Eesti linnud vesivärvides, tutvustus

EESTI LINNUD VESIVÄRVIDES

MARIE MARTINE LUPP

Eessõna

Nii kunst kui loodus on minu jaoks südamelähedased teemad. Lendavaid elusolendeid, olgu need ulmelised või reaalsed, olen ma lapsest saati suurte silmadega vaadanud, kuid mu oskus linde paberile panna vajas palju lihvimist. Maalida tahtsin seepärast, et tavaliselt tegelen rohkem joonistamisega. Kui on sobilik pliiats, paber ja kustukumm, võin väga kauaks joonistust viimistlema ja nikerdama jääda. Ehk olekski mu töö lõpptulemus joonistades paremini välja tulnud, kuid tean, et mugavusmulli peab aeg-ajalt lõhkuma, enne kui sinna sisse ära lämbume. Uute asjade proovimine arendab ka vanu oskusi.

Seetõttu otsustasin joonistamise asemel linde vesivärvidega maalida. Samaaegselt võimaldas see paremini tundma õppida nii Eesti linde kui ka vesivärvitehnikat. Inspiratsiooni sain teistelt kunstnikelt ja loodusest. Töö kõige raskemaks osaks oli lindude kavandamine, sest tahtsin, et iga maalil kujutatud lind sarnaneks võimalikult palju tegelikule linnule. Kustukumm oli siin üheks suurimaks abiliseks.

Enne töö alustamist olin juba mõelnud, mis linde ma kindlasti kujutada tahan. Näiteks soovisin maalida vareslasi ja tihaseid, kellest ka alustasin. Ajanappuse tõttu ei jõudnud ma kõigi soovitud lindeudega valmis. Maalimata jäid Eesti röövlinnud, tuntumad veelinnud ja tuvid. Kui saaksin töö uuesti teha, siis alustaksin seekord kõige tuntumate ja levinumate lindude maalimisest. Suure osa lindudest valisin seekord sellepärast, et nad olid huvitavad ja ma ei teadnud, et meil Eestis selliseid liike leidub.

Linde maalisin umbes üheksa kuud. Selle aja jooksul sain teada palju oma tugevustest ja nõrkustest. Avastasin vesivärvidega maalimise juures uusi nippe ja tehnikaid ning sain teada, mis osadele lindude joonistamisel keskenduda. Õppisin Eesti linde paremini tundma ja looduses märkama.

Otsustasin maalida realistlikult, et rõhutada iga linnu omapärasust ja iseloomu võimalikult tõetruult. Töö tegemisel polnud realistlikkus lõpuks aga peamine fookus ja lubasin endal aeg-ajalt sellest stiilist kõrvale hiilida, kuigi väga kaugele ma ei rännanud.

Tihti tegin enne vesivärvipaberile joonistamist märkmikusse valitud linnust väikesi ja kiireid visandeid, et linnuga lähemalt tutvuda. See tegi hiljem linnu kujutamise lihtsamaks. Linnu kavandamisel või visandi tegemisel lähtusin lihtsatest kujunditest. Näiteks koosnevad väiksemad linnud peamiselt kahest ringist, kolmnurkadest ja mõnest joonest.

Minu kogemuse põhjal sõltub töö lõpptulemus suurel määral enne töö alustamist tehtud plaanidest. Enne põhivahenditega joonistamise alustamist tasub ära kustutatava pliiatsi või muu sellise vahendiga kavandi või visandi tegemine. Nii toimides võib hiljem hajameelsuse või vale käeliigutuse tõttu tekkinud vigu ära hoida. Selle töö juures pidasin tähtsaks selgete ja täpsete alusjoonistuste tegemist. Ja kuna soovisin linde võimalikult tõetruult kujutada, ei tohtinud detailid kaotsi minna.

Linnu maalimise protsess algas linnu visandile õrna ja lahjendatud värvikihi lisamisega. Seda tehes sain paika panna esimese kihi, millele oli hea kihte lisama hakata. Selle kihi värvus sõltus nii linnu sulestikul olevatest värvinüanssidest kui ka perspektiivist ja valgusest. Näiteks kui linnule paistis ühelt poolt valgus ja teisel pool oli vari, võisin varjudesse külmi alatoone lisada, valgustatud alale aga soojemaid.

Kui linnu lähedal oli tugevat värvi objekt või maapind, lisasin selle värvi ka linnule. Mõne linnu puhul, kelle saba paistis ta selja tagant välja, jätsin saba heledamaks, et tekitada kaugusetunnet.

Kui esimene kiht kuivanud oli, meeldis mulle jätkata silma ja selle ümbruse maalimisega. Seda tegin väiksema pintsli ja tumeda värviga. Maalimise põhiline osa oli kihtide lisamine. Sellel tegevusel polnud mingit erilist korda või tehnikat, kõik olenes linnust ja sellest, mida ma tol hetkel mõtlesin. Kui mul oli juba paar kihti tehtud, hakkasin detaile lisama. Peale linnu silma vajasid erilist hoolt ka ta jalad ja sulestik. Seesuguseid detaile on näha näiteks tuttlõokese või hõbekajaka maalidel. Töö käigus märkasingi pidevalt uusi asju, mida silmas pidada, et lind realistlikum välja näeks. Pintslilöögid võiksid olla vabad ja voolavad. Lõpuks pole mõtet üritada kõiki pisidetaile maalida, tuleb asju osavalt üldistada, panna detaile vaid sinna, kus neid vaja on.

Ja oluline on ka ennast häälestada. Näiteks mäletan, et laugu maalimise ajal kuulasin muusikali „Ooperifantoom”, kuna see lind meenutab mulle oma musta sulestiku, punaste silmade ja näol olevat valget maski kujutava laubaga Ooperifantoomi ennast.

Pasknäär kogub hoolega tammetõrusid ja on seepärast ülioluline tammepuude levikule.

Laanenäär on ilusa sulestikuga julge lind.

Harakas on küll tuntud oma vargaloomuse poolest ja tihti võib ta teistelt loomadelt toitu napsata, kuid inimeste vara ta pessa pigem ei tassi.

Jäälind sai oma teadusliku nime Alcedo atthis vanakreeka mütoloogiast: Alkyonelt, kelle jumalad muutsid jäälinnuks, ja Atthiselt, noorelt naiselt Lesbose saarel, kelle ilu kiidab Sappho.

Marie Martine Lupp on kõige muu hulgas noor kunstnik, kes lõpetanud Võru Kunstikooli ja võitnud 2021. aastal Ilon Wiklandi nimelise noore kunstniku preemia. Algkooli ajal elas Marie Norras ja käis seal koolis. Tänu sellele võib ta vestelda ja kirjutada nii eesti kui ka norra keeles. Eestisse tulles jätkas Marie 5. klassis, kus leidis kiiresti häid sõpru. Kaaslaste arvates on Marie loominguline, andekas ja töökas, hea kujutlusvõimega ning ta oskab oma kujutluspilti kaaslastele kirjeldada. Tema räägitud lood on põnevad ja värvikad. Talle meeldivad linnud, koerad ja must tee. Raamatus on materjal Marie Parksepa Keskkooli 8. klassis kaitstud loovtööst, mis pälvis Eesti Teaduste Akadeemia riikliku teadustööde konkursi 1. preemia põhikooli astmes ning ka Eesti Kunstiakadeemia eripreemia.