SISSEJUHATUSEKS
Selle raamatukese mõte on lapsevanemaid julgustada ja anda neile teadmine, et iga laps kasvab ja areneb oma tempos. Lapse esimese eluaasta arengu näitajate tabeleid võib internetiavarustest palju leida, kuid nagu meie täiskasvanud oleme erinevad oma olemuselt ja tegemistes, nii on ka meie lapsed. Erialaspetsialistidele tuginedes olen selles raamatukeses kirjeldanud vanuselisi oskusi, lähtudes ajast, kui enamik lapsi hakkab mingit tegevust tegema. Kui laps ei tee ainult ühte selles vanuses kirjeldatud tegevust, pole veel põhjust muretsemiseks. Kui laps ei tee mitut eakohast tegevust, on kindlasti põhjust võtta ühendust lastearsti, füsioterapeudi või tegevusterapeudiga. Nemad oskavad hinnata sinu lapse arengulisi oskusi ja anda asjatundlikku nõu.
Lapse areng esimesel eluaastal on keerukas ja mitmekülgne protsess. Me ei tohiks ära unustada, et kuigi esimesel eluaastal arenevad kõige silmanähtavamalt lapse füüsilised oskused, on inimese harmoonilise ja tasakaalustatud arengu eelduseks, et arenevad ka tajud ja asjadest arusaamine. Lapse areng on täiuslik, kui koos liigutuste keerulisemaks muutumisega tekib tal arusaam tegevuste ja esemete põhjuslikest seostest, sellega kujundame lapse enesest arusaamist. Lapse esimese eluaasta kogemused ei pruugi teda saata detailsena täiskasvanueas, kuid psühholoogide arvates panevad vanemad lapse esimese eluaasta jooksul aluse lapse käitumuslikele hoiakutele. Seega, ärme unustame, et meie lapsed vajavad esimestel eluaastatel rohkem kui massaaži, ujutamist ja erinevaid teraapiaid meid ennast kui nende turvatunde loojaid ja maailmapildi
kujundajaid. Inimene on keeruline tervik ja lapse kasvamise suunamiseks ning juhendamiseks peame lapsevanematena kasvama koos temaga, üritama maailma vaadata läbi tema ainulaadsete silmade. Ka väikese lapse vajadused ei ole rahuldatud pelgalt siis, kui ta pepu on kuiv ja kõht täis. Laps on sotsiaalne olend ja vajab õppimiseks suhtlemist, võimaldame siis talle seda ühiste tegevuste ja mõnusa koosolemise kaudu.
Raamatu juhistes tuginen oma pikaajalisele töökogemusele laste füsioterapeudina. Loodan, et need aitavad teil lapsevanematena vähem muretseda ja rohkem nautida koosolemise ja koostegemise rõõme.
Ma pühendan selle raamatukese oma kõige armsamale – oma lapselapsele Lisellele!
Esimestel elupäevadel suudab laps selgelt näha inimeste nägusid
20–30 sentimeetri kauguselt. Esimese elukuu lõpus suudab enamik
imikuid eristada esemeid meetri kauguselt. Laps oskab imeda oma sõrmi, ja kuigi me lapse hilisemas arengus seda tegevust taunime, pole esimesel elukuul vaja sellepärast muretseda. Selline tegevus rahustab last ja aitab üle saada väliskeskkonnaga tutvumise stressist. Laps suudab eristada ja kiiresti ära tunda mõningaid lõhnu, näiteks ema lähenemisel võib ta anda nutuga märku, et soovib rinnale, kuna ta tunneb ema lõhna järgi ära. Vastsündinu suudab kuulda teravaid helisid ning enamasti tunnevad lapsed esimese elukuu lõpul ära tuttava inimese hääle. Ja kuigi laps suudab esimesel elukuul magada ka valjude helide saatel, ei tähenda see, et ta ärkvel olles ei kuuleks normaalseid helisid ja hääli. Enamik lapsi on võimelised pead küljele pöörama ja kõhuli olles seda pisut isegi tõstma esimese elukuu lõpul, kuid ikkagi ei tohiks unustada, et lapse pead ja kaela on vaja tõstmise juures alati toetada. Esimene sotsialiseerumise märk – naeratus – tekib lapsel ilmselt une ajal. Esimese elukuu lõpul on naeratus juba suunatud konkreetselt sinule, kui sa oma last kõnetad või temaga tegeled.
LIIGUTUSLIK ARENG
Esimesel elukuul harjub ja kohaneb uus ilmakodanik uute oludega. Kohanemine toimub kõikides lapse arengu valdkondades, aga kõige märgatavam on esimese eluaasta jooksul tema liigutuslik areng. Mõelda vaid – vastsündinud abitust olendist sirgub 12 elukuuga inimesehakatis, kes on võimeline ennast püsti ajama ja isegi oma naljakal ebakindlal moel ringi
liikuma. Meie täiskasvanud imestame tihti, et alles see oli, kui planeerisime mingit tegevust, ja nüüd on sellest linnutiivul möödunud juba terve aasta. Seega, kui me täiskasvanutena tajume ja tunnetame aja kulgu oma igapäevases rutiinis ja rutus, siis katsugem hetkeks mõelda, mida tunneb või kuidas saab hakkama imik, kelle jaoks on iga uus päev justkui meie elus terve aasta! Kui palju uusi väljakutseid on igas päevas, pealegi on vaja tõestada ennast nii iseendale, oma vanematele kui ka … pea kohal tiirlevale laulvale lelule! Pole ime, et laps väsib kiiresti ja aeg-ajalt tabavad teda nutuhood – nutmine on ju tema esimesel elukuul ainuke suhtlusvahend, millega ta väljendab nii nälga, üksindustunnet, hirmu kui ka väsimust. Seega ära ürita oma lapsega esimesel elukuul korda saata imesid, ta vajab sinu tuge kohanemiseks eluga meie keskel. Lapse füüsiline valmisolek on piiratud ja kui ta vastab oma asendi muutmisele, sülle võtmisele või rääkimisele nutuga, on ta järelikult muljetest või ärkvelolekust väsinud. Katsu last sel juhul rahuliku jutu ja lauluga magama hällitada, et ta saaks koguda jõudu uueks alguseks järgmine kord, kui ta avab pärast kosutavat und silmad ja asub taas tegutsema. Arvestama peab tõsiasjaga, et esimesel elukuul vajab laps kosutavat und vähemalt 16 tundi ööpäevas.
Lapse liigutused on esimesel elukuul juhitud sünnipärastest refleksidest. Loodus on teinud väga targasti, andes lapsele sünniga kaasa teatavad aju poolt kontrollitud refleksid, mis aitavad tal uues elukeskkonnas toime tulla.
Need refleksid on järgmised:
otsimisrefleks (laps pöörab pead selles suunas, kust tema suunurka puudutada)
imemisrefleks (laps saab ema rinnast imemisliigutustega piima kätte)
haarderefleks (laps sulgeb oma pihu vanema sõrme ümber)
Moro refleks (valju hääle või kiire asendimuutuse peale reageerib laps käte-jalgade sirutuse ja pea kuklasse viimisega)
sammurefleks (kui laps kaenla alt toetatuna püsti tõsta ja pisut ette kallutada, teeb ta samme)
Lapse lihased pole veel sellises töökorras, et ta suudaks iseseisvalt toime tulla oma pea tõstmise või hoidmisega. Seega, iga kord kui oma last tõstad või süles hoiad, katsu tema pead toetada. Hea oleks vältida lapse pea toetamist kaelast, kuna selline puudutus kutsub lapsel esile taas ühe sünnipärase refleksi –sirutusrefleksi –, nii et laps võib end sinu kätel selle peale silda lükata. Kui asetada laps kõhuli, mida tuleks tema ühe ärkveloleku aja jooksul teha vähemalt korra, pöörab ta pea küljele, et nina oleks vaba hingamiseks. Kui laps pole ise võimeline oma pead küljelt küljele pöörama, aita ettevaatlikult kaelast toetades tal seda teha.
Lapse pilgukontakt sinuga võib olla juhuslik, tal võib esineda kõõritamist. Ära muretse, lapse silma liigutavad lihased alles harjuvad ümbritseva pusletükkide haaramisega. Algselt fikseerib laps silmad sinu näol või eredal valgusallikal, teisel elukuul hakkab ta jälgima toas liikuvaid esemeid ja inimesi. Kui asetada laps mähkimisalusele, üritab ta kõhuliasendis korraks pead tõsta, pepu on tal uppis ja küünarvartele toetada ta veel eriti ei jaksa.
Lapse kõhuliasendi arengu kohta
ütlevad lastearstid esimesel elukuul, et raskuskese asetseb rinnaosas. Samal ajal hakkab arenema lihaste töövõime ja tasapisi ka võime hoolimata raskusjõust säilitada pea püstist asendit. Püsti saab laps tõusta alles siis, kui raskuskese on nihkunud lihaste lisanduva töövõime tõttu nii palju allapoole (keha nimmeossa), tagades püstiseks asendiks vajaliku paljude lihaste koostöö. Lapse käte ja jalgade liigutused on kohmakad ja nurgelised, nendes puudub veel sujuvus. Tema erinevaid liigutusi sooritavad lihased „sebivad” alles läbisegi, omamata veel kindlat korda ja arusaama, millal peaks töösse lülituma. Esimesel elukuul võib laps juhuslikult tuua käed suu juurde ja vahetevahel üritada isegi neid lutsutada. Alates kolmandast elukuust muutub see liigutus juba teadlikuks, tegemist on lapse keha ja kehaosade tunnetuse arenguga.
KÕNE ARENG
Esimesel elukuul on lapse ainukeseks võimalikuks väljendusvormiks nutt. Seega ei tuleks nutuhooge paaniliselt karta. Pigem katsu aru saada nutu põhjusest ja õpi eristama eri intonatsiooniga nuttusid, nendega väljendab laps oma vajadusi või emotsioone. Kui jälgid oma last tähelepanelikult, suudad paari esimese elukuu jooksul õppida tundma nutu põhjuseid –nendeks võivad olla nälg, viha, ebamugavus, väsimus, üksindus, valu. Alati ei suuda me paraku mõistatada, mida väike ilmakodanik oma nutuga meile öelda püüab. Siis võib abi olla sellest, kui võtad oma lapse sülle ja kallistad teda, samuti võib teda rahustada kiigutamine. Kiikumise rahustav mõju tuleneb paljude laste arengut käsitlevate autorite arvates kiikumisel toimuvast tugevast tasakaaluaparaadi stimuleerimisest. Tasakaaluorgan
asetseb meie sisekõrvas ning selle organi stimuleerimine toob kaasa aju emotsioone kontrolliva osa (limbilise süsteemi) aktiivsuse alanemise. Sellest ka kiikumise ja kiigutamise rahustav mõju.
Räägi oma lapsega alati rahulikult ja selgelt, ära kasuta ärritatud hääletooni, sest selline intonatsioon võib teda ehmatada. Katsu meeles pidada, et kuigi esimesel elukuul on uut tüüpi toimetamist palju ja seetõttu kulub ka uutele tegevustele vähese vilumuse tõttu palju aega, on puudutus, kiigutamine ja kehaline kontakt lapsele praegu väga tähtsad. Sellega aitad oma lapsel kohaneda uue maailmaga ja ennast avastada. Psühholoogid peavad aga tervet ja tugevat minapilti inimese isiksuse kujunemise alustalaks. Seega saab sinu vaev hiljem tasutud terve ja tasakaaluka lapsega.
TAJU JA TEADVUSE ARENG
Kui sisened ootamatult ruumi või haarad rutakalt lapse sülle, võib ta võpatada nii valjude helide kui ka kiire liigutuse peale. Vahetevahel ta isegi reageerib sellistel puhkudel sünnipärase Moro refleksiga, ajades käed-jalad laiali ja pea kuklasse. Ära muretse, see on lapse loomulik reaktsioon ja tingitud veel tema kohanemisest uue elukeskkonna erinevate tingimustega. Kui näitad lapsele mänguasju või võtad ta sülle, märkad, et laps peatab oma silmad põhiliselt musta-valge või musta-kollase värvikombinatsiooniga leludel, riietel ja esemetel. Esimesel elukuul on need kombinatsioonid oma kontrastsusega nägemisimpulsse tõlkivatele ajukeskustele kõige selgemini eristatavad. Sa märkad, et laps pöörab tähelepanu erinevatele helidele, ta võib pöörata pead kõnetamise peale või lihtsalt heliallika suunas. Kõige
vahvam on see, kui märkad oma lapse esimest naeratust, tavaliselt ilmub see uneajal. Unes naeratab laps esimesel elukuul isegi rohkem kui ärkvel olles. Ärkvel olles ilmneb lapse jaoks lihtsalt pidevalt olukordi, mis on uued ja ei pruugi kutsuda kohe rõõmsalt naeratama.
MIDA MA SAAKSIN TEHA OMA LAPSE ARENGU
TOETAMISEKS
Lapsel on suur vajadus füüsilise kontakti järele oma vanematega, tal on olemas arusaamine täiskasvanu kõne toonist ja emotsioonidest. Seega räägi oma lapsega tasase häälega, võta teda sülle ja proovi vältida negatiivseid emotsioone temaga koos olles. Laps muutub samuti ärevaks, kui oled vihane või ärritunud.
Loo lapsega tegeledes ja suheldes temaga alati pilgukontakt. Laps on sotsiaalne olend, ja nagu me teame oma täiskasvanuelust, kui soovid hakata kellegagi suhtlema, lood kõigepealt temaga hea pilgukontakti. Ka laps vajab sinu julgustavat ja toetavat pilku, esimesel elukuul on see väga oluline tema edasise vaimse ja emotsionaalse aluspõhja loomiseks.
Laula oma lapsele, laulev hääl aitab kaasa heliliste häälikute tekkele.
Vii laps iga päev jalutama kas kandelinas või vankriga, nii harjub ta ümbritsevat keskkonda tajuma sellisena, nagu see on. Kunstlik ja liiga hoitud keskkond esimestel elukuudel võib tekitada hiljem lapsel lasteaias või koolis suhtlemistõrkeid.
Kata laps hällis või voodis kerge tekiga, et mitte takistada tema liigutusi ega põhjustada keha ülekuumenemist. Väikesel lapsel on
raske temperatuurikõikumistega kohaneda, ja kui paksu tekiga kunstlikult „kasvuhooneefekt” tekitada, muutub laps rahutuks, kuna tema kehatemperatuur võib samuti tõusta. Teine põhjus kergema teki valikuks on see, et kui katad lapse paksu ja raske tekiga, mille nurgadki on keeratud madratsi alla, oled ta otsekui kookonisse pannud. Laps tahaks väga käsi ja jalgu liigutada, sest see on ju tema jaoks põnev tegevus. Kui tal aga on raske seda teha, võib ta kergesti loobuda ja muutuda kehaliselt loiuks.
Aseta laps kõhuli, kui ta on rahulik. Lapse kehalises arengus eristavad spetsialistid kolme oskuste valdkonda: kõhuliasendi areng, seliliasendi areng ja püstise (k.a istuva) asendi areng. Kõigis neis valdkondades toimub pikk ja keeruline areng, mis hõlmab mitmeid osaoskusi, mille omandamine on vajalik lõpuks kontrollitud püstise asendi saavutamiseks. Kõhuliasendi areng algab sellest, et laps hakkab pead püsti ajama, ja seda hoolimata raskusjõust, mis surub teda vastu maad. Ülakeha ja kaela lihaste arengu ning asenditunnetuse arengu seisukohast on väga oluline, et laps harjuks kõhuliasendiga esimestest elupäevadest alates. Võid teda hoida ka oma kätel kõhuli.
Kiiguta last rütmiliselt süles, rütmi tajumist peetakse paljudes kehalise tegevuse käsitlustes hilisema koordineeritud liikumise aluseks. Ka meie kõige kõrgemini arenenud liikumistegevus – kõnd – pole ju midagi muud kui rütmiline kehaline tegevus.
Ürita kiiresti reageerida lapse nutule, ära jäta last üksi, sest sa oled tema usaldusisik. Pikaajaline üksiolek, millega rahulolematust väljendab laps valju nutuga, on talle frustratsiooniallikaks.
Lapse mänguasjadeks sobivad esimesel elukuul mahedate meloodiatega mitte väga väikesed mänguasjad. Väldi liiga kirevaid ja järskude helidega mänguasju, sest need koormavad lapse arenevat närvisüsteemi liigselt muljetega.