Saateks

„Kogu elu on mu pingutused olnud suunatud sellele, et mitte korrata oma isa saatust. Ja nüüd seisneb meie ainus erinevus selles, et isa suri alkoholismi kätte, aga mina ei pruugi enda omasse surra.“

Nende sõnade esmakordsest kuulmisest on möödunud palju aastaid. Nende jooksul olen kuulnud sarnaseid lugusid igas vanuses meestelt ja naistelt üle maailma. Olenemata sellest, millise sõltuvusainega tegu on, suurem osa sõltlaste lapsi on endale lubanud: „Minuga ei lähe iialgi nii.“

Nad tõotasid endale, et nemad ei tee nii, nagu nende vanemad. Perenõustamistel kuulen sama lugu nende sõltlaste abikaasadelt ja elukaaslastelt, kes on kasvanud sõltuvushäirega perekonnas ja samu lubadusi korranud. Nad ei kujutanud uneski ette, et see võiks nendega juhtuda. Kuid nad abiellusid sõltlase ga – mõned neist mitte ühe korra, vaid kaks või kolm korda –, kuigi olid siiralt uskunud, et nendega ei lähe iialgi nii. Nad on jahmunud, kui sõltuvusmuster kordub. Ei lähe kaua, enne kui nendegi lapsed endale sama lubaduse annavad. Uus põlvkond lapsi peab keset kaost ja hirmu võitlema oma enesehinnangu eest.

Juhindun töös ja eraelus veendumusest, et keegi pole ära teeninud hirmus ja häbis elamist. Ma ise kasvasin üles keskkonnas,

kus sõltuvus oli igapäevaelu lahutamatu osa. Lisaks sellele, et mu isa oli alkohoolik, pidasid mu vanemad meie väikelinnas metsatööliste kõrtsi. Pidev alkoholitarvitamine oli täis kasvanute seas üldlevinud ja laste jaoks oli see tavaline vaatepilt. Kuigi minu ema seda ei teadnud, oli mu isa joomisharjumus välja kujunenud ammu enne nende abiellumist. Isa oli abiellumise ajal vaid 22-aastane, ema 17. Kasvanud alkoholismi ja hasartmängurluse keskel, ei pidanud mu ema isa süvenevat sõltuvust sugugi murettekitavaks.

Just tõsiasi, et sirgusin sellise põlvest põlve edasi antud „pärandi“, perekonnas sügavale juurdunud alkoholiprobleemide õhkkonnas, tõi mind valdkonna juurde, mida toona nimetati viinaraviks. Ma armastasin oma vanemaid palavalt ja tean, et nemadki armastasid mind. Sellest hoolimata sai mulle osaks emotsionaalselt, füüsiliselt ja hingeliselt katkine, alkoholist laastatud pereelu.

Kui mul paluti haiglas, tagasihoidlikus sõltuvusraviosakonnas, kus ma toona töötasin, luua pereprogramm, ei tulnud mulle pähe täpsustavaid küsimusi esitada. Eeldasin, et pere all mõeldakse sõltlaste lapsi. Niisiis kutsusingi programmis osalema nende lapsi, et nad oma kogemusest räägiksid. 1970-ndatel aastatel olid paljud mu kliendid sellises vanuses, et nende lapsed olid juba suureks kasvanud ega elanud enam nendega sama katuse all. Ometi uskusin ma, et kui nad on 10, 15, 20 aastat kasvanud alkoholismi keskel, siis väärivad nad võimalust sellest rääkida. Lapsepõlves nähtud pereelu oli mind õpetanud olema erakordselt tähelepanelik nii selle suhtes, mida öeldi, kui ka selle suhtes, mis ütlemata jäeti, nõnda oli minust saanud hea kuulaja.

Eeldasin, et sõltlaste täiskasvanud lapsed räägivad minuga avameelselt ja et mina teen neile kuulates head. Nad tulid kohale, ent ei teadnud, mida öelda. Neil oli raske oma tundeid ja mõtteid väljendada. Enamik kirjeldas, kui hästi neil läheb, kuidas nad loodavad, et vanemad paranevad, aga et neil endal pole midagi

puudu. Ja kuidas „nendega ei lähe iialgi nii“. Nemad ei kavatsenud oma vanemate vigu korrata. Paljud elasid pettekujutelmas, et vanemate sõltuvus ei ole neid eriti mõjutanud.

Need olid asjaolud, millest kasvas välja mõiste „sõltlase täiskasvanud laps“. Praktilises mõttes aitas see sõnastada, kellega ma töötan – probleemsete perekondade eelteismelised, murdeealised ja täiskasvanud lapsed –, kuid terminina tähistab see täiskasvanut, kes kannab kaasas lapsepõlveaegset haavatavust ja valu, olles pidanud ühtaegu varjama ja tõrjuma probleemses perekonnas kasvamise tagajärgi.

Kohtusin ka teismelistega. Nad olid väga mures teiste pereliikmete pärast, kuid iseendast polnud nende meelest midagi rääkida. Või siis olid nad vihased ja väljendasid jõuliselt hoiakut, et nendega on kõik hästi ja nad ei vaja ei minu ega kellegi teise abi.

Kolmandaks puutusin kokku nooremate lastega ja just nende seas nägin ausust ja kuulsin tõde. Minu ees oli väikeste erinevustega ikka ja jälle korduv, väärtuslik ja seniavastamata kogemustepagas, mis innustas mind nii iseenda kui ka teiste hingeelus sügavamale kaevama. Nende esimeste kogemuste ja äratundmiste põhjal panin ma kokku „Minuga ei lähe iialgi nii“ esialgse teksti.

See oli aeg, mil ülestunnistus „kasvasin alkohooliku peres“ oli tõeliselt skandaalne. Pereprobleemide avalikku arutamist, rääkimata sõltuvuse mainimisest, peeti väga häbiväärseks ja omade reetmiseks.

Sellest ajast saadik on palju muutunud, mis võimaldab sõltu vuse tõttu kannatanud peredel nõiaringist välja murda. Täna päeval on tervenemise teemal kirjutatud palju raamatuid, vastupidiselt toonase ajaga, mil ei leidunud ühtki sellist. Raama tut „Minuga ei lähe iialgi nii“ on praeguseks trükitud kaks miljonit eksemplari. See on tõlgitud paljudesse keeltesse, alates jaapani keelest ja lõpetades islandi keelega. 12 sammu paranemisprogrammi rühmi tegutseb linnas ja maal, neid leiab kõikjal USAs ja teistes riikides üle terve maailma.