhja, alusta mikserdamist, tõstes saumikserit tasapisi ülespoole. Kogu protsess kestab 30 sekundit, kui oled jõudnud kastme tippu, siis mikserda see ühtlaseks. Kui on tekkinud kreemjas majonees, lisa basiilik ja mikserda see majoneesi sisse. Tõsta majonees kõrvale. Sega salat majoneesiga. Salati peale lisa avokaado ja puhastatud granaatõunad. Serveeri ja naudi.

KAHELE

KUUELE

Patsiendinõukoda teeb patsientide hääle kuuldavamaks

Tänavu kuuendat tegutsemisaastat tähistav Regionaalhaigla patsiendinõukoda on otsekui sild haigla ja patsientide vahel, tuues haigla spetsialistide ette patsientide vajadused ja ettepanekud patsiendikesksete teenuste ja raviteekondade kujundamiseks.

Tekst: Heli Lehtsaar-Karma Fotod: erakogu

2019. aasta sügisel tegevust alustanud patsiendinõukoja liikmed on organisatsioonid, mis esindavad patsiente üle Eesti. Patsiendinõukoja koosseisu kuuluvad Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Hemofiiliaühing, Eesti Psoriaasiliit, Eesti Põletikulise Soolehaiguse Selts, Eesti Tsöliaakia Selts, Eesti Insuldipatsientide Selts, Läänemaa Vähiühing ja Eesti Reumaliit.

Kaheksa organisatsiooni töötavad selle nimel, et haigla osutatavate teenuste kujundamisel ja otsuste tegemisel arvestataks patsientide huvidega. Infovahetus ja tagasiside on selles protsessis väga oluline ning patsiendinõukojast on kujunenud püsiv ja tõhus suhtluskanal patsientide esindajate ja haigla vahel.

Samal ajal on oluline seegi, et patsiendid osaleksid ka ise aktiivsemalt oma raviprotsessis, see aga eeldab tõenduspõhise ja piisava info saamist oma haiguse ning selle ravi kohta. Selleks on patsiendinõukoda koostöös Regionaalhaiglaga käima lükanud veebilehe nimega Patsiendikool. Sealt leiab näiteks lühidate juhistega ühe minuti õppimisi, haiguste ennetamisele suunatud Tervisepooltunni taskuhäälingute salvestusi, nagu ka loenguid ja seminare, mille teemade seas on nii üldisemaid (ravimiohutus) kui ka haigusi (vähk, insult, reuma) käsitlevaid salvestusi. Alates 2025. aasta kevadest laiendas patsiendinõukoda oma tegevust ametlikult ka Regionaalhaigla tütarhaiglatesse ehk Läänemaa Haiglasse, Raplamaa Haiglasse ja Hiiumaa Haiglasse. Tegelikult hõlmaski senine töö ka tütarhaiglaid, kuid 2025. aasta aprillis muudeti nõukoja põhimäärust, et see seos selgemini välja tuua ja rõhutada, et patsiendi toetamist nähakse terviklikult kogu Regionaalhaigla grupis.

Küsisime patsiendinõukoja liikmetelt kaks küsimust

1

Milline on teie organisatsiooni roll või kõige tähtsam ülesanne patsiendinõukojas?

2

Mida peate oma suurimaks kordaminekuks patsiendinõukojas?

Janek Kapper Eesti Põletikulise Soolehaiguse Seltsi juhatuse liige

1. Eesti Põletikulise Soolehaiguse Selts toob patsiendinõukotta eelkõige krooniliste haigustega inimeste vaatenurga, rõhuga nooremate ja tööealiste patsientide kogemustel. Meie ülesanne on aidata märgata süsteemseid takistusi, mis võivad jääda märkamatuks ravi igapäevases korralduses, näiteks ligipääsetavus, info arusaadavus või ravi järjepidevus. Samuti esindame patsiente, kes ei pruugi alati ise sõna võtta, kuid kelle toimetulek sõltub paljuski tervishoiusüsteemi paindlikkusest ja empaatiast.

2. Suurim kordaminek on olnud usaldusliku koostöö kujunemine, mille kaudu saame pakkuda sisulist tagasisidet haigla arenduste kavandamisel, näiteks digilahenduste testimisel või patsiendisõbralikumate protsesside kujundamisel. Meie jaoks on oluline, et patsient ei ole pelgalt teenuse kasutaja, vaid partner, kelle kogemus aitab haiglal olla parem.

Georg Jurkanov

Eesti Psoriaasiliidu esimees

1. Eesti Psoriaasiliidu peamine roll patsiendinõukojas on koostöö teiste organisatsioonidega ja kaasarääkimine kõigi krooniliste haiguste käsitluse suhtes. Psoriaas on mitmetahuline autoimmuunne haigus, mis vajab kompleksset lähenemist.

2. Eesti Psoriaasiliidu esindajana olen osalenud aruteludes meedias kajastatud Regionaalhaiglat puudutanud juhtumite suhtes, kus on välja toodud vajakajäämisi Regionaalhaigla ravitöös. Pean selliste teemade ausat arutelu väga tähtsaks. Oluliseks kordaminekuks on ka krooniliste haiguste ravi metoodikast ühtse ja õiglase arusaama kujundamine teiste nõukoja liikmete seas.

Kätlin Madis

Eesti Insuldipatsientide Seltsi teadusja arendustiimi liige

1. Eesti Insuldipatsientide Seltsi kõige tähtsam ülesanne patsiendinõukojas on esindada insuldipatsientide ja nende lähedaste huve tervishoiusüsteemis. Insuldiseltsi roll on anda oma panus patsientide raviteenuste kujundamisele ja aidata kaasa raviprotsesside kujunemisele patsientide vaatest. Patsiendinõukoja liikmena on võimalik anda haiglale ausat ja konstruktiivset tagasisidet igal patsiendikogemusega seotud teemal. Tagasiside ja patsiendisisend annab võimaluse haiglal täiendada, uuendada või muuta oma sisemisi protsesse ja protseduure. Koostöös haiglaga saame muuta tervishoiuteenuseid ja tervishoiusüsteemi patsiendikesksemaks ning patsiendi ravi- ja taastumisteekonda paindlikumaks ja sujuvamaks.

2. Suurimaks kordaminekuks peame seda, et insuldipatsientide vajadused on saanud süsteemset tähelepanu. Insuldiseltsi jaoks on väga oluline see, et patsiendinõukojas on saavutatud koostöö eri osapoolte vahel ning insuldipatsientide kogemused on aidanud kujundada paremaid raviteekondi ja toetavaid teenuseid. Senine tugev ja sisukas koostöö annab insuldiseltsile kindlustunde, et insuldipatsientide hääl jääb ka edaspidi kuuldavaks ning meiega arvestatakse otsuste tegemisel.

Aive Antson

Eesti Tsöliaakia

Seltsi juhatuse esimees

1. Peame kõige tähtsamaks ülesandeks anda Regionaalhaiglale patsientide tagasisidet ja teha ettepanekuid nii haigla arenguks kui ka patsientide toetamiseks.

2. Suurimaks kordaminekuks peame eelmise patsiendinõukoja koosseisu ajal Patsiendikooli teemadega edasiliikumist. Rääkisime aktiivselt kaasa ja tegime ettepanekuid Patsiendikooli teemade ja vormi asjus.

Ingrid Põldemaa

Eesti Reumaliidu juhatuse esimees

1. Reumaliidu esindajate peamine ülesanne on olnud panustada patsiendikesksete tervishoiuteenuste arendamisse. Esindame oma sihtgrupi haigeid ja nende vajadusi. Oleme saanud kaasa rääkida patsiendikesksete teenuste ja lahenduste arendamisel (ligipääsetavus, ooteruumides laadijate võimaldamine, patsientide materjalide arusaadavus, Patsiendikooli teemade valik jne). Olulisel kohal on ka haigla teenustele ja arenguplaanidele sisendi andmine ning saadud info jagamine liidu liikmetele. Samuti jagame oma liidu tegemiste infot haiglaga ja teiste nõukoja liikmetega. Meie esindajatel on olnud võimalus tutvuda lähemalt Regionaalhaigla gruppi kuuluvate haiglate tööga ja piirkondade väljakutsetega.

2. Kordaminekuks peame ka seda, et olime aktiivselt kaasatud põhimääruse väljatöötamisse, et üheskoos paika panna patsientide nõukoja töökord ja vastastikused ootused. Loodame ka edaspidi edendada koostööd reumaatilistele haigetele suunatud teenuste arendamisel.

Kaido Vaatemäe

Eesti Hemofiiliaühingu juhatuse liige

1. Iga haiguspõhise ühingu ülesanne on eelkõige oma haiguse ravi eest seismine ja nii ka patsiendinõukojas. Iga patsiente esindav ühing peaks oma patsientide ravi kitsaskohad patsiendinõukojas julgemalt esile tooma, mitte peituma väite taha, et probleeme on tekkinud mõne üksiku juhtumiga. Kui aga üksikjuhtumeid koguneb palju, näitab see kitsaskohti vastavat haigust põdevate patsientide ravitöös. Näiteks veritsushaigusega patsientide ravi on Regionaalhaiglas viimastel aastatel mitte paranenud, vaid halvenenud, sh pole haiglas enam veritsushaiguste arsti. Mõneti võib sellest aru saada – hemofiilia on haruldane haigus, mille põdejaid on Eestis vähe (diagnoosi on saanud veidi üle 100 inimese – toim).

2. Hemofiiliaühingu kordaminekuks patsiendinõukojas pean meie pildil hoidmist, lootuses, et veritsushäiretega patsiendid Põhja-Eestis üldse ravita ei jää, kui me enda olemasolust märku anname.

Tiia Treimann-Differt

Läänemaa Vähiühingu juhatuse esimees

1. Läänemaa Vähiühingu roll patsiendinõukojas on panustada patsientide kogemuste ja ettepanekute kaudu, arendamaks teenuseid terviseteekonnal, andes sisendeid ja vahendades tagasisidet.

2. Läänemaa Vähiühing on vaid üks organisatsioon teiste kõrval, kes panustavad nõukoja töös, ja eraldi välja tuua just meie ühingu kordaminekut on raske. Me oleme uhked, et saime kaasa rääkida liikumisraskustega inimeste ligipääsetavuse teemadel. Samuti juhtida tähelepanu, et inimesed tundsid vajadust nutiseadmete laadimise kohtade järele. Rõõm on ka sellest, et kodulähedane ravi on saanud suuremat tähelepanu.

Tuuli Seinberg

Eesti Puuetega Inimeste Koja nõunik

1. Eesti Puuetega Inimeste Koda osaleb patsiendinõukojas eesmärgiga esindada erinevate puudeliikidega inimeste huve. Mina olen osalenud nõukoja töös alates novembrist 2024 ning aidanud kaasa haigla Patsiendikooli programmi sisendikorjele, samuti vaadanud üle patsientidele suunatud veebilehe info kättesaadavuse ja navigeerimislihtsuse. Koolitusvaldkond on mulle eriti südamelähedane, sest usun sellesse, et teadlik patsient teeb targemaid terviseotsuseid ning suudab enda tervise hoidmiseks ja taastamiseks teha tervishoiutöötajatega head koostööd.

2. Osalemine patsiendinõukojas ja tutvumine eri osakondade töökorraldusega on võimaldanud laiendada silmaringi ning siduda patsiendi seisukohad tervishoiuteenuse pakkuja perspektiiviga, nii et kujuneb terviklik arusaam tervishoiuteenuste pakkujate ja tarbijate vajadustest ning ootustest, samuti võimalustest ja väljakutsetest, mida koos lahendada. Väga huvitavad on olnud ringkäigud osakondades ja tütarhaiglates – mandriinimesena ei olnud minul näiteks aimugi sellest, kui palju sõltub Hiiumaa Haigla heast ilmast ehk sellest, kas lennuk või praam saab ikka doktori õigel ajal kohale toimetada. Need on nüansid, mis annavad realistliku pildi sellest suurest ja ülimalt tänuväärsest taustatööst, mis haiglad patsientide kvaliteetse ravi tagamiseks peavad tegema.

Andra-Marise aiarõõm

Andra-Maris Post töötab Regionaalhaigla anestesioloogiakliiniku kvaliteedispetsialistina, kuid pärast töönädala lõppu muutub ta kirglikuks katsetajaks ja Tootsi peenarde rajajaks. „See on kiiks, millega pere on pidanud leppima,“ muigab ta.

Tekst: Eli Lilles Fotod: erakogu

Otsustava tõuke hobile andis COVID-19. Tallinna lähedal, kus ta ema ja venna pere olid end juba sisse seadnud, pandi müüki naaberkinnistu – kuus hektarit koos elamiskõlbmatute hoonetega. „Kunagi ei tea, kelle naabriks saad, võib-olla tahavad põllulapi maju täis ehitada. Paljud ju kolisidki pandeemia ajal maale. Mina tegin Eleringi päikeseenergia toetuste taotlemise viimasel hetkel investeeringu päikesepaneelidesse – ostsin päikesepargi, lasin 16 meetri pikkuse kasvuhoone püsti panna ning hakkasin põldu rajama,“ meenutab Andra-Maris.

Kuigi kõike tuli otsast alustada, oli tal kohe pikem siht silme ees. „Eks mõtlesin ka niipidi, et praegu jaksan veel seda teha. Pean tunnistama, et 10‒15 aasta pärast on mu kehaline võimekus oluliselt madalam ning suuremad tööd ja tegemised peavad enne seda tehtud saama. Lapsi ei saa selleks sundida. Pigem tahan olla selline vanaema, kelle juurde tahetakse tulla, nagu mu oma vanavanemad olid,“ räägib ta.

Peenramaast botaanikaaiaks

Kui uurin, mis sellest ostetud maalapist tänaseks saanud on, räägib Andra, et see on endiselt sama tore. Jutu käigus

tulevad välja aga järjest erinevad peategelased, keda seal kohata võib.

Alguses mõtles südikas naine, et mis see maa ikka niisama seisab, paneme kartulit – algul ühe, pärast teise põllu. „Käsitööna seda tööd teha ei tasu, liigne vaev minu vanuses. Paned kartuli maha, rohid, võtad üles, sorteerid, hoiustad, sõdid närilistega ja viid kellelegi – ühele suuremad, teisele väiksemad,“ tutvustab ta aiapidaja töö telgitaguseid. Küll aga on kartulit oma tarbeks mõistlik kasvatada, kui see nii hästi maitseb.

Ärihinge Andra-Marises ei leidu. Aias tegutsemine pakub rahulolu, ta rõõmustab oma saagi üle ja võimaluse korral jagab seda teistega. „Pigem on see ikka eneseteostus, suuremat tulu minu tegevus ei too. Võib-olla tooks, kui suudaksin oma tööd ja tegemisi hinnata. Väga raske on oma tööle mingit hinda külge panna. Mõni on selles väga osav, mulle on see aga natuke piinlik.“

Kui kasvuhoone sai täis hooajataimi, oli Andra-Maris ikka küsimuse ees, mida kõikide nende tomatitega teha –turustajat temast ju pole. Nüüdseks on kasvuhoonesse kolinud ka viinamarjad. „Kuus-seitse sorti ja kõik on kenasti vilja kandnud. Kasvuhoones kasvavatest viinamarjadest on enamik juba ära õitsenud, samas kui õues hakkavad viinamarjadele alles lehed tulema.“ Lisaks kasvavad triiphoones salatid, spinat, lavendel, salvei, basiilik, roosid ja isegi vaarikad, kes „on ise end sisse pressinud“.

„Esimesed lavendlid istutasin kasvuhoonesse kartuses, et nad ei ela meie ebastabiilset talve üle. Nad tunduvad väga rahul oma kasvukohaga. Roosid said vihma eest varju, et õied kauem kestaks ja oleks ka silmale ilus vaadata,“ meenutab Andra. „Naabrid just käisid vaatamas ja ahhetasid, et mul on botaanikaaed. Sildil on kirjas, et peenraroos, aga varsti viskab triiphoone katuse pealt.“

„See ongi nauding – astud kasvuhoonesse, vastu tuleb lavendliaroom, korjad maasikaid ja vaarikaid. 16 meetrit kasvuhoonet tähendab omajagu tööd, kuid on tore isekülvatud salatit ja spinatit korjata, kui möödunud suvest jäänud kirevad lõvilõuad magusasti lõhnavad,“ kirjeldab ta.

Kasvuhoone varju on Andra-Maris sättinud seenepakkude peenrad ning juba mitu korda saanud endale tänavu austerservikuid praadida. „Aiandus pakub lihtsat rõõmu.

Taimed suudavad sind positiivselt üllatada, kui ei pane neile tohutuid ootusi.“

Talupojatarkus ja uus tehnoloogia käsikäes

Ühe kartulimaa asemel sai sel aastal põllule külvatud õitsvaid vahekultuure – keerispead, erinevad ristikud – nii nagu vanasti. Põld saab puhata ja mesilased rõõmustavad.

„Naabrilt mett ostes on hea teada, et tema mesilased on ka minu aias käinud.“

„Kui ma selle maa ostmiseks juba laenu võtsin, siis tahtsin midagi selle maa heaks teha. Ma ei ole seda tüüpi, kes kõik üles tõmbab ja siis uue asemele paneb. Hoian vähemalt seda, mida saan, näiteks karjamaal kasvavad orhideed, vana maja hoovil lõhnavad nartsissid, siin-seal kasvavad lilleparved. Olen lasknud neil seal olla. Õunapuud on väga vanad, mõned püsivad vaid koore najal püsti, aga pakuvad kodu sisalikele või tihastele. Nii peab natuke läbi mõtlema, kuhu midagi panna, mida teha ja millal,“ räägib Andra-Maris.

„Kuna mul on päikesepaneelid ja elekter päikeselisel päeval omast käest võtta, siis on kasvuhoones ruuter ja õhksoojuspump, mida saan juhtida üle interneti. Tänapäeval saab palju töid teha äpis, mis on eriti hea näiteks öökülmade puhul. Mul pole mingit vajadust end surnuks töötada. Kastekannuga ringi tuulama ei pea, selleks on kastmisvoolikud ja -pumbad. Teisalt saab aurustumist vältida kasvuhoonet kattega varjutades ja mullapinda multšides. Kui aurumist on vähem, pole vaja nii palju kasta ja ka umbrohul pole kasvamiseks ruumi. Pealegi rikastab multšitud orgaanika mulda ja tundub vihmaussidele meelepärane. Sel kevadel ostsin lõpuks akutraktori, mida olen mitu aastat plaaninud. Muruniidukiga traktor sõidab akudega, sellele saab kärud ja kõik muud vajalikud põllutööriistad külge panna. Nii tunnen, et vähemalt natukenegi kasutan energiat, mida toodan.“

Katsetamine ja teekond

Mälestused vanavanemate aiast ja loomapidamisest on Andra-Marisel senini eredalt meeles. Ise ta ennast nii korralikuks aednikuks ei pea.

„Kui meditsiinis on kindlad teadmised, siis aianduses seevastu katsetamine ja looming. Mul ei ole mingit kindlat taime või kultuuri, ongi erinevad katsetused. Näiteks ühel aastal kasvatasin lehtkapsast ja pärast mõtlesin, et mis sellega nüüd peale hakata, keegi seda süüa ei tahtnud. Mis siis ikka, sai venna veistele ja kanadele jagatud,“ meenutab ta.

„See on elamise viis. Mulle meeldib oma kartuli maitse, panen täpselt seda porgandisorti maha, mida tahan süüa. Ja kui mul aias kaalikas ei taha kasvada, siis seda kaalikat ei peagi külvama. Aga et porgandite vahel õitsevad saialilled ja tagetesed, on minu jaoks okei. Igal aastal tuleb turule nii palju uusi taimi, tahaks ju kohe nendega katsetada. Näiteks Eva Luigas, aiapidajate juht ja õpetaja, rääkis lattubadest, mis hästi kõrgeks kasvavad. Proovisin siis ka ja no katsu neid sealt õunapuu otsast kätte saada, kui nad valmis on…“ räägib aiandusentusiast oma seikadest.

Soovitus algajale aednikule

Hea tahtmine on kõige alus. Praegu on internetis ja Facebookis tohutult infot, raamatuid on küll, aga eks kõige rohkem saab õppida ikka kellegi kogemusest. Mõtle enne läbi, kuhu tahad jõuda – milline on muld, palju paistab päikest, mis ilmakaarest puhuvad tuuled, kuidas majandad kahjuritega ja millised on kastmise võimalused. Näiteks ise olen võtnud suuna, et aed peab hakkama saama ka siis, kui ise rohkem kui nädala eemal olen. Mõni taim sureks kohe ära, kui nädal aega kastmata jääks, näiteks amplis või väikeses taimekastis. Need väikevormid sobivad linna, kus tööpäeva lõpus on tore minna lilledega juttu ajama ja neid joota-sööta.

Näiteks ühel aastal kasvatasin lehtkapsast ja pärast mõtlesin, et mis sellega nüüd peale hakata, keegi seda süüa ei tahtnud.

tud efektsed tumedad õunad ka Andra aias. „Nii tore, kui inimesed su kiiksudega kaasa tulevad!“ leiab ta. „Kes teab, mis päris aednikud mõtleks, kui mu õunapuid näeks –need on ehk veidi omanäoliseks kasvanud.“

Õppimist ja katsetamist on palju: „Eelmisel aastal ostsin Türi lillelaadalt nektariinipuu, see tõotab tulla huvitav projekt. Näiteks esimese aprikoosi istutasin küll päikselisele, kuid põhjatuultele avatud õuele. Mis kehvasti, see uuesti ja sel aastal kolin puukese teiste luuviljaliste juurde tuulevarju ümber. Kogemused ja väikesed nipid tulevadki töö käigus. Veel on käimas katsetused kultuurjõhvikate, murakate ja kultuurmustikatega.“

„Eks ma olen perekonda ahistanud nende taimede ja istutamistega, aga nad on tänulik publik ning aitavad neid aiasaaduseid tarbida. Eks nad tulevad muidugi mu tegemistega kaasa, aga proaktiivust või oma huvi neil aianduse vastu pole, vähemalt mitte praegu,“ tõdeb ta. Andra-Maris võtab katsetamist rahulikult ning ütleb, et kui ei lähe hästi, ei juhtu ju ka midagi: „Mingit pinget pole, ainult huvi. See on õppeprotsess, mille läbi saab targemaks.“ Nii on oma aias ka õunapuude pookimine ära katsetatud, sest soov oli saada aeda teisi õunasorte. Ruhnus talgutel märgatud suured tumelillad õunad jäid hinge kripeldama ning Liise talu perenaiselt sai palutud talvel saata mandrile pookeoksi. Nüüd on Ruhnu Liiseks risti-

Luuviljaliste aed ei ole veel valmis, mõtleb Andra, kui küsin, mis unistus või plaan on järgmiseks. „Mulle maitsevad väga ploomid, nii on plaanis ploomiaed. Ema katkub juukseid, et mul on puid liiga palju, aga oma mari on hoopis teise maitsega. Mullahunnikud juba ootavad ja kopatööd on tellitud. Tulevikus oleksid sellised erinevad aiad: õunad ühes, kirsid-murelid teises, ploomid, aprikoosid, nektariin kolmandas ning viinamarjad, mustikad, sõstrad ja söödavad kuslapuud ümber kasvuhoone. On natuke vaheldust ja kogu aeg millegi üle rõõmu tunda – ühed õitsevad ja teised valmivad, aed pakub kogu aeg üllatusi.“

„Kuigi kõiksugu teraapiates soovitatakse pingeid vabastada aiatöid tehes, siis kõigile see ei sobi ja isegi need, kellele meeldib aias nokitseda, vajavad sellest mõnikord puhkust. Tulebki teha seda, mis ennast parasjagu kõnetab ja annab jõudu argiste asjadega toimetada,“ sedastab Andra-Maris.