I OSA KAPP
Uksel on neli nurka, sest korteril on neli nurka ja treppidel on neli nurka ja majal on neli nurka. Ehitajad ütlesid, et viisnurkset asja, näiteks ukseauku, pole mõtet ehitada, sest tootjad ei tooda viisnurkseid uksi ja eritellimused ajavad eelarve lõhki. Pealegi, tellija ei taha oma majale viisnurkseid uksi, sest kasutaja ei taha viisnurkseid uksi. Niisiis pole asjal mõtet. Kuigi saaks. Loomulikult saaks.
Kõike saab. Nad muigasid. Aga praegu, kes tahab, võib viienda nurga ise välja mõelda.
Too pink on siin seisnud juba sada aastat, osutas tädi Klis alati, kui nad Leaga Lange Pomstraatil teineteist koju saatsid, ning seejärel ehmatas: „Oot-oot, mis aasta praegu on?“
„Kakskümmend viis.“
„Kakskümmend viis – siis on see siin seisnud juba sada ja kolm aastat!“ tunnustas Klis Pomstraati pöökide all varjus olevat pinki. Esimest korda, kui nad tädi Klisiga pingist möödusid, tähistas too oma 94. sünnipäeva. Lea pidi olema siis kahekümnene.
„Mis siin juhtus?“ küsis Lea jätkuks ja lootis, et Klisil tuleb mõni lugu meelde, aga enamasti juhtus tal üks suur „ei midagi erilist“.
„See pink on mul lihtsalt mälus. Ei ole ma sellel istunud ega midagi. Mäletan vaid.“
Kuid Lea ei suutnud sellel istumata jätta.
Ta käis seal vahel mõnda täket otsimas, mis äkki on samuti saja aasta vanune. Kuigi pingi istmeosa oli kindlasti uuem. Metall aga mitte. Need naljakad ümarad, humalat meenutavad ornamendid. Ehk leidub neil mõni täke, mille nühkis sinna saja aasta tagune tagumik? Või saja aasta tagune võti, mis avas saja aasta taguse ukse. Kui see pink ikka on nii vana, nagu tädi Klis väidab.
Lea oli veendunud, et võinuks naabrimemmele ükskõik millise kahega algava numbri öelda ning ta oleks ikka uskunud. Tädi Klisi kalender oli kakskümmend viis, pluss/miinus kümme. Ja see on tore! Häda teile kõigile, kes te aastaarve tunnete, mõtles Lea ja proovis vähemalt sel pingil istudes ajaarvamise ära unustada. Hingas sisse. Proovis viis minutit kauem paigal püsida. Pisut veel venitada. Sada aastat. Mitte millestki mõelda. Aga need hetked said ikkagi liiga kiiresti läbi. Lea pidi lahkuma, ent pink jääma – koos oma saja aasta taguste täketega. Midagi neis kriimustuses on, teadis Lea, kes veeris kriimudest kokku tähti ja püüdis lugeda, millest on pingil istujad unistanud. Leida ühist püüdlust, kuna ühine püüd veel kättesaamatu ideaali poole muudab inimesed sarnasemaks kui ühine reaalsus, näiteks paratamatus olla samast rahvusest, rassist või isegi elada samal ajal, ning Lea tundis end lapsepõlves rohkem 2paci kui kirikuõpetaja Michielsi moodi, kellega neil kahtlemata oli rohkem puutepunkte ja väliseid sarnasusi.
Midagi selles pingis on, kuid kahjuks on see miski loetamatu. Nendest anonüümsetest, saja aasta tagustest persetest ei saa kunagi Lea kirjasõpru ning lõpuks on tal võimalus pingirauale vaid oma täkked külge kraapida, et siis vähemalt mikroskoobiga vaadates, kui keegi peaks avastama kivitüki, mille nimi on Maa, leidma selle miljoni ebakorrapärasuse vahelt struktuuri, mida me kutsume Antwerpeniks, leidma Pomstraatinimelise tänava ühes pingiga pöökide all ja leidma aja, mis veel kõige olulisem, leidma aja, et omanimelise täkke kraapimise kõrval ka kellegi teise tehtul peatuda. Kasvõi viieks minutiks keskenduda kellelegi teisele ja märgata sarnasusi, mis peavad meil ometi olema, sest nagu tädi Klis ütles, see pink on siin seisnud juba sada aastat. Koos inimestega loomulikult, ja nende koduvõtmetega, mis on aastakümnete vältel kraapinud meie kättesaamatuid ideaale kõikvõimalike metallpostide külge.
Doktor Suraj, niisamuti kui tädi Klis, on Lange Pomstraati pingist möödunud lugematu arv kordi, kuid vaevalt on doktor pinki märganud – terve linn on ühesuguseid, põõsaste vahele peitu pugenud logudikke täis ning doktor Suraj ei tundnud ka pingipinnale kraabitud sõnade vastu vähimatki huvi. Vast mõni lärmakam seltskond või värvilisem õhupall suutnuks doktori pilku pingile tõmmata, kuid ka see on kaheldav, kuna doktor ei
tundnud end Lange Pomstraati õhupallidega eriti seotud olevat. Tädi Klisi tundis doktor muidugi suurepäraselt
ning naabrimemm oligi tädi Klis ennekõike doktor Suraj perele ehk talle, onu Lukile, pisikesele Paulusele, väikesele Evale ja nooruk Surajle, kelle elukaaslast Lead hakkas Klis kohe kui oma last armastama. Tema sai kohe aru, et see tüdruk on õige! „Täitsa õige tüdruk!“ kiitis ta.
„Kui Suraj esimest korda Lea koju tõi, sain kohe pihta, et tüdruk on nüüd pereliige. Mõnega ei teki sellist tunnet, aga teisega tuleb kohe. Juba esikus, juba kaugelt vaadates, juba enne tutvumist,“ heietas Klis alati, kui söögilaud peo tarvis ehte löödi ja perekond mitme kuu järel kokku sai. Lea oli neil pidudel sage külaline, mis sest, et tema enda palju rohkearvulisem perekond soovis samu tähtpäevi tähistada ega võtnud puudumisi nõusse.
Niisiis käisid Lea ja Suraj ühelt istumiselt teisele ning tegid komplimente nii tädi Klisi lõhepirukatele kui ka
Lea isa tšillimoosidele, mida vahel sattus lauale suisa seitset sorti ja mis kõik käisid kokku isemoodi saiade ja veinide ja lihadega. Ainult doktor Surajl polnud Lea perega tihedat läbikäimist, kui paarist sünnipäevast mööda vaadata, ning lähedasi suhteid hoidis ta vaid Leaga, kellega tema poeg Lange Pomstraatil elas. Päris elukestvate plaanidega oli noorte kooselu kahtlemata kindlam kui kõik doktor Suraj suhted kokku, sest ta ei suutnud neid piisavalt tõsiselt võtta. Mitte et ta
armastada ei osanuks, kindlasti oskas ta armastada, aga mitte liiga tõsiselt, nagu ta ise tunnistas.
Doktor Suraj, perekonnanimega Sanogo, omas
Blancefoerlaanil väikest erakliinikut, mille palgal töötas kuus inimest. Neljapäevase töönädalaga teenindati jõukamat klientuuri, ja äril läks hästi – justkui autopiloodil oli Suraj Sanogo kliinik saavutanud usaldusväärse maine ja doktor ise, see Chennai juurtega tumedasilmne mees, jäänud klientidele meelde kui taibukas ja omamoodi sell. Vahest väljendus ta omamood ümmargustes prillides või pealaelt õlgadeni kammitud paksudes hallinevates juustes. Või tegi seda kliiniku ootesaali paigutatud õlimaal, millel kujutati kahte gigantse peanupuga poissi, kelle tumedate kiharate kohal hõljus sillerdava soomusega makrell.
„Need oleme mina ja minu vanem vend Nayan. Pulicati järve kaldal. Pidasime minu kuuendat sünnipäeva,“ vastas doktor, kui keegi küsis. Ja seepeale eakad kliinikukülalised imestasid, ajasid silmad suureks nagu maalitud poistel. „Küll teil on kaunid kleidid,“ kommenteeriti vastu, ja need tõesti olid kaunid, kuigi need polnud kleidid, vaid kurtad – oranžid, rippusid vendade kondistel õlgadel nagu linad pesunööril.
Doktor Suraj oli maali üle rõõmus, mis sest, et oma lapsepõlvest palju ei pajatanud. Üldse hoidis mees rohkem omaette ja kui Lea sünnipäevadel istus tema
suur Belgia perekond lauda, tundis doktor end nagu too sillerdava soomusega makrell, lendamas kõikide peade kohal. Aga rõõmsameelne makrell. Doktor Suraj oli tasane, ent rõõmus.
„Lange Pomstraat, paremale, kollane uks pärast poodi, Lea Martel kellal, neljas korrus, vasakule, korter 403,“ kordab doktor ja avab ettevaatlikult Lea korteriukse. Näeb tuttavat kodust elutuba. Astub korterisse ja haistab õrna oolongi tee lõhna. Täpselt parajalt, et ära tunda, mitte nii tugevat, et seest keerama ajaks. Köök on kenasti koristatud, nagu oligi arvata, elutuba on pime, sest akendel on paksud, pimendavad kardinad. Need tunduvad rasked nagu perekonna reliikviad ikka ja ilmselt ongi mõne sõja ajal ostetud, või enne sõda, pärast sõda, sel kaugel ja mustvalgel ajal, kui veel maailmas sõdu peeti.
Lea korteris on kolm tuba: elutuba, magamistuba, vannituba. Elutuba ühendab kõiki teisi ruume ning sealhulgas ka väljapääsu – mitte et keegi oleks mõelnud, nagu asuks välisuks magamistoas või tualetis. Elutuba, mida doktor Suraj vaatab, jaguneb omakorda kolmeks: seal on esik koos riidenagiga, köök kompaktse tööpinna ja söögilauaga ning puhkeruum või eluruum, kus on diivan, laud ja kapp. Klassikaline IKEA kolmainsus, kuigi Lea korteris pole ükski asi IKEA-st tellitud. Kõik on kas
sugulastelt või vanakraamiturgudelt kokku kahmatud. Näiteks diivan, mille kinkis Leale onu Daniel, kes muude suurepäraste omaduse hulgas on ka uhke korteriomanik eemal, Borgerhouti piirkonnas. Kas me peaksime selle kingituse pärast Danieli armastama, ei, aga Lea mõtles diivanil istudes tihti onu Danielist ja tema tekstiilist salvrätikutest, mille onu nädalaga täis nuuskas ja seejärel käsitsi ära pesi. Tõeline maailmapäästja! Ning kui vana diivan jäi uuele ette, kinkis ta selle Leale, soovimata ühtegi vastulauset kuulda. Või ümmargune diivanilaud, mille kinkis Leale tema teine onu, onu Warr, kes ütles, et diivan on kasutu seni, kuni puudub laud, millele asetada teekruus ja kohvikook. Ilmselt elas Lea onu Warri peas nädalast nädalasse jõudeelu ja veetis tunde diivanil istudes, kandis krinoliini ja ohkas graatsiliselt, kui tänavu saabus talv varakult. Umbes nii. Ja sellel hetkel oleks onu Warr kindlasti öelnud midagi seesugust, mida mehed alati ütlevad, ja kindlasti kiitnud oma diivanilauda, mis tema meeli pidi maailmas eksisteerima enne kui diivan. Onu Daniel väitis jälle, et diivan oli enne, sest mida sa teed lauaga, kui pole diivanit?
„Laud keset tuba? Nagu politseis?“
Onu Warril oli täpselt sama, aga vastupidine küsimus ning Lea oli lihtsalt õnnelik, et tema Belgia sugulastel pidevalt mööblit üle jäi.
Lea perekonnajaotus oli lihtne ja jagunes jäigalt kaheks: suur Belgia perekond, kuhu kuulus isa koos oma õdede ja vendadega, ning väike Eesti perekond, kuhu kuulus ema ja vanaema. Ennast pidas Lea rohkem belglaseks kui eestlaseks, kuna mälestused Eestist muutusid iga Belgias elatud aastaga üha kaugemaks: ununes keel, ununes kodunaatide lõhn. Vahel tundus koguni, nagu oleks üks teine tüdruk Lea lapsepõlves elanud, ja Lea kadestas seda teist tüdrukut. Kadestas tema põski, mis Miisu kommidest punnis, ja tema küünealuseid, mille alla Eestis kogunes puru, aga mis nüüd Belgias on nii hoolikalt puhtaks pestud.
Talle meeldis mõte endast kui eestlasest, kuigi ta teadis, et päris eestlane ta pole. Küll mitte ka päris belglane. Eestis käies, kui vanaema veel elus oli, leidis ta alati elementaarseid asju, mille üle võis turisti kombel imestada, ja Belgias elades kohtas kombeid, millega ta kunagi ära ei harjunud. Näiteks kontsertide algusaegadega, mis Suures Saksa teatris venisid kui jutud pühapäevases hommikulauas, või teatriinimeste suutmatusega ka kõige väiksemates muutustes kokkuleppele jõuda. Lõpuks leppis Lea võõrkeha staatusega ega proovinud end kindla riigiga siduda. Rohkem inimestega, kes armastasid Lead tema enda, mitte tema päritolu pärast. Lea vend Less ütles ka, et inimestel pole juuri, kuna inimesed pole kaalikad, kuigi see, et Less