1
T
ol suvel Shaker Heightsis kõik ainult sellest rääkisidki: kui das Isabelle, Richardsonide lastest noorim, oli viimaks ära pööranud ja maja maha põletanud. Kuulujutuveskid olid kogu kevade jahvatanud väikese Mirabelle McCullogh’ – või May Ling Chow’, olenevalt sellest, kelle poolel oldi – teemat ja nüüd oli viimaks ometi neil keelepeksmiseks midagi uut ja põrutavat. Tolle maikuise laupäeva hilisel hommikupoolikul kuulsid Heinen’sis toidukraami täis ostukärusid lükkavad poodlejad, kuidas tule tõrjeautode sireenid huilgama hakkasid ja kaugusesse parditiigi suunas kadusid. Kell veerand üks olid kõik neli reastunud loha kas punases rivis Parkland Drive’ile, kus leegitses Richardsonide kuue magamistoaga maja, ja kõik poole miili raadiuses elavad inimesed nägid, kuidas suits tiheda tumeda äikesepilvena puude kohal tuprus. Hiljem väitsid inimesed, et kõik märgid olid juba ammu olemas: et Izzy oli pisut hullumeelne, et Richardsonide perekonna juures oli alati midagi veidrat olnud, ja tol hommikul sireene kuuldes olid nad teadnud, et juhtunud on midagi kohu tavat. Aga selleks ajaks oli Izzy mõistagi juba ammu läinud, teda kaitsmas polnud enam kedagi ning inimesed said rääkida, mida tahtsid – ning just seda nad tegidki. Aga tuletõrjeautode saabudes ja mõnda aega hiljemgi ei teadnud tegelikult keegi, mis täpselt toimub. Naabrid kogunesid käepärastest vahenditest tekitatud teetõkkele, milleks oli majast mõnesaja meetri kaugusele viltu pargitud politseiauto, võimalikult lähedale ning vaatasid, kuidas tuletõrjujad voolikuid lahti harutasid, näod mornid nagu meestel, kes oma ürituse lootusetust mõistavad. Teisel pool tänavat tiigil sukeldusid haned veetaimi otsides vee alla, laskmata end saginast vähimalgi määral häirida. 9