Sissejuhatus
Tütar
Sissejuhatus
Just siis, kui arvasin, et mu elu suuremad seiklused on läbi, sai minust kaheksakümnendates eluaastates ootamatult autor, kui olin kirjutanud mälestusteraamatu „Seltsidaam”. Sellest ajast peale olen avalikkuses korduvalt esinenud, rääkinud oma lugusid ja vastanud küsimustele, mis on samuti olnud suur rõõm. Inimesi on alati huvitanud meenutused printsess Margaretist ja minu abikaasast Colin Tennantist ehk Lord Glenconnerist, kuid üllataval kombel on tahetud teada ka minust endast ja minu tagapõhjast, missugune inimene ma õieti olen ja kuidas ma sain hakkama elu rasketel aegadel. Paljud on tunnistanud, et said inspiratsiooni minu gung ho suhtumisest, huumorimeelest ja energiast, millega ma siiani elus edasi liigun. Eriti vaimustab mind teadasaamine, et minust on saanud mitteametlik nõuandja mitmes vallas ja geide eestkostja.
Niisugune heatahtlik suhtumine andis mulle julgust heita uuesti pilk mind kujundanud sündmustele, sellele, mida mulle nooruses elu kohta õpetati, ja mida elu on omakorda õpetanud mulle. Tulemuseks on käesolev raamat. Kirjutamine andis mulle võimaluse mõtiskleda, missugune oli maailm, kus ma üles kasvasin, ja selle
üle, kuidas olen jõudnud sinna, kes ja kus ma nüüd olen. Ühtlasi avanes mul siin võimalus rääkida mõningatest asjadest, mida olin seni endale hoidnud.
Nagu minu autobiograafiat lugenud teavad, sündisin 1932. aasta juulis Coke’i perekonda Holkham Hallis, imelises Norfolki härrastemajas. Sel ajal oli Leicesteri krahv minu vanavanaisa; isale pärandus tiitel 1949. aastal. Kuigi olin vanim laps, ei saanud ma tüdrukuna pärida ei maja ega maad. 1950. aasta juunis korraldati seal minu debütandi-tantsupidu, ja 1953. aastal olin ma kadunud kuninganna Elizabeth II kroonimisel tema loorikandjate hulgas –see oli mu elu kõige vaimustavamaid päevi.
1956. aastal abiellusin Colin Tennantiga, kellest sai hiljem Lord Glenconner. 1958. aastal ostis Colin Kariibi meres asuva Mustique’i saare ning tegi sellest põhjakäinud, ilma elektri ja veevärgita puuvillakasvandusest luksuliku suvituskoha, mis oli kuulus oma privaatsuse, glamuursete külaliste ja pidude poolest. 1971. aastast alates olin ma kolmkümmend aastat oma armsa sõbra printsess Margareti seltsidaam kuni tema surmani välja.
Abielu Coliniga oli tormiline, kuid meil oli viis toredat last. Vanim poeg Charlie suri 1996. aastal C-hepatiiti, mille oli põhjustanud tema pikk võitlus heroiinisõltuvusega. Tema poeg Cody on praegune Lord Glenconner. Teine poeg Henry nakatus 1986. aastal aidsi ja suri 1990. Sel kohutaval ajal sattus kolmas poeg Christopher hirmsasse mootorrattaõnnetusse ja oli neli kuud koomas. Pärast aastatepikkust pingutamist elab ta nüüd õnnelikku elu. Tal on esimese naisega kaks tütart ja praegu on ta abielus Johannaga, kes on meile mõlemale suureks toeks.
Colinil ja minul vedas, me saime veel kaksikud tütred Amy ja May, kes on osalenud kõikides meie perekonna tragöödiates ja triumfides, ja on sellegipoolest elus edasi jõudnud. Mayl ja
tema abikaasal on oma äri ja kaks last. Amy on maalikunstnik ja restauraator. Olime Coliniga abielus kuni tema surmani, aga kui ta 2010. aastal St. Lucia saarel suri, jättis ta kogu oma vara Kent Adonaile, kes oli tema eest palju aastaid hoolt kandnud. Pärast pikka kohtuvaidlust jõudsid Cody ja Kent kokkuleppele ning osa Colini varast anti perekonnale tagasi.
Lühidalt, sellised on minu elu tõsiasjad. Kuigi tundsin, et etendan ümberringi toimuvates draamades vaid kõrvalosa, on mu elu alati vähemal või suuremal määral kulgenud avalikkuse pilgu all.
Meie noorusajal oli aristokraatia umbes niisugune nagu tänapäeval on kuulsused. Meie tulemisi ja minemisi kajastati ajalehtedes, debütantide hooajal tuldi ajakirjade juurest koju meid pildistama.
Minu roll kuninganna Elizabeth II kroonimistseremoonial äratas mõistagi elavat tähelepanu, nii nagu lummas inimesi ka glamuurne Mustique, kus rikkad ja kuulsad olid privaatse pelgupaiga leidnud. Ma kasutasin seltskonnas oma positsiooni, et edendada mulle südamelähedast heategevust ja elualasid ning toetada printsess
Margaretti nii avalikus kui ka eraelus. Kui ta ise saadaval ei olnud, täitsin mõnikord tema asemel kohustusi, näiteks Filipiinide ringsõidul Imelda Marcost külastades, kui printsess oli haigestunud kopsupõletikku.
Kui mu lapsed surid, said tobedad kuulujutud „Tennanti needusest” hoogu juurde ja ajakirjanduse tähelepanu all läksid meie kibedad kannatused veel kibedamaks. Ehkki Colin kutsumata ajakirjanikke saarele ei lasknud, püüdis ta ikkagi äratada tähelepanu, siis kui ta Mustique’ile parajasti suvituskohta rajas; temast tehti film ja avaldati elulugu.
Kui 2002. aastal printsess Margaret suri ja kaheksa aasta pärast ka Colin, eeldasin, et hakkan elama vaikselt oma elu, olen sellega rahul, naudin pere ja sõprade seltskonda.
Seda aga ei juhtunud. Mulle pandi ette kirjutada oma elulugu. „Seltsidaam” on muutnud minu kaheksakümnendad eluaastad niisama põnevaks ja vaheldusrikkaks nagu mis tahes varasem aastakümme. Mõnes mõttes lausa parimaks. Jahmatusega avastasin, et mul on nüüd uus kirjaniku roll, olen ise ka avaliku elu tegelane, ja seda vägagi erinevas maailmas sellest, kus ma üles olin kasvanud.
Pärast „Seltsidaami” edu kirjutasin kaks romaani, saarel elatud elust inspireeritud „Mõrva Mustique’il” ja „Kummituse Holkhamis”, mille jaoks olin ammutanud ainest oma lapsepõlvest. Kui mu ema omal ajal Holkhamis edukalt keraamikaäri ajas, reisisin rändkaupmehena ringi, et talle tellimusi hankida, ja nüüd olen taas samas rollis, olgugi et sedapuhku on tegemist raamatutega. Olen esinenud Oxford Unionis, jutustanud oma lugusid laval, televisioonis, raadios ja koguni andnud Ascotil üle karika. Kõik see on tulnud oivalise üllatusena ning ma olen oma uue seiklusega vägagi rahul.
Coke’i perekonna moto all „Prudens qui patiens” – mõistlik on see, kel on kannatust –, kus on näha hobuserauda noka vahel hoidvat jaanalindu, kes on valmis selle alla neelama, olen püüdnud elus talitada oma parema äranägemise järgi ja saada hakkama kõigega, mida mu teele on heidetud. Mõned päritolust tulenenud õppetunnid on mulle marjaks ära kulunud, mõned mitte eriti, kuid lõpuks pidin asjad endale ikka ise selgeks tegema. Siin pole midagi imestada, kuna ühiskond ja maailm üldiselt on minu eluajal kujuteldamatult muutunud. Muidugi olen teinud palju vigu ning õppinud kahtlema suhtumistes ja tavades, mille ma nooruses vaidlematult tõeks olin tunnistanud.
Iga minu elu avalik ja eraeluline roll on mulle midagi õpetanud. Pikki aastaid määrasid neid rolle minu suhted teiste
inimestega. Ma olen olnud krahvi tütar, Colini abikaasa ja meie laste ema. Printsess Margareti seltsidaam oli veel üks kõrvalroll. Siiski on minu lemmikroll see, mille ma ise endale korraldasin, astudes varjust välja kui kirjanik. Andsin endale aru, et kunagi ei ole liiga hilja alustada uut peatükki – seda, mida sa kirjutad iseendale.
Seega – kui olen aastatega üldse midagi õppinud, siis leiate selle järgnevatel lehekülgedel. Loodetavasti ei hakka teil igav.
ESIMENE PEATÜKK
Autor
Mõnikord mõtlen, kas minust oleks võinud saada näitlejanna – lapsena meeldis mulle alailma etendusi korraldada ja kostüüme kanda. Minu abikaasa Colin ja printsess Margaret olid mõlemad suurepärased esinejad ja mõnes muus elus oleks Colinist saanud erakordne teatrilavastaja, aga kui nad suviti meie Šotimaa majas etendusi korraldasid, oli mul alati liiga palju tegemist, et kaasa lüüa. Minu roll naise ja seltsidaamina oli toetada neid igas etteastes, avalikus ja eraviisilises, ja ma tegin seda meeleldi. Kakskümmend aastat pärast printsess Margareti ja kümme aastat pärast Colini surma avanes mulle aga ootamatu võimalus ise lavale tuisata.
Minu elu uus peatükk sai alguse Norfolkis ühel lõunasöögil sõpradega. Ilm oli imeilus, me sõime õues päikesepaistel ja ma jutustasin mõningaid oma lugusid. Olin tavapärasest rohkem kuraasi täis, sest äsja oli ilmunud printsess Margareti elulooraamat, mis minu meelest oli väga ülekohtune. Üks külalisi oli kirjastaja
Tom Perrin. Olles mind mõnda aega kuulanud, küsis Tom, kas ma ei ole kunagi raamatu kirjutamise peale mõelnud. Olen alati olnud kirglik lugeja, kuid mõte omaenda raamatust ei mahtunud mulle küll pähe. Vaevalt keegi sellest huvitatud oleks. Tom aina julgustas mind ning tutvustas viimaks oma kolleegile Rowena Webbile ja kogu Hodder & Stoughtoni kollektiivile. Ja juba juhatatigi mind nende Thamesile avaneva vaatega uhketesse bürooruumidesse, kus ma neile oma lugusid tutvustasin.
Tegelikult ei olnud see küll kirjastamise vallas minu esimene katsetus. 1983. aastal olin avaldanud koos sõbranna Susanna
(Zanna) Johnstoniga retseptide ja meenutuste kogumiku vabas õhus einestamise kohta, pealkirjaks „Piknikupaberid”. Armastasime mõlemad piknikuid ning lootsime, et meeleolukas raamat on hea vahend kogumaks raha ajuhalvatuse käes kannatavate laste abistamise heategevusasutusele, mille president ma tollal olin.
Vaatasin seda hiljaaegu uuesti ega pidanud pettuma. Palusime sõpru ja sugulasi kirjutada midagi piknikuist, soovitavalt koos retseptidega, ning saime kokku hulga lõbusaid lugusid ja meenutusi. Minu ema, tädi ja õde kirjutasid traditsioonilisest inglise piknikust, ema kirjeldas ka „velvetit”– see on paks nahakiht, mille Holkhami pargi hirved sarvedelt maha ajasid. See korjati üles, praeti ja serveeriti röstitud saial nagu delikatessi. Diana Cooper, Harold Acton ja John Julius Norwich kirjeldasid lustlikke lugusid, aga mulle meeldis kõige enam printsess Margareti kaastöö. Ta kirjutas, et tema piknikulemmik on kerge külm eine, mida süüakse laua taga tooli peal istudes, eelistatavalt toas, et oleks tagatud hea ilm. Ühtlasi soovitas ta kaasa võtta oma teenija, et kõik kulgeks ladusasti. See kõik kõlas surmtõsiselt ja ma olen kindel, et enamik inimesi ei saanud üldse aru, et tegelikult viskas ta nalja. Raamatu müük oli korralik, aga muidugi ei löönud see mingeid rekordeid.
Ma nautisin kogu protsessi väga, eriti mõnede fotode tegemist, aga olin veendunud, et „Piknikupaberid” olid minu esimene ja viimane kirjastamisalane üritus. Kuni kohtumiseni Hodderi toimetusega...
Kui ollakse midagi ära otsustanud, tuleb minu arvates hooga selle kallale asuda, ja kirjastamisega tegin samamoodi. Ehkki mind ja mu kaasaegseid oli kasvatatud siivsaks ja tagasihoidlikuks nooreks
Nägin, millises hämmingus nad olid. Rowena ja minu uus publitsist Eleni Lawrence andsid mulle väga viisakalt teada, et nad rõõmustaksid väga, kui neil õnnestub müüa kakskümmend tuhat raamatut, ja olgugi et nad muidugi üritavad mind Graham Nortoni raadiosaatesse sokutada, on väheusutav, et minusugusele autorile tehakse ruumi sohval, kus tavaliselt istuvad filmitähed ja kuulsad muusikud.
Mis kahtlused neil ka olid, said nad aru, missugust vastuolulist elu ma olin elanud ja milliseid lugusid mul on jutustada, kroonimispidustustel osalemisest ja seltsidaami rollist kuni elust Coliniga ja Mustique’i glamuurist, minu pikast sõprusest printsess Margaretiga ja kohutavast tragöödiast, kui me kaotasime oma pojad. Sellegipoolest oli selge, et ükskõik kui põnevaks nad raamatut hindasid, pidasid nad müüginumbreid ja avalikku huvi täiesti ebatõenäoliseks.
Neil oli muidugi ülimalt hea meel, et nad eksisid. „Seltsidaami” on müüdud isegi rohkem kui viissada tuhat eksemplari, sellest sai menuk nii UKs kui Ameerika Ühendriikides, ja mind kutsuti Graham Nortoni telesaatesse. Mida rohkem ma kirjastamist tundma õpin, seda enam saan aru, kuidas mul vedas, et minu ulmelised ootused tõeks said. Kogu aeg ilmub lugematul arvul suurepäraseid raamatuid, mis eriti ei müü, ja mitte sellepärast, et autorid või kirjastajad oleksid midagi valesti teinud. Neil lihtsalt pole olnud õnne, mis oleks kõike muutnud. Praegu küsitakse minu käest, kuidas kirjutada menukit, aga tihti määrab paljas juhus, kas raamat
19 daamiks, oli kooselu Coliniga mind tugevamaks teinud, lisaks kõlas mul kõrvus ema öeldud lause: „Sa pead ise enda eest seisma, Anne.” Koosolekule minnes oli mul täiesti selge, mida ma tahan –ütlesin, et võtan eesmärgiks müüa viissada tuhat eksemplari ja osaleda Graham Nortoni telesaates.
müüb ülihästi või mitte. Muidugi on seda ebameeldiv kuulda, aga ma tõesti ei usu, et on mingisugune võlukepp, millega vehkimine kindlustab edu.
Enne raamatu müümist oli vaja see mõistagi valmis kirjutada.
Minu sõber, kirjanik Hugo Vickers viis mind kokku Hannah Bourne-Tayloriga, kes võis tema arvates aidata mul materjal kokku panna. Temaga kohtudes olin alguses natuke murelik: ta näis nii noor ja ma kartsin teda mõnest asjast rääkides šokeerida, kuid ta osutus šokeerimatuks. Esiti ei osanud me välja mõelda, kuidas me raamatut teeme, aga lõpuks otsustasime, et ma lindistan oma lood, et saaksime aimu, kuidas ma räägin ja mõtlen ning missuguseid sündmusi olen läbi elanud. Ja kõik lausa voolas välja. Ma olen alati osanud lugusid pajatada, enamasti lõbusaid. Kujutlesin enda ees publikut, rääkisin neile, nii et raamatust sai nagu teatrietendus. Võib-olla saigi minust lõpuks näitleja.
Töö oli raske, kuid andis mulle ettekäände elada uuesti läbi oma lapsepõlv ja lugematud õnnelikud noorusajaseigad, kroonimispidustuste elevus ning pärastise elu rõõmud ja absurdsus. Olen kõige eest väga tänulik. Minu eas oli see suurepärane võimalus tagasi vaadata ja kõike üksikasjalikult meenutada. Mõnda osa oli väga raske kirja panna. Ma vihkan sõna „emotsionaalne”, kuid Charliest ja Henryst rääkides tulid pisarad silma ja mulle meenus meeleheide pärast Christopheri õnnetust, kui arvasime, et jääme ka temast ilma. Nende kohutavate sündmuste kirjeldamise päevade ajal oli Hannah suureks toeks. Siiski oli Charliest ja Henryst rääkimine nii headel kui halbadel aegadel ühtlasi nende meenutamine. Raamatu esitlustel astub nüüdki veel mõni nende kunagine tuttav või sõber ligi tere ütlema ja mõnd mälestuskildu jagama. Nii valus kui oligi nende surma taas läbi elada, tundsin siiski heameelt nende elu meenutades.
Praegu „Seltsidaamile” tagasi mõeldes näen, et olen kirjutanud abielust Coliniga üsna pealiskaudselt ja kerglaselt, rõhutades tema käitumise absurdsust, et selle üle naerda. See oli mingil määral minu valik. Laste pärast tahtsin olla tema vastu suuremeelne, ning kõigele vaatamata hoolisin ma temast väga. Usun, et tänu temale naudin siin nüüd oma kirjanikuelu. Meie abielu suunas mu kindlale teerajale, kahetseda ei ole midagi, kuna see juhtis mu lõpuks siia. Pealegi oli naer mulle turgutuseks ka elu kõige raskematel hetkedel. Kui sõbrad Colini käitumise kohta küsimusi esitasid või kui me vahetasime printsess Margaretiga kogemusi oma tujukatest abikaasadest, tundus tervendavam selle üle lihtsalt naerda. Niisuguselt lähtekohalt kirjeldasingi Colinit „Seltsidaamis”. Kirjutamine omakorda aitas mul lõpuks täielikult mõista, kui raske ja piinarikas oli suur osa meie abielust, eriti algusaastatel.
Mul on kulunud palju aega, et õppida rääkima Colini ja minu elu halvimatest hetkedest, nii eraviisiliselt kui avalikult, aga „Seltsidaami” kirjutamine ja lugejate vastukaja julgustasid mind alustama. Käesoleva raamatu kirjutamise käigus saan põhjalikumalt kirjeldada, missugune elu mul Colini kõrval tegelikult oli.
Kui „Seltsidaam” sai valmis, võisin alustada müügitegevust, mida juba meeldiva ärevusega olin oodanud. Sellest ajast peale, kui ma ema rajatud Holkhami keraamikatöökoja tooteid rändkaupmehena laiali vedasin, on müümine mulle hästi istunud. Hodder saatis „Seltsidaami” Graham Nortoni meeskonnale ja mind kutsuti tema raadiosaatesse, mis oli tõeline edusamm ning vahest ka märk, et raamat oma lugeja leiab. Lindistus läks hästi ning kui ma hakkasin ära minema, avaldas Graham lootust, et me kohtume veel. Panin söakalt ette, et ta võiks mind oma punasele sohvale kutsuda. Ma
teadsin küll, et telesaatesse lihtsalt küsimise peale ei pääse, aga miks mitte proovida.
Samal ajal kui „Seltsidaam” välja tuli, hakkas jooksma uus telesari „Kroon”. Minagi olen seal tegelane imelise Nancy Carrolli esituses ning printsess Margareti rolli ettevalmistamiseks oli Helena Bonham Carter mul eelnevalt külas käinud. Graham ja tema meeskond arvas, et oleks tore kutsuda mind saatesse koos
Helena ja Olivia Colmaniga, kes kehastas kuningannat. Ma olin seda kuuldes muidugi vaimustuses, aga mõtlesin siiski, kas ma pole haaranud endale läbihammustamiseks liiga suure tüki. Helistasin Rupert Everettile, keda ma olen aastaid tundnud ja kes oli Mustique’il sage külaline, ning tunnistasin, et suurusehullustuses olin palunud end saatesse kutsuda. Nüüd olingi ma kutsutud ja kartsin pööraselt. Rupert oli väga lahke, soovitas mul asuda otsemaid pajatama lugu, kuidas kohe meie esimesel pulmajärgsel
õhtul Pariisis viis Colin mind bordelli vaatama seksietendust. Nii ma tegingi, publik hakkas naerma kõikides õigetes kohtades, ja mina lasin aina tulla. Saate lõppedes olin juba pead pidi pilvedes. Samas saates esinenud Ameerika näitleja Chadwick Boseman, „Musta pantri” staar, tuli minu juurde ja ütles: „Vinge värk, leedi!”
Mõtlesin, et no nüüd olen kindlalt omadega mäel.
Ei olnud mingit kahtlust, et Graham Nortoni punasel sohval istumine andis kõvasti tuult tiibadesse. Olin eeldanud, et enamik lugejaid on vanemad inimesed nagu ma isegi, või need, kellele meeldib külastada aristokraatide kodusid ja kes ostavad kokku raamatuid kuninglikust perekonnast, kuid saates esinemisega jõudsin laiema üldsuseni, kes vastasel korral ei oleks minust kunagi midagi kuulnud. Hästi mõjus mõistagi see, et just samal ajal tegid Helena ja Olivia ilma „Kroonis”, nii et kõik kokku oli üks uskumatu vedamine.
Kui kord juba on vedanud, usun kindlalt, et seda tuleb ära kasutada. Avastasin, kui väga mulle avalikud esinemised, raamatuesitlused ja muud ülesastumised meeldivad, seega üritasin neid teha nii palju, kui mahti sain. Ausalt öeldes läksid asjad mõnikord käest, kõike sai liiga palju, nii et ma teesklesin, et ei ole Lady Glenconner, kui keegi jälle helistas ja palus midagi teha. Vaevalt mul õnnestus kedagi ära petta, sest väga vähesed räägivad tänapäeval minusuguse vanamoodsa aktsendiga, aga nad ei hakanud mind viisakusest rohkem usutlema. Kõikide sedalaadi küsimustega tegeleb Gordon Wise Curtis Browni agentuurist. Soovitan kõigile, kellel plaanis raamatut kirjutada, muretseda endale, kui vähegi võimalik, oma agent. Nende nõuanded võivad olla erakordselt kasulikud.
„Seltsidaami” edu on toonud kaasa igasuguseid kummalisi üllatusi. Näiteks kutsus Jockey Club mind Royal Ascoti ratsavõistluste daamidepäeval üle andma karikat King George V Stakesi* võitjale. Võtsin tütar May kaasa, ja kohapeal öeldi meile, et lisaks peame valima kõige parema väljanägemisega hobuse. Kuna me hobustest midagi ei tea, otsustasime valida kaunisti palmikusse põimitud laka ja peenelt harjatud tagupoolega looma. Kui printsess Anne tuli hiljem meid tervitama, rääkisin talle meie otsusest. Ta ütles: „Ma loodan, et te uurisite lakka lähemalt, sest kui seal oli kasutatud kummipaelu, ei tohi seda valida.” Pidin tunnistama, et kuna me ei julgenud hobusele lähedale minna ja hoidsime nii kaugele kui võis, ei saanud me ka lakka paremini vaadata.
Samal nädalal kutsuti mind kõnelema Oxford Unioni, kus mind väga sõbralikult vastu võeti. Praegu võtan osa ka paljudest taskuhäälingutest, mis on üsna lõbus, aga neid näib olevat tohutul hulgal. Kes neid kõiki kuulab?
* George V Stakes on takistusteta võiduajamine (ingl flat horce race), mis toimub igal aastal Ascoti kolmandal päeval.
Ma olen alati riietusele tähelepanu pööranud ja iga kord esinema minnes panen selga midagi silmatorkavat. Näiteks peenema, pisut läikiva värvilise kleidi. Ostsin endale aastaid tagasi mõned pikad seelikud, kõik ühesugused, aga eri värvi ja neile saab litritega toppidega särtsu anda. Samuti on mul oivaline rosetikujuline sätendav pross. Pean seda õnnetoovaks ning tunnen ennast seda kandes alati kindlamini.
Koroonaajal olid mul mõned Zoomis esinemised, aga mulle need eriti ei istunud. Esiteks ei osanud ma valgust sättida ja kaamerapilt oli iga kord ebasoodne. Mida ma ka ei teinud – kardinad eest ära, kardinad ees, tuli põleb, tuli kustunud – alati nägin välja, nagu oleks mul liiga suur nina või koletu lõug. Inimesed, kelle poole pöördusin, olid kõik kirjamargisuurused ja ma õieti ei näinudki neid. Palju etem on rääkida näost näkku. Kuninganna plaatinajuubeli pidustuste ajal külastasid mind taas võttegrupid, et kuulata minu mälestusi kroonimistseremooniast, sest ma olen üks veel elusolevaist loorikandjaist. Olin kogu sellest elevusest kaasa haaratud ja mulle meenus, et filmimisel kasutatakse alati tugevat valgust ja reflektoreid, et võimalikult hea välja nähtaks. Mõned löövad muidugi verest ära, mulle aga istub filmimine rohkem kui Zoomis esinemine. Pole siis ime, et minu elutoalamp ei kõlba. Tänu uuele karjäärile olen õppinud hindama professionaalset valgustust!
Üheksakümnesele naisele võib see kõik tunduda liiast, aga mina keeldun kõrgele eale alistumast. Mul on elu parim aeg, ja see on nii meeliülendav. Kavatsen nii kaua vastu pidada, kui vähegi jaksan. Tihti küsitakse minu käest, kuidas ma kõrges vanuses ikka hea tervise juures olen. Vaevalt sel mingit teaduslikku alust on, aga ma jalutan iga päev tublisti ja jälgin, et hoolega jalgu tõstaksin. Mõne aja eest hakkasin tähele panema, et mu palju nooremad
Ühel raamatuesitlusel Norwichis ütles intervjueerija, et teda hämmastab, kui sirgelt ma istun ega vaju kordagi kössi. Põhiline on sellest ise teadlik olla ja sellest ka kinni pidada – see on vaimne ja ühtlasi füüsiline harjutus, et ennast vormis hoida. Kaalu osas avastasin ülimalt lihtsa nipi, et püsida saledana. Vanasti pidasin igasuguseid jubedaid dieete, näiteks kapsasupidieeti, mis tähendas seda, et keegi ei tahtnud mulle lähedale tulla. Mitte just kaua aega tagasi leidsin, et mind hakkasid vaevama seedehäired, kui olin õhtul liiga palju söönud, ja ma loobusin õhtusöögist. Söön hommikust – tavaliselt röstsaia ja Marmite’i võileivamääret või siis putru – ja lõunat, mis on korralik soe toit, ja puuvilja peale. Enne järgmist päeva ma enam ei söö. Olen ilma igasuguse pingutuseta võtnud alla umbes seitse kilo. Joon rohkesti vett ja magan suure osa ajast, millal ma ei söö, nii et kõik on lihtsamast lihtsam. Räägin sellest kõikidele sõpradele – minust on saanud paras õhtusöögitadieedi jutlustaja.
Kõikidest vananemisvastastest meetmetest hoolimata on selge, et nendega ei tohi üle pingutada, nii et kuulan hoolega oma keha. Kiirustasin ükspäev Notting Hillis võileibu tooma ning süda tagus pärast kõvasti. Väsinuna ma loen või tukun, nii kuidas tuju on. Minu minia Johanna hoiab ka minul hoolikalt silma peal ning jälgib, et mul jääks tegemiste vahele piisavalt puhkepäevi.
25 sõbrad liiguvad edasi jalgu lohistades. Ma siis ikka küsin: „Miks sa korralikult ei kõnni? Kas midagi valutab?” Kui midagi ei valuta, panin nad endaga koos käima, kergitama jalgu maast, liikuma nagu peab. Igal juhul tuleb tegutseda, nagu oleksid veel noor, ja mitte vastupidi. Riideid on nüüd endale raskem selga saada, eriti kitsamaid sviitreid, aga ma teen seda raudselt edasi, mis sest, et enam ei ole nii kerge nagu vanasti.
