claudia

Saateks „Kogu elu on mu pingutused olnud suunatud sellele, et mitte korrata oma isa saatust. Ja nüüd seisneb meie ainus erinevus selles, et isa suri alkoholismi kätte, aga mina ei pruugi enda omasse surra.“ Nende sõnade esmakordsest kuulmisest on möödunud palju aastaid. Nende jooksul olen kuulnud sarnaseid lugusid igas vanuses meestelt ja naistelt üle maailma. Olenemata sellest, millise sõltuvusainega tegu on, suurem osa sõltlaste lapsi on endale lubanud: „Minuga ei lähe iialgi nii.“ Nad tõotasid endale, et nemad ei tee nii, nagu nende vanemad.

Perenõustamistel kuulen sama lugu nende sõltlaste abikaasadelt ja elukaaslastelt, kes on kasvanud sõltuvushäirega perekonnas ja samu lubadusi korranud. Nad ei kujutanud uneski ette, et see võiks nendega juhtuda. Kuid nad abiellusid sõltlasega – mõned neist mitte ühe korra, vaid kaks või kolm korda –, kuigi olid siiralt uskunud, et nendega ei lähe iialgi nii. Nad on jahmunud, kui sõltuvusmuster kordub. Ei lähe kaua, enne kui nendegi lapsed endale sama lubaduse annavad. Uus põlvkond lapsi peab keset kaost ja hirmu võitlema oma enesehinnangu eest.

Juhindun töös ja eraelus veendumusest, et keegi pole ära teeninud hirmus ja häbis elamist. Ma ise kasvasin üles keskkonnas, 15