Perh ajakiri nr 1 2018

AJAKIRI

2018 nr 1

Dr Ulvi-Kaire Kongo referentlaborist Oliver Lill remondigrupi tööst Meelis Roosimägi haiglavõrgust

Dr Julia Reinmets: südant peavad hoidma ka arstid Dr Kaspar Rõivassepp sporditraumadest: valu tekib alati põhjusega! ÕENDUS n DOONORLUS n PERSONAL n RISKIJUHTIMINE n EV100

EV 100

EV 100 TÄHISTAMINE REGIONAALHAIGLAS

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva auks oli ka Regionaalhaigla ehitud Eesti lipu värvidesse ja meie fassaadi kaunistas EV 100 logo. Rõõmustagem ja olgem uhked Eesti üle!

PÖÖRDUMINE

Hea lugeja

A

asta algus on näidanud, et väga heaks eeskujuks. Vabariigi suseks pidasime sel korral HiiuEesti tervishoiupoliitikas aastapäeva sündmuste raames maad, kes on meie hea partner on võimalik läbi viia uuen- valisime üheskoos ka Regionaal- Hiiumaa haigla arendamisel.

Regionaalhaigla on käesoleva duslikke projekte põhjalikult ja haigla sada tulevikutähte. On piisava kiirusega. Suurepärane suurepärane, et me märkame aasta alguses pööranud enam näide on Hiiumaa haigla uus oma häid ja teenekaid kolleege, tähelepanu ka töötajate heaolule. eelarvepõhine rahastusmudel. nagu ka see, et meil on kuhjaga Näiteks on kõikidele töötajatele Arvestades Hiiumaa asukohta, talente, kes aitavad Regionaal- tagatud seitse päeva lisapuhrahvaarvu ja jätkuvat vajadust haiglat ja Eesti tervishoidu järg- kust, avasime meditsiinilinnakus tagada seal üldhaigla tasemel mistel aastakümnetel edasi viia. siseterviseraja ja panustame tööeriarstiabi, loob uudne rahas- Siinkohal on asjakohane meenu- andjana enam terviseedendusse.

Osa meie inimestest võttis tuslahendus hea aluse ravi järagaralt osa ka Tartu Marajepidevusele Hiiumaal. Üksnes tonist, osa juba treenib rahastusmudeliga kõiki Hiiumaa «On suurepärane, et Tallinna Maratoniks või haiglaga seotud väljakutseid me märkame oma häid ja Maijooksuks, kus loodame kindlasti ei lahenda, kuid oluline sel aastal meie töötajate samm arenguks on astutud. Tun- teenekaid kolleege, nagu nustame selles projektis koostöö- ka see, et meil on kuhjaga uut osalusrekordit. Olles ise terved, oleme veel parepartnereid sotsiaalministeeriumit talente, kes aitavad mad selles, mida iga päev ja haigekassat. teeme, ja eeskujuks oma Haigekassaga on olnud tegu- Regionaalhaiglat ja Eesti patsientidele. sad läbirääkimised ka Regionaal- tervishoidu järgmistel Veel on meie olulisemad haigla lepingu osas. Tulemuseks aastakümnetel edasi viia.» märksõnad käesoleval aason 2018. aasta eriarstiabileping tal suhtlusstandardi koossummale 164 miljonit eurot. See on kindlasti positiivne areng. tada minister Ossinovski sõnu tamine ja rakendamine, geriaatSiiski on meie murekohad stat- Regionaalhaiglas toimunud vaba- rilise patsiendi käsitlus haiglas, moodustamine, sionaarses ravis, kus meie hin- riigi aastapäeva aktusel peetud traumakomitee nangul on ravivajadus suurem. kõnest: «Tervishoid on liialdamata õenduspraktika mudeli väljatööArvestades seda, et oleme kõr- üks meie ühiskonna toimimise tamine, akrediteeringud ja sertigema etapi raviasutus ja erakor- alussambaid. Teie igapäevatöö fitseerimised erinevates valdkonralisus on meil kõrge, vajaksime on Eesti toimimise seisukohast dades, IT-strateegia koostamine, täiendavaid ravijuhte ja -rahas- sama oluline kui riigikaitse, polit- infoturve ja andmekaitse. Jätkame tust statsionaarses ravitüübis sei või koolisüsteem. Te täidate ravikeskonna arendamisega. Esisotsiaalministeeriumile meie ühiskonna tuu- tasime näiteks ortopeediasse, riigieelarve mikfunktsiooni, mis rahastustaotlused veresoontekirurgiasse, sisehaigustesse ning «Oleme Eesti loob eelduse inimeste strateegiasse seoses uue psühja kogu ühiskonna hiaatriakliiniku ehitamisega ning n e u r o k i r u r g i a s s e . meditsiinis õnnestumiseks. Ilma Põhja-Eesti naiste ja vastsündiArenguruumi selles teerajajad.» teieta ei oleks me nute kliiniku ehitamisega. Loomuvallas veel on, jätkame täna seal, kus oleme.» likult peame jätkuvalt pakkuma läbirääkimisi rahastaSamas on veel olulisi panusta- ka kvaliteetset tervishoiuteenust. jaga.

Oleme Eesti meditsiinis teera- jaid – veredoonorid –, keda meie Toimekat aasta jätku! n jajad. Koostöös Helsingi Ülikooli verekeskus pidas meeles pidukeskhaiglaga toimus aasta alguses liku vastuvõtuga. Meil on rõõm, et Agris Peedu taas südamesiirdamine dr Günter saame nii hoolivaid inimesi omalt JUHATUSE ESIMEES Taali poolt. Sellesse panustasid poolt tänada. Nemad on need, kes ka teised Regionaalhaigla kollee- mitte üksnes ise praegu ei loovuta gid. Meil on au, et president tun- verd, vaid kes oma isikliku eesnustas teenetemärgiga dr Leon- kujuga annavad kindluse, et ka hard Kukke, dr Ants Paapstelit, dr uued doonorid külastavad meie Kalle Põderit ja Ülo Lompi – nende veretelke ja -keskust. Parimaks töö ja sihikindlus on meile kõigile doonorlust toetavaks omavalit-

JUHTKIRI

Patsiendile lähemale

Ü

ks selge globaalne trend tervishoius on patsientide soov olla aina paremini informeeritud ja oma raviprotsessi kaasatud.

Viis protsenti Google’i otsingutest on terviseteemalised, ütles Eric Schmidt, Google’i (Alphabet Inc) nõunik ja endine juht.

Ka meie Regionaalhaiglas paneme sel aastal erilise rõhu paremale terviseinfole. Näiteks avasime patsientidele ja nende lähedastele suunatud infoveebi vähiraviteemadel. Jätkame nii selle kui ka teiste sarnaste projektidega. Meie paljude tegemiste seas on erilises fookuses vähiravi, südametervis ja traumameditsiin.

Südameteemadel räägime seekord meie kardiointensiivraviosakonna juhataja dr Julia ­Reinmetsaga eelkõige akuutse vormiga südamehaiguste ravist ja selle ajakriitilisusest.

Dr Kaspar Rõivassepp selgitab traumade tagamaid ja annab nõu, millele tuleb kindlasti tähelepanu pöörata liigeste ülekoormuse või vigastuste korral.

Teemasid on veel. Hiiumaa haigla jaoks rakendus sel aastal uuenduslik eelarvepõhine rahastamisviis. Vestleme Meelis Roosimäega haiglavõrgu koostöö tähtsusest, võrgustumisest ja selle «mahedast» versioonist ning väikeste üldhaiglate väljakutsetest. Välisekspertidega on juttu standarditud õenduskeele tähtsusest. Oliver Lill infrastruktuuritehnika tehnilise toe talitusest avab hooldus- ja remonditööde tagamaid. Koos personaliteenistusega rõõmustame siseterviseraja üle ja räägime muudest terviseedendustegevustest.

3

PÖÖRDUMINE

5

LÜHIDALT

6

SÜDAMEKESKUS

Kardioloog Julia Reinmets

9

VEREKESKUS

Veerandsada aastat vereuuringuid

12 TUNNUSTUS

Doktorid pälvisid presidendi teenetemärgi

15 NOOR ARST

Sisearst Õnne Pilli

16 ÕENDUS

Tallinnas rahvusvaheline õendusteemaline õppenädal

19 TRAUMAKESKUS

Dr Kaspar Rõivassepp vigastustest ja nende põhjustest

22 TEHNILINE TUGI Infrastruktuuritehnika

teenistuse allüksus 25 PERSONAL Regionaalhaigla

siseterviseraja avamine 28 RISKIJUHTIMINE

Riskijuht Andra Migur

31 VÕRGUSTUMINE

Meelis Roosimägi räägib haiglavõrgu arendamisest

34 DOONORLUS

Head lugemist!

Toimetuse nimel Hede Kerstin Luik

TOIMETUSE KOLLEEGIUM:

Nr 1 / 2018

dr Andrus Remmelgas, Aleksei Gaidajenko, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik

MAKETT: Ajakirjade Kirjastus AS AJAKIRJA PEATOIMETAJA: Dagmar Reinolt KUJUNDAJA: Riina Lestal KEELETOIMETAJA: Jolana Aru TRÜKK: Printall TIRAAŽ: 1500

VÄLJAANDJA

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn KÜSIMUSED JA TAGASISIDE:

press@Regionaalhaigla.ee

LÜHIDALT

Dr Günter Taal siirdas Eesti naisele uue südame Regionaalhaigla kardiokirurg dr Günter Taal siirdas jaanuaris koostöös Soome kolleegidega Helsingi Ülikooli keskhaiglas 53aastasele eestlannale uue südame.

V

almisolek südame siirdamiseks peab olema nii arstidel kui ka patsiendil ööpäev läbi. Ka 25. jaanuari õhtupoolikul tuli tegutseda väga kiiresti. Dr Taal oli just lõpetanud Regionaalhaiglas operatsiooni ja lendas seejärel Helsingisse, kus öösel toimus Helsingi Ülikooli keskhaiglas edukas südamesiirdamine. Hommikul pärast siirdamise lõpetamist tuli kirurg kohe esimese lennukiga tagasi, kuna juba ootas järgmine operatsioon koduhaiglas.

«Patsient kosub Eestis ja tema enesetunne on hea. Operatsiooni käigus sai eestlanna Soomest pärit südame,» ütles dr Taal. Tegemist on teise Eestist pärit patsiendiga, kellele dr Taal südame siirdas. Eelmise aasta suvel sai uue südame 54aastane Eestist pärit mees.

REGIONAALHAIGLA ERAKORRALISE KIRURGIA ARSTID OSALESID RAHVUSVAHELSES UURINGUPROJEKTIS «GLOBALSURG 2» Regionaalhaigla töögruppi kuulusid dr Sten Saar, dr Arvo Reinsoo ja töögrupi juht professor Peep Talving.

Artikkel «Surgical site infection after gastro­ intestinal surgery in high-in­ come, middle-income, and low-income countries: a prospective, international, multicentre cohort study» avaldati eelmisel nädalal.

PÕHJA-EESTI REGIONAALHAIGLA JA JÄRVAMAA HAIGLA SÕLMISID PARTNERLUSLEPINGU Regionaalhaigla arstid on Järvamaal abiks käinud juba aastaid, nüüd otsustati suhted vormistada ja leida uusi koostöövõimalusi.

«Partnerlusleping on haiglate võrgustumise mahe vorm, mis areneb ja süveneb sedamööda, kuidas haiglad suudavad defineerida ühiseid huvisid,» ütles Regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu ja lisas: «Personaliküsimuste kõrval pean oluliseks koostööd ravikvaliteedi tagamisel.»

Erialasiseselt on Regionaalhaigla ja Järvamaa haigla koostööd teinud ka varem, Regionaalhaigla eriarstid on Järvamaal abiks käinud. Samuti on Järvamaa haigla varem sõlminud koostöölepingud Tartu Ülikooli kliinikumi ja Ida-Tallinna keskhaiglaga. Senise koostöö peamine eesmärk on olnud võimaldada patsientidele vastuvõtte nendel erialadel, kus haiglal endal arste ei jätku või ei suudeta kindlustada kohapeal arstile täiskoormust.

«Usun, et sõlmitud koostöölepingu tulemusena muutub patsientide teenindamine Järvamaal veelgi paremaks ja edukamaks,» ütles Järvamaa haigla juhataja Andres Müürsepp.

5

Dr Julia Reinmets –

kogu südamest kardioloog Kardioloog Julia Reinmets ei oska end üheski teises ametis ette kujutada. «Kunagi tahtsin saada matemaatikaõpetajaks, aga enne keskkooli viimast klassi oli mul otsus käes: lähen arstiks õppima!»

Oma valikut pole doktor kordagi kahetsenud.

TEKST: Kristi

FOTOD: Meeli

P

Kool Küttim

õhja-Eesti Regionaalhaigla kardiointensiivraviosakonna juhataja Julia Reinmets ütleb oma patsientide kohta «keeruline kontingent». «Äge südamelihase infarkt, südamepuudulikkus, kopsuturse,» loetleb doktor ja lisab, et akuutse vormiga südamehaigused vajavad peale põhjaliku ravi ka kiiret tegutsemist.

Kardiointensiivraviosakond on koht, kus arstid patsiendi südame eest sõna otseses mõttes võitlevad. «Üht osa meie patsientidest elustab juba kiirabi, neid on aastas 40–50, mis teeb kuu peale kaks-kolm haiget. Loomulikult reanimeeritakse haigeid ka meie osakonnas, aastas umbes sada inimest, mis tähendab keskmiselt iga kolme-nelja päeva tagant ühte elustamist.»

6

Reanimatsiooni õnnestumine on doktor Reinmetsa sõnul individuaalne. «Väga palju sõltub patsiendi eelnevast haigusest,» selgitab ta. «Näiteks kui kliinilise surma põhjustab aordi dissektsioon, siis tavaliselt reanimeerida ei õnnestu – haigus ja tüsistused on väga rasked. Elustamise efektiivsus sõltub ka südame seiskumise vormist – vatsakeste fibrillatsiooni korral on natuke kergem elustada, samas asüstoolia korral raskem reanimeerida, siis pole südamel üldse elektrilist aktiivsust. Kõik oleneb patsiendist.»

Lucas ja Impella

Kui palju sõltub meditsiinitehnikast ja haigla varustusest? «Eestis ongi üldse ainult kaks kolme etapiga kardiointensiivraviosakonda: üks Tartu Ülikooli kliinikumis, teine Regionaalhaiglas,» ütleb tohter, mis tema sõnul tähendab, et patsiendile tagatakse tippkvalitee-

diga abi. «Kui rääkida tehnikast, siis meil on olemas maailmatasemel aparatuur. Kui rääkida personali oskustest, siis nii arstid kui ka õed käivad iga kahe aasta tagant reanimatsioonikoolitusel.» Osakonnas on suurepärased moodsad jälgimis-, diagnoosimis- ja ravivahendid. Uuematest reanimatsiooniseadmetest toob osakonnajuhataja välja südamemassaažiaparaadi Lucas. «Sellest on meile suur abi,» kinnitab doktor Reinmets. «Rindkeremassaaž on füüsiliselt raske töö. Eriti kui on tegemist rigiidse rindkerega, mille jäikusest inimkätega jagu ei saagi.

Lucas ei väsi, selle vajutus on alati õige tugevusega ja täpse ajavahemiku tagant.»

Osakonna varustusest rääkides on juhatajal siiski üks väike unistus: Impella. «Tegemist on seadmega, mis toetab südame vasakut vatsakest,» selgitab kardioloog. «Kui inimene elab üle

SÜDAMEKESKUS

raske infarkti, on tema süda esialgu veel nõrk. Impella aitab südamel infarktijärgsel perioodil verd pumbata.» Arst loodab, et kunagi õnnestub vähemalt üks selline abivahend osakonda soetada.

Kollast joont mööda abi järele

Kardiointensiivraviosakonna ukse taga jookseb mööda põrandat silmatorkav kollane joon. Tegemist pole Regionaalhaigla sisekujundusliku elemendiga, teine ots sellest joonest paikneb haigla erakorralise meditsiini osakonnas. «See on STEMI joon ja tõesti, põrandale tõmmatud mitte ilu pärast, vaid ikka praktilisel otstarbel – et teekond kriitilises seisundis patsiendiga oleks võimalikult kiire ja sujuv.» STEMI tähendab lühendatult ST-segmenti elevatsiooniga müokardiinfarkti ja iga viivitatud sekund võib selle diagnoosiga patsiendile maksta elu. Kollane joon näitab kätte kõige kiirema tee abi juurde. Seda mööda saab raskes seisundis inimese otse kiirabiraamiga kohale sõidutada. «STEMI joone idee sai üks mu kolleeg, dr Toomas Marandi, kui külastas Rootsis Regionaalhaigla-sarnast suurhaiglat ja mõte tundus nii hea, et võtsime selle üle,» räägib doktor Reinmets.

Töökorraldus käib kindla äraproovitud skeemi järgi ja tihedas koostöös invasiivkardioloogiaosakonnaga. Tohter selgitab: «Suur osa meie patsiente tuleb sisse ägeda südamelihase infarktiga. Sellisel juhul teavitab haigla erakorralise meditsiini osakond meid saabuvast patsiendist juba ette. Siis on kaks võimalust. Juhul kui meie enda osakonna kõrval asuv invasiivkardioloogiaosakond on vaba, laseme haige saata esmalt sinna, kui aga ruumi pole, tuuakse haige otse kiirabiraamiga meie osakonda, kus ta saab esmase ravi, kuniks invasiivkardioloogiaosakond on valmis teda vastu võtma.» Kui haige on stabiliseeritud, veedab ta kardiointensiivis ööpäeva kuni kaks.

Põhja-Eesti piirkondlik haigla kardiointensiivraviosakonnas on

12 voodikohta ja üksuse juhi, doktor Julia Reinmetsa sõnul on tegemist optimaalse arvuga, mis paika pandud, arvestades Tallinna ja Harjumaa rahvastikku. Hoolimata sellest, et tegu on, nagu nimigi ütleb, regionaalhaiglaga, käib tihe koostöö väiksemate haiglatega üle Eesti. «Meile saadavad oma patsiente väga sageli Narva, Rakvere, Rapla, Haapsalu ja Pärnu kolleegid, meil on olnud patsiente Saare- ja Hiiumaalt,» räägib südamearst. Arst toonitab, et kõik Eesti

«Oma rolli abi andmisel hakkab mängima patsiendi kogu tervislik seisund.» väiksemad haiglad on personali poolest professionaalsed, lihtsalt ravivõimalused pole kõikjal nii suurepärased kui Regionaalhaiglal ja seepärast tullakse kolleegidele appi. Õnneks ruumipuudust osakonnas nii lihtsalt ei teki, kohti jagub, sest ravi kestus on üldiselt lühike. Doktor Reinmetsa kinnitusel annab tema osakond aastas abi kuni 2000 haigele.

Otsustamiskiirus tuleb kogemusega

Kui arst nimetas kardiointensiivraviosakonna patsiente keeruliseks kontingendiks, ei mõelnud ta üksnes haigete diagnoosi – oma rolli abi andmisel hakkab mängima patsiendi kogu tervislik seisund. Doktor selgitab: «Pal-

jud, kes siia satuvad, tuuakse otse kodust. Nad on sageli esmased haiged. Seega peame uurima nende senist elu. Milliseid haigusi nad on põdenud, millised on nende teised terviseprobleemid?

Kõik kaasuvad haigused on olulised ja võivad ravi määramisel olla otsustava tähtsusega. Loomulikult uuritakse haige terviseandmeid ka teistes osakondades, aga meil on see alati vaja ära teha väga-väga kiiresti. See on meie osakonna arstide kunst. Peame kriitilises olukorras säilitama külma närvi ja tegema kalkuleeritud otsuse.»

Sellist kogemust mujalt ei saagi kui kohapealt. Tohter räägib, et arstiõppe kardioloogia residentuuritsüklis on ette nähtud pooleaastane töö kardiointensiivraviosakonnas. Kui noorarst tuleb tööle, paneb osakonnajuhataja oma veel «rohelised» töökaaslased esialgu päevasesse valvesse, kogenumate kolleegide kõrvale. «Nii saavad nad teatud aja jooksul ülevaate kõigist tüüpilistest situatsioonidest, mis meie juures ette võivad tulla.

Sellest hoolimata peab alati olema kogu ihu, hinge ja mõistusega asja juures. Patsiendid on erinevad, alati võib näha midagi sellist, millega varem pole kokku puutunud.»

Infarkt võib tulla nii ületöötamisest kui ka -sportimisest

Kes on tüüpiline kardiointensiivraviosakonna patsient? Esimese hooga pakuks vanemat (60–70aastast) meesterahvast. «Jah, peamiselt satuvad meie juurde tõesti

7

SÜDAMEKESKUS

juba vanemad inimesed,» nõustub kardioloog ja lisab: «Kui aga vaadata tendentse, siis iga aastaga kasvab südamehaiguste hulk nooremate seas.» Doktor Reinmets mäletab aegu, mil alla 40aastase inimese infarkti nägi üliharva, nüüdsel ajal pole tegu enam sugugi haruldase juhtumiga. «40–45aastaste inimeste südametervis halveneb. Ja tõepoolest, valdavalt on tegu meestega.» Peamine põhjus on hooletu suhtumine oma eluviisi kombineerituna kõrge töökoormusega. Arsti sõnul pole asi niivõrd selles, et inimene teeb pikki tööpäevi, kuivõrd sellega kaasnevad tavaliselt pidev mure kohustuste pärast, stress, pingelised olukorrad, ärevus. «Adrenaliinitase organismis on kogu aeg kõrge.

See koormab südant.» Kui panna sinna juurde veel rämpstoitumine ja nigel kehaline aktiivsus, ongi juba mitu sammu infarkti suunas tehtud. Kuidas on aga lood viimasel ajal aktuaalseks muutunud ülesportimisega? Kardioloog nendib, et nendegi osakonda on maratonidelt patsiente toodud. Doktor mäletab, et üht kokkukukkunut tuli kiirabibrigaadil elustada lausa raja kõrval. «Palun arvestage oma võimetega ja tehke tervisesporti tõesti tervislikult!» Naine kiidab kestvusalade harrastamise heaks, aga manitseb eesmärkide püstitamisel, eriti kui tegu juba keskeas inimeste või vähese treeningu­ kogemusega spordisõpradega.

Võrreldes muu südamehaigete kontingendiga on sellised juhtumid siiski üsna harvad. Tüüpiline infarktisaaja on tavaliselt suitsetaja, seda peab kardioloog Julia

8

Reinmets üheks kõige levinumaks riskifaktoriks. Ka pärilikkusel on suur osa. Kui peres on vanematel infarkt läbi põetud, on suurem võimalus selleks ka järeltulijatel.

Valvsad peaksid olema ka suhkruhaiged, kõrgenenud vererõhuga inimesed, ülekaalulised, ka neil on suurem oht saada südamehaigus.

«Kui on juba mitu faktorit, tasub pärast neljakümnendat eluaastat seada sammud kardioloogi juurde, et südame seisukorrast ülevaade saada,» kinnitab arst. Selgub, et kuigi me valutame südant nii

«Peame kriitilises olukorras säilitama külma närvi ja tegema kalkuleeritud otsuse.» teiste inimeste kui ka erinevate olukordade pärast, ei oska me alati ära tunda, kui süda ise päriselt hädas on. «Mõnikord ei tunne inimene midagi, eriti diabeetikute puhul täheldatakse vaikset isheemiat. Aga inimesed mõtlevad ikka, et südamehaigus väljendub vasakul pool torkiva valuna. Tegelikult see nii pole,» väidab kardioloog.

«Põhilised ennetavad märgid on pigistustunne, pressimine, mis avaldub rinnaku keskel. Kui suuremal kehalisel koormusel hakkavad niisugused aistingud tekkima, on põhjust edasisteks terviseuuringuteks.»

Südant peavad hoidma ka arstid

Pingeline töö, kus stressitase ja adrenaliin on kõrged, on kindlasti ka doktor Julia Reinmetsal endal.

Mismoodi ta oma südant kulumise eest hoiab? Kardioloog nendib, et ta on läbipõlemisest pääsenud tänu oma kolmele lapsele, kes võimaldasid vahepeal koju vanemapuhkusele jääda ja raskest tööst kõrvale astuda. «Arvan, et olen ka üsna tugev isik. Kui kukun, tõusen kohe püsti,» mõtiskleb doktor. Ta nõustub, et kardiointensiivraviosakond on üsna karm töökeskkond. Vanemad kolleegid on talle rääkinud, et juba viieaastane tööstaaž võib arstile rängalt mõjuda. Ka osakonnajuhataja on ise vahel omadega läbi. Sellepärast seisab ta hea selle eest, et kogu osakonna personalil oleksid vahetused ja valved nii, et jääks puhkeaega. «Töö intensiivsus, raskelt haiged inimesed, ka surm – see käib meie tööga kaasas. Noortel meedikutel on alguses eriti raske.

Meie osakond on eriline ka selle poolest, et patsientide tagasiside ja tänu siia tavaliselt ei jõua.» Doktor Reinmets ei arva sugugi, et patsiendid oleks tänamatud, lihtsalt selline see elu juba kord on. Kardiointensiivi satub patsient äärmiselt raskes olukorras, ta saab abi ja liigub juba õige pea edasi teise osakonda, kus ravimine jätkub, kuni inimene haiglast välja kirjutatakse. Tohtri sõnul on täiesti loogiline, et selle aja peale on inimene unustanud on haigusloo kõige esimese ja kõige raskema etapi – intensiivravi. See aga ei tähenda sugugi, et Julia Reinmets ja tema kolleegid ei oskaks oma töö tulemustest rõõmu tunda. «Kõige tähtsam on, et patsient saab terveks – see ongi suurim tänu,» kinnitab südamearst. n

VEREKESKUS

Veerandsada aastat vereuuringute täppisteadust

Detsembrikuus tähistas Põhja-Eesti Regionaalhaigla Eesti immunohematoloogiliste uuringute referentlabor oma 25. sünnipäeva. Labori juhataja-vanemarst Ulvi-Kaire Kongo nendib, et veerandsajast tegutsemisaastast hoolimata küsitakse endiselt, milles referentlaborite töö seisneb.

TEKST: Kristi

FOTOD: Meeli

Kool Küttim

R

eferentlabor asub verekeskusega ühes hoones.

Kui keskus tegeleb doonorivere kogumisega, siis milline on teie labori ülesanne?

Kui haige vajab vereülekannet, kontrollitakse tal ABO/RhD veregruppe ja antikehade olemasolu ehk teisisõnu tehakse rutiin-

seid vereülekandega seotud sõel­ uuringuid. Enamikule leitakse sobiv veri haiglate verepankadest kiiresti. Umbes viiele protsendile patsientidest on vaja aga teha täpsustavaid sobivusuuringuid.

Selliste spetsiifiliste eriuuringute tegemine on nii Eestis kui ka paljudes teistes riikides koondatud referentlaboritesse, mis asuvad tavapäraselt riigi suurima doonoriverevaru – suurima verekeskuse juures. Kui selgub vajadus spet-

siaalselt patsiendi jaoks sobitatud ehk n-ö haruldase vere ülekandeks, siis mida suurem on pangas oleva vere hulk (meie verevaru), seda tõenäolisemalt ja kiiremini sobiv veredoos ka leitakse.

Vaatame ajalukku. Milline oli vereuuringute tase ajal, mil labor alustas – 1992. aastal?

Tagasi vaadates võin öelda, et areng on olnud dramaatiline. Kui teistes arenenud riikides võeti

Dr Eve Laansoo, dr Ulvi-Kaire Kongo ja Silvia Lember kiirkoosolekul.

9

VEREKESKUS

1990ndatel kasutusele automaat­ analüsaatorid ja algas andmete automatiseeritud edastamise aeg, siis meil tegelesid sobitamisega arstid ja õed haige voodi kõrval ebatäpsete meetoditega, samuti nappis tegijatel vajalikke laboritöö oskusi ja kogemusi.

Referentlabori esimene juhataja Malle Ellamaa meenutas äsjasel seminaril, kuidas ta oli 1991. aastal koos Soome sõprade ja toetajatega külaskäigul ühes Eesti haiglas. Seal avanes järgmine pilt: hämaras, posti taga kirjul vahariidel asuval pesukausil (ilma termomeetrita!) loksus Petri tass sobivusprooviga. Kohale kutsutud arst tõttas tilkuva tassiga akna juurde, uuris alla valguvaid niresid vastu valgust. Kui külalised üllatunult küsisid, kas arst on kindel, et veri sobib, rehmas too käega: küll sobib. Nii et kõigepealt tuli vere uurimine viia haigevoodi kõrvalt laboritesse, haiglaid veenda eraldi verekabinettide vajalikkuses, teha selgeks vere hoidmise ja säilitamise nõuded. Referentlabor oli teenäitaja ja õpetaja.

Võtsite referentlabori juhtimise üle 1999. aastal.

Millised eesmärgid endale seadsite?

Võtsin oma südameasjaks standarditud meetodite kasutuselevõtmise kogu riigis, et sobivusuuringud üle Eesti toimuks alati nõuetekohaselt. Rõõm on tõdeda, et koostööaldis ja edumeelne oli just Regionaalhaigla eelkäija, Mustamäe haigla, mille verekabinet võttis näiteks esimesena kasutusele perspektiivse geeltehnika. Aastatuhande vahetusel hakati meie eriala kongressidel üha enam rõhutama uuringute kvaliteeditaseme kõrval ka ajafaktori arvestamist. Ka kõige põhjalikum sobitamine on ressursside raiskamine, kui vereülekanne haige jaoks pöördumatult hiljaks jääb. Maailmas otsiti võimalusi protsessi kiirendamiseks ja juhuslikult sain esimesel ametisolekuaastal mõtte, kuidas seda teha võiks. Nimelt õnnestus sõita

10

ülemaailmsele transfusioonmeditsiini kongressile ja lennusõidul sattusin vestlema kolleegiga Uppsala Ülikooli laborist. Seda laborit peetakse esimeseks elektroonilise sobitamise süsteemi rakendajaks Euroopas. Terve sõidu aja uurisin oma Rootsi kolleegilt, kuidas see toimib. Tema jutt tundus alguses arusaamatu – kuidas saab olla nii, et sobivusproovi ei tehta ja arvuti kontrollib? Tagasi jõudnuna hakkasin asja uurima ja sain aru, kuidas vereülekande

«Praegu võime rahvusvahelisest veregruppide klassifikatsioonist leida 36 põhjalikult kirjeldatud veregruppide süsteemi rohkem kui 350 veregrupi antigeeniga.» korraldust saab süsteemi abil turvalisemaks muuta. See nõudis aastatepikkust selgitustööd, aga lõpuks, 2009. aastal saime valmis infosüsteemi – VASKi ehk Verekomponentide Andmepõhise Sobivuskontrolli (mille Regionaalhaigla verepank ka esimesena valideeris). Praegu tehakse VASKi abil 75% haigla vereülekannetest. Sellise korraldusega saame tagada, et kui patsiendi veregrupid on määratud ja tal antikehi ei ole, saab verd kontrollitult välja anda igal ajal ja viivitusteta, vere broneerimist konkreetsetele haigetele ei toimu ja seeläbi on ülekandeks minev veri värskem ning vere üldine käitlus efektiivsem.

Milline on praegu labori igapäevatöö?

Praegu võime rahvusvahelisest veregruppide klassifikatsioonist leida 36 põhjalikult kirjeldatud veregruppide süsteemi rohkem kui 350 veregrupi antigeeniga.

Meie igapäevane töö seisneb selles, et uurime, millise süsteemi antikehi patsiendil leidub, kas need on kliiniliselt olulised ehk võiksid potentsiaalselt põhjus-

tada vereülekandel kõrvaltoimeid, ja lõpuks peame otsima sellise doonori verd, kus vastav antigeen puuduks. See, kui kiiresti suudame vajalikku verd leida, sõltub veregruppide esinemise sagedusest. On paratamatu, et harva esinevate veregruppide puhul on see ka õnneasi, milliste gruppidega verd meil parajasti pangas varuks on. Süsteemse valmisoleku jaoks peab aga olema ülevaade oma riigi doonorite vere­ gruppide profiilist. Mäletan, et esimestel aastatel meil praktiliselt ei olnud doonoreid, kellel oleks need veregrupid ehk fenotüübid määratud. Nii me testisime läbi sadu doonoriveresid enne, kui leidsime ühe sobiva. Kuigi meil puudus tol ajal võimalus infosüsteemist päringuid teha, oli meil lootus, et kunagi see võimalus tuleb. Nii sisestasime alati kõigi läbiuuritud doonorite veregruppide tulemused infosüsteemi. Aja jooksul, töötades käsikäes doonoritele veregruppide uuringuid tegeva labori vanemarsti dr Eve Laansooga, oleme sel moel jõudnud arvestataval määral oma doonoreid tüpiseerida. Nii saame kindlustada verede varu vastavalt patsientide vajadustele. Labor on sobiva vere leidmiseks valvel 24/7 (ööpäev läbi), sest keskeltläbi on 140–150 korral aastas vaja kiiret vereülekannet antikehadega patsientidele tööpäevaväliselt.

Eriliselt harvade või meie populatsioonis mitteesinevate veregruppide täppisuuringuteks saame pöörduda ka Euroopa suuremate referentskeskuste poole.

Seda tuleb meil järjest sagedamini ka teha, sest maailm migreerub ja saame uusi kogemusi ka kaugemalt tulnud inimeste, uute antigeenide ja -kehadega.

Tööpõld on lai ja pakub väljakutseid. Siit vihje noortele arstidele: referentlaborist leiate rutiinivaba ja arenguvõimalusi pakkuva töö.

Millised on uued arengud vereuuringutes?

Juba mõni aasta oleme saanud veregruppe uurida molekulaardiagnostiliste meetoditega. Meie

VEREKESKUS

Uus tellimus haruldase vere vajadusega on saabunud.

Sobilik haruldane veredoos on leitud!

labori pesamuna, molekulaardiagnostika spetsialisti Kristiin Alberti juhtimisel tehakse alates 2014. aastast uuringuid, millega vaatame, missugune veregrupisüsteemide muster on geneetikas olemas ning millised antigeenid üldse saavad erütrotsüüdi pinnal avalduda. Molekulaardiagnostikat kasutame näiteks hiljuti vereülekandeid saanud patsientidel, kelle puhul ülekantud erütrotsüüdid segavad (tavapärast) seroloogilist määramist. Samuti on seroloogiliste uuringutega keeruline määrata patsiendi fenotüüpi ja tuvastada võimalikke allo-antikehi, kui patsiendil on kujunenud autoantikehad iseenda antigeenide vastu. Vereproovist eraldatud DNA analüüsimisel on võimalik ühekorraga määrata 35 erinevat veregrupisüsteemi markerit. Selline täpne, paljusid veregruppe arvesse võttev sobitamine eeldab aga head haiglatevahelist infovahetust, et teave vereülekandel eritingimusi vajavast patsiendist oleks kõigil olemas. Eestis on selles suhtes puudujääke. Seetõttu hakkasime välja andma vastavate märkustega «veregrupi kaarte».

Kui patsient sellist kaarti näitab, tuleks see panna verekaardi külge, haigla verepank toimetab siis juba ise edasi.

«Vihje noortele arstidele: referentlaborist leiate rutiinivaba ja arenguvõimalusi pakkuva töö.»

Kui palju veregrupp inimese elu mõjutab?

Läbi inimkonna ajaloo on kõik verega seotu olnud müstiline.

Usuti, et veri on elujõu ja igavese nooruse allikas ning inimese või looma hing ja olemus on tema veres. Aastakümneid immunohematoloogia koolitajana ja pikaajaliselt laboris töötanud spetsialist Silvia Lember räägib, kuidas aegajalt tuleb ümber lükata laviinina

peale tulevaid uskumusi vere­ gruppide ja toitumise seoste ning toidutalumatuse kohta. Ka populaarse veregrupidieedi tõestuseks ei ole ühtegi teaduslikku uuringut ja see tugineb valedele eeldustele.

Soovitused toituda vastavalt oma veregrupile haiguste ravimiseks võivad olla lausa ohtlikud. Sestap soovitame naljatledes neil, kes väga tahavad uskuda vere­ gruppide mõjusse, pigem olla eestlaslikult horoskoobi usku. See on ohutu ega mõjuta tervisesse puutuvaid otsuseid. Tänapäeval, eriti populaarne on see Aasias, usutakse, et ABO veregrupid mõjutavad isiku iseloomu, intelligentsust, käitumismustreid, sobivust teatud ametitesse jne. n

11

TUNNUSTUS

Neli Regionaalhaigla töötajat pälvisid presidendilt kõrge autasu President Kersti Kaljulaid andis Eesti Vabariigi sünnipäeva eel riigi teenetemärgid 166 inimese hulgas ka Regionaalhaigla kirurgiakliiniku juhatajale dr Leonhard Kukele, kardiokirurgiaosakonna juhatajale südamekirurgile dr Ants Paapstelile, radioloog-vanemarstile dr Kalle Põdrale ja doonorluse arendusjuhile Ülo Lombile. Teenetemärgi pälvisid ka kaks Regionaalhaigla verekeskuse doonorit: Kersti Anijärv ja Tiina Saar.

AUTOR: Kaire Kenk

P

resident Kersti Kaljulaid andis riigi teenetemärgid tänutäheks inimestele, kelle pühendumus oma kutsetööle või kogukonnale on muutnud kogu Eesti elu paremaks. «Eesti on see, mis me ise teeme. Eesti on meie kõigi mõtete ja tegude summa. Kõik need inimesed on aidanud kaasa sellele, et Eesti oleks sõbralikum, turvalisem ja edukam. Nad kõik on andnud enam, kui nõuab nende igapäevatöö, ja teinud Eesti paremaks,» ütles president teenetemärkide pidulikul üleandmisel 21. veebruaril Tartu Ülikooli Narva kolledžis.

Dr Kalle Põder: «Võtan teenetemärki kui elutööpreemiat!»

«Ma pole olnud aktiivne maailmaparandaja, vaid püüdnud teha oma igapäevatööd nii hästi kui suudan. Võtan presidendi tunnustust kui preemiat kogu oma senise tehtud töö eest,» ütles Regionaalhaigla diagnostikakliiniku radioloogiakeskuse radioloog-vanemarst dr Kalle Põder.

Miks otsustas president Kersti Kaljulaid anda dr Kalle Põderile Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi? «Ta on üks Eesti invasiivradioloogia rajajaid, mitme uue ravivõtte juurutaja Eestis.

Põder on aastaid olnud Eesti korvpalli rahvusmeeskonna arst, pälvinud oma kolleegide ja õpi-

12

laste lugupidamise ning töötab siiani täisjõuga Eesti meditsiini arenguks ja patsientide hüvanguks,» tunnustas president. Dr Kalle Põder on 2013. aastal pälvinud ka Regionaalhaigla tiitli Grand Man, millega haigla juba alates 2003. aastast tunnustab ühte arsti silmapaistva tegevuse ja suurte teenete eest arstiabi edendamisel Eestis. Mehel on radioloogi kõrgem kategooria aastast 1994, kuid vähemalt sama tuntud on ta spordiarsti ja nooremana ka tegevsportlasena. Sportima hakkas teenekas radioloog juba 1961. aastal.

Põder on olnud edukas sõudja, tulnud roolimehena Nõukogude Liidu meistrivõitlustel korduvalt auhinnalistele kohtadele ja päl-

vinud Eesti meistri tiitleid.

«Piinlik tunnistada, aga olin sel esmaspäeval gripiga voodis.

Palavikus, ei kavatsenudki tööle minna. Olin pooleldi unes, kui naabrimees Saksamaa kaudu helistas ja uudisest teada andis.

Ei saanud esialgu arugi, mida ta rääkis. Päeva jooksul aga muudkui helistati – sõbrad ja tuttavad õnnitlesid.»

TUNNUSTUS

Dr Ants Paapstel paneb teenetemärgi rinda raskete tööaastate eest

«Tunnustus on iga inimese jaoks oluline. Kes ei sooviks, et tema tööpanust märgataks?» ütleb kirurgiakliiniku kardiotorakaalkirurgia keskuse ülemarst doktor Ants Paapstel. «Riputan teenetemärgi endale rinda sellele ajale tagasi mõeldes, mil puuduolevat südamekirurgiat Tallinnas praktiliselt nullist üles ehitasime.» Presidendi otsusega pälvis dr Paapstel Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi. «Igapäevase kirurgitööga on ta päästnud inimelusid ja parandanud sadade inimeste elukvaliteeti. Uurinud isheemiatõve ägedaid vorme ja nende kirurgilist ravi, avaldanud üle 20 teadustrükise,» tunnustas president meie teenekat südamekirurgi.

«Teenetemärkide kätteandmisel teiste inimestega vesteldes tuli välja, et peaaegu kõigile tuli riikliku autasu pälvimine üllatusena.

Hiljem järele mõeldes sain aru, et tänavu hinnati ka jonnakalt oma ameti juures püsijaid, nende tööpanust. Ise pean oma kõige raskema tööperioodi alguseks 1995. aastat. Olen vahel piltlikult rääkinud, et nii Tartu kui ka Tallinna südamekirurgiakeskused olid sinnamaani kui ühe jalaga mehed: Tallinnas tehti toona vaid koronaaršunteerimisi, Tartus kõiki teisi, peamiselt klapilõikusi. 1995. aastal alustasime Tallinna «puude»

likvideerimist. See oli nii füüsiliselt kui ka vaimselt raske aeg. Üksinda tuli otsuseid vastu võtta, haigeid opereerida ja ka vastutust kanda. Oma majast ei olnud kelleltki nõu küsida, ka Tartuga olid suhted sel ajal pigem rivaalitsevad kui siiralt usalduslikud. Abiks olid eelnevate aastate pikaajalised täiendused Hollandis, Rootsis ja Soomes Tampere Ülikooli juures.

Esimesed oma koolitatud noored lahkusid kahjuks Soome ja tagasivaatavalt kohati üle jõugi käivat koormust sai teistega jagama hakata alles 2000ndate keskpaigast. Mõni õppimiskõver oli üpris valulik, kinnitust tuli vahel otsida tänapäeval naeruväärsetena tunduvatele asjadele. YouTube’i õppevideoid sel ajal samuti polnud, Soome kolleegidele sai helistada vaid lauatelefonil. Rahuldavad lõikustulemused äratasid siiski pikkamööda kardioloogide usalduse ning patsiente Tartusse saatmise asemel usaldati meid. Praeguseks on minu kõrval dr Taal ja dr Vähi – mõlemad täiskasvanute südamekirurgias väga pädevad kirurgid.

Naljaga pooleks: elu ei ole kunagi minu jaoks nii lihtne olnud kui praegu. Ka Soome kolleegidega teeme tihedalt koostööd.» Arvet, kui palju operatsioone dr Paapstel oma arstielu jooksul teinud on, ta ei pea. «Võib ligineda 3000-le.»

Ülo Lomp: «Iga doonor on ühtlasi ka riigikaitsja!»

«Mulle helistas üks sõber 5. veebruaril ja soovis õnne. Ma ei saanud alguses arugi, mille eest ta mind õnnitleb. Hiljem oli muidugi rõõmustamist palju. Tähistasime koos kolleegidega Eesti Vabariigi juubelit. Nad kinkisid mulle lillekimbu ja soovisid õnne ning edu.

Aga mina ei võtagi teenetemärgi omistamist isiklikult, vaid hoopis kui tunnustust suure ühise töö eest, mida oleme siin verekeskuses koos teinud. Sellise tunnustuseni jõutakse ikkagi, kui vead seda vankrit tublide inimestega, kes on sinu kõrval. Üksiküritaja siin eduni ei jõuaks. Mul on vanemaid ja väärikamaid kolleege, kes töötanud Regionaalhaiglas kauem kui mina. Teenetemärgi eest tänan ennekõike oma võrratuid kolleege,» sõnas Ülo Lomp.

«Minu töö juba on selline, et arendusjuht peab palju suhtlema ja oma valdkonda igati edendama, inimestele lähemale tulema. Eks ma selles mõttes paistan rohkem silma,» arvas ta. «Me oleme õnneks nüüdseks jõudnud sellisele tasemele, kus meie tegevust tuntakse ja teatakse. Meie suurim eesmärk on oma püsidoonorite hoidmine.

Tendents üle maailma on selline, et vere tarbimine väheneb seoses meditsiini ja ravimitööstuse

13

TUNNUSTUS

arenguga, mis tähendab, et ka vajadus verekomponentide järele väheneb. Esmadoonorid on alati teretulnud, kuid sama oluline on hoida ka n-ö vana kaadrit,» muheles Ülo Lomp. Enda olulisimaks saavutuseks peab ta doonoritelkide korraldamise mõtet, millega sai doonorlus seotud laiapõhjalise riigikaitse mõistega, kus inimesed saavad võimaluse annetada verd linna keskustesse püstitatud telkides. «Lisaks käin loenguid pidamas kaitseväes ja koolides.

Selgitan noortele doonorluse põhimõtteid ja võtan maha hirme vereloovutuse ees.»

Dr Leonhard Kukk: «Teenetemärk on tunnustus kogu Regionaalhaiglale!»

«Teenetemärgi andmine on tunnustus kogu Põhja-Eesti Regionaalhaiglale, kirurgiakliinikule ja Eesti uroloogiale,» ütles Regionaalhaigla kirurgiakliiniku juht, uroloog Leonhard Kukk – üks kaheksast arstist, kellele president Kersti Kaljulaid andis tänavu Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva eel riigi teenetemärgi.

«Ta on olnud Põhja-Eesti Regionaalhaigla kirurgiakliiniku juhataja alates 2002. aastast

14

ja aastaid Euroopa Uroloogide Nõukogus (EBU) Eesti esindaja.

Aktiivne tegevarst ja meditsiinijuht. Panustanud oluliselt eriala arengusse Eestis ja Euroopas, olnud noorte kolleegide suunaja ja innustaja aastakümneid. Terava sotsiaalse närviga meditsiiniprobleemide lahendaja nii lokaalsel kui ka riiklikul tasandil,» tunnustas president, kelle otsusega pälvis dr Kukk Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgi.

«Parasjagu opereerisin, kui üks hea kolleeg, anestesioloog, kes on oma loomult paras naljahammas, tuli operatsioonituppa ja ütles, et ühele mehele siin on antud mingisugune orden. Arvestades tema naljasoont, viskasime koos selle üle nalja, et kes, kus ja mis ning mis orden see olla võiks. Mõne aja pärast tuli teine anestesioloog, soovis õnne ja luges nutitelefonist ette teate, mis kajastas presidendi poolt antud teenetemärke arstidele. See oli minu jaoks suur üllatus,» sõnas dr Kukk.

Kohe see sõnum pärale ei jõudnudki, sest mehe tähelepanu oli opereerimisel. Operatsioonitoast lahkudes, kui maja peal kolleegid õnnitlesid, hakkas see uudis aga arstile kohale jõudma. «See tuli suure üllatusena ja algul ei saanudki hästi aru, miks just mind

välja valiti. Kui seda aga natuke seedida, siis eks üht-teist ole ju elus tehtud ka. Olen eriala arendanud, juhatanud Ida-Tallinna Keskhaigla ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla kirurgiakliinikuid kokku viimased 21 aastat. Olen kindlasti mõjutanud kõigi kirurgiliste erialade käekäiku.»

Ta ütles, et loomulikult on see meeldiv tunnustus, seda enam, et meditsiini ja meedikuid kiputakse meedias rohkem kiruma kui tunnustama. Teenetemärgi andmine on tunnustus kogu Põhja-Eesti Regionaalhaiglale, kirurgiakliinikule ja Eesti uroloogiale.

Dr Kuke eesmärk on pakkuda patsientidele tänapäevast kõrgtehnoloogilist kvaliteetset ravi nüüdisaegses töökeskkonnas ja arstidele konkurentsivõimelist töötasu. Samad väljakutsed ja võimalused kehtivad kogu meditsiinipersonali kohta.

«Samas peab toimuma keerukamat ravi vajavate patsientide tsentraliseerimine spetsialiseeritud oskuskeskustesse. Peab ka mõtlema, kuidas pakkuda kvaliteetset arstiabi võrgustumise kaudu maakondades ja parandada koostööd perearstidega.

IT-arendused peavad toetama arstide igapäevast tööd ja patsienti puudutava informatsiooni paremat kättesaadavust,» sõnas ta.

Enim heameelt teeb arstile see, kui patsiendid paranevad. «Kirurgi rõõmustab, kui ta saab edukalt hakkama keerulise operatsiooniga ning teha midagi uut ja suuremat võimalikult minimaalse traumaga ning patsiendi jaoks säilitada või taastada elukvaliteeti. Rõõmu valmistab seegi, kui tööle tulevad uued noored arstid, kelle silmis on sära ja sisimas tahe saada heaks arstiks,» ütles dr Kukk.

Ta lisas: «Meil on nüüd ka kõik vajalikud tehnilised võimalused kasutusel. Mina ja minu põlvkonna tohtrid on näinud arengut, kust ja millistest tingimustest oleme tulnud. Oleme pidanud olema väga loovad, et siin üldse midagi teha, ja oskame seetõttu saavutatut võib-olla rohkem hinnata.» n

NOOR ARST

Sel korral vastab rubriigis «Noor arst» Regionaalhaigla ajakirja küsimustele sisearst dr Õnne Pilli FOTOD: Daisy

Lappard

Miks valisite töökohaks Regionaalhaigla ja kuidas siin töötada on?

Regionaalhaiglas on minu arvates väga hea töötada. Siin on igas mõttes meeldiv keskkond, toetavad kolleegid. Siia tööle tulemise võib-olla kõige olulisem põhjus oli see, et Regionaalhaigla on Eesti üks suuremaid haiglaid. Siit saadav kogemus on ühele noorele tööd alustavale arstile parim võimalik variant.

Lisaks mängis suurt rolli kindlasti ka haigla asukoht ehk Tallinn.

Mis on teie peamised erialased väljakutsed?

Sisehaigused esitavad iga päev mulle kui arstile suure väljakutse. Sisearst vaatab inimest tervikuna, mis tähendab, et me ei piirdu ühe haiguse või organiga, vaid näeme suurt pilti. Seetõttu satuvad sageli just sisehaiguste osakonda kõige keerulisemad, ulatuslikku diferentsiaaldiagnostilist tööd nõudvad patsiendid. Seega on sisearsti väljakutse neid mõista ja ravida. n

15

ÕENDUS

Eesti õendus

muutuste teerajajaks 8.−9. novembrini toimus Tallinnas rahvusvaheline õendusteemaline õppenädal, mille raames allkirjastati ühisavaldus standarditud ehk kõigile üheselt mõistetava õenduskeele üleriigilise kasutuselevõtmise toetamiseks.

Regionaalhaigla ajakiri uuris, milliseid nõuandeid annavad eestlastele kolm õenduse absoluutset tippu: professor Dickon Weir-Hughes Oxfordi ülikoolist ning dotsendid Sue Moorhead ja Howard Butcher Iowa ülikoolist.

TEKST:

Stina Eilsen

FOTOD:

PERH

E

sinesite loengutega Tallinnas toimunud õendus­ nädalal, kus kirjutati alla ka ühine avaldus rahvusvaheliselt tunnustatud õendusabi klassifikatsioonide kasutuselevõtmiseks Eestis.

Milline on teie esmamulje Eesti õendusest ja meie soovist võtta üleriiklikult kasutusele ühtne õenduskeel?

Sue Moorhead: Usun, et seisate suurte ja positiivsete muutuste lävel. Õenduse eestvedajad Eestis on endale seadnud väga ambitsioonikad eesmärgid. Olen veendunud, et standarditud õenduskeele kasutuselevõtmine riiklikus elektroonilises dokumentatsioonis

16

tõstab õendusabi kvaliteedi ja patsientide ohutuse kõrgemale tasemele. Kui rakendate sellist süsteemi üleriiklikult, on teil võimalus olla lausa teerajaja.

Dickon Weir-Hughes: Olen täiesti nõus eelöelduga, standarditud õenduskeele ehk 3N-i terviksüsteemi rakendamine Eesti

«Õenduse eestvedajad Eestis on endale seadnud väga ambitsioonikad eesmärgid.» õenduses nii suures mahus on väga suur samm. Saan vaid tunnustada teie erialaliidreid, kes oskavad mõelda tulevikuvõtmes.

Teil on väga kindel visioon, kuidas tervishoiusüsteemi nii õdede kui

ka patsientide vaates kvaliteetsemaks muuta.

Mainisite, et Eesti võiks võtta endale teerajaja rolli. Kuidas ja kui laialdaselt mujal maailmas standarditud õenduskeel kasutusel on?

Sue Moorhead: Ameerika Ühendriikides kasutatakse standarditud õenduskeelt erinevate osariikide ja tervishoiu- ning haridusasutuste põhiselt, kuid riiklikul tasandil on see kättesaamatu unistus, sest näiteks Ameerika Õdede Assotsiatsioon on üleriigiliselt kinnitanud 14 erinevat terminoloogiat ja klassifikatsiooni.

Seetõttu on ühtse õenduskeele kasutamine kogu maal peaaegu võimatu ning see teeb tervishoiuasutustevahelise suhtlemise keeruliseks ja kulukaks. Seetõttu

ÕENDUS

jälgin Eesti õenduse arenguid suure huviga ja julgustan kindlasti Eesti kogemust ning protsessi ka teadusartiklites avaldama.

Dickon Weir-Hughes: Euroopas võiksin positiivsete näidetena esile tuua Iirimaa ja Šveitsi, kuid ka need riigid pole kunagi alla kirjutanud ühisavaldust ja neil ei ole õenduskeelt nii terviklikult rakendatud. See on kasutusel vaid üksikutes tervishoiuasutustes, mitte riiklikul tasandil. Muljet avaldav, kui süsteemselt ja põhjalikult soovite õendusvaldkonda Eestis arendada ja uuendada.

Uuenduslike ideede rakendamisel tuleb teile kasuks ka see, et Eesti on väike ja organisatsioonid on ehk entusiastlikumad e-lahenduste loomisel. Seetõttu on uuendusi kergem ellu viia.

Olete mitme olulise õendusteemalise raamatu autorid ja standarditud õenduskeele loomise initsiaatorid. Milliseid eeliseid loob teie hinnangul riiklikul tasandil ühtse õenduskeele kasutuselevõtmine Eesti tervishoius?

Sue Moorhead: Rõhutaksin eelkõige selle olulisust patsientidele ja nende rollile kogu raviprotsessis. Kõik kolm klassifikatsiooni on väga patsiendisõbralikud, toetades patsiendi kaasamist ja aktiivset osalemist raviprotsessi igas etapis – näiteks uuritakse patsientidelt, millist õendustulemust nad ise sooviksid näha ja millisel tasandil õendussekkumist nad aktsepteerivad. Patsientidele pakutakse valikuvõimalust ja nendega aru-

tatakse erinevaid võimalusi. Patsiendi kaasamine on praegu Ameerika tervishoiusüsteemis väga oluline teema ja usun, et ka Eestis peetakse pidevat diskussiooni patsientidega aina olulisemaks.

Howard Butcher: Kolme klassifikatsiooni rakendamine õenduses võimaldab tõenduspõhiste algoritmide alusel õdedel patsiendi tervi­ seseisundit hinnates vastu võtta täpsemaid otsuseid ja paremini tulemusi hinnata, sest 3N-i regulaarsel kasutamisel tekib ühtne andmekogu, vajalikke andmeid saab kergesti süsteemist välja võtta ja niimoodi analüüsida õendusabi tulemuslikkust igal vajalikul hetkel. Ühtne õenduskeel koos õendusdiagnoosidega tagab kindlasti ohutuma õendusabi ja see on ka kuluefektiivne, võimaldades vähendada tervishoiukulusid, sest andmed on üleriigiliselt tervishoiuasutustes nähtavad ja diagnoosid üheselt tõlgendatavad. Patsiendid ju liiguvad sageli

ühest tervishoiuasutusest teise.

Kuna õenduskeeled NIC, NOC ja ­ NANDA-I on rahvusvahelised, mõistavad õed neid ühtmoodi nii Portugalis kui ka Eestis. See annab kindla eelise.

Sue Moorhead: Me ei pea isegi rääkima, me võime ainult koode kasutada. (Naerab.)

Dickon Weir-Hughes: Kõik eelräägitu on õige. Toon veel välja ühe olulise lisaväärtuse. Standarditud õenduskeelt saab õdede koolitamisel väga hästi kasutada ja nagu ma aru saan, Eestis ka juba kasutatakse. Kõige olulisem argument minu jaoks on omavaheline suhtlemine ja asjadest ühtemoodi arusaamine, olenemata sellest, kas räägime elektroonilisest süsteemist, paberil haiguslugudest, NIC, NOC või NANDA-I klassifikatsioonist. Kogu kasutatav info on kõigile üheselt mõistetav, oleme samas infoväljas. Pole olulist vahet, kas kasutame õenduskeelt patsientide ravimiseks, teadus-

«Standarditud õenduskeele ehk 3N-i terviksüsteemi rakendamine Eesti õenduses nii suures mahus on väga suur samm.» tööks, kvaliteedi hindamiseks või koolitamiseks – üheselt mõistetav keelekasutus ja terminoloogia on nende kõigi puhul võtmesõnad.

See on midagi, mis on mõistetav ka järgmistele põlvkondadele.

Millised võiksid olla võimalikud komistuskivid, mida vältida 3N-i rakendamisel?

Sue Moorhead: Kõige olulisem on teadmine, mida soovite kogu süsteemi rakendamisega saavutada. Seda tuleks kogu protsessi vältel silmas pidada. Ameerika Ühendriikides tegime vea, ehitades suure süsteemi, kuhu on sisestatud palju andmeid, kuid paraku ei vasta see meie ootustele ega ole eriti kasutajasõbralik. Oluline on,

17

ÕENDUS

Mida tähendab standarditud õenduskeel? et ühtse süsteemi kasutuselevõtmist toetataks riiklikul tasandil ja algusest peale kaasataks õed, kes eelkõige seda kasutama hakkavad, ning ka patsiendid, kes on otsesed kasusaajad. Samuti võiks üsna pea kaasata ka kõige suuremad skeptikud ja neile selgitada süsteemi rakendamisest saadavaid eeliseid ning kasu.

Howard Butcher: Kogu süsteem peab olema kasutajasõbralik.

Selleks tulebki õdesid võimalikult vara otsustusprotsessi kaasata, sest nemad peavad ju iga päev seda kasutama hakkama.

Dickon Weir-Hughes: Peale sisu on kindlasti võtmesõnad protsessi asjatundlik juhtimine ja õdede kaasatus algusest peale, sest tegemist on suure muudatusega, mille iga tasandi õed peavad omaks võtma ja sellest saadavat kasu mõistma. Kogu tegevusplaan peab algusest peale olema selge ja läbipaistev. Kuigi juhtimissüsteemid võivad riigiti erineda, on siiski võimalik eeskuju võtta teiste maade kogemusest. Arengule suunatud ja motiveeriv juhtimine on siinkohal väga olulised.

3N-i rakendamine on abiks juhtimisel ning teadus- ja arendustöös asutusesisesest administreerimisest riikliku ning rahvusvahelise koostööni välja.

3N-i abil ratsionaliseeritud ja teaduslikult põhjendatud otsuste ning valikute tegemisega optimeerime tervishoiutöötajate ressursikasutust, mis omakorda võimaldab vähendada tervishoiukulusid, kahjustamata patsiendi ohutust.

Lisainfo: www.est3n.com

18

Maailmapraktikas on kindla koha leidnud ja laialdaselt tunnustatud standarditud õenduskeel, mis kasutab õendusdiagnooside, -sekkumiste ja -tulemuste väljendamiseks kolme klassifikatsiooni: NANDA-International, Nursing Outcomes Classification, Nursing Interventions Classification ehk 3N-terviksüsteemi.

Mida plaanitakse 3N-terviksüsteemi rakendamisel Eesti õendus- ja ämmaemandusabis?

• Kohandada 3N-klassifikatsioonid eesti keeles ja kultuuriruumis (NANDA-I on õppetöös kasutusel alates 2011 ja eestikeelne alates 2012).

• Süstemaatiliselt jätkata kutse- ja erialaseid täienduskoolitusi õdedele ja teistele seotud kutsealade esindajatele 3N-i rakendamise teemal tervishoiusüsteemis.

• Kasutada õendusdokumentatsioonis 3N-terviksüsteemi.

• Kasutada üleriikliku elektroonse terviseinfo süsteemi(de) väljatöötamisel 3N-i ühtset terminoloogiat, mis on ühildatav haiglates kasutatavate infosüsteemidega.

• Luua üleriiklik 3N-süsteemist lähtuv standarditud õendusterminite elektrooniline miinimumandmekogu õendus- ja ämmaemandusabi kvaliteedi hindamiseks ning arendamiseks igal tervishoiu juhtimistasandil.

Mis muutub 3N-i kasutamisel elektroonilises dokumentatsioonis?

• Patsiendi terviseinfo on terviklik, laiaulatuslik ja usaldusväärne.

• Elektroonses töökeskkonnas olev teave on kõigile osapooltele automaatselt kättesaadav ja üheselt mõistetav.

• Nutika töövahendi kasutuselevõtmisega väheneb oluliselt õdede kirjatööle kuluv aeg.

• 3N-i e-rakendus pakub õdedele ja ämmaemandatele valikutena tõenduspõhiseid algoritme patsiendi terviseseisundi hindamisest lähtuvate otsuste tegemiseks, õendussekkumiseks ja -tulemuste hindamiseks.

• Suurenevad patsientide ja nende lähedaste võimalused saada individuaalsetest vajadustest lähtuvat tõenduspõhist ja patsiendile ohutut õendusabi.

• 3N-i süstemaatilisel kasutamisel õendusdokumentatsioonis tekib väärtuslik empiiriline andmebaas, mille põhjal saab igal tervishoiu juhtimistasandil analüüsida, selgitada ja ette ennustada patsiendi abivajadusi, tervishoiutöötajate ressursikasutust ja õendusabi tulemuslikkust. n

TRAUMAKESKUS

Ortopeed Kaspar Rõivassepp: vigastused ja nende põhjused on väga erinevad

Traumadega puutuvad kokku mitte ainult profisportlased, kelle vigastustest kuuleme alati enne tiitlivõistlusi, vaid ka harrastussportlased. Sellest, kuidas peaks sporditrauma puhul käituma, räägib tunnustatud ortopeed Kaspar Rõivassepp, kelle nii-öelda nišitöö on põlveliigese vigastused.

TEKST: Inge

Pitsner Küttim

FOTOD: Meeli

«K

ui hüppeliigese väänamine ajab liigese alati paiste, siis põlveliiges läheb paiste juhul, kui seal sees on midagi katki läinud. Seda peaks kindlasti arstile näitama,» rõhutab dr Rõivassepp.

Mis on levinud põhjused, miks vigastus tekib?

Vigastusi on erinevaid, nagu ka põhjuseid. Kui räägime ägedast vigastusest, võib rolli mängida ka ebaõnn. Näiteks korv- ja jalgpallis ning üldse kontaktspordis võib tekkida trauma sinust endast sõltumatul põhjusel, nt kui vastane sõidab sulle n-ö sisse. On ka kroonilised ülekoormuslikud vigastused, mille puhul otseselt traumat ei ole, aga valu areneb lõpuks välja vigastuseks, mis hakkab takistama edasist sportimist. Mul on ülikooliajast jäänud

19

TRAUMAKESKUS

meelde üks geneetikaloeng, kus geneetik ütles, et kõik traumad, kaasa arvatud kontakttraumad, on päriliku eelsoodumusega.

Mingil määral on sel tõsi taga, sest paljuski taandub see inimese riskikäitumisele. See, kas ja kui palju inimene riskib, on geenidega kaasa antud. Kes läheb rohkem valust üle, sel on ka rohkem vigastusi.

Kas see tähendab, et kes kannatab rohkem valu, see ka riskib oma tervisega rohkem?

Jah, valu häirib inimesi erinevalt. Kui me räägime kontaktspordialadest, siis on inimesi, kes tunnetavad ära viimase piiri, et mitte saada vigastust, ja jätavad võitlusse minemata, osa aga tormab pea ees ja saab seetõttu kehasse rohkem lööke. Nõnda võib ka rohkem vigastusi tekkida.

Kas puudulik soojenduse tegemine on üks sporditrauma tekkimise põhjuseid?

Puudulik soojendus on üks väike osa, miks mõni vigastus tekib. Kui jooksutrenni alustada sörgiga, ongi see soojenduse eest.

Omaette riskigrupp on inimesed, kes tõmbavad spordidressi selga ainult nädalavahetusel ja ­ tormavad kohe palliplatsile.

Nemad kipuvad ennast küll rebestama.

Millal peab arsti poole pöörduma? Võib juhtuda, et liiges hakkab küll valu tegema ja läheb isegi paiste, aga arsti juurde ei minda, sest mõne päeva pärast on justkui korras.

Kui inimesel on trauma ja jäse paindub selle koha pealt, kus see varem pole paindunud, on tegemist luumurruga. Sel juhul on mõistlik minna arsti juurde. Arsti poole peaks pöörduma ka siis, kui väänamise järel tekib kiiresti turse või pärast traumat ei kannata jala peale astuda. Eriti ohtlik on põlveliigese turse tähelepanuta jätmine, sest põlveliiges läheb paiste siis, kui seal sees on midagi katki läinud. Aja jooksul annab turse ja valu küll järele, aga kui see jääb

20

arsti poolt diagnoosimata, võib see viia probleemideni tulevikus.

Vigastused tekivad ka ülekoormusest, ilma otsese traumata. Mida on oluline silmas pidada näiliselt põhjuseta tekkinud valu korral?

Kui tekib valulikkus, olgu tegu kannakõõluse, põlve või puusaliigesega, peab sellele kohe reageerima. Koormus tuleb maha võtta, hoida peal külma, kasutada pealemääritavaid geele. Kui esialgseid sümptomeid ei eira, lähevad need probleemid mõne päevaga üle. Valuga edasi treenides muutuvad kõõlusepõletikud krooniliseks, nende väljaravimine võtab aega kuid ja võib nõuda ka kirurgilist ravi.

«On inimesi, kes tunnetavad ära viimase piiri, et mitte saada vigastust, ja jätavad võitlusse minemata, osa aga tormab pea ees ja saab seetõttu kehasse rohkem lööke.»

Nii et treenimine ja hambad ristis valu kannatamine ei käi kindlasti kokku?

Valu tekib alati põhjusega.

Esialgne põhjus on see, et lihastelt on nõutud rohkem, kui need suudavad vastu pidada. Kui seda piiri muudkui nihutada, areneb vigastus selliseks põletikuks, mis pärast juba ravi vajab. Üks spetsiifiline probleem on seotud põlveliigese eesmise ristatisidemega, mille vigastus on erinevatel kontaktspordialadel, nagu jalg- või korvpall, küllaltki sage. Järsema suuna muutmise või pööramisega läheb jalg valesti, põlv väändub, nõks käib läbi ja tekib turse põlvepiirkonda. Kui katki läheb ainult eesmine ristatiside ja ülejäänud struktuurid jäävad terveks, ei pruugigi põlv

väga palju valu teha ja inimene võib saada isegi jalale astuda.

Peagi hakkab aga turse vähenema, valulikkus taandub, paari-kolme nädala pärast kannatab isegi kergelt sörkida ning nelja-viie nädala pärast on tunne, et võiks trenni tagasi minna. Probleem seisneb aga selles, et kui see side on rebenenud, pole põlvel piisavalt stabiilsust ja juba esimesel valel pöördel või väändel võib põlv uuesti paigast käia ning tihti hullemini kui esimene kord. Alati on oht, et rebeneb veel midagi võrreldes eelmise korraga. Minu juurde satub tavavastuvõttudele päris palju inimesi, kellel on põlv väljas käinud juba neli-viis korda.

Seal on vigastusi, mida õigeaegse diagnoosimise puhul oleks võinud ära hoida. Ma rõhutan: kui põlve­ liigese trauma, eriti väänamise järel peaks põlv paiste minema, esineb väga suur tõenäosus, et liigese sees läks midagi katki. Sel juhul ei tasu kahelda, kas minna arsti juurde või mitte. Kindlasti minna!

Usutavasti on nii mõnegi sporditrauma taustal vale või puudulik varustus.

Eriti olulised on jalanõud.

Toon näite jalgpallist, mida mängitakse erinevate pinnaste peal.

Mängitakse kunst- ja naturaalsel murul, väljakud on erineva kõvaduse ja kulumise astmega ning iga väljaku jaoks on oma ­optimaalne jalanõu. Noored kipuvad jalga panema selliseid jalanõusid, mida kannavad nende iidolid. Näiteks mudelid, millega mängib Cristiano Ronaldo, ei sobi meie kunstmuru peal mängimiseks. Iidolit matkides tekitatakse endale liigsest põrutusest tulenevaid probleeme põlvele ja hüppeliigestele. Ka inimeste jalalaba laius on erinev ja see kitsa liistuga mudel, mis sobib graatsilise jalaga ­ Ronaldole, ei pruugi passida kõigile.

Jooksujalanõusid valivad inimesed tihti välimuse järgi. Mõnikord on need tehtud pöiavõlvide lisatoestusega, aga kui inimesel ei ole pöiavõlviga probleeme ja ta

TRAUMAKESKUS

paneb sellise jalanõu jalga, muudab see tema jala biomehaanikat ning kokkuvõttes võib tekkida vigastus. Sama on vastupidisel juhul: kui inimesel on pöiavõlviga probleeme, aga kasutab tavalisi jalanõusid, genereerib see samuti probleeme.

Paljudel spordialadel peaks kasutama spetsiaalset kaitse­ varustust ja selle mittekasutamine on seotud kindlasti kõrgema vigastuste riskiga. Jalgpallis on säärekaitsmed kohustuslikud ja kohtunik kontrollib, aga trennides mängitakse sageli ilma. Korvpallis näiteks on kindlustuslepinguga kohustus, et hüppeliigeseid peab teipima. Korvpallis väänatakse palju hüppeliigeseid ja teip

aitab nimetatud vigastuse riski vähendada.

Ka harrastussportlased ilmselt teavad, milline on ägeda vigastuse esmaabi, aga kordame igaks juhuks üle.

Kõige lihtsam on meelde jätta RICE-printsiip. See on lühend ingliskeelsetest sõnadest rest, ice, compression ja elevation.

Rest – anna vigastatud kehaosale rahu ja kasuta vajadusel abivahendeid (ortoose, karke).

Ice – pane vigastatud koha peale midagi külma, näiteks lund kilekotiga vigastuse piirkonda, aga mitte otse nahale, vaid läbi õhukese riide või sideme, et vältida külmakahjustuse tekkimist.

Hoia külma vigastatud koha peal 10–20 minutit, pärast määri geeliga.

Compression – pane jäseme ümber elastne side, mis aitab vähendada veritsust väikestest veresoontest ja turse teket.

Elevation tähendab vigastatud kehaosa ülestõstmist.

RICE-printsiip on esmaabi ägeda trauma korral. Ülekoormusest tingitud vigastuste puhul on oluline kohene reageerimine esimeste sümptomite tekkimisel – anda kohe puhkust, hoida peal külma, teha massaaži, venitada lihast, kasutada pealemääritavaid põletikuvastaseid geele –, et vältida probleemi arenemist krooniliseks. n

21

TEHNILINE TUGI

Regionaalhaigla hooldus- ja remondigrupi töötajatel Erkki Terasmaal, Raul Tähelepal, Teemar Kivil, Toivo Lehtmetsal, Edgar Viirnal ning Margus Elkenil on töökoda sama piinlikult puhas kui operatsioonisaal.

Seitse meest,

4800 ust ja 25 jalgpalliväljakut Infrastruktuuritehnika teenistuse allüksus on tehnilise toe talitus, mis omakorda koosneb nelja erineva spetsialiseerumisega tehnikute töögrupist: keskkonnatehnika-, hooldus- ja remondigrupp, elektri- ning nõrkvoolupaigaldiste grupp. Vastavate töögruppide ülesanne on teostada oma valdkonnas tehnosüsteemide ennetuslikke ning regulaarseid hooldus- ja remonditoiminguid ning tagada tehnosüsteemide katkematu toimimine.

TEKST: Kaire

Kenk Küttim

FOTOD: Meeli

22

T

ehnilise toe talituse üks kõige laiema spetsialiseerumisega allüksus on hooldusja remondigrupp, kuhu kuulub seitse tublit töömeest, kes seisavad hea selle eest, et Mustamäe nüüdisaegne meditsiinilinnak, Seewaldi psühhiaatriakliiniku vanad ajalooga mõisahooned, kaks haiglahoonet Nõmmel Hiiu mändide all ning Ädala tänava verekeskuse hoone oleks hooldatud ja remonditud. «Suures plaanis hooldame 170 000 ruutmeetrit ehk 25 ­ jalgpalliväljakut

TEHNILINE TUGI

­ p õrandapinda,» ütleb hooldusgrupi juht Oliver Lill.

«Hoiame oma tööd tehes kliinikutel nii stabiilset töörütmi kui vähegi võimalik. Üsna suure osa meie grupi igapäevatööst moodustab umbes 7100 ukse ja akna korraline hooldustöö ning tehnosüsteemide regulaarsed katsetused.

Suure osa töömahust annavad ka väiksemad remonttööd kõikides Regionaalhaigla korpustes, avariitööd ja tehnosüsteemide veateadetele reageerimine. Tööde planeerimisel ja läbiviimisel on suureks abiks nüüdisaegsed hoonete haldamiseks loodud IT-süsteemid ja vahendid, mida koostöös Regionaalhaigla IT-teenistusega regulaarselt arendatakse,» sõnab Lill.

Korralised hooldustööd võtavad nende tööajast umbes 40 protsenti. Neil on tööde aastagraafik, mis jaguneb 165 sündmuse peale.

«Tuleohutusseadus on meie jaoks väga oluline dokument. Teised tähtsad dokumendid on süsteemide hooldusjuhendid. Üks kord kvartalis katsetab infra­struktuuri tehnilise toe talitus läbi kõikide korpuste tehnosüsteemid. Kontrollime, et kogu hoone automaatika alates suitsuanduritest töötaks korralikult, evakuatsiooniteed ja avariiväljapääsud oleksid nõuetekohaselt tähistatud ning tuletõkkepaigaldised ja tehnosüsteemid töötaksid tõrgeteta.

Väga oluline meie töö puhul on ka

see, et meditsiiniline töö ei oleks häiritud. Just lõpetasime operatsiooniploki üldise tehnokontrolli ja hoolduse. Seda tuleb teha nädalavahetusel, sest argipäeviti ei pääsegi opiplokile ligi,» selgitab hooldustööde spetsialist.

korda aastas,» sõnab mees.

Kokku laekub Regionaalhaigla infrastruktuuritehnika teenistusele 7000 töötellimust aastas, millega tuleb täiendavalt tegeleda hoolimata sellest, kui hästi on kõik hooldatud. Neist 7000 tellimusest on remondigrupile suuSügis ja talv kipuvad olema aas- natud umbes 2000. taajad, kus neil on tegemist roh«Korraliste hooldustööde järel kem, sest siis laekub haigla erine- on teiseks suuremaks töövaldvatest osakondadest tavapärasest konnaks remonttööd. Keskmiveidi enam remonttööde tellimusi selt teeme 35 ruumi kapitaalja veateateid. Hooldustöödest remonti aastas, aga ka rohkelt tehakse enamik ära oma mees- väiksemaid töid – põrandakatete konnaga, teenust ostetakse sisse vahetusest lagede värskenduse, minimaalselt. plaatimistööde ja Hooldustöödest «Väga oluline meie uksesuluste rääkides kasuvahetuseni. Uste töös on see, tab Oliver Lill tihti lukusüdamike sõna «avatäited». et meditsiiniline töö s a r j a s t a m i n e , «Regionaalhaiglas ei oleks häiritud. » süsteemivõtmete on kokku 4800 ust tekitamine ning ja 2300 akent. Kõielektrilukkude kide nende laitmatu funktsionee- paigaldus on kaotanud suure osa rimise eest vastutame meie. Ega varasematest lukustusega seotud iga päev majja tööle tulles ju mõt- töödest. Varem olid igas korpuses legi selle peale, milline paanika suured võtmestendid ja hiigelpuhkeks, kui Mustamäe korpuse suured võtmekapid. Meil on tööpeavälisuks äkitselt streikima kojas lausa omaette väike muuhakkaks. Või kui kiiritusraviosa- seum. Oleme kõik vanad võtmed, konna mõni eriline uks, kaaluga mis aastate jooksul on uutega poolteist tonni tükk, ühel ilu- asendatud, alles hoidnud,» ütleb sal hommikul enam ei sulguks Lill. või avaneks. Skandaal missuTa ütleb, et Regionaalhaigla gune, patsiendid on üle Eesti remondi- ja hooldustööde korkohale sõitnud ega pääsegi kii- ralduses on aastatega väga palju ritusravile. Kiiritus­raviosakonna muutunud. «Kui kuus aastat liuguksi hooldamegi kuus tagasi Regionaalhaiglas hooldustehnikuna alustasin, olid igas korpuses tööl eraldi tehnikud. Praeguseks oleme kujundanud mobiilse ja professionaalse meeskonna, kellel on väga korralik tööriistapark ja kes kasutab vaid kvaliteetseid materjale,» meenutab mees.

Tänavu seisab neil ees suur hulk ruumide viimistlustöid.

Näiteks sel aastal tuleb ainuüksi ühes korpuses värskendada rohkem kui 5000 ruutmeetrit seinapinda. See ongi üks tänavusi suuremaid sisetöid. Lisaks lõppeb selle aasta kevadel C-korpuse ehituse garantii- ja ehitaja hooldusperiood ning tehnilise toe talitusel tuleb võtta hooldustoimingud seejärel enda kanda.

23

VÕRGUSTUMINE

«Olen väga uhke oma remondigrupi üle. Hea meeskonnavaim on see, mis meid koos hoiab. Kõigil on oma ülesanded selged. Kui tekib probleeme, räägime kohe suud puhtaks. Panin kohe esimesel aastal kindla korra paika: ruumid ja tööriistad peavad tööpäeva lõpetades olema laitmatult puhtad ja kord majas. See on Jaapanist pärit lean-kvaliteedijuhtimissüsteemi lihtsaim 5S-i (sordi, sea korda, sära, standardiseeri, säilita) meetod, mis aitab väärtuslikku tööaega tööriistade otsimise ja remontimise arvelt kokku hoida.

Sport on veel üks asi, mis meid ühendab. Enamikku meist kohtab juba enne kella seitset hommikul maja jõusaalis. Suvel sõidame koos ratast ja käime võistlustel.

Mõni meist on korduvalt läbinud ka Tartu rattamaratoni. Oleme esindanud Regionaalhaigla rattameeskonda Marimetsa Kapi maastikurattasarjas. Kaheksast etapist koosnevas sarjas osales remondigrupist neli liiget ja infrastruktuuritehnika teenistusest kokku kaheksa võistlejat. Mullu käisime räätsamatkal Aegviidus ja nüüd plaanime ühist räätsamatka Rummu järve äärde või lähme sinna hoopis tõukekelkudega, sõltub ilmast. Võib-olla just selle tiimitunde pärast ongi

24

meeskond lojaalne ja püsiv,» räägib Lill.

Koostöö kliinilise poole personaliga on neil väga hea, kuna teatakse, et kui igast murest kiirelt märku anda, on töö lihtsam. «Eriti tahan kiita Seewaldi osakondade töötajaid, kuna sealt tulevad teated teevad alati tuju heaks. Näiteks on nad kirjutanud: «Palun pange end valmis. Meil siin mõned «patsien-

«Olen väga uhke oma remondigrupi üle. Hea meeskonnavaim on see, mis meid koos hoiab.

Kõigil on oma ülesanded selged. Kui tekib probleeme, räägime kohe suud puhtaks.» dist insenerid» hakkasid teise korruse palatis lennurada ehitama, reedeks saavad valmis, tulge siis kohale.» Ja tõepoolest lähemegi kohale. Oleme harjunud, sest paraku võib ka kõige moodsamate ravimite korral raskelt haigete käitumine olla ettearvamatu. Akende klaasimist ja aknaraamide parandamist on Seewaldi majades palju. Sealsed vanad, 19. sajandi lõpus ehita-

tud majad on muinsuskaitsealused objektid, mis tähendab, et aknad tuleb taastada esialgsel kujul. Üldiselt on Seewaldi patsiendid aga rahumeelsed.

Viimati palus üks neist ühelt meie kolleegilt, kes seal parajasti seina värvis, musta värvi. Tahtis väljakäigu ukse ära märgistada,» selgitab hooldusgrupi juht.

«Olen veendumusel, et hoonete kasutusväärtuse säilitamiseks tuleb neisse panustada regulaarselt nii aega kui ka raha. Mitte ainult vanasse ajaloolisesse Seewaldisse, vaid ka kõige moodsamasse, kõigest kaks aastat tagasi valmis saanud C-korpusesse. Vahel teeb meele kurvaks küll, kui oled just remonditööd lõpetanud, rullid parajasti maalriteipi seinalt maha ja siis sõidab keegi oma kaubakäruga vastu värskelt värvitud seina. Igaüks meist saab panustada, et haigla interjöör oleks võimalikult puhas ja hubane,» sõnab Lill. Õnneks saavad nad haigla pealt palju positiivset tagasisidet.

«Personal on meie tööga rahul, kuna oleme võimelised operatiivselt ja kvaliteetselt tegutsema, näiteks palatite sanitaarremonti tehes. Seda on väga raske ette planeerida, sest kunagi ei tea, millal terve palat ühekorraga vabaks võib jääda,» ütleb mees. n

PERSONAL

Hoolime töötajate tervisest Tööohutuse talituse juhataja Kristel Oha ütleb, et personalipoliitika põhimõtetest lähtudes väärtustab Regionaalhaigla oma töötajate tervist ja tervislikke eluviise. Peale tööohutusnõuete järgimise, töökeskkonna ja -vahendite ning meditsiinitehnoloogia pideva ajakohastamise ja töötajate koolitamise on haigla juhatus koostöös personaliteenistusega otsustanud panustada senisest enam terviseedendusse.

Siseterviseraja avas juhatuse esimees Agris Peedu.

AUTOR: Kristel

T

Oha

erviseedenduse põhieesmärk on tõsta inimeste teadlikkust ja muuta tervislikud valikud lihtsasti kättesaadavaks.

Oluline roll selles on nii tööandjal kui ka töötajal endal. Tööandja saab luua võimalused tervise­ edenduseks ja teha teavitustööd, töötaja seeläbi tõsta teadlikkust ning hoolitseda enda tervise eest.

Alanud aastal pakume töötajatele terviseedenduseks erinevaid

võimalusi ja kutsume üles neist aktiivselt osa võtma.

Rahvaspordiüritused

Toetame töötajate osalemist neljal suuremal rahvaspordiüritusel: Tartu suusamaratonil, Maijooksul, Tallinna Maratonil ja Tartu rattamaratonil. Tartu suusa- ja rattamaratonil hüvitame osalustasu 50 kiiremale registreerujale.

Osaleda võib nii täis- kui ka poolmaratonil. 250 kiiremat jooksu- ja kõnnihuvilist saavad osa võtta nii Maijooksust kui ka Tallinna Mara-

tonist. Mõlemal üritusel võib osaleja vastavalt oma võimetele valida nii pikema kui ka lühema distantsi, mille saab läbida joostes, käies või kepikõndi tehes.

Loengud ja infopäevad

Erinevate loengute ja infopäevadega soovime tõsta töötajate teadlikkust tervislikest eluviisidest.

Tervise Arengu Instituudi tervisekalendri põhiselt tähistame veebruaris tasakaalustatud toitumise kuud. Selle raames räägime infotunnis toitumisest ja kostitame

25

PERSONAL

Füsioterapeut Taavi Metsma enne rajale minekut soojendusharjutusi ette näitamas.

osalejaid tervislike köögiviljadega.

Ampsukliinikus püüame töötajate tähelepanu suunata söömis­ valikutele. Et töötajaid rohkem liikuma motiveerida, jätkame aprillis juba traditsiooniks saanud liikumiskuu tähistamist. Selle raames korraldame ühiseid spordiüritusi ja jätkame ka väga populaarseks saanud sammulugemise võistlusega. Sel aastal tähistame teist korda ka rahvusvahelist töötervishoiupäeva. Mais pöörame enam tähelepanu tubakale, tutvustades sellest loobumise ja nõustamise võimalusi. Septembris pakume töökoha spordikuu raames võimalust osaleda kahel rahvaspordiüritusel, korraldame võimlemishommikuid ja teisi töötajate füüsilist aktiivsust tõstvaid üritusi. Oktoobris tähistame vaimse tervise kuud ja pühendame sellele teemale kaks infotundi.

Siseterviserada

Sõbrapäeval avasime Mustamäe korpuses siseterviseraja, mille pikkus on 888 meetrit. Selle läbimiseks tuleb keskmiselt teha 1500 sammu. Rajale on üles pandud

26

kolm tegevuspunkti koos erinevate võimlemisvahenditega. Igast punktist leiab juhiseid harjutuste sooritamiseks, teha saab nii venitus- kui ka treeningharjutusi erineva kehapiirkonna lihastele.

Siseterviseraja eesmärk on anda võimalus aktiivseks liikumispausiks, kasutades meie haigla pikki koridore ja treppe. Rõhutame eelkõige istuva iseloomuga töötajatele, et tööpäeva jooksul tuleb ka liikuda, mida pakub terviseraja läbimine. Lisaks annab terviserada hea võimaluse pidada lühikesi kõnnikoosolekuid, eriti sobib see näiteks neljasilmavestluseks.

Terviserada valmis koostöös SA Eesti Terviseradadega, kes on praegu peale väliste terviseradade maha märkinud 50 siserada.

Sportimisvõimalused Mustamäe korpuses

Koostöös Regionaalhaigla Spordiklubi ja infrastruktuuritehnika teenistusega laiendame sportimisvõimalusi Mustamäe korpuses.

Kuna kaasava eelarve hääletusel kogus enim hääli spordisaali inventari uuendamise ettepanek,

on plaanis välja vahetada X-korpuse jõusaali vananenud ja kulunud inventar. Peale jõusaali on planeeritud E-korpusesse ehitada ka uus rühmatreeningute saal koos riietus- ja pesuruumidega. Treeninguteks vajaliku inventari soetamist rahastatakse samuti kaasavast eelarvest. Uus saal pakub võimalikult soodsaid treeninguvõimalusi töökoha lähedal. Püüame laiendada rühmatreeningute valikut nii, et igas vanuses mehed ja naised leiaksid tunniplaanist endale sobiva.

Treeningud hakkavad toimuma emaspäevast reedeni, nõudluse korral ka nädalavahetustel. Treeningutele registreerumiseks ja vabade kohtade olemasolu kontrollimiseks luuakse veebipõhine broneerimissüsteem. Saal peaks valmima sügiseks.

Soodustingimustel treenimisvõimalused spordiklubides

Meie head koostööpartnerid pakuvad soodustingimustel treenimisvõimalusi erinevates spordiklubides. Praeguseks on meie

PERSONAL

Võimlemispunkt siseterviserajal.

töötajatele pakkunud soodsamaid tingimusi kaheksa suuremat spordiklubi Tallinnas.

Töötajad, kes meie haigla treeninguvõimalusi kasutada ei soovi või töötavad mõnes teises korpuses, leiavad sobiva spordiklubi kodu lähedalt. Koostöövõimaluste otsimine jätkub ja püüame saada ka partnereid, kes pakuksid näiteks soodsamalt massaaži jms ­tervislikke teenuseid.

Täpsem info pakkumiste kohta

Peale võimlemisharjutuste saab rajal ennast ka venitada.

on leitav intranetist, mida uuendame jooksvalt.

Töötajate psühholoogiline nõustamine

Koostöös palliatiivravikeskuse ja psühhiaatriakliinikuga pakume oma töötajatele võimalust saada vajadusel psühholoogilist abi ettetulevate probleemide ja murede lahendamiseks. Abi osutavad meie palliatiivravikeskuse psühholoogid, kes vajadusel

suunavad edasi psühhiaatri vastuvõtule. Lisaks pakume töötajatele võimalust pöörduda ka meie koostööpartnerite spetsialistide poole. Täpsemat infot ja kontaktandmed saab tööohutuse talitusest.

Töötajate terviseedendusega seotud tegevusi viib ellu tööohutuse talitus koostöös personalitalituse, kommunikatsiooniteenistuse ja MTÜ Regionaalhaigla Spordiklubi juhatusega. n

Terviseedenduse üritused 2018. aastal

27

Andra Migur

aitab riske juhtida Andra Migur kuulub riskijuhina Põhja-Tallinna Regionaalhaigla toimekasse peresse alates möödunud aprillist. Ta võttis uue ametiga paraja riski, sest eelkäijat, kellelt töö üle võtta ja nõu küsida, tal polnud – tegemist oli värske ametikohaga.

TEKST: Kristi

FOTOD: Meeli

A

Kool Küttim

ndra Migur toonitab, et riskid on elu loomulik osa.

«Me võtame riske ja juhime neid iga päev ega mõtle nendele.

Hommikul võtame autoga tööle minnes riski õigeks ajaks tööle

28

mitte jõuda, sest võib juhtuda, et auto ei käivitu, teel on ootamatult ummik või puudub parkimiskoht. Neid riskikohti teadvustades kasutame alateadlikult ka maandamismeetmeid: diiselmootoriga autol eelsüüteküünlaid või juba hädas olles kutsume appi naabrimehe või kasutame ühis­ transpordi, ummiku vältimiseks alternatiivseid sõidutrajektoore ja parkimiskoha puudumisel par-

gime auto tasulisele alale või haiglast kaugemale. Selliste meetmete kasutamine ja otsustamine, mida teha siis, kui risk on realiseerunud, moodustavadki riski juhtimise. Mis tahes otsusega kaasnevad riskid. Need võivad avalduda nii negatiivselt kui ka positiivselt.

Oluline on olla riskikohast teadlik,» rahustab naine kõiki neid, kellele sõna «risk» tundub kuidagi ebaturvaline – riskantne.

RISKIJUHTIMINE

Uus töökoht, uus inimene

Esmatasandi riskijuhtimisega tegelevad ka kõik Regionaalhaigla töötajad. «Kui rääkida kliinilisest poolest, siis arstid otsustavad iga päev, millist ravi patsiendile määrata. Nad võtavad riski, kuid teevad seda oma kompetentsist lähtudes. Neil on teadmised ja kogemused, et kaalutletud riski ehk otsust vastu võtta. Samamoodi võetakse iga otsusega riske mujal haiglas, nt juhtimises, uutes arendustes, värbamises, hankimises, ka käitumises,» loetleb Migur. «Minu roll on leida üles organisatsioonis need osad, kus olulisi riske ei nähta või kus esmatasandi riskijuhtimine ei toimi, kus polegi süsteeme või meetmeid loodud või need mingil põhjusel ei tööta. Näiteks vastutusalad. Kui iga üksuse piires eraldi võivad need olla paigas, siis see, mis toimub kahe üksuse kokkupuutepunktis, on tihti n-ö hall ala: kõik eeldavad, et küllap keegi teine tegutseb, ja keegi ei tea, kes tegelikult otsustama või tegutsema peab.»

Riskijuhi ametikoht on ­Põhja-Eesti Regionaalhaiglas uus, Andra Migur võeti sellele kohale 2017. aasta aprillikuus. «Ega riskijuhtimine olegi väga vana valdkond,» ütleb ta ise. «See on välja kujunenud viimase paarikümne aastaga kui üks osa strateegilisest juhtimisest.» Tema sõnul on nüüdseks paljude ettevõtete ja organisatsioonide juhid näinud, kuidas riskide teadvustamine ja vastavalt tegutsemine ennast ära tasub.

«Riskide analüüsimine võimaldab meil täpselt kavandada, kui kaugele saab minna, et risk ennast veel õigustaks, ja millal on vaja lisameetmeid rakendama hakata või riski võtmisest loobuda.»

Peatähelepanu on kriisidel

Kui küsida riskijuhilt tema esimeste tööülesannete kohta, kinnitab naine, et esimesel aastal on fookus olnud kriisijuhtimisel, et haiglal oleks olemas ning kokku lepitud tegevuskavad ja juhtimisstruktuur kriisidega toimetulekuks. Migur toob näiteid:

«Massikannatanute situatsioon.

Kuidas korraldada sellisel juhul haigla töö? Või näiteks veekatkestus. Mis toimub haiglas ja mida teha patsientidega, kui haigla on veeta 72 tundi? Mida toob endaga kaasa olukord, kus elekter kaob ära, infosüsteemid on maas, side ei tööta? Missugune on meie vastutus ja tegutsemisreeglid muutunud keskkonnas? Kõigi selliste olukordade puhul on vaja teada, millised protsessid siis rakenduvad.» Nii ongi riskijuhi üles-

kes teavad, kust saab ressursse kasutusele võtta, kes oskavad ette näha, millised valdkonnad mõjutatud on ja juhtimist vajama hakkavad. Võtame kasvõi massikannatanute situatsiooni. Me mõtleme esmalt kohe sellele, et kannatanud saaksid õiges järjekorras abi. EMO osas on protsessid väga hästi läbi mõeldud ja toimivad. Samas tuleb mõelda ka sellele, missugune on haigla võime konkreetsel hetkel suures hulgas patsiente vastu võtta. Kuidas alga-

«Mis tahes otsusega kaasnevad riskid. Oluline on olla riskikohast teadlik.»

tada teiste patsientide väljakirjutamine ja välja kutsuda piisav hulk vajalikku personali, kes tagab erakorralises olukorras vajalike ressursside olemasolu ning missugune on meie vastutus siis, kui tavapärast ravikvaliteedi standardit langetame? Samuti peab mõtlema sellele, kuidas tagada kommunikatsioon ja haigla turvalisus siis, kui siia saabub suures hulgas infot vajavaid lähedasi jne.

Kriisiolukordade lahenduste väljatöötamine käib mitmel moel.

«On valdkondi, kus kriisijuhtimisel on olemas juba väga head rahvusvahelised juhendmaterjalid, näiteks massikannatanute situatsioon. Need juhendid saame enda oludesse kohandada,» selgitab riskijuht, lisades et paljudel juhtudel tuleb siiski kohapeal olukordadele lahendus leida. «Riskijuhi töö üks oluline osa on ka intsidentide haldamine. Iga tavapärasest erineva sündmuse puhul tuleks analüüsida, mis toimus, miks, mis läks valesti. Mitte

anne välja töötada toimepidevuse plaanid, mida teha, kui üks või teine kriisiolukord aset leiab.

See nõuab täpseid kokkuleppeid nii vastutusvaldkondade kui ka käsuahela osas. «Me loome kriisijuhtimise operatiivstaabi ja strateegilise tasandi, kus igaüks juba teab, millist valdkonda juhib.

Kriisisituatsioonis tuleb esmalt kogu haiglani viia informatsioon, et tegemist on eriolukorraga, tavalised süsteemid ei kehti ja kõik juhised tulevad operatiivstaabilt,» räägib asjatundja.

On tõde, et iga olukorda pole võimalik ette näha ega iga stsenaariumi ette kirjutada. Kuidas riski ikkagi maandada? «Sellepärast ongi oluline, et meil oleks olemas teatud vastutajate ring,

29

RISKIJUHTIMINE

selleks, et kellegi suunas näppu viibutada, vaid leidmaks meie protsesside parendamist vajavad kohad üles eesmärgiga edaspidi vigu ennetada.» Praeguseks vähem kui aasta oma töökohustusi täitnud naine soovib oma kolleegidele olla eelkõige nõustaja, kellega saab konsulteerida. «Näen riskijuhi rolli mitte kontrollija, vaid abistajana,» ütleb ta. Rõõmu on sellest, et tasapisi on haiglarahvas seda mõistma hakanud ja käiakse nõu küsimas. «Eetilised dilemmad, võimalikud huvide konfliktid, uute arendustega seotud riskid,» meenutab Andra Migur abivajajate pöördumisi. «On ka lihtsalt küsitud, kuidas teha üksuse riskianalüüsi.» Naine kinnitab, et tema asi pole kindlasti oma nina raviotsustesse toppida.

Head asjad sünnivad koostöös

Selleks et riskijuhtimine oleks hästi korraldatud, ei piisa riski-

30

juhist – sellesse panustavad paljud osapooled, kes haiglat ja eri valdkondi väga hästi tunnevad.

Praegu tegutseb haiglas üldine kriisijuhtimise töörühm, mis tegeleb kriisijuhtimise struktuuri ja käsuahelatega. Eraldi kogunevad palatiosakondade esindajad, kes panevad kokku näidisplaani, kuidas käituda erinevates toimepidevuste tõrgetes (nagu eelmainitud vee- või voolukatkestus, küttesüsteemide tõrked või sidekatkestus).

Samuti pannakse koos infrastruktuuri ja infosüsteemide tehnilise toe talitusega kokku taasteplaane selleks, et need tõrked võimalikult kiiresti likvideerida. Loomisel on ka eetikakomitee, mille eesmärk on Regionaalhaigla eetikakoodeksi väljatöötamine ja Regionaalhaigla igapäevategevuses esile kerkinud eetiliste probleemide ennetamine ning lahendamine.

Alates jaanuari lõpust on regulaarselt koos käimas ka info- ja andmeturbe töörühm. «Töörühm

töötab selle nimel, et saaksime pidada piisavalt usaldusväärseks meie infosüsteemide töökindlust, andmete õigsust infosüsteemides ja seda, et need vastu meie ootusi kolmandatele isikutele kättesaadavad ei oleks,» kinnitab Migur.

Lisaks esindab naine haiglat ka väljaspool. «Osalen terviseameti töörühmades. Riskianalüüside ja taasteplaanide teema pole praegu veel määrustega täpselt reguleeritud. Meie haigla huvi on, et regulatsioonid saaksid sellised, mida on võimalik ka reaalselt täita. Selleks tuleb meil protsessis kaasa rääkida.»

Riskijuht rahustab lõpetuseks: «Iseotsustamine ei kao. Oluline on aga kõigepealt teadvustada, mis on meie jaoks suur risk, ja kokku leppida kahes asjaolus: kas ja mida on mõistlik teha, et riskitaset vähendada, ja teiselt poolt, juhul kui risk läheb liiga suureks, milline on käitumismehhanism siis, et riskitaset kontrolli all hoida.» n

VÕRGUSTUMINE

Haiglavõrgu arengud Kaks suurhaiglat, Tartu Ülikooli kliinikum ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla on haiglavõrgu arendamisel initsiatiivi enda kätte võtnud. Riigi toel on viimastel aastatel võrgustumisega palju tööd ära tehtud. Regionaalhaigla haiglavõrgu juht Meelis Roosimägi räägib, millised arengud on kolme aastaga toimunud.

TEKST: Greta

Kaupmees Lappard

FOTOD: Daisy

«E

nam ei visata nalja, et võrgutamine käib,» muigab ta ja selgitab, et «võrgustamine» oleks agressiivsem sõna, «võrgustumine» aga õigem, sest protsess pole ühepoolne.

Keegi neelab kellegi alla ja sunnib üheks võrgu silmaks. Võrgustumise protsess on käinud ja käib

edasi vabatahtlike kokkulepete kaudu, millele riik võib lisada stiimuleid. Kõik haiglad, kes on siiani võrgustunud, on kliinikumi ja Regionaalhaigla vahendusel saanud investeeringuteks riiklikke vahendeid. Lõuna-Eesti haigla sai kaks miljonit, teised vastavalt oma suurusele.

Koostööks polegi kerge eeskujusid leida. Vahest naaberriik Soome, kus on juba 25 aastat toiminud haiglapiirkonnad, neist

suurim (Helsinki-Uusimaa) oma 1,6 miljoni elaniku ja 22 haiglaga on võrreldav kogu Eestiga. Oma tee tuleb siiski ise sisse tallata.

Kuhu võrgustumine viinud on?

2014. aastal võttis valitsus eesmärgi, et kümme üldhaiglat peaksid olema aastaks 2023 võrgustunud ehk pädevuskeskused.

Regionaalhaiglal ja kliinikumil on selles keskne roll. Praegu on kliinikum võrgustunud Lõuna-Eesti,

31

VÕRGUSTUMINE

Valga ja Põlva haiglaga. Meil on kolm tütarhaiglat: Hiiumaa, Läänemaa ja Raplamaa haigla. Rakvere ja Järvamaa haiglatega oleme sõlminud partnerluse raam­ lepingud. Järvamaa haiglal on koostöölepingud ka kliinikumi ja Ida-Tallinna Keskhaiglaga. Nüüd tuleb hakata partnerlust sisuga täitma ehk otsima neid valdkondi ja teemasid, kus meie huvid 100% kokku langevad. Seda kutsume «mahevõrgustumiseks» ehk üldhaigla säilitab täieliku iseseisvuse.

Tütarhaiglaga suhtlemisel on meie vastutus suurem, kuni selleni välja, et tütarhaiglate majandustulemused lähevad Regionaalhaigla konsolideeritud aruandesse. Samas on nad juriidiliselt iseseisvad ja igapäevane töö on nende korraldada. Selge on aga see, et oleme tütarhaiglate tõttu võtnud pikaajalisi kohustusi, oleme nendega koostöös aktiivsemad ja panustame enam. Pühendumus on suurem.

Kas «mahevõrgustumine» annab tulemusi?

See n-ö mahevõrgustumine on asjakohane, kui üldhaigla ei soovi ükskõik mis põhjusel juriidilise võrgustumisega edasi minna.

Koostöö- või partnerluslepingust võib mõlemale poolele kasu olla, kui see paljalt paberiks ei jää. Kui on midagi kokku lepitud, siis loomulikult täidame seda. Samas ei ole see kummalegi poolele nii siduv. Alati võib sammu tagasi astuda ja öelda: ei, tänan, see valdkond mind enam ei huvita, kuni lepingu ülesütlemiseni välja.

See ei ole halb, et pooled on täiesti võrdsed. Koostööd võib pärssida mõningane määramatus suhetes, kus ei teki üdini minevat kohustust.

Tütarhaiglatega on aga nii, et neist enam lahti ei saa. Ei ole nõnda, et tütred kasvavad suureks ja kõnnivad uksest välja või kehutad neid iseseisvuma. Oleme veendunud, et suhted kujunevad sama heaks kui ühes toredas peres.

Tütarhaigla poolelt vajab see suurt muutust ja usaldust, aga usaldus kasvab, mida rohkem on näha, et

32

suurhaigla hoolib. Kuigi meil arste ülearu ei ole, saame aidata nende või mõne muu ressursiga, kõige rohkem kindlasti oskusteabega.

Partnerite puhul teeme tööd, püüame raamlepingut täita sisuga ja vaatame, mis edasi saab.

Kuidas on arstid muutused vastu võtnud?

Alguses oli sõna «võrgustumine» ja arusaamine, milleks see hea võib olla. Seda, mida võrgustumine aga sisuliselt tähendab ja kaasa toob, ei osanud keegi täpselt öelda.

Seatud eesmärke tähtsustades on Regionaalhaigla juhatus võrgustumisest algusest peale hoolinud.

See on protsessile selgroo andnud.

«Regionaalhaigla on riigi asutatud sihtasutus ja meie asi ongi riigi tervishoiupoliitikat ellu viia. Kui aga arst tegutseb, siis teda väga ei huvita, mis tema selja taga riik või haigla teeb, tema keskendub patsiendile.»

Regionaalhaigla põhikiri, kliinikute või tugiteenistuste põhimäärused mingit tegevust väljapoole oma maja ette ei näinud. Uuega pidi harjuma, oma tegevust laiemalt mõtestama. Ühe konkreetse erialakeskuse juhataja pidi hakkama järsku mõtlema, kuidas tema erialatööd võrgustumine puudutab. Mitte et peaks ära tegema arstitöö kuskil maakonnas, vaid et kuidas tema erialal abi vajavad inimesed sealt maakonnast õigel ajal õiget abi saaksid.

Väga suur muutus.

Võime öelda, et Regionaalhaigla on riigi asutatud sihtasutus ja meie asi ongi riigi tervishoiupoliitikat ellu viia. Kui aga arst tegutseb, siis teda väga ei huvita, mis tema selja taga riik või haigla teeb, tema keskendub patsiendile. Juhid peavad mõtlema nii patsiendile kui ka korraldusele.

Muutustega kaasaminemine on tähendanud suurt kollektiivset tööd, ka detailide kallal pusimist.

Kolme aastaga oleme jõudnud sinnamaale, et keegi ei kahtle enam võrgustumises või selle vajaduses.

Töö selles vallas, kuidas edasi ja paremini, käib pidevalt.

Kuidas on võrgustumine seotud regionaalpoliitikaga?

Haldusreformi ja võrgustumise seost pole. Maakonnad ja maakonnakeskustes olevad maakonnahaiglad on kõik alles.

See, et meil on eri liiki haiglad (piirkondlikud, kesk-, üld- ja kohalikud) ja igas maakonnas vähemalt üld- või kohalik haigla, on kindlasti regionaalpoliitiline otsus. Pole ka näha, et mõni maakonnahaigla kaoks.

Küll on võrgustumine aidanud kaasa esimese tõeliselt regionaalpoliitilise erisuse sünnile. Sel aastal läheb Hiiumaa haigla üle eelarvepõhisele rahastamisele. Kui möödunud aastal Hiiumaa haiglaga võrgustusime, vajas haigla majanduslik seis reanimobiili abi. Senine osutatud teenuste mahul põhinev rahastus ei suutnud enam haiglat püsti hoida. Ühe tavalise üldhaigla jaoks on Hiiumaal patsiente liiga vähe, et katta kulusid, patsiendid mõistliku ajaga mujale eriarsti juurde ei jõua ja erakorralised patsiendid peavad saama abi kiiresti kohapeal. Seega haigla peab jääma. Haigla varasemat analüüsi arvestades panime Regionaalhaiglas kokku rahastamise uue mudeli, mille esitasime haigekassale. Alates 1. aprillist peaks Hiiumaa haigla saama haigekassalt igakuulise makse, mis kindlustab haigla valmisoleku abi osutamiseks, ei sõltu patsientide arvust ja võimaldab arstidele pakkuda motiveerivamat palka. Tegemist on küll pilootprojektiga ja koostöös haigekassaga saab selline rahastamine täiendavat lihvi, kuid see on ikkagi kardinaalne muutus haiglate rahastamisel. Vahest sobib see ka teistele väikehaiglatele?

Mida võrgustumine patsiendile annab?

VÕRGUSTUMINE

Ilma haigete inimesteta haiglaid poleks. Patsient on A ja O, algus ja lõpp. Võrgustumise mõte tekkis raskustest, kui väikehaiglatel, mis olid harjunud erinevatel erialadel palju erinevaid teenuseid ja arstiabi osutama, tekkis arstide puudus. Võrgustumisel on väikehaiglate esimene ja kõige tähtsam küsimus: kas me leiame arste, kes teeksid meie juures tööd? Patsiendi jaoks on kõige parem, kui ta saab kodu lähedal kasvõi ambulatoorsel vastuvõtul käia. Haiglaravi on hoopis kallim, keerulisem ja suuremad üldhaiglad on selleks võimekamad. Paarikümne aastaga on arstiabi väga palju edasi liikunud. 2002. aastal tõstatas sotsiaalministeerium küsimuse, kas Ida-Tallinna keskhaiglal on ikka vaja kompuutertomograafi.

Nüüd on see olemas enamikus üldhaiglateski. Tänu Eesti rahva heasoovlikkusele on see aparaat ka Hiiumaal, kus sel võib-olla täiskoormust ei olegi, aga hiidlastele on see vajalik.

Kõik hakkas aga sellest, et arste ei ole. Suurhaiglate arstid käisid väikehaiglates otsekokkulepetega ka enne võrgustumist. Kui kokkuleppe teevad võrgustunud haiglad, pole enam nii tähtis arsti nimi, vaid see, et tohter on kokkulepitud ajal kohal.

Inimesed liiguvad ikka suuremate keskuste poole, see on üle maailma nii. Kui mujal maailmas ei ole Tallinna-suurune linn enam mingi rahvastikurände sihtkoht ja sealt minnakse edasi veel suurematesse, siis meil on «tagamaal» üsna hõre rahvastus ja vahemaad üsna ebamugavad. Seetõttu peame mõtlema, et mitte kõik teenused neis piirkondades ei kaoks.

Kui R-Kiosk või pangakontor kusagil kinni pannakse, on meelehärm suur. Aga kui põhilisi raviteenuseid ei oleks? See oleks kohalikule kogukonnale kõva löök.

Põhiline on, et patsient saaks vajalikku ravi õigel ajal.

Perearstid teevad iga aastaga paremat tööd. Tekivad uued esmatasandi tervisekeskused, e-konsultatsioon areneb jõudsalt. Kui meie

arst läheb tütarhaiglasse ja tegeleb patsiendiga, kes suuremasse haiglasse eriarsti juurde ei jõuaks, on see patsiendile vaid hea. Piisab võib-olla sellestki, kui eriarst käib maakonnas kord või kaks kuus.

Patsienti ei huvita see, kas temaga tegeleb kohalik või Tallinna arst, tema tahab asjatundlikku abi.

Millised on selle töö kitsaskohad?

Välja võiks tuua arstide vähesuse mõnel erialal terves Eestis ja ka selle, et silmahaiguste või sünnitusabi pädevus on koondunud Tallinnas keskhaiglatesse.

Püüame keskenduda sellele, mida saame lähiperspektiivis ise muuta.

Regionaalhaiglal on oskusteavet ja ressurssi mitte ainult keerulisema ravitegevuse ning uuringute jaoks, mida saabki ainult suurhaiglates teha, vaid oskusteavet on muudeski valdkondades, nagu

näiteks labori- või radioloogiliste uuringute vallas. Töötame selle kallal, kuidas mõistlikul viisil tsentraliseerida tööd nii, et tütarhaiglal säiliks vajalik võimekus kohapeal.

Keskapteek, hanketeenistus ja meditsiinitehnika teenistus juba teenindavad tütarhaiglaid, raamatupidamine ja personaliarvestus on koondunud Regionaalhaiglasse. Kõigi tütarhaiglate jaoks vajalike tugiteenuste jagamise vallas oleme juba astunud või ette valmistamas konkreetseid samme.

Sisuliselt töötab Regionaalhaigla koos tütarhaiglatega kontsernina ja kontsernipoliitika on see, milleni tahame sel aastal jõuda.

Meie peamine kitsaskoht on kogemuse puudus võrgustumise praktilistes küsimustes. Seda pole kusagilt võimalik maha kirjutada.

Positiivse poole pealt on tegemist aga väljakutsega ja sellisena on see innustav. n

33

DOONORLUS

Regionaalhaigla verekeskus tunnustas tänuüritusel doonoreid P õhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskus tunnustas 25. veebruari keskpäeval Tallinnas Mustpeade majas toimunud doonorite tänuüritusega tublisid pealinna ja Harjumaa doonoreid.

Doonoreid tulid austamisüritusele tervitama sotsiaalkaitseminister Kaia Iva, Regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu, haigla ülemarst dr Andrus Remmelgas ja verekeskuse juhataja dr Riin

Hiiumaa tubli doonor Lembit Vainumäe, Hiiu vallavanem Raili Rand, doonor Aivar Kurenõmm ja Agris Peedu.

Presidendilt teenetemärgi saanud doonor Tiina Saar.

Presidendilt teenetemärgi saanud doonor Kersti Anijärv.

34

Kullaste, muusikalise tervituse tegi Marek Sadam ja Sadamasild.

Verekeskus andis üle ka Suure Doonorikruusi parimale doonorlust toetavale omavalitsusele, kelleks seekord oli Hiiumaa vald.

Möödunud aastal oli Eestis kokku 31 734 doonorit, kes loovutasid verd 55 057 korral. Tänu doonorite vereloovutustele kanti mullu Eestis verekomponente üle 14 495 patsiendile, neist pooled ehk 7611 said ravi Eesti kahes suurhaiglas: Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ja Tartu Ülikooli kliinikumis. «Suur tänu kõigile doonorluse propageerijatele ja verekeskuse töötajatele, kes panustavad iga päev vere­

varude tagamisse. Suur aitäh doonoritele, tänu kellele päästetakse iga päev riigis kümneid inimelusid.

Verd loovutada tähendab kinkida kellelegi elu. See on kingitus, mille väärtus on hindamatu,» ütles sotsiaalkaitseminister Kaia Iva. Regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu tunnustas kõiki doonoreid elude päästmisel ja patsientide ravil, rõhutades: «Head doonorid, olete tiimiliikmed. Paljusid riskantseid ja täit pühendumust nõudvaid operatsioone, hematoloogilist ravi ega ka teisi raviprotseduure ei saaks meedikud ette võtta ülioluliste veretoodete olemasoluta.» n

2017. aastal välja antud infomaterjalid Regionaalhaigla kodulehelt võib leida ligi 200 erinevat patsiendile suunatud infomaterjali. 2017. aastal andsime välja 3 uut infotrükist ja tegime 25 brošüüri kordustrükid, lisaks 53 uut infolehte ja 12 nüüdisajastatud infolehte.

2017. aasta aprillikuus ilmus trükist voldik «Rinnakasvajate kiiritusravi», aasta lõpus aga ilmusid kaks infovoldikut: «Täisväärtuslik toitumine haiguse ajal» annab juhiseid toitumiseks, alatoitumuse ennetamiseks, söömisega seotud probleemide leevendamiseks ja kliiniliseks toitmiseks; «Äge ja krooniline alaseljavalu» selgitab seljavalu tekkimise põhjuseid, õpetab ära tundma tõsisemaid ja uuringuid nõudvaid sümptomeid ning leevendusvõtteid ja seljatugevdusharjutusi.

Kõik infomaterjalid on välja antud eesti- ja venekeelsetena ning need on kättesaadavad elektroonselt haigla kodulehel rubriigis «Patsiendile ja lähedasele» alajaotuses «Infomaterjalid».

Praktiline ja toetav teejuht patsiendile ning tema lähedastele Regionaalhaigla vähiraviteemaline infoveeb www.onkoloogiakeskus.ee