Mina olen
1909–1961
Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine. matteuse evangeelium 8:12
Tüdrukust sirgub naine, noatera kõril. Ta peab õppima seda tera taluma. Taluma kriimustada saamist. Veritsemist. Haavad kinni kasvatama ning olema seejuures kuidagi ikkagi ilus ja piisavalt tugevate põlvedega, et igal laupäeval köögipõrand puhtaks küürida. Sa kas kaotad end või leiad end. Need kaks poolust võivad lõpmatuseni vastanduda. Ja mis on lõpmatus, kui mitte üks sõlme läinud tõotus. Mõranenud ring. Fuksiavärvi taevalaotus. Kui selle maa peale toome, on lõpmatus hulk lainjaid nõlvu. Maanurk Ohios, kus kõik kõrges rohus siuglevad maod teavad, kuidas inglid tiibadest ilma jäävad.
Mäletan seda tohutut armastust ja pühendumust samavõrd kui vägivalda. Kui sulen silmad, näen laimirohelist ristikheina, mis kasvas meie küüni ümber kevaditi, kui hulkuvad koerad meie kannatuse ja kaastunde proovile panid. Ajad muutuvad ega tule kunagi tagasi, seepärast anname ajale teise, kaunima nime, et oleks kergem edasi minna, pidades meeles, kust me tuleme. Mina tulen perest, kus oli
kaheksa last. Rohkem kui üks meist suri neil pärjatud nooruseaastail.
Oli neid, kes panid Jumalale pahaks, et ta rohkem ei võtnud. Teised süüdistasid kuradit, et ta nii paljud elama jättis. Jumala ja kuradi vahel sirgus meie määnduvate juurte, murdunud okste ja seenhaigusest võetud lehtedega sugupuu.
„Ta kasvab kibedaks ja jändrikuks,” ütles isa aias kasvava suure sootamme kohta, „sest ta ei usalda päikest.”
Mu isa sündis 7. aprillil 1909 ühel Kentucky sorgopõllul, tapamajast allatuult. Sellepärast oli õhus vere ja surma lõhna. Kujutlen, kuidas kõik vaatasid teda nii, nagu oleks ta neist kahest sündinudki.
„Poiss tuleb jõkke kasta,” teatas ema poja pisikeste sibelevate sõrmede kohal.
Mu isa oli nii ema kui ka isa poolt tšerokii. Lapsena arvasin, et „tšerokii” tähendab olla hõbedast valguskiirt pidi kuu külge aheldatud.
„Tsa-la-gi. A-nv-da-di-s-di.” Mitu põlve tagasi kuulusime aniwod ’i hõimu. Selle tšerokiide hulka kuuluva hõimu liikmed valmistasid erilist punast värvi, mida kasutati pühadel riitustel ja sõjaajal.
„Meie hõim oli loojate hõim,” rääkis isa ikka. „Ja õpetajate. Nad kõnelesid elust ja surmast, pühast tulest, mis kõike valgustab. Meie rahvas on nende teadmiste kaitsja. Pea see meeles, Betty. Pea meeles, kuidas valmistada punast värvi ja kõneleda pühast tulest.”
Aniwod ’i hõim oli tuntud ka tervendajate ja ravitsejate poolest, kelle kohta räägiti, et nad „maalivad” ravi tõbistele ja haigetele peale. Mu isa omal moel jätkas seda traditsiooni.
„Su isa on posija!” ütlesid teised mind koolis kiusates ja laksasid mulle sulgedega näkku. Nad arvasid, et ma armastan siis isa vähem, aga ma armastasin teda seda rohkem.
„Tsa-la-gi. A-nv-da-di-s-di.”
Terve meie lapsepõlve jutustas isa meile meie eelkäijatest, et me neid ära ei unustaks.
„Kunagi oli meie maa nii suur,” ütles ta ikka, ajas käed laiali ja
jutustas idapoolsest territooriumist, mis kuulus tšerokiidele, enne kui nad vägisi Oklahomasse ümber asustati.
Meie tšerokiidest esivanemad ei läinud Oklahoma nime kandvale võõrale maale, vaid varjusid metsa. Aga neile anti teada, et kui nad soovivad sinna jääda, peavad nad omaks võtma valgete asunike kombed. Võim pani maksma seaduse, et tšerokiid tuleb „tsiviliseerida” või kodust ilma jätta. Neil ei jäänudki muud üle, kui rääkida valge mehe inglise keelt ja pöörduda tema usku. Neile öeldi, et Jeesus suri ka nende eest.
Enne kristluse tulekut oli tšerokiide ühiskond matriarhaalne ja matrilineaalne. Majapidamise eesotsas olid naised. Kuid kristlus tõstis esikohale mehe. Tšerokii naised aeti ära põldudelt, mis olid kuulunud neile ja mida nad olid ise harinud. Neile anti põlled ja nad saadeti kööki, kus väidetavalt oligi nende koht. Tšerokii meestel, kes olid ikka olnud kütid, kästi nüüd hakata maad harima. Traditsiooniline tšerokiide eluviis juuriti välja ja ühes sellega ka soorollid, mis olid andnud naistele võimaluse ühiskonnaelus meestega võrdselt osaleda.
Vokiratta ja adra vahel võitlesid tšerokiid oma kultuuri säilitamise eest, kuid traditsioonid lahtusid. Mu isa andis endast parima, et meie veri ei lahtuks, ning hoidis au sees talle pärandatud tarkusi, näiteks seda, kuidas suvikõrvitsa lehest ja varrest lusikat meisterdada või teada, millal on õige aeg maisi külvata.
„Õige aeg on siis, kui metsik karusmarjapõõsas on lehte puhkenud,” seletas ta, „sest tema on esimene, kes silmad talveunest lahti lööb ja kuulutab, et maa on nüüd piisavalt soe. Loodus räägib meiega. Me ei tohi lihtsalt unustada, kuidas teda kuulata.”
Mu isa hing oli teisest ajast. Ajast, mil elasid hõimud, kes oskasid maad kuulata ja temast lugu pidada. Isa enda lugupidamine maa vastu üha kasvas ja see tegi temast ühe kõige imetlusväärsema mehe, keda olen tundnud. Ma armastasin tema juures seda ja veel paljutki muud, näiteks, kuidas ta ikka kannikesi maha istutas, aga pärast ei tulnud
talle meelde, et need on lillad. Armastasin ta harjumust lasta endale igal aastal 4. juulil viltust mütsi meenutav soeng pähe lõigata ja seda, kuidas ta siis, kui me lapsena haiged olime, meie köha taskulambiga valgustas.
„Näed neid pisikuid?” küsis ta, lastes meie vahele õhku valguskiire. „Nad mängivad viiulit. Sinu köha on nende laul.”
Tänu tema lugudele keerutasin tantsida päikesel, taldu kõrvetamata.
Mu isa oli loodud isaks olema. Ja hoolimata probleemidest, mis neil emaga olid, oli ta ka abikaasaks loodud. Mu vanemad kohtusid ühel pilvedele kingitud päeval surnuaial Joyjugis, Ohios. Isal polnud särki seljas. See rippus tal kotiks kokku seotuna käe otsas. Koti sees olid seened, mis nägid välja nagu mõne suitsetaja kopsu tükid. Isa uuris ümbrust, lootuses veel seeni leida, ja märkas siis üht tütarlast. Tüdruk istus tekil. Oli näha, et tekk oli käsitsi õmmeldud ja selle oli teinud keegi, kes alles õpib. Õmblused olid ebaühtlaste vahedega. Kangatükid kahest eri kreemitooni riidest olid viltu välja lõigatud. Keset tekki oli suur aplikatsioon, omavahel kehvasti sobituvatest kalinguritükkidest puu. Selle puu peal istuski tüdruk, sõi õuna ja silmitses kodusõjas langenud tundmatu sõduri hauakivi.
On vast kummaline tüdruk, mõtles isa, istub surnuaial ja hammustab õuna, endal kogu see surm istumise all.
„Vabandage, preili. Äkki olete siin mõnd sellist näinud?” Isa avas särgist tehtud koti suu. Tüdruk heitis seentele põgusa pilgu, vaatas siis isale otsa ja raputas pead.
„Kas te olete neid seeni kunagi proovinud, preili?” küsis isa. „Võiga praetult? Igavesti maitsvad.”
Tüdruk ei kostnud midagi, nii et isa lisas veel, et küll on neiu alles jutukas.
„Vean kihla, et te olete mõne kadunud keele valvur,” ütles ta. „Kas see sõdur oli ka üks teie seast?” Ta näitas peaga haua poole.
„Ei tea mismoodi küll?” nähvas tüdruk viimaks suud avades.
„Keegi ei tea, kes ta ongi.” Ta näitas käega hauakivile. „TUNDMATU
SÕDUR . Lugeda ikka oskate?” Küsimus kõlas järsemalt, kui kavatsetud.
Hetkeks otsustas isa tüdruku rahule jätta, aga osa temast tundis end seal temaga hästi, nii et ta võttis teki kõrval murul istet. Ta naaldus tahapoole, vaatas taevasse ja märkis, et hakkab vist sadama. Siis võttis ta ühe seene kätte ja keerutas seda oma pikkade sõrmede vahel.
„Nad näevad ju koledad välja!” Tüdruk kortsutas kulmu.
„Nad on ilusad,” ütles isa seente nimel haavudes. „Neid kutsutakse surmatrompetiteks. Sellepärast nad surnuaial nii hästi kasvavad.”
Ta tõstis seene kitsamat otsa pidi suu juurde ja tegi, nagu puhuks trompetit.
„Tu-tu-tu-duu.” Isa naeratas. „Ja nad pole mitte ainult ilusad. Neis on ka looduslikku väge. Aitavad kõiksugu hädade vastu. Võib-olla praen teile kunagi mõne. Võib-olla kasvatan teile omaenda aakritäie.”
„Ma ei taha mingeid seeni.” Tüdruk krimpsutas nägu. „Aga sidrunid meeldiksid mulle küll. Terve sidrunisalu.”
„Sidrunid meeldivad, jah?” küsis isa.
Tüdruk noogutas.
„Mulle meeldib, et nad on nii kollased,” ütles ta. „Keset kogu seda kollasust ei saa vist küll õnnetu olla.”
Tüdruk vaatas isale silma, aga pööras siis pilgu kiiresti ära. Isa langetas pilgu seenele, mis tal käes oli. Sel ajal kui ta seent uuris ja selle kurrulist pinda silitas, libises tüdruku pilk tagasi isale. Ta oli pikk, nurgelise kondiga mees, kes meenutas magamistoa aknaklaasil suviti komberdavaid raagritsikaid. Tema mullased püksid olid talle liiga suured ja neid hoidis üleval kõhna keha ümber tõmmatud räbaldunud nahkrihm.
Mehel ei olnud rinnakarvu, mis tüdrukut üllatas. Ta oli harjunud jämedate krussis karvadega oma isa turskel rinnal ja et neist kinni haarates tundusid need käes nagu väikesed traadid. Ta tõrjus isa kujutlusest
välja ja jätkas enda ees oleva mehe hindamist. Mehe paksud mustad juuksed olid külgedelt lühikeseks aetud, aga pea pealt pikad, ning kerkisid sealt vähemalt tüdruku peopesa jagu üles ja langesid seejärel lainetena alla.
Isale ei meeldiks, nentis ta endamisi.
Ta sai aru, et mees tuli kodust, kus olid ohjad naiste käes. Sellest andis märku see, kuidas ta oli istunud teki kõrvale, mitte tekile. Tüdruk nägi vaimusilmas nii mehe ema kui ka vanaema. Mees kandis neid seal, oma pruunides silmades. See äratas tüdrukus usaldust. Et ta oli nendega nii lähedane.
Tüdrukule ei jäänud märkamata isa nahavärv.
Mitte päris neegermust, mõtles ta neil 1930. aastatel, aga ka mitte valge, ja see on täpselt sama ohtlik.
Ta vaatas mehe paljaid jalgu. Need kuulusid kellelegi, kes käib mööda metsi ja peseb end jões.
„Ilmselt ta armastab mõnd puud,” pomises tüdruk endamisi.
Pilgu tõstnud, märkas ta, et mees silmitseb teda. Ta keskendus uuesti õunale, millest oli järel vaid paar suutäit.
„Andke andeks, et ma nii mullane olen, preili,” ütles isa ja kloppis mulda pükstelt maha. „Aga hauakaevajana pole midagi parata, kui natuke mustaks saad. Siin pole sugugi kehv töötada. Neil on muidugi sant lugu, kellele ma neid auke kaevan.”
Isa märkas, et tüdruku näole, mis oli õuna taga peidus, ilmus peaaegu naeratus, aga ta jõudis enne jaole. Isa mõtles, mida tüdruk küll temast arvab. Ta oli kahekümne üheksa aastane. Tüdruk oli kaheksateist. Tema õlgadeni juuksed oli sätitud valgesse heegeldatud juuksevõrku. Ta juuksed meenutasid isale värvilt ja tekstuurilt maisi siidjaid kiude päikese käes. Tüdruku nahk paistis mündirohelise kleidi taustal virsikuroosa ja kitsa piha ümber oli tihedalt seotud luitunud valge vöö, mis sobis ta pikkade määrdunud valgest heegelpitsist kinnastega. Lähedalt vaadates tundus tüdruk vaesevõitu, kuid kaugelt võis jätta jõukama mulje.
„Selleks kindad ongi,” mõtles isa. „Et jätta mulje, et ta on daam, mitte mõni keeletu kaunitar, kes on määratud olematuks roostetama nagu põllule jäetud katkine traktor.”
Õunal oli südamik peaaegu väljas, aga varre ümber paistis veel tükike punast koort. Kui tüdruk hambad õuna lõi, valgus ta suunurkadest mahla. Isa vaatas, kuidas lahti pääsenud juuksesalgud tüdruku väikeste kõrvade kohal tuules lendlesid, ja tundis oma paljastel õlgadel kergeid vihmapiisku. Ta üllatus, et suudab ikka veel midagi nii pehmet ja õrna tunda. Ta ei olnud veel kalestunud. Ta vaatas üles, tumedaks tõmbuvat taevast.
„Sellised on pilved ainult siis, kui tõotab tormi,” ütles isa. „Me võime siia istuma jääda ja saju endale kaela saada või püüame päästa, mis veel päästa annab.”
Tüdruk tõusis püsti ja viskas õunasüdamiku maha. Isa märkas ta jalgu. Tüdruk oli paljajalu. Kui neil üldse midagi ühist oli, siis see, kuidas nad maaga ühenduses olid. Isa hakkas midagi ütlema, mis võinuks tema meelest tüdrukut huvitada, kuid sadu tugevnes. Vihmavaling vajus neile peale ja välk lõi taeva helendama. Torm muutis mu vanemad enda omaks nii, et nad sellest ise üldse aru ei saanud.
„Lähme hikkoripuu varju,” pakkus isa välja.
Seeni täis särgist lahti laskmata haaras ta teise käega maast teki ja hoidis seda tüdruku pea kohal. Tüdruk lasi tal end puu juurde saata.
„See ei kesta kaua,” ütles isa, kui nad olid hikkoripuu okste tiheda võra all varju leidnud.
Ta raputas vihmapiisad tekilt maha ja katsus siis puu hatust koort.
„Tšerokiid teevad sellest tõmmist,” ütles ta. „Vahel, kui on mõni tervisehäda, aga teinekord toiduks. Ta on magus, see koor. Kui piimaga keema lased, siis saad joogi, mis... ”
Enne, kui isa jõudis lause lõpetada, surus tüdruk huuled ta suule suudluseks, mis oli pehmem, kui isa eales enne oli tundnud. Tüdruk pistis endale käe kleidi alla ja tõmbas räbalad aluspüksid jalast. Isa jäi
teda silmitsema ja pani küll asja imeks, aga ta oli ikkagi mees, niisiis pani ta seened maha. Kui ta teki maha laotas, tegi ta seda aegamisi, et tüdruk saaks veel ümber mõelda.
Kui tüdruk oli tekile pikali heitnud, heitis pikali ka isa. Maisitõlvikud neid ümbritsevatel põldudel sööstsid kõrgusesse nagu kosmoseraketid, kui nad teineteise lõhna külge võtsid, kuid ära ei armunud. Aga selleks, et midagi kasvaks, pole tingimata armastust vaja. Mõne kuu pärast ei saanud tüdruk enam varjata, et ta sees kasvab keegi. Tüdruku isa –mees, keda mina hakkasin kutsuma vanaisa Larkiks – pani ta kasvavat kõhtu tähele ja lõi teda mitu korda näkku, kuni tal hakkas ninast verd ja silme ees tähti jooksma. Nuttes otsis ta abi oma emalt, kes seisis kõrval, kuid ei teinud midagi.
„Lipakas!” käratas vanaisa Lark tütrele ja kooris pükstelt raske nahast rihma. „Su kõhus kasvab patt! Paras oleks mul lasta sind kuradil endal elusast peast nahka pista. See on sinu enese heaks. Pea seda meeles!”
Ta lajatas tütrele rihma metallist pandlaga vöökohta. Tüdruk paiskus põrandale ja püüdis iga hinna eest kõhtu kaitsta.
„Jää ellu, jää ellu, jää ellu,” sosistas ta lapsele enda sees, kui isa teda peksis, kuni asjaga rahule jäi.
„Jumal on oma töö teinud,” ütles ta ja libistas rihma tagasi vööle. „Mis õhtusöögiks on?”
Samal õhtupoolikul lebas tüdruk, käsi kõhul, ja tundis kindlalt, et elu jäi alles. Järgmisel hommikul läks ta oma seenelist otsima. Oli 1938. aasta suvi ja igal lapseootel naisel pidi olema abikaasa.
Surnuaiale jõudnud, lasi tüdruk silmadega üle platsi ja silmas siis meest, kes kaevas hauda, selg tema poole.
Seal ta ongi, mõtles tüdruk endamisi ja jalutas hauakiviridade vahelt lähemale.
„Vabandage, härra.”
Mees pööras ringi, kuid see polnudki tema.
„Vabandust.” Tüdruk pööras pilgu ära. „Arvasin, et te olete keegi teine. Tema töötab ka siin hauakaevajana.”
„Mis ta nimi on?” küsis mees, ilma et oleks tööd katki jätnud.
„Ma ei tea, aga ta on pikk ja kõhn. Mustad juuksed, tumepruunid silmad...”
„Värviline?” Mees lõi labida maasse. „Ma tean, keda te mõtlete. Viimati kuulsin, et ta on linnaserval asuvasse pesulõksuvabrikusse tööle võetud.”
Tüdruk jalutas pesulõksuvabrikusse ja jäi seal värava taha seisma. Keskpäeval, kui kõlas vabrikuvile, tulid mehed hoonest välja lõunat sööma. Tüdruk pingutas, et siniste särkide ja veel tumedamat sinist värvi pükstega meestesummast isa üles leida. Hetkeks mõtles ta, et meest polegi seal. Siis aga märkas ta teda. Tal ei olnud toidukarpi kaasas nagu teistel. Ta keeras endale sigareti, läitis selle ja libistas sigaretisuitsust toitudes pilgu üle puulatvade.
Mida ta küll vaatab? imestas tüdruk ja silmitses samuti tuules õõtsuvaid lehti.
Kui ta pilgu langetas, leidis ta mehe end vaatamast.
On see ikka tema? küsis isa endalt. Ta ei olnud kindel. Nende kohtumisest oli juba mõnda aega möödas. Pealegi olid tüdrukul nüüd sinikad, mis ta näojooni moonutasid. Üles paistetanud silmalaud ei aidanud sugugi kaasa. Siis aga märkas isa, kuidas neiu juuksed nagu maisi siidjad kiud kõrvade kohal tuules lendlesid, ja ta teadis kindlalt, et see ongi too tüdruk vihma käest. Tüdruk, kes oli kohe pärast toimunut püksid kiiresti jalga tõmmanud.
Isa märkas, et tüdruk hoidis kätt õrnalt oma kõhul, mis ei olnud enam nii lame, nagu ta mäletas. Isa pahvis nii palju suitsu õhku, et see varjas ta näo, ja läks tagasi vabrikusse. Puidu lõhn, sae krigin, peen tolm, mis täitis õhu nagu tähtkujud taeva, kandsid ta tagasi tollesse hetke surnuaial. Ta mõtles vihmale ja sellele, kuidas see oli puuokste vahelt alla tilkunud ja tüdruku laugudele langenud, sealt silma nurkadesse valgunud ja mööda põski alla voolanud.
Kui mitu tundi hiljem kostis vabriku viimane vile, tuli isa välja kõigist ees. Ta märkas, et tüdruk on ikka veel seal. Ta istus vabriku raudvärava ees maas. Ta paistis kurnatud, otsekui oleks äsja musttuhat matusetalitust läbi teinud ja olnud igal viimaselgi neist ainus kirstukandja. Kui isa lähemale jõudis, tõusis tüdruk püsti.
„Ma pean sinuga rääkima.” Ta hääl värises, kui ta seeliku tagant puhtaks kloppis.
„Minu oma?” Isa näitas tüdruku kõhule ja asus siis uut sigaretti keerama.
„Jah,” kostis too kärmelt.
Isa saatis pilguga lindu taevas ja pöördus siis tagasi tüdruku poole: „Eks ole elus hullemategi asjadega hakkama saadud. Ega sul juhtumisi tikke ei ole?”
„Ma ei suitseta.”
Isa keeras sigareti valmis ja pani selle kõrva taha.
„Mul on iga päev kella viieni töö,” ütles ta. „Aga lõuna on tund aega. Lähme kohtumajja. Ega ma midagi paremat teha ei saa. Sobib?”
„Jah.” Tüdruk keerutas palja varba nende vahele maasse.
Isa aga asus vaikselt ta sinikaid kokku lugema.
„Kellelt sa need said?” küsis ta.
„Papalt.”
„Kui kaua kurat su vanamehe südames pesitsenud on?”
„Terve mu elu.”
„Selline mees, kes naist lööb, ajab mind ainult vihale. See on sedasorti viha, mida on kurgupõhjaski tunda. Ja sellel on õige kibe maik.” Ta sülitas maha. „Anna andeks, aga seda ei saa ma nii jätta. Minu ema ütles ikka, et naise vastu kätt tõstva mehe kõnnak kisub viltu ja viltuse kõnnakuga mehest jääb maha viltune jälg. Tead, mis ühes viltuses jäljes kasvab? Ainult niisugused asjad, mis panevad Jumalal silmad tuld pilduma. Vaata, ega ma paljut ei oska, aga seda tean küll, kuidas vihast lahti saada. Kuna ta on sinu isa, siis maha ma teda ei
löö, kui sa ei taha. Teen nii, nagu tahad muidugi. Aga varsti saad sa minu naiseks ja kui ma ei tõsta kätt mehe vastu, kes sinu vastu kätt tõstis, pole ma abikaasana tühjagi väärt.”
„Mis sa siis temaga teed, kui sa teda ära ei tapa?” küsis tüdruk ja ta turses silmad lõid särama.
„Kas tead, et su hing asub siin?” Isa puudutas õrnalt tüdruku nina. See liigutus oli lähedasem kui miski muu, mida nad varem teinud olid.
„Kas tõesti seal?” küsis tüdruk. „Nina sees?”
„Mh-mh. Ta on kõigil seal. Kui Jumal käskis meil hinge sõõrmetest sisse hingata, jäigi ta sinna pidama, kust sisse sai.”
„Mida sa siis papaga teeksid?” küsis tüdruk uuesti, kärsitumalt kui enne.
„Lõikaksin tal hinge seest välja,” ütles isa. „Minu arvates on see veel sandim kui surm. Kes sa ilma hingeta ikka oled.”
Tüdruk naeratas. „Kuidas su nimi on?”
„Minu nimi?” Ta võttis käe tüdruku näolt. „Landon Carpenter.”
„Mina olen Alka Lark.”
„Meeldiv tutvuda, Alka.”
„Meeldiv tutvuda, Landon.”
Isa vana pikapi juurde jalutades kordasid mõlemad veel endamisi teineteise nime.
„Ma pole harjunud naistele küüti pakkuma,” vabandas isa ja tõstis võilillejuured istmelt eest, et tüdruk saaks sisse istuda. „Ja see on tüümian, mis nii lõhnab.”
Väikesed kivikesed surusid tüdrukule reide, kui ta istus. Isa pani ta järel ukse kinni. Tüdruk jälgis tähelepanelikult, kuidas ta ringiga ümber auto läks, et juhi poolt sisse istuda. Kui isa mootori käivitas, tundis tüdruk kindlalt, et tagasiteed pole.
„Millest sa mõtled?” küsis isa, märganud, et tüdruku pilk tõsines.
„Lihtsalt, et...” Ta vaatas oma kõhtu. „Ma ei tea, milline ema minust tuleb või millise lapse ma saan.”
„Millise?” Isa muigas. „Vaata, ma ei ole teab mis tark mees, aga seda tean küll, et laps on kas poiss või tüdruk. Ja et ta hakkab mind isaks ja sind emaks kutsuma. Sellise lapse sa saadki.”
Ta pööras auto teele.
„Eks ole hullemaidki sõnu kui ema, kuidas kedagi kutsuda,” ütles tüdruk ja upitas end istmel sirgu, et näha üle armatuurlaual kuivavate ravimtaimede ja juhatada teed paika, mis oli talle kodu olnud.
Kui nad väikse valge maja juurde jõudsid, istus vanaisa Lark varikatusega terrassi kiigel. Vanaema Lark serveeris talle piima. Tüdruk tuiskas neist mööda, peaaegu jooksis, ega teinud väljagi küsimusest, kes see mees on, kelle ta kaasa tõi, ja miks ta arvab, et võib lihtsalt nõnda nende terrassile jalutada.
Oma tuppa tõtates kuulis tüdruk, kuidas vanaisa Larki hääl üha valjemaks muutus. Ta viskas kõik ettejuhtuvad riided voodile teki peale.
„Kas mul läks midagi meelest?” Ta vaatas toas ringi.
Tüdruk läks avatud akna juurde, aga selle asemel, et vaadata papat, kes lamas aias selili maas ja kellele mu isa muudkui hoope jagas, silmitses ta hoopis lühikesi puuvillaseid kardinaid, mis akent raamisid.
Kardinad olid kollased ja väikeste valgete lillekestega. Ta pidas aru, kas seda ilu on tarvis ka seal, kuhu ta nüüd läheb – olgu see siis kus tahes.
„Jah on,” vastas ta iseendale.
Ta sikutas kardinaid, kuni kardinapuu pooleks murdus. Kui ta kardinad puult maha tõmbas ja need riidehunniku otsa heitis, kuulis ta, kuidas papa õues valust röökis.
„Peaks asja ära ajama,” otsustas tüdruk, tõmbas tekiotsad kokku ja heitis teki üle õla nagu koti. Toast välja minnes haaras ta kummuti pealt veel kameega kõrvarõngad.
„Ma ei jätaks teid maha,” ütles ta kõrvarõngastesse lõigatud tüdrukutele ja pani siis kõrvarõngad kõrva.
Tundes tänu kõrvarõngastele, et ka teda on rohkem kui üks, astus ta õue juba julgemalt. Ta möödus vanaema Larkist, kes ikka veel
õudusest kisendas. Selleks ajaks oli vanaisa Lark isal juba juukseid pidi peos ning isa surus teda näoli maha. Kui ta vanaisa Larkil korraks hingata lasi, nägi tüdruk, et papal on kolm hammast vähem kui hommikul.
„Ainult üks asi veel,” ütles isa tüdrukule ja võttis välja taskunoa.
Ta haaras vanaisa Larki selja tagant kägistusvõttesse ja surus talle tera vastu nina.
„Ei!” Tüdruk tõstis käe.
Isa vaatas teda ja siis uuesti nuga.
„Anna andeks, Alka,” ütles ta. „Aga ma ju lubasin tal hinge välja lõigata ja seda ma ka teen.”
Isa ei löönud kõhklema, vaid surus noa vanaisa Larkile lihasse, metallile ilmus verenire. Vanaisa Lark röögatas valust, kui isa tera sügavamale surus. Verd tuli veel rohkem ja see jooksis mööda vanaisa Larki põske alla. Vanaema Lark kadus terrassile ja peitis end nutta tihkudes posti taha.
„Aitab küll!” püüdis tüdruk isa veenda.
„Hing pole veel väljas,” vastas isa ja lükkas tera sügavamale vastu luud, kuni vanaisa Larki ninast koorus lahti tükk nahka.
Isa tõmbas noa välja, et tehtud lõike sisse vaadata.
„Pagan võtaks,” ütles ta vanaisa Larkile, „sul ju polegi hinge! Su sees pole Jumala raasugi! Sa oledki juba seest tühi ja hukule määratud, vanamees.”
Vanaisa Larki võitlusvaim oli otsas, nii et kui isa end püsti ajas, jäi tema, põsk vastu maad, lamama. Isa võttis tüdruku õlalt tekist seotud koti ja ütles: „Hakkame nüüd minema, enne kui sul vanast tõhust kahju hakkab.”
„Selle pärast pole küll tarvis muretseda.”
Tüdruk võttis kleiditaskust pooliku šokolaaditahvli ja läks papa juurde. Vanaisa Lark keeras end selili ja vaatas talle otsa. Tüdruk pani talle pooliku šokolaaditahvli rinnale.
Alles siis, kui tüdruk kuulis selja tagant, et isa auto ukse avas, sülitas ta papa peale ja tuli ära.
Tüdruk mõtles, et sõit möödub vaikuses, aga isa päris, ega ta bensiini lõhna ei pelga. Isa üüris tol ajal üht tankla taga asuvat toakest.
Toas oli üks aken ja selle ette riputaski ema kardinad. Nad laotasid teki voodile, isa vana teki peale.
„Ma proovin olla sulle hea abikaasa,” ütles isa. „Hea mees.”
„See oleks küll tore,” ütles tüdruk ja silitas kõhtu. „See oleks hirmus tore.”
Kui ma nüüd meie perele mõtlen, tuleb mul ikka meelde suur sorgopõld, nagu see, kus sündis mu isa. Kuiv pruun maa, märjad rohelised lehed. Need meeletult magusad kõva kestaga viljad. See ongi minu pere. Piim ja mesi ja muu vana jura.
