1. peatükk
Jooksin bussipeatusesse, et mitte hiljaks jääda. Kohtumine, mis mind ees ootas, oli juba nädal tagasi kokku lepitud, aga nagu tavaliselt, olin esimesel vabal päeval koju unelema jäänud. Sammusin kiires tempos maja juurde, et viimased kaotatud minutid tasa teha. Kergelt hingeldades astusin välisuksest otse ooteruumi, mis oma avaruses kujutas endast rohkem hotelli fuajeed.
„Tere! Võite üleriided nagisse panna ja siiapoole istet võtta,“ kõlas lahke hääl leti tagant. „Te olete vist Meelis. Nõustaja tuleb hetke pärast ja kutsub teid.“
Noogutasin talle ja istusin toolile. Ooteruum oli kaunilt sisustatud ‒ mõned impressionistlikud maalid seintel, kahel pool diivanit dekoratiivtaimed ja seinavalgustid, mis muutsid ruumi palju intiimsemaks. Kõike seda vaadates ei saanud ma rahu oma mõtetest, mis peas ringi käisid. Huvitav, kas nõustaja on naine või mees? Naisele küll ei tahaks kurtma hakata. Loodan, et tuleb ikka mingi normaalne tüüp.
Kabinetiuks läks lahti ja välja astus pruunis
liibuvas kleidis keskealine naine, jalas samas toonis madala kontsaga kingad ja tumedad juuksed üle parema õla palmitsetud. Tema lahke ilme ja sõbralik naeratus muutsid mind pehmemaks.
„Tere, kas Meelis?” „Jah!”
„Astuge edasi! Mina olen Kadri, teie tänane nõustaja,“ ütles ta ja sirutas tervituseks käe.
Astusin sisse ja lasin pilgul üle toa käia. Ruumile andsid värske ilme roheka varjundiga valged seinad ja täispuidust laudpõrand, mis oli osaliselt kaetud vaibaga. Raamatutega täidetud puidust riiulid viitasid haritud personalile. Toa ühes servas oli arvutiga kontorilaud, teises tugitoolid ja nende vahel väike diivanilaud. Seadsin ennast istuma uksepoolsele tugitoolile.
„Kas soovite midagi juua?” küsis Kadri.
„Jah, palun! Klaas vett võiks küll olla.“
„Hästi.“
Kadri asetas klaasi veega lauale ja istus minu vastas olevale toolile. Tundsin ennast pisut ebamugavalt, sest kenale keskeale liginevale naisterahvale oma läbipõlemist kurtma asuda tundus häbiväärne. Ta ei lasknud mul pikalt praadida, vaid alustas kohe vestlust.
„Meelis, esmalt tahan öelda, et minu poolt jääb meie vestlus konfdentsiaalseks. Kui sobib, siis küsiksin esmalt, miks te otsustasite meie poole
pöörduda ja kuidas ma teid aidata saan?” Kadri toetus vastu seljatuge ja jäi mind mõtlikult vaatama.
Keerutasin laual veeklaasi ja hingasin sügavalt sisse. „Viimased paar kuud on juhe täitsa koos. Ei tea, mida ette võtta. Ma ei suuda tööle keskenduda. Tunnen, et olen oma mõtetega kusagil mujal. Viis aastat ühes frmas pole küll pikk aeg, aga ma ei suuda enam seda tööd nautida. Sooviksin leida endale sobivamat ametit või midagi muud.“
„On teil aimdust, mis seda tunnet põhjustab?”
„Ma pean vara ärkama, ei puhka ennast välja ja tunnen, et elu on kokku jooksnud. Töö on muidu hea ja palk ka, aga vaimselt ei suuda enam.“
„Mulle paistab, et küsimus ei ole karjääris, vaid teil on emotsionaalne kriis. Ma pole küll psühholoog, aga peale karjäärinõustamist soovitan teil kindlasti käia psühholoogi juures. Mõned peavad seda häbiasjaks, aga pean ütlema, et pigem oleks meile kõigile seda aeg-ajalt tarvis. Vaatame nüüd korraks peale teie karjäärile,” oli Kadri otsekohene, kuid hooliv.
Kogu ülejäänud vestlus möödus sisutihedalt. Kuid lõpuks, kui sealt välja astusin, olin suuremas segaduses kui enne. Ma mõistsin, et saan oma elus teha kõike, kui ma pühendun, aga mitte kõike korraga, ja kõige keerulisem on langetada otsus, millele pühenduda. Pärast seda, kui mu suhe tüdruksõbraga purunes, tundus kõik tühine. Mul läks seest õõnsaks, kui mõtlesin temale ja sellele,
mis oli juhtunud. Milleks pingutada, kui pole, kelle nimel pingutada?
Viimasel ajal ei ahvatlenud mind enam ka klubid ega pubid, sest peod ja lühikesed seelikud ei parandanud kahjuks mu südamevalu. Ma ei saanud öelda, et need mulle silma ei oleks jäänud. Hakka või arvama, et naised kasutavad lihtsalt neile loodud ilu ära, et mehi oma haardesse saada. Mis eesmärgil, see jääb igaühe enda otsustada. Rääkides seelikutest, pidin tunnistama, et üksinda olemise aja jooksul olin korduvalt peaaegu mõne juhusuhte alustanud.
Ühel õhtul kirjutas keskkooliaegne klassiõde mulle Facebooki ja me rääkisime päris pikalt. Lõpuks tegime videokõne, see oli juba hilja õhtul. Ta oli pleediga ennast armsalt diivanile kerra tõmmanud. Rääkisin talle oma purunenud suhtest ja nii mõndagi muud isiklikku. Ta jagas oma elust ja unistustest. Me tundsime teineteise suhtes tõmmet ning mõlemapoolne sümpaatia viis selleni, et sõitsin tsikliga tema juurde. Läksime Piritale jalutama ja üks asi viis teiseni, kuni äkki suudlesime. Olime rannaservas puude varjus. Lasin oma käe ta särgi alla ja ta sosistas mulle kõrva, et läheksime tema juurde. Ma oleks nagu välguga pihta saanud. Tundsin ennast kohe süüdi ja mingi seletamatu sein lõi ette. Viisin ta koju ja vabandasin. Selline veider värin oli sees, nagu ma petaksin kedagi. Me suhtlesime veel hiljem Messengeris, aga kõik vaibus suhteliselt kiiresti.
Sellised intiimsed vestlused ja olukorrad arenevad ju ikka öösiti ning hommikuse tarkusega kahetsetakse nii mõndagi.
Niipalju siis suhetest.
Järgnevatel päevadel käisin tööl nagu tavaliselt. Kuni ühel hommikul ärgates vaatasin lakke ja ütlesin endamisi: „Aga mis mul kaotada? Ühel päeval pean ju ometi midagi ette võtma, et oma elus ka mingit rõõmu tunda.“ Tõusin üles ja käisin pesemas. Kuna oli minu vahetuse viimane tööpäev ja tulemas neli vaba päeva, otsustasin kohe hommikul ülemuse juurde minna ja lahkumisavalduse sisse anda.
Jõudsin tööle tavapärasel ajal. Ülemust ei olnud veel kohal. Tema tööpäev algas alles kell üheksa. Sees oli tugev ärevus, sest minu otsus ei olnud ratsionaalne, vaid põhimõtteline ning mu tunded olid kahetised.
„Tere, Meelis!“ tervitas tegevjuht, kui kontorisse astusin. Ta oli just arvuti lahti teinud ja sättis laual pabereid korda.
„Tere! Ma soovin lahkumisavaldust anda,“ ütlesin väriseval häälel.
„Kuidas palun, Meelis? Mis juhtus?” küsis ta hämmastunult ja peatas oma tegevuse paberitega.
„Ma ei suuda enam. Lihtsalt kogu elu jookseb kokku ja ma pean kuskil aja maha võtma,“ laususin tema vastu toolile istudes.
„Me võime ju praegu sulle puhkuse välja kirjutada