Sädamest tõuseb leek

1

T

ol suvel Shaker Heightsis kõik ainult sellest rääkisidki: kui­ das Isabelle, Richardsonide lastest noorim, oli viimaks ära pööranud ja maja maha põletanud. Kuulujutuveskid olid kogu kevade jahvatanud väikese Mirabelle McCullogh’ – või May Ling Chow’, olenevalt sellest, kelle poolel oldi – teemat ja nüüd oli viimaks ometi neil keelepeksmiseks midagi uut ja põrutavat. Tolle maikuise laupäeva hilisel hommikupoolikul kuulsid Heinen’sis toidukraami täis ostukärusid lükkavad poodlejad, kuidas tule­ tõrjeautode sireenid huilgama hakkasid ja kaugusesse parditiigi suunas kadusid. Kell veerand üks olid kõik neli reastunud loha­ kas punases rivis Parkland Drive’ile, kus leegitses Richardsonide kuue magamistoaga maja, ja kõik poole miili raadiuses elavad inimesed nägid, kuidas suits tiheda tumeda äikesepilvena puude kohal tuprus. Hiljem väitsid inimesed, et kõik märgid olid juba ammu olemas: et Izzy oli pisut hullumeelne, et Richardsonide perekonna juures oli alati midagi veidrat olnud, ja tol hommikul sireene kuuldes olid nad teadnud, et juhtunud on midagi kohu­ tavat. Aga selleks ajaks oli Izzy mõistagi juba ammu läinud, teda kaitsmas polnud enam kedagi ning inimesed said rääkida, mida tahtsid – ning just seda nad tegidki. Aga tuletõrjeautode saabudes ja mõnda aega hiljemgi ei teadnud tegelikult keegi, mis täpselt toimub. Naabrid kogunesid käepärastest vahenditest tekitatud teetõkkele, milleks oli majast mõnesaja meetri kaugusele viltu pargitud politseiauto, võimalikult lähedale ning vaatasid, kuidas tuletõrjujad voolikuid lahti harutasid, näod mornid nagu meestel, kes oma ürituse lootusetust mõistavad. Teisel pool tänavat tiigil sukeldusid haned veetaimi otsides vee alla, laskmata end saginast vähimalgi määral häirida. 9

Proua Richardson seisis kahvatusinise hommikumantli hõlma­ sid koos hoides kõnnitee ja tänava vahelisel mururibal. Vaatamata sellele, et oli juba keskpäev, oli naine suitsuandurite tööle hakates alles maganud. Ta oli hilja magama läinud ja teadlikult pikalt maganud, kinnitades endale, et on selle raske päeva järel auga ära teeninud. Eelmisel õhtul oli ta ülemise korruse aknast vaadanud, kuidas auto viimaks maja eest minema sõitis. Sissesõidutee oli pikk ja ringikujuline, meenutades kõnniteeservas välisukseni ja tagasi kulgevat hobuserauda, niisiis jäi tänav tubli kolmkümmend meetrit eemale ning oli seega millegi nägemiseks liiga kaugel. Ja pealegi oli väljas kell kaheksa juba liiga pime, isegi maikuus. Aga naine oli ära tundnud oma üürniku Mia väikese säravate esi­tuledega punakaspruuni Volkswageni. Kõrvalistuja uks avanes ja autost väljus ust poikvele jättes nõtke kuju: Mia teismeline tütar Pearl. Salongituli valgustas auto sisemust nagu varjuteatrit, kuid auto oli kotte peaaegu laeni täis laotud ja proua Richardsoni silm seletas üksnes Mia pea ähmast siluetti, mida kroonis lohakas krunn. Pearl kummardus postkasti kohale ja proua Richardson kujutas endale ette selle avaneva luugi tasast kriuksatust ja seejärel sulgumise heli. Siis volksas Pearl tagasi autosse ja tõmbas ukse kinni. Pidurituled lõid punaselt lõõskama, kustusid seejärel ja automürin kadus tihenevasse öösse. Proua Richardson oli ker­ gendustundega alla postkasti juurde läinud ning leidnud sellest kimbu tavalise rõngaga ühendatud võtmeid koos kirjakesega. Ta oli kavatsenud hommikul minna ja Winslow Roadil asuvale üüri­ majale pilgu peale visata, kuigi teadis juba, et üürnikud on läinud. Just seepärast oligi ta endale pikemat magamist lubanud, ja nüüd oli kell pool üks ja naine seisis kõnnitee ja tänava vahelisel mururibal, seljas hommikumantel ja jalas oma poja Tripi tenni­ sed, ja vaatas, kuidas ta maja maani maha põleb. Suitsu­andurite kimedate kriisete peale ärgates oli ta jooksnud toast tuppa, otsi­ des Trippi, Lexiet, Moodyt. Ta taipas korraga, et Izzyt polnud 10

ta otsinud, nagu teades juba sel hetkel, et tema on süüdi. Kõik magamis­toad olid tühjad, tunda oli bensiinilehka ja keset iga voo­ dit oli väike praksuv lõke, nagu oleks mõni ära keeranud skaudi­ tüdruk seal laagris olnud. Selleks ajaks, kui ta oli jõudnud üle vaadata elutoa, peretoa, puhketoa ja köögi, oli suits levima haka­ nud, ja viimaks välja joostes kuulis naine lähenemas maja turva­ süsteemi antud häire poolt välja kutsutud tuletõrjeautode sireene. Väljas seistes nägi ta, et Tripi Jeep oli läinud, Lexie ­Explorer ja Moody jalgratas niisamuti ning mõistagi ka tema abikaasa sedaan. Mees käis harilikult laupäeva hommikuti kontoris, kui tal oli tar­ vis venima jäänud töödega järje peale saada. Keegi peab talle sinna helistama. Siis meenus naisele, et Lexie oli tänu taevale eelmisel õhtul Serena Wongi juurde külla läinud ja sinna ööseks jäänud. Ta küsis endalt, kuhu Izzy oli jäänud. Naine tahtnuks teada, kus ta pojad on ja kuidas ta nad üles leiab, et neile rääkida, mis oli juhtunud. ><>< Selleks ajaks, kui kahjutuli kustutatud sai, polnud maja proua Richardsoni hirmule vaatamata päris maani maha põlenud. Aknad olid küll kõik läinud, kuid maja tellistest kest seisis püsti, märg ja mustunud ning aurav, ja suurem osa katusest, tumedad kiviplaadid hiljutisest kastmisest kalasoomustena läikimas, rippus selle kohal. Richardsonidel oli veel mõne päeva jooksul keelatud majja siseneda, sest tuletõrjedepoo insenerid pidid kõik säilinud talad üle kontrollima, kuid isegi mururibal seistes – lähemale ei lubanud kollane piirdelint kirjaga ETTEVAATUST neil minna – oli selge, et seest polnud päästa suurt midagi. „Jeesus Kristus,” tähendas Lexie. Ta istus teisele poole tänavat, parditiigiäärsele mururibale pargitud auto katuse serval nagu õrrel. Tema ja Serena olid, seljad vastamisi, kerratõmbunult 11

Serena hiiglaslikus voodis maganud, kui dr Wang veidi pärast kella ühte tüdrukut õlast raputas ja sosistas: „Lexie. Lexie, kul­ lake. Ärka üles. Su ema just helistas.” Nad olid kella kaheni öösel lobisedes üleval istunud nagu terve selle kevade ja rääki­ nud väikesest Mirabelle McCullough’st, arutades, kas kohtu­ nik oli teinud õige või vale otsuse, kas hooldusõigus pidanuks minema tema uutele vanematele või tulnuks tüdruk anda tagasi tema bioloogilisele emale. „Jumal hoidku, tema nimi ju polegi tegelikult Mirabelle McCullough,” oli Serena viimaks öelnud ja tüdrukud olid tusaselt ja häiritult vait jäänud, kuni mõlemad viimaks uinusid. Nüüd vaatas Lexie, kuidas ta magamistoa aknast, millest avanes vaade muruplatsile, suitsu kerkis, ja mõtles kõigele, millest ta ilma oli jäänud. Kõik T-särgid kummutisahtlites, iga viimne kui teksapaar riidekapis. Kõik Serena alates kuuendast klassist kirjuta­ tud kirjad, mis olid kolmnurkadeks kokku volditud ja voodi alla kingakarpi peidetud; voodi ise, söeks kõrbenud linad ja tekid. Ta kavaleri Briani kooliballiks kingitud roosa lillekimp, mille tüd­ ruk oli peeglilaua külge kuivama riputanud ja mille õielehed olid rubiinpunase asemel kuivanud vere karva tooni omandanud. Nüüd oli sellest järel vaid tuhk. Lexie, seljas Serena juurde kaasa võetud vahetusriided, taipas korraga, et tal oli ülejäänud pere­ konnaga võrreldes rohkem vedanud: auto tagumisel istmel vedeles märss, milles olid teksased ja hambahari. Pidžaama. Tüdruk vaatas oma vendade ja endiselt hommikumantlit kandva ema poole ja mõtles: neil ei ole sõna otseses mõttes midagi peale seljariiete. „Sõna otseses mõttes” oli üks Lexie lemmikväljenditest, mida ta kasutas isegi siis, kui olukord oli kõike muud kui sõnasõnaline. Praegu pidas see siiski suuremal või vähemal määral paika. Õe kõrval istuv Trip vedas hajameelselt ühe käe sõrmi läbi juuste. Päike oli nüüdseks kõrgele pea kohale kerkinud ja poisi juuksed olid higi tõttu eluvennalikult turris. Poiss oli 12

kogukonnakeskuses korvpalli mänginud, kui tuletõrjeautode sireenid kostma hakkasid, kuid ta ei pööranud neile tähelepanu. (Ta oli sel hommikul oma mõtetega iseäranis ametis olnud, aga kui aus olla, poleks ta ka muidu midagi märganud.) Ja kella ühe paiku, kui kõigil kõht tühjaks läks ja mänguga lõpetada otsustati, oli ta koju sõitnud. Autoaknad olid küll pärani lahti, kuid temale omaselt polnud ta enda poole kanduvat hiiglaslikku suitsupilve märganud ja oli alles tänavat ummistavaid politseiautosid nähes hoomama hakanud, et midagi on viltu. Pärast kümme minu­ tit kestnud seletamist lubati tal viimaks oma Jeep parkida maja juurde, teisele poole tänavat, kus Lexie ja Moody juba ootasid. Nad istusid kolmekesi reas autokatusel, täpselt nagu perepiltidel, mis olid kunagi trepi kõrval seintel rippunud ja nüüdseks tuhaks saanud. Lexie, Trip, Moody: keskkooli viimane, esimene ja kesk­ mine klass. Nad tundsid enda kõrval tühimikku, mis oli jäänud noorimast lapsest Izzyst, mustast lambast, jokkerist – kuigi sel hetkel olid nad kõik veel võrdlemisi kindlad, et see tühimik on üksnes ajutine. „Mida ta ometi mõtles?” pomises Moody ja Lexie vastas: „Isegi tema sai aru, et seekord läks ta liiga kaugele, sellepärast ta ära jooksiski. Ema lööb ta maha, kui ta tagasi tuleb.” „Kus me elama hakkame?” küsis Trip. Sellele järgnes hetkeline vaikus, milles kõik mõttes tekkinud olukorda kaalusid. „Eks me võtame hotellis toa või midagi sellist,” arvas Lexie viimaks. „Minu meelest tegi Josh Trammelli pere midagi sellist.” See lugu oli kõigile tuttav: keskkooliõpilane Josh ­Trammell oli mõne aasta eest põleva küünla kõrvale magama jäänud ja oma vanemate maja maha põletanud. Keskkoolis levisid visad kuulu­ jutud, mille kohaselt polnud tegemist küünla, vaid kanepi­ pläruga, kuid maja põles täiesti tuhaks, nii et seda väidet ei saanud kontrollida, ning Josh oli küünlaversioonile kindlaks jäänud. Kõik pidasid teda endiselt selleks jobuks, kes maja maha 13

põletas, kuigi sellest oli möödas terve igavik ja Josh lõpetas hilja­ aegu kiitus­kirjaga Ohio osariigi ülikooli. Nüüd ei olnud Josh Trammelli korraldatud tulekahju mõistagi enam Shaker Heightsi kõige kuulsam kahjutuli. „Ühe hotellitoa? Meie kõigi jaoks?” „Vahet pole. Kaks tuba. Või peatume Embassy sviidis. Mina ei tea.” Lexie toksis sõrmedega vastu põlve. Ta tahtis sigaretti, aga ei julgenud pärast juhtunut, ja veel ema ning kümne tuletõrjuja silma all, suitsu läita. „Ema ja isa mõtlevad midagi välja. Ja kind­ lustus maksab selle eest.” Tal oli küll kindlustuse toimemehhanis­ midest vaid hägune ettekujutus, kuid see tundus igati loogilisena. Igatahes oli selliste probleemide lahendamine täiskasvanute, mitte nende ülesanne. Viimased kolm tuletõrjujat väljusid majast ja tõmbasid maski eest. Suurem osa suitsust oli hajunud, kuid õhus hõljus endiselt rõske sumu nagu vannitoas pärast pikka kuuma dušši. Autokatus hakkas palavaks muutuma ja Trip sirutas plätuga kojamehi togides koivad üle tuuleklaasi. Seejärel hakkas poiss naerma. „Mis sulle nalja teeb?” küsis Lexie. „Kujutasin ette, kuidas Izzy tikke tõmmates mööda elamist ringi jooksis.” Poiss turtsatas. „Napakas.” Moody trummeldas sõrmedega katusereelingu pihta. „Miks kõik nii kindlad on, et just tema seda tegi?” „Ole nüüd.” Trip hüppas auto katuselt alla. „Me räägime Izzyst. Ja me kõik oleme siin. Ema on siin. Isa on teel. Kes puudu on?” „Olgu, Izzyt ei ole siin. Kas sellest võib järeldada, et tema on ainus, kes selle eest vastutab?” „Vastutab?” torkas Lexie. „Izzy?” „Isa oli tööl,” vastas Trip. „Lexie oli Serena juures. Mina olin Sussexis palli mängimas. Aga sina?” Moody kõhkles. „Mina sõitsin jalgrattaga raamatukokku.” 14

„Näed nüüd?” Tripi jaoks oli vastus ilmselge. „Siin olid ainult Izzy ja ema. Ja ema magas.” „Ehk tekkis maja elektrijuhtmetes lühis. Või jättis keegi pliidi välja lülitamata.” „Tuletõrjuja sõnul olid igal pool süüdatud väikesed lõkked,” tähendas Lexie. „Mitu süttimiskohta. Võimalik süütevedeliku kasutamine. See ei olnud õnnetus.” „Me kõik teame, et ta on alati metsa poole olnud.” Trip nõjatus vastu autoust. „Te kõik saete kogu aeg tema kallal,” ütles Moody. „Ehk selle­ pärast ta käitubki, nagu oleks metsa poole.” Teisel pool tänavat hakkasid tuletõrjujad voolikuid kokku kerima. Kolm Richardsonide alles jäänud last vaatasid, kuidas mehed kirved käest panid ja suitsunud kollased jakid seljast koo­ risid. „Keegi peaks ema juurde minema,” ütles Lexie, kuid ükski neist ei liigutanud. Minut hiljem arvas Trip: „Kui ema ja isa Izi üles leiavad, siis panevad nad ta eluks ajaks hullumajja.” Mitte keegi ei mõelnud Mia ja Pearli hiljutisele lahkumisele Winslow Roadil asuvast majast. Proua Richardson, kes jälgis, kuidas tuletõrjujate pealik kirjaplangile hoolikalt märkmeid tegi, oli oma endised üürilised täiesti unustanud. Ta polnud seda veel abikaasale või lastele maininud; Moody oli nende puudumise küll varahommikul avastanud, ent ei teadnud veel, mida sellest arvata. Parkland Drive’i kaugemasse otsa ilmus väike sinine täpp, nende isa BMW. „Miks sa nii kindel oled, et nad ta üles leiavad?” küsis Moody.

2

E

elmise aasta juunis, kui Mia ja Pearl väikesesse Winslow Roadi üürimajja kolisid, polnud ei proua Richardson (kellele maja ametlikult kuulus) ega härra Richardson (kes neile võtmed üle andis) nende üle suuremat mõelnud. Nad teadsid, et Mial pole abikaasat ning et ta on esitatud Michigani juhiloa andmetel kolme­kümne kuue aastane. Nad märkasid, et naine ei kandnud vasakus käes sõrmust, kuigi muidu oli ta suur sõrmusekandja: suur ametüst nimetissõrmes, hõbelusikavarrest painutatud võru väikeses sõrmes ja pöidla otsas midagi sellist, mis proua Richard­ soni meelest nägi kahtlaselt välja nende sõrmuste moodi, mis pidavat kandja meeleolu järgi värvi muutma. Aga naine tundus igati kena inimene olevat ja tema tütar Pearl, pika tumeda palmi­ kuga viieteistkümneaastane piiga, niisamuti. Mia maksis ära esi­ mese ja viimase kuu rendi ja deposiidi, terve paki kahekümnedol­ larilisi rahatähti, ning tema punakaspruun VW Rabbit* – juba siis päevi näinud – popsutas mööda Parkland Drive’i Shakeri lõuna­ poolse serva suunas, kus majade vahed ja õued olid väiksemad. Winslow Road oli üksainus pikk rida kahepereelamuid, aga tänava ääres seistes ei saanud sellest arugi. Väljast vaadates oli näha vaid ühte välisust, ühte tuld välisukse kohal, ühte majanumbrit. Võimalik, et silma oleksid jäänud kaks voolumõõtjat, aga need olid vastavalt linna poolt kehtestatud määrusele koos garaažiga maja taga. Alles välisuksest sisenedes oli näha, et selle taga on uksi kaks: üks viis ülemise ja teine alumise korruse korterisse ning ühisesse keldrisse maja all. Kõigis Winslow Roadil asuvates majades elas kaks peret, kuigi väljast vaadates tundus, nagu oleks * Nimetus, mida Ameerika Ühendriikides kasutatakse Volkswagen Golfi kohta. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

16

tegu ühepereelamuga. Majad olid meelega nii projekteeritud. See lubas asukatel vältida kahepereelamus elamisega ja selle üürimise, mitte omamisega kaasnevat häbimärgistamist ning aitas linna­ planeerijatel tänava mainet hoida, kuna kõik teadsid, et rendi­ majade piirkonnad ei ole eriti ihaldusväärsed. Selline Shaker Heights oligi. Linnas kehtisid reeglid, palju reeg­ leid, mis ütlesid, mida tohib teha ja mida mitte, nagu Mia ja Pearl end oma uues kodus sisse seades aru saama hakkasid. Nad õppisid kirjutama oma uut aadressi, 18434 Winslow Road Ülemine; need seitse tähte kindlustasid posti jõudmise nende ja mitte alumisel korrusel elava hr Yangi korterisse. Nad said teada, et kitsukest mururiba kõnnitee ja tänava vahel kutsutakse alleeks, kuna seda ehtisid harilikud vahtrad, üks iga maja kohta, ja reede hommikul ei lohistatud prügitünne mitte alleele, vaid need jäeti hoopiski maja taha, et vältida teeserva risustamist. Suured motorollerid, mida juhtisid oranžis töökombinesoonis mehed, pöörasid igale sissesõiduteele, et prügi tagahoovi privaatsusest ära tuua ja see siis tänaval tühikäigul ootavasse autosse kummutada. Mia mäletas veel mitu kuud hiljem nende esimest reedet Winslow Roadil ning hirmu, mida ta oli tundnud, kui prügiroller nagu leegitsevpunane täistuuridel golfikäru mootori möirates köögiaknast mööda vuhi­ ses. Pikapeale harjusid nad sellega ära, täpselt nagu majast eraldi asuva garaažiga – see asus taas maja taga, et tänavavaadet mitte rikkuda –, ning harjusid kasutama vihmavarju, mis neid vihmas­ tel päevadel autost majja silgates kuivana aitas püsida. Hiljem, kui härra Yang juulis kaks nädalat ära oli, et Hongkongis elavat ema külastada, said nad teada, et niitmata muru toob kaasa linna poolt saadetud viisaka, kuid karmis toonis kirja, milles antakse teada, et nende muru on kõrgem kui viisteist sentimeetrit ning kui olukorda ei parandata, korraldab muruniitmise kolme päeva jooksul linn – ning kasseerib neilt selle eest sisse sada dollarit. Reegleid, mida selgeks õppida, oli palju. 17

Ja lisaks oli veel palju selliseid reegleid, mille olemasolust Mia ja Pearl pikka aega midagi ei teadnud. Reeglid, mis reguleerisid näiteks seda, mis värvi majad olla tohivad. Linnavalitsuse poolt koostatud abistav graafik liigitas iga maja eraldi kategooriasse, nt Tudori, Inglise või Prantsuse stiilis, ning kehtestas selle jaoks värvi­skeemi, mida pidid järgima nii arhitektid kui ka maja­ omanikud. Inglise stiilis maju oli lubatud tänavate esteetilise har­ moonia tagamiseks värvida üksnes kiltkivisiniseks, samblaroheli­ seks, teatud tüüpi punakaspruuniks; Tudori stiilis majade krohv pidi olema koorekarva ja puitosad kindlat tumepruuni tooni. Shaker Heightsis oli iga asja jaoks plaan olemas. Kui linna 1912. aastal projekteerima hakati – tegemist oli ühe esimese projekti järgi ehitatud kogukonnaga terves riigis –, valiti koolidele sellised asukohad, et kõik lapsed pääsesid neile ligi ilma suuremaid täna­ vaid ületamata; kõrvaltänavad ühinesid suuremate puiesteedega, mille äärde olid strateegilistesse asukohtadesse paigutatud Cleve­ landi kesklinna vahet sõitjatele mõeldud peatused. Tegelikult oli linna moto – sõna otseses mõttes, nagu öelnuks Lexie – „Suurem osa kogukondadest lihtsalt tekib, parimad rajatakse plaani järgi”. See lähtus filosoofiast, mille kohaselt kõike on võimalik planeerida ning seda peabki tegema, sest sel moel õnnestub vältida kõike laiduväärset, ebameeldivat ja hukatuslikku. Aga oli ka teisi, oluliselt meeldivamaid asju, mida esimestel nädalatel avastada. Koristamise ja värvimise ja lahti pakkimise vahepeal õppisid nad selgeks neid ümbritsevate tänavate nimed: Winchell, Latimore, Lynnfield. Nad õppisid orienteeruma kohali­ kus toidupoes, mis kandis nime Heinen’s ja kus Mia sõnul koheldi kliente nagu aristokraate. Selle asemel, et lasta kundel käru par­ kimisplatsile manööverdada, riputas triigitud popliinsärgis käru­ poiss selle külge numbri ja ulatas poekülastajale samasuguse punastes ja valgetes toonides lipiku. See kinnitati auto akna külge ja sõideti seejärel kaupluse ette, kus teine kärupoiss kaubad kohale 18

toimetas ning need korralikult pagasiruumi ladus, keeldudes selle eest jootraha vastu võtmast. Nad uurisid välja, millises bensiinijaamas on bensiin kõige odavam – Lomond ja Lee Roadi nurga peal maksis see alati sendi võrra vähem kui kuskil mujal; leidsid üles apteekide asu­ kohad ja said teada, millises neist anti topeltkupongid. Nad said teada, et lähedal asuvas Cleveland Heightsis ja Warrensville’is ja Beachwoodis ladusid elanikud oma mittevajalikuks osutunud asjad kõnniteele nagu tavalised inimesed, ja said selgeks, millal ja millistel tänavatel on prügipäevad. Nad selgitasid välja, kust osta haamer, kruvikeeraja, purk värvi ja pintsel: kõiki neid kaupu müüdi ­Shaker Hardware’i nimelises ehituspoes, kuid üksnes vahe­ mikus kella poole kümnest kuni kuueni, pärast mida omanik oma töötajad koju lõunale saatis. Ja Pearli jaoks olid avastuseks nende üürileandjad ja Richardsonide lapsed. Moody oli esimene Richardsonidest, kes Winslow’l asuvasse väikesesse majja astus. Poiss oli kuulnud, kuidas ta ema isale uusi üürnikke kirjeldas. „Ta on mingi kunstnik,” oli proua Richardson öelnud, ja kui härra Richardson uuris, milline nimelt, vastas naine naljaga pooleks „raskustes olev”. „Kõik on korras,” rahustas naine abikaasat. „Ta maksis depo­ siidi ette ära.” „See ei tähenda, et ta üüri maksma hakkab,” vastas härra ­Richardson, kuid nad mõlemad teadsid, et üür polnud tähtis – ülemise korruse eest maksti vaid kolmsada dollarit kuus ja ära­ elamise seisukohast ei olnud see neile vajalik. Härra Richardson töötas kaitseadvokaadina ja proua Richardson kohalikus ajalehes Sun Press. Winslow’ tänaval asuv maja kuulus neile ja polnud hüpoteegiga koormatud, proua Richardsoni vanemad olid selle investeerimise eesmärgil ostnud siis, kui naine oli veel teismeline. Selle eest makstav üür oli aidanud tal kõigepealt Denisonis õppe­ maksu maksta, seejärel oli see saanud tema ema sõnul ta igakuiseks 19

lisatoetuseks, kui ta algaja reporterina alustas. Kui naine abiellus Bill Richardsoniga ja temast sai proua Richardson, oli see aida­ nud neil koguda sissemaksu kaunis Shakeris Parklandi linnaosas asuva maja jaoks, mille põlemist naine hiljem nägema pidi. Kui proua Richardsoni vanemad viis aastat tagasi vaid kuuse vahega surid, päris naine Winslow’ maja. Tema vanemad olid selleks ajaks juba mõnda aega hooldekodus elanud ja naise lapsepõlvekodu oli müüdud. Aga Winslow’ maja olid nad alles jätnud, sest selle üür maksis kinni hooldusteenuse, ja nüüd hoidis proua Richardson seda omamoodi sentimentaalse mälestusesemena alles. Ei, raha polnud sugugi oluline. Üür – kokku viissada dollarit – läks nüüd iga kuu täies mahus Richardsonide puhkusefondi ja oli eelmisel aastal kinni maksnud reisi Martha’s Vineyardi, kus Lexie oli oma selili krooli lihvinud, Trip kõik kohalikud tüdrukud ära võlunud, Moody nahka kooriva päikesepõletuse saanud ja Izzy lakkamatu surve mõjul viimaks nõustunud randa tulema – täies riides, Doc Martensi saapad jalas, ise altkulmu põrnitsedes. Aga tõtt-öelda jätkus puhkuseraha selletagi piisavalt. Kuna neil pol­ nud majast saadavat raha otseselt tarvis, oli proua Richardsoni jaoks oluline üürnik. Ta tahtis tunda, et ta teeb maja välja üüri­ des head. Naise vanemad olid teda nii kasvatanud: nad olid igal aastal Ameerika humanitaarühingutele ja UNICEFile annetusi teinud ning alati osalenud raha kogumiseks korraldatud kohali­ kel hea­tegevusüritustel, võites kunagi Rotary Clubi pimeoksjo­ nil meetrise mängukaru. Proua Richardsoni jaoks oli maja oma­ laadne heategevusprojekt. Ta hoidis üüri madalana – Clevelandis oli kinnis­vara odav, kuid korterid sellises heas piirkonnas nagu Shaker võisid üpriski kallid olla – ning üüris seda välja üksnes inimestele, kes seda tema meelest väärisid, kuid kellele elu pol­ nud ühel või teisel põhjusel häid kaarte kätte mänginud. Naisele meeldis mõelda, et tema aitab seda kuidagi kompenseerida. Härra Yang oli maja pärimise järel tema esimene üürnik, mees 20

oli immigrant Hongkongist. Ameerika Ühendriikidesse saabu­ mise hetkel ei olnud tal siin ühtki tuttavat ning ta rääkis üksnes algelist, tugeva aktsendiga inglise keelt. Aastate jooksul oli ta akt­ sent vaid minimaalselt vähenenud ja mõnikord, kui nad omavahel rääkisid, piirdus proua Richardson üksnes noogutamise ja naera­ tamisega. Aga naise meelest oli härra Yang tubli inimene: ta tegi tublisti tööd, pidas kohaliku tütarlaste erakooli Laurel Academy koolibussijuhi ametit ja töötas remonditöölisena. Üksi ja nii napi sissetulekuga poleks ta endale mingil juhul nii kenas kandis ela­ mist lubada saanud. Ta oleks lõpetanud mõnes kitsas hallis urkas kuskil Buckeye Roadil või suurema tõenäosusega Hiinalinna mainega armetus kolmnurgas Clevelandist ida pool, kus üür oli kahtlustäratavalt madal, iga teine hoone oli hüljatud ja sireenid hakkasid igal ööl vähemalt korra huilgama. Lisaks hoidis härra Yang maja laitmatus korras, parandas ära lekkivad kraanid, lappis betoonplatsi maja ees ning tegi majatagusest postkaardisuurusest maalapist lopsaka aia. Ta tõi neile igal aastal otsekui kümnisena enda kasvatatud Hiina meloneid ja kuigi proua Richardsonil pol­ nud aimugi, mida nendega ette võtta – need olid nefriitrohelised, kortsulised ja häirivalt karvased –, hindas ta sellegipoolest mehe tähelepanelikkust. Härra Yang oli just selline üürnik, nagu proua Richardson oma majas näha tahtis: hea inimene, kellele tema sai omakorda head teha ja kes naise lahkust hinnata oskas. Ülemise korruse korteri osas polnud ta samavõrra edukas olnud. Ülemise korruse üürnik vahetus keskeltläbi kord aas­ tas: värskelt muusikainstituuti õpetama palgatud tšellist, nelja­ kümnendates lahutatud naine, Clevelandi ülikooli lõpetanud noorpaar. Nad kõik olid ära teeninud väikese lisatoetuse, nagu naine seda endamisi nimetas. Aga ükski neist ei jäänud kauaks pidama. Tšellist, kellele ei pakutud Clevelandi orkestris esimese tšello kohta, lahkus linnast, ise kibedust tulvil. Lahutatud naine abiellus neli kuud kestnud kiirkuramaaži järel uuesti ja kolis koos 21

värske abikaasaga Lakewoodi, uhiuude valmisdetailidest kokku klopsitud majja. Ja nii siira, teineteisele pühendunu ja sügavalt armununa tundunud noorpaar oli vahetpidamata kiselnud ja vaid kaheksateistkümne kuu möödudes lahku läinud, jättes endast maha katkestatud üürilepingu, mõned puruks virutatud vaasid ja kolm katkist kohta seintel umbes pea kõrgusel, mida vaasid olid purunedes tabanud. Proua Richardson otsustas, et tegemist oli õppetunniga. Järg­ mine kord on ta hoolsam. Ta palus härra Yangil seinad ära lappida ja võttis endale aega, et valida uus, õiget sorti üürnik. 18434 Winslow Road Ülemine jäi tühjalt seisma peaaegu kuueks kuuks, kuni saabus Mia Warren tütrega. Meeldiva kõnepruugiga, kunsti­ kalduvustega üksikema, kes kasvatas viisakat, võrdlemisi kenakest ja ehk lausa geniaalselt tarka tütart. „Ma kuulsin, et Shakeri koolid on Clevelandis parimad,” oli Mia öelnud, kui proua Richardson temalt küsis, miks nad ­Shakerisse tulid. „Pearl valmistub hetkel kolledžisse minekuks. Aga erakooli ma endale lubada ei saa.” Naine vaatas vilksamisi korteri tühjas elutoas vaikselt seisva Pearli poole, kelle käed olid enda ette sõrmseongusse põimitud ja kes ujedalt naeratas. Miski selles pilgus, mille ema ja tütar omavahel vahetasid, tabas proua Richardsoni südant kui liblikavõrk. Ta kinnitas Miale, et ­Shakeri koolid on tõepoolest suurepärased – Pearl võiks igas aines ette­ valmistusklassi kursuse võtta; olemas olid reaalainete laborid, pla­ netaarium, õppida oli võimalik viit keelt. „Lisaks on ka suurepärane teatriprogramm, kui see peaks teda huvitama,” lisas naine. „Mu tütar Lexie mängis möödunud aastal „Suveöö unenäos” Helenat.” Naine tsiteeris Shakeri kooli motot: „Kogukonda tuntakse selle koolide järgi”. Shakeri kinnisvaramak­ sud olid küll kõrgemad kui mujal, kuid selle asukad said enda arvates nende eest vastu väärt teenuseid. „Aga kuna teie hakkate üürima, mitte ostma, siis saavad teile mõistagi osaks kõik hüved 22

ilma koormuseta,” lisas naine naerdes. Ta ulatas Miale üüri­ blanketi, kuid oli tegelikult juba otsustanud. Ta tundis tohutut rahuldust kujutluspildist, kuidas see naine ja ta tütar end kor­ teris sisse seavad, Pearl köögilaua taga koduseid töid teeb ja Mia töötab majatagusel kinni ehitatud verandal näiteks maali või skulptuuri kallal – uus üürnik polnud oma eelistatud kunsti­ vormi maininud. Moodyle, kes kuulas, kuidas ema oma uusi üürnikke kirjeldas, pakkus kunstnikust rohkem huvi temaealise „geniaalse” tütre mai­ nimine. Mõni päev pärast Mia ja Pearli sissekolimist sai uudis­ himu temast võitu. Nagu ikka, võttis ta oma jalgratta, kunagi ammu Indianas ta isale kuulunud vana käikudeta Schwinni. Shaker Heightsis ei sõitnud mitte keegi jalgratta või bussiga, sõi­ deti kas ise autoga või lasti end sõidutada. See linn oli ehitatud autosid ja autodega inimesi arvestades. Moody sõitis rattaga. Ta pidi alles kevadel kuusteist aastat vanaks saama ning ei palunud kunagi Lexiel või Tripil end kuskile sõidutada, kui seda vähegi vältida andis. Poiss asus teele ja sõitis mööda Parkland Drive’i, mööda pardi­ tiigist, kus ta polnud elu seeski näinud ühtki parti, vaid üksnes suuri ja ülbeid Kanada laglesid; üle Van Aken Boulevardi ja kiirrongi­ rööbaste Winslow Roadile. Ta ei käinud siin kuigi sageli – ühelgi lapsel polnud üürimajaga suurt pistmist –, aga teadis, kus see asus. Mõned korrad, nooremana, oli ta istunud tühikäigul töötava moo­ toriga autos, hoovis kasvavat virsikupuud jõllitanud ja autoraadiot kruttinud, sellal kui ema millegi kohale toimetamiseks või kontrol­ limiseks majja lippas. Seda ei tulnud just sageli ette; maja sai endaga harilikult ise hakkama, kui välja arvata aeg, mil ema uusi üürnikke otsis. Nüüd, mil ta jalgratta rattad põntsusid kõnnitee ehitamiseks kasutatud suurte liivakivi­plaatide ühendus­kohtadel, taipas poiss, et ta polnud kordagi majas sees käinud. Ta ei teadnud, kas ükski lastest oli seda üldse kunagi teinud. 23

Pearl sättis majaesisel muruplatsil hoolega puidust voodiraami tükke kokku. Teisel pool tänaval sujuvalt pidurdav Moody nägi saledat tüdrukut pikas kortsuriidest seelikus ja avaras T-särgis, mille rinnal oli kiri, mida poiss täpselt lugeda ei näinud. Tüdruku juuksed olid pikad ja lokkis ning rippusid paksu patsina seljal, jättes mulje, nagu pingutaksid salgud kõigest väest, et sealt valla pääseda. Ta oli päitsilaua sättinud majaesiste lillepeenarde kõr­ vale, küljelauad otsapidi selle all ja lipid nagu ribid kahele poole korralikesse ridadesse laotud. Tundus, nagu oleks voodi sügavalt hinge tõmmanud ja seejärel graatsiliselt murule laiali vajunud. Pooleldi puu taha varjunud Moody vaatas, kuidas tüdruk sisse­ sõiduteel seisva pärani ustega auto juurde astus ning tagumiselt istmelt jalutsi välja sikutas. Poiss küsis endalt, mis Tetrist nad olid pidanud mängima, et kõik tükid nii väiksesse autosse ära mahu­ tada. Üle muru astuva ja jalutsit selleks ettenähtud kohale asetava tüdruku jalad olid paljad. Seejärel astus Pearl poisi hämminguks tükkide vahele jäänud nelinurksesse tühimikku, kus oli madratsi koht, ning viskas pikali. Maja teisel korrusel avanes aken ja Mia pistis pea välja. „Kõik olemas?” „Kaks lippi on puudu,” hõikas Pearl vastu. „Nende asemele paneme uued. Ei, oota, püsi seal. Ära liiguta.” Mia pea kadus taas. Hetk hiljem ilmus ta taas aknaavasse, käes fotoaparaat, mille paks objektiiv meenutas suurt plekkpurki. Pearl jäi poolpilves taevasse vahtides oma kohale ja Mia kummardus sobivat võttenurka otsides aknast nii kaugele välja, kui vähegi andis. Moody hoidis hinge kinni, kartes, et fotoaparaat võib naisel käest pudeneda ja ta tütre usaldavalt taeva poole pööratud näole kukkuda, et ta võib ise üle aknalaua pudeneda ja alla murule prantsatada. Midagi sellist ei juhtunud. Mia kallutas pead ühele ja siis teisele poole, otsides läbi kaamerasilma sobivat kaadrit. Foto­ aparaat varjas naise nägu, selle taha jäi peitu kõik peale juuste, mis 24