Nii palju, kui maa pealt võib näha, näen mina oma külast
Kõiksust ...
Selleks on mu küla niisama suur kui mis tahes maa, sest mina olen seda kasvu kui mu nägemine ja mitte seda kasvu, kui pikk ma olen ...*
Alberto Cairo, „Karjade kaitsja“
Võibolla on raamatute lugemine ja kirjutamine üks inimväärikuse viimseid kantse, sest lõppeks meenutavad need meile sedasama, mida meenutas jumal, enne kui temagi sellel armutute alanduste ajastul haihtuma pidi – seda, et me oleme enamat kui me ise; seda, et meil on hing. Ja enamatki. Või siis ka mitte.
Richard Flanagan, „Gould’s Book of Fish“
Üksinduse ravi on eraklus.
Marianne Moore, esseest „If I Were Sixteen Today“
Don Quijote’i nuhtluseks ei ole mitte tema kujutlusvõime, vaid Sancho Panza.
Franz Kafka, „Dearest Father: Stories and Other Writings“
* Fernando Pessoa, „Autopsühhograafia“, tõlkinud Ain Kaalep, Perioodika 1973.
Eks ma mõtlesin mingitele muudele asjadele, kui oma pea siniseks värvisin, ja ega kaks klaasi veini ka just keskendumisele kaasa ei aidanud.
Las ma selgitan.
Esiteks, võtke teadmiseks, mul on kodus ainult üks peegel ja seegi plekiline. Ma koristan kohusetundlikult, isegi obsessiivselt – kraanikauss on säravvalge, selle pronksnupud läigivad – aga peeglit pühkida tuleb mul üsna harva pähe. Sellega on mul ilmselgelt mingi probleem, siin pole vaja isegi Freudi ega mõnda tema arvukatest käsilastest.
Nii et alustuseks on meil kehvasti valgustatud peegelpilt. Üks vannitoa kahest pirnist on läbi põlenud. Mul on parasjagu käsil harilik õhtune hambapesurituaal nimetatud peegli ees, kui mu tähelepanu köidab mu pea ümber hõljuv aupaiste. Hambahari paremas käes jätkab liikumist ülesalla, ühele ja teisele poole, vasak käsi sirutub lugemisprillide järele, mis lebavad väikesel lauakesel tualeti kõrval. Prillid oma esiletikkuvale ninale sättinud, näen, et ei ole ma midagi pühakuks muutunud, pigem meenutan kuninganna ema –või pigem mõne koolitüdruku kustukummiga äranühitud pilti temast. Ei mingit aupaistet – see anomaalne sinine nähtus on mu märjad juuksed. Mu peas toimub värvidemöll, ebavõrdsete osalistega kukepoks.
Puudutan veel märga salku, et katsetada sinise värvi püsivust, aga jätan sellele hoopis kleepja läraka hambapastat. Saate isegi aru, et rööprähklemine ei ole mu tugevamaid külgi.
Kummardun vanni kohale ja võtan eile ostetud Bel Argent’
šampoonipudeli. Loen peenikest kirja, kissitades isegi prillidega. Jajah, kasutasin pead pestes kümme korda suuremat kogust kui soovitatud. Mulle meeldib, kui mõnusalt vahutab. Kasutusjuhiste lugemises ma ka kuigi tugev ei ole. Naljakas. Mu vannitoakahlite valgetel ruutudel põimuvad helesinised tulbid, peaaegu sama tooni nagu mu uus juuksevärv. Õnneks ei ole see Iisraeli lipu sinine. Kujutate ette? Mis ebavõrdsete võistlejate mürgel see veel oleks.
Väljanägemine ei ole üldiselt asi, millega ma eriti tegeleksin, ma ei vaeva oma pead sellega kuigivõrd. Aga ma kuulsin, kuidas need kolm moori arutasid, kui halastamatult valged mu juuksed on. Joumana, ülevalt naaber, arvas, et kui ma kasutaksin Bel Argent’ šampooni, ei oleks see valge toon nii plass. Säh sulle siis.
Ma saan aru – kuigi mul ei pruugi õigus olla, nagu sageli juhtub –, et vananedes hakkab lühikest lainepikkust püüdvate kolvikeste hulk silmas vähenema, nii et meie võime sinist värvust eristada väheneb. Sellepärast ongi paljudel teatud vanuses inimestel juuksed sinakat tooni. Ilma selleta tunduks nende juuksevärv neile kahvatukollane või siis võibolla lõhekarva. Üks juuksur rääkis raadios, kuidas tal oli lõpuks õnnestunud veenda üht vana naist, et tema juuksed on liiga sinised. Aga klient keeldus sellegipoolest värvi muutmast. Talle oli märksa olulisem ise oma juukseid loomulikuna näha kui see, et need ülejäänud maailmale normaalsed paistaks.
Ma klapiks selle kundega ilmselt päris hästi.
Ma olen ka vana naine, aga neid lühikese lainepikkuse kolvikesi on mul veel küllaga. Ma eristan sinist praegu pisut liigagi hästi.
Las ma püüan enda kaitseks midagi selgitada. Aasta lõpus enne uue töö kallale asumist loen ma läbi tõlke, mis on viimati
valminud. Teen veel mõned pisiparandused, sätin leheküljed õigesse järjekorda ja panen pataka karpi. See on osa rituaalist, kuhu kuulub ka kaks klaasi veini. Ma tunnistan, et see viimane lugemine on ka võimalus endale õlale patsutada, valmis töö üle uhkust tunda. Sel aastal tõlkisin võrratu romaani „Austerlitz“–see on mu teine W. G. Sebaldi tõlge. Täna lugesin seda ja miskipärast, ilmselt peategelase lootusetu meeleheite tõttu, mõtlesin muudkui Hannah’le, ikka ja jälle, nagu olnuks raamat või siis mu araabiakeelne tõlge otsetee Hannah’ maailma.
Hannah’, mu ainsa lähedase sõbra meenutamine ei ole kerge. Näen ikka veel, kuidas ta istub mu vastas köögilaua ääres, taldrik viimseni tühjaks söödud, parem põsk peopessa toetatud, kuulates, pea kergelt viltu, ja kinkides mulle midagi haruldast – oma jäägitu tähelepanu. Enne temaga kohtumist oli mu hing olnud kodutu. Mu seitsmekümne kahe eluaasta jooksul on ta olnud ainuke inimene, kellest ma hoolisin, ainuke, kellele ma nii palju rääkisin – jagasin oma uhkust, viha, rõõme, valusaid pettumusi, kõike läbisegi. Ma ei mõtle temale enam nii palju kui vanasti, aga aeg-ajalt käib ta mul ikka peast läbi. Hannah’ jälgi minus ei saa kustutada.
Ligitikkuvad mälestused, punane vein, vanade naiste šampoon – kui hästi segada, saabki kokku sinised juuksed.
Pesen hommikul juuksed veel korra üle, seekord pisaravaba lastešampooniga. Loodetavasti tõmbab sinine kahvatumaks. Kujutan hästi ette, mis naabrid nüüd ütlevad.
Suurema osa oma täiskasvanuelust, kahekümnekaheaastasest saadik, olen iga aasta esimesel jaanuaril uue tõlkega alustanud. Tean küll, et see on vaba päev, enamik inimesi eelistab sel päeval pidutseda, enamik ei tee uue aasta esimesel päeval tööd. Ükskord Beethoveni sonaatide noodimappi sirvides panin tähele, et ainult eelviimasel, võrratul
oopusel 110 As-duur, on ülemises paremas nurgas kuupäev, justkui tahtnuks helilooja meile spetsiaalselt teada anda, et sel 1821. aasta jõulu esimesel pühal tegi tema tööd. Ka mulle meeldib pühade ajal pigem toimetada.
Nende viiekümne aasta jooksul olen ma tõlkinud ligi nelikümmend raamatut – kolmkümmend seitse, kui ma nüüd õigesti loendan. Mõni võttis kauem kui aasta, mõni punnis tõlkimisele vastu ja paar tükki – mitte siis raamatud ise, vaid mu tõlked – osutusid nii igavaks, et andsin alla. Raamatud iseenesest pole pea kunagi igavad, välja arvatud Ameerika presidentide memuaarid (ei-ei, Nixon) – no tegelikult üldse igasugused ameeriklaste memuaarid. Neis on see „ma elan maailma kõige rikkamas riigis, aga tundke mulle siiski kaasa, sest ma sündisin lampjalgsena ja halvasti lõhnava vagiinaga, aga lõpuks sain ikkagi kõigesti võitu“-sündroom. Phäh!
Raamatud lähevad karpi – karbitäied pabereid, tõlgete paberipatakad. See ongi mu elu.
Olen eluaeg andunud pimedale ihale kirjasõna järele. Kirjandus on minu liivakast. Seal ma mängin, ehitan oma losse ja kindluseid, veedan võrratult aega. Tuska teeb pigem maailm väljaspool seda liivakasti. Olen selle nähtava maailmaga taltsalt, kuigi mitte küll täiesti kombekalt kohanenud, et saaksin suuremate sekeldusteta oma raamatumaailma peituda. Seda liivast metafoori edasi arendades – kui kirjandus on mu liivakast, siis pärismaailm on mu liivakell, kus aeg tera tera haaval nõrgub. Kirjandus annab mulle elu; elu tapab mind.
Nojah, elu tapab igaüht.
Aga see on üks sünge teema. Täna tunnen end elusana –sinijuukselise-punaseveinilise-elusana. Aasta saab läbi, tuleb uus aasta. Vana aasta on surnud. Elagu uus aasta! Ma alustan uue tööga. See on alati kõige põnevam hetk. Mind ei huvita, et Beiruti linnaosad on üksteise järel jõuluehtesse
purskunud, või et tuleb uue aasta tulevärk. Sel aastal langeb umbes samale ajale ka ashura, aga ma ei hooli.
Las inimesed piitsutavad end mälestustest hullunuks. Ulg, hoobid, veri – Husseini reetmine mind ei liiguta.
Las rahvas mässib end oma päästja sünni auks kulda, viirukisse ja Chaneli. Sellised tühiasjad mind ei huvita.
Algused on võimalustest tiined. Nii väga kui ma ka ei naudi tõlke valmimist, tekitab kõige rohkem erutust just algus. Häälestumisrituaalid: sätin valmis kaks versiooni valitud raamatust, üks inglis-, teine prantsuskeelne; sean ritta paberid, märkmiku, kuhu märkmeid teha, 2B harilikud pliiatsid koos teritaja ja Pearli kustukaga, pastakad. Koristan lugemistoa: pühin laua tolmust, tõmban tolmuimejaga kardinad ja iidvana meresinise šenillkattega tugitooli, mille käetugedelt ripuvad sõlmeläinud narmad. Loomise päeva, esimest jaanuari, alustan tseremoniaalse vanniskäiguga, nühkimise ja puhastamise riitusega, ning pärast seda läidan kaks küünalt Walter Benjamini auks.
Saagu valgus, ütlen.
Mhmh, ma olen veidi obsessiivne. Mittereligioosne naine, nagu ma olen, see on minu usurituaal.
Kuid sel aastal olen esimest korda üle tüki aja pisut nõutu, millise raamatu kallale asuda. Sel aastal pean esimest korda elus hakkama tõlkima siniste juustega. Ohjaa.
Valisin Roberto Bolaño lõpetamata romaani „2666“, aga kahtlen siiski. Kummaski variandis enam kui üheksasada lehekülge, see ei ole mingi väike jõupingutus, ega ka mitte lühike. See võtaks mul vähemalt kaks aastat. Kas mul tasub
nii pikka tööd ette võtta? Kas ma peaksin oma vanusega rohkem arvestama? Ma ei räägi suremisest. Mu tervis on hea ja meie suguvõsa naised elavad kaua. Mu ema mõistus hakkab alles nüüd tuhmuma.