Issuu on Google+


EESTI LILLE Toomas Kukk


Irenele

Tekst © Toomas Kukk, 2010 Luuletused © Autorid ja pärijad, 2010 Fotod © Autorid, 2010 Levikukaardid © Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut Toimetaja Eha Kõrge Kujundaja Mari Kaljuste ISBN 978-9985-3-2099-0 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Printon Trükikoda AS


SISUKORD LILL – EI-LILL

8

ANGERPIST 10 ANGERVAKS 12 RANDASTER 14 HARILIK HIIREHERNES 16 AAS-HUNDIHAMMAS 18 SARIK-HUNDITUBAKAS 20 HARILIK HÄRGHEIN 22 HÄRJASILM 24 IMIKAS 26 VALGE IMINÕGES 28 JOOKSJAROHI 30 ARUJUMIKAS 32 AAS-JÜRILILL 34 KANARBIK 36 AASKANNIKE 38 KOLLANE KARIKAKAR 40 KASSISABA 42 HARILIK KELLUKAS 44 KERAKELLUKAS 46 KUREKELLUKAS 48 NÕGESELEHINE KELLUKAS 50 SUUREÕIENE KELLUKAS 52 ÜMARALEHINE KELLUKAS 54 HARILIK KIVIRIK 56 KOLDNÕGES 58 KOLDROHI 60 HARILIK KOPSUROHI 62 KUKESABA 64 HARILIK KULDVITS 66

5


KULLERKUPP 68 KUREKELL 70 AAS-KUREREHA 72 METS-KUREREHA 74 VEREV KUREREHA 76 KUUTÕVEROHI 78 KIRJU KÕRVIK 80 KÄOKANN 82 KÄOKANNUS 84 METSLAUK 86 MURULAUK 88 LESELEHT 90 LUIGELILL 92 METS-LÕOSILM 94 HARILIK MAARJALEPP 96 HOBUMADAR 98 PÕLDMAGUN 100 MAIKELLUKE EHK PIIBELEHT 102 KÜLMAMAILANE 104 LAIALEHELINE MAILANE 106 TEDREMARAN 108 MERIKAPSAS 110 HARILIK METSVITS 112 OJAMÕÕL 114 NAISTEPUNA 116 NURMNELK 118 NURMENUKK 120 VILLOHAKAS 122 HARILIK PALDERJAN 124 PEETRILEHT 126 PUNE 128 PUNANE PUSUROHI 130 PÕDRAKANEP 132 HARILIK PÕISROHI 134 LONGUS PÕISROHI 136 PÄÄSUSILM 138 HARILIK RAUDROHI 140 VÕSA-RAUDROHI 142 AASRISTIK 144

6


KESKMINE RISTIK 146 MÄGIRISTIK 148 VOOLME-RISTIROHI 150 ROBIROHI 152 RUKKILILL 154 AAS-SEAHERNES 156 KEVADINE SEAHERNES 158 SINILATV 160 SINILILL 162 SININUKK 164 SOOLIKAROHI 166 SOOPIHL 168 SOOVÕHK 170 KESKMINE TEELEHT 172 HARILIK TIHASHEIN 174 KIBE TULIKAS 176 TÕRVALILL 178 METS-TÄHTHEIN 180 UBALEHT 182 HARILIK USSIKEEL 184 USSILILL 186 USSITATAR 188 PÕLD-VARESJALG 190 VÄRV-VARJULILL 192 VARSAKABI 194 VESIKANEP 196 KOLLANE VÕHUMÕÕK 198 VÕILILL 200 MUST VÄGIHEIN 202 ÜHEKSAVÄGINE 204 ÄDALALILL 206 ÄIATAR 208 METSÜLANE 210 TAIMENIMETUSTE REGISTER FOTODE AUTORID 215

212

7


Lill – ei-lill

Kõik mis luhtab ja liigub ja loob kõik eesti lilled ja rohud nad peavad minuga rääkima muidu oleksid nad ainult lilled ainult rohud ja muud midagi Lilli Promet

Kolleeg Ülle Reier rääkis loo oma lapsepõlvest. Kui ta oli umbes kuueaastane, kolis nende majja Tallinnas Komsomoli-nimelise staadioni lähedal üsna umbkeelne vene perekond temaealise tüdrukuga. Ühel päeval tegi naabripiiga Üllele ettepaneku koos kodu mängida. Et Üllel parasjagu midagi huvitavat teha polnud, oli ta kohe nõus. Aga tal ei olnud nukke, vaid ainult kepphobune, vibu, püstolid ja mänguautod – asjad, mis kodumängu kuidagi ei kõlvanud. Nii pidi Ülle kodukaunistamiseks lilli korjama. Bioloogiaõpetaja tütrena tundis ta taimi päris hästi. Kui ta staadioni ümbruse jäätmaadelt lillekimbuga tagasi jõudis, läks tuliseks vaidluseks – toodud lilled ei kõlvanud! Vene plika oskas vaid üksikuid eestikeelseid sõnu ning nii jagas ta Ülle nopitud taimed kahte hunnikusse: see on lill, aga see ei-lill; lill, ei-lill, ei-lill, lill, ei-lill, ei-lill jne. Ei-lilled olid näiteks igasugused kõrrelised ja väiksemad õistaimed. Kuidas siis peaks lille määratlema? Kõige lihtsamalt öeldes on lill see taim, keda pannakse vaasi ilulistel eesmärkidel. Lilli saadakse kingiks, korjatakse ise niidult ja põlluservast või ostetakse näiteks Tallinnast Vabaduse väljaku servalt lillemüüjalt. Seega peab lill vaasi sobimiseks olema piisavalt pika varrega ja välimuselt nauditav, ta ei tohiks kohe närtsima ja pudenema hakata ega ebameeldivalt lõhnata ning ta peab igatpidi vaimustav olema. Selle raamatu jaoks tegin veel ühe kitsenduse – lilledeks ei lugenud sõnajalalehti, kõrrelisi ja muid taimi, keda sageli vaid lillekimbu täitematerjalina kasutatakse ja kellel pole erilist iseseisvat väärtust lillena. Samas võtsin vaatluse alla ka mõned sellised taimed, kes küll vaasis hästi ei püsi, ent looduses või koduaias täidavad ilutaime osa suurepäraselt. Kodumaiste taimede all mõeldakse neid taimeliike, kes kasvavad kõikjal vabas looduses ja saavad hakkama inimese hoolitsuseta. Tõsi, nende sekka võib sattuda ka mujalt toodud taimi, keda on algselt kasvatatud ilutaimena, kuid kes hiljem on metsistunud, st omapäi levima hakanud. Mõnigi neist võib olla looduses juba nii tavaline, et esmapilgul ei kahtlustakski võõrapärast päritolu, näiteks seebilill, ida-kitsehernes ehk söödagaleega või tõlkjas (rakvere raibe). Need jätsin seekord siiski tutvustamata. Raamatu kirjutamist alustasin lillenimekirjast. Vaatasin läbi kodumaiste sagedamate taimede nimekirja ja ümisesin omaette „lill – ei-lill”. Tegelikult on üks lihtsamaid viise lillenimekirja koostamiseks jälgida põllulillede müüjaid – kui nad taime müüvad, järelikult peab see kellelegi meeldima ehk müüma. Need omakorjatud kimbud võivad olla vägagi üllatavate liikidega. Kindlasti ei tasu siinset valikut pidada lõplikuks ja ammendavaks või suisa soovituslikuks, nagu aianduses on puuviljade soovituslik sortiment. Valisin siia enamasti kõige tuntumad ja sagedamad liigid, mis mulle tundusid kõige „lillemad”. Mõtlesin alguses lilled järjestada umbkaudse õitsemisaja alguse järgi. Nimekirja algus oleks sel juhul lihtne, 8


kõigepealt sinilill, siis kevadine seahernes, nurmenukk jt, aga siis saabub ootamatult õieküllane aastaaeg, mil korraga õitsevad kümned taimeliigid, ja pidada üht teisest varasemaks õitsejaks pole kuigi põhjendatud. Seetõttu panin lilled ritta nende eestikeelse perekonnanime alusel, aga sedagi mööndustega – näiteks pääsusilm kuulub nurmenukuga samasse perekonda, ent siin on ta reas algustähe järgi. Nimekiri koos, haarasid mind kõhklused ja kahtlused – mida ma peaksin iga lille kohta ütlema? Kas oma emotsioone või jagama teadmisi? Seniseid kodumaiseid taime- ja loomaraamatuid on igasuguses stiilis, nagu on erinevad ka nende kirjutajad. Mulle endale meeldivad väga vanameistrite Johannes Piiperi ja Kustas Põldmaa looduskirjeldused. Piiperi emotsionaalseid looduselamusi ei suuda ma siiski järjepanu kaua lugeda. Tahaks lüürilise šokolaadi vahele ka toitvat karbonaadi. Eelistasin siin raamatus teavet, kuid luulesõpradele mõeldes otsisin iga taime juurde salmi eesti luuletajalt. Mõtlesin kirjutades, et siit võiksid endale leida midagi huvitavat nii vastsed lillehuvilised kui ka kogenud botaanikud. Ilukirjanduses oleks ehk ideaalilähedasem žanr lasteraamat, mis paelub lapsi ja võtab ka täiskasvanu vähemasti muigama. Aimeraamatus on mu meelest see paraku võimatu, siin peaks rohkem igasugu juhiseid ja õpetusi jagama. Nii olengi iga liigi kohta kirjutanud taime eristamisest ja tunnustest, kasutamisest näiteks ravim-, aia- või toidutaimena ning vanarahva kogemustest ja nimepanekutest. Olulisem teave on iga liigi juures ka eraldi välja toodud. Lillede kohta antud teabesse tuleks aga suhtuda mõningase loomingulisusega. Näiteks taimede tegelik õitsemisaeg võib erineda – aastad pole ju vennad ja nii mõnelgi aastal võib samal ajal kevadlilledega koos õitsemas näha ka muidu märksa hilisemaid suvelilli. Samamoodi ei maksa puhta kullana võtta taime kõrguspiire – need vaid aitavad taime suurusest aimu saada, sest sellesse vahemikku jääb suur osa selle liigi isendeid. Vahel võib leida taimede seas ka erilisi äbarikke või hiiglasi, kas või kasvukoha headusest tulenevalt. Levikuandmed põhinevad Eesti taimede levikuatlasel, mis ilmus 2005. aastal; mõne liigi kaarte on hiljem ka täiendatud. Üldlevikuga on keerulisem: siin on kirjas taime levila tüüp, näiteks Euroopa, Euraasia, Eurosiber vms. Kui Euraasia või Ameerika on arusaadavad, siis Eurosiberi liikidel on looduslik põhilevila Euroopas, aga leiukohad ulatuvad kitsa soolikana Siberisse, enamasti kuhugi Uuraliteni või kaugemale. Kaitsealused lilled jätsin kõrvale, olgugi et kolmanda kaitsekategooria taimi tohiks seaduse järgi lõikelilledena ka korjata – nende puhul ei tohi kahjustada asurkonna elujõulisust. Samuti võib neid noppida pärast heinategu niidetud rohust ning neid võib üritada ka seemnetest koduaias kasvatada. Tavaliselt peetakse asurkonna elujõulisuse säilitamisena silmas, et vähemalt 2/3 või 3/4 taimedest peaks kasvama jääma. Kui aga iga korjaja käitub enda meelest loodust säästvalt ja korjab vaid veerandi taimedest, saab lõpuks taime populatsioon ikkagi kahjustatud. Nii et kindlam on hoiduda kaitsealustest taimedest – ega need ilmaaegu kaitse alla ole võetud, nende käsi käib meie looduses niigi pahasti. Raamatut kirjutades oli mul palju abi mitmete sõprade ja tuttavate märkustest ning nõuannetest nii taimede kirjelduste või raamatu ülesehituse osas kui ka luuletuste ja fotode otsimisel. Mainiksin siinkohal neid tänulikult: Ave Alavainu, Contra, Toomas Esperk, Peep Ilmet, Rein Kalamees, Jaan Kaplinski, Rainar Kurbel, Ott Luuk, Timo Maran, Mari Moora, Anneli Palo, Juhani Püttsepp, Ülle Reier, Indrek Rohtmets, Marek Sammul, Marju Sammul, Arto-Randel Servet, Signe Siim, Kadri Tüür, Eha Valge, Küllike Veede, Mart Velsker, Margit Veromann. Muidugi olen tänulik ka tagasiside eest meiliaadressil tomkukk@gmail.com. Toomas Kukk

9


ANGERPIST

1

Filipendula vulgaris

Ammus Märti oodeti Marti santi. Nüid on Märti siia saanud Marti santi. Märt on tullu kauge’elta Marti santi. Läbi soo sopa-sapa – Läbi vii vipa-väpa – Pilliroog sääl pistis silma – Angerpist ai süamede Regilaul „Märdi sandi laul”

Nimetus: angerpist (Filipendula vulgaris) Sugukond: roosõielised (Rosaceae) Kõrgus: 25–70 cm Õite värvus ja lõhn: valged, enne puhkemist roosakad; aromaatne, magus Õitsemisaeg: juuni, juuli Kasvukoht: kuivad lubjarikkad niidud, hõredamad metsad, eriti loopealsed Levik: paiguti, Lääne-Eestis tavaline; üldlevilalt Eurosiberi liik Angerpist on angervaksa lähisugulane, erinedes temast raudrohu lehti meenutavate tugevasti lõhestunud lehtede ning suuremate õite poolest, millel on kuus kroonlehte. Õite läbimõõt on kuni 1,5 cm ning need on koondunud taime tippu pööristesse, nii et õitsev angerpist jääb niidul jalutajale kergesti silma. Lääne- ja põhjaeestlasele on ta kindlasti tuttavam kui ida- ja lõunaeestlasele, sest lubjalembese liigina kasvab angerpist peamiselt paepealsetel aladel. Meie pärandkooslustel – niitudel – on angerpist tavaline taim, tema järgi on nimetatud isegi mitu niidukooslust. Näiteks räägitakse angerpisti–lubika kooslusest, mis varem oli tavaline kuivadel niitudel, loopealsetel ja ka puisniitudel. Nüüdisajal on sellised alad sageli võsastunud või metsastunud ning kunagise tavaliste taimede komplektiga saab tutvuda eeskätt

10

kaitsealadel, kus heinamaid jätkuvalt niidetakse. Angerpisti juurtel on munajad paksendid, mis on konsistentsilt küll suhteliselt puised, aga see-eest tärkliserikkad ja meeldiva lõhnaga. Neid taime varuainete säilitusorganeid on inimesed kasutanud hädaleiva materjalina, kui muud võtta pole olnud. Ent sõjajärgsel ajal on Soomes angerpisti tema söödavate mugulate pärast katsetatud ka kultiveerida. Pealegi on juuremugulaid kasutatud rahvameditsiinis mitmete hädade vastu, aga ka lihtsalt C-vitamiini allikana. Juuremugulaid söövad heal meelel metssead, sellest ka taime soomekeelne nimetus sikoangervo. Angerpisti kui vaasilille puuduseks on peagi pudenema hakkavad õite kroonlehed ja tolmukad ning suhteliselt tugev magus lõhn, mis väikeses soojas toas endast kergesti märku annab. Ta sobib hästi koduaia


ilutaimeks, eriti kui aed juhtub olema päikeseline, lubjarikka ja soovitatavalt ka toitainetevaese mullaga. Angerpisti saab hõlpsalt paljundada seemnetega või risoomi jagamise teel. Angerpist on vana eestikeelne nimetus, mis on teada kõikjal taime kasvualal. Mitmed rahvapärased nimetused – orm, seanaerid, vorm jt – langevad kokku järgmise liigi,

angervaksa omadega, mis viitab taimede sarnasusele ja sagedasele segiajamisele. Saaremaalt Pammast on kirja pandud nimetus arujumikas, mis on tulnud sellest, „et tal juurikate otsas mugulad ehk jumikad kasvavad”. Ravimina kasutamist näitab nimetus krambirohi, taim aidanud krampide puhul. Teda pandud ka niisama viina sisse, sellest üsna loogiline nimetuletus – viinarohi.

11


ANGERVAKS

2

Filipendula ulmaria

Vastu õhtut kui vaikib tuul ja jõe äärest tõuseb angervaksade raske lõhn siis on need tema sammud õue rõskekstõmbuval rohul Tõnu Õnnepalu, „Ithaka”

Nimetus: angervaks (Filipendula ulmaria) Sugukond: roosõielised (Rosaceae) Kõrgus: 50–180 cm Õite värvus ja lõhn: kreemvalged; tugevalt imal Õitsemisaeg: juunist augustini Kasvukoht: niisked niidud, luhad, mererannik, madalsood ja soised metsad Levik: tavaline; üldlevila Euraasias Angervaks on Eesti looduses liikujaile küllap tuttav, vähem võiks teda ette kujutada lillevaasis. Tema õied on pisikesed, ent hulgaliselt koos moodustavad need tohutuid pöörisjaid õisikuid. Paraku kipuvad õite kroonlehed kergesti pudenema ning taime intensiivne lõhn tahab harjumist. Angervaksa lehed on altpoolt valkjad või valgeviltjad – tunnus, mille alusel on vahel eristatud kaht iseseisvat liiki või alamliiki – paljalehist ja viltjalehist angervaksa. Angervaksal on tugev roomav risoom, mistõttu ta kasvab enamasti tihedate kogumikena. Varred on püstised, soonilised ja kaetud rohkete katkestunult sulgjate lehtedega. See tähendab, et suuremad lehekeste paarid vahelduvad väiksemate lehekestega. Angervaksa õied on kahesoolised, neid tolmeldavad mitmesugused putukad. Seemneid kannab edasi ka vesi, mistõttu võibki angervaksa jõelammidel rohkesti näha. Seemned idanevad kevadel.

12

Esmapilgul võib angervaks ilutaimena aias tunduda ootamatuna. Kuid ta sobib hästi niiskematesse ja ka varjulistesse kohtadesse veekogude kaldail või muidu niisketesse kohtadesse. Kiire kasvu ja hea paljunemise tõttu pole karta taime väljaminekut, pigem vastupidi. Angervaks ei talu kuigi hästi niitmist, mistõttu ta ei tohiks aias ka umbrohuks muutuda. Niitmata luhtadel kipub angervaks peagi võimust võtma, moodustades tiheda ja kõrge, aga liigivaese rohustu. Kui sellist angervaksastikku uuesti niitma hakata, taandub taim peagi, mõne aastaga. Praegu on angervaksastikke meie lamminiitudele siginenud väga palju. Eriti nukrad paistavad need alad sügiseti, kui angervaks tõmbub iseloomulikult pruunikaks. Järgmisena hakkavad angervaksa vahele kasvama pajupõõsad ning pikapeale areneb niidust lammipajustik, kus angervaksale jagub üha vähem valgust ja paik muutub talle lõpuks täiesti ebasobivaks.


Angervaks on hea nektari- ja õietolmutaim, mis rõõmustab mesilasi ja teisi õisi külastavaid putukaid. Kariloomadele värske angervaks eriti mokkamööda ei ole, kuid heinas pole neil tema vastu suurt midagi. Varasematel aegadel kasutati angervaksa ürti laialdaselt rahvameditsiinis, sellest loodeti abi nii kõhulahtisuse, nahahaiguste, seesmiste verejooksude kui ka palaviku korral. Soomes ja mujal Põhjamaades on angervaksa lehti kasutatud tavalise musta tee asendajana. Nagu ikka taimetõmmistega, soodustab angervaksatee joomine vähemasti uriinieritust.

Taimenimetus angervaks on tuntud kõikjal Eestis, kuid teada on ka rohkesti teisendeid: angerhain, angerleht, angerpüks, angerpüss, angerpütsik, angervars jt. Rahvapärastest nimetustest on Saaremaal ja mujal Lääne-Eestis levinud orm (orm, ormad või orm, ormid), Põhja-Eestis vorm, vormid ning Lõuna-Eestis angerpist. Vähem on levinud nimetused hobusehurmarohi, hobusekusehein, naba-arnikas, naisterohi, retelhain, seanaarid, tuulerohi jt.

13


RANDASTER

3

Aster tripolium

Nimetus: randaster (Aster tripolium) Sugukond: korvõielised (Asteraceae) Kõrgus: 10–60 cm Õite värvus ja lõhn: keelõied lillad, putkõied kollased; aromaatne Õitsemisaeg: juulist septembrini Kasvukoht: rannaniidud ja hõredad roostikud Levik: paiguti, Eestis levila kagupiiril; üldlevila Euroopa rannikualadel Astrit teame sügisese lillena kas aedadest või lillemüüjatelt, ent botaaniliselt on see perekonnast aedaster. Hiina aedastrit on Hiinas ilutaimena kasvatatud juba üle 2000 aasta, Euroopas mitu sajandit. Meie looduses kasvab pärismaisena vaid randaster. Mõned botaanikud peavad teda astri perekonna liikmeks, teised on ta paigutanud omaette randastri perekonda. Kuid aedaster on süstemaatikutel ikka omaette perekond ning astri või randastriga seob teda vaid mõningane väline sarnasus. Randastril on terved, pikliku kujuga lihakad paljad lehed. Taim võib kasvada tugeva puhmana, kus õitsvaid varsi on kümmekond. Mõnede allikate järgi on randaster ühe- kuni kaheaastane, ent sagedamini peetakse teda ikka mitmeaastaseks, mis taime tugevat kasvu vaadates tundub tõepärasem. Randastri lehte maitstes tundub see soolane. Taime rakumahl on tõepoolest soolasem kui merest kaugemal

14

Hämariku eeli mereselja taga veelgi tuliraud: tasahilju suve hiljavalge pöördub hämarikku. Lilla randastritest rand tuhmub ja tuksatab sest tõstab tuult ja meri sirutab randmeid, nii et tõusuvee sahinas värisevad randastrid ja rannakuivades on imelik kadumine. Kajakalubjased kivid vaibuvad vette ja pimedikku. Oled siluett veetõusu randastrite liikuvas raamis Väino Vesipapp, „Randastrid”

kasvavatel taimedel, muidu ei saaks ta vett kätte. Vesi liigub osmoosi tõttu ikka kangema lahuse suunas, aga merevesi ja ka ranniku muld on soolane. Nii ei jäägi taimel muud üle kui ise veelgi soolasem olla. Randaster armastab kasvada mereranniku mudastel või savikatel kohtadel, sest seal on rohkem toitaineid ja juurtel parem kinnituda. Sageli jääb taim merevee mõju alla, sest suve jooksul on mereveetase kord kõrgem, kord madalam. Randastrile ei meeldi väga


tihe roostik, sest seal on vähe valgust. Tema sagedad kaasliigid on tavalised soolalembesed rannikutaimed rand-õisluht, rand-teeleht, rannikas ja tuderluga. Meie rannikul on randaster päris sage taim, mida ei saa aga öelda Lätimaa kohta, kus ta on väga haruldane, teada vaid mõnest vanast leiukohast. Küllap on selles süüdi Läti rohked liivarannad, kus saavad kasvada vaid liivalembesed taimeliigid. Võime oma madalaid mudaseid-saviseid ja tihti ka ebameeldivalt kiviseid rannikuid ju ujuma minnes kiruda, aga samas võime end lohutada randastri iluga. Randastri kasutusvõimalused ilutaimena on mõ-

nevõrra piiratud, sest taime varud on meil väikesed ja needki üksnes rannikualal. Vaasis püsib ta hästi ning saab suurepäraselt hakkama ka tavalise mageda veega, nõudmata mere- või vannisoola lisamist. Pole teada, et teda oleks püütud ilutaimena aias kasvatada, ent põhimõtteliselt võiks see isegi õnnestuda. Õitsev randaster on küll silmapaistev taim, aga vanarahva seas on ta olnud üldiselt tundmatu. Rahvasuust pole üles kirjutatud ühtki nimetust, isegi mitte rannikualadelt. Eestikeelne randaster on tõlgitud saksakeelsest nimetusest Strand-Aster. Tuleb tunnistada, et tabavamat nimetust oleks ka raske välja mõelda.

15


HARILIK HIIREHERNES

4

Vicia cracca

tavaline juulipäev neid on ikka olnud hiireherned õitsevad postini on aega Taavi Tuulik

Nimetus: harilik hiirehernes (Vicia cracca) Sugukond: liblikõielised (Fabaceae) Kõrgus: 30–100 cm Õite värvus ja lõhn: sinised, harva valged; väga nõrk Õitsemisaeg: juuni, juuli, osa taimi septembrini Kasvukoht: niidud, teeservad, söötis põllud, raiesmikud, enamasti kuivemad kohad Levik: sage; üldlevila Euraasias Lamava või roniva, teiste taimede toel end üles valguse poole upitava hiireherne ilu on mugavam vaadelda pigem tema elukohas rohumaal kui teda tuppa vaasi tuua. Et ta peab end teiste, tugevamate rohttaimede külge kinnitama, siis selgub teda korjama asudes peagi, et ta ei kinnitu mitte ühe, vaid lausa mitme taime külge, tekitades niiviisi üksteisega tihedalt läbipõimunud pusad ja vaibad, millest ühe taime lahtiharutamine nõuab kannatlikkust. Kinnitumiseks on tal lehe tipul köitraod, mis teevad õhus aegamisi ringitaolisi kobavaid liigutusi. Sobiva jämedusega objekti kohates keerdub köitraag ümber selle, olgu selleks siis rohukõrs või mõni tugevam lillevars. Harilik hiirehernes on meil küllap üks tavalisemaid liblikõielisi. Sugukond on saanud oma nimetuse iseloomuliku kujuga õite järgi, millele on antud laevandusest pärit nimed: õie ülemine osa on puri, kahel pool küljel on tiivad ning all on kahest kroonlehest kokku kasvanud laevuke. Ehkki liblikõieliste õied on eri toonides

16

ja suurusega, on säärane laevanduslik ülesehitus neil kõigil samasugune. Hiireherne perekonnas on meil teada kümmekond liiki, millest osa kasvab siin looduslikult ning osa on inimese vahendusel siia sattunud. Hariliku hiireherne rohkete õitega sinised õiekobarad on lehtedest pisut pikemad. Kõige sarnasem liik oma lehtedest umbes kaks korda pikemate õisikutega on peenelehine hiirehernes, keda võib kohata peamiselt Viidumäel. Üsna tavalised on ka hariliku hiireherne karvaste lehtedega vormid, mis võivad kasvada läbisegi üsna karvutute taimedega. Hiirehernes paljuneb hästi risoomi abil – see on tal pikk ja peenike, üsna sügaval mullas ning seda on raske välja kaevata, kuna kipub katkema. Hiirehernest võiks soovitada ka ilutaimena koduaeda kuivemale pinnasele kohta, mida ei niideta. Teda saab paljundada risoomi abil või seemnetega, mis paraku idanevad väga aeglaselt.


Hiireherne seemned on glükosiidide sisalduse tõttu inimesele mürgised, kuid neist peavad lugu linnud. Seemneid võib anda ka tubastele lemmikutele, näiteks papagoidele. Hiirehernes on hea meetaim, tema nektar on suhkrurikas ja meesaagiks on arvestatud 100 kg hektari kohta. Üksnes hiirehernelt kogutud mesi on läbipaistev ja hele. Hiirehernest on peetud õigusega väärtuslikuks söödataimeks, sest temast saadav haljasmass sisaldab rohkesti valke, karotiini ja C-vitamiini. Nii nagu teistel

liblikõielistel, on ka hiireherne juurel õhulämmastikku siduvad mügarbakterid, mistõttu rikastub muld lämmastikuga ja taim saab kasvada ka üsna toitainetevaestel kasvukohtadel. Hiirehernes või iireernes on taimenimetusena kõikjal Eestis tuntud. Mitmel pool on tuntud ka nimetus kurehernes, Saaremaal ja Muhus ussihernes ning Virumaa idaosas hiirenäkk. Omapärasemad nimetused on surnulendvad, kikkakannus, mõtslääts, oinasarved ja rotihernes.

17


AASHUNDIHAMMAS

5

Astragalus danicus

Vahtis susi lõuad laiali, passis põõsas paremat palukest. Valis liiga rammusa suutäie... Nüüd niidud hundihambaid täis. Marju Sammul, „Hundihammas”

Nimetus: aas-hundihammas (Astragalus danicus) Sugukond: liblikõielised (Fabaceae) Kõrgus: 10–30 cm Õite värvus ja lõhn: sinakaslillad; peaaegu lõhnatud Õitsemisaeg: juuni, juuli Kasvukoht: kuivad lubjarikkad niidud, hõredamad metsad, teeservad Levik: paiguti, Eestis levila põhjapiiril; üldlevila Euraasia kontinentaalses osas Aas-hundihammas on kodumaise lillena küllap vähetuntud, sest tegemist pole kuigi levinud taimega. Ta kasvab Lääne-Eestis, peamiselt Väinamere ümbruses, ning Tallinna lähedal. Rongiliikluse tõttu ja võib-olla ka kruusaga on taim sattunud Kagu-Eestis raudteetammidele, kus ta lubjarikkamatel kohtadel end üsna hästi tunneb. Hundihamba perekonda kuulub meil kolm looduslikku liiki, millest sagedaim on magus hundihammas. See rohekaskollaste õite ja suurte laiade lehtedega taim on õitsemisajal looduses üsnagi silmapaistev ja oma kasvukohal kahtlemata dekoratiivne. Vaasilillena kasutamist raskendavad või muudavad koguni võimatuks tema jäigad viltused varred. Aas-hundihamba sarnane on väga haruldane liivhundihammas, kelle õisikud on hõredamad, lehtedest lühemad ning õied helepunased. Üldiselt on aas-hundihammast looduses väga hõlbus ära tunda, sest teisi

18

madalakasvulisi, siniste õisikutega ja sulgjate lehtedega liblikõielisi meil looduses polegi. Mõnikord on leitud ka aas-hundihamba valgete õitega vormi. Nii nagu õied, on kaunid ka aas-hundihamba kaunad – need on tal tihedas puntras, ligi sentimeetripikkused ning kaetud valgete karvadega. Igas kaunas on kaks seemet, mille söögikõlblikkuse kohta teavet pole. Parem on need jätta siiski söömata. Hundihamba perekond on tegelikult hiiglasuur, selles on ligi 2500 liiki, mis on levinud enamasti poolkõrbetes ja stepialadel – seega meist tunduvalt lõuna pool. Aashundihammas on Eestis oma levila põhjapiiril. Hoopis kodusemalt tunneb ta end näiteks Taanis, mille järgi on ta oma ladinakeelse nimetuse saanud. Siiski pole Taani aas-hundihamba põhiline levikuala – taim on levinud laialdastel aladel Siberist Mongooliani, nagu paljud teisedki hundihamba liigid.


Aas-hundihambast oskavad lugu pidada rohusööjad, kellele see taim on niisama väärt ninaesiseks kui enamik teisigi liblikõielisi. Inimest võiks see liik rõõmustada eelkõige ilutaimena, kes sobib hästi ka aialilleks. Taime saab paljundada seemnetega ja risoomiga. Kui põhiline ilu tuleb õitsvast aas-hundihambast, siis suve teisel poolel pakub ta lihtsalt rohetavat peenelehist pinnakatet, mis sobib hästi lubjarikastele, toitaine-

tevaestele ja päikesepaistelistele muldadele. Üllataval kombel pole aas-hundihammas, kes on vähemasti õitsemise ajal nii silmapaistev taim, vanarahva tähelepanu pälvinud. Vaid Kesselaiult on üles kirjutatud nimetus ussiernes. Perekonnanimetus hundihammas on ilmselt eestipärane, aga vanasti tunti selle nimetuse all eeskätt teist sama perekonna liiki, magusat hundihammast. 19


SARIKHUNDITUBAKAS

6

Hieracium umbellatum

Läve tallatud ubinhein õue raudrohi ja hunditubakas maavillane murueide süli Minni Nurme, „Metsa serval talumaja”

Nimetus: sarik-hunditubakas (Hieracium umbellatum) Sugukond: korvõielised (Asteraceae) Kõrgus: 30–110 cm Õite värvus ja lõhn: kollased; „võilillelõhn” Õitsemisaeg: juulist septembrini Kasvukoht: kuivad niidud, rannik, teeservad, jäätmaad Levik: tavaline; üldlevila kogu põhjapoolkeral Õitsev sarik-hunditubakas paistab kaugele – tema puhmas kasvab enamasti rohkesti varsi ning oma kuival kasvukohal on ta teistest taimedest hulga suurem. Lillena korjamisel tasub meeles pidada, et nii nagu võilill, sisaldab ka hunditubakas ohtralt valget piimmahla, mis taime murdmisel kergesti välja immitseb ja kätele pruunid plekid jätab. Hunditubakaid peetakse parasvöötme taimesüstemaatikas üheks keerukamaks perekonnaks. Suurem osa liike paljuneb suguta: õied on küll pealtnäha tavapärased, nagu õied ikka, ent seemned arenevad neis viljastamiseta. Seega jäävad juhuslikult tekkinud mutatsioonid, geneetilised erinevused püsima ja kanduvad edasi järglastele. Sarik-hunditubakas on teiste sama perekonna liikide seast siiski üsna hõlpsasti äratuntav. Eesti ja kogu endise Nõukogude Liidu hunditubakate uurijana sai maailmakuulsaks eesti näitleja ja harrastusbotaanik Albert Üksip. Eestis kasvavate

20

sarik-hunditubakate seas kirjeldas ta uusi liike eeskätt taime karvasuse, varrelehtede hulga ja nende laiuse alusel. Nii on ta teadusele kirjeldanud naissaare, karevillase, hõredalehise, harilaiu, laialehise, tavalise ja niitja hunditubaka. Hilisemad uurijad peavad neid siiski sarik-hunditubaka varieteetideks või kasvukohast põhjustatud erinevusteks. Sarik-hunditubaka liiginimetus tuleb sarikat meenutavast liitõisikust, nagu me tüüpilisena võime näha sarikalistel. Sarik-hunditubakal pole siiski päris sarikas, kuna õisikuid kandvad harud algavad eri kõrguselt. Botaanilises kirjanduses on sellist õisikutüüpi nimetatud sarikjaks pööriseks. Vaasilillena sobib sarik-hunditubakas hästi suurematesse anumatesse. Tema väikeseks miinuseks on vaid see, et lillede vananedes kukub rohkesti maha õiepudi, aga see on ju lõppude lõpuks omane enamikule lilledele. Igatahes vääriks sarik-hunditubakas oma


rohkete kollaste korvõisikutega palju enam kasutamist. Teda võiks proovida kasvatada ilutaimena ka kuivema mullaga aedades. Vanasti on sarik-hunditubakat kasutatud värvitaimena, tema keedusega on saadud kollast lõnga. Samamoodi on taime kasutatud ka näiteks Kaukaasias. Rahvameditsiinis on sarik-hunditubakast abi otsitud köha ja muude rinnahaiguste puhul. Arvatavasti sarik-hunditubakat küll teistest sarnastest liikidest täpselt ei eristatud, aga kui

taimel mürgist kõrvaltoimet pole ja usk tema ravitoimesse on tugev, siis saab abi isegi hunditubakast. Vanarahvas pole hunditubakatest suurt midagi arvanud – kollase õisikuga korvõielised on olnud ikka kas arnikad või võililled. Hunditubaka nime on üles kirjutanud ja trükis avaldanud Ferdinand Johann Wiedemann 1869. aastal ja pärast seda on see nimetus ka laiemalt levinud. Sarik-hunditubakale on nimeks antud ka kurepõlv, arnikas, kõrge võilill, mets- või soo-arnikas. 21



lille