Meeste kadumist ei olnud mitte kuidagi tunda. Telkisin koos abikaasa ja pojaga Põhja-California mägedes. Oli videvik ja taevas oli ühevärviline: hallikaslilla, siidine, tuhm. Lepa laimirohelised lehed mu kohal värelesid ja helendasid, ise taevast eredamad. Telgis luges mu mees Leo midagi iPadist ja lubas meie viieaastasel Benjaminil, kes nägi öösiti õudusunenägusid, oma kaisus magama jääda. Mu silm seletas läbi telgi võrkakna iPadi valgust. Lamasin võrkkiiges ja lükkasin nende juurde minekut edasi. Oli august, isegi siin mägedes oli palav, ja ma olin pähe võtnud, et tahan vaadata, kuidas tähed välja ilmuvad, ja tunda end metsiku ja üksikuna, mitte kellegagi seotuna. Tahtsin anduda oma põgenemisfantaasiatele, kus olen Jaapanis priimabaleriin või purjetan üksi ümber maailma – fantaasiatele, kus ma polnud abielus ja mu elus valitses täielik vabadus.
Tajusin ikkagi oma mehe ja poja kohalolu, ja mulle meeldis, et nad seal olid. Armastasin neid. Ma ei tahtnud olla vallaline ja lastetu; tahtsin nende juuresolekul sellest fantaseerida. Nende pika vaikimise pärast ma ei muretsenud. Oli olnud aegu, mil olin maailmas hirmu tundnud, halbu aegu. Praegu polnud halvad ajad ja ma olin õnnelik.
Kell 19.14 leidis aset intensiivne eimiski, ülevustunne, mis ei tulnud närvidest ega ajust. Seda hiljem meenutades kasutasin väljendit „nagu narkots“. Kui see oli möödas, tundsin, et Leo ja Benjamin on kadunud, kuid heitsin selle mõtte kiiresti peast kui tobeduse. Meeleolu kõikumine oli minu puhul tavaline ja tihti saatsid seda veidrad mõtted. Vaatasin telgi poole ja nägin tahvelarvuti valgust, elavdatud punkti. Ma ei hõiganud. Ma ei tahtnud Benjamini äratada. Naasin oma mõtete juurde.
Kella kaheksa paiku jäin magama. Mäe jalamil, inimeste maailmas, helistasid naised juba politseisse. Nad jooksid nimesid karjudes oma majades ringi. Nad kloppisid abi otsimiseks naabrite ustele ja avastasid, et naabrid jooksevad nimesid kisendades mööda maja ringi. Nad sõitsid politseijaoskondadesse ja leidsid need eest valgustatuna ja tühjana, uksed lahti.
Taevast pudenes väikelennukeid.
Sellal kui maailm kokku varises, jäin mina mäe otsas magama. Magasin päikesetõusuni välja.
Nende elusad hääled, rämedad ja jämedad. Mehe hääl maja teises otsas. Poisid, kes ripuvad okste küljes nagu ahvid, huilgavad ja äsavad üksteisele jalaga. Kuidas kolm poissi võivad kümne jagu häält teha. Lauale trummeldamine. Vilistamine. Mehine sundimatu lärm.
Läinud.
Selles komitees on liiga vähe naisi. Veel üks juhatus, kus pole ühtki naist. Mehed langetavad otsuseid naiste kehade üle. Härrasteklubid, mis on tegelikult striptiisiklubid. Meeste õigused. Naisteajakirjad. Feminism. Läinud. Vaatad, kuidas su poiss arvutimänge mängib. Naerad mehe jutu peale, siis teise mehe jutu peale. Sead vaimu valmis, kui ta näitab sulle midagi enda tehtut; kergendus, kui see pole kehv. Tüdruku mängimine. Väikese tüdruku häälega rääkimine. Madala kontsaga kingade kandmine, et ta sinust ikka pikem oleks.
Suur käsi su õlal. Kuidas ta ütleb, et kõik saab korda. „Sa oled ilus“ – öeldud talle omase autoriteediga. Lased tal ohjad haarata. Lased tal autot juhtida. Lased tal otsustada. Kuidas ta sind voodisse kannab. Sellele eelnev erutav seksuaalne abitustunne. Meeste iha objektiks olemine.
Läinud.
Lämmatav tunne, kui sinust üle räägitakse. Mees, kes teeb sinu osatamiseks peenikest häält. Kuidas mehe silmad sinust peol üle libisevad, et leida noorem naine. Kuidas ta vastab sinu küsimusele, kuid adresseerib vastuse sellele teisele naisele. Kuidas kaks meest noore naise tähelepanu köitmiseks räägivad; ta jälgib tummalt, nagu oleks mingi võistluse kohtunik. Sa ütled midagi ja kõik kolm ootavad läbematult, et sa juba vait jääksid. Keegi ei kuule sind, sest nad ei taha su poole vaadata. Seisad avalikus tualettruumis peegli ees ja näed sama mida nemadki.
Kuidas ta ajab sulle hirmu peale. Virutab rusikaga vastu seina. Hoiad pea maas ja lased sel mööduda. Tunned häbi, et teda ärritasid. Oled uhke, et ei ärritanud. Hetk, mil taipad, et sul puudub olukorra üle kontroll; kogu maagiline mõtlemine haihtub ja sa oled tapetav keha. Või lihtsalt jõuad tänavanurgal
meestesalgani. Kuidas nad vait jäävad ja sinu möödumist vaatavad. Mitte su nägu. Sammud su taga pimeduses. Suured käed su kõril. Kuidas sa ei suuda teda takistada.
Läinud.
Su isa. Su vend. Su sõber. Su poeg. Kuidas sa oma mehega esimest korda kohtusid.
Mina Leoga.
Leo sõber oli tulnud vaatama mu isa restaureeritud autot, 1991. aasta C4 Corvette’i. Leo jõlkus tal sabas, ebamäärase välimusega heledapäine mees, kellel oli kerge välismaa aktsent.
Ta nõjatus vastu garaažiseina, lösakil poosist aimus igavust. See andis talle teismelise välimuse, kuigi tegelikult oli ta kolmkümmend kaheksa. Ta tabas ootamatult mu pilgu ja naeratas.
See oli mu elu kõige hullem ajajärk, kohe pärast Alaini. Mul olid paanikahood, psoriaas, jalalaba luumurd, mis kasvas valesti kokku ja tuli lahti murda. Mind kimbutati kõikjal, kuhu ma ka ei läinud. Olin koju isa juurde kolinud, sest üksi elamine polnud enam turvaline; mu korteriuksele kleebiti tapmisähvardusi. Üheksateistaastane ja neetud – just see sõna tuli mulle alati pähe. Kuid ma naeratasin Leole vastu. Meie vahel tekkis silmapilkne klapp.
Ta tuli minu juurde, ise kiitsakas ja muhedalt sõbralik nagu teist koera tervitav koer. Ta ütles oma aktsendiga: „Tere. Mina olen Leo.“
Ütlesin: „Mina olen ka Leo*.“ Seejärel lisasin kohmetult: „Aga tegelikult ma astroloogiasse ei usu.“
* Leo tähendab inglise keeles Lõvi tähtkuju. Siin ja edaspidi tõlkija märkused
Ta naeratas, kuid ei vastanud. Vaatasime mõlemad Corvette’i poole. See hoidis maadligi ja oli ehitatud ärgas välja nägema, auto, mis paistis olevat hüppevalmis. Värvi poolest kuninglik sinine. Leo sõber istus juba sees ja mu isa oli lahtise ukse kohal kummargil ning seletas, mida kõike ta mootoriga teinud oli. Olin aidanud isal autot remontida ja minu armastuses selle Corvette’i vastu oli üksildusvalu. Vahel, kui kedagi silmapiiril polnud, rääkisin temaga. Kui Leo nüüd autot vaatas, tundsin, kuidas ta kellelegi teisele korda ei läinud. Sõber võis teda tahta, kuid ei pruukinud; oli teisigi autosid. Leost jäi mulje, et ta peab sportautosid totakateks, olin kunagi olnud samal arvamusel. Jutt, et olen Lõvi tähtkujust, polnud isegi tõsi; leiutan pabinasse minnes tihtipeale tobedaid valesid. Teadsin, et Leo ja ta sõber on mõlemad UC
Santa Cruzi ülikoolis bioloogid, ja tahtsin talle öelda, et ka minul oli kunagi elu olnud. Olin olnud baleriin, kutseline tantsija. Tahtsin kogu loo ära rääkida ennastõigustaval toonil, millest olin seni hoidunud. Muidugi võis ta seda juba teada.
Ta võis kohe-kohe minu poole pöörduda ja öelda: Sa oled see Jane Pearson, eks? Mis tunne on teada, et nende laste elu on pöördumatult rikutud?
Kui ma pilgu uuesti tema poole pöörasin, vaatas ta mind. Seisime hästi lähestikku ja mul oli selline tunne, nagu hakkaksime kohe suudlema. Leo punastas – ta oli mees, kes punastas kergesti – ja ma kaotasin jalgealuse, naeratasin tobedalt, ehtne tüdruk. Midagi vaimukat ei tulnud pähe. Seejärel vaatasin tahtmatult kõrvale. Nüüd läheb ta ära ja ma ei näe teda iial.
Ta ütles: „Mul on hea meel, et sa astroloogiasse ei usu.“
Nelja kuu pärast olime abielus.
Jäin mäenõlval magama. Päike loojus. Tähed lõõmasid, nagu lõõmasid ja voogasid mu unenäod, mida tasahilju juhtisid tuulesuuna muutused mu näol. Mu mees ja laps olid ilmatu kaua kadunud, tunde. Magasin joonelt hommikuni välja. Kui ärkasin, oli päike juba tõusnud. Taevas oli selge, kolossaalne, linnumunasinine. Ma ei aimanud midagi halba. Kui avastasin, et telk on tühi, nende jalanõud endiselt seal, mu mehe telefon ja autovõtmed endiselt seal, eeldasin, et nad on metsa pissile läinud. Leo tundis end metsas koduselt ega tarvitsenud jalanõude järele vajadust tunda. Tegin kohvi ja ajasin panni munade jaoks kuumaks. Aeg möödus, ja hirm kasvas aeglaselt ja siis väga äkki, nagu möire mu kõrvus. Hirm läks nii suureks, et ma ei tundnud midagi. Nägin metsa ja taevast nagu mingit väga eredat filmi. Püüdsin hingata, et ma ära ei minestaks. Hakkasin nende nimesid hõikuma.
Ma ei tea, kui kaua ma seal olin ja kordamööda võimalikult sügavalt hingasin ja seejärel karjusin. Tean, et sellest sai raske füüsiline töö nagu kaevamine. Proovisin paar korda hädaabinumbrile helistada, aga levi polnud. Karjumise ajal hakkasin metsa läbi otsima, liikudes laagriplatsilt karikakrakujuliselt kaugemale, kuid ei leidnud midagi. Ei kohta, kuhu nad oleksid võinud kukkuda. Ei mingeid jälgi. Üritasin Leo
mõttekäiku aimata: miks ta võis Benjamini kuhugi üksi viia, kuidas nad võisid ära eksida. Aga Leo ei oleks ära eksinud; ta teenis ju metsade uurimisega elatist. Ta poleks lasknud mul üksi ärgata ja avastada, et nad on kadunud. Ennekõike oli ta vastutustundlik.
Korra kahmasin kähku maast KitKati paberi, kuigi me ei söönud KitKati ja paber oli juba luitunud ja rabe. Mu keha
uskus ikkagi, et see tähendab midagi. Kükitasin seal ja mõtlesin puumadele, sellele, et Leo sai insuldi ja mu poeg jooksis vales suunas. Kui ma jälle püsti tõusin, oli päike puude vahelt taevasse kerkinud ja mind tabas peadpööritav tunne, et ta oli tõusnud siis, kui ma KitKati paberi kõrval kükitasin. Siinkohal jõudsin ma kabuhirmu lävele ja hakkasin mööda
mäekülge tagasi alla minema. Poolel teel auto juurde tekkis levi ja ma valisin hädaabinumbri. Telefoni kutsuva tooni peale tundsin juba kergendust. Tammusin ringiratast nagu mööda võiduringi, arvates, et kõik saab korda. Päästeteenistus selleks ju oligi. Nad leidsid kadunud inimesi päevad otsa. Möödas oli ainult paar tundi ja Leol ja Benjaminil polnud midagi jalas, nii et nad ei saanud olla eriti kaugele jõudnud. Kõigele pidi kindlasti leiduma mingi süütu seletus. Olin varemgi paanikasse sattunud ja alati oli leidunud mingi süütu seletus.
Kui kõne vastu võeti, jätsin tammumise ja ajasin end nagu valvelseisuks sirgu. Telefonis klõpsatas mängima salvestus: „Ärge katkestage kõnet. Meil on praegu suur kõnekoormus ...“
Püsisin vagusi ja püüdsin enesevalitsust säilitada, mu hingetõmbed olid valjud, kuna telefon oli vastu kõrva surutud.
Mõtlesin: Mu pojal on seljas punane Tasujatega pidžaama. Ma olen Route 199 kõrval Siskiyou riigimetsas Diamond Lake’i matkarajal. Benjamin on viieaastane. Me ei tea, kas ta on mesilaste suhtes allergiline. Siis katkes salvestus ja ma kangestusin, nagu oleksin saanud elektrilöögi.
Naisehääl lausus: „Häirekeskus. Kas teie probleem puudutab meesterahvast?“
Kuna küsimus tundus jabur, ei teinud ma sellest väljagi.
Ütlesin: „Ma palun päästeteenistust.“ Nende sõnade peale hakkasin nutma. Ütlesin läbi nuuksete valjemini: „Mu poeg ja
mees on mõlemad kadunud. Siskiyou riigimetsas 199 lähedal. Nad on paljajalu õues. Nüüdseks juba mitu tundi.“
Naine küsis: „Mõlemad kadunud isikud on meessoost?“
„Mis? Mu mees ja mu poeg. Jah, nad on meessoost. Jah.“
„Proua, ma loen teile nüüd avalduse. Püüdke kuulata, sest muud me teie jaoks hetkel teha ei saa. Kahekümne kuuendal augustil kell üheksateist neliteist Vaikse ookeani aja järgi täheldati mehi ja poisse mõjutavat massilist kadumist. Kuna kriisi laiaulatuslikkuse tõttu on võimatu igale probleemile eraldi reageerida, palume inimestel rahulikuks jääda ja uuemat infot uudistekanalitest jälgida. Hetkel meil rohkem infot pole. Palun ärge enam häirekeskusesse helistage ...“
Segasin vahele: „Ühendage mind lihtsalt päästeteenistusega. Palun, tegu on viieaastase lapsega. Väikese poisiga. Mul on päästeteenistust vaja.“
„Proua, te ei mõista.“
„Te peate mind ühendama. See on teie töö.“
„Kahekümne kuuendal augustil kell üheksateist neliteist Vaikse ookeani aja järgi täheldati mehi ja poisse mõjutavat ...“
Katkestasin kõne. Kontrollisin hiljutisi kõnesid, veendumaks, et olin ikka tõesti häirekeskusesse helistanud. Helistasin uuesti häirekeskusesse ja sattusin salvestuse peale. Juba ainuüksi see ajas mu keha hirmust pööraseks, kuid ma jäin ringi tammudes ja nuuksudes ja pomisedes ootele. Kui kõne viimaks vastu võeti, hakkas keegi teine naine juba enne, kui ma midagi öelda jõudsin, avaldust ette lugema. „Kahekümne kuuendal augustil kell üheksateist neliteist Vaikse ookeani aja järgi täheldati mehi ja poisse mõjutavat ...“
Röökisin: „Kas te kuulaksite mind? Kurat, kas te palun kuulaksite?“
Naine ütles: „Kas asi puudutab naisterahvast?“
„Ei,“ ütlesin ja ta katkestas kõne.
Helistasin higistades ja nuuksudes jälle häirekeskusesse, kuid sain vastuseks salvestuse. Vandusin ja virutasin telefoni vastu maad, seejärel ronisin neljakäpukil sellele järele. Pea kohal kahisesid puud valjult ja lähedal, seejärel vakatasid, kui tuul vaibus. Ei mingeid samme. Ei mingeid helisid, mis võinuk sid olla sammud. Olin valmis Benjamini päästmise nimel surema. See pidi ju ometi arvesse minema. Istusin maha ja üritasin isale helistada, kuid ta ei võtnud vastu.
Seejärel tahtsin helistada oma mehele, kuigi olin võtnud telgist tema telefoni ja see oli mul taskus. Mulle tundus, et on siiski väike võimalus, et ta võtab kõne vastu ja ütleb mulle, kus nad on. Ma ei andnud kiusatusele järele. Kui peaksin praegu aega raiskama, võib see nende hukatuseks kujuneda. Ajasin end jalule. Läksin uuesti mäest üles.