CLAUDIA BLACK
MINUGA EI LÄHE IIALGI NII LAPSEPÕLV SÕLTLASE PERES JA SELLE MÕJU TÄISKASVANUEAS
Sisukord Saateks eestikeelsele väljaandele . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 9 Autori märkus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 13 Saateks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 15 Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 21 1. Pildikesi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 27 2. Rollid perekonna sees . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 31 3. Perekonna reeglid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 53 4. Kuidas kandub roll edasi täiskasvanuellu? . . . . . . . . . . . . . 77 5. Elu traumaga . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 103 6. Trauma kui perekondlik pärand . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 127 7. Sõltlase täiskasvanud laps asub tervenemise teele . . . . . 157 8. Laps koduseinte vahel . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 205 9. Kust saada tervenemiseks tuge? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 237 Lisa . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 247 Samalt autorilt . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 251 Tänusõnad . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 253 Autorist . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 256
Saateks eestikeelsele väljaandele Dr Claudia Blacki raamat „Minuga ei lähe iialgi nii“ aitab Eesti lugejal paremini mõista, et sõltuvus ei puuduta ainult liigtarvitajat, vaid mõjutab kõiki tema lähedasi, eriti valusalt tema peres kasvavaid lapsi ja nende turvatunnet. Sõltuvushäirega pere lapsed õpivad varakult võtma liiga palju vastutust ja end teiste järgi kohandama, tihti oma vajaduste ja tunnete arvel. Nad õpivad muretsema asjade pärast, mida nad muuta ei saa. Täiskasvanuna võib neil olla raske teha endast lähtuvaid valikuid. Nad võivad kogeda ebamäärast rahutust ja vajadust olla pidevalt tegevuses. Oma ettevõtmistes on nad sageli edukad, sest on harjunud palju pingutama, kuid sisimas võivad nad olla rahulolematud ning enda suhtes liiga nõudlikud. Raskusi kogevad nad eelkõige suhetes, kus nad kipuvad järgima lapsepõlve alateadlikke käitumismalle. Kanada sõltuvusekspert ja arst Gabor Maté on öelnud, et sõltuvuse juur on hingevalu. Hingevalu tähendab siinkohal lapsena kogetud üksindust, abitust ja kurbust – olulistel hetkedel ei ole laps saanud vanematelt tõelist tuge ja mõistmist. Sõltuvushäirega peres on vanemad sageli koormatud omaenda 9
minuga ei lähe iialgi nii
muredega ja neil on vähe energiat, et lapse jaoks olemas olla. Nad ei peegelda lapsele mõistvalt ja hoolivalt tema tundeid. Sõltuvus (ka kaassõltuvus) on sageli peremuster – põlvkondade viisi on püütud selle abil eluraskustega toime tulla. Paljud uuringud näitavad, et sõltuvus ei ole mitte niivõrd geneetiline pärand, vaid õpitud käitumine, kehv ja mittetoimiv probleemilahendusviis. Sõltuvus võimaldab valu ja üksinduse ajutiselt välja lülitada. Ärev teadvustamata pinge saab korraks leevendatud, et siis taas kogunema hakata. Sõltuvustsükkel kordub nii kaua, kuni inimene suudab viimaks oma valule otsa vaadata. Siis saab sellega rahu teha ja painest vabaneda. Sõltuvusega käib kaasas palju häbi, häbistamist ja hukkamõistu. Seetõttu jääb sõltuvushäirega pere sageli oma murega üksi. Sõltuvuse tegelikust ulatusest ei pruugi teada isegi lähisugulased, sõltuvust varjatakse ja abi küsida on enamasti piinlik. Sinu käes olev raamat aitab teadvustada, mida tunneb ja kogeb sõltuvushäirega peres kasvanud inimene. Kui see on olnud ka Sinu tee, on Sul ehk võimalus selle raamatu abil oma tunnetega sügavamal tasandil kohtuda ja mõista nii enda kui ka oma vanemate-vanavanemate valikuid. Sul on võimalus õppida iseend rohkem hoidma. Tee sõltuvusahelast välja suurema sisemise heaoluni algab oma tegelike tunnete ja vajaduste märkamisest, iseendaga tutvumisest. See tähendab julgust usaldada, liigvastutusest loobuda ning abi küsida. Raamatus esile toodud sõltuvuse kolm põhireeglit – ära usalda, ära tunne ja ära räägi – tuleb asendada usaldavate ja hoolivate suhete, enda eest hoolitsemise ning oma tunnete väljendamisega. Tervenemisprotsessi tuleks kaasata kogu pere ja anda hääl eelkõige selle pere lastele. Teekond võib vahel olla konarlik ja keeruline, kuid annab võimaluse liikuda hirmust ja valust välja. Eestis on algatatud mitmeid riiklikke programme sõltuvushäirega inimestele, suuremat toetust on saanud nõustamis10
saateks
keskused ja pereteraapia. Aina enam räägitakse avatult ja sisuliselt pere- ja lähisuhtevägivallast. Mida varem ja mida tõhusamalt saame aidata sõltuvushäirega peredel terveneda, seda täisväärtuslikumat elu saavad elada nende perede lapsed. Katrin Hallik pereterapeut ja kaassõltuvuse nõustaja Vt lähemalt: https://alkoinfo.ee/et/ https://www.narko.ee/lahedased/kas-mul-voib-olla-kaassoltuvus/
11
Autori märkus „Minuga ei lähe iialgi nii,“ kinnitavad juba aastakümneid ikka ja jälle inimesed, kelle elu on kasvueas mõjutanud pereliikme sõltuvushäire. Kuigi käesoleva raamatu esmatrüki ilmumisest on möödas nelikümmend aastat, on see jätkuvalt üks alustekste, milles käsitletakse pereliikme sõltuvuse mõju teistele pereliikmetele. Varasemate väljaannete eessõnas olen selgitanud, miks ma selle raamatu kirjutasin, jaganud oma kogemusi ja taipamisi, mis aitasid määratleda ja kirjeldada kaassõltlase rollis olnute ühiseid probleeme ning katkise pereelu ebaterveid reegleid. Tol ajal, kui neile rollidele ja reeglitele esmakordselt nime andsin, pakkus see paljudele äratundmist ja sõnavara üleelatu kirjeldamiseks. Ma usun, et see kehtib praeguseni. Raamatus „Minuga ei lähe iialgi nii“ kirjeldan, kuidas alkohooliku või narkomaani sõltuvus häirib pereliikmete elu ning võtan vaatluse alla viisid, kuidas lapsed püüavad olukorraga toime tulla ja turvatunnet leida. Samas võivad toimetulekumehhanismid, mis aitavad hädaolukorras ellu jääda, hilisemas elus hoopis probleeme tekitada. Tahtejõud ja otsusekindlus ei suuda lapsepõlves omandatud enda vastu pööratud uskumusi kõigutada. Neist omadustest üksi ei piisa, et tõrjuda mälust lapseeas osaks saanud ebatervete eeskujude mõju ja vabaneda 13
minuga ei lähe iialgi nii
traumaatilisest stressist, mis püsib kehas veel kaua pärast vanematekodust lahkumist. Ma kirjutasin selle raamatu, aitamaks lugejal mõista, et kõik sõltuvusprobleemiga peres kasvanud lapsed on kannatajad, ja õhutamaks vaatama kaugemale nende näilisest toimetulekust, levinud illusioonist, et neil läheb suurepäraselt. Täiskasvanuikka jõudes tunnevad sõltlaste lapsed tihti uhkust selle üle, kui hästi nad hakkama saavad. Nad käivad tööl ja koolis, neil on eesmärgid, mille poole püüelda. Kuid nende sisemuses toimub midagi hoopis muud. Nad kahtlevad endas alatasa, mõnikord lausa vihkavad end. Neil on saladused; nad kalduvad enesevigastamisele; nende otsuseid ajendab hirm, mis saadab neid suurema osa ajast. Nad vaevlevad depressiooni küüsis, aga tulevad üllatavalt hästi igapäevaeluga toime. Tihti nad lihtsalt põgenevad – põgenevad endasse süüvimise ja igasuguse teadliku tunnetamise eest, kodust pärit kaose ja vapustuste, kodutunde puudumise eest. Neil on tohutult segadusttekitavad, valusad perekondlikud mälestused, millega aga kaasnevad probleemide pisendamine, eitamine ja ebamäärased ustavussidemed. Enamik neist ei juurdle oma kujunemisaastate mõju üle. Paljude elus kordub varem või hiljem, ühel või teisel moel lapsepõlves nähtu ja kogetu. Nad kannavad igal sammul kaasas valusat pärandit, traumat, mis oma tagajärgedega iseennast taastoodab. Ehkki need lapsed on tõesti kannatada saanud, leidub palju tegureid, mis aitaksid neil taastuda ja laastavate kogemuste mõjust toibuda. Neid lapsi on vaja toetada, nende tugevaid külgi järele aidata ja riskide maandamiseks kaitsemehhanisme luua. Lapsepõlves saadud trauma ei pea olema eluaegne taak. Neil on võimalus elada oma elu teisiti, kordamata lapsepõlves saatjaks olnud vigu. Ma soovin, et need lapsed elaksid nii noorte kui ka täiskasvanutena avatud südamega, et neid ei kammitseks hirm ega häbi. Ma usun, et „Minuga ei lähe iialgi nii“ aitab sellele kaasa. 14
Saateks „Kogu elu on mu pingutused olnud suunatud sellele, et mitte korrata oma isa saatust. Ja nüüd seisneb meie ainus erinevus selles, et isa suri alkoholismi kätte, aga mina ei pruugi enda omasse surra.“ Nende sõnade esmakordsest kuulmisest on möödunud palju aastaid. Nende jooksul olen kuulnud sarnaseid lugusid igas vanuses meestelt ja naistelt üle maailma. Olenemata sellest, millise sõltuvusainega tegu on, suurem osa sõltlaste lapsi on endale lubanud: „Minuga ei lähe iialgi nii.“ Nad tõotasid endale, et nemad ei tee nii, nagu nende vanemad. Perenõustamistel kuulen sama lugu nende sõltlaste abikaasadelt ja elukaaslastelt, kes on kasvanud sõltuvushäirega perekonnas ja samu lubadusi korranud. Nad ei kujutanud uneski ette, et see võiks nendega juhtuda. Kuid nad abiellusid sõltlasega – mõned neist mitte ühe korra, vaid kaks või kolm korda –, kuigi olid siiralt uskunud, et nendega ei lähe iialgi nii. Nad on jahmunud, kui sõltuvusmuster kordub. Ei lähe kaua, enne kui nendegi lapsed endale sama lubaduse annavad. Uus põlvkond lapsi peab keset kaost ja hirmu võitlema oma enesehinnangu eest. Juhindun töös ja eraelus veendumusest, et keegi pole ära teeninud hirmus ja häbis elamist. Ma ise kasvasin üles keskkonnas, 15
minuga ei lähe iialgi nii
kus sõltuvus oli igapäevaelu lahutamatu osa. Lisaks sellele, et mu isa oli alkohoolik, pidasid mu vanemad meie väikelinnas metsatööliste kõrtsi. Pidev alkoholitarvitamine oli täiskasvanute seas üldlevinud ja laste jaoks oli see tavaline vaatepilt. Kuigi minu ema seda ei teadnud, oli mu isa joomisharjumus välja kujunenud ammu enne nende abiellumist. Isa oli abiellumise ajal vaid 22-aastane, ema 17. Kasvanud alkoholismi ja hasartmängurluse keskel, ei pidanud mu ema isa süvenevat sõltuvust sugugi murettekitavaks. Just tõsiasi, et sirgusin sellise põlvest põlve edasi antud „pärandi“, perekonnas sügavale juurdunud alkoholiprobleemide õhkkonnas, tõi mind valdkonna juurde, mida toona nimetati viinaraviks. Ma armastasin oma vanemaid palavalt ja tean, et nemadki armastasid mind. Sellest hoolimata sai mulle osaks emotsionaalselt, füüsiliselt ja hingeliselt katkine, alkoholist laastatud pereelu. Kui mul paluti haiglas, tagasihoidlikus sõltuvusraviosakonnas, kus ma toona töötasin, luua pereprogramm, ei tulnud mulle pähe täpsustavaid küsimusi esitada. Eeldasin, et pere all mõeldakse sõltlaste lapsi. Niisiis kutsusingi programmis osalema nende lapsi, et nad oma kogemusest räägiksid. 1970-ndatel aastatel olid paljud mu kliendid sellises vanuses, et nende lapsed olid juba suureks kasvanud ega elanud enam nendega sama katuse all. Ometi uskusin ma, et kui nad on 10, 15, 20 aastat kasvanud alkoholismi keskel, siis väärivad nad võimalust sellest rääkida. Lapsepõlves nähtud pereelu oli mind õpetanud olema erakordselt tähelepanelik nii selle suhtes, mida öeldi, kui ka selle suhtes, mis ütlemata jäeti, nõnda oli minust saanud hea kuulaja. Eeldasin, et sõltlaste täiskasvanud lapsed räägivad minuga avameelselt ja et mina teen neile kuulates head. Nad tulid kohale, ent ei teadnud, mida öelda. Neil oli raske oma tundeid ja mõtteid väljendada. Enamik kirjeldas, kui hästi neil läheb, kuidas nad loodavad, et vanemad paranevad, aga et neil endal pole midagi 16
saateks
puudu. Ja kuidas „nendega ei lähe iialgi nii“. Nemad ei kavatsenud oma vanemate vigu korrata. Paljud elasid pettekujutelmas, et vanemate sõltuvus ei ole neid eriti mõjutanud. Need olid asjaolud, millest kasvas välja mõiste „sõltlase täiskasvanud laps“. Praktilises mõttes aitas see sõnastada, kellega ma töötan – probleemsete perekondade eelteismelised, murdeealised ja täiskasvanud lapsed –, kuid terminina tähistab see täiskasvanut, kes kannab kaasas lapsepõlveaegset haavatavust ja valu, olles pidanud ühtaegu varjama ja tõrjuma probleemses perekonnas kasvamise tagajärgi. Kohtusin ka teismelistega. Nad olid väga mures teiste pereliikmete pärast, kuid iseendast polnud nende meelest midagi rääkida. Või siis olid nad vihased ja väljendasid jõuliselt hoiakut, et nendega on kõik hästi ja nad ei vaja ei minu ega kellegi teise abi. Kolmandaks puutusin kokku nooremate lastega ja just nende seas nägin ausust ja kuulsin tõde. Minu ees oli väikeste erinevustega ikka ja jälle korduv, väärtuslik ja seniavastamata kogemustepagas, mis innustas mind nii iseenda kui ka teiste hingeelus sügavamale kaevama. Nende esimeste kogemuste ja äratundmiste põhjal panin ma kokku „Minuga ei lähe iialgi nii“ esialgse teksti. See oli aeg, mil ülestunnistus „kasvasin alkohooliku peres“ oli tõeliselt skandaalne. Pereprobleemide avalikku arutamist, rääkimata sõltuvuse mainimisest, peeti väga häbiväärseks ja omade reetmiseks. Sellest ajast saadik on palju muutunud, mis võimaldab sõltuvuse tõttu kannatanud peredel nõiaringist välja murda. Tänapäeval on tervenemise teemal kirjutatud palju raamatuid, vastupidiselt toonase ajaga, mil ei leidunud ühtki sellist. Raamatut „Minuga ei lähe iialgi nii“ on praeguseks trükitud kaks miljonit eksemplari. See on tõlgitud paljudesse keeltesse, alates jaapani keelest ja lõpetades islandi keelega. 12 sammu paranemisprogrammi rühmi tegutseb linnas ja maal, neid leiab kõikjal USAs ja teistes riikides üle terve maailma. 17