S pir läks koju, et märjad riided ära vahetada.
Mina ja Charlie rääkisime Tolstoist: „Ma arvan, et Tolstoid piinab südametunnistus, kuna tema jäi ekspeditsioo nil ellu, a g a P ie r re m itte,” ar vas Charlie.
André remonditöökoda asus kohe meie maja kõrval. Ta oli oma tiigriautot ehitanud juba viis aastat.
Ta ei tihanud sellega sõita, sest kartis, et auto saab kriimustada. Parema meelega putitas ta selle kallal.
S i g n aa l
M a e l asin koos C harliega. C harlie ei ole minu isa, ta on pigem nagu vanem vend või onu.
P roua Friby saatis väikese Timo nimel jumalatele ohvriande.
M a küsisin Charlielt: „Kas sinu meelest oleks võimalik Balankasse sõita, nagu Spir ütles?”
„Lihtne see kindlasti ei ole,” vastas Charlie. „Sinna on väga pikk tee. Tuleb sõita üle Põhjanaba silla. See sild on nii kõrge, et ulatub kosmosesse välja. Keegi ei tea, kas ta ongi enam alles ja kas ta üldse vastu peab. Ja siis on seal veel Ääremaa, mis sõjas
kõvasti kannatada sai. Seal valitsevat nüüd üks julm diktaator.”
„Mis tuleb pärast Ääremaad?” pärisin edasi.
„Seda ei tea õieti keegi,” vastas Charlie. „Arvatakse, et seal kõrguvad tohutu suured ja lõputud mäeahelikud, kus kunagi elasid jumalad.”
Ü ha rohkem maju la mmutati mah a.
Ja järjest
enam loomi kolis oma kodinatega halli.
Korraga käib pauk . Parempoolne mootor süttib põlema. Hakkame kõrgust kaotama.
C h ar lie püüa b kütuse juurdevoolu peatada, aga see ei õnnestu. „ Mootori peal asuv ventiil tuleb kinni keerata ! ” hüüab Spir.
„Selle mutrivõtmega ! ! ”
Isa ja Charlie ronivad välja tiiva peale.
