Sisukord
Saabumine I 7
Saabumine II 13
Palveta Michael O’Neilli hinge eest 20
Mayo – God help us 28
Inimasula skelett 38
Rändav poliitiline hambaarst 45
Ühe iiri linna portree 50
Limerick hommikul 50
Limerick õhtul 55
Kui Jumal tegi aja 63
Tähelepanekud Iiri vihma kohta 70
Maailma kauneimad jalad 74
Surnud indiaanlane Duke Streetil 86
Pilk tulle 92
Kui Seamus tahab klaasikese võtta 96
Proua D. üheksas laps 102
Väike lisandus õhtumaisele mütoloogiale 109
Ühtegi luike polnud näha 116
Ütlemised 123
Hüvastijätt 127
Lisa 133
Kannitverstan. J. P. Hebel 133
Tähetaalrid. Vennad Grimmid 137
Heinrich Böll in memoriam 139
See Iirimaa on olemas: kes aga kohale sõidab ja seda ei leia, ärgu nõudku mingit kahjutasu autorilt.
1
Saabumine I
Auriku pardale minnes nägin, kuulsin ja haistsin, et olin tõesti mingi piiri ületanud; olin näinud üht Inglismaa kenadest külgedest: peaaegu bukoolilist Kenti, topograafilist imet Londonit olin vaid riivanud, siis olin näinud üht Inglismaa süngetest külgedest: Liverpooli, aga siin aurikul oli Inglismaa lõppenud, siin lõhnas juba turba järele, vahetekilt ja baarist kostis kurguhäälset kelti keelt, siin omandas Euroopa sotsiaalne kord juba teised vormid: vaesus polnud isegi mitte enam „patt”, vaid ei patt ega voorus: ühiskondliku eneseteadvuse momendina oli ta niisama tähtsusetu kui rikkuski; püksiviigid olid kaotanud oma lõikava teravuse ja haaknõel, vana keltigermaani sõlg, astus jälle oma õigustesse; kus nööp oli mõjunud nagu rätsepa pandud punkt, seal rippus haaknõel kui koma; improvisatsiooni märgina soodustas ta voldilangu, kus nööp oli seda takistanud. Ma nägin seda ka hinnalipikute kinnitajana, püksitraksipikendajana,
mansetinööbi asendajana, lõpuks oli see ka relv, millega keegi väikemees torkas ühe mehe püksitagumikku; poiss oli imestunud, siis kohkunudki, sest mees ei ilmutanud mingit reaktsiooni; siis toksas poiss meest ettevaatlikult nimetissõrmega, et kindlaks teha, kas mees on veel elus; ta oli elus, lõi poisile naerdes õlale.
Ikka pikemaks kasvas saba luugi ees, kust suurejoonelistes portsudes ja odava raha eest anti LääneEuroopa nektarit: teed; nagu pingutaksid iirlased kõigest jõust, et mitte ilma jääda sellestki maailmarekordist, millega nad napilt edestavad Inglismaad: aastas tarvitatakse Iirimaal peaaegu kümme naela teed inimese kohta; niisiis peab igast iiri kõrist iga aasta läbi voolama väikene basseinitäis teed.
Sabas aegamisi edasi nihkudes jäi mulle küllalt aega, et tuletada meelde teisigi Iiri maailmarekordeid: sellele maale ei kuulu rekord mitte ainult teejoomises, teiseks on nende käes ka rekord preestrite järelkasvus (näiteks Kölni piiskopkond peaks aastas pühitsema ligi tuhat preestrit, et konkureerida mõne väikese Iirimaa piiskopkonnaga); kolmas maailmarekord kuulub Iirimaale kinoskäimises (jällegi – kui palju ühisjooni kõigi vastuolude juures! –napilt Inglismaad edestades); neljandaks ja lõpuks tähtis rekord, millest ma ei söanda öelda, kas ta on põhjuslikus seoses kolme eelmisega: Iirimaal on kõige vähem enesetapjaid maailmas. Rekordeid viskijoomises ja sigaretisuitsetamises pole veel välja selgitatud, aga nendelgi aladel on Iirimaa kaugel ees – see väikene maa, millel
on pinda niisama palju kui Baieril, aga elanikke vähem kui Esseni ja Dortmundi vahel.
Tassike teed kesköö paiku, läänetuule käes seistes ja lõdisedes, sellal kui aurik pikkamisi avamerele nihkub, siis üks viski ülal baaris, kus ikka veel kõlas kurguhäälne kelti keel, aga ühestainsast iiri kõrist; baari eesruumis tõmbusid nunnad nagu suured kodulinnud ööseks kössi, oma kapuutside ja pikkade rüüde all oli neil soe, nad tõmbasid oma pikad roosikrantsid sisse, nagu välja sõites paadis köied sisse tõmmatakse; kellelegi noormehele, kes seisis, imik süles, baarileti ääres, keelduti just andmast viiendat klaasi õlut, ta naiseltki, kes kaheaastase tüdrukuga tema kõrval seisis, võttis kelner klaasi käest ega täitnud seda enam; pikkamisi tühjenes baar, juba oli kurguhäälne kelti keel vaikinud, nunnade pead noogutasid tasakesi unes, üks nunn oli unustanud oma roosikrantsi sisse tõmmata, suured pärlid veeresid laeva õõtsudes edasi-tagasi; nood kaks, kellele oli keeldutud juua andmast, taarusid, lapsed süles, minu ees, tüürisid ühe nurga poole, kus neid olid endale kohvritest ja pappkastidest väikese varjupaiga ehitanud; seal magasid veel kaks last, mõlemalt poolt vanaema vastu nõjatudes, kelle must suurrätt näis pakkuvat soojust kolmele; imik ja kaheaastane õeke laaditi pesukorvi, kaeti kinni, vanemad pugesid tummalt kahe kohvri vahele, tihedasti teineteise vastu liibudes, ja mehe valge kitsas käsi tõmbas nende mõlema kohale vihmamantli nagu telgikatuse. Vaikus, ainult kohvrilukud tilisesid tasakesi laevasõidu rütmis.
Ma olin unustanud endale ööseks paika kindlustada, ronisin üle jalgade, kastide, kohvrite; sigaretid hõõgusid pimedas, ma napsasin sosinal aetud jutust lausejuppe: „Connemara ... ei mingit santsu ... Londonisse ettekandjaks.” Kükitasin päästepaatide ja päästevööde vahele, aga läänetuul oli nii terav ja niiske, ma tõusin püsti, käisin läbi terve laeva, mis sarnanes rohkem väljarändajate kui kojupöördujate laevaga; jalad, hõõguvad sigaretid, lausekatked sosinal aetud jutust; kuni keegi preester mul mantlisabast kinni võttis ja naeratades enda kõrvale istet pakkus; ma nõjatusin tahapoole, et uinuda, aga preestrist paremal, rohelise-hallitriibulise reisiteki all rääkis õrn selge hääl: „Ei, father, ei, ei ... liiga kibe on Iirimaale mõelda. Kord aastas tuleb mul seal küll ära käia vanemaid külastamas ja mu vanaema on kah veel elus. Kas te tunnete Galway krahvkonda?”
„Ei,” ütles preester tasa.
„Connemarat?”
„Ei.”
„Te peaksite seda nägema, ja ärge unustage tagasisõidul Dublini sadamas tähele panemast, mida Iirimaalt eksporditakse: lapsi ja preestreid, nunnasid ja biskviite, viskit ja hobuseid, õlut ja koeri ...”
„Mu laps,” ütles preester tasakesi, „te ei peaks neid asju ühe hingetõmbega nimetama.”
Rohelise ja halli reisiteki all sähvatas põlema tuletikk, mõneks sekundiks sai nähtavaks terav profiil.
„Ma ei usu jumalat,” ütles õrn selge hääl, „ei, ma ei
usu jumalat – miks ei peaks ma siis preestreid ja viskit, nunnasid ja biskviite ühe hingetõmbega nimetama; ma ei usu ka Kathleen ni Houlihani*, seda muinasjutuIirimaad ... Ma olin kaks aastat Londonis ettekandjaks; ma nägin, kui palju raisus tüdrukuid ...”
„Mu laps,” ütles preester tasakesi.
„... kui palju raisus tüdrukuid Kathleen ni Houlihan on Londonisse saatnud; pühakute saar.”
„Mu laps.”
„Nii kutsus mind ka preester kodus: mu laps ... Ta tuli pika maa tagant jalgrattaga, et meile pühapäeval missat lugeda, aga temagi ei saanud midagi selle vastu, et Kathleen ni Houlihan eksportis kõige kallimat, mis tal on: oma lapsi. Minge Connemarasse, father – ühekorraga nii palju kaunist maastikku nii väheste inimestega pole te kindlasti veel kunagi näinud; vahest loete meilegi kord missat ja näete siis mind pühapäeval vagalt kirikus põlvitamas.”
„Aga te ei usu ju Jumalat.”
„Aga kas te arvate, et ma võiksin endale lubada oma vanematele seda häbi teha, et ma kirikusse ei läheks?
„Meie hea tüdruk on jumalakartlikuks jäänud – jumalakartlikuks heaks lapseks!” Ja mu vanaema suudleb mind, kui ma jälle tagasi sõidan, õnnistab mind ja ütleb: „Jää ikka nii jumalakartlikuks, nagu sa oled, mu hea laps!” ... Kas teate, mitu lapselast mu vanaemal on?”
* Kathleen ni Houlihan – Iirimaa poeetiline nimetus. (Tõlkija märkus)
„Mu laps, mu laps,” ütles preester tasakesi.
Sigaret lõi heledalt hõõguma, lastes jälle üheks sekundiks paista teravat profiili.
„Kolmkümmend kuus lapselast on mu vanaemal, kolmkümmend kuus; kolmkümmend kaheksa tal oli: üks kõmmutati maha lahingus Inglismaa pärast, teine lasti koos Inglise allveelaevaga põhja – kolmkümmend kuus on veel elus: kakskümmend Iirimaal, teised ...”
„On maid,” ütles preester tasakesi, „mis ekspordivad hügieeni ja enesetapumõtteid, aatomikahureid, kuulipildujaid, autosid ...”
„Oo, ma tean,” ütles õrn selge tüdrukuhääl, „ma tean seda kõike: mul on endalgi preestrist vend ja kaks nõbu; nemad on ainsad kogu suguseltsis, kellel on auto.”
„Mu laps ...”
„Ma katsun nüüd natuke magada – head ööd, father, head ööd!”
Hõõguv sigaret lendas üle reelingu, roheline ja hall tekk tõmmati kõvasti kitsaste õlgade ümber, preestri pea kõikus edasi-tagasi, nagu oleks ta seda pidevalt raputanud; vahest oli see ka ainult laevasõidu rütm, mis pead liigutas.
„Mu laps,” ütles ta tasakesi veel üks kord, aga ei saanud enam vastust.
Ta nõjatus ohates tahapoole, keeras mantlikrae üles; revääri all oli tal tagavaraks neli haaknõela, mis kõikusid edasi-tagasi viienda, põikipidipistetud haaknõela küljes, ühes rütmis tasaselt rappuva aurikuga, mis sõitis halli pimedusse pühakute saare poole.
Saabumine II
Tass teed päikesetõusu ajal, lodinal läänetuule käes seistes, sellal kui pühakute saar end veel päikese eest hommikuhämarusse peitis; niisiis sellel saarel elab ainus rahvas Euroopas, kes pole iialgi vallutusretki teinud, kes ise küll mõned korrad ära vallutati, taanlased, norralased, inglased olid vallutajad – see rahvas saatis välja ainult preestreid, munki, misjonäre, kes kummalist ringteed kaudu tõid üle Iirimaa Teeba askeesi vaimu Euroopasse; rohkem kui tuhande aasta eest oli siin, nii kaugel keskmest väljas nagu ekstsenter, sügavale Atlandi ookeani libisenud, Euroopa hõõguv süda ...
Nii palju rohehalle reisitekke oli kõvasti kitsaste õlgade ümber tõmmatud, nii palju rangeid profiile nägin ma ja nii mõnelgi üles pööratud preestrikrael tagavaraks põikipidipistetud haaknõela, mille küljes tasakesi kõikumas veel kaks, kolm, neli nõela ... kitsad
näod, unehägused silmad, pesukorvis imik, kes imes pudelist, samas kui isa võitles teeluugi juures tulutult õlle pärast. Aegamööda tõi hommikupäike udust nähtavale valgeid maju, punavalge signaaltuli haukus laevale vastu, aeglaselt ähkis aurik Dun Laoghaire’i sadamasse. Kajakad tervitasid teda, Dublini hall siluett tuli nähtavale, kadus jälle: kirikud, mälestussambad, dokid, üksik gasomeeter: kõhklevad suitsujoad mõnest korstnast: väheste hommiku söögiaeg: Iirimaa magas veel, pakikandjad all kail hõõrusid und silmist, taksojuhid lõdisesid hommikutuules. Iiri pisarad tervitasid kodumaad ja tagasipöördujaid. Nimed lendasid edasi-tagasi nagu pallid.
Väsinult tuikusin laevalt rongi, rongist mõne minuti pärast Westland Row’ suurde pimedasse jaamahoonesse, sealt tänavale: ühe musta maja aknalaualt tõstis keegi noor naine parajasti oranži piimanõud tuppa; ta naeratas mulle ja mina naeratasin vastu.
Oleksin ma olnud nii kõigutamatult naiivne nagu see saksa käsitöölisesell, kes Amsterdamis isand Kannitverstani* elu ja surma, vaesust ja rikkust uuris, siis oleksin võinud uurida Dublinis härra Sorry elu ja surma, vaesust ja rikkust, sest kellelt ma ka ei küsinud, mida ma ka ei küsinud, vastuseks sain ikka napi: „Sorry.”
Ma küll ei teadnud, aga aimasin, et hommikutunnid kella seitsme ja kümne vahel on ainsad, mil iirlased
* Kannitverstan – J. P. Hebeli (1760–1826) üldtuntud kalendrijutt, vt lisa.
kalduvad napisõnalisusele, ja nii otsustasin ma mitte rakendada oma kasinat keeleoskust ja leppida kurvalt sellega, et mina pole nii kõigutamatult naiivne nagu see kadestusväärne Tuttlingeni käsitöölisesell Amsterdamis. Mis kena oleks olnud küsida: kellele kuuluvad need suured laevad seal sadamas? – Sorry. Kes seisab seal üksinda hommikuudus kõrgel mälestussamba otsas? –Sorry. Kelle omad on need närudes paljasjalgsed lapsed? – Sorry. Kes on see salapärane noormees, kes bussi tagaplatvormil nii petliku sarnasusega – ta-ta-ta-ta –hommikuudus kuulipildujat järele aimab? – Sorry. Ja kes ratsutab seal nii vara, kepike käes ja hall silinder peas, läbi hommiku ja tuule? – Sorry.
Otsustasin usaldada rohkem oma silma kui keelt ja teiste kõrvu ning teha puudujäägid tasa poesilte uurides, ja sealt nad tulidki mulle vastu raamatupidajatena, kõrtsmikena, juurviljakaupmeestena: kõik need Joyce’id ja Yeatsid, McCarthyd ja Molloyd, O’Neillid ja O’Connorid, isegi Jackie Coogani jäljed näisid siia toovat, ja ma pidin otsustama endale tunnistada, et selle mehe nimi seal kõrgel mälestussamba otsas, kes hommikuudus ikka veel üksildasena mõjus, polnud loomulikult Sorry, vaid Nelson.
Ma ostsin ajalehe, ajakirja, mille nimi oli Irish Digest, ja lasksin end ära võluda poesildist, mis tõotas: „Bed and breakfast reasonable”; tõlkisin selle tõotuse „mõistlikuks voodiks ja mõistlikuks hommikueineks” ning otsustasin kõigepealt mõistliku hommikueine kasuks.
Kui tee, mida juuakse mandril, sarnaneb värvuselt koltunud rahakaardiga, siis neil saartel lääne pool Ostendet on tal tume toon nagu vene ikoonidel, millest paistab läbi kuldne kuma, kuni piim muudab selle ühte karva ületoidetud imiku nahavärviga; mandril serveeritakse teed lahjalt, aga kallihinnalises portselanis, siin kallatakse mõlkis plekk-kannust ükskõikselt inglitejooki võõrale kosutuseks paksudesse keraamilistesse tassidesse, pealegi imeodavalt.
Hommikueine oli hea, tee oma kuulsust väärt ja sellele lisandus teed serveeriva noore iirlanna tasuta naeratus.
Ma lehitsesin ajalehte ja leidsin kõigepealt lugejakirja, mis nõudis Nelsoni mahavõtmist sealt ülevalt ja asendamist Jumalaema kujuga. Veel üks kiri, mis nõudis
Nelsoni mahavõtmist, veel üks ...
Kell oli kaheksa saanud, kõnevool lahvatas valla ja see arvas mindki kaasa: mind puistati üle sõnadega, millest ma mõistsin ainult ühte: Germany. Ma otsustasin anda sõbraliku, aga kindla vastulöögi selle maa relvaga, sorry’ga, nautida räpaka teejumalanna tasuta naeratust, kuni mind pani võpatama äkiline mühin, peaaegu kõuekõmin. Kas sellel kummalisel saarel võis tõesti olla nii elav rongiliiklus? Kõuekõmin kestis edasi, artikuleerus, „Tantum ergo”* vägev hakatus sai alates „Sacramentum – veneremur cernui’st” selgelt ja puhtalt kuuldavaks, viimse silbini väljapeetult kõlas see vastasasuvast St. Andrease kirikust
* „Tantum ergo” – katoliiklik hümn, mida lauldakse pärast pühapäevamissat.
üle Westland Row’ ja nõnda nagu esimesed tassid teed olid niisama head kui need paljud, mida ma edaspidi veel juua saan – mahajäetud räpastes kolkakülades, hotellides ja kaminatulede ees –, nõnda jäi ka mulje rabavast jumalakartlikkusest, nagu see kohe pärast „Tantum ergo’t” ujutas üle Westland Row’: nii palju inimesi näeb meie pool kirikust väljumas ainult pärast lihavõttemissat või jõulujumalateenistust; aga veel polnud ma unustanud selle terava profiiliga uskmatu piiga pihtimust.
Kell oli alles kaheksa hommikul, pühapäev, veel liiga vara, et võõrustajat üles äratada: aga tee oli külmaks läinud, kohvikus lõhnas lambarasva järele, külastajad kahmasid kokku pappkaste ja kohvreid, rühkisid busside poole. Lustita lehitsesin ma Irish Digest’i, tõlkisin takerdumisi mõne artikli ja lühiloo alguse, kuni mu tähelepanu köitis mõttetera 23. leheküljel; ma mõistsin seda aforismi kaua enne, kui suutsin ta ära tõlkida: tõlkimata kujul, mitte saksa keeles ja ometi arusaadavana mõjus ta peaaegu veel paremini kui saksa keelde tõlgituna: „Kalmistud,” seisis seal kirjas, „on täis inimesi, ilma kelleta maailm ei saanud elada.”
Juba see tarkus üksi näis olevat Dublini-reisi väärt ja ma otsustasin selle sügavale südamesse sulgeda, nendeks silmapilkudeks, mil ma peaksin endale tähtis tunduma (hiljem paistis see mulle võtmena, mõistmaks seda kummalist segu kirest ja tasakaalukusest, toda meeletut väsimust, minnalaskmist paaris fanatismiga, mida mul tuli sageli kohata).
Suured jahedad villad olid veel peidus rododendronite taga, palmipuude ja oleandripõõsaste taga, kui ma jõudsin otsusele hoolimata nii barbaarselt varasest ajast võõrustaja üles äratada; taamal tulid nähtavale mäed, pikad puuderead.
Juba kaheksa tundi hiljem kuulutas saksa kaasmaalane mulle kategooriliselt: „Siin on kõik räpane, kõik kallis ja õiget karbonaadi ei saa te kusagilt,” ja juba kaitsesin ma Iirimaad, ehkki ise alles kümme tundi maal viibinud, kümme tundi, millest viis olin maganud, ühe vannis käinud, ühe kirikus olnud, ühe vaielnud kaasmaalasega, kellel oli välja panna pool aastat minu kümne tunni vastu. Ma kaitsesin Iirimaad kirglikult, võitlesin tee, „Tantum ergo”, Joyce’i ja Yeatsiga karbonaadi vastu, mis oli mulle seda ohtlikum, et ma üldse ei teadnud, mis see karbonaad on (alles ammugi kodus tagasi, vaatasin tema identifitseerimiseks Duden’ist* järele ja lugesin: praetud ribitükk); karbonaadi vastu võideldes aimasin vaid ähmaselt, et see peab olema mingi liharoog – aga mu võitlus oli asjatu; kes läheb välismaale, tahaks küll meelsasti oma maa puudustest pääseda – oh seda kodust kirumist! –, aga kodumaa karbonaadid tahaks ta kaasa võtta; tõenäoliselt ei saa Roomas karistamatult teed juua, nii nagu Iirimaal ei saa karistamatult – kui, siis ehk vaid mõne itaallase juures – kohvi juua. Ma loobusin võitlusest, sõitsin bussiga tagasi ja imetlesin lõputuid sabasid
* „Duden” – saksa õigekeelsussõnaraamat.
kinode ees, mida paistis olevat rikkalikult: hommikuti tungeldakse kirikute ees ja sees, mõtlesin ma, õhtuti ilmselt kinode ees ja sees; rohelise ajaleheputka ees läksin jälle iirlanna naeratuse õnge, ostsin ajalehti, sigarette, šokolaadi, siis langes mu pilk raamatule, mis lebas tähelepandamatult brošüüride vahel; selle punase randiga valge kaas oli juba määrdunud, pruugituna sai selle ühe šillingi eest ja ma ostsin ta ära. See oli Gontšarovi „Oblomov” inglise tõlkes. Ma teadsin küll, et Oblomovi kodumaa jääb ligikaudu 4000 kilomeetrit ida poole, aga ühtlasi aimasin, et ta sobib päris hästi siia maale, kus vihatakse varast tõusmist.