Astume vaikides. Meid lahutab kakskümmend kolm aastat. Kahtkümmet kolme ei saa jagada. Kakskümmend kolm jagub ainult iseendaga. Ja ühega. Selline üksildus on meie vahel. Seda ei saa osadeks jaotada. Peab ühes tükis kandma. Me viime lõunaeinet. Läheme üle kingu. Meie ütleme põndak. Ogmandi põndak. Käime siin siis, kui läheme metsa puid tooma. Vahel läheme Szomoga luha kaudu, et saaksime minna mööda Kaboló teed. Sest see pole nii porine. Meie ütleme partsane. Teinekord läheme Krahvimetsa kaudu, mööda Purde teed. Emal on rätt pähe seotud. Meie ütleme räte. Abielunaistel peab pea kaetud olema. Vanamoorid seovad sõlme lõua alla. Nemad peavad kandma musta. Emal on värviline rätik. Ta seob selle kinni tagant, krunni alt. Suviti kannab ta kerget kolmnurkset rätikut. Valget sinisetäpilist rätikut. Ta sai selle mullu isalt Kölcse laadal. Emal on kastanpruunid juuksed. Punakaspruunid. Kõik kastanid ei ole punakad. Neid me korjame õega alati sügisel. Külas on üksainuke kastanipuu. Kunagise Barkóczy mõisa kohale alles jäänud. Ülejäänud võeti pärast sõda maha. Alailma vesisel maal peavad vastu ainult paplid. Ja paju. Meie ütleme pajo. Kevadel on lihtne vilet teha, pajovilet. Vilistame, et emale närvidele käia. Ja koertele ja naabritele.
Sügisel on meil kombeks salaja minna ainsa kastanipuu juurde teisel pool Kepecgyepi. Hiilime aiamaade tagant läbi. Hiiglas liku puu viieharulised lehed langevad suve lõpus kuivanuna maha. Nagu vedeleks kulu sees hiiglaste mahalõigatud käelabad. Kevadel on ta õied nagu valged küünlad. Roheline koor on siil. Tikkudest teeme talle jalad. Emalt küsime põlenud tikke.
Ainult ema võib tikke võtta, need pole lastele.
„Nuga, kahvel, käärid vahedad, ei lapse kätte sobi nad,“ kõõrutab ema.
„Sest meie oleme peremehed. Nüüdseks on juba rahvas peremees. Need, keda eile ekspluateeriti. Nüüd ekspluateerime meie kulakuid. Kui ei meeldi, ärgu meeldigu. Ja kogu moos,“ ütlevad endised popsid.
„Neil hea rääkida, kui pole majandisse raudnaelagi andnud,“ ütleb vanaisa, kes kahetseb kõige rohkem taga oma hobuseid.
„Ainult võtavad sealt.“
„Sest need tahavad kõike muidu,“ sisistab ta vastikusega.
„Ainult lagastada oskavad,“ ütleb ta. „Kõik tassivad laiali.
Rikkust kasvatada, seda nad ei oska. Kõik läheb raisku.“
Peremeestel oli enim kahju oma hobustest. Maast mitte nii väga.
Nende asemel piinati ühismajandis hobuseid. Võeti neil hing seest.
„Nad nõrkesid. Surid liiga vara. Ja mis tollest tolku oli?“ tavatseb vanaisa öelda.
Uued peremehed olid kannatamatud ja vägivaldsed. Nimetasid kõiki seltsimeesteks. Mõtlesid uue tervitusviisi välja.
„Nende isadki polnud midagi väärt. Need kah vaatasid, kust aga niisama saaks,“ uriseb ta.
„Edasi!“ ütlevad seltsimehed jumala õnnistuse asemel. Ja räägivad ühtevalu progressist.
„Ajaga peab kaasas käima, seltsimehed, kaasas käima! Kasvatame seda, mida tahame. Kui kautšuki-võilille, siis kautšukivõilille. Kui riisi, siis riisi. Seda teeme, mida partei tahab. Mida seltsimees Stalin ja seltsimees Rákosi ütlevad, see on seadus. Loodusest, seltsimehed, tuleb võitu saada,“ korrutasid brigadirid loosungeid varahommikusel instruktaažil lõdisevatele inimestele. Vahepeal kallavad paar pitsikest paalinkat kõrist alla.
„Seltsimees on sul paise perse peal,“ uriseb siis vanaisa endale habemesse, et keegi ei kuuleks. Aga ikkagi kuuleks. Vähemalt teaks.
„No-noh, pidage suu,“ urisevad uued isandad. Aga nemadki ei taha tüli. Seda on juba küllalt olnud. Kulakud on juba laagrist vabaks lastud. Suurem osa läks pärast minema. Ei suutnud külasse jääda. Keegi ei kurtnud, et ei pea neile enam silma vaatama.
Ilupuud võeti maha, mõisahooned lammutati. Mõisa kastaniallee kohale ehitati Parteihoone. Mõisavalduste koha pealt hoitakse suud kinni. Valitseb sügav vaikus.
„Talupojad oskavad väga vakka olla,“ tavatseb ema öelda.
Minevikust ei tohi rääkida. Vanad inimesed ütlevad, et endistest aegadest. Millest me ei räägi, seda pole olemas. Uus, parem ilm on meie püüd ..., lauldakse köstri juhatusel otsekui matustel.
Päevasel ajal on emal juuksed krunnis. Kui ta selle valla laseb, tuleb öö. Tavaliselt kammin neid mina. Mulle meeldib kammida.
Sarvkammi laiade piide vahelt liuglevad läbi läikivad kiharad. Säravad nagu öö. Taevas on tähed ja lõhnab hästi. Rohu lõhn.
Leiva lõhn. Piima lõhn. Sarvkammi ma jälestan. See meenutab mulle tapetud loomi. Selle piivahedes on alati kinnijäänud mustust. Rasvane kõõm ja tolm koguneb ja kleepub kokku. Naised kerivad oma juuksed krunni ja rätiku alla. Sarvklambriga panevad kinni. Päeval on ka ema juuksed peidus. Õe omad mitte. Laupäeviti peseme pead. Õhtul tõstame pesupali köögipõrandale.
Pliita peal ajame vee keema ja siis käime kordamööda vannis.
Kõigepealt õde, siis mina ja viimaks ema. Kõik peseme juukseid õlišampooniga. Liitrise kopsikuga loputame. Sellepärast on meil kõigil ühesugune lõhn.
Uksest sisse astudes tunnen seda otsemaid. Teiste juures lõhnab teistmoodi. Praegu läheme metsa hagu tooma. Emal on tume rätik peas. Paks villane rätik. Paks hall rätik. Praegu on see ka temal lõua all sõlme seotud nagu vanadel. Et kõrvu soojas hoida. Sest on veel külm. Mul on kogu aeg külm, võtan ema käest kinni. Tema käsi on soe, minu oma jääkülm. Kui ta midagi tassib, siis topin käed taskusse. Ta tassib kogu aeg midagi. Siis soojendan sõrmi oma taskus. Küüned külmetavad. Ma ei mõista, kuidas saab küüs külmetada. Mõtisk len selle üle, püüdes samal ajal emaga sammu pidada. Suvel läheme pärast viljakoristust viljapäid korjama. Mõtlen, et küll oleks hea, kui oleks juba suvi. Kõige rohkem leiab kõrrepõllu äärest. Siis on vähemalt soe. Siis see mulle ei meeldi.
„Teile pole miski hea. Kui teil tagumikku oraga torkida, siis see teid ka ei rõõmustaks,“ ütleb ema. Ja ise naerab. Nagu oleks midagi naljakat rääkinud. Aga ei ole naljakas.
Läheme mööda jalgteed ja ma värisen. Ma värisen kogu aeg. Mu käed külmetavad ja varbad kingade sees ka. Traataia aukudes joonistab härmatis välja ämblikuvõrgud. Nüüd on risti-rästi jooned hästi näha. Mängin nii, et suskan võrku nimetissõrmega ja need kaovad nagu nõiaväel. Pruugib vaid üks niit puruks rebida, kui kõik kokku variseb. Niidid katkevad, suhkruterade sarnased härmaterad langevad maapinnale. Traadilõgina peale jooksevad vahel ka koerad välja. Kui ema laseb, siis vean keppi või pulka mööda aeda. Siis pole enamikul neist tahtmist haukuda. Mõni koer saadab meid teisel pool aeda, kuni me tema hoovist möödas oleme. Need on närvilised koerad. Meie ütleme, et piredad. Ajavad lõuad irevile. Näitavad oma lumivalgeid hambaid. Sõtkuvad rahutult. Vabisevad vihast.
„Ää äärita neid,“ ütleb ema.
„Äi äärita,“ vastan ja tõmban pea õlgade vahele. Silmanurgast jälgin ema kätt. Seisan vasakul pool. Vasaku käega ta tavaliselt ei löö. Hingan kergendatult.
„Ää luiska,“ ütleb ta.
„Toksin ainult ämblikuvõrkusid,“ ütlen ma. Ema ei kosta midagi, sikutab mu järsult enda poole. Ja lisab sammu.
„Paharet,“ ütleb ta. Kui ta ütleb, et paharet, siis ta ei ole pahane.
Õde on üks. Mina olen kaks. See on minu number, kaks. Õde on Suur. Tema on tüdruk. Mina olen Poiss. Väikevend on kolm. Tema on Pisike. Niimoodi meid kutsutakse.
„Kussutage Pisikest,“ käsib ema. See tähendab kiigutage ja äiutage magama. Ma loendan kiigutusi. Üks, kaks, kolm. Need on esimesed numbrid, mille ma selgeks sain. Kümneni oskan juba ammu loendada. Harjutasin munade peal. Meil tavaliselt pole rohkem kui kümme munejat kana.
Ema laseb mul alati munad üle lugeda, kui palju kanad sel päeval munesid. Hommikul katsub ta kanad läbi. Ta viskab nad ükshaaval kanakuudist välja. Vasaku käega hoiab tiibadest, parema nimetissõrme torkab kana tagumikku. Muna juba ootab seal, sõrmega katsudes on tunda. Ta loeb ära, mitu kana sel päeval muneb, ja mina pean kõik õhtuks üles leidma, enne kui päike looja läheb. Talvel peab kiiresti tegema, sest vara läheb pimedaks.
Kui mune pole nii palju, nagu ema loendas, siis ta riidleb minuga. Õel on teised ülesanded, temaga pahandab ema muude asjade pärast. Lõunaks on kanad ära munenud. Pärast lõunasööki hakkan otsima. Ma juba tean, kuhu nad tavaliselt poevad, sest nad tahavad mune peita. Nad ei hau, ei istu pesale, ainult peidavad. Heinarõuku, puuriida alla, kuuri taha. Pesa peal käib ainult mõni, ehkki pesad on nende jaoks valmis seatud.
Juba mõnda aega olen mina pidanud kanu katsuma. Mul on süda paha, sest sõrm on kanasitaga koos. See sööbib küüneserva,
pesemisest pole mingit kasu. Aga see on hea, et ema ei tea, kui palju mune peaks sellel päeval olema. Ütlen alati ühe vähem. Kui ongi rohkem, panen ühe järgmiseks päevaks kõrvale. Ühe panen alati järgmiseks päevaks varuks. Nii ei saa ema minuga riielda.
„Kindel?“ tavatseb ta uurida. Mul on näost näha, et ma valetan. Ma rõõmustan, kui on seitse muna. Ma armastan number seitset. Ja kolme.
Kui need kokku liidan, saan täpselt kümme. Nii palju ma oskan lugeda.
Maapind on pakasest hallikasvalge. Läheme mööda teed, mille vankrirattad on segi keeranud. Poris on sügavad roopad. Külma tõttu pori praegu ei kleepu. Igal pool on suured porikamakad. Meie ütleme kängar. Taon kõiki jalaga. Need tolmavad ja lagunevad laiali. Või veerevad eemale. Vahel saavad varbad haiget. Aga see on ka hea, sest siis vähemalt ei muutu tuimaks. Kuni on valus, niikaua on hea. Mu kingad on kulunud. Mul pole jalas suusapüksid, vaid need õhemad. Ja väikseks jäänud palitu. Õest jäänud sall ja müts. Jalas on mul jalarätid. Riie vajub kogu aeg oma kohalt alla. Ja kui alla vajub, külmetavad mu jalad veel rohkem. Kogu aeg külmetavad, sest olen käpard. Ei oska jalarätti tihedalt ümber jala kerida ja säärel otsa viimase kihi alla toppida. Kui ma seda õigesti teeksin, ei vajuks kõik laiali. Siis ei külmetaks. Emal pole aega mu jalarätte siduda.
„Sa oled juba suur poiss. Õpi aga ära,“ ütleb ta, kui abi palun.
Läheme mööda külmunud rada, läbi härmas kulurohu. Lund ei ole enam. Aga kõik on veel külmunud. Õueaiamaad on sagris ja laastatud.
„Jalad kõhu alt välja,“ kamandab ema.
Vasak käsi külmetab. Paremast hoiab ema. Tal on suured käed. Ta nahk on kõva ja lõhenenud. Küüned on mustad nagu kõigil teistel. Mehed lõikavad küüsi taskunoaga. Emal on komme
Pisikese küüned ära närida, et ta end ei kriimustaks. Minu küüned on samuti mustad. Kui mul igav on, siis urgitsen küünte alt mustust välja. Nahk lõheneb ja küüned murduvad lüpsmise, pesemise, tuha- ja nõekaapimise pärast. Emal on ainult käeselg pehme ja vetruv.
„Mu jalad külmetavad,“ ütlen ma.
„Oma mure,“ pomiseb ta, aga ei teegi õieti välja.
„Aga mu jalad külmetavad, emm,“ ütlen ma, „väga külmetavad. Võtke mind sülle, jumala nimel.“
„Käi oma jalgadel, ei mina jõua sind änamb tassida,“ vastab ta, aga ma tunnen, et ta mõtted on mujal. See ajab närvi. Olen vihane.
Vihastan ta peale, sest ta ei taha minuga tegeleda. Tahan, et ta tegeleks ainult minuga. Virutan jalaga vastu betooni. Kriibin kinga ninalt pruuni värvi maha. Ta ei pane tähele. Või ei taha mulle peksa anda. Teinekord on tal kombeks öelda: „Et sa ka kärvaks! Susi sind söögu ...“
„Kodus sa veel saad,“ sisistab ta mulle kõrva. Meie ütleme kodo. Siis kodos peksab ta mind põrandapesukaltsuga. Ise tõmbab vahepeal ninaga. Käeseljaga pühib tatti. See kalts liguneb kogu aeg põrandapesuämbris, et oleks käepärast, kui on vaja mustust, maha loksunud rokka või kassisitta ära pühkida. Ja sõnnikut, mis meie kingade küljest pudeneb. Seepärast vesi haiseb alalõpmata.
Põrandakalts on õe katkised dressipüksid. Poti sinised. Seest sametised. Võtavad hästi vett sisse ja on seepärast rasked. Ema ei vääna kaltsu kunagi korralikult välja ja siis peksab sellega. Nii valus pole, nagu ma karjun. Õde teeb ka alati samamoodi. Temalt võtsin õppust. Ema peksab raevunult kaltsuga.
„Susi sind söögu,“ nuuksub ta. „Susi sindki söögu,“ ütleb. Ise nutab. Tean, et siis mõtleb ta endale, sellele külale, kus me elame. Ma ei vihasta ta peale, mul pole valus. Olen juba harjunud.
Kass on hirmu täis, aga ikkagi trügib tuppa. Kõige rohkem kardab ta harja, mis seisab otse õue viiva ukse kõrval. Ta on alalõpmata näljane. Nuhib kogu aeg, kust midagi süüa saaks. Ema laseb tal toas olla vaid hiirte pärast, keda ei saa savimüüridest kätte, kuid ta ei armasta looma. Kassid on veidrad. Kannatavad inimese kuidagi välja, kuid ei armasta teda. Emagi ei armasta kasse. Ainult siis jätab ta puutumata, kui kass on puudekastis. Tollel on komme end pliidi all kastis soojendada. Hommikul laseb ta tuppa, õhtul viskab välja. Kassi jälestab ema südamest. Mõnikord on loomal millegipärast kõht lahti ja puhitunud. Siis ta situb tuppa. Ema tunneb haisu ja võtab kassi kinni.
„Tuleb ta ninapidi sisse pista,“ ütleb ema. Ta võtab kassil kratist, surub looma pea vastikustundega ta omaenese sita sisse. Loom tahaks põgeneda, ta rabeleb. Ema ei lase teda lahti.
„Emake, laske ta lahti! Ärge piinake vaest elukat,“ hüüame meie. Aga ema ei jäta.
„Tal peab eluks ajaks meelde jääma, et siia ei situ,“ kriiskab ta. Ta jälestab kassi. Mina jälestan hoopis sitta. Alles siis, kui kass juba küünistab ja viiksub, laseb ema ta lahti. Ajab teda harjaga taga. Äigab kogu jõust.
„Et sa kärvaks, tuled mul seie sittuma,“ korrutab ta ja peksab looma harjaga.
Kass jookseb edasi-tagasi. Õel õnnestub uks õigel hetkel avada ja kass tormab välja.
Nad on alalõpmata näljased. Kassid saavad vähe süüa.
„Otsigu ise süüa,“ tavatseb ema öelda. „Hiiri on küll. Aias on linde, putukaid. Las püüab.“
Nad olid kõhnad. Kord nägin ühte köögiviljaaias kapsaste vahel, tegi imelikke hääli. Ei märganud, et olin talle juba päris lähedal. Nägin ta selga, see väänles kramplikult. See kass ei joonud kunagi piima, ei söönud seda, mida talle anti. Läksin krampides tõmblevale kassile lähedale ja siis nägin, mida ta teeb. Ta
öökis ettepoole kummardudes. Ta proovis konna alla neelata, ainult jalad veel paistsid suust välja. Neelamisega oli raskusi. Ta ei kuulnud, ei näinud. Oli konnaga ametis. Mul läks süda pahaks, see vaatepilt oli nii ootamatu. Aga ma ei suutnud ka pilku kõrvale pöörata. Mõnda aega nägi ta veel vaeva, siis andis alla ja hakkas oksendama. Öökis niutsudes saaki välja. Kogu keha tõmbles.
Aegamisi ilmusid välja esikoivad. Vahepeal ta puhkas natuke. Võttis kaua aega, kuni ta liiga suure suutäie läbi ahenenud kõri välja suutis öökida.
Kui konn oli välja potsatanud, raputas ta end ja kadus hüpates kapsalehtede vahele.
„Ma ei suuda nendega harjuda,“ ütleb ema külarahva kohta. „Ma jälestan seda, et nad ei kümble. Isegi ei pese. Hambapastast pole kuulnudki. Nende lapsed on räpased, kellelgi pole neist sooja ega külma. Nad on ilma hooleks jäetud. Poes on säärane lehk, et mul hakkab kõhus keerama.“
Ema on alati rahulolematu. Ta peseb lakkamatult. Nühib küürimisharjaga. Koristab seda ainsat tuba, kus me kõik koos elame. Seal on kaks voodit, piki tagumise seina äärt. Kahe voodi vahel on täpselt nii palju ruumi, et mina mahun sinna veel ära. Lükkan end kahe voodiotsa peal üles. Käsivarred on mul tugevad.
Aga sirgetel kätel hoogelda ma veel ei jaksa. Seda ma harjutan. Tavaliselt ma hooglen seal, kuni ema laua ääres õega õpib. Meil on üks laud. Õele ei meeldi õppida. Tema kohta öeldakse, et „ta on kõva peaga“. Ta vahib tuimalt enese ette ja ootab ainult, et see juba läbi oleks. Et väikevend hakkaks nutma või keegi hõikaks tänavalt. Et piim keeks üle. Ükskõik, peaasi et see jama läbi saaks.
Vahib enese ette. Ei tee piuksugi.
Ta vaikib tõrksalt. Teeskleb, nagu vaataks raamatut. Aga ei vaata. Õpib „Hümni“. Mina tean juba teist salmi ka, ainult aru ei saa. „Bendegúzi väele ...“ Ei tea, kes see Bendegúz on.
Keset köögilauda on praegu raamat. Laua väljatõmmatava plaadi sisse on ehitatud kaks alumiiniumist pesukaussi. Meie ütleme alumoonium. Aga me ei kasuta neid. Need võetakse välja ainult seatapu ajaks. Laua ääres on veel kaks taburetti. Üks on sahtliga, selles me hoiame kingaharja, millega tuleb kingad läikima lüüa. Lapp ja Csillagi-nimeline kingakreem on plekktoosis. Musta ja pruuni värvi. Selle tagurpidi keeratud kaanega silub ema kevaditi meie toa muldpõrandat. Meil on veel üks köögikapp, üks sangadega riidekirst, mille kaanel me tavatseme istuda. See on kaetud kaltsuvaibaga. Siis on pliita, millega talvel ka kütame, suvel teeme ainult süüa. Majaseinad on põhuga segatud savist. Nimetame seda muldpõrandaga tareks, sest lävest edasi on ka maapind. Kõvaks tambitud maapind. Kevadel ema alati tasandab seda. Segab hobusesõnnikust, savisest mullast ja aganatest tiheda segu. See kuivab kõvaks koorikuks, kui selles on küllaldaselt hobusesõnnikut. Niisutatud põrandale laotame tõrvapapi, seal käime kõige rohkem, toa keskel, ümber laua. Laual tehakse kõike. Seal toimub terve „meie neetud elu“, nagu ema tavatseb öelda. Seal sööme ja seal ema peseb. Seal sõtkub tainast ja kitkub kana. Seal kirjutame koolitöid. Sealsamas loeb ema meile mõnikord ette.
Õde magab isaga, mina aga emaga. Hiljuti ilmus meie voodi kõrvale häll, et see oleks emal öösel käeulatuses, kui mu väike vend nutab. Ööseks tõstame sinna veel ühe tabureti ka. Ema toriseb uniselt, kui pisike nutab. Siis sirutab ta käe ja kiigutab teda läbi une.
„Juba jälle nägi paha und,“ mõtlen endamisi. Mina näen tihti paha und. Sellistel puhkudel teen ma alla. Hommikul on ema marus. Ta kolgib mind vihaga. Mõnikord saan kõrvakiilu, kui ta linu vahetab. Põhukoti sisu vahetame vaid harva.
„Lapse kusi ei haise,“ ütleb isa.
„Tean isegi“ vastab ema.