PERH ajakiri nr 4 2018

AJAKIRI

2018 nr 4

Veresoontekirurgid kõhuaordi aneurüsmi sõeluuringu vajadustest Mairo Hirmo uute arenduste plaanidest Depressioon tapab!

Professor

Peep Talving

on väljakutseteks valmis Regionaalhaigla on akrediteeritud onkoloogia- ja palliatiivravikeskus

ÕENDUS  KIRURGIA  PSÜHHIAATRIA  BIOANALÜÜTIKA  ERAKORRALINE MEDITSIIN

KOLMANDA ÕENDUSJUHTIMISE KONVERENTSI «SISEMINE JUHT» LÄBIV TEEMA OLI ARENG ISEENDAS Õppida selleks, et õpetada – see on altruistlik mõtteviis, mille kohaselt omandame uut teavet, jagades seda ka teistele. Konverentsilt saadud teadmisi saab mõtestada, analüüsida ja võtta kasutusele oma igapäevases töös.

Päeva lõpetades paluti laudkondadel panna kirja olulisim mõttetera, mille nad oma töösse kaasa võtavad.

Siinkohal mõned väljakirjutused: n võimalusi tuleb ise aktiivselt otsida, mitte jääda pakkumisi ootama; n infotehnoloogilise arengu varjus ei tohi kaduma minna inimlik kontakt; n ka õppimise alus on distsipliin ja avatus – ilma nendeta ei saa tekkida usaldust; meeskonnas on olulised erinevad inimesed, kes täiendavad üksteist. n

Korraldusmeeskond rõõmustab aktiivse kaasatöötamise eest sisutihedal konverentsipäeval.

Videomaterjal on leitav Regionaalhaigla kodulehel, head avastamist!

Kohtumiseni Regionaalhaigla neljandal õendusjuhtimise konverentsil 12. novembril 2020.

PÖÖRDUMINE

Hea lugeja Juhid ja nende arendamine

Viimase aasta jooksul oleme pida­ nud tegema pikki samme selles suunas, et oma organisatsiooni juhte koolitada paremateks juhti­ deks ja samas leida ka need, kellel on soovi ja julgust olla Regionaal­ haiglas seniste juhtide järelkasv.

Alustasime käesoleva aasta teises pooles koostöös Tallinna Tehnika­ ülikooliga juhtide arendusprog­ rammiga, kuhu oleme kaasanud nii 40 praegust kui ka tulevast juhti. Peame vajalikuks, et juhti­ miskoolituste pakkumine oleks pidev. Traditsiooniks on juba saa­ nud Regionaalhaigla õendusjuh­ timise konverents, millele anti ka sel aastal väga positiivset tagasi­ sidet. On ilmne, et Regionaalhaigla kohustus on koolitada tervishoiu­ valdkonna juhte üle Eesti – õen­ dusjuhtide koolitamine on selle suurepärane näide. Vajame juhte, kes soovivad panustada oma meeskonda, oma valdkonna prot­ sessidesse ja hallata efektiivselt valdkonnale eraldatud ressursse – seda kõikidel juhtimistasanditel, sealhulgas juhatuses. Nii ongi mul väga hea meel, et meie mees­ konnaga on liitunud Peep Talving, kellel on juhatuse liikmena oluline roll ravitöö ja ravikvaliteedi aren­ damisel. Uus pilk, uued suunad.

Avatud organisatsioon

Ühelt poolt oleme mõni aasta tagasi saanud haiglana maine­ kahju korruptsioonikahtluste tõttu, kuid käesoleval aastal ka tunnustust, et oleme püüdnud arendada läbipaistvat organisat­ sioonikultuuri. Meie peamine foo­ kus on oma töötajate ja partnerite teavitamine ning harimine ehk ennetustegevus. Hiljuti loodud Regionaalhaigla eetikanõukogu on kindlasti üks samme meie arengus. Eetikanõukogu eesmärk

on aidata kaasa eetiliste väärtuste igakülgsele järgimisele Regionaal­ haigla tegevuses. Nõukogu annab panuse nii ravitöös, juhtimises kui ka õppe- ja teadustöös esile kerki­ nud eetiliste probleemide enneta­ misesse ja lahendamisesse. Oleme enam pööranud tähelepanu ka sellele, kuidas meie organisatsioo­ nina panustame ühiskonda laie­ malt. Loomulikult – haigla oma põhitegevuse kaudu ehk ravitööga panustab ühiskonda suuresti, kuid peame oma tegevusi vaatama laiemalt, sealhulgas pöörama tähelepanu töötajate heaolule, sellele, kuidas saame oma igapäe­ vatöös veelgi säästa keskkonda või kuidas aktiivsemalt kaasa rääkida tervishoiupoliitika kujundamisel.

Suure organisatsioonina on meil kohustus fookusesse seada ka ühiskondliku vastutuse temaa­ tika.

Arengud

Kuigi tihti räägitakse sellest, et tuleks lõpetada nn raha valamine betooni, siis põhjendatud vaja­ duse korral on see tervishoiuvald­ konnas möödapääsmatu. Meie eesmärk on pakkuda parimat ravi ning seda saame teha ikkagi käsikäes modernse haiglahoone ja uuendusliku töökeskkonna loomisega. Regionaalhaigla on lähiaastatel taas suures ehitamis­ hoos. Psühhiaatriakliiniku senine asukoht Paldiski maanteel on kindlasti suursugune, ajaloohõn­ guline ja looduskeskne, kuid nii hoonete kui ka maa-aluste tras­ side vallas enam kui amortisee­ runud. Seewaldi kohta on meil praegu ütlus, et vesi voolab seal, kus see on aastakümnete jook­ sul harjunud voolama, olene­ mata sellest, kas seal on toru või mitte. Ainuõigeks lahenduseks saigi olla see, et ehitame uue psühhiaatria­ kliiniku, mis projek­

teeritakse Mustamäe meditsii­ nilinnakusse. Uus asukoht toob kaasa patsientidele mugavama ligipääsu ja kõrge­ tasemelise ars­ tiabi ning diagnostika läheduse.

Asukoht meditsiinilinnakus või­ maldab lihtsamalt teiste erialade spetsialistidega konsulteerida ning patsiente uuringutele saata, samuti väheneb toidu ja patsien­ tide transpordikulu. Samuti on patsientidel soov mitte eristuda, mida võimaldab anonüümne suurhaigla keskkond ehk asu­ mine Mustamäe meditsiinilinna­ kus. Uus psühhiaatriakliinik val­ mib 2023. aastal, mil jõuab lõpule ka meditsiinilinnaku teine suur­ projekt – Y-korpus patoloogia- ja vähiravikeskusega.

Ehitusaeg ongi hea selleks, et üle vaadata nii tugivaldkondade kui ka ravitöö protsessid, et saaksime modern­ setes hoonetes pakkuda parimat raviteenust.

Detsembrikuu on kokku­võtete kuu, kuid samas ka aeg, mil mõelda uutele väljakutsetele. Soo­ vingi meile uusi lennukaid ideid, nii EMO patsiendivoo problee­ mistiku lahendamisel, vähiravi­ patsiendi teekonna lahendami­ sel kui ka patsiendile suunatud uuenduslike e-lahenduste välja­ töötamisel. n Head lugemist!

Agris Peedu

JUHATUSE ESIMEES

3

JUHTKIRI

R

egionaalhaiglast sai oktoobris esimene Euroopa Onkoteraapia Ühingu ESMO akrediteeritud onkoloogia ja palliatiivravi integree­ ritud keskus Balti regioonis. Akredi­ teering kinnitab, et Regionaalhaigla on viinud onkoteraapia ja palliatiivravi Eestis uuele tasemele.

Vähki haigestutakse kogu maa­ilmas üha rohkem. Hea uudis on see, et mitme vähipaikme ravivõimalused on tulevikuväljavaates muutunud pare­ maks kui iial varem, samuti see, et ka Eesti vähihaigete elulemus on tõusu­ teel. Nüüdisaegne vähiravi võimaldab haigete eluiga oluliselt pikendada ja paralleelselt läbiviidav palliatiivravi parandab nende haigete elukvaliteeti kogu raviperioodi vältel. Akrediteerin­ gust ja koostööst vähiraviga tegelevate haigla struktuuriüksuste ning pal­ liatiivravi meeskonna vahel saame sel­ les numbris lähemalt lugeda.

Tutvustame ka haigla ülemarsti professor Peep Talvingut. Erakorra­ lisest kirurgiast räägib dr Sten Saar.

Veresoontekirurgia meeskonnaga on juttu eriala arengutest ja sõeluurin­ gute vajadusest kõhuõõne aordi aneü­ rismi ennetamisel. Vaatame ka infra­ struktuuri arenguplaane.

3

PÖÖRDUMINE

5

VERESOONTEKIRURGIA

Perspektiivsed suunad arterite kirurgiliste haiguste õigeaegses diagnostikas ja ravis

9

VÄHIKESKUS

ESMO akrediteering tunnustab Regionaalhaigla kõrget taset vähiravis

14 PERSOON

Professor Peep Talving – Regionaalhaigla uus ülemarst

18 ERAKORRALINE MEDITSIIN Üldkirurgia arst-

resident Sten Saar erakorralise kirurgia keskuse loomisest 22 LABOR

Jane Kurm bioanalüütikast eile, täna ja homme

26 PSÜHHIAATRIA

Depressioonist – dr Erika Saluveer ja prof Jaanus Harro

30 INFRASTRUKTUUR Infrastruktuuritehnika

teenistuse juht Mairo Hirmo uute ravipindade ehitamisest

Nagu ikka, on teemasid muidugi veel.

Head lugemist!

35 LÜHIDALT Toimetuse nimel Hede Kerstin Luik

TOIMETUSE KOLLEEGIUM:

Nr 4 / 2018

Agris Peedu, Aleksei Gaidajenko, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik

MAKETT: Ekspress Meedia AS AJAKIRJA PEATOIMETAJA: Dagmar Reinolt KUJUNDAJA: Riina Lestal KEELETOIMETAJA: Jolana Aru TRÜKK: Printall TIRAAŽ: 1500

VÄLJAANDJA

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn KÜSIMUSED JA TAGASISIDE:

press@Regionaalhaigla.ee

VERESOONTEKIRURGIA

Perspektiivsed suunad arterite kirurgiliste haiguste õigeaegses diagnostikas ja ravis - kõhuaordi aneurüsmi sõeluuringu vajadusest Veresoontekirurgia arengute teemal arutlevad dr Andres Idla, dr Andres Pulges, dr Priit Põder ja dr Eeva-Liisa Rätsep.

TEKST: Greta FOTOD: Priit

Kaupmees Grepp

I

nimese arterite haiguste nimekiri on pikk, kuid tänapäeva arenenud ühiskonnas osutub sagedasemaks arterite kahjustajaks ateroskleroos. Jäägu atero­ skleroosi profülaktika tervikuna peamiselt tervisenõustajate teavitada ja perearstide modifitseerida (eks seda teevad sageli ka veresoonte­kirurgid), kuid juba haigusnähtudega inimestele. Põhili-

seks teemaks on praegu üha enam äkksurma põhjustava haiguse – kõhuaordi aneurüsmi ruptuuri ärahoidmine ehk asümptomaatilise kõhuaordi aneurüsmi õigeaegne diagnostika ja ravi. Kõhu­ aordi aneurüsmi tekkimise kõige sagedasem põhjus on samuti ateroskleroos ja degeneratiivsed aneurüsmid on kõhuaordi aneurüsmide seas kõige ­sagedasemad.

Veresoonkonnateemalisel ümarlaual osalesid dr Andres Idla, dr Andres Pulges, dr Eeva-Liisa Rätsep ja dr Priit Põder.

5

VERESOONTEKIRURGIA

Eesmärgiga oluliselt vähendada kõhuaordi aneurüsmi ruptuurist põhjustatud surmajuhte Eesti vabariigis, plaanitakse koostöös Eesti Haigekassa ja Tartu kolleegidega käivitada kõhuaordi aneurüsmide sõeluuring.

Kõhuaordi aneurüsm on haigus, mis kulgeb asümptomaatiliselt ja pikka aega ning ilmneb pahatihti alles siis, kui kõhuaort lõhkeb. Ka sel juhul ei suudeta vaatamata kirurgilisele sekkumisele paraku elu päästa.

Dr Andres Idla sõnul surevad pooled inimesed kodus, ülejäänud 50% patsientidest aga enne, kui nad jõuavad operatsioonituppa või operatsioonisaalist väljumise järel. Kõhuaordi lõhkemisel jäävad sajast inimesest, kes on operatsioonile jõudnud, omakorda ellu vaid üksikud. Seega ongi elulemuse protsent pelgalt 12% kanti. Nii suurt suremust saaks mõjutada vaid regulaarsete sõeluu-

Dr Priit Põder: Üle kümne aasta tagasi alustati Rootsis kõhuaordi aneurüsmi (AAA) sõeluuringu programmi regioonipõhiselt.

Rootsi tulemus on näidanud, et sõeluuringus osaledes on AAAsse võimalus surra 40% väiksem kui inimesel, kes ei ole sõeluuringus osalenud. Uppsala Ülikooli haigla alustaski sõeluuringut, liites järjest üle Rootsi uusi regioone. Professor Martin Björck, kes on selle programmi eesotsas olnud juba

«Aneurüsmi sõeluuringuga saab hakkama iga radioloog, kes teeb kõhukoopast ultraheliuuringut.

See võtab aega tõesti ainult paar minutit.» ringutega ning asümptomaatilisi patsiente enne aordi lõhkemist ravida.

Regionaalhaiglas toimunud ümarlaual arutasid veresoontekirurgid, milline oleks parim lahendus, et päästa patsiendi elu ja säästa raha. Kõige kiirem ja valutum diagnostika selle haiguse avastamiseks on ultraheliuuring.

Kas mõnes riigis on head näidet sõeluuringu tulemuslikkusest?

6

aastakümneid, on meile andnud omapoolse nõusoleku koostööks.

Professor andis selle nõusoleku juba mitu aastat tagasi ühel kohtumisel ja on seda ka meili teel kinnitanud, et nende keskus on nõus olema Eesti vabariigi kõhuaordi aneurüsmi sõeluuringu referentkeskus. Meil on alati olemas rootslaste kogemus ja Rootsi professori toetus, kui meil on vaja spetsiifilist oskusteavet. Me ei ole üksinda.

Dr Priit Põder: Ka Taani on

oma sõeluuringutega olnud väga edukas. Tegin eelmise aasta lõpus Vilniuse veresoontekirurgia erialasel sümpoosiumil samal teemal ettekande ja selgus, et Baltimaades pole kõhuaordi aneurüsmi sõeluuringut algatatud – ei Eestis, Lätis ega ka Leedus. Toimus elav diskussioon selle üle, kas peaksime neid populatsiooni sõeluuringuid tegema hakkama, sest üle 65aastastel meestel on see väga efektiivne. Seda on näidanud ka teaduskirjanduses avaldatud artiklid ja Eesti Haigekassale esitletud raportite analüüsid.

Ka meie lõunanaabritest kolleegid võtsid selle ettepaneku väga positiivselt vastu ja lubasid mõelda eelkõige riigipõhiselt.

Mida sõeluuringu protsess endast kujutab?

Mida patsiendiga tehakse?

Dr Priit Põder: Antud uuring on paariminutiline uuring ultrahelianduriga, mille käigus mõõdetakse kõhuaordi ristiläbimõõtu.

Sellega saab hakkama iga radioloog, kes teeb kõhukoopast ultraheliuuringut. See võtab aega tõesti ainult paar minutit. Sellise sõeluuringu läbiviimiseks peaks igal juhul olema Eesti Haigekassa nõusolek.

Isegi kui me tahaksime teha seda nendele patsientidele, kes on meil haiglas ja kuuluvad üle 65aastaste meeste gruppi ning oleks nõus osalema pilootprojektis, on vaja haigekassa nõusolekut.

Dr Andres Idla: Seda on tegelikult lihtne teha, kui informeerida kogu haiglat, ja meil on kohe testgrupp olemas.

Dr Eeva-Liisa Rätsep: Kusjuures kulu haigekassale oleks umbes 20 eurot patsiendi kohta.

Haigekassa on meid toetanud ja eeltöö koos taotluste, vastavasisuliste analüüside ja raportitega on tehtud. Järgnev samm on suur väljakutse, mis koosneb mitme

VERESOONTEKIRURGIA

n-ö suure vaala kokkusaamisest ja ühisosa leidmisest.

Dr Priit Põder: Tegelikult oleks selle kõige tegemiseks praegu vaja vaid kokkuleppeid ja Eesti Haigekassa finantseeringut (toetust). See ei ole niisama lihtne.

Kui tahame välja kuulutada, et teeme homsest uuringu, rikuksime praegu kõiki andmebaasidega seotud ja teadusuuringuid puudutavaid Eesti vabariigi seadusi. Ka eetikakomiteelt tuleb saada nõusolek, et tahame teha teaduslikku sõeluuringut. Tegelikult peaks olema olemas ka IT-lahenduslik andmebaas (delikaatsete isikuandmete talletamiseks ja töötlemiseks) ja kui teeme seda ka näiteks Põhja-Eesti Regionaalhaigla baasil, on meil ikkagi vajalik need kokkulepped saavutada.

Tundub, et ennetus on palju odavam ja tõhusam kui ravi. Kui palju inimesi on riskigrupis?

Dr Andres Idla: Kindlasti ei saa kõrvale jätta geneetilist fooni, mis tähendab seda, et kellelgi sugulastest, nt vanematel või vanavanematel, on leitud aneurüsm või on olnud äkksurm mingil põhjusel, mida ei ole diagnoositud. Kui selline äkksurm on perekonnas olnud, ei saa välistada, et lõhkes aneurüsm. Praegu ei ole minu teada olemas ühtki geneetilist koodi, mis näitaks geenivaramust väljavõtte analüüsi ja ütleks, et nüüd on teatud protsent kõhuaordi aneurüsmi tekkeks olemas.

Kui panna sinna veel algoritmiliselt juurde teatud riskifaktorid, siis alates eluaastatest 45–50 on aneurüsmi tõenäosus 85%. Meil ei ole infot, et saaksime inimesi ette hoiatada: 40aastaselt hakkavad teatud riskid kasvama. See on suur ja lai teema, millega ei tegele vaid Regionaalhaigla arstid, vaid sellega töötab ka Eesti Veresoonte

Endovaskulaarkirurgia Selts.

Dr Priit Põder: Sõeluuringu mõte on leida haiged lihtsalt varem üles ja opereerida neid plaanilises korras. Nende, keda on võimalik aidata endovaskulaarsete meetoditega, surevus võiks olla 0,5%, võrreldes 88–90%, ehk ellujäämine oleks 10–12% ruptuuri korral ja teisel juhul 99,5%. See on väga suur erinevus.

Oluline sõnum on praegu see, et me ei räägi lihtsalt sõeluurin-

gust, vaid sellest, et kui on tõusnud teatud riskifaktorite kombinatsioon, on patsiendil mõistlik mõelda selle haiguse võimalikule olemasolule. Tal on väga mõttekas lasta teha ultraheliuuring ja vastavalt uuringu tulemustele vajadusel konsulteerida veresoontekirurgiga.

Dr Eeva-Liisa Rätsep: Riskigrupis on enamasti mehed vanuses 65+. Meeste ja naiste suhe AAA esinemisel on laias laastus 5 : 1.

«Sõnum on see, et arstid ei räägi lihtsalt sõeluuringust, vaid sellest, et kui on teatud riskifaktorite kombinatsioon, on patsiendil mõistlik mõelda selle haiguse võimalikule olemasolule.»

Kellega näete head koostöövõimalust? Kas sellisele uuringule saab suunata ka perearst?

Dr Eeva-Liisa Rätsep: Mis puudutab perearste, siis üle Eesti on neil võimalus teha ka e-konsultatsioone (alates järgmisest aastast). Kokku on lepitud täpsed kriteeriumid (koostöös Eesti Haigekassa, Eesti Perearstide Seltsi ja Eesti Veresoontekirurgide Seltsi ning Eesti Endovaskulaar- ja Veresoontekirurgia Seltsiga), mille alusel saaks e-konsultatsioone veresoontekirurgias läbi viia. Patsiendile, kellel on soodumus või esimeses ringis olnud kõhuaordi aneurüsmi ruptuur, on kindlasti mõistlik ultraheliuuring ära teha ja siis konsulteerida veresoontekirurgiga.

Dr Priit Põder: Kui saadame selle patsiendi otse veresoontekirurgi juurde, saadetakse ta sealt radioloogi juurde ultraheliuuringusse ja siis saame info. Kui meil on kahtlus ja tehakse ultraheliuuring, saab perearst e-konsultatsiooni teel pidada nõu veresoontekirurgiga ja küsida, et kui leidsime kõhuaordi diameetriga näiteks 5,3 cm, siis mis on järgmine loogiline samm.

Dr Andres Idla: Edasi võiks need haiged suunata veresoontekirurgi juurde.

7

VERESOONTEKIRURGIA

loomuliku kulu riski.

Keskmine aneurüsm mõõtmetega 3–5,5 cm kasvab aastas umbes 2–3 mm. Suitsetamisest loobumine aeglustab aneurüsmi kasvu 20–30%. Endovaskulaarne (ehk veresoonesisene) ravi võimaldab aidata haigeid, kes kaasuvate haiguste korral ei ole head avatud operatsiooni kandidaadid.

Dr Andres Pulges: Mis puudutab endovaskulaarset maailma, siis eri riikides tegelevad sellega kas radioloogid, kardioloogid või veresoontekirurgid.

Dr Priit Põder: Juhul kui sõeluuringu käigus leitakse, et patsiendil on näiteks kõhuaordi diameeter 3 cm, jääb patsient jälgimise alla ja võib-olla viie aasta pärast kutsutakse ta tagasi, sest ta on meil nimekirjas. Kui kõhuaordi aneurüsmi mõõtmed suurenevad, pakume operatiivset abi talle sobival meetodil, kas siis lahtise või endovaskulaarse operatsiooniga. Perearstid võiksid mõelda sellele teemale ja suunata julgemalt patsiente ka veresoontekirurgi juurde.

Kas alati ei ole vaja opereerida?

Dr Andres Pulges: Mõte on selles, kuidas ära hoida või vähendada riski. Loomulikult, kui oleme leidnud n-ö alamõõdulise aneurüsmi, mida opereerida ei ole vaja, saame ju modifitseerida käitumist: patsient jätab suitsetamise maha, kontrollib maksimaalselt vererõhku, et aneurüsm ei suureneks nii kiiresti.

Dr Eeva-Liisa Rätsep: Muidugi sõltub diameetrist, kuni teatud lävendini, kust tuleb operatsioon kõne alla. Näiteks neljasentimeetrist ei opereerita, kuna operatsiooni risk kaalub üles haiguse

8

«Keskmine aneurüsm mõõtmetega 3–5,5 cm kasvab aastas umbes 2–3 mm.

Suitsetamisest loobumine aeglustab aneurüsmi kasvu 20–30%.»

Ainuke unikaalne keskus Eestis on Põhja-Eesti Regionaalhaigla, sest veresoontekirurgid koostöös radioloogidega teevad nn hübriidoperatsioone ehk samal ajal nii endovaskulaarseid protseduure kui ka avatud operatsioone juba kümme aastat. Just siin tehakse meeskonnaga endovaskulaarseid protseduure ja lahtisi operatsioone – nii saab sama operatsiooniaja jooksul lahendada mitmeid keerulisi probleeme.

Kõhuaordi aneurüsmi kirurgiline ja/või endovaskulaarne ravi on ainult üks neist paljudest veresooni rekonstrueerivatest ja verevarustust parandavatest tegevustest, mille käigus kasutatakse koos või eraldi eri operatsioonitehnikaid. Selline oskuste arsenal (võimalus valida ja kombineerida eri tehnikaid) tagab sageli ka patsiendile suurema ohutuse ja väiksema operatsioonitrauma.

Endovaskulaarsete tehnikate, vahendite ja võimaluste hulk kasvab ajas kiiresti, mistõttu peab ka selles valdkonnas olema tihe koostöö Eesti Haigekassaga.

Ka selles vallas toimuvad läbirääkimised haigekassa esindajatega. Ümarlaual jutuks olnud teemad, nagu kõhuaordi aneurüsmi sõeluuring ja nüüdisaegsed ravivõimalused veresoontekirurgias, ei tähenda muud kui Regionaalhaigla veresoontekirurgide ühist soovi vähendada äkksurma põhjustavasse haigusesse suremise ohtu, diagnoosides ja ravides patsiente Euroopas ja maailmas aktsepteeritud nüüdisaegsete ravimeetoditega. 

VÄHIKESKUS

Rahvusvaheline akrediteering tunnustab Regionaalhaigla vähiravi kõrget taset ESMO tseremoonia Münchenis, kus käisid kohal dr Vahur Valvere ja dr Mari Lõhmus.

Oktoobris sai Regionaalhaiglast esimene Euroopa Onkoteraapia Ühingu ESMO akrediteeritud onkoloogia ja palliatiivravi integreeritud keskus Balti regioonis. Millised on suuremad arengud Regionaalhaiglas teostatavas vähiravis ja millest nii kõrge tunnustus räägib, selgitavad akrediteerigu töögruppi kuulunud Vahur Valvere, Helis Pokker, Mari Lõhmus ja Pille Sillaste.

TEKST: Pille-Mai FOTOD: Priit

Helemäe Grepp

9

VÄHIKESKUS

O

nkoloogise raviga alustati Põhja-Eestis rohkem kui 70 aastat tagasi, esimesed sammud palliatiivravis astuti 2000. aastal Hiiul valukabineti avamisega. Arengud mõlemas valdkonnas on olnud murrangulised, aastal 2018 on Regionaalhaigla vähiravipatsientide teenistuses interdistsiplinaarne vähiravikeskus käsikäes palliatiivravikeskusega. Just nende kahe suuna efektiivne koostoimimine on ka Euroopa Onkoteraapia ühingu ESMO (European Society for Medical Oncology) akrediteeringu eeldus. Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja dr Vahur Valvere sõnul on kompleksravi kujundamine olnud meeskonnatöö ja ESMO akrediteering tunnustus kogu Regionaalhaiglale, nii interdistsiplinaarsele vähikeskusele kui ka kõikidele üksustele, kes vähipatsientidega tegelevad. «See protsess on kestnud ligikaudu kümme aastat. Selle käigus on palliatiivravi süsteem ja koostöö formeerunud,» märgib ta ja lisab, et algselt keemiaravikeskusest välja kasvanud koostöö palliatiivraviga Tervise- ja tööminister Riina Sikkut Regionaalhaigla pidulikul vastuvõtul. ulatub üle haigla ning palliatsioonimeeskonda kaasavad praegu ka kirurgid, kiiritusraviarstid ja kui ka kinnitusena, et Regionaal- ravimite arsenal. Seda nii isepaljud teiste erialade tohtrid. On haiglas pakutav vähiravi on are- seisva ravimeetodina kui ka üha väga oluline, et arstkonna initsia- nenud tipptasemele ja seda on enam kombinatsioonis kirurgia tiivi on läbi aastate toetanud ka kujundatud parimate praktikate või kiiritusraviga. Selline raviviiRegionaalhaigla juhtkond, sest kohaselt. «Saime akrediteerin- side kombineerimine ja tõhusakuigi maailmas levinud vähiravi- guga tugeva kinnituse, et oleme mate ravimite kasutuselevõtmine õigel teel ja teeme õiget annab parema ravitulemuse ning põhimõtted toetuvad asja,» mõtestab ESMO pikema haiguse kontrolli ka kaujust komplekssele lähetunnistuse tähenduse gelearenenud vähiga patsientinemisele, siis praegu «Saime lahti keemiaravikes- dele. «Siit tulevad ka ravitulemuEestis vähiennetust, tugeva kuse juhataja dr Helis sed, mis pole mitmete kasvajate vähi varast avastamist, kinnituse, et Pokker. korral varasematega võrreldavad,» aktiivravi, toetus- ja Vähiravi põhi­mõtted hindab dr Pokker kompleksravi taastusravi koordinee- oleme õigel ja võimalused on efektiivsust. Pika, sageli aastaid riv riiklik vähistrateegia teel ja teeme aastatega kardinaal- kestva ravi ajal on ülioluline patpuudub. õiget asja.» selt muutunud. Veel siendi elukvaliteedi hoidmine. mõnikümmend aastat «Vähihaiguse kontrolli all hoidMoodne tagasi keskendus vähiravi eel- mine, valuravi, psühholoogiline vähiravi on enamat kui kõige kirurgiale või kiiritusravile, abi ja ettetulevate sotsiaalsete «täppisonkoloogia» Regionaalhaigla patsientidest kasvajavastaste ravimite kasutus probleemidega tegelemine on ravimoodustavad praegu vähihaiged oli tagasihoidlik. Viimasel 10–15 teekonna eri etappidel sageli omasuurima osa ja kogu Eesti vaates aastal on väga jõudsalt suurene- vahel väga läbi põimunud. Nüüteenindatakse üle 50% vähihai- nud just kasvajate süsteemse ravi disaegse patsiendikeskse vähiravi geid just siin. ESMO akreditee- ehk medikamentoosse ravi osa- käsitluse korral ei saa keskenringut saab võtta nii tunnustuse kaal ning kasutusel olevate uute duda ainult «täppisonkoloogiale»,

10

VÄHIKESKUS

vaid tähelepanu tuleb pöörata ka patsiendi isikupärale ja tema vajadustele tervikuna.»

Kuigi ametlikult avati palliatiivravikeskus Regionaalhaiglas 2017. aastal, on süsteemi arendatud enam kui kümme aastat.

Selle käigus on kasvanud meeskond, kuhu peale meditsiinipersonali kuuluvad kogemusnõustajad, hingehoidjad, psühholoogid ja sotsiaaltöötajad, kes kõik toetavad vähipatsiente kasvajaspetsiifilise ravi kõrval ning ka selle lõppedes. Palliatiivravikeskuse juhataja dr Pille Sillaste sõnul hakati süsteemi algselt kujundama paljuski entusiasmi ja iseõppimise teel, kuid toeks on olnud ka välismaa kogemused, kus palliatiivravi on arendatud juba aastakümneid.

Viimase nelja aastaga on Regionaalhaiglas palliatiivravi jaoks eraldatud keemiaravikeskuses ka voodikohad, kus saab ravi pakkuda kiireloomuliste probleemide korral. Dr Sillaste nägemuses võiks palliatiivravi voodikohtade arv tulevikus ulatuda aga 30ni, millest tema hinnangul võidavad nii patsiendid kui ka süsteem tervikuna. «Kui palliatiivravi töötaks riigi tasandil hästi, peaks nende haigete arvelt vähenema ka EMO koormus,» toob ta patsiendikesk-

suse kõrvale ka numbrilise kasuteguri, sest praegu jõuavad paljud patsiendid akuutsete probleemidega esmalt just erakorralise meditsiini osakonda.

Elule aastaid ja aastatele elu

Regionaalhaiglale väljastatud ESMO akrediteerimistunnistuse saamise eeldus ei olnud siiski arvud ehk numbrilised ootused haiglale, vaid nõuded patsiendikesksele lähenemisele – vähi­ravis on oluline tervik ja erinevate lülide koostoimimine. «Onkoloogiline ravi areneb selles suunas, et suudaksime väga spetsiifiliselt rünnata kasvajat. Aga me peame tegelema ka inimesega, kelle sees see kasvaja on. Oluline on see, kui hästi on tagatud patsiendi terviklik ravi, et ta ei jääks üheski etapis üksinda. Siin saamegi abi palliatiivravist,» näeb oma kogemuse kaudu dr Mari Lõhmus, kes puutub Regionaalhaiglas vähihaigetega kokku nii keemiaravi- kui ka palliatiiv­ravikeskuses töötades.

Aina teravamalt tõuseb vähiravis märksõnana esile «elukvaliteet», sest täpsemaks muutunud vähiravi pikendab patsientide eluiga ja selle foonil peab keskenduma sellele, milliseks need lisandunud

aastad kujunevad. Nagu märgib ka dr Valvere, ei ole moodsa vähiravi keskmes enam pelgalt küsimus, kuidas elule aastaid lisada, vaid aastatele ka elu. «Tahame, et see pikendatud elu oleks õnnelik ja kvaliteetne nii temale kui ka tema lähedastele,» sõnastab ta Regionaalhaigla vähiravi põhimõtted.

Teemad, millega patsient vähiravi kestel ja selle lõppedes kokku puutub, on erineva iseloomuga.

Depressiooni, valu ja raviga kaasnevate kõrvalnähtude kõrval seisavad haiged silmitsi pere- ja sotsiaalprobleemidega, sest vähidiagnoos raputab paigast kogu senise elumudeli. Mõnda inimest võib vaevata võimetus poodi toidu järele jõuda, teine peab lahendama mure, kuidas leida ravile jõudmiseks transport. «Elu koosneb pisikesest asjadest,» ei alahinda dr Sillaste ühtegi patsiendi väljakutset. Pigem on haiged need, kes viivitavad abi küsimisega.

Eestlase sitkus vajab teinekord küll järjepidevat abi pakkumist, aga mida tuttavamaks muutub raviarsti kõrval ka palliatsioonimeeskond, seda hõlpsamalt läheb ka ravi. Seda tunnetab ka dr ­Pokker: «Hinge ja keha lahti võtta ei saa. Ravi läbitegemine on palju kergem, kui ka vaim on n ­ ii-öelda

11

VÄHIKESKUS

Minister onkoloogiaosakonna tegemisi jälgimas.

paadis. Kõik tundmatu on hirmutav ja hirm võib viia ravist keeldumiseni.»

Vähiravi on seega aina enam muutunud meeskonnatööks, kus vajadusel sekkuvad erinevad spetsialistid. See, millist ravi ja lisateenuseid patsient alates vähidiagnoosi saamisest vajab, on siiski alati individuaalne, ka ühe patsiendi vajadused võivad ravi käigus muutuda. Seda olulisem on, et eri etappidel oleks raviarstidel võimalus toetuda kolleegidele teistes osakondades. Mõne patsiendi puhul tekib vajadus palliatsioonimeeskonna kaasamiseks diagnoosi hetkel, teisel puhul aga alles ravi lõpufaasis. «See teekond ei lõppe hetkel, kui me arstina ei saa patsienti enam ravimite, kiirituse või kirurgiaga aidata. Toetavat ja elukvaliteeti parandavat ravi saab pakkuda ka siis, kui kasvajat enam mõjutada pole võimalik. Läheneme patsiendile alati individuaalselt ja töötame terve meeskonnaga, et kõigi ettetulevate probleemide nurgad ja tahud saaksid parima käsit-

12

suuda kompleksravi pakkuda.»

Tulevikku vaadates muutub vähiravi süsteemne käsitlus Regionaalhaigla paraku aina suuremaks väljakutkogemusest õpivad ka seks. «Vajadus palliatiivravi järele teised kasvab lähima kümne aasta jookKuigi süsteemse ravi keskmes sul 20%,» viitab dr Sillaste Euroopa on alati patsient, võidab sellest Liidu prognoosidele. Meditsiini ka meditsiinipersonal. Kui varem võimekus pikendab patsiendi eluon onkoloogid raviprotsessi kõr- iga, see tähendab suuremat koorval pidanud lahendusi must ka raviasutusele, otsima ka patsientide sest pidevalt kasvava hinge- ja sotsiaalprob- «Vajadus vähidiagnoosiga populeemidele, siis praegu palliatiivravi latsiooni sees kasvab võtab selle enda peale nende patsientide hulk, palliatsioonimeeskond järele kasvab kes haiglaga pikaajaja arst saab keskenduda lähima 10 liselt seotuks jäävad. eelkõige ravile. «Spetsia- aasta jooksul Vähispetsiifilise ravi liseerunud arstile annab kõrval kasvab seega selline koostöö võima- 20%.» ka nende probleemide luse minna oma töölõihulk, mis eeldavad just gus sügavuti. Onkoloopalliatiivravi kaasagidena tegeleme ka toetusraviga, mist. Kui Euroopas ja maailmas aga detailides saame toetuda pal- tervikuna on palliatiivravi arenliatiivravimeeskonnale,» selgitab datud aastakümneid, siis Eesti on dr Valvere koostööd eri kliinikute selles vallas alles lapsekingades. ja teenistuste vahel. «Sel põhjusel ESMO sertifikaat on kinnitus, et ei tohi vähiravi ka detsentralisee- Regionaalhaigla otsus sellesse rida, sest väikesed raviasutused ei panustada on ainuõige. «Maail-

luse. Keskpunktis on aga alati patsient,» rõhutab dr Pokker.

VÄHIKESKUS

makogemus näitab, et igas endast lugupidavas vähiravikeskuses on olemas palliatiivraviosakond. On vaid heameel, et Regionaalhaigla on näinud selle vajalikkust ja tagasiside on positiivne nii patsientidelt ja nende lähedastelt kui ka kolleegidelt,» hindab dr Lõhmus viimaste aastate arenguid.

Küll seavad aastatega saadud kogemused praegu Regionaalhaiglale kõrgendatud ootused suunanäitajana. «Meie roll ei piirdu vaid siinse haiglaga, meie kohustus on seda kogemust ka jagada ja arendada palliatiivravi kogu Eestis,» näeb dr Sillaste ja lisab, et kui praegu toimub valdkonna areng eelkõige entusiasmi põhjal, siis tulevik peaks tooma kaasa palliatiivravi riikliku strateegia ja kindlasti ka koolitussüsteemi, sest veel ei ole arstide ja

õdede baashariduses palliatiivravi eraldi sees. Sellist olukorda nagu praegu, kus raviasutus palliatiivravile riigi rahalist tuge ei saa, ei pea arstid õigeks. «Meditsiin areneb ja inimesed elavad kauem. Ühel hetkel peame hakkama inimest väärtustama.»

Akrediteering toob kaasa arengu

Kui vähiraviga seotud spetsialistid kasutavad palliatiivravivõimalusi praegu juba loomulikult, siis onkoteraapia kõrval saab sama mudelit efektiivselt rakendada kõikide pikaajaliste haiguste ravis. Dr Sillaste sõnul on see levinud tendents üle maailma, kus palliatiivravi algab eelkõige vähihaigetest, aga laieneb aastatega teistelegi haigustele, mida ei saa küll välja ravida, aga millega patsiendid

Agris Peedu, dr Vahur Valvere ja minister Riina Sikkut

Minister tutvumas onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku tööga.

Agris Peedu

elavad aastaid ja aastakümneid.

«Onkoloogid on aru saanud, kuidas saame neid aidata. Koostöö on küll aastatega arenenud, aga see äratundmine võtab aega.»

ESMO akrediteering on Regionaalhaiglale väljastatud järgmiseks kolmeks aastaks, perioodiks 2019– 21 ja reakrediteerimiseks peab haigla tõestama vähiravi jätkuvat kõrget taset ka uuel perioodil. Nii dr Valvere kui ka dr Sillaste tõdevad kui ühest suust, et loorberitele puhkama ei saa jääda, aga seda mitte vaid akrediteeringut silmas pidades. Kompleksses vähiravis on palju arenguvõimalusi, mille poole püüelda. Ideaalis võiks Regionaalhaiglal olla võimekus pakkuda palliatiivravi vähihaigetele ööpäev läbi seitsmel päeval nädalas, sh 24/7 töötavat nõuandetelefoni.

«Selleks peame tegema koostööd keemia- ja palliatiivravikeskusega, aga kaasama ka valvearste, järel­ ravikliinikut ja EMO ning tegema koostööd erinevate vähipatsientide organisatsioonidega. See on keerukas väljakutse,» tunnistab dr Valvere, sest peale majasiseste üksuste tähendab see süsteemset koostööd ka Regionaalhaigla partneritega ja teema laiemat käsitlust ühiskonnas. n

13

PERSOON

R

Professor Peep Talving: meditsiini ei muuda käskude, vaid eeskujuga

Oktoobri keskpaigast Regionaalhaigla ülemarsti ametisse astunud professor Peep Talving on uue rolliga kaasnevateks väljakutseteks valmis. Teemade valdkond, mida ta lähiaastatel soovib mõjutada, ulatub EMO töökorraldusest teadustöö populariseerimiseni.

TEKST: Pille-Mai FOTOD: Priit

14

Helemäe Grepp, Regionaalhaigla, erakogu

egionaalhaigla ülemarstina ametisse astunud Peep Talving kirjeldab uut rolli just sõnapaariga «positiivne väljakutse» – pelgalt ametinimetuse pärast ta seda otsust pole teinud, vaid eelkõige võimaluse tõttu panustada haigla protsessidesse ja suurima õppebaashaigla tegevuste arengusse. «Regionaalhaiglas on väga palju positiivset, aga on ka asju, mis vajavad edendamist, nagu teadusloome tõstmine ja teaduspõhisuse kaasamine igapäevastesse raviotsustesse. Usun, et Regionaalhaigla kui akadeemiliselt arenev meditsiinivõrgustik, mis harib 25% Tartu Ülikooli arst-residente, 20% kuuenda kursuse praktikante ja annab üle 100 000 praktikatunni õdede koolitusi, peab lisama praktikapõhisusele igapäevaselt ka teaduspõhisuse mõõtme. Resident ei peaks raviotsuste puhul viitama ainult oma õpetavale kolleegile, aga andma sinna juurde kas uuringu, süstemaatilise ülevaate või teaduspõhise ravijuhendi, mille järgi ta otsuse tegi.»

Töökeskkond on peaaegu sama oluline kui töötasu

Kuigi Regionaalhaigla suunad on paika pandud arengukavaga, on see siiski avatud tee, mida käies saab ja peab kohanema vajaduste ja võimalustega. «Arengukava on nagu soovide raamat, aga kõigile soovidele tuleb anda ka rahaline ja ajaline mõõde. Regionaalhaiga investeeringuvajadus järgmiseks kümneks aastaks on 290 miljonit eurot, ainuüksi uus psühhiaatriakorpus ja Y-korpus vajavad mõlemad investeeringutena 40 miljonit eurot.» Aga ülemarst ei seisa oma põhitegevuses silmitsi vaid taristu arendustega, sellega tegeleb haigla juhatus ja tugimeeskonnad tervikuna. Ülemarsti teel ootab esmalt hulk kohtumisi, et mõista süvitsi Regionaalhaigla erinevate osakondade ja kolleegide tööga seonduvaid teemasid, nii neid, mis muret, aga ka neid, mis rõõmu pakuvad.

Dr Talvingu sõnul on esimene kuu toonud endaga kaasa enam kohtumisi kui viimase terve aasta

PERSOON

jooksul. «Regionaalhaigla ei muutu minu ajal tagasi kiirabihaiglaks isegi siis, kui räägin palju EMOst. Regionaalhaiglal on praegu hoopis laiem alus ja kõrgem tipp. Meil on 32 tugevat erialakeskust, mis kõik peavad saama ülemarstilt spetsiifilist tuge.» Enda rolli näeb dr Talving ühenduslülina, kes annab haigla keskustele osa oma globaalsest kontaktide võrgustikust ja aitab edasist visiooni luua.

Kuigi keskusi oma eripäradega on haiglas palju, siis ühe väga kõrge koormusega keskuse jätkusuutlikkus teeb muret – dr Talving toob välja erakorralise meditsiini osakonna. Äsja Riigikontrolli esitatud erakorralise meditsiini audit kinnistas ülemarsti veendumust, et tervishoiu selline olukord, kus aastal 2017 on üle 460 000 korral abi otsitud erinevatest Eesti EMOdest, ei ole efektiivne abi haigetele ega ka mitte ravirahastuse nutikas kasutus. «Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonnast käib keskmiselt iga päev läbi 230 inimest ja 16% kõigist visiitidest aastal 2017 olid meie EMOs. Kuidas tagada haigekeskne ja kvaliteetne ravi ning et EMO meeskond sellise koormuse foonil läbi ei põleks?

Selleks on vaja piisavalt ressurssi, meeskondlikku tööaega haigetega suhtlemiseks ja piisavat puhkeaega. Arendada tuleb positiivset töökliimat, pidevat õppe- ja teadustööd. Keerukate ja huvitavate juhtumite arutelud on meie kiires töötempos alati positiivsed, sest inimene õpib ja lülitab välja probleemi lahendava voodiäärse mõttekäigu. Palk üksi ei tee kedagi õnnelikuks, see on keskkond – huvitav töö, arutelu, uute visioonide tekkimine.»

Meditsiin ja õpe peavad käima käsikäes

Avatud õhkkonnaga, õppele suunatud ja meeskonnakeskset tööd on prof Peep Talving juurutanud Regionaalhaigla erakorralise kirurgia osakonnas. Vaatamata kasvanud koormusele käib ta praegugi reedeti kaasas osakonna visiitidel ja tüsistuste aruteludel, kus arutatakse läbi kõik haiged,

tehakse ühised otsused ja päe- dete ja kogemuste kaudu. «Meditvaplaanid ning lahatakse tüsis- siinis ei saa muuta käsuga, aga tusi. eeskujuga on palju võimalik. Oma Kui Eestis on seni levinud pigem eeskujuna kasutan tihti oma raviarstipõhine tegevus, siis dr mentorit professor ­Demetriadest Talving hindab meditsiinis mees- Lõuna-California Ülikoolist, kes konnatööd, kus meeskonna visii- kunagi ei keelanud ega käskinud tide käigus toimub haige juures oma meeskonda, vaid oli enda iga päev «kollegiaalne konsiilium». üksuse õppejõududest ja kirurGraafikupõhises töökorralduses gidest mitme sammuga ees kas tema nägemuse järgi arendusprojektide muud moodi ei saagi, vedamisel, teadus«Meditsiinis sest patsient peab projektide genereesaama tähelepanu rimisel. Et olla tema ei saa muuta iga päev, sõltumata tasemel, töötasid käsuga, aga raviarsti töögraafikõik õppejõud enam eeskujuga on kust.

«Patsiendiga ja ilma lisatasudeta. ei tegele ainult üks palju võimalik.» See on tugev jõud, arst, vaid ravimeesmis veab.» kond. Muud moodi Ühe olulise eelipole võimalik, kõik muutub suu- sena meeskonnatöö juures näeb remaks ja tsentraliseeritumaks dr Talving ka sellega kaasnevat ning meeskonna omavahelised pidevat õpet, sest kõrvuti kogelülid peavad olema sellises töövoos nud spetsialistidega on Regiohead, et informatsioon kaduma ei naalhaiglas residentuuritsükleid läheks.» tegemas enam kui sada Eesti Kas selline töökultuur ja -kor- arst-residenti. «Meditsiin ja õpe raldus sobib kõikidesse Regio- peavad käima käsikäes – see on naalhaigla keskustesse, on üks minu motodest. Me oleme ju ülemarsti sõnul praegu raske õpetav haigla ja seda rolli tahan ütelda, kuid ta usub, et seda või- ma oma uues töös rohkem ka vad ka teised keskused pilotee- soosida.» Erakorralise kirurgia rida. Muutused saavad tulla aga keskuse näitel on mees saanud samm-sammult, positiivsete näi- eduelamuse, süsteem töötab ja

Professor Peep Talving Sünniaeg: 14.12.1965, Haapsalu 15.10.2018–... Regionaalhaigla ülemarst 01.01.2014–... Tartu Ülikooli arstiteaduskond, kirurgiakliinik; külalisprofessor (0,25) 2014–...

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, erakorralise kirurgia keskus, ülemarst keskuse juht 2009–2013 Lõuna-California Ülikool – Los Angelese keskhaigla, erakorralise kirurgia keskus 2008–2009 Lõuna-California Ülikool – Los Angelese keskhaigla, erakorralise kirurgia keskus (külalisprofessor) 2005–2008 Karolinska Ülikooli haigla, üldkirurgia, Stockholm, Rootsi (ülemarst) 2003–2005 Karolinska Ülikooli haigla, üldkirurgia, Stockholm, Rootsi (residentuur) 2002–2003 traumakirurgia teadur, Groote Schuur Hospital, Kaplinna Ülikool, Lõuna-Aafrika Vabariik 2002–2002 Pennsylvania Ülikooli haigla, Philadelphia, PA, USA (diplomijärgne õpe) 2000–2003 Karolinska Ülikooli haigla, üldkirurgia, Stockholm, Rootsi (residentuur) 1998–2000 St Görani haigla, üldkirurgia, Stockholm, Rootsi (residentuur) 1995–1997 Kullbergi haigla, Katrineholm, Rootsi (üldinternatuur) 1989–1995 Karolinska Instituut, Stockholm, Rootsi 1984–1985 Tartu Ülikool, arstiteaduskond, ravi eriala

15

PERSOON

residendid ning tudengid hinda- foonil on natuke ka praegu. Mina vad saadud kogemust kõrgelt. olen sellest üritanud mööda vaa«Praegused residendid on tule- data õpetamise ja teadustöö fooviku eriarstid, kes hakkavad meid nil,» sõnab ülemarst. Olukorras, tulevikus ravima. Kui me neid ei kus Eesti panustab tervishoidu õpeta ega anna piisavalt oskusi, 6,7% SKPst, ei näe ta nn võiduon tulevik habras nii haigetele kui relvastumisel ja konkurentsil ka meile endile. Suurema vastu- tulevikku. «Üks keskus ostab kalli tuse delegeerimine residentidele magnetkaamera, teine ostab kohe annab osa koormusest eriarstilt võimsama, selle asemel et vahenära, aga see on ka töömahukas deid jagada. Tõmmates paralleele monitoorimise ja koolitamise sei- lennutööstusega, siis seisab lensukohalt. Sa pead pidevalt tege- nuk maas ainult tankimiseks ja teenindamiseks, kuna see on kalli vusel kätt pulsil hoidma.» Õpetava haigla rolli edendami- investeeringu efektiivne kasusega käsikäes peab Peep Talving tus. Praeguses rahastusmudelis oluliseks ka teadustöö populari- peame me kõik vaatama tervikut seerimist. Struktuur ja eelarve on ja jagama vahendeid ning võimaselleks olemas ning tema sõnul lusi nutikalt ja kollegiaalselt.»

Praeguse haiglavõrgustiku lisab teadustööga tegelemine praktilise töö kõrvale lisamõõtme. arengutesse on aastaks 2025 Iga teadustöö on ka audit enda välja käidud visioon kolme regiotegevusele. Kui see ka veel aval- naalhaigla ühinemisest kondatakse heas ajakirjas, on saa- sortsiumisse – Peep Talving oli vutatud kasu mitmekordne. Küll üks neist, kes sel kevadel avalon ka selles valdkonnas oluline das Eesti Arstis juhtkirja suure koostöö teiste haiglate vahel, seda akadeemilise haigla visiooniga. eriti Eesti väikese populatsiooni Visiooni praktikasse rakendajuures. Erakorralise kirurgia kes- mine eeldab mahukaid arutelukuse teadusgrupp on dr Talvingu sid, aga dr Talving on veendunud, juhtimisel teinud uuringuid kahe et tervet riiki teenindav haigla suure haigla, Regionaalhaigla ja koos linnakutega on Eesti tulevik. «Iga mõistlik TÜ kliinikumi baasil ning tänu selli«Konsortsiumiülene inimene saab aru, et populatsioonisele koostööle on ülene teadustöö ja tekkinud võimalus koostöö suure tervishoid, üldse kirjutada popu- haiglavõrgustiku latsiooniüleseid raames võimaldaks kõik populatsiooniülesed vaated artikleid, millel on kaaluvad üles igarohkem kaalu ja lühendada sugused kitsakoneid on ka lihtsam ravijärjekordi ja had. Eestis peeavaldada. koordineerida takse konkurentsi ravitegevust heaks tavaks, aga Väikeses kas meil on võiEestis pole vastavalt keskuste malik selle väikese meditsiinikonvõimekusele.»

SKP protsendi juukurents jätkures konkureerida suutlik Koostöö pole võtmekohaks aga või peaksime koostööd tegema? vaid teadustöös, sest piiratud eel- Kumb on mõistlikum?»

Konsortsiumiülene koostöö arve ja väikese rahvaarvu juures on vaja haiglatel leida ühine keel suure haiglavõrgustiku raames kogu meditsiini arengut silmas võimaldaks ülemarsti hinnangul pidades. «Need kaks mõistet, kon- lühendada ravijärjekordi ja koorkurents ja partnerlus, on minu dineerida ravitegevust vastavalt silmis radikaalselt muutumas. keskuste võimekusele. Tallinna Eesti regionaalsed ravikeskused ja Tartut lahutavat 180 kilomeeton ajalooliselt olnud teatud kon- rit tema probleemina ei näe. Kogu kurendid ja haigekassa lepingu Skandinaavia arendab patsiendi-

16

Kaader professor Talvingu viimasest ASSETi koolitusest Hiinas.

hotelle ja patsiendi vaates oleks see lahendus ka Eestile. Moodsa liikuva elustiili juures on arsti sõnul ka kõrgtasemelist inimressurssi võimalik haiglate vahel jagada, isegi kui Eesti arstid on praegu veel traditsiooniliselt paiksed ja kahe suure keskuse vahel väga tihedalt ei liigu. Dr Talving ise on kogu Eestis oldud viie aasta vältel end kahe linna vahel jaganud ja usub, et seda on võimalik teha töögraafikutega ja vajaduspõhisust hinnates. «See võib olla probleem õenduses ja apteegis, aga eriarstid harjuvad meeskonna ja vahenditega kiiresti, isegi kui alguses on veidi keeruline.»

Mis saab viie aasta pärast?

Teemadering, mida Peep Talving endaga pidevalt kaasas kannab, on lai ja nüüd, ülemarstina, veelgi laiem. Seda kunsti, kuidas haiglast lahkudes töö maha jätta või millised teemad kuuluvad delegeerimisele, peab ta veel õppima, sest töömõtted saadavad teda nii autoroolis Saaremaale sõites kui ka perega matkates. «Ma ei ole kaugeltki mitte teflonist, põlen paljude probleemidega.

Mõtlen tööle liiga palju,» tunnistab mees ja lisab, et tööreisidel leiab ta siiski tavaliselt vähemalt pool päeva, et end kõigest välja

PERSOON

lülitada. «Euroopas, Aasias või Ameerika Ühendriikides ­koolitusi andes või ettekandeid tehes suudan ma siiski puhata, kui mul on enne või pärast kohustusi natuke aega endale.»

Ja kuigi spordisaali ta eriti ei jõua, siis füüsilist ­koormust ja mõttepuhkust pakuvad arstile ka maakoht Saaremaal ja vana Land Rover Defender, Aafrika-aegadest pärit unistus, mida ta nüüd vaikselt putitab.

Kord varem on Peep Talving ühes intervjuus viidanud oma elus esinevatele 5–8aastastele tsüklitele ja ülemarsti koht on taas justkui selle mustri kinnitus. «Tõepoolest, viis aastat on läinud Eestisse tulekust ja nüüd tekkis uus töö. See spiraal on jälle ühe vindi teinud,» tõdeb ta. Mis saab viie aasta pärast ja kas ta kandideerib ka teiseks ametiajaks, sellest on praegu veel vara rääkida, kuid professionaalses vaates toob administratiivse töökoormuse kasv endaga kaasa teatavaid hirme.

«Kes ma olen viie aasta pärast kirurgina? Ma pole siis veel selles eas, et peaksin pensionile minema.» Kui esialgu võtavad

uued kohustused suurema osa tähelepanust, siis jätkuvalt pühendab arst end ka ülikoolile ja teadustööle ning säilitab ka osalise kliinilise koormuse.

«Minu nägemus tulevikku on alati olnud akadeemiline kirurgia, mis seisab kolmel sambal: õpetamine, teadustöö ja praktiline kirurgia. Proovin hoida neid kolme nii hästi, kui vähegi suudan.» n

Peep Talvingu üks hobisid on sukeldumine.

Antud foto on tehtud sukeldumisretkel suurte valgete haidega Lõuna-Aafrika vetes.

Professor Peep Talving operatsioonil.

«Peep on väga laia silmaringi ja suure kogemuse ning rahvusvahelise mastaabiga hinnatud tegija.»

GÜNTER TAAL,

SÜDAMEKIRURG

Kohtusime Peebuga esimest korda aastal 2010, kui ta töötas Los Angeleses Lõuna-­ California ülikooli haigla traumakeskuses.

Olime Tartu kolleegiga tal külas ja käisime iga päev haiglas tema töövarjuna kaasas. Kliinilistel konverentsidel paistis eriti selgelt välja, kui hinnatud kolleeg Peep Talving seal nii kõrgetasemelises keskuses oli. Ta on äärmiselt laia silmaringiga meditsiinis tervikuna, mitte vaid oma erialal. Peebul oli kliinilistel konverentsidel paljudel teemadel oma tõenduspõhiselt põhjendatud arvamus. Võimas oli näha tema koostööd professor ­ Demetriadesega.

Oli selgelt aru saada, kui kõrgelt nad teineteist hindavad. Samamoodi hakkas silma, et Peep oli autoriteet oma sealsetele õpilastele, traumakirurgia residentidele.

Peep on väga soe ja avatud inimene. ­Temaga on alati huvitav rääkida, ta on väga palju lugenud ja ka ise kirjutanud. Saime tema Los Angelese kodus elades nautida külalislahkust peaaegu terve nädala. Muuseas, seal minnakse haiglast koju haigla tööriietuses, meie mõistes opipesus. Väga äge oli näha, kuidas näiteks kaubanduskeskuses inimesed doktorit tervitasid. Üks meeldejäävamaid töiseid kokkupuuteid oli kaks aastat tagasi jõuluajal, kui Regionaalhaiglasse jõudis ülikriitilises seisundis väga raske traumaga väikelaps. Peep tegi otsused väga kiirelt ja professionaalselt, haige jõudis sekundipealt lõikustuppa. Kuna ta eeldas südamevigastust, mille parandamisel võib vaja minna ka kehavälist vereringet, kaasas Peep mind operatsioonimeeskonda.

Me ei teadnud, mis meid täpselt ees ootab, aga meil oli hetkega valmidus maksimaalseks võimalikuks stsenaariumiks. Kui tahad, et asi õnnestub, on operatiivsus kriitilises olukorras oluline omadus. Peebul see õnnestus, muljet avaldava traumakirurgina otsustas ja tegutses ta kiiresti, mitte ei jäänud lõputult diagnoosima. Kui seal oleks keegi jäänud pikemalt mõtlema, poleks seda last õnnestunud päästa, sest poisi süda seiskus juba lühikese aja jooksul opilauale jõudes, enne rindkere avamist. Tegemist oligi suhteliselt suure südamevigastusega, mis põhjustas perikardi tamponaadi.

Pean väga väärtuslikuks omaduseks teha koostööd teiste erialade inimestega ja panna kokku õige meeskond kriitiliseks olukorraks, et tagada parim lahendus patsiendile.

Peep on väga laia silmaringiga inimene ja arst, maailmas palju näinud ja mitmetes riikides ning paljudes kollektiivides töötanud.

Ta oskab paljudel erialadel kaasa rääkida, mistõttu olen veendunud, et see teeb temast suurepärase haigla ülemarsti.

17

PERSOON

18

ERAKORRALINE MEDITISIIN

Üldkirurgia arst-resident

Sten Saar:

erakorralise kirurgia keskuse loomine on tohutu võit meie patsientidele

Regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskus on viimastel aastatel kiirelt arenenud. Kohe meenub Sten Saarele näiteks ühe sagedasema kirurgilise patoloogia – ussripikupõletiku kirurgilise käsitluse muutus.

TEKST: Kaire

Kenk Lappard

FOTOD: Daisy

«E

nne keskuse loomist tehti enamik apendek­ toomiaid lahtiselt ja lapa­ roskoopilise apendektoomia osa­ kaal oli alla 20 protsendi. Praegu on see protsent üle 90, mis tagab patsientidele oluliselt kiirema paranemise. Erakorralise kirurgia keskuse loomine on minu näge­ musel suur võit erakorralise kirur­ gilise haigusega patsientidele ja ka eriala arengule Eestis üldiselt,» nendib Regionaalhaigla kirurgia­ kliiniku üldkirurgia neljanda aasta arst-­resident Sten Saar.

Regionaalhaigla erakorralise kirurgia keskuses (EKK) on loo­ dud meeskond, mis spetsialisee­ rub erakorralistele kirurgilistele haigustele. EKK töö ja arenduste kaudu on Regionaalhaigla näida­ nud ennast teiste suurte haiglate erakorralise kirurgia ja trauma­

keskuste seas nii Euroopas kui ka Ameerika Ühendriikides.

Kuidas teie olete erakorralise kirurgia keskuse ajas muutumist kogenud?

Trauma- ja erakorralise kirur­ gia eksponentsiaalne areng sai alguse EKK loomisega Regionaal­ haiglas 2015. aastal professor Peep ­Talvingu visioonil ja juhti­ misel. EKK on esimene ja praegu ainuke sellise profiiliga osakond Eestis. Erakorralise üldkirurgi­ lise patoloogiaga haiged saavad tänu EKK arengutele viimasel teaduskirjandusel baseeruvat tõenduspõhist ravi ja käsitlust ning peale selle toimub aktiivne arendus- ning teadustöö. Aren­ guid on väga palju. Oluliselt on suurenenud simultaanse lapa­ roskoopilise koletsüstektoomia

pluss endoskoopilise retrograadse kolangiopankreatograafia (ERCP) osakaal, millest sai hiljuti koos­ töös Rootsi Örebro erakorralise kirurgia keskusega avaldatud artikkel ajakirjas Eur J Trauma Emerg Surgery. Aastal 2017 tehti 88 simultaanset sapipõie operat­ siooni ja ERCP protseduuri. Ühe sagedasema kirurgilise patoloo­ gia – ussripikupõletiku kirurgilise käsitluse muutused on samuti kiired. Enne keskuse loomist tehti enamik apendektoomia­ test lahtiselt ja laparoskoopilise apendektoomia osakaal Regio­ naalhaiglas oli aastal 2014 alla 20 protsendi. Praegu on see protsent üle 90, mis tagab patsientidele palju kiirema paranemise, mada­ lama valuravi vajaduse ja lühema haiglas viibimise. Traumahaigete käsitlus on märksa agressiivsem

19

ERAKORRALINE MEDITISIIN

getasemelisel kongressil. Lisaks oleme igal aastal olnud esindatud Euroopa trauma- ja erakorralise kirurgia kongressil teadustöödega ning paljud neist on publitseeritud ajakirjas European Journal of Trauma and Emergency Surgery. Seega on Regionaalhaigla nimi Euroopa trauma- ja erakorralise kirurgia valdkonnas suhteliselt hästi tuntud. Need on vaid mõned paljudest arengutest. EKK loomine on suur võit patsientidele ja eriala arengule. Erakorraline kirurgia on väga kiiresti arenev üldkirurgia osa.

Regionaalhaigla EKK ja ATLSi Eesti meeskond korraldavad Tallinnas järgmisel aastal ATLS Euroopa üleeuroopalise konverentsi, mis samuti toob Regionaalhaigla ja Eesti rambivalgusesse.

Mis ja kuidas vajaks üleüldse veel muutmist?

Näiteks tulevikus võiks mõelda suurtes arengutes hübriidvõime-

«Erakorralise töö võlu on see, et kunagi ei tea, mis patsient saabub, ja pead iga hetk olema valmis väga kiireteks otsusteks ning menetlusteks.» ja ­ tõenduspõhisem ning raskete traumajuhtude arutelud-auditid toimuvad multidistsiplinaarselt.

Mille poolest on Regionaalhaigla erakorraline kirurgia Eestis ainulaadne?

«Punase trauma» koosolekutele on kutsutud kõik haigla eriarstid, tudengid, residendid ja ka kiirabimeeskonnad. Väga paljud traumahaigeid käsitlevad arstid on nüüdseks läbinud kuldse standardi traumakoolitused: Advanced Trauma Life Support (ATLS), Advanced Surgical Skills for Exposure in Trauma (ASSET) ja Definitive Surgical Trauma Care (DSTC), mis on toodud Eestisse EKK juhi algatusel ja juhtimisel.

EKK hommikused visiidid on

20

väga põhjalikud, meeskondlikud ja akadeemilised.

Kõik tüsistused arutatakse põhjalikult läbi, neile antakse korrektsed väljundid ning juhtude juures arutatakse teaduspõhist kirjandust.

Oleme publisteerinud kõrge­ tasemelistes ajakirjades trauma ja erakorralise kirurgia teemadel.

Just hiljuti avaldasime ajakirjas Journal of Trauma and Acute Care Surgery artikli apendektoomiajärgsest antibiootikumravist, mis sai kantud ette Ameerika traumakirurgia miitingul ning see artikkel sai ka tunnustuse kui parim rahvusvaheline ettekanne.

Oli tohutult uhke tunne esineda San Diegos ja esindada Regionaalhaiglat ning Tartu Ülikooli nii kõr-

kusega operatsioonitoa rajamisele EMO juurde, mis annaks väga hea võimekuse raskete hulgitrauma ja vaagnavigastusega patsientidega tegelemiseks. Hübriidoperatsioonituba EMOs võiks olla kindel komponent Regionaalhaigla arengukavas.

Oleme käivitanud 2015. aastast alates regionaalhaiglateülese trauma andmekogu ning kindlasti jätkame selle arendamist. Praegu oleme publitseerimas trauma­ registrite põhjal ühte uurimistööd koostöös Soome suurima traumakeskusega Helsingi Ülikooli keskhaiglas. Trauma andmekogu vajab aga jätkuvat arendust ja rahastust.

Kitsaskohaks on erakorralise ja traumakirurgia teadusloome

ERAKORRALINE MEDITISIIN

rahastus. Oleme korduvalt taotlenud Euroopa Komisjoni fonde, rahastuse otsimine peab jätkuma.

Millised on olnud teie enda kõige meeldejäävamad kogemused haiglas töötatud aastate jooksul?

Huvitavaid juhte on olnud palju. Kõige põnevamad ja adrenaliinirohkemad juhud on kind- 1. Patsient, kellele on teostatud lasti olnud seotud raskete trau- krikotoomia EMOs terava mahaigetega. Südamevigastused kaelavigastuse tõttu. on alati adrenaliinirohked. Lisaks mitmed rasked vaagnavigastused, mis on vajanud multimodaalset käsitlust ja palju kiireid otsuseid ning tegevusi. Meenub üks vaagnavigastusega patsiendi juht, kus teostasime laparotoomia EMOs ja sai klemmitud kõhuaort, mis peatas verejooksu vaagnas nii Patsient, keda on pussitatud palju, et oli võimalik liikuda ope- 2. rindkere ja kõhu piirkonda. ratsioonituppa. Lisaks meenuvad Alumisest haavast on nähtav elustavad torakotoomiad ja kri- rasviku evistseratsioon. kotoomiad EMO saalis, mida on viimasel aastal olnud mitmeid ja mida varem praktiseeriti vähem (foto 1).

Mõni aasta tagasi Lõuna-­ Aafrikas Groote Schuuri kuulsas haiglas traumakeskuses praktikal olles oli mul võimalik osaleda mit- 3. Rindkereröntgen, kus on mete huvitavate juhtude juures. nähtavad kuuli fragmendid Palju südamevigastusi, suurte rindkeres (punase ringi sees). osales narkotehingus veresoonte vigastusi, penetreeri- Patsient Tallinna lähistel. vad ajuvigastused – sealne kuritegelike organisatsioonide juhitav narkootikumide äri tekitas palju laske- ja noavigastusi. Oli valveid, kus tuli tegeleda 20 noa- ja laskevigastusega ühe öö jooksul.

Ka Regionaalhaiglas oli tänavune suvi penetreerivate vigastuste tõttu tihe. Näiteks üks minu viimane augustikuuöine valve tõi kolm noavigastust korraga ja lisaks ühe patsiendi, kes oli saanud pullilt puksida kõhu ja rind- 4a. Harpuun paremas sääres. kere piirkonda (foto 2). Oli ka mitmeid laskevigastusi (foto 3). Ka üks patsient, kes tulistas endale harpuuni jalga (foto 4).

Kokkuvõttes võib öelda, et erakorralise töö võlu on see, et kunagi ei tea, mis patsient saabub, ja pead iga hetk olema valmis väga kiireteks otsusteks ning menet4b. Sama patsiendi röntgenpilt. lusteks. n

ESIMESE EESTLASENA GROOTE SHUURI HAIGLAS PRAKTIKAL 2015. aastal pääses toonane Tartu Ülikooli kuuenda aasta üliõpilane Sten Saar läbi aegade esimese Eesti arstitudengina stažeerima Lõuna-Aafrikasse Kaplinna kuulsasse Groote Schuuri haiglasse, kus ta, suure tõenäosusega, nägi rohkem noa- ja kuulihaavadega patsiente kui kusagil mujal maailmas.

«Kohe esimesel praktikapäeval toodi haiglasse 30. eluaastates tumedanahaline mees, suur musta pidemega nuga kõhus. Pussitatu õnneks olid tema vigastused minimaalsed. Peagi tuli järgmine patsient: tema oli saanud kuuli, vaid paar millimeetrit suurest veresoonest mööda,» meenutab Saar.

Enamik patsiente, vähemalt neli viiest, olid Groote Schuuri haigla traumaosakonnas ­mehed, valdavalt mustanahalised või nn värvilised, ­20.–40. eluaastates, pärit Cape Flatsi slummidest. Paljud olid tätoveeritud, mis näitab nende kuulumist gängi või narkogrupeeringusse.

Umbes kahel kolmandikul haiglasse tooduist oli teravtrauma: neid oli tulistatud või pussitatud.

Kuna enamik patsiente olid noored mehed, elasid nad sageli üle raskeimadki traumad. «Üks gängiliige oli saanud alumise õõnesveeni vigastuse rindkere läbinud kuulist, mis väljus maksa lähistel. See lõpeb tihti surmaga. Veen aga õnnestus kinni õmmelda ja gangster elas operatsiooni üle,» meenutab ta.

«Või teine mees, kellele oli nuga lagipähe kinni löödud. See tundus uskumatu – selleks oli vaja väga palju jõudu. Kuid patsient õnnestus stabiliseerida ja pärast neurokirurgide tehtud lõikust jäi temagi elama. Üks patsient on veel tänini meeles. Haiglasse toodi noavigastusega 30ndates värviline mees, ilmselt gängiliige. Ühtäkki ta süda seiskus. Tegime rindkere lahti, lükkasime sõrme auku ja tegime käega otsest südamemassaaži, sõrm augus ees, sest muidu oleks tekkinud vägev verejooks.

Jooksime temaga üles teisele korrusele, nagu tele­sarjas, rindkere lahti ja sõrm ikka augus ees.

Saime südame tööle ja parandasime ta haava ära.

Mõni päev hiljem läks ta koju.»

Selliseid kogemusi pole Saare sõnul Eesti haiglates lihtne hankida. «Peale selle, et päästa eluohtlikus seisus inimesi, tuli seda Groote Schuuris teha pöörases tempos. Kõige halastamatumad olid nädalavahetused. Siis kogunes operatsioonisaali nurka tihti verekottide hunnik. Nagu sõja­ tsoon. Öö jooksul oli tavaline, et tuli teha neli-viis lõikust jutti. Mõnel olid nii suured haavad, et neid tuli õmmelda mitu tundi järjest. Kuid vahel pidi tegema tervelt viis-kuus öövalvet nädalas. Vastu aitas pidada ilmselt põnevus ja adrenaliin – see annab hea tunde, kui saad osaleda raske juhtumi lahendamisel ja haige pääseb koju. See annab alati jõudu,» ütleb Saar.

21

LABOR

BIOANALÜÜTIK EILE, TÄNA JA HOMME TEKST: Jane Kurm (LABORATOORIUMI JUHTIV BIOANALÜÜTIK) FOTOD: Daisy

B

Lappard

ioanalüütiku erialani jõudmiseks tuleb alustada ajaloost ja eriala kujunemisest Eestis.

1945. aastal alustati Vabariikliku Tartu Meditsiinilise Keskkooli juures meditsiinilaborantide õpetamist. Praegustel bioanalüütikutel on olnud mitmeid ametinimetusi: meditsiinilaborant, laborant, laboratoorne diagnostik, laborivelsker, velsker-laborant.

1964. aastal valmis Tartus Nooruse tänaval Tartu Meditsiinikooli uus õppehoone, seal said hariduse paljud veel praegugi ametis olevad laborandid.

2011. aastal valmis uus koolimaja, kus loodi nüüdisaegsed ruumid bioanalüütikute õpetamiseks.

22

Kuidas laborandist sai «bioanalüütik»?

Aastakümneid teatakse, kes on laborant ja et ta töötab laboris.

Sõna «laborant» on tulnud ladinakeelsest sõnast labore ehk «töötama», seega lihtsalt «töötaja».

1996. aastal toimus Oslos rahvusvahelise laborantide ühingu (IAMLT) konverents, kus võeti vastu otsus ametile vääriline nimi anda ja isikuid, kes töötavad meditsiinilaboris elusa bioloogilise materjaliga, hakata nimetama bioanalüütikuteks (1990ndatest tänapäeva – Eesti Bioanalüütikute Ühingu kujunemine. Eesti Laborimeditsiin 2016; 1:10-11).

Bioanalüütik on rakenduskõrgharidusega tervishoiuvaldkonna spetsialist, kelle peamised tööülesanded on laboriuuringute läbiviimine vastavalt kvaliteedinõuetele, tulemuste hindamine ja kinnitamine. Bioanalüütiku töö on mitmekesine ja sõltub labori valdkonnast.

Bioanalüütikuks saab Eestis õppida ainult Tartu

Tervishoiu Kõrgkoolis.

1997. aastal alustas esimene bioanalüütiku õppekava alusel õppiv kursus Tartu Meditsiinikoolis. Õppekava pani kokku Tartu Meditsiinikool koostöös Eesti Laborantide Ühinguga Põhjamaade (Soome, Rootsi, Taani) mudeli põhjal.

Esimesed diplomeeritud bio­ analüütikud asusid laboritesse tööle 2001. aastal, kuni selle ajani teati ennekõike laborante. Kahe ametinimetuse erinevuse võib lihtsustatult välja tuua järgmiselt: laborant on enamikul juhtudel põhikoolijärgselt keskhariduse (1 a) ja eriala (2 a) omandanud spetsialist, bioanalüütik aga rakenduskõrghariduse (3,5 a) omandanud spetsialist.

Hetkel, mil laboritesse asusid tööle esimesed bioanalüütikud, oli selge, et laborandid, kes õppisid aastatel 1945–1996, soovisid samuti oma teadmiste taset tõsta ja avaldasid soovi avada tasemeõppevõimalused bioanalüütiku

LABOR

Ka mina alustasin pärast Tartu meditsiinikooli velskerlaborandina tööd Mustamäe kiirabihaiglas 1988. aastal.

Kiirabihaigla laborit, mis avati 31. detsembril 1979, juhtis toona dr Helgi Kasesalu (1979–2003) ja vanemlaborandina tegutses Jelena Jeršova (1980–2015).

Jelena töötab endiselt labori koosseisus, kuid nüüd juba pisut rahulikumal positsioonil. Aastatel 2004–2014 juhtis laborit dr Karel Tomberg, kes on praegu labori

takse. Tundub, et see on bioanalüütiku elukutse puhul nõnda ka tänapäeval.

Kandikuga laborandist, kes võttis sõrmeotsast kolm tilka kulla hinnaga verd leukotsüütide, äigepreparaadi, hemoglobiini, hematokriti ja settereaktsiooni uuringuteks, on saanud ajalugu.

«Kulla hind» oli neil tilkadel seepärast, et iga analüüsi sai teha vaid ühe korra ja kui kandikuga komistasid ja katsutid ümber kukkusid, tuli kogu protsessi otsast alustada.

Eilsele tagasi vaadates tulevad hirmujudinad peale, kui mõelda, kuidas me sõna otseses mõttes imesime sõrmeotsaverd klaastorudesse. Sellest ka rahvasuus meie hüüdnimi: vampiirid.

Praegu on klaastorud asendunud automaatpipettidega, millest ei osanud me tol ajal unistadagi.

Verd võetakse vaakumsüsteemiga plastkatsutitesse. Praegu võtavad osakonnas verd enamasti õed, tehes seda ühe nõelatorkega.

veenivere võtmisel ohutusnõeltele (safety needles). Siinkohal tuleb tänada haigla juhtkonda, kes seda tegevust toetas, kuna see oli rahaliselt üsna kulukas uuendus.

Seni, kuni pole piisavalt bioanalüütikuid, toetan jätkuvalt tublisid õdesid, kes osakondades veeniverd võtavad. See oskus tuleb neile rohkem kasuks kui bioanalüütikutele, sest veenikanüüle ja tilkinfusioone paigaldavad ning veenisüste teevad jätkuvalt osakonna õed. Nemad teavad ja tunnevad oma osakonna patsiente kõige paremini ning sellest tulenevalt oskavad nende veene hoida ja hooldada. Ambulatoorsete patsientide veeniverd võtavad meie haigla labori koosseisu kuuluvad õed ja bioanalüütikud, see moodustab üle 40% meie igapäevatöös plaaniliselt kogutud proovimaterjalidest.

Urbaniseerumise ja tervishoiupoliitika tõttu on paljud väikesed haiglad ning laborid suletud. Laborid koos töötajatega on koondu-

arendusjuht, 2014. aastast juhib laborit dr Marge Kütt. Struktuurimuudatustega seoses oli aastail 2003–2008 keskuse juhtiv laborant Silva Reinvald. 2008. aastal võtsin tema töö üle ja olen erialaga seotud tegevusi püüdnud eest vedada nii hästi või halvasti, kui see on õnnestunud.

Omal ajal õppima asudes ei teadnud ilmselt enamik meist eriti midagi velsker-laborandi elukutsest ega ka seda, mida me õppima hakkame ja kuhu meid tööle ooda-

Kolme tilga asemel saame kolm milliliitrit täisverd, millest 3–5 analüüsi asemel saame hematoloogiaanalüsaatorist ühe hetkega 20–30 eri parameetrit koos analüsaatori kommentaaridega, millised tulemused ja kuhupoole nihkes on. Mis kõige toredam: vajadusel saame seda protsessi kümneid kordi korrata. See on olnud meie jaoks suur tehniline revolutsioon viimase 25 aasta jooksul.

2011. aastal läksime Regionaalhaiglas esimeste seas Eestis üle

nud suurematesse keskustesse.

Nendest väärtusliku teadmiste pagasiga inimestest, kellele linn ja linnaelu töötamiseks ei sobinud ja kes on praeguseks asunud muud tööd tegema, on ääretult kahju.

Inimesed, kes vajavad laboriuuringuid ka kaugemates piirkondades, ei ole kadunud. Bioanalüütikutel on tekkinud uus ja oluline roll tõsta nii rahva kui ka kolleegide teadlikkust proovimaterjalide kogumise, säilitamise ja transpordi eritingimuste olulisusest.

eriala omandamiseks.

Aastast 2002 alustati bioanalüütikute tasemeõppega Tartus, 2010 ja 2011 said Tallinna piirkonna laborandid bioanalüütiku tasemeõppe läbida. Pere ja töö kõrvalt ei ole see olnud kellelegi kerge, kuid tagantjärele võivad paljud selle saavutuse üle ainult uhkust tunda. Meie labor sai tänu tasemeõppele 13 uute teadmiste ja uuenenud mõtlemisega bioanalüütikut.

23

LABOR

Tunneme alati rõõmu, kui pat­ siendid ise on terviseteadlikud ja saavad aru, et uuringutulemu­ sed on olulised nende enda ter­ vise huvides, mitte arsti ega labori jaoks. Küsitakse ja tuntakse huvi, mida on enne laborianalüüside andmist oluline järgida. Milliseid analüüse võib anda täis kõhuga ja mille puhul on oluline 12 tundi paastumine. Miks peab enne uriini mikrobioloogiliste uurin­ gute tegemist uriin vähemalt 4–6 tundi põide kogunema ja alakeha pesema ainult leige veega, seepi kasutamata. Siinkohal on üks väga lihtne ja loogiline vastus: sel­ leks et labor saaks anda parima uuringuvastuse, mille järgi arst saab teha patsiendi jaoks õigeid otsuseid.

Bioanalüütiku osa selles on koostada patsientidele ja proovi­ võtjatele selgeid ning arusaada­ vaid juhendmaterjale proovide nõuetekohaseks kogumiseks.

Sama kehtib meie pakutavate proovimaterjalide kogumisega seotud täienduskoolituste kohta.

Heameel on alati sellest, kui osakonnas eksimustele jälile saa­ dakse ja meid sellest informee­ ritakse. Ma ei väsi kordamast, et kogu töö meditsiinis saab toimida ainult ühtse meeskonnana. Siin­ kohal koputan kõigi kolleegide õlale, et enne labori uuringu­ tulemuste põhjal vastu võetavaid olulisi otsuseid võiks võimalusel turvalisuse huvides laboriga koos­ tööd teha. Me kõik oleme inimesed ega suuda vahel arugi saada, kui analüsaatorid või mõni muu, miks ka mitte inimlik faktor, meid alt veavad.

Bioanalüütiku töö võlu on ikkagi see, kui näed, kui oluline on sinu tehtud töö ja kuidas telefonid helisevad ja arstid/õed ootavad, mis tulemuse sa saad, et oleks võimalik kiirelt edasi tegutseda patsiendi päästmisel-aitamisel.

Viimaste aastatega on eriala tutvustamise vallas väga palju tehtud. Tartu Tervishoiu Kõrg­ kooli kodulehel on põnev erialane filmiklipp, samuti näidati kinodes väga huvitavat nüüdisaegse labori tööd tutvustavat videot. Oleme

24

koostanud koostöös Tallinna haiglate (ITK, LTKH, TLH, PERH) ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga eriala tutvustavaid flaiereid, mida on gümnasistidele jagatud. Rah­ vusvahelisel bioanalüütikute päe­ val, mis toimub 15. aprillil, oleme korraldanud infopäevi haiglates ja avanud uksed laboritega tutvumi­ seks. Mitmed gümnasistid on saa­ nud olla bioanalüütiku töövarjud terve pika päeva ulatuses jne.

Suure bioanalüütikute põua tõttu alustasid neli suuremat Tal­ linna haiglat (ITK, LTKH, TLH ja PERH) koostöös Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, haridus- ja teadus­ ministeeriumi ning Eesti Bio­ analüütikute Ühingu esindajatega bioanalüütikute Tallinna põhi­ õppe projekti ettevalmistust. Seda tehti sarnaselt varasema radio­ loogiatehnikute Tallinna õppega.

Koostöö tulemusel võeti 2017. aastal vastu 26 tudengit ja 2018. aastal 23 tudengit. Nendele kur­ sustele õppima asunutel avaneb erakordne võimalus osaleda kooli

«Eilsele tagasi vaadates tulevad hirmujudinad peale, kui mõelda, kuidas me sõna otseses mõttes imesime sõrmeotsaverd klaastorudesse.» praktikumide käigus haigla labo­ rites. Suvekuudel saime palju abi juba esmakursuslastelt, pakku­ des neile tööd proovide vastuvõtu üksuses operaatoritena, et anda võimalus tutvuda kõigi laboritöö üksikasjadega. Praegu hoiame kõik ühiselt nende õpinguperioodi jooksul pöialt ja toetame võima­ luste piires, et juba 2,5 aasta pärast oma meeskonda esimeste lõpetajatega täiendada.

Peale igapäevatöö on kõigil bioanalüütikutel võimalus aktiiv­ selt osaleda erialaühingu töös ja tegemistes.

Aktiivsete laborantide eestveda­ misel ja koostöös Põhjamaade kol­ leegidega moodustati 1992. aas­ tal Eesti Laborantide Ühing, mis

nimetati 2004. aastal ümber Eesti Bioanalüütikute Ühinguks (EBÜ).

EBÜ peamised eesmärgid on bioanalüütiku kutseala säilita­ mine ja arendamine Eestis ning kutsealase rahvusvahelise koos­ töö tegemine. Ühing pakub aas­ tast 1993 bioanalüütikutele aasta ringi aktiivset koolitust ja tegeleb bioanalüütiku kutseomistami­ sega.

Praegu on Regionaalhaigla diagnostikakliiniku koosseisus 105 avatud laborandi ametikohta, mis on jaotunud kolme keskuse vahel järgmiselt: laboratoorium 63,5 AK, patoloogiakeskus 28,5 AK ja verekeskus 12,5 AK. Plaanime sarnaselt TÜK ühend­ laboriga üleminekuperioodiks kasutusele võtta kaks ameti­ nimetust: bioanalüütik ja labo­ rant. Praegu oleme seisus, kus igal aastal saaksime tööd pakkuda neljale-viiele bioanalüütikule, kuna olemasolev personal vana­ neb ja noored, kes on koolist tul­ nud, hakkavad peret planeerima.

Peame leppima olukorraga, kus töötavad kõrvuti laborandid ja bioanalüütikud.

Ega me tohiks väga nuriseda, sest 11 aastat tagasi võis bioana­ lüütiku diplomiga inimesed labo­ ris ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Praegu on meil 32 diplomeeritud bioanalüütikut ja 11 laboranti, kes

Bioanalüütik, Merlin Matvere

LABOR

Millal on mängus bioanalüütiku käed? n Oled olnud pikka aega taimetoitlane,

kuid viimasel ajal tunned pidevalt väsimust. Üks võimalus on vaadata üle sinu vereanalüüsi aneemia markerite (hemoglobiin, ferritiin, foolhape, vitamiin B12) näidud, mille tulemused väljastab sinu raviarstile bioanalüütik. n Saabud soojalt maalt kõrge palaviku

ja kõhulahtisusega. Bioanalüütik aitab mikrobioloogialaboris välja selgitada, millise patogeeni oled kaasa toonud ja mis ravimid sind aitavad. n Tunned huvi palju räägitud D-vita-

Bioanalüütiku töö nüüdisaegses laboris pakub põnevaid väljakutseid iga päev.

saaksid bioanalüütiku kutset taot­ leda.

Need laborandid, kellel on dip­ lom, oma koha pärast praegu muretsema ei pea ja võivad ka ilma pädevustunnistuseta edasi töötada. Mis hetkel rakendub kut­ setunnistuse nõue kõigile medit­ siinilabori töötajatele, on ilmselt aja küsimus. Siinkohal soovitan soojalt kõigile, kellel on viieaastane töökogemus ja laborandi haridust tõendav diplom, hakata varakult kutseomistamiseks ette valmis­ tuma. Kogu info on leitav Eesti Bioanalüütikute Ühingu kodu­ lehelt.

Need laborandid, kes praegu laborites töötavad ja on okupat­ siooniaastatel läbinud mõnekuu­ lised laborantide spetsialisee­ rumise kursused (velskrid, õed, ämmaemandad, sanitaarvelsk­ rid), kahjuks bioanalüütiku kut­ set taotleda ei saa, kuna puudub laborandi baasharidus. Seda sel lihtsal põhjusel, et seoses «raudse eesriide» langemisega on bioana­ lüütikud oodatud spetsialistid kõi­ gis Euroopa riikides, mis on piisav põhjendus meie (kool, erialaühing, tööandjad) rangemate nõuete sead­ miseks eriala esindajatele.

Sarnaselt laborandi spetsiali­ seerumisega sai okupatsiooniajal arstiteaduskonna lõpetanu nelja kuuga laboriarstiks spetsialisee­ ruda, 1990ndate alguses aga loodi arstidele laborimeditsiini residen­

tuur, mille läbimiseks ja laboriars­ tiks saamiseks kulub neli aastat.

Praegu õpib meie laborist kaks geenitehnoloogi tasemeõppes ümber bioanalüütikuks. Ainus valdkond, kuhu oleme oma labo­ ris geenitehnolooge rakendanud, on molekulaardiagnostika, kuid ka see pädevus on koolis bioanalüü­ tikute õppekavas omandatav. Aeg teeb õppekavas omad korrektuu­ rid.

Laborantide kohad jäävad täi­ detuks ilmselgelt üleprodutsee­ ritud geenitehnoloogidega seni, kuni meie ridades pole piisavalt bioanalüütikuid.

Mõtted liiguvad (TTKK, tööand­ jad) juba selles suunas, et pak­ kuda laboris töötavatele ja erialast haridust omandada soovijatele 3,5 aastat kestvat tasemeõpet tsükli­ õppe vormis töö ja pereelu kõrvalt.

2014. aastal saime nüüdisaeg­ selt renoveeritud ruumid koos moodsate analüsaatoritega, mida pidevalt uuendame ja täiendame.

Noorte jaoks oleme juba praegu väga atraktiivsed, seda suuresti tänu ühtsele meeskonnatööle ühise eesmärgi nimel. Bioanalüü­ tiku töö sobib tehnika- ja IT-huvili­ sele rutiini taluvale otsustamisvõi­ melisele inimesele. Peale plaanilise tööpäeva lõppu peab valvetööd tegev bioanalüütik ise suutma otsuseid vastu võtta ilma labo­ riarsti või -spetsialisti abita. n

miini määramise vastu oma veres.

Bioanalüütiku teostatud labori­ analüüs aitab organismi varud välja selgitada. n Kirurg peab läbi viima keeruka ope-

ratsiooni, mille käigus võid vajada vereülekannet. Bioanalüütiku abiga määratakse enne operatsiooni sinu veregrupp ja reesuskuuluvus RhD, kusjuures võimaliku vereülekande jaoks kogutud doonorvere ohutuse on kindlaks teinud verekeskuse laboris töötav bioanalüütik. n Oled naine ja saad kutse emaka-

kaelavähi sõeluuringu teste andma.

Arsti või ämmaemanda võetud proovimaterjal jõuab bioanalüütikuni, kes sellest preparaadi valmistab ja esmase hindamise teeb ning tulemuse väljastab. n Sinu 60+ pereliige on saanud kutse

osaleda jämesoolevähi skriiningprogrammis. Esmase laboratoorse uuringu viivad läbi bioanalüütikud.

Lähtudes saadud tulemusest, võib edaspidi teiste erialaspetsialistide abi vaja minna. n Sageli tekib sul pärast piimatoode-

te söömist kõhulahtisus. Abi saab bioanalüütiku teostatava laktoosi­ talumatuse testi tulemustest.

See on üks imepisike osa bioanalüütiku rollist tervishoiuvaldkonna meeskonnatöös.

Labori missioon: teostades kvaliteetseid laboriuuringuid, aitame haigusi avastada ja ravida. Missiooni elluviimiseks vajame meeskonda, kus töötavad oma eriala spetsialistid.

See on ühtlasi väike ootus homsele mõeldes.

25

PSÜHHIAATRIA

Depressioon UNSPLASH

TAPAB Tänavu tähistatakse psühhiaatriahaigla 115 aasta juubelit. Sügistalvel peetakse mitmeid konverentse, kus jagatakse erialast infot viimase aja teadussaavutustest kuni statistikani. Üks tähtsamaid konverentse toimus depressiooni teemal 23. novembril. Prognoos näitab, et mitte väga kauges tulevikus on elanikkonna haiguste ja surmapõhjuste esikohal justnimelt depressioon.

See murrab ka järjest nooremaid inimesi.

TEKST: Greta FOTOD: Priit

P

Kaupmees Grepp

sühhiaatriakliiniku psühhiaater-ülemarst-osakonnajuhtaja dr Erika Saluveer ütleb, et depressiooni on Eestis viimasel ajal diagnoositud väga palju. Samas on olukord muutunud ka positiivses suunas, sest inimesed tahavad abi saada ja psühhiaatri juurde tulemist ei kardeta, kuna sellega ei saada enam suurt stigmat külge. Komplitseeritud on olukord aga seetõttu, et kõik ei pääse erialaspetsialisti juurde ja niimoodi ootavad oma järge paljud patsiendid. Konverentsi üks eesmärke on väljaspool eriala kolleege koolitada, et ka perearstid saaksid võimalikult laia teavet depressiooni olemusest ja ravist. «Mõte on ikkagi, et esmatasandi arst suudaks ini-

26

mest aidata ja alles raskematel juhtudel jõuaksid haiged meie juurde,» selgitab psühhiaater.

Sel aastal on konverentsi pea­ esineja Lõuna-Aafrika vabariigist Cape Townist pärit psühholoogiaprofessor ja neuropsühhoanalüütik Mark Solms. Ta on olnud väga lähedane kaastöötaja Eesti ajuteadlasele Jaak Panksepale, kes töötas pühendunult mõistmaks depressiooni. Nad on koos püstitanud väga olulise küsimuse «Miks depressioon tundub nii valus?» ja püüdnud ühendada ajuteaduse koos inimese hinge sügavamate tahkude mõistmisega.

Konverentsi modereerib Tartu Ülikooli psühholoogiainstituudi neuropsühho-farmakoloogia osakonna juhataja professor Jaanus

Erika Saluveer

Harro, kes leiab, et konverents on hea kõigile professionaalidele, kelle jaoks on oluline vaimne tervis. «Depressioon on kujunenud Eestis avalikkuse diskursuse tähtsaks sõnaks viimasel paaril aastal, ju see inspireeris kuhjuva kurvameelsusega tegelema,» ütleb ta.

Üksindus teeb haigeks

Küsimusele, miks on heaoluühiskondades nii palju depressiooni, ei oska arstid päris täpselt vastata. Nad leiavad, et selle teemaga peaksid tegelema sotsioloogid ja uurima, mis on ühiskonnas muu-

PSÜHHIAATRIA

tunud. Üks positiivseid suundi piaga. Alati sõltub ravi ka depreson see, et depressiooni on haka- siooni sügavusest ja üle elatud tõsidusest. tud rohkem diagnoosima ja tead- psühhotraumade vustama. Samas, nüüdisaegse Psühhoanalüütikud ütlevad, et ühiskonna probleem on kindlasti depressiooni tõttu võib inimene see, et inimesed on vähem vahe- kaotada baasusalduse elu suhtes – tult emotsionaalselt seotud ja selle kaotamine on oluline faktor. enam kontaktis sotsiaalmeedia Võib-olla on just see asjaolu, mis kaudu, mis võib üksindustunnet paljusid noori puudutab, elu ei võimendada. Dr Saluveer on kin- tundu enam atraktiivne.

Kaotused ei ole alati nähtavad, del, et üks esimesi olulisi punkte depressiooni ennetuses on lähe- need võivad olla ka sisemaailmas. dased suhted perekonnas. Sageli Välised kaotused võivad äratada peidavad just noored oma tun- sisemisi varasemaid hingelisi deid, on oma toas, on raske aru kaotusi. Dr Saluveer toob näite, et kui lapsed jõuavad mingisse saada, mis neid vaevab.

Ennetuseks saab ka ­ Jaanus vanusesse, tulevad vanematel Harro sõnul palju ära teha. meelde oma lapsepõlvetraumad «Tuleb tervislikult elada, kõige ja need aktualiseeruvad. Näilaiemas mõttes. Saame ehitada teks laps läheb esimesse klassi, endale tervisliku elu juba vara- emale meenub tema enda kookult alustades. Kõige parem on likiusamine ning ta võib sellest muidugi sündida selliste vane- stressi sattuda. Dr Saluveer räämatega perre, kus lapse tervise gib, et Panksepp ja Solms rõhueest hoolitsetakse ja tervisele tavad depressioonimehhanismis varakult mõeldakse. Kui lapse kahe emotsioone moduleeriva areng kulgeb hästi, on tal ka süsteemi vastastikust toimimist. hea tervis, palju suuremad res- Psühhoanalüütikud leiavad, et sursid ja võimalused saamaks ema ja lapse suhe on väga oluhakkama muredega, mis elus line. «Põhimõtteliselt aitab ema ette tulevad. Need mured tekita- ja lapse suhe moduleerida lapse vadki depressiooni,» sõnab Harro. afekte, luua tasakaalustatud tunMõnel inimesel on selleks tema deelu süsteemi. Kui varases lapsepõlves on mahasõnul geneetiline jätmise kogemusi soodumus suurem, Arstid on või traumasid – teistel väiksem, aga need ei pruugigi ükski inimene pole üksmeelel, alati meeles olla –, immuunne depres- et depressiooni jäävad need kuskile siooni tekkimise keskmes, kuskil hinge ehk alateadsuhtes.

Haiguse vusesse.

Käivitub teke ei olene ka inimese sügaval ainult geneetikast. hinges on kaotus- separatsiooni distressi (meeleheide) Üldisem mõiste on kogemused. emotsioonide süsehk areng, kuidas teem. Selle süslaps areneb ja kasvab, mis elu ta elab igal järgmi- teemi käivitumise eesmärk on sel etapil – see kõik kas soodus- saada kaotatu tagasi. Kaotatuks tab depressiooni teket või aitab võib osutuda armastus, hool, sellele vastupanuvõimelisemaks mõistmine... Kui seda ei tule, siis häirub meeleheite ja otsingu muutuda.

Mõlemad arstid on üksmeelel, süsteemi vaheline tasakaal. Neil et depressiooni keskmes, kuskil kahel süsteemil on vastastikune inimese sügaval hinges on kao- koosmõju ja otsingusüsteem ei tuskogemused. Ravimid aitavad reageeri enam vajalikul määral, meeleolul ja energial paraneda, mis aitaks inimest olla seotud aga kaotust läbi teha ravim ei teise inimesega, oma hobi või aita, seega on vaja läheneda tööga, olla õnnelik. Mida me ka raviplaanis kompleksselt ja kom- haiglas üha rohkem näeme ... bineerida ravimeid psühhoteraa- järjest enam tuleb noori inimesi,

kes on eluga seose kaotanud ega suuda enam elust rõõmu tunda,» räägib Saluveer.

Varajased traumad võivad arenevat aju puudutada mitmete erinevate mehhanismide kaudu, nagu stressihormoonid, käivituvate immuunsus- ja põletikuprotsesside mõjude stressihormoonide, põletikumehhanismide või läbi paljude teiste faktorite. Kurb tõsiasi on see, et psüühikahäire vähendab inimese eluiga mitte ainult enesetappude tõttu, vaid tihti tekib näiteks mingi haigus ja morbiidsus, sageli ohustavad ka alkoholism ja muud sõltuvused.

«Depressioon on üle maailma suur probleem ja selge on, et sellega peab tegelema,» leiab professor Harro. Maailma Tervishoiu Organisatsioon on prognoosinud, et 2030. aastal on depressioon globaalselt tervisele kõige suuremat kahju tegev haigus. «Kui vaatan praegu Euroopa ajunõukogu tehtud hinnangut Euroopas toimuvale, on see juba praegu peaaegu nii, vähemalt mõnes riigis.

Kõigist psühhiaatrilistest ja neuroloogilistest haigustest teeb depressioon juba praegu kõige enam kahju, eriti naiste seas, aga võibolla ei osata sugude depressiooni veel päris õiglaselt käsitleda.»

Tunne ära depressioon

Harro sõnul ei saabu depressioon järsku, vaid see hüüab tulles. Kui

27

PSÜHHIAATRIA

UNSPLASH

see aga välja kujuneb, on kesk- mite korral tuleb ikkagi pöörduda konnas järelikult olnud midagi erialaspetsialisti poole. valesti. Lähedased ei tohiks siinSümptomiteks on alanenud kohal end süüdistada, sest dep- meeleolu, energiavähesus, kurressioon toimib inimese peaajus vameelsus, tahet ei ole, ei jaksa bioloogilisel alusel ja mõnikord tegutseda, alaväärsuse mõtted, läheb masinavärk lihtsalt rikki on raske keskenduda, tekivad mingi mehaanilise tõuke tagajär- probleemid kognitiivses võimejel. Näiteks võib tekkida sünni- kuses. Depressiooniga võivad tusjärgne depressioon. kaasneda ka somaatilised sümpKõige mõistlikum on pöör- tomid, inimene ei taha enam duda professionaasüüa, ei saa magada, lide poole: perears- Varajased mis võib tipneda vältide, psühholoogide, jendunud endassepsühhiaatrite. Nad traumad võivad tõmbumisega, raske aitavad kõrvalt sõl- arenevat aju depressiooni kortumatu pilguga vaaral ei taha inimene puudutada kas data, kas nad näevad enam voodist tõusta, õnnetut kokkusattu- stressihormookellegagi suhelda, must inimese ajus nide või põletitoast välja minna. või mõnda keskon lihtkumehhanismide Perearstil kondlikku mõju. Igal saks abimeheks teajuhul oskavad nad või kolmandate tud küsimustik ehk soovitada ravimee- faktorite emotsionaalse enetodeid. Kui rääkida setunde küsimustik. kaudu. depressioonist ehk Perearstil on ka võiajuhaigusest, tähenmalus saata inimene dab see, et haige inimesega tuleb kliinilise psühholoogi juurde. «Kõihästi ringi käia, teda toetada ja gil on teadagi kiire, aga esmane talle vajalikku rahu taastumiseks abi on alati see, et inimesed anda. Sõltub ka haiguse staadiu- soovivad, et nad oleks mõistetud, mist. Kui depressioon ei ole väga seega tasub inimene ära kuulata. raske ehk on mõõdukal tasemel, Inimesed tahavad – peale ravi saab perearst selle ravimisega saamise – ju väga, et nad mõishakkama. Mugav variant on ka taksid, mis nende sisemaailmas e-konsultatsioon, mis on ka meil toimub. Mõistmine on juba osa kättesaadav. Raskemate juhtu- ravist,» räägib dr Saluveer. 

1. Meeleolu alanemine on subjektiivne elamus, mis väljendab negatiivsete emotsioonide domineerimist pikema aja vältel.

2. Huvide ja elurõõmu kadumine väljendab vähenenud või kadunud võimet positiivseteks emotsioonideks, mis kerge ja sageli ka mõõduka depressiooni korral on selgemini depressiivse patsiendi poolt subjektiivselt tajutav kui meeleolu alanemine.

3. Energia vähenemine väljendub kiirenenud väsitatavusena või püsiva väsimustunde ja kurnatusena. Iga tegevus nõuab tavalisest suuremat pingutamist, eriti tegevuse alustamine.

DEPRESSIOONI LISASÜMPTOMID

Agris Peedu annab kliinikujuhatajale dr Kaire Aadamsoole üle uue hoone sümboolse plaani.

28

1 Tähelepanu ja kontsentratsioonivõime alanemine 2 Alanenud enesehinnang ja eneseusaldus 3 Süü- ja väärtusetustunne (ka kerge vormi puhul) 4 Trööstitu ja pessimistlik suhtumine tulevikku 5 Enesekahjustuse või suitsiidimõtted või -teod 6 Häiritud uni 7 Isu alanemine

LÜHIDALT

Regionaalhaigla Grand Man 2018 on professor Sergei Nazarenko Põhja-Eesti Regionaalhaigla auväärseima tunnustuse, tiitli Grand Man pälvis sel aastal nukleaarmeditsiini osakonna juhataja, tunnustatud erialaspetsialist, tänapäevase radioloogia ja nukleaarmeditsiini arendajaid Eestis professor Sergei Nazarenko.

Grand Man või Grand Lady on tiitlid, millega antakse auväärsele arstile haigla elutööpreemia tunnustusena pika, viljaka ja tänuväärse töö eest. Tunnustust tähistav klaasskulptuur antakse pidulikult üle Regionaalhaigla aastalõpupeol 6. detsembril.

«Professor Nazarenko panus haigla arengusse arsti ja juhatuse liikmena on olnud silmapaistev,» ütles Regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu. Sel aastal tähistatakse Grand Mani tunnustuse üleandmist varasemast erinevalt – professor Nazarenko ettepanekul suunatakse tunnustusõhtu korraldamiseks mõeldud rahasumma Noore Arsti stipendiumi fondi täienduseks. «Mind on kutsutud visionääriks, sest olen alati oluliseks pidanud tulevikku vaatamist ja noortele arenguvõimaluste loomist.

Usun siiralt, et lisarahastus aitab kaasa meie tervishoiu paremaks muutmisele,» ütles mees. Noore Arsti stipendium antakse välja 2019. aasta kevadel.

«Tiitel Grand Man, millest teavitamine

toimub vahetult enne rahvusvahelist radioloogiapäeva, on mu elus kolmas kõrge tunnustus, mis lisandub mu keskkooli kuldmedalile ja cum laude lõpetatud ülikooli diplomile. Mul on suur au saada Grand Mani tiitel Balti riikide juubeliaastal, sest oleme pidanud tänapäevast molekulaarkuvamist ja isotoopravi oma valdkonna sünnipäevakingiks Eestile. Mõni päev pärast Eesti vabariigi juubelisünnipäeva sain ma ka teist korda vanaisaks, kusjuures isaks sain ma Riias, mis elab praegu Läti vabariigi juubeli säras,» lisas professor Nazarenko.

Professor Sergei Nazarenko on mitmekülgsete teadmiste ja kogemustega, tema oskused rajanevad kliinilise nukleaarmeditsiini ja kardioloogia spetsialiseerumisel ning molekulaarbioloogia õppel, põhjalikul erialasel enesearendusel Rootsi ja Saksamaa ülikoolihaiglates, samuti diagnostika ja ravitöö interdistsiplinaarsel juhtimisel ning radioloogia, laborimeditsiini, hüpertensioloogia, kindlustusmeditsiini ja kvaliteedi­ohjega

PÕHJAMAADE INVESTEERIMISPANK KÜLASTAS REGIONAALHAIGLAT 4. oktoobril külastasid Regionaalhaiglat Põhjamaade Investeerimispanga (Nordic Investment Bank) juhtkonna ja järelevalvekomitee liikmed.

seotud tegevusel. Professor Nazarenko on meditsiinikandidaat (MD PhD) kardioloogia ja radioloogia erialal (1985), talle on antud kõrgem kvalifikatsioonikategooria radioloogias ning esimene kvalifikatsioonikategooria kardioloogias. Ta on kvalifitseeritud kiirgusekspert, Euroopa EURATOMi lepingu artikkel 31 ekspertrühma liige ja Euroopa hüpertensiooni spetsialist.

Põhjamaade Investeerimispanga liikmed külastasid panga finantseeritud projekte. Regionaalhaiglas tutvuti X-korpusega. ­Regionaalhaigla ja Põhjamaade Investeerimispanga koostöö sai alguse 2006. aastal.

«Põhjamaade Investeerimispank on Regionaalhaigla üks peamisi laenuandjaid, olles finantseerinud X-korpuse rajamist, ja on laenuandja ka Y-korpuse projekti teostamisel,» ütles Regionaalhaigla finantsdirektor Taavi Gröön.

Regionaalhaigla planeerib laenufinantseeringuid kaasata ka planeeritava psühhiaatriakliiniku rajamiseks. Selle projektiga seoses seisavad laenuläbirääkimised võimalike finantseerijatega alles ees ja Põhjamaade Investeerimispank, kellega ­ on Regionaalhaiglal pikaajaline koostöö­ kogemus, on siinkohal oluline partner.

Euroopa struktuurifondidest toetatakse ­ projekti 8,9 miljoni euro ulatuses.

29

INFRASTRUKTUUR

Uute ravipindade ehitamine toob nüüdisaegsed lahendused 30

INFRASTRUKTUUR

Regionaalhaiglal on suured arenguplaanid, muutudes järjest patsiendikesksemaks ja kättesaadavamaks nii teenuste kui ka tehniliste võimaluste abil.

TEKST: Greta FOTOD: Priit

«T

Kaupmees Grepp

uleval aastal toimub suu- kus praegu asub töötajate sõiduremalt jaolt uute ravi- kite parkla. Tekkiv parkimisprobpindade kavandamine, et leem lahendatakse koostöös Tallähiaastatel saada ehitusse kolm linna Lastehaiglaga teisele poole mahukamat projekti,» ütleb infra- haiglatevahelist teed lastehaigla struktuuritehnika teenistuse juht parkimisplatsi asemele rajatava korrusparkimismaja abil. KäesMairo Hirmo.

Haiglale kavatsetakse juurde oleva aasta lõpuks valmiv ehitusehitada uus, Y-korpus, rajada projekt näeb ette kõrge korrusselle lähedusse koostöös Tallinna parkla ehituse koos helikopteri Lastehaiglaga suur parkimismaja maandumisplatsiga selle katusel. koos helikopteri maandumisplat- Praegu maandub helikopter lassiga hoone katusel ja uusehitisena tehaigla taga. «Paraku jäävad nii ehitatakse Mustamäe meditsiini- lastehaigla kui ka Regionaalhaigla linnakusse psühhiaatriakliiniku ajutise iseloomuga alad tulevikuhoone, kuhu kolitakse 2023. aas- arendustele ette, nii liigubki nende taks ümber praegu P ­ aldiski maan- maandumisplats ja meie parkla teel paikneva endise Seewaldi teise asukohta. Paratamatu on suvemõisa territooriumil toimuv ka asjaolu, et tiheda olemasoleva psühhiaatrilise ravi tegevus. Uus hoonestusega asukohtades ei ole psühhiaatriakliinik ehitatakse mujale kui kõrgustesse võimalik praeguse Regionaalhaigla E-kor- arendada. Seetõttu tuleb uus parkimismaja 7korrupuse asemele, oleseline ja vähemalt masolev, pooleldi 681kohaline. Parkasutusest maas Välja kavatsetakse kimine on ka tegeolev endine Eesti ehitada uus, likult tingimus, et Haldusjuhtimise Y-korpus, rajada saaksime üldse Instituudi hoone siin oma kinniskavatsetakse lam- selle juurde suur tul midagi rajada, mutada.

Lisaks parkimismaja sest iga täiendava uusarendustele ja uusehitisena hoone brutopinon Regionaalnaga tekib kohushaiglal plaanis tuleb Mustamäele tus rajada ka rekonstrueerida psühhiaatriahaigla. teatav hulk parkika 13korruselise mispinda,» räägib B-palatikorpuse tehnosüsteeme, eesmärgiga Hirmo.

Esmajärjekorras tulebki töösse parendada ravi- ja personaliruumide olmetingimusi ning lõpe- saada parkimismaja. Kui see on tada korpuse liftide ja liftišahtide juba valmimas, saab alustada Yrekonstrueerimise projekt, mille korpuse ehitusega. Uude korputulemusel tekib uute liftide kõrval sesse plaanitakse kolida aastatel 2022–2023. Praegune patoloogiajuurde ka ravipinda.

Linnaku uus ligikaudu keskus liigub D-korpusest Y-kor14 000 m² suurune Y-ravikorpus puse ühte tiiba. «Üks osa jääb ehitatakse olemasoleva haigla Y-korpuses patoloogia alla, teine hoonekompleksi külge, kohale, osa kõrgendatud keskkonnatingi-

musi vajavate statsionaarse ja päevaravi üksuste alla, mis valdavalt tulevad praegu meie B-korpusest.

See on 1970ndate lõpul kasutusele võetud vana ravipind, kolime siit osa pindu ära ja B-korpusesse plaanime liigutada järelraviüksused Hiiult,» selgitab mees. B-korpusest ümber liikuvad üksused on haigla plaanilise ravitööga tegelevad osakonnad: onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku keemiaravi päevaravi osakond, keemiaravi palatiosakond ja hematoloogia palatiosakond; nefroloogiakeskuse hemodialüüsiosakond ja nefroloogia palatiosakond. Hoonesse planeeritakse kuni viis korrust.

Viies korrus ei ole ravipind, vaid administratiivosa ja tehnoruumid, tuleb ka nullkorrus, mis viiakse kokku A- ja B-korpuse maa-aluse korrusega. Maapinna tasandil on korpuste vahel samuti ühendus olemas, hooned ühendatakse galerii abil haigla fuajeeosaga, et tulevikus saaks patsient fuajeest otse Y-korpusesse liikuda. Tulevase ühendgalerii asukohas on hetkel endine sööklaruum ja patsientide üleriiete garderoob. «Selle vana sööklaruumi lammutame ja rajame sinna galerii, et patsient saaks mugavalt, ilma treppide ja liftideta otse osakonda,» räägib Hirmo suurtest plaanidest.

Psühhiaatriakliinik kolib Mustamäele

Üheks suureks sammuks on ka 31. oktoobril sõlmitud leping psühhiaatriakliiniku uue hoone projekteerimistööde teostamiseks. Uue psühhiaatriakliiniku hoone projekteerib Novarc Group AS ja see tuleb Mustamäe meditsiinilinnakusse.

Psühhiaatria­ kliiniku vajadus uue tänapäevase hoone järele on arutlusel olnud aastaid. Rohkem kui sada aastat vana psühhiaatriahaigla täielikult amortiseerunud Seewaldi hooned ning taristu on kriitilises seisus ega vasta muinsuskaitse­ ameti, terviseameti ja päästeameti nõuetele. Sel kevadel analüüsiti uue psühhiaatriakliiniku võimalikke tulevikuasukohti ja nende sobivust ambulatoorse ning

31

INFRASTRUKTUUR

Uus Regionaalhaigla hoonestus 3Djoonistel. Uue psühhiaatriakliiniku ehitamist on plaanitud alustada 2020. aastal ja hoonekompleks peaks valmima, nagu Y-korpuski, 2023. aastal.

statsionaarse psühhiaatrilise abi osutamiseks Tallinnas. Psühhiaatriakliinikule on uut asukohta otsitud pikalt. Kevadel tehti asukohaanalüüs, mille käigus jäi sõelale kolm pinda: üks oli psühhiaatria praeguses asukohas ehk Paldiski maanteel endise Seewaldi mõisa territooriumil, teisena oli kaalukausil Hiiu korpus, kuhu varasema funktsionaalse arengukava järgi pidigi psühhiaatria kolima, kolmas oli Mustamäe meditsiinilinnak J. Sütiste tee 21 kinnistul. «Analüüsi käigus kaalusime mitmeid aspekte ja valituks osutus paiknemine meie meditsiinilinnakus. Eelkõige logistilistel põhjustel, kuna töökorraldus tuumikhaigla läheduses on lihtsam.

Tugiteenused on võimalik tsentraliseerida, mitte ei pea dubleerima, ning tihti vajab psühhiaatriaosakonna haige ka teisi meditsiiniteenuseid ja diagnostikat ning nii on see kuluefektiivne. Samas, psühhiaatriakliiniku patsient ei taha

32

sageli teistest eristuda – seda võimaldab anonüümne suurhaigla keskkond ehk asumine Mustamäe meditsiinilinnakus. Mõjuv tegur oli ka rahuliku looduskeskkonna lähedus. Palatiosakonnad ja jalutusaiad saame kavandada vaatega Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala männiku poole, eemale tänavamürast,» kirjeldab Hirmo tulevikuvisioone.

Tulevikus saabki olema psühhiaatriakliinik Mustamäe meditsiinilinnakus J. Sütiste teel, mis on rohealast ümbritsetud ja seeläbi luuakse patsiendile tõeliselt head tervenemistingimused. See võimaldab patsientidele pakkuda ka paremat ravikeskkonda ja tõhustada organisatsiooni tööd.

Uue psühhiaatriakliiniku ehitamist on plaanitud alustada 2020. aastal ja hoonekompleks peaks valmima, nagu Y-korpuski, 2023. aastal. Psühhiaatriahaiglale kavandatakse pinda umbes 23 000 m² ehk oluliselt rohkem

kui Y-korpuses. Selle mahu sees on ka ruumid uuele koolituskeskusele, mis ehitustööde perioodiks kolitakse ajutiselt TalTehi (tehnikaülikooli) ettevõtlus- ja innovatsioonikeskusesse Mectory, ning maa-alune parkimiskorrus personali sõidukitele. Projekteerimistööde maksumuseks kujunes 1,36 miljonit eurot. Projekti osaliseks rahastamiseks koostati taotlus toetusmeetmesse «Haiglavõrgu pädevuskeskuste infrastruktuuri kaasajastamine» ning nüüdseks on ka eurorahastuse toetuse taotlusele saadud positiivne vastus.

Patsiendikeskne raviasutus

Haiglahoonete rajamisel tuleb mõelda nii mugavatele kui ka ohututele ruumilahendustele, patsiendile ja personalile. «Oleme patsiendikeskne haigla ja uute korpuste kavandamisel ja ehitamisel tahame kindlasti rohkem panustada kui tavapäraselt. Peale

INFRASTRUKTUUR

patsientide on oluline ka haigla personal, tuleb leida balanss. Patsiendikesksus on ka tegelemine personaliga – kui ruumid on ravitööd toetavad ning personalile kasutamiseks mugavad ja meeldivad, on ka patsiendi teenusekogemus oluliselt parem,» kinnitab Hirmo.

Seetõttu püütakse luua selline interjöör, et see oleks meeldiv keskkond, kus viibida, sest näiteks statsionaarosakondades peavad inimesed tihti olema pikka aega ühes palatis. Kui keskkond on meeldiv ja toetav, aitab see kindlasti kaasa ka ravitulemusele, olgu siis tegu psühhiaatrilise või näiteks onkoloogilise ravijuhuga.

Sellise lähenemisega püüavad arhitektid ka sisearhitektuurile mõelda.

Haiglapindadele on ka palju nõudeid, mida tuleb täita. Esmatähtis on, et pinnad ja kasutatavad materjalid oleksid oluliselt vastupidavamad ja steriilsemad kui ükskõik millises muus hoones. Seega puhastatavus, vastupidavus desinfitseerimisele ja ligipääsetavus peavad olema tagatud, et igapäevase ruumide hoolda-

mise käigus häviksid kõik võimalikud haigustekitajad. Üldjuhul ei kasutata liiste, kuna nende vahele tekib mustus, mida ei saa välja pesta. Sellepärast on ka haiglate põrandad tihti ilma liistudeta ja põrandamaterjal üles keeratud, et ei oleks kohti, kuhu mustus pidama jääks.

Teine oluline aspekt on ruumide keskkonnatingimused, mille puhul ei saa samuti ühtki järeleandmist teha, kuna sellest sõltub patsientide tervislik seisund. Haiglaruumide tingimused sisekliimale on ruumiti üsna erinevad, mis tähendab, et need on väga täpselt paika sätitud – ruume ventileeritakse, jahutatakse ja köetakse ning vajadusel ka niisutatakse või kuivatatakse hooneautomaatika abil. Näiteks isolaatorpalatites on eriti range õhuvahetusrežiim, eesmärgiga kaitsta kas patsienti või personali piisknakkuste leviku eest. Ka veevarustuse puhtusele on erinevatel meditsiiniseadmetel erinevad nõuded, et tagada laboriseadmete nõuetekohane töö või parim ravikvaliteet. Hooneautomaatika juhib üha rohkem ka haigla valgustust kuni selleni

välja, et on juba võimalik kavandada palatitesse human centric lighting ehk inimkeskne valgustuslahendus.

«See tähendab seda, et valgustus järgib inimese biorütme ja seeläbi muudetakse valgustuse temperatuuri kogu päeva vältel. Näiteks hommikul alustatakse soojema valgustusega, natuke hämaramalt, päeval, mil on energia haripunkt, muutub valgus sujuvalt valgeks valguseks, aktiveerib inimest, ja õhtul enne magamaminekut toimub taas valguse hämardumine ning valgus muutub mahedamaks, et valmistada patsienti ette unele. Seda kõike saab teha valgustuse juhtimisega,» tutvustab Hirmo uuenduslikke lahendusi.

Tihti peavad täpselt kontrollitud tingimused säilima ka tehnovõrgu katkestuste korral – selleks püütakse paljud süsteemid haiglates dubleerida või kindlustada varutoiteseadmetega.

Loomulikult tuleb valmis olla ka päästeolukordadeks, et evakueerida voodihaiged. Ka selleks on erinevad nõuded, mida tuleb järgida, et võimalik kahju oleks

Tegu on uue psühhiaatriakliiniku võimaliku asendiskeemiga.

TINGMÄRGID

Detailplaneeringu järgne ehitusala Proj. kõnniteed Proj. autoteed ja parkimisplatsid Proj. ja olemasolev haljastus Parkimiskoht kinnistul

TEHNILISED NÄITAJAD: EHITUSTÖÖDE LIIK

Ehitisealune pind: Suletud brutopind: Korruselisus max: Parkimiskohtade arv krundil: Parkimiskohtade transpordimaal:

6335.8 m² 22668 m² 9 219 71

UUSEHITUS

JOONISE LIIK

JOONISE SISU

FUNKTSIONAALNE ARENGUKAVA

ASENDISKEEM

EHITUSOBJEKT SA Põhja- Eesti Regionaalhaigla

TÄHIS, TÖÖ NR., JOONISE NR.

1810 _FAK _5-001

MÕÕTKAVA 1 : 1000

KUUPÄEV 31.05.2018

33

INFRASTRUKTUUR

minimaalne. Näiteks on haiglates kasutusel tavapärase vertikaalse n-ö hoonest välja evakueerumise skeemi kõrval horisontaalne evakuatsiooni kontseptsioon, kus voodihaigeid patsiente või näiteks patsiente, kelle evakueerimisega hoonest välja tekitataks suurem oht nende tervisele, evakueeritakse kriisisituatsioonis selleks tehniliselt ettevalmistatud kõrvalkorpuste ruumidesse.

Võimsad tulevikukavad

Regionaalhaiglal on haiglalinnaku ehitamisel suured plaanid.

Y-korpusele eelnevaks projektiks olev parkimismaja projekt peaks ehitusloa saama tuleva aasta kevadel, misjärel alustatakse ehitust ja korrusparkla peaks valmima 2020. aasta alguseks. Parkimismaja kavatsetakse ehitada haiglate jaoks unikaalsel moel ehk kasutades kontsessiooni. Kontsessioon on avaliku ja erasektori koostöövorm ­(private-public ­partnership ehk PPP). See tähendab, et haigla ei pane parkimismaja ehitusse oma raha alla, vaid kaasab erasektori parkimismaja välja ehitama ja parkla võetakse pikaajalisele rendile.

Unistus on luua ka ühis­ transpordiühendus kahe haigla vahele. Kui praegu on bussipeatused Retke teel, Tervise tänaval ja Sõpruse puiesteel, mis ei ole patsientide seisukohast piisavalt lähedal ja mugavad kasutada, siis Regionaalhaigla nägemus on see, et buss sõidaks kahe haigla vahel, et patsiendil oleks mugavam ja turvalisem tulla nii laste- kui ka Regionaalhaiglasse. Linnavalitsusele on ka juba tutvustatud võimalikke parimaid bussipeatuste asukohti ning parim lahendus püütakse leida koostöös. Tallinna linn on omalt poolt lubanud peale juhiga busside panna käima ka eelmisel aastal kuulsust kogunud iseliikuva bussi, mis tooks patsiente Sõpruse puiestee Lepistiku peatusest haiglahooneni.

Novembris kuulutati välja projekteerimishange ­Mustamäe meditsiinilinnaku palati­

34

korpuse osaliseks rekonstrueerimiseks, mis on oluline osa ­Regionaalhaigla infrastruktruuri lähiaastate arengust, võimaldades pakkuda patsientidele paremat ravikeskkonda, tõhustada organisatsiooni tööd ja pakkuda töötajatele paremaid olmetingimusi. Tööde käigus rekonstrueeritakse kõik olulisemad hoone tehnosüsteemid ja viimased vanad liftišahtid koos liftidega, lisatakse tsentraalne jahutus, ehitatakse ruumideks praegu aktiivsest kasutusest maas olevad rõdud ja parendatakse korpuse toimepidevuse tagamise süsteeme. Tööd algavad järgmisel

aastal rõdude kinniehitamisega ja kestavad pikka aega, kuna töid tuleb teostada töötava haigla tingimustes etapiviisiliselt.

Regionaalhaigla plaanib tulevikus investeerida ka ­ Verekeskuse uude taristusse, otsides selleks aktiivselt vajalikku rahastust.

Samuti on kavas Mustamäe meditsiinilinnaku D- ja ­A-korpuse rekonstrueerimine, EMO laiendamine, patsiendihotelli rajamine ning koostöös Tallinna ­Lastehaiglaga taristu arendamine, mis võimaldaks Regionaalhaiglal pakkuda ka naiste rasedusaegse jälgimise ja sünnitusabi teenuseid. n

LÜHIDALT

KLIINIKUM JA REGIONAALHAIGLA ALUSTAVAD KOOSTÖÖD INFOTEHNOLOOGIA VALLAS 12. novembril kohtusid Tallinnas Tartu Ülikooli kliinikumi ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatus, et arutada koostööplaane. Infotehnoloogiaalase koostöö raames sõlmiti kahe haigla vahel oktoobri lõpus konsortsiumileping, mille eesmärk on teha koostööd vereinfosüsteemi arendamisel.

Regionaalhaigla ja kliinikumi vahel sõlmitud lepingu eesmärk on uuendada ühiselt verekeskuste ning -kabinettide tarkvara, kuna praegune tarkvara on peaaegu 20aastane.

«Haiglad peavad infotehnoloogialahenduste vallas tegema koostööd ja sedakaudu vähendama topelttööd, sest vajadused on haiglatel ju sarnased,» ütles Regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu. «Loodame, et see projekt on edukas ja aluseks tervishoiu­ teenuste e-lahenduste harmoniseerimisele kahes suurhaiglas,» lisas ta.

Kliinikumi juhatuse esimehe Priit Eelmäe sõnul võimaldab loodav süsteem teha suure sammu edasi veretoodete käitlemise kvaliteedis, tagades parema jälgitavuse doonorist retsipiendini, mis on väga oluline patsiendi ohutuse tagamisel. «Uus süsteem peab võimaldama ka operatiivset infovahetust verekeskuste vahel, mis loob täiendava võimaluse kulude optimeerimiseks ja patsiendi ohutuse tagamiseks,» kommenteeris ta.

Nii Tartu Ülikooli kliinikum kui ka ­Põhja-Eesti Regionaalhaigla rõhutavad koostöö olulisust. «Loodame, et see projekt on edukas ega jää viimaseks ühiseks IT-projektiks,» lisas Agris Peedu.

Kahe haigla vahelise koostöö esimeseks sammuks on nõuete ühtlustamine ja analüüsi läbiviimine 2019. aastal, lisaks eelarve kavandamine ja rahastusallikate leidmine. ­ Eestis on neli verekeskust ja uus tarkvara peab vastama kõigi keskuste nõudmistele.

TEGEVUST ALUSTAS REGIONAALHAIGLA EETIKANÕUKOGU Eelmisel nädalal alustas tööd Regionaalhaigla eetikanõukogu.

See käib koos kord kuus, teemasid, mida seal arutada, võib esitada igaüks.

Varem arutati eetikaküsimusi eelkõige kliinikujuhtide ja juhatuse osalusel koos isikutega, keda vastav küsimus puudutas. «Vajadus ühelt poolt tõsta organisatsiooni teadlikkust eetiliste valikute osas ja teisalt sõltumatu osapoolena võtta seisukohti eetilistes küsimustes, millega töös kokku puututakse, pani meid ellu kutsuma spetsiaalse eetikanõukogu, kelle poole saab vajadusel pöörduda igaüks,» ütles Regionaalhaigla riskijuht Andra Migur.

Eetikanõukogu eesmärk on aidata kaasa eetiliste väärtuste igakülgsele järgimisele Regionaalhaigla tegevuses. Nõukogu annab panuse nii ravitöös, juhtimises kui ka õppe- ja teadustöös esile kerkinud eetiliste probleemide ennetamisesse ja lahendamisse. Valdkond, millega nõukogu ei tegele, on kliiniliste uuringute eetikaküsimused. Eetikanõukogu on oma arvamustes sõltumatu ja erapooletu kogu. Nõukogu ülesanne on tegeleda nii eetiliste probleemide ennetamise kui ka lahendamisega seotud teemadega.

Nõukogu liikmed nimetas Regionaalhaigla juhatuse esimees.

Nõukogu koosseis on kokku kutsutud selline, et see haaraks võimalikult erinevaid vaateid. Esindatud on nii kliinilise kui ka mittekliinilise poole esindajad, nii staažikad kui ka noored. Reeglina on eetikanõukogu koosseisus arst, noorarst, elutööpreemia pälvinud arst, õdede, tugiteenistuste ja patsientide esindaja ning eetikaekspert.

Nõukogu esimese koosseisu liikmete valikus rääkisid kaasa kliiniku- ja õendusjuhid ning juhatus. Patsientide esindaja nimetas Puuetega Inimeste Koda. Eetikanõukogu liikmed nimetatakse neljaks aastaks, seega kohtub praegune nõukogu koosseis kord kuus kuni 2022. aastani.

NÕUKOGU LIIKMED: Jaan Tepp – üldkirurg-vanemarst, kirurgiakliinik (fotol) Kristo Erikson – intensiivravikeskuse juhataja, anestesioloogia­ kliinik Merit Kudeviita – psühhiaater, psühhiaatriakliinik Elena Mahhova – õendusjuht, diagnostikakliinik Margit Sutrop – praktilise filosoofia professor, Tartu ­ Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaan ning Tartu ­ ­Ülikooli eetikakeskuse juhataja, kuni 2018. aastani Tartu Ülikooli kliinikumi eetikakomitee aseesimees Valmar Ammer – patsientide esindaja, MTÜ Seljaajusonga ja ­Vesipeahaigete Seltsi juhatuse liige Andra Migur – riskijuht Nõukogu koguneb kord kuus. Eetikaküsimusi, ettepanekuid ja probleeme saab esitada, kirjutades e-kirja eetika@regionaalhaigla.ee.

35

Regionaalhaigla on esimene Euroopa Onkoteraapia Ühingu (ESMO) poolt akrediteeritud vähiravikeskus Balti regioonis.

Oktoobris 2018 sai Regionaalhaiglast ESMO poolt akrediteeritud onkoloogia ja palliatiivravi integreeritud keskus Balti regioonis. Regionaalhaiglas on loodud Eestis ainulaadne palliatiivravikeskus, kus keskendutakse raske haiguse ajal mitmekülgse toe pakkumisele nii haigetele kui ka nende lähedastele.

PALLIATIIVRAVIKESKUS KUTSUB:

Iga kuu viimasel neljapäeval kell 16.00 Regionaalhaigla suures saalis: INFOTUND patsientidele ja lähedastele Infotunnis annavad psühholoogid, arstid, õed, sotsiaaltöötajad, kogemusnõustajad ja hingehoidjad nõu, kuidas raske haiguse ning raviga füüsiliselt ja hingeliselt hakkama saada.